Look what you* made me do!

Sellega on siis nüüd korras, sain lastele ära öeldud, et päkapikke ei ole olemas. Ah et miks ma ometi säänse "aasta ema" väärilise tükiga hakkama sain? Vot selle pärast, et -

Mikro kurdab sel aastal jälle (ma saan aru, et on september, aga ju siis on hooaeg juba alanud), kuidas osadele lastele toob päkapikk enam-vähem uusi iPhone'e, aga tema saab ainult komme ja millegipärast saavad hinnalist manti just need lasteaia kõige hullemad väikesed saadanasigitised. Mis ma ütlen siis - päkapikud ongi ühed igavesed ebaõiglased tüübid? Mis on saanud sellest, et päkapikk piilub ja premeerib kena käitumist, mitte ei jaga kingitusi ette selle jaoks, et ehk väike Cevyn-Brändon siis ei karju oma emale avalikus kohas "värdjas, ma vihkan sind!" (nimi muudetud, aga elust enesest muidu) ja on üldse paar tundi vait ning näpib uut lelu? Ma tean, et mu ema oleks sellises situatsioonis mind hindava pilguga vaadanud ja lausunud pead vangutades, et tegemist on primikate perekonnaga ja loodetavasti ei võta ma seesugustest inimestest eeskuju. Ma muidugi tean ka seda, et selle tulemusena pidasin ma teatud eas just nimelt neid primikate perekondi parimaks kasvukeskkonnaks üldse...

Tõe hambahaldjate kohta avaldasin ma juba eos, seega päkapikkudega ei saanud ka niiväga üllatust tulla. Mu südame rahustuseks teatas Mini, et tema juba teadis seda, ma ise siiani ei olnud kindel. Mikro võttis selle samuti rahulikult teadmiseks ja ma oma tigedas südames isegi loodan, et ta levitab oma teadmisi teistelegi.

Ma päriselt ei saa aru, kust tuleb see totaalne empaatiapuudus või isegi "trumpame nad üle!"-mentaliteet. No, et kui lepitakse kokku jõulukingituseks üks raamat, siis keegi paneb enda võsukesele ikka kaks tükki pakki või ostab 10 eurose kingi asemel 50 eurose. See, kuidas söödetakse enda lapsele teiste laste nähes kommi näost sisse (selle jaoks pidi lasteaed suisa eraldi reegli tegema, sest mõni ei saanud muidu aru) või hõisatakse, et jah, muidugi, homme lähme kohvikusse Mäkki-loomaaeda-lõbustusparki (lasteaias keelati ürituste-teemaparkide-muuseumide käepaeltega käimine).

Eks see ole ajast aega teema olnud, et lastele meeldib kangesti eputada. Üldiselt peaks vanemad selleks olema, et selgitada, miks see tegelikult tore ei ole, aga samas meil on ka palju täiskasvanuid, kes eputamises midagi halba ei näe ja neid tekib aina juurde. Nagu neidki, kes leivad, et lastele mingitegi piiride seadmine on kuritegelik ja lapsevanema kohus ongi täita lapse kõik soovid. Omal ajal keelati mul kategooriliselt ära enda kodusest ainelisest olukorrast rääkimine, eputamise nõmedus ehk ei olekski peatanud, aga kuna olid karmid ajad, siis hirmutati röövimisohuga. Igatahes ühel hetkel ma enam vastu ei pidanud, kui koolis surve liiga suureks läks, ja plartsatasin välja: "aaaga meil on videomakk ja muusikakeskus!" Tulemus oli kesine, sest kuna ma muidu olin selline tagasihoidlik olnud, siis mind lihtsalt ei usutud...Mis tulemust ma lootsin - ikka staatusetõusu teiste silmis, mida muud. Kui sul on asju, on sul kohe ka sõpru ja noh, sõpru mul just lademetes ei olnud. Samas hiljem oli tegelikult natuke nukker vaadata neid, kes omale sõpru ostsid ja keda siis seljataga ikkagi naerdi.


* selguse huvides, "you" all ei mõtle ma lapsi.

Ela mu sõnade, mitte tegude järgi!

