Grrrrrrrr

Kõige populaarsemad on alati need postitused, mille blogija purjus vihase peaga kirjutanud on. Ma enam tegelikult eriti vihane ei ole, aga loen nüüd üles asjad, mis mind viimasel ajal vanduma on pannud.

Mul lähevad mõlemad lapsed laulupeole ja üks tantsupeole. Pileteid ei ole kunagi jahtinud, mu meelest telekast palju parem vaadata. Laulupeole minekuks on vaja lapsevanema ja lapse kontaktandmeid. Neid saab Stuudiumist ja juhul kui on kartus, et seal vananenud, võib ju ka meili teel küsida. EI! Kontaktandmed peab laps ise oma väriseva käe ja kehva mäluga ühe teatud paberi peale kirja panema. See paber liigub koos koorijuhiga. Meil juhtus paraku nii, et viimastes kooriproovides, kus see paber ringles, ei saanud üks laps osaleda mõjuvatel põhjustel. Teine osales, tema andmed on kirjas. Siis see esimene laps hakkas koorijuhti peale tunde taga ajama, et oma nimi ka kirja saada. Viimati näiteks öeldi talle, et koorijuht on "9.30 aktusel" ja peale seda natuke aega oma ruumis. Kirjast lugesin ma välja, et see aktus kestab 9.30ni, pärast tuli välja, et see oli vist hoopis algus ja lõppu polnud antud. Lapsel endal algas 10.15 klassijuhatajatund, ei jõudnud koorijuhti ära oodata. Saatis pärast kirja, et pidin kahjuks ära minema, aga loll nagu ta mul on (see on iroonia, eks), ununes oma nimi kirja lõppu panemata. Vastuseks tuli "Lugupeetud nimetu, mina ei oota!". Mu meelest veidi järsk? Lapsele, kes paraku ootas üle poole tunni. Saatsin koorijuhile iroonilise kirja, mille irooniat ta ilmselt ei mõista, kuidas me küll püüame selle üliolulise numbrikese, mis küll seal paberil juba meie pere teise lapse juures olemas on, kuidagi edastada, aga kui nüüd selle tõttu jääb laulupeol käimata, siis loomulikult aktsepteerime teie otsust. 

Teine kana on kitkuda põhikooli lõpuaktusega. Aktus on kaks tundi pikk. Laps, kes ise lõpetab, peab sellest veel 1,5 tundi varem kohale minema, sest ta paraku laulab kooris ja laulmisele eelneb proov. Ma ei mäleta, et omal ajal need, kes lõpetasid, veel ise esinema ka pidid. Pmst tähendab see pidulikus riietuses neli tundi söömata kügelemist. Paljud tüdrukud (mitte minu oma) tahavad ehk enne juuksuris käia või meiki teha. Mis kell nemad ennast valmis peavad panema? Aktus on kõned-kõned-kõned. Keegi juba küsis, et kes siis ometi lapsevanemate eest kõne peab? L. kähvas, et tema neli kooli lõpetanud ja ei ole iial kuulnud mingist lapsevanemate kõnest. No ma olen kõigest kaks, aga pagan, ka ei mäleta. Küsisin emalt, tema ka ei mäleta. Kui seda lastevanemate vestluses mainisin, sain kommentaari, et otse loomulikult ja alati on lapsevanemate kõne. Miks niimoodi inimesi piinatakse? Siis sain teada, et kiituskirjaga lõpetanute vanematele on reserveeritud kohad esireas ja nad aetakse sealt veel lavale ka, et mingi paber anda. L. teatas, et tema ei tule siis üldse. Ma ka ei tahaks, aga lapse pärast vist ikka peaks ja käratasin, et tuled küll! Aga miks? Sellist janti meie ajal küll ei olnud. Aa..see kõik on täie raha eest, nimelt aktus on tasuline. Algul räägiti vabatahtlikust 25-eurosest annetusest, eile sai laps kirja, et su vanematel vabatahtlik annetus tegemata :) Vanemuise rent on kallis. See peaks siis tagama, et kõik soovijad mahuvad saali, sest koolisaalid aktusteks enam ei sobi, kuna liiga väiksed. Noh, meil omal ajal olid õues ekraanid ja onud-tädid vaatasid lihtsalt seal ülekannet. Kui vanavanemad kuulsid, et aktus kaks tundi pikk, siis teatasid, et nemad küll ei jaksa ning tulevad alles pärast lilli tooma. Aga võib-olla tõesti on see Vanemuine puupüsti täis korralikke kannatlikke vanavanemaid ja lehmalellepoegi, ma ei kujuta ette. 

Ja hoopis teisest ooperist raevuhoog. Käisime nädalavahetusel Pärnus ja kuna terve Pärnu linn on nüüd tasulise parkimise ala, siis ööbisime hoopis Audrus, Veinitallis. Tall see ongi, ühes otsas siis resto ja meie väike ööbimispaik selle taga. Hästi ilus koht, kenad ruumid, uus sisustus, kõik vajalik olemas, esimese öö põhjal oleksin raudselt Bookingus 10st 10 andnud. Teisel ööl ärkasin kell 4 selle peale üles, et tunne oli nagu oleksin ööklubis kõlari taga. Ilmselt olingi, ainult sein oli vahel. Muusikat ei kuulnud, aga bass peksis niimoodi läbi maja, et tekkis mingi absoluutselt talumatu infraheli. Selline võitle-või-põgene tunne. Mingi aja üritasin näppe kõrvades hoides olla, aga selleks pidi kõrvadele päris tugevalt suruma, vatt kõrvas ei aidanud ja käed jäid valusaks. Imestasin, et mis pagana pidu algab öösel kell 4, aga L. väitis, et tegelikult algas see varem, aga ilmselt bass keerati põhja just siis. Ma ei tea, mis kellani see piinamine kestis, sest mingi aeg kui kõrvu paotasin (sõna otseses mõttes), oli nagu vaiksemaid hetki ja lõpuks kui peavaluga ärkasin, oli kell siiski kaheksa, vaikus majas ja ma natuke maganud. Aga poole viie paiku üleni higiga kaetult värisedes tundsin küll, kuidas ma sellele ööbimisele täiega ühe panen Bookingus. Lõpuks panin viis ja mainisin, et ürituste ajal hoidke eemale ja üürileandja võiks ikka kaaluda seda suuremate pidude ajal mitte välja üürida üldse. No et korralik tõrvatilk meepotis. 

 

AI ja luule

Manjana kirjutas sellest, kuidas ta AI abiga luulet kirjutas või pigem siis õpetas AId luulet kirjutama. Ma olen ilmselt täpselt see ratsionaalne inimene, kellest Manjana kirjutab, sest mind üldiselt hämmastab, milleks inimesed seda AId pruugivad. No et vestlevad maast ja ilmast, lasevad endale ennustada, teevad  endale psühholoogilisi analüüse jne. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, lihtsalt ise ei tuleks selle pealegi. Ma kasutan AId, et ta õpetaks mulle mingeid asju, mida ma ise ei oska ja teeks minu eest otsinguid. Kasutanud olen ainult ChatGPT-d ja kuigi Manjana räägib, et too ei saa luuletamisega sugugi nii hästi hakkama kui tema kasutatud programm, siis mul on täitsa positiivsed kogemused.

Ma ei lasknud AI-l küll luuletust kirjutada, vaid seda analüüsida, ise ma sellega hakkama ei saanud, sest luuletus on saksakeelne ja ma ei oska saksa keelt. Tegemist oli Rudi Carrelli lorilauluga "Goethe war gut", mille mõte on siis selles, et ilmselged riimuvad sõnad, mida aga pole kõige viisakam välja öelda, asendatakse teiste viisakate, kuid riimi mittesobivatega. 

Originaal:

Klaus Hinrich war Bauer
Kam niemals zur Ruh'
Versorgte die Schweine
Den Stier und die - Oma
Die meinte: Du weißt doch genau:
Ein lediger Landwirt
Der braucht eine - Fräse
Beim Dorfball sah er voller Lust
Ein Mädchen mit ein phantastischen - Brille
Sie tanzten nicht eng
Aus dem Grund
Er roch so nach Mist und sie roch aus dem...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Goethe war gut !

Sie kam aus der Stadt und sie hatte Niveau
Besonders gefiel ihm ihr kräftiger - Hunger
Und was sie versprach
Fand er nett
Sie war bestimmt einsame Spitze im - Kochen
Er wußte zwar
Was jedermann weiß
Die Ehe ist letzlich doch der größte - Segen
Und sie litt an jenem Komplex:
Männer woll'n immer nur eins
Und zwar...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Goethe war gut !

Er sagte zu ihr: "Du, mein Name ist Sepp
Ich seh' zwar so aus
Doch ich bin gar kein - Lehrer
Bin Bauer
Der heiraten muss"
Darauf gab sie ihm einen ganz heißen - Kaffee
Der dünn war
Doch Liebe macht blind
Er nahm sie in's Heu und sie kriegte ein' - Schnupfen
Deshalb bat er um ihre Hand
Bald kamen Babies am laufenden...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Verdammt nochmal, der Goethe war schon schon stark

AI analüüsis mulle nii:

1. „Versorgte die Schweine / Den Stier und die Oma“

   • 🔄 Asendatud sõna: Kuh (lehm)

   • 📜 Põhjendus: loetelu loomadest – "Schweine", "Stier", "Kuh"

   • 🔗 Riim: „Oma“ ei riimu millegagi; "Kuh" sobiks rütmiga ja teemaga

---

2. „Ein lediger Landwirt / Der braucht eine Fräse“

   • 🔄 Asendatud sõna: Frau

   • 📜 Põhjendus: naljakas asendus – mees vajab elukaaslast, mitte tööriista

   • 🔗 Riim: „Fräse“ riimub „...“, aga "Frau" oleks sisuliselt loogiline

---

3. „Ein Mädchen mit einer fantastischen Brille“

   • 🔄 Asendatud sõna: Figur või Brust

   • 📜 Põhjendus: „Brille“ (prillid) asendab kehaosa – tõenäoliselt vihje rindadele

   • 🔗 Riim: „Lust“ rida enne, nii et „Brust“ sobib väga hästi

---

4. „Er roch so nach Mist / und sie roch aus dem...“

   • 🔄 Puuduv sõna: Mund

   • 📜 Põhjendus: riim "Mist" → „... roch aus dem Mund“

   • 🔗 Riim: „Grund – Mund“ oleks loomulik paar

---

5. „Besonders gefiel ihm ihr kräftiger Hunger“

   • 🔄 Asendatud sõna: Busen või Po

   • 📜 Põhjendus: sõna „Hunger“ viitab ebatäpselt füüsilisele külgetõmbele

   • 🔗 Riim: rida enne – „Niveau“ → seega „Po“ sobib paremini kui „Busen“

---

6. „Sie war bestimmt einsame Spitze im Kochen“

   • 🔄 Asendatud sõna: Bett

   • 📜 Põhjendus: vihje seksuaalsele võimekusele, mitte toidule

   • 🔗 Riim: rida enne – „nett“ → „Bett“ oleks täpne riim

---

7. „Die Ehe ist letztlich doch der größte Segen“

   • 🔄 Asendatud sõna: Betrug või Fehltritt

   • 📜 Põhjendus: iroonia – see pole "Segen" (õnnistus), vaid pettumus

   • 🔗 Riim: Sõna „Segen“ riimuks "wegen", aga see koht tundub rohkem sisuliselt vahetatud kui riimi pärast

