Mehed punases

Mini: "Meil oli täna rõivistus (jah, see on täiesti normaalne sõna, hoopis "garderoob" on mingi peenutsemine!) suur vaidlus! K. ütles, et päkapikke pole olemas ja J. ütles, et on küll!"
Mina: "Tohoh, no ja kes võitis siis?"
Mini: "...ei tea. Ei, J. võitis ikka!"

Käes on suur valetamishooaeg, vähemalt nende jaoks, kel (väike)lapsed. Eelmises dialoogis mainitud K. on klassi nö "paha poiss", selline suure suuga ja tähelepanuhimuline, J. on tavaline vagur laps. Mini usub päkapikke ja jõuluvana, Mauri Kunnase legendaarne jõuluraamat tegi kõik ju kenasti selgeks  - tänapäeval teevad enamiku kingitusi lastele vanemad, kuid vähemalt ühe paki saab iga laps ka Korvatunturilt.  Eile pani Mini soki kõrvale vastutasuks piparkoogi, mille suuremad koolilapsed väikestele jaganud olid - tema hoidis enda oma päkapikule...MIDA MA TEEN?! Arvasin, et peaks ikka ära võtma siis selle, Mini sõbrannal oli päkapikk kingiks pandud šokolaadi ära viinud. Sõin piparkoogi süüdlaslikul ilmel töö juures kohvi kõrvale ära. Peaasi, et see nüüd traditsiooniks ei saa - maiustustevahetus päkapikuga, paari aasta pärast küsitakse, aga kuhu need asjad tegelikult kadusid siis? Ema sõi ära....Ma ise mäletan, et mul käis "päkapikk" ikka üsna hiliseses eas ka, arutasime enne veel emaga, et mida ta tuua võiks, ma komme ei tahtnud, ootasin mingi kleepsualbumi jaoks loomade kleepekaid, emal oli neid kapis terve pakk (ma ei tea, kas ta näitas mulle või ma ise uurisin järele) ning sealt siis sain igal hommikul ühe. Mingit traumat küll ei olnud, et "misasja, polegi päriselt päkapikke?"

Jõuluvanaga olid lood põnevamad. Meil nimelt korra käis "päris-jõuluvana*", ei mänginud isa klouni, võib-olla mõni tema sõber, ära ma teda igatahes ei tundnud. Järgmisel aastal ootasin ka kangesti, aga ema ütles, et sel aastal on suur gripilaine ning jõuluvanad ei käi. Mis sa teed, meedikute perekond ikkagi. Ühelgi järgmisel aastal ta ka enam ei tulnud, kuigi aasta hiljem oli mul ikka lootus, et ehk sel aastal gripilainet pole. Peale seda sain juba liiga vanaks vist. Aga ühel lumisel vana-aasta õhtul sõitsime autoga Ida-Virumaale vanaema juurde ning keset lumetuisku sõitis meile vastu, ilmselt küll hobusaanis, mitte põtrade poolt juhituna, aga ikkagi - valges habemes punase kuuega mees! Mul on see episood siiani meeles.

Meil õnneks klassis ühtki "tõekuulutajat" ei olnud, see kuidagi rikuks tuju, ma arvan. Hea küll, kui ise läbi hammustad, aga kole kui keegi teine sinu eest illusioonid purustab. Tuttava klassis on usklikust perest pärit laps, kes kõigile teistele kuulutas, kuidas jõuluvana ja päkapikud on valelik jama. Too tuttav on ise õpetaja ja üritas siis tõde pehmendada sellega, et kui usklik usub Jumalat, ilma teda nägemata, miks teised ei võiks uskuda samadel alustel päkapikke? Lapsed on tegelikult erinevad ses küsimuses - Mini usub tingimusteta, Mikro, kes on noorem, esitab aga tülikaid küsimusi - kuidas päkapikk sisse saab, kui päkapikk on nii väike, kuidas ta kommi jõuab tuua jne. Eks kõikide uskudega ole vist nii. Aga kas need, kes kahtlevad, on tegelikult intelligentsemad? Mini sai autahvlile (ma ei tea, meie koolis ei olnud autahvlit enam minu ajalgi...), sest ta on tubli, reegleid järgiv jne, too alguses mainitud K. ei saanud (nad on Miniga pinginaabrid, karistuseks K.-le nagu meie ajalgi kombeks oli - kui tunnis vatrad ja korda ei pea, paneme su tüdrukuga istuma!), sest ta on loomu poolest küsimusi esitav anarhist? No õnneks kirjutas muusikaõpetaja Minile eKooli, et "mõnikord käitud sa ootamatult." Ma ei julgenud küsida, et mida see tähendab..."Säilitage paanika, käituge ettearvamatult!**"


*Muidugi oli siis näärivana
** Winny Puhh "Kolgus"

Tagurpidi-Antsla

Mõni aasta tagasi oli Tartus suur probleem lasteaiakohtadega, neid lihtsalt ei jagunud. Mõned ettevõtlikud inimesed olid küll asutanud hulga lastehoide, kuid nende kuumaks jäi hoolimata linna toetusest siiski märkimisväärselt suuremaks munitsipaallasteaedade omast. Enam pikki lasteaiajärjekordi pole, sest leidus keegi, kes oskas suurepäraselt kastist väljapoole mõelda. Kui meil ei ole võimalik tekitada juurde pakkumist, äkki saaks kuidagi vähendada nõudlust? Niisiis võeti vastu otsus kohatasud võrdsustada. Ei, mitte nii, et erahoidudele toetust juurde ja seeläbi hinnad odavamaks, vaid hoopis teistpidi - munitsipaallasteaedade tasu tõusis samale pulgale erahoidude omaga. Päris paljud vanemad kalkuleerisid ning leidsid, et odavam on lapsega kodus istuda, sest kohatasu sööb palga niikuinii ära. Lasteaiajärjekordade probleem lahendatud nagu niuhti! Öelge veel, et linnavalitsus rahva muret arvesse ei võta!

Nüüd on sama innovatiivne tüüp vist uut valitsust nõustama sattunud, sest välja on käidud ülimalt kaval plaan ühe teise närvesööva probleemi lahendamiseks. Teate küll, vähemused nõuavad kooseluseadust, leiavad, et praegu koheldakse neid ebavõrdselt ja nad jäävad ilma privileegidest, mis ametlikult abiellunutel vabalt võtta on. Seadust on juba solgutatud siia-sinna, ei taha selle jamaga kuidagi tegelema hakata! Mõtleme aga loogiliselt - mida need vähemused tegelikult tahavad - võrdsust teistega. Aga teeme selle ära, teeme niimoodi, et kõik saavad võrdseks, aga seda mitte nii, et ühtedele antakse juurde, teeme hoopis nii, et võtame need privileegid lihtsalt ära! Alustame sellest, et ei mingit ühist tulude deklareerimist enam.

On kellelgi kobisemist, et valitsus võrdsuse eest ei seisa? (Jah, ma olen teadlik, et abielu eelis ei seisne ainult tulumaksutagastuses)

No tegelikult ma eelistaks muidugi seda varianti, et privileege laiendataks, kuid kerge muie tuli suule küll, kui nüüd see idee välja käidi. Et mismoodi abieluinimesed end nüüd tundma peavad!? Eks samamoodi kui need, kes niisama kooselu elavad! Privileegipimedad. Ma küll ei tea, kui suur see võit ühisdeklaratsiooniga on või mis mõte sellel üldse oli. Siit loeks justkui välja, et meetme eelduseks oli see, et üks vanem on abielu puhul kodune. No sel juhul on see küll üks igavesti iganenud meede. Väidetavalt kaotavad suurpered. Suurperede aitamiseks on meil muid toetusi ning ma tõesti ei leia, et riiklikult tuleks soodustada olukorda, kus lapsi muretsetakse nii palju, et ilma riigi sekkumiseta nende üles kasvatamine võimalik ei ole.

Lingitud artiklis ütleb Heli Künnapas: "Ühisdeklaratsiooni kaotamine on otsene rünnak abielu institutsiooni vastu. Keegi ei abiellu kindlasti vaid selleks, et teha ühisdeklaratsiooni, kuid selle võimaluse äravõtmine on märgiline." Mulle tundub, et pigem seda nähakse või püütakse niimoodi näha - "kaotati ära", tegelikult kaotati ju (ajutiselt 2009-2012) samamoodi ära tasustatud isapuhkus. Mulle tundub, et see oli palju mõjukam asi  - keegi ei abiellu saamaks maksutagastust, kuid kui isa kaotab lapse kõrval olles palgas, siis võib see tema/pere otsusele määrav olla. Mu mäletamist mööda ei nimetatud seda toona rünnakuks isaduse vastu. 

Issand, ta nimetas meie lapsi "kuritegudeks"!

