Leheküljed

neljapäev, juuni 13, 2019

Ilukirjanduse lugemisest

Mini suvelugemise juhendis on kirjas: "Palun läbi lugeda 3 raamatut (maht umbes 300-400 lk)."

Mini, kes alustas just Harry Potteri kõigi osade lugemisega, nendib selle peale nukralt - "Nojah, kahjuks need esimesed siis arvesse ei lähe, alles viiendas osas on üle kolmesaja lehekülje!" Huvitav, paljud veel palehigis üle 300-leheküljelisi telliseid otsivad? Peale Harry Potteri nagu palju ei meenugi? :)

Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab  - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista. Goodreadsis on sellel üsna muljetavaldav keskmine hinne ka, 79500st lugejast üle poole on andnud maksimumi. Muuseas, esimesena lugesin ma kunagi samalt autorilt "Üksilduse päevi" ja panin sellele minimaalse hinde. Lisaks on tegemist pseudonüümi kasutava autoriga, loomulikult on spekuleeritud, et kirjutajaks on hoopiski mees.

Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.

Rääkisime enne Kauriga veidi kirjandusest ja sellest, kuidas enamik inimesi loeb tänapäeval juhtimisõpikuid, inspireerivaid elulugusid, "kuidas saada rikkaks ja õnnelikuks"-raamatuid, aga mitte ilukirjandust. Ma mõtlesin, et peamine põhjus, miks mind selline lugemisvara üldse ei tõmba, on pessimism. Kui ma algklassides mingi kiituskirja sain, kaasnes sellega ka raamat "Lehepoisist miljonäriks" või midagi sarnast, see oli vist viimane kord, kus mulle esimene miljon vaid kättevõtmise asi tundus. Hiljem on elu näidanud, et sirgjoonelist liikumist ei ole, on eeldused, valikud, juhused, takistused, loobumised. Eneseabi tundub naiivne lootus. Juhtimisõpikud? Sa ei saa elada raamatu järgi, sul tuleb see kas loomulikult või sa kannatad. Edu on kangesti kitsalt määratletud ja pigem väliste faktoritega. Kas tõesti on kõik inimesed nii sarnased, ühtede ja samade soovidega? Elu ja ilukirjandus näitavad midagi muud, maailma selles laiemas spektris, samal ajal kui eneseabi keskendub vaid ühele kindlale valdkonnale. Niisama aimeraamatud on toredad, aga kohe, kui hakatakse lugema selleks, et raamatust mingit konkreetset kasu saada, hakkab asi mulle vastu. Ma usun, et inimene ei saa elu enda heaks ära kasutada, elu keerab sulle alati, sa saad vaid elu vastu huvi tunda ilma kasusaamise lootuseta. 

Teiseks, ma ei ole praktiline inimene. Üldse. Ma leian paralleeli ilukirjandus vs inspireeriv eneseabi näiteks haridusest, kui küsitakse, mida praktilist mingil erialal õpetatakse ja leitakse, et olulised on praktilised oskused, mitte niisama mula. Õõk. Minu jaoks seostuvad praktilised oskused kohe tööga, sellisega, mida tehakse millegi saamiseks, kellegi heaks. Midagi ebapraktilist seostub aga võimalusega maailma avardada, uusi asju avastada, mõnusalt mõtteid mõlgutada. Praktiline kapseldab su olemasolevasse maailma, kohandab su sellega. Aga see on üks üsna hirmus asi mu meelest. Ainus vabadus on su peas, aga kui sa oma pead sunnid tegelema ainult praktiliste, kasulike, garanteeritult edutoovate asjadega,  muutub ka see vangikongiks, sa ei oskagi enam muud näha. Aju ühendusteed lähevad kinni, kui neid ei kasutata. Aga teate küll neid vandenõuteooriaid - Neile on kasulik, kui meie enam oma peaga mõelda ei oska, vaid Nende kujundatud maailmaga lepime!

17 kommentaari:

  1. Äkki see 300 lk on 3 raamatu peale kokku :)

    "Juhtimisõpik" pole ehk õige sõna. Pigem vaated maailmame mingist tehnoloogilisest või juhtimislikust või käitumuslikust vaatenurgast. Paar näidet:
    "Enlightenment Now: The Case for Reason, Science, Humanism, and Progress", https://www.goodreads.com/book/show/35696171-enlightenment-now
    "How to Own the Room: Women and the Art of Brilliant Speaking", https://www.goodreads.com/book/show/39808507-how-to-own-the-room
    "Algorithms to Live By: The Computer Science of Human Decisions", https://www.goodreads.com/book/show/25666050-algorithms-to-live-by
    jne.

