Oh, kuidas ma selle väljendi peale kettasse lähen!
Eile Kunagi kui ma seda postitust alustasin näiteks postitas üks tuttav naisterahvas sotsiaalmeediasse lõbusa pildikese oma tühjast veiniklaasist pealkirjaga "veel pilte lõpetamisest". No ja mulle nagu veits tundus, et see inimene, kes kommenteeris, et oodaku, mil tal endal lapsed lõpetavad (õnneks konkreetsel naisterahval ON lapsed, kahtlustan, et kui poleks, oleks märul suurem), tundis end veidi puudutatuna.
See konkreetne lugu siis lihtsalt illustratsiooniks sellele, millest räägin, vabalt võib olla, et mingit taustal puudutatuna tundmist ei olnud, aga vat mina end küll tundsin. Mulle on lihtsalt mulje jäänud, et kõik need: "oota, kuni sa ise ükskord lapse saad!", "oota, kui kuni sa ise ükskord nii vanaks saad!" jms on mõttetud sõnakõlksud, mis tegelikkuses ei toimi. Et see on üldistamine astmes kümme, sarnane stiiliga "mina sain küll positiivse mõtlemisega depressioonist jagu, kuidas sina ei saa?"
Samamoodi lugesin nüüd selle Anu suhteteemalise postituse Katarinat ärritanud kommentaare ja mõtlesin, kuidas see +40 naine on üks räige stereotüüp, mida ei eksisteeri. Ma arvan, et osasid +40, +50 ja +60 naisi ei osataks sinna kategooriasse liigitadagi, ei tulda selle pealegi, et nad võiks "niii vanad" olla, samas kui on inimesi, kes liigituvad nähtamatu +40 alla ammu enne selle ea saabumist. Võib-olla kunagi olid sama sünniaastaga inimeste elukaared sarnasemad, aga tänapäeval ei ütle see number küll absoluutselt mitte midagi. Ja ma ei mõtle siin üldse ilukirurgilisi sekkumisi, lihtsalt enamike naiste elu ei ole enam nii kurnav, vähem on füüsilist tööd, vähem on sünnitusi. Kui sinna juurde liita head geenid, ei ole mitte midagi vaja, et elada samasugust elu nagu 20-aastane.
Päris 20-aastasi vaatavad aga siiski enamasti sellised mehed, keda minusugune isegi 20ndates ei vaataks. Enamik mehi siiski eeldab, et omavahel on ka millestki rääkida. Ma ei mõtle, et 20-aastased oleks lollid, ma räägin lihtsalt elukogemuse erinevusest. Loomulikult on ka 20-aastaseid varavanu küpseid isiksusi, kellel tulevad suure vanusevahega suhted kenasti välja. Lapsikuid vanamehi on ka ilmselt. Lapsiku vanamehe ma täitsa võtaks, aga igasugu edukad teise ringi pereisad ajaks mulle küll hirmu nahka. Ma ei tahaks pagasiga meest ja ma mõtleks sarnaselt Anuga, et kui ühe pere juba maha jätsid, siis mis šansid minul on? Aga seda, et lastega naist keegi ei tahaks, ei ole mina vähemalt mitte kunagi mitte ühegi endavanuse mehe suust kuulnud, öelgu see biolooogia, mida tahes. Inimene pole hamster, kes võõrad pojad ära sööb. Hamster sööb enda omad kah muidugi.