Eesti lühifilmid

Kõigepealt tahaks privileegipimedalt piiksatada kui äge ilm oli õhtul vastu pühapäeva! Kõnniteed olid kadunud, lund tuiskas igast kaarest ja ma lausa lendlesin mööda linna ja kiljusin rõõmust. Minu ees läksid kaks meest ja vandusid kurja, oleksin tahtnud hõigata, et "Lumehelbekesed!", aga tuul oleks mu hääle niikuinii summutanud. Saan aru, et poolt nii lõbus ei olnud olla ummikus mõnes liiklusvahendis või elektrita külmas kodus, vabandan.

Aga linna peale hulkuma viisid mind Eesti lühifilmid, mida tol õhtul Elektriteatris näidati. Ma üldse ei tea, kuidas neid veel vaadata saaks, eriti suurelt ekraanilt, kuhu pisikesi filme harva lastakse, aga kuna mu kogemus oli äärmiselt rõõmustav, siis kirjutan neist ikka, äkki keegi kuskil silmab mõnda, siis teab, et tasub vaadata. 

Esimesena näidati Katrin Tegova filmi "Mia ja Liki", millest netis päris palju infot leiab, põhjalikum arvustus näiteks Sirbis Sauterilt, millele ma ka kaasa noogutan. Kaupo Meiel võrdles seda filmiga "Florida projekt" ja visuaalselt oli siin tõesti sarnasusi. Lapsepõlve imeline värviline maailm, mis lähemal uurimisel enam nii särav ei tundu. Pealispinna ja allhoovuste vastuolu märkimisväärne, aga ometi on üldmulje ikkagi helge. Oleme me tõesti nii pealiskaudsed? Tegelikult ei ole ju ilus film, hoopis hästi kurb film on? Etteruttavalt võib öelda, et selliseid vastuolusid tuli filmiõhtu jooksul veel, mille käigus hakkad mõtlema, et olen ma imelik või, et niimoodi tunnen, ei tohiks ju?! Ses mõttes kasulik mõtteharjutus, et ilmselt on päriselus seesuguseid olukordi hoopis rohkem, aga meil pole aega juurelda, sest me parasjagu osaleme ise ja mõtleme käigu pealt need vastuolud endale loogiliseks. Filmi puhul vaatad sa kõike kõrvalt ja sulle jääb võimalus analüüsida. Hästi tänuväärne seegi, et filmis ei olnud otseselt mingit tohutut draamat, lahku libiseti üsna vaikselt ja tsiviliseeritult, ei olnud mingit selget põhjustki, midagi ei sõnastatud. Lihtsalt üks segadus, mis lõppes nagu lõppes, tavaline asi. Kõrvaltvaataja saab rahulikult öelda, et "läksid viisakalt lahku, lapsed jagati ära". Aga laste käest ei küsinud ju keegi, neile isegi ei räägitud midagi. Kas saab ikka nii, et lastele jääb nende värviline maailm alles, neile polegi vaja suurte inimeste jamasid põhjendada?

Teiseks filmiks oli Jonas Tauli "Üks imeline mees", mis võitis Fredrikstadi animatsioonifestivalil lühifilmide grand prix ja millest on päris palju kirjutatud ka, lisaks ilmus samas loost raamat. Absoluutselt imeline film! Esiteks, kogu see must-valge juba iseenesest on esteetiliselt nii ilus, teiseks kogu valguse ja varju kasutamine, liikumised (kass!), materjalid-pinnad! Täiesti ahhetamapanevalt äge film! Ainsa miinusena võib tuua, et kogu selle visuaali juures ei jõua lugu ennast eriti tähelegi panna, kuigi Harriet Toompere rahulik ja meeldiv hääl sobib selle juurde nagu valatult. Tõeliselt nunnu, pole ammu midagi nii visuaalselt kaunist näinud. 

Kolmandana linastus Eeva Mägi "Maakohus". Sellegi filmi visuaal on äärmiselt meeldejääv. Kas ta just ilus on - no eks Eestimaa suvi on ikka ja alati ilus, eriti ekraanilt vaadatuna, kus sääsed ei pinise ja heinakõrred sääri ei kriibi, aga eelkõige on see üks painav vaatamine. Kuidagi piinlik on, tahaks näo ära keerata, aga ei saa, ja üldse mitte selle pärast, et film kuidagi halb oleks, vastupidi, see on haigelt hea, selline liig naturalistlik vaatamine. Lugesin, et Eeva Mägi oligi varem jurist, ilmselgelt ta teab, mida ta näitab. Mida teevad inimesed kohtus - nad näitavad endid maailma ausaimate süütute kannatajatena ja nad mängivad nii üle, et piinlik hakkab. Kogu see üle võlli vanemaarmastus on täiesti painajalik vaatamine. Ürgema ja lapse eest võitlev kangelas-isa. Seejärel kümme minutit pausi, kaamerad maha ja "robustne eit!" ning "sul on väike till!", peale mida etendus jätkub. Väga vinge sisevaade meie sisemisele ebakindlale klounile, kes ei oska kriisis muud, kui piinlike arhetüüpide külge klammerduda. "Ausõna, ma olen tegelikult niiiii hea inimene!"

