Käisin eile raamatukogus kuulamas Maarja Kangro ja Aija Sakova vahelist diskussiooni teemal "Kirjandus ja provokatsioon". Maarja Kangro on kindlasti üks selliseid Eesti kirjanikke, kelle tegemistega ma kursis püüan olla, aga ka provokatsiooniteema tundus põnev. Oli huvitav, aeg läks ruttu, aga kahjuks siis, kui küsimusi küsima hakati, läks fookus mujale, sest ainsa teemat puudutava küsimuse esitas Kunnus, ülejäänud küsijaid huvitas muu, mis paraku mulle nii oluline ei tundunud.
Huvitav on üldse see, et Kangrot kuidagi provokatsiooniga seostatakse. Minu jaoks on provokatsioon teadlik audiotooriumi šokeerimise taotlus, no umbes nii, et lähed EKRE kogunemisele ja teed ettepaneku mošee-ehituseks raha koguma hakata - sa tead, et oled täiesti vales kohas oma jutuga, aga teed seda ikkagi, sest tahad mingit äärmuslikku reaktsiooni välja meelitada, endast kõnelema panna. Mu jaoks ei ole provokatsioon see, kui inimene lihtsalt on nagu ta on, väljendab end nii, nagu väljendab, aga juhtumisi erineb see veidi traditsioonilisest keskmisest. Mõned võivad ehmatada, solvuda ja äärmuslikult reageerida - no sel juhul on see nende probleem, mitte aga teose autori tahtlik provokatsioon. Muidugi, enamasti tajub ka sellise "kergelt ärritava" teose autor enamasti, et reaktsioonid ei pruugi kõik vagurad olla, aga ta ei tee seda otseselt nende reaktsioonide pärast (nagu minu meelest näiteks Mikk Pärnits või Kaur Kender mõnede oma väljaütlemistega). Maarja Kangro oma loominguga liigitub minu jaoks ikka pigem sinna lihtsalt veidi otseütlevama stiiliga kirjanike hulka. Eks ta ise arvas ka, et päris sellist sulnist, esteetiliselt nauditavat kirjandust ta ilmselt ei oskakski teha. Sealjuures räägiti ka muidugi sugude teemast - kuidas seesugust käredat naist peetakse sageli halvustavalt tulehargiks, sarnaselt dramaatiline mees seevastu leiab mõistmist - "no eks tal ju oli ka, mille peale vihastuda!" Ikka see kasvatus - tüdruk olgu vagur ja vagane puhas printsess, poiss võib olla räuskav mereröövel.
Välja toodi ka paar iseloomulikku kohta Kangro loomingust, kus ta minategelane mitte just kõige vaguramalt käitunud pole. Ühes novellis ignorantse muti jõkketõukamine või liiklusraevus haamriga ründamine on muidugi väljamõeldised, kuid Kangro tunnistas, et loomulikult käisid need variandid ka tegelikkuses peast läbi. Seesugune pime äkkviha olevat geneetiline, olla Kangro uurinud. Selge, mul on see mõlemat vanemaliinipidi olemas ja muidugi oleme suutnud selle ilmselt ka L.-ga mõlemad lastele edasi anda. Et muidu nagu normaalsed, kultuursed inimesed, aga kui korra kaane pealt viskab, siis ikka korralikult. Aija Sakova nentis, et tema meelest on viha ikkagi väga negatiivne emotsioon, Kangro seevastu leidis, et vihal on siiski ka mitmeid plusse. Viha on üsna kandev emotsioon, selle pinnalt on tegelikult väga hea loominguline olla, sest viha võtab maha igasugused kahtlused, mis muidu ennast väljendades sageli peale tulevad. Viha ajendatud kirjutis on väga ehe, niisama planeeritud kirjatükil on sageli enda jaoks pastakast väljaimetu maik juures, mis enamasti ka lugejal märkamata ei jää. Meenus kohe VVN-i postitus viha teemal, üsna sarnane mõttekäik kõlas ka eile. Ma usun, et just säärane ehedus ongi asi, mis mulle Kangro loomingus sümpatiseerib. Loomulikult oleks kena oma vihaga tööd teha, vähemalt selles osas, et kellelegi päris kätega kallale ei kipuks, aga loomingulistel inimestel on seda oluliselt lihtsam teha, viha endast välja kirjutada/joonistada/laulda jne. Kõigil seda "luksust" pole. Seda ka, et kirjutada pole alati mõistlik esimese emotsiooni pealt, sest ega viha kõrval kainele mõtlemisele väga kohta jätku, pigem tasuks lasta asjal seedida ja siis selge peaga kirja panna, mis täpselt valulise reaktsiooni tekitas. Enamasti hakkab ka endal kergem. Sama asi muude traumadega - kui sa vaatad õudusele otsa, jagad ta tükkideks, siis ta enam ei ole nii suur ja hirmus. Aga sellest teemast on Sakova Kangro "Klaaslapse" teemal juba pikemalt kirjutanud ka.
Üks huvitav ja kaasanoogutama kutsuv moment oli veel, nimelt see "miks te kirjanikud, nii ropud olema peate?". See oli omaette lõbus ja huvitav, mida Kangro välja tõi, aga kokkuvõttes - meil on teatud kehaosade kohta ainult kas ropud, kliinilised või infantiilsed väljendid ning selge see, et kui vaja, siis kasutatakse tegelikus keeles just neid esimesi. Kangro mainis veel, et lastekeelseid nimetusi ei paindu tema keel väljagi ütlema, kohe eriti nilbed on need. Mu meelest ka, täiesti jube on lastega neil teemadel rääkida, sest puudub normaalne sõnavara - lastekeelne on nilbe ja naljakas (kutsub last neid sõnu lõbuga kordama), kliinilisest ei saa laps aru ja muu on juba roppuseks kuulutatud. Uus teema sõnauseks? (Nali).
Nii, mis veel kõrva jäi...Ülepaisutatud emotsionaalsus kirjanduse puhul röövib lugejalt võimaluse ise mingeid tundeid tunda, seisukohta kujundada. Vähest emotsionaalsust on ju "Klaaslapsele" ette heidetud. Mina näiteks usun ka, et inimene, kes oma ülevoolavaid tundeid mulle kaela ei langeta, tunneb neid siiski sügaval sisimas, mitte ei ole tundetu. Mu meelest on see asi, mida suured avalikult tundlejad kuidagi uskuda ei taha. Jaa-jaa, jälle see isiklik sada korda mainitud kogemus - sina vist oledki tundetu! Hala ometi, siis me usume! Ülepaisutatud emotsionaalsuse heaks näiteks tundub mulle olevat kogu see uus "koduperenaistele suunatud erootiline kirjandus". Ma saan aru, et vale on avaldada arvamust asja kohta, mida ise lugenudki pole, aga ma ausõna olen proovinud! Minu jaoks suretas kogu see ohkamine ja õhkamine igasuguse fantaasia, justkui käsikaudu tundma õpetamine - näe, nüüd tunne nii, nüüd naa ja kui ise kord voodisse satud, võta see raamat õpikuks kaasa ja aja näpuga järge!
Kokkuvõtteks - miks on siis vaja provokatiivset, lugejale tihti ebamugavat, isegi koledat kirjandust? Kangro leiab, et kirjanduse mõte tema jaoks ongi lugejat mingil teisel viisil mõtlema panna, teda tavarajalt eemale kutsuda, natuke raputada. Mulle on ka juba lapsest peale huvi pakkunud just selline kirjandus. Samas mu ema imestas alati, miks inimesed ometi neid "koledaid raamatuid" loevad, kui ometi on olemas ka ilusat. Mulle tundus, et ta peab silmas a la Barbara Cartlandit, kui sobivat lektüüri noorele tütarlapsele, aga kui vaadata ta enda lugemislauale, leidub seal peamiselt krimkasid. Mu meelest on aga just enamik krimkasid sellised, mis suhu paha maigu jätavad, mängides inimeste hirmudel, nii nagu ka suur osa õudusfilme. Ma ei räägi siin muidugi kõigist nende žanrite esindajatest, leidub ka laiemalt puudutavat, mitte ainult kiiret põnevust ja õudust taga ajavat. Kole on mu meelest ainult see looming, kus mõeldakse välja mingi eriti võigas juhtum (soovitavalt intsest, piinamine ja laibarüvetamine) ning seda siis värvikalt vastikusest põnevil "kultuuritarbijale" presenteeritakse. Provokatiivne ja šokeeriv küll, aga milleks? Üsna porno ekvivalent mu meelest, lihtsalt inimlikel tungidel mängimine.
reede, oktoober 27, 2017
kolmapäev, oktoober 25, 2017
Isegi enda eest on raske rääkida, teiste eest üldse võimatu
Eile oli mul kolmandat korda viimaste päevade jooksul tunne, et kusagil tegutseb mu teisik. Nädalavahetusel öeldi mulle tere, ilma, et ma oleksin ütlejat tundnud, see on muidugi täiesti tavaline asi, inimesed ikka eksivad, aga peale seda mainisid tervelt kaks blogijat järjest mu nime seoses mingite mõtetega ja ma ausalt öeldes ei suutnud absoluutselt meenutada, et mina millestki seesugusest kirjutanud oleksin.
Indigoaalane kirjutas, et ma olevat rääkinud reageerima õpetamise olulisusest. Noh, see on oluline tõesti, aga ma ise mäletan hoopis rohkem seda, et Rents kirjutas kasvatuse tähtsusest. Võib-olla siis mina ka, ega ma vastu ei vaidle sellele mõttele. Seejärel väitis Rents, et ma olevat kuskil kirjutanud inimestest, kes suvel sooja toitu ei suuda süüa, ilmselgelt on tal parem mälu kui mul, sest kaaluteemadel pole ma enda meelest ammu kirjutanud ja see konkreetne asi ei tulnud ka üldse tuttav ette, kuigi taaskord, vastu ei vaidle. (Faktid räägivad siiski kahjuks muud keelt, suvel on ka mitte sooja toitu süües võimalik täiesti edukalt tüseneda - grilli, õlle ja näkside peal, järele proovitud).
Igatahes taaskord tõestus sellest, et oma sõnade eest on väga raske vastutada, kes seda enam mäletab, mida, millal ja kuhu kirjutatud on. Ok, on mingisuguseid asju, mille endale omistamise korral ma võiksin täie kindlusega öelda, et mina niimoodi iialgi arvanud ei ole, aga väga palju jääb sinna "ei kinnita ega ka lükka ümber" valdkonda ja on sageli ka tõlgendamise küsimus. Kunagi lugesin vanu blogipostitusi (ja isegi mitte väga vanu) ning üllatusin pea igal sammul - mina olengi niimoodi arvanud või? Oot, mida ma siin sellega üldse öelda tahtsin? Vahepeal olin lausa kirjeldanud inimesi ja olukordi, millest mul praegu igasugused mälestused puuduvad. Oli isegi mingi tähega tähistatud kodanik, päris mitmest postitusest lipsas läbi (ma olevat ta lausa MSN-is ära blokkinud), aga ma ei mäleta absoluutselt, kes see oli või mis värk. Teadlikult fantaseerinud ju justkui ka poleks. See mineviku mina on hoopis keegi teine inimene...
Seda enam imestan inimeste üle, kes ka teistest rääkides kõike teavad - et kuidas ikka tegelikult on ja kuidas teised teadlikult vassivad. Pean siis seda artiklit silmas. Mu meelest on siin kõik segi nagu puder ja kapsad. Kõigepealt räägib autor enda suunas tehtud "liigse entusiasmiga vürtsitatud lähenemiskatsetest" (mis mu meelest sellises sõnastuses ei pruugi ahistamist tähendadagi), seejärel räägib sellest, et üllatus-üllatus! see, kui kellelgi kõvaks läheb, pole veel ahistamine (kas keegi kuskil ja kunagi on seda üldse väitnud?) ning siis, et kui kellegi vastu juba nühitakse, siis on olukord muidugi teine. Mu meelest sellest teisest olukorrast ahistamise puhul ju juttu ongi, aga mitte sellest, et mu tähelepanu soovis kole mees, kes mulle ei meeldinud. (No muidugi, mu FB-s ju #MeToo ei kajastunud, seega äkki tõesti räägiti ka sellest, ma ju ei tea, aga väga ei usu, enamik lugusid, mida nägin, olid hoopis midagi muud kui arusaamatus flirdirindel). Huvitav on aga ka see, et autor alustab endast, kuid lõpetab järeldustega teiste kohta - kui naised ikka ise on süüdi, siis paluks ka aruannet selle kohta, millega autor ise need "liigse entusiasmiga vürtsitatud lähenemiskatsed" ära teenis. Raputagu ikka kõigepealt endale tuhka pähe, mitte ärgu tulgu kohe teisi õpetama.
Ma ise ei ole näiteks ühistranspordis ahistamist kogenud, kuid ma ei lähe ka teistele ütleme, et olge nüüd, "igal kepil on kaks otsa" või kuidas see Sõõrumaa väljendaski end. Mu meelest ei tasu selliseid tõsiseid juhtumeid kuidagi panna ühte patta ülekäte läinud flirdiga, sest erilisi kokkupuutekohti neil kahel pole.
Indigoaalane kirjutas, et ma olevat rääkinud reageerima õpetamise olulisusest. Noh, see on oluline tõesti, aga ma ise mäletan hoopis rohkem seda, et Rents kirjutas kasvatuse tähtsusest. Võib-olla siis mina ka, ega ma vastu ei vaidle sellele mõttele. Seejärel väitis Rents, et ma olevat kuskil kirjutanud inimestest, kes suvel sooja toitu ei suuda süüa, ilmselgelt on tal parem mälu kui mul, sest kaaluteemadel pole ma enda meelest ammu kirjutanud ja see konkreetne asi ei tulnud ka üldse tuttav ette, kuigi taaskord, vastu ei vaidle. (Faktid räägivad siiski kahjuks muud keelt, suvel on ka mitte sooja toitu süües võimalik täiesti edukalt tüseneda - grilli, õlle ja näkside peal, järele proovitud).
Igatahes taaskord tõestus sellest, et oma sõnade eest on väga raske vastutada, kes seda enam mäletab, mida, millal ja kuhu kirjutatud on. Ok, on mingisuguseid asju, mille endale omistamise korral ma võiksin täie kindlusega öelda, et mina niimoodi iialgi arvanud ei ole, aga väga palju jääb sinna "ei kinnita ega ka lükka ümber" valdkonda ja on sageli ka tõlgendamise küsimus. Kunagi lugesin vanu blogipostitusi (ja isegi mitte väga vanu) ning üllatusin pea igal sammul - mina olengi niimoodi arvanud või? Oot, mida ma siin sellega üldse öelda tahtsin? Vahepeal olin lausa kirjeldanud inimesi ja olukordi, millest mul praegu igasugused mälestused puuduvad. Oli isegi mingi tähega tähistatud kodanik, päris mitmest postitusest lipsas läbi (ma olevat ta lausa MSN-is ära blokkinud), aga ma ei mäleta absoluutselt, kes see oli või mis värk. Teadlikult fantaseerinud ju justkui ka poleks. See mineviku mina on hoopis keegi teine inimene...
Seda enam imestan inimeste üle, kes ka teistest rääkides kõike teavad - et kuidas ikka tegelikult on ja kuidas teised teadlikult vassivad. Pean siis seda artiklit silmas. Mu meelest on siin kõik segi nagu puder ja kapsad. Kõigepealt räägib autor enda suunas tehtud "liigse entusiasmiga vürtsitatud lähenemiskatsetest" (mis mu meelest sellises sõnastuses ei pruugi ahistamist tähendadagi), seejärel räägib sellest, et üllatus-üllatus! see, kui kellelgi kõvaks läheb, pole veel ahistamine (kas keegi kuskil ja kunagi on seda üldse väitnud?) ning siis, et kui kellegi vastu juba nühitakse, siis on olukord muidugi teine. Mu meelest sellest teisest olukorrast ahistamise puhul ju juttu ongi, aga mitte sellest, et mu tähelepanu soovis kole mees, kes mulle ei meeldinud. (No muidugi, mu FB-s ju #MeToo ei kajastunud, seega äkki tõesti räägiti ka sellest, ma ju ei tea, aga väga ei usu, enamik lugusid, mida nägin, olid hoopis midagi muud kui arusaamatus flirdirindel). Huvitav on aga ka see, et autor alustab endast, kuid lõpetab järeldustega teiste kohta - kui naised ikka ise on süüdi, siis paluks ka aruannet selle kohta, millega autor ise need "liigse entusiasmiga vürtsitatud lähenemiskatsed" ära teenis. Raputagu ikka kõigepealt endale tuhka pähe, mitte ärgu tulgu kohe teisi õpetama.
