Leheküljed

kolmapäev, mai 25, 2011

Midagi lugemiseks

Jagan linki ühele, minu meelest parimale, viimasel ajal ajakirjanduses ilmunud arvamusloole. Polegi midagi lisada, kirjutan kahe käega alla. Kommentaare igaks juhuks ei loe.

Tegelikult seda lisaks, et huvitav millal ja kas üldse see, nõukaajast mõjutatud mentaliteet ka muutub?

9 kommentaari:

  1. Minu meelest samuti üks viimase aja parimaid arvamuslugusid, kuigi eks asi ole ka selles, et käistletav teema ei jäta mind kohe mitte üldse külmaks.

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et see teema ei tohikski kedagi külmaks jätta.

    VastaKustuta
  3. Jah, ei tohiks, aga kahjuks jätab. Vähemalt selline tunne on jäänud teatud kommentaare lugedes, kuigi eks anonüümsete arvamuste lugemine on alati üks suur viga.

    VastaKustuta
  4. Osadele kommenteerijatele mõeldes hakkab küll õudne kui mõelda, et sellise mõttemaailmaga inimesed liiguvad kusagil läheduses ringi. Võib küll mõelda, et ilmselt minu tutvusringkonnas selliseid ei ole aga võib ka vabalt eksida.

    VastaKustuta
  5. Ma ei mõista. Tahate öelda, et nõuka-mentaliteet on midag paratamatut või? Et kui oled sündinud aastal 1967, siis oled koerapiinaja? Aga 1974? 1983? 1991?

    Teiseks. Asi mis hullult närvidele käib on see enda distantseerimine "nõukaaegsetest" (eriti kui arvestada inimeste põhiloomust. Ere näide on kadri simson. Tundub, et tegemist on justkui "läänelikke väärtusi hindava poliitikuga" kuid võta näpust! -aastal 1983 oleks kadrikene iga oma ihurakuga teeninud suurt kommunistlikku noorsooorganisatsiooni ning olnud vastik ja õel komsomoliorganisaator. Ei loe mitte nõuka või mittenõuka vaid inimese moraal. Ja moraal pole mingi asi mis sõltub sinu sünniaastast. Minu jaoks on näiteks kõik endised pioneerid-komsomolid ja kommunistid vääritud närukaelad. Kuid ma kahtlustan, et ka sina Marca oled ühte neist kuulunud. Järelikult oled...

    VastaKustuta
  6. Ei taha üldse seda öelda. Mõtlen hoopis seda, et ilma nõukogude taagata oleksid ehk inimesed avatumad ja hoolivamad - hirmu all elamise kogemus on inimesi kalestanud. Ja loomulikult mitte kõiki, kuid arvan, et see "tähtis olen mina, teised ja ümbrus mulle korda ei lähe"-suhtumine on nö Homo Soveticusele omane mõtlemisviis. Ja Homo Soveticuseks ei muuda kedagi sünniaasta, rahvus ega sünnikoht.
    Mina pioneer olnud ei ole ega usu ka, et kuhugi org-i kuulumine iseenesest inimese moraalituks oleks teinud (eelkõige lapse, kes tollal elanuna muid variante ei pruukinud teadagi).

    VastaKustuta
  7. Ahto Lobjakas ei räägi nõukaaegsest mentaliteedist, vaid Eesti asukohast joonel London-Kabul, kus me jääme pigem Kabuli poolele. Ja ma olen sellega nõus.
    Nõukaaegse mentaliteedi osas võin aga öelda, et sellest on minu arust saanud väljend, mida sageli kuritarvitatakse ja millega meelevaldselt inimesi sildistatakse. Nii üldistavat väljendit peaks isiklikul tasandil suure ettevaatusega kasutama.

    VastaKustuta
  8. See, et sa pioneer polnud on väga tubli.

    Aga teema juurde tagasi. Räägid sovjeti mõtteviisist, mis väljendub hoolimatuses ja "pole minu asi". Samas nendid, et pioneeriorganisatsioon oli ok, kuna muid variante ei teadnud.

    Alleaa! Just selles seisnebki sovjettide moraalitus, et nad ei tea ja ei tahagi teada (iga pioneerikandidaat võis uurida, mis laadi organisatsiooniga on tegemist ja kas see kattub tema arusaamisega heast ja halvast).

    Suhtumine "pole minu asi" on aga puhas enesekaitse -mitte lihtsalt nõukaaegne mentaliteet. Inimene, kes nii mõtleb püüab vältida isiklikku õnnetust või ebameeldivust. See on konflikti või tagakiusamise kartus. ka nõukaajal oli inimesi, kes selle hirmu endas võitsid -samas, kui oli karjakaupa neid kommunistlikke võsukesi, kes "muust ei teadnud".

    Asi pole nõukas vaid inimese julguses panna oma pea nö pakule. Suhtuda isiklikult. Astuda sõtta. Võidelda...-ja võibolla kaotada.

    Ma tahan lihtsalt öelda, et igasugune sekkumine tähendab sekkuja jaoks moraalset otsust ja isiklikku riski. See kehtis nii 1982 kui ka 2011 aastal. Nõuka on vaid näidendi lavakujundus.

    VastaKustuta
  9. Pioneer oldi vist jah peale Oktoobrilapseks olemist? Ehk siis juba tõesti oli lapsel endal võimalik valikuid teha. Oktoobrilapseks astumise puhul luges ilmselt rohkem vanemate, kui lapse enda otsus. Mul ei õnnestunud kummakski saada, seega ei tea täpselt.
    Mina mõtlen seda, et nõuka-ajal oli siiski oma roll inimeste moraalituks kasvamisel olgugi, et otsus karjaga kaasa joosta tehti ise. Karjast erinemiseks on vaja suuremat julgust ja enamik ilmselt valib turvalisema variandi. Poleks nõuka-aega olnud, oleks ka rohkem südametunnistusega inimesi (alles jäänud).

    VastaKustuta