Neljandaks Martinus Klemeti "Näotuvastus". Miskipärast meenutas selle filmi visuaal mulle klassikalist Rein Raamatu joonisfilmi "Värvilind" . Samas sisult jäi ta teiste filmide varju natuke, aga kindlasti ka väärt vaatamist juba lihtsalt nauditava animatsiooni pärast. 

Viimasena jõudis ekraanile German Golubi "Mu kallid laibad". Film võitis 2020. aastal tudengi Oscari ja sellest on ajakirjanduses ka päris palju juttu olnud. Ütleme siis kohe ära, et mitte asjata ei saanud film seda auhinda. Selline film, mille lõppedes ei oska kohe mitte midagi öelda, sest kõik tundub kohatu. Film algab nagu komöödia ja hiljemgi on selle žanri võtteid märgata, aga päris kiiresti saab selgeks, et mingi naerufilmiga siin küll tegemist ei ole. Kui naeradki, siis mõtled, et ei tohiks ju ometi. Kohati viskab ikka kohe täitsa võikaks kätte ja võikaks mitte ainult visuaalselt, vaid ka sisuliselt. "Aga nii ju ei saa, see on hirmus, nii ei tohiks! Surm ju, seda peaks delikaatselt käsitlema! Sellest ei peaks üldse rääkima, veel vähem nii naturalistlikus võtmes!" Seejärel saad aru, et oled oma mõtetes sama hale, kui need "Maakohtu" iga hinna eest normaalsust näidelnud tüübid, kes tänu sellele eriti ebanormaalsetena paistsid, sest no me kõik ju teame, mismoodi see surm on ja et keegi peab sellega tegelema. 

Väga toredalt ja sisukalt veedetud õhtu oli, häid asju tehakse meil siin kodumaal!

Ütle üks ilus poisslapse nimi!

Eile, seoses Brad Pittiga, meenus see, kuidas ma olin peale "Sügislegendide" vaatamist (üks väheseid filme, mida olen elus kaks korda vaadanud, kuigi ma absoluutselt ei seedi Julia Ormondit) kindel, et minu esmasündinud poja nimeks saab Tristan. Seda siis filmi peategelase järgi, keda Pitt kehastas. Paraku selleks ajaks, kui ma lapseootele jäin, olid kolm (!) mu vana klassiõde oma poegadele juba Tristan nimeks ära pannud. See oli mingi müstiline periood, mil see nimi isegi nimede edetabelis korraks figureeris. Ma ei usu, et allikaks oli see sama film, mida mina teismelisena vaadanud olin, vähemalt üks neist klassiõdedest ei teadnud sellest midagi. Keldi legendid nüüd ka nii populaarsed ei olnud. Ega need teised samanimelised poisid ei oleks ilmselt minu nimevalikut ka kõigutanud, paraku poissi ma kunagi ei saanudki. 

Ma ei tea, kas teistel on ka nii, aga tüdrukute nimesid oli mul lademeis, poiste nimedest ei meeldinud nagu väga ükski. Kunagi päris lapsena olid mul muidugi ka oma järeltulijatele nimed välja mõeldud - Andri ja Maarika...Selleks ajaks, kui lastesaamiseks läks, olid need muidugi ammu igasuguse aktuaalsuse kaotanud. Ahjaa, vahepeal oli Leonti ka. Ärge küsige, miks, ma ei mäleta, hea, et veel Lavrenti ei olnud. Ema oleks ära minestanud mõlema variandi peale ilmselt. 

Alati imestan, kuidas need poppide nimede tabelid tekivad, sest alati kui kellegi laps mõnda sellist nime kannab, vannuvad lapsevanemad käsi südamel, et nad absoluutselt ei teadnud, et see nimi populaarne võiks olla. Ma isegi usun seda, need on vist kuidagi kollektiivses alateadvuses lihtsalt. Teisalt, ilmselt on variant seegi, et parem on, kui su laps kannab nime, mis on paljudel, siis ei seostu see mingi ühe konkreetse kahtlase tüübiga nagu paljude nimedega juhtub. No et hakkate kaasaga maimukesele nime kaaluma ja siis kummalgi on mõne nimega mingid negatiivsed seosed. Teine lahendus on muidugi välja mõelda mingi eriline nikerdis, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Mu meelest on see halvem variant. Sõbranna kunagi ütles, et teiste inimeste laste nimesid ei kritiseerita. Vabandust, aga see kõlab silmakirjalikult. Isegi mu Rootsi kolleeg väitis, et neil on mingid kindlad nö "vanginimed" - lihtsalt vanglates olla teatud nimedega tüüpe rohkem (y-lõpulised poisinimed). ABBA Benny. Annika ja Tommy. Eestis olen negatiivset seost kuulnud varasemal ajal nimega Elvis, tänapäeval nimega Kevin. Minu lapse lasteaia pätid olid Ken ja Kevin. Loomulikult on erandeid, aga mingid mustrid on ka. Kui ma haiglas olin, siis kõige uhkema nime sai endale laps, kelle issi oli just vangist tulnud ja emme rääkis, kuidas nende pere sotsiaaltöötaja on täielik "kitsev***" (suht sidesõna oli see tal). Kusjuures ma püüdsin halvimat ära hoida ja kinnitasin, et emme kaalutud Lisette (ma küll kardan, et nad oleks selle Lycetheks muutnud ehk), on väga kena nimi, aga nende issi tahtnud midagi hispaaniapärast. No selle ta saigi. Kas just hispaaniapärase või üldse mõne olemasoleva keele reeglitele vastava, see on iseasi. Aga meeldejääva, seda kindlasti. 