Mina, kui osav endast väärmuljete jätja (tuletagem siinkohal meelde seda korda, kui mulle öeldi: "oh, ma vaatasin algul, et jälle mingi l*** istub siin, aga siis märkasin, et hoopis sina oled!") - "kas teie ei sooviks vanematekogu liikmeks saada, teil on alati asjadest arvamus olemas ja oskate ka väljendada seda?" Peaaegu oleksin vastanud, et vaadake, mina olen "suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi"-liiki inimene, aga selle oleks ilmselt saanud pareerida väitega, et nad kõik seal vanematekogus on sellised (ei ole, ma tean, seal on ikka tublid inimesed). Igatahes punastasin üle pika aja kõrvuni (seda ei olnud õnneks väga näha, sest nägu nõretas krohvist - ma olen nimelt ka seda tüüpi inime, kes kasutab viimseni ära kõik talle tasuta kätte juhtunud tootetestrid, isegi kui need absoluutselt ei sobi...) ja piiksatasin, et "a ma´i taha, kohe üldse mitte!"

Õnneks tegi järgnevalt vea suu lahti teha üks meeskodanik, kes muuhulgas kasutas sõna "sooneutraalne" positiivses kontekstis ja kuigi mul jätkus hooletust jälle suud pruukida ning teda toetada, siis otsustati seekord see meeskodanik vanematekogule ohvriks tuua. Tegelikult meeskodaniku mure oli minu hinnangul isegi õige - jõudiski kätte aeg, mil poisid-tüdrukud koolis lahutati ning ühtedele hakati õpetama käsitööd ja kodundust ning teistele kõlava nimega tehnoloogiat. Meeskodanik leidis mu meelest täiesti õigustatult, et üks neist on selline hobiteema, teine aga elus päriselt vajalik asi. Vastulausena leidis enamasti naistest koosnenud kuulajaskond, et aga tüdrukud ise on ometigi rahul - jah, olen nõus ja see on tegelikult õpetaja teene (mina omal ajal küll ei olnud rahul, mis, ma vihkasin käsitööd, aga seal oli suur roll perfektsionistist õpetajal, kes igasuguse asjaarmastajaliku suhtumise eos summutas ja ainult ideaalseid töid kiitis), aga see ei puutu väga asjasse, et naela seina lüüa nad pärast ikkagi ei oska. "No aga te õpetage ise kodus!" hõikas üks sõnakamaid daame. Ma vastasin, et õpetaks, aga ei oska, mindki õpetati kõigest kuduma. Noh, sinna see jäi ja ilmselt jääbki.

Kui minna kohe päris feministlikuks kätte, siis kas tegelikult see "oh, ega tüdrukuid endid huvitavadki rohkem pehmed teemad!" ei maksa hilisemas elus kurjalt kätte? Unustades siinkohal ära, et ma ei oska kududa-heegeldada-pilutada ka, siis eluks vajalike remonditöödega mina küll hakkama ei saa. Ma pole elus lambipirnigi pidanud vahetama. Selge, et ma absoluutselt sõltun meesterahvastest, sest see on mulle iseenesestmõistetav olnud. Ju kõik mehed oskavad, ju nad sündisid nende teadmistega. Hale ja abitu mutt. Hea, et ma elus pole kokku sattunud ühegi lumehelbekesega (vaataksime kahekesi läbipõlenud pirni ja nutaksime käsikäes, sest kumbki ei teaks, mida nüüd teha?) või siis kurja traditsionalistiga, kes leiab, et vastutasuks pirni vahetamise eest peaks minu roll olema umbes selline:"Ideaalne naine on nagu tarakan, teda näed ainult kas öösel või köögis" (laenasin selle lause siit, ausalt, pole ammu nii head kildu lugenud, kas see teeb ka minust Onu Heino?).

Selleks, et enda järeltulijaid vastassoost sõltumatuks muuta (see eesmärgina on raudselt juba saadanast niigi) peaks ilmselt ise kodus asju parandama hakkama (mitte, noh, sõna-sõnalt, seda ma endiselt ei oska, ikka suuri sõnu oskan ainult teha...). Tegelikult ju lapsi huvitab nii söögitegemine kui see, kuidas asjad töötavad? Mind näiteks enam eriti ei huvita, ma tahan, et asjad lihtsalt töötaksid ja et vandumine nad uuesti tööle paneks, kui ei tööta, aga ma olen vist nukker erijuhtum.

