Leheküljed

kolmapäev, november 13, 2024

Vale hääl vales kehas?

Nii hea teemapüstitus ilmus eile Feministeeriumis, Andreas Kalkun kirjutab hääle tajumisest ja selle seostest kultuuri ning tähendustega. 

Kõigepealt see setode teema - ma mäletan, et ka mu vanaema väitis, kuidas ta ei või setode laulu kuulata. Olevat jube ja ebaloomulik ja miks nii peab. Ma pole just eriline rahvamuusika fänn, aga päris seesugust äratõukereaktsiooni mul ei ole, huvitav, et vanaemal oli. Sarnast reageeringut olen märganud erinevate meeste poolt Brian Molko (Placebo laulja) häälele, mille puhul üks meesterahvas ei suutnud seda kuulatagi, aga teine möönis, et "tegelt ju perversne, aga hea!" Mina ise polnud Briani hääles mingit erilist ebaloomulikkust tajunud, lihtsalt omapärane hääl. 

Mul on endal päris madal hääl. Mitte mingi sensuaalne kähin siis, vaid pigem "kas sul on nohu või nina kinni?", mida on mult telefonis päris mitu korda küsitud. Ei, mul ongi selline hääl, no andke andeks. Mu leivanumber on "Meil aiaäärne tänavas" meeskoori esituses. Mehed kohmetuvad ja lapsed karjuvad, et "emme, ole ometi vait!". Ma ise ka ei tea, kust see hääl tuleb. Aga mulle meeldib. Laulda ma muidu ei oska ja viisi ei pea, aga viimastel aastatel olen üha enam mõelnud, kas see ei pruugi olla nii lihtsalt seepärast, et ma üritan laulda nõnda nagu üks naine peaks, selle asemel, et laulda lihtsalt omaenda häälega. Koolis ma rääkisin oma tavalise madala häälega, aga kui laulmiseks läks siis piiksusin haledalt. Mini laulab esimest häält, mu jaoks absoluutselt võimatu register. Aga mulle tundus omal ajal, et ainult see on õige, ainult nii saab laulda ja ma ei proovinudki laulda nagu minul torust tuli. No kuidas on loogiline see, et mul on väga tugev hääl. aga lauldes äärmiselt nõrk? Äkki kui keegi oleks mind õpetanud usaldama oma häält, ma oleks ka laulda suutnud? Mu lauluhääl tundub nii kohatu. "Ei sobi ühel õrnal naisterahval seesugust häält teha!" Lapsepõlves hüüti mind Möira-Mariks, muuseas.

Ükskord oli meil kooliteatri etenduses möirata vaja. Paluti poisse appi. Enamik keeldus kohe, üks, kes ainsana proovis, kõlas haledamalt kui mina peenikese häälega lauldes. Lõpuks pandi mind möirgama. Ma ei saanudki aru, kas poisid ei julenud laval kurja häält teha või siis tõesti lihtsalt ei suutnudki. Mingit metalbändi lauljale vajalikku korinat minust siiski ei tule, või noh tuleb, aga lühikest aega ja siis pärast pikka aega ei tule üldse midagi. 

Üks sort õõva on minu jaoks ka see, kui peab enda häält lindistuselt kuulama. Kohati hullem, kui ennast ekraanilt vaadata, mis on vist enamike jaoks ebamugav. Huvitav, kuidas lauljad seda suudavad? Kui igast kõlarist kostab sinu hääl, keerad raadio käima, kõnnid mööda kaubanduskeskust? Ilmselt harjuvad? Või siis korraliku koolitatud häälega laulja ei tunne mingit ebamugavust, ta teab, kuidas ta kõlab ja on rahul? 

Mõni teeskleb häält kogu elu. Ma ükskord kohtasin üht magusa hääle poolest tuntud isikut eraviisilises situatsioonis ja sitas tujus - oskas küll normaalse häälega rääkida, kui tahtis. Hästi paljud tüdrukud muutsid kooli ajal oma hääleregistrit kui seltskonda ilmus mõni vastassoo esindaja. Mulle meeldis kooliteatris tibisid mängida, siis ma ka väänasin mõnuga oma häält, aga päriselus poleks suutnud, liiga koomiline. Kas Ingrid Tõnistel on loomulik hääl? Tundub uskumatu. Kuigi tema puhul on see välimusega ju igati koskõlas. Muidu oli kooliteatris ikka nii, et kui kuskil vedeles mõni mehine roll, siis sai see alati mulle (meil poisse teatriringis polnud). Muidugi mind hoiatati, et lavakasse nii ei saa, laiema ampluaa peale peab kõlbulik olema, mitte ainult mehiseid piigasid kehastama ja selge see, et esimest armastajat ma mängida ei oleks suutnud normikohaselt.

