Kassi kutsumine*

Mini tuli koolist, nutuga. "Mingid poisid hõikasid mulle "Õu, püss, mis su number on!"" Jah, ma isegi kuulsin seda aknast, vaatasin välja ka, aga Mini ei märganud, ilmselt ta oli juba hoovi keeranud, poisse oli kaks, lisaks üks tüdruk, suuremad, nii neljas-viies klass äkki. Arvasin, et nad omavahel lõõbivad.

Üritasin seletada, et see oli lihtsalt üks rumal nali, väljend ühest naljavideost, see ei tähenda midagi halba, nad lihtsalt lollitasid. Seletasin, et leidub inimesi, kes niisama tänaval võõrastele lollusi karjuvad, ei tasu neid tähele panna, asi on neis, mitte sinus. Samas tajusin, et see intsident sattus halvale ajale -  Minil oli seljas lühike kleit, mida ta tavaliselt ei kanna - kas ta viib sellega seoses midagi kokku? Juba see, et mina nii mõtlesin, ei ole vist päris normaalne. Et noh, kui kannad seelikut, siis peadki selliseks jamaks rohkem valmis olema.

Naiste ahistamisest räägitakse tänapäeval palju. Kölni uusaastaöö mõistame kõik hukka, aga kui netis jagati videot ühest neiust, kes väidetavalt demonstreerib ahistamist kõndides mööda tänavaid ja saades meestelt kommentaare stiilis "Õu, beibi, kenad sääred!", leidsid paljud, et mis ahistamine see ka on, need ju lihtsalt komplimendid, ta peaks õnnelik olema, mitte vinguma. Minile öeldu oli ju ka positiivne, ei halvustatud, aga tema oma puhta lapsetundega sai aru, et see ei olnud sobiv, sellega rikuti tema tuju, ta ei tundnud end enam turvaliselt, vaid ebamugavalt. Miks me siis vanemaks saades võtame omaks hoiaku, et sellised tähelepanuavaldused on lihtsalt komplimendid?

Nõme tunnistada, aga minagi elasin oma teismeliseeas illusiooniga, et järele karjutakse ainult ilusatele tüdrukutele, järelikult on see midagi, mida ihaldada, olgugi, et tunne tõepoolest parim ei olnud. Mina ju arvasin, et olen kole, nagu ilmselt lõviosa teismelistest tüdrukutest. Mõelda, vilistati mu sõbrannale, aga mitte mulle - järelikult on tema ilusam! Tahate teada kõige haigemat kommentaari, mille üle ma ÕNNELIK olin? Ühe purjus punkari suust: "Hei, kõik blondiinid on lollid, aga mõni on vähemalt ilus!" See mõni olin siis tookord mina oma vesinikblondi peaga. Loll, aga vähemalt ilus! Jee! Enamus tüdrukuid ju kihistas, kui mööduvast bemmist signaali lasti! Esimese mõra sellesse maailmapilti lõi mu sõbranna, kes hoolimata oma paarist lisakilost, mida talle toona tegelikult kenasti meelde ka tuletati, oli ilmselt palju adekvaatsema enesehinnanguga ja julges öelda, et "ma ei ole koer, kes vile peale kohale jookseb!"

Veidi hiljem meenus juhtum selle aasta algusest, kui kõndisin üle suure ristmiku kesklinnas, minu taga oli kamp teismelisi tüdrukuid-poisse ja äkki tõmbas üks poiss neist mind patsist. Ilmselt avaldamaks oma sõbrannadele muljet. Ma vaatasin teda üsnagi surmakülvava pilguga ja ütlesin hauataguse häälega, et "Vale inimesega norisid, beibi!" Ma ei tea, kuidas oleks olnud adekvaatne reageerida? L. imestas sellest episoodist kuuldes, pakkus, et ehk ajas poiss mind selja tagant mõne omasugusega sassi. Et "tagant gümnaasium, eest muuseum", jah? Mõne aasta pärast kadestad, enam ei tõmba sind keegi patsist?

*Inglise keeles on selle tegevuse kohta termin "catcalling"

P.S. Avastasin, et kassi saab kutsuda oliividega. Ma ei tea, mis neis nii ahvatlevat on, aga Rimi oliivid sidruniga ajavad Tommy pööraseks. See vorst on pildil lihtsalt statisti rollis. Retrotaldrik, ma tean...

Päkapikkude kohta ei tea, aga lihavõttejänes on vist päris

Mu kassi jätavad igasugu kassimänguasjad üsnagi külmaks, tema kireks on juuksekummid. Me jätsime talle suuremeelselt mõned mängimiseks, aga ei, juuksekummimängul on oma rituaalid - tuleb oodata hommikuti lastetoa ukse taga, ukse avanedes kiiresti sisse lipsata, haarata öökapilt sinna ununenud kumm, see suus suurde tuppa kanda (kuna meil on eranditult punased juuksekummid, siis näha sealjuures välja nagu huulepulgaga kaunistatud) ning seal kummihokit alustada. Ikka nii, et vops käpaga ja kumm paremale, jooksuga ligi ja järgmise vopsuga vasakule, vahepeal kummi käppade abil õhku visates. Hoki, see on karmide meeste mäng! Pikka iga sel mängul pole, sest varem või hiljem lendab kumm kuhugi diivani alla ja sealt kass seda enam kätte ei saa.

Ma saan aru, et viisakad inimesed imevad ka diivanite alt kaks korda päevas tolmu, aga meie nende hulka ei kuulu. Vabanduseks võin tuua selle, et meil on hiiglaslik diivan, mille erinevad osad on omavahel klambritega kinni ja seda liigutada on paras töö. Ei ole tüüpiline moodne "introverdi-diivan", kuhu mahub lahedalt istuma 1,5 inimest, saime selle mingist kahtlasest venelaste kauplusest, kus arveldati vaid sularahas (mis läks kindlasti otse Putini taskusse), aga diivan on aus.

