Mõistatus

Mõistatuste lahendamine on tore eskapismi vorm. Ma olen siin jälle ühe otsa sattunud, mis mind rahule ei jäta, sest enda meelest on enam-vähem lahendusele ligi jõudnud, aga tegelikult ikka mitte. Inimesed internetis on mõned vihjed ka jaganud, aga rumal mina ei saa ikka aru. Eks ma küsin siis teie käest ka, äkki keegi saab aru.

Niisiis on meil luuletus:

Very near
     Waves pounding, -->
<!-- Down by the water the wanderer goes; -->
<!-- Close at hand, But not too close. -->
<!-- Gold is not what you will find -->
<!-- Down by the sea -->
<!-- -->
<!-- What is it now that you seek? Darkened waters or evergreen peaks? -->
<!-- Harken now to what I say. -->
<!-- Keep to the paths most of the way, -->
<!-- Don't stray until the stately spire, -->
<!-- Just off the road is what you desire -->

Selles luuletuses peab sisalduma koordinaat, mis viib kuhugi Ironboundi saarele Nova Scotias, Kanadas. Ehk siis algkoordinaat on N 44° 26.200 W 064° 05.230, midagi sellesarnast peaks ka lõpp tulema. 

Vihjeteks on mul "scrabble" ja "Focus On The Caps". Mina saan sellest nii aru, et peaks võtma need suurtähed VWDCBGD ja WDHIKDJ ning vaatama, mis väärtused neil Scrabble mängu klotsidel on. Noh, algus oli täiega lubav, aga lõpp läks jamaks: 4423322 4241528. Võib-olla, et ma olen neist vihjetest sootuks valesti aru saanud muidugi ka või peab veel mingi nipiga neid saadud numbreid kohtlema, et neist normaalne koordinaat moodustuks. 

On kellelgi mingeid mõtteid või teistsuguseid tõlgendusi neist vihjetest?

Ajakirjandus a la Marca

Vanurite päevikute juures jagas Morgie üht vana meemi minu blogist aastast 2010. Lugesin siis ise ka ja ehmatasin selle koha juures, kus kirjutan, kuidas tellin paberlehte Postimees. Kujutate seesugust asja ette praegusel ajal? Jaa-jaa, konservid ja harjumuste orjadest vanainimesed ikka tellivad veel, aga muud? Ma isegi ei loe nende veebilehte, va kohalike uudiste portaali. Maailm on ikka muutunud küll selle 15 aastaga. Kuigi Kurt Cobain kandis juba 90ndatel särki kirjaga "Corporate magazines suck"

Ma nii tahtsin ajakirjanikuks saada. Ainult, et ma teadsin juba siis, et minu arvamus ajakirjandusest ei ühti absoluutselt sellega, mis ajakirjandus tegelikult on. Ma ei tahtnud võõraid inimesi intervjueerida ega välismeediat monitoorida. Minu arusaam ajakirjandusest pärines lapsepõlvest, mil ma andsin üksi, oma kulu ja kirjadega, kogu oma südameverega välja nii umbes 3-4 "zine"´i. Kirjutasin kõik rubriigid, tegin kõik illustratsioonid jne. Ja olin enamvähem ainus lugeja ka, vahel deklameerisin naabriplikale ette (talle õudselt meeldis, ei piinanud ma endast nooremat!). Minu unistus oli kooli seinaleht. Ilmselt Jaan Rannapi "Koolilugude" eeskujul? Igatahes pioneerindusest vabas koolis ei olnud enam ei punanurka ega seinalehte. Meenub, et vist mingi "klassileht" isegi käis käest kätte ringi, aga see oli ajutine nähe ega rahuldanud mu ajakirjandusvajadust. Igatahes need kodused lehed olid mul mahukad, mitmed eri rubriigid, aiandus, kokandus, uudised otse loomulikult, järjejutt ja ristsõnad. Erinevad ajalehed olid erinevate sihtgruppide jaoks. Üksikul lapsel oli aega küll, et neid välja anda. Üks leht oli näiteks sipelgate jaoks, mis kajastas nende jaoks olulisi teemasid. Ja üks oli UFOdest...Kui ma hilisemas elus kuulsin välismaa noorte "fanzine"´dest, siis tundsin teatavat ühisosa neis ja minu lapsepõlve hobides.

Ükskord puutusin kokku ka pärisajakirjandusega. Nimelt võitsin Meie Meeles olnud Mr. Lawrence'i plaadiarvustuse kirjutamise võistluse. Pika puuga võitsin, nagu žürii ja bänd mulle mainisid, olla niivõrd selgelt eristunud. Noh, mu sajaks isiksuseks kehastumise võimest oli kasu, ma nimelt kirjutasin arvustuse kui pseudo-intervjuu hulga erinevate inimestega, kes siis plaadist justkui arvamust avaldasid - mida arvaks 65-aastane Maali, mida 16- aastane Cäthlyn jne. Auhinnaks sain Mihkel Raua põlve peal istuda ja selles poosis Meie Meele kaanele. Enne seda tipphetke käisime aga Meie Meele toimetusest läbi ja mulle jättis kustumatu mulje toonane peatoimetaja Üllar Ende ja tema töö. Vot seda kõike tahan mina ka teha! Täiskasvanud inimesel nii lahe töö?! Terve kontor oli täis välismaiseid noorteajakirju, postreid, kaastöid jms. Imeline! Mulle jäi mulje, et peatoimetaja ikka enam-vähem ainuisikuliselt vedas kogu seda vankrit. 

