Festivalid, mu arm

Ma olen õudne snoob. Käblikule ei läinud, sest kehv ilm ja oleks pidanud telgis magama. Rammsteinile ei läinud, sest lollakas fännitsoon ja liiga palju suvalist rahvast. Viimasega meenub paari aasta tagune Tartu Punk & Rock, kus enne peaesinejat, kelleks oli Metsatöll, hakkas festivalialale järsku hulgim normcore rahvast ja dressinimesi valguma, nentisime - "näe, Metsatölli fännid saabuvad!" Millegipärast on Rammsteinist samamoodi "Eesti Rahwa Bänd" saanud. Mitte et bänd ise halb oleks või selles kuidagi süüdi. Ma olin Rammsteini viimase kontserttuuri õnneks enne koroonat Riias ära ka näinud juba, neli laulu vist vahetati välja, kuna vahepeal ilmus uus plaat, aga mulle meeldis niiehknaa eelmine rohkem. Mul on siiamaani meeles "Was Ich Liebe" kohe kontserdi alguses ja ma ei kujuta ette, et "Armee der Tristen" paremini oleks kõlanud. 

Punk & Rock Tartus on ses mõtted ideaalne, et saab ööseks oma voodisse ja bände on üsna seinast seina ning mis peamine, enamik tuttavaid tuleb kokku. Samuti on see piisavalt väike ja ebaglamuurne, et suvalist rahvast sinna eriti ei satu (kui just Metsatölli ei näidata, eks). Millegipärast suur osa inimesi eelistab festivalipaigana just mingit Pära-Peed, mis asub kõigist asustatud paikadest võimalikult kaugel ja kust mitte kuidagi enne koju ei saa, kui keegi seltskonnast on end kaineks maganud. No ei ole romantiline, üldse pole. Mulle näiteks meeldib koju jalutada, võimalikult suure ringiga. Pühapäeval jõudsin ma koju pool kolm, kuigi kontsert lõppes vist nii südaöö paiku, aga me tulime Narva mäest kesklinna, seejärel kesklinnast Annelinna ringile, sealt mööda Sõpruse silda Karlovasse ja sealt koju. Oli imeline. 

Inimesi oli ka igasuguseid, imelisi ja mitte nii väga imelisi. No näiteks üks, keda ma välimuse põhjal üliägedaks olen pidanud ja kellele ma ka lõpuks seda ütlesin, osutus täielikuks jobuks. Kuigi ta soovis minuga bändi teha, sest mul olevat sobiv hääl - hahahahaaa! Me tegime möirgamisvõistlust nimelt. Aga ta küsis mu sõbrannalt, kas too on mu ema, mis ei ole eriti meeldiv, kuigi tegelikult vanuse järgi võiks see sõbranna mu ema täiesti ollagi. Vastupidiselt noored inimesed ei uskunud üldse, et me nii vanad oleme, kui oleme, sest nende jaoks nii vanad kui meie on ilmselt ammu surnud ja mahakantud. Üks nii 15-aastane kippus musitama ka, ma keelasin, vabandusega, et ma lähen paragrahvi alla nõnda...

Koledat veel, üks tüüp kukkus lava ees kuklaga vastu metallpiiret, mu sõbranna läks appi, ütles, et tüübil silmad ei fokusseerunud, aga ta korrutas üht meesterahva nime. Mina parajasti ajasin selle meesterahvaga juttu, kelle nime korrutati ja kes väitis, et "ah, see minu poeg, lihtsalt täisjoonud ennast veidi!" Ma ütlesin, et krt, mine vaata, tal tuleb suust verd! "Ai, see põle midagi, sõbrad joonistasid talle selle huulepulgaga!" (oli see ka, aga veri samuti) Aasta isa kandidaat, noh. Viipasin siis turvameeskonda, sealne neiu keeras ruttu pilgu maha, vaatama ei tulnud, aga vähemalt kutsus mingi tähtsama mehe, kes nii isa kui poja kuhugi ära viis. Mu sõbranna kükitas kogu selle aja vigastatud noormehe juures, pärast tuli tema juurde keegi kõrvaltseisja ja küsis, ega ta ometi kehavedelikega kokku ei puutunud, noormehel olla midagi...Küsisin, kas HIV, aga vist siiski hepatiit. Sõbranna muidugi ohkas, et jah, vere- ja tatisegused juuksed ta tõesti lükkas kannatanul näo eest ära...Desosime sõbrannat veidi, õnneks need koroonajäänukina veel igal pool saadaval. Paari tunni pärast oli tandem isa-poega lava ees tagasi...

Mul jällegi vedas, seisin lava ees, kui Pedigree bassimees oma särgi publikusse viskas. Murdosa sekundiga sain aru, et mulle see tuleb, piisab ainult käe välja sirutamisest. Minu ees seisev kutt seda aga ei arvanud ja otsustas särgile järele hüpata, aga nii õnnetult, et järgmisel hetkel ma nägin, kuidas mu sõbranna mitu meetrit eemale lendab. Tüüp maandus talle selga. Sõbranna lõi pea ära, aga õnneks kergelt. Ma oleks särgi äärepealt noormehele loovutanud, aga sõbranna ei lubanud. Jube äge särk on iseenesest:

Foto Pedigree FB-lehelt

 

Ainuke häda, et XXL, bassimehe hüüdnimi on Kraana, ja mitte põhjuseta. Veidi higi järgi lehkas, aga mul oli õhtul kõhe hakanud, ajasin selga, oli selline aktsepteeritav higilehk, mitte ilge nagu mõnel. Koju tulin, Mini nõudis särki endale...Sõbranna lubas selle mulle kleidiks teha.

Just kuulsin ridu "body like an hourglass, it's ticking like a clock" - minust, noh. Kuna üks seltskonnast oli tulnud Ukrainast abistamast, siis tekkis meil idee minna punamonumenti lammutama (olgem ausad, vähemalt üks esinejatest agiteeris ka). Monument punnis vastu, kukkusin selle otsast alla. Empire strikes back. Erilisi vigastusi siiski ei saanud, küll aga rõõmsa meele ja plusspunktid teiste vandaalide poolt. Keskea rõõmud.

51-100

 Jätk eelmisele:

51. What's one thing you're certain of? 

Surm tuleb. 

52. Describe one of your colossal failures. 

Autokool 

53. What makes you cringe? 

 See, kui inimesed on uhked oma rumaluse üle.