Inimene on imelik

Ma, ausalt, hoidun enamasti Postimeest lugemast, aga see viimane kõmuline kontratseptiivide vastane arvamuslugu hakkas mulle silma Postimehe Tartu osast, mida ma kohalike uudistega kursis olemiseks ikka vaatan. Iseenesest on hea näitaja, et ka niivõrd peavoolust erinevad arusaamad meedias kajastust leiavad, ikkagi demokraatia, kedagi ei suukorvistata, kuid ma hästi ei usu, et toimetajad ise asjale läbi huumoriprisma ei vaadanud. See selleks, seegi oleks okei, kui oma suhtumine endale jätta, aga miskipärast tuli sama päeva õhtul (kuigi jah Elu24-st, kus miskit niikuinii oodata ei ole, aga mulle kuvas seda uudist taas Tartu Postimees) uudis, mille sisuks olid Twitterisäutsud eelnimetet artikli kohta. Klikimagnet missugune - kõigepealt kirgi küttev artikkel, seejärel naerame sama asja üle, mille ise avaldasime, kaks kärbest ühe hoobiga. Mis mind tegelikult ohkama pani oli lause: "loe vaimukamaid stiilinäiteid!" ja taaskord, huumoritaju on erinev, aga enamikes säutsudes nägin mina küll ainult labasust, mis nende autoreid küll kuidagi paremas valguses ei näidanud kui artikli autorit. Pean silmas eriti just neid "vaimukusi", mis käisid autori välimuse pihta - madalaim tase üldse.

Millegipärast on kuidagi nii, et "loll" on kohutav sõna, mida kuuldes kõik kangesti solvuvad, aga "kole" ei ole, kuigi lolluse vastu saab enamasti midagi ette võtta, välimuse osas on inimese oma süüd vähe. Ja ka lollid on tegelikult ideed, mitte inimesed (analoogia lasteaiast - paha ei ole laps, pahad on vahel tema teod, eks), kuigi meie meedia on varemgi harrastanud ilkumist vaimselt vähemvõimekate üle (a la Oksmaa, kes osales ju puuetega inimeste Eurovisioonil) ning siis me imestame, et kust see koolikiusamine ometi tuleb? Öäkk, ausalt. Ja ma ei ole siin mingi silmakirjateener, ise olen ka omavahel olles mõne isendi kohta arvanud, et loll ja kole, aga tegelikult on isegi siis pärast endal vääritu tunne. See ei ole mingi selline "avameelsuse uhkus", et niikuinii kõik räägivad nii, mõni vapram ütleb otse välja, kuidas asjad on. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas mõnda inimest üldse ei häiri kellegi teise välimust negatiivselt puudutavad kommentaarid ja ta need ilma filtrita avalikuks teeb. Ilmselt see näitab mu enda sisemist ebakindlust, eks, kardan, et keegi minu kohta midagi ütleb?

ERR-ist lugesin rahustuseks Sveta Grigorjeva luuletust, mis mulle meeldis ja avastasin, et küllap ma siis ikka loll pean olema, sest luule avaldab mulle muljet ainult siis, kui see on realistlik (ma isegi ei tea, kas see on õige sõna) nagu Grigorjeval või siis toreda riimiga a la lasteluule ja Contra. Ilmselt ma jälle tegin sel ajal koolist poppi kui luulest räägiti, aga ma ei tea siiani (humanitaarklass!), misasi on näiteks sonett ja kuidas luulet üldse hindama peaks. Ses osas ma pole vist vähemuses, luulet loetaksegi üldiselt vähe, aga ikkagi kuidagi piinlik on, kui loed Underi või Viidingu väidetavalt meisterlikku luulet ega saa üldse aru, milles kühvel. Ma isegi kahtlustan, et siin võib olla mingi seos sellega, kuidas ma ka tavasuhtluses mõistan vaid otseöeldut, igasugu tagamõtted ja tundevirvendused jäävad mu jaoks püüdmatuks. Luules võib mingi metafoor mind puudutada ainult siis, kui mul endal tekib sellega mingi assotsiatsioon, mälupilt isiklikust kogemusest, muidu mitte. Taaskord - on see empaatia puudumine? Pigem mingi "sisemise lüürilisuse" puudumine, mida mulle kunagi ka ette heideti stiilis - ei oska luulet õige rõhuga lugeda, järelikult ka ise tundetu. Kõrvalepõikena - luulet ette kandma mind sellest hoolimata sunniti (ma tõesti ei sallinud seda, sest ei mõistnud), kuna algklassides olin ma üks väheseid, kes seda suutis ja hiljem oldi juba harjutud, et kui olen kogu aeg lugenud, loen edasi. Kuni siis ühel hetkel tuligi õpetaja poolt see pettumus, et ma ikka ei suuda luulet õigesti lugeda.