Ma ise ei ole näiteks ühistranspordis ahistamist kogenud, kuid ma ei lähe ka teistele ütleme, et olge nüüd, "igal kepil on kaks otsa" või kuidas see Sõõrumaa väljendaski end. Mu meelest ei tasu selliseid tõsiseid juhtumeid kuidagi panna ühte patta ülekäte läinud flirdiga, sest erilisi kokkupuutekohti neil kahel pole.
teisipäev, oktoober 24, 2017
Sotsiaalmeedia on ülehinnatud
Lugesin Feministeeriumist seda artiklit ja imestasin, mis erinevates maailmades inimesed küll elavad. Mitu inimest sinu feedist selle #MeToo kampaaniaga kaasa läks, ma mõtlen siis laiemalt, kommenteeris seda kuidagi või reageeris? Ma ei pannud vist ühtegi tähele. Ok, üks mutimetroo nali oli, Alandi vist ka puudutas otsapidi seda ja üks välismaine ekskolleeg jagas nende kohaliku meedia kajastusi. Minu hinnangul tegelevad sisuliste teemadega FB-s siiski ainult mõned blogijad või blogimisega seotud olnud inimesed ja avaliku elu tegelased. Nemad on kuidagi harjunud päevapoliitilistel ja muudel teemadel oma arvamust avaldama. 90 % teiste jaoks pole FB absoluutselt koht millegi sellise jaoks. Hea küll, kui mõni sotsiaalkampaania on naljakas (jääämbri väljakutse nt), siis seda ehk märgatakse, aga pahatihti ei teata ka siis, miks või milleks. FB on ikka selleks, et näidata oma reisipilte, titepilte, osaleda nänniloosimistes ja vaadata kassivideoid. Mingid imelikud inimesed ainult kirjutavad oma mõtteid Internetti ju. No nagu blogijad on need inimesed, kes oma kodulehtedel midagi välja loosivad.
Võib-olla ma üldistan, võib-olla kõik teavad, loevad ja märkavad, aga lihtsalt ei reageeri kuidagi? Ma ka ei reageeri enamasti, kellele ja milleks? Mida ma hüüan seal kõrbes, mul pole piisavalt blogijaid ja avaliku elu tegelasi sõbralistis. Ma vist isegi ei tahaks seal mingites aruteludes (nimetagem neid viisakalt nii) osaleda, veel vähem neid algatada, sest avalikult arvamusliidrid on FB-s vaid mingid kindlad inimesed, kellele siis vastandub tohutu hunnik hulle ja trolle, kes röögivad iga teema all ja enamasti ühte sama juttu, mis kuidagi käimasoleva aruteluga ei haaku. Jube! Pikemaid blogisissekandeid sellised õnneks lugeda ei viitsi, aga FB on igal külahullul olemas. Ma ise käin FB-s üldiselt ainult mingite ürituste kohta infot saamas, selleks on ta hea koht ja noh, Candy Crush Sagat mängimas. Muidugi, eks ma ikka loen oma infovoogu ka, aga ehk on asi minus, kuid see on enamasti täis vaid a)horoskoope b)loosimisi c)motiveerivaid plakateid d)naljavideosid (kui loomadest, siis ma vaatan) e)teste. Harvem jagatakse midagi enda isiklikust elust (ilus looduspilt vms). Enamasti on seinal minu jälgitavate lehekülgede poolt postitatu. Kunagi sai seda ka vaadata (ma pole uurinud, kas praegu ka), milliseid lehekülgi sinu sõbralistis olevad inimesed kõige rohkem jälgivad. Sealt tuli välja, et enamus neist ei jälgi üldse midagi, sest isegi popimatel (a la Postimees, kuigi ma väga aru ei saa, miks seda üldse jälgima peaks, sama info saab ju palju ülevaatlikumalt Postimehe portaalist kätte) oli vaid paarkümmend jälgijat (mu sõbralistis on muidugi alla 200 inimese ka).
Inimeste sotsiaalmeedia tarbimine erineb järelikult tunduvalt. Mida inimesed seal FB-s teevad? Näiteks need, kel üle tuhande sõbra, ei saa ju kuidagi kursis olla kõigega, mida need inimesed postitavad. Mida nad üldse jälgivad seal? Mis mõte on seinal kerida, kui on teada, et seda infot on haldamiseks liiga palju? Paljud kasutavad FB-d ilmselt kui suhtlemisvahendit, kus nad teistega chativad. Sms-i, telefoni, Skype'i ja MSN-i aseainena. Arvamuse avaldamiseks on meil arvamusliidrid, keda kohalikus konnatiigis on käputäis ja kes suures osas üksteist tavaelus tunnevad ning on ka FB-s sõbrad, ilmselt nende ringkondades on sotsiaalmeediakasutuski hoopis teistsugune ja aktiivsem, seal võib ehk tõesti märgata mingeid teemadetrende, millest parajasti räägitakse ja mis on aktuaalsed. No umbes samamoodi nagu blogijate puhul on mingid teemad, mis kusagilt alguse saavad ja rändavad siis mööda erinevaid blogisid ringi. Sealjuures on veel mingid omaette siseringid - a la ilublogija ahistamisest ei kirjuta, samas mõni tundmatu blogija võib kirjutada, aga keegi ei pane seda tähelegi. Samasugused oma maailmad on ka Facebookis ja kusagil sees olija ei tule ehk selle pealegi, et teiste maailm pole sugugi selline nagu tema oma - ei ole mingeid #MeToo-sid, hoopis Patuse Poole järgmine kontsert ja ära anda kassipojad.
Võib-olla ma üldistan, võib-olla kõik teavad, loevad ja märkavad, aga lihtsalt ei reageeri kuidagi? Ma ka ei reageeri enamasti, kellele ja milleks? Mida ma hüüan seal kõrbes, mul pole piisavalt blogijaid ja avaliku elu tegelasi sõbralistis. Ma vist isegi ei tahaks seal mingites aruteludes (nimetagem neid viisakalt nii) osaleda, veel vähem neid algatada, sest avalikult arvamusliidrid on FB-s vaid mingid kindlad inimesed, kellele siis vastandub tohutu hunnik hulle ja trolle, kes röögivad iga teema all ja enamasti ühte sama juttu, mis kuidagi käimasoleva aruteluga ei haaku. Jube! Pikemaid blogisissekandeid sellised õnneks lugeda ei viitsi, aga FB on igal külahullul olemas. Ma ise käin FB-s üldiselt ainult mingite ürituste kohta infot saamas, selleks on ta hea koht ja noh, Candy Crush Sagat mängimas. Muidugi, eks ma ikka loen oma infovoogu ka, aga ehk on asi minus, kuid see on enamasti täis vaid a)horoskoope b)loosimisi c)motiveerivaid plakateid d)naljavideosid (kui loomadest, siis ma vaatan) e)teste. Harvem jagatakse midagi enda isiklikust elust (ilus looduspilt vms). Enamasti on seinal minu jälgitavate lehekülgede poolt postitatu. Kunagi sai seda ka vaadata (ma pole uurinud, kas praegu ka), milliseid lehekülgi sinu sõbralistis olevad inimesed kõige rohkem jälgivad. Sealt tuli välja, et enamus neist ei jälgi üldse midagi, sest isegi popimatel (a la Postimees, kuigi ma väga aru ei saa, miks seda üldse jälgima peaks, sama info saab ju palju ülevaatlikumalt Postimehe portaalist kätte) oli vaid paarkümmend jälgijat (mu sõbralistis on muidugi alla 200 inimese ka).
Inimeste sotsiaalmeedia tarbimine erineb järelikult tunduvalt. Mida inimesed seal FB-s teevad? Näiteks need, kel üle tuhande sõbra, ei saa ju kuidagi kursis olla kõigega, mida need inimesed postitavad. Mida nad üldse jälgivad seal? Mis mõte on seinal kerida, kui on teada, et seda infot on haldamiseks liiga palju? Paljud kasutavad FB-d ilmselt kui suhtlemisvahendit, kus nad teistega chativad. Sms-i, telefoni, Skype'i ja MSN-i aseainena. Arvamuse avaldamiseks on meil arvamusliidrid, keda kohalikus konnatiigis on käputäis ja kes suures osas üksteist tavaelus tunnevad ning on ka FB-s sõbrad, ilmselt nende ringkondades on sotsiaalmeediakasutuski hoopis teistsugune ja aktiivsem, seal võib ehk tõesti märgata mingeid teemadetrende, millest parajasti räägitakse ja mis on aktuaalsed. No umbes samamoodi nagu blogijate puhul on mingid teemad, mis kusagilt alguse saavad ja rändavad siis mööda erinevaid blogisid ringi. Sealjuures on veel mingid omaette siseringid - a la ilublogija ahistamisest ei kirjuta, samas mõni tundmatu blogija võib kirjutada, aga keegi ei pane seda tähelegi. Samasugused oma maailmad on ka Facebookis ja kusagil sees olija ei tule ehk selle pealegi, et teiste maailm pole sugugi selline nagu tema oma - ei ole mingeid #MeToo-sid, hoopis Patuse Poole järgmine kontsert ja ära anda kassipojad.
esmaspäev, oktoober 23, 2017
Vägivalda ja nats esoteerikat
Veel üks aktuaalne nipp, kuidas ahistamisest pääseda - ärge tantsige valesid tantse! Ma käisin ka nädalavahetusel peol, igasuguseid inimesi oli, mõlemast soost, paare ja üksikuid, kainuses ei saanud kedagi süüdistada, aga ei käperdatud, sest paaristantsud jäid ära. Rockiklubis hüppab igaüks enda eest ja kellegi siivutu krabamine ei käi selle stiiliga väga kokku. Samas, ega ohutu pole sealgi. Mina näen nüüd lähiajal näiteks selline välja:
Lihtsalt juhtusin ühest meesterahvast mööduma hetkel, kui ta küünarnukkide välkudes kellelegi teatraalselt näidata püüdis, missuguse suure kala ta püüdnud oli või midagi sarnast. Kala ulatus mulle otse kulmu alla, hea veel, et tagil seal neete polnud. Ehmus teine päris ära ja tuli siiralt vabandama, mul eriti valus ei olnudki, ütlesin, et pole probleemi ja alles pärast tuli pähe, et silm võib ju kinni paistetada. Läksin küsisin baarist jääd, aga seda seal polnud (miks sa toorest kartulit peale ei pannud, küsis hiljem ema - ma tõesti ei tea, miks mul pidudel käies kartuleid kaasas pole...), seega ajas külm õllepurk asja ära.
Tore kokkusattumus on see, et kõigepealt sai Mikro lasteaias sõbralt lusikaga silma alla, seejärel kukkus Mini koolis laua otsa silma jõhkralt rulli (kõvasti koledamalt kui mina), sest keegi oli kogemata jala ette pannud (õnneks tehti klassipilt just paar päeva enne seda intsidenti ära), nüüd siis mina. L.-st võib nõnda kole kahtlane mulje jääda. Millegipärast (sic!) seostatakse naiste-laste sinikaid alati kurjade kaasadega, vähemalt mu kunagine korvpallurist kolleeg nentis seda kui sosistati, et "näe, isegi nii suur naine saab kodus kolki!"
Vägivald annab tooni ka unenägudes, panen paar viimast siia kirja. Ma nimelt ei usu, et unenäod midagi ette ennustavad, pigem peegeldavad need juba toimunud asju ja meeleolusid, aga selliseid vastikuid polnud ma ammu näinud. Kõigepealt nägin, et mul kukkusid hambad välja, My Ruinil on üks lugu unenäost :
Last night I had a dream
I was drowning again
You grabbed my hand and pulled me to safety
As I looked into your eyes
I saw my saviour
The person that I knew had been there all along
Just waiting for the chance to kill me
We kissed and my mouth started to bleed
Then all my teeth fell out...
I hate it when that happens
Ilmselt see lugu kuidagi inspireeris ka, sest ma olin mõelnud - näe, mina pole küll kunagi sellist und näinud, et hambad kukuvad välja. L., vana esoteerik, kukkus seletama, et kui koos verega, siis tähendab, sureb lähedane, kui ilma, siis kauge sugulane. No mul tulid ilma vereta, ilmselt sureb neid kaugeid sugulasi siiski iga päev, pole ju mainitud, kui kauge sugulase surma silmas peetakse.
Igatahes paar päeva hiljem nägin veel toredamat und, kus ma olin koos mingisuguse tundmatu zombistuva sõduriga, siuke valgete silmamunadega jälkus, mingi šamaani või nõia juures, kes ütles, et muidu tema sõdurit terveks ei tee, kui mina temaga magama pean. No selge argiteema puudutus, eks. Ma ütlesin, et ei mõtlegi, selle peale hammustas see rõve sõdur mind sõrmelülidest (mitte nukkidest, noh, see järgmine lüli siis), luud ragisesid ja verd lendas. Valus oli ka, ma tunnen miskipärast unes üsna reaalselt valu. Teadsin, et kohe lööb ka šamaan hambad mu sõrmedesse ja see vääramatu jõuga läheneva valu eelaimdus oli veel hullem. Õnneks aeti mind enne üles ja ma jäin hetkeks veel unesegasena lebama, sõrmed olid padja all valusalt krõnksus asendis. Ahjaa, tegelikult murdsin nädalavahetusel nüüd ju küüne ka, palju valusam kui silm.
Ja siis ma nägin seal peol üht meest. Ma tean, et ma olen seda meest enne oma elus näinud, ma olen temaga rääkinud, ma "tean" isegi seda, et me peaks ühest tähtkujust olema. Esimese hooga ma panin isegi paika, kes ta on. Üks kohalik neonats, kunagine liider, selline überegoga vend, saime kunagi ühes baaris tuttavaks ja ta ostis mulle pärast lilli. Aga too mees oli minu mälestuses (20 aastat tagasi) palju pikem ja põhjus, miks ta mulle toona silma jäi, oli see, et ta sarnanes mu esimese armastusega. See mees klubis oli lühem ega sarnanenud üldse tolle esimese armastusega, ometi pidasin ma teda selleks natsiliidriks. Koju jõudes hakkasin mõtlema, et see ei saanud ju tema olla. Kindel oli ainult see, et ka too tüüp oli neonats* (meil siin neid ikka jagus, toona olid ju kõik bomberites, tänapäeval enam väga mitte) ning überegoga. Mul on tema kohta peas fail olemas, aga ma ei saa seda kätte! Või on seal mingid asjad valedesse lahtritesse liikunud ja ma ei tee enam inimestel vahet? Ma ei lähe ju peol inimese juurde küsima ka, et "kuule, kes sa oled, ma tean sind raudselt!", pealegi tundus ta ebameeldiv ja üsna juua täis. Aga vot nüüd ei anna rahu, sest mul on sisimas tunne, et ta kunagi oli väga tähtis inimene mingil hetkel. Kes? Kus? Millal? Tähendab, ma tundsin tema kohaloleku puhul lausa füüsiliselt, et meil on midagi ühist, selline tunne, nagu osa mälust oleks kustutatud ja me olime kunagi kümme aastat abielus (aga see abielu oli täis vastuolusid). Vääga veider. Ta isegi lõhnas täpselt nii nagu ma eeldasin (ma seisin ta kõrval, aga tema ei paistnud mind tundvat).
Enne pidu ütles üks blond neiu mulle pargis tere. Teda ei tundnud ma aga kohe kindlasti.
* Nojah, kuidagi palju mul neid neonatse nooruses oli. Tartus vist oligi toona. Igatahes käis ka mu mitte neonatsist peika musta bomberiga ringi ja ükskord viskas mingi 14-aastane talle tänaval Hitleri-tervitust. Päev pärast seda olevat politsei sääraste tunnustega poistele linnas haarangu teinud (peksti üks tumedanahaline tudeng läbi vms), ilmselt paljud olid ka vale-natsid, lihtsalt säärane stiil oli moes. Mul on mingi vanaaastaõhtu pilt ka Raekoja platsis, kus ma nagu otse keset neonatside paraadi seisan. Olid ajad.
Tore kokkusattumus on see, et kõigepealt sai Mikro lasteaias sõbralt lusikaga silma alla, seejärel kukkus Mini koolis laua otsa silma jõhkralt rulli (kõvasti koledamalt kui mina), sest keegi oli kogemata jala ette pannud (õnneks tehti klassipilt just paar päeva enne seda intsidenti ära), nüüd siis mina. L.-st võib nõnda kole kahtlane mulje jääda. Millegipärast (sic!) seostatakse naiste-laste sinikaid alati kurjade kaasadega, vähemalt mu kunagine korvpallurist kolleeg nentis seda kui sosistati, et "näe, isegi nii suur naine saab kodus kolki!"
Vägivald annab tooni ka unenägudes, panen paar viimast siia kirja. Ma nimelt ei usu, et unenäod midagi ette ennustavad, pigem peegeldavad need juba toimunud asju ja meeleolusid, aga selliseid vastikuid polnud ma ammu näinud. Kõigepealt nägin, et mul kukkusid hambad välja, My Ruinil on üks lugu unenäost :
Last night I had a dream
I was drowning again
You grabbed my hand and pulled me to safety
As I looked into your eyes
I saw my saviour
The person that I knew had been there all along
Just waiting for the chance to kill me
We kissed and my mouth started to bleed
Then all my teeth fell out...
I hate it when that happens
Ilmselt see lugu kuidagi inspireeris ka, sest ma olin mõelnud - näe, mina pole küll kunagi sellist und näinud, et hambad kukuvad välja. L., vana esoteerik, kukkus seletama, et kui koos verega, siis tähendab, sureb lähedane, kui ilma, siis kauge sugulane. No mul tulid ilma vereta, ilmselt sureb neid kaugeid sugulasi siiski iga päev, pole ju mainitud, kui kauge sugulase surma silmas peetakse.
