Jaapani kirjandus ja köögiteemad

Jaapani kirjandusest olin ma siiani lugenud vist ainult Murakamit ja nüüd siis ka Banana (päriselt ongi selline nimi pandud või?) Yoshimoto lühiromaani "Köök", millega koos on ka novell "Moonlight Shadow". Mulle tunduvad mõlema kirjaniku teosed oma stiililt küllaltki sarnased. Selline mõtlik pilk maailmale, üldine udune olek ja ootamatused, millele tegelased ise tähelepanu ei pööra, sügav üksildus, ilma eesmärgita kulgemine, lihtsa elu elamine ja surmaga käsikäes olemine. "...sel pimedal ja üksildasel mägiteel, mis on me elu, on ainus, mida me tegelikult teha suudame, ise valgust kiirata." (Yoshimoto, "Köök") Soovitan lugeda elu mõtte otsijail. Neil, kes tahaks pigem mõelda kui tegutseda. Neil, kellele pole võõras mõte sellest, kuidas elu on ebaõiglane ning ühel hetkel surevad mõned meile olulised inimesed paratamatult ära. Et elu on jube ja imeline korraga. "Köök" oli minu jaoks üle pika aja raamat, mida lugedes ikka ulguda sai ja see on raamatu puhul ometi hea märk.
Teiseks sarnasuseks, mis mõlema autori raamatuid läbib, on suur tähelepanu sellel, mida tegelased söövad. No "Köök", eks. Ehk ei ole ma seda muude raamatute puhul eriti tähele pannud, sest jaapani köök on lihtsalt väga eriline? Ja nad ei söö seal sugugi mitte sushit. Ei kujuta ette, kas mulle just maitseks hilisõhtuse snäkina vetikakallerdis, aga huvitav on ikka. Vanasti müüdi Pelgulinna Comarketis alati nii nelja erinevat sorti merikapsasalatit ja ma mõtlesin, et kes ometi midagi nii õudset ostab (välimuse põhjal otsustades siis). Nüüd sõbranna väitis, et tegemist on jube hea asjaga, mis meenutab marineeritud seeni ja kõige paremat pidi Maximast saama. Ma seeneline ei ole, sest ära tunneksin vist vaid kukeseene ja neid ma pole jällegi kunagi kohanud, pealegi ei ole meie peres peale minu vist kedagi sööjat ka. Ostsin omale ühe onu käest purgi marineeritud seeni. Loodan, et jään elama ikka.
Teate, mis on kõige hullem lapse mitte lasteaeda paneku juures? Tema söötmine! Ma eeldan, et lasteaia menüü on spetsialistidega kooskõlastatud, mitmekülgne ja tervislik (kuigi ma sageli kahtlen selles, arvestades, kui tihti on menüüs magustoidud - minu sünnikodus neid ei tehtud ja mulle tundub seetõttu veider, et peale soolast on alati magustoit, kuigi võib-olla see on täiesti ok). Minu kodune menüü on...noh, ma ei teagi. Igatahes ei leidu seal ilmselt piisavalt punast liha, mis on oluline vereloomele näiteks. Kõige hullem on lõunasöögiga, sest hommikuks on ikka puder ja õhtusöök ka tavaliselt on, aga lapsele peaks ju lõunaks ka sooja toitu tegema. Hea on, kui eelmisest päevast on miskit üle jäänud, aga alati ei ole ja ühe portsu vaaritamine on eriti tülikas. Titega on ses osas lihtsam, et titele saab tõesti püreesid teha korralikust lihast aga mida sa teed lapsele, kes sellest east välja on kasvanud. Söögi tegemine on jube tänamatu tegevus ju - korralikku toitu teed oma paar tundi (Jamie Oliveri 30-minuti road läksid eranditult kõik üle tunni aja tegelikkuses, kuskil oli eksperiment) ja siis see lihtsalt hävitatakse veerand tunniga. Aja raiskamine, ma ütleks.
Ahjaa, Yoshimoto raamatus tuuakse ära ka selline tähelepanek, et loomupärane lohakus on suureks takistuseks toiduvalmistamisel. Et tegelikult head kokad ei taju, kui tähtis on mingite väikeste reeglite järgimine, sest nende jaoks on see loomulik ja nö käe sees, aga lödikäpp saab ikka kõvasti üllatuda, kuidas mõni pisike möödalask võib terve toidu rikkuda. Ma olen jõhker lödikäpp. Koordinatsioon ja käeline tegevus on alla igasuguse arvestuse - igasugune piparkookide kaunistamine või pätsikeste vormimine on minu jaoks kõrgem pilotaaž ja tulemus näeb ikka välja nagu oleks lasteaialapsed kätt harjutanud. Ega ma pole võimeline endal küüsi ka lakkima, ilma et pool ilma lakiga koos oleks. Pärga ei oska ma punuda, tütrele soengu tegemisest rääkimata (minu puhul lahendati see dilemma aastateks lihtsalt mu juuksed maha lõigates), igasugune käsitöö toob külma higi naha vahele. Viimati oli täielik deja vu kooli käsitöötunniga lasteaiaga muuseumis käies, kus õpitoas tuli lõngast lammas valmis teha - kui teistel tuli lammas, siis meil tuli ...mingi plönn - lõng läks sõlme ja mina seda enam lahti ei saanud jne. Õudukas. DIY pole kohe üldse mitte minu teema.