Jaanid Missos ja Lätis

Kahtlaselt palju joodikuid hakkas täna linnas silma, ilmselt äsja jaanidest toibumas, ma toibusin tegelikult varem, aga tööl on kiire olnud ja seega kokkuvõte alles nüüd (sest õige sotsiaalmeedlane tegi juba lõkke ääres oma otseülekanded ja Insta-postid ära, noh).

Suvilasse me minna ei saanud, sest vanem generatsioon laiutas ees, nemad käisid paraadil kah, olla igati kohane kogemus olnud - + 11 kraadi sooja, lõdin läbi talvejope ning mingi diviis olevat "Tervist härr...ptüi! proua President!" hüüdnud. Tagantjärele oleks end ilmselt Maakaitsepäevale vedanud, seal näidati, kuidas tankiga autost üle sõideti ja autosid vastu maad puruks visati ning muud kaunist, õnneks head inimesed olid kõike seda meelierutavat filminud, aga meile oli ootamatult broneeritud kohad Vetevana turismitalus Misso külje all Hino järve ääres. (GPS pidada valesti suunama, üks osa seltskonnast sattus selle abil ühe krapsaka vanadaami tallu, kes rõõmsalt teatas, et nad juba kümnes seltskond, kes sinna juhatatakse, aga netist leiab koordinaadid kenasti üles). Kuskil 3 kilomeetrit Läti ja 8 Vene piirist. Peale päris pikka teekonda kitsukesel metsateel leiad end sellisest taluhoovist:

Majakesi on territooriumil veel, esiplaanil on see maja, milles meie ööbisime. Neti väitel on voodikohti kokku 46, nii et päris mitu maja. Voodi eest küsitakse 10 eurot, seega väga soodne, selle raha eest sai ka paadiga sõita, igasugu söögivalmistamisasjad olid ka olemas. Suitsusaun oli eraldi tasu eest, aga me ei hakanud end seekord määrima seal. Enamik maju pidi läbi ajama eemal asuva kuivkäimlaga (siiski korralikuga) ja dušš oli samuti kaugemal, ühes majas oli vesi sees, seal ilmselt oli ka tasu veidi kõrgem (meie ajal oli see broneeritud, seega täpselt ei tea). Olime kaks ööd, jaaniõhtul oli koht rahvast täis, järgmisel olime ainult meie ja üks võõras seltskond, aga isegi jaaniõhtul oli üsna vaikne, olgugi, et peoplats oli otse meie akende all.
Järve peal:

Ilm oli ebaloomulikult ilus, õhtul siiski külm. Mul oli sooja saamiseks kaasas mu kosmonaudikostüüm, aga siis tuli meelde, et kuivkäimla ju...Iseloomustuseks üks lause lõkke äärest:
"Nüüd võiks karu tulla või midagi, selline suur ja must karu!" Üsna ürgmetsane tunne oli tõesti.

Järgmisel päeval otsustasime sõita Lätti viina järele turismi tegema. Nimelt asub piirist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel selline linn nagu Aluksne, mida me kunagi külastanud polnud, sest "niikuinii mingi mõttetu väikelinn", aga sõber rääkis, et asi pole üldse nii. Tõepoolest, keset linna asus uhke järv, mille keskel saar koos sildade, paatide, jalutusradade, purskkaevude ja muu sellisega, kõik see üsna mägisel moel.
"Miks me siia üles pidime ronima, kui all nii ilus on?!"

Saare keskel asus ka vaatetorn, kust euro eest ümbruskonda kaeda sai:

See käis nii, et Minil hakkas poole torni peal hirm ja L.-l halb, mina pidin Mikroga vapralt tippu põrutama, sest muud võimalust ta mulle ei jätnud. Teda lihtsalt lummab treppidest käimine, sest nii kui ma lõpuks tudisevate põlvedega tippu jõudsin ja korraks istudes hinge tõmmata soovisin, tahtis tema kohe tagasi alla minema hakata - tühja sest vaatest, tähtis on teekond! Jalad olid järgmisel päeval igatahes valusad.
Läti on ses mõttes tore, et nii lähedal, aga samas täitsa teistmoodi. Näiteks on neil jaanide puhul autod tammeokstega kaunistatud. Läti jäätis on jätkuvalt hea ning joogigurmaanidele soovitan kohalikku ebaküdoonia-mee siidrit (must silt, rohekas-kollased ebaküdooniad peal, pilti ei taibanud teha). Kumb sulle rohkem meeldib - küdoonia või ebaküdoonia? Aga tsuuga või ebatsuuga? :)

Tagasiteel peatusime Haanjas Suure-Munamäe jalamil asuvas Suure Muna kohvikus, mis on kõvasti arenenud võrreldes mu eelmise külaskäiguga - kohalik värske toit, talupiim!, äge terrass, huvitav toidu- ja joogivalik, koogid!, hubane mängunurk lastele + mänguväljak ka õues ja meeldiv teenindus.

Üsna teistmoodi jaanipäev sai, polegi ammu seda kusagil "võõrsil" veetnud, ikka oma suvilas või kellegi tuttava juures. Noh, see oli ka uus, et ükski jaanipäev pole enne haige olnud ja mingi ime läbi põles mu näolapp ära, kuigi spf 20 kreem oli peal.

Nüüd võib siis rahus külmaks minna, sest paistab, et ongi nagu ennustati - jaanideni on jahe, seejärel läheb külmaks....

Kuidas olematute teadmistega kangeks katoliiklaseks saada ja muud

Tegin testi, FB-s jagati koos kommentaaridega, et selle teeb iga täiskasvanu 100% õigesti, muud võimalust pole. Jah, ma tegin ka, aga nende kommentaaridega ei nõustu. Ma olen tõesti õppinud aastakese ladina keelt, aga mitte neid väljendeid ning katoliku usust mul ka erilisi teadmisi pole, ometi tegin ära, kuid kui keegi ilma vastusevariantideta mult neid samu küsimusi küsiks, ma kõhkleks ning ilmselt vastaks mõnel juhul ka, et "ei tea". Ma ei ole kindel, et kõik täiskasvanud tuleksid selle peale, et eraldada vastusevariantidest kõigepealt ebatõenäolisemad, ma ei ole kindel ka selles, et see, mis minu jaoks on ebatõenäoline, on seda ka teiste jaoks. Ma olen näinud meie haridussüsteemi läbinud inimesi, kelle jaoks on (minu arvates) täiesti igapäevased teadmised midagi absoluutselt uut (Puškin on vene luuletaja, näiteks) ja ka ma ise olen oma võhiklusega teisi ahhetama pannud (õnneks ei tule näited meelde :P).