Ma ei tea, miks ma imestan või üldse tähelepanu pööran, sest tegelikult on see kõik üks poliitiline demagoogia, aga ikkagi - mis mõttes ohivad perekonnakaitsjad nüüd selle täiesti loogilise artikli peale? Ma lugesin täisteksti Fideelia-Signe Roots´i FB lehelt, loodan, et ta ei pahanda, kui seda infot jagan. On ju täiesti selge, et inimeste küllus on meie planeedi suurim probleem. Inimesi on saanud liiga palju ning nad on ära hävitanud liiga palju teisi organisme, mida rohkem meid sünnib, seda hullemaks olukord läheb. Mõned prognoosid küll väidavad, et inimkond justkui hakkaks loomulikul teel (hariduse ja arstiabi levik) vähenema, kuid liialt on meid juba praegu. Ainuke erisus, mille puhul Parise artikkel ehk üllatust tekitab, on see, et ta näitab ära, kuidas lääneriikide lapsed on planeedile veel kulukamad kui arengumaade omad, sest meil on siin iga laps ime, kellele tarvete ostmiseks kulutatakse tohutult ressursse, samal ajal kui arengumaades lapse sünd erilisi lisakulutusi kaasa ei too - pole mida ja millele kulutada lihtsalt. Ma arvan, et edaspidi see vahe pigem ühtlustub, me kõik tahame elada Ameerikas, kus iga päev saad uue paari kingi jalga panna (no nii üldistades).

Milleks selle peale endast välja minna? Paris ei öelnud ju, et tapke lapsi või midagi muud säärast, ta lihtsalt konstateeris fakti. Loomulikult on laste saamine isekas tegu! Miks teie (kui teil on lapsed) lapsed saite? Mina sain näiteks selleks, et mu imelised geenid igavesti elaks. Ma arvasin, et olen nii palju väärt, et mitte välja surra. Ah et lapsi saadakse armastusest? Miks ei võiks neid armastusega lapsendada? Miks tahetakse just enda lapsi? Puhtalt isekusest.

Mulle tundub, et perekonna kaitsjad kaitsevad kvantiteeti, aga mitte kvaliteeti ja seda räägiti mulle lapsest peale, et selline valik on rumalaim, mida teha. Miks peavad kõik, nui neljaks, paljunema? Miks aga ei või lapsendada mõned paarid, kellel on olemas soov, aga kes "traditsioonilise perekonna" raamidesse ei mahu?

Miks on perekonna kaitsjad ühes paadis pagulasvastastega? Kas pole siis vahet, kuskohast lapsed pärinevad? Kas meie, valgenahaliste lapsed on paremad? Mis mõttes selliste seisukohtade juures end kristlasteks peetakse? Mulle tundub, et sellised inimesed oleks Jeesuse tolerastiks olemise eest esimesena risti löönud, toetas ju Jeesus just nimelt tõrjutuid ja nõrku.

Mulle tundub, et siinkohal haaratakse kinni puhtalt sellest, et enamik inimesi ei viitsi artikli sisusse süüvidagi ning kui neile öelda, kuidas mingi "neegrisõber" (seda toonitatakse neil patriootlikel lehekülgedel tihti) peab meie lapsi "kuritegudeks", on kisa kerge tõusma. Tegelikult kirjutab autor kahe lapse isana kenasti, millised on täpselt need tegurid, mis laste saamise juures planeedile kulukaks osutuvad ja lugejal on võimalus end harida - eelistada vähemkulukaid variante. Mina kahe lapsega traditsioonilise pere liikmena ei tundnud end kuskilt otsast solvatuna.

Sellega seoses meenus mulle üks rahuldustpakkuvamaid raamatulõppe, mida lugenud olen. Spoiler alert siis, Dan Browni "Inferno" - pahalane (?) laseb Istanbulis (erinevate maailmajagude kohtumise sõlmpunktis) lahti viiruse, mis loterii põhimõttel muudab osa inimkonnast sigimatuteks.

Karmid naised ja mehed

Mida vanemaks, seda hullemaks. Minu muusikamaitse siis. Kui saab üldse öelda, et mul mingi "muusikamaitse" on, sest kuulan ma enam-vähem kõike. Viimasel ajal olen avastanud, et bändid, mis mulle varem "liiga karmid" tundusid, on hakanud üha rohkem meeldima. Hetkel näiteks kuulan Otep´it (tahaks kogu aeg Otepää öelda...), näiteks see versioon (videos on küll tehtud mashup ehk siis kaks lugu koos, aga Otepi versioon kostab üle) sellest jube igavast Lorde hittloost on väga äge. Ma algul ei saanud arugi, et tegemist on kaveriga.

Siis avastasin veel sellise bändi nagu In This Moment, varem olid nad üsna suvaline naisvokaaliga romantiline metal, mis mulle eriti peale ei lähe, kuid kahel viimasel plaadil on nende stiil veidi rohkem industriali poole liikunud. Lauljatar Maria Brink´i võrreldakse lausa naissoost Marilyn Mansoniga. Ja Maria on niiiii ilus! Täitsa minu maitse järele naine  - blond, suured rinnad, seksikas hääl, armastab riietuda väljakutsuvalt...Noh, selline klassikaline machomaitse mul naiste osas. Jumal tänatud, et ma naine olen ja hetero, pääsevad naised veel ühest järjekordsest pealiskaudsest mölakast.

Ja Korni uus plaat on ka üllatuslikult ülikõva. Näiteks see lugu koostöös Corey Tayloriga (Slipknot, Stone Sour), kes on mu üks lemmikhääli metalis. No selles loos näiteks 2:20 kostev möirgamine - kas pole seksikas ega too kananahka ihule?

Loen hetkel üht üsna labast raamatukest "I'm with the Band: Confessions of a Groupie" ja seal muudkui õhatakse, kuidas rokkstaarid on jube seksikad. Ainult, et alustatakse biitlitest...

Ma olin teismeline, kui šokeerisin ema sellega, et julgesin öelda "biitlid on s***!" Ükski haritud inimene niimoodi ei ütlevat , sest biitlid olevat kogu ülejäänud muusika ristiisadeks. Minu jaoks olid biitlid aga vanamoodne Backstreet Boys  - mingid nunnud paipoisid undamas armastusest, fuhh! Nüüdseks olen tõesti aru saanud, et biitlid olidki pea kõigi muusikute noorpõlve iidoliteks, isegi nende, kes pärast ise normaalset muusikat tegema hakkasid :) Ütlen ausalt, et mina ise ei ole siiamaani biitleid kuulata julgenud. Olen igasugu muid "eelajaloolisi" asju kuulanud ning avastanud, et kõlbavad tõesti tänapäevalgi, aga biitlitest olen ikka kaarega mööda käinud. Mul on sõpru, kes biitleid kiidavad, aga mulle tundub, et selline totaalne peavool ei ole minu jaoks. The Doors - nemad olid mässajad, Led Zeppelin - nemad olid tõsised, aga Beatles - nad võisid küll leiutada popmuusika, aga minu jaoks just rõhuga sõnal "pop". Eriti hea targutada, kui ise kuulanudki pole.

Popmuusikat on muidugi igasugust, kuid igasugune "armastuse värk" ja kaunid ballaadid on just see, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Mäletan, kui mu noorpõlves sai kuulsaks ansambel "Rumal Noorkuu" - viksid poisid laulsid a capella kauneid meloodiaid. Ma pidin millegipärast häbist maa alla vajuma, kui neid telekas näidati! Ma ei tea, miks, aga mu meelest oli see...."soooo gaaaay!" Mismõttes mehed niimoodi ilulevad? Õige mees möirgab ja/või ropendab! Kes teab, kust ma selline toreda stereotüübi hankinud olen, aga ega ma praegugi väga Ott Leplandi ja muud seesugust kuulata suuda. (Sam Smith ja James Blunt on üllatavad erandid). Kõige õudsem oli siis, kui ma baka lõpetasin, meil, ontlikel tulevastel ametnikel, oli muidugi viisakas vastuvõtt mitte mingi lõpuläbu ja siis teatati, et üllatuskülalisena astub üles mingi teine poiste a cappella bänd (nimi ei meenu enam.) Ma istusin veel esimeses reas ja mõtlesin tõsiselt, kas oleks väga ebaviisakas peale esineja väljakuulutamist püsti tõusta ja vetsu varjuda. Püüdsin viisakaks jääda ja punastasin piinlikkusest kogu nende esinemise aja. Ilmselt arvasid, et olen eriti häbelik armunud fänn...

Mis veel minu jaoks "kohutavalt piinlik" oli - siis kui poiss esimesele kohtumisele lilled kaasa võttis (kaks korda vist juhtus seda õõva), üldse igasugused romantilised žestid, peotants, avalik musitamine (eristada avalikust amelemisest, see oli ok, aga just sellised "armsad romantilised musid"). See kõik tundus nii jube lääge ja labane. Miks? Ei oska mina öelda. Kust tuli see karmuse-ihalus? Mitte, et ma mingit "kes peksab, see armastab" ideaali taga ajanud oleks. Lihtsalt, romantika tundus maru kunstlik olevat. Lihtsalt tõeline eestlane? Räägime ilmast ja poliitikast ning kui kuidagi rasedaks jäädakse, küll siis ilmselt leivad ühte kappi pannakse. Mõni ime, et keegi pole iial mulle armastuskirju saatnud, kulleriga lilli toimetanud või abieluettepanekut teinud. Ei ole sellist tüüpi tüdruk. Ma olen nii lihtne partner, mehed ei pea minu pärast pingutama :) See oli muidugi nali, mul on vaja kedagi, kes süüa teeks, tube koristaks, tegelikult kõik tööd mu eest ära teeks ja pärast peole kaasa tuleks.