Aga jah, mis on praegune ajakirjandus selle kõige kõrval? Mis sellest üldse järele on jäänud? Noh, mingid nišiajakirjad meil veel tegutsevad küll, aga ilmselt on see kõik ikka väga perifeeria. Õudselt tahaks mingis suures muusikaajakirjas töötada. Aga oot, meil neid enam-vähem polegi olnud...Mu meelest on see kõik üks kadunud maailm praeguseks, millest mul on kaunid mälestused, aga millest mu oma lapsed ei oska undki näha. Noh, et ootad iga nädal, millal sulle ajaleht või ajakiri postkasti potsatab, lõikad sealt pilte välja ja kleebid seinale. Täheke ja Hea Laps meil varem käisid küll, aga see oli ka kõik ja erilist vaimustust ma ei täheldanud. Ja ma olin ise see, kes Heas Lapses postreid vahtis ja lapselt lunis, et "vaata kui lahe, äkki paned  seinale?" Too ei saanud hästi aru, miks peaks. 

Mina ei maksa!

Viimasel ajal on rahast rohkem rääkima hakatud. Ka selles võtmes, kuidas osa inimesi maksab silma pilgutamata igasugust hinda, sest nemad saavad. Ma ei tea, mul on eluaeg olnud tunne, et isegi, kui ma saan, siis ennast lolliks teha ma ei lase, sest kui ikka maksta millegi eest jubedalt üle, siis ei näita see seda kui rikas ma olen, vaid seda, et ma olen lihtsalt rumal. Mul on tunne, et mu üle naerdakse, ma olen samasugune tola nagu need, kes oma raha petturitele kannavad. 

Oli ju mingi vanasõna ka, et rikas on see, kes igasuguse jama peale raha ei kuluta? See vanasõna vist tänapäeva maailmas enam ei kehti? Kõige üllatavamaid hindu näeb sageli väiketootjate puhul - ma saan aru, et neil ongi raskem suurtootjatega konkureerida, aga ikka tekib küsimus, et kui hinnavahe nii meeletu tuleb, on sellel asjal siis mõtet? Ons mõtet ostjaga pahandada, et miks ei osta oma ja kodumaist? 17 eurot nelja küpsetise eest nagu Ritsikuga juhtus - see ei ole ju okei?! Kusjuures ma küsisin mehelt, palju ta pakub üüratuks summaks nelja pagaritoote eest - ta pakkus 8 eurot. Ma pakuks ka, aga ilmselt mul ongi teine mõõtkava, sest pagaritooteid ma ostan üliharva ja neil ei ole minu jaoks erilist väärtust niikuinii, viimati jätsime vastlakuklid ostmata, sest kamoon, ühe hind tuli 1,50 :) Ma ostan selliseid asju ainult tähtpäevadeks ja vastlakukleid tuli mõte kah vastlapäevaks hernesupi juurde osta, sest "mulle on traditsioonid olulised" (hahahaaa!), aga sama hästi võin ka neid mitte süüa.

Veel markantsem näide käis läbi mu suvituskoha FB grupist, kus keegi sattus kohaliku poe ees kokku hingehinnaga komme müünud onukesega - 300 grammi lehmakomme 23 eurot. Teemasse süüvides oli selge, et see oli veel hea diil - kodulehe andmetel maksab 500 grammi 50 eurot.  Aga koduleht on ju korralik? Usaldusväärne ning traditsioonidele tuginev ettevõte? Noh, FB grupis räägiti natuke muud, olla tuntud pettur see "lehmakommionu". Aga ega ta muidu seda äri ei jätkaks, kui ostjaid ei leiduks vist. 

Ma kahtlustan, et sellised hinnaküsijad omakorda tuimestavad inimesi, ostja ohkab ja mõtleb, et eks kõik ongi nii kalliks läinud, mis mul üle jääb. Jõululaadal mul isa olla kõva häälega mingit aroomimüüjat sarjanud, kes 35 eurot tillukese saunalõhna eest küsis - ma ei kujutagi ette, kas selline tegevus toob kedagi mõistusele või lihtsalt tekitab reaktsiooni "ole kuss, teed siin häbi inimeste ees!". Aga ikkagi, asi ei ole vaesuses, asi on kuidagi selles, et meie, endised vaesed ida-eurooplased peame osalt uhkuse asjaks üle maksta, mu meelest. Rootslasest tuttav käis kunagi Kaubamajas imestamas, kuidas on võimalik, et teie, pisikese ja vaese riigi kodanikud peavad Crocside eest maksma kolm korda rohkem kui tema kodulinna, rikka Stockholmi inimesed. Ta käis seda müüjate käest küsimas siis, ilmselgelt vale sihtgrupp, aga ikkagi. Maksame, sest on staatuse näitaja kanda koledaid ja ülehinnatud Crocse? Rootslane vajas neid muide aiatöödeks. 

