Andrus Kasemaa. Minu kangelased

Öeldakse ju, et igaühe elust saaks romaani kirjutada. Kui päris romaanimõõtu välja ei anna, siis mõne novelli, följetoni või valmi vast ikka, ainuke häda, et igaühest pole kirjutajat. Või mis häda, pigem hea, et kõiki neid katsetusi ei avaldata, kuigi viimasel ajal on sellegagi hoogsalt pihta hakatud. Kasemaa on siinkohal härjal sarvist haaranud ja korralikult kirjutada mõistva inimesena teistele appi tõtanud. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde ja ma arvan, et siinkohal on see vägagi õigustatud, sest ”Minu kangelastele” annab kaine kõrvalpilk paljugi juurde. 

Eks Kasemaale ole ennegi ette heidetud, et ta on säärane trikster, et inimesed ei tea, kuidas ta raamatuid lugeda - kas peaks vihastama, ahastama või huumoriga võtma. Teeb ta ikka nalja ju? Aga äkki ei teegi? A kas nii siis võib? Mulle on Kasemaa algusest peale sümpaatne olnud, sest mu meelest autentsus just selles peitubki, kui ei saa kindlat silti külge panna a la ”naljamees", "tõsine konservatiiv" või "kibestunud nostalgitseja". Kasemaa läheb oma raamatutes pidevalt endaga vastuollu ja see on tore, sest äärmiselt põhimõttekindlad inimesed tunduvad mulle alati väheke võltsid. Palju normaalsem on inimene, kes näiteks alustab oma tiraadi sellest, kuidas paksud inimesed ei tohiks paljastavaid riideid kanda ja lõpetab selle lausega "aga tegelikult kandku igaüks seda, mis talle meeldib, mis see minu asi on!" Vähemalt mind on eluaeg just sellised inimesed ümbritsenud ja ehk seetõttu tundub ka Kasemaa täiesti loogiline. 

Veel paradokse. Kasemaa kirjutab siin raamatus palju oma vanematest ja nende elust ning leiab, et ega tal vanematega just ülemäära soe suhe ei ole olnud. Loen mõningaid katkendeid neist lugudest kaaslasele ette ja tema nendib, et autoril paistab olevat olnud imeline lapsepõlv - kuidas ta muidu seda kõike oma vanemate kohta teab, vanemad järelikult suhtlesid lapsega, pidasid teda arusaamisvõimeliseks isikuks, viitsisid oma eludesse pühendada. Või on lihtsalt Kasemaa olnud tagantjärele tubli ning täisealisena kõik järele uurinud, mida meist enamik ei viitsi/jõua teha ju enne kui on liiga hilja. Ses mõttes inspireeriv raamat - meist kõigil on omad kangelased, tasub lihtsalt nende lood ära kuulata ja meelde jätta. "Ei ole meist keegi s*** pealt riisutud!"

Kas julgeb öelda, et "Minu kangelased" on väheke nagu noore prantsuse superstaari Édouard Louis´ vaimus kirjutatud teos? Kusjuures kaks kirjanikku on ka väliselt üpris sarnased. Võib täitsa olla, aga põhjuse võib leida ka selles, et seesugune kirjandus on praeguses üha süvenevate klassivahedega maailmas aina enam aktuaalne. Igatahes väga tänuväärne, et kirjutatakse ka selliseid edulugusid, mitte ainult ratsa rikkaks, rasvavabaks ja multiorgastiliseks (sry, Mae, pätsasin selle viimase sinult, sest see oli nii hea tähelepanek!).

Aitäh Varrakule raamatu eest!

 

P.S. Kujundus jah, mulle ka ei meeldi. Nagu Silvia Goodreadsis aga tabavalt nendib: "fuck that AI pask kaanekujundus. lisab lisakihi irooniat raamatule vaestest eestlastest suurte impeeriumite tõmbetuules. liiga vaesed, et oma raamatuid illustreerida."