Igatahes paar päeva hiljem nägin veel toredamat und, kus ma olin koos mingisuguse tundmatu zombistuva sõduriga, siuke valgete silmamunadega jälkus, mingi šamaani või nõia juures, kes ütles, et muidu tema sõdurit terveks ei tee, kui mina temaga magama pean. No selge argiteema puudutus, eks. Ma ütlesin, et ei mõtlegi, selle peale hammustas see rõve sõdur mind sõrmelülidest (mitte nukkidest, noh, see järgmine lüli siis), luud ragisesid ja verd lendas. Valus oli ka, ma tunnen miskipärast unes üsna reaalselt valu. Teadsin, et kohe lööb ka šamaan hambad mu sõrmedesse ja see vääramatu jõuga läheneva valu eelaimdus oli veel hullem. Õnneks aeti mind enne üles ja ma jäin hetkeks veel unesegasena lebama, sõrmed olid padja all valusalt krõnksus asendis. Ahjaa, tegelikult murdsin nädalavahetusel nüüd ju küüne ka, palju valusam kui silm.
Ja siis ma nägin seal peol üht meest. Ma tean, et ma olen seda meest enne oma elus näinud, ma olen temaga rääkinud, ma "tean" isegi seda, et me peaks ühest tähtkujust olema. Esimese hooga ma panin isegi paika, kes ta on. Üks kohalik neonats, kunagine liider, selline überegoga vend, saime kunagi ühes baaris tuttavaks ja ta ostis mulle pärast lilli. Aga too mees oli minu mälestuses (20 aastat tagasi) palju pikem ja põhjus, miks ta mulle toona silma jäi, oli see, et ta sarnanes mu esimese armastusega. See mees klubis oli lühem ega sarnanenud üldse tolle esimese armastusega, ometi pidasin ma teda selleks natsiliidriks. Koju jõudes hakkasin mõtlema, et see ei saanud ju tema olla. Kindel oli ainult see, et ka too tüüp oli neonats* (meil siin neid ikka jagus, toona olid ju kõik bomberites, tänapäeval enam väga mitte) ning überegoga. Mul on tema kohta peas fail olemas, aga ma ei saa seda kätte! Või on seal mingid asjad valedesse lahtritesse liikunud ja ma ei tee enam inimestel vahet? Ma ei lähe ju peol inimese juurde küsima ka, et "kuule, kes sa oled, ma tean sind raudselt!", pealegi tundus ta ebameeldiv ja üsna juua täis. Aga vot nüüd ei anna rahu, sest mul on sisimas tunne, et ta kunagi oli väga tähtis inimene mingil hetkel. Kes? Kus? Millal? Tähendab, ma tundsin tema kohaloleku puhul lausa füüsiliselt, et meil on midagi ühist, selline tunne, nagu osa mälust oleks kustutatud ja me olime kunagi kümme aastat abielus (aga see abielu oli täis vastuolusid). Vääga veider. Ta isegi lõhnas täpselt nii nagu ma eeldasin (ma seisin ta kõrval, aga tema ei paistnud mind tundvat).
Enne pidu ütles üks blond neiu mulle pargis tere. Teda ei tundnud ma aga kohe kindlasti.
* Nojah, kuidagi palju mul neid neonatse nooruses oli. Tartus vist oligi toona. Igatahes käis ka mu mitte neonatsist peika musta bomberiga ringi ja ükskord viskas mingi 14-aastane talle tänaval Hitleri-tervitust. Päev pärast seda olevat politsei sääraste tunnustega poistele linnas haarangu teinud (peksti üks tumedanahaline tudeng läbi vms), ilmselt paljud olid ka vale-natsid, lihtsalt säärane stiil oli moes. Mul on mingi vanaaastaõhtu pilt ka Raekoja platsis, kus ma nagu otse keset neonatside paraadi seisan. Olid ajad.
neljapäev, oktoober 19, 2017
Tasuta lõunaid ei ole
Mina arvasin nooremana küll, et absoluutselt kindlasti on. Õnn võib sulle iga hetk sülle kukkuda, sest sa oled seda väärt. Kõik inimesed on head, keegi ei taha sulle halba ja sa meeldid kindlasti kõigile, keda oma elus kohtad. Mitte keegi ei ürita sind kuidagi ära kasutada, sest sa oled ju tore ning inimesed lihtsalt ei ole nõnda alatud.
Nagu ma juba maininud olen, siis oli mul igati kaitstud lapsepõlv. Elu lõi mingid mõrad küll sellesse kujutelma, kuid need olid enamjaolt sellised "ta ju lubas tulla, aga ei tulnud" või "kuidas ta sai seda naljana mõelda!" stiilis ehmatused. Mäletan näiteks eredalt seda kohutavat ebaõiglustunnet, kui Tartu Raadios räägiti, et nad jagavad kõigile soovijatele tasuta Scootri kassette, tulge ainult kohale ja võtke, aga mu isa keeldus autole hääli sisse ajamast, sest juhtumisi oli ka 1. aprill. Mitte keegi ei teeks ju säärast julma nalja?! Ma keeldun seda uskumast! Tuli välja, et ma polnud ainuke ja päris palju rahvast käis raadio ukse tagant läbi, aga siiski oli paraku tegemist naljaga. Häbi raadioonudele tagantjärele :)
Selle juhtumi võtmetegelaseks oli isa - keegi, kes oli juba oma vitsad kätte saanud ja oskas inimesi umbusaldada. Praeguse kupeldamisskandaali valguses tundub, et paljudel noortel inimestel on selline inimene elus puudu olnud, kuidas muidu seletada seda, et neiud läksidki lihtsa ja suure raha ootuses väljamaale "lihtsalt pidutsema", sest kutsuja oli ju tuntud inimene (mis sest, et ettepanekud tehti täiesti mitteametlikult läbi Facebooki vigaselt kirjutatud sõnumite*). Ma ei räägi siis neist, kes aimasid, millega tegu ja nõus olid, vaid nendest, kes nüüd on rääkinud, kuidas tegelikkus neid üllatas.
Ilmselt on "vatis kasvamisel" oma oluline plusspool, ma olin ikka ammu täisealine kui vanemad uurisid, millistele töökohtadele ja mis tingimustel ma kandideerin. Praegusele töökohale kandideerimine oli veidi segane ning värbajad välismaalased, seega panid vanemad mulle toona kindlasti südamele, et ma millelegi kahtlasele alla ei kirjutaks ning ka esimesele komandeeringule minnes sain igaks juhuks juhtnöörid kaasa, mida teha, kui "midagi on".
Selge on, et igasugu ärakasutajad ja ahistajad otsivadki inimesi, kel igasugune turvavõrgustik puudub. Ehk siis, lollideks litsideks sõimamise asemel võiks mõelda, kas enda lähedastel on selline võrgustik olemas ja kas naiivsus on lihtne lollus või pigem kehva elukogemuse puudumine. Tundke vähemalt oma laste elu vastu huvi, sest isegi kui nad teid selle eest ülemõtlejatest kontrollifriikideks peavad, võib sellest kasu sündida.
*Ma olen vist nüüdseks usu inimestesse kaotanud, aga hiljuti otsis keegi FB-s "serjaali" osatäitjaid ja kuigi kuulutaja märkuste peale vihastas, et ega ta mingi filoloog pole ja võiks ikka sisu näha, mitte grammatikapede olla, siis ma ei suudaks iial sellist tööpakkumist tõsiselt võtta.
Nagu ma juba maininud olen, siis oli mul igati kaitstud lapsepõlv. Elu lõi mingid mõrad küll sellesse kujutelma, kuid need olid enamjaolt sellised "ta ju lubas tulla, aga ei tulnud" või "kuidas ta sai seda naljana mõelda!" stiilis ehmatused. Mäletan näiteks eredalt seda kohutavat ebaõiglustunnet, kui Tartu Raadios räägiti, et nad jagavad kõigile soovijatele tasuta Scootri kassette, tulge ainult kohale ja võtke, aga mu isa keeldus autole hääli sisse ajamast, sest juhtumisi oli ka 1. aprill. Mitte keegi ei teeks ju säärast julma nalja?! Ma keeldun seda uskumast! Tuli välja, et ma polnud ainuke ja päris palju rahvast käis raadio ukse tagant läbi, aga siiski oli paraku tegemist naljaga. Häbi raadioonudele tagantjärele :)
Selle juhtumi võtmetegelaseks oli isa - keegi, kes oli juba oma vitsad kätte saanud ja oskas inimesi umbusaldada. Praeguse kupeldamisskandaali valguses tundub, et paljudel noortel inimestel on selline inimene elus puudu olnud, kuidas muidu seletada seda, et neiud läksidki lihtsa ja suure raha ootuses väljamaale "lihtsalt pidutsema", sest kutsuja oli ju tuntud inimene (mis sest, et ettepanekud tehti täiesti mitteametlikult läbi Facebooki vigaselt kirjutatud sõnumite*). Ma ei räägi siis neist, kes aimasid, millega tegu ja nõus olid, vaid nendest, kes nüüd on rääkinud, kuidas tegelikkus neid üllatas.
Ilmselt on "vatis kasvamisel" oma oluline plusspool, ma olin ikka ammu täisealine kui vanemad uurisid, millistele töökohtadele ja mis tingimustel ma kandideerin. Praegusele töökohale kandideerimine oli veidi segane ning värbajad välismaalased, seega panid vanemad mulle toona kindlasti südamele, et ma millelegi kahtlasele alla ei kirjutaks ning ka esimesele komandeeringule minnes sain igaks juhuks juhtnöörid kaasa, mida teha, kui "midagi on".
Selge on, et igasugu ärakasutajad ja ahistajad otsivadki inimesi, kel igasugune turvavõrgustik puudub. Ehk siis, lollideks litsideks sõimamise asemel võiks mõelda, kas enda lähedastel on selline võrgustik olemas ja kas naiivsus on lihtne lollus või pigem kehva elukogemuse puudumine. Tundke vähemalt oma laste elu vastu huvi, sest isegi kui nad teid selle eest ülemõtlejatest kontrollifriikideks peavad, võib sellest kasu sündida.
*Ma olen vist nüüdseks usu inimestesse kaotanud, aga hiljuti otsis keegi FB-s "serjaali" osatäitjaid ja kuigi kuulutaja märkuste peale vihastas, et ega ta mingi filoloog pole ja võiks ikka sisu näha, mitte grammatikapede olla, siis ma ei suudaks iial sellist tööpakkumist tõsiselt võtta.
Keskendumisraskused
Inimestel on ikka komme seltskondliku suhtluse käigus küsida, kas sa seda või teist asja eile telekast nägid. Ma pean alati vastama, et kahjuks mitte. Ok, eelmisel nädalal vaatasin etteplaneeritult dokfilmi Amy Winehouse'st ja reedeti on traditsiooniline Kuldvillak, aga muud pole küll juba kuid vaatama sattunud. Mis mul siis viga on?
Ma lõpetasin telekavaatamise ära siis, kui sain esimese lapse. Ei olnud mingi teadlik lapse säästmine ekraanidest, mille poolt ma küll kahe käega olen, vaid lihtsalt minu meelest on VÕIMATU lapse kõrvalt telekat vaadata. Ma ei tea, kuidas teised inimesed seda teevad, ma olen isegi kuulnud imestamist selle üle, et mida ma seal lapsega kodus üldse tegin siis, kui ma telekat ei vaadanud?! Kõik titemammad ju istuvad terve päeva teleka ees ja vahivad seriaale, tundub, et selline on klišee. Ilmselt on mul keskendumisraskused või olen ma oluliselt kehvem rööprähkleja kui muud, aga laps ju segab süvenemist. Laps ei istu sul vaikselt kõrvalt ega vaata ekraani nagu viisakas kinokaaslane (ok, päris väike imik välja arvatud), vaid seletab midagi, kolistab asjadega, nõuab vetsu, süüa, juua - mismoodi saab jälgida veel telekas toimuvat? Teised on mõnikord imestanud, kuidas ma suutsin laste kõrvalt kodus raamatuid lugeda - aga see on ju hoopiski lihtsam, kui laps sind katkestab, paned järjehoidja raamatu vahele ja kõik on korras. Telekal stoppnuppu pole (uuel digiTV-l vist on tõesti mingid salvestusprogrammid, aga L. väidab, et uus menüü on idiootide tehtud ja keeldub seda uuendamast enne kui vana variant päris kinni pannakse, mida lähiajal vist küll tehaksegi). Laps ei ole tasa, isegi igareedese Kuldvillaku ajal lähevad mõned küsimused-vastused lootusetult kaotsi ja milleks ennast niimoodi piinata.
Oot, see oli vist Kender, kes ühes oma raamatus pani tegelasele suhu sõnad, et ainult idioot vaatab filmi, mille algust ta näinud ei ole - ma täitsa nõustun, mis mõtet on vahtida mingeid osi, kui tervikut kätte ei saa? Ilmselt osa saadete puhul polegi tervik oluline, mõnikord ei juhtu pool saadet mitte midagi märkimisväärset ja siis seda, mis oluline, korratakse seitse korda üle, aga selliseid asju ei suuda ma niiehknaa vaadata. Ma tahan kogu infot, kohe siin ja kiiresti! Ritsiku juures oli seoses youtuberitega sellest juttu ning see kiiks pole mul ainuke - lugedes saan infot palju kiiremini ja efektiivsemalt kui visuaalselt kellegi esinemist vaadates.
Arvutis ei istu ma laste nähes samuti, sest sellelt on erinevalt raamatust palju keerulisem ümber lülituda. Ma ei tea, miks see nii on, aga virtuaalse ühenduse katkestamine rikub tuju ära. Mida see päriselu segab, ah! Vähemalt mulle mõjub ekraan uimastavalt - oot, ma vaatan selle asja veel ära, siis tulen - ja ongi märkamatult pool tundi jälle möödas. Lugedes paberilt ei möödu aeg iialgi nii kiiresti. Ma tõesti ei mõista inimesi, kellel on sõltuvus iga viie minuti tagant oma mobiili kontrollida (viimati istusin kinos ühe sellise kõrval, ei olnud tore) - kas nad ei tunne end seevõrra reaalsusest äralõigatuna või kuidagi poolikult selle tõttu, et ei keskendu mitte millelegi. Ma ei usu, et ma väga mäletaks üritust, kus ma pool ajast virtuaalses maailmas ringi rändasin. Kuigi võib-olla nad ei olegi kunagi millelegi väga keskendunud ja nende jaoks on ühelt asjalt teisele hüplemine normaalne olukord. Ma kohe kindlasti rööprähkleja ei ole, kuigi seda omadust just naistele rohkem külge poogitakse. Ma ei kirjutanud ju oma magistritööd teise käega last kussutades, ma kirjutasin siis, kui laps magas, isegi blogi saatsin selleks ajaks puhkusele ja prokrastineerimine mõjub mulle äärmiselt närvesöövalt, sest üks asi korraga, isegi kui see teine asi on vaid mõttena kuklas. No näiteks mõttetöö taustaks ma muusikat kuulata ei saa, sest ilmselt keskendub mingi osa minust ka kuulamisele, mitte ei võta muusikat kui tausta.
Ilmselt pärineb mu luksus keskendumisele keskenduda üksikust lapsepõlvest - ei tulnud kellegagi ruumi jagada, kellegi kisa kuulata, õppida samal ajal kui vanem vend samas toas kõlaritest heavy metalit kuulas. Oma lastele ma sellist luksust pole võimaldanud. Igasugu mobiilsed töökohad, avatud kontorid ja üleüldine rööprähklemise kohustus ilmselt annavad eelise neile, kes hoolimata kõigest keskenduda suudavad või siis vastupidiselt ei näe vajadustki seda teha.
Ma lõpetasin telekavaatamise ära siis, kui sain esimese lapse. Ei olnud mingi teadlik lapse säästmine ekraanidest, mille poolt ma küll kahe käega olen, vaid lihtsalt minu meelest on VÕIMATU lapse kõrvalt telekat vaadata. Ma ei tea, kuidas teised inimesed seda teevad, ma olen isegi kuulnud imestamist selle üle, et mida ma seal lapsega kodus üldse tegin siis, kui ma telekat ei vaadanud?! Kõik titemammad ju istuvad terve päeva teleka ees ja vahivad seriaale, tundub, et selline on klišee. Ilmselt on mul keskendumisraskused või olen ma oluliselt kehvem rööprähkleja kui muud, aga laps ju segab süvenemist. Laps ei istu sul vaikselt kõrvalt ega vaata ekraani nagu viisakas kinokaaslane (ok, päris väike imik välja arvatud), vaid seletab midagi, kolistab asjadega, nõuab vetsu, süüa, juua - mismoodi saab jälgida veel telekas toimuvat? Teised on mõnikord imestanud, kuidas ma suutsin laste kõrvalt kodus raamatuid lugeda - aga see on ju hoopiski lihtsam, kui laps sind katkestab, paned järjehoidja raamatu vahele ja kõik on korras. Telekal stoppnuppu pole (uuel digiTV-l vist on tõesti mingid salvestusprogrammid, aga L. väidab, et uus menüü on idiootide tehtud ja keeldub seda uuendamast enne kui vana variant päris kinni pannakse, mida lähiajal vist küll tehaksegi). Laps ei ole tasa, isegi igareedese Kuldvillaku ajal lähevad mõned küsimused-vastused lootusetult kaotsi ja milleks ennast niimoodi piinata.
