Kes on suurem sitapea?

Kõik loevad, jagavad ja kommenteerivad. Lugesin ka ja minus tekitas see vastakaid arvamusi. Võiks isegi öelda, et sisemise segaduse, sest kui ma lugema hakkasin, siis sain aru, et kirjutatakse ju minust. Eriti just see osa, milles tsiteeritakse Aaron James'i "Sitapeade" käsitlust. Nii mina, nii mina! Segaseks läheb asi alates sellest lõigust, mis algab "Me oleme sisenenud ajastusse, mil sitapead kütavad üksteist üles. Meediale meeldib avaldada nendest lugusid, see on intrigeeriv." Mis need lamemaalased ja hullud siia üldse puutuvad? Ja lõpuks saame aru, et kirjutatakse hoopis EKREst. 

Vabandage, mina, uhkusega sitapea, sellist sildistamist ei talu! Sitapeade ja EKRE vahel on oluline vahe. Ma vist isegi mõtlesin välja, mis. 

Nimelt, sitapea tegutseb enda huvides, teda lihtsalt ei huvita teised, nende reeglid ja tavad. Ta saab aru, et need on olemas, aga ei hooli, kui endal parasjagu vaja on neid väänata. Ta seab nende mõttekuse küsimärgi alla. No miks peab seisma järjekorras, ma trügin alati ette! "Aga mõtle, kui kõik teeksid nagu sina, mis siis saaks?" Point selles ongi, et nad ei tee, nemad austavad reegleid ja tänu sellele saan mina edumaa. Kui kõik oleksid nagu mina, siis poleks mul mingit võimalust sitapea olla. Mina tahan lihtsalt, et mind nende reeglitega rahule jäetaks. Mängige oma mängu, aga mina ei viitsi. Kui mulle normide ja reeglitega peale lennata ning neid pähe määrima hakata, vot siis muutun ma alles tõeliseks sitapeaks! 

Ja just seda teeb minu meelest EKRE - tema lendab mulle oma normidega peale, püüab rakendada sundi. EKRE ei ole üksik hunt, kes enda eest seisab, EKRE on just nimelt ennast teistele peale suruv massmõtlemine, oleme kõik üks "Minu Kamp" (see on üks Eesti bänd muide, arvake ise, milline). Sitapea on üksi, enda eest, ei püüa teiste elu reguleerida, EKRE on selle täielik vastand. Sa võid vabalt olla misantroop ja liberaal - nad ei meeldi mulle, nende tantsu ma tantsida ei taha, aga las nad olla, niikaua, kuni nad mind survestama ei tule. Kuigi, eks EKRE väidab, et just nemad on need õnnetud survestatavad - sunnitakse sallima*! No see on puhas loll kius - kas keegi sunnib just konkreetselt neid homodega abielluma? Homoks hakkama? Ei? Aga milles siis probleem on? Vihata peaks ka täitsa saama, ma ka ei seedi paljusid, omasuguste seltskonnas teen ebatsensuurset nalja jne, pole veel tundnud, et keegi takistaks. Sellest, et institutsionaliseeritud vihkamine keelatud on, ma saan aru, peaks nagu ikka mõistma, et kuskil on piirid, seltskonda tuleb osata valida jne. Muidu sina kui kõrgemal positsioonil olev liider võid oma intelligentsete homo- ja rassistinaljadega (kas ma peaks siia jutumärgid panema või saadakse aru?)  lihtsalt põhjustada selle, et lollem mass lähebki konkreetseid indiviide kaikaga taguma ja isegi kui alguses võib tore vaadata olla, siis ajaloost teame, et ega see kellelegi hästi ei lõpe. 

Mu meelest aitab selliste "kõigile ühe mõõduga" , "hakkame kõik koos normaalseks" jne jutlustajate vastu just sitapealisus, sest sitapea julgeb enda arvamuse eest seista ega poeta pead liiva alla ja oota "äkki läheb mööda". Tortide toomisest rääkimata.

*Lauri Vahtre näiteks küsis FB-s, et mida siis ikkagi teha nendega, kes ei suuda leppida sellega, et abielu on laiem kui mehe ja naise liit. Ma lugesin ega saanud sellest küsimusepüstitusest absoluutselt aru, ju mu aju on teise ehitusega. See on ju sama hea, kui küsida, mis ma teen, kui ma ei suuda leppida, et kartulisalatisse pannakse tänapäeval porgandit (paluks kommentaarides sellele teemale mitte keskenduda!). Ära söö siis, pagan võtaks! Las söövad need, kellele meeldib. Kes sind sunnib? Et vastik vaadatagi? Selliseid asju on palju. Tõesti on, ma pööran pilgu ära, sülitan maha ja lähen edasi. Väärtusteta liberast nagu ma olen.

