Leheküljed

kolmapäev, oktoober 23, 2024

Halb kuulaja ehk pealiskaudsete suhete printsess

Kui ma kaheksaaastaselt lastelaagris olin, siis üks suur tüdruk (no mingi kümnene vähemalt!) küsis mult retooriliselt, et kas mulle pole keegi õpetanud, kuidas oma suud kinni hoida? Siiamaani on see vastik eit mul meeles, eks ilmselt ikka seetõttu, et tabas valusat kohta - ei ole jah keegi õpetanud ja kaldun arvama, et isegi kui õpetanuks, ma ei oleks õppust võtt. 

Hiljuti tabas mind (ja seekord mitte õrna kohta, sest polnud sellisena mõeldud, lihtsalt pani mõtlema) VVN-i kommentaar selle kohta, kuidas tema peab sõbraks vaid neid, kes on tema jaoks raskel ajal olemas. Ma hakkasin mõtlema, et ma tõesti ei ole see inimene. Või noh, ma võin ju kohal olla, aga ma ei oska olla. Sellest kirjutas juba Morgie ka, kuidas tema ei taha kallistada ega oska enda meelest ka lohutada. Mina ka. Ma olen see, kes keerab mured naljaks või kui asi päris tõsine on, siis tahaks füüsiliseks minna. Hiljuti just tuli seltskonnas jutuks üks vägivallajuhtum ning mina olin, pisar silmas, valmis sellele vägivallatsejale ise kallale minema. Ehk siis Jüri-Mari juhtumi Jaan olen. Kusjuures ma lapsena igatsesin ka kõige rohkem vanemat venda, kes "lollidele tappa annaks". Noh, elu jooksul on selgunud, et see ei ole eriti jätkusuutlik seisukoht - hea, et ma mehena ei sündinud, võib-olla istuks kinni praegu. Igatahes olen ma oma närvide säästmiseks püüdnud võõrastest konfliktidest eemale hoida. 

Ilmselt inimesed ka tajuvad mu mittelohutaja-ärakuulaja loomust, sest ei mäleta, et keegi oleks mulle südant puistanud. Sõbraks ka nagu hordide kaupa ei tikuta. Ma ise, no ma ei tea, ma räägin igasugu asju küll, aga mitte otseselt selle eesmärgiga, et vajan ärakuulajat. Mingid probleemid ja kahevahelolekud kaalun oma peas läbi. Ükskord lolli peaga läksin psühholoogi juurde küll, keset seanssi sain aru, et jumala mõttetu tegevus ju - püüda võõrale midagi enda kohta seletada ja eeldada, et ta suudaks mõista. Niisama ärakuulamisest pole ju mingit abi, abi oleks, kui mõistetaks, aga ma ausõna, ei eelda mitte kunagi ega mitte kelleltki, et ta mõistaks. Ok, lapsepõlves vanaema mõistis. Ainuke inimene. Teiste maksimumpanuseks peangi ma seda, kui nad minuga mingeid aktiviteete kaasa teevad ega aja väga vastalist juttu suust välja. Mulle meeldib inimesi lõbustada, seltskonnas nalja teha, suure suuga suuri linnu ehitada, ma ei oska maiste hädadega midagi ette võtta. Või noh, see ongi minu panus maiste hädadega tegelemiseks. Ja keegi kurat ei tule mulle õpetama, kuidas suud kinni hoida :)

Pealiskaudsuse promomiseks kirjutan jälle ühest raamatust, mida ma ei lugenud, aga mis mulle sellegipoolest ei meeldinud. Ma pakun, et Mae praegu maadleb selle sama looga, sest ta on ju ometi nii kiire lugeja, aga vot seda raamatut ta veel arvustanud pole, ikka "currently reading" kaustas. Ma pikisilmi ootan :) Punase raamatu sarjas ilmus Saou Ichikawa "Küürakas" ja ma kahmasin selle tausta teadmata raamatukogust kaasa. Kodus siis lugesin kaanelt, et "Lihasdüstroofiaga sündinud Shaka Isawa selgroog on tugevalt kõverdunud ning ta peab kasutama ratastooli ja hingamisaparaati. Füüsiliselt veedab ta oma elu hooldekodu seinte vahel, aga tema tegelik elu möödub internetis: ta õpib, trollib paljudes suhtlusvõrkudes ja postitab enam kui julgeid lugusid erootikalehele. Ühel päeval paljastab üks tema meeshooldajatest, et on seda kõike lugenud – seksivärki, provokatsioone, kõntsa. Shaka vastus? Siivutu ettepanek …See romaan on erakordne, jahmatav pilguheit ühiskonna servaalal elama sunnitud naise ihadesse ja hingesügavustesse." Oi ei. Ma ei ole rassist, aga....Jaapanlaste arusaam erootikast on enamasti ikka liig mis liig. Tegin korra selle vea ka, et sirvisin paari lehte, kus mu kahtlused muidugi kinnitust said. Mis ma tahan öelda, on aga see, et kui inimesed peavad selle raamatu õpetlikuks sisuks seda, et puudega inimene on ka inimene oma ihadega, siis mina..No mina ütleks küll selle raamatu põhjal, et antud juhul on inimese vorm ja sisu üsnagi vastavuses, sest no kuskilt otsast ei leia ma, et sellised ihad ja mõttemaailm on meile kõigile omased. Mina paraku püüan end sellistest kujutluspiltidest säästa ja olen edasi pealiskaudne.