54. What does your inner voice tell you? 

Milline neist? Neid on palju ja nad räägivad üksteisele vastu. 

55. What crime have you considered committing? 

Igasugu vihakuritegusid. Kui mul magada ei lasta, olen kõigeks valmis. Päriselt kutsusin siiski politsei ja mitte endale. 

56. What's great about your mom? 

See, et ta kunagi ei kahtle ja saab alati oma tahtmise. 

57. What’s great about your dad? 

See, et talle saab loota. 

58. Which day would you gladly re-live? 

Kõik ägedad kontserdid, reisid, puhkused, matkad, imelised õhtusöögid, kokkusaamised. 

59. What are you awesome at? 

Riimis rääkimises. Guugeldamises. Käekirjade dešifreerimises.

60. What do you want people you meet for the first time to think about you? 

Issand, kui ilus, tark, stiilne ja hea huumorimeelega inimene. 

61. When were you most afraid? 

Kõik need kohtumised kaheksajalgsetega. Enne nina karbikute oppi ka ja selle ajal. 

62. What are you terrible at but love to do anyway? 

No aga ei ole sellist asja. Ma ei usu, et kui sa päriselt milleski õudselt kehv oled, sa seda armastad, see on ikka selline "oi, ma tegelt ei oska tantsida ega laulda, aga ikka teen seda"-klišee. Kui sa midagi armastad, siis see mingil tasandil peab ikkagi edukalt välja kukkuma või vähemalt ehedalt. "Ma ei oska" on ju nii erineva kaaluga ka. Ma olin kunagi külas sõprusklassil Soomes ja sealne pere omas klaverit ja tahtis, et ma ka mängiks. Ma ütlesin, et ei oska ja nemad panid ikka vastu, et "ah, mis sa nüüd". Eks ma siis istusin klaveri taha ja lihtsalt klimberdasin neile. Ilme nende nägudel oli ikka päris hindamatu. Ilmselt nende jaoks tähendas "ei oska" midagi stiilis "ei ole just virtuoos", aga minu jaoks tähendas see "ei oska kohe mitte midagi teha sellega". Klaverimänguoskus oli neil ilmselge harituse osa, meil siin musikaalsete laste eralõbu.

63. What weapon would you carry during the Zombie Apocalypse? 

Leegiheitja, kuigi ma ilmselt ei jõuaks seda kandagi. Mürgikapsel enda jaoks oleks vist realistlikum.  

64. Which of your five senses would you keep if you could only keep one? 

Sellisel juhul võime end ära tappa. Ma olen elanud pikemat aega ilma haistmis- ja maitsmismeeleta, piisav, et teada, selline elu pole midagi väärt.  

65. What’s something you love to make? 

Kirjutada, kõndida...oh see nimekiri oleks väga pikk.

66. What do you cook better than anyone? 

Mitte midagi. 

67. What do you wish you’d invented? 

 Grunge

68. What would you like to invent? 

Iseenesest oleks ju kena leiutada midagi inimkonnale tõeliselt kasulikku, samas ilmselt kaasneks sellega minu ellu liiga palju soovimatuid muutusi, seega, vabandust, maailm, pead ise hakkama saama.  

69. Out of 100 random people, where would you rank yourself in terms of your intelligence? 

Vastame võimalikult faktipõhiselt. Keskkoolis pidime inimeseõpetuses seda, loodetavasti õiget, IQ testi tegema. Ma sain tulemuseks 126, 68% inimeste IQ jääb vahemikku 85-115. Ilmselt on mu IQ ajapikku siiski langenud, sest ma ei õpi enam aktiivselt. Ütleks siis, et veidi üle keskmise. Matemaatiline ja ruumiline IQ samas kindlasti alla keskmise.

70. Where do you want to be right now? 

Kusagil seiklemas. 

71. If you could be someone else for a day who would it be and why? 

Ma tahaks olla mõne suure rockbändi laulja, et näha, mis tunne on esineda tuhandete inimeste ees. Soovitavalt võiks mul siis lauluhääl ka olla ikka.  

72. What makes you feel powerful? 

Alkohol. Uskumatud õnnestumised. 

73. What’s the meanest thing you’ve ever said?

Niih...kõigepealt tuleb selgitada, et minu jaoks on õelad sõnad alati puhas kättemaks ja teisele haiget tegemise vahend olnud, millest ei maksa iial mingit tõde otsida, tuleb ainult sama kaalukat vastulööki planeerida. Mulle tuli üllatusena, et mõned inimesed päriselt võtsid südamesse asju, mis neile pahas tujus öeldi. Ainus kummaline jama, mille ma mittevihasena korraldanud on see, kui ma ütlesin elukaaslasele täiesti tõsisel häälel, et ma olen leidnud kellegi teise ja meie vahel on kõik läbi. Peale seda, kui ta tõsiseks jäi, ütlesin, et ah, lihtsalt nalja tegin. Miks? Ei oskagi selgitada. Või noh, äkki seal ikka oli mingi solvumine taga ja siis ma tahtsin tagasi teha, ei mäleta enam. 

74. What’s the meanest thing someone has ever said to you? 

"Sinusugune ei vääri iial emaks saamist!". Ma tean, et see oli ka vihahoos öeldud, aga lähedase inimese poolt öelduna ikkagi kuidagi üle võlli õelus. Ega ma ei nutnud küll, mõtlesin lihtsalt, et "küll ma sulle veel näitan!" Võib-olla lisasin, et aga vat sünnitan ikka, terve karja ja toon kõik sulle kasvatada!  

75. What three words would you have on your grave stone? 

Kas peab hauakivi üldse olema, kui ma tahan, et mu tuhk ilma peale laiali puistataks? Peale minu surma pole niikuinii vahet, mis must maha jääb, ma ise ei näe seda ju enam.

76. What’s your first thought when you wake up? 

Mis kell on? 

77. What’s one thing you wake up to in the middle of the night worrying about? 

Õnneks viimasel ajal enam ei ole selliseid asju, aga muidu suudan küll pool ööd mingit lolli "agakui?"-d peas põrgatada. Tähtsas Ministeeriumis töötades ja autokoolis käies tuli liigagi tihti ette.  

78. If you could tell someone something anonymously, what would it be? 

Anonüümsel ütlemisel pole mitte mingit jõudu, isegi minuna ütlemisel pole mingit jõudu seal, kus ma tõesti tahaks mingit muutust. 