"Emme, miks me peame seda tegema?!"

Oleks ikka pidanud oma lastele ka otse sünnitusmajas nutiseadme nina ette torkama, nagu kõik trenditeadlikud inimesed teevad, nüüd siis omad vitsad peksavad...

Nimelt, Nutisport. Kooliskäijate vanemad ilmselt on kursis, teistele lühidalt, et tegemist on siis netikeskkonnaga, kus lahendatakse erineva raskusastmega matemaatikaülesandeid - aja ja punktide peale, vale vastus võtab punkte maha ja parimatest koostatakse edetabeleid. Mikro ülesanded on iseenesest väga lihtsad, arvuhulkade loendamine, aga keeruline on see kiiruse ja täpsuse pool. Kõigepealt tuleb õpetada laps õigeid klahve leidma ja hiirt kasutama - jah, jälle minu viga, 7-aastane ei ole sellega varem kokku puutunud. Teisalt tundub mulle arukam õpetada seda, kui tahvlis või telefonis näpuga toksimist, seda oskab ju igaüks. Mikrol halvasti ei lähe, aga teda viib kohutavalt endast välja, kui hiir kogemata valele klahvile satub ja ta selle tõttu aega ja punkte kaotab. "Igavene....kakajunn!" Selgitan, et rahu, pole mõisa peale mäng ja teistel juhtub ka nii jne. No igatahes tuju saab rikutud.

Järgmine kord mõtlen, et äkki tõesti oleks tahvlis lihtsam? Lähme kergema vastupanu teed? Tuleb välja, et ei. Tahvel on veel hullem. Mikro näpud on küll tillukesed, aga eksivad ikkagi valedele klahvidele, lisaks on tahvlil külje peal "tagasi" nupp, mida iga hinna eest vältima peab, muidu on käimasoleva katsega lõpp, lisaks ei tohi näppu ekraanile lohisema ka jätta, see tekitab zoomi. Iseenesest halvasti ei lähe, tulemustelt raudselt üle keskmise, aga Mikro ei ole rahul. "Ma ei taha seda teha! Emme, miks me peame seda tegema?!" Sest suured ja targad tädid-onud mõtlesid, et see on vahva, lastele matemaatikat mänguliselt õpetada, lastele ju meeldib mängida?! 

Ma olen ise mitu korda meelsust avaldanud, et mulle konkureerida ei meeldi. Ilmselt on see mentaliteet lastesse edasi kandunud. Koos perfektsionismiga, muidugi. Ja lühikese süütenööriga. Palju õnne. Mikro väldib täiesti teadlikult kõiki võistlusi ja osaleb ainult neis, kus parimat ei valita. Ta juba teab, et kui ei võida, siis saab tuju rikutud (ja kõrvalolijad sõimata..). Kuidas sellist "iga hinna eest esimeseks" mentaliteeti murda? Mul endal käis krõks ära alles siis, kui koha võttis üle pohhuism - niikuinii pole millelgi tähtsust. Ma ei tahaks, et lapsel see krõks nii vara ära käiks. "Võistlemine ja võitlemine on elusolenditesse sisse programmeeritud" kui ma siin tsiteerin TT üht varasemat kommentaari, millega ma täitsa nõus olen, sest ma ju usun ka ikka evolutsiooni, eks. Kuidas selles kõiges mingit normaalset tasakaalu hoida, et ei tekiks frustratsiooni, samas ka mitte kõigele käegalöömist?

Teisalt ma usun, et omajagu süüd on siin ka konkreetsel arvutimängu mentaliteedil. Ma ei tea, kuidas teil, aga mina avastan ka tihti, et arvutimängu mängimine ei lõõgasta, vaid ajab pigem pingesse. Mina mängin, keegi segab, mina käratan: "Ah, mis sul vaja oli, ah!?" Mäng suudab tekitada hasardi, mis su reaalsusest välja imeb ja siis sa toksidki sada korda, et saada parim skoor ning vannud, kui miski sind "ebaõiglaselt" takistab. Täielik "kakajunn!" Meestest rääkides olen ma alati heldimusega mõelnud, kuidas minu omal pole ühtki pisikest häirivad kiiksu, mis aja jooksul kumuleeruda võiks  - ei jäta ta sokke vedelema (või noh, see ei häiri mind lihtsalt), ei vajuta hambapastatuubi valest otsast ega midagi. Aga viimasel ajal ma olen avastanud ühe asja, mis mind üha enam häirib - ta ohib ja tänitab arvutimänge mängides passiivagressiivselt. Eks ta ise ütleb, et see ei puutu ju minusse, ta oma "lollide mängukaaslastega" suhtleb, aga no mind häirib, ma olen liigne empaat, mul läheb ka kohe tuju ära, kui keegi kõrval niimoodi saeb. 