Teisalt, reedel käisin ma vaatamas balletti Don Juan (soovitan soojalt, ma absoluutselt tantsukunsti ei tunne, aga seda tundmatagi oli lahe vaadata. Väidetavalt olla selline pikantne lavastus, aga mu meelest punastama võis seal miskit ajada küll vaid tõelisi puritaane. Ja me istusime päris esimeses reas, nii et nägemata ei jäänud miskit! Kujundus ja kostüümid olid fantastilised, näiteks kabeliaia stseen on mu meelest üks stiilsemaid, mida ma lavalt üldse näinud olen, selline peen gooti-romantika, kuigi, riivatu nunn meenutas kahtlaselt Lady Gagat...Seekord mängis kõige tähelepanuväärsemat, Diavolo ehk saatana osa Alexander Drew, mitte Brandon Alexander, keda võis näha varasemal hooajal ja ka etenduse plakatil. Mu meelest sobis Drew isegi paremini sellesse rolli, sest Brandon Alexander jätab fotodel väga leebekese mulje, kuigi ka tema osatäitmist väga kiideti. Aga jah, päris musta saatanat enam ei näe, selle asemel on teistest peajagu pikem imposantne põrguvürst. ), laupäeval aga põrandaalust punki, kohe päris põranda all, sest Hell tehti üle pika aja lahti ja peaesinejaks oli peavoolu-kriitiline Moskva punkbänd Rat's Eyes. No ja see meeldis mulle ka väga, kuigi elamused erinevad üksteisest nagu siga ja kägu.

Pildil Soome punt Cockbox

Kas teie lapsel on käitumishäired?

Lugesin just Kuue Sidruni blogipostitust, kus ta muuhulgas räägib sellest, kuidas esimesel koolipäeval (!) ärevust tundnud lapse puhul klassijuhataja esimese asjana psühholoogivajadusest rääkima hakkas. Tundub, et see vist mingi uus trend, sest hiljuti rääkis mu ema sarnasest asjast ühe lasteaialapse puhul, kellele suisa psühhiaatrit soovitatud - laps olla käsu täitmise asemel end pikali visanud ja röökinud. Küsimusele, teeb ta seda tihti, vastatud, et ei, esimene kord, aga ikkagi.

Eks see ole keeruline teema, sest ilmselt on ka neid lapsi, kellele professionaalne abi ära kuluks, aga kelle vanemad seda eiravad, kuid ühekordne juhtum ja kohe sekkumisvajadus?! Erivajadusega lapsi on üha rohkem - äkki hoopis ülipüüdlikkus diagnoosimisel? Mis jah, omakorda teisest küljest on see probleem, et varasemal ajal peeti mõnd sündroomiga last lihtsalt "halvaks lapseks" ja paigutati ehk isegi erikooli, aga kas tänapäeval on kõik vahetevahel halvasti käituvad lapsed tõesti abivajajad? Kas inimesed peaksid alati ratsionaalselt ja kenasti käituma üldse? Kui täiskasvanudki seda ei suuda, siis mida võib nõuda lapselt? Kust läheb piir ja kes otsustab? Ilmselt on siin ka igipõline pedagoogide ja meedikute omavaheline vägikaikavedu (ma olen nimelt tähele pannud, et selline asi eksisteerib) - mida see õpetaja ka teab, temal muidugi lihtsam, kui rühmas/klassis vaid "normaalsed" kuulekad lapsed oleksid, paraku inimeste käitumisspekter ja sh normaalseks loetav on siiski laiem kui "ei tekita probleeme."

Väga palju sõltub ju õpetajast - ma omal ajal olevat õpetaja tuppakutsumisele vastanud porilombis seismise ja rusika näitamisega ja kuna see oli esmakordne ning vist ka ainsaks jäänud selline episood, siis imestas õpetaja sellest mu emale rääkides, et "lapsel oli vist sel päeval väga paha tuju millegipärast." Mille peale mu ema muidugi imestas ja naerma hakkas, et tema arvates olen ma alati selline. Pigem oli haruldane minu koostööaldis suhtumine, kui nö "iseloomu näitamine". Ma muuseas vihkan seda sõna! Eriti jälk, kui seda kasutatakse juba imikute peal negatiivses varjundis, justkui oleks iseloom midagi sellist, mis tuleb välja juurida. No ilmselt seetõttu mind ka häirib see vahel harva normist kõrvale kalduvate laste arstide juurde saatmine. Ära ole emotsionaalne! Ära ole endassetõmbunud!

