Oota, kuni sa ise ükskord...!

Oh, kuidas ma selle väljendi peale kettasse lähen! 

Eile Kunagi kui ma seda postitust alustasin näiteks postitas üks tuttav naisterahvas sotsiaalmeediasse lõbusa pildikese oma tühjast veiniklaasist pealkirjaga "veel pilte lõpetamisest". No ja mulle nagu veits tundus, et see inimene, kes kommenteeris, et oodaku, mil tal endal lapsed lõpetavad (õnneks konkreetsel naisterahval ON lapsed, kahtlustan, et kui poleks, oleks märul suurem), tundis end veidi puudutatuna.

See konkreetne lugu siis lihtsalt illustratsiooniks sellele, millest räägin, vabalt võib olla, et mingit taustal puudutatuna tundmist ei olnud, aga vat mina end küll tundsin. Mulle on lihtsalt mulje jäänud, et kõik need: "oota, kuni sa ise ükskord lapse saad!", "oota, kui kuni sa ise ükskord nii vanaks saad!" jms on mõttetud sõnakõlksud, mis tegelikkuses ei toimi. Et see on üldistamine astmes kümme, sarnane stiiliga "mina sain küll positiivse mõtlemisega depressioonist jagu, kuidas sina ei saa?"

Samamoodi lugesin nüüd selle Anu suhteteemalise postituse Katarinat ärritanud kommentaare ja mõtlesin, kuidas see +40 naine on üks räige stereotüüp, mida ei eksisteeri. Ma arvan, et osasid +40, +50 ja +60 naisi ei osataks sinna kategooriasse liigitadagi, ei tulda selle pealegi, et nad võiks "niii vanad" olla, samas kui on inimesi, kes liigituvad nähtamatu +40 alla ammu enne selle ea saabumist. Võib-olla kunagi olid sama sünniaastaga inimeste elukaared sarnasemad, aga tänapäeval ei ütle see number küll absoluutselt mitte midagi. Ja ma ei mõtle siin üldse ilukirurgilisi sekkumisi, lihtsalt enamike naiste elu ei ole enam nii kurnav, vähem on füüsilist tööd, vähem on sünnitusi. Kui sinna juurde liita head geenid, ei ole mitte midagi vaja, et elada samasugust elu nagu 20-aastane. 

Päris 20-aastasi vaatavad aga siiski enamasti sellised mehed, keda minusugune isegi 20ndates ei vaataks. Enamik mehi siiski eeldab, et omavahel on ka millestki rääkida. Ma ei mõtle, et 20-aastased oleks lollid, ma räägin lihtsalt elukogemuse erinevusest. Loomulikult on ka 20-aastaseid varavanu küpseid isiksusi, kellel tulevad suure vanusevahega suhted kenasti välja. Lapsikuid vanamehi on ka ilmselt. Lapsiku vanamehe ma täitsa võtaks, aga igasugu edukad teise ringi pereisad ajaks mulle küll hirmu nahka. Ma ei tahaks pagasiga meest ja ma mõtleks sarnaselt Anuga, et kui ühe pere juba maha jätsid, siis mis šansid minul on? Aga seda, et lastega naist keegi ei tahaks, ei ole mina vähemalt mitte kunagi mitte ühegi endavanuse mehe suust kuulnud, öelgu see biolooogia, mida tahes. Inimene pole hamster, kes võõrad pojad ära sööb. Hamster sööb enda omad kah muidugi.

Kuidas toimid sina?

Ärkad hommikul, lähed kööki kohvi tegema ja käigu pealt tõmbad üles köögiakna ruloo ning avastad, et öösel on pagana kajakal jälle kõhulahtisus olnud. Mida sa teed?