Vahel lapsed ikka üritavad diivani alt kassi jaoks neid kumme välja õngitseda, nagu ka eile. Mini läks järsku ärevaks  - "Seal on midagi! See läigib! Nagu šokolaad oleks!" L. võttiski end kokku ja lammutas diivanikolossi laiali. Ennäe imet - oligi šokolaad! Munapühade värvides šokolaadimedal! Mitte keegi ei tea, et selline asi meie majas kunagi olnud oleks. "Jänes! Jänes käis ja tõi!" on Mini eufoorias.
"Mis jänes?"
"Lihavõttejänes! Meil klassis A.-le ja B.-le tõi lihavõttejänes šokolaadi!"
"No mõtle ometi, mismoodi see jänes..."
"Otsi, otsi veel, teine medal peab ka olema seal!" (sest lihavõttejänes peab oma loomuselt olema õiglane nagu päkapikk, kes toob alati kaks samasugust, kummalegi lapsele oma).
Kahjuks lihavõttejänes võrdsuspõhimõttest ei taibanud.

Teise medali asemel leidsime vähemalt 5 juuksekummi ja 10 plastpudeli korki (mis ilmselt ka kassile litriteks olid sobinud) ning pool aastat kadunud olnud autovõtmed (ka samal viisil diivani alla sattunud).

Hokimees intellektuaalsel puhkehetkel:

Kass näeb siin pildil välja kuidagi ülbe, isegi ähvardav  - "ja mida teile? mida sa passid, ah?!" Tegelikult ta mingi tülinorija pole, pigem on ta lihtsalt tähelepanelik siin - mis asi sul käes on ja miks sa selle minu poole suunad, mida sa plaanid? Kassi näoilmete selgitaja...

Mina kui parandamatu ratsionalist lebasin õhtul voodis ja üritasin välja mõelda šokolaadi tegelikku päritolu, sest no jänes...issi on sul jänes! Ainus variant oli see, et lihavõtete aegu käis meil lapsehoidja, äkki tal taskust pudenes välja. Igatahes põnev, kuidas on olukordi, mida keegi ratsionaalselt seletada ei oska. (Sarjast "kuidas kaka seinale sai?", ka reaalsest elust võetud...)

Keeletunnetus kui ebaõigluse alustala?

Minil oli koolis elu esimene etteütlus. Mitte millegi konkreetse õpitu kohta siis, vaid lihtsalt, et näha üldist taset. Selline poole lehekülje pikkune üsna lihtne tekst, kirjavahemärkide kasutamist (va punkt) ei vaadatud. Õpetaja oli öelnud, et keskmiselt tehti tekstis 10 viga. Mini ja veel üks tüdruk tegid ainsana klassis töö veatult. Huhh, vähemalt see kivi kukkus südamelt. Vähemalt selles osas pole geenid alt vedanud  - keelevaist on olemas ja see annab kogu kooliajaks väga oluliselt parema positsiooni. Sest see, kes ei oska õigesti kirjutada on automaatselt loll ja halb õpilane - vähemalt minu ajal oli nii. Selline õpilane ei saa iialgi üheski aines üle kolme - olgu sisu nii hea kui tahes, vorm hukutab selle. Võib-olla tänapäeval on teisiti? Tegelikult see esimene etteütlus ju näitas, et algpositsioonid on äärmiselt erinevad, selleks, et saavutada ühtede tulemust, peavad teised kõvasti õppima. Need esimesed aga ei saa aru, miks on vaja mingeid reegleid jms, kirjuta nii nagu tunned, et on õige ja enamasti ongi! On ju apsoluudselt võijmatu kirjudada valesdi! Mis kaashäälikuühend ja pikk või ülipikk häälik, niimoodi seda ikka selgeks ei saa! No tegelikult enamik siiski saab, ega tee sõnade kirjutamisel enam nii palju vigu kui esimest korda kirjutamisega kokku puutudes. Ma ise kirjutasin ka väiksena "imbregneermantel" (misasi see üldse on?) ja "tökravik" (töögraafik) - vanemad said koledal kombel nalja, mulle meeldis end toona proovile panna. Ja vältevaheldust ma ei taju, üks õpetaja seostas seda mu Ida-Viru juurtega, sealt pidi säänseid hulgakaupa tulema (FB-s ka väideti, et eriti tugevate konsonantide poolest on tuntud Kirde-Eesti murre). No näiteks "käis duši all" on mu meelest vale, kuigi tegelikult pole. Ülipikalt ma seda ei ütleks, aga pikana kõlab ta mulle küll. Ja "tekkivad" ja "lõppevad" muidugi ka, see on ÕS-i põhjal lubatud, aga mitmed oigavad, mulle tunduvad just "tekivad" ja "lõpevad" ebaloomulikuna. See murrete pärandumine on tegelikult põnev, ega minagi ole ju seal Kirde-Eestis elanud, aga näiteks L.-i õemees on saarlane ja nende poeg, kes on kogu elu elanud mandril ja enamasti koos ema ja tolle sugulastega, sest isa on välismaal tööl, räägib ikkagi nagu saarlane - "töömö öhö söörö söölö" :)

Aga on üks ülimalt õnnetu kontingent, nimelt düsgraafid. Mu eks oli selline, minu jaoks täielik mõistatus. Ma ei osanud teda kuidagi aidata, korrutasin ikka enda mantrat, et mõtle, kuidas sa seda sõna hääldad ja püüa selle põhjal kirja panna - minu hullemateski fastaasiates ei näinud need sõnad sellistena välja nagu tema neid kirja pani. Koolist saadud diagnoos oli selge  - rumal laps, õppimisvõimetu, ebaintelligentne. Ma oleks omal ajal tahtnud veidi juttu puhuda selle kirjandusõpetaja nimelise idioodiga, kes kõik tema kirjandid sisust sõltumata kahtedega hindas. Eks see teeb sama välja, mis minul kehalise tunnis - kui ikka ei suuda joosta ettenähtud normi piires, siis ei suudagi. Kui suudaks ennast olulisel määral parandada, võiksime kõik Usain Bolti ohustada, aga millegipärast see nii pole. Ikka eeldused ja kaasasündinud võimekus mingil alal. Ses osas olen ma väga rahul meie linna otsusega mitte hinnata lapsi numbritega neljanda klassi lõpuni. Loomingulistes ainetes kaalutakse selle reegli laiendamist kooli lõpuni.