Rääkides pidudest, 11. juunil tuleb Rammstein Tallinnasse! Kui just midagi eriti nõmedat ei juhtu, saab see olema mu neljas Rammsteini kontsert! Jee! Jee! Ja ma sain eile teada, mis kasu on paremäärmuslikest sõpradest - nende kaudu ma sellest uudisest esimeste seas teada sain...

Mõned head muusikaraamatud

Avastasin ühel päeval, et raamatukogus on olemas selline koht nagu muusikaosakond ning lisaks muusikale saab sealt laenutada ka muusikutest rääkivaid raamatuid. Ma varem mõtlesin, et need on lihtsalt lugejate hulgas nii popid, sest ilukirjanduse riiulitelt neid enamasti ei leia (harukogudes on küll). Püha lihtsameelsus, muidugi tuli välja, et inimesed lihtsalt ei jõua sinna neljandale korrusele ja nii ootab seal õnnetult riiulite kaupa head kirjandust. Head kirjandust siis minusuguse melomaani jaoks.

Tarisin esimese hunniku endale koju ära. Coheni raamatust ma veidi kirjutasin siin, see oli selline kuiv ja ahtake ülevaade, aga ülejäänud kolm raamatut, mille kaasa haarasin, osutusid tõelisteks pärliteks.

Esimesena lugesin kodumaist teost, mille esitluskontserdil ma isegi käisin, kuid seal said raamatud enne otsa, kui ma reageeridagi jõudsin. Rainer Jancise "Valgus tunneli lõpus" räägib Metro Luminalist ning teeb seda (eestlase kohta) uskumatult avalal ja ausameelsel moel. Kui panna kõrvale kõvasti melu tekitanud "Musta pori näkku", siis loomulikult oli ka too täitsa avameelne teos, kuid Jancise loos on peategelaseks siiski muusika, mitte pralle. Eks Janciski ütleb mõnele inimesele mitte meeldivaid hinnanguid välja, kuid peamiselt on ta aus iseenda suhtes, mitte ei püüa teisi "paljastada". Muusikalises mõttes läheb Jancis väga süviti, lihtinimene kõigest sellest terminoloogiast aru ei saa, aga huvitav on ikka. Boonuseks muidugi nostalgialaks 90ndatest ning päris mitu ohhoo!-elamust pakkuvat fakti. Peamine - millest teie meelest räägib Metro Luminali ilmselt kõige tuntum lugu "Isa tuli koju"? Mina sain alles nüüd pihta...
Üks totakas wiki-fakt kah, Rainer Jancis on mu ainuke teadaolev "kuulus" hõimlane, kunagi sugupuust hiilgust otsides avastasin.

Teiseks võtsin kätte Jim Morrisoni eluloo "Keegi ei pääse siit eluga", autoriteks Danny Sugerman ja Jerry Hopkins. Raamat on kirjutatud 10 aastat peale legendi lahkumist, eestikeelne versioon ilmus käesoleva aasta alguses...No ilmselt ikka arvatakse, et meil sellistele raamatutele erilist turgu pole. Kuigi Morrisoni elulugu on kahtlemata huvitavalt kirja pandud, on loo juures suurimaks plussiks tollase eduloo tausta avamine. Miks Morrison? Missugustes oludes ta esile kerkis? Ega ma sellest suurt midagi enne ei teadnud, või vähemalt ei oleks osanud nii kenasti ajateljele panna. Vietnam, hipid, Manson, sõnavabadus, 27-klubi esimesed liikmed, narkoteema jms. Põhimõtteliselt seisneb Morrisoni fenomen selles, et ta lõi rokenrolli selles mõistes nagu me seda täna tunneme, olles omast ajast eest, vastand nii rõõmsalt rõõsadele hipidele kui ka konservatiivsele vanemale põlvkonnale. Kas te kujutate ette, et laval ropendamise eest võis vangi minna? Courtney on seda muuseas kunagi lahti mõtestanud hoopis nii, et rokenrolli lõid tegelikult naised, kes hakkasid Morrisoni iidoliks pidama, sest noh, ta oli üks pagana seksikas mees (alguses). Osa tsitaadist: "What Jim Morrison was, was the sexual object for women. We invented rock n’ roll to sexualise men so that we could go and scream over these unattainable football captains."  Omaette naljakas on see, kuidas erinevad arvustajad leiavad kord, et see raamat on  liigselt Morrisoni kiitev, kui ka seda, et Morrison jätab neile raamatu põhjal vastiku mulje. Mu meelest on raamatu-Morrison vägagi mitmetahuline isik, ilmselt ta seda oligi, see on karisma, mis inimese võitmatuks teeb ja ma ei näe põhjust nurisemiseks. Mul endal on ju ka mitu tahku, kumbki neist külili :)

Viimasena võtsin ette "Mina olen Ozzy", peategelase ja Chris Ayrese autorluses. Oeh, oli see vast sõit! Mulle tundus, et raamat on vist jutuna salvestatud ning siis paberile pandud, sest jutt jooksis niivõrd soravalt. Ok, siin on vastuolu sellega, mida inimesed "Osbourne"-de tõsielusarjas nägid (pudrutav ja tudisev Ozzy), aga raamat on tõsiselt kaasahaarav ja mõnusalt kirjutatud. Justkui istuksid kellegagi koos pubis, kus sulle lõbusaid lookesi elust enesest pajatatakse ning sul vahepeal selle peale ninast õlu välja purskab. Tegelikult on see naer läbi pisarate, sest mina poleks uskunud, et Ozzy ikka selline jõletis oma elus olnud on. Hämmastav on nüüd seda kõike lugeda ning tunnistada, et inimene on tõepoolest võimeline muutuma. Muidugi saab ka Ozzy kohta öelda, et temas on peidus mitu poolt, kust see temagi karisma muidu tuleb. Hull mees! Täiesti hull! Algul ma mõtlesin, et see "ma ei peaks üldse elus olema" on niisama poosetamiseks öeldud, aga no tõesti ei ole. Lisaks Ozzy uskumatute seikluste üle oigamisele saab ka teiste toonase rockieliidi tegelaste kohta põnevaid fakte teada. (Nii kurb on see koht, kus Ozzy leiab, et ilmselt elab Lemmy tema ja Keith Richardsi üle...) Kõige põnevama fakti saab teada muidugi Tommy Lee kohta (huvitav, kas Tommy nõudis, et see sisse saaks?)...ma muidugi ootan, et saaks kuskilt Mötley Crüe memuaarid kätte, Rootsis nägin seda kunagi rootsikeelsena, ei raatsinud soetada, sealt tuleks ilmselt palju sarnast hullu kraami. Veri, kusi, sitt, okse, soolikad, seks, drugs, alkohol, vägivald. Ja tõeline armastus ka. Ma ei saanud muuseas kunagi aru, miks mõned "Osbourne"-de sarja peale ohkisid "appi kui jube!", mu meelest (ja siin oli isegi mu väga ontlik ema minuga ühes paadis) võiks keskmine perekond neist üksteisest hoolimises pigem eeskuju võtta, hoolimata igasugu vandesõnadest, lokkavast koerakakast jms oli see üks paganama ühtehoidev punt. Seda enam on huvitav lugeda, et tegelikult on Ozzyl kapis ikka väga võikad luukered. Kõva mees, kes ennast niimoodi muuta suudab ja kõigest ausalt rääkida. Raamat ilmus originaalis 2009 ning siis ei olnud veel teada. et Black Sabbath tuleb algkoosseisus kokku ning annab välja igati vinge albumi.

Ega ma iga rockstaari elulugu ka lugeda ei viitsiks. Näiteks Jagger ja Richards on hullud tellised, mul Rollingutega erilist suhet pole olnud, tea, kas viitsingi lugeda, kuigi ilmselt on ka nende lood uskumatult värvikad.

Kuidas minust poolpaljaid pilte tehti

See on tegelikult hämmastav, kuidas juba mitu korda on juhtunud, et mul on peas mõttejupid millestki, mida tahaks siia kirja panna, aga otsese tõuke annavad selleks hoopis mingid teemaga haakuvad asjad päriselust või siis kellegi teise sarnane postitus, mis juhtub tulema just minu mõttega enam-vähem samal ajal.

Seekord mõtlesin mingitest kehateemadest - kilod, enesekindlus ja kehade fotografeerimine. Kõigepealt leidsin Mini laualt sellise skeemi:

Seejärel lugesin Ritsiku postitust. No nagu kokkulepitud oleks see samade teemade ilmumine!
Kuigi tegelikult ei ole. Ma siis panen enda seisukohad ja kogemused ka kirja.

