Ving ja hala ainult

Üha vähem on isu blogida, sest mulle meeldib kirjutada naljakatest asjadest, aga viimasel ajal on üha vähem sellist, mis naerma ajaks. 

Päevakajalistele teemadele ei ole mitte midagi lisada. Ei taha ka. Mingi naiivne illusioon on, et oleks inimesed ometi rohkem raamatuid lugenud, nad ei saaks olla nii pimedad. Olen jah viimasel ajal palju Venemaaga seotud raamatuid lugenud, ei tea, kui hästi see vaimsele tervisele mõjub. Alguse sai see vist Svetlana Aleksejevitši "Sõda ei ole naise nägu" lugemisest, mis jättis äärmiselt kahetised tunded - ausalt öeldes oli mul raskusi aru saamaks kuidasmoodi on kevad, keskkoolilõpp, noored neiud, elud ees - kibelevad rindele?! Sofi Oksaneni "Putini sõda naiste vastu" on väga hästi, julge sulega kirjutatud essee kõige selle tagamaadest, mis puudutab neid tuhandeid naisi Aleksejevitši raamatus. Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?" avab veel laiemat pilti, tutvustab ajalugu, aspekte, millest mul ausalt öeldes aimugi ei olnud. Lootusetu, aga hea lugemine. Viimati lugesin Tamara Petkevitši "Tähtede ja hirmu taustal" - soojalt soovitan, tõeliselt poeetiline lugu inimesest, keda saatus vintsutab ikka kõige jäledamal moel, aga kes on suutnud oma loo kirja panna ja läbi selle valgustada erinevat psühholoogilist tausta - miks mõni nii, aga teine naa, miks inimene on üldse? "Põrgu on teised inimesed", aga paraku paradiis vahel ka. Kõik see nõukogude inimeste riigiaparaadi poolt pekki keeratud psühholoogia, mida ilma taustata on keeruline hoomata. Haiglaseim näide on mu meelest uurija, kes paneb Tamarale süüks, et too rääkis, kuidas juba 1937. aastal inimesi piinati. "Mitte kedagi ei piinatud!", "Piinati küll!" Vaidluse kulminatsioonis näitab uurija Tamarale oma suus olevaid raudhambaid ja ütleb: "Näed, need hambad peksti mul välja 1937. aastal! ...Sel samal aastal, kui mitte kedagi ei piinatud!" Ja piinatust sai hiljem ise oma piinajate tööriist, kes teadis ühte, rääkis teist ja mõnikord läks seetõttu omadega täitsa segi. Selliseid juhtumeid, kus teod räägivad üksteisele vastu, halb tuleb sealt, kus oodata võiks head ja vastupidi, on Tamara loos niivõrd igapäevased, et lausa ime, kui keegi sellistes tingimustes terve mõistuse suutis säilitada. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate inimeste kaitsemehhanismid toimisid. Iial ei tea, milline su enda taktika oleks. Oleks, et ei saaks teada ka. 

No näed, tahtsin millestki lõbusast tulla kirjutama. 

Ahjaa, vingusin siin, kuidas Air BnB üle laseb, nüüd laseb Booking samamoodi. Kõigepealt oli mul juba ammu augustiks Kaunasesse bronn tehtud, ühel päeval saan sõnumi, et sorry, meil remont sel ajal. Väheusutav nagu, et tipphooajal järsku remonti tegema hakatakse? Üritasin midagi muud kinni panna, nüüd Bookingus ka sama jant nagu BnB-s, et üürileandjal on aega taotlusele 24 tunni jooksul vastata. Loomulikult ta ei vasta. Üldse tundub Kaunas olevat selle suve tippsihtkoht - mitte midagi ei ole saada. Hinnaklassist sobivamate kirjeldused on sellised, et enne ööbiks telgiga põõsa all (kirjutatakse, kuidas häirisid need kapist välja tulnud ämblikud ja ämblikuvõrgud igal pool - nagu mismõttes üldse ei koristata või?) ja hotellide hinnad on sellised, et selle eest saaks nädala Egiptuses juba ning isegi siis on häda, et seinad kostavad läbi jms. No ma tõesti ei arvanud, et Kaunasega sellised probleemid tekivad. 

Ainult ving ja hala täna, ega siia lõppu ei sobigi midagi lõbusat enam, tuleb teinekord uuesti üritada.