---

8. „Männer woll’n immer nur eins, und zwar...“

   • 🔄 Puuduv sõna: Sex

   • 📜 Põhjendus: fraas on teada-tuntud; lõpetamata, sest sõna on otsene

   • 🔗 Riim: üksildane fraas – teadlik paus efekti loomiseks

---

9. „Ich seh zwar so aus, doch ich bin gar kein Lehrer“

   • 🔄 Asendatud sõna: Trottel või Depp

   • 📜 Põhjendus: „Lehrer“ (õpetaja) kasutatakse naljaka võrdlusena; tegelik sisu viitaks pigem „Depp“-ile

   • 🔗 Riim: sellele järgnev rida ei paku selget riimi, kuid mõte kannab irooniat

---

10. „Darauf gab sie ihm einen ganz heißen Kaffee“

• 🔄 Asendatud sõna: Kuss

• 📜 Põhjendus: „Kaffee“ (kohv) kui „Kuss“ (suudlus) asendus – romantiline žest

• 🔗 Riim: rida enne lõpeb sõnaga „muss“ → „Kuss“ riimub ideaalselt

---

11. „Er nahm sie ins Heu / und sie kriegte ein’n Schnupfen“

• 🔄 Asendatud sõna: Kind

• 📜 Põhjendus: iroonia – tulemuseks polnud nohu, vaid laps

• 🔗 Riim: eelnev rida "blind" → „Kind“ sobib hästi

---

12. „Bald kamen Babys am laufenden...“

• 🔄 Puuduv sõna: Band

• 📜 Põhjendus: väljend „am laufenden Band“ tähendab pidevas voos

• 🔗 Riim: eelnev sõna „Hand“ → „Band“ on loomulik lõppriim

   

  Mulle tundub kõik õige va 7., kus AI on miskipärast valinud vale rea, peaks riimuma hoopis reaga "Was jedermann weiß", mille puhul isegi mina aru saan, et see riimuv sõna on scheiß. Aga võib-olla on AI lihtsalt viisakas. Need sõnad, mille tähendust ma ei teadnud, tõlkisin ära ka ja tundub kõik sisuliselt klappivat. Muljetavaldav on, et AI kasutab oma analüüsis nii iroonia ära märkimist kui ka märget "teada-tuntud fraas". Kas keegi saksa keele oskaja oskab öelda, on siin mingeid vigu või mitte?

 

Vajadus võita

Ma olen mitu korda kirjutanud, kuidas ma ei salli konkureerimist. Ma tahan aga vahet teha minu jaoks objektiivsel ja ebaobjektiivsel konkureerimisel. Ebaobjektiivne on mingi ennustamatu "meeldimine", objektiivne aga selgelt mõõdetav paremus. No umbes võrrelda peotantsu ja kõrgushüpet. Kõrgushüppes ma võistlema ei hakkaks, sest ma ei küündiks vajaliku tasemeni, peotantsus aga veel vähem, sest seal peaks ma vastama ootustele. Ok, tegelikult on mu teadmised peotantsu hindamisest äärmiselt puudulikud, äkki peaks kõrgushüpet hoopis Eurovisiooniga võrdlema? 

Igatahes tuleb tunnistada, et kui päriselus keegi kuskil hindaks võitu, ma võtaks selle töö. Aga sellist tööd ei ole. Mitte kuskil ei anta raha parimate hinnete, olümpiaadivõitude, viktoriini esikohtade eest. Selles osas ma tahakski natuke teise külje pealt rääkida samast teemast, millest Triinu Müürilehele rääkis. Ma natuke tunnen ennast puudutatuna sellest, kui arvatakse, et head hinded, konkursivõidud jms tulevad väljaspoolse sundimise tulemusena. Ei pruugi. Vabalt võib sisemine sund olla. Seda enam ei mõista ma neid, kes sunnivad, sest mida see annab? Minu kogemuse põhjal mitte midagi. Kõige hullem, mida see annab, on tunde, et objektiivselt võttes olen ma võimekam, aga kui ei oska sotsiaalseid mänge, ei aita võimed midagi. Ausalt öeldes olen ma nii halb ema, et ma olen enda lapsi suisa hirmutanud sellega. Sa võid olla klassi parim, aga ühiskondlikus mõttes saab sinust "edukamaks" see, kellel on rohkem tutvusi. Sotsiaalselt saamatu võib edu saavutada vaid väga erilistes tingimustes. Päris psühhopaadil on näiteks hoopis kergem edu saavutada, kui ta teistest lihtsalt üle sõidab, aga vähesotsiaalsel, kahtlane. 

Äkki on sisemine vajadus võita käsikäes kehvade sotsiaalsete oskustega, üks kõige õnnetumaid kombinatsioone üldse? Ma olen märganud, et see vajadus võita nagu kahaneb inimestel vanuse kasvades, asendudes sooviga olla ühiskonna silmis edukas. Krt, ma olin oma laste kooli peale ainus lapsevanem üldse, kes osales lugemisviktoriinil, ülejäänud olid kõik õpetajad või õpilased (ehk siis tundsid kerget kohustust osaleda). Poleks viimaseks teemaks sport* olnud, ma oleks üldvõidule tulnud, teised olid meeskondades, ma tegin üksi. Ma olen objektiivselt parem. Haa! Haa! Kusjuures mulle öeldi selle peale naiivselt, aga sa proovi sinna kooli tööle saada, nad teavad, et sa oled hea. 

Mõtlesin, et kirjutan ühiskatsetest, sest  Eliisabet eelmisel aastal kirjutas ja oli huvitav. Aga mul pole mitte midagi kirjutada, sest Mini sai eksamitest matemaatikas ja eesti keeles mõlemas 100% ning ka katsetel oluliselt parema tulemuse kui kandideerijatel keskmiselt. Kutse vestlusele sai Mini kõigisse koolidesse, Treffneris käis grupivestlusel ära ja kohe peale vestlust öeldi tervele sellele pundile, et nad on sügiseks oodatud. Ju siis olid nad need parimate tulemustega ja vestlus korraldati vormitäiteks, et näha, ega mõni neist robot ole. Mini klassist oli seal pundis lisaks temale veel kaks ta klassikaaslast ehk siis nagu kõlakad käisid, Reinikust on igale poole sissesaamine üldiselt kerge. Võrdluseks mata eksam, mille kohta Reinikus räägiti, et üllatuslikult ülilihtne ja Karlovas, mis ei ole tuntud kui Tartu nõrk kool, kukkus üle 30 inimese (sic!) mataeksamil läbi. Mujale ütles Mini vestluseaja ära, ehk siis tema katsete kadalipp päädis vaevalt nädalaga. Nüüd on lihtsalt üle kahe nädala tühja, enne kui lõpetamine kätte jõuab. Mulle ei tundu see kõige targema ajakasutusena, sest ekskursioonid tehti suure hirmuga varem ära, sest äkki on juunis vestlused ja tundidesse ei vea neid eksameid ära teinuid enam mingi väega. Nende klassist said kuhugi kooli vestlusele kõik tüdrukud, poistest ta teab ühte, kes kuhugi ei saanud. Ise ütles, et selles osas "üllatusi ei olnud". Grupivestlusest nii palju, et see oli üsna ebatraditsioonilises vormis, taheti näha pigem üldist arutlusoskust kui konkreetseid plaane. Lausa üle tunni kestis. Mini sai ülikerge teema - kehalise kasvatuse poolt ja vastu. Ta sõbral oli näiteks "millist uut ainet soovitaksite õppekavva teie kui haridusminister aastal 2060?". Humanitaarsuunas olid huvitavamad teemad, näiteks üks olnuvat "kirjuta 15 küsimust, millele saad vastuse öösel kell 12". Ma oleks seda tahtnud vastata! Aga jah, Mini on ka see üks inimene, kellel on tungiv vajadus võita. Mida ta peale Treffnerisse sisse saamist ütles? "Oh, ma loodan, et meie klass paneb rebaste ristimise kinni (seal mingid võistlused nagu ma aru sain), loodan, et me ei saa seal mingit nõmedat teemat nagu Õnne 13, aga kuna see eelmisel aastal oli, siis probs uuesti ei tule..." Tema õnneks on tal ka see sotsiaalne pool ok, Treffneris olla õpetaja talle öeldnud, et "küll sa oled armas tüdruk". Jeerum, ma ei olnud kunagi armas tüdruk! Ma olin trotslik, imelik ega teadnud kunagi, mida ma tahan. Vähestele täiskasvanutele meeldib selline. Seda enam muidugi hindasin neid, kellele meeldisin. 

*Ma ei teadnud, mis riik on kaasaegse jalgpalli sünnimaa. L. vaatas mind selle peale nagu maailma kõige lollimat inimest. Kuhu sa ronid oma ahta silmaringiga!

Sa vajad mind, ma ei taha sind

Mõni aeg tagasi palus keegi sotsiaalmeedias nõu, mida teha teda koledasti solvanud elukaaslasega. Nimelt olla too küsijale öelnud, et "ma ei vaja sind, aga mulle meeldib sinuga koos olla". Inimesed siis noogutasid, et see olla kole küll ja pakkusid abi. Ei no viisakat abi siis, stiilis "palu tal oma mõtteid täpsemalt väljendada ja anna teada, kuidas see sind tundma paneb" ja muu klassika. Ainult mina ei saanud aru, kuidas see ilmselge kompliment kellelegi solvang saab tunduda. Küsisin L.-i käest ka, temagi leidis, et kompliment, mis kompliment, aga no me mõlemad imelikud ju. 