Mõni aeg tagasi hurjutati jälle neid pahasid eestlasi, kes Hiinast kaupu tellivad - toetate orjakaubandust, ei toeta kodumaist ettevõtlust! Mitmed kommenteerijad osutasid, et väga paljud "kodumaised ettevõtted" ostavad täpselt neid samu asju Hiinast, mõnikord panevad oma kaubamärgi nime ka külge, vahel ei pane sedagi ja müüvad neid samu asju poole kallimalt. Võiks siis ju juba otse Hiinast tellida, mis vahet seal on. Eesti rahvusmustrites tennised, mäletate. 

Ving ja hala ainult

Üha vähem on isu blogida, sest mulle meeldib kirjutada naljakatest asjadest, aga viimasel ajal on üha vähem sellist, mis naerma ajaks. 

Päevakajalistele teemadele ei ole mitte midagi lisada. Ei taha ka. Mingi naiivne illusioon on, et oleks inimesed ometi rohkem raamatuid lugenud, nad ei saaks olla nii pimedad. Olen jah viimasel ajal palju Venemaaga seotud raamatuid lugenud, ei tea, kui hästi see vaimsele tervisele mõjub. Alguse sai see vist Svetlana Aleksejevitši "Sõda ei ole naise nägu" lugemisest, mis jättis äärmiselt kahetised tunded - ausalt öeldes oli mul raskusi aru saamaks kuidasmoodi on kevad, keskkoolilõpp, noored neiud, elud ees - kibelevad rindele?! Sofi Oksaneni "Putini sõda naiste vastu" on väga hästi, julge sulega kirjutatud essee kõige selle tagamaadest, mis puudutab neid tuhandeid naisi Aleksejevitši raamatus. Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?" avab veel laiemat pilti, tutvustab ajalugu, aspekte, millest mul ausalt öeldes aimugi ei olnud. Lootusetu, aga hea lugemine. Viimati lugesin Tamara Petkevitši "Tähtede ja hirmu taustal" - soojalt soovitan, tõeliselt poeetiline lugu inimesest, keda saatus vintsutab ikka kõige jäledamal moel, aga kes on suutnud oma loo kirja panna ja läbi selle valgustada erinevat psühholoogilist tausta - miks mõni nii, aga teine naa, miks inimene on üldse? "Põrgu on teised inimesed", aga paraku paradiis vahel ka. Kõik see nõukogude inimeste riigiaparaadi poolt pekki keeratud psühholoogia, mida ilma taustata on keeruline hoomata. Haiglaseim näide on mu meelest uurija, kes paneb Tamarale süüks, et too rääkis, kuidas juba 1937. aastal inimesi piinati. "Mitte kedagi ei piinatud!", "Piinati küll!" Vaidluse kulminatsioonis näitab uurija Tamarale oma suus olevaid raudhambaid ja ütleb: "Näed, need hambad peksti mul välja 1937. aastal! ...Sel samal aastal, kui mitte kedagi ei piinatud!" Ja piinatust sai hiljem ise oma piinajate tööriist, kes teadis ühte, rääkis teist ja mõnikord läks seetõttu omadega täitsa segi. Selliseid juhtumeid, kus teod räägivad üksteisele vastu, halb tuleb sealt, kus oodata võiks head ja vastupidi, on Tamara loos niivõrd igapäevased, et lausa ime, kui keegi sellistes tingimustes terve mõistuse suutis säilitada. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate inimeste kaitsemehhanismid toimisid. Iial ei tea, milline su enda taktika oleks. Oleks, et ei saaks teada ka. 

No näed, tahtsin millestki lõbusast tulla kirjutama. 

Ahjaa, vingusin siin, kuidas Air BnB üle laseb, nüüd laseb Booking samamoodi. Kõigepealt oli mul juba ammu augustiks Kaunasesse bronn tehtud, ühel päeval saan sõnumi, et sorry, meil remont sel ajal. Väheusutav nagu, et tipphooajal järsku remonti tegema hakatakse? Üritasin midagi muud kinni panna, nüüd Bookingus ka sama jant nagu BnB-s, et üürileandjal on aega taotlusele 24 tunni jooksul vastata. Loomulikult ta ei vasta. Üldse tundub Kaunas olevat selle suve tippsihtkoht - mitte midagi ei ole saada. Hinnaklassist sobivamate kirjeldused on sellised, et enne ööbiks telgiga põõsa all (kirjutatakse, kuidas häirisid need kapist välja tulnud ämblikud ja ämblikuvõrgud igal pool - nagu mismõttes üldse ei koristata või?) ja hotellide hinnad on sellised, et selle eest saaks nädala Egiptuses juba ning isegi siis on häda, et seinad kostavad läbi jms. No ma tõesti ei arvanud, et Kaunasega sellised probleemid tekivad. 

Ainult ving ja hala täna, ega siia lõppu ei sobigi midagi lõbusat enam, tuleb teinekord uuesti üritada.

Mida teised minust arvavad

Käisin nädalavahetusel pealinnas. Meil on peres kõigil telefonides see äpp, mis näitab, kus keegi parajasti asub. Ei ole jälitusmaania ega Saudi-Araabia, lihtsalt huvitav on teada. Aga see äpp valetab väga palju. 