21 kommentaari:

  1. Nii hea teema!

    Mul on ka madal nasaalne hääl ja lapsena laulukooris mulle öeldi kogu aeg, et ära laula folkloori, laula normaalselt. No ma ei saa, mul käib hääl läbi nina, ma ei oska muudmoodi laulda. Ma laulangi kogu aeg nagu Brian Molko, tema hääle kõrgus ja ulatus on minu omale hästi sarnane :D

    Kõva häält ma aga teha ei saa enam, kunagi skoorisin mingi naljaka häälepaelte vigastuse vist ja pärast seda minust enam huilgajat ei ole, mis teeb kontserdil käimise natuke, noh, komplitseerituks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aa, ja kui ma pean võõraste inimestega viisakalt rääkima, siis ma räägin automaatselt kõrgema häälega - ma ei tea, miks, ja ma vihkan seda, aga no see tuleb nii automaatselt. Kas selleks, et ohutum tunduda?

      Kustuta
    2. Jah, mul on ka see "telefonile vastamise hääl", selline peenike ja ohutu :)

      Kustuta
    3. Ma olen püüdnud seda endas välja juurida: mitte minna peenikese hääle peale, kui võõraste inimeste, nt klienditeendindajatega räägin.
      Raske on.

      Kustuta
  2. Huvitav. Mul ka hääletoon muutub kui on vaja klienditeenindajaga kuskil suhelda. Võõras ja veider.
    Laulmisest. Meile ikka koorist räägiti, et häälepaelad on sisuliselt lihas, treenid tasapisi ja kõik lõpuks on suutelised laulma. Mõned on lihtsalt andekamad kui teised.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Laulmise osas. Jah vastab täele. Point on enda kuulamises + lihastreening. Kõiki ( peaaegu) on võimalik laulma panna

      Kustuta
    2. Kui valida tuleriida ja laulmise vahel siis isegi mind. Samas teisi mind kuulama sundida pole võimalik isegi piinarikka surmanuhtlusega ähvardades :D

      Kustuta
  3. On jah hea teema :) Mul on oskus kõva häälega (õpetaja hääl) inimesi korrale kutsuda. Ja ma armastan seda, sest see on mind elus väga palju aidanud + pannud inimesi uskuma, nagu mul oleks liidriomadused vm võimekas :) :) :) (õel naer)
    Mu hääl on elu aeg olnud madal, olen alati laulnud 3 häält/alti ja kuna ema oskas õigel ajal öelda- viisi oskab igaüks laulda, aga teine hääl on keeruline, siis väga uhke selle üle. Bass on tore olla :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii see on, kuigi mul on vastupidi see ka hädaks kaelas olnud, kui soovitakse suruda mingisse rolli, kuhu ise tegelt ei taha. Ja ma tean kohe mitut mahehäälset inimest, kes on läinud õpetajaks õppima, aga õpetana nad ei tööta, ma pakuks, et üheks põhjustest on sobimatu hääl.

      Kustuta
  4. Kui hea teema ja nii hea artikkel, ma nägin küll varem pealkirja netis, kuid ei avanud. Arvata võib, et pelgasin mingit tibindusartiklit. Su blogi andis artiklile kvaliteedimärgi, lugesin mõnuga.

    VastaKustuta
  5. Oma hääl kostab otse absoluutselt teistsugune kui seda salvestuselt kuuled. Teismelisena esmakordselt maki pealt kuuldes mõtlesin, et no sel tüübil on küll mega lahe hääl - mina ise olin :D Ilmselt seotud mu äärmiselt koolitamata helitajumisega.

    Meeshäältest tuleb esimesena ette üks kuulus prantsuse laulja - nime ei tea aga hääle tunneks kohe :P Kaasa teadis kui küsisin talt: Leonard Cohen.

    Vastassoo esindajate puhul kostavad mõned üksikud hääled hoobilt sümpaatselt, üks neist mu kaasal :P See polnud muidugi ainus valiku põhjus ;)

    Ingrid Tõnistega kohtudes ehmusin natuke ära, sest ta ei kostnud üldse loomuliku inimhäälena, olin sellist vaid filmidest kuulnud, mida loomulikult ei saanud tõsiselt võtta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Leonard Cohen on ikka Kanada laulja 😉

      Kustuta
    2. Ups, ju siis Quebecki aktsent pettis ära😜

      Kustuta
    3. Noh, Cohen ütleb ka ise, et "I was born with the gift of a golden voice." Kusjuures keska ajal klassijuhataja üritas meid suveks raadiosse tööle saada ja peale testiks tehtud mikrofoniproovi arvas Vambola Paavo just minu ja ühe mu klassivenna sobivateks raadiohäälteks. Asja sellest projektist miskipärast küll ei saanud.