Teisest küljest tekitab õõva ka see, kui loed mõnd ülikoolitööd ja seal on riburada kirjavigu. No kuidas selline tohlakas ülikooli sai? Kas see on selle kooliaegse lollideks tembeldamise kõrvalmõju või tõepoolest tegelik õiglane hinnang? Üldiselt targad inimesed ju vigu ei tee! Või siis need potentsiaalsed targad, aga düsgraafid lihtsalt ei jõua nii kaugele, et oma tegelikke andeid demonstreerida? Mine sa tea. Mul oli samas ka üks äärmiselt kitsa silmaringiga tuttav, kes maailmaasjadest pea miskit kuulnud ei olnud, põhikoolgi sai vist hädaga läbitud, aga kirjutas perfektselt, ilma ühegi veata. Ega ta muidugi väga nõudlikku teksti ei kirjutanud, aga selline igapäevasuhtlus oli korras. Ma ei taha muidugi öelda, et kirjaoskus on ülehinnatud ega peaks seda olema, ma lihtsalt nõustun sellega, et kirjaoskusel on äärmiselt suur mõju meie elule ning see ei põhine sugugi õiglastel alustel. Noh, elu ei olegi õiglane. See, kui inimene aeglaselt jookseb või viisi ei pea, ei mõjuta ta elu siiski nii palju, kui see, et ta kirjutab vigadega.

See kõik läheb mööda

Ritsiku juures oli see introvertsuse teema seoses empaatia ja sellega, kuidas tuleks püüda üksteisega viisakalt suhelda hoolimata sellest, mis tunne endal parajasti on ning keegi arvas isegi, et inimesed, kes sellega hakkama ei saa, on kirjanduslik liialdus. Ei ole! Mina olen peaasjalikult ainult seesugustest inimestest, kelle tujudega sa alati arvestama pead, kogu elu ümbritsetud olnud. Muidugi olen ise ka selline. No ja siis veel VVN ja tema ükssarviku-tsitaat. Et isegi Mallukas tätoveeris selle endale käsivarrele kui meeldetuletuse - mina olen eriline.

Ma avastasin õudusega, et mina peaksin vist tätoveerima endale midagi seesugust nagu "kõik teised on ka inimesed" või siis selle klassikalise "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks". Sest ennast ma hoian, aga teised ja nende tunded unustan küll tihti ära.

Kuidas tunda ära nartsissisti? Küsi tema käest otse, kas oled,  ja kui ta vastab, jah, olen küll, siis ta seda ongi, nartsissist ei häbene enda olemust, teatas mingi artikkel. Samas vaatasin ma kunagi seda Manjana jagatud videot nartsissistidest (linki ei leia, see oli vist FB-s) ning seal ma ennast küll ära ei tundnud. Ma ei taha mingit võimu teiste üle või maailma valitseda, mind lihtsalt ei huvita teiste tunded nii väga. Võib-olla isegi mitte, et ei huvita, aga minu jaoks on see nii vähetähtis. Kunagi kirjutasin sellest, kuidas minu jaoks on normaalne, et igasugu tülid ja lahkarvamused unustatakse lihtsalt aja möödudes ära ja minnaks puhtalt lehelt edasi. Ei peeta vimma. Solvumine on lollidele. See loogika siis, et kui mul on halb tuju ja ma su pikalt saadan, siis eeldan ma, et sa unustad selle viie minutiga ära. Aga mis tunne mul endal oleks, kui keegi minuga nii käituks? Halb, loomulikult, minuga ongi niimoodi käitutud, aga ma olen aru saanud, et see on mööduv ja ebaoluline asi. Jah, ma korraks solvun, võin nuttagi, aga see on selline veidi demonstratiivne värk.

Mul on üldse kuidagi nii, et tujud ja tunded mööduvad kole kiiresti. Kui mu elu esimene armastus mu maha jättis, ulgusin päev otsa ja tundsin, et nüüd suren küll ära, aga see päev läks mööda ja järgmisel enam eriti valus ei olnud, ülejärgmisel oli see vana asi ja unustatud. Ma vaatan teisi ja imestan, miks nad ometi üle ei saa? Mul ei ole ju empaatiapuudus? Ma ei suuda kurbi filme vaadata, ma olen nõus sõbrannale haiget teinud inimesel näo välja kraapima, ma tundlen teistega kaasa igatepidi, aga see on üks lühike moment ja seejärel on kõik taas tavaline. Kas siin võib olla seos sellega, et mul on äärmiselt hea lühimälu, aga pikemas perspektiivis ma oma mälu eriti ei usalda? Ohh, just kõlas üks lugu, millest registreerisin sõnapaari "antisotsiaalne ekstravert"! Äkki see?

Nagu sõprusega, et avastan, ups pole sulle aasta otsa helistanud, aga pole seda tähelegi pannud. Vanematega on mul nii, et pean järge pidama, et korra paari nädala jooksul ikka ühendust võtaksin. Mitte, et ma neid väldiksin, vaid lihtsalt unustan ära, ei pea vajalikuks kontakti hoida (kui mul just midagi vaja ei ole - nartsissist selline!) Võtan kõiki teisi inimesi iseenesestmõistetavatena ning kui nemad selle peale solvuvad, oli viga neis - ei armastanud mind piisavalt.
Samamoodi selle p**** saatmisega, ei ole püsiv puberteet, nooremana ma just hoidsin end rohkem tagasi, vähemalt võõrastega. Ega see hingelt ära ütlemine kuidagi kasuks muidugi ei tule, aga vähemalt hakkab endal kergem.

Kes siis lõpuks loeb? Ma seda ei karda küll öelda, et mina ise. Senikaua, kuni mul on see mina ise olemas, saab kõigest muust üle. Kõik läheb lõpuks mööda. Teised on asendatavad, mina mitte, mu enda jaoks siis. Seetõttu ma peangi eelkõige iseendaga läbi saama.

