Kole ilm ehk aeg meenutada

Ma ilmselgelt vajan rutiini ja võimalust niisama lakke vahtida, et oma mõtteid koondada ja midagi kirja saada. Siiani seda võimalust väga olnud ei ole, sest pidevalt käib mingi puhkamine, kuigi puhkust tegelikult ei ole. Kogu aeg on vaja otsustada, kuhu ja millal sõita, sest kasutamata ilusad ilmad närivad muidu hinge seest. Ei ole rööprähkleja, no ei ole. Tegutseda ja mõelda samaaegselt ei oska. P.S. Kas teie oskate kõndimise pealt juua? Mina ei oska, pean alati seisma jääma.

Ma muidu paneks siia kauneid puhkusepilte, aga ei saa, sest neid ei ole. Pilte on, aga jõledaid. Mees ostis selle igavese peene Samsung S20-ne (firma raha eest muidugi) ja ma hoiatan - mitte ühte ilusat pilti sellega ei saa, kuigi tal on mingi über-kaamera peal, mida Mallukas uhkelt esitles, aga ilmselgelt pildistab see ilusaid pilte ainult normaalsetest inimestest. Mina vaatan sellega tehtud pilte ja ainuke asi, mida ma näen on...paramparaa - hiiglaslik lõualott! Keda me selles nüüd süüdistame? Paar rida ülaltpoolt leiate nime. Mis ma pean nüüd ka mingile lõikusele minema või? Ma ei taha! Juba mõtlesin välja, et inetusest tuleb enda uus kaubamärk teha. Ela sellega, mis antakse ja katsu rahul olla. Õigluse huvides võib öelda, et see telefon teeb tõesti kõigist erakordselt realistlikud pildid, mis ei vasta kellegi ettekujutusele endast. Teine variant on ülisilutud filter peale panna, aga see on teistpidi hale. Ühe ilusa pildi siiski leidsin, kassist, loomulikult. Kukkus/hüppas teine kõhukarvadega helesinise akrüülvärvi sisse ja me pidime ta ära pesema. Kass on kõige nunnum siis, kui ta silmaiirised on laienenud.

Blogide osas jõuan ma järje peale ka alles siis, kui kirjutatu aktuaalsus on ammu mööda läinud, sest nädalavahetusiti, mis viimasel ajal päeva võrra pikemaks on veninud, ma netti üldse ei kasuta. Tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen teie kõigiga nõus. Vähemalt teoreetiliselt ja esimese viie minuti jooksul, kui ma pole veel jõudnud mõelda "aga kui seda asja teistpidi vaadata, tundub hoopis naa!" Seega ma seda blogide meemi vist ei tee, ma kardan, et unustan kellegi ära või haavan kuidagi tahtmatult, sest no ma olen ajuti 100% see "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks" ja siis kohe kui tuul pöördub, muutun selleks "mind üldse ei huvita, mida teised arvavad!"-tüübiks. Leppigem sellega. Puhkus ja zen. On nagu on.