See, et paks on jama olla, paistab olevat mingi kaasasündinud raudkindel teadmine. Mina ei ole oma lapsele öelnud, et paks baleriiniks ei saa, aga kusagilt on ta selle teadmise hankinud. Kindlasti ütleme me aga juba alateadlikult sellised asju nagu a la "ära söö nii palju saia, lähed paksuks!"; "oli mingi paks tädi" jne. Isegi kui me tegelikult ei mõtlegi, et paksud oleks mingi teise sordi rahvas, on selline suhtumine igapäevane. No "kõrend" pole ka tore olla, aga kõhnal on ennast riietega lihtsam varjata kui paksul.

Mingil hetkel aga hakkavad need kilod kogunema enam-vähem igaühel. Ilmselt on vähe neid, kes selle üle rõõmustavad. Mina näiteks trenniks motivatsiooni leida ei suuda, olen proovinud, aga ei tule välja. Õnneks on tänapäeval tõesti päris hea korrigeeriv pesu olemas, millega ebameeldivaid volte varjata.  Samas ei ütleks ma, et kehakaal kuidagi mu enesehinnangut mõjutaks. Ma ei tunne, et ma olen nüüd vähem väärt kui varem, mind lihtsalt häirib, kui kunagi normaalselt seljas istunud hilp nüüd seda enam nii kenasti ei tee. Võib-olla pole ma veel piisavalt paks lihtsalt? Ma ei olegi paks tegelikult. Saan sellest mõistusega täiesti aru, aga kusagil on ikka meeles need "ideaalkaalu" päevad.

Aga fotod, kas need parandavad enesetunnet? Siinkohal räägikski enda loo. See juhtus veidi rohkem kui 10 aastat tagasi, siis mul mingeid kaaluküsimusi üldse ei tekkinud veel. Igatahes võttis toona Rate-s minuga ühendust keegi välismaa noormees, oli vist Inglismaalt, aga elas Tallinnas, kes otsis fotomodelle, kelle peal kätt harjutada. Modell saaks pildid tasuta endale. Ma uurisin ta kodulehte ka, seal oli igasuguseid pilte, ka akte, aga kõik olid väga ilusad ja maitsekad. Loomulikult tärkas minus edevus - tahan ka endast ilusaid pilte! Selliseid nagu moeajakirjades! Ma nüüd ei mäleta, kas ma toona oma elukaaslasele ka enne mainisin, et "õu, mingi netis kohatud vend kutsus mu enda juurde vanalinna korterisse pilte tegema, ma siis lähen!"...Igatahes ma läksin, muidugi olin närvis, et äkki on mingi pervo tegelikult, aga edevus oli suurem. Korter oli viimase peal, noormees ise oli piltilus (see tegi kogu asja hoopis piinlikumaks, ma kohe häbenen ilusaid mehi), mul oli kaasas kotitäis hilpe, mis kuidagi üksteisega ei sobinud ja tema siis üritas mu kaootilisest garderoobist viisakamaid asju välja valida. Mul tõesti ei olnud siis peaaegu üldse "ägedaid" riideid (praegu näiteks isegi oleks), olin viisakas ametnik tähtsast ministeeriumist...Ütleme nii, et ma tegelikult teadsin, et tüüp on sellise erootilisema suuna esindaja, aga ma arvasin, et küllap suudan ta ümber veenda minust ägedaid kurja näoga pilte tegema. Loomulikult tuli välja, et mu riided ei läinud millegagi kokku, ma oskan teha vaid kurja-hullu, mitte aga kurja-ilusat nägu ning eriti keeruline on vaielda piltilusa professionaaliga. Õnnetuseks ei olnud mul ka viisakat pesu (mis mul arus oli?!) ning nii saigi mõned palja ülaosaga fotod tehtud. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, ja mõtlesin juba siis kah, tegelikult polnud midagi piinlikku - sain terve posu üliilusaid pilte, neist küll mõned palja ülakehaga või veidi imelikes poosides, aga kogu see protsess ise mulle üldse ei istunud. Ma oleks tahtnud seda omadel tingimustel teha, aga tol hetkel ei osanud ma ennast kehtestada ega olnud üldse ette valmistanud enda nägemuse ette kandmiseks. Nii lasingi end teisel juhendada ja seetõttu tekkis kuidagi selline ärakasutatu tunne. Tüüp oli väga viisakas, ei tikkunud absoluutselt ligi, ei sundinud millekski, aga ikkagi. Seega pigem oli kogu see värk hoobiks enesetundele, mitte vastupidi. Asi lõppes sellega, et ma blokkisin tüübi netis ära, sest ei suutnud tema nägu ilma piinlikkustundeta vaadata! Asja moraal - kui ikka ise ebakindel oled, ei tasu seesuguse asjaga kaasa minna, seega parem ehk tõesti 40-selt oma voltide ja kortsudega, aga ka enesekindlusega, mitte noore, ilusa aga häbelikuna.

Elukaaslane pärast veel narris pikalt, et ütle palun, mis nipp see on, kuidas niimoodi võõrad naised paljaks saab?! Sest noh, tema arust olin ma kõva mutt, kes ennast ära rääkida ei oleks lasknud. Ilmselt kombo edevusest ja ei-ütlemise oskamatusest. Kui need pildid praegu kuskile ilmuksid, siis mul häbi ei oleks, need ei olnud sugugi labased, aga toona ma ei tahtnud neid väga vaadata (mõnesid neist), sest kohe meenus iseenda vähene meelekindlus. Kui minna kohe eesmärgiga aktina poseerida, siis seda muret ilmselt poleks.

Paneks pilte ka, aga neil on vist autoriõigused (kuigi toona olid need mul Rate-s üleval) ja pealegi suurendaks see võimalust, et too "hirmuäratav" tüüp minuga uuesti kontakteeruks. Pildid on mul üldse CD-de peal, mis ehk juba loetamatudki on, arvutisse takistas neid tõmbamast nende mahukas formaat, mis mul läpaka kokku jooksutas ning veidi ka see, et "äkki keegi häkib sisse ja varastab need ära!" Igavene häda nende (pool)paljaste piltidega!

Paha naine!

Tänane "peksa pead vastu klaviatuuri"-tunne tekkis peale selle artikli lugemist. Feministeeriumi FB lehel on kommenteerijad teisigi "lõbusaid" seiku sel teemal välja toonud.

Mul läks hästi, sest perekoolist hoidsin ma eemale ning minuga tegelenud arstid-ämmaemandad olid normaalsed inimesed. Või noh, pigem vedas neil, sest kui keegi oleks mulle midagi niisugust öelnud, ma suud kinni hoidnud ei oleks. Või...ega ma ei teagi, vabalt suudavad igasuguste uskumatute avaldustega väljatulijad mind niimoodi šokeerida, et ma ei saa sõnagi suust või keeldub aju omaks võtmast seda, mida just öeldi. Lisame siia veel enda sõltuvuse ütlejatepoolsest abist ning teadmise, et ega midagi muud sellest paremaks ei lähe kui et too teine ohkab hiljem, kuidas talle jälle "mingi hull feminist" ette sattus.

Miks mulle aga tundub, et just selles valdkonnas (sünnitusabi) on hoiakud eriti visad muutuma ja stereotüübid taanduma? No ilmselt on tegemist sellega, et see on nö "põline naiste ala" ning oma territooriumi kaitstakse kiivalt, eriti praegustel, keerulistel aegadel. Samuti kindlasti on siin oma osa "rollivõimul" - vene ajal sünnitaja sünnitas ega seganud personali. Teiste probleemid on niigi vastikud vaadata, palju parem on selline "tubli sünnitaja", kes on vait, ei nõua midagi ja teeb nagu kästakse. Just sellised eeldused haiglapersonali suhtes sillutavad teed üha rohkematele kodussünnitustele, mis aga alati kõige targem valik ei ole. Samas see valu teema - kodusünnitust püütakse millegipärast samuti valuvaigistivabana ette kujutada. Kahjuks pole ma siiani kuulnud ühestki naisest, kel oleks olnud valutu sünnitus - jah, räägitakse, et valu ununeb, aga et seda üldse poleks? Miks peab propageerima seisukohta, et valu on hea? Ühegi teise valu puhul seda ju ei tehta? Miks peab sünnitus olema kannatus? Sest Eva andis Adamale paradiisis õuna? Ma tean päris palju naisi, kes on uhked enda üle, sest ei teinud sünnitusel ühtki piiksu  - "pärast arstid ütlesid mu mehele, et teie naine oli nii tubli!" Ikka see "tubli tüdruku" kompleks? Teate ju neid lugusid, kuidas vene naised pidada sünnitusel röökima, aga vot eestlane, tubli tööloom, kannatab vaikides. Nüüd te kindlasti arvate, et küllap ma ise seal metsalisena kisendasin...Ei kisendanud kusjuures, ma olin omadega nii läbi, et mida see kisa aitama oleks pidanud, vaikselt andsin teada, et tehke ometi midagi, ma ilmselgelt suren siia. Sõbranna olevat küll kisanud ja oma meest koledate sõnadega kostitanud - näed nüüd, igavene siga, mida sa minuga teinud oled! Sai ka sünnitatud ja on seda veelgi teinud ning keegi ei pahandanud. Juhtub, igaühel oma moodi, ei pea vapper olema, sest no mille nimel? Peaasi on endast hea mulje jätta...