Oot, see oli vist Kender, kes ühes oma raamatus pani tegelasele suhu sõnad, et ainult idioot vaatab filmi, mille algust ta näinud ei ole - ma täitsa nõustun, mis mõtet on vahtida mingeid osi, kui tervikut kätte ei saa? Ilmselt osa saadete puhul polegi tervik oluline, mõnikord ei juhtu pool saadet mitte midagi märkimisväärset ja siis seda, mis oluline, korratakse seitse korda üle, aga selliseid asju ei suuda ma niiehknaa vaadata. Ma tahan kogu infot, kohe siin ja kiiresti! Ritsiku juures oli seoses youtuberitega sellest juttu ning see kiiks pole mul ainuke - lugedes saan infot palju kiiremini ja efektiivsemalt kui visuaalselt kellegi esinemist vaadates.
Arvutis ei istu ma laste nähes samuti, sest sellelt on erinevalt raamatust palju keerulisem ümber lülituda. Ma ei tea, miks see nii on, aga virtuaalse ühenduse katkestamine rikub tuju ära. Mida see päriselu segab, ah! Vähemalt mulle mõjub ekraan uimastavalt - oot, ma vaatan selle asja veel ära, siis tulen - ja ongi märkamatult pool tundi jälle möödas. Lugedes paberilt ei möödu aeg iialgi nii kiiresti. Ma tõesti ei mõista inimesi, kellel on sõltuvus iga viie minuti tagant oma mobiili kontrollida (viimati istusin kinos ühe sellise kõrval, ei olnud tore) - kas nad ei tunne end seevõrra reaalsusest äralõigatuna või kuidagi poolikult selle tõttu, et ei keskendu mitte millelegi. Ma ei usu, et ma väga mäletaks üritust, kus ma pool ajast virtuaalses maailmas ringi rändasin. Kuigi võib-olla nad ei olegi kunagi millelegi väga keskendunud ja nende jaoks on ühelt asjalt teisele hüplemine normaalne olukord. Ma kohe kindlasti rööprähkleja ei ole, kuigi seda omadust just naistele rohkem külge poogitakse. Ma ei kirjutanud ju oma magistritööd teise käega last kussutades, ma kirjutasin siis, kui laps magas, isegi blogi saatsin selleks ajaks puhkusele ja prokrastineerimine mõjub mulle äärmiselt närvesöövalt, sest üks asi korraga, isegi kui see teine asi on vaid mõttena kuklas. No näiteks mõttetöö taustaks ma muusikat kuulata ei saa, sest ilmselt keskendub mingi osa minust ka kuulamisele, mitte ei võta muusikat kui tausta.
Ilmselt pärineb mu luksus keskendumisele keskenduda üksikust lapsepõlvest - ei tulnud kellegagi ruumi jagada, kellegi kisa kuulata, õppida samal ajal kui vanem vend samas toas kõlaritest heavy metalit kuulas. Oma lastele ma sellist luksust pole võimaldanud. Igasugu mobiilsed töökohad, avatud kontorid ja üleüldine rööprähklemise kohustus ilmselt annavad eelise neile, kes hoolimata kõigest keskenduda suudavad või siis vastupidiselt ei näe vajadustki seda teha.
kolmapäev, oktoober 18, 2017
Piljard on üks ohtlik mäng
Üks mu meessoost sõber mängis kord pahaaimamatult piljardit, kui talle lähenes selja tagant üks tütarlaps, krahmas strateegilisest piirkonnast ja sosistas kõrva: "Sa tripperit ei taha saada vä?" Ma ausalt öeldes ei tea, mismoodi sõber täpselt reageeris, kuna ta oli üks väga viisakas ja rahumeelne noormees, siis ilmselt vastas kohmetult, et "Tänan, ei!" Igatahes jäi see juhtum sõbrale aastateks meelde ja me arutasime, mis sel tüdrukul ometi arus oli, et ta nõnda tegi. Kas see oli mingi eriti originaalne, aga tõsimeelne lähenemiskatse või soovis tüdruk poissi lihtsalt mõnitada. Sageli nähakse ahistamist kui seda, et sulle tikub ligi keegi, kes sulle ei meeldi. No et ligitikkuja motiivid on iseenesest igati üllad, aga lihtsalt sina oled see, kelle maitsele too tüüp ei vasta. Selline pigem kurb pilt ahistajast siis. Kui mina mõtlen ahistajast, siis kujutan ma ette hoopis tüüpi, kes tahab mind miskipärast alandada ja oma üleolekut näidata.
Lugesin Rentsi ülihead ahistamisteemalist postitust ja mõtlesin sellele, kuidas ma ise olen ka varem mõelnud pigem nagu Kirsti Timmer, et miks sa ometi vastu ei hakanud? Ma olin küll kuulnud, kuidas mõni saab rünnaku all olles šoki ega suuda piiksugi teha, aga et see võiks kuidagi kasvatusega seotud olla, ma ei mõelnudki. Meil kodus kindlasti ei olnud sooneutraalne kasvatus, kuid sellest hoolimata õpetati mind, et rünnaku korral tuleb alati vastu astuda, karjuda, lüüa, kui vaja. Mulle meenub isegi, kuidas ema rääkis loo, kuidas ahistaja oli vedanud tüdruku kuhugi trepikotta ja sundinud teda oraalseksile, tüdruk aga hammustanud meest "sealt" ning pääsenud. Mäletan, et juurdlesin, kas ma oleksin selleks võimeline, aga teadsin, et alati tuleb midagi teha. Siiski ei kao ka minul kuhugi ära see mõte, et "viisakas peab eelkõige olema".
Näiteks meenus mullegi üks piljardimäng mõne aasta tagant. Olime vist sinna kuidagi ootamatult sattunud, sest mul oli seljas lühike seelik ja kuigi all olid paksud mustad sukkpüksid, leidis keegi mees kõrvaltlauast, et on hea idee mulle sihtimise ajal kii jalgade vahele torgata. Ma võtsin enda kii ja andsin tüübile pikku pead. Mitte jõuga, vaid lihtsalt nii, et ta aru saaks, see ei olnud aktsepteeritav, mida ta tegi. Mingit reaktsiooni ei järgnenud, keegi ei sõimanud, kakluseks ei läinud. Samas tundsin ma kohe, et minu tegu oli taunitav (ja miks ma pidin üldse seelikuga mängima minema, oleks võinud ju niisama lauas istuda ja pealt vaadata, sest sobiv riietus puudus). L., kes seda kii torkamist pealt ei olnud näinud, tuli pahaselt ütlema, miks ma talle ei olnud öelnud, et see mees mind ahistas. Kõigepealt selle pärast, et ma enne teen, siis mõtlen, teiseks, kui ma ka järele mõtlen, siis oht kakluseks on palju suurem, kui sellist intsidenti asuvad lahendama mehed omavahel.
Ehk siis üldiselt ma reageerin, sest minu kogemuse kohaselt saab ainult niimoodi ahistamist peatada. Kasvõi selle hinnaga, et sind peetakse "selleks hulluks tüdrukuks, kes kallale tuleb". Ahjaa, põhikooliajast meenub veel mingi seik, kus millegipärast mingi õpetaja (see koht on mälus hägune) seletas, kuidas tüdrukutel ei sobi ärbelda (millegipärast oli see seotud riietuse teemaga) ja üks kah karmim neiu käis välja olukorra, kus keegi ahistab tüdrukut, kellel on seljas lühike seelik ning kui too tüübi jalaga rivist välja lööb (no karate oli toona popp teema), kas siis on suurim mure see, et aluspüksid korraks välkusid? Vist ei saanud ta mingit vastust, aga ma mõtlesin, et hea point , ja see jäi mulle aastateks meelde.
Viimane kord, kus ma ei reageerinud, oli seotud sellega, et üks väga paks ja kole ning kibestunud purjus mees krabas klubis mu tissi. Esimene reaktsioon oli kõrvakiil, aga kuna me just olime sõbranna soovil sinna klubisse saabunud, me seisime keset üsna tühja tantsuplatsi kõigile nähtaval, pidu alles algas, siis ma mõtlesin, et raudselt nad viskavad mu ründamise pärast välja. Pärast lohutasin end sellega, et tüübi peale pole mõtet ärrituda, ta on nii mõttetu kuju. Kordagi ei mõelnud ma sellele, et saaksin oma kõrvakiilu käperdamisega põhjendada (see "kõigile nähtaval" kehtinuks ainult minu löögi, mitte mehe krabamise kohta). Löömine on ju ikka kordi hullem kui kerge ahistamine. Ma tean, et tuleb reageerida ja enamasti jõuliselt, sest muu ei aita, aga ma ikkagi tunnen end süüdi selle pärast, et "korralikud tüdrukud nii ei tee/ära tekita tühjast probleemi". Võeh. Ja mu meelest ei tule see siinkohal kasvatusest vaid üldisest ühiskondlikust suhtumisest. EDIT: Ilmselt omas selles episoodis tähtsust ka fakt, et mees oli mu sõbrannale tuttav inimene.
Ükspäev tuli Mikro lasteaiast koju, silm sinine, üks poiss oli lusikaga virutanud. Ma küsisin, mis õpetaja sellest arvas, too oli öelnud, et anna vastu. Esimene reaktsioon oli jälle, et kuidas siis nii, head lapsed ju ei löö. Alles teine mõte see, et hea ei pea paha türanniat kannatama ja ega elus muu pahatihti aitagi, kui vasturünnak. Ahjaa, lasteaias võeti isegi sooneutraalne kasvatus jutuks, keegi oli küsinud, õpetaja ütles, et sellega on neil kõik korras, kedagi raamidesse ei suruta. Alles hiljem mõtlesin, äkki too küsija (anonüümselt, küsitluses) pidas silmas, et ega ometi sooneutraalsust ei juurutata.
P.S. Kui konkreetselt Rõiva juhtumist rääkida, siis minu meelest see vastuhakkamise teema polegi oluline, sest isegi kui naine hakanuks vastu (ma pole kuskilt selgeid fakte kuulnud, kas hakkas või mitte, räägitakse ainult seda, et miks tormas ajakirjandusse, miks ei andnud vastu kõrvu), tuleks sellise kaliibriga tegelase puhul asi avalikuks teha, sest ei ole normaalne, et sellise moraali ja käitumisega inimene esindab Eesti riiki. Rõivas ise on ju tunnistanud, et käitus nõmedalt, mida iganes selle all siis mõista. Muidugi, avalik häälekas vastuhakk annab alati sellises olukorras rohkem võimalust enda väiteid tõestada.
Lugesin Rentsi ülihead ahistamisteemalist postitust ja mõtlesin sellele, kuidas ma ise olen ka varem mõelnud pigem nagu Kirsti Timmer, et miks sa ometi vastu ei hakanud? Ma olin küll kuulnud, kuidas mõni saab rünnaku all olles šoki ega suuda piiksugi teha, aga et see võiks kuidagi kasvatusega seotud olla, ma ei mõelnudki. Meil kodus kindlasti ei olnud sooneutraalne kasvatus, kuid sellest hoolimata õpetati mind, et rünnaku korral tuleb alati vastu astuda, karjuda, lüüa, kui vaja. Mulle meenub isegi, kuidas ema rääkis loo, kuidas ahistaja oli vedanud tüdruku kuhugi trepikotta ja sundinud teda oraalseksile, tüdruk aga hammustanud meest "sealt" ning pääsenud. Mäletan, et juurdlesin, kas ma oleksin selleks võimeline, aga teadsin, et alati tuleb midagi teha. Siiski ei kao ka minul kuhugi ära see mõte, et "viisakas peab eelkõige olema".
Näiteks meenus mullegi üks piljardimäng mõne aasta tagant. Olime vist sinna kuidagi ootamatult sattunud, sest mul oli seljas lühike seelik ja kuigi all olid paksud mustad sukkpüksid, leidis keegi mees kõrvaltlauast, et on hea idee mulle sihtimise ajal kii jalgade vahele torgata. Ma võtsin enda kii ja andsin tüübile pikku pead. Mitte jõuga, vaid lihtsalt nii, et ta aru saaks, see ei olnud aktsepteeritav, mida ta tegi. Mingit reaktsiooni ei järgnenud, keegi ei sõimanud, kakluseks ei läinud. Samas tundsin ma kohe, et minu tegu oli taunitav (ja miks ma pidin üldse seelikuga mängima minema, oleks võinud ju niisama lauas istuda ja pealt vaadata, sest sobiv riietus puudus). L., kes seda kii torkamist pealt ei olnud näinud, tuli pahaselt ütlema, miks ma talle ei olnud öelnud, et see mees mind ahistas. Kõigepealt selle pärast, et ma enne teen, siis mõtlen, teiseks, kui ma ka järele mõtlen, siis oht kakluseks on palju suurem, kui sellist intsidenti asuvad lahendama mehed omavahel.
Ehk siis üldiselt ma reageerin, sest minu kogemuse kohaselt saab ainult niimoodi ahistamist peatada. Kasvõi selle hinnaga, et sind peetakse "selleks hulluks tüdrukuks, kes kallale tuleb". Ahjaa, põhikooliajast meenub veel mingi seik, kus millegipärast mingi õpetaja (see koht on mälus hägune) seletas, kuidas tüdrukutel ei sobi ärbelda (millegipärast oli see seotud riietuse teemaga) ja üks kah karmim neiu käis välja olukorra, kus keegi ahistab tüdrukut, kellel on seljas lühike seelik ning kui too tüübi jalaga rivist välja lööb (no karate oli toona popp teema), kas siis on suurim mure see, et aluspüksid korraks välkusid? Vist ei saanud ta mingit vastust, aga ma mõtlesin, et hea point , ja see jäi mulle aastateks meelde.
Viimane kord, kus ma ei reageerinud, oli seotud sellega, et üks väga paks ja kole ning kibestunud purjus mees krabas klubis mu tissi. Esimene reaktsioon oli kõrvakiil, aga kuna me just olime sõbranna soovil sinna klubisse saabunud, me seisime keset üsna tühja tantsuplatsi kõigile nähtaval, pidu alles algas, siis ma mõtlesin, et raudselt nad viskavad mu ründamise pärast välja. Pärast lohutasin end sellega, et tüübi peale pole mõtet ärrituda, ta on nii mõttetu kuju. Kordagi ei mõelnud ma sellele, et saaksin oma kõrvakiilu käperdamisega põhjendada (see "kõigile nähtaval" kehtinuks ainult minu löögi, mitte mehe krabamise kohta). Löömine on ju ikka kordi hullem kui kerge ahistamine. Ma tean, et tuleb reageerida ja enamasti jõuliselt, sest muu ei aita, aga ma ikkagi tunnen end süüdi selle pärast, et "korralikud tüdrukud nii ei tee/ära tekita tühjast probleemi". Võeh. Ja mu meelest ei tule see siinkohal kasvatusest vaid üldisest ühiskondlikust suhtumisest. EDIT: Ilmselt omas selles episoodis tähtsust ka fakt, et mees oli mu sõbrannale tuttav inimene.
Ükspäev tuli Mikro lasteaiast koju, silm sinine, üks poiss oli lusikaga virutanud. Ma küsisin, mis õpetaja sellest arvas, too oli öelnud, et anna vastu. Esimene reaktsioon oli jälle, et kuidas siis nii, head lapsed ju ei löö. Alles teine mõte see, et hea ei pea paha türanniat kannatama ja ega elus muu pahatihti aitagi, kui vasturünnak. Ahjaa, lasteaias võeti isegi sooneutraalne kasvatus jutuks, keegi oli küsinud, õpetaja ütles, et sellega on neil kõik korras, kedagi raamidesse ei suruta. Alles hiljem mõtlesin, äkki too küsija (anonüümselt, küsitluses) pidas silmas, et ega ometi sooneutraalsust ei juurutata.
P.S. Kui konkreetselt Rõiva juhtumist rääkida, siis minu meelest see vastuhakkamise teema polegi oluline, sest isegi kui naine hakanuks vastu (ma pole kuskilt selgeid fakte kuulnud, kas hakkas või mitte, räägitakse ainult seda, et miks tormas ajakirjandusse, miks ei andnud vastu kõrvu), tuleks sellise kaliibriga tegelase puhul asi avalikuks teha, sest ei ole normaalne, et sellise moraali ja käitumisega inimene esindab Eesti riiki. Rõivas ise on ju tunnistanud, et käitus nõmedalt, mida iganes selle all siis mõista. Muidugi, avalik häälekas vastuhakk annab alati sellises olukorras rohkem võimalust enda väiteid tõestada.
teisipäev, oktoober 17, 2017
Vähe minu lapsepõlves oli päiksekiiri, sest mul polnud Playstation kahte ja mobiili
Aktuaalsetel teemadel jõhverdamist ka siis ikka. Lugesin erinevaid allikaid ja imestasin, kui erinevalt inimesed ühest ja samast tekstist aru saavad ning mida samade sõnade tagant välja loevad. Ei saa salata, et tekkis mõte "milleks üldse see kõik?", aga noh, karavan peab ikka edasi minema ja üldse, niisama on igav.
