Kübeke elutervet vihkamist

 Minu viis senti ka siis siia, kuna vähemalt kolm blogijat, keda ma loen, on seda kogumikku lugenud, neist Rents ja Tilda ka pikemalt arvustanud.

Igasugu kogumikke ma tavaliselt Goodreadsis hindama ei kipu, kuna lood on ju ikka erinevad, mõnele tahaks maksimumi anda, teisele keskmisest vähem - kuidas sa ikka mingeid kompromisse teed? Ütlen kohe ära, et kokkuvõttes tüüriks siinsete lugude aritmeetiline keskmine pea neljani välja, aga miks ma kindlasti tahtsin need lood ära mainida, on see üks lugu, mis peaks kindla maksimumi saama ja ma käsi südamel ütlen, et ma ei mäletanud enne lugema hakkamist Rentsi arvustusest mitte midagi enam. Igatahes on see sama lugu, millest ka tema ülivõrdes räägib, ehk siis Kristi Reiseli "Vein Naanil". Mulle kui ulmevõhikule, kes selle žanriga vaid põgusalt on kokku puutunud, meenutas Reiseli lugu veidi Kir Bulõtševi ja vendade Strugatskite loomingu paremikku, just neid muhedaid, aga sügavamõttelisi jutte siis. Ääremärkusena tundub mulle sõna "muhe" kuidagi maskuliinne - muhe on ikka vanaisa, mitte vanaema, eks. Igatahes see lugu on ka igavesti muhe. Ja sügavamõtteline. Usuteema on ka mind kui paadunud ateisti alati kõnetanud :)

Veel meeldis väga Manfred Kalmsteni "Tapjaprints". Just ideetasand, kus meil on haldjad, kes nagu kõik inimesedki, on ilusad ja head, eks, ning kes järgivad kenasti seadusi, sest nii on alati tehtud. Olgugi, et need seadused käsevad vahel koledaid asju teha, aga seadusele tuleb ju ikkagi kuuletuda ja mitte küsimusi esitada. Ma annan alati kõrged punktid, kui keegi milleski nii iseenesestmõistetavas kahtleb. 

Kristjan Sanderi "Miljones päev" - olen nõus Tildaga, et nii ilus. Mu arust kõige lootustandvam lugu selles lootustandvate lugude kogumikus. Äärmiselt rahuldustpakkuv. 

Meelis Friedenthal on mulle alati meeldinud, nii ka siin. Ta suudab oma lugudesse luua kuidagi väga erilise atmosfääri, mis võib vastavalt vajadusele olla nii pingeline ja ärev kui ka lohutav ja rahustav. Siinses loos "Õunapuu" on mõlemad koos.

Triinu Merese "Plahvatus Le Guynil" meeldis mulle ka, mind ei häirinud eriti see "puust ja punaseks" siin, sest tundus teemasse olevat. Kui keegi hakkab lõpuks asju kõva häälega välja ütlema, siis see toobki kõige kiiremini muutuse. Ainult sellest päästeoperatsiooni tehnilisest küljest libisesin ma natuke üle, sest väga ei huvitanud, oluline oli ju tegu ise, aga saan aru, et paljud ulmet vist ainult tehnoloogia ja võõraste paikade pärast loevadki. Tilda välja toodud ebaloogilisuse, et miks bonodest teenrid teha, lahendasin ma oma peas selliselt, et kui hetkel on probleem selles, et robotid suudavad meie eest ära teha palju töid va emotsionaalselt nõudlikud, aga inimestele kurnavad (igasugu hooldustööd nt), siis lahenduseks ju oleksidki bonode-sarnased olendid. Eriti, kui me oleme rassistid ja neid päris inimesteks siiski ei pea. Mis on vägagi tõenäoline.

Maailmaloome osas kiidan Miikael Jekimovi "Läbilõigatud niite". Häli Kivisilla "Harjusk" ja Laura Loolaiu "Kiirituskuu sõnnik" olid ka sümpaatsed. 

Ülejäänud kolme kohta ütleks, et ma ei saanud päris hästi aru vist. Aga see ei pruugi üldse lugude ega kirjutajate süü olla, sest vähemalt kaks neist mulle stiili poolest istusid.