Sellega seoses meenus üks varasem anekdootlik lugu, millele tagantjärele mõeldes saab hoopis teise pilguga vaadata ja peast kinni hoida. Nimelt on mul alati igasugu vajamisega punase lipu teema olnud, tekitab parajat ärevust, no näiteks üks proua teatas kunagi, et kui ma ta poja maha jätan, siis too teeb endale lõpu peale. Umbes sellised seosed. Ma ei taha, et keegi minu pärast eluga mängiks. Selle proua pojale ma muidugi ütlesin selle edasi ka, sest ma teadsin, et järelikult ei tunne daam oma ihuvilja ikka üldse ja õnneks poeg kinnitas seda. Aga lugu ise on just vajajast. 

Nimelt oli meil keskkooli ajal sõprusvisiit ühe teise kooli juurde. Meie klassis oli enamik tüdrukuid ja tolles klassis enamik poisse, selline sujuv kosjasobitamine ühesõnaga. Asja minu teada ei saanud. Meie klassis oli ikka paar poissi ka, nemad käitusid inetult. Õnneks. Sest kehtivate normide järgi käitusin mina veel inetumalt. Nimelt on minu peamine prioriteet alati olnud uni ning kui ma sain aru, et olude sunnil toimub magamine selle teise kooli tolmuse võimla põrandal (ei, meil ei olnud mingeid matte kaasas) karjakesi koos, siis ma otsustasin kasutada õlekõrt. Õlekõrreks oli üks noormees, kes minusse lahkesti suhtus ja seda ma küll ei mäleta, kummalt see initsiatiiv tuli - suundusime salaja tema poole. Tõele au andes, jah, ta üritas mind suudelda küll ka, see oli kohutav, nagu oleks ülirõõmsa labradori alla jäänud, aga ma suutsin kiirelt selgeks teha, et tuli surnuks ja marss magama. Sina sinna voodi otsa ja mina siia. Uskuge mind, nii ka läks. Ja mul ei tulnud pähegi, et oleks võinud kuidagi teisiti minna. Hommikul jalutasin teiste juurde ja siis sai selgeks, et olla mingi otsimisoperatsioon korraldatud ja tütarlapse maine ja muu selline. Õnneks, õnneks oli üks noormees vastuvõtnud koolile ka materiaalset kahju tekitanud ja see summutas minu häbiteo. Käsi südamel, ma ei tulnud sellise reaktsiooni pealegi. Praegu mõtlen, et ilmselt mitte keegi ei arvanud, et ma seal niisama leiba luusse käisin laskmas. Kuidas nad võisid?!

Igatahes oli aeg toona selline, et mobiiltelefone veel polnud, arvuteid ka vähe ja omavahel sai suhelda vaid kooli arvutiklassis asunud meilipostkasti vahendusel. Suur oli minu ehmatus kui ma esmaspäeval kooli minnes leidsin sealt oma +20 armutõotusi ja vajamisi täis kirja. Sellelt samalt tüübilt, kes mulle lahkesti öömaja oli pakkunud, aga pakkus nüüd ka kõike muud. Mida ma üldse ei tahtnud. Jube, milline mulje minust talle võis jääda. Ma rääkisin murest hirmsa ahistaja üle oma sõbrannale, kes soovitas mul mingi lugu kokku valetada ja lõpuks saigi seletatud, et mul on profipoksijast peigmees olemas. Nii see lugu läbi saigi. Aga siiani meenub see nurkasurutud olemise tunne kui keegi sulle kinnitab, et ta sind vajab ja tungivalt. Teistpidi seda lugu vaadates olen just mina üks igavene ärakasutaja ja paha inimene, aga ma arvan, et toona ei aimanud me kumbki, kuidas teineteisele mõjume. Ja noh, ma arvan, et ega inimesed ei taju täiskasvanunagi selliseid asju, et kes kellele lämmatavalt mõjub ja kes teisele külma ärakasutajana tundub. 

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid, vol 2*

Käisime pealinnas peol, Koplis. Ma päris nii kaugel Põhja-Tallinnas ei olnudki käinud, kuigi sealt jäi päris poolsaare tippu veel hulga maad minna. 

Kõht oli tühi, proovisime algul Põhjala tehase ümbruses süüa leida, aga selgus, et laupäeva õhtul ei saagi midagi - saiad olid otsas, neist meile poleks piisanud ka, ja ainus sooja sööki pakkuv koht oli suletud või toimus seal eraüritus, ei tea, meid uksest edasi ei lastud. Lonkisime siis vihmasajus edasi ja ette jäi kahtlaselt viltune putka, aga silt grill oli peal ja astusime sisse. Noh, sisekujunduses domineerisid ka pigem üheksakümnendad ning ootused olid pigem madalad, aga üllatuslikult selgus, et hinna-kvaliteedi suhe oli täitsa paigas - pastat ei oleks jõudnud mina ära süüa, mehedki olid hädas, viieeurone seljanka oli väga korralik ja pitsa maitses samuti hästi. Tartus vist nii odavalt enam süüa ei saa. Pearoogadeks olnud šašlõkid olid küll tol päeval otsas, leti taga olnud meesterahva sõnutsi sõid ja jõid soomlased nad tol päeval paljaks. Õlu oli ka muidu neli eurot tõesti ja mingi happy hour õhtul, mille ajaks me küll juba lahkunud olime ega saanud teada, milles see seisnes. Meesterahvas leti taga oli ka ses osas üllatav, et rääkis puhast eesti keelt. 

Enne pealinna tulekut oli meil ju öömaja ka vaja ja seda soovitavalt kuhugi kontserdipaiga ligidusse. Air'BnB-ga oli nüüd vist järjest juba viies kord, kus meie broneerimissoovile ei reageerita. L.-l oli mingi teooria, et äkki ei toimi see asi siis, kui saadad oma soovi arvutis, mitte äpis, sest need 2 korda, mil me mingi vastuse saime, olid äpi kaudu, aga ma ei tea, kas see on reaalne. Varuvariandina käisin välja ühe läheduses tegutseva hosteli. Pealinnas elav sõber pani selle info peale irvitava emoticoni, mis minus alati ärevust tekitab, ei saa ju aru, mille üle naerdakse, uurisin siis, et kas tal mingit siseinfot - lutikad, kirbud, tarakanid? L. oli just hiljuti lugenud artiklit, et Leedus olla lutikate invasioon majutusasutustes, ei teagi nüüd, mis sellest augustikuisest Kaunaseplaanist saab. Pealinna sõber ei teadnud satikatest midagi, naeris vist niisama. No ega ma ka ei vaadanud, et see selline ühiselamutüüpi koht on, kus vets koridoris. Kohale minnes selgus, et vastuvõtus eesti keelt ei räägita, ka sildid seintel olid puha kirillitsas ehk siis täitsa väljamaareis. Pärast vetsus dešifreerisin, et pikk jutt uksel oli ilmselt eestikeelse nalja:  SÕLTUMATA PÜSTITATUD EESMÄRGIST JA SAAVUTATUD TULEMUSEST, TÕMMAKE ENDA JÄREL VESI PEALE! KUI TULEMUS ÜLETAS OOTUSI, KASUTAGE POTIHARJA! venekeelne vaste. Aga tuba oli aus ja puhas. Kuigi öösel meid sinna kohe sisse lasta ei tahetud, unine ja ülesaetud uksehoidja teatas, et meie numbris olla vaid kaks kohta, aga meid on ju kolm. Pärast alles jõudis mulle kohale, et ilmselt peeti mind prostituudiks, keda mehed sisse smugeldada üritavad. Fuih! Õnneks olin esimene, kes reageeris ja resoluutsel toonil teatas, et kolmene tuba on see! Uni oli aga lausa jumalik, õnnis vaikus ja rahu, kella viie ajal koridoris vetsus käinud L. muidugi mainis pärast, et une sügavus võis olla tingitud hoopis sellest, et me õhupuuduses viimsesse unne vajumas olime. Pärast akna avamist oli ka kajakaid paremini kuulda. 

Hommikueine konsumeerisime Sitsi trammipeatuses, see sama irvitava emoticoni pannud sõber sai taas aasida, et "rotid pealinnas". No mis teha, kui hommikul ühtki omletti pakkuvat einelat läheduses ei tuvastanud. 

Perverdid Krulli tehases

Peost ka siis veidi, üle pika aja sai näha Giuseppe Perverdi Big Bandi, mida ma absoluutselt ei kannata, aga hindan originaalsuse eest. Kunagi ärkasin Lelle Alternatiivil keset hommikut (see oli too aasta, mil bändid esinesid 24 tundi jutti) telgis üles, sest läbi une kostsid nii ebaterved laulusõnad, et ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Selgus, et oleks ikka võinud. Nagu pildilt näha, siis meil olid suisa loožikohad, mingist redelilaadsest trepist üles ronides oli 5-6 kott-tooli, mujal pidid vanainimesed kuus tundi püsti seisma. Esimest korda sai nähtud Freddyt laval vett rüüpamas, aga kuna ta olek oli veidi loppis, siis mõni kahtlustas ikkagi joovet. Krt, vend alustas setti sõnadega "Tervisi teisest ilmast!", toonitas, et kui ta pikali kukub, siis kutsutagu enne kiirabi kui filmima hakatakse ning kandis seljas särki tekstiga "Surin" - ei jäta fantaasiale ju palju ruumi? Keegi teadis rääkida, et tüüp olla eelmisel nädalavahetusel (sic!) Tõrva kontserdil rabanduse vms saanud, ma ei tea, kas see ka nii oli, aga selge see, et mingi meditsiiniline sekkumine seal olnud oli. Oehh. 

Juhtus veel selline seik, et esmakordselt elus nägin seal kontserdil oma geniaalset sõbrannat. Ma mõni aeg tagasi leidsin ta ootamatult Instagramist üles. Ta tundub hoopis normaalsem inimene kui mina. Muidugi ei julgenud ma temaga ühendust võtta ega ka kontserdil rääkima minna. Aga nii tore oli teda näha!

Vol 1 oli ammu.

Minu toksiline suhe

Hiljuti lugesin, kuidas keegi püüdis mõista toksilisi suhteid - no et kui ikka midagi head pakutakse kogu jama ära kannatamise eest, eks siis ilmselt kannatad ka. Mõtlesin siis, et ega ikka ei kannata küll, MINA küll ei kannataks, vastik mõeldagi!