Räägitakse vastutusest ja sellest, kuidas kodused olud meid hilisemas elus mõjutavad. Ei salga mõju, aga samas ringi vaadates on see kõik ka nii individuaalne. Isegi samas peres, samades tingimustes kasvanud lapsed mäletavad sageli lapsepõlve erinevalt (loomulikult võidigi peres lapsi erinevalt kohelda ka) ning saavad sellest erinevalt mõjutatud. Seesama materiaalne kindlustatus - on neid, kes tulevikus ennast mõõdutundetult premeerivad (kõik peab firmamärgiga olema, sellised, kes kraaksuvad, et "sellised, kes kaltsukatest asju ostavad, ei peaks lapsi saama!"), on selliseid, kes mõõdutunde säilitavad. Laste mittesaamisel materiaalse poole põhjuseks toojad (mõtlen siis neid, kes tegelikkuses endale keskklassi elu lubada saavad) kasutavad seda pigem ettekäändena, sest millegipärast on jube taunitav see, kui sa ütled, et sa lihtsalt lapsi ei soovi või ei soovi neid praegusel hetkel. "Me ei tule majanduslikult toime" on selline kena ebameeldiva teema lõpetamine, sest rahalises seisus üldiselt ei sorita, erinevalt muudest isiklikest teemadest.
Aga see vastutuse osa. Mulle tundub, et see vähemalt mu enda puhul sõltub taustast. Ma julgen vastutustundetult käituda, sest kunagi pole ju midagi juhtunud. Küll kõik läheb hästi nagu alati. Kui keegi teine tuleb näppu viibutama, et arvesta ikka halva variandiga ka, mõtle läbi, analüüsi, siis mina lähtun ikkagi oma kõhutundest, sest ma tean, et mul on olukorra kohta rohkem informatsiooni (mis põhineb kõhutundel, eks) kui sellel tüütul manitsejal, kelle arusaam põhineb statistilisel keskmisel või tema kogemusel. Aga mina ei ole ju statistiline keskmine ja mul ei ole ka tema kogemust, mul on minu enda kõhutunne ja kogemus, et kõik läheb enamasti ikka hästi ja sellest tulenevalt minge teie oma jutuga üldse kassisabaalla, sest mina teen ikka nii, nagu mina tahan. Ma ei tahaks uskuda, et ma selles ainus olen. Ma oskan halba kahtlustada ikka ainult seal, kus seda isiklikust kogemusest karta tean. Mulle tundub, et isiklik positiivne kogemus soodustab uljust.
Palju räägiti ka isiklikust lapsepõlvest ja selle taagast. Mind kasvatati üldiselt "vati sees" nagu vanaema ütles, mu ainus probleem lähtus sellest, et teismelisena pidasin seda kõike kuldpuuriks. Aga üks asi, mille ilmsest lapsepõlvekogemusest lähtuvaks võin vist pidada, on omadus vestluspartneriga nõustuda, isegi siis, kui räme kognitiivne dissonants tekib ja tegelikult virutada tahaks. Ma kasvasin koos kolme kange naisega, keda ma kõiki omamoodi armastasin, aga kes enamasti omavahel erimeelsusi omasid ning neid siis minuga arutasid ja oma vaatepunktile toetust ootasid. Mina kui armastav laps ei tahtnud aga neist kedagi reeta, niimoodi siis kiitsin ja laitsingi asju vastavalt vestluspartnerile. See ajab mind siiamaani hulluks, sest täiskasvanuna ma end tunda ei oska ja seetõttu läheb alati enne kõvasti aega, kuni ma aru saan, mida ma ise tegelikult mõtlen või tahan. Ma võin pikalt suhelda kellegagi, kelle seltskonnas ma end hästi ei tunne, temaga kaasa noogutada jne, kuni lõpuks jõuab kätte hetk (enamasti koos PMS-iga, eks), mil ma saan aru, et meil pole mitte midagi ühist, ta pole ka mu veresugulane ja mina pole laps ning kuna on juba liiga hilja asju mõistlikult paika panna, siis ma enamasti plahvatan ja saadan kõik kukele. Teine pool enamasti ei saa aru, ahmib õhku ja imestab, mis mul viga hakkas. Ja loomulikult olen mina siis kahepalgeline ja kergestiärrituv. A ma ju nii kaua kannatasin, eks. Mingi täiesti nõme, kahjulik suhtlemismudel ja üsna kindlasti lapsepõlvest pärit.
Lapsepõlv mõjutab, aga mu meelest ei saa siin mingeid selgeid reegleid välja tuua. Miks me sageli leiame, et ei taha kunagi käituda, nagu meie vanemad kunagi, aga hiljem leiame endas just selliseid jooni nagu neil? Miks enamasti saavad alkohoolikute lastest alkohoolikud, kuigi nad ilmselt lastena purjus vanemaid ei nautinud? Miks mõnest siiski alkohoolikut ei tule? Miks mõni allasurutu jääbki end madalamaks pidama, teine aga leiab just selles jõudu vastupidist tõestada? See geenide ja keskkonna kombinatsioon on huvitavam. Ma enamasti ei näe näiteks enda puhul seost igasugu lihtsate (pseudo)psühholoogiliste seletuste juures, kus tuuakse välja seoseid lapsepõlve ja hilisema isiksuse vahel. Kombinatsioone erinevatest tüüpidest, seda ehk, aga kindlasti mitte puhtaid tüüpe.
Räägitakse vastutusest ja sellest, kuidas kodused olud meid hilisemas elus mõjutavad. Ei salga mõju, aga samas ringi vaadates on see kõik ka nii individuaalne. Isegi samas peres, samades tingimustes kasvanud lapsed mäletavad sageli lapsepõlve erinevalt (loomulikult võidigi peres lapsi erinevalt kohelda ka) ning saavad sellest erinevalt mõjutatud. Seesama materiaalne kindlustatus - on neid, kes tulevikus ennast mõõdutundetult premeerivad (kõik peab firmamärgiga olema, sellised, kes kraaksuvad, et "sellised, kes kaltsukatest asju ostavad, ei peaks lapsi saama!"), on selliseid, kes mõõdutunde säilitavad. Laste mittesaamisel materiaalse poole põhjuseks toojad (mõtlen siis neid, kes tegelikkuses endale keskklassi elu lubada saavad) kasutavad seda pigem ettekäändena, sest millegipärast on jube taunitav see, kui sa ütled, et sa lihtsalt lapsi ei soovi või ei soovi neid praegusel hetkel. "Me ei tule majanduslikult toime" on selline kena ebameeldiva teema lõpetamine, sest rahalises seisus üldiselt ei sorita, erinevalt muudest isiklikest teemadest.
Aga see vastutuse osa. Mulle tundub, et see vähemalt mu enda puhul sõltub taustast. Ma julgen vastutustundetult käituda, sest kunagi pole ju midagi juhtunud. Küll kõik läheb hästi nagu alati. Kui keegi teine tuleb näppu viibutama, et arvesta ikka halva variandiga ka, mõtle läbi, analüüsi, siis mina lähtun ikkagi oma kõhutundest, sest ma tean, et mul on olukorra kohta rohkem informatsiooni (mis põhineb kõhutundel, eks) kui sellel tüütul manitsejal, kelle arusaam põhineb statistilisel keskmisel või tema kogemusel. Aga mina ei ole ju statistiline keskmine ja mul ei ole ka tema kogemust, mul on minu enda kõhutunne ja kogemus, et kõik läheb enamasti ikka hästi ja sellest tulenevalt minge teie oma jutuga üldse kassisabaalla, sest mina teen ikka nii, nagu mina tahan. Ma ei tahaks uskuda, et ma selles ainus olen. Ma oskan halba kahtlustada ikka ainult seal, kus seda isiklikust kogemusest karta tean. Mulle tundub, et isiklik positiivne kogemus soodustab uljust.
Palju räägiti ka isiklikust lapsepõlvest ja selle taagast. Mind kasvatati üldiselt "vati sees" nagu vanaema ütles, mu ainus probleem lähtus sellest, et teismelisena pidasin seda kõike kuldpuuriks. Aga üks asi, mille ilmsest lapsepõlvekogemusest lähtuvaks võin vist pidada, on omadus vestluspartneriga nõustuda, isegi siis, kui räme kognitiivne dissonants tekib ja tegelikult virutada tahaks. Ma kasvasin koos kolme kange naisega, keda ma kõiki omamoodi armastasin, aga kes enamasti omavahel erimeelsusi omasid ning neid siis minuga arutasid ja oma vaatepunktile toetust ootasid. Mina kui armastav laps ei tahtnud aga neist kedagi reeta, niimoodi siis kiitsin ja laitsingi asju vastavalt vestluspartnerile. See ajab mind siiamaani hulluks, sest täiskasvanuna ma end tunda ei oska ja seetõttu läheb alati enne kõvasti aega, kuni ma aru saan, mida ma ise tegelikult mõtlen või tahan. Ma võin pikalt suhelda kellegagi, kelle seltskonnas ma end hästi ei tunne, temaga kaasa noogutada jne, kuni lõpuks jõuab kätte hetk (enamasti koos PMS-iga, eks), mil ma saan aru, et meil pole mitte midagi ühist, ta pole ka mu veresugulane ja mina pole laps ning kuna on juba liiga hilja asju mõistlikult paika panna, siis ma enamasti plahvatan ja saadan kõik kukele. Teine pool enamasti ei saa aru, ahmib õhku ja imestab, mis mul viga hakkas. Ja loomulikult olen mina siis kahepalgeline ja kergestiärrituv. A ma ju nii kaua kannatasin, eks. Mingi täiesti nõme, kahjulik suhtlemismudel ja üsna kindlasti lapsepõlvest pärit.
Lapsepõlv mõjutab, aga mu meelest ei saa siin mingeid selgeid reegleid välja tuua. Miks me sageli leiame, et ei taha kunagi käituda, nagu meie vanemad kunagi, aga hiljem leiame endas just selliseid jooni nagu neil? Miks enamasti saavad alkohoolikute lastest alkohoolikud, kuigi nad ilmselt lastena purjus vanemaid ei nautinud? Miks mõnest siiski alkohoolikut ei tule? Miks mõni allasurutu jääbki end madalamaks pidama, teine aga leiab just selles jõudu vastupidist tõestada? See geenide ja keskkonna kombinatsioon on huvitavam. Ma enamasti ei näe näiteks enda puhul seost igasugu lihtsate (pseudo)psühholoogiliste seletuste juures, kus tuuakse välja seoseid lapsepõlve ja hilisema isiksuse vahel. Kombinatsioone erinevatest tüüpidest, seda ehk, aga kindlasti mitte puhtaid tüüpe.
kolmapäev, oktoober 11, 2017
Kuidas meeldida lollidele ja labastele meestele?
Kes siis seda ei tahaks, eks? Missuguseid mehi ma siis silmas pean? No ikka selliseid, kes annavad sulle teada, et tõmmaku sa uttu, sest nad tahavad su ilusa sõbrannaga rääkida käperdada (vahet pole, kas sõbranna ka tahab), panevad sulle seltskonnas välimust halvustava hüüdnime, küsivad, mida sinusugune peolt otsib jne. Koleda eide traagika, eks? Kannata ära, oled siis nii kole? Ma olen tegelikult ju täitsa nõus, et igaühel meist on oma ilukriteeriumid, teistele neile mittevastavust ette heita on aga matslik, samuti peaks normaalse kasvatusega mees viisakalt kohtlema teda huvitava naisterahva sõbrannasid (ja sõbrannad võiksid seda ka eeldada, mitte meelitatud olemisest hea naljaga kaasa kihistama, aga see on juba teine teema).
Aga mida siis teha, et sellistele mitte hambusse jääda? Peale selle, et katsu jobudest eemale hoida (arvestades nende hulka, kogu elu jooksul üsna võimatu ettevõtmine) ja väldi ööklubisid ning mainstream teismeliste üritusi (keeruline, kui oled täiesti tavaline teismeline), sest ainult sellistes kohtades olen "koleda sõbranna" teemaga kokku puutunud. Elu jooksul on olnud võimalus katsetada ühte head varianti sellistele meeldimiseks ja teise variandi edukuses on tulnud ka veenduda, aga õnneks mitte enda peal.
Kuidas meeldida igale jobule reegel nr 1: kasvata juuksed pikaks ja värvi blondiks. Mingid šatäänid jms soga ei loe, konkreetselt blond tuleb olla. See oli tegelikult päris õudne, kui paljude peal see minu puhul töötas. Jobud, kes enne mind märkamagi ei olnud teinud, tulid nüüd meelitusi rääkima ja kui ma üritasin neid veenda, et me oleme juba tuttavad, ma ei meeldi sulle, ma lihtsalt värvisin vahepeal juukseid, siis seda nad ei uskunud. Tegelikult eelistab tõesti enamik, ka džentelmene, blonde, kasvõi salaja, sest sellel on lihtne põhjus - blond lakk paistab õhtupimeduses lihtsalt kõige paremini silma. Need, kes väidavad end suuresõnaliselt blonde eelistavat, leiavad end hilisemas elus sageli brüneti kõrvalt (ja toonitavad siis, et tema on lihtsalt erand). Mõni muidugi jääbki juuksevärvi või mõnesse muusse välisesse parameetrisse kinni ja imestab hiljem, miks ta suhted kuidagi püsida ei taha, miks üksteisest kiirelt võõrandutakse ja millestki rääkida pole.
Ok, aga kui blondiks tõesti ei taha, juuksed ei kasva või tundub, et blondist üksi ei piisa, sest oled ikka liiga kole, aga nii kangesti tahaks iga jobu tähelepanu saada, siis reegel nr 2: ole kergesti kättesaadav. Täiesti lollikindel variant. Siin ei loe enam miski muu, kui ikka annad iga keharakuga märku, et siit saab, ei tule ükski pirtsakas poiss sulle ütlema, et sa liiga kole oled. Ok, muidugi, mõni erand võib keelduda, aga ilmselt pole ta siis ka piisavalt loll. Matside põhipostulaat on aga siiski "auk on auk" (vabandage väljendust, noh).
Ehk siis, tõelisi mölakaid, kes sind avalikult inetuks sõbrannaks peavad, ei tasu enda enesehinnangu kallale lasta (ma tean, kah üsna võimatu, aga tagantjärele saan juba aru). Usu, sa ei taha neile meeldida ja neile meeldida on oluliselt lihtsam kui enda välimust muutma hakata. Kui ringi vaadata, siis on selge, et välimus pole kohe kindlasti see faktor, mis segaks kedagi endale kaaslast leidmast. Kehv enesehinnang võib aga seda takistada küll, seega palun ära kunagi usu, kui keegi ütleb sulle, et sa oled kole!
Aga mida siis teha, et sellistele mitte hambusse jääda? Peale selle, et katsu jobudest eemale hoida (arvestades nende hulka, kogu elu jooksul üsna võimatu ettevõtmine) ja väldi ööklubisid ning mainstream teismeliste üritusi (keeruline, kui oled täiesti tavaline teismeline), sest ainult sellistes kohtades olen "koleda sõbranna" teemaga kokku puutunud. Elu jooksul on olnud võimalus katsetada ühte head varianti sellistele meeldimiseks ja teise variandi edukuses on tulnud ka veenduda, aga õnneks mitte enda peal.
Kuidas meeldida igale jobule reegel nr 1: kasvata juuksed pikaks ja värvi blondiks. Mingid šatäänid jms soga ei loe, konkreetselt blond tuleb olla. See oli tegelikult päris õudne, kui paljude peal see minu puhul töötas. Jobud, kes enne mind märkamagi ei olnud teinud, tulid nüüd meelitusi rääkima ja kui ma üritasin neid veenda, et me oleme juba tuttavad, ma ei meeldi sulle, ma lihtsalt värvisin vahepeal juukseid, siis seda nad ei uskunud. Tegelikult eelistab tõesti enamik, ka džentelmene, blonde, kasvõi salaja, sest sellel on lihtne põhjus - blond lakk paistab õhtupimeduses lihtsalt kõige paremini silma. Need, kes väidavad end suuresõnaliselt blonde eelistavat, leiavad end hilisemas elus sageli brüneti kõrvalt (ja toonitavad siis, et tema on lihtsalt erand). Mõni muidugi jääbki juuksevärvi või mõnesse muusse välisesse parameetrisse kinni ja imestab hiljem, miks ta suhted kuidagi püsida ei taha, miks üksteisest kiirelt võõrandutakse ja millestki rääkida pole.
Ok, aga kui blondiks tõesti ei taha, juuksed ei kasva või tundub, et blondist üksi ei piisa, sest oled ikka liiga kole, aga nii kangesti tahaks iga jobu tähelepanu saada, siis reegel nr 2: ole kergesti kättesaadav. Täiesti lollikindel variant. Siin ei loe enam miski muu, kui ikka annad iga keharakuga märku, et siit saab, ei tule ükski pirtsakas poiss sulle ütlema, et sa liiga kole oled. Ok, muidugi, mõni erand võib keelduda, aga ilmselt pole ta siis ka piisavalt loll. Matside põhipostulaat on aga siiski "auk on auk" (vabandage väljendust, noh).
Ehk siis, tõelisi mölakaid, kes sind avalikult inetuks sõbrannaks peavad, ei tasu enda enesehinnangu kallale lasta (ma tean, kah üsna võimatu, aga tagantjärele saan juba aru). Usu, sa ei taha neile meeldida ja neile meeldida on oluliselt lihtsam kui enda välimust muutma hakata. Kui ringi vaadata, siis on selge, et välimus pole kohe kindlasti see faktor, mis segaks kedagi endale kaaslast leidmast. Kehv enesehinnang võib aga seda takistada küll, seega palun ära kunagi usu, kui keegi ütleb sulle, et sa oled kole!
teisipäev, oktoober 10, 2017
Hanya Yanagihara. Inimesed puude võras.
