Kassi tassike

Oh, loomulikult on loomadel isiksused. Kõik, kellel on kunagi olnud loom või kasvõi kanad, peaks sellest ju aru saama. Nojah, siiski on ka need inimesed olemas, kes leiavad, et loom on ju loom ja kõik imikud on ühte nägu ning muid selliseid asju.

Lõpetasin just Olavi Antonsi "Minu Tenerife" lugemise, mis on üks kena lugemine iseenesest, minu jaoks lihtsalt liiga ettevõtluse teemade poole kaldu - vat oleks neid kasse rohkem olnud! Igatahes pani see mu mõtlema asjaolule, et Olavi reisis koos oma kassidega. Kolis koos nendega, üüris korterit koos nendega ja mu meelest on see ainuvõimalik loomulik käitumine, sest kass on ju pereliige. Ma ei saa aru neist inimestest, kes kuulutavad, et "kolime, looma ei saa kahjuks kaasa võtta, anname ära, muidu pannakse magama!" Mismoodi sa üldse arvestad selle võimalusega, et peab kolima, aga ilma loomata? Mu jaoks on see umbes nii, et kolime, aga last kahjuks kaasa võtta ei saa, anname lastekodusse. Asi pole üldse selles, et inimene võrduks loom, vaid lihtsalt selles, et me oleme üks pere ja omasid maha ei jäeta! Alati on ka teisi võimalusi, kui loomast täielikult loobumine. Tõesti puuduvad lähedased, sõbrad, kelle juurde loom kasvõi ajutiselt jätta, kui tõesti muud üle ei jää?

Siinkohal kõrvalepõige tegelikku ellu. Mõtlesime, et kassile oleks parem, kui vanemad meie äraolekul, selle asemel, et üle päeva looma toitmas ja sügamas käivad, ta lihtsalt mõneks päevaks enda juurde võtavad. Õppetund - ära püüa mõelda kassi eest! Kass nii ei arvanud. Hoolimata sellest, et ta mu vanemaid teab, ohutuks peab ja nende siin käies õnnelik on, siis seda sama ei saa öelda nende pinnal ööbimise kohta. Ta peitis ennast päevaks diivani alla, kapi vahele, ei söönud ega pissinud, kähises ja kargas kallale mu isale, kes teda välja meelitada püüdis. Ta ei ole elu sees kedagi nii raevukalt rünnanud, seega pidi ta ikka tõsises šokis olema. Ühe päeva ta isegi liikus ringi, et järgmisel jälle peiduurkas passida. Lõpuks olid kõik stressis, sest ema oli kindel, et kass sellesse sureb. No ei surnud, aga kui järele läksime, siis kodus magas küll veel rohkem kui tavaliselt ja kui me järgmisel nädalal jälle kotte pakkisime, siis ronis ta saunalava alla kõige kaugemasse nurka, et teada anda "ma ei kavatse siit mitte kuhugi lahkuda!". Ma ei tea, kas ta on võimeline harjuma, sest suvilas käies ta sedasi ei käitunud, aga seal olime muidugi meie ka koos temaga. Paraku suvilani on vähemalt kaks tundi sõitu ja ma ei suuda kassile selgeks teha, et enne sõitu tuleks vetsus ära käia. Kuigi, eelmisel korral selgus, et kui kass vetsu tõsta, siis nii umbes kolmandal korral teeb ta oma häda isegi ära. Ja siis teised inimesed reisivad oma kassidega, käivad nendega õues jne. Õues käimise kohta arvab Tommy, et tuleb esimesse ettejuhtuvasse kohta külili maha heita ja sealt enam mitte liikuda, sest hirrrrrrm! Arg ja ärev loomake, mis teha. Huvitav, et ka meie viimane koer oli sarnase iseloomuga.

Õnnelik loom suvilas

Ajalugu kordub taas. Need samad inimesed, kes kunagi 135 eurost salli kinkida tahtsid. Nüüd käidi välja idee tassidest, noh tore oleks ikka 4 tassi - pakkuge välja hind? Ma ei teadnud, et tasse nii kallilt üldse müüakse, 40 eurot tükist. Ok, kunstniku töö. Samas need näevad välja täiesti tavalised tassid, mitte midagi erilist. Meil kõigil on kodus oma tassid ja lemmiktassid olemas, kohviserviisist rääkimata* (ma mõtlen siin neid täiskasvanuid siis, kes juba aastaid oma elu peal). Kui ma saaks teada, et mulle kingiti järjekordne komplekt tasse hinnaga 160 eurot, ma hakkaks vist nutma. Selle raha eest saaks ju...normaalseid asju ka. Midagi, mida päriselt vaja oleks. Nojah, nagu tolle sallijutu kommentaariumist selgus, siis ongi peaaegu võimatu inimest tundmata talle rõõmu pakkuvat kinki teha. Aga ikkagi - tassid?! Sellise raha eest?!

* Ma mõtlen siinkohal siis mitte rangelt komplektis serviisi vaid lihtsalt teatud arvu tasse, mis panna lauale siis, kui joojaid on rohkem kui üks või kaks.