Positiivsust advendiaega

Nii - mida me siis eelmisest postitusest ja kommentaaridest õppisime? Mulle tundub, et kokkuvõtteks võib öelda midagi sellist nagu - naiselikkus on defineeritav kui eneseväärikuse puudumine ning millegipärast on enamik naisi koledasti mehelikud?
Tegelikult on jube kõrini neist "suhteekspertidest", kes igalpool suure suuga sõna võtavad. Ei viitsi isegi mitte erutuda. Kes tahab, võib näiteks seda siin lugeda. Ehk siis vaene väike rikas eesti mees, keda kurjad eesti naised ära kasutavad. Võrratu üldistamisoskus ja traagiline lugu - "lausa pissu tuleb silma" (tsiteerides üht Perekooli dementset, kes nagu hilisemal vaatlusel ilmsiks tuli, pidas pissu all silmas pisarat. Nii nummi.) Vähemalt tore, et elus nii palju huumorit leidub :)
"Millises vaimses seisundis peab olema inimene, kes selliseid asju siia foorumisse kirjutab???" (Pissujutu kohta)
"Tibu on kana laps." (Sarkastiline kommentaar enamlevinud sünonüümile lapse kohta)
"Mina ei taha välja näha nagu poegiv emis." (Inimene, kes peab loomulikuks ka keerulises olukorras kauni välimuse säilitamist)
Nii et ärge öelge, et Perekoolis ainult hullud koos on. Täitsa siiralt kohe on seal ka päris paigas mõistusega tegelasi. Ega lolle siis niisama loodud - ikka teistele rõõmuks!

Kui poleks lollide pöörast armeed, kas tõuseks siis tarku, kes näitaksid teed?
(Singer Vinger - Vastandite ühtsus ja võitlus)

Mina olin juba 15-aastaselt väga erudeeritud ning laia silmaringiga tüüp. Sõbrustasin ainult õpetajatega ja nende hulgast ka ainult valitud helg-peadega. Vaimukused stiilis "julge hundi riist on rasvane" ja "häda ajab härja kusele" olid mulle juba mürsikuna mõeldamatult labased.
(Reijo Roos, tegelane Orkutist)

Diskreetsus on naiste puhul hälve, mida tuleks ravida?

Leidsin täna hommikul netiavarustest sellise arvamusavalduse (see oli anonüümne, seega loodan, et autor ei pahanda):
"Teile on sõnum."
Kas peaksin...? Või pigem mitte?
Ma pole kunagi diskreetsusest lugu pidanud. Kui keegi tahab midagi
saladuses hoida, siis peab ta seda minu eest varjama. Ja kui ta seda
piisavalt hästi ei varja, siis ei tohiks ta minu peale pahandada, kui ma
selle välja uurin. See on alati olnud minu põhimõte.
Hea küll, mul on kalduvus nuhkimisele, ma tunnistan seda. Ja ma ei tea
ühtegi naist, kes seda kalduvust minuga ei jagaks. Ma julgen isegi väita,
et diskreetsus on naiste puhul hälve, mida tuleks ravida.
Kujutlege vaid, et naine jätab lugemata käsitsi maalitud südametega
postkaardi, mis on tema meessõbrale adresseeritud. Haiglane.
Kujutlege vaid, et naine _ei viigi_ end kurssi oma armsama avatult
vedelevas märkmikus kirjapandud kohtumisega. Kahtlane.
kujutlege vaid, et naine leiab mehe kirjutaslaualt ümbriku märkega
"isiklik" ja jätab selle sisuga tutvumata. Või kuuleb mehe telefonist "
Teile on sõnum" ja jätab selle kuulamata. Täiesti ebanaiselik, täiesti
ebareaalne.
Mina isiklikult pean nuhkimist laiduväärseks siis, kui sellest jäljed
jäävad. Ma ei rebiks kunagi ümbrikke lahti, ei loeks kunagi võõraid
e-maile, kui ei oleks olemas funktsiooni "Mark as unread", ja ei otsiks
kunagi tema rahakotist kahtlaseid kviitungeid, kui ei oleks täiesti
kindel, et ta parasjagu väga sügavalt magab.
Ei, ma ei ole umbusklik. Olen uudishimulik ja tahan midagi uut teada
saada. Nuhkimine on tore, kuna sealjuures võib ju midagi avastada, see aga
enam nii tore ei ole.
See on loogika, millest kahtlemata kõik aru ei saa. Enamasti jõutaksee ju
niikuinii järeldusele, et mehel polnudki midagi varjata. _Ja millegipärast
ei rahulda see enamikku naisi._ Selles suhtes oleme lihtsalt kohutavad
dialektilised. Olgem ausad, kes tahab endale truud meest? Kes tahab
sellist, keda võib saata neljaks nädalaks Türki Ronisoni-klubisse ja talle
lahkudes " Lõbutse hästi!" soovida?
Sinu mees on truu? No palju õnne! Võibolla sellepärast, et keegi teine ei
taha teda?

Kõik teevad seda, kõik luuravad ja otsivad. Ainult mõned oskavad seda
suurepäraselt varjata. Selles pole kahtlust. Ja kui te arvate, et teie
elukaaslane on laitmatult aus ja teid kinnisilmi usaldab, kunagi ei vaata
salaja teie telefoni ja ei piilu teie taskusse väites, et tahtis seda
lihstalt pessu panna, ei terita oma kõrvu, kui telefonist kostub mahe
hääl, ei ürita sisse logida teie postkasti, siis on asjal kolm varianti.
Esimene, mis minu arvates ka kõige hullem, on lihtne: te ei huvita põrmugi
enam oma elukaaslast ja tal on teist lihstalt ükskõik. Ta pavetab niigi
iga päev, et teil keegi tekiks, nii saab ta rahus mängida ohvrid, keda on
mahajäetud.
Teine, mis on minu meelest ka kõige põnevam: teie kõrval on suurepärane
näitleja, kes oskab teid kõike uskuma panna, isegi seda, et te ise pole
kunagi nuhkinud.
Ja kolmas, mis on kõige lühem: teie kõrval on kuivik.

...Neljas variant? Ta ei nuhigi, kuna te pole andnud talle selleks
põhjust. Veel!

Algul see vihastas mind, aga tegelikult peaks vist teema üle järele mõtlema. Mida see nuhkimine siis annab? Põnev on kindlasti, aga tulemuseks tavaliselt ju ebamäärased kahtlused, millele kinnituse leidmiseks või ümber lükkamiseks peab veel nuhkima. Lõpuks muutud paranoiliseks hulluks, milliste kohta meeste hulgas legende liigub. Neid elavaid legende olen isegi kohanud - tibid, kes peavad 24/7 oma mehe kõrval passima, 8 korda päevas neile töö juurde helistama, väiksemagi kahtluse korral kõik mehe sõbrad üle kuulama jne. Ise nad kusjuures nimetavad seda tõesti armastuseks ja leiavad, et sinu tunded pole piisavalt tugevad kui sa samuti ei talita. Vaesed mehed seevastu ei tea, mida häbi pärast teha, vannuvad pisarsilmil, et nad tahavad tõepoolest ainult paar pudelit viina juua, aga nüüd tekib neil juba trotsist tunne, et peaks lõbumajja minema. Kõige hullem on see, et lõpuks usuvad ka need jälitatavad mehed, et selline see naise-mehe suhe olema peabki ning kahtlustavad ka kõiki teisi sellises käitumises. Ehk siis siit koorub välja ka põhiline põhjus, miks minu arvates nuhkimine jube on - see on alandav. See alavääristab mind ennast enda silmis justkui ei usuks ma, et keegi üldse minuga koos soovib olla. Asi ei ole mingis usaldamises, asi on just nimelt selles, et see paneb mind iseennast odavana tundma. Mitte kuidagi eriliselt naiselikuna nagu loo autor leiab. Minu eneseväärikus kahaneb läbi selle, et ma tunnen end asuvat sama pulga peal kui need paranoilised kanad, kellest varem juttu oli. Sellised, kelle üle tegelikult kõik naeravad.
Ah et kes tahab endale truud meest? Kuidagi koledasti "viinamarjad on hapud" suhtumine? Ja siis kui keegi teine mu meest ei taha - ma pole ka veel ühtegi "teise naise meest" kohanud, keda ma tahaks. Sitt maitse noh, ilmselt.
Kas tõesti on võõras selline mõtlemine, et kui keegi teine hakkab rohkem huvitama, siis lõpetaks kõige pealt esimesega suhted ära? Võib-olla olen loll, aga olen sellist käitumist ka teistelt eeldanud. Petmine ei ole põnev, see on alandav. Ja mitte ainult petetule. Ah jaa, see kui mees vaatab tänaval kellelegi järele või räägib mõne naissoost inimesega ei ole põhjus nuhkimiseks. Järele jääb variant, et olen tõepoolest jube kuivik. Ma millegipärast aiman, et selle all peab loo autor siiski väheke teist tüüpi inimest silmas.

Abielu annab turvatunde?

Eilses Postimehe abielu-artikli kohta siis minu arvamused. Mina kuulun ilmselt sellesse seltskonda, kes vastaks küsimusele, miks inimesed abielluvad, et nii on kombeks. Ma tõepoolest ei oska ühtegi nö ratsionaalset põhjust välja tuua (jah, ma ei ole väga kursis abielu juriidilise poolega) ning millegipärast tundub mulle "paadunud romantikuna" (hööhööhöö), et seda olekski kuidagi imelik teha. Antud artikli osa "Maailmapraktika" toob aga välja rea põhjusi, miks siis ikka see abielu parem peaks olema. No ma ei tea, igatahes mina arvan hoopis nii:
- "Eluase: kaitsta vaba kooselu partnerit ja lapsi ning nende õigusi eluasemele. Vältida olukordi, kui kooselu lõppemise korral partner, kelle hooldada jäävad lapsed, tõstetakse nende ühisest kodust välja, sest kinnisvara on teise part­neri nimel. Samuti võib tekkida olukord, kus eluase on ühe partneri nimel, ent aas­tate jooksul on eluasemelaenu tasunud teine." Ja te ütlete, et selle ohu vältimiseks on vaja justnimelt abielu? Ilmselt olen ma kohutavalt paranoiline tüüp aga ma ei julgekski "võõral territooriumil" poegima hakata. Minu arvates tuleks sellised küsimused kohe suhte alguses ära lahendada, mitte loota igavesele armastusele. Just see, et ma olen naine ja seoses sellega füüsiliselt nõrgem, võimalikult majanduslikult rumalam ja võimalikult haavatavamas seisukorras (saan näiteks lapsi) pean ma olema hoolikam oma tagala kindlustamisega. Liiga palju on juba vanemas põlvkonnas näiteid, kus ema ei saa ebarahuldavast suhtest lahkuda just seetõttu, et "kuhu ma oma palga ja lastega lähen". Selline tulevik on minu arvates üks koledamaid. Ja sõltumist on siiski turvalisem ise vältida, kui abielutunnistusele lootma jääda.
- "Elatis: anda vähem soodsas olukorras olevale, näiteks lastega kodus olnud ja mittetöötavale partnerile õigused elatisele, kui kooselu lõpeb." Põhimõtteliselt sama asi. Kogu vähemalt nii palju raha, et suudad ilma sissetulekuta mõned kuud vastu pidada. Teine asi muidugi see, et tõesti on ebaõiglane kui üks lapsevanem ühel päeval oma käed lihtsalt "asjast" puhtaks pühib. Millegipärast usun ma, et inimest tundes ei ole see nii tavaline ja teiseks saab minu teada meil elatist välja nõuda ka abielus mitte olles.
- "Vara ja pärandus: kaitsta nõrgemal positsioonil olevat partnerit kooselu lõppe­mise või partneri surma puhul. Vältida olukorda, kus testamendi puudumisel ei ole kooselupartneril mingit õigust pärandusele ning kogu vara läheb automaatselt partneri sugulastele või et lahkumineku korral jääb üks pool varatuks." No vara puhul jälle sama jutt, mis enne ja pärandus on nii nö "kauge" teema, et vaevalt keegi sellega abiellumisel arvestab. Ahjaa..igasugu Anna Nicole Smithid küll.
- "Immigratsioon: hõlbustada kodaniku või seadusliku residendi partneril elamis­loa saamist." OK, selle reegleid ma täpselt ei tea. Ilmselt siis see läheks arvesse, kuigi absoluutselt ebaromantiline põhjus.
- "Lähisuhtevägivald: laiendada paarisuhtevägivalla korral ohvrile seaduslik kaitse ja õigused." Sellest ma ei saa aga üldse aru - kas siis abieluvägivald on keelatud aga kooselus peksa palju tahad? Minu arvates on igasugune vägivald karistatav ega sõltu sellest, kas peksja on su abikaasa või korterinaaber.
- "Meditsiiniline eriolukord: tagada, et inimese äkilise haigestumise või õnnetuse korral käsitletakse kooselupartnerit lähima sugulasena." Ma tõesti ei kujuta seda ette, et libisen tänaval, kaotan meelemärkuse ja siis ei leita muidu kedagi, kes mu identifitseeriks? Või siis on suhted vanemate ja elukaaslase vahel nii halvad, et üks pool salatakse maha? Kui vanemaid ja sõpru ei ole, siis ei hakka keegi otsima ja tekib oht tundmatuna maha maetud saada? Ilmselt ei ole neid olukordi eriti palju, kus ma ise ei suuda öelda, keda ma enda haigevoodi kõrvale seisma tahan. Või et keegi püüab minu lähisugulasena esinedes mu voodi kõrvale seisma tulla.

Pigem on abiellumise puhul teema selles, et laste sündides ei saa Eestis lapsele panna mõlema vanema perekonnanime (huvitav, miks - mitmetes teistes riikides ju küll saab?) ja vabaabielus jääb üks pool justkui perekonnast välja. Mingit kindlustunnet see paber aga küll rohkem ei anna, et nüüd tõesti mina see "happily ever after" väljavalitu olen.