Mu meelest on valu hinnates üldse võimatu mingeid hinnanguid anda, sest me ju ei tea teise inimese valust mitte midagi. Mina olen näiteks kuulnud, kuidas sünnitusvalu puhul räägitakse mingist koledast seljavalust. Mina ei tundnud seljas midagi. Üks sünnitab poole tunniga, teine pooleteise päevaga - inimeste valusid ei saa võrrelda. Mis tublidust me siin hindame? Alles mõni aeg tagasi suri enamik naisi sünnitusel (st varem või hiljem see nad tappis olles peamine surmapõhjus), kuidas me seda tublidust hindame seal? Mõni suri kümnendat endast välja pressides, teine kohe esimesel korral - kumb nüüd tublim oli?

Ma justkui eeldaks, et personal on olemas minu abistamiseks, mitte selleks, et mulle moraali lugeda. "...kodus on nii tore naine, aga sünnitusmajas hakkab võõraste ees iseloomu näitama“ - kui see lause on nüüd tõesti tsitaat selle "toreda koolitaja" suust, siis oi, ma tahaks talle oma iseloomu näidata!! Olen jah manipuleeritav, aga sellised inimesed on need, kes mul kõige kiiremini harja punaseks ajavad. 

(Oh ma tean, kujutan ette, et töö, mida sünnitusabis tehakse on roppraske, inimesi on igasuguseid, sünnitajaid on kordi hullemaid kui seal artiklis kirjeldatu ning enamik arste-ämmaemandaid on toredad, aga ikkagi, see suhtumine...kui ma kusagil sellist "täditsemist" näen-kuulen, ma kohe ei suuda reageerimata jätta).

Mitu korda on mulle selliste tüüpide poolt öeldud: "Mis naine te siis selline olete!" Vot olen ikka naine, teie kiusuks, ikka olen! :)

Kuidas me põgenesime

Nädalavahetusel tähistasime ettevõtte 11. sünnipäeva ning otsustasime seekord trendikad olla ja põgenemistoa järele proovida. Tegelikult olime Rootsis sellelaadses kohas juba käinud ka, kuid Eesti omad tundusid kirjelduste järgi hoopis vähem füüsist nõudvat, mis iseenesest mulle küll sobis. Teisalt pelgasin, et järsku tahetakse kehalise kasvatuse asemel nüüd teadmisi matemaatikast, keemiast ja muust sellisest. Õnneks (või kahjuks?) midagi sellist meid ees ei oodanud.

Kuna meid oli kokku 7 ning kõik järgi uuritud põgenemistoad pakkusid elamust vaid kuni viiele osalejale, otsisime kohta, kus samaaegselt saaks ülesannet lahendada kahes toas. Ega ausalt öeldes valikut ei olnud, EscapeTartu oma nelja toaga ongi omalaadsetest hetkel suurim (võrdluseks Rootsis oli 28 tuba, kuigi jah, seal oli 1 ülesanne - 1 tuba, EscapeTartu iga tuba koosnes omakorda mitmest toast). Broneerisime Sherlocki ja Klassi, kohapeal selgus, et üks kolleeg oli Klassis juba käinud, aga sealt välja mitte saanud, teistel mingit varasemat kogemust polnud. Jagunesime siis 3 ja 4 vastavalt Sherlock ja Klass, mina sattusin Klassi. EscapeTartu kodukas väidab, et Klass-i põgenemistoa näol tehnilise toaga, kus ei ole kasutatud mehaanilisi lukke. Tegemist on lõbusa ja arendava põgenemistoaga, kus on vaja mõelda kastist väljapoole. Teadaolevalt on see ainus taoline põgenemistuba Põhja-Euroopas. Kuna ma teistes tubades ei ole käinud, siis ma täpselt ei tea, mida see lukkudega variant tähistab, aga vähemalt Klassi põhimõte oli sarnane just nende Rootsis nähtud tubadega - lahendada ära mingid ülesanded, õige lahenduse korral saad välja (Eesti variant)/saad toa lahendatud (Rootsi variant). Seega midagi uut ei olnud. Seda, mida pead tegema sa ette ei tea, vaatad lihtsalt toas enda ümber ringi ja püüad mõistatada, mida sult tahetakse.

Meil läks kokkuvõttes hästi, saime välja umbes-täpselt tunniga, toa algusaegadel oleks selle ajaga isegi tabelisse saanud, nüüd oleks poole vähemaga pidanud hakkama saama. Kokku oli aega 75 minutit. Küsisime ka 2 vihjet, mõlemad olid tegelikult mõttetud, sest tuli välja, et ülesanded olid meil kõik õigesti lahendatud (sellest ka meie kimbatus ja vajadus vihjete järele), aga esimeses kohas me lihtsalt ei tulnud selle peale, et uks ei tule ise lahti, vaid seda tuleb ka jõuga lükata ning teises kohas me lihtsalt ei märganud juba avatud ust....Meie vihje korraldajatele oligi see, et ülesande õige lahenduse korral võiks mingi heli ka kosta, aga no eks see meie rumalus jälle vürtsitas asja. Sinna raiskasime ikka oluliselt aega.

Täitsa mõnus meeskonnatöö-kogemus oli ka, ma üldiselt meeskonnamängija ei ole, aga seal sai küll selgeks, et tegelikult on kõik lülid vajalikud. Ma olen ju üsna skeptiline ka inimeste vaimsete võimete suhtes ja see pani küll täitsa hämmastama, kuidas me tegelikult alguses võimatuna tunduvad asjad ära suutsime lahendada. Mingeid iseenesestmõistetavaid mõistatusi kusagil ei vedelenud ning palju esmapilgul olulisi detaile osutus hoopiski kasututeks. Tülli ka omavahel ei jõudnud minna.

Teine grupp meil enda toast välja ei saanudki. Jõudsid oma ülesande kolmandasse ruumi, sealt poleks ilmselt enam palju edasi olnud minna. Keegi teadja väitis FB-lehel, et välja saab ainult 30% mängijatest. Ei tahaks nagu hästi uskuda, sest no vihjeid saab ju alati kasutada, aga võib-olla on inimesed siis nii uhked, et ei taha niimoodi "alla anda". Meie jaoks oli asi pigem mängu ilus, mitte nui neljaks ära tegemises ning kui tundus, et vahime niisama ringi ega oska enam miskit teha, siis küsisime ikka abi. Tahaks täitsa veel proovida ja näha need lukkudega versioonid ka ära, kuigi ma olen võtmetega niisamagi enamasti lootusetu ning üritan need lukusüdamikesse ära murda....

Juhtumisi

Kui inimene osutub sõeluuringusse valituks, siis tuleks ikka minna. Lisaks südamerahule saab ju ka visiiditasu kokku hoida. (Ja muuseas, infoks, mina seda ei teadnud, aga kui sa kuulud aastakäigu põhjal valimisse, kuid kutset ei saanud, võid ikkagi minna ja saad tasuta. Seda, kas kuulud, saad Haigekassa lehelt vaadata).

Kabinetis koperdan endale omase kohmakusega vastu mingit metallist agregaati ning õnnestub jalg päris valusalt ära lüüa. Hõõrun ohates viga saanud kohta, kui äkki protseduuritegija küsib: "Olete jäär jah?"

"Mhh? Ei?"

"Aa, no üldiselt kipuvad jäärad ennast igale poole ära lööma."

"Aaa...ei, ei ole jäär, kohmakas olen lihtsalt. Ja lõvi."

Lõvide kohta kahjuks midagi iseloomustavat ei mainitud. Kaasaegne meditsiin esoteerikaga käsikäes :)

Ootuspäraselt selgus registratuuris ka see, et neil on minu aadressina kirjas ikka nelja aasta tagune elukoht. "Aga sissekirjutus on ikka seal, jah?" küsiti veel lisaks (kas neile tõesti tundus, et ma äsja kolisin emme-issi juurest eraldi elama?). No ma ei tea. Ma olen vahetanud aadressi rahvastikuregistris, haigekassa andmebaasis, iga oma lapse puhul arsti juures käies eraldi....Uuringukutse tuli mulle õigele aadressile. Kui palju neid omavahel mitteühtivaid andmekogusid meil siin e-riigis kasutusel on? 

********************************************************************************

Aga muidu on täitsa huvitav ebaharilikul ajal mööda linna ukerdada. Näiteks sain veel teada, et Tartu Ekspressi legendaarne kolumnist, naiste-, napsu- ja naljamees Uuno Kivilinnast on täiesti reaalselt eksisteeriv kuju, mitte mingi toimetuse ühislooming, tuli teine mulle bussi uksel vastu. Bussis sõitsin jänest. Seda uut magnetkaarti mul pole ja bussijuhi käest ei julgenud ka midagi küsima minna, sest täpset raha ei olnud. Ega ma ei plaaninud niimoodi, mõtlesin jalutada, aga buss, kurivaim, peatus täpselt nina ees, nii kui polikliiniku uksest välja sain. Huvitav, mida ma teinud oleks, kui kontroll oleks peale tulnud? Ära jooksnud, nagu ma see ainus kord, kui vahele jäin, tegin? Aga no tookord olin ma umbes kümme aastat või rohkemgi noorem ka. Kas nad oleksid mind taga ajama hakanud?