Teisalt, ainus lugu, mis mulle silma jäi ja mida ma teiega jagada tahtsin on järgnev. Ehk siis lugu sellest, kuidas täiskasvanud jonnivad ja kuidas kõrvalt vaadates see nii loll tundub ja kuidas sa tead, et teatud hetkedel käitud täpselt samamoodi ka sina:
Istun jõe kaldal ja vaatan, kuidas inimesed ujuvad. Üks noor naisinimene ujub enesekindlalt tagapool poisid. Seda märkavad ka meessoost rannavalvurid, kes ujujat korrale kutsuma sõidavad, paadiga. Ilmselt on reegel poidest mitte kaugemale minna tehtud peamiselt selle tõttu, et seal sõidavad paadid ja kaatrid ning neid on lausa tihedalt.  Seega, mõistlik keeld iseenesest.  Naisinimene ei pööra rannavalvuritele tähelepanu ja ujub edasi kuni ranna lõpuni ja pöörab alles seal tagasi. Mehed karjuvad veel midagi, mille peale naisinimene korra nende poole pöörab (ma ei näe, mida ta teeb) ja seejärel otsustavalt randa marsib. "Mille pärast seesugused nägusid on vaja teha!" käratab üks rannavalvuritest. Neiu jätkab nähtavalt vihase näoga ja meeste poole vaatamata oma teed. Siin võiks asi justkui läbi saada, nojah, sai pahaseks, et teda keelati, aga samas ohtlik olukord on ju lõppenud ja suva need näod, pikalt ja pimedasse ju ei saatnud. Aga ei, rannavalvur ei saa rahu. Suurem ja vanem neist käseb nooremal paadiga kaldasse sõita ja astub raudsel sammul neiut otsima, et ma ei tea, mida teha, et tema sõna peale jääks ilmselt. Noorem poiss vantsib ebalevalt teisele järele, tema arust on ka olukord ilmselt asjatult pikaks veninud. Seletan samal ajal lapsele, kes teada tahab, kes süüdi on ja mis nüüd saab, et vahel ka täiskasvanud lihtsalt jonnivad, keegi ei ole otseselt midagi karistatavat teinud. Kaldun rannavalvurit ülereageerijaks pidama, sest noh, mida enam, ohtlik olukord ju lõppes ära, samas kommenteerib mu kõrval seisnud võõras naisterahvas, et nojah, senikaua kui valvurid oma õigust taga ajavad, võib ju keegi päriselt ära uppuda. Kas nad neiu üles leidsid ja millega teda ähvardasid, ma ei tea. Mulle tundub, et pigem positsioonivõimu demonstratsioon rannavalvurite poolt ja minu "mina" sinu "mina" vastu, kes peale jääb, mõlemalt poolt.

Milleks entsüklopeedia?

Entsüklopeediatest rääkides meenuvad ilmselt enamikule minuealistest eelkõige ENEKE ja ENE. Ma hiljuti kuulsin ühest, kellel kodus ENEKEst ei olnud ja see lausa hämmastas mind - need olid ju kõigil!? Igatahes mäletan ma end tundide viisi ENEKEsse kaevununa, või oli see hoopis ENE? Sest ega ma sealt siis suurtest rahvakunstnikest või poliitikutest lugenud, mind huvitasid ikka ainult need kohad, kus suured ja värvilised pildid. Need olid toona küll kõigest joonistatud (enamasti?), aga mõned neist on mul siiamaani meeles - planeedid, kukkurloomad ja koopa läbilõige näiteks. Nii häid ja detailseid pilte mujal raamatutes eriti ei leidunud. (Naabritel oli sari "Loomade elu"  - sealseid pilte ma ei mäleta, aga väljast nägid need äärmiselt ihaldusväärsed välja, äkki oli neis ka ilusaid pilte, võinuks ju).

Kui entsüklopeediad tunduvadki praegusel guugeldamise ajastul imeliku reliktina, siis igatahes ilusate piltide osas teevad need küll internetile silmad ette. Jah, muidugi, otsi ja sa leiad, aga tegelikult ei viitsi enamik otsida, kui aga põnev pilt ette satub, siis ilmselt loed ka, mida selle kohta kirjutatakse. Mida lapsed internetis tegelikult teevad? Nad ei otsi huvitavaid pilte, heal juhul vaatavad nad neid Instagramist ja sealt leiab harva miskit harivat. Mu eelkooliealine kaaperdas selle "Õpilase entsüklopeedia" algkoolilõpetaja käest igatahes ära ja loeb nüüd iga päev peatükkide haaval ette, vahepeal küsides, et misasi see või too on? Tegelikult raamat nii väikestele mõeldud just ei ole, aga ei saa öelda ka, et see huvi ei tekitaks. Selles vanuses on huvide spekter veel laiem ka, saab erinevaid asju edukamalt ette sööta.