Kõik või mitte midagi

Koos 3000 teise 8-11 aastase lapsega osales ka Mini sel nädalal uue Eesti lastefilmi peaosaliste valimisel. Šanss valitud saada on 1:1500, tüdrukute puhul isegi väiksem, sest neid kandideeris võrreldes poistega rohkem. Ma ei saatnud Mini sinna mingite ootustega, õigemini, ma ei saatnudki teda sinna, lihtsalt mainisin, et selline asi on toimumas, äkki oled huvitatud? Ta algul ei olnud, aga siis mõtles ümber. Las proovib, loodetavasti on lõbus, saab näitlemist proovida ja esinemisjulgust harjutada.

Paistab, et kõigile aga see asi niimoodi ei tundunud. Kõigepealt saabus Mini koolist, kus mingi klassiõde oli neile (veel paarile kandideerida otsustanud tüdrukule) kostnud, et "kahju küll, teil pole ilmselt mõtet kohale tulla, sest peaosa on niikuinii minu!" Ma alati imestan, kust tulevad sellised väikesed ennasttäis plikad, minu lapsepõlve hirm ja õudus, sest ma alati kohkusin nende jultumusest ära, selle asemel, et midagi vastu kähvata. Eks ma siis seletasin Minile veidi matemaatilisest tõenäosusest ja seesuguse avalduse mõttetusest. Laste asi, mõtlesin.

Hiljem tuli välja, et ma vist eksisin. Kui Mini "katsetele" kadus, läksin teiste lapsevanemate juurde ooteruumi, sest seal pidi väidetavalt meile midagi olulist räägitama. Nägin seal üht Mini klassiõde ja tolle ema. Tema noogutas mulle ka ja viisakusest läksin juttu tegema, et noh, teie laps käis juba "katsetel" ära või? Selle peale vaatas too mind üsna nipsakalt ja kukkus seletama: "Need ei ole mingid katsed, siin ei valita parimat jne" Ma katkestasin ta jutu üsna ebaviisakalt poolelt sõnalt ja ütlesin vahele, et "ma saan sellest aru!". Kelleks ta mind peab, mingiks jobuks või? Loomulikult ei ole need "katsed" eksami või testi mõttes, öelge mulle sobiv eestikeelne sõna selle asja jaoks, kuulutuste peal on casting, mulle tundus see vestluses kasutamiseks liiga imelik. Igatahes jätkus meie konarlik vestlus üsna jahedas meeleolus.

Seejärel saabuski ürituse korraldaja esindaja, et pidada meile see oluline vestlus ära. Arvake ära, millest see oli? Loomulikult sellest, et ärge saage šokki kui teie laps valituks ei osutu, ärge hakake pahandama või süüdlasi otsima, me ei testi siin teie lapsi ega hinda paremust, me otsime rolli sobivaimat tüpaaži. Päriselt? Kas see pole mitte absoluutselt iseenesestmõistetav? Ilmselt mitte, mingi kogemuse põhjal nad ju eeldasid, et peavad selle loengu meile pidama. Ehk siis too lapsevanem ei pidanud mind mitte erakordseks idioodiks, vaid lihtsalt tavaliseks inimeseks, kellele ongi normaalne niimoodi arvata. Kõrge saavutusvajadus lasteaiast alates ongi normaalne, midagi ei tehta selleks, et lihtsalt proovida protsessi mõttes, alati on tähtis võitu silmas pidada. Kuidas mina küll selle peale ei tulnud...

Maitseküsimus

Inimestel on üldiselt ekslik arusaam, nagu oleksid raamatutelugejad kuidagi vagurad ja introvertsemad tüübid. Täna lugesin just üht raamatuarvustust, mille all inimesed olid karvupidi kokku läinud, kasutades üksteise kohta selliseid poeetilisi väljendeid nagu You little limp-dicked illiterate prick! See pani mind omakorda mõtlema üldisele maitseerinevusele. Eks ole ju enamasti ikka nii, et eksisteerivad minu maitse ja halb maitse. Vähemalt oma nooremast east mäletan küll vanema generatsiooni ohkeid, et kuidas mina küll ikka nõnda kehva maitseeelistusega võin olla. Kõik see jõle muusika, koledad riided, vääritud sõbrad, maitselage meik. Mis te arvate, kas see tekitas mus isu ümber kasvada või ajas hoopis rohkem trotsi täis? Millegipärast arvab vanem generatsioon endast üldiselt paremini, nende ja nooremate puhul ei ole seda vahet, et maitsed oleksid lihtsalt erinevad, neil on elukogemus ja "mõned asjad lihtsalt on end ajas tõestanud". 

Ma olen tegelikult sellega osaliselt isegi nõus. No ei tõuse käsi iga sopakirjanikku kiitma või lorilaule muusikaga võrdsustama. Ega seda tee ka sellise meelelahutuse tarbijad, enamasti peetakse selliseid "kultuurilaadseid tooteid" nn guilty-pleasure´iks, madalaks lõbuks, mille armastamise pärast enda üle nalja heidetakse. 

Hoopis teine teema on aga nö peavooluga. Kas asi on minu halvas maitses, kui see teiste omaga ei ühti? (Hea maitse mul ju klassikalises mõttes pole, ma ei riietu nagu Jackie O ega kuula klassikalist muusikat jne). Või pigem selles, et mul on komme asjades kaevata (kui teema mind huvitab) ja leida asju, mille järele teised ei küünita ning seeläbi peavoolust eemale kanduda? Ega enamik inimesi ei viitsi ju midagi spetsiaalselt otsida, nad tarbivadki seda, mida pakutakse ning esimene valik on peavool. Või on mul allergia asjade vastu, mis meeldivad teistele, mingi sihilik komme kalduda mässumeelsusele?

Võtame või need kõige popimad blogid. Ma ei eira neid oma blogirullis sugugi taotluslikult. Ma olen neid kõiki kunagi jälginud või jälgida püüdnud, kuid mingil hetkel tundnud, et need pole mulle. Erinevatel põhjustel, ei ole nii, et phäh, sai kuulsaks, liiga mainstream, mina enam ei loe! Aga kuidagi saavad kuulsaks need blogid, mis pole eriti minu maitse.
(Siinkohal meenus sõbranna, kes kord kurvalt nentis, et ta lihtsalt ei meeldi rikastele meestele, kõigile teistele küll, aga vot rikastega on mingi probleem :) 

Kas peavool on üldse olemas? Äkki meile lihtsalt tundub, et enamik inimesi armastab seda ja toda ning me KÕIK tunneme, et meie küll oleme teistsugused? Kas kusagil on olemas inimesed, kes loevad ainult poppe raamatuid, blogisid, kuulavad viimase nädala top 10 hitte, hangivad vaid H&M-i viimase kollektsiooni hilpe ning puhkavad vaid trendikates kuurortides?