    Neist ükski pole "ela müüd nii!!!" sorti raamat. Pigem selgitavad, miks on maailm selline nagu ta on, kuidas inimesed otsuseid teevad ja natukene ka, kuidas ise olla osavam mõtleja või otsustaja või kõneleja või kestahes.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ikka kokku jah, või vähemalt loogiline oleks.
      Jah, mulle ka juhtimisõpik ei tundunud päris õige sõnana, aga õiget sõna justkui polegi (erialakirjandus?). Osaliselt kindlasti need raamatud maailmapilti avardavad, aga pidevalt ainult selliseid lugedes läheb kuidagi kuivaks see lektüür mu meelest. Ma ei suudaks ainult enda otsese harimisega tegeleda. Äkki ongi vahel pigem selles, et need raamatud harivad sind otseselt, ilukirjandus kaudselt?

      Kustuta
    2. Ma olen kah sellisest puust, et aimekirjandust võin ju huvi pärast või enda targemaks tegemise püüust lugeda, aga korralikuks meelelahutuseks sobib ikka ilukirjandus paremini. Ja parem olgu hästi kirjutatud, muidu ma panen ju tähele (kuigi ka "nii halb, et on juba hea" töötab vahel).

      Lehekülg on naljakas ühik. Vt mingeid raamatuid, mis anti kõigepealt välja üheksakümnendate paberikitsikuse ajal - leheküljed paksult peenikest teksti täis - ja millest nüüd on hiljuti kordustrükk olnud, suures kirjas, laiade veeristega - raamat on mingi neli-viis korda paksem.

      Kustuta
  2. Ma lähen koju ja sirvin laste raamaturiiulid läbi. Usun, et seal on 300 lk telliseid üksjagu :)

    VastaKustuta
  3. Mulle jääb selle sõnastuse juures ka siiski mulje, et 300 lk peab tulema mitme raamatu peale kokku. Aga alati saab ju koolist üle küsida?

    Mis puutub praktilistesse asjadesse, siis oleneb, mis praktilised asjad need on. Mõni praktiline asi on puhas enesearendus. Näiteks, kui ma läksin autosõitu õppima, siis... /segane vaibuv mõmin teemal: üle keskea inimene peab tegema uusi asju, mis jäävad mugavustsoonist väljapoole, et aju värskena hoida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii, nagu ma praegu elan, ei ole mul autot ju tegelikult vaja. Igale poole saan jala.
      Aga jah. Ja sepatööoskus on puhas seiklus. Ja kudumine, eriti mustritega.

      Kustuta
    2. Sõna "praktiline" kaitseks veel. Ma ei tea küll kasutumaid asju, kui juhtimis-, rikkakssaamise-, ja eneseabiõpikud. Need ei ole praktilised asjad. V.a. autorile, kes ajab hullu rahhi kokku.

      Kustuta
    3. No siin on see vahe, et kas sa arendad end selle pärast, et sulle meeldib (autosõit, sepatöö, käsitöö jms) või selle pärast, et sulle tundub, et nii peab, see on ainuke tee, kuidas "edukaks" saada.
      Ma üritasin selle 300lk teemaga lihtsalt nalja teha, isegi :) panin lõppu. Ma ise ei tuleks selle pealegi, et üks raamat = 300-400 lk ja see lapse lause ajas mind lihtsalt naerma.

      Kustuta
    4. Aa. Mul on naljaprotsessor hetkel välja lülitatud, sest ma ei leia tasuta (muuseum noh) ja ilusat pilti ruminococcus bromii-st, mis oleks üksiti usaldusväärne ja kontoris ei ole teps õhku.
      Aa, nali. :D

      Kustuta
    5. Muuseum pakub minu arust tasulist teenust. Miks peaks ta ise siis asju tasuta saama?

      Kustuta
    6. Aga sellest, et 300 lk oli nali, ei saanud mina ka aru :)

      Kustuta
    7. Mina seda ei otsusta, rahakoti raudu hoiab keegi teine.
      Mõne bakteri kohta pole samas raha eest ka usaldusväärseid pilte.