Muidugi, püüdes hõlmata kõike, on see üksjagu pealiskaudne - iga teema kohta antakse teatav ülevaade ja siis käputäis fakte, mida võiks ise edasi uurida. Samas ei saa öelda, et kõik asjad mulle teada oleks. Ma ei hakka siin riskima enda päris lolliks tunnistamisega, aga on asju, mille kohta ma siin raamatus küll "ahhaa!" olen pidanud kohmama, et nojah, või siis nii, polegi nagu mõelnud selle peale. Täiskasvanute häda mu meelest ongi see, et nad enam eriti oma igapäevasest kastist väljapoole ei mõtle - on nagu on, harjutud juba kõigega. Lapsel seevastu on aega uudishimutseda ja oleks patt seda raisku lasta. Eriti kui see uudishimu tuleb iseenesest - koolis meile ju raudselt räägiti kõigest sellest, mis entsüklopeedias kirjas, aga juba kooliski on nii palju muud sotsiaalset elu, et kes ikka õppimist rohkem meelde jätab, kui kohustuslik miinimumprogramm. Ok, ma vist ikkagi tegin ennast nüüd lolliks selle avaldusega siin? Täiskasvanule on "Õpilase entsüklopeediast" kindlasti kasu neis teemades, mille kohta "midagi nagu oleks kuulnud, aga kuidas täpselt asi on, seda küll seletada ei oska" - teemad on lihtsalt ja loogiliselt ära seletatud.

Koolireferaati entsüklopeediale toetudes kindlasti ei kirjuta, pigem on see isutekitaja oma tükikestega siit ja sealt. Teisalt on ta kõvasti kontsentreeritum ja ühtlasem, kui meie praegune peamine infoallikas internet. Ma arvan, et üldharimise mõttes kindlasti vajalik raamat igaühele, kellel on lapsed või miks mitte ka endale, kui ENEKE on kauge helge mälestus.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Mida te siin naerate?

Lugesin just Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" ja naersin üle pika aja niimoodi, et munad märjad. Silmamunad muidugi, ehehee, vinge nali, eks. Pärast hakkas lausa kõht valutama, panin sellegi raamatu süüks, aga pärast selgus, et ei tasu ikka samal päeval aeguvat seenesalatit süüa. Või oli see kokteili sisse kallatud viin halvaks läinud. Sellised naljad ka ikka.

Ma tunnen mõnda päris ilma huumorisooneta inimest, see on keeruline, aga saab hakkama, kui võtad eelduseks, et nad tõesti usuvad kõike sõna-sõnalt. Teisalt olen märganud ka selliseid, kes pidevalt korrutavad, kuidas nemad on ilged naljamehed/mutid, aga noh, tundub, et see ongi teiste veenmiseks öeldud, sest naljad on neil enamasti sellised kulunud ja punnitatud.

Peale Kasemaad üritasin Jaroslav Hašekit lugeda, sest "Švejk" oli ometi mu vanaema lemmikraamat, mida ta naerust luksudes paar korda aastas üle luges. No ja ma saan aru, kus see nali seal peaks olema, aga ei ole nagu väga naljakas. Äkki mingi põlvkondade teema? Öeldakse, et need olla meeste raamatud. Mu vanaema seda ei kinnitaks.

Ma ütlen teile, mis on tänapäeval "normaalsete" meeste naljad. Just sky meedia alla kuuluva Rock FMi FB lehelt nägin - pildil kaks kontorikostüümides naist, ühel põlved punased, all küsimus - kumb sai töö? Ja päriselt inimesed jagavad karjakaupa, sest no on ju sitaks naljakas?! Kommenteerivad kõik veel, et eks ikka see, kel põlved punased ja ainult üks aasib, et "öhöhööö, saate ikka aru jah, naine sai töö sellepärast, et imes? ööhöhöö kui kihvt nali!" Ja ma ei usu, et enamik seda laikinud tüüpidest tekstis irooniat tabas. Miks see peaks mingi eriline nali olema, mina ei taba. Kõik need inimesed, kes leiavad, et Kivisaar on hullult tore naljamees. Ma olin umbes 14, kui ta veel Tartu Raadios töötas ja juba siis mõtlesin "issand, kui rumal inimene ja ise veel uhke ka selle üle.." Muuseas, Kasemaa raamat on ka täis nabaaalust teemat, aga see on vaimukalt üles ehitatud.

