Oot - mismõttes inimesed suhtlevad?!

Harva, kui siinilmas veel midagi üllatavat teada saad, ma just praegu sain. 

Ühes lõimes arutati selle üle, kas pikkade vestluste pidamine interneti suhtluskeskkondades (mõeldud oli siis Messengeri, Skype'i jms privaatvestlusi,  mitte sotsiaalmeedia- või blogipostitusi) on vana aja värk või kehtib see siiani. Enamus arvas, et postitaja tunne, justkui tema privaatsõnumid oleks teistele tüütavad, on pigem ekslik, ja otse loomulikult suhtlevad inimesed pidevalt üks-ühele igapäevaselt. 

Ma olen see inimene, kes va juhul, kui on vaja mingi kokkusaamine kokku leppida vms, mitte iialgi ei kirjuta kellelegi privasse. Ja mulle ka ikka väga harva kirjutatakse. Ka siis mitte kunagi mingi pika vestluse pidamiseks, vaid mingid väiksed tähelepanekud, täpsustused või siis minu "lemmik" - inimene, kellega sa kunagi eriti sõbrustanud ei ole, lisab su enda kontaktiks alustades "hei, Marca, kuidas elad", mis hiljemalt kolmandaks lauseks on muundunud mingiks pähemäärimiseks: "tead, ma siin nüüd tegelen Avoni/Tupperware/Doterra/mingi püramiidskeemi/mingi kodutehtud poslamaslaga - äkki oled huvitatud?" 

Inimesed pidada üksteisega igapäevaselt privas asju arutama. Mis asju? Ma olen näinud küll, et osad muudkui toksivad telefonis, aga see tundub pigem teismeliste teema olema. Nüüd tuleb välja, et minuvanused kasutavad suhtlusäppe kah suhtluseks, juba imelik, eks? Mehega vahest kirjutame, et kas poest miskit vaja või siis jagame mingeid huvipakkuvaid linke, aga muud ei midagi. Mehel on sõpradega miski Skype´i grupp, aga seal samamoodi jagatakse operatiivinfot (kes kuhu minemas jms), mitte ei suhelda. 

Ma tunnen alati kellelegi sõnumit saates, et tungin teise privaatsfääri, tüütan ja ehmatan. See nõuab mult suisa julgust, mõtlen ette, et vot nüüd õhtul võtan kätte ja kirjutan sellele inimesele, sest on vaja miskit küsida. Aga et niisama mõtleks, hmm, sellest pole ammu kuulnud, küsiks, mis teeb? Sellist asja ei ole. Milleks siis sotsiaalmeedias stalkimine loodud on? Ma tõesti ei tunne, et oleks vaja suhelda. Kirjutan blogisse, kui miskit meelel ja keelel on, ülejäänud asju arutan oma peas olevate tegelastega. Mõnikord jah mõtlen, kuidas ma räägin mingit asja kellelegi olemasolevale inimesele, aga ega ma reaalses elus ei räägi, piisab sellest, kui see vestlus on oma peas ära peetud. Huvitav on see, et ema on hakanud viimasel ajal niisama helistama, räägib, mida ta poest ostnud on ja mida kolleegid teinud. Tal on ometi need kolleegid ja ka patsiendid, kellega terve päev on suheldud. Ma ei räägi enamasti päeva jooksul kellegagi. Teisalt, kui ma olen seltskonnas, siis ma ei istu üldse vaikselt nurgas, ainult, et ma ise aktiivselt ei otsi seda seltskonda ja jutupartnerit. Kui ei ole, siis ei ole, kui on, siis on.

Äkki sellepärast ma olengi antisotsiaalne - ma ei saa aru, et peaks aktiivselt oma suhetega tegelema, sõprust üleval hoidma ka muul ajal, kui üksikute kohtumiste vahepeal. Aga ma ei suuda. See ei tule mul loomulikult. Mismoodi ma tüütan kedagi, küsides, kuidas tal päev läinud on? Ma ei näe ju, mis tujus, situatsioonis jne see inimene mu küsimuse küsimise hetkel üldse on. Kusjuures, mind ikka väga häirib, kui me kellegagi näost näkku kohtume ja inimene süüdimatult telefoni vahib samal ajal, no kasvõi vahetevahel kiikab sinna. Mul võtab see täiega suhtlemismotivatsiooni maha ja ma ei saa aru, kuidas enamik sellega juba harjunud on ega pane tähele. 