Samas, mõned väljamõeldud nimed mulle meeldivad. Näiteks Marimellide pandud Hedon. See näeb välja hea ja tähendus on ka mõnus. Mul endal oleks ilmselt viimasena sõelale jäänud Holden. "Kuristikust rukkis". Eks see ole ka pigem väljamõeldud nimi, kuigi näiteks Pedigree laulja eesnimi on samuti Holden ja ilmselt on neid Eestis veel.

Mis on minu jaoks veel arusaamatu, aga uskumatult populaarne - võtta mingi tavaline, normaalne nimi ja see siis "eksootilise" kirjapildiga ära solkida. Sellest saan ma kõige vähem aru, aga ka näiteks Rootsis tundub see mõnede hulgas trendikas olevat. Või veel kummalisem - inimesel on dokumentides tavaline nimi, aga käsikirjaliselt kirjutab seda kuidagi "eriliselt". Tulemuseks on see, et mõni väike Mati peab alati lisama, et ta nimi tõesti ei lõpegi y-ga, keskel pole kahte t-d ja isegi mitte h-d (elust enesest näide). 

Nagu ma ise patust vaba oleks. Algul ma olin Marka. Ärge küsige, kust see c  tuli. Ei tulnud sellest, et Marka asemel on maru lihtne Makra kirjutada.

Nostalgianeljapäev

Rob Zombie pani selle just oma Instagrami:

Leia pildilt Pablo Escobar*

"Intervjuu vampiiriga" esilinastus 28 aastat tagasi. Mis kohutav number! Kõik mehed pildil on kuuekümne lähedal (ok, Slater 52) praeguseks. Johhaidii! See oli mu absoluutne lemmikfilm (ühe korra olen näinuid, nii tüüpiline minu kohta...), raamat muidugi ka, hiljuti just leidsin vanematekodust selle üles, peaks üle lugema. Raamat ja film olid muidugi üsna erinevad, raamatus oli Kirsten Dunsti tegelaskuju vist nii 3-4 aastane. Aga kuna tema vaimne vanus on loos täiskasvanu oma, siis oleks seda ilmselt võimatult perversne edasi anda olnud. Ainus film, kus Tom Cruise on mulle meeldinud, sinna rolli ta sobis. Kõik kommenteerijad küsivad, kas Tom seisab siin pildil kasti otsas või? Hakkasin siis pikkusi võrdlema ja ei pruugi, sest oh üllatust - Slater ja Banderas olla mõlemad 174 cm ja Pitt 180 ehk siis päris lühikesed mehed kõik. Filmide põhjal üldse ei ütleks. 

Brad Cobain oli ikka 90ndail kõige ilusam mees. Ta hakkas oma võlu kaotama alles siis, kui toppis selga rätsepaülikonna ja juuksed maha lõikas. Ehk siis mulle ei meeldinud Brad Pitt kui inimene, vaid kui tegelaskuju - "Sügislegendides", "Intervjuus vampiiriga", "Seitse aastat Tiibetis"  ja "Troojas", ülejäänud filmides, kus ta mängis tavalist ülikonnas meest, ta mulle erilist muljet ei jätnud. "Kaklusklubis" mööndustega. Aga igasugused "Oceansid" ja "Mr & Mrs Smith" olid päris mõttetud. Kõiki tema filme pole ma muidugi näinud ka. 

"Intervjuust vampiiriga" rääkides, ma ei kujuta ette, kuidas oleks seda filmi vaadata tänapäevases kinosaalis. Me vaatasime Athenas, kus olid klassikalised rõdud, punased toolid, kipskujud ja ornamentidega valge lagi. Ok, üks lamp kukkus paar päeva peale üht mu külastatud seanssi enam-vähem sama koha peale alla, kus ma istunud olin. Ei mäletagi, kas sai keegi viga või mitte. Aga no sellisesse saali see film sobis nagu valatult. Praegustest Tartu kinosaalidest omab säärast vaibi ainult Elektriteater. Ainult, et mina ei suuda maskiga kinosaalis istuda. Eelmise aasta lõpus käisin viimast korda ja tõesti, pea hakkas nii hirmsasti valutama, et filmi lõppedes hoidis vaid liigne viisakus mind lahkumast, sest filmile järgnes arutelu ja ma lihtsalt masseerisin kogu selle aja enda pead. Kohe, kui ukse taga maski näolt sain, läks peavalu üle. Muidu mulle need filmijärgsed arutelud väga meeldivad, inimesed panevad ikka nii erinevaid asju tähele, ise ei tule üldse kõige peale, sageli saab suurima "ahhaa!" elamuse just kellegi teiste mõttekäigust.

*Pablo oli paraku selleks ajaks surnud tegelikult.

#jutujaht Tehisintellekt võtab üle

Pidurid kääksatavad ja Mammu jõllitab rooli tagant nagu tulede valgusvihku sattunud hirv, kuidas kapotile potsatanud Kissu oma võluvaima naeratuse ette manab ja ta kõrvalistmele maandub, justkui poleks seda liiklusohtlikku olukorda üldse olnudki. Auto taga paar kannatamatut juba tuututavad, viipan Märdile ja Vellole, et nad autosse istuksid ja kobin ise viimasena sisse. 