Alles hiljuti jalutasin Kadriorus mööda J. Köhleri tänavat ja imestasin, kui mu kõrval olev täiskasvanu ei teadnud, kellega tegu võiks olla. Ma ise pakkusin Köhleri eesnimeks millegipärast koguaeg Antsu...Ja ei, tegu ei ole sellega, et humanitaarklassis oleks Köhleril pikemalt peatutud või ma vähemasti ei mäleta, et oleks, ega ka selles, et ma ise oleks kunsti vastu sügavamat huvi tundnud või keegi oleks püüdnud minus seda kangesti äratada. Kuskilt on mingid teadmised aga kõvakettale salvestunud ja mingites imelikes situatsioonides tulevad need välja, näiteks vahel Kuldvillakut vaadates keerleb vastus mu peas ja kui pärast tuleb välja, et see oligi õige, siis ma ise ka imestan, et "ma ei teadnud, et ma seda tean!?" Samas, pane mind midagi praktilist tegema ja ma tõesti ei raali välja, kuidas seda kõige efektiivsem teha oleks ning mängin niimoodi väga tihti kilplast, alles siis, kui keegi mainib, et "aga miks sa seda nii ei tee?", tabab mind äratundmine, et tõesti-tõesti, nii oleks paljugi mõttekam. Mingi valgekrae sündroom? Suuga teeb suure linna jne? Mis kasu on sul sellest Puškinist, kui sa puid lõhkuda ei oska? Ah, krt, füüsiliste tegevuste puhul on lootus sellel, et harjutamine teeb meistriks, mingeid teadmisi punnitamise peale peast kätte ei saa, kui need eelnevalt sinna salvestunud pole.

Lugesin just Hanif Kureishi värvikat "Äärelinna Buddha", seal on sellised mõtted (minu poolt meelevaldselt tükeldatud): "...olin asjaolude tõttu avastanud, milline ignorant ma olen...Kui aga võrdlesin end mõttes inimestega Eleanori (inglise kõrgklassi võsuke) tuttavate hulgast, jõudis mulle kohale, et ma ei tea mitte kui midagi; olin täiesti lage, intellektuaalne tühik. ...Äärelinnas ei peetud haridust eriliseks eeliseks ning päris kindlasti ei saanud seda vaadata omaette väärtusena. Palju tähtsam oli noorest peast ärialale pääseda....Lobe jutt kunstist, teatrist, arhitektuurist, reisimisest; keeled, sõnavara, terves kultuuris orienteerumine - see oli hindamatu ja asendamatu kapital....Me olime uhked, et me ei jätnud kunagi midagi meelde peale jalgpallurite nimede, rokkbändide koosseisu ja "I Am the Walrusi" sõnade....Eleanori-suguste jaoks olid karmid sõnad ja sügavad mõtted olemas juba selles õhus, mida nad sünnist saadik hingasid, ja see keel oli valuuta, millega sai osta parimat, mida maailmal pakkuda oli."
Raamat on huvitav, see libiseb üle erinevate teemade 70. aastate Londonis, kuid keskendub just klassivahele. Mulle tundub, et sellest pole vaba vist ükski ühiskond. Jah, ka mulle tundub, et sellised Eleanori tüüpi sündinud intellektuaalsed aristokraadid olid olemas meil umbes samal ajal, minu kooliaega jäi vaid üksikuid sääraseid inimesi ja nüüd oleme juba otsapidi olukorras, kus ma siiralt ei usu sellesse, et lihtsad ladinakeelsed väljendid oleksid enamikule jõukohased ning arusaadavad. Ma ei taha üldse esitleda ennast kui lillekest selles pasameres, pigem mõtlen nagu Kureishi peategelane, et see keel, milles Eleanori tutvusringkond vabalt rääkis, saab minu puhul olla "üksnes teadlikult omandatud võõrkeel." Ma ei tea millestki mitte midagi ja mul on kehv tunne selle pärast, samas ehmatavad mind need, kes samuti ei tea, aga ei tunne vajadust ka. Ja mulle tundub, et põhjus, miks neid nõnda palju silma hakkab, on see sama Kureishi mainitud noorena ärialale pääsemise olulisus.

Kõik need, "õpi midagi praktilist, millest elus päriselt ka kasu on!" jutud sinna juurde. Aga vot, mulle meeldivad ikkagi rohkem kolme kõrgharidusega katlakütjad või koolist väljalangenud poeedid, mis sest, et neist "ühiskonnale mingit kasu pole". Äkki nad ise on rahul, äkki ei peaks ikka kogu elu rahas mõõdetav olema? Puhas eneseveenmine siin, noh.

Miks mul on tunne, et keegi kuskil irvitab?

Seekordne suvi pidi nädalavahetusele sattuma, lõpuks pakuti lubatud kahe päeva asemel küll ainult ühte, aga asi seegi, igatahes suvilasse me kõige täiega põrutasime. Tavaliselt me sõidame ühe hooga, kui kass kaasas on, aga seekord pidime kohe kindlasti paar palki kaasa võtma ja selleks väikese lisapeatuse tegema. Paarist palgist sai paras palk, kui kuskil 10 minutit enne kohale jõudmist (täpselt niipalju aega võttis see lisapeatus), tundsime autos hingematvat lehka. Enne seda jõudsin veel kiita, kui tubli Tommy seekord on, istub vagusi ega kräunu peaaegu üldse - no ilmselt hoidis häda kinni, sellepärast. Lapsed öökisid ja röökisid taga, kass nende vahel, ületasime aknad lahti kiirust ka, mille peale kamp kohalikke osse end meile oma parsaga sappa haakis - vaatasid vist, et lahedad tüübid või siis konkurendid. Umbes viie minuti pärast hõikas Mikro rõõmsalt, et enam seda ei haisu ei ole! Eks inimese nina harjub kiirelt.

Kass oli koos oma hädaga transportkotis, instinkt sundis teda veel peale kraapima ka, mille käigus junnid igale poole laiali lendasid. Õnneks Tommy pesemist talub, ei küünista ega hammusta, häda oli aga selles, et suvilas tuleb soe vesi boilerist, mis tahab aega soojeneda, aga meil seda aega väga ei olnud. L. pesi teda külma vee all, ma küürisin kotti. Hakkasin kohe muretsema, et kass võib külma saada, saun samuti piisavalt kiiresti ei soojene. Tuli geniaalne idee kass vetsu, kui kõige kiiremini üles soojenevasse kohta, kinni panna. Mõtlesin, et äkki tahab peale šokki uuesti hädale ja panin talle kassivetsu sinna kaasa. Viis minutit hiljem läksin vaatama, mis toimub, olingi õigesti arvanud - terve wc oli kassiliivagraanuleid täis ja tagatipuks kass ise ka, eks ta oli seal märjana vetsus nende paakuvate graanulite keskel korralikult kaapinud. Mis seal ikka, külm dušš teist korda...Selleks ajaks oli saunas juba piisavalt kuum ja ma katsusin kassi ka kätepaberiga veidi tahedamaks saada. Eks etem ikka neid graanuleid wc-st kokku kraapida, kui kassikust.