See seaduserikkumine oma iga mitte arvestades on mul vist vanavanaemast. Mäletan, kuidas ta mind lapsena kättpidi üle Riia tänava vedas, ronisime metallist teepiirde vahelt läbi...Oleks ema seda teadnud. Teine kord tuli vanavanaema adrenaliinist värisedes surnuaialt koju, rong oli jälle ees olnud (toona rongid vahel lihtsalt seisid keset raudteed ja ootasid oma liikumiskorda), aga tema ei viitsinud oodata. Mõelnud siis, et iga juba selline, et üle vaguni enam hästi ei roni (ilmselt üle selle vagunite ühenduskoha ikka), aga alt võiks siiski proovida..."Nii kui läbi sain, hakkas rong liikuma!" pahvatas vanavanaema, endal lõbus tuluke silmis.

Louise O'Neill. Sai mis tahtis

Kui üks korralik tütarlaps jalutab tänaval ja võõras mees ta ära vägistab, on see üks jube ja õõvastav tegu. Süüdlasele soovitakse surma ja vaesele neiule tuntakse kaasa, vaid mõni eriti küüniline, südametu jõhkard julgeb kahelda, et äkki tüdruk siiski vaatas tüübile liiga pikalt silma või midagi.

Aga kui see tüdruk ei ole päris nii ontlik? Kui ta kannabki lühikest seelikut, vaatab poistele liiga kaua otsa ja joob ennast täis? Kas ta siis saab paraja palga?

L.O'Neill kirjutab oma loo peategelase päris vastikuks tüübiks. Välisele orienteeritud, pealiskaudne, enesekeskne, kahepalgeline. Üle kooli kaunitar, kes on enda võludest teadlik ja kasutab seda ära. Niimoodi võttes on lugu liiga lihtne - jah, isegi vastik inimene ei ole süüdi selles, kui tema kallal jõhkrutsetakse, enamik meist on sellega nõus. Ülejäänud lugu keskenduks sel juhul lihtsalt ohvri süüdistamise näitlikustamisele. Mõni arvustaja ongi asja niimoodi näinud - et miks kirjutada terve raamat, kui võtmesündmuseks on toimunud vägistamine ja kogu muu sellesse puutuva saaks nö käitumisõpikuna välja anda stiilis "tee nii/ära tee nii".

Mu meelest on raamatu tugevuseks sugugi mitte juhtum ise ja selle kirjeldus, vaid just need asjad, millele peategelane ise tähelepanu pöörata ei oska. Autor on suutnud selles osas jutustaja mõtted tema käitumisega vastavuses hoida - ei teki tunnet, et kuidas saab niisugune tüdruk niimoodi mõelda. Minu jaoks tundus kogu lugu olevat seetõttu isegi laiem kui vaid vägistamisjuhtude puhul levinud ohvri süüdistamise praktika. Mulle tundub, et see, kui keegi on oma probleemiga tüliks kaelas ning me soovime lihtsalt, et see jama nüüd ükskord lõpeks, kannataja oma hädast üle saaks või vähemalt teeskleks, et ta ükskord juba vait jääks ja meie saaks oma eluga edasi minna, on vägagi laialt levinud ja inimlik. Me oleme hedonistid ja me oleme kannatamatud. Vähesed suudavad panna ennast kannataja asemele, enamus märkab vaid seda, milliseid ebamugavusi teise kannatus meile tekitab. Sama hästi kui vägistatud tüdruk, võiks seal olla ka vigaseks pekstud poiss, kes purjus peaga üksi peolt koju tuli - "oli sul vaja nii palju juua? miks sa ometi üksi kõndisid? ega sa neile peksjatele midagi vastu ei öelnud? päris ilmaasjata vast ikka niimoodi ei tehtaks..."

Minu jaoks olid raamatu kõige kõnekamateks tegelasteks tüdruku vanemad. Ema, kes muretses vaid väljapoole paistva kuvandi pärast ning isa, kes "naiste asjadest" eemale hoidis. Kogu tüdruku käitumine oli peegeldus sellele olukorrale. Mulle tundub, et üks põhjus miks ma isiklikult kogukondlikkust võõristan ja pealiskaudsetesse sõbrasuhetesse kahtlusega suhtun, ongi just nimelt see, et ma kardan selle kõige taga olevat just sarnast kahepalgelisust ja soovi oma käitumisega teiste poolehoidu ära osta. Oli ju raamatuski tegemist "kokkuhoidva ümbruskonnaga", inimestega, kes käisid igal pühapäeval koos missal ja kiitsid üksteise küpsetisi, kuid see glasuur langes kohe kokku kui peategelasega toimunu kogukonna heaolu ohustas. Sellised kogukonnad heidavad eristujad alati välja ning ülejäänuid hoiab koos vaid hirm sellise saatuse ees.

Päris hästi ma sarnaste sündmuste toimumist päriselus siiski ette ei kujuta. Mulle tundub see veel liiga "Ameerika" (raamatu tegevus toimub tegelikult Iirimaal ning lisaks noorte amerikaniseerumisele mõjutab sealset olukorda kindlasti ka kiriku võim või vähemalt mälestus sellest võimust vanema põlvkonna peades, abort on samas Iirimaal siiani keelu all). Minu jaoks on uskumatu, et pilte kellegi ilmselgelt ebaadekvaatses olekus kuritarvitamisest võiks saata parastamine. Või keegi suudaks sellise teo toimepanijaid õigustada või seda lõbusa naljana näha. Olgu see ohver missugune iganes. Ma saan aru, et ohvrit püüavad süüdistada need, kes temaga juhtunu tagajärgedega tegelema peavad, aga ülejäänud, kes ju fotodelt näevad, et tegemist ei saanud olla "poolte kokkuleppel" toimunuga? Võib-olla tõesti suudaks sotsiaalmeedia sellise massipsühhoosi tekitada, kuid praegusel ajal saavad säärase sisuga leheküljed seal siiski paari tunniga blokeeringu.

Väga hea hoiatusromaan - maailmas, kus üha enam pööratakse tähelepanu vaid sellele, mismoodi me teistele välja paistame, missugune on meie kuvand, kui head PR-i me enda promomiseks teeme, muutub igasugune mõra selles klantspildis eluohtlikuks. Teeskle, salga maha, tee halva mängu juures head nägu, vaid siis võid olla kindel, et sind sellest mängust välja ei visata. Heakene küll, kui su sõbrad on sellised, ehk saad ka nendeta hakkama, aga kui inimene tunneb juba oma kodus, enda perekonna keskel, et armastuse väärimiseks peab ta oma lähedasi võimalikult vähe häirima?

Me ei taha teisi oma probleemidega tüüdata, see on ebaviisakas, eriti kui sa tegelikult tead, et jah, sa oleksidki võinud vähem juua ja varem koju tulla, nõuab tõelist enesekindlust ja tugevat seljatagust, et selgelt öelda - süüdi olid siiski need, kes minu olukorda ära kasutasid, mitte mina ise. Sest nii on ja seal ei tohiks justkui ühtki muud küsimust tekkidagi.

Hüvasti, Leonard Cohen!

Avasin täna tööarvuti, seal on Interneti avaleheks Rootsi MSN ning esilehel vilksas kohe üks tuttav nägu. Kohe mõtlesin, et oo ei! Aga oligi. Leonard Cohen. Teda ei ole enam.

Täiesti jube aasta see 2016. Kes kõik on juba surra jõudnud (ja jõuab ju veel)! Täpselt nagu Bowiel, täpselt nagu Lemmyl, tuli ka Cohenil vähem kui kuu aega tagasi plaat välja. Hea plaat, aga hirmuäratavate sõnadega, vihjed pimedusele, lahkumisele. Inimesed kahtlustasid halba juba plaadiarvustustes. Ma leidsin raamatukogust selle halva Coheni elulooraamatu, mis mul siingi viimasena loetuna kirjas on. Saate aru, viimasena loetuna! Just üleeile lõpetasin. Milline ebameeldiv kokkusattumus:

"Kui sa loed raamatut ühest oma lemmikmuusikust ja ikka tuleb uni peale, siis see raamat pole vist kõige parem...Osaliselt kuiv ja referaadilaadne, teisalt imelikku sarkastilist huumorit täis ülevaade Coheni ellu aastal 2000, mil autor arvas tema loometee lõppenud olevaks. Pea igalt lehelt võib lugeda üsna kummalisi lauseid stiilis: "Siidpehme helimaastik moodustab Coheni halisevale resignatsioonile suurepäraselt neitsiliku alusmaalingu". Kohati tundub olevat halb tõlge (lugesin eestikeelset versiooni), kohati kumabki läbi selline punnitatud kirjaviis. Saan aru, et autor ongi muusikakriitik ja suhtub oma teemadesse võimalikult erapooletult, kuid minu jaoks oli raamatus vähe "inimlikku lähedust". Vaatasin, et raamat on ilmunud sarjas "Kill Your Idols", seega võib seesugune stiil ka taotluslik olla."

