Leheküljed

kolmapäev, juuni 12, 2019

Riot Grrrl - kes nad olid ja miks neid enam ei ole?

Vahel harva käsitletakse meedias ka neid teemasid, mis on olulised kogu maailma toimimise heaks mind huvitavad. Näiteks eile oli Aimar Ventsel riot grrrl-ist kirjutanud. Mu mäletamist mööda oli viimane kord, kui sellest muusikastiilist põhjalikumalt juttu oli, aastal 2011 Punkpolitseis (tänu oma blogile tean nii täpselt)...

Ventsel ütleb: "Netis otsides leidsin ma ka seda, et diskussioon teemal, kes ja kuidas on Riot Grrrl, on väga segane. (Siin lauses on midagi puudu, aga jätsin kirjaviisi muutmata) On bände, kes minu mäletamist mööda olid väga Riot Grrrli liikumise ikoonid, keda aga mõnes artiklis selleks üldse ei peeta." Seda tahtsingi kommenteerida. Nimelt sattusin ka mina riot grrrlini läbi Hole´i ja L7, kellest esimene on end liikumisest kindlalt distantseerinud ja teist peetakse grungebändiks. Ka Babes In Toyland, kellelt Ventsel oma pisiku sai, ei ole kirjade järgi riot grrrl, vaid punk/noise rock.

Hole´iga on muidugi olukord eriti komplitseeritud, andis ju Courtney Bikini Killi (mida peetakse riot grrrl-i esibändiks) esinaisele Kathleen Hannale suisa vastu lõugu. Sellest sündmusest on mitmeid erinevaid versioone liikvel igatahes, selge on aga see, et need kaks üksteist ei sallinud ega salli siiani. Nagu ma aru saan, peab Courtney riot grrrle pigem diletantide kambaks, kes küll karjuvad kõvasti, aga kellel õiget sisu ei ole. Eks ta ole, Bikini Killi on tõepoolest keeruline kuulata (see Ventsli artikli juures ära toodud lugu "Rebel Girl" on üks enim muusikat meenutavaid) ja päris mitut teist kiljuvate naiste punti ka. Ilmselt leidis Courtney, et kui tahta olla märgatud meestekeskses rockimaailmas  tuleb siiski olla ka muusikaliselt tõsiseltvõetav, mitte lihtsalt kisada, et "tüdrukud lava ette". Oma loos "Mono" küsib ta lausa, et "99 girls in the pit - Did it have to come to this?" 

Teine teema on sellega, et Courtney on paranduskooli taustaga streetwise , Kathleen aga noor haritud naine, kes olla enne seda virutamise intsidenti Courtneyle karjunud, et ma esitan sulle väljakutse osaleda feminismiteemalises debatis ükskõik millises Ameerika ülikoolis! Courtney on sellele teemale reageerinud lausega: "Look, you've got these highly intelligent imperious girls, but who told them it was their undeniable American right not to be offended? Being offended is part of being in the real world. I'm offended every time I see George Bush on TV!" Ehk siis tema lähenemine on pigem näidata koht kätte ilma igasuguse kolmanda laine feminismita, ilma mingite teooriateta, mis tunduvad pigem elitaarsed ja ühe kitsa grupi huve esindavatena - riot grrrl kui kõrgharidusega valgete neiude akadeemiliselt motiveeritud protest.*


Miks riot grrl nii kiiresti välja suri? Ma näen siin just muusikalist põhjust - enamik neid bände ei arenenud mitte mingis suunas. Kaua seda lo-fi kisa aga kuulata ei kannata. Hole'il oli nende enda sõnul kuulamatu vaid esimene plaat (ma vaidleks siin vastu, aga vähemalt üks mu karastunud kõrvaga peamiselt punki kuulav tuttav väitis sama), kolmandaga aga jõuti juba täiesti kvaliteetse raadiorokini välja:


Jah, muidugi võib öelda, et just nemad müüsid ennast maha, läksid kommertsiks kätte, aga ometi mõjutasid nad läbi selle minu hinnangul muusikat rohkem kui riot grrlid, kellel oli küll sõnum, aga väljapoole oma skenet (ja ülikoole) see väga ei kajanud. 