79. Whom would you like to forgive and forget? 

Ma olen ammu kõik unustanud, ma ei oska viha pidada. 

80. If you could get rid of one of your responsibilities today, what would it be? 

Koristamine. 

81. What type of person angers you the most? 

Hädine, vinguv. Ennasttäis ja loll.

82. What is your greatest strength? 

Võib-olla see sama oskus unustada. 

83. What is your worst weakness? 

Mulle tundub, et iga nõrkus on millekski hea, ausalt. No nagu ahv oli tark, ei õppinud rääkima, siis ei saanud keegi teda ka tööle sundida. Ämblikuhirm, see jah segab elamist ega ole millekski hea, vastik rudiment. 

84. How do you show your love for others? 

Ripun neil küljes ja kisan: "Lahuta mu meelt! Lõbusta mind! Teeme midagi koos!" Ah, ma olen lausa hakanud mõtlema, on armastust üldse olemas? Kõiki neid asju, mida armastuseks nimetatakse, saab ka teiste sõnadega kirjeldada - kiindumus, harjumus, lugupidamine näiteks.  

85. Why are you here in this room right now? 

Tööd teen.  

86. When is a time you forgave someone or were forgiven for something? 

Unustamine on andestamine. Ma teen seda kogu aeg, see pole minu jaoks mingi otsus, ma lähen lihtsalt edasi. Oli, mis oli. Ja ma ei saa üldse aru neist, kes pikka viha peavad. Eriti minu vastu - ma olen ju nii nunnu?! 

87. What’s the biggest mistake you ever made? 

See eeldaks, et ma õudselt kahetseks mingit tehtud tegu, aga mul ei tule ette, et ma kahetseks. Jah, ma ei ole mõnede suhete hoidmisega kõige paremini hakkama saanud, aga see ei ole viga, see on lihtsalt asi, mida ma ei oska ja tuleb leppida. Mingid alustatud ja pooleli jäänud asjad, mingi õppetunni neist ju vähemalt sai.  

88. What are you hiding? 

Tatikolle kontoritooli all.  

89. What’s your unanswerable question--the question you seem to always be asking yourself? 

Kas see on see mida sa päriselt tahad? Mida sa päriselt tahad? Ma enamasti tõesti ei tea.

90. What are you ashamed of? 

No ega need tatikollid seal tooli all väga uhkeks ei tee küll...Häbi on muidu suht mõttetu - igasugu apsakaid juhtub kõigil ja oma olemuslikke asju häbeneda pole lihtsalt tervislik.

91. What is stopping you? 

Kahtlused selle üle, kas ma ikka päriselt ka tahan. 

92. What’s a secret you have? 

Võtan kõik omaks, nii on lihtsam, keegi ei saa santažeerida. 

93. How do you secretly manipulate people to get your way? 

Strateegia sõltub konkreetsest isikust. Mõnega tuleb teeselda, et sa pole üldse huvitatud, sest nad keelavad ja loobivad kaikad kodaraisse kohe, kui saavad aru, et asi on sulle ülioluline. Teistega sobib olla aus ja konkreetne, panna fakti ette. Oh, ma tegelikult jubedalt vihkan seda esimest varianti!  

94. When was the last time you apologized? 

 Mu meelest on vabandamise kontseptsioon vale. Jah, ma vabandan, kui astun varbale, kogemata müksan jms, aga ilmselt siin mõeldakse mingit tülivärki ikka. Ma jään enda juurde, et tüli käigus keevad mõlemad üle ja mida sa vabandad asja eest, mis sai niikuinii afektiseisundis öeldud-tehtud. Ma mäletan ainult ühte korda, kui ma sisuliselt vabandasin, väikelapsena, vanaema ees, sest ma sain aru, et olin tema suhtes kuidagi põhjendamatult halvasti käitunud ja teadsin, et tema on meie peres (vist ainus), kes ei usu kontseptsiooni "unustada, tähendab andestada". Vanaemale oli seda vabandust vaja. Teiste puhul, kes vabandamist on eeldanud, olen ma tajunud, et see on alanduse väljapressimine. Vähe on ju juhtumeid, kus vabandavad mõlemad pooled.

95. What is the biggest lie you tell yourself? 

Ma ei tunne ennast nii hästi, et oskaks kindlalt öelda, mida ma olen või mida ma ei ole. Ilmselt on vale endale öelda, et ma olen tugev. 

96. What’s the moment you left childhood behind? 

See hetk, kui ma sain aru, et täiskasvanu võib olla lollim kui mina. See oli vist nii teises klassis, kui õpetaja ei olnud kuulnud sõna "paavian". Mingi hetk oli siis ka, kui ma sain aru, et ma ei oska enam mängida. Teisalt, mulle ajab hirmu nahka kontseptsioon "täiskasvanu" - ma olen kogu aeg samasugune olnud, mõnes mõttes ei saa ma iial lapsepõlvest välja.  

97. What's missing from your life? 

Ori. Hunnik pappi.  Koristaja?

98. Do you believe in a higher power? 

Ei. 

99. What are you ready to let go of? 

Ma olen küljesrippuja, mul on raske millestki lahti lasta. Kapis on mul riideid, mida ma aastaid kandnud pole, aga "äkki ükskord algab aega", mõnikord meeltesegaduses on mul õnnestunud neid ka minema loopida ja ausalt, pärast ei mäleta, mis asjad need olid ja miks ma neid säilitasin. Seega igasugu saasta ikka on, aga ma ei ole valmis millestki vabatahtlikult loobuma.

100. What are you not saying right now? 

Enamikku. Kes seda lugeda jõuaks, kui ma siin heietama kukuks? Pealegi peaks ma praegu tööd tegema üldse. 

---

Igavlen kodukontoris, esimesed 50

Mismõttes need küsimused "Brave and Interesting" on? Võtsin algallikast. (Mitte, et ma teiste tõlget arvustaks, lihtsalt kopeerida oli sealt lihtsam.)

1. What’s the toughest decision you made today?  

2. What’s the toughest decision you made this year?

3. What’s the toughest decision you ever made? 

Nende otsustega on see teema, et ma ei tee neid. Suuri asju nagu elumuutused ma ei kaalu, ma lihtsalt teen ära, kui tunne peale tuleb ja väikeste puhul lasen voolul end kanda. Ma ei mäleta, et ma kordagi elus oleks mingi asja puhul plusse ja miinuseid kaalunud. Ükski otsus ei ole ühesõnaga raskelt tulnud.

