Suvilasse me minna ei saanud, sest vanem generatsioon laiutas ees, nemad käisid paraadil kah, olla igati kohane kogemus olnud - + 11 kraadi sooja, lõdin läbi talvejope ning mingi diviis olevat "Tervist härr...ptüi! proua President!" hüüdnud. Tagantjärele oleks end ilmselt Maakaitsepäevale vedanud, seal näidati, kuidas tankiga autost üle sõideti ja autosid vastu maad puruks visati ning muud kaunist, õnneks head inimesed olid kõike seda meelierutavat filminud, aga meile oli ootamatult broneeritud kohad Vetevana turismitalus Misso külje all Hino järve ääres. (GPS pidada valesti suunama, üks osa seltskonnast sattus selle abil ühe krapsaka vanadaami tallu, kes rõõmsalt teatas, et nad juba kümnes seltskond, kes sinna juhatatakse, aga netist leiab koordinaadid kenasti üles). Kuskil 3 kilomeetrit Läti ja 8 Vene piirist. Peale päris pikka teekonda kitsukesel metsateel leiad end sellisest taluhoovist:
Majakesi on territooriumil veel, esiplaanil on see maja, milles meie ööbisime. Neti väitel on voodikohti kokku 46, nii et päris mitu maja. Voodi eest küsitakse 10 eurot, seega väga soodne, selle raha eest sai ka paadiga sõita, igasugu söögivalmistamisasjad olid ka olemas. Suitsusaun oli eraldi tasu eest, aga me ei hakanud end seekord määrima seal. Enamik maju pidi läbi ajama eemal asuva kuivkäimlaga (siiski korralikuga) ja dušš oli samuti kaugemal, ühes majas oli vesi sees, seal ilmselt oli ka tasu veidi kõrgem (meie ajal oli see broneeritud, seega täpselt ei tea). Olime kaks ööd, jaaniõhtul oli koht rahvast täis, järgmisel olime ainult meie ja üks võõras seltskond, aga isegi jaaniõhtul oli üsna vaikne, olgugi, et peoplats oli otse meie akende all.
Järve peal:
Ilm oli ebaloomulikult ilus, õhtul siiski külm. Mul oli sooja saamiseks kaasas mu kosmonaudikostüüm, aga siis tuli meelde, et kuivkäimla ju...Iseloomustuseks üks lause lõkke äärest:
"Nüüd võiks karu tulla või midagi, selline suur ja must karu!" Üsna ürgmetsane tunne oli tõesti.
Järgmisel päeval otsustasime sõita Lätti
"Miks me siia üles pidime ronima, kui all nii ilus on?!"
Saare keskel asus ka vaatetorn, kust euro eest ümbruskonda kaeda sai:
See käis nii, et Minil hakkas poole torni peal hirm ja L.-l halb, mina pidin Mikroga vapralt tippu põrutama, sest muud võimalust ta mulle ei jätnud. Teda lihtsalt lummab treppidest käimine, sest nii kui ma lõpuks tudisevate põlvedega tippu jõudsin ja korraks istudes hinge tõmmata soovisin, tahtis tema kohe tagasi alla minema hakata - tühja sest vaatest, tähtis on teekond! Jalad olid järgmisel päeval igatahes valusad.
Läti on ses mõttes tore, et nii lähedal, aga samas täitsa teistmoodi. Näiteks on neil jaanide puhul autod tammeokstega kaunistatud. Läti jäätis on jätkuvalt hea ning joogigurmaanidele soovitan kohalikku ebaküdoonia-mee siidrit (must silt, rohekas-kollased ebaküdooniad peal, pilti ei taibanud teha). Kumb sulle rohkem meeldib - küdoonia või ebaküdoonia? Aga tsuuga või ebatsuuga? :)
Tagasiteel peatusime Haanjas Suure-Munamäe jalamil asuvas Suure Muna kohvikus, mis on kõvasti arenenud võrreldes mu eelmise külaskäiguga - kohalik värske toit, talupiim!, äge terrass, huvitav toidu- ja joogivalik, koogid!, hubane mängunurk lastele + mänguväljak ka õues ja meeldiv teenindus.
Üsna teistmoodi jaanipäev sai, polegi ammu seda kusagil "võõrsil" veetnud, ikka oma suvilas või kellegi tuttava juures. Noh, see oli ka uus, et ükski jaanipäev pole enne haige olnud ja mingi ime läbi põles mu näolapp ära, kuigi spf 20 kreem oli peal.
Nüüd võib siis rahus külmaks minna, sest paistab, et ongi nagu ennustati - jaanideni on jahe, seejärel läheb külmaks....