Ma mõtlesin seda ka, et äkki peabki naistele nalja tegemiseks rohkem pingutama? No just sellistele naistele, kelle elu eesmärk ei ole kõigile meeldida? Neid nalju, kuidas kõige põhjuseks on see, et tige eit oli raudselt rahuldamata, olen ma juba maast madalast kuulnud ja üldse ei aja naerma. Mõnes seltskonnas paneb selline märkus rahva olenemata soost siiani rõkkama. Appi, kui tabavalt ütles, jube lahe?! Ok, eks viisakusest naerdakse ka, ma üldiselt sellise viisakusega ei hiilga.

Mida ma öelda tahtsin on see, et huumorimeelt mõistavad inimesed ikka maru erinevalt. Ei tasu kohe hakata inimesest hästi arvama, kui ta väidab, et tal on hea huumorisoon.

Mulle vist istub kõige paremini absurdihuumor. Mitte päris absurd ka, mingi konks peab sees olema, mis igapäevaeluga suhestub. Ahjaa, ühe omast arust toreda kalambuuri leiutasin siin vahepeal, raudselt keegi teine on selle juba enne mind ära leiutanud või leiutab pärast mind ja paneb oma nime alla, aga "ära tallu mu varblastel!" Täiesti konkreetne situatsioon taustaks, inimene tõesti ähvardas linnukestele peale astuda ja ma pidin hoiatama.

Ma kahetsen

Lubasin eelmine kord kahetsemisest pikemalt kirjutada. Ma siis nüüd püüan kahetseda. Mida ma ehk peaksin?
- seda, et ma ei saanud nooremana aru suhtlusvõrgustiku olulisusest, ei loonud "õigeid" suhteid, mis minu isiklikule "edule" kaasa oleksid aidanud. Mulle ju räägiti, et ülikooli ei mind mitte õppima, vaid just seda võrgustikku üles ehitama.
- seda, et ma ei valinud endale teadlikult elukaaslast "võitjate põlvkonnast", no kasvõi mõni edasipüüdlikum kursavend oleks ju sobinud. Ma tahtsin, et inimene mind siin ja praegu naerma ajaks ega osanud tema tulevikuperspektiivi üldse kaaluda. Ma ei vaadanud mehi üldse "õige" pilguga!
- seda, et ma ei püüdnud pealinnas Tähtsas Ministeeriumis hambad ristis karjääri teha, vaid andsin alla.
- seda, et ma tulin tagasi "kolkasse" - mind hoiatati sõna-sõnalt: "vaadake, et te peale ülikooli siit vehkat teete, muidu on varsti mees ja lapsed ning teie elul kriips peal!" Ma pole kunagi vanemaid ja targemaid kuulata osanud.

Need on ilmselt asjad, mida ma peaksin kahetsema, kui võtta etaloniks keskmine "eduka inimese" definitsioon. Päriselt kahetsen ma ehk ainult veidi seda suhtlusvõrgustiku asja, sest noh, tahaks küll tunda jah igasugu toredaid inimesi. Aga ma ei tea, kuidas. Ma arvan, et oma eluvalikuid saab kahetseda siis, kui nendega rahul ei ole. Teisalt isegi siis ei tea sa ju, millega sa siis rahul ei oleks, kui teised valikud teinuks. Ma arvan, et täielikku lusti ja lillepidu ei saavuta mitte ühegi valikuga. Tagantjärele sa ei tea ka, millised plussid ja millised miinused mingi valikuga kaasnenud oleks. Seega - miks kahetseda? On nagu on. Ela sellega. Ju siis sa ei osanud paremini. Äkki hoopis tegidki enda jaoks ideaalsed valikud? (Ma enda puhul parematel päevadel seda vargsi kahtlustan...)

Kindlasti on igaühel aga mingeid pisiasju, mida kahetseda. No umbes see, et pidin ma ometi nii hilja sündima, et kui Motörhead Eestis käis, olin ma liiga titt, et kontserdile minna. .... Appi, see tuli pika mõtlemise peale ainsana meelde praegu. No ei kahetse ma ühtegi nõmedat hilpu, mille ma ostnud olen, nii nõmedad need ju ka ei ole olnud jne. Ikka siis idioot või mitte-inimene? (sellest tsitaadist lähtuvalt siis noh).

