Leheküljed

neljapäev, november 21, 2024

Ekraanidest

Ma olen juba varemgi tahtnud sellest teemast kirjutada, aga hirm on sees olnud, et peetakse eputamiseks äkki. Nüüd mainis Ritsik veidi seda telekavaatamise teemat ja ema juba mitmendat korda helistab mulle tungiva sooviga mingit telesaadet vaadata. Ma siis kirjutan, miks mina enam telekat ei vaata.

Varem ma vaatasin küll, siis kui veel muusikakanalid olemas olid ja neist isegi videosid näidati, võisin ma päev otsa telekat vaadata. Saateid vaatasin siis mõnikord ka. Aga telekavaatamise lõpetasin ma teadlikult ära siis, kui esimese lapse sain. Lapsele ma multikaid näitasin (siis oli veel see aeg, mil telekas oli ainuvõimalik ekraan, kust neid vaadata), aga ma teadsin, et kui ise midagi vaadata tahan, on laps ka kohe krapsti kõrval ja ma tõesti ei tahtnud, et ta teleka ees nii palju aega veedaks. Võib öelda, et oleks võinud parem muus osas eeskuju näidata, vähem ropendada näiteks, aga ausõna, ma korra seadsin mingi purgi sisse küll, et iga koleda sõna puhul münt purki, aga mul said mündid otsa...Seega üle oma varju ei hüppa ja see teleka osas eeskuju andmine oli minu parim. 

Hiljem tulid muidugi muud ekraanid peale, aga need toimetas lasteni mees, mina ilmselt poleks seda teinud. Arvutit kasutan ma ka muide ainult siis, kui lapsed magavad. Piisab ühest lapsevanemast, kes ekraani taha sulgunud on (ei, ka tema ei ole kogu aeg, aga ikkagi). Mu mees mängib arvutis ja tegelikult lapsed näevad, et see muudab ta kergesti ärrituvaks. Pole ka ime, ükspäev ta just näitas mulle, kuidas keegi oli mängus teda neednud stiilis "vähk sulle ja su perele". Ma ise vihastasin nii, et oleks minu teha, ma püüaks välja uurida, kes see värdjas oli ja noh, teeks midagi tagasi. Vähemalt esimese emotsiooni ajel. Samas mu mees väidab, et ka tema on seal mängus teiste solvamise eest bloki saanud ja tavaelus on kõige koledam sõna, mida tema kasutab "virts". Nii et ma olen veendunud, et ekraanid toovad välja meie halvima külje. 

Noorema põlvkonna puhul on eriti nutune veel see, et kui meil omal ajal esimesed arvutientusiastid oskasid arvuti ise ka nullist kokku panna, siis tänapäeva ekraanihullud ei oska seal enamasti mitte midagi muud teha kui näpuga nühkida ja neid muu ei huvita ka. Kõige ehmatavam oli minu jaoks aga kord, kui üks inimene imestas selle üle, et ma oma toonasele väikelapsele ikka veel unejuttu lugesin - nemad annavad enda põnnile küll enne uinumist tahvli kätte ja laps siis vaatab niikaua multasid, kuni magama jääb. Nii hea ja lihtne! Ma ütleks selle kohta julmalt, et aju suretamine.

Telekavaatamisest veel seda, et ma olen selline imelik, kellele meeldib üksinda telekat vaadata. Juba lapsena oli õudne närv sees, kui ema-isa üle õla piilus või küsis, et "mis sa ka vaatad?" ja ega ma siis mingit ebasündsust ei vaadanud. Mikro on selle omaduse täielikult pärinud - isegi kui ma telekatoast möödudes vetsu lähen ja tema midagi samal ajal vaatab, ta paneb saate pausile või kui tuppa lähen, siis lausa kinni. Mehega ma ka koos telekat ei vaata, tal on muidugi kole komme saateid kerida ka ja pidevalt kanalite vahel klõpsida. Ma parem ei hakka end ärritama. 

Mul on muidugi selline töö ka, et ega ma väga ei tahagi peale tervet päeva arvutis kodus edasi arvuti taga istuda. Mul silmad konkreetselt ei kannata välja seda. Ma imestan, kuidas mul mees suudab. Ju on paremad silmad.

teisipäev, november 19, 2024

Ma ei tüdine sinust ära!

Ritsiku juures oli paar päeva tagasi huvitav teema üleval. Täpsemalt mõtlen seda riiete osas siis, kuidas väidetavalt kantavat keskmiselt iga riideeset vaid 13 korda, sest inimestel tekib emotsionaalne tüdimus. Mulle meenus kohe see kord, kui mu tuttav osutas ühele hilbule mu seljas, et "tal oli ka selline, aga ta ei kanna seda enam ammmmmu!" Ja seda siis mitte seetõttu, et ta oleks ise selle riideeseme ribadeks kandnud. Tegemist oli sama inimesega, kes kirjutas üles, kuidas üks ta klassiõde suutis septembrist jõuludeni käia iga päev koolis erineva riietusega. Noh, ma olen ka tähele pannud, et inimesed vahetavadki riideid iga päev. Miks nad seda teevad, küsisin kord ühe lähema sõbranna käest ja too vastas, et ta lihtsalt ei suuda kaks päeva järjest samade riietega käia. Mitte et tunneks end räpasena, määriks end iga päev ära vms, vaid lihtsalt ongi see "emotsionaalne tüdimus". Mulle tundub, et mul seda ei ole.

Ma panengi pühapäeva õhtul järgmise nädala riided valmis. Ma olen juba nii suur küll, et ei pudista iga kord süües endale midagi sülle ning töö ei ole mul ka mingi higistama ajav kraavikaevamine. Uute asjade ostmise koha pealt on mul meeles vanaema sõnad, kes hurjutas mu ema, et noorele kasvavale inimesele on uusi riideid ja jalanõusid vaja, täiskasvanul peaks ometi kõik vajalik juba olemas olema! No ma juhindun ka üldjoontes sellest. On vaja teatud hulka asju, aga mitte rohkem, sest kui on rohkem, kuhu ma nad mahutan? Ma ei taha sellist kola täis tuba nagu mu vanematekodus oli! Asjad tekitavad tolmu ja tolm tekitab ämblikke - on ju nii?

Seda tunnet mul pole, et appi, seda hilpu olen ma sada korda kandnud, enam ei taha! Pigem võib juhtuda, et näen kuskil mingit uut, mis tundub kena ja teen emotsionaalse ostu, aga enamasti ma poodides ei käigi. Viimasel ajal olen riideid saanud hoopiski oma emalt (kes jäi pensionile ja leidis lõpuks aega sinna kolituppa süüvida). Mini ka, teda on koolis mitu korda kiidetud, et kust sa nii ägedaid riideid saad? Hiljuti käis peol vanaisa vana dressikaga näiteks, olevat väga popp ja moekas hilp tänapäeval...Talvemantlina kannab Mini praegu minu vana mantlit, mida ma kandsin siis, kui tema samal ajal vankris istus, ma kannaks isegi, aga tissid on kasvanud, mantel ei lähe rinnust kinni enam. Üldse, enamik asju on teisel või kolmandal ringil, sest mood käib ju ka lainetena. 

Keskmine riiete vanus on mul kapis 5 aastat kindlalt, need on need "alles hiljuti sai ju ostetud see"-asjad, pärast piltidelt vaatan, et oot, juba viis aastat tagasi oli seljas ju, aga no aeg ju lendabki käes. Enamik vanu riideid peab kandmist kenasti vastu ka, tänapäevaste asjadega on see häda, et kipuvad lagunema. Kuigi see pole reegel, mõni kaheeurone New Yorkeri pluus peab ka 200 kandmist vastu. 

See soov asju mitte välja vahetada on mul muidugi muus osas ka. Ma soetangi asju perspektiiviga "kogu eluks" ja olen päris häiritud, kui selgub, et need välja ei vea. Näiteks korteriostu puhul naaber imestas, et oot, sa kavatsed siis eluks ajaks siia elama jääda või? No aga kuidas siis muidu? Töökohta ei tahaks ka vahetada ju. Või meest. 