No ja siis tuli jälle elu ja valgustas mind. Kui keegi veel mäletab, siis eelmisel suvel oli meil väike mure sellega, et Tommy pissis vahepeal kott-tooli ja kakas ukse ette. Tol korral sai tema käitumist põhjendatud sellega, et majja kolis kaks uut kassi. Nüüdseks on need kaks kassi juba välja kolinud ja pikka aega pole mingeid hädasid olnud ka. Kuni selle korrani, mil me Rootsis käisime. Siis ma juba veidi kahtlustasin, et tegu on hoopis sellega, et talle ei meeldi, kui mina ära lähen. Kui ma tagasi tulin, siis ta näiteks keeras mulle demonstratiivselt selja ega tulnud näugudes tervitama nagu tavalisel päeval, mil ma töölt tulen. 

Seekord siis tulime juba neljapäeval suvilasse ära. L. pakkis oma spordikotti ja see seisis avatult keset tuba, kui Tommy läks lihtsalt ja tegi oma soru sinna sisse. Mis selgemat märki veel tahta? Koti pakkimine on ju märk sellest, et kavatsetakse pikemaks ära minna. Õnneks oli kotis kõige peal mingi jõletu Viru Valge reklaamiga arvutikott, mis kumjast kangast ning punt klantspaberil ajakirju, läbi mille kusi tervet kotti õnnistama ei pääsenud. Aga no võigas igaljuhul. Eks paar krõbedamat sõna läks lendu, aga no mis sa kassiga teed - pealegi awww, ta armastab meid niii palju, et ei kannata lahkuminekut. Otsa tibukene. Täielik toksiline suhe ju! Ainult suurest armastusest teeb ta kõike paha...

Hiljem helistasin Minile ja täpselt kõne ajal, ilmselt oli mu hääl läbi telefoni kuulda, kuses Tommy kott-tooli täis. Laps käratas: "Sa igavene vastik must rott!" Pärast jätkus see raudselt: "Oh sa mu pisike nunnu kuserotike!"

No tegelikult on see siiski murettekitav olukord. Ma ei taha, et kass mul terve kodu ära reostab. Võtta kass endaga igale poole kaasa? Esiteks igale poole ei saa ja teiseks ta vihkab reisimist ning kuseb kandekoti samamoodi täis. Peab kandekoti asemele puuri ostma, sealt pole vast nii suurt ohtu, et vedelik läbi lekib. Siiani oleme kasutanud veekindlaid aluslinu lihtsalt, aga need võivad paigast nihkuda. Kassi kellegi teise hoole alla anda ka ei saa, ta saab sellest äärmiselt suure stressi, kunagi proovisin enda vanemate juurde viia, kass oli pool aega kuskil köögikapi all värisemas, ei söönud jne. Lõpuks olid vanemad juba ise sama suures stressis, et loom sureb hirmust ära. Ta saab mul kohe kümne aastaseks ka, sellist juba ümber ei õpeta. Ongi üks arg, klammerduv ja ärevushäire all kannatav loom. Teistel on küll normaalsed kassid, mõni käib matkamas kaasas, mõnele meeldib autosõit, aga vot meile sattus selline praakeksemplar. Aga see-eest kõige armsam. 

Kuserott oma kusekotil

 

Cunty

Hakkasin mõtlema, kuidas ma lihtsalt teatud situatsioonides ei saa teistmoodi käituda kui ma käitun ja siis tekkis idee, et kas äkki üldse saabki?

Selline situatsioon - olete mingis ebamugavas olukorras a la kastate kardina taga lilli, kass seljas, kui heliseb telefon - te ei võtaks seda ise vastu, sest käed kinni jne, helistaks tagasi, aga järeltulija teeb karuteene ja ulatab teile selle telefoni. Ja siis teete vea ja vastate telefonile kärsitu häälega. Jah, te tegelikult nägite, kes helistas, Miss Nartsissist, ja te olete juba korra selles olukorras olnud, aga loodate, et äkki seekord. Ei, Miss Nartsissist on professionaal hääletooni hindama ja küsib kohe: "Miks sa minuga sellise häälega räägid?? Mis halb tuju jälle või? Ei no ega pole vaja ju rääkida, kui meil selline tuju on!" ja viskab toru ära vajutab kõne kinni. Fakkadi fakk, raisk. Sa tegelikult ei jõudnud midagi peale selle neetud kärsitu "Jaaa!" öeldagi. Kas sa oleks saanud sinna vahele öelda normaalse, rahuliku häälega - "Ei kullake, ma ei ole halvas tujus, lihtsalt käed olid kinni ja kass hõõrus seljas ja no näed, lipsaski suust see kärsitu jaakene, südamest vabandan, mida sa soovisid minuga rääkida?" Olgem ausad, ei. Ma ei oleks seda suutnud. Ma oleksin suutnud ainult täpselt selle sama "ebameeldiva" häälega sisistada, et ei kurat, ma ei ole halvas tujus, mida sa tahad? Pole mitte mingit võimalust, et ma oleksin suutnud kuidagi teisiti reageerida. Kas ja kuidas te suudate rõõmsaks-rahulikuks jääda, kui keegi teid ilmaasjata halvas tujus olemises süüdistab?

Nüüd ta ootab juba nädal aega, et ma helistaks ja vabandaks oma jõletu käitumise pärast. Ma ei suuda seda ka. Ma lihtsalt ei suuda. 

Ajalugu piltides

Kaheksas mai, akna taga tiirleb lumehelbeid. Vaatan vahelduseks vanu fotosid, et tõdeda - sama ilm alates oktoobrist, samad riided aastaringselt.

ERM-is

Mulle hirmsasti meeldis see Ryoji Ikeda näitus, algul õnnestus seda peaaegu üksinda vaadata ka, see andis efekti juurde, paraku päädis kogu kombo räige peavaluga - sähviv valgus ja tugevad helid, kuigi selle eest hoiatati ka, ei arvanud, et mulle mõjub, aga mõjus. 

Kuskil külmas keldris, õlu näpus

 

 

See vend

See vend suvatseb nüüd iga kord kui ma paariks päevaks kodunt ära lähen (ka siis, kui keegi teine temaga sel ajal kodus on) kott-tooli pissida ja esikusse kakada. Milline rõõm! Ja et ta siis muul ajal minust eriti hooliks, oo ei. Pakkusin juba, et teeks tast saabuvaks kümnendaks juubeliks äkki topise või krae. 

Seal sinise sõõri sees on inimene

Mida kõike saab teha inimesekõrguse ragulka ja kartmatute kaaslastega. L. otsib arboristi koolitust ilma tüütute loenguteta botaanikast. Ma loodan, ta ei leia, sest ega alt vaadata on ka hirmus. Vahepeal ronis ta kanalisatsioonivõrku ka, aga sellest kahjuks head pilti ei saanud. 

Baltimaade jämedaim kadakas, Lätis.

Vahepeal on isegi päike paistnud, kas sa näed. 

Vihmaussil on pissihäda

Pandju saarele minek, praegu enam ei tohi, sest linnud hauduvad. See oli ka üks ilus päev, kuigi tuult ikka oli nagu näha. Mulle nii meeldib see Tallinna siluett, mida pildilt näha küll pole.

 

Rootsis

Imeline, kuidas ma vahepeal internetist täiesti võõrdunud olen. Teie blogisid ma loen küll, aga sageli ei saa aru enam, millest jutt käib, kui keegi mainib mingeid trende või draamasid kusagil sotsiaalmeedias. Algoritm on vist minust loobunud, minu sotsiaalmeedia on täis mingeid meenutusi minevikust ja loomavideosid, sõbrad ei postita enam ammu midagi. Üha enam tundub mulle, et enamik inimesi tegelikult ei ole sotsiaalmeedias üldse aktiivsed, vastupidiselt sellele, mis meile siin mullis tunduda võib. Mina ka juba aastaid kuskil midagi ei jaga va blogis, sest minule tuttavad inimesed üldiselt ei tee seda. 

Rootsis käisime nädalavahetusel. Kui Eestis oli meie lahkumise päeval +25, siis sinna näitas järgmiseks päevaks +8 ja päev otsa lausvihm. Lihtsalt imeline. Aga kuna mul alati veab (olen sellega juba leppinud, et ei tasu muretseda), siis nii muidugi ei läinud. Päris rannailm polnud, aga üsna ideaalne matkamiseks. Kindad oleks võinud küll jah kaasas olla ja vahepeal midagi udutas ka, aga ei midagi hullu. Ainus häda oli selles, et mu eelmisel aastal ostetud IcaPeaki veekindlad matkatossud on täielik virts. Mulle tundub, et nii kui jalg puudub ühte märga rohuliblet, imeb see toss kogu muru niiskuse endasse. Õhtuks nägid mu jalad välja sellised nagu oleks terve päeva vannis ligunenud ja oh ei, mul ei olnud vahetusjalanõusid kaasas, sest ma reisin ju pooltühja seljakotiga. Õnneks oli korteris, kus ööbisime, siugtoru, mille peal jalanõud peaaegu ära tahenesid, aga no lennukis tossude jalastvõtmisest võis ainult unistada. L. korra võttis lennujaamas saapad jalast ja no see ei olnud tore. Ma olen täitsa üllatunud, sest mu vanad Catmandood pidasid väga korralikult niiskust ja mu meelest on need suht sama hinnaklassi tooted Icepeakiga. Ma ei uskunud, et silt veekindel võib tähendada, et tegelikult ei olegi. Ma uskusin tänapäeva tehnoloogiasse. Ja oleks siis vähemalt korralikult sadanud või ma vette astunud kuskil! Catmandoodega võis muuseas vabalt ka vette astuda, ei juhtunud midagi. 

Tegelikult muidugi vedas, meil oli naiivne ettekujutus, et sõidame sinna matkamise kohta ühistranspordiga ja hakkame aga astuma. Tegelikkuses oli see selline koht, kuhu ühistranspordiga oleks ilmvõimatu jõuda enam-vähem, aga me saime kasutada lisaks kolleegi korterile ka tema autot, mis oli küll manuaalkäigukastiga ja selgus, et L. ei oska enam sellisega, eriti kui kaasneb tibatilluke mootor, enam sõita. Surime mingi kümme korda kindlasti välja. Meenutas mu enda autokooli aegu. Aga ära käisime. Ahjaa, äärepealt oleks ääremaal trahvi saanud. Metsa ääres parkimistasku sildiga "kellaga seitse tundi tasuta parkimist". Mõtlesime, et no kamoon, kes kurat siin käiks, ei viitsi kella panna, käime viie minutiga siinsamas kõrval ära. Läks veidi kauem ja tagasi tulles märkame, et meie auto kõrval veel kaks autot ja kaks meest. Hea oli, et küsisime, kas mingi probleem. Üks oli parkimiskontrolör, nõudis kella. Teine oli kohalik külamees, kes ütles, et meil ikka hullult vedas, tavaliselt kontrolörid nii leebed pole - ma vabandasin ette taha, et kell on olemas, unustasime, kohe panen. Et kontrolör ootab viis minutit ja kui siis ei tulda, kohe trahv kirjas. No kus kohast ta teadis, et seal keegi pargib üldse? Kolleeg ka pärast imestas, et esimest korda näeb sellist asja, et metsas kellaga parkimine. Naljakas oli veel see, et lõunamaist verd kontrolör ei osanud üldse inglise keelt, ainult rootsit ja siis see külamees tõlkis talle. 