Tulen mina siis pealinnast koju tagasi, kui L. ühel hetkel tunnistab, et ta oli laupäeva õhtul ikka natuke mures, sest see äpp näitas, et ma olen Paldiski maanteel mingis suures hoones mingis korpuses neljandal korrusel. No teate ju küll, mis asutus asub Tallinnas Paldiski maanteel. Mulle tundus, et ta ei teinud nalja, ta oligi mures. Aga pagan küll, kui tõenäoline on, et mind hullarisse pandaks? Kui L. seda kahtlustab, siis mingi tõenäosus tema meelest ilmselt siiski on? Karm reaalsuslaks? Ah, ma parem ei mõtle sellele. "Maakas sattus suurde linna ja topiti otse hullumajja." 

Tegelikult äpp valetas, ma olin Paldiski maanteel küll, aga täitsa esimesel korrusel. Ja mitte hullumajas. 

Hulle tükke sai tehtud küll. Pärast telefon näitas, et olin kõndinud 31700 sammu ja ca 25 kilomeetrit maha. No Tallinn on ikka suur. Aga õudselt tore oli, teinekordki.

Mida enda kohta võib avastada

14. veebruari hilisõhtu. Istume kodus, igaüks oma nurgas. Äkki heliseb uksekell. Ei ole nagu kedagi oodata.

Ukse taga on kuller. L. räägib läbi fonoluku: "Kellele? Marcale? Jah, kohe lasen sisse!"

Mis on minu esimene ja tegelikult ka ainus mõte: "Oeh, nüüd on mingi tundmatu salajane austaja mulle Valentinipäevaks roosikimbu saatnud." Päriselt. Ma isegi ei saa aru, kust selline ettekujutus, aga nii oli. Ilmselge massimeedia mõju - Valentinipäev - kuller - salajane austaja. Ei mingit analüüsi, et kes pagan see küll olla võiks ja kuidas ta mu kodust aadressi teaks. 

Muidugi trampis trepist üles umbkeelne toidukuller ja näitas oma äpist, et tal vaja viia saadetis naabermajja kellelegi Marcellile. Aga vot seda ei oskagi enam tagantjärele öelda, kas ma ka pettumust tundsin :)

Mis värk selle Air BnB-ga on?

Ma olen tavaliselt öömaja broneerimiseks kasutanud Bookingut, aga eelmisel suvel Soomes sai ka Air BnB-sse konto tehtud. Kahel korral saime selle kaudu parema pakkumise, aga sealne miinus minu jaoks on see, et üürileandja peab su taotluse 24 tunni jooksul ära kinnitama, sa ei saa broneerides olla kindel, et sa selle koha ka saad. Ühel korral me ei saanud, aga õnneks andis omanik sellest ka teada. Pärast muidugi nägime, et pani sama koha lihtsalt poole kallimalt samaks päevaks üürile. Bookingus pole sellise käitumise otsa sattunud. Kui sul on majutust vaja samaks õhtuks, siis on selline äraütlemine üsna närvesööv. 

Seekord üritasime Stockholmi ööbimist saada ja taaskord avastasime Air BnB-st paar päris head pakkumist. Kumbki üürileandja meile vastata ei suvatsenud ja kui ta seda ei tee, siis kaob bronn lihtsalt ära ja raha makstakse tagasi. Majutust on vaja aprilliks ja mõtlesin, et äkki nad lihtsalt ei tea nii kauaks ette, aga no midagi võiks ju ikka piiksatada, mitte niisama üle lasta. Seejärel mõtlesin lihtsama selgituse peale - rootslased on lihtsalt rämedad rassistid, kes ida-eurooplast nähes kiiruga ukse kinni tõmbavad ega vaevu seesugusele isegi vastama mitte. Mis sest, et meil on Air BnB-s paar väga positiivset arvustust, kus varasemad võõrustajad meid kui imetoredaid, vaguraid ja puhtaid külalisi iseloomustavad, aga need arvustused on ju soomlastelt, kes ka rootslaste meelest ikka need päris inimesed ei ole ju. 

Käskisin L.-l siis meie rootslasest kolleegile muret kurta, et mis teil toimub seal? Why so racist? Why U hate us? Too pakkus selle peale, et võiksime tema korteris tasuta ööbida, sest ta ise on samal ajal ära. No vot. Eks mul see tagamõte ikka oli ka, kui ma L.-i kaeblema utsitasin. Natuke hirmus oli see, et kolleeg tõsimeeli hoiatas meid, et peale kümmet ei tasu kuhugi rajoonidesse kolama minna, sest ohtlik. Meile lihtsalt tundus, et need rajoonid on kusagil kaugel neist looduskaunitest kohtadest, kuhu meil oli plaanis minna, aga selgus, et sugugi mitte. Sõbranna on mul praegu LAV-is reisil, täitsa omapäi läksid väiksema kambaga. Vot sinna mina poleks üldse julgenud minna - maailma TOP 10 ohtlikuma linna hulgas on 5 LAV-is asuvat. Ei kutsu nagu. 

Kuidas teil kogemused Air BnB-ga?