Siiamaani pole kassil külmetuse tundemärke näha õnneks. Tagasiteel ma muidugi murdsin käsi iga väiksemagi viivituse peale, aga õnneks seekord midagi ei juhtunud. Tagasi kodus magas tüüp alustuseks ainult saunalaval, ilmselge vihjena suvilamõnudele, sest suvila on meil palgist ja saunalava kõige sarnasem koht sellele. Igatahes möödas on need ajad, kui saime rahuliku südamega kassi igale poole kaasa võtta, sest "oma kotti ta ju ei teeks". Ema hiljem uuris üksikasju ja üllatus, et "kas kassi kaka siis haiseb ka või?!" Mõni on elus veel vähem õppetunde saanud kui mina....Seoses kassikakaga sain esimese õppetunni siis, kui arvasin end lapsena liivakastis märja liiva juurde jõudvat, hiljem selgus, et tegemist oli kassi tekitatud "märja liivaga", hais ei läinud küünte alt ära ka peale ohtrat küürimist.

Aga rääkides külmetusest, siis kohe peale autost välja hüppamist sai mulle enda kohta selgeks, et kurk on imelik. Konditsioneer oli küll +21,5 peal, kuid ikka mõjub see mulle kehvasti. Nüüdseks on mingi ila ka ninast voolamas. Suvine aeg, mis muud. Aga positiivse poole pealt -  ma sain ujumas ära käidud, meres! Ma poleks seda iial arvanud, kogu eelmise suve oli meri liiga külm, et ma sinna sisse läinud oleks ja nüüd käisin ujumas enne jaanipäeva, mis on ikka eriline rekord. Algul ma muidugi mõtlesin, et niikuinii ei lähe, olgu see roheline lipp või mitte, niikuinii on külm, aga oli suisa nii soe, et peale vee nabani jõudmist, mis enamasti on kriitiline punkt, ei tundnud ma midagi õudset. Veetemperatuuri ei näidatud, aga mu arust pidi see vähemalt +20 olema, sest +19 on käidav, kuid tuntavalt külm ja nõuab eneseületust. Selle nimel võib vist seda kõriturset ka kannatada. Ükspäev oli suvi!

Lõpetuseks pilt suvesangarist, kes, hambad laiali, mul siin kõrval põõnab (panin jah meelega ebafotogeenilise pildi tast üles, paras!):

Blogiloos!

Hundi ulg kommenteeris eile tabavalt, et ma olen küll hilise arenguga, aga üldiselt ikka õigel rajal ning see pani mul peas pirni põlema - miks mitte? Aga tõepoolest, miks mitte? Ehk siis - on aeg üheks tõeliselt ahvatlevaks blogiloosiks!

Ei loosi välja üldse mingit oma vana manti, vaid absoluutselt uut kraami, sildidki täitsa küljes. Mulle toodi täna nimelt pakk! Headele blogijatele ju ikka tuuakse, mis seal imestada?! Noh, mulle tõi paki küll mu ema, aga ikkagi...

Mu vanemate maja on nimelt ammendamatu varasalv igasugu nõuka-ajal kokkukraabitud ning ära unustatud varanduse suhtes. Seekord oli ema samuti kilekotitäie moekaid hilpe kokku pannud, et ma lastega ikka trendikas olla võiksin, enamus oli selline meh-väärtusega kraam, aga koti põhjast tuli välja kolm paari tutikaid pantaloonesid:

Need kollased on eriti moodsad ja kõrge värvliga, sellisest mõnusast sügelemaajavast kunstmaterjalist. Teised kaks on aus Marati toodang, sildid puha küljes:

Ühe peal paistab küll pettus olevat, nimelt paberist silt väidab 100% puuvilla, pükste küljes olev aga hindab materjali sünteetikaks. Mu meelest on märkimisväärne see, et sildil on kiri "püksikud" - sõna, mille mu ema väitis jäleda uudissõna olevat. Jäle on see sõna küll, aga ju siis mitte nii uudne:

Mul on millegipärast tunne, et ma väga ei julge neid oma eelteismelisele jalga anda (mulle on need väikesed, mingi laste number, ilmselt ootasid mind, aga jäid hiljaks)...ERM neid vist kah ei soovi.

Huvitav, et ma olen alles viimastel aastatel aru saanud, et teistel inimestel ei vedelegi säärast kraami lademetes kodus kapis. Retrosipukaid ja jakikesi ma isegi kasutasin, kuid nende materjal oli enamasti siiski talumatu ja kinnised (trukkide asemel igasugu nöörid - praegu ju keelatud, huvitav palju lapsi tegelikult nende nahka läks?) tänapäevase mugavusega harjunule tüütud.

Teisest ooperist - ema andis mulle oma keskkoolilõpetamise kleidi - imeline siidi moodi materjal (äkki oligi siid, ma tõesti ei oska vahet teha), kohutavalt vaevaline nikerdustega õmblustöö (miljon nööbikest ja aasa). Praegusel ajal maksaks see kleit ilmselt sadu eurosid. Ehk siis - tehti palju halba, aga tehti ka väga palju head.

Tootepostitus

Ostsin siin paar kuud tagasi endale suveks uue käekoti, sest Hong Kongist tellitud Guessi koopia nägi pärast pikaaegset kandmist juba väga räbaldunud välja. Uskuge mind, mul oli äge Guessi kott, mitte selline, nagu meil poodides müüakse, mul oli nimelt säärane, millist Guess ise iialgi tootnud pole.

Igatahes laikisin uue koti müüjafirmat ka ning eile jagas see ettevõte mulle linki ühe kohaliku populaarseima blogija Palja Porgandi postitusele, kus ta neid kotte reklaamib. No ja Saagim käis ka nende kotiga ringi ju. Ehk siis tuleb välja, et ma olen kogemata trendika eseme otsa komistanud! Siin minu arusaam tootefotost (pildil on muuseas ka sisustusfopaaks tunnistatud kass kott-tool, aga katsuge see kuidagi ära kannatada, mulle ta meeldib):

Ega ma kotti mandist tühjaks ei viitsinud teha pildistamise ajaks või kuidagi sättida, et ta kahtlaselt lopergune ei tunduks, seega panen ikka korraliku foto ka, et mõni ei mõtleks, et mu kott ongi selline põrsas:

Muidu tore kott, kerge ja pestav, aga tal on üks suur viga ka, nimelt puuduvad tal sisetaskud, seega kui ma varem lihtsalt ei leidnud oma kotist telefoni üles, siis nüüd ma enam isegi ei ürita seda leida.

Ehk siis ma ise oma kondiste kätega teenitud raha eest ostsin selle koti, täishinnaga ja puha, ei reklaami siin midagi, ei maini ühtki nime ega aadressi, kes soovib, see proovib, lihtsalt eputan. Absoluutselt ebaprofessionaalne! Mind hakkas kohe täitsa huvitama, kuidas teeks üks õige blogija (meile kõigile on ju selgeks tehtud, et õige blogija on ainult see, kes saab möla eest manti ega pea tööl käima või vähemalt püüdleb selle seisu poole). No võtame või selle postituse alguses mainitud staarblogija - tema väidetavalt nägi seda kotti kuskil salongis + Anu käevangus ning hüppas sinna poodi sisse ning voila! ongi professionaalsete fotodega sisuturundus olemas. Ta otsesõnu koti omandamist ei maini, aga jääks justkui mulje, et ühe koti sai ta endalegi, kas ostis või mitte, see jääb saladuseks. Aga mis jääb selle poodi sisse astumise ja blogipostituse vahele, seda me ju ei näe. Ilmselt see ongi see blogijate raske töö, millest räägitakse. Kas tõesti pead minema kuhugi poodi, väitma, et oled ilmatukuulus blogija see-ja-see, kaenla all kaustad blogistatistikaga (ok-ok, tänapäeval näitad nutikast ette) ning tehingut pakkuma? Väiksemad blogijad tavaliselt mainivad, et see firma saatis mulle paki, proovin nüüd siin ära jne, aga see pole kellegi stiilne sisuturundus ju! Teisalt mulle meeldivad need pakikesteproovijad kuidagi rohkem kui professionaalsed sisuturundajad, kelle puhul on tunne, et oled ostnud järjekordse naisteajakirja, milles on 75% reklaami ja sirvid seda.

