Leheküljed

neljapäev, mai 26, 2011

Traditsioonilised soorollid on hoopis head?

Mul on üks tore sõber, kellel on vajalik ametikoolis õpitud amet ning kes ka oma erialal praktiseerib. Ei ole käpard, tööd teeb südamega aga raha, mida ta sellega teenib, ei ole piisavalt märkimisväärne, et sellest ära elamiseks piisaks. Üks teine muidu tore inimene ütles sellest kuuldes, et oma viga - miks ta siis ülikooli ei läinud?
Miks see vale on? Esiteks ei garanteeri kõrgharidus iseenesest juba ammu kõrget palka ja teiseks ei ole normaalne, et inimene, kes soovib teha tööd, mis on vajalik ja mis talle endale meeldib, on niivõrd alamakstud, et äraelamist sellest loota ei ole. Räägitakse ju, et kutseharidust tuleb rohkem väärtustada, samas on siiamaani oi kui palju neid, kes ülikoolis mittekäinuid alama astme inimesteks peavad. Minu vanemad oleksid samuti parema meelega maa alla vajunud kui mind kutsekoolis või kasvõi tollases Põllumajandusülikoolis õppimas näinud. Ka Tartu Ülikoolis õppides kohtasin mõne õppejõu poolt suhtumist, et meie oleme koorekiht, ülejäänud pööbel. Loomulikult on Tartu Ülikool tasemel kool aga selline suhtumine käis mulle siiski närvidele. Eks ennegi on räägitud, kuidas suure suuga jahvatatakse kutsekoolide populaarsuse tõstmise vajadusest aga enda last sinna jumala eest ei saadaks. Miks neid esimese klassi katseid tehakse? Eks ikka selleks, et juba varakult ülikooliteed sillutada. Kes siis eliitkoolist kutsekasse läheb! Oma last kaalusin Waldorfi panna - esimese asjana küsiti, et palju sealt ülikooli läheb? Muid variante nagu ei olekski.
Aga võtame nüüd selle teadmatu inimese, kes on kutsekast armastatud ameti saanud ja avastab, et äraelamiseks palgast ei piisa. Täpsustame, et tegemist on teenindusalaga ja see on ju enamasti naiste valdkond. Ok - tõmba oma elustandard koomale kui sellist "orjatööd" teha tahad! Samas räägitakse, et osade inimeste eneseteostus seisnebki teiste abistamises ja teiste eest hoolitsemises - selline inimene juhina õnnelik ei olekski. Meil on siis naisterahvas, kellele meeldib töö inimestega ja ta on ka teistpidi naiselik - tahaks suurt peret ja palju lapsi. Kas tal on võimalik edukalt ühendada töö- ja pereelu? Kahtlen kõvasti - ainus viis oma unistused täide viia on leida hästi teeniv mees. Mis mõtet on rääkida võrdsusest kui teatud erialadel (naiselikud teenindusalad) ei ole juhtimisfunktsiooni lisamata normaalne toimetulek võimalik? Juhtida kõik ei taha ja see pole ka vajalik. Ainsaks lahenduseks öeldakse - ise oled süüdi, et advokaadiks ei tahtnud õppida! Milleks sulle need lapsed - parem teosta ennast! Mis juhtuks kui kõik inimesed niimoodi talitaksid? Jumal tänatud, et ise "alama inimese" ambitsioonidega ei sündinud? Miks meil on traditsioonilised soorollid rohkem kinnistunud kui lääne pool? Hea on, et on - kuidas see teeninduses töötav naisterahvas üldse ära elaks kui ta mees hommikust õhtuni pere nimel rabama ei nõustuks? Mis jääb üle kui sellises olukorras ollakse? Ilmselt leppida, et naise roll ongi teenida vähem palka ja mees peab peret ülal pidama. Või loobuda oma unistusest luua pere - kuidas see riigi poolt oodatav iive siis tõuseks?
Ma ei taha öelda, et kõigile võrdselt aga võiks vähem parastada ja mõelda, et kõik inimesed ei ole ühesuguseks loodud, kuid ka teistsuguste ambitsioonidega (ei ole ju alati väiksemate) inimestel võiks olla võimalus normaalselt ära elada.