Mind täitsa kohutab, kui vildakas on mu arusaam suhtlemisest, samal ajal kui inimene on sotsiaalne loom. Ma ei saa hakkama. Elementaarse asjaga. Ma juba heidan kõrval kõik töökuulutused, kus vähegi inimsuhtlust nõutakse (85% neist, ülejäänud nõuavad kõrgemat IT haridust...), sest need ilmselgelt mulle ei sobi. Ei lind ega loom endiselt.

Eliit ja proletariaat

Lugesin Sass Henno "Mina olin siin" teist osa ja hakkasin mõtlema, miks see minule nii tuttav-nostalgiline tundub. Ei müünud me metat ega keegi mu sõpradest kukkunud kinni, aga "kõik vähegi töökamad noormehed töötasid pesulates ja ettevõtlikumad unistasid enda omast. Õnneks ma päris nii ettevõtlikega, kui raamatus, siiski kokku ei puutunud. Mis keelekasutusse puutub, siis kõik ju rääkisidki nii, või ei?" nagu ma Goodreadsis kirjutasin.   

Tuli jälle meelde see "kõige piinlikum teema üldse" ehk siis fakt, et ma pole iialgi "käinud" kellegagi, kellel oleks kõrgharidus. Ah, mis, isegi keskharidusega oli mu toonastel poisssõpradel probleeme. Proled, ühesõnaga.

Rääkides taustast, siis kogu mu teismeliseiga ümbritses teadmine sellest, et mees tuleb leida ülikoolist, Tartu Ülikoolist. Maaülikoolis käisid Epakad ehk opakad ja ema seletas alati, et tema küll iialgi TRÜ klubis ühegi Epakaga tantsima ei läinud. Arvestades seda, et ta ise ei käinud ei Epas ega TRÜs, siis noh, ekspert. Võiks ju öelda, et "juba lasteaias olin rebel", aga tegelikult juhtusin õhtuka tüüpide seltskonda lihtsalt seetõttu, et sõbranna tutvus mingil lauluväljaku suvetuuril ühe tüübiga, kes seal käis ja niimoodi tutvusin minagi nende ülejäänud sõpraderingiga. 

Olgem ausad, nende hulgas oli igasuguseid inimesi. Oli purulolle matse, aga oli ka inimesi, kelle koolitee mõnel muul põhjusel poolikuks jäi - düsgraafia, perekondlikud probleemid, konfliktid õpetajatega. Koolivalik mõjutas kindlasti teatud subkultuuri tekkimist ja elukutsevalikut, kuid ei öelnud otseselt midagi inimese enda inimlikkuse või "normaalsuse" kohta. Mu oma põhikooli klassivendade hulgast, kes suures osas end ikka Maaülikooli välja vedasid, leidis täpselt samasuguseid tüüpe, ainuke vahe, et nemad pääsesid noores eas tööst autopesulas või ehitusel. 

Miks ma seda Maaülikooli mõnitan? Ei mõnita, lihtsalt nendin fakti, et sinna oli kordades kergem sisse saada kui Tartu Ülikooli. Huvitav oleks teada, kui palju nn eliitkoolide kasvandikke sinna maandus võrreldes tavakoolidega. Mina, tavakoolist tulnuna, olin aianduse õppekaval kõige kõrgema keskmise hindega sissesaaja (ma ei läinud sinna), TÜ-s aga kerkis minu ette müür pealinna eliitkoolide ja Narva Pähklimäe Gümnaasiumi lõpetanuid keskmise riigieksami hindega üle 95 (mul oli veidi üle 80-e). Vaatasin suu ammuli ja pidin reaalsuslaksust peaaegu nutma hakkama. 