Kissu on jõudnud juba esimeste formaalsustega ühele poole, kui neid üldse oligi, ja seletab agaralt, mida tal Mammust üldse vaja oleks: "Kle, meil oleks vaja kohe praegu Raadikverre saada, hullult vedas, et sa just nüüd mööda juhtusid sõitma!" Mammu, ikka veel kerges šokis, ei saa aru, miks on see Raadikverre minek järsku nii pakiline ja nüüd avastab Kissugi, et temalgi on meelest läinud. Õigemini on värske õhk ja füüsiline aktiivsus ta vist kainemaks tõmmanud ja ta lihtsalt ei taha Mammule tõtt tunnistada. "No ma istutasin sinna ühed überilusad rododendronid maha ja neid oleks vaja kasta!" Kissu pole kunagi erilise intellektuaalsusega hiilanud, aga praegu vaatavad kõik ülejäänud teda ikka sellise haletseva ilmega, nii et isegi tema mõistab, et see vale ei kõlanud absoluutselt usutavalt, aga Kissu ei anna alla: "Ja tegelt hullem lugu on selles, et meie robotniidukiga on midagi juhtunud - see ei lülitu enam välja! Ma ei taha, et ta mu rodod maha niidab!" Vello tõttab taas džentelmenlikult olukorda lahendama ja pistab vahele: "Me jah kardame siin, et tehisintellekt võtab üle ja peame praegu sööstma inimkonda selle käest päästma!"

Mammu vaatab meid kõiki uskumatu näoga ning pomiseb: "Robotniiduk võtab üle? Tal saab ju aku tühjaks ometigi? Kes te üldse olete? Miks te taksot ei võta, kui nii kiire on?" Kissu piiksatab taas, et me ei mahu ju taksosse ära, mille peale Mammu imestab, et kuidas te siis minu autosse mahute. Kissu lööb endale käega otsa ette ja jääb löödult vait. Vello ja Märt tutvustavad endid. Paistab, et nad ei avalda Mammule erilist muljet, sest ta teatab resoluutsel toonil: "Mina pean kõigepealt parteikontoris ära käima, seal on kriis, kui teie märatsev tehisintellekt nii kaua kannatab, võime pärast sealt läbi sõita!" Vello lällutab: "Eks muidugi, lihtrahvast rünnatakse, aga kõigepealt lahendame ikka poliitikute omavahelisi jagelusi!" Mammu tõmbab suu kriipsuks ja sisistab: "Kui teile minu plaan ei sobi, võite alati takso võtta, ma tõestasin ju teile, et mahute ära küll!" Taksot võtta ei taha keegi, sest kuigi väljamõeldud ründav robotniiduk tundub hirmus küll, siis reaalne poliitiline skandaal ahvatleb rohkem.

"Eks lihtrahvas taha ikka tsirkust näha, paljukest seda saab! Küll mul on hea meel, tüdrukud, et ma teid kohtasin!" õhkab ootamatult Vello ja lisab minu poole pöördudes: "Ma ütlesin sulle, et see horoskoop, mida ma loen, ei valeta, see lubaski mulle tänaseks suurt seiklust!" Märt pööritab selle peale silmi ja ma naeratan talle vandeseltslaslikult, tundub, et mul on vähemalt üks liitlane. 

Juba peatumegi parteikontori ukse ees ja kuigi Mammu üritab meid kõiki autosse istuma jätta, siis Kissu kaebab kanget pissihäda, Vello teatab vastuvaidlemist mitte sallival toonil, et tema naisterahvast üksinda poliitiliste lõukoerte juurde ei lase ja isegi mina leian endas julguse ning pillan kelmikalt, kuidas ma üksinda võõra mehega autosse jääda küll ei kavatse. Õudselt piinlik on, aga põnev ka.

Huumorist muusikas

Eile sai keegi pungigrupis solvunuks selle peale, et Mihkel Raud olla mingis telesaates pidanud nimetama  kolm mitte laulda oskavat lauljat ja öelnud, et Volmer, Villu ja Munk. Mõni vihjas küll ka sellele, et tegemist on omameeste tögamisega, naljaga, mitte millegi sellisega, mida peaks kusagil arutama ja tõestama hakkama. Mulle tundub alati kummaline, kui keegi punki äärmiselt tõsiselt võtab. Kuidas saab üldse punk meeldida, kui huumoritaju puudub? Võtta punki samadel alustel nagu proget, mille tõsiseltvõetavusele vastukaaluks see üldse tekkis? Mulle hakkas punk eelkõige meeldima just nimelt selle tõttu, et see oli naljakas, ei lauldud mingist äraleierdatud õnnetust armastusest. "Lähen ja naeran" Vennaskonna esituses võiks esindada seda vaatenurka, millena mina punki nägin. Ohh, vabandust, Vennaskonda ei või seoses pungiga üldse mainida, see on üks jube süldibänd ja pungiga ei ole sellel mitte mingit seost, mitte mingit, ma kordan! Kõike seda sain teada pungigrupist, seal on eksperdid koos. 