11 kommentaari:

  1. Awwwwww!
    Kusjuures ma kirjutasin Ritsiku juures kommentaari, et naine, kes teisele kätega kallale läheb, tundub mulle uskumatu ja on vist mingi puudega (ma võin nii äellda, onju, ma olen ise puudega0:
    Aga sinu kirjeldus tundub hirmus armas ja tore ja jee.
    Sest Jaan meeldib mulle tegelt kõige rohkem =)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmmm, väga huvitav arvamus, kui sa arvad, et sa selle tõttu puudega oled. Me kunagi sõbrannaga arutasime, kuidas meie meelest on veritasu siiski ainumõeldav lahendus teatud olukordades ega pidanud endid sugugi erandlikeks :)

      Kustuta
    2. Ma ei ole selle tõttu, ma olen igasugustel muudel põhjustel. Ametlikult ja päriselt.
      Selle asja pärast ei ole muuhulgas ka seepärast, et mul ei ole üldse kättemaksuhimu. Täielik 0 ses osas. Piisavalt, et mitte aru saada, kuidas inimeste mõte võib selle koha pealt töötada - mul ei löö üldse ette, et "tahan, et temal ka halb oleks" mingi teema on.
      Unustan ära üldse =P

      Kustuta
    3. Aga mu mäletamist mööda on sul mingeid füüsiliseks läinud konflikte ette tulnud ju küll? Mingi naabrimehega? See ei ole seotud kättemaksuhimuga, pigem afektiseisundiga, aga ikkagi olukord, kus kellelegi füüsiliselt kallale minna.

      Kustuta
    4. Jaa =) Mitte naabrimehega, aga detailid, detailid.
      Ikka tuleb vahel ette =P
      Mhmh, sellest, et minna kallale, kui sõnad ei tundu tepsivat, ma saan aru.
      Millest ma EI saa aru, on otsus: "Nüüd lähen annan talle peksa" ja kui inimene 5 tundi hiljem viimaks selleni jõuab, läheb ja annabki.

      Kustuta
    5. (Ja see tegelt ei ole "afektiseisund" vist. Sest siis ei peaks üldse mõtelda suutma. Aga minu sees leiab aset dialoog. Väga kiire ja intensiivne, aga leiab. "Mida ma peaksin tegema?" küsib väga väga naine iseendalt. "Go fucking crazy!" vastab sisemine hääl - ja ma lähen.)

      Kustuta
    6. Jah, mul on ka hetkeemotsiooni pealt see asi, viis tundi hiljem ei läheks minagi. Veritasu olukord oleks aga pigem siis kui a la võistlev klann on sinu omad kõik maha löönud ja õiglust ei paista kuskilt, aga no siis lihtsalt ei läheks üksi ja paljakäsi, siis peaks ilmselt planeerima hakkama. Aga kuna see on hüpoteetiline olukord, siis võib-olla tõesti mõtleks ka siis ümber. Või oleks sel juhul mängul meeleheite aste, äkki just läheks siis ka üksi ja paljakäsi...

      Kustuta
    7. =)
      Krt, vabandust isiklikuks minemast, aga sa oled ikka niiiiiiiiii armas =)

      Mina mõtlesin Putini ja vene sõdurite ja võimaluse peale, et keegi on vägistanud ja tõurastanud mu lapsed - ja leidsin, et ikkagi on liikumapanev jõud "ma teen maailma puhtamaks neist, nad teevad aint halba", mitte "tahan et nad piinleks ja kannataks ja et neil endil halb oleks."

      Kustuta
    8. :) Jah, ma ka kedagi piinata ei ihkaks. "Maapealt ära kaotada" lihtsalt.

      Kustuta
    9. Ma tükk aega lugesin ja mõtlesin, et mida hekki, teil pole kaksikõde olnud, te ei tea, kuidas kaksikud omavahel kakelda oskavad ja siis lõpuks sain aru, et peetakse silmas _ettekavatsetud kuritegu_. Muide, ega see meeste puhul parem asi ei ole. Afekti pealt ründamine - vastik, aga saame aru; ette planeeritud vägivallaakt - fuhh, mine lase oma pead kontrollida.

      Kustuta
  2. Isegi vaikiva ärakuulamisega ei saa erapooletuks jääda, sest kui rääkija laob variandid lauale ja jõuab ise otsuseni, siis halva valiku tagajärjel saab ikka süüdistada, et miks ei takistanud valet otsust tegemast. Lisaks toetan mõtet, et on tõesti keeruline olla vait, kui sõber tahab teha (minu jaoks) vastuvõetamatuid otsuseid. Tundub, et nii mõnedki ootavad, et kuulajast sõber oleks justkui psühholoogi eest, aga vähemalt mul ei ole psühholoogi oskust, et ärakuulamisel mitte anda hinnanguid ja juhiseid, kuidas käituda, vaid küsimustega lasta otsustajal endal jõuda arvamusele, et mis variant talle endale lõpuks sobib ja mida on valmis tegema, et sellega siis rahus ka edasi elaks.

    VastaKustuta