Stabiilselt ebastabiilne*

Lugesin täna üht mu meelest väga tabavat tsitaati: "Igaüks meist mäletab ja unustab sellise mustri järgi, mille labürintlikud käigud on vähemalt sama ainulaadselt isikupärased kui sõrmejälg." (Philip Roth, Ameerika pastoraal, lk 62)

Sarnast mõtet kohtasin ka Mathura "Jääminekus", mis sattus mulle kätte nii absoluutselt õigel hetkel - vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud.

Oh, inimene on nii üksik ja mäletab tegelikult nii lõpmata vähe ning sedagi suures osas vildakalt. Seisin matustel kirstu juures ja kuulasin, mida räägiti minu vanaemast ja tundsin, kuidas see ei ole üldse see vanaema, keda mina tundsin. Ma ei teadnud peaaegu mitte midagi (va peamised faktid) tema elust enne minu elu. No näiteks oli ta minu jaoks ju sanitar, aga matustel tuli välja, et hoopis emakeeleõpetaja - sellised täiesti hämmastavad asjad. (Seda on võimalik seletada faktiga, et peale "rahvavaenlase" naiseks olemist ei tohtinud ta enam seesugusel ideoloogiliselt tähtsal kohal töötada ja pidi leppima muude ametitega, kes seda ikka lapsele nii täpselt rääkis, hiljem ei osanud lihtsalt küsida). Või et vanaema kõige õnnelikum aeg oli möödunud Pärnus. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Samas mõtlesin kogu aeg sellele, mida vanaema ise kogu selle "tema elu kokkuvõtte" peale ütleks, kas ta oleks nõus või vaidleks vastu? Tasub mõelda, kas mitte see tekst enne lõppu ikka ise kokku kirjutada, et võimalikult tõetruu saaks. Kelle tõele truu siis? Kas elulugu saab üldse tõetruu olla?

Veel oli kummaline tähelepanek see, kuidas ma päris mitu korda nii matustel (jah, konkreetselt avatud kirstu kõrval seistes) kui peielauas mõtlesin, kuidas "sellest räägin küll vanaemale!" või "seda peaks vanaema käest järele küsima" ning kuidas siis reaalsus ehmatavalt kohale jõudis. Inimest ja tema surnud keha ei pane justkui kuidagi kokku. Ses osas nõus, et ta jääb minu jaoks alatiseks olemas olema. Ja ma ei nutnud, kuidagi liiga sürr olukord oli see, ei tundunud tõeline. Tõeline ja nutmaajav oli siis, kui ma oma peas sellest kõigest mõelnud olin enne matuseid.

Peielauas küll korra viskas kaane pealt, kui ema käratas, miks ma nii kõva häälega räägin (oma last tuleb ikka avalikus kohas korrale kutsuda, eks) ja siis kohe pärast seda käskis mul vanaema mälestuseks toost öelda. Mul tuli kohe nii hädane tunne peale, et "oh, oleks vanaema ometi siin ja astuks minu eest välja", no ja siis valgusid kohe silmad vett täis ja poleks suutnudki mingit toosti öelda. Istusin siis ema range pilgu all nagu pulk ja lõpuks pidi ta ise selle toosti ära ütlema. "Näitasin iseloomu", nii öelda.

Teine ebatäiskasvanulik moment oli veel, naabrinaine tuli mu blogi aadressi küsima ja ma ei öelnud...

Aga kirjutage ikka blogi või päevikut, sest muidu äkki avastavad ka teie lapselapsed, et ei tunne üldse seda inimest, kellega vereliinipidi seotud ollakse. Iseasi, kas te tahate, et nad tunneksid ja asjadele endast sõltuvaid tähendusi annaksid. Ega mu ema kasutas ju ka vanaema eluloo kirja panemisel vanade kirjade abi, mitte nii väga oma mälu. Nii triviaalsetest asjadest nagu elu ju üldiselt omavahel ei räägita.

*Üks põhjus, miks ma oma blogi nime öelda ei taha, on see, et see nimi on nõme. Ma kiiruga midagi kunagi panin, ei arvanud, et see jääbki. "Stabiilselt ebastabiilne" oleks palju tabavam ja parem nimi, aga ma kahtlustan, et see on ehk võetud ka juba.

Vanaema on alati kodus

Mäletan, kui ma olin väike ja hakkasin alles aduma seda surmavärki, nutsin end kohe poolsegaseks, kui selgus, et vanaema sureb ilmselt ära enne mind. Ema lohutas siis, et ei, vanaema ei hakka veel niipea surema, sa oled kindlasti juba ?-aastane selleks ajaks, kui see variant kõne alla tuleb. Ma ei mäleta täpselt seda vanust (ja teades inimese mälu, siis vaevalt mu ema meelest selline kõnelus üldse kunagi aset leidis ning nii ei tea ma ju isegi, kas see oli nõnda), aga igatahes oli see kõvasti väiksem number kui 35...

Mul on tunne, et ma pean selle kirja panema, mis sest, et see on isiklik. Võib-olla aitab mõtete väljakirjutamine mul laupäeval natuke vähem nutta. Pealegi on mul naeruväärne tunne, et kellestki kirjutamine teeb ta natuke rohkem olemas olnuks, mis sest, et vanaema elu oli hoopis rohkem märkimisväärne kui minu kirjapandud sõnad. Jah, ma panin vanaema isegi postuumselt Facebooki, aga seda küll mitte endale tähelepanu tõmbamiseks või millekski muuks madalaks, vaid lihtsalt seetõttu, et suur osa mu lapsepõlvesõpru- ja tuttavaid on seal ja nemad tundsid mu vanaema ning mul oli tunne, et ma peaksin neile tema lahkumisest teada andma (see, et ma oleks võinud adressaatide ringi kitsendada mulle tol hetkel pähe ei tulnud ja nii saigi avalikult ja kõigile - ah, kassivideote ja dieedipäevikute vahele natuke päris elu kah, seedige seda).

