Mitmesugust

Ma mõtlesin, et blogijate jõulukalendris on ka 24 päeva, aga tuleb välja, et eksisin. Minu jõulukalender sai igatahes otsa, edasi tuleb ainult boonus :)

Laupäeval käisin siis ka lõpuks kinke ostmas, oli huvitav, kui harrastada säärast tegevust sagedusega ca korra aastas. Minust möödus üks vanemaealistest välismaalastest koosnev seltskond, kust kõlas lause: "Shopping is one of the greatest human experiences!" Ma jäin ausalt öeldes seisma ja mõtlema, kas see oli nüüd iroonia või mitte. Ma ei saaks öelda, et mul eriti suurepärane kogemus oli, üllatav, seda küll. No näiteks arvasin ma, et mis saaks olla lihtsam kui tütarlapsele T-särgi ostmine. Selgus, et pea võimatu missioon. Neli aastaaega tähendab seda, et talvel on müügil ainult pikkade käistega riided. Ainsad T-särgid, mida nägin, olid eelmise hooaja jääkide hulgas ja seal loomulikult ei leidunud õiget numbrit. Lõpuks õnn naeratas ühe kaupluse poisteriiete osakonnas. 

Teisalt oli ka positiivset - näiteks avastasin, et meil siin tehakse Varssavi Kultuuri ja Teaduse palee kujutisega sokke. Loomulikult ostsin need kohe ära, sest Varssavis endas me sellist imelist suveniiri ei märganud. Kes ütles, et reisimeened peab just reisilt ostma ja mitte pool aastat hiljem kodumaalt. 

Igasugu uskumatut kraami oli veel. No näiteks raamatutäis (100!) kväärkleepsu või kott-tool sinu mobiilile või tahvelarvutile. Üldiselt pealtkuuldud vestlused selliste riiulite ees olid ikkagi stiilis: "Vaata, kui lahe asi! Oojaa, on lahe küll, aga mida ma sellega teen?!" Kapitalismi imedemaa, kus asju on alati rohkem kui vajadusi. 

Õhtul oli sõbranna juubel, mis algas limoncelloga ja lõppes kopranäärme tinktuuriga. Viimane on siis väidetav imerohi kõige vastu, ainult et saab seda kopra saba alt. Selline vastuoluline info. Nali oli selles, et kõigepealt tuli köögist üks meesterahvas, kel oli veits kummaline lehk küljes, aga no ei hakka ju kommentaarima. Igasugu lõhnaõlisid on olemas. Pärast, kui tinktuur välja toodi, sain kohe aru, et too noormees oli seda lihtsalt juba köögis maitsta saanud. Kopranääre ongi muidu üks lõhnaõlide koostisosi. Mina ütleks (ja pärast nõustusid minuga KÕIK!), et kõige rohkem meenutas see lõhn-lehk veneaegset guašsvärvipurki. Maitse oli ilmselt sarnane, hiljem tuli veel pikalt lõhnaõliröhatist üles. Raviomaduste suhtes olen pigem skeptiline. Midagi erakordselt jälki selles küll ei olnud. Iga päev ka ei tahaks juua. 

Hämamisblogid olid hiljuti teemaks. Ma ka häman nüüd veidi. Mind ajavad hulluks inimesed, kes on sellised draamatsejad, et nende lähedased kardavad neile selle tõttu tõtt rääkida ja venitavad sellega viimase minutini, peaasi, et tüli ära hoida. Ma ei räägi vägivallast siis, lihtsalt puhtast draamast - "Hissand, kuidas sa võid! Mis sul ometi arus!" ja sellele järgnev pahaendeline vaikus eetris. Noh, minu jaoks on mõistatuslik, kuidas inimesed sellist kooselu taluvad, aga hetkel häirib mind kui kõrvalseisjat ja saladusevardjat kõige rohkem tõsiasi, et see viimase minutini varjamine maksab mulle ka kätte. Ma ootan siin vastu pühi seda vihast kõnet: "Sina ju teadsid seda! Miks sa midagi ei öelnud!" Ma ei hakka ju päris tsirkust ka tegema ja ohkima, kuidas mina kohe kindlasti ei teadnud, aga pagan, ma ei taha see tõe kuulutaja ka olla, sest tegemist ei ole mitte minu plaaniga ja miks ei võiks nad oma asju ise läbi rääkida. Äkki loodetaksegi selle peale, et ehk imbub kuskilt mujalt, siis ei pea näost-näkku rääkima? Mitte, et see draamat ära hoiaks. Mõne inimesega tuleb igal juhul draama. Ma eelistaks sellistest inimestest kaugele eemale hoida, aga paraku alati ei saa. Ma lihtsalt tahaks, et see pauk juba ära oleks käinud, mitte seda oodata.