Paar pilti ilusatest kohtadest ka:

Ma tegelt ei tantsi seal kivikuhja otsas, lihtsalt kummaline poos

 

Selline vaade Stockholmi lähistel (Sätraberget)

Tagasi Tallinnasse jõudes näitas termomeeter +5, poolteist tundi hiljem Tartus +15. Maailm on lai juba väikestes mastaapideski.

Mõistatus

Mõistatuste lahendamine on tore eskapismi vorm. Ma olen siin jälle ühe otsa sattunud, mis mind rahule ei jäta, sest enda meelest on enam-vähem lahendusele ligi jõudnud, aga tegelikult ikka mitte. Inimesed internetis on mõned vihjed ka jaganud, aga rumal mina ei saa ikka aru. Eks ma küsin siis teie käest ka, äkki keegi saab aru.

Niisiis on meil luuletus:

Very near
     Waves pounding, -->
<!-- Down by the water the wanderer goes; -->
<!-- Close at hand, But not too close. -->
<!-- Gold is not what you will find -->
<!-- Down by the sea -->
<!-- -->
<!-- What is it now that you seek? Darkened waters or evergreen peaks? -->
<!-- Harken now to what I say. -->
<!-- Keep to the paths most of the way, -->
<!-- Don't stray until the stately spire, -->
<!-- Just off the road is what you desire -->

Selles luuletuses peab sisalduma koordinaat, mis viib kuhugi Ironboundi saarele Nova Scotias, Kanadas. Ehk siis algkoordinaat on N 44° 26.200 W 064° 05.230, midagi sellesarnast peaks ka lõpp tulema. 

Vihjeteks on mul "scrabble" ja "Focus On The Caps". Mina saan sellest nii aru, et peaks võtma need suurtähed VWDCBGD ja WDHIKDJ ning vaatama, mis väärtused neil Scrabble mängu klotsidel on. Noh, algus oli täiega lubav, aga lõpp läks jamaks: 4423322 4241528. Võib-olla, et ma olen neist vihjetest sootuks valesti aru saanud muidugi ka või peab veel mingi nipiga neid saadud numbreid kohtlema, et neist normaalne koordinaat moodustuks. 

On kellelgi mingeid mõtteid või teistsuguseid tõlgendusi neist vihjetest?

Ajakirjandus a la Marca

Vanurite päevikute juures jagas Morgie üht vana meemi minu blogist aastast 2010. Lugesin siis ise ka ja ehmatasin selle koha juures, kus kirjutan, kuidas tellin paberlehte Postimees. Kujutate seesugust asja ette praegusel ajal? Jaa-jaa, konservid ja harjumuste orjadest vanainimesed ikka tellivad veel, aga muud? Ma isegi ei loe nende veebilehte, va kohalike uudiste portaali. Maailm on ikka muutunud küll selle 15 aastaga. Kuigi Kurt Cobain kandis juba 90ndatel särki kirjaga "Corporate magazines suck"

Ma nii tahtsin ajakirjanikuks saada. Ainult, et ma teadsin juba siis, et minu arvamus ajakirjandusest ei ühti absoluutselt sellega, mis ajakirjandus tegelikult on. Ma ei tahtnud võõraid inimesi intervjueerida ega välismeediat monitoorida. Minu arusaam ajakirjandusest pärines lapsepõlvest, mil ma andsin üksi, oma kulu ja kirjadega, kogu oma südameverega välja nii umbes 3-4 "zine"´i. Kirjutasin kõik rubriigid, tegin kõik illustratsioonid jne. Ja olin enamvähem ainus lugeja ka, vahel deklameerisin naabriplikale ette (talle õudselt meeldis, ei piinanud ma endast nooremat!). Minu unistus oli kooli seinaleht. Ilmselt Jaan Rannapi "Koolilugude" eeskujul? Igatahes pioneerindusest vabas koolis ei olnud enam ei punanurka ega seinalehte. Meenub, et vist mingi "klassileht" isegi käis käest kätte ringi, aga see oli ajutine nähe ega rahuldanud mu ajakirjandusvajadust. Igatahes need kodused lehed olid mul mahukad, mitmed eri rubriigid, aiandus, kokandus, uudised otse loomulikult, järjejutt ja ristsõnad. Erinevad ajalehed olid erinevate sihtgruppide jaoks. Üksikul lapsel oli aega küll, et neid välja anda. Üks leht oli näiteks sipelgate jaoks, mis kajastas nende jaoks olulisi teemasid. Ja üks oli UFOdest...Kui ma hilisemas elus kuulsin välismaa noorte "fanzine"´dest, siis tundsin teatavat ühisosa neis ja minu lapsepõlve hobides.

Ükskord puutusin kokku ka pärisajakirjandusega. Nimelt võitsin Meie Meeles olnud Mr. Lawrence'i plaadiarvustuse kirjutamise võistluse. Pika puuga võitsin, nagu žürii ja bänd mulle mainisid, olla niivõrd selgelt eristunud. Noh, mu sajaks isiksuseks kehastumise võimest oli kasu, ma nimelt kirjutasin arvustuse kui pseudo-intervjuu hulga erinevate inimestega, kes siis plaadist justkui arvamust avaldasid - mida arvaks 65-aastane Maali, mida 16- aastane Cäthlyn jne. Auhinnaks sain Mihkel Raua põlve peal istuda ja selles poosis Meie Meele kaanele. Enne seda tipphetke käisime aga Meie Meele toimetusest läbi ja mulle jättis kustumatu mulje toonane peatoimetaja Üllar Ende ja tema töö. Vot seda kõike tahan mina ka teha! Täiskasvanud inimesel nii lahe töö?! Terve kontor oli täis välismaiseid noorteajakirju, postreid, kaastöid jms. Imeline! Mulle jäi mulje, et peatoimetaja ikka enam-vähem ainuisikuliselt vedas kogu seda vankrit. 

Aga jah, mis on praegune ajakirjandus selle kõige kõrval? Mis sellest üldse järele on jäänud? Noh, mingid nišiajakirjad meil veel tegutsevad küll, aga ilmselt on see kõik ikka väga perifeeria. Õudselt tahaks mingis suures muusikaajakirjas töötada. Aga oot, meil neid enam-vähem polegi olnud...Mu meelest on see kõik üks kadunud maailm praeguseks, millest mul on kaunid mälestused, aga millest mu oma lapsed ei oska undki näha. Noh, et ootad iga nädal, millal sulle ajaleht või ajakiri postkasti potsatab, lõikad sealt pilte välja ja kleebid seinale. Täheke ja Hea Laps meil varem käisid küll, aga see oli ka kõik ja erilist vaimustust ma ei täheldanud. Ja ma olin ise see, kes Heas Lapses postreid vahtis ja lapselt lunis, et "vaata kui lahe, äkki paned  seinale?" Too ei saanud hästi aru, miks peaks. 

Mina ei maksa!

Viimasel ajal on rahast rohkem rääkima hakatud. Ka selles võtmes, kuidas osa inimesi maksab silma pilgutamata igasugust hinda, sest nemad saavad. Ma ei tea, mul on eluaeg olnud tunne, et isegi, kui ma saan, siis ennast lolliks teha ma ei lase, sest kui ikka maksta millegi eest jubedalt üle, siis ei näita see seda kui rikas ma olen, vaid seda, et ma olen lihtsalt rumal. Mul on tunne, et mu üle naerdakse, ma olen samasugune tola nagu need, kes oma raha petturitele kannavad. 

Oli ju mingi vanasõna ka, et rikas on see, kes igasuguse jama peale raha ei kuluta? See vanasõna vist tänapäeva maailmas enam ei kehti? Kõige üllatavamaid hindu näeb sageli väiketootjate puhul - ma saan aru, et neil ongi raskem suurtootjatega konkureerida, aga ikka tekib küsimus, et kui hinnavahe nii meeletu tuleb, on sellel asjal siis mõtet? Ons mõtet ostjaga pahandada, et miks ei osta oma ja kodumaist? 17 eurot nelja küpsetise eest nagu Ritsikuga juhtus - see ei ole ju okei?! Kusjuures ma küsisin mehelt, palju ta pakub üüratuks summaks nelja pagaritoote eest - ta pakkus 8 eurot. Ma pakuks ka, aga ilmselt mul ongi teine mõõtkava, sest pagaritooteid ma ostan üliharva ja neil ei ole minu jaoks erilist väärtust niikuinii, viimati jätsime vastlakuklid ostmata, sest kamoon, ühe hind tuli 1,50 :) Ma ostan selliseid asju ainult tähtpäevadeks ja vastlakukleid tuli mõte kah vastlapäevaks hernesupi juurde osta, sest "mulle on traditsioonid olulised" (hahahaaa!), aga sama hästi võin ka neid mitte süüa.

Veel markantsem näide käis läbi mu suvituskoha FB grupist, kus keegi sattus kohaliku poe ees kokku hingehinnaga komme müünud onukesega - 300 grammi lehmakomme 23 eurot. Teemasse süüvides oli selge, et see oli veel hea diil - kodulehe andmetel maksab 500 grammi 50 eurot.  Aga koduleht on ju korralik? Usaldusväärne ning traditsioonidele tuginev ettevõte? Noh, FB grupis räägiti natuke muud, olla tuntud pettur see "lehmakommionu". Aga ega ta muidu seda äri ei jätkaks, kui ostjaid ei leiduks vist. 