Enne uut aastat vaatasin Vahur Kersna dokki "Onu Bella. Uude maailma minek". Soovitan soojalt, üks väga hästi tehtud eluloofilm. Muidugi jõudis Madli vihje mulle alles siis kohale, kui teda juba suurelt ekraanilt näidati. Et ikka vinguda, siis ainuke asi, mis mind filmi juures häiris, oli see, et Aarne Valmis ostis burksi ja jättis selle söömata - see on vist mingi filmitrikk, mida alati tehakse, kasutatagu butafooriat, ma ei või toidu raiskamist vaadata! :) Igatahes, Mart Juur räägib filmis samuti huumorist muusikas, öeldes, et enamasti on huumor muusikule edus takistuseks. Ta toob näitena Bella suure lemmiku Zappa, kes oli küll hea muusik, kuid keda oleks ilmselt tõsisemalt võetud, kui ta poleks ise huumorile suurt rõhku pannud. Täitsa õudne kohe. Mulle küll kangesti meeldib, kui nalja tehakse, minu jaoks see ei tee esinejat lolliks vaid näitab pigem, et tegemist on sümpaatse tegelasega, kes ei võta ennast ja elu liiga tõsiselt. 

Courtney on kunagi öelnud, et "Only dumb people are happy", millega ma üldse nõus ei ole, kuigi ma saan aru, et ta mõtleb ilmselt midagi sellist nagu "Ignorance is bliss". Minu jaoks kaldub see kahtlaselt sinnapoole, et nalja teevad ainult lollid. Ega grunges naljalt nalja ei tehtud küll. On Hole'l mõni lõbus lugu? Hmm, mingi mõru iroonia või nostalgia ehk ainult. Nirvana ka väga nalja ei teinud. Huumoriga on vist see lugu, et selle praktiseerimine on riskantne, õudselt kerge on öelda "see pole ju üldse naljakas! see on hale!" ja sellele midagi vastu öelda väga ei oska. Tola etendada julgevad ainult kõige tugevamad. Ok, tola on tegelikult vale sõna. Mulle meeldib kui asi on vaimukalt naljakas, tola tähendab vist lihtsalt veiderdamist. Kas saab siia näiteid tuua? Vist mitte päris selliseid, millega kõik nõustuksid, et "jah, see on naljakas, mitte labane". Samas selle tõttu on huumor ka heaks lakmuspaberiks inimeste hindamisel - on minu inimene või mitte. Miskipärast õudselt ärritab, kui naerdakse asjade üle, mis minu meelest üldse naljakad ei ole ja vastupidi minu naljade peale tühja pilguga otsa vaadatakse. 

Tülgastav

Lihtsalt infoks. Märkasin eile Facebookis üht sponsoreeritud reklaamartiklit. Olete te näinud seal mõnd postitust, mille all on eranditult ainult ülespoole pöidlad? Mulle tundus see kahtlane. Selguski, et teatud sisuturunduse peale saabki vaid õndsalt ohata, kui korralikult maksta. Naerda ei lubata, kurja nägu panna veel vähem. Siin on postitus, millega kõik lugejad on samal arvamusel - halleluuja!

Millest see rääkis siis? Lageraiest. Selle imelisest kasulikkusest ja ainuvõimalikkusest. Illustreerival pildil kõndis õndsa näoga erametsaomanik kändude vahele istutatud monokultuuri hulgas ringi ja unistas helgest tulevikust. Üks geriljakommentaator oli vahele pistnud, et "vapustav rohepesu", küll ta avastatakse ja ära kustutatakse. Niimoodi kujundatakse avalikku arvamust. 

Omamoodi hea ajastus, loen just R. Powersi "Ilmapuud". Haakub hästi.

Sport vs liikumine

Müürilehte kirjutas Leene Korp hea artikli liikumisest. Kokkuvõttes siis sellest, kuidas alati, kui räägitakse inimeste vähesest liikumisest ja selle ohtudest, nähakse lahendusena eelkõige spordirajatisi, rohkem kehalise kasvatuse tunde koolides, rohkem treenimisvõimalusi, aga sport ei ole tegelikult ainuvõimalik liikumine absoluutselt. Sport isegi ei asenda loomulikku liikumist, see tunnike trenni päevas ei ole piisav, kui muul ajal üldse ei liiguta. Tundub ju kuidagi kummaline ka, et sa istud päev läbi kontoris, seejärel võtad auto ja sõidad spordisaali, et ennast natukenegi liigutada. See on ju ebaloomulik?! Juba on täiesti normiks saanud lapsevanemad, kes istuvad pool tundi ummikus, et istuda tund aega autos telefoni kedrates, samal ajal, kui nende võsukesed trenni teevad - kõik lapse tervise huvides! Spordirajatiste (ja ka muude huvikoolide) ümbrused on õhtusel ajal selliseid autos passivaid emasid-isasid täis. 

Kolime linnast välja, sest seal on parem lapsi kasvatada! Mu tuttav elab maal ja viib oma last sageli autoga lähimasse linna rulaplatsile, sest maal on teisi lapsi vähe ja kõik lapsed ei ole sellised, kes üksinda ringi uidata armastaks. Külavahel lapsi ei näe, lapsed on toas arvutis. Linnast väljas elada ilma autota ei ole mõeldavgi, isegi poodi pole jalutuskäigu kaugusel. Seal on kõik autodesse mõistetud, niisama ei kõnni keegi. Mina ei kujuta ette, et end koos lastega sellisesse orjusesse mõistaksin. Metsikud ummikud igal õhtul ja hommikul, sest kõik käivad linnas tööl ja koolis. Minu maal elavad klassikaaslased käisid veel bussiga, aga ilmselt tundub mugavam lapsed kaasa haarata autosse, kui niigi ise linna sõidad. Sellise eluviisi korral ei jäägi muud üle, kui trennis käia.