Reedel on kooli juubel. Mul on pmst "see üks viisakas kleit ja sukkpüksid". Vaatasin, et eelmisel juubelil olid mul samad seljas. Kas peaks häbenema või hoopis uhkust tundma, et vähemalt lähevad veel selga?

neljapäev, november 14, 2024

Kübeke elutervet vihkamist

 Minu viis senti ka siis siia, kuna vähemalt kolm blogijat, keda ma loen, on seda kogumikku lugenud, neist Rents ja Tilda ka pikemalt arvustanud.

Igasugu kogumikke ma tavaliselt Goodreadsis hindama ei kipu, kuna lood on ju ikka erinevad, mõnele tahaks maksimumi anda, teisele keskmisest vähem - kuidas sa ikka mingeid kompromisse teed? Ütlen kohe ära, et kokkuvõttes tüüriks siinsete lugude aritmeetiline keskmine pea neljani välja, aga miks ma kindlasti tahtsin need lood ära mainida, on see üks lugu, mis peaks kindla maksimumi saama ja ma käsi südamel ütlen, et ma ei mäletanud enne lugema hakkamist Rentsi arvustusest mitte midagi enam. Igatahes on see sama lugu, millest ka tema ülivõrdes räägib, ehk siis Kristi Reiseli "Vein Naanil". Mulle kui ulmevõhikule, kes selle žanriga vaid põgusalt on kokku puutunud, meenutas Reiseli lugu veidi Kir Bulõtševi ja vendade Strugatskite loomingu paremikku, just neid muhedaid, aga sügavamõttelisi jutte siis. Ääremärkusena tundub mulle sõna "muhe" kuidagi maskuliinne - muhe on ikka vanaisa, mitte vanaema, eks. Igatahes see lugu on ka igavesti muhe. Ja sügavamõtteline. Usuteema on ka mind kui paadunud ateisti alati kõnetanud :)

Veel meeldis väga Manfred Kalmsteni "Tapjaprints". Just ideetasand, kus meil on haldjad, kes nagu kõik inimesedki, on ilusad ja head, eks, ning kes järgivad kenasti seadusi, sest nii on alati tehtud. Olgugi, et need seadused käsevad vahel koledaid asju teha, aga seadusele tuleb ju ikkagi kuuletuda ja mitte küsimusi esitada. Ma annan alati kõrged punktid, kui keegi milleski nii iseenesestmõistetavas kahtleb. 

Kristjan Sanderi "Miljones päev" - olen nõus Tildaga, et nii ilus. Mu arust kõige lootustandvam lugu selles lootustandvate lugude kogumikus. Äärmiselt rahuldustpakkuv. 

Meelis Friedenthal on mulle alati meeldinud, nii ka siin. Ta suudab oma lugudesse luua kuidagi väga erilise atmosfääri, mis võib vastavalt vajadusele olla nii pingeline ja ärev kui ka lohutav ja rahustav. Siinses loos "Õunapuu" on mõlemad koos.

Triinu Merese "Plahvatus Le Guynil" meeldis mulle ka, mind ei häirinud eriti see "puust ja punaseks" siin, sest tundus teemasse olevat. Kui keegi hakkab lõpuks asju kõva häälega välja ütlema, siis see toobki kõige kiiremini muutuse. Ainult sellest päästeoperatsiooni tehnilisest küljest libisesin ma natuke üle, sest väga ei huvitanud, oluline oli ju tegu ise, aga saan aru, et paljud ulmet vist ainult tehnoloogia ja võõraste paikade pärast loevadki. Tilda välja toodud ebaloogilisuse, et miks bonodest teenrid teha, lahendasin ma oma peas selliselt, et kui hetkel on probleem selles, et robotid suudavad meie eest ära teha palju töid va emotsionaalselt nõudlikud, aga inimestele kurnavad (igasugu hooldustööd nt), siis lahenduseks ju oleksidki bonode-sarnased olendid. Eriti, kui me oleme rassistid ja neid päris inimesteks siiski ei pea. Mis on vägagi tõenäoline.

Maailmaloome osas kiidan Miikael Jekimovi "Läbilõigatud niite". Häli Kivisilla "Harjusk" ja Laura Loolaiu "Kiirituskuu sõnnik" olid ka sümpaatsed. 

Ülejäänud kolme kohta ütleks, et ma ei saanud päris hästi aru vist. Aga see ei pruugi üldse lugude ega kirjutajate süü olla, sest vähemalt kaks neist mulle stiili poolest istusid. 

kolmapäev, november 13, 2024

Vale hääl vales kehas?

Nii hea teemapüstitus ilmus eile Feministeeriumis, Andreas Kalkun kirjutab hääle tajumisest ja selle seostest kultuuri ning tähendustega. 

Kõigepealt see setode teema - ma mäletan, et ka mu vanaema väitis, kuidas ta ei või setode laulu kuulata. Olevat jube ja ebaloomulik ja miks nii peab. Ma pole just eriline rahvamuusika fänn, aga päris seesugust äratõukereaktsiooni mul ei ole, huvitav, et vanaemal oli. Sarnast reageeringut olen märganud erinevate meeste poolt Brian Molko (Placebo laulja) häälele, mille puhul üks meesterahvas ei suutnud seda kuulatagi, aga teine möönis, et "tegelt ju perversne, aga hea!" Mina ise polnud Briani hääles mingit erilist ebaloomulikkust tajunud, lihtsalt omapärane hääl. 

Mul on endal päris madal hääl. Mitte mingi sensuaalne kähin siis, vaid pigem "kas sul on nohu või nina kinni?", mida on mult telefonis päris mitu korda küsitud. Ei, mul ongi selline hääl, no andke andeks. Mu leivanumber on "Meil aiaäärne tänavas" meeskoori esituses. Mehed kohmetuvad ja lapsed karjuvad, et "emme, ole ometi vait!". Ma ise ka ei tea, kust see hääl tuleb. Aga mulle meeldib. Laulda ma muidu ei oska ja viisi ei pea, aga viimastel aastatel olen üha enam mõelnud, kas see ei pruugi olla nii lihtsalt seepärast, et ma üritan laulda nõnda nagu üks naine peaks, selle asemel, et laulda lihtsalt omaenda häälega. Koolis ma rääkisin oma tavalise madala häälega, aga kui laulmiseks läks siis piiksusin haledalt. Mini laulab esimest häält, mu jaoks absoluutselt võimatu register. Aga mulle tundus omal ajal, et ainult see on õige, ainult nii saab laulda ja ma ei proovinudki laulda nagu minul torust tuli. No kuidas on loogiline see, et mul on väga tugev hääl. aga lauldes äärmiselt nõrk? Äkki kui keegi oleks mind õpetanud usaldama oma häält, ma oleks ka laulda suutnud? Mu lauluhääl tundub nii kohatu. "Ei sobi ühel õrnal naisterahval seesugust häält teha!" Lapsepõlves hüüti mind Möira-Mariks, muuseas.

Ükskord oli meil kooliteatri etenduses möirata vaja. Paluti poisse appi. Enamik keeldus kohe, üks, kes ainsana proovis, kõlas haledamalt kui mina peenikese häälega lauldes. Lõpuks pandi mind möirgama. Ma ei saanudki aru, kas poisid ei julenud laval kurja häält teha või siis tõesti lihtsalt ei suutnudki. Mingit metalbändi lauljale vajalikku korinat minust siiski ei tule, või noh tuleb, aga lühikest aega ja siis pärast pikka aega ei tule üldse midagi. 

Üks sort õõva on minu jaoks ka see, kui peab enda häält lindistuselt kuulama. Kohati hullem, kui ennast ekraanilt vaadata, mis on vist enamike jaoks ebamugav. Huvitav, kuidas lauljad seda suudavad? Kui igast kõlarist kostab sinu hääl, keerad raadio käima, kõnnid mööda kaubanduskeskust? Ilmselt harjuvad? Või siis korraliku koolitatud häälega laulja ei tunne mingit ebamugavust, ta teab, kuidas ta kõlab ja on rahul? 