Kokkuvõttes mul on kahtlusi, kas hasarti tekitavad arvutimängud on ikka parim tee matemaatika või mõne muu aine lastele armsaks tegemisel.

Küsijale vastu hambaid!?

 

Kui ma puutun kokku mõne uue asja või ülesandega, siis alguses üritan ma endale kõik võimalikult selgeks teha. Mis juhtub kui ma teen nii? Aga naa? Oot, miks nüüd niimoodi läks? Kas nõnda võib ka? Mis ma nüüd teen, kui selline asi ette tuleb? Õudselt tüütu, aga alguse asi, varsti on nipid selged ning küsida polegi enam vaja. Aja jooksul olen ma aga aru saanud, et see ei ole absoluutselt see kõige loogilisem ega ainuvõimalik tee uute asjadega kohanemisel, nagu mulle ekslikult tundub. 

Statistiliselt hoopis rohkem levinum on suu kinni hoida, püüda kuidagi ise hakkama saada, mitte kedagi tülitada, paaniliselt rapsida, teha nägu, et kõik on kontrolli all ja loota parimat. Kas see on sellepärast nii, et suurt osa inimesi on küsimise eest suu pihta löödud?

Mul on see teema eriti aktuaalne alati värbamistestide ajal. Ma üritan teha oma kõige sõbralikumat nägu (äkki on asi minus?) ning rääkida, kuidas on täiesti ok küsida, peabki lausa, uus olukord ju, kui vähegi midagigi ette tuleb, siis ära arva, et segad mind, kui küsid jne. Enamik ei küsi, ütlevad, et jah, selge, kõik, arusaadav ja kui ma siis testfaili lahti teen, siis sageli on näha, et tehtud on suisa selliseid asju, mis eeldavad mingitele täiesti asjassepuutumatutele klahvidele klikkimist. Üks töö oli näiteks selline, kus ütleme kahekümnest lehest 19 on ühesuguse ülesehitusega ja 1 hoopis teistsugune, mis peaks ju ometi tekitama küsimuse, et kuidas nüüd sellega käituda, aga ei. Inimesed lihtsalt vajutavad kuhugi, et see arusaamatu leht eest ära läheks. Kas need on samad inimesed, kes netis alati küsimust lugemata "yes" klikivad? 

Kas ma peaks kohe julmalt selgeks tegema, et kelle meelest kõik nii selge on, see võib kohe koju ära minna, selliseid meil vaja pole? See vist ei julgustaks küsimist, eks. Meil kunagi oli üks kena noormees, kes iga katse peale midagi selgitada vastas mesimagusalt: "Mina tunnen kompuuter!" Lülitas arvutil keele kirillitsa peale ja pärast olid kõik väljundfailide formaadid selle tõttu pekkis. Aga noh, andis meile vähemalt ühe siseringinalja, et kui keegi midagi õpetada püüab, siis vastad tähtsalt, kuidas sina kompuuter tunned. 

Aga ju siis on ettevõtteid, kus küsijaid nuhtluseks peetakse. Tule aga tööle ja tea kohe kõike, muidu laseme lahti. Tähtsas Ministeeriumis oli mul näiteks selline "mentorlusprogramm", et "lappa neid kaustu ja vaata, mis see eelmine siin meil tegi". Ma arvasin toona, et ma olen jube loll ja saamatu, aga nüüd mõtlen küll, et päris normaalne selline sisseelamiskoolitus ikka ei ole. Küsida ei tohtinud eriti, sest siis olid loll. Tegelikult ei võinud vist hoopis sellepärast, et siis oleks välja tulnud, et keegi ei tea, millega mingi ametipost tegelema peaks. Tuleb nägu teha, et kõigil on kõriauguni tähtsat tööd ja säilitada status quo.

Teooria

Sinclair McKay "Dresden. Leegid ja pimedus". Jõhker raamat. Samas mind on see teema psühholoogilisest vaatepunktist juba ammusest ajast huvitanud. Kuidas? Miks? Tundub, et lugemisest oli kasu ka, andis teooria, mis kuskilt otsast lootustandev ei ole, aga ikkagi parem kui mitte midagi.

