Paksu eide masendav suvi

Kõigepealt tahaks ahastada, et kas see siis ongi suvi või? Üks kuu suve on juba läbi ja mis siis, et alguses isegi oli ilusaid ilmu, siis meelde jääb ikkagi see pidev sadu viimastel nädalatel. Nüüd veel mingid uudised, et kogu juuli tuleb sügisehõnguline - no tule taevas appi! Meil on küll traditsiooniliselt puhkus augustis, aga ikkagi on masendav. Ei ole muidugi halba ilma, on väike rahakott, aga minu arvamus titega reisimisest on siiski üsna negatiivne.
Nädalavahetusel tegin tööd. Enda pealt vaadates ei saaks küll öelda, et 1,5 aastat kodus olles kaotad oma oskused ja kvalifikatsiooni - mul oli tunne, et jätkasin täpselt sealt, kust pooleli jätsin ja kõik tuli hetkega meelde. Korralikult kontorisse tööle ei saa ma küll kindlasti enne veel ühe aasta möödumist, kui siiski.
Presidendi vastuvõtu pildid sain kah kätte. Hoolimata sellest, et ma ise Presidendiga pilti teha ei saanud, olen ma nii mõnelgi pildil taustal jõllitamas (no ma ju ootasin oma järjekorda, enne kui täpselt nina all öeldi, et selleks korraks on pood kinni), nii et põhimõtteliselt on mul ka pilt Presidendiga olemas. Mina, salamõrtsuka pilgul, üle Presidendi õla irvitamas. Teisel pildil seisan Kunstimuuseumi taustal ja kuigi see on igati professionaalselt tehtud, on sellel pildil üks kole viga - nimelt ma näen välja PAKS!

"Kuuskend kilo kaaluda on ikka ilgelt nõme" laulis juba Kurjam. Tegelikult ma saan aru, et paksuks teeb üldpildi see, et mu käsi jätab mulje, justkui läheks keha käe taga veel edasi, ideaalis peaks käe ja keha vahelt taust paistma. Või siis tuleb kah dieediblogi pidama hakata. Või siis pigem "enne magamaminekut ei joo"-blogi. Tegelikult tunnen ma end normaalkaalus olevana siis, kui tegelikult olen alakaalus ja dieeti ma niikuinii pidada ei suuda, veel vähem õlut külmkappi jätta. Tagatipuks avastasin veel Vana Tallinn Summer Lime'i, millega saab ka võhik ja kokteiliinstrumentide mitteomaja keelt allaviivaid kokteile valmistada. Ja ema juba näpistas mind tähendusrikkalt kõhust. Issand kui meeldiv see naisterahva elu ikka on - kõik rõõmustavad kui sa paar kilo juurde oled võtnud! Muidu sa ju olidki "liiga" kõhn.

