Ritsiku juures oli paar päeva tagasi huvitav teema üleval. Täpsemalt mõtlen seda riiete osas siis, kuidas väidetavalt kantavat keskmiselt iga riideeset vaid 13 korda, sest inimestel tekib emotsionaalne tüdimus. Mulle meenus kohe see kord, kui mu tuttav osutas ühele hilbule mu seljas, et "tal oli ka selline, aga ta ei kanna seda enam ammmmmu!" Ja seda siis mitte seetõttu, et ta oleks ise selle riideeseme ribadeks kandnud. Tegemist oli sama inimesega, kes kirjutas üles, kuidas üks ta klassiõde suutis septembrist jõuludeni käia iga päev koolis erineva riietusega. Noh, ma olen ka tähele pannud, et inimesed vahetavadki riideid iga päev. Miks nad seda teevad, küsisin kord ühe lähema sõbranna käest ja too vastas, et ta lihtsalt ei suuda kaks päeva järjest samade riietega käia. Mitte et tunneks end räpasena, määriks end iga päev ära vms, vaid lihtsalt ongi see "emotsionaalne tüdimus". Mulle tundub, et mul seda ei ole.
Ma panengi pühapäeva õhtul järgmise nädala riided valmis. Ma olen juba nii suur küll, et ei pudista iga kord süües endale midagi sülle ning töö ei ole mul ka mingi higistama ajav kraavikaevamine. Uute asjade ostmise koha pealt on mul meeles vanaema sõnad, kes hurjutas mu ema, et noorele kasvavale inimesele on uusi riideid ja jalanõusid vaja, täiskasvanul peaks ometi kõik vajalik juba olemas olema! No ma juhindun ka üldjoontes sellest. On vaja teatud hulka asju, aga mitte rohkem, sest kui on rohkem, kuhu ma nad mahutan? Ma ei taha sellist kola täis tuba nagu mu vanematekodus oli! Asjad tekitavad tolmu ja tolm tekitab ämblikke - on ju nii?
Seda tunnet mul pole, et appi, seda hilpu olen ma sada korda kandnud, enam ei taha! Pigem võib juhtuda, et näen kuskil mingit uut, mis tundub kena ja teen emotsionaalse ostu, aga enamasti ma poodides ei käigi. Viimasel ajal olen riideid saanud hoopiski oma emalt (kes jäi pensionile ja leidis lõpuks aega sinna kolituppa süüvida). Mini ka, teda on koolis mitu korda kiidetud, et kust sa nii ägedaid riideid saad? Hiljuti käis peol vanaisa vana dressikaga näiteks, olevat väga popp ja moekas hilp tänapäeval...Talvemantlina kannab Mini praegu minu vana mantlit, mida ma kandsin siis, kui tema samal ajal vankris istus, ma kannaks isegi, aga tissid on kasvanud, mantel ei lähe rinnust kinni enam. Üldse, enamik asju on teisel või kolmandal ringil, sest mood käib ju ka lainetena.
Keskmine riiete vanus on mul kapis 5 aastat kindlalt, need on need "alles hiljuti sai ju ostetud see"-asjad, pärast piltidelt vaatan, et oot, juba viis aastat tagasi oli seljas ju, aga no aeg ju lendabki käes. Enamik vanu riideid peab kandmist kenasti vastu ka, tänapäevaste asjadega on see häda, et kipuvad lagunema. Kuigi see pole reegel, mõni kaheeurone New Yorkeri pluus peab ka 200 kandmist vastu.
See soov asju mitte välja vahetada on mul muidugi muus osas ka. Ma soetangi asju perspektiiviga "kogu eluks" ja olen päris häiritud, kui selgub, et need välja ei vea. Näiteks korteriostu puhul naaber imestas, et oot, sa kavatsed siis eluks ajaks siia elama jääda või? No aga kuidas siis muidu? Töökohta ei tahaks ka vahetada ju. Või meest.
Reedel on kooli juubel. Mul on pmst "see üks viisakas kleit ja sukkpüksid". Vaatasin, et eelmisel juubelil olid mul samad seljas. Kas peaks häbenema või hoopis uhkust tundma, et vähemalt lähevad veel selga?