Kõik see, mis on meis hea, annab samal ajal jõudu kõigele sellele, mis meid hävitab.
Inimese esimeseks impulsiks katastroofi korral on veenduda selles, et tema lähedastega on kõik korras. See on ilus ja inimlik. Samas ajendab meid teisi hävitama täpselt see sama omade kaitsmise kihk - aga miks nemad siis? aga nemad ju ka! nemad alustasid! Jah, täpselt nagu liivakastis, terve elu. Me ei muutu fundamentaalsetes aspektides.
Kas kunagi on võimalik ületada see "meie vs nemad" veelahe ja aru saada, et me kõik oleme üks? Ilmselt mitte, sa ei saa ju asendada oma lähedasi suvaliste inimestega tänavalt. See on ühe ja sama teema kaks otsa. Nagu vist kõik head asjad, mis inimlikkusega üldse seotud on, neil kõigil on pahupool. 

N.Y. Harari kirjutas oma "21-s õppetunnis 21. sajandiks", et rahvusriigid, hoolimata kõigest sellest negatiivsest, mida me praegu nende juures märgata võime, on tegelikult ikkagi inimkonna suursaavutus. Nagu demokraatiagi, on see parim valik halbadest. Rahvusriikide lagunemisel ei tekiks üht suurt ülemaailmset kokkuhoidvat kogukonda nagu julgemad liberaalid ehk loodavad. Ilma rahvusriikideta oleks hõimuühiskond, nagu see on olnud sajandeid enne rahvusriike ja nagu see mõnes kohas maailmas tegelikult siiani on. Rahvusriik ei ole "meie vs nemad" maksimum, see on pigem kompromiss ja ühtehoidmise tunnus. On see parim võimalik, mida inimesed üldse suudavad? Harari oletab, et katset luua ülemaailmne kogukond, võiks teha mõni sotsiaalmeediahiid. Väidetavalt olla Zuckerberg selle poole ka püüelnud, lubades idee õnnestumise korral suisa oma kasumitaotlused tagaplaanile seada, sest mis oleks rohkem väärt kui tõeline rahu ja inimkonna ühendamine? Noh, senini ei ole tal see õnnestunud, sotsiaalmeedia on jäänud üksnes vahendiks või kui see ka on mõne uue kultuurivormi sünnitanud (nina telefonis ketramise), siis igatahes mitte midagi eriliselt õnnistavat kogu inimkonna jaoks. Pigem on sotsiaalmeediat kasutatud grupisiseseks koondumiseks, mitte aga erineva maailmavaatega inimeste ühendamiseks.

Ainsa loogilise lahenduse tõi mu meelest välja A. Huxley oma "Heas uues ilmas" - inimeses tuleb maha suruda lähedustung. Kui sul ei ole lähedasi, ei ole sul ka vaenlasi. Elame pealiskaudsete, aga õnnelikena. Armastus ja vihkamine tulevad paraku ühest ja samast allikast, aga kas me oleksime nõus ühest jagu saamiseks teise ohverdama? 

P.S. "Pööra ette teine põsk" on äärmiselt nutikas õpetussõna, mida jagada enda potentsiaalsetele konkurentidele või vastastele. Et nad ometi seda uskuma jääks!

 

Mina - robot

Mõned näited sellest, kuidas inimesed usuvad täiesti uskumatuid asju ehk kuidas ma täna kolm korda üllatusin.

1. Teadagi paned viimasena tähele asju, mis on suurelt otse nina ees ja nii näitaski kolleeg mulle täna tööl üht teksti blanketil, mida ma varem märganud ei olnud, sest see pole minu töö jaoks oluline. Nimelt ütleb see tekst blanketi täitjale, et kirjuta palun selgelt, sest blanketti loeb masin. Hahahhaaa! Need masinad oleme ju meie! Kuna inimesed enamasti neid blankette selgelt täita ei suvatse, siis ilmselt ka nemad seda teksti ei märka või siis on lihtsalt mõistlikud ja hammustavad läbi, et mitte üks masin ei suuda käsikirjalist teksti talutaval määral lugeda. Samas ma kahtlustan, et meie emafirma meie tehnoloogiat täpselt selle argumendiga müüb - võite oma andmesisestajad lahti lasta, meil teeb programm kogu töö lihtsa vaevaga ära. Mainimata seda, et kõige olulisema osa teevad ära siiski idaeurooplastest andmesisestajad, mitte mingi superintelligentne programm. Kõige hullem selle juures on see, et mingil määral nad oma programmi võimekusse ka tõepoolest usuvad. Selle näitena on üks kohutav töö aastate tagant, kui minult, ilma igasuguse rootsi keele oskuse ja ka kokkupuuteta tüübilt, loodeti saada käsikirjalise teksti ümberkirjutust ja kui ma kergelt hämmingut avaldasin, siis vastati, et mis see siis ära ei ole, kirjutad lihtsalt, mida näed, tähed on ju meil enam-vähem samad, näe, see siin on Å. Kõigile neile, kes ka sarnaselt arvavad - keele ülesehitust teadmata on käekirja vaadates enamasti päris raske aru saada, kus mõni sõna algab ja teine lõpeb, rääkimata veel üsna sarnastest tähtedest (käekirjas nt l ja e, t ja f jne). See töö läks meil vett vedama, peale minu šedöövrit maigutati suud, et "vist ei saa päris nii jah" ja saadeti meid keelekursusele. 