Presidendi vastuvõtul käidud

Nii, ma nüüd üldse ei tahaks vinguda, aga ilmselt tuleb see ülevaade veidi vingumismaiguline...
Igatahes, presidendi juures sai käidud. Sel aastal olid gümnaasiumi-kutseka lõpetajate ja kõrghariduse omandanute vastuvõtud lahku löödud ning tegelikult kutsuti vastuvõtule kõik kulla või kiitusega lõpetanud. Mu Võrumaal elav kursaõde sai oma kutse õhtul enne vastuvõttu kätte ja ilmselt juhtus nii ka mitmete teistega, sest kutsete kättesaamise aeg oli jutuks nii vastuvõtul meie ümber kui ka Internetis, kus mõni "nõrgem" kaebas, et sai kutse reageerimiseks liiga hilja kätte - ilmselt oli aga tegemist korraldajatele teada probleemiga, sest mu kursaõde sai oma kirjale vastuse veel vastuvõtu hommikul ehk siis moraal, et kunagi pole liiga hilja ja alati tasub reageerida.
Kuna kohalekutsutuid oli ilmselt rohkem kui eelmisel aastal, oli ka ürituse formaati võrreldes eelmise aastaga muudetud. Ehk siis kui varasemalt oli tegemist traditsioonilise vastuvõtuga - punane vaip, kätlemine ja igaühele lilleõis pihku, siis sel aastal...oli teistmoodi. Ilmselt siit tekkisidki käärid ootuste ja tegelikkuse vahel - no ma ikka mõtlesin, et ehk saab miskit mälestuseks. Peale presidendi ja õpilaste esindaja kõnesid algas...söömine. Ja samal ajal kõndis president mööda aeda ringi ning julgemad said temaga selfisid teha. Mitte, et ma julge ei oleks, aga mu ainsaks jäädvustusvahendiks oli mitte-nutitelefoni kaamera. Algul kõndis presidendiga kaasa ka ürituse ametlik fotograaf, kellelt sai siis enda ja presidendi jäädvustamist paluda. Samal ajal algas koolide kaupa pildistamine - ehk siis terve koolitäis lõpetanuid pluss president ja tema proua - pilt, kust ennast hiljem vaid ise üles leiad ning just meie nina all teatati, et rohkem eraviisilisi pilte ei saa, kuna on vaja see koolide pildistamine ära teha. Kuna vastuvõtu lõpuni oli veel aega, siis lootsime, et peale koolide pildistamist jätkab president oma ringkäiku, kuid kahjuks suundus ta hoopiski ära lossi. No mis siis ikka - lasime ühel noormehel endist telefoniga lossi taustal pilti teha. Pärast avastasime, et ametlik fotograaf tegi ka soovijaist ükshaaval fotosid ja seekord vedas - olime 2 viimast, kellele seda õnne jätkus, sest fotograafil oli vaja minna bändist koos presidendiga pilti tegema (ei tea, kas see õnnestus, sest selleks ajaks oli president juba jalga lasknud). Meist jäi maha rodu õnnetuid, kes kannatlikult sabas oodanud olid, millal neist pilt tehakse.
Ja kogu üritus oli alkoholivaba. Ma saan aru, et alkohol on väga paha ja keskkoolilõpetajate hulgas võib ehk olla ka alaealisi, aga kõrghariduse saanud on siiski enamasti vastutustundlikud täiskasvanud. Ahjaa, ka president toonitas (nagu ka TÜ rektor), et ilmselt on meist osa omal ajal nohikuteks peetud - nohikud ju ometi ei joo end purju! Ilmselt olen nn kultuuri ohver, aga mulle seostub pidulik üritus ikka klaasikese šampuse või veiniga, mitte kaljaga.
Kokkuvõttes jäi nii mulle kui ka kursaõele parem mulje TÜ rektori vastuvõtust, presidendi oma jättis kuidagi kaootilise mulje. Aga hea, et käidud sai ikka, muidu oleks veel mõelnud, et millest kõik ilma jääda võis.