Ma kirjutasin umbes pool arvustust valmis ja kustutasin seejärel ära, sest ma ei suutnud öelda midagi etemat, kui on kirjas juba olemasolevates arvustustes. Nii et kui tahate saada raamatust head ülevaadet, siis lugege sehkendaja blogist, ERR-i portaalist ja Päikesejänku lugemispäevikust. Samas hoiatan, et tegemist on tõelise spoileriga (sai sellele sõnale ometi eestikeelne vaste või mitte?!), ma ise lugesin taustast mitte midagi teadmata ja tegelikult oli see "mida krdit ma ometi lugesin?!" kaant sulgedes päris värskendav.
Et siis üks noor Hawaii päritolu naine on võtnud kätte ja kirjutanud loo homoseksuaalse pedofiilist valge vanamehe silmade läbi. Ma kunagi tahtsin ka provokatiivne olla ja kirjutada loo, mille minategelane on gaymees, aga sain toona aru, et ikka liiga raskeks läheb. Võib-olla polnud ka lihtsalt piisavalt eneseusku. Hanya Yanagihara on mu meelest selle keeruka ülesandega väga hästi hakkama saanud (ma ei teadnud lugema hakates midagi ka autori soost, eeldasin, et mees), ta on liha luudele kirjutanud tegelikkuses eksisteerinud inimesele. Ma ei tea, miks ma lugema hakates eeldasin, et see pedofiilia osa on väljamõeldis - ilmselt saaks päris kopsaka kohtuasja kaela, kui olemasolevale isikule säärase kombe külge kleebid...
Igatahes, mulle väga meeldis (selle raamatu kontekstis on meeldimisest muidugi raske rääkida, ka mõned Goodreadsis arvustajad panid loole hindeks ühe pelgalt teemavaliku tõttu, samas see on mu meelest veidi silmakirjalik, raamat on ju osavalt kirjutatud) see, kuidas lugu oli üles ehitatud ja mismoodi lugejat lollitati. Kõigepealt sissejuhatus, kirjutatud ühe nö jüngri poolt, mille tõttu jääb mulje, et süüdistused ongi laest võetud ning loole tõsiseltvõetavust lisavad allmärkused, mis siiski kunagi ei puuduta lugejale silmahakkavaid kahtlasi kohti. Samas, ka peategelase prototüübiks olnud mehe Nobeli-lehel keskendutakse kuivalt tema suurtele saavutustele.
Lugedes hakkab silma aga muudki, millest kui loomulikust üle libisetakse (suhted perekonnas, halvastivarjatud misogüünia, emotsioonitu suhtumine uurimisalustesse jne), välja arvatud siis viimane "puändi-peatükk", mille sissejuhatuse autorist jünger "lugeja huvides" välja jätab. Lõpus saame muidugi teada, miks. Autor ise seda tsenseerinud poleks, enda silmis ei teinud ta midagi valesti.
Pedofiiliat kõrvale jättes on ju raamatu suureks teemaks kultuuride konflikt. Kuidas lääne tsivilisatsioon hävitab ainulaadse eksootilise külakese. Kahju, kole, sadu kordi ajaloos juhtunud. Siinkohal on teemaks aga ka see, mida teha kultuuriga, mille tõekspidamised tänapäevase moraaliga kohe kuidagi ei haaku? Peategelane ei näe selles probleemi - nende kultuur, nende kombed, mida on meil siin ohkida? Kas on nii, et omal maal tehku, mida tahavad, peaasi, et meile seda peale ei suruta? Vägagi aktuaalne ka praeguses maailmas. Kas me peaksime sallima meie jaoks ebainimlikke initsiatsiooniriitusi või püüdma teisi harida? Ka siis, kui on selge, et selle harimise tulemusena kaob üks unikaalne kultuur täielikult? Taaskord, parem kui me sellest kõigest midagi ei tea?! Las müttavad seal oma džunglis ja elavad kui loomad, mis meil sellest või vastupidi, misjonäri kombel - toome ka neile õnnetutele valgustuse. Misjonärid üldises plaanis võitsid nagu ajaloost teada, iseasi, kas ainult sel põhjusel või pigem omakasu tõttu. Aga kas sealt ei saanudki "kogu jama" alguse? Oli meil vaja neid koloniseerida?!
Eks kõik need tundmatusse džunglisse tungimise lood lõpevad üsna ühtmoodi ja õnnetult.
Igatahes, mulle väga meeldis (selle raamatu kontekstis on meeldimisest muidugi raske rääkida, ka mõned Goodreadsis arvustajad panid loole hindeks ühe pelgalt teemavaliku tõttu, samas see on mu meelest veidi silmakirjalik, raamat on ju osavalt kirjutatud) see, kuidas lugu oli üles ehitatud ja mismoodi lugejat lollitati. Kõigepealt sissejuhatus, kirjutatud ühe nö jüngri poolt, mille tõttu jääb mulje, et süüdistused ongi laest võetud ning loole tõsiseltvõetavust lisavad allmärkused, mis siiski kunagi ei puuduta lugejale silmahakkavaid kahtlasi kohti. Samas, ka peategelase prototüübiks olnud mehe Nobeli-lehel keskendutakse kuivalt tema suurtele saavutustele.
Lugedes hakkab silma aga muudki, millest kui loomulikust üle libisetakse (suhted perekonnas, halvastivarjatud misogüünia, emotsioonitu suhtumine uurimisalustesse jne), välja arvatud siis viimane "puändi-peatükk", mille sissejuhatuse autorist jünger "lugeja huvides" välja jätab. Lõpus saame muidugi teada, miks. Autor ise seda tsenseerinud poleks, enda silmis ei teinud ta midagi valesti.
Pedofiiliat kõrvale jättes on ju raamatu suureks teemaks kultuuride konflikt. Kuidas lääne tsivilisatsioon hävitab ainulaadse eksootilise külakese. Kahju, kole, sadu kordi ajaloos juhtunud. Siinkohal on teemaks aga ka see, mida teha kultuuriga, mille tõekspidamised tänapäevase moraaliga kohe kuidagi ei haaku? Peategelane ei näe selles probleemi - nende kultuur, nende kombed, mida on meil siin ohkida? Kas on nii, et omal maal tehku, mida tahavad, peaasi, et meile seda peale ei suruta? Vägagi aktuaalne ka praeguses maailmas. Kas me peaksime sallima meie jaoks ebainimlikke initsiatsiooniriitusi või püüdma teisi harida? Ka siis, kui on selge, et selle harimise tulemusena kaob üks unikaalne kultuur täielikult? Taaskord, parem kui me sellest kõigest midagi ei tea?! Las müttavad seal oma džunglis ja elavad kui loomad, mis meil sellest või vastupidi, misjonäri kombel - toome ka neile õnnetutele valgustuse. Misjonärid üldises plaanis võitsid nagu ajaloost teada, iseasi, kas ainult sel põhjusel või pigem omakasu tõttu. Aga kas sealt ei saanudki "kogu jama" alguse? Oli meil vaja neid koloniseerida?!
Eks kõik need tundmatusse džunglisse tungimise lood lõpevad üsna ühtmoodi ja õnnetult.
esmaspäev, oktoober 09, 2017
Oh, magus iroonia!
Mini läks loodusringi, sest loodus on ju tore. Vastandub igasugusele kõvera kaelaga nutiseadmes istumisele ja umbses ruumis kükitamisele. Loodus on palsam hingele!
Nii teisel päeval kilkab: "Jee, järgmine tund on parim, siis hakkame tahvelarvutitega töötama!"
Nojah, eks ta ole. Ilmselt on tänapäeval tõesti seente ja samblike määramine äppi kolinud. Mis seal ikka.
Täna: "Aga meie tegime täna endale Instagrami kontod!"
??? Oot, selleks saatsin su LOODUSringi või?
Tegelikult tehti muidugi konto ringile, kuhu siis oma tegemisi jäädvustatakse, aga selleks, et seda kontot näha, peab ju soovijal endal ka Instagram olema. Mini selle endale telefoni tõmbas ja tark Google andis talle kohe ka isikliku konto.
Et siis hakkab pihta? Siiani tal erilist huvi nutimaailma vastu pole, Youtubest vaadatakse vahel videosid, aga sedagi pigem harva koos sõpradega, mitte igapäevase rutiinina. Facebook on nende jaoks mingi vanainimeste jura, Snapchati vist olid ka kellegagi vaadanud (seal nägusid teinud), aga mänge nad ei mängi näiteks põhimõtteliselt, sest praeguses vanuses käib "sugudevaheline sõda" ja mänge mängivad poisid ning nood on ju lollakad. Oli ka just uuring, et ca 90% lastest kasutab Internetti ainult telekana ning ma tõesti ei leia, et see neile kuidagi kasulik oleks. Ära ka muidugi keelama ei hakka, panin uue Insta-konto privaatseks ja seletasin veidi põhimõtteid. Kõige rohkem paelus teda võimalus kaamera ees jänesekõrvu proovida jms. Ütlesin, et ära endast pilte üles pane. Insta oli talle juba soovitanud sõpru, üheks oli ta sõbranna ema, kellel avalik konto ja seetõttu sai Mini vist ka aru, et kõik pildid, mida sa telefoniga teed, ilmuvad Instasse. Ega ta sellest vahest vist väga aru ei saanud. Või sai, ma ei oska hinnata. Ma ise arvasin mitu aastat, et Internet ongi Neti.ee ja selle alamlehed...Ma olin siis 16 või midagi.
Ma saan aru, et osa inimesi kingib oma lastele selles eas isikliku arvuti ja loodab, et nad sellega seoses eakaaslaste ees haridusliku eelistuse saavad. Mina loodan, et see Instagrami-vaimustus (ega ta nüüd NIII vaimustunud ka ei olnud) kiiresti üle läheb. Näitasin igasugu koledaid pilte talle ka, hoiatasin, et niisama ringi surfates võib sellise jama peale sattuda (mul on hea näidata, ma ise jälgin Rob Zombiet, Mansonit jms, sealt ikka viskab kolle vahele...). Võib-olla mul ongi imelik laps, mingil põhjusel sai ta ju emaili konto ka, aga ikka saadavad sõbrannadega tigupostiga üksteisele pakikesi ja kirju - tundub põnevam.
P.S. See postitus ei olnud absoluutselt selleks, et ringiõpetajate kallal kraaksuda. Rühmakonto on tore vaadata, lihtsalt laps oleks võinud enne pool tundi oodata ja endale mitte kontot teha (sest mul on ju olemas) ning selles pole üldse õpetaja süüdi.
Nii teisel päeval kilkab: "Jee, järgmine tund on parim, siis hakkame tahvelarvutitega töötama!"
Nojah, eks ta ole. Ilmselt on tänapäeval tõesti seente ja samblike määramine äppi kolinud. Mis seal ikka.
Täna: "Aga meie tegime täna endale Instagrami kontod!"
??? Oot, selleks saatsin su LOODUSringi või?
Tegelikult tehti muidugi konto ringile, kuhu siis oma tegemisi jäädvustatakse, aga selleks, et seda kontot näha, peab ju soovijal endal ka Instagram olema. Mini selle endale telefoni tõmbas ja tark Google andis talle kohe ka isikliku konto.
Et siis hakkab pihta? Siiani tal erilist huvi nutimaailma vastu pole, Youtubest vaadatakse vahel videosid, aga sedagi pigem harva koos sõpradega, mitte igapäevase rutiinina. Facebook on nende jaoks mingi vanainimeste jura, Snapchati vist olid ka kellegagi vaadanud (seal nägusid teinud), aga mänge nad ei mängi näiteks põhimõtteliselt, sest praeguses vanuses käib "sugudevaheline sõda" ja mänge mängivad poisid ning nood on ju lollakad. Oli ka just uuring, et ca 90% lastest kasutab Internetti ainult telekana ning ma tõesti ei leia, et see neile kuidagi kasulik oleks. Ära ka muidugi keelama ei hakka, panin uue Insta-konto privaatseks ja seletasin veidi põhimõtteid. Kõige rohkem paelus teda võimalus kaamera ees jänesekõrvu proovida jms. Ütlesin, et ära endast pilte üles pane. Insta oli talle juba soovitanud sõpru, üheks oli ta sõbranna ema, kellel avalik konto ja seetõttu sai Mini vist ka aru, et kõik pildid, mida sa telefoniga teed, ilmuvad Instasse. Ega ta sellest vahest vist väga aru ei saanud. Või sai, ma ei oska hinnata. Ma ise arvasin mitu aastat, et Internet ongi Neti.ee ja selle alamlehed...Ma olin siis 16 või midagi.
Ma saan aru, et osa inimesi kingib oma lastele selles eas isikliku arvuti ja loodab, et nad sellega seoses eakaaslaste ees haridusliku eelistuse saavad. Mina loodan, et see Instagrami-vaimustus (ega ta nüüd NIII vaimustunud ka ei olnud) kiiresti üle läheb. Näitasin igasugu koledaid pilte talle ka, hoiatasin, et niisama ringi surfates võib sellise jama peale sattuda (mul on hea näidata, ma ise jälgin Rob Zombiet, Mansonit jms, sealt ikka viskab kolle vahele...). Võib-olla mul ongi imelik laps, mingil põhjusel sai ta ju emaili konto ka, aga ikka saadavad sõbrannadega tigupostiga üksteisele pakikesi ja kirju - tundub põnevam.
P.S. See postitus ei olnud absoluutselt selleks, et ringiõpetajate kallal kraaksuda. Rühmakonto on tore vaadata, lihtsalt laps oleks võinud enne pool tundi oodata ja endale mitte kontot teha (sest mul on ju olemas) ning selles pole üldse õpetaja süüdi.
kolmapäev, oktoober 04, 2017
Taustamüra
Inspireeritud Ritsiku postitusest ja kommentaariumist, Madis Seppami följetonist*, Brigitta Davidjantsi "Minu Armeeniast" ja Mihkel Muti "Eesti ümberlõikajast".
Istun autos koos keskealise valge mehega. Keset maanteed tekib järsku tropp, keegi sõidab aeglaselt.
Tema: "Nojah, jälle mingi eit ees! Jajah, ongi, juuksepahmakas paistab juba!"
Mõni aeg hiljem, samas kohas, samade tegelastega.
Tema: "Sa pole muidu enam mõelnud lube teha?"
Mina, äsjane arvamusavaldus veel selgelt meeles, läbi hammaste: "Ei, ma ei taha saada teiste inimeste liiklusraevu ohvriks, ma ei taha, et mind eideks sõimatakse."
Tema: "No ega siis kõik sõiduõpetajad ühesugused pole!"
Märkusena, jah, mu esimene sõiduõpetaja oli siga, aga minu kommentaar ei käinud ju üldse tema pihta.
Veel hiljem, sama auto, samad inimesed. Juttu tuleb ühest välismaisest tuttavast, valgest keskealisest mehest, kelle abielu järsult purunes ja kes sai selle käigus ka lähenemiskeelu oma naisele. Jutu sees selgub, et naine on Aasia päritolu.
Tema, rõõmsalt ja teadjalt: "No muidugi! Need pilukad pididki sellised olema, vanas eas neil eided lähevad lihtsalt lolliks mingi hetk ja ongi! Ma olen enne ka kuulnud sellest!"
Loen täna Las Vegase tulistajast - rikas valge keskealine mees, pealtnäha normaalne, mingeid kahtlasi märke varem ei esinenud. Suur osa kommentaare kahtlustab vandenõud - surnule on lihtne püssi kätte panna, midagi seal susiseb, jälle mätsitakse miskit kinni! Ma pakun, et surnud Ahmedi või Mohammadi puhul ei tuleks kellelgi selline variant pähegi. Kahtlaselt palju pühendatakse uudistes tähelepanu faktile, et tulistaja elukaaslane oli võõramaist päritolu, olgugi et teda kuriteoga ei seostata.
Veel üks hetk. Mina ja välismaine keskealine valge mees.
Tema: "Aga miks sa Eestis elada tahad?" (Küsimusest õhkub hinnangut Eesti kui perspektiivitu kolka kohta. Miks ometi, miks?)
Mina, kohmetult, selle asja peale varem pikemalt mõtlemata: "Eee, no ma olen siit pärit, siin on mu kodu ja..."
Tema, mõtlikult, kuid mitte eriti veendunult, pigem üllatunult: "Nojah, seda küll, niimoodi võib mõelda jah."
Siis veel üks vestlus, kus ma ütlen teisele inimesele enda meelest täiesti loogilise ja üldkehtiva asja - inimene olemine tuleb enne eestlaseks olemist ning tema vastab, et ei, tema on eelkõige eestlane ja alles siis inimene. Ma siiamaani kahtlustan, äkki ta ikka lihtsalt provotseeris, aga päris kindel ma pole. Et loomulikult saab laulda "Eestlane olla on uhke ja hää!" aga näiteks somaallane olla uhke ja hää ei ole, sest no me lihtsalt oleme rahvusena neist etemad? Üha enam tundub, et rahvuslus on sääraste võitlevate rahvuslaste poolt kaaperdatud, kes otsivad rahvuste hierarhiat ja panevad isekeskis paika ka selle, kes on kõige õigem eestlane. Nende õnnetuseks olen ma mõlemat suguvõsaliinipidi peaaegu puhas mats, üks vanavanaisa oli sakslane, aga see on rahvuste hierarhiat silmas pidades vist pigem pluss. Üks vanaisa oli mul Eesti Leegionis, ilmselt oleks ta päris nördinud, kui saaks teada, et ta mõne meelest nats oli või et Hitler tänapäeval veel kellelegi sümpatiseerib.