Selleks, et masin suudaks lugeda inimeste käekirju, peaks tal olema taga kogu interneti võimekus. Ideaalsel juhul peaks ta suutma leida igale sõnale kusagilt vaste ehk tunnistama selle loogiliselt olemasolevaks. Võib-olla kunagi tulevikus me jõuame sinnani, aga ma ei näe sellise mälumahuka programmi arendamisel erilist kasutust. Kuulge, inimesed ju peaaegu ei kirjutagi enam käsitsi! Hetkel on programmid kasutud selle tõttu, et nad ei oska kahelda. Muuseas, see on ka peamine asi, mille pärast inimesed meile tööle ei sobi. Mina tean, et tuleks kontrollida, kas keegi on Jinliang või hoopis Jin Liang, sest mõlemad on loogilised, aga Joh Annes pigem ei ole loogiline (kuigi välistada ei saa paraku miskit, inimeste fantaasia oma järeltulijate nimetamisel on piiritu!). 

2. "Kas järgmine kord saaks siis töökuulutusse panna, et me ei otsi ainult naisi?"

Mina: "???Mismoodi sa sellist kuulutust üldse ette kujutad? Me ei ole mitte kunagi kuulutanud, et otsime ainult naisi! Sellise kuulutuse avaldamine on ju seadusega vastuolus!" (Omaette mõeldes, huvitav, kuhu ta peas paigutuvad siis kõik need meessoost kandidaadid, kes meil proovitööl käinud on? Julgeteks soonõuete eirajateks?)

Mina: "Mehi lihtsalt kandideerib alati vähem. Ilmselt palga tõttu."

"Nojah, sedand küll. Aga samas mehele sobib vast selline arvutitöö rohkem, naised ei taha ju niimoodi kontoris istuda vist..."

Nagu jee, muidugi, naised ei taha kontoris istuda, naised tahavad lihtsalt loomu poolest teha vähemtasuvat teenindajatööd, nad on juba loomult sellised suhtlemise poole kaldu. Taaskord, kuidas ta unustab ära kõik need tublid naised, kes meie kontoris aastate jooksul töötanud on ja pagan võtaks, ma ju olen kah naine või mis? Lihtsalt hämmastav, mis reaalsusest hälbivat juttu inimesed suust välja ajada võivad. Veel õudsem mõelda, mis neil sel juhul tegelikult kolba all veel hulpida võib! 

3. "Ma ei teagi, kuidas seda teile öelda nüüd....Kuulge, kuidas on võimalik, et selline asi kvaliteedikontrollist läbi sai - ühe lapse nimeks oli Curt'i asemel Cunt sattunud? Vaene poiss nuttis!"

Täielik vaikus. Peale seda minu, kui kvaliteedi eest vastutava isiku, napp kommentaar "Tore."

Ja krt, nüüd nad ütlevad mulle kõik, et nemad said kohe aru, et see oli nali! Ma kaotasin paganama mitu minutit oma elust raudselt! Õnneks oli mu kommentaar piisavalt neutraalne, et sellest midagi välja lugeda ja ma suutsin ka pärast väliselt rahulikuks jääda, kui aasimiseks läks. Pagana mehed ja nende naljad! Kas see näitab mulle taaskord, kui ebakindel ma iseendas olen (krt, see ei ole ju võimalik, et Cunt kahe silma vahele jääks (pun intended), aga äkki tõesti, oh püha taevas, kui piinlik!) ja seda, et teised st mehed, seda enamasti ei ole (või nad on veel ebakindlamad ega julge seda isegi tunnistada?). Või on see märk sellest, et teised arvavad, et mul küll Cunt kahe silma vahele ei jääks?