Ma näiteks vihkan sporti. Mulle ei meeldi konkureerida ja ma ei tunne ka mõnu mingite endale seatud eesmärkide purustamisest. Mulle meeldib aga jalutada. Kõige parem oli siis, kui mul olid beebid, ainus hea asi vist ka selles ajas - ma võisin minna vankriga nii kaugele, kui hing ihkas! Umbes samasugune vabaduse tunne nagu omal ajal koolist poppi tehes - teised peavad minema tööle või kooli, mina saan minna sinna, kuhu ise tahan! Olen märganud, et tänapäevased vankrid tehakse juba imepisikeste pöörlevate ratastega - vot sellisega küll kuhugi ei lähe, va otse autost kaubanduskeskuse siledale põrandale...Mu vankril olid paksud täispumbatavad kummid, sellega läks isegi paksust lumest läbi. Linnas oli huvitav jalutada ka, ikka nägid midagi, mitte nagu kuskile kõledale väljale rajatud kergliiklusteel, kus puhub vinge tuul ja vaadata pole miskit. Ma olen harjunud kõndima ja palju*. Rattaga võin ka sõita, aga see ei ole nii huvitav, sest pead ikka jälgima, kuhu sõidad, jalutades ei ole väga suurt riski, et vastu posti kõnnid (see risk ei ole ka 0 muidugi). Mul muidugi on aega ka jalaga segada, et jalutada. Aga mu meelest on oluline, et inimestele tehtaks jalutamine ja jalgsi liikumine võimalikult mugavaks. Tartus on lumekoristusega vist enam-vähem, Tallinnast olen pilte näinud, seal ei paista küll olevat. Ühes targas raamatus just räägiti, kuidas linnaplaneerimisel tuleks alati esimesena puhastada lumest jalgteed, autod saavad siiski kuidagi hakkama ja kui ei saa, siis jalgsi kuhugi jõudmise võimalus peab ikka olemas olema. Sellest on siin ja mujal muidugi palju räägitud ka, kuidas otsustajad on siiski onud uhketes autodes, kes ei pruugi selle peale tullagi, et on olemas mingid jalakäijad, kellel võivad olla veel mingid lapsekärud, ratastoolid jms. 

*Ükskord kõndisin Pangodist Tartusse. Öösel, käekoti ja kontsasaabastega novembrikuus. Teine kord Elvast Tartusse matkasandaalidega. Õppisin neist kogemustest, et kõik oleneb jalanõust.

Ilusad inimesed

Õppetund, mille sa arvad, et sa saad: lõpuks ometi oled sa 40. eluaastaks võimeline jooma paljast viina ilma pealevõtukata. (Muide, ma olen veendunud varalahkunud Jüri Pino teoorias, et viinale ei peaks mitte peale jooma, vaid peale ampsama. Ja tegelikult suutsin ma viina ilma pealevõtukata juua ka siis, kui mul oli kunagi see üldine maitse- ja lõhnatundmatus, ammu enne koroonat. Aga see on seisund, mida ei soovitaks vaenlaselegi, kui mul neid oleks.)

Õppetund, mille sa tegelikult saad: ei tasu juua vedelikke, mida ingellikult ilus noormees (= ägedalt ekstreemselt tätoveeritud ja neete täis), keda su sõbrad näivad tundvat, sulle klubis hõlma alt plastpudelist valab. Hommikul on tunne, nagu keegi puuriks su kuklasse trelliga auku.

Ma ei tea, miks ma sellega üldse alustasin (ammu kaine olen), aga välja jõuda tahtsin sinna, et ilu on paganama suhteline. Üritasin vaadata Sally Rooney romaanil "Normaalsed inimesed" põhinevat samanimelist seriaali ETV2-st, aga üle poole esimese osa ei suutnud. Raamatus on peategelased ilusad, ka seriaalikirjelduses korratakse seda, aga kui sa vaatama hakkad, siis nad ei ole kohe üldse ilusad. See häirib nii koledasti, et kui veel meenub, et tulemas on tonnide kaupa seksi, siis sa lihtsalt loobud, sest ei taha ennast traumeerida. Ja nad ei ole ainult keskpärase välimusega, nad on ka vanad, et mängida keskkooliõpilasi. Vaatasin Wikist järele - üks peaosatäitja on hetkel 25, teine 23, seriaal tehti 2020. Nooremana selline asi nagu ei häirinud. Vana see Luke Perry oligi, kui ta Beverly Hillsis kooliõpilast mängis? Või Rosa Garcia? Raudselt üle 30ne? Aga siis ma olin ise noorem ja kõik vanemad olidki vanad, see oli ok. Nüüd ma ei usu enam, et keskkooliõpilane vana saaks olla, sest ma ise ju ei olnud. "Normaalsetes inimestes" tundusid mulle meespeategelane ja tema ema enam-vähem üheealistena. Ok, guugeldasin, olidki põhimõtteliselt, ema mänginud näitleja on hetkel 37-aastane. Igatahes, ma ei suutnud seda seriaali vaadata, sest mu oma peas on tekkinud selge ettekujutus, millised raamatutegelased olid ja see seriaal on minu ettekujutusega liiga suures vastuolus. Huvitav, et E. Ferrante Napoli raamatutel põhineva "Minu geniaalse sõbranna" seriaaliga mul seda probleemi ei olnud. Väga ootan kolmandat hooaega!