Üldistame ja hirmutame

Ma ei saa, ma pean plärtsuma nüüd! Blog.tr.ee enimloetud postitus on jälle sinna samma auku jutt, mida patravad põhimõtteliselt 95% üldistavatest "eneseabiõpikutest". Ehk siis nagu ajusid omavam osa naistest rangelt soovitab tuleks ennast sellest eemal hoida. OK, konkreetse blogis esitatud teema kohta ei saa ma 100% väita, et see nii ei ole, kuid minu kogemuse kohaselt ei ole ükski asi kehtiv KÕIGI inimeste puhul ja mis kasu saadakse siis KÕIGI inimeste hirmutamisest? Kellele toob kasu see kõigi asjade mustas värvides nägemine - "kõik mehed on sead ja petavad", "kõik naised on litsid" jne? Ma saan aru jah, et jube tore on end nii lohutada kui juhtumisi see üks ja sulle sattunud mees või naine seda olid, aga äkki peaks mõtlema ka nö järeltulevale põlvkonnale? Nagu ei ole ka kena minna punasega üle tee, väike laps kõrval, ei maksaks noortele ja kogenematutele pidevalt kaagutada kui õudne 1 või teine asi on.
Mis mõnu saab keegi sellest, kui kuulutab maailmale, et tema sünnitas 40 tundi, oli nabast kaenlaaukudeni lõhki, verd ja muud lendas laias kaares, 25st lisakilost ta enam lahti ei saanud, ükski mees teda enam ei tahtnud ja üleüldse on ta elu põhimõtteliselt läbi ning ilmselt ka sinu oma kui sa samasuguse Kolgata tee ette peaks võtma. Kui tahate, et iive tõuseks, siis olge vait! Mitte, et ma usuks, et just nii see lähebki, aga nõrgema närvikavaga inimesi võib see tõesti kahtlema panna.
Positiivsust inimesed!
Mõned näited:
- saledaks saamiseks ei pea 24/7 treenima ja kapsajuurikat närima
- targaks ei saa raamatukogus elades ja seltsielust loobudes
- kõik rasedad ei oksenda ega muutu elevandisarnasteks olevusteks, kes pidevalt vigisevad ning hammustavad igaühte, kes sõna "seks" mainidagi julgeb
- kõik lapsevanemad ei sulgu pärast maimukese sündi ekskrementide põnevasse maailma ega lähe üle pudikeelele
- kõik inimesed ei vihka oma tööd
- kõik ilusad inimesed ei ole lollid
- kõik paljulapselised ei ole asotsiaalid
- kõik rikkad ei ole varastamise teel oma vara kokku ajanud jne jne

Nalja kah, stseen ööklubist:
Noormees: "Oo neiu, milline kena figuur - mis trenni siis ka teete?"
Neiu: "Ma ei tee trenni, ma joon ja suitsetan."

Uus ja popp muusika aastast 2008

Avastasin eile, et last.fm on koostanud 2008. aasta TOP 10, mis baseerub portaali kuulajate enimkuulatud muusikal. Kuigi ma ei leidnud otsest statistikat, peaks valim päris suur olema, portaalil on kasutajaid ju igast maailma otsast. Toon siia ära ainult artistide TOP 10-ne:

1. MGMT
2. The Ting Tings
3. Sara Bareilles
4. Fleet Foxes
5. Katy Perry
6. The Last Shadow Puppets
7. Foals
8. Bon Iver
9. Does It Offend You, Yeah?
10. Santogold

Nii - mitut esitajat teie siit varem kuulnud olite? Ütlen ausalt, et mina olin kolme. Ja neilt kolmelt igaühelt põhiliselt ühte ja halba lugu.
Kas on üldse võimalik hõlmata kogu muusikat? Keskendudes ainult uuele, jääb unarusse vana ja hea ning nostalgitsedes jääme ilma uuest ja heast? Ma ei tea, kui palju on Eestis inimesi, kes kõiki neid bände teaksid, kuid kahtlustan, et peale muusikakriitikute on neid tavakuulajate hulgas üsna vähe. Juhtusin nägema mingit lõiku telesaatest, kus reastati üles Eesti selle aasta tuntumad hitid ja ega sealgi tegin ma mitu korda üllatunud näo, et mis lugu see veel on? Ma ei kuula nimelt peaaegu üldse Eesti raadioid, kui ma seda teeks, oleks mul ilmselt hoopis teised lemmikud. Mitte reklaami teha soovides ütlen, et peamise osa minu muusikast moodustab see, mida last.fm mulle soovitab, läbi selle "sinu lemmikutega sarnasuse" süsteemi olen enda jaoks palju uusi (tegelikult sageli iidvanu) bände avastanud. Ainus kanal, mille kaudu uue muusikaga kursis olen, on tv muusikakanalid, kus aga kõlab peamiselt uuem popmuusika, mis aga ei ühildu alati sellega, mis meie raadiotes kõlab või kuhugi "tõsiseltvõetavatesse" tabelitesse jõuab. Mida ma öelda tahan on see, et muusikaeelistused sõltuvad tegelikult suurel määral sellest, millise kanali kaudu me oma muusikat tarbime. Sellepärast ei osalegi ma juba mitu aastat näiteks Aastahiti küsitluses - ma justkui ei saa seal päris aus olla, sest mis kasu on saata sinna lugusid, mis on minu jaoks aasta meeldejäävaimad, kuid mis erinevad keskmise kuulaja arvamusest nii palju, et tabelisse neil niikuinii asja ei ole saades heal juhul kuni 5 häält, seetõttu peaksin sinna lugusid saates silmas pidama saate üldist formaati ja nimetama ainult lugusid, mille poolt hääletamine ka arvesse läheks.

Lõppu ka üks sel aastal avastatud hea bänd:

Appi - hurraaa! Padar läheb vanemahüvitise kallale

Padar plaanis vanemahüvitiste kallale minna ja perekool läks kihama
Probleem iseenest ei olegi nii suur, sest päris ära ei taheta midagi kaotada, asi on alles mahaöeldud arvamuse vormis jne ja ega otseselt sellest kisa ei tõusnudki. Kisa ikka vanal teemal: madala hüvitise saajad sõimavad kõrgepalgalisi, kellele ainsana see muudatus negatiivselt mõjub ainult rahas arvestamises ja nõuavad võrdsust kõigile. Vanemad inimesed pahandavad, et nemad pidid nii ehk naa hakkama saama ja ärgu praegused üldse vigisegu. Kõrgepalgalised oigavad, et neil juba kõik planeeritud ja laenud kaelas ning mis õigusega võrdseks kui tegemist ei ole "emapalgaga" vaid palgahüvitisega, mis loomulikult ongi seotud palga suurusega. Ma ei hakka oma arvamust siia üldse panema, sest sellel teemal ei saagi olla ega tulla mingit konsensust. Igaüks kisab oma mätta otsast, sest oma särk ja rahakott on kõige lähemal. Mõni ju ütleb suisa otse, et ma olen nõus ise vähem saama kui ainult keegi teine rohkem ei saaks. Teine kaitseb, et miks pean mina kinni maksma teiste laiskuse, madala haridustaseme jms. Ehk siis vaesus teeb kadedaks, rikkus ihneks? Eks ma ise kaldu ka ühele poole, aga tundub, et see on paratamatu ja sõltub ainult sellest, millist elukogemust omad. Omasugused peaks omasugustega lävima - rikkad häärberitesse, vaesed getodesse ja nii et kokku ei puutu - kõige vähem konflikte?
Kõige suurem surmade põhjus pidi ju kah kadedus olema - inimene elab muidu normaalselt ära aga hakkab end siis naabriga võrdlema ja vaatab, et tollel ikka suurem auto ja kobedam maja ning töötab/stressab/joob ennast haigeks.
Tegelikult saab ka kavalusega - üks neiu, kes muidu suht keskpärases kohas sekretärina töötas, kuulutas alati igal võimalusel, et "kui palju see vanemahüvitise ülempiir ikka järgmisest aastast on, järsku ma kaotan veel raha muidu!". Iseasi, kas ta oli selle palga kuidagi sahkerdades nii kõrgeks ajanud või siis oli lihtsalt uhke tunne seda kuulutada ja mõelda, kuidas teised hinges kadestavad.

Inimlikkusest

Lõpetasin just Remarque'i "Elusädeme" lugemise. Väga kole raamat, nõrganärvilistele ei soovita. Kole ei tähenda siis siinkohal aga mitte halba. Huvitav on see, et tavaliselt kuulun ma ka ise nõrganärviliste kogukonda ja tean, et igasugused lingid selle hoiatusega ei ole mulle avamiseks (nädal tagasi tegin just selle vea ja üks tõsiselt võigas pilt tiirleb siiani silme ees...), kuid millegipärast kardan ainult visuaalseid jälkusi, lugeda see-eest suudan.
Igatahes, seoses raamatuga kerkib üles inimlikkuse teema ehk siis nagu raamatus - mis muudab ühed inimesed teatud olukorras kiskjaks. Mina olen suhteliselt veendunud, et teatud olukordades muutume kõik kiskjateks, kas just sadistideks, kuid ka see pole välistatud. Millegipärast tembeldas mu kunagine kirjandusõpetaja mu selle seisukoha eest "inimeseks, kes kõnnib tänaval mööda kui kellelegi nuga selga lüüakse". Üllatav arvamus minu meelest kui võtta arvesse, et mina püüdsin vaid öelda, et keegi ei suuda näha teiste ega enda olemuse pimedamatesse soppidesse ja kui kedagi on ikka pool elu alandatud, siis ei ole võimatu, et ta ühel hetkel endast nõrgemate peal oma musti tunge välja elama hakkab. Korralik koolilaps oleks pidanud siiski igasuguse vägivalla joonelt hukka mõistma ega mitte sellele nö "õigustusi" otsima. Ikkagi on minu arvates põnevam mõelda "miks?" kui hoobilt asju must-valgeks tembeldada. Jah, tegu on ebahumaanne ja tegija väärib karistust, aga miks see nii läks?
Võib-olla olen ka haige, aga millegipärast tunnen põlgust nõrkade ja minu ees lömitavate inimeste vastu. Ei teki tunnet, et peaks appi minema ja pead paitama, pigem ütleks midagi vastikut. Paralleel elust - kunagi kiusas üks õpetaja üht tüdrukut minu jaoks põhjendamatult taga (kas saab põhjendatult kiusata?). Tüdrukul oli puudumistõend, kuid õpetaja pani enne seda nägemata talle põhjuseta puudumise kirja. Tüdruk ütles, õpetaja vihkab mind niikuinii, pole mõtet minna talle tõendit näitama. Mina siis läksin ise tema eest õiglust nõutama. Õpetaja ütles mulle, et miks mina ennast selle pärast pingutan, tulgu tüdruk ise ja ma võtan tõendi arvesse. Seisku, krt, enda eest!
See tüdruk oligi selline seina ääres väriseja, teine lugu on nendega, kes moe pärast ennast pisendavad - oh ei, mis nüüd mina ja kui lõpuks kellelgi villand saab siis ohivad ja puhivad, et kuidas küll nii. Mul oli üks selline sõber, kes alati kui ma teda kuhugi kutsusin ajas sõrad vastu, et mis nüüd tema ja kindlasti ta ainult segab ja on nõme jne. Me ei suhtle enam, sest ühel hetkel sai mul mõõt täis ja ma karjusin ta peale, et mis krdi snoobiks ta mind peab, et mul kohe kindlasti ei kõlba temaga suhelda. Ta hakkas ulguma ja mul tekkis vastupandamatu soov talle vastu kõrvu anda.
See on iseenesest kole tunne kui sa hakkad mõtlema, et ei, ma ei lähe sellele äpule oma abi pakkuma, las kannatab ja siis tunned järsku magusat mõnu sellest, et teine kannatab. Ma ei tea, mis piirist ei tundu enam kohatu ja ebamoraalne kedagi tema äbaruse tõttu lüüa. Koolikiusamise teemal ei saagi minu arvates seetõttu lahendust olla - alati on nõrku ja alati on tugevaid. Nõrkust haistetakse juba kaugelt, tugevat ei kiusa kunagi keegi. Ma ei ütle, et kiusatav on ise süüdi - normaalse psüühika ja elukogemusega inimene ei ela end teise peal välja, aga minu arvates ei saa öelda, et see on puhtalt kasvatuse küsimus. Instinktid löövad lastel teatavasti tugevamini välja kui täiskasvanutel. Loomariigis tapetakse nõrk teiste poolt ära.
Kõik need "Kärbeste jumalad", koonduslaagrikogemused ja muu peaksid näitama kui õhuke on see humaansuse kiht inimkonna peal. Piisab üsna vähesest - kellele võim, kellele võimalus ellujäämiseks, et see unustada. Ei tasu mõelda, et maailm on must-valge, ühed jumalast, teised saatanast. Igaühes on mõlemat ja sõltub ümbritsevast, kumb neist võimaluse saab. Ilmselt ei saaks igaühest julma natsidoktorit, kuid olukord määrab, et selleks saab just nö "kõige õigemate" eeldustega inimene.

Peldikuteema

Nii, eile, olles äsja eelmise sissekande lõpetanud, läksin wc-sse ja avastasin, et keegi oli jätnud vee peale tõmbamata. Mul endal on sageli kahtlus, et äkki unustasin selle ära, olen isegi paar korda kontrollimas läinud, kuid siiamaani on see ainult paranoiaks osutunud. Inimene ei pane tegelikult teadlikult selliste rutiinsete tegevuste sooritamist tähele, see ilmselt ongi põhjuseks, miks ma kunagi ei mäleta, kuhu ma juukseklambri, telefoni või muu sellise jublaka koju tulles pistan. Ja kui veel miski segama juhtub, siis ei mäleta hiljem iialgi, mis järjekorras nüüd asju tegema pidi - nt pesen ma ennast teatud kindlas järjekorras ja kui ma vahepeal pean midagi muud tegema, siis võin vabalt näiteks hambad pesemata jätta. Ilmselt juhtus selle õnnetu veetõmbamisega samuti, mis ei välistanud muidugi võimalust süüdlast otsima hakata. Peale minu kasutab antud tualetti veel 5 meest meie korruselt - üks neist (ja me juba teame, kes) jätab pidevalt prilllaua üles, tule põlema jne. Tema oli muidugi esmane kahtlusalune. Ehk siis - kui sul on üks halb harjumus, ole kindel, et ka kõik ülejäänu kallatakse sulle kraesse!
Muidu on meil wc-ga normaalne olukord, mitte nagu ühes teises asutuses, kus lõpuks lausa silt tuli uksele kinnitada, et enda järelt paluks koristada...Seal asutuses kasutasid wc-d ainult naised, va üks mees, kellele patud muidugi kohe omistati. Ega me lõpuks ei saanudki teada, kes pidevalt poti triibuliseks jättis. Igatahes meie kabineti neiud hoiatasid teineteist alati ette kui jälle "triibutaja" käinud oli. Peale teda oli ju päris riskantne vetsu minna, sest väljudes võis keegi sind märgata ja nõnda hoopis sind triibutajaks pidama hakata. Teiste s*** koristamiseni me ju ka ei laskunud! Siis oli veel üks frukt seal, kes alati oma järjekorda oodates vastu ust nõjatus ja sulle väljudes rõõmsalt naeratas. Kuulas kõrv kikkis ukse taga? Ei tahtnud järjekorra kaotamisega riskida tagasi oma kabinetti minnes? Igatahes oli kohutavalt ebamugav. Karistuseks lasid tibid kõlaka lahti, et ukse taga passija on buliimik...
Keeruline teema selle wc-ga. Kunagi keegi lausa arutas, et peab ikka imelik olema kui ametikoha wc-s midagi muud peale pissimise teed, et kas siis kodus ei saa, teine jälle väitis vastu, et miks ometi kodus vett raisata kui töö juures saab tasuta...
Mind hirmutavad peamiselt ainult inimesed, kes ukse lahti unustavad (ma ei tea, miks MINUL just piinlik on, aga on) ning naisterahvad, kes oma hügieenitarbed vedelema jätavad. Viimasega seoses on ka ainuke kord kui ma teiste järelt kasima pidin - meie peamiselt meestest koosnevad kollektiivis oli tollal 2 naist ja see teine oli oma hügieenitarbe (mitte mingi verise asjanduse küll) prügikasti kõige peale asetanud, ma siis kaapisin hunniku paberit sellele peale. Et jumala eest keegi ei mõtleks, et see mina olin! Sellest, et avalikes käimlates palju hullemaid asju näha võib, ma parem ei räägi. Ma tõesti ei saa aru, mis loomad seal käivad. Ja mina ju külastan tavaliselt siiski naiste poolt.