Kooliteemal

Eelmisel aastal kirjutas Eliisabet hea ja informatiivse postituse põhikoolikatsetest Tartus. Mul on see teema sel aastal aktuaalne. Loomulikult jõuti riigi tasandil selleks aastaks juba muudatused sisse teha, õpetajad on paanikas, keegi midagi ei tea, aga samas mingid jutud käivad jne. Tavaline olukord, ühesõnaga. Lühidalt öeldes, nii nagu mulle koosolekul räägiti sügisel, siis kui varem olid kõigepealt katsed ja seejärel eksamid, siis sel aastal tõsteti eksamid ettepoole, et neid katsete asemel arvestada saaks. Mis tähendab omakorda, et õppeprogramm peab olema palju varasemalt lõpetatud eelmiste aastatega võrreldes. Eksameid aga kontrollivad koolid ise ja kuna ühiskatsed olla minister keelanud vaid riigikoolides, mida Tartus on täpselt üks, siis korraldatakse katsed ikka, kuigi teise nime all. Isegi see riigikool osaleb nagu praeguseks selge. Miks? Sest linnakoolid ei usalda väga neid Kapa-Kohila põhikoolis kontrollitud eksamitulemusi, kus tulemust võib mõjutada see, et "Brandon on küll loll, aga ta on volikogu esimehe poeg" või "Brenda on alati viieline olnud, vaatame ta vigadele läbi sõrmede". Ärge mind tulistage, ma olen lihtsalt sõnumitooja.

Ma ei oska praktilisest poolest midagi olulist rääkida, põhijant on alles ees ka, aga hakkasin mõtlema sellele, kui suur roll on antud ajahetkel siiski konkreetsel klassijuhatajal ja koolil. Võib-olla ma võrdlen võrreldamatut ehk siis Tartu linn praegu vs "meil omal ajal" ja üle Eesti, aga ma arvan, et ma väga valesti ei mõtle. Mini klassijuhataja on teemas vägagi sees, sest katsetel on siiski teatud strateegiad, millest Eliisabetki kirjutab ehk siis oluline on eelistuste järjekord, mõned koolid ei kaalugi neid, kes nende kooli teiseks eelistuseks pannud on jne ning lapsel on seda oluline teada, sest ta ei pruugi selle peale tullagi ja võib niimoodi ennast nurka mängida. Lisaks igasugu nõustamised, õpitoad jms seoses edasiste valikutega. Käiakse koolidega tutvumas jne. Nõustamise ja õpitoad on Mini ühe sõnaga mögaks tunnistanud (räägitakse liiga ilmselgetest asjadest, kasutegur 0)* , aga koolidega tutvumine on olnud tore. Ma olen ise pigem selle poolt, et vahet pole, missuguse kooli sa valid, oluline on, et õhkkond seal oleks tore ja no mingil määral on need tutvumisõhtud seda edasi andnud (sh vestlused neis koolides õppivate lastega). Uhked ja uued ruumid avaldavad ka noortele muljet muidugi, seda ei saa salata. 

Mina ei imesta üldse kodus selle kõige üle, aga L. on täiesti hämmingus - tema kui maakoolist tulnu pole iial mitte midagi sellist üle elanud. Mis nõustamised, mis Teeviidad, mis klassijuhatajaga vestlused? Nemad olid need lapsed, keda kooliajal kordagi teatrisse ei viidud, kellel ühtki klassiõhtut ei olnud jne. Mul vajus suu lahti, kui sain teada, et L. ei teadnud peale keskkooli, et katsed kõrgematesse koolidesse toimuvad kevadel, mitte sügisel, ja jäi seetõttu pika ninaga. Teine üllatus saabus seoses kutsekoolidega, mille puhul ta olla eeldanud, et neis pole üldse katseid, sest nende (praeguseks ammu suletud) maakutsekasse võeti kõik soovijad vastu ja ta ei tulnud selle pealegi, et linnas nii ei ole. Praegusel ajal ikka mõtlesin seda ka, et ju sa olid siis veidike loll, aga kui süveneda, siis eks ma ise olin ilmselt ka, aga meil räägiti sellest teemast pidevalt, ei saanud olla, et selline teave sust lihtsalt mööda oleks läinud. 

Lisaks käivad lapsed eriti usinasti olümpiaadidel, sest see läheb kirja sisseastumisavaldusele ning annab eeliseid. L. väidab, et ta ei tea oma koolist kedagi, keda oleks kunagi kuskile olümpiaadile saadetud. Ma siis ütlesin, et seepärast siiski on see koolivõrgu reorganiseerimine vajalik olnud. Oma ülikooliajast ikka mäletan, kuidas imestati, kui selgus, et mõni kursakaaslane ei olnudki suurlinna eliitkoolist. Loomulikult tuli edukaid mujalt ka, aga kui ikka ümbritsev keskkond üldse ei stimuleerinud, siis ilmselt oli see edasijõudmine palju keerulisem. 