 

Andetu, aga sügavamõtteline

Eelmise postituse kommentaar tõi välja ühe asja, mida ma tegelikult juba varem tähele pannud olin ja plaanisin vist isegi sellest kirjutada, aga sinna ta jäi. Nimelt ütleb Sandra Jõgeva doki "Armastus" peategelane (ja ma pole ikka veel seda dokki näinud, ainult "Avalikke ja salajasi märkmeid" lugesin), et "Jätke mind lihtsalt rahule!" ja sel hetkel seda lugedes ma adusin, et see on tegelikult vägagi mina ja vat kuhu mul on võimalus veel omadega välja jõuda...Mul on kõige raskem siis, kui keegi mult midagi tahab ja mind vajab. Oh seda õnne ja kergust, kui ma igasugu nõudmistest vaba saan olla!

Ühelt poolt muudab see selgeks asjaolu, miks ma imikuid kardan ja teisalt on see mind edukalt päästnud ehk mõnest toksilisest täiskasvanust. Ma meeldisin kunagi ühele, kes helistas mulle meie esimesele kohtumisele järgnenud päeval ca 10 korda. See oli nii õudne, et sõbranna hoidis mul kätt, kui ma tagasi helistasin ja valetasin, et mu poksijast boyfriend saab väga pahaseks, kui need kõned jätkuvad. Eks see ole kindlasti isekuse märk, see "jätke mind rahule", teisalt ega need, kes end vägisi peale suruvad, ka väga toredad ei ole. See on ju ka isekus? Ja isekus on vajalik, täiesti altruistlikest sõidab ühiskond kohe üle. Isekus vist on üldiselt alati see, kui teine inimene ei tee nii, nagu sina tahad - järelikult isekas. 

Ma ei saa hästi aru näiteks neist (vana)vanematest, kes tänitavad, kuidas neid pole enam kellelegi vaja, kuidas noorem rahvas ei austa, külas ei käi ega maksa "memme võlga". Seda on õudne kõrvalt vaadata, sest no vägisi ju armsaks ei saa ja eriti igasuguse moraalse kohustuse nina alla hõõrumine võtab ära igasuguse soovi sellise inimesega suhelda. Ma mõtlen siin siis inimesi, keda tegelikult keegi hooletusse jätnud ei ole, aga iga kord, kui külla lähed, hakkab selline passiiv-agressiivne töötlemine pihta. Ühe mu tuttava filosoofia on see, et kui hakkad juba teistelt midagi vajama, siis on õige aeg elust lahkumiseks. "Kaela peale ei jää" on muidugi vist paljude vanainimeste soov. Teisalt, kas saab inimene päris nii elada, et ta teistelt mitte midagi ei vaja, oleme ju karjaloomad ikkagi?

Inimesed on imestanud, et kuidas mu lapsed nii iseseisvad on, ju siin on ka mingi seos, kuigi tegelikult ma neid hooletusse jätnud ei ole. Ma lihtsalt ei sõiduta neid mööda linna, ei tee nende eest kodutöid jms, mis viimasel ajal iseenesestmõistetav tundub olevat. Ainuke asi on see, et ma jah, noh suunan neid, nendes suundades, kuhu ma ise minna tahaks. Rääkides kirjutamisest. Ma käisin koolis suurima hea meelega kui kirjutati loovaid kirjandeid. Ma armastasin loovkirjutamist! Ma ei saanud aru, mis mõttes suurem osa lapsi vihkas kirjandite kirjutamist?! Mu suguvõsas on suisa mitu Steni muinasjutuvõistluse laureaati (sh mina), seega ilmselt geneetiline värk, kõik me oleme lapsepõlves tonnide kaupa paberit oma vaimusünnitisi täis kirjutanud. Mul on rohkem raamatuid kui Sandra Brownil, ainult et sahtlis. Mikrol ka, aga Mini... No ta on nüüd rõõmuga põhikoolis, sest seal ei pea enam loetud raamatutest kokkuvõtteid kirjutama. Ta loeb raamatuid ja oskab neist rääkida, aga paberile panemine...Ja minu laps! Ma ei oska nõu ka anda, sest see on mu jaoks sama hea, kui hingama õpetamine. Mina kaotasin enda loovkirjutamise soolika ära või kasvas see kinni. Varem arvasin, et see raudselt topiti kinni kõigi nende reeglipäraste arutlevate kirjanditega keskkoolis ja esseedega Alma Materis. Loovusel ei olnud seal erilist kohta. Aga ega ma ei tea, igatahes praegu ma enam ilukirjandust kirjutada ei suuda. Kuidagi nii see läks. Kui varem lood voolasid minust välja, siis nüüd ei tule enam midagi ja mu meelest pole õige kirjutamine see, kui sa vahid valget paberit ekraani ja närid pastakat ?. 