4. What have you forgotten? 

Ilmselt enamiku asju, mis kunagi peast läbi on käinud. Korrutustabeli näiteks, kui tuua üks lihtne ja konkreetne asi.  

5. If you were guaranteed the answer to one question, what would it be? 

On siis kuskil veel midagi või ei ole? st. kas see reaalsus, mida näen enda ümber, on kõik? Ja kuidas see kõik lõpeb? Ah, neid küsimusi ikka oleks omajagu.

6. What’s it like being you right now? 

Nina on tatine, pea on märg. 

7. What makes you nostalgic? 

Muusika, lõhnad. 

8. If you had two hours left on earth what would you do? 

Karta on, et halaks ja paanitseks, midagi mõistlikku küll ei suudaks teha. 

9. What’s the most beautiful word in the world? 

Ei olegi kunagi mõelnud selle peale, aga praegu torkas kohe pähe: "ütled "kurat" ja sirguvad õlad ja tuju on korraga hää" (Propeller "Üks sõna") 

10. Who makes you laugh more than anyone? 

Ikka ise oma peas ja keskkoolis oli mul klassiõde, kellega meil oli hämmastav komme üksteise lauseid lõpetada, temaga sai naerdud ikka nii, et sõna otseses mõttes tilk püksis. (Ja ma väga kahetsen selle sõpruse mittehoidmist)

11. What did your father teach you? 

Armastust muusika ja huumori vastu ja seda, et meeste peale võib loota. 

12. What did your mother teach you? 

Seda, et unustamine on andestamine, et tegelikult saab kõik korda ja kõigest üle. 

13. What’s the best gift you’ve ever given? 

Ma olen meister tegema kingitusi, mis minu meelest peaksid inimesi rõõmustama, aga seda ei paista need tihti tegevat. Seega, ma ei tea.  

14. Best gift you ever received? 

Ma ise jälle kipun saama kinke, mis oma sobivuses mind alati üllatavad.  

15. How many times a day do you look in the mirror? 

Spetsiaalselt ei vaatagi, mul vanasti näiteks ei olnud toas ühtegi peeglit, esikus ka ei olnud ja seega ma tihti ei näinudki, milline ma välja näen. Nüüd on mul vannitoas peegel ja esikus ka, seega ma ikka näen, aga harjumust vaadata ei ole. Lolle nägusid teen pigem peegli ees, ma ei tea, miks. 

16. What do you bring most to a friendship? 

Hah, esimesena lõid jälle laulusõnad pähe "I bring everything sad and weird", aga kontrollisin järele ja õige on hoopis "all black everything sad and weird". Lolli nalja ilmselt, tabude murdmist ja õudset targutamist mulle olulistel teemadel. Joogi võtan ka ise kaasa enamasti. Ja snäkke.

17. If 100 people in your age group were selected randomly, how many do you think they’d find leading a happier life than you? 

Pakuks puusalt, et minu vanusegrupis on õnnelikkusega lood keskmisest etemad - ollakse piisavalt vanad, et endaga rahu teha ja mitte veel nii vanad, et tervis või realiseerimata unistused painaks. Enda topiks ka sinna kõrgemasse kolmandikku ikka.

18. What is or was your best subject in school? 

Bioloogia. Kirjandus. 

19. What activity do you do that makes you feel most like yourself? 

Mõtlemine, kirjutamine. 

20. What makes you feel supported? 

See, kui teised tulevad minu mõtetega kaasa ilma et ma peaks neid selleks mõjutama. 

21. Whom do you secretly admire? 

Avalikult imetlen ja kadestan neid, kes ei karda ämblikke. 

22. What time of the day do you feel the most energetic and what do you usually do in those moments? 

Mulle tundub, et minu puhul erilist vahet pole. Öösel ma energiline ei ole, aga samas ka päeval võin suvalisel ajal magama keerata. Energilisus ei sõltu kellaajast, mu meelest. 

23. What’s something you never leave home without? 

Alasti pole nagu ette tulnud õue minemist. 

24. What’s a recurring dream you have? 

Üleajavad peldikud, aastaid kestev rasedus, pean kuhugi jõudma, aga takistused, tagasi koolis või jubedas teises töökohas. 

25. What makes you feel safe? 

See, kui keegi ämbliku maha lööb. (Ikka veel võdistan õlgu, sest L. oli reede-laupäev ära ja siis pühapäeva õhtul oli vannitoas ämblik ja ma ei suutnud jätta mõtet, et mis siis, kui see oleks päev varem juhtunud. L. väitis, et ma oleks siis julguse kokku võtnud, mina pakkusin, et ma oleks vanematekoju emigreerunud) 

26. What’s the best thing that ever happened to you? 

Suur vedamine oli praeguse töö leidmine ja seoses sellega endasarnaste inimeste avastamine, kes teab muidugi, millele imelisele see omakorda tee sulges, iial ei tea ju.  

27. What do you want people to say about you once you’re gone? 

Pole mingit tähtsust, mind see niikuinii ei puuduta. Valedel põhjustel postuumselt kuulsaks saada muidugi ka ei sooviks, aga muu pole oluline. 

28. What’s the coolest thing about science? 

Et see areneb. 

29. What’s the best money you ever spent? 

Kogu see raha, mis on kulunud meeldivale äraolemisele on hästi kulutatud. 

30. What’s a bad habit you have? 

Juuste kruttimine, mul on ühelt poolt juuksed lühemad ja katki, aga ma ei suuda end peatada, sest see on mingil kummalisel põhjusel nii rahuldustpakkuv.  

31. What are you grateful for? 

Heade geenide ja toetava kasvukeskkonna. 

32. Whom are you envious of? 

Kas kadestamine ja imetlemine ei ole samad asja või? Ma kadestan neid, kes ämblikke ei karda. Muud põhjust teisi kadestada väga pole, sest ilmselgelt kaasnevad iga hüvega ka omad miinused, millest kõrvaltvaatajal aimugi pole.

33. What’s an image you’ll never forget? 

Ma loodan, et ma omaenese ja lähedaste nägusid ära ei unusta.  

34. Describe a near-death experience. 

On siis igaühel see, et oskaks kirjeldada? Mind olevat peale sündi neli minutit elustatud, paraku ei mäleta sellest midagi.  