Jaanipäevast ja glamuurimaailmast

Varem oli Jaanipäev alati mu lemmikpüha, sest enamasti oli ikka soojemapoolne ilm ja süüa sai mu lemmikut lambašašlõkki. Enam ma lambaomajaid ei tunne, poešašlõkid on enamasti jõledad ja süüa peab kah ise tegema. Ehk siis allakäik. Sel aastal istusin lastega üksinda kodus ning tundsin uhkust selle üle, et mulle on humalased käsitööõlled maitsema hakanud. Eelmisel päeval oli meil Võrumaal kursa kokkutulek, mida ilm küll ei soosinud, aga mis muidu oli väga tore. Vedasin kohale kolm liitrit veini, mis kõik puutumata jäi. Intelligentsete inimeste pidu ikkagi :) Õnneks pidas L. minu eest korralikule eestlasele kohase Jaanipäeva, kukkus saunast väljudes libedal paadisillal kõhuli ja näeb nüüd välja nagu oleks korralikult kakelnud. Mina lugesin kodus Nukkude orgu - millegipärast olin seda mingiks pornoks pidanud ja nüüd sattusin seda lugema, kuna tegemist on Courtney Love'i ühe lemmikraamatuga. Oli selline korralik silmi avav raamat noortele naisterahvastele - mehed on enamasti sead, naisi ei saa usaldada ning tipus puhub kõle tuul. Inimesed teevad kõike hiilguse nimel, teiste imetlusest saab narkootikum, võimust relv ja mitte keegi ei saa õnnelikuks. Ole ettevaatlik sellega, mida soovid, sest soovid võivad täituda. Courtney Love'i elu ja loominguga kursis olles on väga kerge paralleele tuua - tema pealt on näha, kuidas kõik raamatus kirjutatu ka tegelikult tõde on. Kuulsusega on väga keeruline toime tulla, see kas murrab su või muudab tuimaks, vähesed suudavad inimeseks jääda. Ometi tahavad nii paljud kuulsaks saada. Enne raamatu lugemist vaatasin filmi moelooja Valentinost, mu meelest oli kogu see glamuur nii võlts ja läbinähtav, inimesed, kes üksteist sisimas vihkasid, naeratasid oma kõrvade taha tõmmatud naeratust ja olid pingutatult sõbralikud. Aga ikka neid kadestatakse, tahetakse olla modellid, keda seesugused "tähtsad isikud" pelgalt riidepuudeks peavad. Modell pidavat intelligentne olema - emotsionaalselt võib-olla tõesti, et ta ei hakkaks protesteerima kui teda nagu kõntsa koheldakse. Samas ei kujuta ma ette, et mõistusega inimene seda palagani läbi ei näe ja välja kannatada suudab. Mängitakse tähtsat äri ja ülimat andekust kuigi tegelikult on  ju tegemist lihtsalt hilpudega, mida kellegi meelest tähtsad inimesed kannavad ja mida siis miljonid mitte-nii-tähtsad järele ahvivad, lootes, et need hilbud ka neile glamuuri lähemale toovad. Fassaadi taga on toitumishäired, iluopid, erinevad droogid jne. Ilusate inimeste ilus maailm.
Vahepeal tuli Lana del Reyl uus plaat välja - absoluutne meistriteos taaskord. Vähemalt kahes videos on kaasa teinud selline mees nagu Mark Mahoney. Ütle veel, et mulle vanad mehed ei meeldi. See mees meeldib näiteks:

Sain Vabariigi Presidendilt kirja

Täna koju jõudes leidsin postkastist endale adresseeritud ümbriku, saatjaks Vabariigi President. L. muidugi hõõrus käsi kokku, et ilmselt on mu lõputöö plagiaadiks tunnistatud ja kraad võetakse riiklikul tasandil ära. Kuna see oli "üsna ebatõenäoline", aimasin pigem miskit head. No näiteks, et mu lapse töö ikkagi saadeti Presidendi joonistusvõistlusele ja ta pälvis mingi auhinna. Aga nad tahtsid siiski mind. Õnnitleda. Roosiaias. And I was like omg! OMG! (ja muu ebatäiskasvanulik tõmblus). L. suutis mu kohe maha rahustada, kuna kaardil olnud osalemisest teatamise tähtaeg oli mõni päev tagasi möödunud. Endale omaselt ei andnud ma alla, sest isegi ümbrikul olnud tempel oli sellest kuupäevast hilisem ja kirjutasin vastavale kontaktile, keda ma arvasin küll mitte enne pühade lõppu mu kirjale reageerivat. Aga nagu tublid ministeeriumiametnikud kunagi (been there, done that), oli ka tema tubli tund peale tööpäeva lõppu veel kättesaadav ja sain vastuse, et olen ikkagi oodatud. Seda ei olnud aga L. oodanud - ta vaatas mind etteheitvalt ja küsis, et kas ma tõesti kavatsengi sinna minna. Siin tuleb vist see hetk, kus peaks Malluka blogisse kirjutama, et mida teha kui mees on mölakas ja Mallukas peaks vastama, et jäta ta kohe maha...Igatahes sain ma aru, et minu pidevad tööpäevased käigud (no kaitsmine, aktused ja muu tili-lilu) on ikka üle piiride läinud. Kodus on siiski väga ebamugav tööd teha (mis sest, et ma ise tegin seda päris kenakese aasta igapäevaselt, aga minu töö olevat ikkagi midagi muud, mis sest, et enne laste saamist ei olnud). Oi, rsk noh!
Teine viga, mille ma tegin, oli see, et enne end taustinfoga kurssi viimata küsisin kursaõelt, kes ka kiitusega lõpetas, et kas tema sai samuti selle kirja. Ta ei olevat "õnneks" saanud. Hiljem guugeldasin ja saingi teada, et tõepoolest tehakse mingi valik mingite saladuslike parameetrite alusel (Delfi kommentaatorid arutasid igasugu vandenõude üle - ausõna, ma enda teada pole ühegi poliitiku sugulane ega ühegi partei hingekirjas).
Igatahes on mul nüüd selline tunne, et ma olen mingi haige eputis kui plaanin sinna üritusele minna (kuhu ma nüüd enda osalemise juba ära kinnitasin). Ja tegelikult see üllatab mind. Et kas inimesed ongi enamuses sellised introverdid-sotsiofoobid, et iga pidulikum üritus tõmbab bloki ette? Kas päriselt ka ei tahetaks ükskord elus sellisele üritusele minna või on lihtsalt viinamarjad hapud? Mu meelest on ebaõiglane, et mina pean ennast nüüd süüdi tundma, et oma "edukusega" teistele ebamugavusi põhjustan. Ma võiksin ka tuua sada põhjust,  miks mul oleks mugavam mitte minna, aga ma tean, et ma hiljem ikkagi kahetseks. Seega, ma kavatsen minna ja kui see mul ei õnnestu, siis süüdistan segajaid veel surivoodilgi. Olengi egoist.