Seejärel hakkasin vaatama dokki "Rasvarinne", hetkel saab seda veel ETV2-st vaadata. Uuriv ajakirjanik nagu ma olen (nali oli see), hakkasin vaatama, et miks väidetakse, et film on neljast naisest, tiitrites on neli peategelast, reklaamplakatil on neli naist, aga ühte neist mina mujal kui korra ühes episoodis ei näinud. Mida ma avastasin? Film on miskipärast tsenseeritud ja lühemaks lõigatud, vähemalt see versioon, mida ETV2st vaadata saab. Ametlikult on filmi pikkuseks 1h 28 min, ETVs on filmi alla tunni! Väga kahtlane. Me näeme Helenet, Paulinet ja Martet, aga Wilde Siemi lugu meile miskipärast ei näidata. Mis minu jaoks ühendas neid kolme nähtud naist - nad kõik olid väga ilusad inimesed hoolimata paksusest. See ETV2 reklaampilt naistest on õudselt ebaõnnestunud, seal nad küll kenad ei paista jah. Teema ise on väga vastuoluline ja ma võin ainult õnnelik olla, et mul ei ole söömisega ebatervet suhet. Filmist jäi siiski mulje, et seesugused häired on tingitud ebakindlusest noorte inimeste elus - Pauline isa kommenteeris tema toitumist ammu enne seda, kui tüdruk paks oli ja Helenel oli raske lapsepõlv, kus ta alkohoolikust isale pigem ise lapsevanem olema pidi. Kas sellest nõiaringist mingi väljapääs leidub või ongi ainuvõimalik püüda end mitteaktsepteeritud kehas hästi tunda, kuivõrd see üldse võimalik on, seda ma ei tea.

Jessikka Aro. Putini trollid

Inimesi, kes tunnistavad otsesõnu, et nad on Kremli palgal või et neile meeldivadki kuritegelikud banded ja nende liidrid, on kuidagi kergem taluda, kui neid, kes üritavad oma sümpaatiatele mingeid üldinimlikke väärtusi külge pookida*. No et Putin on tegelikult nii tore, vähemalt ta kaitseb oma rahvast, vähemalt on riigis kord ja muud sellist. Hiljuti ilmus FB pungigruppi üks endine täitsa toreda bändi muusik, kes nüüdseks bänditegemise EKRE vastu on vahetanud ja lajatas enam-vähem sellise infoga Putja kohta ning lisas ka et Trump olla punk, kuna ta on eliidi vastu. Üllatusega märkasin, et tüüp naerdi täielikult välja. Äkki meil siin asjad ikka nii hullusti ei ole, kui neis maades, kus Nõukogude võimu omal nahal tunda pole saadud? Siiski, iga kord, kui keegi kirub valitsust, meenuvad punase tulena Putini trollid. 

Palju rohkem olen ma kuulnud "miks te neid venelasi ometi ei salli?"-küsimust soomlaste ja rootslaste suust. Seleta siis neile, et asi ei ole venelastes, asi on vene riigiaparaadis, kui seda üldse nii nimetada saab, sest minu meelest on lääneriikide suurim viga just see, et eeldatakse Venemaalt tavaliseks, normaalseks riigiks olemist. See ei ole seda. See on pätibande, mis allub maffia loogikale. Nende retoorika on "teeme, mida tahame, sest saame!" Sellel arusaamisel Vene riigist ei ole mingit pistmist tavaliste venelaste ebameeldivaks pidamisega. Möönan, et muidugi on inimesi, eriti vanemas generatsioonis, kes võrdsustavad riigi ja rahva, aga mina seda ei tee. Aga mul ei ole mingeid illusioone selle koha pealt nagu võiks Putin olla muud kui võimuahne despoot, kelle varjus teised samasugused õilmitsevad ja oma aega ootavad. 

Teisalt näitab raamat, et on olemas inimesi, kes leiavad, et Venemaa on demokraatlikum riik kui Rootsi ega häbene seda ka välja öelda. Teadmatus on viljakas pinnas, millele selliseid "fakte" külvata ja praeguses maailmas juba leidub põhupäid, kes sind usuvad. Kas seesugune manipuleeritavus on mingi uuema aja teema? Ma ei usu, ilmselt on ilmaelust teadmatuid ja kergesti erutuvaid alati umbes sama palju olnud, varem läks kogu nende aur lihtsalt kogukondlikumate teemade peale  a la "naaberküla Mari on kindlasti nõid", nüüd on Interneti levik ja sotsiaalmeedia neile lihtsalt oivalise platvormi andnud. Raamat näitab kahjuks, et ega korporatsioonid, kes neid haldavad, pole teab mis huvitatud oma sisu valideerimisest, sest pappi jookseb ühtemoodi kõigilt ja nii nad siis pigem teevad üllatunud nägusid ja loovad suuresõnalisi dokumente selle kohta, kuidas nad valeinfoga võitlevad ja haavatavaid kogukondi kaitsevad, kuigi praktikas jätab sellesuunaline tegevus siiski kõvasti soovida.