35. If you had a clone, what would you have the clone do? 

Oot, kui ta mu kloon oleks, siis tal ju oleks ka samad mõtted, tunded ja tahtmised kui mul, seega klooni enda asemel koristama sundimine ei läheks läbi ju? H. de Tellieri "Anomaalia" tegeles selle teemaga, seal olid inimestel erinevad taktikad, kes ei tahtnud enda oma iial näha, kes sai temaga sõbraks jne. Ma tahaks enda omaga sõbraks saada, ma usun, et ta meeldiks mulle. Me teeks koos igasugu asju, mis meile mõlemale meeldiks jne. Ideaalne sõbranna oleks.

36. What’s your idea of Heaven? 

Ma ei tea, et mul kunagi Taevast mingi kujutlus oleks olnud, see on ju nii naiivne konstruktsioon. 

37. What’s your idea of Hell? 

"Hell is a teenage girl"  

38. When did you know? 

Kohe. 

39. What can you do better? 

Enamikku asju, aga miks peaks? 

40. When are you most yourself? 

Kui ma räägin või kirjutan, mida ma mõtlen. 

41. What superpower would you most like to have? 

Väiksena ma tahtsin mõtteid lugeda, aga praegu küll ei tahaks, oo õudu! Vahel tahaks teleporteeruda.  

42. If you were granted three wishes, what would you do with the second wish? 

Ma olen alati vastanud, et mul on ainult üks soov - see, et kõik mu soovid täituksid - seega vahet ju pole, mis järjekorras neid soovida. See, mis teisena pähe tuleks.

43. What is your actual superpower? 

Lapsena mulle tundus, et mu soovid päriselt täituvadki mingi aja möödudes ja tihti siis, kui olen juba nad unustanud. Praeguseks olen aru saanud, et selle asja nimi on vist pigem "madal latt" ja "vähene ambitsioonikus". Oskus endaga rahu teha, see vist on päris hea võime.

44. If you won 100 million dollars, what would you buy first? 

Matkaauto. (Sest "orja" vist ei oleks ilus vastata...) 

45. What's the best sound in the world? 

Viimati olime ööbimiskohas, kust üle tee asus raudtee ja ma saan aru, et enamiku jaoks on see ilmselt suur miinus, aga mitte minu, kes ma kasvasin raudtee ääres. Meil olid paberinutsakud sektsioonkapi klaaside vahel, et need ei kliriseks, kui rong mööda sõidab. Praeguse aja rongid enam eriti ei kolise, aga Lätis veel on vanamoodsad rongid, need kolisesid täiega nostalgiliselt. See hääl meeldib ka, kui rannas silmad kinni panna - inimeste hääled ja vee hääl.

46. What’s perfect about your life? 

Miski siin elus ei saa olla ideaalne, kui ämblikud eksisteerivad. Tõsiselt, elus ei saa miski olla ideaalne, hakka ainult veidi laiemalt mõtlema. 

47. What song do you sing only when you’re alone and what memory does it bring back? 

Ma ei laula kunagi üksi olles. Ma tõesti ei seedi oma hädist häält, see ei kõla üldse nii nagu ma sooviks. Röökida ma võin, aga mis sa ikka üksi röögid, eks. 

48. Describe a moment you were so embarrassed you wanted to disappear. 

Ma arvan, et meil kõigil on mingid omad momendid olnud, aga õnneks need ununevad. Ma ei mäleta, et midagi väga erilist oleks olnud kunagi. 

49. How many times a day do you think about money? 

Võib-olla mingi kümme korda, kes seda arvestab? Ma ikka kogu aeg muretsen, kas on piisavalt, loll harjumus, ma tean. 

50. Who has been the biggest influence on you in your relationship to money? 

Robert McPart ja Mr. Montgomery Burns. Ma olen jube ihne, ei mina tea, kust ma selle õppisin.

Judith Schalansky. Kaelkirjaku kael

Omade kaitseks astun alati välja! Mismõttes inimesed vihkavad seda raamatut Goodreadsis? Mismoodi see igav raamat on? Kui sinu jaoks on bioloogias midagi igavat, siis no palun...

Eks ta veidi algteadmisi vajab ilmselt, kui sa ikka ei tea, kes olid Mitšurin ja Lõssenko, siis jääb loo üks osa sulle mõistetamatuks. See Darwinist taganemise traktaat näiteks, kus sujuvalt lõssenkoismile üe minnakse. Mis selle kaelkirjaku kaelaga kõigel üldse tegemist oli, paljud ei raaligi välja, kui algteadmisi pole.

Äkki minusugune ongi veel viimane põlvkond, kes seda teemat jagab? Autori sünniaasta on muide 1980 ja bioloogiaalast haridust tal raamatukaane väitel pole, vägagi muljetavaldavad teadmised sel juhul ja tubli taustatöö. 

Kui ma nüüd mõtlen, siis nooremale lugejale võib see teos tõesti hirmus tunduda, aga minusuguste jaoks on see juba helge nostalgia. Peategelase sarnaseid õpetajaid oli meie ajal koolides küll ja veel. Tagantjärele on hoopis lõbus lugeda, sest mu meelest suur osa täiskasvanuid mõtleski toona nii. Ei olnud mingit kaastunnet, lapsed jagunesidki (vaimu)annete järgi klassidesse ja nende vahel liikumine oli vaid haruldane anomaalia. Rividrill ja lihtne elu, ei mingit kahtlast kujundavat hindamist. Ja noh, tegelikult on see piir, kus lõpeb Põlluaasalik "äkki hakkaks lihtsalt kõik normaalseks?" ja algab viljatu andetuse ülistamine, siiski kergelt hägune. Mõnikord lihtsalt tahaks Inge Lohmarkidele (raamatu peategelane) õiguse anda ja öelda: "Nii on!" Ma kipun küünilisust mõistma, mitte kartma. "Meid ju kasvatati nii!" nagu on kombeks öelda.

Mõistagi näidatakse raamatus siiski ära ka see külg, mis sünnib sellest, kui on kord, aga puudub täielikult igasugune empaatia. Looduslik valik ei toimu inimeste puhul vaakumis, me oleme liiga kaugele arenenud, et selle toimimist vaikides pealt vaadata. Me ei suuda olla piisavalt küünilised, et leppida. No ja selle tulemusena olemegi siin, kus meil ka igasuguseid poputatakse ja lastakse elujõuliseks saada ja lumehelbekesed vohavad ja laiutab abstraktne kunst! (see oli siis sarkasm, eks!). Raamat annab meile aimu, mida tunneb tegelikult üks igipõline konservatiiv nähes oma maailma vaikselt lagunemas. Miski ei garanteeri, et me ise, kes end praegu rõõmsalt liberaalideks nimetame, kunagi midagi sarnast tundma ei saa.