Mis ma selle postitusega öelda tahtsin? Ah, ostke asju, asjad teevad õnnelikuks!

Linnalapse suvi

Äärepealt oleksin palunud Minil vanaema eest tõde varjata, aga tal läks õnneks meelest ära rääkida, kuidas ta sõbrannaga orienteerumas käis. Vihjeorienteerumine oli meil siin linnas, väidetavalt kõigile jõukohane, aga kui Mini helistas ja küsis mult "kuju Tartus, valmis aastal 1977", siis imestasin küll, kes ometi guugeldamata kõigi Tartu kujude valmimisaega teab? Õnneks oli ta nii kaval, et pildistas enamiku vihjeid üles ja nii sain teada, et tal lihtsalt funktsionaalne lugemisoskus veidi lonkab (loomulikult, tal ei peagi see täie võimsusega töötama veel) ning tegelikult oli tekstis vihjeid veel, selle konkreetse paiga kohta näiteks pikem jutt linna rahvaarvust. Teine keeruline koht oli tema jaoks see, kui mainiti parki, kus aastaringselt avalikult alkoholi pruukida lubatakse - ühelgi täiskasvanul selle vihjega ilmselt probleemi ei tekiks. Toime nad aga tulid ja raja läbisid, ma olin tõsiselt uhke, sest nad tegid iseseisvalt päris palju nutikaid otsuseid ning õppisid sealjuures nii mõndagi.

Miks siis vanaema eest seda varjama peaks? Sest "väikesed tüdrukud ei tohiks üksipäini ringi kõndida!" (väikesed poisid ilmselt võiksid, vähemalt mina tõlgendasin seda lapsepõlves nõnda). Hetkeolukord on aga see, et me elame peaaegu kesklinnas niikuinii, lastel on koolivaheaeg ning meil puhkust veel pole. Mida see väike tüdruk siin toas või hoovis väikese mänguväljaku peal päevast päeva teeb? Ma ei viska talle kümnekat pihku ega ütle, et mine hängi Kaupsis või midagi, aga linnas korraldatavatele üritustele olen teda siiski lubanud. Vajadusel saab meie juurest kontorist läbi tulla ning enamasti kutsub ta ka mõne (samamoodi hoolimatust perest pärit) sõbranna kaasa. Hiljuti olid just lastekaitsepäeva üritused (sai meisterdada, Getter Jaanit kuulata ning osaleda rekordilise võileiva tegemises, kus sai muuhulgas diplomi ja kõhu täis, Mini tõi meile kontorisse ikka ka) ning linnalooduse festival (mille käigus see orienteerumine ja veel harivaid ettevõtmisi).  Mulle tundub oma piiratuses, et sellest kõigest on lapse arengule mingi kasu ka, ehk isegi veidi rohkem kasu, kui karmist käsust toas püsida ja kodune raamatukogu läbi töötada (ta teeb seda muuhulgas ka ja siiani vabatahtlikult).

Ja veel kiuslikult - mida ma siis tegema peaks? Töölt ära tulema kolmeks kuuks? Minul jah oli kodune vanaema, aga millegipärast minu laste (minupoolne) vanaema koduseks ei kipu ja ma ei süüdista teda selles, kuid siis võiks ka näha minu olukorra kerget keerukust.  L. on väiksest kohast ja tema oli muidugi hommikust õhtuni õues (veekogu ja mets kõrval, need ju kah ohtlikud), kuid nüüd ta ikka imestab, kui väike Mini kogu selle linna taustal üksinda kõndides tundub. Eks me oleme arutanud ju ka, et kuidas sulle tundub, kas võiks? Me kumbki ei tea, mõlema jaoks uus olukord, aga teised võimalused tunduvad veel kehvemad - sundida laps koju või määrida ta vanavanematele pähe, kes just entusiasmist ei huilga (L.-i ema on kodune).  Võib-olla on see ainult minu probleem, sest ainsa lapsena olin ma tõesti pideva valve all, aga praegusel ajal jääb mulje, et meil on lademetes lapsi, kes omal jalal üldse ei käi, keda igapäevaselt maja eest kooli ette ja trenni sõidutatakse - mida nemad suvel teevad? Laagrid ei lähe arvesse, sest nädal on ikka üliharv ja ülipikk laager, mida tänapäeval välja pakutakse, ilmselt seetõttu, et pikematest ei käiks vanemate finantsvõimekus lihtsalt üle, ka nädalased laagrid on nii 200 ringi.

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid

Tegelikult oli üks naine seltskonnas veel, aga kuna ma ei tea, kas ta soovib haneks nimetatud saada, siis salgan ma ta lihtsalt maha. Pealinna jõudsime pühapäeval juba kella kolmest ning parkisime auto Kumu tasuta parklasse. Sain end targana tunda, sest ilmselgelt on pealinn mulle omal ajal nõnda muljet avaldanud, et enam-vähem orienteeruda ma seal mõistan. Ülejäänutele valmistas raskusi isegi mere kaudse suuna kätte näitamine, rääkimata mingitest linnaosade nimedest või tänavatest. Seega parkimiskoha valisin mina, alguses küll kõlas kriitikanoote, et äkki ikka kusagil lähemal on ka, aga pärast kontserti me nägime neid õnnelikke lähemale parkinuid  - kui ikka jalakäijad massiga peale lendavad, ei pääse sa autoga kuhugi. Keegi kavalpea oli veel takso kuhugi Kadriorgu võsa äärde tellinud, see siis seisis seal inimvoolus, taksomeeter tiksumas, klient väga rõõmsa näoga just polnud.

Kogu tee oli näidanud temperatuuri +23, istusin maikas ja mõtlesin, kas üldse nahktagi kaasa tarima hakata, pintsak oli niigi olemas. Tallinnas autost välja astudes tervitas aga võigas tuul ning vihmapilvgi asutas end laiali kallama, tundus, et pintsakust ja tagist on selgelt liiga vähe abi.