Eliit jätkas eliiditamist ka TÜ-s. Üks õppejõud rääkis meile näiteks seda, kuidas TÜ eliit on omakorda meie eriala ja õigus, ülejäänud on ka TÜ-s prügikalad...Meenub üks tore tutvumispidu kunagises ööklubis XS, kus olidki siis meie ja juuratudengid, dresscode nägi ette, et juurakad mustas, meie valges, ja kuigi ilmselt inimestel lihtsalt leidub kapis rohkem musti hilpe kui valgeid, siis ikka jäi mulje, et osad olid nimme mustas, et juuratudengitena mõjuda. Ma sain seal jutu peale ainult kahe väga purjus tüübiga, kes tunnistasid, et on peol juhuslikult ega käi üldse ülikoolis... Osa meie kursuse eliidikaid matsikoolidest tulnutega ei suhelnud ja kui üks "matsiplika" hakkas eliidist tulnud noormehele meeldima, pidi ta suhted katkestama oma matsidest sõbrannadega, eliit oli nõus vaid temale erandi tegema. Hullem kui lasteaed. Ma tõesti ei mäleta, et oleksin ülikoolist ühegi noormehega suhelnud. Olidki eliit, kellel oli mingi omasuguste seltsielu ja siis autsaiderid, kes käisid koolis ainult õppimas. Ma käisin ka koolis ainult õppimas.

Ma ei tea, kuidas ma alati nii valesse seltskonda olen sattunud! Kus ma võiksin kõik olla, kui ma vaid õigete inimestega õigesti suhelda oskaksin! See on muidugi iroonia, aga ma siiski usun, et selles on suur osa tõtt ja mitte ses osas, et ma õudselt kahetseks, vaid selles, et tegelikult asjad üsna nii käivadki. Loll on see, kes läheb ülikooli õppima, ülikool on selleks, et õigeid suhteid luua. Ema rääkis sellest kuidagi läbi lillede, isa ütles otse. Vanemaid inimesi tuleks ikka kuulata. Ja lapsed kohe alguses eliitkooli panna.

Mälu

Viimasel ajal olen tähele pannud sellist kummalist fenomeni, et näiteks lugedes raamatut, mis on parasjagu põnev ja kus tegelasi on rohkem kui ühel käel sõrmi, pean ma mõne nime taasilmumisel tõsiselt meenutama, et oot, kes tema nüüd oligi. Äsjaomandatud info justkui ladestub kuhugi mädasohu, kust seda on raske välja õngitseda. Samas, teistpidi saan ma sealt kätte info, mille olemasolust mul endal vähimatki mälestust ei ole. Näiteks igasugu mälumängude puhul olen ma aru saanud, et pean oma esmast instinkti usaldama, kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas ja kust ma mingeid asju tean. Eile küsiti mu käest näiteks saksa rahvuseepost ja automarki, mille mudel on Cayman. Panin esimese hooga täppi ja ma tõesti ei tea, kust see info mul pärineb. Lihtsalt pealiskaudsed faktid ilma igasuguse taustata. Ma ei tea, kuidas ma tean. Hirmu ajab peale natuke. 

Kusagil peas on õudselt palju informatsiooni, aga ma ei saa sellele ligi. Vahel mingite seoste tõttu mõni laegas avaldub - no näiteks kui keegi räägib mingist sündmusest, milles ka mina osaline olen olnud, oma nurga alt ja siis mulle meenub, et aga jaa, ka mina tegelikult mäletan seda. Teine küsimus, kas ma ikka mäletan või mulle tundub, sest teine räägib, et nii oli? Keeled, mida oma olen õppinud, aga ei kasuta, mingites situatsioonides meenuvad. Kus nad muidu on? Miks ma neile niisama meelde tuletada püüdes ligi ei saa? 

Mulle tundub see inimeseti erinev ka. Näiteks võivad teised mulle ära rääkida mingi filmi või raamatu süžee, mida nad kunagi näinud/lugenud on. Mina võin ainult öelda, kas see asi jättis mulle hea või halva mulje, aga et süžeed meenutada - ei, sellega ma küll toime ei tule. Raamatute kohta võib öelda, et ma olen neid ehk liiga palju lugenud, seepärast ei mäleta, aga filme ma eriti palju vaadanud ei ole ja ikka ei midagi. Äkki ma neid olen liiga vähe vaadanud? Äkki minu aju jaoks ei ole süžee oluline tundunud, et see salvestada? Selle asemel on kuskil tonnide kaupa kasutuid ja seostamata fakte, mis mingitel imelikel hetkedel kuskilt välja hüppavad. 

Saaks kuidagi katalogiseerida seda kõike, mingit toimivat otsingumootorit oleks vaja, õudselt tahaks teada, mis seal kõik tegelikult on! Seda vist ei saa, jah? Aju ahmib endasse elu jooksul igasugu tarkusi, aga inimene sureb ikka lollina.