Selle ma üleeile kirjutasin. Raamatus, mis kirjutati 16 aastat tagasi, leiti, et ega Cohenil enam häält niikuinii pole, las hakkab mungaks ja mõtleb elu üle järele. Sel aastal ütles Cohen, et tal on hetkel mitmeid projekte pooleli. Pooleli need nüüd jäidki. Kontserdile ma ka ei jõudnud. Mõni aasta tagasi Helsingis oli. Mikro sündis kah tüdrukuna, muidu pidi temast Leonard saama. Holden Leonard, aga ikkagi.

Viimase plaadi nimilugu ka, üliäge lugu mu meelest:

Ja mis mõttes "Cohen ei oska laulda"? Minu jaoks on oli tal IDEAALNE hääl, et laulda! Just sellise häälega laulda tulekski! Ja kust otsast ta depressiivne on oli? Või pessimistlik? Nagu ta ise on öelnud: pessimist on see, kes ootab vihma, mina olen läbinisti läbiligunenud. On selles midagi depressiivikule omast? Mu meelest on tegemist hoopis huumoriga. Üks igavesti äge ja andekas inimene. Oli.

Hakkasin mõtlema, kas muusika saab üldse depressiivne olla? Mu jaoks vist väga ei saa. Cohen ja Lana Del Rey on pigem "ülevad", "liigutavad", aga mitte masendavad. Ainuke masendav lugu, mis mulle meenub, on vist James Blunti "You're Beautiful" ja sedagi peamiselt video tõttu, kus James end uputama valmistub. Isegi see ajab vihale, sest no mida sa uputad ennast naise pärast, keda sa ühe korra metroos nägid?

Ah, vaatasin veel Youtubest mõningaid videosid, nii ilusad on need kommentaarid Coheni lugude all. Mõelda vaid, et nii saab öelda - ilusad kommentaarid! Järelikult suutis inimene teistes parema poole välja tuua ning see on kahtlemata haruldane anne.

Lõpetuseks lugu, tänu millele mina Coheni avastasin. Natural Born Killersi soundtrackilt:

Jumal või kurat?

Ma jätan siia video, mille ka enda FB-sse üles panin. Ei tea, kaua see üleval rippuda saab nüüd. Ega mulle muidu selline peade mahalõikumine ei meeldi, aga lihtsalt provokatsiooniaktina on huvitav. Loll mees Manson ju pole. Ahjaa, video siis:

"U say God, I say Say10." Mu meelest maailm üha suurema polariseerumise poole liigub - kes ühele jumal, see teisele saatan. Igapäevaselt seda ei märka, aga sellistel murrangulistel hetkedel nagu täna, hakkab silma (huvitav võrdlus oli kuupäevade osas 9/11 ja 11/9). Ei, ma ei arva, et nüüd maailmalõpp või lausa katastroof käes oleks. Ma ei arva ka, et (Trumpi näol) oleks tegemist lihtsalt "maskiga kolliga", kellega rahvast hirmutada ja kellel tegelikku sisu polegi. Trumpi sisust ma ei tea, kuid üsna selge signaali sellise tüübi eelistamine ju annab. Kollist endast hullemad on need, kes kolli tõsiselt võtavad ja toetavad. Kuigi, võib-olla on suur osa toetajaid sellised, nagu minu tuttav EKRE-sõber, kes leiab, et EKRE valimisega toetab tema lihtsalt "värsket verd" (mitte "puhast verd") Eesti poliitikas ning tegelikult võimule tulles peab EKRE minema kompromissidele ning nende radikaalsed ideed ei realiseeru niikuinii. Mu meelest on veidi liiga ohtlik niimoodi tulega mängida.

Teisalt on täna huvitav vaadata, kuidas (minu) FB kihab šokist. Veel huvitavam on minu meelest näha seda, et nii mõnigi kohalik EKRE vaadete kandja on šokis. Miks? Kas ei esinda ka tema Ameerika Trumpi-valijaid? Ilmselt enda meelest siis mitte. Trump on kloun, marurahvuslus klounaad pole. Muidugi on ka osad tõsiselt õnnelikud eestlased olemas, kes siiralt leiavad, et Eesti ja USA ongi võrreldavad ning samamoodi tuleks nüüd ka "Eesti uuesti suureks teha!" Ma ei kujuta ette, kas leidub eestlast, kelle FB täna kihas rõõmust, aga selgelt on näha, et inimesed elavadki endasarnaste mullis. Ma imestaks siiralt, kui keegi mu tutvusringkonnast Trumpi toetaks. Ameerikas on see polariseerumine ilmselt veel selgem. No isegi mina tunnen kohmetust, kui tõsine EKRE-lane mu hoovi ära eksib ja inimesed ümberringi ka imestavad, et kuidas ma ometi sellistega seltsin. Juba ähvardatakse ka sellega, et "kes on su sõbrad, selline oled ka sa ise". Ma üldiselt jälgin selles osas põhimõtet, kas inimesega on võimalik antud teemal argumenteerida (või vähemalt enda seisukohti selgitada) või järgneb koheselt "krdi feministinärakast lesbist neegritrukkija, ma loodan, et pagulased vägistavad su lapsed ära!" Eile nägin, kuidas üks FB vestlus umbes-täpselt niimoodi käest ära läks. Õudne!

Ma ei tea, kas saab juba öelda, et "elame huvitaval ajal", aga ma loodan siiralt, et kuhugi jääb alles ka see mull, milles mina elan.

P.S. See, mis Eesti poliitikas toimub on aga hoopiski kurb-naljakas. Mis vasakpööre? Mis mõttes? Näidake mulle, milline neist kolmest (IRL, SDE, KE) on "vasakpartei"? See, kuidas KE üleöö salongikõlbulikuks sai, on ka lõbus. Juhtkui oleks kuri Edgar hoidnud vangis kampa imetoredaid ja aususest pakatavaid poliitikukesi, keda "korralikud erakonnad" nüüd avasüli pantvangist välja aitavad. Hõissa! Nüüd saab kõik kohe kindlasti absoluutselt teistmoodi olema....
Samas kõik see viib välja samuti ideeni, et Eestis võiks kahe partei süsteem olla - saaks vähemalt aru, kes on kes. Selline selguseihalus viib vist omakorda välja Trumpi menu allikatele? Äärmused ei ole head, aga inimloomus ikka nende poole kipub. Inimkond vajab vaenlasi?

Tööteema - uued ametid ja rollikonflikt

On olemas ameteid, mille sisust saad kohe kenasti aru (müüja, õpetaja, raamatupidaja, ehitaja jms), kuid üha rohkem on tekkinud neid, mille nimetus ei reeda kuidagi, mis tegevusi selline ametikoht tegelikult ette näeb  - igasugu konsultandid, koordineerijad, nõunikud, assistendid jne. Alati, kui ma vaatan töökuulutusi, domineerivad just sellised ametid. Teate, ma kardan selliseid kohti! Miks? Kohe seletan.

Ma räägin natuke enda tööst. Mis on minu tööülesanded. No need saab kenasti ühe lausega kokku võtta tegelikult: dokumendid tulevad sisse, mina trükin dokumendist vajaliku info programmi. Kõik. Korra nädalas kontrollin teatud dokumente ja saadan need minema ka, aga üldiselt pole isegi see minu töö oluline osa. Keskmiselt korra paari aasta jooksul on mingi personaliga seotud teema ka. Põhimõtteliselt rutiinne liinitöö  - kala tuleb, lõikan pea maha, kala läheb. Varem nii lihtne ei olnud, siis vahel ikka kirjutati mulle ja pidi mingeid rutiiniväliseid asju ka tegema. Ma kohe kartsin seda postkasti märguannet  - no mis nad jälle tahavad! Laske mul rahus olla! Nüüd ei tüüta mind enam keegi, postkasti ei lülita enam sissegi. Mulle väga sobib selline rutiin, keegi ei käsuta, kuskilt ei ilmu käsku, et tee täna ära need ja need asjad, lihtsalt ilmuvad failid, kui elav etteheide - näe, meid on täna 600 ja me ootame! Panen klapid pähe ja valin muusika välja, piilun vahepeal Internetti ja kui faile väga palju pole, siis kirjutan blogi või tegelen muu meelelahutusega.