Mõni teeskleb häält kogu elu. Ma ükskord kohtasin üht magusa hääle poolest tuntud isikut eraviisilises situatsioonis ja sitas tujus - oskas küll normaalse häälega rääkida, kui tahtis. Hästi paljud tüdrukud muutsid kooli ajal oma hääleregistrit kui seltskonda ilmus mõni vastassoo esindaja. Mulle meeldis kooliteatris tibisid mängida, siis ma ka väänasin mõnuga oma häält, aga päriselus poleks suutnud, liiga koomiline. Kas Ingrid Tõnistel on loomulik hääl? Tundub uskumatu. Kuigi tema puhul on see välimusega ju igati koskõlas. Muidu oli kooliteatris ikka nii, et kui kuskil vedeles mõni mehine roll, siis sai see alati mulle (meil poisse teatriringis polnud). Muidugi mind hoiatati, et lavakasse nii ei saa, laiema ampluaa peale peab kõlbulik olema, mitte ainult mehiseid piigasid kehastama ja selge see, et esimest armastajat ma mängida ei oleks suutnud normikohaselt.

teisipäev, november 12, 2024

Lia Virkus. Nostalgilised toidud 2

 

Raamatu esimesest osast kirjutasin siin. Seekordse raamatu kohta ütleb autor ka ise eessõnas, et siia on saanud rohkem vähetuntud retsepte kui eelmisse, sest nii mõnedki toidud, mis ühes Eesti otsas on tavalised, ei ole teises mitte. 

Minu esimene märkus oli ka, et nii palju kalatoite! Kuna autor kirjeldab enne igat retsepti ka enda isiklikku seost järgneva toiduga, siis ilmselt on üheks kalarohkuse põhjuseks see, et Lia Virkuse juured on rannarootslaste seas. Meil siin oskas vaid vanavanaema kala puhastada ja Tartu Turuhoone kalahalli mäletan kui teist hirmsat kohta pärast verevõtu kabinetti. 

Hiljuti just imestasin oma laste koolimenüüd vaadates, et mis pagana toidud on kalaseljanka, kalaguljašš ja kana-kala pikkpoiss?! Kas te olete kusagil kohvikus või restoranimenüüs sääraseid šedöövreid märganud? Mina kartsin suurde kooli minnes kõige rohkem, et sööklas pakutakse kala, sest meil lasteaia juures olnud 0-klassis oli vahel kalaseljanka, jube toit, millest ma ei saanud isegi leent süüa, sest kala oli ju selle sees olnud! Mu lastel õnneks seda häda küljes ei ole, et kala oksele ajaks, kalaseljanka läheb alla, lihtsalt suuri luiseid tükke ja nahka ei taha. Meil ei pakutud mu meelest kogu kooliaja jooksul mitte kordagi sööklas kala ja jumal tänatud. Teisalt fish&chips on üks mu lemmikuid ja lõhet ka söön. Lia Virkuse kokaraamatus on räimeseljanka sees. Ega ma seda tegema küll kohe kindlasti ei hakka, aga vähemalt on üks tõend sellest, et seesugune toit tõepoolest eksisteerib, mitte ei ole koolikokkade poolt ekstra laste piinamiseks välja mõeldud.

Keda sisukord huvitab, siis seda saab piiluda siit. Veel hämmastas, et Virkus kirjutab "lapsepõlve banaanitordist" - meil siin Lõuna-Eestis sai banaani ema käest viiludena, kui too oli Leningradist tulnud. Ananassid ja kalmaarid tunduvad ka sellised ebavanaaegsed eksoodid, mille kõrval jogurt lausa kahvatab, aga võib ju täitsa olla, et kui osa retsepte pärinevad kirjasaatjatelt, siis lihtsalt kellegi jaoks ongi juba ka need nostalgilised toidud. Õllepurgikana näiteks - minu lapsepõlves käis õlu veel klaaspudelis.

Minu jaoks olid kõige nostalgilisemad munadest ja tomatist kärbseseened, neid tegi mu vanaema alati peolauale, kui ma väike olin. Peale seda aega meil aga kunagi mingeid peolaudu ei olnudki ja seega pole ma neid seenekesi ikka aastakümneid kusagil kohanud. 

Piima-riisisupp on ka nostalgiline, ainult mina ei saa aru, miks peaks sinna suhkrut ja kaneeli sisse panema. Ega Virkus ise ka ütleb, et tema endale ei pane. Mu jaoks on ka see ikka soolane toit. Mille kõrvale selles jubedas 0-klassis kiluvõileiba pakuti. Õnneks võileivast lubati keelduda. Mõni juhmim kasvataja pakkus, et võib kilu ju leivalt ära võtta ja siis süüa - no kamoon - võil on ju kilu maitse ja lõhn juba juures!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

teisipäev, november 05, 2024

Ärimaailm

Meil on kodu lähedal paar pisikest üüripinda pidevalt vahetuvate üürnikega. Kesklinnast veidi eemal, parkida pole kusagil, sellised kohad. Ei ole ka kõrval teisi ärisid, et noh, ühe soojaga käin vaatan, mida siin ka pakutakse. Ja pakutakse maru imelikke asju, mida näiteks minul ei tuleks pähegi vajada. No näiteks spetsiaalselt õhupallidele ja neist tehtud "taiestele" pühendunud pood. Pisike kassikaupade äri (kui mul on lihtsam oma kassikaubad kaasa haarata kas veterinaari juurest või suurest kaubanduskeskusest). Šokolaadist maasikate kohvik. Vahepeal oli mulliteebaaride buum. Enamik neist on vastu pidanud äärmiselt lühikest aega ja mingit tunglemist pole ma neis kohtades kohanud. Mullitee jäi alles ainult selles kõige suuremas kaubanduskeskuses olevas ketis, kõik teised surid välja. Sest asukoht. Ja kas kellelegi peale eelteismeliste see asi üldse peale läks? Äriidee oli muidugi võimas, Mikro käis ühel sünnipäeval, mis maksis korraldajale rohkem kui sünna batuudikeskuses või bowlingus ning selle hinna eest sai kuulata loengut (!) mullitee ajaloost ning igaüks valmistada ühe mullitee. Ülejäänud aeg istuti kohvikunurgas. Väga glamuurne. Money well spent, ma ütleks. 

Mind hämmastab see alustajate optimism. Ma ei tuleks selle pealegi, et panna hakkama hunnik raha, otsida Hooandjast toetajad vms ning eeldada, et mu pisiäri käima läheb ja mingisugust sissetulekut tootma hakkab. Hästi palju on muidugi Ukrainast pärit naisi, kes üritavad. Eks neil on lihtsam siin võõras kohas suurelt unistada, mulle tundub küll, et turgu on ainult kõige suurematele, kettidele ja lähemalt vaadates kuuluvad ka kõik edukad väiksemad tegijad mingisse suuremate gruppi. Kõik need elurajoonides paiknenud ökopoed on kinni läinud, alles on vaid Biomarket kesklinnas. Ökokraami saab ka tavalistest toidupoodidest ning enamikul pole ökoga jändamiseks ei motivatsiooni ega rahagi. Pakendivaba pood läks isegi Kvartalis üsna pea kinni. Nišitoodete jaoks pole kriitilist massi ostjaid. Enamik raha kulub tavalises toidupoes. Vahepeal avati mingeid kohaliku disaini poode ka suuremates keskustes, mu meelest on need nüüdseks kõik kinni. Disainkingitusi saab Apollo ketist ka. 

Ma olen kehv tarbija ka, kus on nüüd kõik need Kuma liblikad ja Nominationi käevõrud? Viimase pood pandi kah kiirelt kinni, ei ole enam trendikas. Ilusalongide valik on muidugi hämmastav. Tuttav just kaebas, et omanik on raske olla, sest kõik tahavad omanikud olla, töötajaid otsi ilusalongi tikutulega taga. Igaühele oma salong! Ma pole aastaid üheski ilusalongis käinud ja ega ma väga suurt tunglemist kuskil ei näe ka, aga ometi millelgi see äri püsib. Hiljuti kümme aastat noorem inimene imestas, et ooooot, mismõttes teie, vanamutid (mina ja mu sõbranna), ei käigi korra kuus salongis näohoolduses või? Kuidas te siis veel nii normaalsed välja saate näha?! Et mõned naiivikud tõesti usuvad kosmeetika võlujõudu? Sõbranna kaevas selle peale välja pildi enda kohutavalt paistes näost, mille ta sai oma ainukesel näohoolduse külastusel kui mõtles lasta end spas veidi "hellitada". Tulemuseks oli tundmatu allergia tundmatu aine vastu ja tundmatuseni moondunud nägu. 