Variant üks ehk normaalse, korralikult ühiskonnastatud (Justiitsministeeriumis on taasühiskonnastamise talitus - sarjast suuri sõnameistreid..) inimese oma - võtad lapi ja puhastad akna ära. Sinna alla läheb vast ka variant - nutad ja puhastad akna ära või vannud ja puhastad akna ära. Depressioonis inimene võib linnusitta aknal üleüldse mitte märgata. Süvapohhuist ilmselt ka. ATH-ga kodanik haarab lapi, aga seejärel hõivab miski muu ta tähelepanu ja aken jääb puhastamata või siis vastupidi, lisaks aknale saab puhtaks ka kogu korter ning kohv jääb joomata. See viimane sobiks ka bipolaarse häire puhul maniakaalses faasis.

Mina tõmbasin ruloo uuesti alla ja mõtlesin, et äkki see sitt läheb niimoodi minust mööda. Äkki ma saan üllatust teeselda, kui keegi teine ruloo üles tõmbab - "ai-ai, vai-vai, või et linnuke akna täis teinud, ei märganudki mina seda enne!" ja äkki see keegi teine puhastab akna ära ka? Noh, esmaleidnu kohustusena või nii. Ma kuidagi näen selliseid asju ainult ja ainult kohustustena, mis mu väärtuslikust ajast tükke ampsavad, aga mitte midagi vastu ei anna. Ma lihtsalt ei taha ja miks ma peaks? Kusjuures, kui keegi kõrvalt näeks, et ma akent puhastaks, siis sellest juba oleks midagi kasu ka: "näe, vaadake kui tubli ma olen - suisa märter!" Aga niimoodi hommikul omaette - pärast on ju juba meelest läinud, et kekutada: "Teate, mis õudus hommikul juhtus - lind oli akna täis teinud, mingi Tšernobõli kajakas, hiiglaslik - no ikka täiesti äärest ääreni, välja ei näinud üldse ja kuis mina siis seda küürisin, küüned kõik puha tagurpidi, medal tuleks mulle anda!" Kas ilma kiituseta on mõistlik tööd teha? Töö pidada ise kiitma - no kiidab ta jee! Minu töö küll selline ei ole, pigem näitab ta selle peale ette, mis kõik veel teha tuleks.

Ah, pärastlõunal pidi suur sadu tulema, loodetavasti köögi poolt. 

Kõik eelnev ei tähenda üldse seda, et mul mingil hetkel piisavalt igav ei hakka ja ma puhtast igavusest selle akna ka ära puhastan. Mõnikord tuleb tuju ka näiteks koristada. "Heida pikali, küll üle läheb!" - soovitavad sel puhul muidugi klassikud.

Tegi näo, nagu ei tunneks

Avastasin, et olen arenenud. Nägin ükspäev linnas naist, endist last siis, kellega mängisime koos, kui olime mõlemad umbes kümneaastased ning suutsin end talitseda, et mitte minna "tere!" ütlema. Või noh, ma ei ole tegelikult selline, kes läheks "tere!" ütlema, sest elu on õpetanud, et inimesed vaatavad imelikult. Teevad näo, nagu ei tunnekski. Nooremana ma alati juurdlesin selle üle, et miks nad teevad nii - miks nad mind enam tunda ei taha, mida halba ma neile meenutan? Kas meil oli mingi tüli, mida mina ei mäleta? See oli siis peale selliseid kohtumisi, kus minu nägu juba tuttava äratundmisest elavnes, nende oma aga tuimaks jäi ja mujale vaatas. Jube piinlik. Seega ma mängisin seda "mängu" kaasa, tegin kah näo, et ei tunne - ju siis on normaalsetel inimestel niimoodi kombeks. Aga ükskord sattusin ma olukorda, kus bussipeatuses seisime ainult mina ja siis üks neiu, kellega olin käinud põhikooli lõpuni paralleelklassis ning enne seda kultuurimaja lasteringis. Seal kahekesi oleks olnud ikka väga kummaline seda "mängu" mängida, et me tegelt ei tunnegi. Naeratasin ja tervitasin, mille peale tema vabandas, et ta paraku mind küll ei tunne. Hakkas veel piinlikum. Ma tean siiani ta ees- ja perekonnanimegi, aga tema ei tundnud paarkümmend aastat tagasi mu nägugi ära! Ja ma ei ole eriti muutunud, ma leian. Järeldus, mille toona tegin: ma olen ilge inimene ja keegi ei taha mind tunda. Aga ma ei saa aru, miks.