Kaks aktust

Ja ongi kõik läbi. Üleeile oli lõpuaktus ja eile rektori vastuvõtt "oivikutele". Ja lund ei sadanudki kummalgi korral. Aktus oli väga kena, lugesin enne eelmise aasta aktuse ajakava ja kergitasin skeptiliselt kulmu, kui nägin, et muusikaline esineja oli Chalice. Olgugi ta presidendi õuelaulik, aga mulle ta väga peale ei lähe millegipärast. Meie aktusel pidas kõne ja esines muusikalise vahepalaga ei keegi muu kui Arvo Pärt. Oma kõnes jättis ta tõeliselt meeldiva ja sooja inimese mulje, oleks ma teadnud ja omanuks ma veidigi musikaalsust, oleksin kindlasti tema loenguid külastada soovinud. Igatahes saan nüüd öelda, et olen selle kõige kuulsama eestlase ära näinud. Esitatud klaveripala oli ka absoluutselt meisterlik - isegi klassikalise muusika võhikuna tõusid ihukarvad püsti. Tartu Ülikooli aula on muuseas üks parima akustikaga saale Eestis.
Tean päris mitut inimest, kes "põhimõtte pärast" lõpuaktusele kohale ei lähe või arvavad, et neil pole miskit selga panna - ma soovitaks ikkagi minna. Ametlikule videosalvestisele suutsin ma muidugi taas jääda kui pidevalt lobisev latatara, aga no üle oma varju ju ei hüppa. Vabanduseks võin öelda, et lobisemiskaadrid on sissemarsilt, koha peal istudes olin ma (vist) enamasti vait ikka.
Eilne kiitusega lõpetanute vastuvõtt toimus vabas õhus, kuid õnneks jõudis paduvihm kohale alles ametliku osa lõpus, kui kõik telgi alla sööma-jooma olid kogunenud. Naljakas oli see, kuidas rektor mainis ära, et ilmselt on meiesuguseid nohikuteks-oivikuteks narritud. Ümberringi vaadates tuli siiski tõdeda, et suur osa "oivikuid" ei näinud sugugi keskmise raamatukoina välja. Ka arvamusele, et kiitusega lõpetamine nõuab tohutuid ohverdusi ja rasket tööd, ei kirjutaks mina alla. Võttes arvesse, et kiitusega lõpetanuid oli sel aastal rekordarv - üle 200, ütleks ma pigem, et kiituse saavutamine on aasta-aastalt kergemaks läinud. Statistikast nähtub, et cum laude'de arv hakkas drastiliselt kasvama aastast 2008 - ehk siis ilmne seos Bologna deklaratsiooni ja üleminekuga 3+2 süsteemile. Kui lugeda kokku õppeained, mida hinnati arvestuslikult ja mida hindega, siis minu tunnistusel on kaalukauss esimeste poole kaldus. Huvitava näitena võib tuua ühe inimese, kes sai meie erialale sisse (kuid ei asunud õppima) keskmise hindega 5,0, kuid hiljem selgus, et see oli saavutatud ühes kutseõppeasutuses, kus hindelisi aineid oligi vaid üks ning ülejäänud arvestuslikud. Lõputöö tuleb muidugi ikkagi A-le kirjutada ja ses suhtes ei saa praegusi kiitusega lõpetanuid kehvemaks pidada. Kiitusega lõpetanute vastuvõtul seisis minu lähedal üks modellivälimusega ja -mõõtudes üleni firmahilpudes preili - mõtlesin omaette, et palun-palun ole matemaatika-informaatikateaduskonnast! Aga ei, kahjuks ikka sotsiaal-haridus, rikutud mõtlemine kahtlustas kohe psühholoogiat, aga nuhk nagu ma olen, uurisin järele, et tegemist oli hoopis tulevase noore poliitikuga. Üldse ilma irooniata (bakaastmes õppisin politoloogiat kõrvalerialana ja ütleks, et enamus sealseid aineid nõudis suurt lugemust ja laia silmaringi) - ilusad inimesed ei ole rumalad!

Kuidas elada fuuriaga

Lugesin Aili Alberi postitust ja kommentaare. Ikka see vana hea - loe kümneni, rahune maha, see on mõtlemises kinni jne. Mõtle, kuidas see su mehele mõjub!
Aga mis siis, kui sa ei ole võimeline maha rahunema ja psühhiaater kah Cipralexi välja ei kirjuta, sest no katsu ikka kõigepealt ilma? Siis saabki sinust fuuria. Ega see kerge ei ole, aga miks mitte olla kaasinimeste vastu "emotsionaalselt laastav ja ebaõiglane"? Elu ongi krdi ebaõiglane. Mida mina oma põlvkondade viisi fuuriaid jälgides aga tähele pannud olen, on see, et inimesi tõmbab fuuriate poole. Ok, see ei kehti ilmselt kahjuks siis, kui sa oled paks, kole ja loll, aga muul juhul ei ole enamasti fuuriad need, keda maha jäetakse. Maha jäetakse just neid igati kaunilt käituvaid olevusi. Teate ju küll - naisi pidavat tõmbama "pahad poisid", mehi seevastu "natuke hullud" naised. Ma ei mõtle siin fuuriaid, kes pidevalt märatsevad - märatseda tuleb ikka nii jaopärast (no kesse koguaeg viitsikski). Samuti peab fuurial olema oskus välja valida kannatlikud ja/või madala enesehinnanguga mehed, sest need ei kipu nii kergesti alla andma. Kaks fuuriat vist omavahel hästi ei sobiks - samas kui fuuria tunneb rahuldust "auru välja laskmisest" siis võib selline suhe tegelikult mõlemale poolele hästi mõjuda. Karta on ainult, et kahe fuuria suhe läheb kiiresti üle piiride. Selleks, et kellegagi suhtes olla, tuleb ta välja kannatada, nii heas kui halvas. Mida raskem see on, seda suurem on armastus? Muidugi võib fuuriale see lõpuks spordiks kätte minna - kui kaugele ma võin minna ilma, et mingeid tagajärgi järgneks? Kõrvaltvaatajaile tundub suhe olevat kirglik, fuuria teine pool võib küll kaevata, et naine on hull, aga miski teda selles suhtes kinni hoiab. Destruktiivsus on tegelikult magnet, see on nagu mäng päriselu sees. Sul võib hiljem kahjugi olla kõigist neist lõhutud nõudest, põlema pistetud riietest jms aga sel hetkel, mil sa seda teed, on see lihtsalt imeline - elu nagu filmis! I'm doing it, because I can! Igaühel on õigus mängust lahkuda, aga millegipärast ei minda. Mängu eelistatakse leebele rutiinile, kus kõik käituksid viisakalt, teineteisega arvestavalt ja kainelt kalkuleeritult. Fuuria on vaba ja vabad tahaksime me kõik olla. Fuuria valib ise oma käitumise, mitte ei arvesta ümbritsevate arvamusega. Mehed armastavad üllatusi - mis oleks, kui teeks õhtul ühe korraliku skandaali?!