Ma arvan, et harjumusest käiakse ilusalongides. Lisaks üks hea võimalus end hästi tunda - keegi tegeleb sinuga, räägib meeldivalt (loodetavasti), pakutakse tasuta kohvi. Kui tegemist pole harjumusega, on väga raske end kuhugi tavatrajektoorilt kõrvale pöörata - näe, seal mingi uus asi, lähme vaatame. Ja et peale seda ühekordset külastust veel teistki korda tulla, on veel keerulisem saavutada. 

A mis ma ka tean ärielust, tegin ka seda Indigoaalase blogist leitud "kelleks saada"-testi ja muidugi olen seal samas kõrgel paremal uhkes üksinduses koos teiste blogijatega. Kuidas on üldse võimalik midagi muud saada? Ega mul oli juba põhikooliajal kutsenõustamises, et sobivad ametid - kirjanik, kunstnik, muusik. No tore - sobiv materjal ilmakuulsuseks, ainus häda see, et pole annet ja veel suurem see, et ei tunne õigeid inimesi, kes ka andetust saia teeksid.

neljapäev, oktoober 31, 2024

Katrin Ruus. Prügimaja Dionysos

 

Kas ma pean kohe ära mainima, et Katrin oli mu klassiõde keskkoolis, et oleks aru saada - siit tuleb üks kallutatud arvustus? Tegelikult ei tule. Katrin mulle raamatut käsuga "kiida!" kätte ei surunud, esitlusele ma ka ei jõudnud, sest jäin haigeks ja üleüldse, see on nii äge raamat, et ei vaja mingit händikäppi tutvuse näol. 

Kusjuures alguses, kui Katrini esimesed lood ilmusid, siis ma väga midagi ei osanud arvata. Selline keskmine lühiproosa, väga ei eruta, aga õudne jama ka pole. Siis mingil hetkel käis kuskil krõks ära ja uuemad lood meeldisid mulle ikka üliväga. Tegelastesse tuli järsku elu sisse, nende tegemised muutusid kaasahaaravateks, nende mõtisklused kõnetasid. Ainult ma ei olnud kindel, kas see krõks käis minus või autoris. Nüüd, lugedes nii vanu kui uusi novelle üheskoos, hakkab areng hoopis selgemini silma. On selge, et krõks ei käinud minus, vaid ongi selge kvaliteedivahe. Eks ta natuke riskantne ehk ole kõigepealt Tuglase preemia laureaadiga lajatada ja seejärel lapsepõlve meelde tuletada, ma mõtlesin ka korra, et noh, pauk käis ilmselt alguses juba ära, aga ei. Lõppu on veel täitsa korralikke pärleid loobitud. 

Üks vähestest kodumaistest novellikogudest, mida lugedes ma siiralt ja südamest naersin. (Teised on olnud Kivirähk ja Ave Taaveti "Valerahategija") No ja siis lugesin mingit arvustust, et "igav argieluproosa"?! Ei teagi, kas kadestada või kaasa tunda, kui mõni nii huvitavat argielu elab. Mina küll ei ela. Minu jaoks ei ole see ka mingi argieluproosa, sest jah, aines on ilmselt elust enesest, aga autor utreerib neid sündmusi ikka mõnuga. Nii mõnigi muidu ehteestlaslikult traagiline nähtus muundub selle käigus pigem tragikoomiliseks. Ilus on kõrvuti koledaga, naer ajab nuttu taga. Mulle endale meeldib ka nii teha, ei saa üldse salata. Või noh, muudmoodi on hirmus raske, sest siis ju ongi vaid üks kaamos ja kõhuvalu. Kõrvalpilk peaks ikka veidi muigama panema.

Hästi palju on toredaid detaile, mis paari selge sõnaga tonaalsuse paika panevad. Üheltpoolt tärgeldatud laudlinad ja teiselt poolt lauda tagant lehvitav purjus ja hambutu vanatädi. Natuke kahjugi, et ma pooli novelle varem lugenud olin, ei suuda kõiki päris ühe pilguga vaadata, aga neist uutest "Big chill" üllatas ilmselt enim. Ma üldse ei ohi, et noor neiu (minuealised on kõik noored neiud alles!) kirjutas sihukese loo, Katrini novellid ongi üsna eriilmelised, mulle meeldib, et ta suudab ühtlaselt usutavaks kirjutada nii keskealise daami (vahelduseks võib noor neiu ka keskealine daam olla, kui ta end parasjagu nõnda tunneb!) kui ka väga erineva taustaga meespeategelased. "Big chill"-is tuleb kõrge ja madala paaristants kuidagi eriti hästi välja mu meelest. Kahtlustan küll, et meie kirjandusõpetaja paneks Katrinile selle eest äkki hoopis kolme ja kirjutaks punasega äärele, et "inimene peab vägivalla alati kindlakäeliselt hukka mõistma!". Kuigi tegelikult on enamasti siiski: "Tõmbame minema, siin kisub veits liiga imelikuks." Inimesed ongi sellised imelikud.

kolmapäev, oktoober 23, 2024

Halb kuulaja ehk pealiskaudsete suhete printsess

Kui ma kaheksaaastaselt lastelaagris olin, siis üks suur tüdruk (no mingi kümnene vähemalt!) küsis mult retooriliselt, et kas mulle pole keegi õpetanud, kuidas oma suud kinni hoida? Siiamaani on see vastik eit mul meeles, eks ilmselt ikka seetõttu, et tabas valusat kohta - ei ole jah keegi õpetanud ja kaldun arvama, et isegi kui õpetanuks, ma ei oleks õppust võtt. 

Hiljuti tabas mind (ja seekord mitte õrna kohta, sest polnud sellisena mõeldud, lihtsalt pani mõtlema) VVN-i kommentaar selle kohta, kuidas tema peab sõbraks vaid neid, kes on tema jaoks raskel ajal olemas. Ma hakkasin mõtlema, et ma tõesti ei ole see inimene. Või noh, ma võin ju kohal olla, aga ma ei oska olla. Sellest kirjutas juba Morgie ka, kuidas tema ei taha kallistada ega oska enda meelest ka lohutada. Mina ka. Ma olen see, kes keerab mured naljaks või kui asi päris tõsine on, siis tahaks füüsiliseks minna. Hiljuti just tuli seltskonnas jutuks üks vägivallajuhtum ning mina olin, pisar silmas, valmis sellele vägivallatsejale ise kallale minema. Ehk siis Jüri-Mari juhtumi Jaan olen. Kusjuures ma lapsena igatsesin ka kõige rohkem vanemat venda, kes "lollidele tappa annaks". Noh, elu jooksul on selgunud, et see ei ole eriti jätkusuutlik seisukoht - hea, et ma mehena ei sündinud, võib-olla istuks kinni praegu. Igatahes olen ma oma närvide säästmiseks püüdnud võõrastest konfliktidest eemale hoida. 

Ilmselt inimesed ka tajuvad mu mittelohutaja-ärakuulaja loomust, sest ei mäleta, et keegi oleks mulle südant puistanud. Sõbraks ka nagu hordide kaupa ei tikuta. Ma ise, no ma ei tea, ma räägin igasugu asju küll, aga mitte otseselt selle eesmärgiga, et vajan ärakuulajat. Mingid probleemid ja kahevahelolekud kaalun oma peas läbi. Ükskord lolli peaga läksin psühholoogi juurde küll, keset seanssi sain aru, et jumala mõttetu tegevus ju - püüda võõrale midagi enda kohta seletada ja eeldada, et ta suudaks mõista. Niisama ärakuulamisest pole ju mingit abi, abi oleks, kui mõistetaks, aga ma ausõna, ei eelda mitte kunagi ega mitte kelleltki, et ta mõistaks. Ok, lapsepõlves vanaema mõistis. Ainuke inimene. Teiste maksimumpanuseks peangi ma seda, kui nad minuga mingeid aktiviteete kaasa teevad ega aja väga vastalist juttu suust välja. Mulle meeldib inimesi lõbustada, seltskonnas nalja teha, suure suuga suuri linnu ehitada, ma ei oska maiste hädadega midagi ette võtta. Või noh, see ongi minu panus maiste hädadega tegelemiseks. Ja keegi kurat ei tule mulle õpetama, kuidas suud kinni hoida :)