Üks asi, mis mõnikord maad mind neelama soovida sunnib, on minu isiklik vastuolu oma arvamuse avaldamise ja suhete rikkumise hirmu vahel. Ma ikka mõnikord mõtlen, et olgu see ometi viimane kord, kui ma inimeste sekka lähen ja suu lahti teen! Unenägudes on samuti üks korduv motiiv see, et ma olen teinud/öelnud midagi nii andestamatut, et kõik ütlevad minust lahti ja must saab lindprii. Õudne on see sisemine sund arvamust avaldada ja veel hullem on see, et ma olen õppinud seda mingi piirini kinni hoidma, mille tulemuseks on see, et vimm koguneb ja kui see lõpuks plahvatab, siis hoopis inetumas vormis, kui algselt plaanitud. Ja ma ometi ei vihka neid inimesi, kelle arvamused mu sajatama panevad. Ok, võib-olla viis minutit vihkan ka, aga kui asjad välja öeldud, siis võiks nagu sõbralikult edasi minna ju? Noh, et su arvamused on ikka täieliku sitapea omad, aga inimesena ma sind ei vihka ju. See on kuidagi seedimatu kombo enamikule. Mida te nii isiklikult võtate, eks?

Ma ise võtan kõike äärmiselt isiklikult muidugi. Siia sobiks üks tsitaat, mille ma Katarina von Bloggeri juurest kunagi üles kirjutasin: "Avalik blogimine on müstiline segu hirmust hukkamõistu ees ja lootusest mõistmise järele." Mulle tundub, et üldse igasugune avalik enda avamine ja arvamuse avaldamine on seda. Ma nii õudselt kardan, et keegi teeb mulle haiget selle tulemusena! Teisalt, ma ei saa vait ka olla, sest siis teen ma ise endale haiget. No ja siis mõnikord ma kahetsen, et oli mul vaja. Aga just, oligi vaja, ei saanud ju teisiti. Tegelikult olen küll üsna harva kõrvetada saanud ja sageli ilmselt kujutan ette, et olukord on hullem (kõrvaltvaatajad ei ole alati konflikti näinudki seal, kus ma kahtlustan, et äkki sai suu liiga laialt lahti tehtud). Ja mis peamine, hästi kummaline on näha, et kui minu arvamus ei meeldi, siis püütakse peaaegu eranditult rünnata minu välimust, sugu või päritolu  - "kehvasti värvitud juustega Ida-Euroopa lits!" (kokkuvõte erinevatest reaalsetest solvangutest minu suhtes). Ses suhtes sümptomaatiline selle viimase Alvar Loogi solvu(a)misjuhtumi taustal - naistel karatakse alati välimuse kallale (sest see on määrav, see otsustab, kas oled ka midagi väärt, kõik ju ometi teavad, et naise saab kõige paremini ära nullida teda koledaks nimetades, või kui tõesti väga kole ei ole, siis raudselt on müüdav, ja odavalt), ainult mees võib imestada, kui tema välimus kellelegi hambusse jääb. "Narri naist, aga mitte tema soengut?"

Aga ikkagi, ma võin ju korra kahetseda, ometi on see selline "enam iialgi ma ei joo" pohmaka-lubadus, mis kiiresti ununeb.

Just you try to hold me down 
Come on, try to shut me up  (vist mu kõige lemmikum lugu Hole'lt, ideaalne kombo tekstist, energiast, vihast, kitarr, mida ma pean mängima õppima, aga ilmselt ei viitsi - seda võiks juba ette kahetseda)

Kaja Kann. Tänavatüdruk

Kuidagi pelutav oli selle raamatu kirjeldus: "/../ keel on otsekohene, sageli liialt mustvalge, kuid see-eest terav." Mulle ei löönud kohe pähe, et niimoodi võib keskmine kõrvaltvaataja iseloomustada just üht äärmiselt normaalset inimest. Ma oleks pidanud rohkem süüvima järgmisse lausesse: "Tema tegevust on võrreldud mänguga: ta nagu mängib tsirkust, mängib muusikat, mängib, et tantsib, mängib, et kirjutab raamatut." Ma mängin näiteks, et ma olen täiskasvanu, see oleks kohe üks puutepunkt. Peategelasele öeldakse raamatus samuti, et ta on 14-aastane 40-aastase kehas.