Mulle see raamat meeldis väga, nii temaatika pärast kui ka stiili, mis keskmise maitse jaoks ilmselt on liig sünge ja üle võlli.

Abitu eit

Ei teagi nüüd, kumb pealkiri siia rohkem passinuks: raamatuarvustus või hoopis "miks ma meestele meeldin?"

Ikka tuleb ette, et tahetakse su lemmikuid teada - ütle raamat, film, söök, lill? Ja kuigi õige vastus on, et "neid on palju" ja "sõltub olukorrast, meeleolust jms", siis mõnikord on kohatu niimoodi vastata, sest inimesed tahavad sind kuidagi lahterdada. Ma leidsin nüüd lõpuks raamatu, mille nime ma sellesse loetellu täie kindlusega üles seaksin: Ljudmila Ulitskaja "Sonjake. Lõbus matus" - see on jah minu lemmikraamat. Tegemist on küll pigem kahe pikema novelliga, aga asi seegi. "Sonjake" on ka hirmus hea, aga minu eriline lemmik on just "Lõbus matus".

Loomulikult, kogu see atmosfäär - "elu parim osa olidki need mõttetud olengud" (lk 127), hedonism, imelised kirjeldused, karakterid, uskumatult tabavad metafoorid, sümpaatsed üldistused, autoripoolne soe suhtumine oma kõigisse tegelastesse jne. Ma tegin pidevalt pause, ise edasi lugeda tahtes ja samas soovides, et see ilmaski ei lõpeks. Üks matus, ka lõbus, peab ometi ükskord lõppema kahjuks. 

Kuigi olen kuulnud ka vastupidist, siis eile J. Steinbecki "Hommiku pool Eedenit" lugedes, jäi taas silma, et ka Steinbeck väidab, kuidas meile lähevad korda vaid need lood, mis meid isiklikult puudutavad. Mu ema näiteks väidab, et tema oli eelmises elus raudselt Scarlett O´Hara, sest kokkulangevusi on liiga palju. Ja nüüd jõuamegi "Lõbusa matuse" Ninakese juurde. 

"/.../ naistega, kes nimelt oma piiritu abitusega äratavad ümbritsevates inimestes, eriti meestes, kõrgendatud vastutustunde." (lk 95)

Ma olen sageli mõelnud, kuidas kenad ja ägedad naised on üksi, aga näe, mina siin seevastu...No ja nüüd ma õppisin Ninakest tundma ja sain aru, et just see, see ongi see. Ninake - see olen ju mina! Jah, Ulitskaja kirjeldab Ninakest kasutades väljendeid "patoloogiline laiskus ja lohakus" ning neile eelneb "vaimunõtruseni ulatuv lollus", millest viimasele ma ei tahaks kuidagi alla kirjutada, aga mis omakorda näitab, et me loeme igast tekstist välja just selle, mis meid kõnetab ja meie teooriasse sobitus ning jätame sujuvalt tähelepanuta selle, mis ei sobi. 

Ninake ei suuda otsustada ja arendab oma kapriisid viimse piirini välja - mina, nii mina.

"Ta oli tõesti nõrguke: isegi suitsu hakkas tegema õhtupoole olles pärast esimest söögikorda ja esimest alkoholi jõudu kogunud" (lk 161) - mina oleksin täpselt selline funktsionaalne joodik, ma lihtsalt ei jõuaks rohkem - nõrguke, mis teha!

Kusjuures minu puhul ei ole abitus kuidagi teeseldud nagu ma olen mõne teise puhul täheldanud (ja see abitus töötab ka teeseldes), mulle on see kuidagi omane, sissekasvanud, ma pigem püüan seda varjata, kui afišeerida. Mõned väidavad, et oi, küll mina olen tugev ja iseseisev, aga ma, krt, ei ole üldse. Ma ei tohiks ennast feministikski nimetada vist. Üks näide elust: istun mina mingil üritusel ühe (nais)tuttava kõrval, keda ma alati erakordselt täiskasvanulikuks olen pidanud. Istun ja piidlen melonit. Ühel hetkel, ilma igasuguse strateegilise plaanita ütlen: "Vabandust, kas sa oleksid nii kena ja lõikaksid mulle melonit?" Oma küsimuse kohatusest täiskasvanud inimese kohta saan aru alles siis, kui teine mulle üllatunult otsa vaatab ja küsib, et miks ma ometi ise ei lõika? Vastan täiesti ausalt, et ma eriti hästi ei oska, kardan näppu lõigata ja üldse, enamasti on seda keegi teine minu eest teinud. Kõrvalistuja heldib - isver, mihuke nunnuke sa oled, muidugi ma lõikan sulle, otsa tiburull! Kui see toimib naistega, toimib see veel edukamalt meestega. Ma saan alati kõige paremad mehed, sellised, kes tahavad su eest hoolitseda, korralik perematerjal. Ainult isa käratas mulle mõnikord tüdinult: "Ära ole nii kuradi abitu!" See oli ärritav, sest sa ei aimagi, mida kõike ma tänu abitusele saavutanud olen, sa veel kahetseksid, kui ma abitu EI oleks!

Mis ei tähenda, et ma osades asjades äärmiselt otsusekindel ei oleks - Ninake arendab oma kapriisid viimse piirini välja - oojaa! Neid osasid minu jaoks olulisi asju on vähe, aga neis ma lähen nui neljaks lõpuni välja, tuimalt. Nii nagu raamatus Ninake ristimise oma kätte võtab ja mu meelest annab autor Ninakestele eluõiguse ka selle lausega: "Vapper on see, kes ei karda näida naeruväärne."

Siguldas

Esimese õhtu Siguldas veetsin mina kontserdil, aga mida me kõigi nende ülejäänud päevadega ette võtsime? 

Alustuseks sain üldse veidi karmakättemaksu selle eest, et ma nii uhke olin, kuidas Arlanda lennujaamas meile paberite puudumise juures lennukisse ikka kohad kätte võitlesin. Seekord siis juhtus see klassika "mina arvasin, et sinu käes on! mina arvasin, et hoopis sinu käes on!" kui selgus, et meie võõrustajat kusagilt ei paista ja Bookingu kinnitust kellelgi kuskil pole, rääkimata Bookingu sisselogimistandmetest. Õnneks võõrustaja siiski sai leitud ja tema paberitest ikka mu nimi välja ka tuli. 