Pealiskaudsuse promomiseks kirjutan jälle ühest raamatust, mida ma ei lugenud, aga mis mulle sellegipoolest ei meeldinud. Ma pakun, et Mae praegu maadleb selle sama looga, sest ta on ju ometi nii kiire lugeja, aga vot seda raamatut ta veel arvustanud pole, ikka "currently reading" kaustas. Ma pikisilmi ootan :) Punase raamatu sarjas ilmus Saou Ichikawa "Küürakas" ja ma kahmasin selle tausta teadmata raamatukogust kaasa. Kodus siis lugesin kaanelt, et "Lihasdüstroofiaga sündinud Shaka Isawa selgroog on tugevalt kõverdunud ning ta peab kasutama ratastooli ja hingamisaparaati. Füüsiliselt veedab ta oma elu hooldekodu seinte vahel, aga tema tegelik elu möödub internetis: ta õpib, trollib paljudes suhtlusvõrkudes ja postitab enam kui julgeid lugusid erootikalehele. Ühel päeval paljastab üks tema meeshooldajatest, et on seda kõike lugenud – seksivärki, provokatsioone, kõntsa. Shaka vastus? Siivutu ettepanek …See romaan on erakordne, jahmatav pilguheit ühiskonna servaalal elama sunnitud naise ihadesse ja hingesügavustesse." Oi ei. Ma ei ole rassist, aga....Jaapanlaste arusaam erootikast on enamasti ikka liig mis liig. Tegin korra selle vea ka, et sirvisin paari lehte, kus mu kahtlused muidugi kinnitust said. Mis ma tahan öelda, on aga see, et kui inimesed peavad selle raamatu õpetlikuks sisuks seda, et puudega inimene on ka inimene oma ihadega, siis mina..No mina ütleks küll selle raamatu põhjal, et antud juhul on inimese vorm ja sisu üsnagi vastavuses, sest no kuskilt otsast ei leia ma, et sellised ihad ja mõttemaailm on meile kõigile omased. Mina paraku püüan end sellistest kujutluspiltidest säästa ja olen edasi pealiskaudne.

esmaspäev, oktoober 21, 2024

Öäkk!

Jälle oli see hetk elus, kus inimene avaldas arvamust ja ma ei suutnud isegi öelda, et "ma olen nii diametraalselt vastupidisel seisukohal", vaid vaikisin nagu puuga pähesaanu ja nämmutasin midagi vastuseks. 

Kõigepealt tahan muidugi öelda, et selle Ritsiku blogist mujalegi laienenud Jüri-Mari mõtteharjutuse puhul ei suuda ma aru saada, kuidas keegi saab Maiet milleski süüdistada. Ainus suhtenõu, mida anda, on end teiste inimeste suhetest eemale hoida. Küsida kelleltki suhtenõu? Mis inimesed need sellised on? Aga ma saan aru, et mõned leiavad, et see on sõpruse kvintessents. Nõu küsida ja nõu saada. Oo õudust! 

Igatahes see alguses mainit hetk oli just sama teemaga seotud, nimelt märkis üks teadja teisele suhtenõu andes, et "ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis pole!" Kas teile tundub see kõnekäänuna, mida suhete osas kasutada? No et susserda aga niikaua eelmist suhet hoida, kuni uus veel päris kindel ei ole?! Päriselt?! Nii tore on ise oma elu keeruliseks elada, sest ausus on häbiväärne ja brutaalne?

Pean vist järgmisena selle Sven Mikseri "Vareda" ette võtma, sest üritasin lugeda Piret Jaaksi "Taeva tütreid", mille kohta paljud on imestanud, kuidas see ometi "Vareda" ees ei võitnud ja pagan, ma ei suutnud seda lugeda. Selline tunne oli, nagu hammastega venitaks ennast mäest üles. Ma saan aru, et tohutu töö ja oluline teema, aga kui ma ei suuda stiili tõttu raamatut lugeda, siis on ju aus vastus, et ei, see ei meeldinud mulle? Olengi üks kalk inimeseloom, aga mulle mõjus raamatu keel niivõrd läila ja punnitatuna, et otsustasin ennast mitte lõpuni piinata. Kusjuures mulle tundub, et säärane stiil on maru hinnas igasugu žüriides - meenuvad Juta Kivimäe "Suur tuba" ja Loone Otsa "Armastus".

Miks nii tige? Noh, kohe hakkame pulma aastapäeva tähistama, jälle sees keerab nagu aasta tagasi, milline tüütu tõbi!

reede, oktoober 11, 2024

Kulla mölakast inspireerit mõtteid

Nagu lubasin, siis mõned mõtted, mis said tõuke Virginie Despentes'i raamatu "Kulla mölakas" lugemisest. 

1. (Kaheksakümnendatel) "Loogika oli vastupidine sotsiaalmeediale: mida vähemuslikum, seda tähtsam asi tundus. Me ei lantinud mingeid laike. Vastupidi: meile oli tähtis, et tropid meid vihkaksid." (lk 52)

VVN on sellest ka kirjutanud, kuidas ta rõõmustab, kui ta mõnele nõmedikule ei meeldi. Ja ma olen nii kade, sest ma ei oska! Minus on sees üks vastik kõigile meeldida püüdev ussike. Ma tahaks, et ma salaja Mart Helmele meeldiks. Et tegelt nad kõik ainult kadedusest, sest ma ju nii tore ja armas. Fuih. See oleks ehk naljakas, aga tegelikult ei ole, sest see pidurdab. Ma pigem ei hakka esile tükkima, sest ikka on neid, kellele ei meeldi ja ma armastan ennast liiga palju, et riskida oma tuju ära rikkumisega. Oeh, seletus vist ongi selles, et ma armastan ennast liiga palju. Oh ma vaeseke, sellega on vähemalt kerge leppida...

2. (Miks mehed ei taha näha naiste emantsipatsiooni) "Peremehi rünnatakse, see ajab teid paanikasse. Te sööstate peremehi kaitsma/../Mida te meile ütlete, me kuuleme küll, te ütlete, ärge jumala eest rebige end ahelatest vabaks, muidu võite lõhkuda ka meie ahelad." (lk 27) Mind ka paneb sageli imestama, kuidas mehed, kes on täiesti suvalised elus mitte kuhugi jõudnud vennad, kipuvad kaasa kiitma tippkiskjate üleastumistele ega saa aru, et nemad ei ole need vennad ega saa kunagi nendeks, nemad on täpselt samal pulgal nendega, keda ära kasutatakse. 

3. (Meie vanemad) "Vähemalt teadsid täiskasvanud, mida meile öelda. Nad polnud meil küll 24/7 kõrval, aga olid veendumusi täis - õpi koolis hoolega, siis saad hea ameti, näiteks./.../ Mida sa täna kaheteistaastasele ütled?/../ Kust mina tean, mis elu teda ees ootab. Mida suuremasse reaalsesse ohtu me nad seame, seda põhjalikumalt me neid kaitseme, see on paradoks./../ Oma tütrele ma ei oska midagi öelda maailma kohta, kus ta elama hakkab." (lk 53-54) Nii on. 

4. (Joomise mahajätmisest) "Kainena sa tead kell kaheksa, kuidas asi edasi läheb: kolme tunni pärast oled sa voodis, on väga ebatõenäoline, et miski kaardid segi paiskaks". (lk 55) The Struggle is Real!

5. (Emadest ja poegadest ehk miks mõned mehed ei seedi vanemaid naisi) "Ja ma usun, et viieteistkümneselt, kui sulle jõuab kohale, et su emal pole peale sinu kedagi ja et kõik teised mehed on teda halvasti kohelnud, sa flipid ära. Ja sa ei saa kurta, Sa ei hakka ju emalt röövima tema ainsat rõõmu./.../ Ja ma usun, et kakskümmend aastat hiljem, kui mehed satuvad naiste otsa, kes on sama vanad, kui olid nende meheks saamise ajal nende emad, tunnevad memmepojad õudu. Mälestus emast, kelle eest polnud pääsu, ängistab neid. Isadel ei lasta niimoodi marutada, nagu emad seda teevad." (lk 60-61) Tõenäoline, ma olen alati imestanud mõnesid üksikemade poegi, kes on nii pagana misogüünsed, ja ometi on ema olnud see, kes nad üksi üles on kasvatanud.

6. (Narkaritest) "Selleks muutudes ütleme tervele maailmale - olete te enda arust paremad või? /../ Ennast lammutades, läbi kärsatades ütleme teistele, et me põlgame neid. Nende haledaid katseid kuidagi jalul püsida. Pigem kärvaks, kui teeks joogat." (lk 46) Selle viimase peaks tätoveerida laskma või midagi. 

