Kõigile midagi (pidudest, riietumisest, vaimsusest, ökoelust, homodest ja James Deanist)

Oeh, erinevaid teemasid, mille kohta miskit öelda tahaks, on kuidagi väga palju kogunenud.
Issand, me käisime reede õhtul väljas ja ma pole elu sees linna peal nii palju rahvast näinud. Kell 3 öösel oli peatänaval nii palju inimesi, et neist pidi sõna otseses mõttes läbi trügima. Genklubis pidi tuttavate üles leidmiseks neile helistama. Kus need inimesed muul ajal on? Ülikoolis või? Kusjuures on täiesti mõtteline joon rahva vahel, kes liigub (kuri)kuulsate baaride ümber ning kesklinnas, kiirtoiduurgaste juures. Esimeste kasuks siis. Huvitav, kas sellise tänavatel õlut libistava massi juures ööklubidesse ka kedagi jagub? Ma ise muuseas pääsesin selleaastase sünnipäeva puhul sinna ronimisest ning piirdusin pubiralliga, mis oli kordi rahuldustpakkuvam. L. imestas selle üle, kuidas ikka veel on teatud rahva hulgas pidurõivaiks dressid - tema arvates kanti neid 90ndatel seetõttu, et midagi muud saada ei olnud. Mina vaidlesin vastu, et mu meelest on teatud seltskonnas alati dress pigem staatusesümboliks olnud. Mäletate, kui peatänaval laiutas Nike'i pood ning nooblimad käisid sealt palgapäeval endale garderoobi valimas, vaesemad pidid turul pakutava ersatskraamiga leppima?
Ükspäev nägin kellegi FB seinal taas üht motivatsioonipildikest, teate küll neid loojuva päikese taustal olevaid sügavamõttelisusi, mida keegi ei loe ja mille jagajaid kergelt nõdrameelseteks hipideks peetakse? Igatahes toonitas seekordne mõttetera, et kõik hädad algavad ülemõtlemisest (osaliselt nõus) ning selle vältimiseks tuleks end pidevalt tegevuses hoida. Et siis - ära mõtle, tegutse!? Mu meelest on see kõige jubedam variant, noh, kõik need agarad lollpead keda oma tühja pea ähvardav kõmin pidevalt tegudele sunnib. Kusjuures ma käisin siin vahepeal kraanikaussi küürimas (ma pean selle talletama kui erakordse sündmuse), igatahes tundub mulle, et mõistlikum on iga aasta tagant uus kraanikauss osta kui loota, et vana puhtaks saab. Ei aita äädikas ega kole keemia kui ikka tahtmist pole nendega iganädalaselt jännata. Õnneks kukutasin ma paar korda ühe metallist totsikukaane kah kraanikaussi (ja süüdistasin kraanikausi mõrandamises algul ikka teisi), nii et põhjust vahetamiseks on. Ahjaa, tegin mingi keemiavaba puhastusvahendite kodukal testi "kui öko sa oled" ja sain tunnustava tulemuse osaliseks. Mulle tundub, et ma olen lihtsalt laisk ja räpakas (vt ka Õle tänava hull koeramutt) ega oma juhuse tahtel juhilube.
Nii, mis veel. Välismaine sõbranna (lodevuspagulane, noh) imestas, et kas tõesti on meil veel inimesi, kes homoseksuaalsust õudseks hälbeks peavad. Meil, arenenud Euroopa riigis? Ma siis pidin nentima, et ikka julgesti üle poole on. Üha enam hakkab tunduma, et see on üks piirjoon, mis inimesi üksteisest eemale hoidma ajendab. Selline tõsine põhimõtete ja väärtuste erinevus. Eile lugesin Mihkel Raua üleskutset. Oh, kuidas mulle meeldib, kuidas tuuakse kohe välja see, et "näe, ropendab, ei see saa küll tark inimene olla!" Teate, normaalset inimest ajavadki vahest idioodid ropendama. Ok, ma ei ole siis nii radikaalne aga ma ei saa aru, kuidas nähakse pigem mingeid vandenõusid (a la algul peded, siis pedod) mitte aga seda, et vähemuste õiguste eest seismine (ja muuseas, marsivad nad ka selleks, et oma olemasolule tähelepanu pöörata, naisõiguslased marssisid kunagi ka, mitte aga seetõttu, et teisi ümber pöörata) kaitseb ka enamuse vabadust. Miks ei märgata, et homovastasus ja äärmusrahvuslus iseloomustavad pigem radikaalseid režiime ning vähemharitud kitsa silmaringiga rahvast. Et kõik see läheb ühte patta - kui on must näita ust, keelame abordid, suitsetamise, joomise, igasuguse vaba eneseväljenduse, homosid ja muid värdjaid (kaasa arvatud puuetega inimesed) pole meie riigis olemas. Elagu Põhja-Korea!
James Deani elulugu loen ka. Tunnen ära mõned endalegi omased neurootilise isiksuse omadused. Väga hea tsitaat ka tema poolt öelduna ühele sõbrale: "Kui sa ükskord aru saad, miks ma niimoodi käitun, siis anna palun mulle ka teada!" No täpselt.