      Kustuta
  4. Osad neist on huvitavad mõtlemisstiili poolest. Kui natukenegi intrigeerib, siis vaatad oma tegemistele ka nagu natu uue pilguga. Ja on inimesi, kel on ideid aga pole pealehakkamist. Sellised “minu elu muutnud” asjad annavad vahel vajaliku tõuke.

    VastaKustuta
  5. Eneseabi raamatutega on sihuke lugu, et neid ostavad, laenutavad ja loevad kodanikud, kes pole rahul oma olukorraga ning soovivad seda kuidagi parandada. Milline protsent neist abi saab on iseküsimus ja osutuks kindlasti põnevaks uurimistööks. Millegipärast kaldun arvama, et väga madal, muidu taoline kirjandus ei müüks nii edukalt. Kodanikud, kes oma olukorraga rahul, ei pea vajalikuks seda laadi raamatuid soetada. Olen mõnda lehitsenud ja jõudnud arusaamisele, et enamus tekstist on argitõdede kuulutamine.

    Praktilisest ja ilukirjandusest. Praktiline on minu jaoks igasugu juhendid ja kasutusõpetused ning skeemid. Vajalik kas koduse või palgatöö tegemiseks, samas vahel ka päris huvitav. Kõik muu on ju mittepraktiline. Lugedes erinevaid populaarteaduslikke artikleid on selge, et minu jaoks konkreetselt pole miskit praktilist astronoomia, biokeemia või tuumafüüsika alal, veits ehk psühholoogia ja anatoomia valdkonnas. Paraku on nii põnev teada kuidas maailm funksib või vähemalt kuidas targad inimesed arvavad et see on ;) Puhas ilukirjandus on ajaviiteks ja lõõgastumiseks kui ajurakud tahavad lebotada :D

    VastaKustuta
  6. Ma olen rohkem kui üks kord lugenud, et hea ilukirjandus pidi paremini mõjuma kui klassikalises mõistes "enesabiraamatud". Vähemalt sellises mõttes, et kuidas omaenda plaane vähem saboteerida või kas üldse tasub seda iks eesmärki seada, mille saboteerimise isu kogu aeg peale tuleb, või üleüldse kastist väljas mõelda.

    VastaKustuta
  7. Tunnistan ausalt, et viimased ca 10 aastat olen ilukirjandust vähe lugenud. Põhilise lektüüri moodustavad biograafiad, kunsti- ja aimekirjandus, no seda sorti, nagu Kaur eespool mainis, ja... wait for it... eneseabiraamatud. Ma ei ole TTga nõus, et viimaseid ostavad/loevad ainult kodanikud, kes oma eluga rahul pole. Mu meelest enamik inimkonnast vajab aeg-ajalt argitõdede ülekordamist. No ja mis näiteks vaimsusesse puutub, siis see vajab vaat et igapäevast ülekordamist. Vaimsuse-muskel tahab samamoodi treenimist kui iga teine muskel.

    Ja siis tunnistan veel, et aastaid tagasi vaatasin eneseabi-õpiku inimestele ülalt alla, iseäranis neile, kes sihukest lihtsakoelisemat kraami lugesid, kus lubatakse kohest edu jne. Samuti vaatasin ülalt alla ka neile nn. nädalavahetuse kirgastumiskoolitustel käijatele – maksavad kena kopika, sõidavad reedel peale töönädalat kohale, laupäeval saavad makstud raha eest „tööriistad“, millega oma elu „imeliseks ja külluslikuks“ muuta, ja pühapäeval tõmbavad varakult otsad kokku, et jõuaks end kodus uueks oravaratta-nädalaks valmis sättida. Aga vot täna ma enam ei vaata neile ülalt alla. Sest olen targemate inimeste toel õppinud, et kasvamine ja enesearendamine ei ole all or nothing. Iga pisemgi piisk loeb. Ja kui inimene tunneb, et ta maailmapilt on peale „How to...“ õpikut või koolitust avardunud, et ta on endas uue tahu avastanud, mille olemasolust ta enne üldse teadlik polnud - siis on ju hästi?

    Jaa, OK, ilukirjandus võib meis samamoodi uusi tahke avada. Aga inimesed on jube erinevad. Enesearendamismoodus, mis mõjub ühele, ei toimi teise jaoks. Mu meelest peaks aplodeerima kõigile, kes arenemiseks üleüldse miskit ette võtavad. Oops, sai kuidagi pikk ja dotseeriv. Andestage, kui suudate =)

    VastaKustuta