Ühel päeval komistasin netis ühe testi otsa, mida tuttav jagas uhkusega, et tema olla seal 98% õigeid vastuseid saanud või midagi. Test oli nägude tundmise peale. Hakkasin ka tegema ja see meenutas mulle neid lasteaia töövihikuid, kus on küsimused stiilis: "Kahvel, nuga, lusikas, mängukaru - mis ei sobi ritta?" Kästi mingeid nägusid vaadata ja pärast küsiti, milliseid neist näidati. Ma sain 100% ja suure kiituse osaliseks. Oot, aga tahate öelda, et see polegi elementaarne? 

Emaga tuli see ka jutuks ja tema kui vanem inimene oli juba varem avastanud, et see nägude meeldejäämine pole päris loomulik. Et tema ka pidas varem teisi lollideks ja pealiskaudseteks, aga nüüd saab aru, et imelik on hoopis tema. Jaa, ma olen ka kohanud inimesi, kes väidavad, et keegi on hoopis keegi teine, "vist, päris kindel ei ole, aga tundub nagu tema" ja mina ei saa õudusest suud lahti tehtud, sest no selline jutt on sama hea, kui kuusk ja kask sassi ajada. Mul on pigem see, et "ma tean seda inimest, aga kust pagana kohast?" ja siis see mõte ei anna asu ja piinab pikalt, kuni selgub, et see oli näiteks see kosmeetik, kelle juures sa aastaid tagasi paar korda käisid vms. Või nagu mu ema, kes hajameelselt tuttavale näole "tere!" hõikas, kuni talle kohale jõudis, et see oli ju Vahur Kersna telekast. Ema töötas muidugi inimestega ka ja käis siis mööda pealinna, näpuga näidates (utreerin, ei näidanud näpuga, see oli meil pidev vaidlusteema, sest mina näitasin ja tema keelas ja mina vingusin, et kas peab jalaga osutama või?)- see on Tartust! Ja see seal samuti! Oma linna inimese tunned ju ikka ära :)

Keeruline on selle kesktee leidmine - kuskil on kindlasti ka need, kes minu ära tunnevad, aga arvavad, et mina neid ei tunne ja vaatavad seepärast mööda. Ja kas tõesti need Mehhiko seebikad, kus paha mutt paruka pähe pani ja prillid ette ning mitte keegi teda enam ära ei tundnud, on tegelt reaalne stsenaarium hoopis?

Aga nüüd ma enam eriti hästi kaugele ei näe - jälle üks mure murtud! Küll see vanadus on ikka üks tore asi!

Magamisest

Viimasel ajal on silma jäänud, et blogijatel on magamisega probleeme (ja ainult Indigoaalase probleemid on minu omaga sarnased, lihtsalt mina ei pea probleemiks seda, et võiks lõputult magada) ning ka FB-s jagati uneteadlase artiklit, kus ta paneb ette, et lõunauni on mõttetu ning kool võiks alata hiljem.

Mul on mõned mõtted sel teemal, mis puudutavad aspekte, millest ma väga märganud pole, et räägitakse. Alustangi sellest viimasest artiklist siis. Ma ise pole lasteaias käinud, ma ei tea, kas ma seal maganud oleks, aga pakun, et mitte. Samas leian, et täiskasvanuna on lõunauinak absoluutselt tore ja kiidetav asi. Aga kas te magaksite ühes suures ruumis paarikümne võõra inimesega? On neid, kes magaks, mingid seljakotimatkajate paarikümne voodiga ühismagalad on ju kellegi jaoks olemas, aga pakun, et enamik igapäevases olukorras mitte. Mind ei sega magamast valgus ega kellaaeg või ka tuttavad hääled kõrvaltoas, aga ma pean tundma ennast magades turvaliselt. Võõrad hääled on kindel ei turvalisusele. Neis lasteaia-debattides vaadatakse sellest aga kuidagi mööda mu arust.