Welcome to My Nightmare

"Noh, kas ostad juba väikseid tekikesi ja sokikesi kokku?"
"Ei, ma loen raamatuid Saksa koonduslaagritest."

Loen jah, kusjuures. Ja jube kõrini on sellest, et maailm peaks nüüd järsku ainult ühe teema ümber keerlema. Teistpidi on kõrini ka neist, kes üldse aru ei taha saada, et ma tõesti ei viitsi 2km jala läbi lörtsi ja sita kõndida ja mingeid akrobaatilisi harjutusi teha. Lugesin mingit päris lõbusat ja natuke (liiga vähe) sarkastilist raamatut selle kohta, kuidas ma peaks nüüd mingisse nö "salajasse naiskonda" kuuluma hakkama. No tere talv! Ma tunnen küll, et mind sinna tirida üritatakse aga tavaliselt peletan ma nad eos juttudega sellest, kuidas ma üle 20ne aastasena pidin umbes neljaaastast onulast hoidma ja nutsin enne seda haledalt ja lubasin ükskõik, mida teha, et mind sellest säästetaks. Õnneks laps magas kõik need 2 jubedat tundi, mil ma teda valvama pidin.
Teine asi, millega teisi hirmutada on see, et mu ema ütles, kuidas temal on küll neist tittedest nii siiber, et ei taha ühtegi näha. Jumal tänatud, et mul normaalne ema on! No ja nüüd on ju selge, miks ma lihtsalt PEAN lapse saama - nii häid geene ei saa raisku lasta! /Õel irve/ Vähemalt tean ma, et siiamaani on minuga kõik korras ja mingit koletut instinkti pole kusagilt välja löönud. Ja mul ei ole raseduspsühhoosi, mille all "tarkade" raamatute järgi kõik kannatama peaks - ma olen kogu aeg selline olnud. No kust võtab mingi EMT, et mulle jubedalt meeldib, kui mu telefon iga kord Villu Reiljani häälega teatab: "0,5 - pole paha" kui mulle mõni e-mail laekub? Ja seda salakavalat teavitust saab maha võtta ainult läbi wap-lehekülje ning kodulehelt selle jama kohta midagi ei leia. Krt, mul oli pool sõimukirja juba valmis! Kahju tõesti, et ma avastasin selle mahavõtmise nii ruttu...Aga see ei ole seotud minu kalli postkastiga nagu üks tüüp siin üritas mulle selgeks teha ka peale seda kui ma olin talle enda arvates 5 korda öelnud, et see nii ei ole. Ja mind üldse ei huvita, et ma lõpuks ühe koleda sõna ütlesin talle, mida ilmselt kuulis ka meie uus töötaja, kellel sel hetkel vist kõrvaklappe peas ei olnud. Ainus miinus on see, et inimesed mõtlevad nüüd automaatselt, et ah - see on tema seisundist tingitud. Brrr, ei ole!!!!
Varsti ei julge enam süüa ka, sest mingid müüdid räägivad, et rasedad õgivad nagu nuumloomad ja kui mind söömas nähakse, siis võidakse ka mind kaastundliku pilguga vaadata või öelda, et "Sina sööd ju meil ju nüüd kahe eest!". Ma tõesti tahaks seda Hesburgeri suitsujuustuburgerit proovida ja mul on ainult loetud päevad jäänud, mil ma maskeerununa seda õgima saan minna! Ma ausõna ostaks ainult ühe ja ilma Maxi-eineta! Kookide või jäätise poole ei julge üldse vaadatagi - siis pandaks ju kohe diagnoos.
Näh, jälle hakkas liiga lõbus ja peab adekvaatse minapildi säilitamiseks lõpetama.

Kust mehed tulevad?

Ükspäev sai arutatud, et mis hetkel ometi sai ühesugulisest ja rõõmsalt poolduvast vihmaussist kahesooline inimene. Milleks see mutatsioon kasulik oli? Ärge hakake kohe rääkima kui igav elu ilma meesteta oleks vaid mõelge ka kui palju jama ära jääks! Nagu ma mitu korda öelnud olen, siis soorollid on minu silmis pigem ühiskondlikult pealesunnitud kohustus mitte miskit loomulikult kujunenut ja sama hästi võiksime kõik võrdsed olla - kupli all pole erinevatel sugudel niivõrd radikaalseid erinevusi. Kas tänapäeval üha enam igapäevaseks muutuv geikultuur ja unisex wc-d ei näita ka, et tegelikult ei ole sooküsimus nii oluline? Mingid muudatused tekivad evolutsioonis ja arenevad edasi siis, kui need kuidagi populatsionnile kasulikuks osutuvad. OK - pidevalt rasedal ürgnaisel oli keeruline endale toitu hankida, aga enne seda? Miks ei arenenud ühesugulisus edasi? Miks nö arenenumad eluvormid omavad endas isas- ja emaspoolt? Minu arvates oleks täitsa ok praeguses mõistes "vastavalt vajadusele sugu vahetada". See imelik y-kromosoom, mis kangesti ühe jalaga x-kromosoomi meenutab (kas ei näita selle "kahtlast" päritolu ka see, et enamus mitte eluvõimelistest loodetest omab just y-kromosoomi?), kust see tuli ja miks teda vaja oli? (Mul ei ole meeste vastu mitte midagi, absoluutselt neutraalselt mõtlen seda, vabalt võiks y ka naist tähistada, kui see nii oleks). Y - kui kole mutant, kes ise oma sugu jätkata ei suuda ja vajab selle jaoks nö "peremeeslooma"? Ma jõuan jah tavaliselt oma arutlustega kohutavate järeldusteni...

***********************

Buduaari foorumist: Rase tibi:"Mis te arvate, kas rasedana peaks käima tööl või istuma kodus?"
Tark tibi nr 1: "Loomulikult istu kodus, milleks sul siis mees on?????"
Tark tibi nr 2: "Raseduse ajal tuleb sind kohelda nagu kuningannat, ära tööle küll mine!!"

Sellepärast ma nüüd polegi ammu kirjutanud, et istun kodus (oma vabast ajast ju blogi ei kirjutaks) ja lasen ennast ümmardada. NOT. Tegelikult on seoses igasuguste ümberkorraldustega kole palju tööd, mitu uut inimest välja õpetada jne. Minule kui autistlike kalduvustega tibile on selline rutiini murdmine üsna piinarikas.

Natural Born Killers

Ei hakka konkreetset teemat üldse lahkama, lihtsalt üks tähelepanek vaatenurga kohta, millest seal artiklis ka peamiselt juttu on - kuidas sõltuvalt vaatenurgast ühte ja sama asja absoluutselt erinevalt näha võib. Mina kui pragmaatiline pessimist loen sealt välja, et äkki oleks siis aeg endale tunnistada, et mingit eetikat ja moraali ei eksisteerigi? Inimene ongi omakasupüüdlik olend, kes iseenda heaolu nimel mitte millegi eest ei kohku. Osad inimesed seda tunnistavad (mis sest, et siis artiklis toodud võltseetika varjus - "naise enesemääramisõigus" jne), teised püüavad aga väevõimuga eetilisust kehtestada (keelame kõik abordid). Ja mismõttes "meie maailm liigub inimeste kui tühjade anumate, materiaalsete ja vaimutute pakendite suunas, kellele inimelu pühadus on tundmatu kategooria." Nagu artiklis välja toodud ajaloolised faktid näitavad, siis oleme me alati sellised olnud. Sama meelt on ju ka kõikvõimalikud tsivilisatsiooni hävimise teoreetikud - kui küsimus on ellujäämises, siis ei huvita inimest mingi moraal - kõik nõrgemad lüüakse maha ja süüakse ära. On see miinus? Loomulikult on sellele kõhe mõelda, aga kui seda instinkti üldse ei oleks, jääks siis inimkond üldse püsima? Lennukis tuleb ju ka kõigepealt endale hapnikumask pähe tõmmata ja seejärel teiste abistamist kaaluda. Mõnel loomaarmastajal on ka nii suur süda, et ta endale koju paarkümmend koeravolaskit võtab, kelle eest ta siis enam hoolitseda ei suuda - on see siis hea? Asi on kindlasti keerukam kui lihtne dilemma kvaliteedi ja kvantiteedi vahel, aga äkki tasuks sellele siiski mõelda?

Piinlik teema

Astume siis ka intiimsete teemade libedale rajale. Üritades siiski delikaatseks jääda - seoses vältimatult lähenevate sündmustega hakkas mul taas kummitama vana teema sellest, mida inimene ise tahab ja mida ühiskond talle peale surub. Kas kõik, mis vanasti oli tabu, oli seda ainult "kurja kommunismi" pärast või oli selles ka kübeke tõtt? Kas mina olen imelik kui tunnen väikest võõristust asjade ees, mida tänapäeval kui täiesti loomulikku asja serveeritakse? Et kui ma sisimas tunnen, et publikut pole vaja, ja kui "publik" ka just uksest sisse ei murra, siis tunnen end ikkagi kuidagi mahajäetuna, et näed kõigil teistel ju on teisiti (mis sest, et kõigil kindlasti pole). Kui teil on paha ja ilmselt ka piinlik (ei, ei saa ju piinlik olla - see kõik on loomulik), kas te siis soovite kedagi nö kätt hoidma? Surute hambad ristis, et ma ei tohi piinlikkust tunda, sest keegi teine ei tunne? Kas kuskilt läheb või peaks minema ka mingi piir? Kas liigne avameelsus/lähedus põhjustab probleeme? Minu isiklik arvamus on, et jah. Ma tõesti ei saa aru paaridest, kus üks peseb hambaid ja teine istub samal ajal poti peal. Kui ma tean inimesest absoluutselt kõike, kas ta siis tõmbab mind enam? Kas selline lähedus, et ma saadan mehe poodi tampoone tooma lähendab mind temaga mingis vajalikus suunas? Lähendab see kindlasti, kuid kas ta ei muutu mulle siis kellekski isa/venna/parima sõbra sarnaseks? Või juhtub see muutumine varem või hiljem niikuinii hoolimata sellest kas ta teab iga detaili sinust?
Need suure läheduse loomulikuks pidajad imestavad sageli, et mis suhe see üldse selline on, kui mees su menstruaaltsüklit ei tea (näide elust). Ehhh...Mul liigituvad sellised inimesed jälle sinna gruppi, kuhu ka iga päev emale helistajad. Muidu pole viga, aga kole kui ise sellise otsa satud. Tema süüdistab sind eemalehoidmises ja sina kardad, et ühel päeval teab kogu tema suguvõsa sinu intiimprobleeme.
Ma ei ole mingi vagatseja aga häirib kui keegi seltskonnas oma intiimelu lahkab - tavaliselt kui selle inimese teine pool sama laua taga on, püüab ta kõige selle juures veel rõõmsat nägu teha. No vähemalt minu meelest "püüab", sest ma ei suuda uskuda, et nii võib mugav olla. Ma tõesti ei taha teada, mida Mart ja Pille voodis teevad! Ilmselt on mul mingi hälve - saunapidusid ma ka ei kannata. Aga ma ei tunne, et ma selle "hälbe" all kannataksin ja abi vajaksin.

"Kuuskend kilo kaaluda on ikka ilgelt nõme"*

Vahepeal on kuulda olnud, et igasugu pahadest asjadest nagu narko, nälgimine või koolitulistamine tuleks vähem rääkida, et neid mitte noorte jaoks ahvatlevaks muuta. Ma ei tahaks sellise konservatiivse seisukohaga küll nõustuda, kuid tuleb tunnistada, et tegelikult olen nendega ühes paadis.
Viimasel ajal ilmunud raamatud ja linastunud filmid - mina kui maalt ja hobusega (või pigem valest põlvkonnast) imestan küll siiralt selle üle, et kas tõesti ongi sellised asjad igapäevad. No võtame "Mina olin siin", "Magnus", "Mõru maik" jne. Viimatinimetatud raamatu just lõpetasin ja hoolimata kraanikaussi ummistavatest vereklompidest tunduvad söömishäired kuidagi "glamuursed". Ilmselt on viga siiski minus ja enamikes noortes ei peaks selline asi ahvatlust tekitama. Eile hakkas mul Säästumarketis väga paha, nii paha, et istusin põrandale maha (mis kena riim...). Külm higi kattis keha ja silme ees sähvisid tähekesed. Sama tunne kui tavaliselt enne oksele hakkamist. Aga mulle meeldib - tunda mingeid äärmuslikke tundeid, mida tavaliselt ei tunne. Avalikus kohas ka artistlik rõõm selle üle, et nad ei saa iialgi teada, mis mul viga ja võivad mind jumal-teab-kelleks pidada. Eile oli ilmselt tegemist söömatusest tingitud reaktsiooniga, sest vererõhk on mul korras ning hemoglobiinitase ainult natuke madal. Tavaliselt selliseid asju ju minuga ei juhtu ja kui juhtub siis olen nii erutatud? Kui iga päev juhtuks, siis ilmselt läheks see nö teravate elamuste otsimise kihk üle? Kevadel oli mul nii kole valus haigus, mille tagajärjel valedest avaustest valesid asju tuli, karjusin valust, aga samas oli jube põnev...Vastik olek peab olema nii terav, et ohustab eksistentsi, siis on huvitav, niisama uimane pohmell on jama - pea peab lõhkuma ning magu streikima. Seetõttu ma toitumishäiretega ilmselt lähedalt sõbraks ei saagi - enne terava halva tundmist tuleb tavalises näljas vireleda. Muidu oleks ju jube glämm hommikusöögiks peotäis tablette neelata?
Millised saledustööstuse ohvrid me ikkagi oleme - ma olen hetkel nii 3 kilo juurde võtnud ja kaugel pole hetk, mil ma saab ületatud maagiline 60 kilo piir. Ei saa öelda, et isegi kõiki objektiivseid põhjuseid silmas pidades see mind ei häiriks.

