Leheküljed

esmaspäev, juuni 05, 2023

Meie kõik

Tavaliselt ma ei taha kirjutada raamatutest, mis mulle ei meeldinud, sest kõigile ei peagi kõik meeldima ja päris rämpsule ei taha ma üldse tähelepanu tõmmatagi. Aga nüüd ma lugesin Backmani viimast ja tunnen, et pean enda pandud kahte tärni kuidagi põhjendama. Jajah, oleks pidanud algusesse kirjutama "Paljud on minu käest küsinud, et miks ma Backmanile ainult kaks tärni panin." 

"Meie teie vastu" on siis Karulinna triloogia viimane osa ja kuigi mulle väga meeldib Backmani nö elufilosoofia ("tal on süda õige koha peal" - nagu nenditakse ka siin) , siis selles viimases osas jäid minu jaoks domineerima mõtted, millega ma kuidagi nõus ei saa olla. Ma tõesti loodan, et asi ei ole ainult minu mõjutatavuses, sest põhimõtteliselt on need üsna samad asjad, millele ka eelviidatud Loterii arvustuses tähelepanu pööratakse. Kusjuures mulle need teises osas nii närvidele ei käinud, kui nüüd kolmandas.

See vanemluse osa, oo jaa. Olen lausa märkmetesse lisanud, et "ülistab fanaatilist vanemlust"... Ma ei saa olla nõus sellega, et hea vanem on see, kelle sooviks on see, et ta laps iial suureks ei kasvaks, sest siis ta ei saa ju teda enam kaitsta. See ei ole ju tegelikult okei. See on suisa vale. Lapsevanem ei peaks end kogu elu süüdi tundma ega öösiti üleval vähkrema mõeldes üha "aga mis siis kui". Mitte midagi peale enesepiinamise selline mõtteviis ei anna. Ja Backman üldistab, et kõik lapsevanemad. Oeh, no ei ole. Ei pea olema. Ei tohikski olla. Üldistamist on üldse silmakriipivalt palju selles osas: "kõik me oleme/kõigi lapsepõlves on" - jaa, ilmselt see haarab kaasa, tekitab mingi meie-tunde, aga kui mõtlema jääda, siis tegelikult ju ikka päris nii ei ole, aga keegi ei julge enam vastu ka vaielda.

Mulle väga meeldis see Matteo õe loo sisse toomine. Ehk siis tüdruk, kellega juhtub sama, mis Mayaga, aga kelle ümber ei ole inimesi, kes tema eest seisaksid. See oli hea lüke mu meelest ja oluline. Aga mulle tundus, et see mõte kadus muu vahu sisse ära. Ja ma täpsustan veelkord, et minu meelest on emotsionaalselt külmad ja eemalehoidvad vanemad üks kõige hullemaid asju, millega inimene elu alguses rinda peab pistma, aga see ei tähenda, et ideaalvariant oleks ülekaitsvad ja klammerduvad lapsevanemad.

Viimasel ajal on mul kuidagi üle visanud see enesesüüdistamise ja eneseviha teema raamatutes, laulusõnades jne. See ei ole lahe, see on kuradi kurb, et mõnel inimesel nii on, aga kaugeltki ei tohiks seda võtta kui normaalsust, et nii on kõigil ja mis teha. No ja et teine äärmus on nartsissism või hoolimatus.

Vabandust, sain nüüd välja öeldud, lähen ja vihkan ennast nurgas natuke selle eest.

3 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Mis "oli" =D Backman on aasta noorem kui mina ja täitsa elus.

      Kustuta
  2. Et siis "Võitjad" ikka, jah? :) Laenutasin selle algselt digitaalselt (ing.k), suutsin tähtaja jooksul läbi häda 30% lugeda.... Jäi mulje, et üritatakse ikka no nii pigistada seda draamat ja hala ja kaastunnet. Lendas suure kaarega üle võlli see sügavmõttelisus, mis lausa takistas lugemist ja tegevusest/tegelastest endast arusaamist (toimus seal ka midagi või käis vaid üks suurem elumasenduses siplemine). Kuidagi hüplik oli ka, lühikesed peatükid ja pidevalt vahetuv tegelane, pidi tihti mõtlema, et kes siin kaadris nüüd on ja mille üle filosofeerib (selleni pidi tihti tausta kaudu jõudma, kes siis otse nime ütleb). Kuna tähtaeg jõudis kätte, siis jäi laenutus uue ringi ootele (5 in line :O), et no kui juba alustatud, kuidas siis pooleli jätta. Nägin just raamatukogus kogemata eestikeelset paberkandjal, mõtlesin, et ehk selles vormis saab valutumalt läbi. Elus vist vaid mõne üksiku üldse pooleli jätnud. Kui vahepeal satub mõni halvem ka, siis seda maitsvamad on pärast head. Võiduka (heh, pun not intended) lõpuni! :D

    VastaKustuta