Rubriigist "äärmiselt sügavad probleemid" ka. Sõbranna tegi minust suvel imelise pildi, ma tahaks selle FB-s profiilikaks panna, aga ei saa, sest inimesed ei mõistaks:

Kohe näha, et suvine pilt, eks. Kott on peas selle tõttu, et puhus räme tuul igast kandist ja uduvihma pritsis samuti. Praegu on oluliselt soojem ilm, muide, tagi ma selga panna ei saaks, palav. Juulis olid teised ajad. Igatahes, inimesed arvaks, et ma olen vanaks jäänd ja häbenen oma nägu. Keegi ei arvaks, et see on lihtsalt äge pilt. Ok, mõned üksikud ehk. Meenub jälle see WTF moment, kui ma läksin koolidiskole Chicago Bullsi jopes, sest no tuus ju, "ma niisama tulin siia korraks läbi käima, ma olen sellest üritusest üsna üle muidu" ja klassiõde ütles kaastundlikult "Marca, ära häbene oma keha!" Iuuu.

Ma olen umbes sama diip nagu see mu kunagine sõbrants, kes rääkis, et tahaks end tappa, aga ei saa, sest isegi kui ta kirjutaks pika kirja põhjendustega stiilis a la "ühiskond on mäda ja inimsugu saast", siis arvataks ikka, et ju jättis armsam maha või tekkisid võlad, niisama põhimõtte pärast ei tapaks end keegi. Mõnedel meist on siin ikkagi kõrgemad aated ka olemas!

Tähelepanekuid elust ja raamatute vahendusel

Ma unustan vahepeal kirjutamise ära ja hakkan mõõdutundetult arvutimänge mängima. Mitte mingeid harivaid ega strateegilisi, ikka neid kõige hullemaid Candy Crushe ja selle derivaate, mille ma umbes aasta tagasi külma südamega ära kustutasin. Algul mängin sellepärast, et jõle igav on, internet läbi loetud, inspiratsiooni pole ja no las ta siis olla, mul tõesti ei ole mitte midagi muud teha vaja. Peale seda saabus ootamatult faas, kui oli igast asju teha ja pärast oli aju nii pehme, et lihtsalt ei suutnud midagi muud teha. 

Oi, ma peaks vist sellest rääkima - mind tiriti hetkeks rutiinist välja (ärge muretsege, kõik on korras, olen rutiini taastanud!) ja see oli kole. Ma tahtsin nutta, surra, töölt ära tulla ja ainult ootasin seda päeva, mil ma saan tagasi vaadata ja nentida, et eks alguses oli jah raske, aga nüüd on asi käpas ja saab taas rahulikult hingata. Ehk ma avastasin enda kohta, et ma tõesti vihkan muudatusi. Jah, peale uue asjaga toime tulemist oli adrenaliin laes - tegin ära, jee! Aga see tunne läks ruttu üle mõtteks "homme pean jälle seda tegema", mis omakorda tähendas unetult viseldud ööd. Ja asi ei ole selles, et ma oleks ebakindel. Ma teadsin, et ma saan sellega hakkama, ma suutsin ennast kõrvalt vaadata nentides, et "täitsa lollakas peast", aga võdisesin sellest hoolimata. Noh, nädalaga on uuest asjast vana ja igapäevane saanud ning ma olen tagasi omas elemendis. Kui hea! Mõelda, et on inimesi, kelle töö seisneb igapäevases ootamatustega tegelemises! Mugavustsoon on see, kus mina olla tahan. Ma tahan olla kindel, et ma tean, mida teen, sest ei tee seda esimest korda (st tubli tüdruku kompleks, eks). Jälk, aga eks peab elama sellega.