Ma kahtlustan, et sellised hinnaküsijad omakorda tuimestavad inimesi, ostja ohkab ja mõtleb, et eks kõik ongi nii kalliks läinud, mis mul üle jääb. Jõululaadal mul isa olla kõva häälega mingit aroomimüüjat sarjanud, kes 35 eurot tillukese saunalõhna eest küsis - ma ei kujutagi ette, kas selline tegevus toob kedagi mõistusele või lihtsalt tekitab reaktsiooni "ole kuss, teed siin häbi inimeste ees!". Aga ikkagi, asi ei ole vaesuses, asi on kuidagi selles, et meie, endised vaesed ida-eurooplased peame osalt uhkuse asjaks üle maksta, mu meelest. Rootslasest tuttav käis kunagi Kaubamajas imestamas, kuidas on võimalik, et teie, pisikese ja vaese riigi kodanikud peavad Crocside eest maksma kolm korda rohkem kui tema kodulinna, rikka Stockholmi inimesed. Ta käis seda müüjate käest küsimas siis, ilmselgelt vale sihtgrupp, aga ikkagi. Maksame, sest on staatuse näitaja kanda koledaid ja ülehinnatud Crocse? Rootslane vajas neid muide aiatöödeks. 

Mõni aeg tagasi hurjutati jälle neid pahasid eestlasi, kes Hiinast kaupu tellivad - toetate orjakaubandust, ei toeta kodumaist ettevõtlust! Mitmed kommenteerijad osutasid, et väga paljud "kodumaised ettevõtted" ostavad täpselt neid samu asju Hiinast, mõnikord panevad oma kaubamärgi nime ka külge, vahel ei pane sedagi ja müüvad neid samu asju poole kallimalt. Võiks siis ju juba otse Hiinast tellida, mis vahet seal on. Eesti rahvusmustrites tennised, mäletate. 

Ving ja hala ainult

Üha vähem on isu blogida, sest mulle meeldib kirjutada naljakatest asjadest, aga viimasel ajal on üha vähem sellist, mis naerma ajaks. 

Päevakajalistele teemadele ei ole mitte midagi lisada. Ei taha ka. Mingi naiivne illusioon on, et oleks inimesed ometi rohkem raamatuid lugenud, nad ei saaks olla nii pimedad. Olen jah viimasel ajal palju Venemaaga seotud raamatuid lugenud, ei tea, kui hästi see vaimsele tervisele mõjub. Alguse sai see vist Svetlana Aleksejevitši "Sõda ei ole naise nägu" lugemisest, mis jättis äärmiselt kahetised tunded - ausalt öeldes oli mul raskusi aru saamaks kuidasmoodi on kevad, keskkoolilõpp, noored neiud, elud ees - kibelevad rindele?! Sofi Oksaneni "Putini sõda naiste vastu" on väga hästi, julge sulega kirjutatud essee kõige selle tagamaadest, mis puudutab neid tuhandeid naisi Aleksejevitši raamatus. Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?" avab veel laiemat pilti, tutvustab ajalugu, aspekte, millest mul ausalt öeldes aimugi ei olnud. Lootusetu, aga hea lugemine. Viimati lugesin Tamara Petkevitši "Tähtede ja hirmu taustal" - soojalt soovitan, tõeliselt poeetiline lugu inimesest, keda saatus vintsutab ikka kõige jäledamal moel, aga kes on suutnud oma loo kirja panna ja läbi selle valgustada erinevat psühholoogilist tausta - miks mõni nii, aga teine naa, miks inimene on üldse? "Põrgu on teised inimesed", aga paraku paradiis vahel ka. Kõik see nõukogude inimeste riigiaparaadi poolt pekki keeratud psühholoogia, mida ilma taustata on keeruline hoomata. Haiglaseim näide on mu meelest uurija, kes paneb Tamarale süüks, et too rääkis, kuidas juba 1937. aastal inimesi piinati. "Mitte kedagi ei piinatud!", "Piinati küll!" Vaidluse kulminatsioonis näitab uurija Tamarale oma suus olevaid raudhambaid ja ütleb: "Näed, need hambad peksti mul välja 1937. aastal! ...Sel samal aastal, kui mitte kedagi ei piinatud!" Ja piinatust sai hiljem ise oma piinajate tööriist, kes teadis ühte, rääkis teist ja mõnikord läks seetõttu omadega täitsa segi. Selliseid juhtumeid, kus teod räägivad üksteisele vastu, halb tuleb sealt, kus oodata võiks head ja vastupidi, on Tamara loos niivõrd igapäevased, et lausa ime, kui keegi sellistes tingimustes terve mõistuse suutis säilitada. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate inimeste kaitsemehhanismid toimisid. Iial ei tea, milline su enda taktika oleks. Oleks, et ei saaks teada ka. 

No näed, tahtsin millestki lõbusast tulla kirjutama. 

Ahjaa, vingusin siin, kuidas Air BnB üle laseb, nüüd laseb Booking samamoodi. Kõigepealt oli mul juba ammu augustiks Kaunasesse bronn tehtud, ühel päeval saan sõnumi, et sorry, meil remont sel ajal. Väheusutav nagu, et tipphooajal järsku remonti tegema hakatakse? Üritasin midagi muud kinni panna, nüüd Bookingus ka sama jant nagu BnB-s, et üürileandjal on aega taotlusele 24 tunni jooksul vastata. Loomulikult ta ei vasta. Üldse tundub Kaunas olevat selle suve tippsihtkoht - mitte midagi ei ole saada. Hinnaklassist sobivamate kirjeldused on sellised, et enne ööbiks telgiga põõsa all (kirjutatakse, kuidas häirisid need kapist välja tulnud ämblikud ja ämblikuvõrgud igal pool - nagu mismõttes üldse ei koristata või?) ja hotellide hinnad on sellised, et selle eest saaks nädala Egiptuses juba ning isegi siis on häda, et seinad kostavad läbi jms. No ma tõesti ei arvanud, et Kaunasega sellised probleemid tekivad. 

Ainult ving ja hala täna, ega siia lõppu ei sobigi midagi lõbusat enam, tuleb teinekord uuesti üritada.

Mida teised minust arvavad

Käisin nädalavahetusel pealinnas. Meil on peres kõigil telefonides see äpp, mis näitab, kus keegi parajasti asub. Ei ole jälitusmaania ega Saudi-Araabia, lihtsalt huvitav on teada. Aga see äpp valetab väga palju. 

Tulen mina siis pealinnast koju tagasi, kui L. ühel hetkel tunnistab, et ta oli laupäeva õhtul ikka natuke mures, sest see äpp näitas, et ma olen Paldiski maanteel mingis suures hoones mingis korpuses neljandal korrusel. No teate ju küll, mis asutus asub Tallinnas Paldiski maanteel. Mulle tundus, et ta ei teinud nalja, ta oligi mures. Aga pagan küll, kui tõenäoline on, et mind hullarisse pandaks? Kui L. seda kahtlustab, siis mingi tõenäosus tema meelest ilmselt siiski on? Karm reaalsuslaks? Ah, ma parem ei mõtle sellele. "Maakas sattus suurde linna ja topiti otse hullumajja." 

Tegelikult äpp valetas, ma olin Paldiski maanteel küll, aga täitsa esimesel korrusel. Ja mitte hullumajas. 

Hulle tükke sai tehtud küll. Pärast telefon näitas, et olin kõndinud 31700 sammu ja ca 25 kilomeetrit maha. No Tallinn on ikka suur. Aga õudselt tore oli, teinekordki.

Mida enda kohta võib avastada

14. veebruari hilisõhtu. Istume kodus, igaüks oma nurgas. Äkki heliseb uksekell. Ei ole nagu kedagi oodata.

Ukse taga on kuller. L. räägib läbi fonoluku: "Kellele? Marcale? Jah, kohe lasen sisse!"

Mis on minu esimene ja tegelikult ka ainus mõte: "Oeh, nüüd on mingi tundmatu salajane austaja mulle Valentinipäevaks roosikimbu saatnud." Päriselt. Ma isegi ei saa aru, kust selline ettekujutus, aga nii oli. Ilmselge massimeedia mõju - Valentinipäev - kuller - salajane austaja. Ei mingit analüüsi, et kes pagan see küll olla võiks ja kuidas ta mu kodust aadressi teaks. 

Muidugi trampis trepist üles umbkeelne toidukuller ja näitas oma äpist, et tal vaja viia saadetis naabermajja kellelegi Marcellile. Aga vot seda ei oskagi enam tagantjärele öelda, kas ma ka pettumust tundsin :)

Mis värk selle Air BnB-ga on?

Ma olen tavaliselt öömaja broneerimiseks kasutanud Bookingut, aga eelmisel suvel Soomes sai ka Air BnB-sse konto tehtud. Kahel korral saime selle kaudu parema pakkumise, aga sealne miinus minu jaoks on see, et üürileandja peab su taotluse 24 tunni jooksul ära kinnitama, sa ei saa broneerides olla kindel, et sa selle koha ka saad. Ühel korral me ei saanud, aga õnneks andis omanik sellest ka teada. Pärast muidugi nägime, et pani sama koha lihtsalt poole kallimalt samaks päevaks üürile. Bookingus pole sellise käitumise otsa sattunud. Kui sul on majutust vaja samaks õhtuks, siis on selline äraütlemine üsna närvesööv. 

Seekord üritasime Stockholmi ööbimist saada ja taaskord avastasime Air BnB-st paar päris head pakkumist. Kumbki üürileandja meile vastata ei suvatsenud ja kui ta seda ei tee, siis kaob bronn lihtsalt ära ja raha makstakse tagasi. Majutust on vaja aprilliks ja mõtlesin, et äkki nad lihtsalt ei tea nii kauaks ette, aga no midagi võiks ju ikka piiksatada, mitte niisama üle lasta. Seejärel mõtlesin lihtsama selgituse peale - rootslased on lihtsalt rämedad rassistid, kes ida-eurooplast nähes kiiruga ukse kinni tõmbavad ega vaevu seesugusele isegi vastama mitte. Mis sest, et meil on Air BnB-s paar väga positiivset arvustust, kus varasemad võõrustajad meid kui imetoredaid, vaguraid ja puhtaid külalisi iseloomustavad, aga need arvustused on ju soomlastelt, kes ka rootslaste meelest ikka need päris inimesed ei ole ju. 