P.S. Ma ei ole üldse see inimene, kes arvaks, et õpi võimalikult hästi, siis saad hea elu peale ja õnnelikuks, aga ma leian, et on õudne vireleda kuskil, kus õpetajad su käekäigust üldse ei hooli ja mingit inspireerivat keskkonda ei ole. Minu jaoks olidki koolid helgemad osad just nimelt ühised väljasõidud, suvised praktikumid, peod, muud üritused, näitering jne. Kui seda ei oleks olnud, siis oleks ikka väga jube olnud, ega ma siis koolis õppimas ei käinud ometi. 

Ahjaa, see on ka naljakas, kuidas vanem põlvkond (mitte mina, minust järgmine ikka) juba sahmib - aga lõpukleit, kas on valitud juba, kas peab õmbleja juurde minema, kas juuksur on kinni pandud, kes meigi teeb? Asjaosaline ise kehitab selle peale õlgu, et misasja üldse, rahunege maha, see on põhikool, küll kapist riided leiab, juuksed kammin ära ja mis meik? Minul omal ajal puudus eriline arvamus, aga lasin emal toimetada ja nii olidki kõik mu lõpuriided nõelasilmast tulnud (ega tol ajal poodides muidugi väga valikut ei olnud ka), soeng alati kohutav - ema sõbranna oli juuksur, kes armastas mulle miskipärast lokke pähe teha, ma ise vihkasin lokke, aga ei julgenud midagi öelda.

*Avastasin nüüd pool aastat hiljem, et Kaur oli Eliisabeti postituse all mult küsinud, miks mu lapsed arenguvestlusi ei salli. Nende meelest samuti puudub kasutegur, mämmutatakse ammuteatut ja näiteks kooli-kodu interaktsiooni see ka väga ei toeta, kuna vanemates klassides lapsevanema osalust enam vajalikuks ei peetagi. Mini on veel rääkinud olukordadest, kus klassijuhataja üritab temalt mingit infot saada mingite klassikaaslaste omavaheliste teemade kohta, millest tema midagi ei tea või ei taha teada ja see olla ebameeldiv.

Kuidas ma ahvi armusin (ja muu vähem oluline)

Millal see lõputu küünlapäev ükskord lõp(p)eb*? Kui aasta lõpus oli nii palju tööd, et sai paar ületundigi kirja ning ootasime pikisilmi vanemapuhkuselt tagasitulevat töötajat, siis nüüd on terve kuu tööd olnud umbes-täpselt ühe poole kohaga töötaja jaoks, aga meid on neli täiskohaga. Jaanuaris pidi tulema üks projekt, mille jaoks vaja lausa kahes vahetuses tööl käima hakata, sest me luuserid ju lahkume neljast, aga Rootsiga on ajavahe ja neil siis alles kell kolm, aga tolle töö tähtaeg kukub kell viis. Kui me vastasime, et küll vaatab jooksvalt, ei hakka kohe midagi muutma, siis hoiatati, et niimoodi need asjad ikka ei tohiks käia, kindlad reeglid peaks olema. Me jäime jäärapäisteks eestlasteks ja noh, nüüd on siis näha - see projekt võtab meilt umbes 10 minutit tööaega, tahaks näha seda, kes istub kaks tundi tühja selle kümne minuti pärast. Siiani pole veel kordagi need failid peale nelja tulnud, aga noh, sellise planeerimisega oleme me juba kahekümne aastaga ära harjunud, nii need asjad käivadki. Kohe tuleb, meeletult palju, oo õudu, hakkame aga värbama  - aa, tegelt ei tulnudki, küll on hea, et te ette värbama ei hakanud. Seda viimast keegi muidugi ei ütle, ma ise tänan ennast ettenägelikkuse eest. 

Aga jah, 20 aastat saab sel aastal täis siin imelises ettevõttes. Kahel inimesel neljast, kolmandal 19 ja neljandast ma ikka täiesti siiralt imestasin, et ta peale vanemapuhkust siia tagasi tuli. Sellele ma polnud absoluutselt panustanud, olin enam-vähem välistanud lausa. A ju meil on siin midagi tabamatut. Ma nüüd mõtlesin, et ise ma enam ära ei lähe, ma tahan oma koondamistasu saada. Kui see kulude kokkuhoiu teema siin neljanda töötaja dekreeti mineku ajal tõusis, olid rootslased siiralt imestunud, et mismõttes meie seadused ei luba väikelapse vanemat koondada? Neil küll nii ei olevat - kes viimasena tuli, see esimesena läheb. Iseenesest saab alati ju ametikoha koondada, aga ma arvan, et mina see inimene ei taha küll olla, kes niimoodi noa selga lööb. Kohe meenuvad isa (sic!) õpetussõnad mu personalitöötaja "karjääri" alguses - neid noori naisterahvaid ei tasu küll tööle võtta, niikuinii jäävad kohe rasedaks ja siis pärast ei saa neist kuidagi lahti! Häda selles, et tänapäeval saavad naised üha hilisemas vanuses lapsi, parem naised tööpaigal üldse välistada. Ja no mehed pole ju ka enam mehed - mõni meeski võib vanemapuhkusele jääda, oo õudu! 