Lisaks tahtsin kommenteerida seda kinderwhore värki.  "Kui keegi mäletab, siis 1990ndate alguses oli moes n-ö kinderwhore’i riietus. Alaealise prostituudi stiili ikooniks oli Courtney Love Kurt Cobaini naine ja Hole’i laulja. See oli segu 60ndate beibemoest mingi ebamäärase koduperenaise riietusega." Tegelikult käis õudne sõda endiste sõbrannade, Courtney ja Babes In Toylandi Kat Bjellandi vahel, et kes selle stiili esmaleiutajaks siis on. Taaskord, Courtneyt mäletatakse rohkem, sest tema sai kuulsamaks. Kat sellega väga rahule ei jäänud, selle märgiks on ka Ventseli artikli juures olnud "Bruise Violet"-i video, kus Kat´i jälitab keegi temaga sarnane ning ka laulu sõnad on Courtneyle "pühendatud".

Kui L7 juurde tulla, siis neilt tuli sel aastal uus plaat, üle kahekümne aasta muideks. Tehke järele või makske kinni, plaat on äge! Erinevalt enamikest end riot grrrl-ks nimetavatest bändidest on nende fookus olnud alati rohkem muusikal. See aga omakorda ei pea tähendama, et nende lugude sõnum ei võiks olla motiveeriv, julgustav, omanäoline. Nad olid (ja on) just sellised iseteadliku suhtumisega ühiskondlikke norme lammutavad ägedad naised, kes aga ei kandnud endal silti "riot grrrl".


Mu meelest igasugused sildid siiski kammitsevad ja sisaldavad endas lisaks sobivatele assotsiatsioonidele alati ka ebasobivaid. Mitte keegi ei vasta definitsioonile ideaalselt. Mulle näiteks ei istu kuidagi see soospetsiifiliste festivalide idee. Mulle ei meeldi segregatsioon ja punkt. Tütarlastegümnaasiumidest Saudi- Araabia sugusid lahutava süsteemini - ma ei tea ühtki põhjust, miks see peaks töötama ja asja paremaks tegema. Ägedaid naisi on muusikamaailmas siiski mitmeid ja nad esindavad täiesti erinevaid stiile, pole põhjust neid mingi ühisnimetaja alla koondada. Teisalt, riot grrrl tegi siiski suure teene tutvustades tüdrukutele võimalust osaleda käredama muusika loomisel ja fännamisel, ilma nendeta oleks rockiskene ehk veelgi meestekesksem. 
Meile Eestisse see teema muidugi üldse ei jõudnud. 

P.S. Leidsin riot grrrl bändide kohta veel sellise lause: As media attention increasingly focused on Grunge and Alternative Rock in the early nineties, the term "Riot Grrrl" was often applied to less political female or female-fronted alternative rock acts such as Babes in Toyland, The Breeders, The Gits, 7 Year Bitch, Hole, Lunachicks, Dickless, L7, PJ Harvey, Liz Phair, Veruca Salt, and even No Doubt . Ehk siis, riot grrrl oli eeskätt poliitiline, mitte muusikaline termin. Kahjuks olid kõik selles eelnevas lauses nimetet bändid oma muusika kvaliteedilt tõelistest, padufeministlikest riot grrrl bändidest etemad. Ma arvan, et sinna ongi koer maetud. 

*Teemaväliselt, hetkel loen Elena Ferrante Napoli tetraloogia teist raamatut "Lugu uuest perekonnanimest". Mainin igaks juhuks, et tegemist on tõeliselt eepilise looga, mis mujal maailmas palju kajastust saanud, meil aga räägivad raamatutest peamiselt vaid blogijad, kelle häält pole väga kuulda. Tõeliselt nukker lugu sel teemal Krista Kaeralt. Igatahes on selle loo suureks teemaks just "kuidas muudab haridus naisterahva positsiooni patriarhaarses ühiskonnas" - ei, üldse mitte kuiv lugemine. Peategelasteks on seal kaks töölisklassi neiut, kes on keskmisest edasipüüdlikumad ja nutikamad, kuid kellest üks jõuab elus edasi tänu õnnele jõuda ametlikku akadeemilisse ringkonda, teine aga võitleb oma võitlused väljaspool seda. Mu meelest nende olukord natuke illustreerib seda riot grrrl-i ümber toimunut - "kes sees, kes väljas" olukorda.

10 kommentaari:

  1. Sellest emand Kaera artiklist. Ma natuke vihastasin seda lugedes. Ta on tark naine, aga antud juhul kas trollib või mängib rumalat või midagi sarnast.