Nalja kah - "I personally despise grammar mistakes"-rubriigist: neiu, koolitatud politseinikuks, kirjutab oma töökogemusest, et "olin müüa". Enne karjääri riigistruktuuris elatasid ennast prostitutsiooniga? Mul oli kohutav kiusatus see küsimus ära saata...

*Kurjam - "Kaalujälgija"

Õudne kiusatus on panna mingi ninnu-nännu pealkiri

Tere!

Mind pole ammu näha olnud. Mul on uudiseid ka. Mäletate, et ma ütlesin, kuidas see aasta on väga kummaline, täis igasuguseid ootamatuid pöördeid ja juhtumisi? No neid ikka jagub jah.
Ma kardan, et edaspidi ei saa ma seda blogi endistviisi jätkata. Asi selles, et ma ju nii ausalt oma nime all kirjutan siin, aga ma ei tahaks kirjutada inimestest, kes pole selleks mulle luba andnud ning keda oleks lihtne minuga seostada. Ma ei saa kuidagi luba küsida ka ja ega ma ei teagi, kas tahan sellest isikust väga kirjutada. Aga ilmselt ta hakkab mind mõjutama ja kes tahaks ometi lugeda järjekordsest "kruusimaalijast"? Või noh, eks ma salamisi loodan, et äkki mina jään normaalseks, mis omakorda annaks mulle ainukordse võimaluse ülejäänud "kruusimaalijaid" aasida, ilma et nad mulle "kui sa ise ka, küll sa siis näed" öelda saaks. Ses mõttes oleks ehk tore parooli all jätkata. Ma ei tea ise ka. Äkki keegi annab nõu?

Muidu on kõik ok, sõidan mootorrattaga ja teen muid "normaalseid" asju.

Suviseid märkmeid

Kuna suvel on kiire, siis lihtsalt noppeid toimunust.
Lellel sai käidud. Tänapäeva noorus on ikka rämedalt hukas. 18-aastased tüdrukud joovad hommikul kell 9 viina, keeravad endale plotskit ja arutavad rahumeeli, kes seekord politseisse viidi ja kui palju võrreldes eelmise aastaga trahvi saadi. Ja meie veel arvasime, et meie oleme hukas...Ei, uus ja tugevam põlvkond kasvab peale. Mulle muidugi dekadents meeldib ja ausalt öeldes ei ole ma armsamaid lapsi ammu näinud kui need seal olid :) Ja see, et nad öösel mulle paar korda pähe astusid (otseses mõttes siis) ei ole ka märkimisväärne.
Ja see liiga suur empaatiavõime alkoholi tarbivate inimeste seltskonnas, millest Carry kirjutab kehtib minu puhul ka. Muuseas, ma suutsin isegi solidaarsusest oksendada...Nippe ka - alkoholi saab üritustele sisse smugeldada jala ümber teibituna. Jube valus on need meetrid kõndida aga kui asi seda väärt, siis tuleb kannatada. Ja 2 ühes kasu ka ei saa - paberteip ei eemalda jalakarvu eriti efektiivselt.

Eile sai mulle osaks üks elu meeldivamaid teenindusi kui Suudlevate Tudengite baarman meile sõbrannaga baari kulul joogid tahtis tuua, kuna me olime väidetavalt seal kõige kauem aega veetnud külastajad. No mida teha, kui vihm üle minna ei taha! Me olime liigselt viisakad ega võtnud pakkumist vastu.
Meeldiva õhtu suutis rikkuda mingi debiilik musta Lexusega, kes meile (või noh, kuna sõbranna seda ei näinud, siis ilmselt mulle) autoaknast ilma igasuguse põhjuseta keskmist sõrme näitas. Ma ei peaks südamesse võtma, aga tõesti selline nõmedus häirib. Oleks pidanud auto numbri üles kirjutama. Otsides asjast positiivset (iroonilises toonis) siis "fuck you" tähendab ju, et vägistan su ära. Äkki mõne meelest on see kompliment? Et igaühte kah vägistada ei tahaks?

Suvilas pole muud teha kui juua

"Ma lähen siis Jaanipäevaks suvilasse."
"Kuhugi sa ei lähe, eelmine kord oli kõik ära lagastatud!"
"Mis mõttes? Mina ei teinud midagi, koristasin kõik enda järelt ära."

*********************************************************************************

"Kuule, mis ta mõtles sellega, et suvila oli ära lagastatud?"
"No, et keegi oli ta voodi ära reostanud."
"Reostanud? Keegi s***us voodisse vä???"
"No enam-vähem selline plekk oli jah!"
"???!!!!"

*********************************************************************************

Pistan mina käe oma suvilas oma voodi alla ja mis mulle kätte satub - tühi kondoomipakk! Kohe on kõik selge, millele vihjati ja mis teema tegelikult oli. Ja no ausõna, mina ei tea sellest mitte midagi! Rõve rõve. Inimestel võiks ikka mõistust olla enda tagant ära koristada kui nad teiste omandit ekspluateerivad. Nagu kolme karu muinasjutus, aga seal vist pesi tibi pärast linad ikka ära...

Veel Jaaninalju:
"Ma tahtsin sulle ainult sellepärast helistada, et öelda, et sa ei jooks."
"???"
"Sul ju tõmmati tarkusehammas välja ja see võib mädanema minna kui sa jood."
"Sellepärast helistasidki? Olen ma mingi tuntud alkohoolik vä?"
"Ei, no ma mõtlesin, et homme on Jaanipäev ja kui te seal..."
Hääl taustalt: "No puhast viina võib ju ikka juua!"

Ahjaa, mul tõmmati tarkusehammast niimoodi välja, et mu käsivars ja teksad olid vereplekke täis, nägu paistes nagu morsal ja 3,5 päeva elasin valuvaigistite peal :)

Kohustuslik ülesanne

Mul ka kole kiire, aga üritan siiski täita Marjaka antud ülesannet:

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?

Pikkade arutluste ja arvutuste tulemusena tuleb välja, et see oli siis suvi 10nda ja 11nda klassi vahel ehk siis viimane aeg, mil ma ei tundnud peaaegu ühtegi inimest, kes mulle "halba mõju" oleks avaldanud. Imelik, aga ma arvasin, et see oli enne 10ndat klassi. Igatahes oli see üks äärmiselt murranguline aasta. Muuseas, mingi numeroloogia vms ütleb, et mul olevatki murrangulised aastad iga 10 aasta tagant. Peab täitsa paika siis.

2. Viis asja "Vaja teha" nimekirjast?

Üldiselt mul sellist nimekirja ei eksisteeri...Ma ei suudaks seda välja kannatada kui miski suruks kolbas, et VAJA teha..või siis on kõik, mis vaja olemas?
No päikest oleks vaja saada, mere äärde oleks tagasi vaja, depillatsioonis oleks vaja ära käia (aga ma panin juba aja kinni :p), sõbranna(de)ga oleks vaja pudel veini ära juua, ilma kahtlusteta õnnelik võiks kah osata olla.

3. Lemmiksnäkid?

"Give me ALL the food!!!" Oliivid, sinihallitusjuust, valgehallitusjuust, oh, kõik juustud, pärlsibulad, pistaatsiad, muud pähklid, vinnutatud liha, küüslauguleivad. No üldiselt kõik, mis on rasvane, soolane jne. Ei sellerivartele.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

"Ära Argentiinasse kohe peale viit." Ei hakkaks laenu tagasi maksma ega midagi soetama. Sõltub ka, kas see miljon oleks ühekordne pakkumine või ma oleks "jätkusuutlik" miljonär? Kui ma palmi alla Cuba Libret libistama põrutaks, siis ilmselt see esimene variant...

5. Kohad, kus oled elanud?

Kahes kohas Tartus ja Tallinnas Pelgulinnas.

Kuna enamik blogirahvast on sellele juba vastanud, siis las vastavad need, kes ise tahavad.

Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud?

Lugesin aprillikuu Lilitist artiklit "Feministide eraelu" (ausõna, täiesti loetav ajakiri, netist teda veel ei leidnud, seega linki ei saa anda). Seal on kirjas ühe rahvusvahelise naisliikumise eestvedaja, Gloria Steinemi seesugused karmid sõnad: "Kui mehed võiksid rasestuda, oleks abordid pühitsetud." OK, see on šokeeriv, aga kui mõtlema hakata - äkki ongi nii? Ma olen kohanud päris mitut meest, kes väidavad, et nad ei tahaks naised olla peamiselt seetõttu, et naised PEAVAD sünnitama (jah, ma olen tõesti selliseid teemasid meestega lahanud). Ja minu imestuseks kohtab ikka veel rohkem abordivastaseid mehi kui naisi. Ma olen täiesti nõus, et lapse sünd on mõlemapoolne asi ja meest sellest välja jätta oleks ebaõiglane, kuid mismoodi saab mingi võõras mees väita terve vastassoo kohta, et nad ei tohiks aborti teha ja see on igal juhul kuritegu? Pealegi, olgem ausad, lapse esimestel eluaastatel on ta siiski rohkem emaga seotud kui isaga ning ema on see, kes last 9 kuud enda sees kandma peab ja kõik sellega seonduvad muutused üle peab elama. Loomulikult on osa mehi sellest ka aru saanud ja arvab, et kogu vastutus ongi naisel, sh raseduse ära hoidmine - nemad lihtsalt ei taha lapsi, kuid kuidas selle eest hoolitseda, et neid ei tuleks, nemad oma pead ei vaeva.
Kunagi vaatasin ise ka viltu neile, kes olid aborti teinud lihtsalt põhjusel, et a la "pill läks meelest ära" ja kes siis kahe kuu pärast jälle sama portsu otsas olid. Ma ei tea, kas ma olen nüüd vanemaks ja targemaks või siis hoopis rumalamaks saanud, aga nüüd usun ma pigem, et igaüks peaks tegema seda, mis talle antud hetkel õige tundub. Kui naine tõesti seda last ei taha, siis peaks tal olema võimalus lapsest loobuda - ka sel juhul kui tal on kõik olemas, et laps üles kasvatada. Kõik need abordivastaste koledad pildid veristest loodetest ja loosungid, et loode on inimene, ei mõju, sest need seavad veel sündimata inimese õigused suuremaks sellest, kes juba elab. Operatsioonil, kus tuleb valida, kas päästetakse ema või loode, valitakse alati ema, sest temal on elu olemas - on olemas suhted, ta on kellelegi oluline, teda on millekski vaja jne. Loode ei saaks üksinda hakkama.
Põhimure on vist selles, et nii meeste kui naiste hulgas on inimesi, kes lihtsalt ei soovi lapsi, kuid õnnetuseks satuvad paljud neist kokku sellistega, kes soovivad. Ma ei tea, kui palju on neid, kes tõesti mingi hinna eest lapsi ei taha ja kui palju on selliseid, kes ütlevad, et ei taha, kuid kui laps olemas oleks, siis nad lepiks olukorraga või siis veel hullem, laste mittesoovimise avalik kuulutamine on lihtsalt poos või kompleks. Teistpidi leidub ka nende õnnetute hulgas, kes ise lapsi tahavad, aga kelle partner ei taha, palju neid, kes loodavad, et see laste mittetahtmine on poos või mööduv tuju. Aga kui ei ole ja nö salaja siginenud laps (meest ei huvitanud, kas midagi võeti ette ja naine lootis, et ehk siis ei ole see lastevastasus nii suur) mehele kohe üldse rõõmu ei tee? Vastupidisel paaril, kus mees lapsi tahab ja naine ei taha, on veidi lihtsam (kui tunded mängus, siis lihtne see just pole, aga) - kui naine ei muutu, siis otsitakse uus. Huvitav, milline oleks olukord siis, kui mõlemad sood saaks sünnitada?