Oot, raamatud. Harari "21 õppetundi 21. sajandiks" andis mulle selguse asjas, miks inimesed ometi nii irratsionaalsed, silmakirjalikud ja ebaloogilised on. Inimese teeb eriliseks see, et ta usub lugusid (raha, religioon, kultuur), seda teadsin, aga ma polnud kunagi eriti mõelnud sellele, et lugude omavahelisele vastuolule me reeglina tähelepanu ei pööra. Aga me ei tee seda enamasti tõesti, mis seletab ära, kuidas muidu "nii normaalsed" inimesed sageli täielikku saasta suust välja ajavad. Naljakas on seegi, et me laveerime nende lugude vahel samuti osavalt, lugu, mille eest eile olime valmis surema, võib parema loo välja ilmudes homseks ebaoluline olla. Harari toob siin näiteks tippnatsid, kellest enamik elas peale Reichi kokkuvarisemist normaalselt edasi, ainult väike hulk tegi enesetapu. Inimestelt pole väga midagi loota. Ma ise mõtlesin veel sellele, kuidas mulle on näiteks sümpaatsemad tüübid, kes oma arvamuste taha erilisi teooriaid ei areta, vaid ütlevad ausalt, et mulle ei meeldi, sest ei meeldi ja punkt. Ümber veenda inimest niikuinii ei anna, eriti kui tegemist on looga. Ükski inimene ei usu fakte, ainult lugusid usutakse ja selleks, et keegi enda oma muudaks, peab sinu oma parem olema. Mul tavaliselt ei ole, ma jahmun alati teiste teooriate peale ja püüan neid mõista. Samas mul on see lähikondlane, kes "lihtsalt vihkab neegreid, venelasi ja pakse" ning temaga mul konflikti ei teki, ma ei vaidle temaga, sest no mida sa maitse üle vaidled? Sa ei veena kedagi, kes peterselli ei salli, teadmisega, et see on äärmiselt kasulik tervisele. Ei söö, sest ei maitse ja kõik.

Luitsalu "Ka naabrid nutavad" on täielik Rakke vaib, aga see üllatas mind väga positiivselt. Nimelt on see esimene perevägivalda kajastav teos, mis teeb seda minu jaoks usutavalt. Kõik ülejäänud, millega ma olen kokku puutunud, on olnud täis selliseid klišeesid nagu õudukad, kus kõik ükshaaval pimedasse koopasse ronivad  - sa tead ammu ette, mis nüüd saab, aga tegelased miskipärast ei aima. "Naabrites" sain ma alles poole raamatu peal aru, kes ja kuidas ning kogu lugu oli usutav. Ma ei taha kõlada kui vägivalla apologeet, aga mu meelest on tegude taga otsused ja siin ma sain aru, miks ohver oli oma valikud teinud ja kuidas olukord selliseks oli muutunud. Ma suutsin teda mõista ja end tema olukorda asetada, mitte ei mõelnud nagu odavat õudukat vaadates, et "kamoon, lase sealt kohe jalga, kuidas sa aru ei saa!"

Luitsalu "Minu maailm" oli ka hea. Kuidas mõni inimene suudab lühikestesse peatükkidesse toppida kõik olulise ja edasi anda ka konkreetse koha vaibi ja mõni teine ei suuda seda terves raamatuski? Või ongi asi neis peatükkides ja lühiduses? Ma ei tea. 

Brysoni "Inimkeha: kasutusjuhend asukale" on kohatistest helgetest hetkedest hoolimata ikkagi pigem pettumuslik lugemine. Kuidas ta suudab alati kirjutada sügavuti sellest, mis mind ei huvita ja üle libiseda kõigest huvitavast? Asi on minus, ilmselgelt. 

Lugesin esmakordselt Indrek Harglat, tema kokkupandud ja ka teiste autorite uusmuinasjuttude kogumikust "Vinguv jalaluu". Püha müristus, need Hargla lood olid ikka ilged ja seda heas mõttes! "Meristepeo" tõttu nägin paar ööd koledaid unenägusid ja vaevalt ma seda lugu üldse kunagi unustan (nagu enamiku oma loetust). Vähemalt tean, et Lovecrafti ei hakka ma kunagi püüdmagi lugeda. (Mitte et ma seda varem ei teadnud, see Houellebecq'i LR-is ilmunud fänniteos juba andis aimu, millega tegemist.)

Kokkuvõttes, elu on tore, kui sa sellelt midagi ei oota.

Hah, äärepealt oleks unustanud. Ma avastasin, et mulle meeldivad blondeeritud mehed. Kuulasin Machine Gun Kelly uut albumit ja avastasin selle. Ma üritasin isegi Bieberit kuulata peale seda, kui too end blondeeris, aga kõlas ikka nagu juust. Spike Buffyst, Kurt Cobain, Eminem, Brad Pitt Tiibeti filmis, Lil Peep, isegi Ghostmane...Panin praegu pildiotsingusse "dyed blond men" ja no kõik need pildid, eriti, kus enne ja pärast kõrvuti. Ok, Zac Efron on endiselt õõvastav. Kui hea, et ma ikka mees pole, muidu ma olekski üks nendest, kellel blondiini nähes ila tilkuma hakkab juba enne, kui too üldse näo ette on pööranud või suu lahti teinud...