    Eesti ilukirjanduse lugejate summaarne vastuvõtuvõime on kirjastajatel ilmselt teada. Suur see ei saa olla. Mehed ei loe enam üldse, noored ei loe enam üldse, 30-aastased loevad e-lugeritest ja inglise keeles. Selles olukorras soovida, et maailma oluline kirjandus leiaks eestis laia vastuvõtu - on - narrus. Eriti kui "oluline" defineerida "Aafrikast Arktikani ja kõikide võistluste laureaadid ja kõikide endiste laureaatide uudisteosed ja üldse kõik, mille tõlkimiseks õnnestub toetust nuruda". Eesti ilukirjanduse kogukond lihtsalt pole nii suur. Te tõlgite 500 uut teost aastas ja loodate, et neid kõiki pannakse tähele? Ja siis imestate, et ei? Narrus.

    Muidugi on see kõik kurb. Aga midagi pole teha, maailm on muutunud. Ilukirjandus OLI maailma tajumise põhiline viis. Enam ei ole, kõik, see ajastu sai läbi. Inimesed VAATAVAD kunsti (see päriselt ei asenda lugemist, aga natuke ikka) ja REISIVAD. Lisaks loetakse erialast ja aimekirjandust, mida paarikümne aasta eest kas ei eksisteerinud või ei saanud meil mingil viisil kätte.

    Jah, ilukirjanduse kirjastajate jaoks on see sitt lugu.
    Ei, selle vastu ei aita, kui 200 eksemplari kaupa aina rohkem nimetusi tõlkida. Ja siis nutta, et vaata raisku, ei osteta ega märgata.

    Huhh, hea, et sa selle artikli üles leidsid / välja panid.
    :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No ilukirjandus on Kaera oma mull, tema peabki selle eest välja astuma. Samas ma olen nõus selle kriitikaga, et ajakirjandusest (va ERR) raamatututvustusi peaaegu üldse ei leia ja kui on siis isegi mitte korralikku aimekirjandust, vaid tõelist jama. Reklaam on siiski oluline ja seda tõesti napib.

      Kustuta
    2. Ma saan aru, mille eest Kaer välja astub. Aga ta ootused on ebareaalsed. Ja ta ei tee seda märkama.

      Kustuta
    3. "Kirjandusministeeriumi" lõpetamisest on ses mõttes kahju. Sellise kultuuripropaganda tegemine peaks just ERRi rida olema - nagu üldse on riigi asi selliste oluliste, aga vähetasuvate asjade ajamine, millega erasektor ei viitsi.

      Kustuta
    4. Vaevalt et ERR hetkel teab, mis nende rida on. Erastamisest pääsemine? Uue maja ehituse päästmine? Poliitilisest survest pääsemine?

      Ilukirjanduse promomine neil esimese saja prioriteedi sisse kindlasti ei mahu. Võib-olla ka esimese tuhande sisse mitte.

      Kustuta
    5. "üldse on riigi asi selliste oluliste, aga vähetasuvate asjade ajamine, millega erasektor ei viitsi."

      Milliste "selliste"?
      Kes ütleb, et SEE on oluline?

      Ideaalis võiks riigil olla strateegiad, mis ütlevad, mis on tähtis ja mis ei ole. Praktikas see ei tööta. Strateegiadokumente (arengukavad ja mis veel) on riigis miljon tükki. Kokku on need nagu piibel - sealt saab teada, et kõik, KÕIK on super tähtis ja vajab tegemist / rahastamist.

      Mille alusel te arvate, et ilukirjanduse lugemise propageerimine on tähtis?

      Kustuta
    6. Eestikeelse ilukirjanduse lugemine käib üldise eestikeelse kultuuri hoidmise rubriiki ja see on pmst sellel, et me mingit eraldi riiki peame, üldse ainus mõte.

      Kustuta
    7. ma küll möönan, et kindlasti oli taasiseseisvumise ajal paljudel pigem helesinine unistus sellest, et saab poest banaani ja sukkpükse osta kui mingi eesti kultuuri pidamine. Aga banaanide ja sukkpükste jaoks ei ole tglt Eesti riiki vaja. Banaanide ja sukkpükstega riike on niigi päris mitu tükki.

      Kustuta
  2. Enam ei käi kirjanik kohtumas lugejatega, vaid kirjanikud kohtuvad lugejaga, nagu ütles Mart Juur. Sellest on muidugi kahju, kuid aeg on praegu lihtsalt selline, et ekraanid on huvitavamad. Ja Kirjandusministeeriumi sulgemise üle olen lohutult kurb. OP+ no "sry vaan".

    VastaKustuta