Üks asi, millest veel mööda vaadatakse, on kooli algusaja puhul kooli ja kodu vaheline kaugus. Tuleb 6.45 ärgata, et kaheksaks kooli jõuda. Mina ärkasin omal ajal 7.40 ja jõudsin ikka kaheksaks kooli. Ok, mõni armastab hommikuti molutada, aga mulle oli uni tähtsam, seega, mida vähem kohustuslikku teel olemise aega, seda parem. Mulle tundub, et enamik inimesi ei arvesta sellega üldse kolides kuhugi linnalähedasse eramajade magalasse ja toonitades, kui tore on lapsel oma aias üles kasvada. Minu jaoks on esmane asukoha puhul järele uurida, kui kaugele jääb sellest kool, töö, lasteaed, toidupood. Ma saan aru, et kõik ei saa seda arvestada, aga enamik neid "kaks maasturit peres" lähivaldade elanikke ju saavad. Inimesed arvestavad vaikimisi sellega, et kõikjale tuleb minna autoga. Ulme minu jaoks. See võtab ju nii palju aega! Muidugi, kõik ei saa elada kõigest jalutuskäigu kaugusel, aga mulle tundub, et enamik ei arvagi, et see üldse võimalik võiks olla. 

Üldisest magamatusest rääkides siis minu meelest on see teatud elustiili puhul paratamatu. Ma mõtlen siin ameteid, kus määramatus on igasse päeva sisse kirjutatud. Mitte, et meil kõigil ei oleks mingil määral, aga no ma mõtlen siin igasugu vastutajaid, korraldajaid jms. Ma ei saaks iial teha sellist tööd nagu samuti olla ka nt raamatupidaja, kus ma vastutan mingite numbrite eest, mille üle pool ööd pead murda, et "kas ma ikka panin sinna kaks nulli või sai äkki kolm?" Enamik inimesi magab kehvasti ja ärevalt enne suuri sündmusi, aga kui su terve igapäevaelu on täis väikesi sündmusi, mille eest sa vastutad, siis pole ju ime, et aju seda kogu aeg töötleb ja ette planeerib. Vähemalt minu kogemust mööda magavad paremini need inimesed, kes pärast tööpäeva ukse enda järel sulevad ega pea vabast ajast töömõtetega oma pead vaevama. Eks need inimesed saavad selle võrra vähem palka ka tavaliselt, aga noh, igal heal asjal on oma hind. 

Ikka ei oska

Ma siin aprillis juba jamasin kõrgema matemaatikaga ja jaman siiani. Vaikselt hakkab juba üle viskama. Igatahes olen jõudnud selle leheni ja seal on koodijupp olemas, aga ma ei oska seda tööle saada. Mida ma seal täpselt asendama ja kuidas kopeerima pean, et näiteks teada saada, mitmes see pagana 507813127 on?

Kristo Janson, Triinu Meres. Devolutsioon

 

Hakkasin mõtlema, kas on üldse kedagi, keda ei paeluks fantaasiad postapokalüptilise maailma kohta? Võib-olla ehk neid, kes on selliseid liiga palju lugenud-näinud? Mina seda kindlasti ei ole, aga võin siiski öelda, et enamasti on vähemalt mingid nüansid neis düstoopiates sarnased.