Peale "Minu Armeenia" lugemist näib, et me pole selles "õige rahvusluse" otsimises üksi, Mutt vaatleb rahvuslust läbi erinevate kõõrdpilkude, millest ükski just meeldiv pole. Ma ei oskagi seisukohta võtta - kas mittevõitlev rahvuslus on üldse võimalik, kas rahvusluse essents ongi see, et "tegelikult oleme meie kõige paremad", see põhimõte jookseb ju läbi pea kõigi rahvaste müütidest - nemad kui maailma kese. Kas mittevõitlev rahvuslus on säärane nagu Mutil tõelise kosmopoliidi Pedro Ylgemi "tsiviliseeritud rahvuslus" - "säärane, kus on vabaõhumuuseumid ja rahvuspargid, folkbändid ja pärimusfestivalid, rahvusliku loomemajandusega tegelevad idufirmad ja vastav know-how.". No kellele need ei sümpatiseeriks, eks? Aga "kõige tähtsam on näha ennast ja oma ajalugu üldises raamis ja teiste vaatevinklist." Paku ainult seda, mida turist näha tahab, muu salga maha ega ära pea ennast unikaalseks. Soovitan soojalt Mutti lugeda, selline hea raamat, tõstatab ebamugavaid teemasid ega paku neile lihtsaid lahendusi.
Ja nüüd see, et ma tõepoolest ei tea, keda valida. Tegin nagu Ritsikki seda Tartu valimiskompassi, tulemuski sai meil sama (IRL ja Reform), aga tegelikult oli mul nendega vist miski 50% kattuvust, vähim ühisosa EKRE ja Vasakparteiga oli 41% , ehk siis tegelikult on kõigiga pea ühtemoodi vähe ühist. IRL ja Reformi kõrval oli mul sama ühisosa muidu ka selle Meelis Kaldalu hullude valimisliiduga, mõtlesingi, et kasvõi protestiks, aga nii vist ikka ei kõlba...Ei ole ju nagu millegi vastu protestida ka, ma ei tea, et meil siin linnas midagi väga oluliselt viltu oleks (va see, et lasteaiatasu on võrreldes muu Eestiga jõhker ja kõik uued majad, mis ehitatakse on koledad, aga see on ka mujal Eestis nii). Programmid on ka sellised, et võta üks ja viska teist, iga mõistliku ettevõtmise kohta on paar kasutut ja mõni päris loll. Üritatakse enda kraesse kirjutada asju, mis valimiste tulemustest hoolimata toimuvad või siis tahetakse teha midagi samasugust, mis juba on, aga kolm korda suuremalt.
*Följetoniga oli ka aega iseloomustav lugu, nimelt jagati seda FB-s koos tähelepanekuga, et ERR toimetus lisas loole märke "följeton" seetõttu, et inimesed ei saanud muidu aru, et tegemist on naljalooga, aga probleeme olevat ikka. Ma ei saa aru, miks nad mõtlesid, et inimene, kes ei saa aru, mis on huumor, teab, mis on följeton.
Istun autos koos keskealise valge mehega. Keset maanteed tekib järsku tropp, keegi sõidab aeglaselt.
Tema: "Nojah, jälle mingi eit ees! Jajah, ongi, juuksepahmakas paistab juba!"
Mõni aeg hiljem, samas kohas, samade tegelastega.
Tema: "Sa pole muidu enam mõelnud lube teha?"
Mina, äsjane arvamusavaldus veel selgelt meeles, läbi hammaste: "Ei, ma ei taha saada teiste inimeste liiklusraevu ohvriks, ma ei taha, et mind eideks sõimatakse."
Tema: "No ega siis kõik sõiduõpetajad ühesugused pole!"
Märkusena, jah, mu esimene sõiduõpetaja oli siga, aga minu kommentaar ei käinud ju üldse tema pihta.
Veel hiljem, sama auto, samad inimesed. Juttu tuleb ühest välismaisest tuttavast, valgest keskealisest mehest, kelle abielu järsult purunes ja kes sai selle käigus ka lähenemiskeelu oma naisele. Jutu sees selgub, et naine on Aasia päritolu.
Tema, rõõmsalt ja teadjalt: "No muidugi! Need pilukad pididki sellised olema, vanas eas neil eided lähevad lihtsalt lolliks mingi hetk ja ongi! Ma olen enne ka kuulnud sellest!"
Loen täna Las Vegase tulistajast - rikas valge keskealine mees, pealtnäha normaalne, mingeid kahtlasi märke varem ei esinenud. Suur osa kommentaare kahtlustab vandenõud - surnule on lihtne püssi kätte panna, midagi seal susiseb, jälle mätsitakse miskit kinni! Ma pakun, et surnud Ahmedi või Mohammadi puhul ei tuleks kellelgi selline variant pähegi. Kahtlaselt palju pühendatakse uudistes tähelepanu faktile, et tulistaja elukaaslane oli võõramaist päritolu, olgugi et teda kuriteoga ei seostata.
Veel üks hetk. Mina ja välismaine keskealine valge mees.
Tema: "Aga miks sa Eestis elada tahad?" (Küsimusest õhkub hinnangut Eesti kui perspektiivitu kolka kohta. Miks ometi, miks?)
Mina, kohmetult, selle asja peale varem pikemalt mõtlemata: "Eee, no ma olen siit pärit, siin on mu kodu ja..."
Tema, mõtlikult, kuid mitte eriti veendunult, pigem üllatunult: "Nojah, seda küll, niimoodi võib mõelda jah."
Siis veel üks vestlus, kus ma ütlen teisele inimesele enda meelest täiesti loogilise ja üldkehtiva asja - inimene olemine tuleb enne eestlaseks olemist ning tema vastab, et ei, tema on eelkõige eestlane ja alles siis inimene. Ma siiamaani kahtlustan, äkki ta ikka lihtsalt provotseeris, aga päris kindel ma pole. Et loomulikult saab laulda "Eestlane olla on uhke ja hää!" aga näiteks somaallane olla uhke ja hää ei ole, sest no me lihtsalt oleme rahvusena neist etemad? Üha enam tundub, et rahvuslus on sääraste võitlevate rahvuslaste poolt kaaperdatud, kes otsivad rahvuste hierarhiat ja panevad isekeskis paika ka selle, kes on kõige õigem eestlane. Nende õnnetuseks olen ma mõlemat suguvõsaliinipidi peaaegu puhas mats, üks vanavanaisa oli sakslane, aga see on rahvuste hierarhiat silmas pidades vist pigem pluss. Üks vanaisa oli mul Eesti Leegionis, ilmselt oleks ta päris nördinud, kui saaks teada, et ta mõne meelest nats oli või et Hitler tänapäeval veel kellelegi sümpatiseerib.
Peale "Minu Armeenia" lugemist näib, et me pole selles "õige rahvusluse" otsimises üksi, Mutt vaatleb rahvuslust läbi erinevate kõõrdpilkude, millest ükski just meeldiv pole. Ma ei oskagi seisukohta võtta - kas mittevõitlev rahvuslus on üldse võimalik, kas rahvusluse essents ongi see, et "tegelikult oleme meie kõige paremad", see põhimõte jookseb ju läbi pea kõigi rahvaste müütidest - nemad kui maailma kese. Kas mittevõitlev rahvuslus on säärane nagu Mutil tõelise kosmopoliidi Pedro Ylgemi "tsiviliseeritud rahvuslus" - "säärane, kus on vabaõhumuuseumid ja rahvuspargid, folkbändid ja pärimusfestivalid, rahvusliku loomemajandusega tegelevad idufirmad ja vastav know-how.". No kellele need ei sümpatiseeriks, eks? Aga "kõige tähtsam on näha ennast ja oma ajalugu üldises raamis ja teiste vaatevinklist." Paku ainult seda, mida turist näha tahab, muu salga maha ega ära pea ennast unikaalseks. Soovitan soojalt Mutti lugeda, selline hea raamat, tõstatab ebamugavaid teemasid ega paku neile lihtsaid lahendusi.
Ja nüüd see, et ma tõepoolest ei tea, keda valida. Tegin nagu Ritsikki seda Tartu valimiskompassi, tulemuski sai meil sama (IRL ja Reform), aga tegelikult oli mul nendega vist miski 50% kattuvust, vähim ühisosa EKRE ja Vasakparteiga oli 41% , ehk siis tegelikult on kõigiga pea ühtemoodi vähe ühist. IRL ja Reformi kõrval oli mul sama ühisosa muidu ka selle Meelis Kaldalu hullude valimisliiduga, mõtlesingi, et kasvõi protestiks, aga nii vist ikka ei kõlba...Ei ole ju nagu millegi vastu protestida ka, ma ei tea, et meil siin linnas midagi väga oluliselt viltu oleks (va see, et lasteaiatasu on võrreldes muu Eestiga jõhker ja kõik uued majad, mis ehitatakse on koledad, aga see on ka mujal Eestis nii). Programmid on ka sellised, et võta üks ja viska teist, iga mõistliku ettevõtmise kohta on paar kasutut ja mõni päris loll. Üritatakse enda kraesse kirjutada asju, mis valimiste tulemustest hoolimata toimuvad või siis tahetakse teha midagi samasugust, mis juba on, aga kolm korda suuremalt.
*Följetoniga oli ka aega iseloomustav lugu, nimelt jagati seda FB-s koos tähelepanekuga, et ERR toimetus lisas loole märke "följeton" seetõttu, et inimesed ei saanud muidu aru, et tegemist on naljalooga, aga probleeme olevat ikka. Ma ei saa aru, miks nad mõtlesid, et inimene, kes ei saa aru, mis on huumor, teab, mis on följeton.
teisipäev, oktoober 03, 2017
Kuidas saab nii valesti elada?!
Peale rohkem kui kümmet aastat blogimist sain minagi eile lõpuks teada, et on olemas selline asi, nagu blogietikett, mis näeb ette, et kui sa sissekandega nõus ei ole, siis kommentaari ei kirjuta vaid lähed kirjutad oma blogisse pika sõimu lolli autori kohta. Ma olen jätnud oma erineva arvamuse enda teada ainult siis, kui ma, noh, natuke nagu kardan blogiautorit (te ei kujuta ette, kui paljusid blogijaid ma tegelikult pelgan!). Teise hoovi möllama ei julge justkui minna, enda omas on hea ja turvaline märatseda ja üle aia pori loopida. Ja mina veel mõtlesin, kui normaalsed kõik mu blogilugejad on, ei sõimata kommentaarides ega midagi (need populaarsed blogid, mis sõimu saavad, on justkui rohkem avalik territoorium, aga isegi neid pekstakse rohkem Perekoolis). Teinekord võib ikka sõimata, mitte et ma seda naudiks, aga vererõhk on mul madal, see aitab tõsta ehk.
Eile aitas Rents mul vererõhku tõsta näiteks. Ega ma esialgu ei saanudki üldse aru, millest kogu see teema, aga kuna kohalik blogimaastik (mis ilge väljend, kust see pärit on ja miks ta end minugi näppude alt välja pressib?) on nõnda ahtake, siis aimasin mõtlema hakates kohe ära, kellega võiks tegu olla, kuigi ma selle blogiga muidu üldse kursis ei ole. Pmst käis see tuletamine umbes nii, et keegi rääkis Ritsiku juures lahutusest, pakuti, et äkki on see autor ja kuna nüüdne teema sellega haakus, siis pakkusin, et äkki sama inimene. Oligi. Ma väga ei taha teemast rääkidagi, lihtsalt millegipärast tuleb mul kohe kõhe tunne peale ja käed kisuvad iseenesest rusikasse, kui keegi teise eraelu kommenteerima hakkab. Eriti stiilis "kunagi ta rääkis nii, nüüd teeb naa, see tähendab, et ta on selline inimene, keda vaevavad need ja need kompleksid". Ei taha üldse öelda, et jube madal, mina küll teiste elu kohta arvamust ei avalda ega midagi, aga mu meelest on vahe selles, kas ma vaikselt oma peas liigitan inimesi kastidesse "lollid, ei oska elada" või teen seda avalikult näppu viibutades. Mul vajuksid küll jõuetuses käed rippu, kui keegi mind lahkama asuks - ei saa ju nõustuda ega vastu vaielda, ütleja ei tea siiski mitte midagi minu elust ja motiividest. Puhas Perekool minu jaoks - võtame kellegi elu üksipulgi lahti, eks alati leidub neid, kes juba kõnealuse kodaniku vaarisa patte teavad üles lugeda, küll meie juba teame, kuidas on ja kuidas olema peaks.
Las inimesed elavad oma elu ja teevad oma otsuseid, mis see teistesse puutub. Aga - lapsed ju! Think about the children! nagu kõõksatas Maude Flanders. Ma ei taha nüüd kuuluda sellesse kampa, kes leiab, et lastekaitsjad tulevad varsti meie kõigi lapsi ära võtma (ja neid geidele lapsendada andma), aga ma siiralt kahtlen seisukohas, kuidas lapsed tuleb suhtes alati esikohale seada. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt viib see alati lastele kehvema lahenduse suunas, sest lapsed on siiski suhte tulemus, mitte vastupidi ning sellest tulenevalt peaks neid sellega kohandama, mitte suhet laste järgi vormima. Mul on muidugi hea rääkida, ma ei ole vanemate lahutust üle elanud (aga vaadake milline ma sellest olenemata välja kukkusin, täiesti väärastunud elupõhimõtetega, vastutustundetu ja lapsemeelne). Mulle tundub, et inimesed on oma lastele paremad vanemad, kui nende enda vajadused on rahuldatud. Vajadus armastatud olla on mu meelest oluline vajadus. Kas peaks oma võimalikust elu armastusest loobuma selle tõttu, et lapsi säästa, selle pärast, et kõik teised leiavad, et äkki see ikka on vaid lohutussuhe. Aga äkki ei ole? Meenub siinkohal keegi kommentaator, kes hurjutas VVN-i lapsesaamissoovi - aga kui sinuga midagi juhtub, jääd haigemaks, läheb halvemaks? Aga kui läheb hoopis paremaks? Lapsesaamine on niikuinii egoistlik ja vastutustundetu tegu ning nagu enamikku tegusid, ei saa selle tagajärgi eelnevalt ette näha. Mina pean küll tunnistama, et olen elus palju otsuseid julmalt enda tahtmisest sõltuvalt ja ehku peale teinud - et näha, mis välja tuleb. Ei ole täiskasvanulik, ei ole vastutustundeline - aga kas kõike ikka on võimalik ette planeerida, kas etteplaneerimine teeb tulemuse kindlalt paremaks? Õel võiks öelda, et äkki mõnel ei olegi sellepärast suhet ega lapsi, et ta liiga palju ette planeerib? Äkki ta on hoopis kade, et vastutustundetud õnne on leidnud? (Ma ei mõtle seda Rentsi kohta, lihtsalt analoogia, kuidas maailmavaated põrkuvad.)
Meenub, kuidas mulle vihjates on öeldud nii seda, kuidas "igasugused saavad tänapäeval ülikooli" kui ka "igasugused saavad lapsi", vihjega sellele, kuidas mina olen justkui lulli lüües asju kergelt saanud, teine on korralikult tööd teinud, planeerinud, arvestanud, teoorias kõik läbi mõelnud, aga tulemust ei midagi. Küllap avalduvad minusuguste järglaste väärastunud jooned alles hilisemas elus ja kus ma siis alles kahetsen. Ega ma ise ka pubekana oma ema ei sallinud, aga nüüd tunnen, et oskus enda vajadused esimeseks seada on päris kasulik omadus, mida pärida.
Kas lahutust mitte kõrvalt näinutel on õigust lahutuse teemat kommenteerida? Või lastetutel laste kasvatamist? (Ma arvan, et on, aga nimesid nimetamata ja teiste eraelu lahkamata). Las teooria jääb teooriaks, päriselu kipub teooriat liiga sageli eirama.
Eile aitas Rents mul vererõhku tõsta näiteks. Ega ma esialgu ei saanudki üldse aru, millest kogu see teema, aga kuna kohalik blogimaastik (mis ilge väljend, kust see pärit on ja miks ta end minugi näppude alt välja pressib?) on nõnda ahtake, siis aimasin mõtlema hakates kohe ära, kellega võiks tegu olla, kuigi ma selle blogiga muidu üldse kursis ei ole. Pmst käis see tuletamine umbes nii, et keegi rääkis Ritsiku juures lahutusest, pakuti, et äkki on see autor ja kuna nüüdne teema sellega haakus, siis pakkusin, et äkki sama inimene. Oligi. Ma väga ei taha teemast rääkidagi, lihtsalt millegipärast tuleb mul kohe kõhe tunne peale ja käed kisuvad iseenesest rusikasse, kui keegi teise eraelu kommenteerima hakkab. Eriti stiilis "kunagi ta rääkis nii, nüüd teeb naa, see tähendab, et ta on selline inimene, keda vaevavad need ja need kompleksid". Ei taha üldse öelda, et jube madal, mina küll teiste elu kohta arvamust ei avalda ega midagi, aga mu meelest on vahe selles, kas ma vaikselt oma peas liigitan inimesi kastidesse "lollid, ei oska elada" või teen seda avalikult näppu viibutades. Mul vajuksid küll jõuetuses käed rippu, kui keegi mind lahkama asuks - ei saa ju nõustuda ega vastu vaielda, ütleja ei tea siiski mitte midagi minu elust ja motiividest. Puhas Perekool minu jaoks - võtame kellegi elu üksipulgi lahti, eks alati leidub neid, kes juba kõnealuse kodaniku vaarisa patte teavad üles lugeda, küll meie juba teame, kuidas on ja kuidas olema peaks.