100% kõik sama!!!
VastaKustutaMuide, selle iga päev uute riietega käimise teema pidi veel ka selline olema, et kui lähed tööle samade riietega, kui eile, siis teised vaatavad, et sa pole kodus ööbinud. Et nagu imelik või nii. Mina isiklikult leian, et ma olen täiskasvanud vastutusvõimeline ja täiesti vallaline inimene ja ma võin ööbida täpselt seal, kus ma tahan ja mitte kellegi asi ei ole :D
Mul just täna hommikul läksid ühed teksad tagumiku pealt lõhki ja ma olen sellest sügavalt häiritud, sest misMÕTTES need ainult 15 aastat vastu pidasid, kas ma pean nüüd uued teksad ostma, miks ma pean, ma ei taha!!! :D
Jaa samuti sama!
VastaKustutaLisaks see, et kui ma lähen poodi, siis näitan näpuga jalas oleva jalatsi või lõhkise teksa peale ja ütlen "palun uued samasugused, ja kui on, siis mitu paari". Sest kui ma juba tean, et mingi asi mul seljas v jalas töötab, siis miks osta teistsugust? :)
VastaKustutaKuulun segmenti, kes igapäev vahetab kontori riietust. Mul on kostüüme ja kleite, mis on 20+ aastat tagasi soetatud ja endiselt armsad (pelgan seda hetke, kus tuleb väljavahetada ja sarnast asja enam kahjuks poest/internetist ei leia).
VastaKustuta10 aastat tagasi ostsin endale kingad, mis olid jalas mugavad ning igaks juhuks ostsin veel 2 paari sama mudeli kingi, erinevat värvi. Tänaseks olen pidanud 1 paarist loobuma, sest aeg teeb oma töö ja kingsepp arvas ka, et on aeg lahti lasta.
Ostan kvaliteetsest materjalist riideid, esimene asi, mida sobiva lõikeliste riiete juures vaatan on silt, mis materjal, mis pesu režiim. Seejärel proovin selga ja sobivusel ostan.
PS! Mul on 2-3 emalt päritud 60ndate kleiti - kannan siiani ja ei näita ei kulumise ega ka värvi tuhmumise märke. Mu tütar sai endale 25 aastat tagasi ostetud pintsakud - käib väga moekalt ringi - mood ju muutub ning tuleb ringiga tagasi ühel hetkel.
Juubelil kanna uhkuse eelmise juubeli varustust - traditsioone peab ju hoidma ;)
Sinuga samas parteis. Ma olen see, kelle reisipildid vajavad juurde aastaarvu ja sihtkohta, muidu on sama kostüüm ja samad palmid :) Ja riided kannan sõna otseses mõttes ribadeks. Kui augud tulevad sisse, siis pean ära viskama. Mu kapis on brände, mida ammu enam ei eksisteeri, 90-date rootsi sotsiaalabi jne.
VastaKustutaMa vihkan südamest poes käimist + mul pole maitset. Mind on elus niimitu korda riiete pärast narritud ( kadedus, mis muud...:)), et ma lihtalt ei julgegi uusi asju osta...:(
aga ma pole selle kõige pärast uhke. Ma tahaksin küll olla moekas, stiilne ja äge. Mitte funktsionaalne, ajatu ja mugav.
ja su juubeli osas- Kaja Kallas alles käis kuulamisel vana kostüümiga :) :) #trendmaker
Mulle jääb ka hoomamatuks, mis tunne on tüdimus mingist riideesemest. Ma kannangi nii palju kui võimalik ainult kahte komplekti riideid - koduriided ja linnariided. Neid on kõiki esemeid vähemalt 2 sarnast, et kui üks on pesus, siis saan teise selga panna. Ainult linnapükstega on ikaldus, ainult 1 päriselt mugav paar, aga töö teise paari õmblemise (ise õmblen) suunal käib. Õnneks olen ma enamasti kodune inimene, saan hetkel ühe paariga kuidagi hakkama. Eks hädapärast on mingeid mitteideaalseid riideid ka ju olemas. Riideid on mul muidugi rohkem, kasvõi juba sellepärast, et meil on 4 aastaaega. Mõni kleit on ka. Üks soojem talvine kleit on mul vähemalt 5 aastat vana, kõik perekondlikud jõulupeod olen sellega olnud. Sugulased ei ole veel hakanud korraldama korjandust uue kleidi ostmiseks...