(Narko kui keeldumine) "Ma muudan end võimetuks olema tubli töötaja tubli abikaasa tubli täiskasvanu, punktuaalne, viisakas, ustav. Süsteemi jaoks usaldusväärne. Ma olen defektne. Ma olen raskesti ärakasutatav. Ma olen halb sõdur. Head sõdurid tarbivad droogi, mis neile välja kirjutatakse. Droog on nagu vägivald. Riigi käes seaduslik. Üksikisiku käes kuritegu. Kui ma tarbin droogi, mille arst mulle välja kirjutab, saab minust seaduslik narkomaan. Ma olen märganud, et narkareid on alati kõige raskem veenda antidepressante võtma. Kui oled sõltuvuses seaduslikest psühhiaatrilistest droogidest, kui manustad arsti ette kirjutatud ainet, oled hea töötaja. Hea majandatav. See ongi narkotegemise põhiline iva. Keelduda oma riigist. Keelduda keelest, mida räägid. Keelduda olemast aus naine. Keelduda tehasest, kus su ema töötas. Keelduda kaevikust, kus su vanavanaisa anonüümselt suri." (lk 89-90) 

Aga! Ka see revolutsioon sööb oma lapsi, paraku: "Ja nagu revolutsioonis tihtipeale, annad sa ennast kohe kätte. Kiskjad tiirutavad iga rahvarahutuse ümber. Probleem ei ole sinu alistumine mingile ainele ega see, et sinust saab ühe kindla lahenduse ori. Sa alistud ülematele, kes jäävad varju - politsei, rahapesu, narkovedu, piirid, maffia, vangla - mõttetu vägivalla ja korruptsiooni katastroofiline ahel." (lk 90-91) 

Kibe tõde: "Sest lõpuks on allumatus ju alati otsus alluda millelegi muule kui valitsevale võimule./Narkarina/ Sinust saab alluv paralleelsüsteemis, mille tipus on tegelikult ikka seesama maskuliinsus, millele sa  kuuletud. Üks puhas vägivallavorm või teine, alati on see üks ja sama lollus, mis meid lõpuks laiaks litsub."(lk 92)

Ja ikkagi: "Ma tahan üle lasta, Ma tahan kõrvale põigata ma ei taha olla usaldusväärne. Mul on üksi igav mul on tunne nagu oleksin nuditud murulapike kusagil väikelinnas kodanliku eramuarenduse aias. Ma tahan kellad puruks lüüa, Positiivne mõtlemine väsitab mind. Päris kindlasti pigem sureks kui teeks joogat." (lk 92)

Ääremärkus - pagan, väljakirjutamine tõepoolest aitab ka mul endal raamatu mõttest paremini aru saada. Tähendab, ma tean seda ju, aga ikka  teen üsna harva. No vähemalt ei jooni ma võõraid raamatuid.

"Jõhkardite heakskiit, see on ainus, mida me otsime." (lk 248) See ka veel, see ka jah.

7. Tehnoloogia kui jumal. "Me ei ole masinate poolt parendatud olendid. Me oleme alla kugistatud. Rabatud oma loomingu võimsusest." (lk 149) Ilus.

8. Sõda kui patriarhaadi tippsaavutus. Sellel, et patriarhaat nii kaua on püsinud, pole mingit seost vägistamishirmuga, hoopis sõda on kõige keskpunkt. "Ma tahaksin muidugi süüdistada mehi, öelda, et see on ainuke viis, mille nad on leidnud, et läbi vere midagi ilmale tuua. Teooriate genereerimine ei maksa midagi, võin sulle ühe väljastada - mehed on nii frustreeritud oma sünnitamisvõimetusest, et nad on tõmmanud käima asja, mis pritsib sitta ja verd nagu sünnitaminegi. Et sünnitada eimiskit. Võidetud ja võidukaid rahvaid./Feministid on/ nagu minagi nende naiste tütred, kes on pakkinud oma vendade, abikaasade ja poegade kohvrid ja nad rongijaama saatnud. Kindel on see, et kui nad tagasi tulevad, siis neilt, kes üldse tagasi tulevad, ei söandagi naised võrdset palka nõuda. " (lk 153) Huvitav teooria, pole sada prossa kindel, et õigesti aru saan, aga kes julgeb öelda, et sõjatraumad meid siiani igapäevaselt ei puuduta, isegi põlvkondi hiljem?

9. Kuulsus "Kuulsus röövib su sinult endalt. See on privileeg. Igal privileegil on hind, reeglina röögatu." (lk 173). Ja jõuamegi algusesse tagasi. Ma armastan ennast, ma ei saa riskida sellega, et saaksin kuulsaks.

kolmapäev, oktoober 02, 2024

Virginie Despentes. Kulla mölakas

 

Romaan kirjades ja blogipostitustes, taustaks  #MeToo, erinevad sõltuvused ja koroonapandeemia. Ütlen kohe ära, et minu jaoks on pandeemia kuidagi nii eilne päev, ajutine mõttetu jama, mis kiiresti unustati ja peale mida sama hooga edasi paarutati, kuigi pandeemia ajal justkui mõeldi küll, et "enne ja pärast" saavad kuidagi oluliselt erinema. #MeToo-ga on kohati samad lood, kuigi mulle tundub, et see isegi on veidi rohkem asjaolusid muutnud, iseasi, kas üldse nii kuidas oleks võinud - ahistamist on ilmselt sama palju, suurenenud on lihtsalt meedia huvi igasuguse nõiajahi suhtes, mis mu meelest on kohati ikka kõvasti üle võlli (antud juhul nt P. Diddy kohtuasja saatvad võltsvideod sellest, kuidas ta üht või teist inimest vägistanud on, ja millele klikkides satud kuhugi hirmsasse ussiauku, kus heal juhul su pangakonto tühjaks tehakse) - ehk siis suurenenud on uudishimu teema vastu, aga mingit sisulist arutelu või muutust pole olnud. 

Kuigi pealtnäha on raamatus kirjeldatavateks substantsideks, mida kuritarvitatakse, erinevad droogid ja alkohol, siis tegelikuks sõltuvusallikaks ja mõjutajaks on pigem internet, mis moodustavad nähtamatu võrgustiku kõigi tegelaste ümber. Osaliselt ma algul imestasin, et hakkavad jee üks netitroll ja tema ohver omavahel leheküljepikkusi kirju vahetama, aga ega ma tegelikult ju ei tea, mida teised inimesed netis teevad ja mida see blogiminegi muud on, kui kirjade kirjutamine, sh trollidele. Siiski tundub mulle erinev kogu internetiteema ulatus, ei tea, kas asi on selles, et meie keeleruum on kitsas ja rahvast vähe või on prantslased kuidagi temperamentsemad, aga mina küll ei kujuta ette, kuidas näiteks olukorras, kus väidetavad tülipooled Mallukas ja Lust jääksid korraga samale pildile ning sellest sünniks suur skandaal stiilis: "Vahi raisku, meediakõmu nimel on teeselnud, et tülitsevad, tegelikult on parimad sõpsid!" No ei huvitaks eriti kedagi, Elu24 ehk treiks nupukese, paar trolli kommenteeriks, et ühed mustad mõlemad ja olekski kõik, aga siin satuvad inimesed tõelise vihakirjade laviini alla, mis päädib psühhiaatriakliinikuga. Palju saavad meie naiskuulsused organiseeritud vihalaviine? Selliseid, kus uuritakse välja nende päriselu tuttavad ja liikumisteed ning ähvardatakse vägistamise ja tapmisega? Kas meil on organiseeritud incelite kogukondi? Kogu südamest loodan, et mitte. Kui palju sunnitakse feministlikke blogijaid vaikima? Mu meelest on kõik blogijad meil feministlikud selle sõna laiemas mõistes...