      Kustuta
  6. Mul on kooliajast trauma, kui inglise keele õpetaja ütles, et ma parem laulmise ajal vait oleks. Natuke leevendas, kui paar aastat hiljem lauluõpetaja katseid tegi ning mu laulukoori 3 häält kutsus laulma 😄 Ma ei arva, et mul rääkides väga madal hääl oleks, aga peenikese häälega laulmine on tõesti raske. Lastele olen küll lõpmatult laulnud, kuigi ühislaulmistel hoian pigem suu kinni. Ikkagi trauma ju 😉

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma väga loodan, et koolidest on need neg kommentaarid jäädavalt kadunud. Õpsid võisid koolis vanasti ikka palju halba teha, ilmselgelt on ju lihtsamt töötada nendega, kes loomupäraselt viisi peavad.
      Sama tegelikult ka joonistamises. Teatud vanuses hakatakse maha tampima selle asemel, et siiski lasta proovida. Ma sain alles kutsekas hea õpetaja käe all teada, et tegelikult teatud metoodikaid rakendades ja harjutades saavad kõik teatud tasemel joonistamisega hakkama. Kasvõi nii palju kui on vajalik looduse või esemete kopeerimiseks. Sekka veel värviringi temaatika ja ongi väike nüanss inimese loomingulisemale teele lisaks antud :)

      Kustuta
    2. Ma ka loodan, et keegi enam selliseid märkusi ei tee. Ning on pigem julgustamist. Mõned just vanemad inimesed ja minu vanused ütlevad, et mis poputamine. Peabki kogu aeg välja tooma, mis halvasti. Aga minu meelest annab hea sõna palju rohkem indu ja soovi asju proovida ning teha.
      Joonistamises tuletas meelde, et ega ma just mingi kuldpintsel polnud, kuigi ka mitte kõige viletsam. Ise ei arvanud endast eriti midagi. Aga kui tuli üks uus kunstiõpetaja, siis arvas, et võiksin rohkem joonistada ning kutsus kunstiringi. Ma vahel lähenesin mõnele ülesandele ootamatust küljest, mis pidi ilmselt talle traditsiooniliste tööde kõrval rohkem silma jääma. Näiteks vihmasaju asemel joonistasin vaate taevast, nii et näha olid ainult vihmavarjud.

      Kustuta
  7. Mul on samuti madal hääl, aga see pole mind kunagi laulmisest hoidnud ega ka iseenesest kriitikat esile kutsunud. Mingi 14-15-aastaselt pakkusin laulukooris koorijuhile, et lähen tenorit laulma, sest seal oli vähem inimesi kui aldis ja tenoriregister oli mulle ka mugavam kui segakoori aldi oma. Ja siis tegin seda ka teises kooris, nii et peaaegu kogu aja, mis ma kooris olen laulnud, olen olnud tenor.

    Kusjuures kuigi naiskoori teise aldi register sobiks kõrguselt vast sama hästi, tundub mulle, et mu hääl ongi rohkem tenori moodi. Vähemalt minu ettekujutuses on tenori hääl selline... ümmargune ja selgepiiriline ning kontraaldi oma lai ning mahe.

    Väikese ulatusega mitmehäälses laulus saan vahel ka bassipartiiga hakkama, aga bassitämbri suhtes tunnen samamoodi nagu alditämbri suhtes - loomulik bassitämber on kuidagi sirgem ja teravamate nurkadega ja see pole päris minu rida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aa ja mul on vähemalt meeles nii, et seal laulukoorides olin just tenorina kõrgemas hinnas, kui aldina oleks olnud. Sest neid oli vähem võtta. Meestest oli enamik madala häälega või siis mingi sellise keskmise häälega, kellele tenor jäi kõrgeks, aga bassi vedas välja.

      Kustuta
  8. Omast kogemusest pillimängijana, et põmst igayks suudab laulda, TALLE sobival kõrgusel. Inimeste kehad on ju erinevad. Probleem tekib siis, kui on vaja hulk erinevaid kehi YHEL kõrgusel yhekorraga laulma. Enamus inimesi puutubki tänapäeval laulmisega ainult lasteasutustes kokku, hiljem tuleb muusika ainult masinatest, sest nii on mugav. Muide, nii oli see juba 1970tel.

    VastaKustuta
  9. Oo, hääleteema! Hääletämber on minu jaoks ülioluline. Igal juhul olulisem kui välimus, näiteks elukaaslase valikul.

    Omaenda häälega olen (võrreldes eelkõnelejate kogemusega) rahul. Ja kui fotosid ning videot on väga võõrastav vaadata, sest issand hoia, kas ma selline välja näengi?!, siis kõnehääle kuulmine salvestuselt oli meeldiv üllatus. Küll mõnevõrra võõras, sest ma kuulen oma häält ise ju läbi kolju ja teistsugusena, aga siiski on sümpaatne.

    Viisi olen alati pidanud, lastekoori 3. häälest alates ka õpetajate ja teiste poolt hinnatud. Aga omad traumad on ikkagi, näiteks sellest, kui tulin segakoorist koju, hääl oli lahti lauldud ja helises, ümisesin omaette laulda. Ja tollane elukaaslane kobises, et "kas juba küllalt ei saanud?". Või varasema lapsepõlve mälestus, kus mina (umbes 5a) mingit omaloomingut leelotasin ja isa midagi mõelda üritas, ehituse juures arvutada vms. Käratas "kas ei saa juba vaikust!" ja mina hakkasin vaikselt nutma. Seepeale olla kostetud "no näe, saigi hea vaikne". Sellised momendid on mind pannud oma lauluhäält häbenema, seltskonnas julgen laulda ja kui küsitakse, võin üksi laulda, aga oma lustiks üksi laulan üldiselt pigem siis, kui keegi ei kuule.

    VastaKustuta