Sex and The City

Sai ka käidud ja kultusfilm ära vaadatud. Pole juba ammu nii palju rahvast kinos näinud, eriti veel sellist kanakarja :) Üksikud häbelikud mehed olid ka muidugi ära eksinud või õigemini kaasa tiritud.
Tulime kinost välja ja sõbranna ütles, et polegi ammu näinud sellist filmi, kus lihtsalt naerda saab. Ütlejaks oli siis see sõbranna, kes end depressiivseks peab...Nojah, ma olin vist kinos ainuke, kes nutta löristas. No õigemini küll ei löristanud vaid näpistas ennast Rosa Garcia moel käsivarrest ja neelatas kahtlaselt tihti. Äratundmiskurbust põhjustas ilmselt see, et kõik oli nii reaalne, olgugi et mingid meessoost kommenteerijad imestasid, kuidas küll naised saavad nii lihtsameelsed olla. Saavad, ja ongi. Ja mida need mehed paremad on? Ma oskaks küll nimetada tüüpe, kes käituks täpselt nagu Big ja õnnetuseks just nende hulgast, kellega midagi loodaks. Tegin seda testi ka sealt filmilingi alt ja loomulikult saingi tulemuseks, et "my match" on Big. Mitte, et ma seda kohe aimanud ei oleks. Ma ei teagi, kas see on mingi kindel mehetüüp selline, kellega kõik tundub ideaalne ja siis järsku läheb kõik paugupealt peesse või on tegemist sugudevahelise arusaamatusega ehk siis naispool oleks pidanud ammu aru saama, et asi peesse kisub? Noh, õigupoolest ju naispool saabki aru, aga ta keeldub seda endale tunnistamast (nagu filmiski).
Kas pole õudne kujutada ette, kuidas istud ise vana-aasta õhtul üksi kodus ja luristad kiirnuudleid ning isegi helistada pole enam kellelegi? Mingitel hetkedel ei ole seda eriti raske ette kujutada...
Filmis läks ju lõpuks kõik hästi ja nö õpetlik lõppsõna kulus ka mulle ära - elada võib nii nagu sa ISE tahad, elama ei pea nii nagu sulle tundub, et peaks elama. Minu mure on ainult see, et kuidas kindel olla, mismoodi ma siis ISE elada tahan...ja kui võimalik on siiski õnnelik olemine elades elu, mis ei lähe päris kokku ühiskonna/perekonna/sõprade ootustega. Nojah, aga mida mina ka tean - 20 smth naine, kui 50 on uus 25. Oh, oleks ma juba vanem ja targem, eks :)
Samal teemal kirjutas ka ajakiri Lilit, mis üle ootuste loetavaks osutus. Et siis mille järgi me mingis vanuses endale mehi valime ja millised mehed selle tulemusna saame. Ma natuke refereerin, kuna netis Lilitil kodukat pole ja number, mida lugesin on ka juba 2 kuud vana:
20ndad - valime esimese enam-vähem sümpaatse mehe, kes meie vastu huvi ilmutab. Ei armuta mingite eriliste väärtuste tõttu vaid lihtsalt sellesse, kelle silmades enda peegelpilti nähakse. Ja selle "elu armastuse" nimel ollakse nõus ükskõik, mida tegema, isegi kui kõik ülejäänud ütlevad, et mees on nõme, loll, vaene jne. Kohutav, aga oi kui tõsi...
30ndad - bioloogiline kell tiksub, romantilised tunded tagaplaanil, kaine arvestus - klassikaline isane (reaalsed väärtused ja kindel majanduslik seljatagune). Jube fakt, mis meid tegelikult ju hirmutama ei peaks aga alateadlikult millegipärast solvab - 65% meestest, kes naist esimesel kooseluaastal ära ei võta, ei tee seda kunagi.
40ndad - et saada klaasikest piima, ei pea tingimata kodus lehma pidama. Sul on kõik olemas ja sa oskad ennast väärtustada, kellegi teise nimel sa ennast enam ei ohverda. Mehi oskad juba ka valida ja pole vaja otsida sellist, kes sind ülal peaks pidama.
Oh, oleks juba sealmaal...Ainuke asi see, et kuidas neisse õnnelikesse 40ndatesse jõuda kui enne seda selline jama läbi elatud ja eeldatavasti ka kaasa tassitud - mida sa 40ndates enam rõõmustad kui kodus 20ndatest kaasa saadud süüdimatu tossike või 30ndates hoovi tõmmatud rikas aga tüütu mees? Hoiduda enna 40ndaid igasugustest suhetest? Kahtlane.
Filmist veel, minu lemmikmees oli sealt kindlasti Smith. Ja mitte ainult SELLE pärast! :P Ja kui te jumaldate sushit ja Starbucksi jääkohvi (mida ma loomulikult vaid ühe korra elus saanud olen...) siis on teil filmi valus vaadata :)
Ja seal oli veel minu roll ka sees - see tsikk, kes Carriele ennast assistendiks pakub: "No, I don't lift boxes, no, definitely not"; "Oh my God - this is not fatfree!!!" Oi, ma oleks tahtnud seda mängida, absoluutselt geniaalne roll mu meelest :P

Õnnelik

Minu ideaalsed plaadid:
1) Courtney Love - America's Sweetheart
2) Hole - Celebrity Skin
3-4) Hole - Live Through This
3-4) Marilyn Manson - Golden Age of Grotesque
5) Betty Blowtorch - Are You Man Enough?

Ehk siis plaadid, millel on kõik lood ideaalsed. Häid plaate on veel ja isegi selliseid, mida ma tahaks siin üles lugeda, aga pean ikka mingeid mööndusi tegema (n. Hole´i "Pretty On The Inside", mida enamik nende kõige paremaks albumiks peab, kuna see tehti enne nende populaarseks saamist, aga mulle meeldib siiski produtseeritud ja vähem underground variant veidi rohkem, kuigi ka Pretty.. on ikkagi super plaat; Iron Maiden, kellel on lihtsalt nii palju albumeid, millest juba parimate valimine oleks raske, igal plaadil on super lugusid (no vähemalt neil, kus Dickinson vokaaliks) aga ka vähe nõrgemaid; Bitch Alerdilt saaks "...rriot"ist ja "I Can Feel Your Bones"ist ideaalse albumi kokku panna; Rob Zombie "Educated Horses" peal võib ka ikkagi eristada super- ja lihtsalt häid lugusid; Shampoo "We Are Shampood" kuulates on mõne loo ajal veidi igav hakanud...).
Igatahes teema siis selles, et nüüd on mul top viiest juba 3 olemas. Jah, mul on lisaks Iron Maideni, Metallica ja Nirvana diskograafiale nüüd ka Hole'i ja Bitch Alerdi kõik albumid olemas. R.E.M. ja Placebo olid ka kunagi aga kuna ma neilt kõike ei kuula, siis tegin arvutis ruumi. Kahjuks jah, on mul ainult Iron Maideni puhul tegemist käega katsutavate originaalplaatidega (ok, remastered variandid siiski vanematest albumitest). Aga Hole ja Bitch Alert on raskesti kättesaadavad isegi mujal maailmas, Eestist rääkimata. Kuidas ma sain? Orkuti brasiillaste kaudu...Naisbrasiillaste kaudu ikka. God Bless Brazil! Jah, sellepärast mul oligi msn-is "Happiest Day Of My...". Paar pisarat tilkus vist isegi...Boonuseks sain ma paar lugu "America's Sweetheart"i pealt (3 olemas, 9 to go...) ja mõned demod uue veel ilmumata "Nobody's Daughter"i pealt.

Courtney on ka Youtube's üleval live's uue plaadi lugudega:



Enamus kommentaare on muidugi Courtney välimuse kohta, mis tõepoolest üsna ehmatav on...Aga ta on ikkagi...nagu üks neiu last.fm'is ütles: "Courtney is God. Or, if there was a god, it'd be her." Sama neiu ütleb veel seda ka: "Courtney is a bitch, but she's my bitch, and the most amazing one ever to walk this planet!" :) Nuuuks, nii armas!

Nalja kah Youtube'st:
Kommentaar 1: "You're just jealous because she can have anyone she wants. You didn't even spell 'whore' right either. And that's such a simple word to spell any 3rd grader can do it. "
Vastulause esimesele: "im not from england or america so i dont care if i spell it right, its not like i learn in school to spell whore, whos stupid now? "

Huumorinurk ehk olen seest tark ja tugev

Nii - lugege nüüd kõik, kes mind ilusaks või naiselikuks on julgenud pidada:
- Oled mehelik naine! Sinu käitumine ja olemine on mehelikud. Võiksid enda eest rohkem hoolitseda ning rõhku panna ka välisele. Kindlasti oled seest tark ja tugev, ent veidi peaks rõhku panema ka sellele, mis välja paistab. Õpi selgeks mõned naiselikud nipid, see kuidas meestega rääkida või see kuidas meeste seltskonnas daamina paista.

Ja mida ma vastasin siis?

Kas kannad tihemini pükse või seelikut?
a) Kannan tihemini seelikut
b) Kannan tihemini pükse
c) Kannan alati pükse
Kuna meie kliimas ei ole võimalik eriti sageli seelikuga käia, siis statistiliselt ikkagi b.

Kuidas sa istud?
a) Jalg üle põlve või põlved koos
b) Jalad harkis või rätsepistes
c) Kuidas juhtub, ma ei jälgi oma istumist
No selle vastasin vast "õigesti" ehk siis a.

Millist jooki eelistad:
a) Siidrit või veini
b) Õlut
c) Mul kama kaks, peamine et promill sees
No kui pole lemmikjooki, siis on ju variant c!

Räägid tavaliselt:
a) Vaikse häälega
b) Kõva häälega
c) Ma ei tea, ma ei kontrolli oma häält
No ma ei tea, ema ütleb, et ma karjun...b

Millist omadust pead enda puhul oluliseks?
a) Õrnust ja nutikust
b) Jõudu ja teotahet
c) Oma karmikäelisust
Mis variandid need sellised on? Õrnust ja jõudu ei ole, seega c :P

Kas sa meigid ennast?
a) Jah, mõõdukalt
b) Jah, päris ohtralt
c) Ei meigi, olen just selline nagu loodus mu lõi ja olen sellega rahul
Ma arvan, et lähen vist b alla. Loomulik ilu - lühianekdoot.

Milline on sinu füüsiline vorm?
a) Piisav, et tervis korras oleks ja keha vormis püsiks
b) Olen suhteliselt vormist väljas
c) Võiksin härja murda
Tagantjärele mõeldes vastasin selle vist valesti, sest võrdlesin selle härja murdmisega...sellele vastandiks oleks ju vist vormist väljas ja b? Füüsiline vorm paneb mind millegipärast kohe spordile mõtlema ja selles mõttes olen jah vormist väljas, aga kui niisama peale vaadata, siis ei saa eriti aru õnneks...

Kas sa süüa oskad teha?
a) Oskan loomulikult
b) Oskan pizza ahju panna ja pelmeenid keema
c) Ütlen ausalt- ei oska
b, sest mingi kokkaja ma küll ei ole, aga kui vaja siis teen koogi valmis.

Test muidugi Buduaarist, kust siis veel.

P.S. Huvitav, kuidas õppida seda, kuidas meestega rääkida?

Ikka ei taha konkureerida!

Olen sel teemal kunagi juba kirjutanud aga seoses Ramloffi postituses kõlanud mõttega ühiskonna rate'stumisest tahaks veel kraaksuda.
Tõepoolest, miks peab igale poole tekitama võimalusi midagi hinnata (fotosid, blogisid, kommentaare jne)? Miks peab tekitama mingeid pingeridasid (kes on popim)? No mul on ka lehekülje statistika olemas, aga mind ei huvita selle juures kui palju, vaid miks. Niisama lõbus vaadata. Varsti tuleb tikutulega otsida kohti, kus sind keegi hindama ei tuleks. Orkutisse saab veel pilte panna, ilma et neid hinnata saaks. Kommenteerimisvõimalus sinna nüüd loodi, loodetavasti ei järgne varsti ka hindamine.
Ma ei salli sporti, ma ei salli konkurentsi. Konkurssidel olen ma osalenud küll, aga enamasti ainult siis kui sealt midagi muud lisaks võidule ka välja kooruda võib - n mingi valdkonna ekspertide hinnang. Aga igasugused ilma žüriita valimised, no ei. Põhjustest olen juba kirjutanud varem.
Enamik konkursse toob välja vaid inimeste halvema poole (iga hinnaga esimeseks), kuigi algselt oli konkursside mõte pigem üldise kvaliteedi parandamine. Mass ja kvaliteet on aga pigem vastandid ja seega kaob igasuguste suurte konkursside puhul kvaliteedi olulisus üsna kiiresti ning asendub kavaluse, populaarsuse, äraostmise ja muu labasega.
Kui võtta laiemalt, siis näiteks igasuguste müügiboonustega tasustatud ametikohtadel töötamine oleks mulle vist samamoodi vastunäidustatud.
Ja see spordivõistluste diviis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt - mõtlesin ka kunagi Elioni rattamaratoni matkasõidule minna. Hea, et mind hoiatati, et matkaga pole seal küll midagi ühist. Ikka kaigas kodarasse ja kaks kohta ettepoole.

Palju rahvast, vähe inimesi

Hirmus raske on inimestele "ei" öelda, eriti kui on õpetatud, et tuleb viisakas olla.
Mõttetu mees: "Sa oled jah mingi sleepaholic, tookord peol tundus ka, et sa jääd kohe magama."
Minu mõte: "Krt, selle nõmeda peo kohta pidasin ma isegi hästi vastu ja mis mõttes nägin välja nagu jään magama???"
Minu sõnad: " No sorry, see pidu oli üsna igav ka ju..."
Mõttetu mees: "Nonii - mina olin seal, järelikult oli igav. Olen igav inimene jah? Nuuuuuuks :´("
Minu mõte: "No mida? Mainisin ma sind poole sõnagagi? Kuigi ega sa tõesti just karbi kirkaim kriit ei ole. Mis ma nüüd siis ütlema pean, et ega sa minu maitse ei ole jah? Liiga julm? Think, baby, think - midagi neutraalset."
Minu sõnad: "Ei, lihtsalt see muusika seal ei olnud väga minu maitse...Ma kuulan rohkem rocki ja sellist muusikat."
Mõttetu mees: "Oi, mina ka! Bon Jovi thumbs up!"
Minu mõte: "Bon Jovi! Bon Jovi??? Beavis ja Butthead tuleb meelde: "I liked Bon Jovi when they were cool!"; "They were never cool, asswipe!"; "Oh yeah, right!". Mida sa poed, mees!"
Minu sõnad: "OK :)"

Kuidas öelda inimesele, et ma tõesti suhtlen sinuga ainult viisakusest? Mul ei ole sinuga tegelikult mitte millestki rääkida, eriti olukorras, kus sa igast lausest mingit flirti välja üritad pigistada. Kuidas seda öelda, ilma teist solvamata? Siiamaani olen ainukese võimalusena MSN-i blokeerimist kasutanud...sest mul on komme kähvama hakata. Kähvata on mitu korda lihtsam kui kenasti seletada, et "you and me - not in a million years." Mittekähvamise käigus on kole lihtne võltslootusi toita. Tegelikult ei teinud tema ju midagi valesti - tema on lihtsalt tema ise ja mulle see juhtumisi ei sobi. Kui ma kähvan, siis olen mina vastik ja rikun mõttetult (mõttetud) suhted. Mina jätan endast halva mulje. Võib-olla ei oleks seda vaja. Võib-olla "in a million years" on mul teda mingis situatsioonis vaja? Rusikareegel - ära lisa juhututtavaid MSNi või väldi üldse pinnapealset viisakusest suhtlemist. Huvitav, et just need pealiskaudsed "sõbrad" tahavad alati järgmisel nädalal minuga abielluda...
Nagu X. ükskord põhjapanevalt leidis - mul olevat krdi raske endale meest leida, sest mul on sügavust vaja. Sügavuse mõõtmiseks on vaja aastatepikkust tutvust ja sügavusest ujuvad tavaliselt deemonid välja...(Ma ütlesin selle vähe luulelisemalt välja kui originaal, seepärast asendasin õige nimetähe X-ga, et originaal ei solvuks. Loomulikult ma usun, et õiges olukorras oleks ka tema nii öelda suutnud.../sarkastiline irve ;)/)