Tegelikult oli ülejäänud seltskond juba varem kohal ning kellegi tuttav oli meile "mingis baaris" laua broneerinud. Kohale jõudes tuli välja, et tegemist oli ühe Eesti toidukohtade paremikku kuuluva Nop-iga. Laud oli broneeritud sisse, kus oli kohutavalt umbne ja palav, me jõudsime esimestena kohale ning otsustasime ebaviisakalt hoopis õue istuma asuda. Selleks ajaks kui broneerijad ise kohale jõudsid oli küll juba seenekat tulema hakanud, aga meil puu all üsna õdus olemine, neil aga oli külm ja niimoodi me seltskond kaheks jaguneski. Minu toit oli küll väga hea, teised loomulikult said ilkuda kõiksugu L, G, V märkide üle menüüs, erilist elevust tekitas "lilla vege väekauss" (no vihjena toiduainete värvusele siiski, mitte kellegi orientatsioonile), aga süüa sündis kõigil. Ok, üks tüüp, kes avalikult Mäki Big & Tastyst unistas, tellis küll kalleima prae ja jättis kõik peale liha järele, aga ta ongi selline pirtsakas poiss. Vihmasadu läks vahepeal päris tugevaks, samal ajal helistas ema ja teatas, et neil +25 ja kas lapsed ikka võivad ilma kreemita õues viibida. Nojah, lai Eestimaa.

Kuskil kuue paiku tuli päike taas välja ja asutasime end lauluväljaku poole teele. Pea kogu õhtu needsin ennast, et päikeseprillid autosse jätsin. Winny Puhhi vaatasime ära, seejärel läksin L.-le lauluväljakut tutvustama, sest tema nimelt pole elu sees selle ligidalegi sattunud. Jaa, leidub selliseid inimesi! Mustasch mulle eriti peale ei lähe ka. Tagasi tulime veidi enne üheksat, sest mulle jäi alguses kõrva, et Rammstein tulebki kell üheksa lavale, selgus, et pool tundi hiljem siiski.

Mis muljed siis? No kohe kui me sinna poole põndaku peale istume jäime, tekkis mul kahtlus, et see pole kõige parem valik. Fännipileteid meil polnud, aga no äkki ikka natukene ettepoole võiks minna? L. tegi paar "pistab Till kaenlas punuma" nalja kah, seega ma ei hakanud talle lootust andma, et nii lähebki. Või noh, olin viisakas, sest kellelgi teisel ei paistnud olevat tahtmist ettepoole pürgida. Ma olen kaks korda Metallica puhul seal taga passimist kirunud (toona vist polnud muidugi fännitsooni ka olemas), eks nüüd kirun siis kolmandat korda. Kuigi ilmselt minu pikkuse juures on see põndak parim koht, kuna ühtlase maa pealt ei näeks ma midagi. Igatahes lavale ma pmst ei näinud, visuaali pakkus ekraanipilt. Kontsert oli oodatult võimas ja ootamatult siivas, isegi need, kes varem Rammsteini näinud ei olnud, küsisid, et kuhu siis spermakahur jäi? No eks iga lõbu saab kord otsa. Jõudsin juba kiita, et sülelapsi ega koduloomi silma ei hakanud, aga siis vaatasin Postimehest ürituse galeriid... (10 punkti Postimehele Rammsteini nime valesti kirjutamise eest ning fotode eest, kus kujutati peamiselt "kilekotiga tädi aia taga" ja muid asjasse mittepuutuvaid igavalt riides tavainimesi). Meie ümber muidugi peaasjalikult sellised "tavainimesed" olidki, ilusamad ja ägedamalt riides tüübid ometi nii taga ei konutaks. Lugude valikust üllatas mind ehk kõige rohkem "Halleluja", mida ju ühelgi põhiplaadil pole, ainult "haruldaste lugude" kogumikul (Ok, "Stripped" samuti, kuid seda kui tuntud kaverit on nad Eestis ka varem mänginud). Kuskil ja kunagi on Rammstein laivis teinud ka Ramones´i "Pet Sematary" kaveri, aga selle ettemängimine muidugi väga loogiline poleks, mul endal selle looga lihtsalt "teatavad mälestused". Ega tänapäeval kedagi enam millegagi šokeeri, aga enda pommivööga laval "õhkulaskmine" kuulub küll ilmselt selliste "piiri peal" naljade nimistusse, stoilisi eestlasi see ilmselt väga ei morjendanud siiski. Muud trikid kuulusid üldiselt klassikasse - põlev süda, tulepuhumine, inglitiivad, Flake'i küpsetamine, tuldpurskavad kitarrid. L. arvas, et verine pea oli tööõnnetus, aga no mis sa naiivitarist tahad! Ütleme nii, et heli oli Saku Suurhallist parem, visuaal minu jaoks (mu enda süül muidugi) halvem. Rahvast oli natuke liiga palju, samas osa järjekordi tekkis lihtsalt teadmatusest a la tagumised vetsud olid kogu aeg vabad, toidusabades pidi lihtsalt pakkujaid valima, friikaid pakuti nii pooletunnise kui ka pooleminutise ooteajaga. Õllesabadega oli tõesti nutune jah, aga kes keelas viina eelmisel nädalal maasse kaevata, nagu Kojamees kunagi soovitas? :)

Linnast välja saime rekordiliselt kell 23.30, arvestasin kõvasti hiljem, tee oli ok, mõnel pool küll udu, aga see-eest ka imeline hiiglaslik täiskuu, kohati otse ees! Oma voodisse pugesin täpselt kell 2 (tegime vahepeal Kükital pissipeatuse, noh), magama sain millalgi hiljem, sest kõigepealt otsustas aju, et tema nüüd skanneerib kõik need nähtud inimnäod endale sisse ja teeb seda aja kokkuhoiu huvides veel enne kui ma unemaale jõuan (täiega käis silme eest erinevate võõraste nägude virr-varr läbi) ning kass arvas, et nii see küll ei lähe, et kooserdavad pool päeva kuskil ringi ja siis tulevad koju ning poevad põhku - tema tahab nüüd kõvahäälselt meile oma päevast jutustada! (Tagantjärele tuli välja, et jututeemat tal jagus - nimelt oli peale palavust siiakanti kole äikesetorm sattunud, ainult mingi ime läbi ei ujutanud meil tube üle, sest aken jäi lahti.)

Pilti kah, mina võitlemas päikesega, kõrval lamab võõras mees:

Louise O'Neill. Igavesti vaid sinu.

Sellest raamatust on raske kirjutada, sest see on üks äärmiselt ebameeldiv raamat. Lugeda on teda lihtne, ta haarab su endasse, aga sa loed seda umbes nii, et "ma tegelikult ei taha seda rohkem lugeda". See on düstoopia, ulme, kuid samas on selle juured niivõrd meie ümber ka praegu, et hakkab halb.

Raamatut on kritiseeritud kui Margaret Atwoodi The Handmaid's Tale´i kaksikut, Atwoodi loost on nüüdseks ka seriaal tehtud. Seriaalivaataja ma ei ole ja esimene kohtumine Atwoodiga ("Süda vaikib viimasena") osutus mu jaoks suureks pettumuseks, seega on mul O'Neill'i raamatu väidetava kaksikõega kokkupuude olemata. Niipalju kui ma kuulnud olen, siis sisu osas kokkupuutepunkte leidub. 