Las inimesed elavad oma elu ja teevad oma otsuseid, mis see teistesse puutub. Aga - lapsed ju! Think about the children! nagu kõõksatas Maude Flanders. Ma ei taha nüüd kuuluda sellesse kampa, kes leiab, et lastekaitsjad tulevad varsti meie kõigi lapsi ära võtma (ja neid geidele lapsendada andma), aga ma siiralt kahtlen seisukohas, kuidas lapsed tuleb suhtes alati esikohale seada. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt viib see alati lastele kehvema lahenduse suunas, sest lapsed on siiski suhte tulemus, mitte vastupidi ning sellest tulenevalt peaks neid sellega kohandama, mitte suhet laste järgi vormima. Mul on muidugi hea rääkida, ma ei ole vanemate lahutust üle elanud (aga vaadake milline ma sellest olenemata välja kukkusin, täiesti väärastunud elupõhimõtetega, vastutustundetu ja lapsemeelne). Mulle tundub, et inimesed on oma lastele paremad vanemad, kui nende enda vajadused on rahuldatud. Vajadus armastatud olla on mu meelest oluline vajadus. Kas peaks oma võimalikust elu armastusest loobuma selle tõttu, et lapsi säästa, selle pärast, et kõik teised leiavad, et äkki see ikka on vaid lohutussuhe. Aga äkki ei ole? Meenub siinkohal keegi kommentaator, kes hurjutas VVN-i lapsesaamissoovi - aga kui sinuga midagi juhtub, jääd haigemaks, läheb halvemaks? Aga kui läheb hoopis paremaks? Lapsesaamine on niikuinii egoistlik ja vastutustundetu tegu ning nagu enamikku tegusid, ei saa selle tagajärgi eelnevalt ette näha. Mina pean küll tunnistama, et olen elus palju otsuseid julmalt enda tahtmisest sõltuvalt ja ehku peale teinud - et näha, mis välja tuleb. Ei ole täiskasvanulik, ei ole vastutustundeline - aga kas kõike ikka on võimalik ette planeerida, kas etteplaneerimine teeb tulemuse kindlalt paremaks? Õel võiks öelda, et äkki mõnel ei olegi sellepärast suhet ega lapsi, et ta liiga palju ette planeerib? Äkki ta on hoopis kade, et vastutustundetud õnne on leidnud? (Ma ei mõtle seda Rentsi kohta, lihtsalt analoogia, kuidas maailmavaated põrkuvad.)
Meenub, kuidas mulle vihjates on öeldud nii seda, kuidas "igasugused saavad tänapäeval ülikooli" kui ka "igasugused saavad lapsi", vihjega sellele, kuidas mina olen justkui lulli lüües asju kergelt saanud, teine on korralikult tööd teinud, planeerinud, arvestanud, teoorias kõik läbi mõelnud, aga tulemust ei midagi. Küllap avalduvad minusuguste järglaste väärastunud jooned alles hilisemas elus ja kus ma siis alles kahetsen. Ega ma ise ka pubekana oma ema ei sallinud, aga nüüd tunnen, et oskus enda vajadused esimeseks seada on päris kasulik omadus, mida pärida.
Kas lahutust mitte kõrvalt näinutel on õigust lahutuse teemat kommenteerida? Või lastetutel laste kasvatamist? (Ma arvan, et on, aga nimesid nimetamata ja teiste eraelu lahkamata). Las teooria jääb teooriaks, päriselu kipub teooriat liiga sageli eirama.
esmaspäev, oktoober 02, 2017
Maarja Kangro. Klaaslaps.
Mis paneb lugeja loetust kirjutama? No hea küll, vajadus elamust jagada muidugi ka, aga kõige rohkem ikka see, kui sa leiad, et tahaksid varasematele arvustajatele vastu vaielda. Siis kohe ei saa kirjutamata jätta. Kui teistega samal nõul oled, võid vabalt ju neil rääkida lasta.
Maarja Kangro "Klaaslaps" siis. Kõigepealt see, et nõrganärvilistele ei soovitata. Vabandage väga, ma olen äärmiselt nõrganärviline, aga siin ei tundnud ma küll kordagi, et viskaks raamatu käest või midagi. Pigem julgen öelda, et mühatasin paaris kohas naerda, sest mu meelest on Kangro võrdlused ja kujundid kohati ülimalt tabavad ja mulle meeldivad pigem need, kes halvas huumorimeele säilitavad, kui need, kes halale üle lähevad.
Hala ei ole. Mulle tundub, et mõne lugeja jaoks on see ka probleemiks - ei suutvat samastuda, kliiniline, emotsionaalsel tasandil puudulik, liiga otse, liiga ebaviisakalt. Ma suudan 100% samastuda, jälle tuleb meelde see, kui luuleringis käratati, et ma ei suutvat armastada seetõttu, et ei oska paatosega luulet esitada. Kadri Kõusaar heidab näiteks Goodreadsis Kangrole ette, miks pole tausta - "Miks peategelane just sellisel moel rasestuda tahab ja/või peab? St üksikemana, geisõbrast doonori läbi. Mis traumad või kannatused selle valiku taga peituvad? Või kas ta üldse tahabki klassikalist, väikekodanlikku perekonda, mis ehk võib piirata ja tiibu kärpida? Kas ta on kunagi kedagi armastanud ja tahtnud just Temaga last saada?" Oo, see viimane küsimus on täpselt sihitud, eks? Ega selline ei saagi ju kunagi kedagi armastada? Kaitsen jah autorit - mu meelest on see tausta mitte avamine loo kõige tugevam külg, muidu oleks see taaskord olnud "ühe inimese õnnetu lugu koos vürtsikate detailidega", praegusel kujul omab aga Kangro isiklik lugu palju laiemat kandepinda. See ei ole kohe kindlasti vaid "ühe inimese isiklik traagika", nagu keegi väidab, mul tekib isegi tunne, kas niimoodi arvanu üldse raamatut luges. Kõik need eetilised dilemmad, kogu see tunnete-kommete vaakum, millesse Kangro satub, kogu see krempel, annab koledal kombel mõtteainet ka neile, kes sarnast olukorda iialgi läbi elama ei pea. Mis muidu kogu loo mõte oleks olnud? Isikliku teraapia tarbeks saab ka sahtlisse kirjutada.
Tabuteema, loomulikult. Kangro räägib ka ise kolmest ahvist, kes halba kuulda, näha ega rääkida ei taha ja peab neid totakateks. Aga miks see on tabuteema? Lihtsalt selle pärast, et me ei taha kuulda maailma ebaõiglusest, kannatustest, see häirib meie mugavat oleskelu - ära tule oma probleemidega, eks, saa üle, vaikselt! Sama teema, mis ohvri süüdistamisega põhimõtteliselt. Ja ma ei räägi sellest, nagu igaüks peaks oma muredest kõigile kuulutama, ma räägin sellest, et kui keegi tunneb vajadust seda teha, siis ei ole ilus teda materdada. Jube, mõtle, pani Facebooki sellise asja! Sinna ju ei panda, sinna pannakse ainult ilusaid asju, et teistel ikka hea oleks ja mugav vaadata!
Et miks on vaja sonkida säärases õnnetuses? Kangro ise seletab seda Medusale silma vaatamisega. "Kuidas muidu kui mitte vapustust hoolega jälgides saab paotuda avaus tähenduse, kosmilise valemi juurde." Me vaatame ja surgime, sest me loodame midagi teada saada. Äkki pole mul kolme ahvi kummardamise kommet seetõttu, et mu ema on meedik ja mäletan juba varajasest lapsepõlvest, kuidas ta mulle seletas, mis on väärarengud ja millised need olla võivad. Ei olnud seal mingit "see on kõik karistuseks joomise, suitsetamise ja liiga hilja emaks saamise eest!", mis toona ametlik seisukoht oli ja mis põhjustas omakorda negatiivset suhtumist puudega inimestesse ning nende olemasolu eitamist. Mulle tundus, et ta rääkis seda kõike just nimelt aukartusest elu- ja selle hämmastavate keerdkäikude eest.
Näiteks kirjutab Kangro mulle kui enneaegse sünnitanule tuttaval teemal: "Mu laps nägi välja palju täiskasvanum kui elusolevad 3-4-aastased mütakad. Väike piiriala olend. Lootena on inimene veelgi tõsisem kui äsjasündinud beebina, kuigi ka vastsündinu on oma vaikusehetkedel veel sünge piiriala tegelane." Ma ei oleks ise osanud seda kuidagi sõnastada, aga just see oli asi, mis mul oma enneaegset esimest korda nähes kõige rohkem raputas. See "piiriala olend" olemine. Absoluutselt erinev tunne ajalisest lapsest. Loode, aga mitte beebi. Tajusin aga, et seesugust väljaütlemist oleks kohatuks peetud. Ei tohi niimoodi mõelda - sellist asja pole olemas! No vabandust, ma lihtsalt teoretiseerisin, edaspidi olen rõõmus ja rõõsa nagu olema peab!
Lapsesaanu ei tohi justkui surma mainidagi ja see, keda säärane sündmus kõigest hoolimata tabanud on, peab seda samuti vaka all hoidma. Sest lapsed ei sure, ei sünni koledate väärarengutega, pole vaja potentsiaalseid noori emasid hirmutada. Tõde on aga see, et selliste kogemustega naised eksisteerivad meie hulgas siiski. Ja ma arvan, (ma isegi ei arva, ma tean, ma suhtlesin haiglas nii mõnegagi), et neil on lihtsam oma eluga edasi minna ja uuesti jõudu leida, kui nad soovi korral oma lugu niimoodi rääkida saavad, et avalikkus õudusest silmi-kõrvu ei sule ega käsi vait jääda, sest nii on kombekas. "Või halagu siis vähemalt emotsionaalselt, aga ilma detaile avaldamata!"
P.S. Vihaseks ka ei sobi saada. Aga nagu Kangro ilmselt kõige emotsionaalsemas peatükis mainib: "Viha võidab kõik!" Ma tundsin konkreetselt, kuidas mul vererõhk selle "tubli täta" (geniaalne nimetus!) sõnavõttude peale tõusis. No mida kuradit!? Kahjuks pole sellised meditsiinitöötajad meil sugugi haruldased (ka täna lugesin ühest mitte suu peale kukkunud "tätast" - no sünnitajad on ju nii vastikult abitud, kohe tekib tahtmine midagi sarkastilist poetada selles olukorras), mul ilmselt vedas, et sattusid malbed inimesed. Aga sünnitusvaludes joosta ja kükke teha - müts maha!
Maarja Kangro "Klaaslaps" siis. Kõigepealt see, et nõrganärvilistele ei soovitata. Vabandage väga, ma olen äärmiselt nõrganärviline, aga siin ei tundnud ma küll kordagi, et viskaks raamatu käest või midagi. Pigem julgen öelda, et mühatasin paaris kohas naerda, sest mu meelest on Kangro võrdlused ja kujundid kohati ülimalt tabavad ja mulle meeldivad pigem need, kes halvas huumorimeele säilitavad, kui need, kes halale üle lähevad.
Hala ei ole. Mulle tundub, et mõne lugeja jaoks on see ka probleemiks - ei suutvat samastuda, kliiniline, emotsionaalsel tasandil puudulik, liiga otse, liiga ebaviisakalt. Ma suudan 100% samastuda, jälle tuleb meelde see, kui luuleringis käratati, et ma ei suutvat armastada seetõttu, et ei oska paatosega luulet esitada. Kadri Kõusaar heidab näiteks Goodreadsis Kangrole ette, miks pole tausta - "Miks peategelane just sellisel moel rasestuda tahab ja/või peab? St üksikemana, geisõbrast doonori läbi. Mis traumad või kannatused selle valiku taga peituvad? Või kas ta üldse tahabki klassikalist, väikekodanlikku perekonda, mis ehk võib piirata ja tiibu kärpida? Kas ta on kunagi kedagi armastanud ja tahtnud just Temaga last saada?" Oo, see viimane küsimus on täpselt sihitud, eks? Ega selline ei saagi ju kunagi kedagi armastada? Kaitsen jah autorit - mu meelest on see tausta mitte avamine loo kõige tugevam külg, muidu oleks see taaskord olnud "ühe inimese õnnetu lugu koos vürtsikate detailidega", praegusel kujul omab aga Kangro isiklik lugu palju laiemat kandepinda. See ei ole kohe kindlasti vaid "ühe inimese isiklik traagika", nagu keegi väidab, mul tekib isegi tunne, kas niimoodi arvanu üldse raamatut luges. Kõik need eetilised dilemmad, kogu see tunnete-kommete vaakum, millesse Kangro satub, kogu see krempel, annab koledal kombel mõtteainet ka neile, kes sarnast olukorda iialgi läbi elama ei pea. Mis muidu kogu loo mõte oleks olnud? Isikliku teraapia tarbeks saab ka sahtlisse kirjutada.
Tabuteema, loomulikult. Kangro räägib ka ise kolmest ahvist, kes halba kuulda, näha ega rääkida ei taha ja peab neid totakateks. Aga miks see on tabuteema? Lihtsalt selle pärast, et me ei taha kuulda maailma ebaõiglusest, kannatustest, see häirib meie mugavat oleskelu - ära tule oma probleemidega, eks, saa üle, vaikselt! Sama teema, mis ohvri süüdistamisega põhimõtteliselt. Ja ma ei räägi sellest, nagu igaüks peaks oma muredest kõigile kuulutama, ma räägin sellest, et kui keegi tunneb vajadust seda teha, siis ei ole ilus teda materdada. Jube, mõtle, pani Facebooki sellise asja! Sinna ju ei panda, sinna pannakse ainult ilusaid asju, et teistel ikka hea oleks ja mugav vaadata!
Et miks on vaja sonkida säärases õnnetuses? Kangro ise seletab seda Medusale silma vaatamisega. "Kuidas muidu kui mitte vapustust hoolega jälgides saab paotuda avaus tähenduse, kosmilise valemi juurde." Me vaatame ja surgime, sest me loodame midagi teada saada. Äkki pole mul kolme ahvi kummardamise kommet seetõttu, et mu ema on meedik ja mäletan juba varajasest lapsepõlvest, kuidas ta mulle seletas, mis on väärarengud ja millised need olla võivad. Ei olnud seal mingit "see on kõik karistuseks joomise, suitsetamise ja liiga hilja emaks saamise eest!", mis toona ametlik seisukoht oli ja mis põhjustas omakorda negatiivset suhtumist puudega inimestesse ning nende olemasolu eitamist. Mulle tundus, et ta rääkis seda kõike just nimelt aukartusest elu- ja selle hämmastavate keerdkäikude eest.
Näiteks kirjutab Kangro mulle kui enneaegse sünnitanule tuttaval teemal: "Mu laps nägi välja palju täiskasvanum kui elusolevad 3-4-aastased mütakad. Väike piiriala olend. Lootena on inimene veelgi tõsisem kui äsjasündinud beebina, kuigi ka vastsündinu on oma vaikusehetkedel veel sünge piiriala tegelane." Ma ei oleks ise osanud seda kuidagi sõnastada, aga just see oli asi, mis mul oma enneaegset esimest korda nähes kõige rohkem raputas. See "piiriala olend" olemine. Absoluutselt erinev tunne ajalisest lapsest. Loode, aga mitte beebi. Tajusin aga, et seesugust väljaütlemist oleks kohatuks peetud. Ei tohi niimoodi mõelda - sellist asja pole olemas! No vabandust, ma lihtsalt teoretiseerisin, edaspidi olen rõõmus ja rõõsa nagu olema peab!
Lapsesaanu ei tohi justkui surma mainidagi ja see, keda säärane sündmus kõigest hoolimata tabanud on, peab seda samuti vaka all hoidma. Sest lapsed ei sure, ei sünni koledate väärarengutega, pole vaja potentsiaalseid noori emasid hirmutada. Tõde on aga see, et selliste kogemustega naised eksisteerivad meie hulgas siiski. Ja ma arvan, (ma isegi ei arva, ma tean, ma suhtlesin haiglas nii mõnegagi), et neil on lihtsam oma eluga edasi minna ja uuesti jõudu leida, kui nad soovi korral oma lugu niimoodi rääkida saavad, et avalikkus õudusest silmi-kõrvu ei sule ega käsi vait jääda, sest nii on kombekas. "Või halagu siis vähemalt emotsionaalselt, aga ilma detaile avaldamata!"
P.S. Vihaseks ka ei sobi saada. Aga nagu Kangro ilmselt kõige emotsionaalsemas peatükis mainib: "Viha võidab kõik!" Ma tundsin konkreetselt, kuidas mul vererõhk selle "tubli täta" (geniaalne nimetus!) sõnavõttude peale tõusis. No mida kuradit!? Kahjuks pole sellised meditsiinitöötajad meil sugugi haruldased (ka täna lugesin ühest mitte suu peale kukkunud "tätast" - no sünnitajad on ju nii vastikult abitud, kohe tekib tahtmine midagi sarkastilist poetada selles olukorras), mul ilmselt vedas, et sattusid malbed inimesed. Aga sünnitusvaludes joosta ja kükke teha - müts maha!