Hiljuti oli sotsiaalmeedias väljakutse, et ela nagu penskar - midagi 700 euroga kuus siis. Vahva väljakutse. Klausel oli veel, et jah, penskaril enamasti pole kaelas pangalaenu ja kulutusi lastele. Mõtlesin siis, et kui ma võtan ära pangalaenu ja kulutused lastele, mul jääbki see 700 midagi kätte ju. Mis ma teen sellega? No viimasel ajal olen lennupileteid ostnud ja majutusi kinni pannud näiteks. Lähiriikidesse seda küll, aga kuidagi kergem on hingata kui ees ootavad piletid kuhugi. Tegelikult oli vaja Prahasse minna, seal toimub sel suvel Geocaching Giga üritus nimelt, aga oma vaesusest hoolimata olen ma ikka hirmus mugav - enne kaheksat ärge mind lennujaama paluge! No ja seal oleks pidanud tagasilend hommikul pool kuus olema...Tallinnast veel kuidagi, aga võõras kohas selleks ajaks lennujaama jõuda on minu jaoks liig mis liig. Pärast sai räägitud veel ühe sama ürituse huvilisega ja temagi ütles, et paraku tuleb see ots tal autoga odavam ja mugavam. Seda ütles siis mees, kes muidu käib niisama spordiüritustel Kanadast Austraaliani. Et siis Baltikum on lennupiletite osas ikka õudne perifeeria, kust normaalsel ajal ja normaalse hinnaga ei saa isegi lähiriikidesse. Meil paraku nii palju aega ei oleks, et autoga Prahasse sõita, see on ikka paras ettevõtmine paaritunnise lennu kõrval ja mina ju kardan alati, et auto läheb katki vms. Lennuk juba alla ei kuku, seda ma ei karda.

Aga ahv. Oo jaa! Ma armusin ahvi, kes on maailma kõige südantsoojendav olevus ning vaatan nüüd iga päev tema videoid. Tiibeti makaak Xing Xing, pange otsingusse ja tuleb igasugu nunnusid videoid temast. Ta on nii armas tötsakas, aga samas hämmastavalt kiire vanaproua ja tema miimika on lihtsalt nutmaajavalt armas ning väljendusrikas. Video Xing Xingist ja tema sõbrast kassist, üks mu lemmikuid:

Vat niimoodi me siin elamegi.

*Mõlematpidi on õige , mulle meeldib kahega rohkem.

Uuema aja ärid

Mäletate, kui koolis käidi, olid ikka sellised omad kindlad kohad, kuhu lapsi ekskursioonile viidi? Meil Tartukandi klassika oli Taevaskoda  - ikka rongiga sinna, võileivad ja morss kotis, klassijuhatajaga koos tehti mingeid murumänge, matkati veidi ringi, vaadati Emalätet jne. Kogu kulu lapsevanemale olidki need võileivad-morss ja rongipilet. Õpetajal kulus ilmselt närve ka, aga eks see kulub klassijuhatamise lisatasu sisse. 

Tänasel päeval on aga klassiekskursioonidest mõnedele ettevõtlikele kullaaugud saanud. Eeldusel, et lapsed kardavad loodust nagu tuld, pole seal kunagi käinud, ei oska seal midagi teha ja looduses saab viibida ainult spetsiaalselt koolitatud vastava kogemusega täiskasvanu range pilgu all. Klassijuhataja eksiks ilmselt ise ka ära. Ja kuidas on lood GDPR-iga - kas nõusolekuankeedid olid meil omal ajal olemas? Kas kõigil oli ikka selge, et need hävitatakse peale matka nagu kord ja kohus ja kuidas on matkal fotode tegemine reguleeritud?

Ehk siis matk Taevaskojas, 500 eurtsi per klass. Võimas ja erakordne elamus garanteeritud! Selle raha eest saab siis rongipiletid ja otseselt võileibu ei pea kaasa võtma, aga noh, võiks, ja matkajuhi. 

Me oleme perega sada korda looduses matkamas käinud ja lõket teinud. Lisaks on Mikro skaut, kes on lausa täpselt sellel samal rajal paar kuud tagasi matkanud ja seda ilma igasuguse lisatasuta (skautide aastamaks on 30 eurot). Ma ei julge seda küsimust vist küsidagi, et aga miks ometi klassijuhataja ise ei lähe lihtsalt lastega matkale? Sest ma siiralt ei saa aru, mida see matkajuhi teenus siin juurde annab? Niikuinii on klassijuhataja ja üks nõutav lapsevanem ka ju kaasas. Miks mulle tundub, et keegi kuskil on reklaami ohvriks läinud. 

Ja ma ei julge mitte midagi kobiseda. Sest äkki mul ikka on ülemäärased ootused klassijuhataja rollile? Ja kui ma ka keeldun, siis kannatab ju minu laps. Teised kõik koos matkal ja tema üksinda koolis. 

Aga ma tahaks aru saada, kas enamik selliste asjade eest maksjaid on nagu mina  - ei taha probleeme tekitada, või siis siiralt nähakse, et see teenus on vajalik ja mõistlik sellise hinna eest.