VastaKustutaTütar on mul samasugune ja hullemgi. Ta kannab ainult väga kitsas värvigammas riideid ja mudelid on ka väga piiritletud. Põhimõtteliselt ühed (omaõmmeldud) cargopüksid igaks elujuhtumiks + t-särgid + kindla lõike ja värviga dressipluusid. Kõik on sellega harjunud ja keegi ei viitsi enam nuriseda, et miks nii üheülbaline.
Kogu aeg sama riietust kanda on turvaline. Maailm on niigi nii kirju ja arusaamatu ja raskesti hallatav koht, no mis sa teed, kui ajuehitus ei võimalda lihtsalt ja kergelt sujuvalt muutuvaid moevoolusid mõista, kogu riietumiskultuur on nagu hiina keel. Ja kõigele lisaks ei tohi riided pigistada, kraapida ega muidu ahistada. Siis kannangi neid esemeid, mis on enda kasutuskõlblikkust juba tõestanud, täiesti ribadeks. Kui hakkab värvist ära minema ja kergelt narmendama, siis saab seda ju veel kodus päris pikalt kanda! Maaelu võlud - keegi ei imesta, kui ma küttepuid menetlen paadialuse outfitis.
Mina tegelikult tüdinen riietest kergesti, aga seda seetõttu, et mul ei ole oma stiili ega kindlat maitset, mu eelistused riiete osas muutuvad iga natukese aja tagant (välja arvatud see, et kõik mu riided on ikkagi musta värvi). Seetõttu mul tegelikult ongi palju riideid, aga selga pole ikkagi midagi panna. Sest mul on parasjagu mingi selline riietesoov, mida mul kapis olemas pole.
KustutaKüll te olete toredad :) Tõestate ikka mulle, et ma polegi ainuke imelik maamunal :)
VastaKustutaAa, muide, üks lugu riietest tüdinemisest. Umbes 25 aastat tagasi ostsin mingist imelikust Hiina poest talvejope, mis oli väga odav, sest raha mul ju polnud ja jopet oli vaja. Käisin sellega aastaid. Kümme aastat kindlasti. Siis tundsin ühel sügisel, et ma lihtsalt enam ei suuda seda jopet selga panna, öök tuleb peale - aga jope oli jumala korralik, polnud kuskilt kulunud ega midagi. Andsin emale. Ema käis sellega... no aastaid. Nüüd ükspäev mulle meenus, et ühes ülemise korruse riidekapis (ma elan suures majas, noh) on veel mingid emast jäänud riided ja asjad. Ja mille muu ma sealt leidsin, kui sellesama 25 aastat tagasi Hiina poest ostetud talvejope... mis on jätkuvalt jumala korralik, pole kuskilt kulunud ega midagi, ainult et ma ei taha teda endiselt selga panna :D
VastaKustutaNagu ma juba teises blogis kirjutasin, käivad need riietumise teemad mul kuidagi paralleelselt. Kodused lemmikriided kannan ribadeks ja enamasti kuluvad ära põlved (kodupükstel) ja kaenlaalused (särkidel, t-särkidel), sest deo-d rikuvad ja ilma ma ei saa.
VastaKustutaAga riiete vahetamine, haa. Ma kadestan inimesi, kes ei higista oma riideid läbi nii nagu mina. Mul on see olnud terve elu ja nüüd 50dates on isegi natuke hullem. Hommikukohvi seetõttu joon pidžaamas, siis panen tolle riidepuule kuivama (selg on märg) ja vahetan koduriiete vastu, mis eelmisel päeval olid seljas. Seejärel tuleb mu hommikune jalutusring, kerges tempos (parka, pikkade varrukatega särk ja kerge kiht kampsunit või pusa). Kodus, peale jalutust, kõik ülemise otsa riided lähevad otsejoones pessu, sest ülakeha on läbimärg. Pesu ka.