Everybody hates us, that's ok - who needs friends anyway!*

Sai MSN-is ära blokitud üks tüüp, kes liiga palju nõu andis ja kommenteeris. Mulle tundus, et ta ei teinud seda päris omakasupüüdmatult. Üks sõber ütles kord, et sõbrad ei ole selleks, et sind kritiseerida vaid selleks, et sinuga tingimusteta nõustuda. Ma ise olen ka pigem selle poolt. Sa võid anda mulle nõu, kui ma seda küsin, kuid ära tule kommenteerima stiilis: "Miks sa ei tee nii või naa, sulle üldse ei sobi see või too." Kui mina ei ütle esimesena, et keegi on tõepoolest viimane ahv, siis ei tasu uskuda, et kuigi too võib nõnda käituda, ma teda ahviks nimetaksin. Pigem mõtlen, et mis sina ka tead ja et sa ei mõista mind üldse ning järgmine kord kaalun, kas üldse midagi räägin. Ma ei tea, võib-olla mõni minu sõpradest vajab konkreetset suunamist, aga ma ise ei suuda seda samuti anda. Isegi karmimatel juhtudel kui sõbranna mees teda peksab - mina ei saa olla see ütleja, et jäta ta ometi maha. See on tema elu, mina ei tea kõiki detaile ja tundeid tegude taga. Olen ise kunagi lasknud sõbrannal enda suhete üle otsustada - a la "ma ei julge ega oska talle ise seda öelda". Siiamaani on sellest paha tunne, kuigi oleksin lõpuks ise sama lahenduseni jõudnud. Aga siis oleksin seda ise teinud.
Pool-irooniliselt pool-tõsiselt öeldes - ma ei taha sõpra, kes on minust targem, ilusam ja elukogenum. Endasugust lolli tahan. Et oleks naljakas ja et saaks vajadusel koos enesetappu planeerida (romantiline nali). Lõppude lõpuks ei saa sind keegi peale su enda aidata. Jah, emal on alati õigus, kuid see selgub alles peale kõigi vigade tegemist ja valede valikute järele proovimist. Ah, et miks sõber ilusam ei või olla? Rumal küsimus juba iseenesest...

* Shampoo laulis nii - kuigi, mis neil viga, neid oli ju 2

Pidu kloostris*

Homme saab siis kuu aega viimasest päevast, mil ma (normaalne? õnnelik? midagi sinnapoole...) olin. Jess!
Tegelikult pole see enam teema, millest jahuda, liiga igapäevane.
Reedel käisin üle pika aja põrgu eeskojas peol. Ei ole midagi uut siin päikese all (põrgukatla ümber). Vana tõde - näita mulle kõige sügavamas joobeastmes ja hullumeelsemalt käituvat tüüpi ja ma saan temaga kindlasti õhtu jooksul tuttavaks. Vana tõde 2 - peale tutvumist ütlen ma tema kohta "tegelikult on ta täitsa normaalne inimene". Vana tõde 3 - keegi ei usu mind millegipärast.
Seekordsesse hullude arsenali kuulub tüüp, kellel olid ID-kaardi fotol mõlemad silmad rullis. Ah et miks? No ta kakles oma isaga aga ta õnneks võitis, kuna lõi isa ahjuroobiga. Ja tänu sellele meheteole on tal nüüd kolmeks kuuks korter. Mul on ta aadress kui keegi peaks huvitatud olema... :P
Now lets meet bachelor nr 2! Oli üks selline "kas ma võin teid lapsendada"-eas noormees, kes rääkis imelikku keelt, millest me sõbrannaga kumbki aru ei saanud. See on see reidipõlvkond oma slängiga. Meie vestlus piirdus sellega, et ta küsis iga sõna püüdlikult välja hääldades: "Why do they make pictures with this motorcycle?" (iga sõna vahel vähemalt 3 sekundit pausi) ja mina vastasin sama tempokalt: "I don't know". Ehk me oleks sobinud? Grammatiliselt oli ju kõik korrektne :P
Bachelor nr 3 oli päris tõsiselt enam-vähem kombes, kuigi esimest korda kohtasin teda koos Bachelor nr 1ga, mis iseenesest suuri kahtlusi tekitab. Vabandas isegi joobeastme pärast. Armas, eks. Ja tal oli see Antonio Banderase laul peas. Kuigi meesterahvas, kes armastab latiinomuusikat (nagu ta ise väitis) on siiski kahtlane.
Kuna mina pelgan tantsivaid mehi ja nemad ilmselgelt mind ka, siis ei jäänud mul muud üle kui baarileti taha maanduda. Kui juba, siis juba ja otsustasin kalleid kokteile jooma hakata. See oli viga. Raha läks nagu putru aga kasu ei mingit! Sõbranna alkovaba Mojito oli muuseas isegi parema maitsega kui minu originaal. Hiljem lasin enda omale kah vetsus kraanist vett peale ja mekkis tõesti paremini. Raspberry Kiss oli maitselt hea, aga kah limonaadide klassi jook. Lõpuks pätsasin mingilt tibilt Galliano shoti ära, see maitses kõigist etemini, eriti vahukoor. Pätsamise koha pealt siis seda, et 1 rikas poiss ostis tibile selle, aga tibi ei tahtnud ja pani selle otse minu nina ette letile ning kõndis minema. Ausõna. Oot-oot - järelikult tegi isegi mulle mingi mees välja ju...kuigi ta ise seda ei teadnud.
Peale seda kui Bachelor nr 1 oli lubanud mu koju saata (ma küsisin loomulikult enne, kas tal ahjuroop ikka on kaasas) ja sõbranna leidis, et mind tuleb vist päästa (ta pärast tagasihoidlikult küsis, et onju sa ei tahtnud ikka temaga koos olla...) läksime koju. Kell oli 4, väljas valge, mina kaine, und ei olnud, jalad valutasid kohutavalt.
Ei ole maailm ilus, ei ole :P

P.S. Ükspäev juhtus peaaegu ime - üks eesti mõistes rikas ärimees pööras mulle tähelepanu. Kahjuks on see ärimees juba pikemat aega kohtu all ja midagi head sealt enam loota ei ole.
Aga peaaegu sai kummutatud väide, et ükski kõndiv rahakott minu poole ei vaata. Nüüd ei teagi, kas see läks arvesse või mitte...

* Push Upi vähetuntud lugu

"Lemmikraamatut ei ole ega tule!*" "Ei tea ega taha teadagi!"

Punase Hanrahani poolt taas üks väga hea postitus, millega kahel käel nõus olen.
Paljude pealiskaudsete jaoks on aga just nende maailmavaade õige ja igasugused "tähenärijad" ja "targutajad" võiksid ükskord "elama" hakata. Elus on nende jaoks oluline vaid see, mida käega katsuda saab ja muuga pole mõtet end vaevata. Sõber ütles kunagi, et loll räägib alati ainult sellest, mis silma all, kujutlusvõime tal puudub. Suust väljub see, mida sülg sinna toob - ahv näeb, ahv kommenteerib. Ise olen ka tähele pannud, et mõne inimesega linna peal jalutades saad rääkida ainult sellest, mis mõnel vastutulijal seljas või kuhu uus pood on tehtud, teisega koos ei tule ümbritseva kommenteerimine pähegi. Pealiskaudsed plätravad, et vältida ebameeldivat vaikust ja mitte kuulda kõminat enda peas? Pea ei ole prügikast on kitsa silmaringiga inimeste vabandus.
Pealiskaudsed ei ole ainult Võsa-Petsi saate tegelased, väikelinnade mehed, ehitajad ja agraarbeibed, ülikoolideski istub neid karjade kaupa. Neil on oma eesmärk, mille poole püüelda - materiaalne kindlustatus, ja selleks vajavad nad hädasti mingit paberit, millega karjääriredelil lehvitada. Haridus on ju vaid vahend omamaks enne surma võimalikult palju asju. Sellised vaidlevad näiteks õppejõuga, et eksamis küsiti asju, mille äraõppimist eelnevalt ei toonitatud, nad küsivad loengu ajal, et kas see oli nüüd näide või pidi selle ka üles kirjutama või seda, kas nüüd pidi punkti panema või läheb lause veel edasi. Ja mul ei ole kahjuks nii elav fantaasia, et seda kõike vaid ette oleksin kujutanud. Ma olin isegi hämmeldunud kui nägin, et tõepoolest eksisteerib tüüpe, kes isiksusetestis väitele: "Mulle meeldib arutleda maailma asjade üle" vastavad "Ei, mitte kunagi". Nad tahavad su esseesid laenata, nad unustavad referaatidesse valed nimed ja aastaarvud sisse ja kui sa neile kirjandi valmis kirjutad, siis nad ütlevad, et pane paar komaviga ka sisse, muidu saab õpetaja aru. Viimane on mu lemmiknäide "Kuristikust rukkis". Sinu ja tema vahel on tema arvates vaid komavead st. sina oled ilmselt reeglid paremini pähe tagunud.
Mulle tundub, et sügavamalt mõelda viitsivad ja pisiasjade kallal "norijad" on üks väljasurev liik kõigi nende "mul on suva ja mind ei huvita" tüüpide kõrval. Või vähemalt karjuvad need viimased kõvemini. Ja sel ajal kui mittepealiskaudsed arutavad, kuidas pääseda ülerahvastatuse põhjustatud probleemide eest, jõuavad pealiskaudsed maa lastega täita.

* Lause ühe praeguseks kõrgharidusega kolmelapseema suust. Ja ei, ta ei pidanud silmas seda, et ta ei suuda raamatute vahel valida.

Sa ei meeldi mulle!

Eelmisele teemale jätkuks..ah, mida ma keerutan. Kui teile tundub, et ma olen selline vaikne ja tagasihoidlik tütarlaps, siis tähendab see ainult ühte - teie ei meeldi mulle. Seltskond, kus mina vaikin ei paku mulle kas pinget või on siis absoluutselt vastukarva.

"Kle, kas see eit rääkida ka oskab?"
"Kle, sa oled venelane vä, et midagi ei räägi?"

Need olid muide näited reaalsusest ja arvake ära, kui huvitatud ma selliste tüüpidega suhtlemisest olin. Parem olla juba viisakas ja vait kui tõtt näkku öelda. Noh, õigemini, ma ütleks ikka väga hea meelega sellistes seltskondades tõtt aga siis tuleks mul ilmselt füüsiliste vastuargumentidega arvestada...

Kes siis tahaks normaalne olla?

Täna taheti mulle vist komplimenti teha ja öeldi, et olen üks väheseid normaalseid ja vaikseid eesti tütarlapsi. No misasja? Normaalsuses mind küll süüdistada ei saa ju! Ilmselt üritaks suur osa inimesi vastu vaielda, kui neid normaalsuses süüdistataks - ei mina küll normaalne ei ole - ma olen ikka täitsa hull ju. Kõik on nii veendunud enda erilisuses. Orkut on täis igasugu kommuune a la "Mina olen imelik". Halli massi põhimõte ongi selles, et kõik peavad end jube erilisteks. Eks tegelikkuses me olegi kõik ju omamoodi erilised aga ega me ainult sellega siis lepi - ei, ei, mina olen ikka see KÕIGE erilisem, eks.
Mina suudan vist lihtsalt hea esmamulje jätta..või siis väga halva (halva näiteks ülikoolide sisseastumiseksamite vestlusvoorud, kus ma peale kirjalikku osa mitu korda paarkümmend kohta allapoole põruda oskasin. Erinevalt näiteks mõnest, kes samapalju tõusis, kuid ei suutnud poole tunni jooksul vestluse toimumise ruumi üles leida.)
Sage on ka see, et hea esmamulje jätnud tüüpi teist korda kohates sama muljet ei jää - ta räägib sulle täpselt sama juttu, mida eelmine kord ega mäleta üldse, et oleks sind varem kohanud. Head suhtlejad pidid vaatluste kohaselt sageli äärmiselt pealiskaudsed inimesed olema.
Eks see, mind normaalseks ja vaikseks eesti tüdrukuks pidanu, kohtus minuga ka ainult 1 korra (või siis 2, mälu pole enam see...). Minu kogemuse järgi ei piisa inimese lahterdamiseks ka ühest kuust. Mul on terve kari sõpru, keda ma ühte ruumi saata ei saa, sest igaüks neist teab minust erinevat tahku ja nii lõhestunud isiksus ma ka ei ole, et samas ruumis mitut rolli täita suudaksin. Vastasel juhul aga saab mingi osa inimesi suure pettumuse osaliseks. Nagu ka mina alati kui keegi mõne minu pärisossa kuuluva käitumisjoone või omaduse üle imestust avaldab - sa ju peaksid mind tundma! ahjaa.. sa oled ju alati ainult paremalt küljelt jälginud...
Ainult, et...minu arvates on see täiesti normaalne. Mitte märk minu bipolaarsusest, jubedast erilisusest või vääramatust märgist Prozaci puuduse kohta. Teistpidi saan ma alati kreepsu ka siis kui keegi mind nö "eriliseks" peab, eriti kui ta sinna juurde veel poogib, et mul on mingid elukeerdkäigud, - sündmused või inimesed, kes selles süüdi peaksid olema. Jumal küll! Neist olukordadest ja inimestest olen ma alati pajatanud kui nalja allikatest või lihtsalt nö jutu jätkuks, mitte aga selleks, et põhjendada oma "ebanormaalsust"!

Mental Malibu Barbie

Taaskord Buduaar ei valeta - välimus on kõik. Ehk siis kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi - "fuck me outfit" ja "killer-heels" aitavad. Lisaks tuleb muidugi leppida keskeas signaalitavate truckdriveritega...aga see on väike kannatus kõige positiivse kõrval. Olgugi, et alandav, lõpetab see vähemalt halva tuju ja ajab lõpuks mõrudalt naerma ka. Mina hakkasin naerma siis kui mu ees seisis mingi hommikul kell 9 poodi saadetud õnnetu pereisa, 2 suurt kilekotti mõlema käe otsas, vaatas oma suurte siniste silmadega mulle otsa, lasi käed rippu, naeratas kõige lollemat naeratust ja ütles, justkui oleks jumalat ennast näinud, selge ja kõlava häälega "Tere!". Halearmas. Hea, et on kevad.
Tegelikult oli nii tore, et esimest korda elus läks mul liigsest kiikumisest süda pahaks. Õnneks ei olnud seal ühtegi kibestunud noort isa, kes oleks oma lapsele öelnud, et oota kuni tädid ära kiiguvad. Ei ole ma mingi tädi sulle. Oma viga, et mingile tädile tite tegid :P Muuseas sain teada, et kiikumine soodustab ajupoolkerade koostööd ja see omakorda parandab loovust. See selgitab miks mul alati kiikudes head mõtted tulevad või muusika taktis ennast õõtsutades. Ja mind üritati lapsepõlves sellest võõrutada, et tee miskit kasulikku, mis kõigud siin. Mis minust oleks võinud tulla kui ma 4 tunni asemel 8 kiikunud oleks!