Öömajaga oli veel selline õnn ja rõõm, et Bookingust sai algul loetud, kuidas koht on kuumalaine ajal väljakannatamatu, me mõtlesime, et no jaanipäeva ajal on ikka pigem külmalainet oodata ja loomulikult läks vastupidi. Õnneks tegelikult mingit erilist palavust meie korteris ei olnudki. Oli selline nelja apartemendiga ridakas, igaühel oma terrass pluss ühine hoov. Kõrval oli Ukraina pere, huvitav oli, et nemad pidasid meid algul keele põhjal leedukateks. Hea rahulik oli, jaaniks oli linn peale kontserti tühjaks voolanud, kena troopiline öö, keegi lõket ka ei teinud ega kisendanud kõrval. 

Jaaniöö vaade meie rõdult:

 

Me olime tegelikult plaaninud matkata, aga noh, 30+ kraadi mägisel maastikul ei ole kõige parem mõte. Natuke matkasime ka, selgus, et nõrgim lüli on lapsed, ausõna, nagu pensionäridega oleks reisinud - "meie ei jõua, böää, palav, väsinud, tahaks tuppa telekat vaatama!" No me siis L-ga kahekesi keeled vestil kulgesime enamasti. Tarzani pargis lapsed muidugi elavnesid märgatavalt. Nalja sai kah. Sõidame siis kõik neljakesi tõstukiga mäe tippu, et sealt monorelsiga alla kihutada. Selgitame lastele, et kihutama ei pea, kang on kenasti olemas, hoia endale sobivat tempot. L. paneb alla ära, peale teda peaks minema Mikro ja juba istume oma gondlites ootel mina ja Mini. Mikro sõidab esimese kurvi ära, teine suubub kuhugi põõsa taha tundmatusse ja Mikro ei julge. Miski ei aita, tema paigast ei liigu. Onu tõstab ta agregaadilt maha ja seletab, et alla saab kõrvalt trepist või siis tõstukiga. Mikro on kinni kiilunud ja seisab raja kõrval, ma siis seletan, et jäägu ta sinna, kus on, me sõidame alla ära ja tuleme talle järele. 

All olles teatan L.-le, kes viivitusest juba enam-vähem taipab, mis seis on, et ostku ta pilet ja mingu Mikrole üles järele. Piletiostuga on keeruline, sest ainult kaks kassat ja kui keegi seiklusrajale läheb, tuleb temaga veel leping teha ja sadat asja seletada. Kui L. on lõpuks üles saanud, otsustan minagi üles minna, sest Mini on otsustanud seiklusrajale suunduda. Astun piletisappa, kui järsku seisab mu kõrval morni näoga Mikro: "Konstruktor tõi mu alla ära..." Instruktor, parandan ja saadan L.-le sõnumi, et väänik on all. Ta vastab, et tean, nägin. Hakkame siis Mikroga koos tõstukiga L-i juurde minema. Mikro räägib: "Tead, see onu ei pannud kordagi pidurit..." Oot.. ma olin algselt eeldanud, et see onu tõi ta käekõrval alla?! "Oot, ta sõitis koos sinuga gondlis alla?" "Nojah..." Ehk siis hirmunud Mikro sai tänu oma hirmule ekstraelamuse, sest ilmselgelt instruktor on sealt sada korda alla tulnud ega pidanud mingit pidurit vajalikuks. "Mis sa tegid siis? Karjusid kogu tee?" "Ei, tahtsin küll, aga ei julgenud." Nojah siis. Nii kui tõstukiga üles hakkame jõudma, tunneb instruktor meid ära ja viibutab naerdes näppu, kinnitan, et uuesti me küll tsirkust tegema ei tule, lihtsalt lähme ülevaltkaudu minema. 

Vaated on seal muidugi hingematvad, me leidsime ühe koha, mida kusagil "kauni vaatega kohana" kirjas pole, aga kust avanev panoraam me meelest kõige etem oli:

Pildile seda avarust muidugi väga hästi ei püüa, aga üldmulje oli nagu Grand Canyon koos puudega. 

Selle vaate kõrval on kohe Sigulda bobirada, kus ma kunagi põhikoolis alla jalutanud olen. Lisaks jalutamisele saab sealt aga ka ratastel kelguga alla lasta, koos konstruktoriga instruktoriga muidugi. Instruktor on muide selline 50+ naisterahvas, ilmselt mingi endine Läti olümpiasangar, aga no ega me neid ei tunne ju. Mulle tundus see peale vaadates siuke meh-värk, aga L. tahtis ära käia. Pärast rääkis, et ega ei olnud meh midagi, ikka päris korralik sõit, kurvis külili jne. Kahjuks jäi tal go-pro kinnitus koju ja telefoni kaasa ei lubatud (lendab minema), seega videot ei saanud sellest. Aga olla tore olnud, p.s. sõita saab ainult nädalavahetusiti, kes tahab minna.

Video sellest, kuidas üks teine ekipaaž alla tuleb, sealt lõpukurvist alates pidavat asi tõsiseks minema:

Neli ööd koha peal oli täitsa piisav, et kõik vaatamisväärsused läbi käia ja ka niisama ringi tolgendada. Korra käisime ka kõrvalasulas Ligatnes, kus samuti mäed, koopad ja matkarajad. Ainus miinus palaval ajal on sealkandis see, et ujuda pole kuskil. Koiva jões on karastav +14 ja ega ta väga soojemaks lähe, sest palju allikaid. 

Loomulikult kordus sama jama tagasi Eestis, kui kohe sel päeval, kui põhjarannikule pagesime, vesi +16 peale läks. Aga see-eest nägin ma mega-madu-ussi, elu sees pole sellist jurakat Eestis näinud:

Pärast lugesin, et emane nastik võibki vabalt poolteist meetrit välja visata, lisaks on ta ka kõvasti jämedam kui isased liigikaaslased. Sõbranna mao-foobik sai ka muidugi ära rõõmustatud selle pildiga, pärast L. küsis veel üle, kas ma sulle seda ussi (jah, ma tean selgroogne, seega madu, mitte uss, Mikro kogu aeg parandab, et taksonoomiad ikka õigesti oleks..) ikka näitasin, sõbranna kuulis "bussi" ja pidi veel korra maoga tõtt vaatama...

