Leheküljed

kolmapäev, märts 06, 2019

Olla pigem kultuuritarbija kui looja

Kuulsin siin ükspäev telefonivestlust kõrvalt, L. arutas, kes too Malle Pärn võiks olla. Üldiselt inimesed tegutsevadki netis oma nurgakeses, ju siis Malle tema nurka sattunud (veel) pole. Meenus see mulle seoses sellega, et ma vaenan kõiki neid õnnetuid tõpraid, kes raamatukoguraamatutesse oma jooni ja märkusi kribivad. Teisalt veetsin just närvesööva minuti (ülilühike süütenöör) otsides raamatust üht kohta, mida ma lugedes ära ei märkinud, sest "küllap ma mäletan, kus see oli". Mul on fotomälu, ma tean leheküljepoolt, kus see asus, aga mis lehel, seda mitte, kui just numbrit ei juhtunud vaatama. Peab vist end lugedes mingite kleeppaberitega varustama hakkama, aga see tundub jälle liigse priiskamisega - raudselt pole mul hiljem pooli märkmeid vaja.

Püüan kompenseerida seda, et Tõde ja õigust pole ma veel vaatama jõudnud ja ega vist ei jõua ka, sest "võimalusi oli olnud nüüd on kõik nad möödas" nagu laulis Singer Vinger, ma lihtsalt ei suuda end sundida, ju siis südames ei taha. Liiga masendav nagu Mallukas leidis. Raamat oli ka masendav, aga raamatute masendavus on hoopis kergemini kannatatav. Ei, ma ei ole ka ühtki Klassikokkutulekut näinud, kui mind selles kahtlustate, olen lihtsalt üsna kinovõõras. Muuseas, jälle kõrvalepõikena, see sotside statistikateemaline valimisreklaam (mis oli mumst ainuke hea valimisreklaam üldse, sest no statistika, tabelid - ila jookseb...) mis ütleb, et sotside kandidaadid käisid 2018. aastal keskmiselt kinos 8,3 korda, pani ka L.-i silmi pööritama - et kuidas see võimalik on, "mitte keegi ei käi niipalju kinos!" Ma arvasin, et enamik käib nii tihti kinos, mille peale L. ohkas, et ta tõesti ei tea, mis maailmas mina elan.

Et siis kinos ma ei käinud, küll aga kunstinäitusel. Näe, seda vaatamas. Kaasaegse feministliku kunsti kuraatorituuril. Vedasin lapse ka kaasa, ta tahtis pärast sushit saada ilmselgelt ja oli valmis selle nimel pea 2 tundi püsti seisma. Pärast nägin, et keegi oli salamisi pilte ka teinud, ma nägin välja nagu stereotüüpne lesbi. Stereotüüpne lesbi on nimelt paks ja kole nagu väidab "teadusartikkel", mida Varro Vooglaid jagas. Ma lugesin ju hiljuti ka raamatut kaasaegsest feministlikust kunstist ja see tundus näitusega haakuvat. Pealegi olen ma üks see eriti imelik eksemplar, kes nüüdiskunsti klassikale eelistab. No näiteks õnnestus mul lapsele üks taies enne tuuri väga usutavalt lahti seletada ning pärast selgus, et tegelikult oli mõeldud hoopis midagi muud. Isegi kui mõnest asjast üldse aru ei saa, on ülimalt tore, kui mõnest ikka saad ka, kasvõi valesti siis.

Seoses sellega, aga hakkas Maarja Kangro auhindade-raamatus silma üks koht, kus nad räägivad "tudengite kvalitatiivsest allakäigust, nagu keskeas inimestele kohane"(lk 161) ning toovad näiteks Kunstiakadeemia ja EHI, kus tudengikandidaadid sageli uuemast kunstist mõhkugi ei tea ega näitustel ei käi. Mulle tuli see üllatusena, sest kunsti lähed ju ometi õppima ainult siis, kui see sind huvitab, erinevalt mõnest muust alast, kus sind tulevased eeldatavad palganumbrid pimestada võivad - kunstis meil siin seda ohtu väga pole ju?! Siis aga meenus Kürsalea Ithaka Maria kunagine kurikuulus lause, et milleks lugeda raamatutest teiste mõtteid, kui ka endal mõtted peas on - ehk on tulevased kunstnikuhingedki sama enesekindlad - mida ma neist teistest vahin? Mida on mul, kui geeniusel neilt õppida? Ma ei tea, paljud kirjanikud teiste loominguga kursis on, olen tähele pannud, et nii mõnedki demonstratiivselt tõesti ei ole ja ka ma ise tahtsin kangesti (ilukirjandust) kirjutada sel eluperioodil, kui ma raamatuid eriti ei lugenud (või siis oli see lihtsalt tavaline puberteedi tunnus), nüüd tunnen pigem seda, kuidas kirjutajaid ja sealhulgas väga häid kirjutajaid on nii palju - keegi peab ju lugema ka. Äkki peaks kirjutama ikka ainult siis, kui muidu üldse ei saa (näib, et ma tegelikult ei saa, aga mul on muu väljund kui diletantlik ilukirjandus)? Kas siis teiste lugemine saaks üldse segada?