Kõik teadsid mu vanaema, sest vanaema oli alati kodus. Või viis mind kooli ja tõi sealt. Minu väike vuntsidega vanaema. Minu vanaema, kes tegi salaja suitsu ja teadis mu saladusi. Minu vapper vanaema, keda narriti "isa metsas, puu otsas", sest ta oli tõmmut verd ja ilmselgelt teisest puust kui teda kasvatanud isa, kes oli võtnud "lapsega tüdruku". Minu vanaema, kes vaatas Vormel1-te ja tunnistas, et talle meeldib see mürin, mida tahaks kordki raja äärest kuulda. Minu vanaema, kes kaitses mind alati. Ka siis kui üks teine bravuurikas vanaema tuli mind oma lapselapse väärkohtlemises süüdistama (olin süüdi muidugi) ning nõudis mu ema näha ja vanaema ütles uhkelt: "Rääkige minuga nagu vanaema vanaemaga, mitte ärge nõudke siin ema!".
Millegipärast on enamik (selle aja) lapsi oma vanavanematega lähedasemad kui vanematega - ema-isa olid ju tööl, vanaema käis tegelikult ka, aga vahetustega. Naljakas, tol ajal pidasin ma ametinimetust "sanitar" kellekski hoopis tähtsamaks tegelaseks kui meditsiiniõde, kõlas see ju peaaegu sama peenelt kui "doktor".
Mõtlesin kahetsusega, et pole vanaemalt eriti midagi kaasa saanud - oli ta ju hea kokk, suurepärane võõrustaja, aiandushuviline, seenespets -  rääkimata sellistest ilmsetest plussidest nagu pruunisilmne ja tõmmu, aga siis meenus, kuidas ta viimaks töölt ära tuli - läks ülemusega niimoodi tülli, et sai infarkti. Kogu tema emotsionaalsus ja tohutu loomaarmastus. Ja armastus üldse.

Alles hiljuti küsisin vanaemalt, peale paari arvutuse peale suu lahti vahtima jäämist (jah, mul on kohati ikka ülipikad juhtmed), et miks sa alles 30-aastaselt lapse said? Ta naeris ja vastas, et no aga ma ei saanud ju kuidagi muudmoodi varem, mu mees oli vangilaagris. Jah, see mees tuli küll ime läbi Vorkutast tagasi, kuid suri mõni aeg peale seda ning nii elaski vanaema oma elu ülejäänud 46 aastat üksinda. Avastasin eile, et vanaema ja tema mehe surma kuupäevade vahe oli kuus päeva (ja 46 aastat). Kogu vangilaagriaegse kirjavahetuse käskis vanaema endaga kirstu kaasa panna. Ma arvan, et see on täitsa ilus eeskuju armastuseks.

Iseenesestmõistetav oli, et vanaema oli alati kodus. Maailm tema ümber muutus, kõik teised temaealised olid ammu surnud, mina elasin oma elu, paar korda kuus käisin küll külas, aga ikka oli loomulik, et vanaema on seal. Vanaema ei käinud enam väljas, päris lõpu eel ütles ta mulle, et näe, suvilas jäigi mul käimata...Vanaema ei olnudki igavene. Tal jäi ju niipalju tegemata-nägemata. Miks ma kurb olen, kui on selge, et see elu viimane faas ei pakkunud vanaemale enam mingit rõõmu ja surm oli talle kergenduseks? Eks ikka see nostalgia, soov, et asjad jääksid nii, nagu need kunagi olid, et vanaema (ja seeläbi ka kõik teised, kes kunagi surra võivad, sealhulgas ma ise) jääks igavesti nooreks ja kõbusaks.

Ma saan aru, et sellisel hetkel on usk ja esoteerika vägagi omal kohal. Kui sain teada, millal vanaema suri, mõtlesin, kas ma tundsin seda kuidagi ette, nägin midagi unes, ärkasin just sel hetkel ootamatult üles...aga ei. Samas on absoluutselt võimatu ette kujutada, et vanaema lihtsalt enam ei ole. Lapsena ma kasutasin hingede rändamise ideed enda lohutamiseks. Täna hakkasin mõtlema, kui imeline kokkusattumus on see, et enamik inimesi sünnib ja sureb hommikupoole ööd. Millegipärast on ka tendents sündida ja surra rohkem kevaditi. Jaaa, ma saan aru, et siin on palju muid selgitusi, aga kuidagi hea on mõelda sellele, et äkki siiski? Et kusagil on üks väike beebi, kes ei tea muidugi midagi sellest, et ta oli alles hiljuti vanavanaema, aga on oma loomult samasugune kange hing.

Head teed, armas vanaema, ma ei unusta sind mitte kunagi!

Jonas Hassen Khemiri. Kõik, mida ma ei mäleta.

Varraku "Moodsa aja" sarjal on nüüd uus kujundus. Pildilt väga aimu ei saa, aga see on päris lahe - valge osa on eraldi paberil ja äravõetav ning sealt saab lugeda paari arvamust raamatu kohta ning autori- ja sarjainfot. Kummaline on ka see, et noormehe pilti katkise klaasi taga panin ma tähele alles poole raamatu lugemise pealt.

Veel üks kummaline seik oli see, et sirvisin enne lugema hakkamist raamatut, nägin, et järelsõna on ka olemas ja silmadega üle lugedes tuvastasin "raamat avab end lugejale kergesti".
Selle rõõmsa tõdemusega alustasingi lugemist ja tõepoolest see läks kergelt ning lugu haaras ruttu kaasa. Etteruttavalt tuleb aga öelda, et lõpuks järelsõna lugema asudes avastasin, et olin ühe sõna valesti lugenud - mitte "avab" vaid hoopis "ei ava" oli seal kirjas.