Ka K.Jansoni ja T.Merese "Devolutsioon" ei eristu maailmaloome osas eriliselt, ikka meenub esimese hooga "Mad Max", mida ma isegi näinud-lugenud ei ole, aga millest enamik inimesi miskipärast ikka mingit ettekujutust omab. Mingi põhjus peab sellel ju olema, et maailmalõpud enamasti Ameerika kõrbe, lõgismadude ja veerpõõsastega illustreeritud on. Ses mõttes on tegemist absoluutselt klassikalise looga - isegi zombilaadsed olendid on olemas. Klassika ei ole siinkohal aga sugugi halvas toonis öeldud, see toimib ning mõjub lugejale turvalisemalt kui mingi päris väljamõeldud keskkond, mille puhul on lihtsam iriseda: "Aga nii ei saa ju olla!"

K.Jansonilt ma varem midagi lugenud ei olnud, seega oli raamat mulle esimestest lehekülgedest tuntavalt T.Merese stiili poole kaldu. Minu mäletamist mööda on Meresele varasemalt ette heidetud vähest tegelemist välismaailmaga ning siin raamatus seda kindlasti enam öelda ei saa. Ma ei tea, kas see on otseselt kaasautori teema, aga igasugu militaartehnilisi nüansse kirjeldatakse päris täpselt ning ka küsimusi suurema pildi kohta (mis juhtus? miks juhtus?) ei jäeta päris vastamata. Siiski oli minu jaoks raamatu peamine võlu ikkagi tegelaste sisemaailma heitlused ja tabav sisekõne. Eriti siis peategelase, üksiklasest naismilitaristi Lingi oma. 

Ma ei tea, kas ma olen siin erand, aga mingisuguses oma ideaalpildis enda pea sees olen ju mina ka selline nagu Ling - kartmatu, füüsiliselt vastupidav, ise hakkamasaav, külma peaga tegutseja. Kuigi tegelikult ma selline pole ega kunagi selliseks ka ei saa. Ma olen ilmselgelt just see hädine hädapätakas kellesuguseid Ling kõige vähem seedib. Ma olen Jane, kes raamatu alguses kohe surma saab. Aga ärge tulge mulle ütlema, et mehed just selle sama pärast Rambot ja tema ekvivalente ei fänna! Oma hinges oleme me kõik kangelased. Lihtsalt naistele on siiani maru vähe sobivat samastumisvõimalust pakutud. Rambol ei ole päevi ja Rambo ei karda rasedaks jääda näiteks.

Lingi sisekõne oli minu arvates vägagi autentne. Mis te arvasite, et naisterahvad päriselt ei mõtle umbes nii või? Et me mõtleme lilledest ja roosilõhnast ning vandesõnade peale tulevad iseenesest piiksud?! Paar väljendit olid nii mahlakad, et peaks üles kirjutama ja ise kasutama hakkama. Oma peas siis. 

Mis siin aga klassikalisest Rambost erineb ja tegelikult loo pilvedest alla toob, on kurb tõsiasi, et päriselt niimoodi ikka ei saa. Inimene vajab teisi inimesi ja enamik üksildasi hunte ainult veenab ennast, et nad on õnnelikud. Raamatu lõpus oli paar ootamatut pööret ka ses osas, üks mulle sobis, teine nii väga mitte, aga neist ma ei hakka siin põnevuse rikkumise tõttu kirjutama.

Tegemist on  iseenesest lihtsa seikluslooga, mille puhul on viitsitud tegeleda ka actioni telgitagustega ning seeläbi loole laiem inimlik tagapõhi antud. Samas ei kaldu lugu selle tõttu heietustesse või tüütusse lugejat alahindavasse targutamisse vaid püsib põneva ja ettearvamatuna kuni viimase leheküljeni. 

Aitäh Triinule raamatu eest!

Europarlamendi valimised

Gotta love my husband:

"A kes see Urmas Reinsalu on üldse?!"

Ta nagu päriselt ei teadnud, ajas Urmas Reitelmanniga segi. Nii armas!