15 kommentaari:

  1. Gümnaasiumis oli mul üks klassivend, kes kirjutas luuletusi. Ja tema ütles küll, et ta ei loe teiste kirjutatut, sest esiteks ei huvita ja teiseks poleks tema kirjutatu siis ju enam originaalne. Ma mõtlesin, et sellisest suhtumisest kasvab vast välja. :D

    VastaKustuta
  2. Raamat raamatuks, kuid selle blogi lugemine juba ise on väikest viisi lugemiselamus.

    VastaKustuta
  3. Just, võrgupäevikud ei ole võrreldes raamatutega kuidagi vähem väärtuslikud, mis siis, et nende eest raha ei saa (s.t. kui nad on head võrgupäevikud, need, mille eest saab, kipuvad tootearvustusi jms täis olema).
    Nad on täiega väärt!

    VastaKustuta
  4. See Kürsalea lause. Ajal, mil ma (tarbe)kunstis aktiivselt tegev olin, oli mul samamoodi. Et mis ma neist teistest vahin. Aga mitte ses mõttes, et poleks midagi õppida, vaid et järsku hakkab mõni võõras idee külge.

    Kusjuures oli üks konkreetne juhtum, kus lõpetasin näitusetööd, lõin käed vastu pükse puhtaks ja enne enda näituse avamist läksin ühele teisele avamisele, ja seal oli paar praktiliselt samasugust asja nagu minu omad. Vaid materjal, milles teostatud, oli erinev. Mäletan siiamaani seda paanikat, et kas nüüd saan kopeerimis-süüdistuse. Jep, kunstiringkondades pole see üldsegi väga haruldane, et teiste asju ei vaadata.

    Aga blogi(de) osas olen eelkommenteerijatega väga nõus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga teistpidi on ju see ka hirmus, kui tuleb välja, et oledki tahtmatult nö kopeerinud. See kommunismiohvrite memoriaali juhtum näiteks, ma küll ei tea, kas see oli tahtmatult sarnane, aga tundub küll, et sellise idee peale võinuks ka kuskil mujal keegi teine tulla.
      Kursis olemine muidugi tekitabki olukorra, et kõik on juba tehtud, mis mina siin enam.

      Kustuta
    2. Just. See ongi kahe otsaga asi, kas olla kursis või mitte. Kusjuures mulgi tuli praegu see kommunismiohvrite mälestusmärk ette.
      Ütlemine "ideed on õhus" vastab täiesti tõele. Mitu loojat võib ühe ja sama idee kinni püüda.

      Kustuta
  5. Kultuur vajab enda ümber arutelu! Poleemikat publitsistikat arvustusi kriitikat sõimu vaimustunud_ohkamist vingumist... kõike!! Ja seda peavad tegema just kultuuri tarbijad, sest kes siis veel? Oleks ju jabur, kui kultuurist teaks ja sellest arutaks vaid kitsas ring "päris kultuuri-inimesi".

    Ehk, kultuur seisab püsti just tänu sinule, kes sa oma näitustest ja raamatutest ja musast kirjutad ja seda levitad!!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja see kaaaa!
      S.t. mõnd asja lood, mõnd asja kasutad, mõnd asja levitad - see, neiu, ongi kultuur =)

      Ma olen ikka juba ammmmmmmmmmmmmmmmmmmmu veendunud, et ka armsa idee varastamine ja oma maitse järgi ümber tegemine on päris kultuur, mitte kuri plagiaat.
      Kultuur oleks ikka väga vaene ja üksi, kui tausta taga ei oleks, lõputuid arendusi, muutmisi ja mänge ainetel.

      Kustuta
    2. Aaga...ma olen teiega väga nõus, kas jäi mulje, et pole või? Olen-olen :)

      Kustuta
    3. VVN, samal teemal vt Lessigi "Vaba kultuur".

      ehk: teiste loodu töötlemine on üks põhiline kultuuri toimemehhanism üldse.

      ehk mis ma kunagi varem enda pool ütlesin: fanfic on tänapäeva autoriõigusest tingitud mõiste, vanasti öeldi selle kohta "kirjandus".

      Kustuta
  6. Mul on kodus isiklik kunstitudeng. Ei söanda küll väita, et ta oleks kuidagi enesekeskne ja muust kunstist ei huvitu. Viimane valikaine oligi vist Eesti kaasaegne kunst ja selle areng/juured vms. Ma ei mäleta, kuidas see täpselt kõlas, aga põhjendus selle võtmiseks oli, et ta ei saa sellest muidu üldse aru. Nüüd pidavat saama. Ja mulle tundub, et ta ei ole erand

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No seal raamatus räägiti muljetest sisseastumiskatsetel, ju need enesekesksed tüübid siiski sisse ei saanud.

      Kustuta
  7. Peale piiiikka järelemõtlemist (no see oli ajus, eks ole, mitte et aktiivselt tegutsenuks) taipasin, et ma Kauriga (või vähemalt mina) rääkisime sellest, et kultuuris pole tarbijaid ja tootjaid, on üks ümmargune pall, kus kõik mõjutavad kõiki ja seal jagada, et see on see, aga see see, meelevaldne. (Et mitte öelda "tobe".)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ok, selge! Kusjuures see oligi üks pastakast imetud pealkiri iseenesest :)

      Kustuta