Igatahes kirjutasin ma raamatut lugedes märkmiku kaks lehekülge intrigeerivaid mõtteid täis. Ainus probleem, mis sellega tekkis, oligi just see, et natuke nagu liiga internetiks läks kätte - sõltub sellest, mida keegi raamatust välja loeb. Lugu kaob ära selle taha, mida autor on välja öelda soovinud. Ses osas meeldis mulle "King Kongi teooria" rohkem, et see oligi aus manifest, siin on tegelastes autorit rohkem kui tegelasi endid. Ja noh, sõltuvusteemast ei saa ma lõpuni aru ja eriti ei meeldinud see tegelaste imeline muutumine läbi üksteise toetamise. Mis Despentes see selline on? Et kuidagi moraal on ikkagi see, et iga tarvitamine viib sõltuvusse ja ainus võimalus on täielik kainus läbi teiste inimeste toe? Iuuu, ma ei taha sellist moraali! 

Mõtlesin kõigist neist raamatus ette tulnud ja mu tähelepanu äratanud mõtetest ka kirjutada, aga jätan selle järgmiseks postituseks, muidu läheks hirmus pikaks ja valguks väga laiali ka see nö raamatuarvustus. 

Aitäh Varrakule raamatu eest! Lugeda kindlasti soovitan, nii mõttetihedat kaasaegset ilukirjandust ilmub harva!

teisipäev, oktoober 01, 2024

Pean vajalikuks üldsust hoiatada!

Ongi hoiatuspostitus, sest ma ise ei oleks arvanud, et nii võiks juhtuda, kui ise poleks kogenud. Käisime eile mehega poes, ma poe nime ei maini, sest arvan, et seda võib igas ketis ette tulla. Igatahes oli õhtune tipptund ja kuna tavakassasid meil ju enam eriti pole ning nutikassades on pikad järjekorrad, siis mõtlesime kasutada telefoni ostupuldina, sest selle jaoks on eraldi kassa ning saaks justkui kiiremini. Tavaliselt me telefoni ei kasuta, sest mees arvab, et see on natuke ohtlik, kuna telefoni ja kaubaga mässates võib telo vabalt maha kukkuda ehk siis ebamugav on sellega toimetada. 

Meil palju asju vaja polnud seekord, ostsime täpselt neli erinevat toodet ja skännisime sisse. Kassasse jõudes tuli muidugi ostukontroll - ürita veel kiirelt poes käia, eks. Kassapidaja piiksutas omakorda meie neli asja läbi, aga ütles siis, et viis peab olema, teil näitab viit asja ostukorvis. No aga misasja, me ei ostnud rohkem midagi? Mees siis vaatas, mis tal ostukorvis on ja voilà! - komplekt patju! Patju nagu väga varjata ei saa kui just rasedat ei mängi ja kuna need olid meil justkui kenasti sisseskännitud, siis poleks nagu põhjustki. Samal hetkel meenus mulle, et järjekorras meie ees oli üks naine suure käruga ja selles kärus olid tal tõepoolest padjad. Järelikult samal hetkel, kui me üritasime nutikassalt QR koodi lugeda, oli telefon suutnud kuidagi paari meetri pealt need padjad endale sisse skännida. Niimoodi võid ju ise teadmata telefoniga vehkides endale pool poodi ostukorvi laduda. Ealeski poleks arvanud, et see skänner nii kaugelt võtab. 

Igatahes tänu taevale, et see ostukontroll seekord tuli, muidu olekski ca 19 eurot maksnud patjade eest, mida ise katsudagi ei saanud. Mees pärast ütles, et ta vaatas, et arve on natuke suur küll, aga tänapäeval ongi kõik arved ootamatult suured...


reede, september 27, 2024

Viimane hetero

Tegelikult ma tahaks ikka eelmist postitust täpsustada. Seal raamatus mainiti ka "inimese teooriat" ehk siis teoorias pole armastuseks oluline pikkus, paksus, nahavärv, sugu  - oluline on inimene kõige selle taga. Selle teooria tegelased aga raamatus põrmustavad, sest no ei ole ju nii ikkagi. Täpselt samamoodi mul - teoorias peaks ju demiseksuaalsus enam-vähem võrduma biseksuaalsusega, sest kui on oluline hingeline lähedus, siis mida see sugu siin lugema peaks? Aga loeb. Sõprus ei võrdu armastus. Biseksuaalsed inimesed ei pruugi üldse demiseksuaalid olla ega vastupidi. 

Just kuulasin Pale Wavesi uut plaati ja no kõik tore, iseenesest meeldib, aga pagan, miks need laulud sellised lesbihümnid peavad olema? Ja miks see mind üldse häirima peaks? Aga vaata häirib. Ma ei pea ennast homofoobiks üldse, aga näiteks omavahelise kallistamise komme oli mulle algul üsna eemaletõukav. Just teiste naiste puhul siis, mehi võin kallistada, palju kulub, aga naistel on ju tissid...iuu! Mingi latentne homofoobia või hoopis kapilesbi olen? Kuigi ma räägin, kuidas mulle on oluline hingesugulus, siis mingi teema on ikka kehadega ju ka. Või ma pole lihtsalt õiget naist leidnud, kellega hingesugulust praktiseerida? Sellist A-korviga...Lollid naljad jätta, aga jah, tegelikult on ju ka meeste puhul ikkagi mingid välised tõmbumised-tõukumised olemas. Ma võin meeste puhul ka mingeid asju välja tuua, mis mind välimuse puhul eemale tõukavad. Iseasi, et kui ma kedagi lähemalt tundma õpin, äkki siis need konkreetsed asjad enam ei häiri. Naiste puhul lihtsalt ei tõmba mind välimuses miski ligi? No aga ega meeste puhulgi tõmba iseenesest. Harjumus armuda meestesse?

Sest see on nii kuradi erinev! Mõned jooksevad teismeeast saati ringi: "Appii! Issand - vaata kui ilus mees!" Ma olen alati õlgu kehitanud, et no objektiivselt võttes ehk ongi, aga mis siis? Mida see mulle tema kohta ütleb - mitte midagi! Samamoodi ajas vihale igasugune võõraste meeste poolne: "Jou, kena tibi, tule siia!" Aga kõiki ei aja, mõni tundiski end meelitatuna. Loomulikult arvasin ma toona, et igavesed pealiskaudsed vuhvad, aga võib-olla ka mitte. Võib-olla ongi tavaline, et need asjad käivad erinevates kategooriates - mingid hingesugulased, kellesse ei armuta ja siis suvalised, kellesse armutakse nende näolapi tõttu? Aga nii tuleb ju probleeme! Nii palju murtud südameid, kui selgub, et ilusa näolapi ja trimmis tuharate taga pole mitte midagi muud. Pealegi, nii võib ette tulla suisa ühepoolset armumist, mis on veel suisa arusaamatu va armumised fiktiivsetesse tegelastesse, lemmiklauljatesse-näitlejatesse, kellele sa ise iseloomu juurde oled mõelnud. Ma osaliselt usun sellesse, et inimesed enamasti lihtsalt kohanevad üksteisega ajapikku, et algul ehk oligi välimus see, mis tähelepanu äratas, aga kui teine pool just eriline eesel pole, siis kuidagi ikka klapitakse. Aga see on juba ammu läbinämmutatud teema tegelt. Uus oli lihtsalt see vaatenurk, et miks siis juba üldse mitte biseksuaal olla?

neljapäev, september 26, 2024

Miks on vaja meest, kui on olemas parim sõber?

Lugesin siin ühte väga toredat raamatut - Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta", selle aasta Loomingu Raamatukogu 11. raamat, soovitan soojalt. Hästi kirjutatud (prantslased kuidagi kirjutavad silmapaistvalt hästi mu meelest), rõhk on korraga nii üldisel kui ka üksikul - poliitiline olukord vs bürokraatia hammaste vahele jäänud oma elu Prantsusmaal elanud Aafrika juurtega noormees, keda ähvardab maalt väljasaatmine ja tema lapsepõlvesõbrast neiu (minategelane), kes soostub noormehega fiktiivabielu sõlmima. Põhimõtteliselt ongi kogu tegevustik, aga meenutatakse hästi palju minu põlvkonnale tuttavaid nähtusi, olukordi, lisanüansina multikultuurne Prantsusmaa. Selline romantiline suureks kasvamise lugu.