Käskisin L.-l siis meie rootslasest kolleegile muret kurta, et mis teil toimub seal? Why so racist? Why U hate us? Too pakkus selle peale, et võiksime tema korteris tasuta ööbida, sest ta ise on samal ajal ära. No vot. Eks mul see tagamõte ikka oli ka, kui ma L.-i kaeblema utsitasin. Natuke hirmus oli see, et kolleeg tõsimeeli hoiatas meid, et peale kümmet ei tasu kuhugi rajoonidesse kolama minna, sest ohtlik. Meile lihtsalt tundus, et need rajoonid on kusagil kaugel neist looduskaunitest kohtadest, kuhu meil oli plaanis minna, aga selgus, et sugugi mitte. Sõbranna on mul praegu LAV-is reisil, täitsa omapäi läksid väiksema kambaga. Vot sinna mina poleks üldse julgenud minna - maailma TOP 10 ohtlikuma linna hulgas on 5 LAV-is asuvat. Ei kutsu nagu. 

Kuidas teil kogemused Air BnB-ga?

Kooliteemal

Eelmisel aastal kirjutas Eliisabet hea ja informatiivse postituse põhikoolikatsetest Tartus. Mul on see teema sel aastal aktuaalne. Loomulikult jõuti riigi tasandil selleks aastaks juba muudatused sisse teha, õpetajad on paanikas, keegi midagi ei tea, aga samas mingid jutud käivad jne. Tavaline olukord, ühesõnaga. Lühidalt öeldes, nii nagu mulle koosolekul räägiti sügisel, siis kui varem olid kõigepealt katsed ja seejärel eksamid, siis sel aastal tõsteti eksamid ettepoole, et neid katsete asemel arvestada saaks. Mis tähendab omakorda, et õppeprogramm peab olema palju varasemalt lõpetatud eelmiste aastatega võrreldes. Eksameid aga kontrollivad koolid ise ja kuna ühiskatsed olla minister keelanud vaid riigikoolides, mida Tartus on täpselt üks, siis korraldatakse katsed ikka, kuigi teise nime all. Isegi see riigikool osaleb nagu praeguseks selge. Miks? Sest linnakoolid ei usalda väga neid Kapa-Kohila põhikoolis kontrollitud eksamitulemusi, kus tulemust võib mõjutada see, et "Brandon on küll loll, aga ta on volikogu esimehe poeg" või "Brenda on alati viieline olnud, vaatame ta vigadele läbi sõrmede". Ärge mind tulistage, ma olen lihtsalt sõnumitooja.

Ma ei oska praktilisest poolest midagi olulist rääkida, põhijant on alles ees ka, aga hakkasin mõtlema sellele, kui suur roll on antud ajahetkel siiski konkreetsel klassijuhatajal ja koolil. Võib-olla ma võrdlen võrreldamatut ehk siis Tartu linn praegu vs "meil omal ajal" ja üle Eesti, aga ma arvan, et ma väga valesti ei mõtle. Mini klassijuhataja on teemas vägagi sees, sest katsetel on siiski teatud strateegiad, millest Eliisabetki kirjutab ehk siis oluline on eelistuste järjekord, mõned koolid ei kaalugi neid, kes nende kooli teiseks eelistuseks pannud on jne ning lapsel on seda oluline teada, sest ta ei pruugi selle peale tullagi ja võib niimoodi ennast nurka mängida. Lisaks igasugu nõustamised, õpitoad jms seoses edasiste valikutega. Käiakse koolidega tutvumas jne. Nõustamise ja õpitoad on Mini ühe sõnaga mögaks tunnistanud (räägitakse liiga ilmselgetest asjadest, kasutegur 0)* , aga koolidega tutvumine on olnud tore. Ma olen ise pigem selle poolt, et vahet pole, missuguse kooli sa valid, oluline on, et õhkkond seal oleks tore ja no mingil määral on need tutvumisõhtud seda edasi andnud (sh vestlused neis koolides õppivate lastega). Uhked ja uued ruumid avaldavad ka noortele muljet muidugi, seda ei saa salata. 

Mina ei imesta üldse kodus selle kõige üle, aga L. on täiesti hämmingus - tema kui maakoolist tulnu pole iial mitte midagi sellist üle elanud. Mis nõustamised, mis Teeviidad, mis klassijuhatajaga vestlused? Nemad olid need lapsed, keda kooliajal kordagi teatrisse ei viidud, kellel ühtki klassiõhtut ei olnud jne. Mul vajus suu lahti, kui sain teada, et L. ei teadnud peale keskkooli, et katsed kõrgematesse koolidesse toimuvad kevadel, mitte sügisel, ja jäi seetõttu pika ninaga. Teine üllatus saabus seoses kutsekoolidega, mille puhul ta olla eeldanud, et neis pole üldse katseid, sest nende (praeguseks ammu suletud) maakutsekasse võeti kõik soovijad vastu ja ta ei tulnud selle pealegi, et linnas nii ei ole. Praegusel ajal ikka mõtlesin seda ka, et ju sa olid siis veidike loll, aga kui süveneda, siis eks ma ise olin ilmselt ka, aga meil räägiti sellest teemast pidevalt, ei saanud olla, et selline teave sust lihtsalt mööda oleks läinud. 

Lisaks käivad lapsed eriti usinasti olümpiaadidel, sest see läheb kirja sisseastumisavaldusele ning annab eeliseid. L. väidab, et ta ei tea oma koolist kedagi, keda oleks kunagi kuskile olümpiaadile saadetud. Ma siis ütlesin, et seepärast siiski on see koolivõrgu reorganiseerimine vajalik olnud. Oma ülikooliajast ikka mäletan, kuidas imestati, kui selgus, et mõni kursakaaslane ei olnudki suurlinna eliitkoolist. Loomulikult tuli edukaid mujalt ka, aga kui ikka ümbritsev keskkond üldse ei stimuleerinud, siis ilmselt oli see edasijõudmine palju keerulisem. 

P.S. Ma ei ole üldse see inimene, kes arvaks, et õpi võimalikult hästi, siis saad hea elu peale ja õnnelikuks, aga ma leian, et on õudne vireleda kuskil, kus õpetajad su käekäigust üldse ei hooli ja mingit inspireerivat keskkonda ei ole. Minu jaoks olidki koolid helgemad osad just nimelt ühised väljasõidud, suvised praktikumid, peod, muud üritused, näitering jne. Kui seda ei oleks olnud, siis oleks ikka väga jube olnud, ega ma siis koolis õppimas ei käinud ometi. 

Ahjaa, see on ka naljakas, kuidas vanem põlvkond (mitte mina, minust järgmine ikka) juba sahmib - aga lõpukleit, kas on valitud juba, kas peab õmbleja juurde minema, kas juuksur on kinni pandud, kes meigi teeb? Asjaosaline ise kehitab selle peale õlgu, et misasja üldse, rahunege maha, see on põhikool, küll kapist riided leiab, juuksed kammin ära ja mis meik? Minul omal ajal puudus eriline arvamus, aga lasin emal toimetada ja nii olidki kõik mu lõpuriided nõelasilmast tulnud (ega tol ajal poodides muidugi väga valikut ei olnud ka), soeng alati kohutav - ema sõbranna oli juuksur, kes armastas mulle miskipärast lokke pähe teha, ma ise vihkasin lokke, aga ei julgenud midagi öelda.

*Avastasin nüüd pool aastat hiljem, et Kaur oli Eliisabeti postituse all mult küsinud, miks mu lapsed arenguvestlusi ei salli. Nende meelest samuti puudub kasutegur, mämmutatakse ammuteatut ja näiteks kooli-kodu interaktsiooni see ka väga ei toeta, kuna vanemates klassides lapsevanema osalust enam vajalikuks ei peetagi. Mini on veel rääkinud olukordadest, kus klassijuhataja üritab temalt mingit infot saada mingite klassikaaslaste omavaheliste teemade kohta, millest tema midagi ei tea või ei taha teada ja see olla ebameeldiv.

Kuidas ma ahvi armusin (ja muu vähem oluline)

Millal see lõputu küünlapäev ükskord lõp(p)eb*? Kui aasta lõpus oli nii palju tööd, et sai paar ületundigi kirja ning ootasime pikisilmi vanemapuhkuselt tagasitulevat töötajat, siis nüüd on terve kuu tööd olnud umbes-täpselt ühe poole kohaga töötaja jaoks, aga meid on neli täiskohaga. Jaanuaris pidi tulema üks projekt, mille jaoks vaja lausa kahes vahetuses tööl käima hakata, sest me luuserid ju lahkume neljast, aga Rootsiga on ajavahe ja neil siis alles kell kolm, aga tolle töö tähtaeg kukub kell viis. Kui me vastasime, et küll vaatab jooksvalt, ei hakka kohe midagi muutma, siis hoiatati, et niimoodi need asjad ikka ei tohiks käia, kindlad reeglid peaks olema. Me jäime jäärapäisteks eestlasteks ja noh, nüüd on siis näha - see projekt võtab meilt umbes 10 minutit tööaega, tahaks näha seda, kes istub kaks tundi tühja selle kümne minuti pärast. Siiani pole veel kordagi need failid peale nelja tulnud, aga noh, sellise planeerimisega oleme me juba kahekümne aastaga ära harjunud, nii need asjad käivadki. Kohe tuleb, meeletult palju, oo õudu, hakkame aga värbama  - aa, tegelt ei tulnudki, küll on hea, et te ette värbama ei hakanud. Seda viimast keegi muidugi ei ütle, ma ise tänan ennast ettenägelikkuse eest. 

Aga jah, 20 aastat saab sel aastal täis siin imelises ettevõttes. Kahel inimesel neljast, kolmandal 19 ja neljandast ma ikka täiesti siiralt imestasin, et ta peale vanemapuhkust siia tagasi tuli. Sellele ma polnud absoluutselt panustanud, olin enam-vähem välistanud lausa. A ju meil on siin midagi tabamatut. Ma nüüd mõtlesin, et ise ma enam ära ei lähe, ma tahan oma koondamistasu saada. Kui see kulude kokkuhoiu teema siin neljanda töötaja dekreeti mineku ajal tõusis, olid rootslased siiralt imestunud, et mismõttes meie seadused ei luba väikelapse vanemat koondada? Neil küll nii ei olevat - kes viimasena tuli, see esimesena läheb. Iseenesest saab alati ju ametikoha koondada, aga ma arvan, et mina see inimene ei taha küll olla, kes niimoodi noa selga lööb. Kohe meenuvad isa (sic!) õpetussõnad mu personalitöötaja "karjääri" alguses - neid noori naisterahvaid ei tasu küll tööle võtta, niikuinii jäävad kohe rasedaks ja siis pärast ei saa neist kuidagi lahti! Häda selles, et tänapäeval saavad naised üha hilisemas vanuses lapsi, parem naised tööpaigal üldse välistada. Ja no mehed pole ju ka enam mehed - mõni meeski võib vanemapuhkusele jääda, oo õudu! 