Murdsin lubadust

Paljud annavad endale uue aasta puhul lubadusi, ma suutsin üht vähestest, mille andnud olen, murda. Aga see pole üldse minu süü! Või noh, vist ikka on ka, aga ma ei suuda ikkagi uskuda, kuidas ma võisin oma armsa, pisikese kollase Nokia 3310 telefoni ära kaotada! Ja seda mitte purjus peaga vana-aasta õhtul ringi tolgendades, vaid 31. detsembri hommikul igati ontlikult aega veetes. Käisime hommikul sadamaraudtee äärsel kergliiklusrajal, üsna piiratud alal ja pärast seda Lõunaka Lidlis ning koju tulles avastasin, et kõhukoti lukk oli lahti ja kollane telefon kadunud. Muud asjad, nagu naviks kasutatav nutitelo ja pangakaart olid näiteks alles. Ma olin jummala kindel, et olin Nokia lihtsalt kuhugi taskusse vms kohta torganud, aga kodunt ei leidnud seda mitte kusagilt ega autost. Telefon muudkui kutsus, aga kus? Ok, ma vist jooksin paar sammu, äkki ikka rappus kotist välja (no sa oleks ju kuulnud!) või äkki siis kui ma puu all kükitasin (ei, ei pissinud puu all) libises välja. L. käis üksi ja meie Miniga pärast kaksi kogu hommikul käidud marsruudi läbi ja no mitte midagi. Kui keegi oleks leidnud, ta oleks ju telefoni vastu võtnud või siis hoopiski välja lülitanud? Aga telefon ikka kutsus. Minu tibu! Panin FB-sse kuulutuse, aga sealt ka ei midagi.

Lõpuks läksime esindusse, see oli imekombel õhtuni lahti, ja sain uue SIM-i. Nüüd telefon enam heliseda ei saa. Aga mul on endiselt tunne, et siin on mingi konks, ta on mul kuskil imelikus kohas, mille peale ma lihtsalt veel ei suuda tulla ja ühel hetkel tabab mind heureka-moment ja ma leian ta üles. Sest ma ei kaota niimoodi asju! Alati, kui ma arvan end midagi kaotanud olevat, leian ma selle asja mingist kummalisest kohast üles, kuhu ma selle meeltesegaduses susanud olen. Ok, va see sõrmus, mille ma UG-s ära kaotasin. Aga nüüd on mul nutitelefon, mida ma lubasin, et ma iiiiiiiialgi endale ei soeta, sest pmst oli ta mul olemas, kasutasin, kui navigeerida vaja ja ma ei näinud enam mõtet, miks topelt telefone pidada. Ega mul seal mingeid muid äppe väga pole. Messenger on ja see on hea, sest inimesed ju eeldavad, et kui nad kirjutavad sulle Messengeri, et nad täna ikka sinuga kohtuda ei saa, siis sa ei oota pool tundi kokkulepitud kohas vaid oled nende sõnumit näinud ega helista neile segaduses nagu mõni maavanaema. Aga nutitelefoni peab ju pidevalt laadima! Mingi üle päeva või nii! Nokia nõudis seda kord paari nädala jooksul. Ja kõik mu viimase 25 aasta kontaktid on ka läinud, mitte et ma nendega eriti kontakti oleks hoidnud, aga ikkagi.

Mis veel aastavahetusel põnevat juhtus? Meil oli kontoris üks vana punane vein. Villitud 2007, ma arvan, et meile kingiti ehk paar aastat hiljem. Seisis riiulis, küll külili, aga ikkagi toatemperatuuril, mis suviti ulatus +28ni vähemalt ja päevavalgus sai talle ka kenasti ligi. Kindel, et ammu äädikaks läinud. Vedasime siis lõpuks koju ära, kaua sa ikka hoiad, äkki saab sellega midagi marineerida või miskit. Aga kõlbas juua. Ma veiniekspert ei ole, päris Bollinot ka ei joo, aga mu meelest päris hea vein oli. Hoolimata valest säilitusmeetodist. 

Kängurusteiki sõin elust esimest korda. Lidlist sügavkülmutatuna ostetud. Ega sealt Austraaliast ta muul kujul siia ju ei jõuakski. Oli veel jaanalind ka valikus, aga L. valis känguru. Imekombel jäi see pannil söeks kõrvetamata ja maitses veidi pardilaadselt, üsna hästi. Me kunagi kodus pannil steiki ei tee, just seetõttu, et kardame ära kõrvetada. Ahjus on lihtsam liha teha, aga seekord läks õnneks.

Muidu avastasin, et 14 tundi ööpäevas magada on köki-möki. Ainult kass tundis vahepeal muret, kas elan veel või õigemini, kas toitlustus ikka töötab tavapäraselt. Ma ilmselt olen ka ise osaliselt kass, sest no 11-12 tundi on mul magamiseks absoluutselt tavapärane asi. Eriti, kui maailm näib enamuse ajast nagu selles fotol:

1. jaanuaril tahtsin vaadata Bondi filmi "Spekter", mille võtteplatsil mu ülejäänud jõulude ajal käisid, aga selgus, et ei Telia videolaenutuses ega Inspiras seda ei leidugi. Ainuke koht, kust videosid laenutada, mida tean, on raamatukogu, aga seegi oli 1. jaanuaril suletud. Nüüd ma ei teagi, mis värk on selle džiibiga seal 3000 meetri kõrgusel.

Head uut aastat!