Kas mul selleks oli seda kahte magistrit vaja, et niimoodi vegeteerida? Ma võiks öelda, et just selleks oligi, ma saan seda endale lubada, muidu peaksin äkki kusagil sebima ja ennast tõestama. Olen seda ka teinud ja enam ei tahaks. Ma nimelt ei kannata, kui mul ei ole konkreetseid tööülesandeid, olen ilmselt harjunud koolieluga, kus anti ülesanne, täitsid selle ära ja oligi tore. Aga mis ülesanne on "mingite asutustevahelise suhtlemise koordineerimine"? Ma olen näiteks koordineerinud arengukava koostamist. Jube, jube töö! Käi pinda mingile endast kõrgemale instantsile, et too saadaks mingid sinu jaoks hoomamatud dokumendid teisele endast kõrgemale instantsile, kui ei saada, oled süüdi sina, väike mutrike arendusnõunik, kellel pole mingeid vahendeidki sundimaks kedagi midagi tegema. Aga kui on tegemata, siis miks ei koordineeritud seda asutustevahelist suhtlemist! Jäle. Eriti lõbus on sellist tööd teha, kui sulle mingit mentorit ei määrata - otsime särasilmset ja energilist inimest, kes meie organisatsiooni arendaks! Visatakse mingid kaustad ette, näe, vaata, eelmine inimene sebis midagi nende paberitega, sina tee rohkem ja tee paremini! Õudusunenägu! Eriti olukorras, kus sind see väga ei huvitagi. Aga mida huvitavat on mingi tööstusettevõtte vms arendamises, aga just sellistesse üdini igavatesse ettevõtetesse neid inimesi sageli otsitakse. Oleks ambitsioonikust, siis võib-olla suudaks sellest taganttõukejõudu leida, aga teeselda, et "issand kui ägedaid mutreid ja kolbe me toodame, ma tahan sellest kõike teada!", no ei suuda. Kõik sellised sebimistööd nõuavad sisemist kirge ja huvi teema vastu, kuid kui palju on tegelikult enamikele igavaid ettevõtteid! Et sellist tööd teha, pead ise asjasse uskuma, muidu ei viitsi sa teha rohkem kui miinimumi. Ma ei tea, kust võtavad inimesed energia, et koordineerida EL-i asutuste tööd (mu viimase magistritöö esialgne teema oli seotud EL dokumentatsiooniga, ma ei suutnud, need dokumendid olid nii igavad), assisteerida vetsupotte tootvas firmas, nõustada uue tehase ehitamist Poola jne. Aga no inimeste huvialad on erinevad.

Olin kunagi ka logistik-ostujuht. Mis mulle meeldis, oli kauba väljasaatmine - saatelehtede vormistamine, koguste klappimise võrdlemine jms. Kõik, mis puudutas vähem rutiinseid asju tekitas minus aga hirmu - suhtlemine klientide, tarnijatega jne  - liiga palju muutuvaid faktoreid, liiga palju stressi. Andke mulle mu tabel ja las ma võrdlen numbreid. Imelik on, et ega ma muidu mingi sotsiofoob ju pole. Ma olen lihtsalt harjunud poole oma elust koolis käima ja vähemalt vanasti käis koolis asi nii, et ülesanded tehti üksinda vaikselt nohistades ära. Viimasel ajal on jah mingid grupitööd ka tekkinud, aga neid ma samuti vihkasin. Ei ole meeskonnamängija, ei ole. Nõme on see, et alles täiskasvanuna saad aru, et peaksid eelduste kohaselt raamatuid pidama, koodi kirjutama, statistikat kokku panema, tõlkima vms. Toonased karjääritestid aga pakkusid mulle hoopis esinejatüüpi loomingulisi elukutseid - kunstnik, kirjanik, näitleja, muusik! Aga need ei arvestanud sellega, et esinejatüüp olen ma pigem eraelus, seal võin end vabalt tunda, aga töösituatsioonis ma niimoodi lavale astuda ei oska (mu meelest paljudel ametilt esinejail on hoopis vastupidi). Pealegi on esinejatüübi realiseerumiseks vaja ka annet.

Minusugustel on vist raske, selliseid omaette nohisemise töökohti jääb üha vähemaks. Inimesi tuleb juurde, on vaja nendevahelist suhtlust koordineerida, inimesi assisteerida, võrgustikke arendada. Praegu ma istun ka avatud kontoris, aga mul on kõrvaklapid, millega ma enda pisikesse maailma sulgun. Blogi kirjutades näiteks panen need niisama ilma muusikata pähe, et ümbritsevat summutada. Meil on siin kõik sellised vaiksed, aga tulge meiega baari ja lõbusamaid inimesi pole! Öelge siis, introvert või ekstravert? Mina küll ei tea.

Teel tarbijate paradiisi

Kahjuks pole kõik inimesed nii ettenägelikud nagu mina, kes ma suvel sündisin, vaid on ajastanud oma tähtpäeva mõne muu kohustuslikke kingitusi ettenägeva püha jalamile. Ma olen ümbritsetud skorpionitest, mis muidugi seletab ära ka kõik mu muud hädad  - Skorpion on liiga enesekindel, et ta ei vaevugi paitama Lõvi ego. Egoistlik Lõvi, kes vajab aga tähelepanu nagu õhku ei talu kohe üldse sellist ülekohut. Mõlemad tähemärgid peavad meeles kõiki solvanguid, intriige ning on äärmiselt armukadedad, mistõttu nende omavahelised suhted kujunevad plahvatusohtlikuks. (Väljavõte kunagi Manjana poolt jagatud silmiavanud artiklist).  Igatahes mina just sellisesse hädaorgu sattunud olengi, õnneks avastasin blogid ning eeldan, et saan siin mõõdutundetut kiitust. Ja siis tuleb neile häbitutele veel kingitusi ka teha! Mõlemad vastavad kui ühest suust, et "ei tea/ei ütle/ei taha". Mul esineb see sündroom ainult vahetult enne sünnipäeva või jõule, muul ajal suudan küll välja mõelda, mida hing ihkaks ning seetõttu kingin vähemalt L.-le enamasti seda, mida ise tol hetkel tahaks. November on hea kuu, igasugu uued raamatud ja plaadid ajastatakse sellesse vahemikku. Mis mul viga. No see viga muidugi on, et siis tekib jälle see tunne -  "näe, talle ei kõlbagi minu kingitus! pean seda üksi lugema/kuulama/vaatama!" Tegelikult on mehega siiski veidi kergem kui emaga, kellel sel aastal suisa juubel.

Mida kinkida sellises vanuses inimesele, kellel on kõik olemas? Enamasti kingin mõne kreemi või lõhna, milles oleme enne kokku leppinud, aga sel aastal vist ükski asi tal otsakorral pole. Raamatuid pole lubatud kinkida, neid said nõukaajal kõik kohad täis. Mingile elamusele piletite ostmine võrduks pigem sunniga ja selliseid üllatusi ema ei sooviks. Teha mingi sentimentaalne perepilt ja kinkida see talle - ma ei tea, kuidagi liiga "mälestuseks vanemale daamile" tundub see mulle. Kinkekaart kah juubeli puhul kohatu. Raha on selline asi, et lõpuks kulub ikka igapäevase poeskäigu peale ära, mitte ei osteta endale midagi erilist (vähemalt mul küll). Vaatasin siis veidi ringi ja avastasin, et mingi uus trend on erinevatel firmadel välja lasta jõulukalendreid. Mina märkasin näiteks JOIK-i ja The Body Shopi omi - esmapilgul ju vahva asi - üllatus igaks päevaks! Siis mõtlesin natuke kaugemale ja hakkas natuke kõhe - mida sa teed 24 uue potsikuga, millest enamikku sul ilmselt kohe vajagi ei lähe? Ahjaa, jõuluks saad ilmselt neid potsikuid veel juurde. Ma olen selline vanamoodne naine, et uue toote ostan siis, kui vana otsas, sest igavesti kosmeetika ju ei säili. Lihtsalt uue proovimise mõttes ma küll midagi ei osta, imestan alati neid hooajalisi meigitrende - kes ometi neid järgib?

Täna sain aga teada, et selline mõtteviis on peavoolus ikka täiesti mahajäänud. Nimelt käis mu kolleeg poes ja julges küsida, kas korralike firmade saabastega saab ka meie lopastes tingimustes mitu aastat käia? Vastuseks sai ta, et on ikka eriline naiivik  - ega saabas pole kummik, et seda niiske ilmaga kanda! Meie tingimustes on saapad mõeldud täpselt üheks hooajaks ja mitte rohkem! Kui kolleeg julges siis imestada, et kuidas nii, ta teab mõnda õnnelikku, kellel selline asi on õnnestunud ja seepärast uuribki, et millise firma saabastega oleks lootus sellist edulugu korrata, sai ta vastuseks, et aastaid tagasi ostetud saabastega võis nii olla, aga enam küll mitte. Asju ei tehta enam nii. Imelikult otsekohene müüja muidugi - ostad 100-eurosed saapad, saad käia 3 kuud, ostad hiina käimad, 3 nädalat, aga soodsam on ikkagi osta kastitäis hiinakaid. Pean tunnistama, et mul on küll Tamarise saapad juba teist hooaega jalas, aga tõesti, ma ei käi nendega märjas, kuigi mitte seetõttu, et oleksin "teadlik tarbija", vaid ma lihtsalt ei oska käia nii, et porise ilmaga ei jääks minust selja tagant muljet kui kahe jalaga poriloiku hüpanud mudilasest. Porise ilmaga ja lumes ning jahedatel suveöödel kannan ma tanke, need on vist ainsad jalanõud, mida veel vana-kooli tehnoloogia alusel meisterdatakse.

Õudne dilemma selle kinkimisega  - tahaks midagi, mis meeldiks, oleks kasulik, ilus, kauakestev ja hea, aga paistab, et selliseid asju enam ei olegi.