Kuidas lahendada konflikte ilma inimesi mõrvamata?

Paar päeva tagasi juhtus nii, et Mikro tuli nutuselt koju ning väitis, et õpetaja kiusab teda. Kui tema pingis tõsise näoga istub, sest ta ongi tõsine väike inimene, siis õpetaja norib terve klassi kuuldes, et mis tal jälle viga on, et vihane nägu ees ja kas ta ikka teab, et sellist nägu tehes on ta varsti nagu krimpsus vanamutt. Selle jutu peale elavneb Mini: "Oojaa, ma tean, mul oli selle õpetajaga täpselt sama lugu!" Ei, teiste lastega seda ette ei tulnud, ainult minu omad on need kurjad põrnitsejad.

Nii, mis tunded teid valdaks seda kuuldes? Minu esimene emotsioon oli muidugi "Mida kuradit!?" Klassikaline "miks sa ei naerata?"-olukord. Minge te ka sinnasamusesse. Mu meelest on pidev infantiilne irve näol idiootsuse tunnus. Tahate välja näha nagu Ingrid Tõnisted vä? (See kõik on õel ja vihaga mõeldud, ilmselt proua Tõnistelgi lihtsalt on selline rõõmurulli nägu looduse poolt antud) Juhtusin samal ajal just Müürilehest koolikiusu teemal lugema, kuidas õpetaja ühest sõnast võib alata aastaid kestev narrimine ja oigasin. Olete kuulnud väljendit "resting bitch face"? Mu mehel on see, ilmselt pärandus lastele ka, vabandage mind, et nii vale mehega lapsed tegin! Mees samal ajal kommenteerib teises toas, et näed nüüd, mis tunne mul on, kui sina mind jälle halvas tujus süüdistad - mu lihtsalt on selline nägu! See siin on hilisem kokkuvõte eks, algselt plaanisin kohe siia blogisse üürgama joosta, sest äkki oskavad targemad pead head nõu pakkuda, mida tegema peaks. Kui see siin on emotsionaalne või õel, mõelge, mis vahetult toimus. Hea, et ma ei kirjutanud. Mitte kuhugi. Mõtlesin õpetajale kirja saata, aga õnneks pidi järgmine päev niikuinii koosolek olema. 

Otseste konfliktidega on see teema, et olukord sõltub mõlemast poolest. Kui kumbki on vihane, siis eskaleerub. Ma kujutan alati oma peas enne teise poole reaktsiooni ette ja kütan ennast veel rohkem üles. Tegelikkus on see, et enamasti olen mina see agressiivsem pool (sisemiselt) ja ma rahunen kohe maha, kui teine pool "normaalselt" käitub. Ehk siis enne kokkusaamist ma ei tea, kuidas vaidlus/konflikt sujub. Kelle ma puurist välja lasen - kas selle hullu, kes päid otsast hammustab või leebelt argumenteeriva versiooni? Koosolek oli rahumeelne, visati nalja, pärast sai vaguralt vesteldud, õpetaja nentis, et ilmselt poleks pidanud kõigi ees kommenteerima, mina informeerisin, et kõige parem on võimalikku mossis nägu ignoreerida, küll see üle läheb. Rahu maa peal. Aga ma täiesti mõistan neid, kes esimese asjana Haridusministeeriumisse helistavad. Esimene emotsioon ongi selline sageli. 

Esimese emotsiooni peal toimetatakse tavaliselt internetis. Internet on ilgeid värdjaid täis, onju?! Iga päev, iga tund, iga minut võid end seaks vihastada. Üks mees, kes kandideerib, aga ei oma absoluutselt mingit arusaama õigekirjast, alustades sellest, et koma järele käib tühik, jagas eile mingit videot "Nõuame peaministri tagasiastumist"- lehelt. Kaja Kallas olla ametlikult kõige lollim peaminister, sest mõelda vaid, ütles Riigikogu ees, et mida rohkem vaktsineerituid, seda rohkem neid ka surema hakkab. Millest sa, debiilik, aru ei saa? Puhas kuradi matemaatika ju, tõenäosus! Tao pead vastu klaviatuuri ja sure ära! Tahtsin selle mehe ära blokkida, aga siis hakkasin mõtlema, et tegelikult oli see mees ainuke, kes mind aitas, kui mul häda oli. Ta oli ainuke, kes arvestas teise inimesega. Selline, kelle peale saad loota. Ta on tegelikult hea inimene, ta ei ole paha. Ja mul on kahju, et ma olen internetis tema teist külge üldse näinud. 

Seejärel hakkas üks kena inimene päriselus täielikku Põlluaasa tegema. No et miks ei võidaks ometi normaalsed olla ja algul homod, pärast zoofiilid ja miks need vähemused karjuvad, miks mina ei karju? Selline klassikaline komplekt ühesõnaga. Ja siinkohal on päriselus raskem, sest mul on spetsiifiline rööprähklemise kiiks - ma ei suuda isegi mõelda ega rääkida üheaegselt. Sellepärast ma blogingi. Ma peaks talle kirja kirjutama, aga ta ei loeks. Tema põhiline probleem ongi, et ta ei loe (õnneks ta ka ei vali). Aga rääkides ma ei suuda rahulikuks jääda, ma hakkan räuskama, lähen isiklikuks ja saadan persse. Täiuslik väitleja, ühesõnaga. (See leebelt argumenteeriv versioon minust, millest enne õpetajaga seoses juttu oli,  ilmub välja ainult siis, kui mul on enne olnud rahulikult aega oma mõtted sirgeks saada, puusalt tulistada ma ei suuda.)

Mis lahenduseks? Suhelda ainult omas mullis, blokkida ära kõik teisitimõtlejad? Sulgeda silmad ja kõrvad enda jaoks vastuvõetamatute ideede ees ja pomiseda, et "ta on ikkagi mu sõber"? Vahest tahaks kah kangesti normaalne olla, aga ei oska.