Uued riided töölaua taha selga ja tööle. Kui ma omale sööki peale ei aja (ma söön arvuti taga enamasti ja samal ajal tööd tehes), siis saab nendega järgmise hommikuni ja siis vahetan peale järgmist jalutuskäiku. Vahel kui unustan lõunat tehes põlle ette panna ja kiirustan, siis võib juhtuda, et pean päeval ka särki vahetama :D
Nii et õnnelikud on inimesed, kes saavad nädal aega samade asjadega käia. Ma saan ainult sokkide ja teksadega, kõik muu läheb pesumasinasse. Pesen 2-3x nädalas, sest mul on vähe riideid ja lemmikud tuleb kanda ju ribadeks.
Kontoripäevadel jalutama ei jõua, siis olen viimase hetkeni pidžaamas ja alles peale dušiall käimist ja kuivamist lähevad riided selga. Ma higistan vahel isegi pesus ja tulen vannitoast, pea otsast märg..
Mulle ei meeldi lihtsalt tuju pärast hilpe osta, ostan sobiva lõikega asjakohase mõnusa riietuseseme ja kannan seda siis surmani. Riideeseme surmani. Muidu on mul piir selga käivate riiete ja käsitöömaterjalide vahel ysna õhuke. Kui paar aastat tagasi kuu ajaga 7 kilo ja aasta tagasi haigena 2 nädalaga ka mingi 8 maha läks (ja tagasi ei tulnud), siis panin vanad pyksid (põmst kandsin siis ainult teksapykse) materjaliriiulisse ja sealtsamast otsisin uued ja parajamad. Särkide ja kampsidega oli lihtsam, nende juures pole suurusnumber kandmismugavusega nii tihedalt seotud :)
VastaKustutaIsegi kaltsupoest ei taha ma "nii odav ju, mis siis, et ei ole päris paras"-asju osta. Kui alternatiivina see ese ei kõlba nt lapitöö materjaliks, siis milleks???
Ma kommenteerin tasakaalu huvides. Muidu arvate, et kõik ongi ühesugused. :D
VastaKustutaMa olen hilpharakas - ostan uusi asju päris sageli, tüdinen ruttu ja vahetan ka tihti.
Enamus asju, v.a. üleriided ja jalanõud, kannan paar korda, siis kas müün maha või annetan ära.
Üldjuhul ei kanna samu asju mitu päeva järjest. Konkreetset põhjust polegi väga, lihtsalt harjumuseks saanud vist.
Ma olen ses suhtes väga eeskujulik tarbija - hoian raha pidevalt ringluses. :))))
Ma arvan, et ega enamik teisitiarvajaid lihtsalt ei tule kommenteerima. Aitäh sulle teistsuguse arvamuse eest!
KustutaMa olen nagu Akadeemik - hilbuhull. Mulle lihstalt meeldivad riided. Mul on neid palju, aga näiteks on ka üks mantel, mis on vastu pidanud 10 aastat ja ikka tahan kanda, iga kord, kui sellega kusagile ilmun, saan komplimente. Käsitööosav sõbranna on seda mitmeid kordi parandanud, viimane kord oli küll VIIMANE, ütles ta. Ja vähemalt üks seelik, mis ikka meeldib ja mida kandsin siis, kui nüüdseks eksiga tutvusin (aasta oli 2003). Samas on ka asju, mida kannan korra, vaatan siis kriitilise pilguga ja siis mõtlen "kus mu pea oli, kui selle ostsin". Müüa ei viitsi, annan ära või viin teise käe poodi.
KustutaKui ma igapäevaselt kontoris käisin, siis proovisin ka vaadata, et ikka ei lähe sama riietusega tagasi, kuigi ausalt öeldes poleks mul midagi selle vastu, kui meil oleks olnud mingi kindel tööriietus :-) Teisalt olen ka mõelnud, et kuigi ma ise kangesti seda jälgisin, siis ausalt öeldes ei pannud ma eriti tähele, mida teised kandsid. Nii et minu pärast oleks võinud sama kleit ja muud asjad alati seljas olla. Ma ei teagi, kas küsimus on minus, et ma ei pööra sellistele asjadele tähelepanu, või ongi inimesed tegelikult sellised. Muide, kunagi sõja sabas Kanadasse saabunud eestlastest naised, kes panka tööd otsisid, pidid tõestama, et neil on 4 või 5 erinevat kleiti selga panna!