Seda kõike teadsin ma enne, kui raamatut lugesin. Raamat on lihtsalt illustratsiooniks, see ei ole raamatuarvustus. Ainus, mida ma tahaks öelda on see, et häbi Rahva Raamat, et nii olulise raamatu puhul ei ole kasutatud mitte mingit toimetamist (toimetaja nime ei ole kuskil kirjas vähemalt) - ma pole ammu üheski teoses nii palju trükivigu kohanud. 

P.S. Põnevaid fakte - Lutsu peakogust ja Karlova harukogust on raamatu eksemplarid ilmselt pihta pandud (tagastamistähtajad ammu möödas). Trollid, teie või?

*Põhimõttelist lurjust ei ole mõtet ümber veenda. Ülejäänute suhtes valdab jõuetus, sest tegelike faktide leidmine ei ole ju ometi nii keeruline, miks on nii loomulik uskuda esimest intrigeerivat allikat?

Hiina piin

Ärkan mina täna öösel paar minutit enne nelja selle iseloomuliku piiksumise peale, mida teeb suitsuandur, kui tema patarei tühjaks hakkab saama. Hea ajastus, imeline! Olles ka L.-i üles ajanud, kes vingub, et kõik on minu süü, tema oleks asjast teadmata edasi maganud (mis inimene see selline on?!), selgub, et suitsuandur ei piiksu üldse mitte meie korteris, vaid kusagil väliskoridoris või isegi keldris. Ma ei ela muide esimesel korrusel, seega see piiksumine on tõepoolest intensiivne. Lootes, et "keegi midagi teeks" keerame tagasi magama, padjad pea peal. 

Seoses sellega meenub üks samalaadne kannatus ajast, mil ma olin Stockholmis töölähetusel ja elasin kellegi miljoka kesklinna korteris. Vaatasin õhtul parajasti telekast Simpsoneid, kui võigas piuksumine alguse sai. Vaatasin lakke ja muidugi oli seal suitsuandur. Aga nagu ma juba mainisin, oli see kallis kesklinna korter, kus on väga kõrged laed, nii kõrged, et kui ma, harjavars pihus, diivanil püsti seisin, siis päris hästi andurini ikka ei ulatanud. Ega ma ei tea, mida ma üldse teha üritasin seal meeleheites - mis kasu sellest anduri peksmisest ikka oleks olnud, vaevalt, et ta selle peale nii lihtsalt laest alla oleks kukkunud? Õnneks ma vähemalt ei lõhkunud lage ära. Istusin siis, nutt kurgus diivanile, panin teleka kinni ja valmistusin kohutavaks magamata ööks, kui piiksumine järsku lakkas. Arusaamatu õnn, mille üle ma kauem ei juurelnud. Panin aga teleka uuesti käima ja voila! poole tunni pärast algas piiksumine uuesti. Lõpuks ma ei saanudki pihta, kas see telekas oli vigane või oli tal miski piiraja peal, mis ei tahtnud, et keegi üle poole tunni teleka taga istuks. Paar päeva hiljem ma juba suutsin piiksumist nii palju ignoreerida, et vaatasin Simpsonid lõpuni ja natuke "Joeyt" otsa, aga see viimane oli paras saast ega suutnud mind piisavalt kannatama motiveerida. 

Padja all vaadatud uni oli see-eest intensiivne nagu ka hilisem kõrvavalu. Ma ei tea, kas mul on kuidagi eriti kõvad kõrvad või, aga nad jäävad valusaks, kui neid padja all hoida. Igatahes lobisesin ma Kim Kardashianiga mingis parfüümipoes, kus ta tutvustas mulle oma uusi lemmikuid. Üks oli selline kollases pudelis hästi puudrine lõhn (fakt, et mul on värvilised unenäod ja ma tunnen neis erinevaid aistinguid temperatuuri, lõhna, valu jms - pole ime, et ma arrrmastan magada, kui see on põhimõtteliselt nagu 5D kino!), mis nägi välja nagu seep, kuigi ma teadsin, et see ei ole seep, aga ikka lipsas mul suust, et "oi, see näeb välja nagu seep, kas sellega saab pesta ka?", mille peale Kim vaatas mind nagu totukest. Ma teen seda päris-elus ka mõnikord ja see on nii häiriv! St. ma tean, et mingi asi on totter, ebaloogiline, naiivne vms, aga ma ütlen seda ikkagi, et ennast lõbusalt lolli ja naiivsena näidata. Miks? Iga kord haaran sisemiselt peast kinni pärast. Mingi sotsiaalne kohastumus, grooming - näe, ma olen ohutu lollike? Nagu koer, kes keerab su poole oma kaitseta kõhualuse? Noh, ma olen veendunud, et mulle pakub rõõmu olla meelelahutaja. Mulle meeldib inimesi naerutada. Ma mäletan suurima tunnustusena seda, kui koolis keegi ütles, et ta istub minu lauda, sest minuga saab alati nalja. Siinkohal meenub D.Aldertoni "Kõik, mida ma tean armastusest" see, kuidas Dolly kogus lugusid eesmärgiga - pärast hea teistele rääkida. "OMG! Sa ei kujuta ette, mis minuga eile juhtus!" Sama. Aga kus läheb see piir, et ennast mitte naeruväärseks teha mingi loo nimel? Lohutan end sellega, et "tõsiste täiskasvanute" silmis on minusugused lugudevestjad, näitlejad ja itsitajad naeruväärsed niikuinii.