Niisiis, planeet on saastunud, tüdruklooteid enam ei sünni, neid disainitakse laborites. Kogu olemaolev maailm on jagatud tsoonideks kuplite all, mis neid hävinenud pärismaailmast eraldab. Valitseb keegi Algisa, kelle loodud geniaalne süsteem aretab tütarlapsi spetsiaalsetes koolides, kus neist vastavalt eeldustele saavad kas kaaslased, kes sünnitavad oma meestele (kes nad välja valivad) poegi, konkubiinideks või siis siivsateks, kes tulevasi neiusid koolitama hakkavad. Süsteemi sobimatud lähevad ümbertöötlemisele.

Raamatu sisu keskendubki koolile ning tüdrukute omavahelistele suhetele. Seda on nimetatud "Mean Girls"-i koopiaks (mida ma taaskord näinud pole), kuid mulle avaldas küll muljet see, kui hästi autor tunneb inimpsühholoogiat. Tegelased on küll eemaletõukavad, kuid vägagi reaalsed, täpselt sellised nagu seesugustes tingimustes üles kasvanud noored inimesed oleksidki. Need tingimused ei ole midagi utoopilist - kõige keskmes on väline veetlus, üksteise ületrumpamine, tunded on mahasurutud ning kõik on avalik. Selliseid "kestasid" jalutab juba praegugi märkimisväärne kogus ringi. 

Tüdrukute elu ainus mõte on olla populaarne koolis ning hiljem saada vastavalt sellele endale vääriline mees. Ei kõla siinkohal nagu eriti ulmekas ju? Raamatu parimad kohad ongi mu meelest mõrud pilked praeguse ühiskonna pihta - näiteks "Lobajuttude" telesaade, kus arutletakse selle üle, kuidas rinnaga mitte toitvad naised on halvad emad ("Niimoodi poleks vast vaja öelda, /.../Aga ma pean tunnistama, et mul on neist poegadest kahju.") Raamat nõretab naiselikust õelutsemisest, mis on suhkruvatti peidetud. Loo peategelane on oma rollis tülgastav, kuid ometi mõistetav, selle jubeda suhkruvatimaailma kõigile reeglitele alluv, kuid siiski oma inimlikkuses haavatav tüdruk, kes otsib mõistmist ja heakskiitu sealt, kus seda ei ole. Autor näitab selgelt, et seesuguses maailmas jääb ellu ainult see, kes oma inimlikkuse täielikult hülgab ning muutubki kõige täiega selleks, "kelleks ta on disainitud". Loo antikangelanna ütleb: "Ja ära hakka isegi mõtlema sellest, et ma olen igavene mõrd./.../See ei ole minu süü. Ma teen lihtsalt seda, milleks meid on koolitatud. Sellised me olemegi/.../ Sellisteks meid disainitigi." Meenuvad J.M.K.E laulusõnad "Ja kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena." 

Põhjendusena, miks selline ühiskonnakord loodud sai, põhjendab Algisa ellujäämist. Me jäime ellu, inimkond ei surnud välja nagu ennustati, selle nimel pole ükski ohver liiga suur. Raamat lõpeb mu meelest siiski tõdemusega, et mõnikord on surm reaalsusest etem. Karm raamat, ühesõnaga. 
O'Neill'i raamatute juures on raske see, et ta ei ilusta, pole mingeid õnnelikke lõppe, sa ei taha, et ta tegelased käituksid nii, nagu nad käituvad, kuid sisimas tead, et just täpselt niimoodi need inimesed päriselus käituksidki.

Autori eelmisest raamatust kirjutasin siin. "Igavesti vaid sinu" on tegelikult tema debüütteos, kuid ilmus eestikeelsena hiljem. Autor esines hiljuti ka Tallinnas toimunud kirjandusfestivalil Head Read, vestlust temaga kanti paar päeva tagasi ka ETV2-s üle ning järele saab seda vaadata siit. Ma ise ei ole vestluse algusosa näinud, aga ülejäänu keskendus pigem raamatule "Sai mis tahtis".

Elu õied

Istusin kohvikus ja kuulsin selja tagant tahtmatult vestlust pealt. Vestlesid üks imikuga naine ja teine (vist) varsti emaks saav naine. Jutt käis koduloomadest.
Vist natuke rase: "Ma kardan, et äkki kass muutub tigedaks beebi peale!"
Imikuga: "No siis tuleb kassist loobuda lihtsalt!"
Vist natuke rase: "Oi, ma ei suudaks, õudne!"
Imikuga: "Kullake, kui sa juba lapse saad, siis suudad kõigest muust loobuda!"

Viimane kuuldud lause oli ausõna täpselt selline. Ma olin juba natuke siidrit joonud ja keerasin oma kõige hullema tapjapilgu selle emaduse etaloni poole, aga õnnetuseks ta vaatas sel hetkel mujale ja teist korda ma enam ei viitsinud.

Esiteks, mitte keegi ei saa mitte kellelegi ette öelda, kuidas ta elu olema hakkab "kui ta ükskord lapse saab".
Teiseks, sa ütled oma sõbrannale patroniseerival toonil "kullake", nagu päriselt?!
Kolmandaks, üliäge on olla sellise ema laps, kes sinu nimel "kõik" ohverdab, raudselt teab selline hiljem sulle kõik ohvriannid kronoloogilises järjekorras ka ette lugeda, et sa ikka tänulik olla oskaksid.
Neljandaks, mida õpetab lapsele see, et teisest elusolendist lihtsalt loobutakse? Tõelist armastust ja hoolivust?

Miks ma üldse keset päeva kohvikus siidrit jõin, põhjuseks see, et Mini lõpetas ja edukalt. Aasisin siis, et noh, topime kah su pildi koos kiituskirjaga Facebook´i või, võrdleme, kellel ikka kõige tublim laps kasvatatud on*? Mini tegi oksendamisele viitavat grimassi. Ega ma ka aru ei saa, miks mina seda tegema peaks. Ma saaks aru, kui laps ise ära teenitud kiitusega uhkustaks, aga miks peaks mina end võõraste sulgedega ehtima? Ei õppinud ju mina, ei õpetanud ka, juhuslik geenivalik ja soodsad keskkonnatingimused põhjustasid selle, et inimene osutus mingis etapis teatud normide järgi edukamaks kui teised. Mu vanemad arvasid muuseas sama, kunagi põhjustasid nad ebamugava viivituse kui kumbki üritas teist sundida järele minema kiituskirjale "tubli lapse kasvatamise eest", mida ootamatult mingil kooliüritusel jagati. Hiljem väitsid, et kasvatanud nad mind küll pole, eeskuju ja tingimuste loomine ehk, aga kasvatuseks seda nimetada oleks ikka liig. Pigem on lapsega vedanud, minu arust. No näiteks küsis Mini hiljuti sõbrannalt, mida ta sünnipäevakingiks soovib ja too vastas, et "vahet pole, peaasi, et mitte mingit raamatut!" Ma mõtlesin, et tänu taevale, minu oma selline pole, aga et need teised enda oma halvasti kasvatanud oleks, see küll pähe ei tulnud.