VastaKustutaSellega meenub, kuidas meil tuli kunagi Tähtsasse Ministeeriumi tööle naine ühest ääremaa vallavalitsusest ning ei suutnud ära imestada, kuidas pealinnas käib rahvas suvaliste riietega tööl - vallavalitsuses oli normiks igapäevaselt kostüümis käia. Ma arvan, et sõltub inimesest, kes kuidas tähele paneb. No mul see klassiõde ju pani tähele, et teine käis jõuludeni erinevate riietega, mina jälle ei pannud.
KustutaAkadeemik tuli tasakaalustama, aga mina olen ise tasakaalu kehastus - ühest küljest mulle meeldivad riided ja mul on neid kindlasti rohkem kui hädapärast vaja, teisest küljest armastan ma oma häid vanu riideid väga ja kannan neid isegi avalikult sellise räbaldumuseni, milles enamik poleks nõus koduski käima.
VastaKustutaOsalt on mul neid liiga palju muidugi sellepärast, et muist vanu ei tule enam kinni (enamasti rinnust), aga ma pole jõudnud neile veel uut head kodu leida.
Ja osalt on mul neid palju vaja samal põhjusel, mis KK-lgi. Kuigi ma ei pane neid alati läbimärjaks higistamise pärast veel kohe pessu. Tavaliselt esimeses järjekorras kuivama ja tuulduma ja kui on ära kuivanud, siis teen olfaktoorse analüüsi ehk nuusutan ja otsustan, kas ta sai viimati päriselt mustaks või ainult märjaks. Sest vähemalt pooltel kordadel higistaks ma justkui paljast vett välja. Äärmisel juhul soolavett, ja siis tuleb pessu panna, sest nähtavad soolarandid on peal.
Nii ja naa, riideid on liiga palju aga enamasti kannan paari komplekti, mis käepärast sätitud. Teatud lemmikutest loobun kui ära lagunevad, või isegi siis mitte. Ühed eriti kvaliteetsest fleece materjalist lühkarid, mis peale 30 aastat (ei liialda) kandmist ja pesemist näevad ikka välja nagu uued on siiani lemmikud, enne kulun mina ära kui need. Töö juures selja taga trepist üles tulev kolleeg mainis: "perse paistab", olin sunnitud uued pikad püksid panema. Kaasa ikka aeg-ajalt viskab minu protestile vaatamata ära selliseid riidetükke, mille kandmise puhul kaaslinlased võivad politsei kutsuda. Matka ja suusariietust liiga palju, igaks ilmaks olemas no ja ei raatsi taaskasutusse viia. Viimasel ajal kipub ka jooksuriiete hulk üle piiri minema - kuna kaks korda järjest higistatuid ei taha selga panna ja iga päev ei viitsi pesta siis pisike õigustus omada nelja, viit komplekti.
VastaKustutaNjaa, see "ikka veel läheb selga" teema kipub teatud eluetapis vist teemasse küll. Naistel ollagi ju riided kolmes kategooriast: talveriided, suveriided ja "siis kui alla võtan" riided. Mina kipun tegelikult kandma üsna väheseid riideid aga kapid on üsna punnis täis. On olnud vaja osta kuna "on vaja". Mul käib see riietumise värk kuidagi hooti ka. Vahel bändisärk ja teksad periood, siis jälle kleidid ja sukad. Kord kingad teemas, siis tennised. Ja heitlik meel toob kaasa selle, et järjekordse meelemuutuse ootuses ei hakka asju vahepeal uuskasutusse viima. Kõik püsib kappides, ootab meelemuutust ja lisaks vaja veel palvetada, et asjad ikka selga mahuks...
VastaKustutaMul on lisaks kõigele veel ühed "etalonpüksid" - kui jalga mahuvad, olen heas vormis, kui e imahu, peab midagi ette võtma. Need on ka juba mingi 15 aastat olemas.
VastaKustuta