Olenemata kõigest jääme siiski iseendaks:
"Lahe maja tegelikult, mõnusad rõdud - vaata, kui hea oleks siit enesetappu sooritada!"
"Seda küll...kuigi natuke liiga madal vist..ei pruugi surma saada."

Ja see ka:
"Marca, kui sa tahad, sa võid meie praed ka ära süüa!"

Paranoia

Flirtisin rõdul naabri kassiga. Tundub, et ma vist meeldin talle.

Hole
Miss World

I am the girl you know, can't look you in the eye

I am the girl you know, so sick I cannot try

And I am the one you want, can't look you in the eye

I am the girl, you know I lie, I lie and lie

I'm Miss World, somebody kill me

Kill me pills

No one cares, my friends

My friend

I'm Miss World, watch me break and watch me burn

No one is listening, my friend

Now I've made my bed, I'll lie in it

I've made my bed, I'll die in it

I've made my bed, I'll lie in it

I've made my bed, I'll die in it

Cute girls watch when I eat ether

Suck me under

Maybe forever, my friend

Now I've made my bed, I'll lie in it

I've made my bed, I'll die in it

I've made my bed, I'll cry in it

I've made my bed, I'll lie in it

I am the girl you know, can't look you in the eye

I'm good at feeling bad, I'm even better at feeling worse

Niisiis, see aasta jätkub sama kummaliselt kui see algas.
Tundub, et nüüd oleme selles "proovime kõik järele" peatükis söömishäirete juurde jõudnud. Kes oleks võinud arvata, et see olen mina, kes peale kolme ringi ümber toidupoe väljub sealt lõpuks paki mahla ja ühe joogijogurtiga ning tunneb peale klaasikese viimase manustamist tungi wc poole tormata...Hetkel on veel naljakas ja figuurile hea.
Lisaks on veel järele proovitud brasiilia bikiinid (ei, ma ei räägi sellest siin, liiga koomiline), destruktiivsed inimsuhted (ma ju tean, et pean skorpionidest eemale hoidma ja kõik teised võiks ka...eriti minu omadest :P), ennekuulmatud haigused (põgusalt peatusin eelmises postituses) ja solaariumisõltuvus. Varsti lähen veel psühholoogi juurde ka ja siis saab nalja. Ahjaa, Buduaari foorumisse pean ka veel minema muret kurtma...viimasel ajal tunduvad sealsed inimesed mulle ainsa tõsiseltvõetava toena olevat :) (nüüd on küll kiirabi vaja?).
Ei tasu ikka soovida olla nagu Courtney Love ja omada meest nagu Marilyn Manson. Muuseas, Courtney R*** kõlab ju peaaegu nagu Courtney Love?
Tätoveerida oleks ka nüüd vaja aga ma kardan, et satun sellest kindlasti sõltuvusse ja näen peagi välja nagu Amy Winehoouse. Üks skorpion (khm khm) mul juba on õlal (ajutine) ja ta meeldib mulle kangesti. Tegelikult mulle pakuti varianti näo peale tätoveerida (ei, mitte Oru Kodu) ehk siis püsimeik teha, aga ma tahaks teada, kas nad mulle selle käigus väheke korrektuure ka teha saaksid. Kurjemat nägu tahaks.
Ja kusagilt lugesin veel, et kortsude vältimiseks on ainus mõistlik tee enne 30ndaid Botoxit süstima hakata. Kõlab põnevalt?

Kohustuslik kirjand teemal "Kuidas veetsin koolivaheaja"

Carry rääkis põhimõtteliselt enamuse ära.
Ausõna, tegelikult ma ei oleks tahtnud teada, kuidas on öösel kell 3 kahe palmi vahel võrkkiiges lebotada +27 kraadise temperatuuri juures. No see on nagu narkootikumidega - sa ei tohiks seda proovida, kuna sa muidu muud enam ei tahagi...
Seda ma tahaks küll teada, et kas pruuniks saabki ainult päikesevarju all päevitades nagu enamik vene tädisid ja kui sa ennast otse lõõskava päikese alla sead (nagu meie, eestlased), siis pruuniks ei lähe? Ei, punaseks ka ei läinud. Solaarium teeb lõunamaa päikesele ikka sajaga ära? (valus lause...).
Kui te mäletate Nu Pagadi multikat või olete Stroomi rannas koos venelastega päevitanud, siis teadke, et jah, neil on oma transistor ka soojal maal kaasas. Nende õnneks on tänapäeval mp3 mängijad.
Tervitused ka kõigi maade taksojuhtidele - ainus inimtüüp, kes mind ikka ja järjekindlalt ahistada üritab. Mis värk on? Mingi kokkulepe, et tahad ahistada, tule taksojuhiks?
Islamiusk on ka vahepeal arenenud, kui noormees teatab, et viimased 5 aastat ta enam ei joo, ei suitseta ega tegele abielueelse seksiga. Möh? Orksis mul ka nüüd mingi tüüp, kelle "religion" on "muslim" ja piltide peal kaanib viina nagu õige ida-eurooplane...
Sharm El Sheikhi Hard Rock Cafés sai ka käidud. See erineb Stockholmi "analoogist" küll nagu öö ja päev. Muidugi Stockholmi oma erineb oma algusaastatest samuti nagu öö ja päev (ööd võib näha ntx Europe'i mingis videos), kuna koht asub elumaja all ja naabritel sai villand. Noh, jutud käivad, et ka Gröna Lundi tahetakse seal naabrite kaebuste tõttu kinni panna, kuigi see koht on kõvasti vanem kui naabrid. Krt, ärge ostke endale kinnisvara kesklinna ja siis imestage, et hommikul ööbikulaulu ei kuulegi!
Enda kohta avastasin, et mulle meeldib kihutada ebakindlate neljarattaliste sõidukitega ("No teil olid ju ikka igasugu kaitsmed peal?" - "Eee, mismõttesnagu?") ja sukelduda mu füüsis mul ei lase, kuri kõrv täpsemalt. 45 meetri sügavuse korallseina kohal ujumine õnneks probleeme ei tekita.
Vedelast istest ja sellele järgnenud verisest põiest ma targu rääkima ei hakka.
P.S. Odav moodus rasket joovet saavutada - olge järjest üle 24 tunni üleval ja vaadake, kuidas siis Kreisiraadio käima läheb...

Blond Wanted

Kui keegi arvab, et blondiinid (mitte ainult juustetoonilt) mulle ei meeldi, siis ta eksib. Sellised lõbusad ja sõbralikud blondiinid on täitsa toredad ja mul oleks hädasti ühte sellist teejuhiks vaja. Ei ole kerge ilma selliseta tänapäeva maailmas.
Üritan siis mina solaariumis hakkama saada - leti taga on kuri blondiin, selliste otstest teravaks ihutud erkroosade küüntega, kes kõige pealt küsib, et mis te selle kinkekaardiga teha tahate? Eee..päevitada tahaks? (Ma saan aru küll, et selle eest võiks vist spraypäevitust ja kreeme ka saada, aga ikkagi). Olles oma soovi selgeks teinud vajan veel kreemi ka (jah, ma olen piisavalt rumal, et seda mitte tavapoest poole odavamalt osta). Nii, mis hinnaklassis kreemi ma soovin? Eee...ööö..huvitav, mis hinnaklassis neid üldse on? Üritan siiski oma kogenematust varjata ja ütlen, et andke mingit keskmisest. Keskmine on 1000 krooni. AAA..UPS..Murdosa sekundi jooksul mõtlen oma kohmetuse varjamiseks selle tonnise pudeli ära võtta. Sitta kah, mind nii kergesti ei loksuta. Õnneks tuleb mõistus koju ja ka teenindaja leebub pakkudes, et hinnaklass on alates kolmesajast kroonist. Teen jälle vea ja ütlen, et no andke siis mõni paarisaja kroonine. Krt, paarsada on 200, mitte 300. Lõpuks saan kreemi.
Selle ajaga on mu selja taha terve haarem tibisid tekkinud. Nii, nüüd teeme kliendikaardi. Teie nimi? Ok, kuulake kõik ja guugeldage hiljem. Sünnipäev? Ütlen päeva ja kuu. Ei taha liiga usin ka olla, äkki nad ei taha sünniaastat? Krt, tahavad. Olen jah vana, vahtige aga vahtige! Vana ja loll.
See on alles kerge osa. Nüüd kabiini. Ukse saan mingi ime abil lukku, etterutates hiljem ka lahti, mis on minu puhul juba suur samm teel osavinimeseks (Homo habilis). Riietevahetamist ja kreemitamist ma igaks juhuks täpsemalt ei kirjelda, see pole nii huvitav. Igatahes lähevad aparaadil lambid põlema enne kui ma kreemitamise lõpetanud olen! Õumaigaad - iga minut maksab ju! Pooleldi grilli vahel, lärtsatan ilge plöraka kreemi jalgadele. Üritan ka kirstukaane peale tõmmata, aga see ei õnnestu eriti. Ei taha sikutada ka, kallis aparatuur ikkagi. Äkki peabki nii poolkinni olema?
Pärast selgub muidugi, et kaas läheb päris kenasti kinni. Kapsli sees on igasugu huvitavaid nuppe ka, aga kes neid vajutada julgeks? Ma ei tea kui keeruline oleks saamatutele solaariumi kasutamise juhendeid koostada...
Kõige lõppedes üritan leida kraanikaussi, kus saaks isepruunistuva kreemi maha pesta. Ei leia igatahes.

Küsimus foorumist: "aga, kas need silma aukudega kaitsmed nibudele panned midagi halba ei tee?"

Jumal tänatud, et vähemalt sellele küsimusele vastuse sain :)

Oli väsitav päev.

Imeilus häving

Vaatasin ka eile selle filmi ära. Huvitav ja intrigeeriv film nagu soovitatudki. Mulle avaldas kõige rohkem mõju aga see kui ilus ja meeliülendav kogu see häving oli. Täpselt sama efekt nagu vaadates muidu üsna keskpärast filmi "I Am Legend", mille parimad kohad on just need, kus näidatakse inimestest tühjaks jäänud Manhattanit ja seda, kuidas loodus seal võimust võtnud on. Et kui ilus kõik oleks, kui meid enam ei oleks. Miks karta maailmalõppu (tegelikult ju vaid inimeksistentsi lõppu) kui see nii meeliülendavalt kaunis on? Kas inimesed on looduse ime või hoopis emaorganismi kurnav parasiit? Looduskatastroofid, mida inimene on püüdnud ära hoida, ei ole ju midagi loomuvastast vaid looduse loomulik protsess, mille käigus üks hävineb, et anda teistele võimalus tärgata. Ma ei kujuta ette inimest, kes seda filmi suure hirmu ja südamevaluga vaataks. "Ja maailmameres saab olema nii palju kilpkonni, et nende kilpidel võiks üle mere kõndida!" Võrratu.
Täiesti hämmastav, et üsna lühikese ajaga ei jääks meist tõepoolest mitte midagi järele, ei ühtegi märki, mis tõestaks, et oleme kunagi olnud. Mis järeldusi tehtaks liiva mattunud Giza püramiidide ja rohelusse sulanud Hiina müüri järgi? Kas on üldse reaalne, et meie suudame midagi avastada nende kohta, kes enne meid siin planeedil elanud on, kui ajalugu tegelikult nii lühike on? Kas ei tundu naeruväärne meie püüdlus midagi säilitada ja tulevastele põlvedele märgiks maha jätta? Samas on hea teada, et ükskõik, mida me ka ei teeks, mängib loodus meid alati üle. Äkki me ei olegi mitte kõige intelligentsem liik, vaid hoopis kõige rumalam, kes tulutult vääramatu vastu võitleb, selle asemel, et loodusega harmoonias elada ja seeläbi oma eksistentsi pikendada?
Mulle kui kassinimesele on hea teada, et kassil on selle filmi teooria kohaselt tõepoolest 9 elu ja kiisukesed troonivad kõrgel meie peade kohal veel tuhandeid aastaid peale meid. Ja ma ei imesta kui kassid juba praegu seda teaksid ;)

Minu rehad

Seoses Ramloffi postitusega tekkisid ka mul mõned mõtted. Väga huvitav mõttekäik minu meelest ja kindlasti mitte vale.
Millised need minu "rehad" siis oleksid? Üks asi, mida isegi teised minuga koos resideerunud inimesed on leidnud, on see, et ükskõik, mida ma ei teeks ja kuhu ma ei läheks, ikka satub mu lähedusse mõni lärmakas, häiriv, teistega mitterarvestav inimene/seltskond. No seda naabrite nalja, mis mind muidugi pigem nutma ajas, olen ma siin juba kajastanud ka. Ma olen seda siiani võtnud kui Murphy seadust, kuid kui hakata asja teise külje pealt vaatama, siis on kindlasti inimesi, kes ennast sellistest asjadest absoluutselt häirida ei lase. Minuga on muidugi teine lugu ja ma muutun ka ise selliste "elurikkujate" ilmnemisel samamoodi talumatuks isikuks, kes häirijatest vabanemiseks enam-vähem samas kaalukategoorias meetodid käsile võtab. Ei, ma ei mõtle, et lärmajatele näiteks politsei kutsumine vale oleks, kuid tegelikult keerlevad mul peas samal ajal palju hullemad ideed, mis sisaldavad bensiini, tikke, pesapallikurikaid jne. Ja neist ideedest loobuma tuleb mind veenda. Äkki sellised katsumused peaksid mulle selgeks tegema, et elu tuleks kergemalt võtta ja mitte iga asja peale endast välja minna? Pole vaja pisarateni ärrituda, et miks just MINA. "Eksamil läbikukkumine" Ramloffi mõistes oleks siis vist nii kirve haaramine kui ka vaikne kannatamine ja olukorraga harjuda püüdmine. Huvitav on asja juures see, et pea 100% "reha"-juhtudel on adekvaatne reageerimine ja sellejuures inimeseks jäämine alati ka aidanud. Kahjuks pole ma veel õppinud seda koheselt tegema, vaid pean ikka enne varrega näkku saama...
Inimsuhete poole pealt sain ka Ramloffi pool valgustatud :) Tegelikult on ju absoluutselt loogiline, et inimestes eksisteerivad omaduste paarid, millest üks siis positiivne ja teine samavõrra negatiivne. Ja ideaali ei pruugigi seetõttu olemas olla. Näiteks kui mina otsin inimest (no, meest, siis :), kes ei omaks potentsiaali olla liiga võimukas, siis samas paketis tuleb kaasa otsustusvõimetus ja soov mitte vastutada. See oli väga üldistav näide ega põhine kellelgi konkreetsel, eks.
Ega siis pole vist tõesti muud teha kui protsente arvutama hakata ja võrrelda, mida rohkem on ja mida hinnata.