Oleks vaja raha ära kulutada

Ma olen äärmiselt ihne inimeseloom. Teate ju küll neid unenägusid, kus satute mingisse suurde asju täis ruumi, teile öeldakse - võta, mida hind ihkab! Te võtate pudeli takjašampooni*. Vähemalt mina unes võtsin. Praegu on mul päriselus üsna sarnane situatsioon. 

Eelmisel koledal koroonaaastal plaanis ülejäänud pere reisile minna. Kõik oli juba broneeritud, kuni Miss Nartsissist veto peale pani. Ja nad kuulekalt tühistasidki oma reisi ära. Mille peale Miss Nartsissist muidugi leebus ja ütles, et häh, eks te minge siis, kui tahate, mina pole miskit ära keelanud. Minu jaoks etteaimatav stsenaarium, aga nemad jäid rahast ilma. Nelja inimese peale päris korralik summa. Laevafirmast olevat summa vautšeritena tagasi saadud - anti valida, kas 50% sulas või 100% vautšerites. Kuna minuga polnud sel mingit pistmist, siis ma eriti ei süvenenud.

Suvel L. miskit rääkis, et läheks sinna või tänna, aga see oli kuidagi selline teoreetiline jutt ja ma ei saanud aru, et sellel jutul ja neil vautšeritel mingi seos võiks olla. Alles sügisel selgus, et need pagana vautšerid olid meile kasutada jäetud, kuigi meie iseenesest nende eest ei maksnud, aga algne maksja millegipärast otsustas nii. Taaskord, minule ei rääkinud konkreetselt keegi midagi. "Aga nüüd need vautšerid seisavad,  sest sina ei taht suvel minna kuhugi!" Mida paganat?! Mina tahan reisile alati minna, suvel oli asi lihtsalt selles, et äkki oleks mõni muu sihtkoht mõistlikum olnud, samas, kui summa oleks niikuinii tulnud ära kasutada, siis poleks ju mingit arutamist olnud. Ma olen konkreetne inimene, miks ei võiks otse asjadest rääkida - "näe, raha vedeleb maas, peab ära kasutama ja kiiresti!" mitte "äkki võiks kuhugi minna võib-olla, aga võib-olla ikka mitte, sest kõik kole kallis", sest täpselt nii mina seda vestlust mäletan. Vastasin, et fain, kui kallis, teeb siis miskit muud. Ja nüüd on minu süül raha maha visatud, sest need pagana paberid kaotavad keset jaanuari kehtivuse.

Kui asja tõsidus mulle kohale jõuab, siis ütlen, et davai, ruttu nüüd - aprillis pikad pühad tulemas, osta see reis ära. Tema vastu - aprilliks küll ei julge, nii kaugel ju, kes teab, äkki jääb keegi haigeks või...Peksan pead vastu lauda - kuidas sinu meelest inimesed reise bronnivad? Kas tõesti on parem see raha lihtsalt raisku lasta? Äkki ma suren homme ära, miks üldse midagi planeerida? Nädala pärast - noh, bronnisid ära? Aa, no me võiks seda ikka koos teha, äkki sulle miski ei meeldi või...Sa pühade vahe küll! Eile siis istun kõrvale, et äkki nüüd kuidagi õnnestub. Küsin siis huvi pärast, et vautšeri tingimusi ka lugesid või, kindel ikka, et kehtivad ka reisile, mis toimub peale vautšeri kasutustähtaega? Loen ise ja loomulikult saan aru, et ega ikka ei kehti küll - ka reis peab toimuma vautšeri kasutusaja sees ja ei, pikendada seda kuidagi ei saa. Olen sitaks vihane, sest no kuigi pole minu papp, siis niimoodi ma eladeski ei teeks, ma ei saa aru, mis motivatsioon on niimoodi pead liiva alla peita. 

Viimane võimalus on vautšeri eest e-poest asju osta. "A seal ei ole ju midagi" kaebleb L. ja üritab foorumis vautšereid poole väärtuse eest maha ärida. Ega ma ka sealt e-poest miskit ei taha, aga ma paneks seltskonna soovid kokku ja ostaks midagi kõigile pigem täissumma eest, kui lepiks poole väiksema sularahaga. Oleks teadnud, et selline kammaijaa, oleks ilmselt pidanud juba alguses poole summa eest selle sularaha välja võtma, mitte nende vautšeritega üldse jamama hakkamagi. 