Ühesõnaga, see igikestev "mis on üldse normaalne?" poleemika. Kas see, kui keegi käitub teisiti, kui meie eeldame, on kohe vale ja kahtlustäratav - alati meenub see endine kolleeg, kes tahtis lapse arstile saata, sest too kasutas mänguasju teisiti, kui instruktsioonis ette nähtud, üsna maksimaalselt õõvastav näide mu meelest. Ja kuivõrd "ümberkasvatamine" hoopis rikub inimese sisemist tasakaalu - no nagu väidetavalt neil, keda varem õpetati vasakukäelisuselt ümber paremakäelisteks? Kui me sunnime introverdi suhtlema ja ekstraverdi vait? Kindlasti on pealtnäha ilus unistus ju, et õpetaks kõik inimesed ühtmoodi maast madalast probleemivabalt käituma, ei mingeid tülisid ega kõrtsikaklusi enam, kõik on leebed, tasakaalukad ja teistega arvestavad, aga tegelikkus on paraku teistsugune. Mõni on "tüütult" endassetõmbunud, teine "ärritavalt" energiline, peab nende kõigiga kuidagi hakkama saama.

P.S. Ma ei kaitse neid väikesi õeluskotte, kes teisi terroriseerivad ja kelle vanemad siis rõõmsalt naeratavad, et nende tibulinnuke küll sellisteks asjadeks võimeline ei ole ning küllap ohvrid lihtsalt provotseerisid.

Nullkulu probleemid

Avastasin omal nahal nõrga koha isikliku toidukarbi kasutamise süsteemis.

Lähen mina oma armsa karbikesega poodi, laadin selle head-paremat täis, suundun nagu sotsiopaat kunagi ikka iseteeninduskassasse ja hakkan seal oma põhjatus käekotis sobrama....No muidugi, rahakott jäi ju arvuti kõrvale laua peale!

Tavaliselt (jah, seda on mul ikka korduvalt juhtunud) longid sellises olukorras lihtsalt pettunult ja näljaselt poest välja, aga kui see on sinu karbike seal, mis maksmata manti täis? Tühjendad salamisi poenurka prügikasti? Ok, ilmselt jätad karbi panti ja jooksed rahakotile järele ja võib-olla ongi seda teistel juba varemgi juhtunud. Keegi ei pööritaks silmigi selle peale. Kuigi eelmine kord, kui mu hoolikalt valitud salat teenindaja kätte hoiule sai antud (siis mul veel oma isiklikku karpi ei olnud ja kasutasin ühekordset poe karpi) ja ma rahakotile järgi tormasin, oli tagasi tulles salat ikkagi läinud, sest noh, ma unustasin suure ähmiga teatada, et i´ll be back. 

Seekord ma lihtsalt helistasin rahakoti (sünonüüm elukaaslase kohta, noh) endale poodi järele ja teesklesin senikaua riiulite vahel süvendatud huvi kaubaartiklite vastu.

Pilt ei oma üldse seost tekstiga, lihtsalt märkasin Murca blogis sarnast.

Silmapiirini pioneere täis

Manipuleeritud

Tegelikult märkasin ma seda artiklit kohe, kui see avaldati, aga siis vaatasin lihtsalt fotot (!) ja mõtlesin, et "tundub äge naine olevat" ning sinnapaika see jäi. Mis muidugi kohe tõestab A. Jacksoni mõttekäiku fotograafia ohtlikkusest. Loetagu, ma olen fotograafiga vägagi nõus ja ka muidu on huvitav.