M. Haddon "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" ning koledad vanemlikud tunded

Üks koleda kujundusega raamat, mida ilmselt tausta teadmata kätte ei võtaks. Raamatut ei tuleks muidugi kaane järgi hinnata, nii ka sel korral - sisu on hoopiski omapärane. Lugu on jutustatud läbi 15-aastase autistist noormehe silmade, kes kirjutab raamatut koera mõrvaloost, kuid läbi selle paljastub palju muudki "normaalsete inimeste" maailma kohta.
Autismi võib pidada üheks õudsemaks haiguseks, sest tegemist on olukorraga, kus autismihaige ja ülejäänute vahel oleks justkui sein - üksteisemõistmine on võimatu. Ka selles raamatus peab enamik kõrvalseisjaid haiget veidrikuks või siis leiab, et too manipuleerib teistega ning on puhtalt õelusest veel endaga rahulgi. Tegelikkus on see, et autist lihtsalt ei mõista tundeid, tema jaoks on kõik sirgjooneline ja sõna-sõnalt võetav. Autist ei ole õnnelik. Ka raamatus on üheks kurvemaks kohaks poisi lemmikunenägu, milles kõik "normaalsed inimesed" on surnud ja ta saab lõpuks ometi maailmas tülitamata ja segadust tekitamata elada. Meie ei sobi tema maailma ja tema ei sobi meie omasse. Raamat lahkab teistki rasket teemat - mis siis, kui autistiks osutub sinu enda laps? Raamatus hävitab autistlik laps oma vanemate kooselu ja õnne, ilmselt juhtub seda ka tavaelus tihti. Erinevalt keskmisest lahkub ema (tavaolukorras jääb puudega lapse eest hoolitsema enamasti üksikema, kuna ilmselt on naised keskmiselt kannatlikumad), kes on nn "keevavereline" ega suuda poja "veiderdamisi" alati rahulikult taluda.  Kas faktist, et tegemist on sinu enda lapsega, piisab, et seletada lapse käitumist haiguse, mitte kangekaelsuse ja sihilikkusega? Kas sellest, et sa oma last armastad, piisab selleks, et teda taluda? Ma kujutan ette, et see on üsnagi tabuteema. Ikka leitakse ju, et oma last tuleb tingimusteta armastada ja mõista. Aga kui kõrvalseisjad seda ei suuda, miks peaks lapsevanemad kuidagi teistsugused olema? Vt ka L.Shriver "Me peame rääkima Kevinist". Jah, vanemad peavad enda heaolu laste omast tahaplaanile seadma, sest muidu muutuvad nad ühiskonna silmis rongaemadeks-isadeks. Kui su laps on autist, pead sa kogu oma elu tema järgi ümber kujundama - sa lähed ühe korra elu jooksul perereisile, nagu normaalsed inimesed teevad, ja su lapsele jääb sellest eluks ajaks kole mälestus. Ilmselt ka sulle endale, sest tunned süüd, et püüdsid enda heaolu lapse arvelt suurendada. Sa pead leppima, sest see on sinu laps. Kui paljud seda tegelikult suudavad? Mina ütlen ausalt, et mina (vist) ei suudaks. Aga mis mul üle jääks? Ses osas on tänuväärne algatus puuetega laste hoiukodu, mille idee looja on muuhulgas välja öelnud kibeda tõe selle kohta, kuidas ta end tegelikult raskematel hetkedel tundis. Ahjaa, see kole "Pere ja Kodu" vanemlike tunnete edetabel, kus teise ja kolmanda koha eest võitlesid raev ja viha - sellele vastasid ilmselt enamikus tervete laste vanemad. Kui juba "normaalne" laps võib su hauda ajada, siis mil moel paneb närvid proovile erivajadustega laps? Aga taas - see ei ole viisakas teema, lapsed peavad olema rõõmupallid ja meis ainult kauneid tundeid esile kutsuma. Mulle tegelikult meeldib see "Pere ja Kodu" edetabel - ehk paneb see end vähem süüdi tundma vanemad, kes alati roosat mulli enda ümber säilitada ei suuda.
Cipralexi saab vist kahjuks ainult retseptiga?