8 kommentaari:

  1. Eks kindlasti on ka selliseid juhtumeid ja olukordi, aga õnneks on vat et rohkemgi teistpidi.

    Näiteks minu elukaaslane, oma kuuajalise kursusega õpitud ametis, absoluutselt lihttöö peal, teenib praegu rohkem, kui mina peale oma viieaastase nominaalajaga ülikoolikraadi kättesaamisel IIALGI teenima hakkan. Minu ametis saavad vaid juhatajad sama palju palka, kui tema oma lihttöös.
    Aga mis teha - see ala on mu kutsumus ja madalad palgad ei heiduta mind. Panengi vist mehele sellega koormuse peale, et tema jääbki pere põhiliseks ülalpidajaks...

    Minu arvates näitas just meie majandussurutis seda hästi, kuidas ellu jäävad just need, kes oskavad oma kätega midagi teha.

    VastaKustuta
  2. Lahendus on olemas ja küllaltki lihtne: Soomes saavad kõik töötavad inimesed umbes ühepalju palka. Noh, ütleme, paar kordset on kõige ülemise ja kõige alumise otsa vahel, aga kokaabi saab siiski oma 1800 euri kenasti kätte ja ei pea vaatama, kas õnnestub töö juurest natuke makaroni kõrvale panna, et lapsed näljast ei nutaks õhtul.

    Elik - soome keel selgeks ja siis minemakolimine on lahendus küll. Iseasi, et mõned meist on Eestisse narrilt kiindunud.

    VastaKustuta
  3. Mormelar: jah, vastupidised näited ei ole muidugi ka eriti meeldivad. Samas enamasti need näited kehtivad just meeste puhul - haridust pole vaja, küll aga rammu või siis kaasasündinud tehnilist taiplikkust, mida millegipärast vaid meestelt eeldatakse.

    väga salalik naine: nii on.

    VastaKustuta
  4. Ootootoot, kui kõigile makstaks töö eest ka palka, siis kuidas mõned rikkaks saaks?
    Sjuukst asja nüüd küll olla ei tohi, et mina elan ära ja naabrimees elab ka ära. See ei lähe mitte.

    VastaKustuta
  5. Eks see üks kommunistlik häbijutt ole küll.

    VastaKustuta
  6. Nõustun kogu postitusega täielikult. Muudkui noogutasin ja tahtsin kõigele alla kirjutada ja oleks seda juba ammu teinud, kui blogger poleks muudkui näkku pannud.

    Aga Mormelar - ei saa mööda vaadata faktist, et tunduvalt rohkem teenivad need, kes oskavad kätega midagi teha ametites, mida traditsiooniliselt mehelikuks peetakse. Näiteks ehitaja ja tisler teenivad rohkem kui õmbleja (kui ta just übermoelooja ei ole), kuigi õmbleja on ka aastaid vaeva näinud, et eriala omandada ja iga töll seda teha ei oska.

    VastaKustuta
  7. Mu mõte liikus samas suunas kui vanal naisel - et saaks ka öelda "oma viga, et välismaale ei koli".

    Mul on üks tuttav, "naiselikul" alal, mis nõuab nii kõrgharidust kui ka parasjagu talenti - nimelt andekas eripedagoog - oli Eestis nõutud töötaja, aga pidi kõige oma nõutavuse, talendi ja haridusega sente lugema, et ots otsaga kokku tulla. Nüüd teeb välismaal sama tööd, on sama nõutud töötaja, ainult et poodi minnes ei pea mõtlema, kas ikka on arve peal piisavalt raha, et süüa osta ja pärast jõuaks ka üüri maksta.

    VastaKustuta
  8. Mina ka teen vajalikku, naiselikku tööd ja saan just niipalju, et elamiseks vähe ja suremiseks palju. Minu töö meeldib mulle ja ei tahaks kuidagi sellest loobuda. Aastaid võimaldas mu mees mul seda tööd teha, sest elasime ju põhiliselt tema sissetulekutest. Minu palk oli ja on nn. kommiraha.

    VastaKustuta