Kõige enam tekitab hämmingut see, et ma ei saa aru, kuidas nii saab. Kus on see kommunikatsiooniauk või mõtlemise keerdkäik, mis lõpuks sellise lõpptulemuseni viib. Ja ainuke järeldus, mille ma teen, on ikka ja jälle see - ainult iseennast saad usaldada (mingil määral), kõik tuleb enda vastutada võtta, kõik tuleb endal välja uurida ja korraldada. Ma lihtsalt ei taha niimoodi, ma ei jaksa, tahaks ükskordki jne.

*Hmm, praegu mõtlesin, äkki see on alateadlik ja inimlik soov lõpuks ometi endale normaalne šampoon leida, mis juuksed puhtaks teeks ja pead sügelema ei paneks, sest sellist siinilmas minu jaoks olemas ei ole.

#jutujaht Sa loed mu mõtteid

Hullemini kui naisterahva noomitus mõjus Raimole ainult see, kui naisterahvas tagatipuks veel ka nutma puhkes. Selliseks olukorraks elu sind juba ette ei valmista. Raimo oleks kõik hinge tagant ära andnud, kui see ainult Mirjami nuttu vaigistanud oleks, aga paraku ei olnud tal paljut pakkuda, isegi proseccot mitte, mis tema kogemuse kohaselt igas olukorras marjaks ära kulus. "Ah, noh, küll vast ikka võtavad need lapsed ka mõistuse pähe, kuule, näe, õlut veel on, võta paar lonksu, hakkab parem!" 

Mirjam kallutas pudeli suule, õlu segunes pisaratega, oli nii hale siin kolkakülas, võõrastes riietes võõra mehe rinnal nutta, ta ei saanud isegi aru, kuidas selline närune olukord tekkida sai ega osanud ka mõelda, kuidas sellest väärikalt väljuda. Õnneks lahenes see probleem paari järgmise minuti jooksul iseenesest, sest kõigepealt oli kuulda lähenevat mootorimüra ning siis juba keeraski suvilahoovile Andrussoni must Hummer. Oma vana vaenlase raudruuna märgates tõmbus Mirjam pingule kui vibu, rapsas pisarad näolt, peitis pudeli selja taha ning astus Raimost kombekalt paari sammu kaugusele. Ta oli siin ju ikkagi kui valimisliidu "Kõik valla heaks!" väärikas esindaja. 

Autost pudenesid välja kõigepealt Märt ja Vello, kes paistsid autosõidust elevil kui väikesed poisid, seejärel Kristjan, keda Raimo vähemalt tundis ning lõpuks ka autoomanik ise. 

"Tere, Raimo!" võttiski Kristjan esimesena jutujärje üle: "Sul naine helistas, et vaja maale tulla, aga meil oli parasjagu suurem seltskond, tulime su naabrimehe autoga, naised ise tulevad natuke maad tagapool."

"Kus see ülekäte läinud robotniiduk siis meil on? Vello olen.", püüdis Vello kohe härjal sarvist haarata. Millegipärast vaatasid kõik ülejäänud hoopis võõrast naisterahvast, mitte ei otsinud niidukit ning Vellolegi hakkas tunduma, et äkki oli see niiduk hoopis koondnimetus millelegi mustemale. Kristjan sai muidugi kohe aru, milles asi, lood Kissu legendaarsest armukadedusest olid talle naise kaudu tuttavad. Kuigi ta teadis, et põhjust armukadeduseks ei olnud, siis siinne olukord tundus enam kui kahtlane - oli ta seda lollakat ponidega pluusi ju varemalt Kissu enda seljas naernud. Segaduse lahendas ootamatult hoopis Evald Andrusson:

"Kas sa pole mitte Mirjam Nõmmeluht, kohalik aktivist sellest uuest valimisliidust? Olen juba varem suga rääkida tahtnud, aga pole kuidagi trehvanud!"

Mirjam, olles põlisvaenlase, või noh, vähemalt nii oli ta Andrussoni alati ette kujutanud, familiaarsest toonist üllatunud, ei osanud muud teha, kui noogutada.