C. Palahniuk "Lämbumine" ja 32 raamatut, mis su elu muudavad

Naljakas, kuidas ma olen siin põlastanud raamatuid, kus kolmandal leheküljel genitaalidest rääkima hakatakse, ja nüüd kiidan raamatut, milles on vähe lehekülgi, kus neist ei räägita. Huvitav on veel see, et "Kaklusklubi" meeldis mulle filmina rohkem kui raamatuna. Tagantjärele usun, et see oli ilmselt filmi "viga" - raamat tundus liialt filmistsenaariumi lugemisena. "Lämbumine" meenutab oma stiililt Charles Bukowski raamatuid, kus kõik on kole, räpane ja perversne, kuid samas antakse seda autori poolt niimoodi edasi, et peategelastest koledad ja räpased perverdid tunduvad sulle sümpaatsed ja sa suudad ennast nendega samastada paremini kui mingite "hallide varjundite" steriilsete trendikeppijatega (mitte, et ma varjundeid lugenud oleks või kavatseks seda teha). Ka autori küünilisus on samamoodi võluv nagu Bukowski puhul. Kuigi kirjeldatakse inimese keha igasugu võimalikke funktsioone, olid minu jaoks rõvedad vaid need kohad, kus niidiga hambavahesid puhastati...Kõigile kindlasti ei sobi, aga kui sa oled küünik ja leiad, et elul ei ole tegelikult mingit suuremat mõtet ning maailm on peamiselt üks idioote täis hädaorg, kus ellu jäämiseks tuleb ennast tuimaks teha, siis võid julgelt ka seda raamatut lugeda.
Raamatu juurde sattusin tegelikult sellelt leheküljelt ehk siis 32 raamatut, mis peaksid su elu muutma. Mitte, et ma oma elu kangesti muuta tahaks, aga teoreetiliselt peaks tegemist olema huvitavate teostega ja nüüd ma üritangi neid kõiki otsast lugema hakata. Kõiki neid ei ole küll eesti keelde tõlgitud, aga mõned siiski on. Seal pakutud Palahniuki "Invisible Monsters" näiteks ei ole. Peale "Kaklusklubi" oligi "Lämbumine" ainus eestikeelne Palahniuki teos, mis raamatukogus olemas oli. Iseenesest peaks vist ingliskeelseid raamatuid lugema hakkama, mida ma siiani veel teinud ei olegi. Eks ma ikka mõtlen, et keel pole piisavalt hea. Samas kui ma kirjutasin oma magistritöö 60 erineva ingliskeelse teadusliku artikli põhjal, siis peaks ju ka ilukirjandus loetav olema? Hetkel on mul 32st raamatust 2 loetud - "Sada aastat üksildust" ja "Kassikangas". Ei saaks öelda, et need mu elu eriti muutnud oleks, aga eks proovime veel.