Mulle igatahes väga sobis selle raamatu keel ja stiil - umbes, et näe, ka teiste inimeste mõttevoog võib olla selline nagu mul. Et on veel täiskasvanud inimesi, kes tajuvad oma peas teravalt imelikke sotsiaalseid situatsioone, reageerivad üle ja alla ning lepivad sellega ja julgevad selle kõik veel raamatussegi kirjutada. Ei käitu alati "normaalselt", täiskasvanulikult, kainelt kaalutlevalt jne. Tulistavad puusalt ja tunde pealt.

Natuke meenutas Maarja Kangrot, aga kui Maarja on pigem elitaristlik bitch (positiivses mõttes muidugi), siis Kaja, jah tõesti, tänavatüdruk. Siis ma juhtusin vaatama fotot Kajast ja kohe tuli pähe Courtney. Muidugi. "On jube raske olla nii intensiivne naine!" ohkas keegi Courtney kohta. Jah, just, intensiivne naine see vist ongi, mis ka Kaja iseloomustab. Tugev sisemine sund millekski, mida mõistus ja ühiskondlike normidega arvestav alalhoiuinstinkt heaks ei pruugi kiita. No näiteks raamatus need kirjad, mida Kaja õppejõududele kirjutab ja pärast enam tagasi võtta ei saa. Et ta ütlebki õpetajale "sitapea" ja põhjendab sinna juurde (otse õpetajale muidugi) , et ta teisiti lihtsalt ei saa ja see ei tähenda, et õpetaja hea ei oleks. Õpetajana hea, inimesena sitapea. Kas see toob talle kaasa kohutavaid tagajärgi, see sisemise sunni järgi talitamine? Ei too tegelikult. Jah, teatud ühiskonnaliikmete halvakspanu ehk (meeldejäävad stseenid politsei ja verekeskusega), aga Kaja see ei peata. Siinkohal meenus veel intervjuu Mait Vaiguga, mida eile lugesin ja tema sõnad, et "Kahetseda on tegelikult paljut ja inimesed kes ütlevad, et nad ei kahetse suurt midagi -- järgnev ei ole minu mõte, aga ma nõustun täielikult -- on kas idioodid või ei ole nad inimesed." Ma ilmselt kirjutan sellest veel pikemalt, sest puudutas, aga ma mõtlen pigem nii, et on nagu on ja läks nagu läks. Mis sest enam?

Tänavatüdruk on vaba hing, kes kompromissile ei lähe. Teeb asju omadel tingimustel ja normidesse end ei painuta. Võib-olla kedagi šokeeribki, aga mu meelest on hea, et "imelikke" (see staatus määratakse raamatus Kajale kohe mitu korda) inimesi ikka leidub. Mu meelest on hoopis kummaline, et leidub inimesi, kes ongi päriselt normaalsed täiskasvanud ühiskonnaliikmed, mitte ei nikasta ennast pidevalt ära neid mängida püüdes.

Tegelikult räägib see raamat filosoofiaõpingutest Tallinna Ülikoolis.

See on kallis, järelikult peab meeldima!

Ehk siis jätkame juttu kingituste teemal, mida sai lahatud juba siin ja seal, jõudes üldiselt järeldusele, et igaühele oma. Noh, mind visati nüüd vist lasteaia listist välja. (Ilmselt siiski mitte, üks kiri pärast minu oma veel tuli, kus oldi samal nõul, mis mina, aga muidu saavutasin vaikuse).