* Ma saan aru, et ollakse uhked oma lapse üle. Jah, loomulikult, kiida last, osta/küpseta talle kooki vms, aga miks seda niimoodi avalikult kuulutama peab? Lihtsalt niimoodi on tänapäeval kombeks, osa rahvast riputabki kõik enda elust teistele vaatamiseks üles. (Mis see blogimine teistmoodi on? Mu meelest on, FB infovoog jookseb kõigile ette, blogi lugemiseks peab spetsiaalselt vaeva nägema, üldiselt loevad kellegi blogi need, kes sellest huvitatud on.)

Sületants

Käisime nädalavahetusel ka ühel juubelil, L.-i kursavend sai 40. Eraldi teema on muidugi see, kuidas juhtus, et ümberringi hakkavad inimesed 40 saama! Alguses tuli juttu sellest, kuidas "alles hiljuti" sai samale mehele sünnipäevaks elus siga kingitud, siis aga meenus, et seal oli küljel rallinumber 30, ehk siis sünnipäev ise toimus ilmselt ikka 10 aastat tagasi, mitte "alles hiljuti". Seejärel meenus asjaosalistele, et ühele kursusele satuti täpselt...20 aastat tagasi! Seejärel avastati muidugi, et sellest ajast saati pole "s***agi muutunud", aga kuhu need 20 aastat ikkagi jäid? See on jõle pikk aeg ju tegelikult - 0st 20ni on justkui oluliselt pikem tee minna kui 20st 40ni!

Sünnipäev oli tore ja meeleolukas, kirjutada tahtsin aga sellest, et kohale oli kutsutud ka sületantsija. Ma polnud varem ühtki näinud, seega oli huvitav. Hirm, et kohale tuleb keegi lodeva ihuga, lubivalge ja kohmakas tädi, õnneks tõeks ei osutunud. Esituse salvestamine keelati rangelt ära, aga see oli mu hinnangul täitsa tasemel, midagi koledat või naeruväärset polnud. Ilmselt inimene teeb seda oma põhitöö kõrvalt, ei taha rambivalgusse sattuda. Aga feminism? On see siis kole naisterahva objektistamine ja ära kasutamine? Ma ei tea, pigem kasutati ära vaest sünnipäevalast, kes oma üllatavat olukorda kogu rahva ees "nautima" pidi. Esineja ei paistnud tööle sunnitud olema, tundus, et tema jaoks on see lihtsalt etendus ja hea võimalus oma ilusat välimust demonstreerida. Paljaid rindu saab tänapäeval igal pool näha, midagi šokeerivat selles polnud. Kuidas sünnipäevalapse naine seda lubas? Teda nimelt tunnustati selle lubamise pärast ja ka ta ise jälgis etendust pealt. Ma ei tea, mu meelest üsna silmakirjalik imestada sellise asja üle. Etendus ju ikkagi, mitte mingi avalik petmine. Pealegi on ta ise piisavalt kena naine, et end mitte ohustatuna tunda. Siit kiuslik küsimus - oleks sünnipäevalapse elukaaslane üks vormist väljas "parim enne" ületanud naisterahvas olnud (milline kena hinnang..), kuidas oleks üks skaala teises otsas asuva naisterahvaga "võimlemine" mõjunud? Kas siis oleks kohatu olnud? Või sõltub ikka asi konkreetse inimese enesekindlusest? Aga kõrvaltvaatajate arvamus, kuidas see siis oleks olnud? Et justkui otsene solvang näkku?

Praegusel juhul arutasid minu ümber istunud mehed hoopis selle üle, palju sihukese etendusega teenib...Mina jälle mõtlesin, kas ma suudaks sellist "tööd" teha. No ilmselgelt ma oma treenimata valge ihu ja loomupärase kohmakusega seda tegema ei hakkaks, aga nii, hüpoteetiliselt. Võõraste inimeste puudutamine...iuuuu! Ma arvan, et kindlasti saab oma kliente ka valida, aga iial ei tea ju, mis üllatuse keegi valmistab. Kukub käperdama, omab ebapiisavat hügieeni, osutub kunagiseks tuttavaks. Põhimõtteliselt täieliku turvalisuse tagamiseks peaks teadma lisaks sellele, kellele tantsu tehakse, ka kõigi peokülaliste taustu (no ei taha ju, et kellegi ämm osutub su endiseks matemaatikaõpetajaks...) ja kombeid. Küsisin L.-i käest, et tahad ka säärast üllatust juubeliks? Ta eitas seda kategooriliselt, ilmselt seetõttu, et ei tahaks sel kombel tähelepanu keskpunkti sattuda. Või noh, ilmselgelt ei tahaks ta üldse sellist suurt pidugi, rääkimata etteastetest, milles ta osaline peaks olema.

Tagantjärele mõtlen, et me oleme ikka jube silmakirjalikud. Kihistasime algul ukse taga, et äkki lähme tagasi ja istume kahekesi kodus küünla ümber, siin on nii palju võõrast rahvast, raudselt tulevad seltskonnamängud ka, siis me poeme kohe kindlasti laua alla. Lõpuks võtsime muidugi mängudest osa ja pidasime vapralt lõpuni vastu, isegi lõbus oli, kuigi me enamuse ajast omavahel suhtlesime ja sõime. Seda enam imestan ma inimeste üle, kes suudavad koos elada inimesega, kellega neil koos väljas käia on igav ja kellega millestki rääkida ei ole. Raudselt hullem väljakutse kui sületants.

Ütle, kui abi vaja, ma senikaua magan

Feministeerium jagas linki ühele väga huvitavale ja mõtlemapanevale koomiksile. See on tegelikult väga lihtne lugemine, aga püüan siiski mõned peamised mõtted ka siia ümber panna.

Sageli on teemaks see, et üks pool perest rabeleb end hulluks mingi kodutöö juures ning teine küsib hämmeldunult: "Miks sa ei öelnud, et abi vajad?" Tundub hästi lihtne retsept - küsi abi! Koomiks aga ütleb, et niimoodi öeldes annab ütleja märku, et teine on majapidamistööde juht ja koordineerija, tema aga lihtne käsutäitja. Teadagi, koordineerimine on keerukas töö, enamasti nii keerukas, et palgatöö puhul teebki seda üks inimene, kes selle tõttu ülesannetes endis minimaalselt, kui üldse, osaleb. Seda kohustust kõike teada ja koordineerida nimetatakse koomiksis "vaimseks koormaks". A la, sa võid abi küsida ühes töö aspektis, kuid tegelik vastutus lasub ainult sinul, sest sina oled nö "manager" ja pead teadma tausta, millal mida jms. No näiteks võid paluda abi, et keegi viiks lapse arstile, aga seda, et teda sinna üldse viia tuleks, mis talle kaasa anda, mida arstilt küsida jms tead ainult sina. Kui ühel poolel on kindel ülesanne, mida täita ja muu üle ta pead ei vaeva, siis see koordineerija peab peas läbi ketrama kogu protsessi, et jumala eest miskit ära ei ununeks jms. Koduses elus on neid projekte päris palju ja selle kõige haldamine, meeles pidamine, on paras peavalu. Ajalooliselt on kujunenud välja, et enamasti just naised on kodused "managerid" (tänapäeval aga lisaks sellele, et paljud neist peavad olukordade juhtimisega ka töö juures tegelema) ning mehed heal juhul käsutäitjad, leidub ju neidki, kes oma nina "naise vastutusalale" üldse ei topi. Jah, loomulikult on palju naisi, kes väidavad, et nii ongi hea, mees ei sega, pärast pean tema tehtu niikuinii üle tegema jne. Selleks, et asjad muutuks, on vaja, et mehed mõistaks, kodune elu ei ole ainult "naise vastutusala", näiteks võimalus (mehel) väikelapsega kodus olla peaks seda soodustama. Samuti peaks kompromisse tegema naine - isegi kui asjad pole tehtud nii, nagu sina teeks, ei tohiks meest selle tõttu kodutöödest eemale jätta, ilmselgelt on see pikemas perspektiivis su enda huvides. Laste kasvatamine stereotüübivabas (kodu)keskkonnas muidugi ka.