Tibiminutid

Kunagi mõtlesin, et kui mingid pulmad peaks ette tulema, siis tuleks kindlasti limusiin rentida. Et, noh, siuke eksklusiivne värk ja saaks kordki elus proovida. Laupäeval sõitsin limuga peolt koju getosse 150 krooni eest. Nad on isegi selle nö glamuuri ära lörtsinud. Limusiin ei peaks lihtlabast taksot sõitma. Mingi jube tähistaevas oli lakke tehtud ja nahkistmed ära trööbatud, kuigi jalgu ei lubatud seal ikkagi peal hoida. Mul on tunne, et ma ehk saangi kõik asjad elus järele proovida, lihtsalt selleks, et neis pettuda. "Ma olen kindlasti valges kleidis nii kole!". Päris šampust sai ka joodud, aga kui juba esimene pudel mulle suvalist Sovetskojet meenutas, siis ega need järgmised kakski asja paremaks ei teinud (vähemalt sai ennast goloddiggerina tunda :P). Miks just need peod kõige rajumateks osutuvad, kuhu sa suvalise kampsuniga kohale ilmud ilmse kavatsusega see õhtu vaikselt ja ontlikult mööda saata? Põlevaid shotte sai ka joodud ja need ei ole üldse saatanast, nagu keegi kunagi väitis. Järjekordselt sai tõestatud fakt, et sõbrannadega ei ole mõtet peol käia - no ei saa nalja, ei saa.

"Läheks ostaks ühe koksi?"
"Kui sa tahad, siis lähme ostame, mul ükskõik."
"Ei, mul ka. Ei, kui sina tahad, siis lähme."
"Tahad, lähme ära siis?"
"Ei, kui sina tahad siia jääda, siis me võime ju jääda."

Ei, asi ei ole raisatud raha hulgas või selles, kelle taskust see raha tuleb. Asi on näiteks selles, et sõbranna selja taga seistes suvalisi beibesid käperdada on perversne aga mõne mehe selja taga seistes saab tavaliselt nalja.

Hala

Niisiis, jälle kargas elu näkku. Tegelikult ma ka unistasin sellest, et seekord võiks ju õnneks minna. Nii nagu ma alati olen selliste asjade puhul unistanud ja lausa ette kujutanud, kuidas pärast elu oleks. See on vist viga olnud. Ma tavaliselt ei kuku asjades läbi ja kui kukun siis ainult sellistes, mis tegelikult ka midagi muudaksid. Ehk siis tere tulemast keskpärane ja hall elu, mis siis arvatavasti see õige tee on. Mõtleme positiivselt - nüüd ma vähemalt jälle tean, et just sinna halli massi ma kuulungi ja pole midagi imelikku kui ma halli massi vääriliselt elan. Tegelikult mind isegi natuke häirivad inimesed, kes tulevad ütlema, et pole midagi ja ära anna alla või proovi veel. Milleks? Ma ei ole kunagi teisele katsele läinud. Läks siis läks. Ma loodan, et sisimas ei ole see - "te tegelikult ei vääri ega mõista mind, pole viga ega mul pole teid ka vaja"-suhtumine. Tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et ma ei ole fenomenaalne nagu Liis Lass.
Kunagi ma ei sallinud kui inimesed kasutasid väljendeid nagu "ma olen inimene nagu sinagi", "me oleme kõik võrdsed" jne. Praegu tundub mulle, et enda kuidagi eriliseks pidamine kuulub vanuserühma 13-21 arsenali. Sellest noorem osa püüab küll pigem iga hinna eest teistega sarnane olla ja nö võlts-erilisuse kõrghetked jäävad rohkem keskkooli, kus mõni rumal võtabki tõe pähe soovitust, et ta on eriline ja võiks kuhugi pürgida. Mõnusalt kibestunud jutt tuleb välja. Kui sa ei ole mitte milleski andekas ja koledalt keskpärane siis mis üle jääb? Endasuguseid juurde toota, ohjeldamatult tarbida ja turvaliselt massi sulanduda. Unustada mõte sellest, et sinust mingi märk maha võiks jääda. Miks antakse ambitsioonid neile, kes neid realiseerida ei suuda?
Mõtlesin endale juuksepikendused panna, et need viimased mõttekad aastad vähemalt ilusanagi mööda saata. (Jumaluke, see oli iroonia, paluks mitte brigaadi välja saata)

Ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tahan seda kohe

Taaskord suudetakse üks minu suurimaid probleeme teiste inimeste poolt kenasti ära defineerida. Taaskord Punase Hanrahani blogis.
Ma olen ise ka sellest kusagil ja kunagi kirjutanud, kuidas kõik teised nii hästi teavad, milline ma olen, mida tahan ja millest unistan. Ega poleks ju midagi hullu kui see lihtsalt teadmiseks võtta, aga minu probleem (pseudo?) seisneb selles, et ma ei kipu enam eristama, mida ma tõesti ise tahan ja mida ma teiste arvates tahan. Kas mingit asja tahan tõesti mina või on see ühiskonna surve? Või väidan ma end midagi mitte tahtvat just seetõttu, et mulle seda pähe määritakse, kuigi tegelikult sisimas on pähemäärijatel õigus? See viimane on eriti tõenäoline, kuna ma kipun igasugu süsteemide vastu mässama küll. A la - kõigile naistele meeldib kui neile lilli kingitakse. Oi, kuidas ma püüan alati vastupidist tõestada, aga ometi ei oleks ma ilmselt vihane, kui keegi mulle lilli tooks. Äkki on see kõik selline "viinamarjad on hapud" suhtumine, et niikuinii keegi ei kingi lilli ja siis ütlengi, et pole mul vajagi? Jälle tuleb see õnnetu "ei lind ega loom" nahkhiir meelde ja seekord ma ta üle uhke ei ole...Äkki oleks lihtsam üles tunnistada, et kõik inimesed ongi siiski täpselt ühesugused - äraostetavad, konservatiivsetes soorollides kinni ja instinktidel baseeruvad loomad? Igaüks, kes väidab, et ta ei magaks paari miljoni eest ükskõik kellega, ei unista valges kleidis altari ees seismisest, seitsme lapse üleskasvatamisest ega alfaisasest, kes suurt raha koju tassiks, valetab endale. Võib-olla valetabki? Tõde on liiga labane, et seda tunnistada?
Hea küll, nii hull see lugu kindlasti ei ole, liiga palju on ka teistsuguseid inimesi, kes enda õnnelikud olevat väidavad. Ja võib-olla on tõesti just need nö konservatiivid ise hädas, et teistele oma jama pidevalt pähe määrivad. Aga ikkagi, kuidas teada, mida sa ise tahad? On olemas inimesi, kes teavad lapsest saati, et neist saavad arstid, kolme lapse vanemad ja nad ostavad endale maja mere ääres. See on tore, kui kõik läheb nii, nagu nad plaanivad. Kui aga ei lähe, siis on vist hullem olla nende nahas, kui planeerimata eluga ullikese nahas. Või ongi olemas kaks erinevat vaadet elule - kõik on planeeritud ja "ma ei tea, mis ma tahan" lähenemised, mis siis üksteisemõistmise välistavad. Mõlemad usuvad teineteist valel teel olevat ja südames endale valetavat ning üritavad teist "ümber pöörata". Ja lõppude lõpuks kahtlevad enda tee õigsuses mõlemad. Strateeg mõtleb salaja teki all, et mis siis kui kogu plaan oli juba alguses viltu ja plaanita tegelane kahtlustab, et oleks ikka pidanud mingid verstapostid maha märkima.
Kuidas saab teada, mis teisele hea on kui seda enda kohtagi ei tea? Ja miks on ikkagi teiste arvamus meile oluline?

Still breathing/bleeding/D.R.E

Selle postituse ma tegin lihtsalt selleks, et mitte teatada enda surmast ja vältida kirjutamist teemadel, mis jätaksid minust mulje kui Buduaari lugevast ja nutta löristavast blondiinist (ei, ei, kõik on hästi, ma lihtsalt olen haiglaselt emotsionaalne).

Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. Roosa Zara pusa (närin sõrmenukke, et mitte kirjutada "kampsik" iuuuuu)
2 Lühikesed ruudulised püksid (ei, ma ei kirjuta, et "seksikas" iuuu)

Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
1. Ma eeldan, et siin mõeldi "teatud" suhet, mitte ema-lapse või "just fucking"-suhet. Sel juhul see elekter või mis iganes.
2. Sarnane maailmavaade (Ma oskan tõsine kah olla täna).

Kaks lemmiktegevust:
1. Muusika kuulamine
2. Magamine

Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. Näh, kui ma miskit kohutavalt tahan, siis ma lähen ja võtan selle...noh, kevadet tahaks.
2. Palmi all lebotada, varbad helesinises vees, juua Tequila Sunrise'i...

Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. Joodud üle saja aasta siidrit. Enam ei taha.
2. Selveris laadapäevadel käidud.

Kaks asja, mida täna sõid:
1. Banaani
2. Kohukest

Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. Ühe mehega
2. Ühe teise mehega

Kaks asja, mida homme teed:
1. Ma ei saa ju seda siia kirja panna! Haaa-haaa! Isegi vihjata ei saa, sest kohe tehakse järeldused. No okei, arsti juurde lähen :P
2. Külastan vanemaid ja annan ülevaate enda füüsilisest seisundist.

Kaks pikimat autosõitu:
1. Holland- Austria- Belgia- Luxemburg- Saksamaa- Taani- Rootsi
2. Eesti- Läti- Leedu- Poola- Tšehhi- Austria- Itaalia ja tuldud teed ka tagasi.

Kaks lemmikjooki:
1. Enam-vähem kõik läheb alla olenevalt kellaajast
2. Coca-cola

Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
1. Palju ma siin üldse enda kohta öelnud olen? Ma olen 168 cm pikk näiteks. Kaalu võite ise arvata ja kes liiga vähe või palju pakub, saab peksa.
2. Ma olin kunagi rate topis esimene. (Ei ole egotripp)

Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. Never say never, aga üldiselt ma ei usu, et mul õnnestuks kedagi opereerida.
2. Telefoni teel tolmuimejaid müüa.

Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. "Deathproof"
2. "Fight Club"

Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Ühiskorteris koos lahedate inimestega.

Kaks lemmiktoitu:
1. Sushi
2. Pizza

Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1. Helesinise vee ja valge liivaga saare rannal.
2. Autos kõrvalistmel ja sõidaks kuhugi kaugele.

Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
Ma ei teinud seda selle eesmärgiga, seega, kes tahab võib vastata. Mulle seda ju ka ei saadetud.

Naistepäev

Avastasin täna suure hulga kohutavalt head muusikat, põhiliselt last.fm-i täägiga (tag, noh) "riot grrrl".
Noh, ma teadsin, et see mulle meeldib juba ammu, aga ei olnud kunagi süvitsi läinud. Crucified Barbara on mul juba vana lemmik, mida ma kunagi isegi siin tunnistasin, aga kahjuks pole nende lugusid last.fm-i kaudu saada. Teine bänd, mida ma kunagi ülistasin on Kittie aga neil on ka igavamaid lugusid ja nad meenutavad mulle kangesti Slipknoti. Häält tibil igatahes on :) Aga siis miskit uut minu jaoks otse Soomest - Bitch Alert ja midagi täiesti segast teistpoolsusest Zombina & The Skeletons.
"This band changed my life!"
"Made you a whore?" - arvake ära, mis bändist jutt. Hole muidugi. Auk auguks, aga Courtney sooloasjad on minu arvates veel paremad. Ma ei tea, igaühest annab jõledaid pilte teha, kui ta täis on, aga nii ilusaid pilte kui Courtneyst lisaks neile koledatele tehtud on...ja tema laulude tekstid on samuti niivõrd head, et jääb üle vaid ohata nagu keegi tema shoutboxis, et "hate her but at the same time I can't help but love her too". Ja 14. veebruar on ta Moskvas. Ja mina teda Kurdi pärast ei vihka. Ahh, üks ilus näide Courtney tekstidest -"if I was the battle, baby, you have won the war". Tuleb vist tunnistada, et minu ideaal on heroine chick (ah, veel 1 hea tsitaat tuli meelde, seekord Kid Rocki suust - "to all my heroes at the methadon clinics" /vabandust, kirjapildis võib olla vigu/) ja lemmikfotod on sellistest tsikkidest, suits hambus, ripsmetušš põskedel, poolpaljalt või barbiekleidis voodil aelemas. Must-valged fotod enamasti.
Igasugu vähe meinstriimimad asjad on ka head, näiteks Robyn ja Lily Allen, kes ütlevad õiged asju õige tooniga. "Me push trigger, me not push people button". Riot grrrl tähistab küll peamiselt punki, aga millegipärast on ka elektrotsikid toredad. No esimene, keda juhuslikult kohtasin oli Peaches. Ehk siis Pets tutvustas teda kui 20 Fingersi sarnast asja. Ja 20 Fingers on ju...mis ta on? Mingi ropp disko või nii?
Ma ei saa ainult siiamaani aru, kas meil siin ka selliseid normaalseid tsikke leidub või ongi ainult Vändra Avelid ja Pärnu Pammyd. "Meie ei mõtle, meie oleme lihtsalt ilusad ja see ongi Eesti Nokia". Ma lugesin just ühest välismaa mehe blogist, et enamus eesti naisi on hoopis lollid ja mitte eriti ilusad beibed, linki ei pane, kel vaja saavad vihast rohelistena mööda netti kolistada :P

Üks väike nummi fakt veel - kui Shampoo tsikkide käest küsiti, et mis on nende lemmikjook, siis nad vastasid, et Strawberry shake ja vodka.