Ma vaidleksin sellele vastu - mul ei tekkinud kordagi probleemi, et ei saaks aru, kellele mingi mõte kuulub või kuidas inimesed omavahel seotud on. Pigem oli see üks selgemaid kõigi raamatute hulgast, kus autorid selliseid võtteid kasutanud on. Võrdlust samas sarjas ilmunud "Vihmavarjuga" ei tasuks mitte tooma hakatagi - vot seal oli väljakutset tunda, siin aga kõik loogiline.

Juhtusin raamatut lugema (ja Varrak seda välja andma) muidugi vägagi sobival ajal - see räägib nimelt Rootsist, Stockholmist ja seda mitte "põlisrootslaste" vaatepunktist. Tegemist ei ole küll otseselt pagulastemaatikat käsitleva looga, kuid otsapidi puudutab sedagi. Mulle meeldib, kuidas autor ei too ühtki teemat kunstlikult sisse, vaid need lihtsalt eksisteerivad tegelaste taustast sõltuvalt. Ei saa olla noor inimene selles linnas ilma mingit seisukohta omamata - teise nahavärviga inimesed lihtsalt on tänavapildis, mosleminaised rättidega, Medborgarplatseni purskkaevus riideid pesevad rumeenlased (nende üle kaevati just hiljuti minu käest läbi käinud Stockholmi politsei rahuloluküsitluseski) ja Rootsidemokraadid vs noored antifad on sealne reaalsus.

Tegelikult räägib raamat aga inimsuhetest, sellest, kuidas igal teol ja lausel võib olla erinev mõju ja tähendus ning kuidas pealtnäha pisiasjad kellegi saatust muuta võivad. Üks poiss sureb ja keegi ei tea, miks. Selge pole seegi, kas tegemist oli õnnetuse või enesetapuga. Üks kirjanik otsustab tõe välja selgitada, kuid tegelikkus osutub palju keerulisemaks, kui iga osatäitja näha suudab või tahab. Igaühe oma tõde on niivõrd erinev, et mingit selget pilti või põhjus-tagajärg seost on võimatu paika panna. See kõik meenutas mulle üht tuttavat, kes väitis, et ta ei saa ennast ära tappa, sest inimesed teeksid sellest valesid ja liiga lihtsaid järeldusi. Inimestel on vajadus selgete vastuste ja lõpliku tõe järele. Elu on aga selle jaoks liiga keeruline. Pigem defineeribki meid "kõik, mida me ei mäleta". Ka loos heidetakse peategelasele ette, et too on võlts, vahetab identiteete vastavalt keskkonnale. Aga kas see "tõeline mina" on üldse kusagil olemas? Võib-olla moodustabki meie tõelise mina igaühe arvamus meist ning need arvamused ei saa ühel ajal ja ühes kohas eksisteerida? Võib-olla midagi tõelist, mida peategelane otsib, ei olegi olemas? Tõelised on vaid faktid elu ja surm.

Mu meelest väga hästi kirjutatud raamat sellest, kui triviaalne on tegelikult meist igaühe elu ja kui paljut me sellest siiski loodame.

Praktilise inimese mured

"Meie ajal küll sellist tsirkust ei olnud! Õpetajale viidi lilled esimesel septembril ja lõpetamisel, muud midagi!" väitis L., kui rääkisin talle, et nüüd arutatakse õpetajale sünnipäevakingituse tegemist. Tõepoolest, ega ma ka ei mäleta eriti midagi õpetajale kingituse tegemisest, kuidas ma saakski mäletada, seda organiseerivadki ju lapsevanemad, aga omal ajal ei olnud neil erilisi võimalusi omavaheliseks sidepidamiseks - ei mingeid meililiste, sotsiaalvõrgustikke ega enamasti isegi mitte telefone. Me ei teadnud ju õpetaja sünnipäevagi, selle väljauurimine oli palju raskem, kui tänapäeval Palju jama jäi ära selle tõttu, võiks vist isegi öelda. L. meenutas, et jõulupaki klassijuhataja isegi sai, tehti loosipakid ja siis õpetaja osales selles õpilastega võrdsetel alustel. Mina seda ei mäleta, tean aga, et põhikooli lõpetamiseks kinkisime klassijuhatajale enda klassi poolt suure kaisulooma. Ei tea, kellel nii rumal mõte tuli ja mida see vaene õpetaja selle hiigelloomaga hiljem ette võttis. Keskkoolis organiseerisime vist ikka ise (vanemate raha eest) midagi, meenub mingi klassipildist moodustatud pusle näiteks. L. ka ühmas, et võib-olla plikad korraldasid midagi, aga tema küll ei teadnud ega võtnud osa. Tüüpiline.

Igatahes, teema aktualiseerus selle tõttu, et keegi käis välja idee kinkida õpetajale keraamiline kauss, aga kartis, et see ajab eelarve lõhki. Ma imestasin selle peale, et no mida, mismoodi, isegi 2 eurot näkku peaks klassi peale ju piisava summa kokku tegema. L, samuti eluvõõras, oli minuga nõus.
Seejärel teatas järgmine inimene, et no see kauss maksab 130 eurot, peaks ikka välja tulema küll. 130 eurot mingi kauss!? Me L.-ga jälle naersime ja imestasime.
Selle vastuse peale teatas aga esimesena eelarve pärast muretsenud inimene, et oi, ongi nii või, tema nägi ainult 500-600 euroseid kausse, 130, muidugi, jah, milles küsimus. Selle peale me L.-ga enam naerda ega imestada ei julgenud.

Ma tahaks nüüd kirjutada, et "nagu päriselt, mida ta teeb selle kausiga, selle raha eest saaks ju midagi mõistlikku ka osta", aga ma hästi ei julge, sest tundub, et mu maailmapilt erineb teiste omast juba liigsel määral. Kui mina saaks ühe ilusa kausi oleks tore küll, ma paneks selle kappi ja võtaks ehk paar korda aastas sealt välja, aga kui ma saaks teada, et see maksis rohkem kui 100 eurot, haaraks ma südamest ja mõtleks, mida kõike ma selle eest saada oleks võinud. Ja ma ei mõtle siin kastitäit kaltse kuskilt AliExpressist vaid erinevaid elamusi, asju, mis ei jää mul kapinurka tolmu koguma.

