Maarja Kangro. Minu auhinnad

Huvitav, kuidas mitmed arvustajad on esile tõstnud just raamatu esimest osa ehk siis "Minu auhindu" ning pidanud igavamaks teist, "Meie auhindu", kus antakse ülevaade auhinnandusest kui sellisest ja selle psühholoogilistest tagamaadest. Ma teeks vastupidi. Mitte et esimene osa kuidagi kuiv oleks, aga see on lihtsalt Maarja Kangro tuntud headuses. Mu meelest võtab ülimalt tabavalt tema proosaloomingu kokku Joel Sanga auhinnakõne (tegelikult peaks see sõna jutumärkides olema tulenevalt taustast, mille raamatust teada saab): "Ahvid ja solidaarsus"/.../ toob eesti proosasse uut laadi peategelase: kõrgseltskondliku, enesekindla, ajuti lausa ülbe ning sealjuures väga intelligentse naise. Kangro ei paku aga ainuüksi värvikaid pildikesi selle tegelase elust, vaid ka vaimukaid ja sõnaosavaid väitlusi suurtel teemadel, vahedat mõtteproosat nauditavas vormis. Tulemusena põimuvad värskel moel isiklik ja avalik, meeleline ja mõisteline, frivoolne ja eksistentsiaalne."(lk 121) Jaa-jaa! Miks ometi sellist tegelast nii vähe kujutatakse, kui neid päriselus siiski piisavalt tihti kohtab? Vabalt võib olla ka tunnetuse küsimus, ma olen aru saanud, et mõnele piisab vaid kergest ülbusevarjundi tajumisest, kui inimene juba ebameeldivate kilda liigitub. Tark ja imetlusväärne on ainult puhta põllekesega ning vagur naine.

Raamatu esimeses osas on niisiis taaskord aus ning otseütlev autor-peategelane, kes sorib piinlikkuseta pimedates hingesoppides ning toob ilmsile isiklikud mikrodraamad, mida me kõik sisimas läbi elame, aga tunnistada ei taha. P.S. Kõrvalepõikena loen hetkel David Foster Wallace´i esimest eestikeelset jutukogumikku (Loomingu RMTK 2019 nr 4-5), kus ta räägib samuti inimeste huvist selle vastu, mida teised neist arvavad ning leiab, et "kui üksainuski peovestlus jõuaks sedalaadi tungivasse, maharebitud maskide avalda-oma-sisimad-mõtted-tasemele, hakkaks see vaata et metastaatiliselt levima ning üsna pea ei räägiks ükski piduline enam millestki muust kui oma lootustest ja hirmudest seoses sellega, mida teised peokülalised võivad temast arvata, mis tähendaks seda, et ähmastuksid kõik nende erinevate inimeste pinnapealsema isikupära erijooned ning kõik peokülalised ilmuksid teie ette peaaegu täpselt ühesugustena." (lk 55). Ehk siis pealispinna all oleme kõik oma vajadustega üsna ühesugused, aga me varjame seda edukalt. Kuidagi värskendav on lugeda kui kirjanik suudab sellest maskide mängust üle olla, sest tegelikult on see ju lihtsalt naljakas ka. Omaenda kuldsete lausete varasalve lisasin mõni aeg tagasi sellise: "Üks naljalembene pervert on väärt rohkem kui viis tõsimeelset konservatiivi." Naerge ometi oma ebatäiuslikkuse üle, inimesed!

Isiklikust edevusepahest kaugemale vaatab Kangro aga raamatu teises osas, kus ta kirjeldab inimlikku tunnustusevajadust laiemalt. Miks meil on tunne, et meid nülitakse elusalt, kui keegi meie kirjatüki maha teeb, miks see riivab rohkem kui mõne muu eluala esindaja töö maha tegemine (vaidluse koht isegi ehk)? Miks me üldse kirjutame, kui see nii kohutavalt riskantne on? Miks me tahame saada kuulsaks (mõni tahab, mõni enam mitte)? Miks enesepromo siiski kõiki öökima ajab? Kõik need väga südamelähedased teemad igale kirjutajale, aga eriti sellisele, keda ka inimpsühholoogia külmaks ei jäta.  Lühidalt - me tahame tunnustust, sest oleme karjaloomad, kunagi oli elutähtis karja kuuluda, ka praegu teeb üksildus haiget ja haigeks. Tunnustusvajadus kasvab välja kuulumistarvidusest - tahaks, et kari mind ikka väärtustaks ka. Kuulsusega on juba nii ja naa, pigem kultuuriline fenomen ja kätkeb endas suurt hulka ohtusid, ohutu peamiselt tõelistele nartsissistidele.
Lisaks tahan ma ära tuua minus ahhaa-efekti äratanud tsitaadi, mis pärineb kirjanik Giacomo Leopardilt (Mõtted, LXXXVIII):

"Ei tule just harva ette, et edevad inimesed, kel on enesest hea ettekujutus, pole mitte egoistid ega kalgi loomuga, nagu võiks arvata, vaid malbed, heatahtlikud, toredad kaaslased ning head ja teenistusvalmid sõbrad. Uskudes, et kõik neid imetlevad, armastavad nad oma imetlejaid ja aitavad neid, kui suudavad, ka seetõttu, et usuvad selle kohase olevat üleolekule, millega saatus on neid nende endi arvates soosinud. Nad vestlevad meeleldi, sest usuvad, et maailm kajab nende nimest vastu; ja nad suhtlevad inimlikult, tunnustades end sisimas oma armastusväärsuse ning selle eest, et nad oskavad oma suurust kohaldada ja väikestega ühist keelt leida. Ja ma olen tähele pannud, et sedamööda, kuidas nende enesearvamus tõuseb, kasvab ka nende heatahtlikkus. Viimaks võtab kindlustunne, mis valdab neid oma tähtsuse ning selle suhtes, et inimkond seda tähtsust tunnistab, nende käitumiselt viimasega tõreduse; sest mitte keegi, kes on rahul iseenda ja inimestega, pole tõreda käitumisega; ja see annab neile niisuguse rahu, et teinekord näevad nad lausa tagasihoidlike inimeste moodi välja." (lk 250 Kangro raamatus) No kas ei ole hea? Ja need igasugu valgustunud, budistid ja gurud räägivad ikka, kuidas tuleks oma egost loobuda. Ei, täis sööta tuleb see ego hoopis! Mäletate, kunagi oli selle blogi päiselause: "Tahan saada heaks!" (inspireerit Onu Bellast siis), nüüd siis selgus, mida ma toona silmas pidasin...

Igatahes mu meelest üks igavesti vinge raamat ja mitte ainult selle pärast ei ütle ma seda, et minu tagasihoidlik isik on seal ka äramainimist leidnud (vahtisin oma nime must-valgel, ahmisin õhku ja läksin kõrvuni punaseks) või et sealt leiab selliseid õelat hinge kosutavaid tsitaate nagu "Mul oli empiirilisel materjalil põhinev kahtlustus, et konservatiivid teevad üldse rohkem õigekirja- ja grammatikavigu kui liberaalid, võib-olla nõrgema enesekriitika tõttu, aga see hüpotees vajaks põhjalikumat kontrollimist." (lk 120)

Hasso Krull soovitab kaanel, et "erutav lugemine", ma lugesin valesti "ergutav", aga mulle tundubki just see määratlus sobivamana. Ergutab ennast niigi üleanalüüsivat inimest end edasi analüüsima! Aga vähemalt läbi huumoriprisma :)