Algus tunduks ilmselt uskumatuna - Kui inimesed vaatavaid mu töid ja kuraator selgitab, et "need kõik on näitlejad, aga nad on vastavalt stiliseeritud, teisikud või eikeegid, kellele on antud mõne kuulsuse välimus", siis ütlevad inimesed, et "aga nad ei teadnud, et Donald Trump teab seda ja teist inimest", "ei teadnud, et Inglise kuninganna teab Kim Kardashiani", misjärel kuraator ütleb uuesti, et "aga ma just ütlesin teile, et need on kõik näitlejad ja teisikud" ja nad ütlevad uuesti, et "jajah, aga ma ei teadnud, et prints William teab Kim Kardashiani" ja kuraator ütleb uuesti, et "aga nad on näitlejad ja teisikud"  kui ma juhtumisi ei oleks elus ise sellist olukorda kogenud. Kunagi oli keegi printinud välja pornopildid (oli jah selline aeg, kus paberkandjal foto levis kiiremini kui klikitav!) agentidest Mulder ja Scully ning kui ma siis selgitasin, et halloo! suvalised kehad ja pead on kokku pandud, imestas üks isik ikka, kuidas tema küll ei arvanud, et need näitlejad omavahel selliseid asju harrastavad. Toona ma pidasin arvajat lihtsalt üheks juhmiks eksemplariks, aga ju siis ongi inimlik.

Tolle arvaja kustutasin ma aastaid hiljem oma FB listist ära, sest ei suutnud enam taluda kõike seda libainfot ja vandenõuteooriaid, mida ta jagas koos omapoolse tekstiga stiilis "õnneks on kõik minu tuttavad juba aru saanud, kuidas asjad TEGELIKULT on!". Eks niimoodi need seltskonnad tekivadki, kus ainult ühte maailmavaadet esindatatakse, aga paraku mu valulävi ei ole nii kõrge, et lauslollust taluda. Kõige rohkem ajas mind hämmingusse see, et ametlikult harimata inimesega tegu ei olnud.

Kas tõesti ajavad meediamanipulatsioonid paljudel inimestel juhtme nii kokku, et langetakse teise äärmusse uskudes lõpuks vaid "alternatiivset tõtt"?

Ma ise olen veidi teises äärmuses, selline nagu Singer Vingeri loos "Usun ei usu", pigem usun vaid sellesse, mida käega katsuda saab. Aga vahepeal on mulle kätte sattunud liiga palju vandenõuteooriaväärset materjali, mis paneb veidi kahtlema selles "maakera sees pole mingit teist maakera" põhimõttes. Ma räägin siis mitte esoteerikast vaid pigem ühiskonnakorraldusest. Ma muidu ikka mõtlen, et mis süvariik ja niiditõmbajad ja hallid kardinalid ja viies kolonn jne. Meie ju siin ikka valime oma valitsejad demokraatlikult ja nemad seal teevad kompromisse ning kusagil on mingid kurjategijad ehk ka, kes ajavad omi asju, aga see ei mõjuta muud rahvast. Jan Stocklassa "Stieg Larssoni jälgedes" on ses mõttes jälk raamat, et Larsson kirjutas siiski ilukirjandust, ma veel kirtsutasin ninagi, et meelega intriigirohkeks aetut, Stocklassa tuhnib aga asjus, mis kirjalikult tõendatud. Ei, hirmus ei ole see, et kusagil on mingid päris pahad mehed ("paha inimene on see, kes pussitaks koaalasid"(Genka) stiilis pahad, noh), kes on nõus kedagi raha pärast tapma. Jäle on see, et leidub palju rohkem pintsakutes ja lipsudes tüüpe, kes on sellest kõigest teadlikud ja laiutavad vaid käsi, et töö on töö ja eesmärk pühitseb abinõu. Raamatus tsiteeritud CIA "inimese tapmise käsiraamat" on küll külma sõja-aegne, ehk on poliitkorrektsus sinnagi imbunud, aga see oli ikka päris häiriv lugemine. Ma, ausõna, mõtlesin, et James Bond esineb vaid kellegi fantaasiates. Et vahel ongi "headel" vaja 56 (oli vist? no näed, statistika, läheb segi) inimest ära koksata, kõik ülla eesmärgi nimel ja on lihtsalt vaja inimesi, kes selle ära teeksid kui iga teise töö. Nojah, sai paar süütut naist-last kah otsa, aga eks ikka laaste lendab kui metsa raiutakse?! Sellised inimesed. Neid on palju. Neil endil on ilmselt pere, labradori retriiver, lõbusad naljad ja saunaõhtud sõpradega. Lihtsalt töö on selline.
(Kas pole pealiskaudsus ka sellega seotud - olgu nii nagu pealt paistab, kes see sisse ikka vaatab! Kes urgitsema hakkab, on vandenõuteoreetik ja ajupestu! Teisalt, vandenõuteoreetikud näevad asju sageli ikka liiga eredates värvides. Kumb variant on hullem?)