Teise variandina pakuti välja erinevaid ehteid. Sellega on jälle nii, et tore küll, aga... L. kinkis mulle ükskord ehetekomplekti, siukse mittemidagiütleva. Ma ei julgenud talle öelda, et sorry, mul on nii peen nahk, et alla kulla ma asju kanda ei saa (hõbedat ma näiteks ei kannata) ja kuna ma kannangi üldiselt vaid seda, siis enamik materjale sinna kõrvale ei sobi lihtsalt. Siis vaatasin, et mingid märgid ikka on neil ehetel peal. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kuna üks kõrvarõngas oli veidi praak, siis tuli seda parandada ja selle käigus sain teada, et tegemist oli hinge hinda maksnud disainitud Itaalia kuldehetega. Ilmselt kurtis L. oma kingikimbatust ühele me tuttavale armeenlannale, kes ise kullafännina leiab alati, et kuld ei tee kunagi paha ja nii L. siis mulle  tema soovitusel "midagi kullast" ostiski. Kahjuks mitte minu maitse järgi ja absoluutselt vastuvõetamatu hinna eest. Krt, me oleks võinud reisile minna või kuhugi. Ehk siis, lõhnaõlid ja ehted, mu meelest ei saa neid kingisaaja maitset eirates kinkida. Jah, on inimesi, kes rahulduvadki sellega, mis kellegi meelest popp ja hetkel moes on, aga mina nii ei saa.  (Näitena minu halvast maitsest  - kunagi nägin ühel naisel "superilusat" kaelaehet, mõtlesin siis, et saaks endale ka sarnase kuskilt. Nüüd aastaid hiljem tean, et see oli Reich'i kotkas...).

Ehk siis minu meelest, kui sa inimest ja tema maitset 100%  ei tea (ja ta pole sulle vihjanud, et tahaks kangesti Reich'i kotkast), on kindlam kinkida kas midagi praktilist või kinkekaart mingiks elamuseks.

Nutune 1. aprill

Käisin Miniga kinos, "Koera elu mõtet" vaatamas. Ma ei tea, mis mul mõttes oli, et silmad ära värvisin. Igatahes, iga kord, kui ma mõtlesin, et nüüd vist saab lõpuks rahu ning nina ära nuuskasin ja põsed ära kuivatasin, tuli uus laks. Loomafilmid, noh.

Huvitav on see, kuidas enam piinlik ei ole. Kunagi põhikoolis käisime sõbrannaga "Sügislegende" vaatamas ja vabandasime mõlemad pidevalt üksteise ees - "ei tea, kust see nohu nüüd järsku tuli, vist mingi allergia". Kuskil ees istus mingi veel nõrgema närvikavaga neiu, kes ikka häälekalt nutta halas ja lõpupoole, kui Brad võidukalt hobuse seljas kodutallu naases, suurest rõõmust plaksutama hakkas (seda rõõmu küll kauaks ei jätkunud, üks igavene traagiline lugu oli). Praegu on mul ka ükskõik, no päris teisi segavalt nutta kõõksuda ei tahaks, aga no kes see neid pisaraid ikka loeb. Mini on küll juba selles eas, et mark, väitis mulle, et tema küll ei nutnud, kuigi ma raudselt nägin pisaraid. Tema omi ma lugesin, sest kui ta poleks nutnud, oleks mul küll häirekell peas lööma hakanud. Mingi südametu jõhkard oled või? (Mikro seevastu on samasugune ebastabiil nagu mina, jõulude ajal vaatasime mingit multikat, kus puupulgast pereisa satub oma puupulkadest perest eemale ja otsib siis teed nende juurde ning ulgusime mõlemad nutta, Mini seevastu itsitas reeturlikult pulgakese "seikluste" peale).*

Samas, ratsionalist on ta küll, küsis "mismoodi see koer kogu aeg uuesti sündida saab?". Ütlesin, et see on selline film, ise imestasin, et mina uskusin nooremana küll raudkindlalt uuestisündi. Mitte piibellikku viimse kohtupäeva ootust ja pärast seda paradiisis (või põrgus) elamist, aga pigem sellist pidevat hingede ringkäiku nagu filmis. Aga ikka sama liigi piires, mitte budistlikku värki. Miks ma uskusin? Sest ma polnud piisavalt kursis sugulise paljunemise geneetiliste eripäradega ja leidsin, et kui meil kõigil on kaks silma, nina ja suu, ei saa ju ometi olla lõputut välimuste varieeruvust. Samuti arvasin ma, et mu "mina" on liiga väärtuslik selleks, et niisama kaotsi minna, küllap ikka sünnin uuesti, lihtsalt ei mäleta eelmisi elusid (mis lähemal vaatlusel tähendab ju tegelikult seda, et kui ei mäleta, siis pole ka sellest eelmisest elust mingit tolku).

Üks kahtlane raamatuarvustus ka või pigem vandenõuteooria. Lugesin Armin Kõomäe "Lui Vutooni", mu esimene kokkupuude selle üsna tuntud kirjanikuga. Ei sobinud mulle see stiil, meenutas tohutult Hooaja kolumnisti muusik Leslie Laasneri tekste. Selline pidev killurebimine, mis ruttu tüütuks muutub ja isegi mõistlikud mõtted ära matab. Kui mõelda, siis kes muu on Hooaja kolumnist, kui kaubanduskeskuse turundaja - täpselt nagu ka Kõomäe raamatu peategelane. Kõomägi kirjutabki ise neid kolumne? Kõomägi sai neist kolumnidest inspiratsiooni? Pigem muidugi suvaline kokkusattumus, mis võib eksisteerida ainult minu kujutlustes, aga ikkagi tore ka ise mõne sellise mõtte otsa komistada.

* Kõige kurvem multikas üldse oli see vene multikas mammutipojast ja lillekesest, kus mammutipoeg jääb ema kutsest hoolimata lillekest soojendama ja tuleb jääaeg ning hiljem leiavad Nõukogude teadlased mammutipoja luukere ning panevad selle muuseumi üles - justkui see väiksele vaatajale mingi lohutus oleks. Kui kuskil käsu peale nutta oli vaja, piisas mul ainult sellele multikale mõelda.
Muudest pisarakiskujatest kirjutasin kunagi pikemalt siin.