Ja oma riided ostavad nad ka Seppäläst

Eile õhtul lugesin seda postitust ja kommentaare ning hakkasin mõtlema, et mina sain alles hiljaaegu teada, et Ecco üldse lastekingi teeb...Ma arvasin, et see on mingi überkallis vanainimestekingadele spetsialiseerunud ettevõte, sest mu ema hõiskas, et Ecco kingad on mugavad. Mugav, teadagi, tähendab surnusussi :) Reima-Huppa-Lenne müsteeriumisse pole ma ka süvenenud, sest...hmm, ma ei tea, mul pole aega. Ma tean ainult, et korralikke lasteasju saab Lindexist, muidu saab käigupealt riideid ja jalanõusid haarata toidupoodidest ja kasvõi Jyskist. Vanavanemad käivad vahepeal pealinnas ja toovad sealt H&M-i asju, mis on ka sellised korralikuma klassi omad. Esimesele lapsele ostsin asju veel ühest normaalsest kaltsukast (ABC Lastekaubad), mida enam kahjuks ei eksisteeri (vist) ning ühtki teist mittehaisevat kaltsukat ma veel näinud ei ole.
Minu jaoks on kriteerium see, et on odav ning ma saan asja kätte ilma liigse pingutuseta (ei pea sõitma linna teise otsa mingisse spets poodi ega tegema lisatööd, et mis mudelit just täpselt vaja oleks). Jah, mina olengi see, kelle tõttu Aasias lapstööjõud rügab ning kes ostab oma lapsele Jyskist kaheeurosed "Crocsid", mis haisevad nii jubedalt, et peab kolm päeva kodu tuulutama. Kusjuures selle viimase  - koleda keemia probleem, ajab mind tegelikult vihale - miks pean mina tarbijana tegelema mingite e-ainete ja asjade päheõppimisega kui selleks on teoreetiliselt olemas ametkonnad, kes peaks rämpsu lettidele mitte lubama. Kahjuks tunnen ma, et kogu selle "teadliku tarbimisega" kursis olemine võtaks mult ebamõistliku aja ja lisaks eluisu ning seetõttu olen käega löönud. Ma eelistan päris-eluga võimalikult vähe kokku puutuda - ma ei suuda istuda kuskil foorumites või tervislike eluviiside lehtedel. Põhimõtteliselt eeldab "teadlik tarbimine" seda, et tarbimisest saabki su elu sisu.
Teine asi, mis mind selle "teadliku tarbimise" ja teatud kaubamärkide eelistamise juures hirmutab on see, et minu meelest viib see kaudselt välja inimeste lahterdamise ja koolikiusamiseni...Sina võid küll heast tahtest oma lapsele turvalisust ja kvaliteeti soovida, kuid laps saab sellest ikkagi aru nii, et mingi firma on lihtsalt parem kui teine ja järelikult ka inimesed, kes neid märke kannavad on paremad. Kust tuleb see, et kui sul ei ole a la Nike'i tosse (täiesti suvaline näide, ma ei tea, kas need enam ongi popid), siis sa ei ole koolis popp? "Meie küll Seppäläst riideid ei osta!"; "Ma tahan IPadi!"; "Ma tahan PÄRIS- Barbiet, mitte poole odavamat koopiat!"