Hiljuti oli sotsiaalmeedias väljakutse, et ela nagu penskar - midagi 700 euroga kuus siis. Vahva väljakutse. Klausel oli veel, et jah, penskaril enamasti pole kaelas pangalaenu ja kulutusi lastele. Mõtlesin siis, et kui ma võtan ära pangalaenu ja kulutused lastele, mul jääbki see 700 midagi kätte ju. Mis ma teen sellega? No viimasel ajal olen lennupileteid ostnud ja majutusi kinni pannud näiteks. Lähiriikidesse seda küll, aga kuidagi kergem on hingata kui ees ootavad piletid kuhugi. Tegelikult oli vaja Prahasse minna, seal toimub sel suvel Geocaching Giga üritus nimelt, aga oma vaesusest hoolimata olen ma ikka hirmus mugav - enne kaheksat ärge mind lennujaama paluge! No ja seal oleks pidanud tagasilend hommikul pool kuus olema...Tallinnast veel kuidagi, aga võõras kohas selleks ajaks lennujaama jõuda on minu jaoks liig mis liig. Pärast sai räägitud veel ühe sama ürituse huvilisega ja temagi ütles, et paraku tuleb see ots tal autoga odavam ja mugavam. Seda ütles siis mees, kes muidu käib niisama spordiüritustel Kanadast Austraaliani. Et siis Baltikum on lennupiletite osas ikka õudne perifeeria, kust normaalsel ajal ja normaalse hinnaga ei saa isegi lähiriikidesse. Meil paraku nii palju aega ei oleks, et autoga Prahasse sõita, see on ikka paras ettevõtmine paaritunnise lennu kõrval ja mina ju kardan alati, et auto läheb katki vms. Lennuk juba alla ei kuku, seda ma ei karda.

Aga ahv. Oo jaa! Ma armusin ahvi, kes on maailma kõige südantsoojendav olevus ning vaatan nüüd iga päev tema videoid. Tiibeti makaak Xing Xing, pange otsingusse ja tuleb igasugu nunnusid videoid temast. Ta on nii armas tötsakas, aga samas hämmastavalt kiire vanaproua ja tema miimika on lihtsalt nutmaajavalt armas ning väljendusrikas. Video Xing Xingist ja tema sõbrast kassist, üks mu lemmikuid:

Vat niimoodi me siin elamegi.

*Mõlematpidi on õige , mulle meeldib kahega rohkem.

Uuema aja ärid

Mäletate, kui koolis käidi, olid ikka sellised omad kindlad kohad, kuhu lapsi ekskursioonile viidi? Meil Tartukandi klassika oli Taevaskoda  - ikka rongiga sinna, võileivad ja morss kotis, klassijuhatajaga koos tehti mingeid murumänge, matkati veidi ringi, vaadati Emalätet jne. Kogu kulu lapsevanemale olidki need võileivad-morss ja rongipilet. Õpetajal kulus ilmselt närve ka, aga eks see kulub klassijuhatamise lisatasu sisse. 

Tänasel päeval on aga klassiekskursioonidest mõnedele ettevõtlikele kullaaugud saanud. Eeldusel, et lapsed kardavad loodust nagu tuld, pole seal kunagi käinud, ei oska seal midagi teha ja looduses saab viibida ainult spetsiaalselt koolitatud vastava kogemusega täiskasvanu range pilgu all. Klassijuhataja eksiks ilmselt ise ka ära. Ja kuidas on lood GDPR-iga - kas nõusolekuankeedid olid meil omal ajal olemas? Kas kõigil oli ikka selge, et need hävitatakse peale matka nagu kord ja kohus ja kuidas on matkal fotode tegemine reguleeritud?

Ehk siis matk Taevaskojas, 500 eurtsi per klass. Võimas ja erakordne elamus garanteeritud! Selle raha eest saab siis rongipiletid ja otseselt võileibu ei pea kaasa võtma, aga noh, võiks, ja matkajuhi. 

Me oleme perega sada korda looduses matkamas käinud ja lõket teinud. Lisaks on Mikro skaut, kes on lausa täpselt sellel samal rajal paar kuud tagasi matkanud ja seda ilma igasuguse lisatasuta (skautide aastamaks on 30 eurot). Ma ei julge seda küsimust vist küsidagi, et aga miks ometi klassijuhataja ise ei lähe lihtsalt lastega matkale? Sest ma siiralt ei saa aru, mida see matkajuhi teenus siin juurde annab? Niikuinii on klassijuhataja ja üks nõutav lapsevanem ka ju kaasas. Miks mulle tundub, et keegi kuskil on reklaami ohvriks läinud. 

Ja ma ei julge mitte midagi kobiseda. Sest äkki mul ikka on ülemäärased ootused klassijuhataja rollile? Ja kui ma ka keeldun, siis kannatab ju minu laps. Teised kõik koos matkal ja tema üksinda koolis. 

Aga ma tahaks aru saada, kas enamik selliste asjade eest maksjaid on nagu mina  - ei taha probleeme tekitada, või siis siiralt nähakse, et see teenus on vajalik ja mõistlik sellise hinna eest.

Murdsin lubadust

Paljud annavad endale uue aasta puhul lubadusi, ma suutsin üht vähestest, mille andnud olen, murda. Aga see pole üldse minu süü! Või noh, vist ikka on ka, aga ma ei suuda ikkagi uskuda, kuidas ma võisin oma armsa, pisikese kollase Nokia 3310 telefoni ära kaotada! Ja seda mitte purjus peaga vana-aasta õhtul ringi tolgendades, vaid 31. detsembri hommikul igati ontlikult aega veetes. Käisime hommikul sadamaraudtee äärsel kergliiklusrajal, üsna piiratud alal ja pärast seda Lõunaka Lidlis ning koju tulles avastasin, et kõhukoti lukk oli lahti ja kollane telefon kadunud. Muud asjad, nagu naviks kasutatav nutitelo ja pangakaart olid näiteks alles. Ma olin jummala kindel, et olin Nokia lihtsalt kuhugi taskusse vms kohta torganud, aga kodunt ei leidnud seda mitte kusagilt ega autost. Telefon muudkui kutsus, aga kus? Ok, ma vist jooksin paar sammu, äkki ikka rappus kotist välja (no sa oleks ju kuulnud!) või äkki siis kui ma puu all kükitasin (ei, ei pissinud puu all) libises välja. L. käis üksi ja meie Miniga pärast kaksi kogu hommikul käidud marsruudi läbi ja no mitte midagi. Kui keegi oleks leidnud, ta oleks ju telefoni vastu võtnud või siis hoopiski välja lülitanud? Aga telefon ikka kutsus. Minu tibu! Panin FB-sse kuulutuse, aga sealt ka ei midagi.

Lõpuks läksime esindusse, see oli imekombel õhtuni lahti, ja sain uue SIM-i. Nüüd telefon enam heliseda ei saa. Aga mul on endiselt tunne, et siin on mingi konks, ta on mul kuskil imelikus kohas, mille peale ma lihtsalt veel ei suuda tulla ja ühel hetkel tabab mind heureka-moment ja ma leian ta üles. Sest ma ei kaota niimoodi asju! Alati, kui ma arvan end midagi kaotanud olevat, leian ma selle asja mingist kummalisest kohast üles, kuhu ma selle meeltesegaduses susanud olen. Ok, va see sõrmus, mille ma UG-s ära kaotasin. Aga nüüd on mul nutitelefon, mida ma lubasin, et ma iiiiiiiialgi endale ei soeta, sest pmst oli ta mul olemas, kasutasin, kui navigeerida vaja ja ma ei näinud enam mõtet, miks topelt telefone pidada. Ega mul seal mingeid muid äppe väga pole. Messenger on ja see on hea, sest inimesed ju eeldavad, et kui nad kirjutavad sulle Messengeri, et nad täna ikka sinuga kohtuda ei saa, siis sa ei oota pool tundi kokkulepitud kohas vaid oled nende sõnumit näinud ega helista neile segaduses nagu mõni maavanaema. Aga nutitelefoni peab ju pidevalt laadima! Mingi üle päeva või nii! Nokia nõudis seda kord paari nädala jooksul. Ja kõik mu viimase 25 aasta kontaktid on ka läinud, mitte et ma nendega eriti kontakti oleks hoidnud, aga ikkagi.

Mis veel aastavahetusel põnevat juhtus? Meil oli kontoris üks vana punane vein. Villitud 2007, ma arvan, et meile kingiti ehk paar aastat hiljem. Seisis riiulis, küll külili, aga ikkagi toatemperatuuril, mis suviti ulatus +28ni vähemalt ja päevavalgus sai talle ka kenasti ligi. Kindel, et ammu äädikaks läinud. Vedasime siis lõpuks koju ära, kaua sa ikka hoiad, äkki saab sellega midagi marineerida või miskit. Aga kõlbas juua. Ma veiniekspert ei ole, päris Bollinot ka ei joo, aga mu meelest päris hea vein oli. Hoolimata valest säilitusmeetodist. 

Kängurusteiki sõin elust esimest korda. Lidlist sügavkülmutatuna ostetud. Ega sealt Austraaliast ta muul kujul siia ju ei jõuakski. Oli veel jaanalind ka valikus, aga L. valis känguru. Imekombel jäi see pannil söeks kõrvetamata ja maitses veidi pardilaadselt, üsna hästi. Me kunagi kodus pannil steiki ei tee, just seetõttu, et kardame ära kõrvetada. Ahjus on lihtsam liha teha, aga seekord läks õnneks.

Muidu avastasin, et 14 tundi ööpäevas magada on köki-möki. Ainult kass tundis vahepeal muret, kas elan veel või õigemini, kas toitlustus ikka töötab tavapäraselt. Ma ilmselt olen ka ise osaliselt kass, sest no 11-12 tundi on mul magamiseks absoluutselt tavapärane asi. Eriti, kui maailm näib enamuse ajast nagu selles fotol:

1. jaanuaril tahtsin vaadata Bondi filmi "Spekter", mille võtteplatsil mu ülejäänud jõulude ajal käisid, aga selgus, et ei Telia videolaenutuses ega Inspiras seda ei leidugi. Ainuke koht, kust videosid laenutada, mida tean, on raamatukogu, aga seegi oli 1. jaanuaril suletud. Nüüd ma ei teagi, mis värk on selle džiibiga seal 3000 meetri kõrgusel.

Head uut aastat!