No ja see, kuidas uurimine sõltub konkreetselt sellest, kes uurimist juhatab. Uuritakse ainult seda, mis  endale huvipakkuv tundub. Kuritöö lahendus peitub selles, et kõigepealt otsustatakse, kes on süüdi ja siis otsitakse selle tõestuseks fakte. Me näeme ainult seda, mida me näha tahame. Kui ma tahan näha, et seal pildil on Trump ja Kardashian, siis nad seal ka on, vahet ei ole, kui keegi ütleb, et need on teisikud. Aga see on muidugi vana tõde juba, et tõde ei leita, sest teda ei olegi olemas.

Suvega sandiks

Ma näen välja nagu keedetud vähk. Ei kujutanud ette, et 1. septembril võib Eestimaal ennast niimoodi ära kõrvetada. Eriti veel näo, mis niigi kogu aeg päiksele nähtav on olnud. Jalad jäid näiteks puutumata ja rinnaesine, mis mul enamasti kõige õrnema nahaga on, ei ole ka põlenud. Lastel pole midagi, aga L.-l, kes muidu normaalselt pruunistuva nahaga olnud, on selg lillakas-roosa.

Vähemalt saan peaaegu normaalselt kõndida juba, ajasin Pühajärves mingi võõra jõnglase rannapalli taga, et see "avamerele" ei purjetaks ja astusin terava kivi otsa päka lõhki. Iga heategu leiab karistuse nagu ikka. Algul mõtlesin, et niisama valusalt põrutasin jalga, aga siis nägin verd mullal ja süda läks pahaks. Isegi mitukümmend aastat naisena elamist pole seda kommet lahjendanud.

Loodus on üldse hirmus, ühel päeval käis must üle näiteks kuus puuki. Põdrakärbestest rääkimata. Aga geopeitus on looduslikes paikades enamasti võrratu! Saate aru, meil on siin metsades võlts-kännud ja võlts-seened! Mõne sellise ägeda varjega tehtud aarde leidmine lunastab kõik need nõmedalt eluohtlikes paikades turnimised ja igavad "purk põõsas"- aarded. Kuskil klaasikilde ja graffitit täis mahajäetud nõukogude raketibaasis vaatan, kuidas L. mööda kidurat kaske end ehitise katusele vinnab ja pärast tõden, et eks ma ikka mõtlesin, et kust maalt kukkudes vigastused enam päris surmavad ei pruugi olla ja kuhu ma helistama peaks ja mis ma ütlen, kui küsitakse, et kus ma asun üldse. No ja kuhu sa helistaks siis, küsib L. "Sinu emale, loomulikult!"

Mingi teine hetk kaevun valge pintsakuga (sest hasart ei võimaldanud selgelt mõelda ja pintsakut enne seljast visata) ühe kuurorti keskplatsil küünarnukini lillepeenrasse. "Mulle tundub, et varsti me kaevame kusagil laipu välja ja silm ka ei pilgu!". Ja lapsed mäletavad tulevikus, kuidas nende vanemad, silmad hullusest pungis, mööda kahtlasi nurgataguseid mingeid imelikke, niinimetatud aardeid otsisid. Mikro on ennast juba praegugi sellest distantseerinud - milleks on teil vaja kogu aeg midagi otsida? Ma saan juba täitsa aru sellest, kuidas inimesed end Pokemoni-hasardi ajal surnuks mängisid - no aga äkki kui ma veidi veel küünitan, saan ma selle kätte?

No ja kass. Mis te arvate, kuidas tal seekord suvilaskäik sujus? Minnes tegi ta meile isegi üllatuse ega lasknud ennast täis, seevastu tagasiteel...Ohh jahh. Õnneks Minil esimeseks koolipäevaks mõeldud kleit katab vaevu armid ära, mille ta kassi pestes sai. "Olgu see paganama viimane kord!" Terve vannitoapõrand ujus karvadest ja vedelatest kassi ekskrementidest. Ei tasu end täis teha, kui vett kardad, aga ega ta ei kuula ju.

Ühesõnaga, puhkuse teine pool oli teravate elamustega sisustatud. T1 vaateratas jäi väga lahjaks nende kõrval, aga vähemalt sai linnuke kirja, enne kui kinni panevad. Mulle muidu meeldis interjöörilt see T1 ikka oluliselt rohkem kui kõrvalolev ja rahvast täis Ülemiste.