Lugu järgmine - tegelikult käidi välja väga vahva ja mõttega idee, paraku tundus mõnele, et sellel on üks miinus - nimelt hind. Õpetajad on ikka nii palju panustanud - kink peab olema kallis! Kui ei ole kallis, ei ole õige kink. Kingime ikka lisaks sellele mõttega kingitusele paari sotaseid kõrvakaid ka juurde, siis on kindel. Ma siis julgesin arvamust avaldada, et ehted on veidi riskantne teema, sest kõik inimesed neid ei kanna, paljudel on mõne materjali (mul näiteks nii hõbe kui ka roostevaba teras kõrvarõngaste puhul välistatud) suhtes allergia ja mis minu jaoks peamine  - ehted on isikliku eelistuse teema. Jah, need väljavalitud olid muidugi kunstnikutöö, kindlasti väärt kraam, toetame kodumaist disaini jne, aga minu jaoks täiesti nojah-siis emotsiooni kandvad. Ma eelistaks iga kell valida ehted enda isiklikust maitsest lähtuvalt. Lisasin ka kirja, et see on ainult minu arvamus, vabalt võin olla erand.

Minu jaoks on ehted isikliku stiili teema, mul on kodus karp täis täitsa kenasid kulinaid, mis kusagilt kingina saadud, aga ma ei kanna neid, sest ma ei ole neid ise valinud ja nad justkui ei kõneta mind. Mul võib olla halb maitse, aga ma eelistan ikkagi seda kellegi teise valitud stiilile. Mul üldiselt seab see kõrvade metallitalumatus ise ka piirid st kannangi ainult kulda ja kuna lapsepõlves õpetati, et kuld muu metalliga koos ei käi, siis varem kandsin suviti lisaks kullale ka puitu, aga see on nüüdseks lagunenud. Nominationi käevõru on mul ka, rangelt valitud lülidega. Üks võrdsete haaradega (kas ristil on ikka haarad?) must rist, mis meenutab nii Rammsteini kui MM-i logo, must liblikas, läbipaistev ümar kivi, mille lasin endale kinkida ja mis tähistab minu jaoks teemat "the only pure thing about me is you", siis üks pealuukene, paar musta pärlit, Lõvi ja tekst "be the exception normal is boring".

Ehted on mu jaoks veidi nagu tätoveeringud, isiklikud ja peavad midagi tähendama või sümboliseerima. "Lihtsalt meeldib" on ka täitsa adekvaatne põhjendus mu meelest, sest meeldimisega kaasneb ju ikka mingi isiklik eelistus. Aga kanda midagi ainult sellepärast, et kingiti ja ilmselt on kallis asi? No see on natuke nagu lõhnade puhul, ma pööritan alati silmi, kui midagi soovitatakse selle pärast, et "seda praegu palju ostetakse!". Mu meelest peab ikka endale meeldima, mitte et kõigile teistele meeldib. Muidugi on ka neid, kes leiavadki, et kõik lõhnad on ühtviisi head, aga no...ei ole ju. Just käisin poes nuusutamas ja selgus, et peab ikka vanade lemmikute juurde tagasi pöörduma, vahepeal pole mitte midagi head leiutatud...

Riiete puhul mind lausa häirib, et mul on kapis nii palju suvalist pahna, mis ostetud põhimõttel "midagi peab ju kandma ja midagi ilusat ei ole saada!". Mingid kleidid, mis vist on moes ja peaks kaunid ka olema, aga milles ma ennast hästi ei tunne. Hunnik retuuse ja tuunikaid, sest noh, mugav (keegi ju blogis retuuside ebamugavusest, mul just vastupidi). Ja siis üksikud kunagi kaunid olnud esemed, mis liigsest kandmisest enam eriti vormis ei ole, aga südamele liiga kallid, et ära visata, eriti olukorras, kus samaväärset poest enam nii naljalt ei leia. Uued riided, mis pealtnäha okeid, aga seljas kisuvad, rulluvad, ahistavad. Asjad peavad kandjaga sobima. See on õudne ikaldus ja raiskamine, kui ei sobi ning kingitused on üks ideaalne kari, mille abil seda õnnetust suurendada. Milleks seda teha siis? Või on tõesti olemas õnnelikke, kellele sobib kõik ja kes on kõigega rahul?