"Vaat kui tore siis, tead, mulle on viimasel ajal neid sinu sõnavõtte kuulates ikka tundunud, et sa loed mu mõtteid ja ma tahaks kohe siinse kohaliku elu edendamiseks sulle koostööpakkumise teha! Ei ole sest midagi, et me erinevas erakonnas, eks me siin ikka ühte asja ajame, vahet pole, mis need härrad seal suures linnas teevad!"

Kristjangi lisas juurde: "Jaa, nii tore, et te siin Raimoga juba tutvunud olete, Raimo on meil tubli mees, maa sool nagu öeldakse! Näe, niidab siin reede õhtul, ei töö anna oodata! Ja meil on uudiseid kah suurest linnast - meie tänasel erakonna koosolekul otsustati, et läheme valimistele triibuliste nimekirjadega, oleme niiöelda esimene pääsukene võrdõiguslikkuse teel ja teie preili, olete igati oodatud liituma, eks ole ju tõsi, et suure erakonna võimalused teie karjääri toetada on siiski hoopis teised kui pisikesel valimisliidul."

Mirjami silmad lõid särama ja hing hõiskas - tegelikult oli see siiski suur õnn, et ta just siia hoovi oma autoga sisse keeranud oli! Algas see seiklus ehk veidi mõru maiguga, aga näe, kuhu pöördus! Imed siiski sünnivad ka kolkakülas.

Juhan Maiste. Eesti mõisad ja lossid

 

Eesti mõisate vastu tekkis minul huvi alles viimastel aastatel, kui olen rohkem ringi liikuma hakanud ja avastanud, kui palju neid tegelikult ikkagi on, kui eriilmelisi ja millistes kummalistes kohtades - kusagil mahajäetud lautade ning kortermajade vahel - ju siin on kunagi hoopis teistsugune elu kihanud. Rõõm on olnud näha, et üha rohkem mõisaid on uue omaniku saanud, kellest mõned on isegi nii lahked, et lubavad lossi seestpoolt kaeda. Samuti on kõrva jäänud mõned nimed, mis mõisaomanike hulgas kuidagi rohkem levinud on, kui teised ehk siis kokkuvõttes on mul mõisakultuurist üpris ähmased teadmised.

Kunstiajaloo professoril Juhan Maistel on ilmselgelt aga väga laiad teadmised sel teemal, mida ta ka lahkelt jaganud on nii oma varasemates selleteemalistes raamatutes kui ka uusimas, aasta lõpus ilmunud "Eesti mõisad ja lossid" esimeses osas. Muudest ülevaadetest erineb seekordne laiema vaatepunkti osas - teos algab sellega, mis mõis üldse on, mille eeskujul neid ehitati, mida taotleti, milline oli mõte mõisa taga. Esimesest osast võtab see taustsüsteem peaaegu poole ning alles seejärel suundutakse konkreetsete mõisate ajaloo juurde. 

Lugemisel hakkab silma pigem ilukirjanduslik kui teatmeteosele omane keelekasutus, mis omakorda on minu meelest nii pluss kui ka miinus - lugeda on huvitav, aga vahel tahaks mõnda fakti täpsemalt teada. Aga mis edasi sai? Kuhu sai? Miks sai? Loomulikult on seda võimalik ise välja uurida, sest ei ole reaalne, et ühes koondteoses saaks kõiki mõisaid väga detailselt kirjeldada. Ilmselt olekski seda raamatut kõige parem lugeda koos interaktiivse abilisega - vaadata samal ajal fotosid, kaarte jms juurde. Kohati oli fotodevalik raamatus mu meelest veidi kummaline, aga ega ma ju samas ei tea, kui palju pildimaterjali teatud perioodidest üldse saadaval oli. Ühtpidi tahab see raamat teatud taustsüsteemi tundmist ega sobi ehk päris asjatundmatule lugemiseks (ka minul oli hoopis põnevam lugeda neist mõisatest, mida ma oma ihusilmaga näinud olin, kui neist, millest ma mitte midagi ei teadnud), teisalt on see aga väga heaks sissejuhatuseks täpsema huvi korral. 

Raamat oli detsembris Kuku raadios nädala raamatuks ning seda saab tagantjärele kuulata näiteks siit. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!