Hakkasin mõtlema....Teate, kui mõnus ja mugav on sellest "vaimsest koormast" lahti öelda? Süütult küsida, et "miks sa nii närviline oled? Ma oleksin ju võinud aidata, kui sa küsinud oleks?!" Imelik, et nii vähesed naised (kõigi selliste teemapüstituste alusel) selle peale tulnud on või siis pole neil piisavalt paindlikke mehi. Ma ise olen küll sujuvalt suure osa kodutöid mehe õlgadele lükanud, vahel harva tekib see probleem, et "ma ise oleks paremini teinud", aga enamasti pole ma sugugi etem ekspert kui mees (st tunnistan endale julmalt, et naine ei olegi "loomupäraselt" kodustes töödes ja lapsekasvatamises andekam). Mismoodi lükata? No lihtsalt ei tee, annad hiljem järele, oled kõrgema valulävega kui teine. Kui tal siiber saab, küll siis ise tegema hakkab. Töötab edukalt va juhul kui teisel poolel on tõepoolest jubedalt pikk kannatus ja elategi lõpuks näljas ja räpasuses...Ma ei kujuta ette, et üksi oleks võimalik kõige eest vastutada (ma ei saa tõesti aru, kuidas üksikvanemad toime tulevad), no näiteks reisile minnes on meil kindlad vastutusalad kummalgi, et mida kaasa võtta, neisse teistesse kottidesse, mida mees pakib, ma absoluutselt ei süüvi, mul pole aegagi, ma pean keskenduma enda pakitavatele ja isegi siis juhtub enamasti, et miskit jääb ikka maha.

Eks ma vist kergelt vihkan igasugu koordineerimistööd ka. Reisimise puhul tekitab plaani välja mõtlemine mul kohe stressi  - kas lähme paketireisiga või siis lihtsalt sõidame sinna, kuhu rattad viivad ilma igasuguse plaanita, aga igasugune eelnev iseseisev reisiplaani kokkupanek tapab mu juba eos. Et oh kui mugav ja mõnus on kõike Internetis valmis planeerida? Oo ei!

Mingeid asju ma võin planeerida ja teha, aga enamik kodumajapidamises kohustuslikku kraami jääb ikka sinna lahtrisse, et "kodus vanemad tegid", praegu võiks ka nii olla, et keegi teine teeks ja mina siis lihtsalt jälgiks instruktsioone. Õnnelikud (?) on need, kellele mingisugune hoolitsemise, korrastamise ja korraldamise geen on kaasa antud, mulle ei ole.

Ajalooline patriarhaat on meestele kodustest ülesannetest lahti ütlemise palju kergemaks teinud (ma nägin kord noormeest, kes väitis, et puude lõhkumine on naiste töö, tema seda küll ei tee...), ma ei saa aru, miks me, naised, neist eeskuju võtta ei oska? Inimloom on ju oma loomuselt mugav ning laisk, tegutseb alles siis, kui teistmoodi enam ei saa? Või on naine kuidagi loomult korralikum? Naudib kodust rähklemist? Ehk kunagi, kui naisel muud väljundit üldse polnudki loota, võis ta tõesti oma võimu- ja eneseteostusvajaduse koduseid asju korraldades rahuldatud saada, aga tänapäeval? Kuhu need kodutöid tegevad robotid ometi jäävad?

Millegipärast on aga silma jäänud hoopis nö naiste märtriuhkus - viimast kuud rasedana, vanem laps seljas, kündsin üles kapsamaa, mees magas samal ajal võrkkiiges  - vot, olen mina alles tubli naine!

Saladuslik kohtumine

Meil on siin üks täitsa tavaline kõrvalmaja. Korterid ja üks tavapärane asutus sees. Eks seal asutuses käib rohkem rahvast ja ilmselt sellepärast on lisaks fonolukule uksel ka kaamerasilm, ei midagi ebatavalist. Ühel ööl ärkasime alarmi peale üles. Peaaegu nagu autoalarm, aga kõvasti valjema häälega, siis tuli meelde, et ka varem ühel korral on selle maja alarm pröökama pistnud. Kummaline küll, et ühel tavalisel majal säärane alarm, aga no ju siis ikka selle asutuse pärast.

Eile olid lapsed õues, L. niitis muru, mina istusin ilusa ilma puhul toas ja tegin näo, et koristan. Järsku tuli L. üles ja küsis, et "ei tea, mis korteež seal väljas seisab?" Vaatasin siis minagi aknast välja ning tõepoolest - mustad uhked autod, mustades ülikondades tõsise näoga mehed ümber, mikrofonid kõrvas. Põnev-põnev! Autode järgi (mingeid riiklikke tunnusmärke küljes polnud) pakkus L. et krt, president äkki? Seisin just akna juures, kui sellest tavalisest kõrvalmajast väljus kõigepealt keegi sportlikus riietuses meesterahvas, mustad prillid ees ja mikker kõrvas, ning tema järel jooksukostüümis pikk sale naine, kelles tõepoolest Kersti Kaljulaiu ära tundsime. "Sihuke pilbas ongi või?!" osatas L. Ilmselt oli tegu mingi eraviisilise käiguga, ametlikul puhul peaks ju riigivapp jms autol küljes olema. Ei hakanud uurima ka, kas eile meie kandis mingi rahvaspordiüritus oli toimumas.

President suundus sporti tegema ning mulle meenus paari aasta tagune juhtum, kus ma olin peaaegu kindel, et nägin sellest samast uksest väljumas eks-presidendiproua Evelin Ilvest. Mõtlesin toona, et ehk oli lihtsalt sarnane naine või siis käis Evelin lihtsalt kellelgi külas seal. Ilmselt on seal majas aga hoopis nende pesa.

Õhtul tuli korteež tagasi, ronisime siis ikka terve perega aknale, et lapsed ka presidenti näha saaksid (viisakalt kardina tagant piilusime, noh). Spordikott üle õla (näe, ei lasknud teistel oma kompse kanda) tuligi Kersti Kaljulaid ning läks autosse. Lapsed imestasid, et selline tavaline inimene ongi? Aga miks nad teda niimoodi valvama peavad? Tore ikka sellises väikses riigis elada, kus president su kõrvalmajja sattuda võib!