Karma kättemaks oli kiire tulema - läksin kodus wc-sse ja potis hulpis ämblik...Mõelda, kui ma oleks seal potil istunud ja see elajas oleks mulle pähe kukkunud? Kust ta potti muidu sai? Iuuuu....

Placebo Siguldas

Ma olen nii ära metsistunud, et pidin inimeseks saamiseks suisa tagasi kontorisse ronima, see kodukontor on suvisel aal ikka saadanast (tegelt muul ajal ka). Feedlys on 163 lugemata postitust. Puhkuseni on veel aega, aga vahepeale aeg on ikka niisama molutamisele kulunud.

Kes paneks endale (ja endaga kaasa veetud perele) ööbimise Siguldasse neljaks ööks? No mina panin ja jään ikka selle juurde, et hoopis parem on olla ühes kohas natuke kauem kui et tõmmelda ühest ööbimisest teise plaaniga päev otsa sõita, õhtul kohale ja hommikul jälle minema, mispuhul kokkuvõttes mitte midagi ei nähta (nähtud-tehtud endal see). 

Miks üldse Sigulda? Sest Placebo! Oktoobris peaks nad küll Tallinna plärisevasse metallkasti (viimati nüüd Judas Priestil kõrvu kinni hoides veendusin, et selle kolaka peaks tõesti maha lammutama) ka saabuma, aga kes teab, mis toimub kunagi oktoobris?! Pealegi on Lätis kontserdipiletid siiani kümneka odavamad kui meil. Rammsteini viimase ma nägin ju ka Riias, meile jõuab see nüüd kolm aastat hiljem, ok, paar uut lugu teevad nüüd ka, aga mulle ausalt öeldes meeldis eelmine plaat rohkem kui see uus ja no Tallinnas on ju see paganama "fännide poolt palavalt soovitud" fännitsoon, kuhu edukad ettevõtted oma tublidele töötajatele piletid ostavad, et nood seal šašlõkivardaga patseerida saaks ja küsida, et "kes see laulab?" - vähemalt Tartus Metallical nii oli. Mulle meeldib ikka hammas-hamba vastu lava ette trügida, mitte selleks eraldi pileti lunastada. 

Tänapäeva kontserdid on üldse üks ikaldus, sest vähemalt pool rahvast kui mitte enam, on kohale tulnud vaid sellepärast, et "meie kandi hetke kuumim üritus, kõik lähevad ju" ning filmivad siis enamuse ajast 360 kraadi kaameraga klippe stiilis "mina siin rahva sees", teevad hulgim selfisid või filmivad lihtsalt tuima näoga üles kõik, mis ette jääb. Sellistest pääsemiseks pead üsna lava ette trügima ja isegi seal pole kindel, et oled pääsenud. 

Placebo oli imeline, võrreldes paljude muude suurkontsertidega, kus tehaksegi rahvale showd, ettevalmistatud etendust, oli Placebo ehe. Ok, nad ei ole päris sellise kaliibriga staadionibänd, aga ikkagi. Näiteks käis rahvast läbi rõõmus kahin, kui Brian suitsu ette pani - see oli selline intiimne tegevus, mis näitab, et esineja on samuti lihast ja luust tüüp, kuidagi kodune ja veel sigaret, mida viimasel ajal staaride puhul üldse harva näeb. "I smell weed, can you give me some?" küsis ta samuti nunnult lava ette kükitades. No ja siis rikkus loll rahvas Brianil tuju ära. Mitte, et kanepit ei antud vaid mingi tüüp üsna lava ees pimestas teda oma filmiva telefoni välguga. Brian üritas žestikuleerides teada anda, et talle see tegevus ei meeldi ja küsis peale loo katkestamist, kas on veel keegi, kes teda välguga pimestada tahaks ja no rahvas karjus muidugi kohe "jeeeee!", sest nad vist ei saanud keelest aru või olid muidu tuhmid. Alustati siis looga uuesti ja paarikümne sekundi pärast viskas Briani kitarri jälle nurka, sest no inimesed ei õpi: "Pagan, ma üritan siin tööd teha, aga teie ajate mu vihaseks!" Ma saan tast absoluutselt aru, see filmimine ongi läinud üle igasuguste piiride. Mu kõrval oli näiteks üks paarike, kes ka peale neid kahte intsidenti mõlemad eraldi oma telefonidega lakkamatult kõik üles filmisid. Internet on täis hea kvaliteediga kontsertvideosid, miks on sul vaja seda oma väriseva käe ja kehva teloga tehtud soperdist selle asemel, et see üks kord esinejat ja muusikat nautida? Õnneks kontsert siiski jätkus, sõber rääkis, et vist Barcelonas, kus tema neid kord vaatamas käis, läks Brianil tuju ikka nii ära, et ta pool kontserti esines seljaga rahva poole ja lõpuks lõpetati üldse enne õiget aega jant ära. 

Siguldas tehti küll vaid ainult üks lisalugu, mis tol hetkel tundus vähe, aga setlistsist vaadates selgub, et tegemist oli üldse ühe pikima kontserdiga sel aastal. Lugude valik meeldis mulle tohutult - esiteks see uus plaat, hästi palju oli sellelt, teiseks mingid lood, mis "just mulle" meeldivad ja mis minu hinnangul hitid väga pole ("Infra-red" - parim kättemaksu lugu üldse! "Too Many Friends"!) Mingeid suuri hitte "Every You and Every Me" ja "Pure Morning" näiteks, üldse ei tehtud. Oh, Setlists on täitsa äge, ütleb kohe täpselt, et lugu "Special K" -  (Stopped and restarted because Brian Molko asked to not put phone into his face) 

Aga jah, mulle ikka meeldib üksinda kontserdil käia, kuigi oma sõprade auks tuleb öelda, et ega nad mind kontserdi ajal üldiselt segama ei kipu, siis ongi igaüks omas mullis, suhelda võib enne ja pärast esineja vaatamist. Ahjaa, pärast selgus, et L. oli lastele rääkinud (nemad siis koha peal ei käinud), kuidas näe, kõigil esinenud bändidel (Sibyl Vane Eestist ja Purple Negative Lärist soojendasid) oli naisvokalist...Ta oli eluaeg arvanud, et Placebo laulja on naine. Johhaidii!

 Pilte mul kontserdist otse loomulikult pole, neid võib vaadata näiteks Läti Delfist.