Mis tegelikult siis ei ole romantiline, eks, sest ei, peategelased on lihtsalt sõbrad. Lapsest saati lahutamatud. Autor ise (kes annab oma nime ka minategelasele, ma ei tea, kui palju loost endast oli tegelikult juhtunud, palju mitte) ütleb raamatu lõpus olevas intervjuus, et:" Ja ma mäletan samuti seda, et sain palju märkusi naislugejatelt (põhiliselt) ja meeslugejatelt (neid on palju vähem) teemadel, mida ma polnud oodanud, täpsemalt mehe-naise sõpruse võimalikkuse kohta. Mul endal polnud vähimatki kahtlust: see on olemas. Ma sain teada, et osa mu lugejaskonnast pidas seda ulmeliseks."

Ma tahaks ka just selles osas imestada. Aga ilmselt mitte neil põhjustel, miks naiste-meeste sõprust tavaliselt võimatuks peetakse. Mul ei ole kunagi olnud sellist eluaegset ustavat sõpra, kellega saaks nutta ja naerda, kõigest rääkida jne nagu raamatus oli ja ma ei saa siinkohal aru ainult ühest asjast - kuhu mahub sellise läheduse puhul enam kolmas osapool? Miks on sul vaja boyfriendi kui sul juba on selline sõber? Võib-olla see on demiseksuaalile omane vaatenurk, sest meil käibki armastus vaid käsikäes vaimse lähedusega, aga ma ei kujuta absoluutselt ette, et sul on selline sõber ja siis ka veel mingi boyfriend või girlfriend. Ma olen selline ühele pühenduja ja mul on pühendumiseks vaja sügavamat lähedust ning ma ei usu, et see saaks olla korraga mitme inimesega. Mul on vaja pidevalt ninapidi koos olla. Sõpradega võib muidugi mõnikord kokku saada ja aega veeta, aga see ei ole selline lähedane sõprus mu jaoks, mul ei ole suhte kõrvalt lähedaseks sõpruseks enam jaksu ja ma vist ei igatse seda ka, sest no mul üks selline sõber juba on ja see on elukaaslase vormis. Ma tean, et on inimesi, kes ongi lähedasemas suhtes oma sõprade kui elukaaslasega, aga ma ei saa sellest aru - milleks selline elukaaslane? Et jah, mu jaoks oli ka see suhe ulme - te olete teineteisele lähimad, aga te ei ole armastajad? Kuidas te nii saate? Või on mul mingi haiglane omamiskirg, et kui nii tore inimene, siis olgu kogu täiega minu? Ilmselt inimesed siiski armuvad hoopis muudel põhjustel kui mina.

neljapäev, september 19, 2024

Sääsed

Pühapäeval sai käidud Lätis Seda soos. Õudne võsa, mitte midagi kuhugipoole näha ei olnud, isegi vaatetornis puudus vaade, ainult sääski, kärbseid ja põdrakärbseid lendles lademetes. Loomulikult olime riietunud vastavalt ilmale ehk siis lühikestes pükstes ja T-särgis. Isegi seda sääsekübarat ei olnud kaasas, mille ma Lapi jaoks ostnud olin ja mida läks vaja alles augustis Pähklisoos, kus kärbsed mulle järjekindlalt kõigisse peas asuvatesse avaustesse püüdsid tungida.

Pähklisoos, mitte Seda soos, kust ühtki pilti isegi ei teinud, sest polnud, millest teha. Kärbsed ründasid tagasiteel.

Igatahes me peame rääkima sääskedest, sest täna on neljapäev ja ma sügelen ikka nagu hull. Ühel jalal lugesin kokku 37 ja teisel  33 sääsepunni. L. irvitab, et ei ole võimalik, tema arust sääsepunnid on häirivad ainult suskamise ajal ning on tunni aja pärast juba kadunud. Kurat, kui nii oleks, miks siis üldse inimesed ennast sääskede eest kaitsevad?! Olgu öeldud, et sääsetõrjet sai peale lastud küll, pidevalt ja no mitte kui mingisugust kaitset see ei andnud. Mul tulevad sääsepunnid üles umbes päev peale hammustamist ning püsivad see järel järelejätmatult sügeledes nii umbes nädalakese. Kumb variant see tavalisem on - kas minu piinad või L.-i suts ja valmis, korraks on ebamugav? Mu jalad näevad välja nagu mul oleks muhkkatk ja pikki pükse ega seelikut ma ka kanda ei saa, sest need ajavad jalgade vastu puutudes need veel eriti kihelema. Mitte et niisama kõndimine ei ajaks, sest jalad ju ikkagi...ma ei tea, rappuvad või värisevad kõndides. Pahkluude ümbrused on kõige magusamad kohad, seal pole punnide vahel üldse puhast maad ja loomulikult puutuvad pahkluude vastu kõigi jalanõude servad, paelad, rihmad jms. Hiina piin.

Eeloleval nädalavahetusel sukeldume taas võssa. Ennustatav temperatuur lubab seekord ilmselt püksid jalga panna siiski.

teisipäev, september 10, 2024

Millest mina aru ei saa

Ma olen selle üle ilmselt juba kaevelnud ka, aga siin ükspäev puutusin jälle kokku. Ehk siis inimesed, kes enne millegi kindlameelset väitmist oma fakte üle ei kontrolli. Ja ma ei räägi siin keerulisematest konstruktsioonidest* nagu kas maakera on ümmargune või lame ja kas vaktsiinid põhjustavad autismi, vaid lihtsatest, kergesti kontrollitavatest asjadest a la Eesti tähestiku esimene täht on A. 

Hakkas siin üks meesterahvas jaurama, kuidas ühe programmiga ei saa ju mingit asja teha ja nüüd tuleb kõik ümber vaadata ja paha küll, et kokkulepped juba sõlmitud jne, aga kuna selle programmiga EI SAA seda asja teha, siis nii on. Probleem selles, et kui ta oleks selle programmi enne jaurama hakkamist avanud, oleks ta võinud veenduda, et saab ikka küll selle programmiga seda asja teha. Eks ma siis viisakalt informeerisin teda. Selgitasin juurde ka, kus on see nupp, kus seda asja teha saab jne. Üks teine naine seletas ka pärast üle. Ja oleks see mees siis meie tekstile mingi püstise pöidla pannud või midagi, oo ei. Ta kadus vaikselt vestlusest lihtsalt. Võib-olla ma olen liiga tundlik, aga ma panen selliseid asju tähele. Mõtlen juurde, et küllap see onu läks nüüd omaette mossitama, et pagana eided kaagutavad. 

Ei, see ei pruugi üldse olla soospetsiifiline teema, aga mulle tundub, et kõrge enesehinnanguga on see kergelt seotud küll. Teine kogemus oli ühe naisterahvaga, keda iseloomustati kui äärmiselt ambitsioonikat. Tuleb tema siis minu juurde, et vaja seda ja toda, sest olemasolev aparaat ei tööta. Ma imestan, et kuidas ei tööta, ma koguaeg kasutan? Ei, see ei tööta, saan väga enesekindla vastuse. Lähme siis vaatama. Ausalt öeldes ütlesin ma tookord seda üsna õela häälega vist, et "nojah, lapselukk on peal". Muuseas, ta ei osanudki seda lõpuks maha võtta. 

Absoluutselt kõigil meil on blonde hetki, mul endal on neid kõvasti, aga ma tunnistan seda ega ütle enamasti kindlas kõneviisis, et see on nii või naa, ma ütlengi, et minu arust või mina ei saa. Ja nii palju suudan ka eneseuhkust alla suruda, et kui keegi mu veale tähelepanu pöörab, siis viskan vähemalt püstise pöidla. 

Sellega seoses meenub, kuidas kunagi oli raadios miski mäng, kus auhinna võitmiseks pidi teadma, mida tähendab ansambli The Prodigy nimi eesti keeles. Omaette imestasin, et täitsa mõttetu mäng ju, vastuse saab igaüks üle kontrollida. No pärast saatejuht teatas, et tuli palju õigeid vastuseid, aga siiski ka mitmed valed, kus pakuti näiteks sipelgat ja muid putukaid. Et bändi logol on sipelgas, mida siin rohkem üle kontrollida? Mis inimesed need sellised on?


*Ses mõttes, et eeldavad seletamist, omavad vastuolulisi infoallikaid jne, mitte et nad minu silmis kahetised oleks.

esmaspäev, september 09, 2024

Charlotte Weitze. Rosaarium

 

Kõik kirjutavad sellest raamatust maru krüptiliselt ma tagantjärele vaatan. No et sügav ja mõtlemapanev, eks mainitakse, et häiriv ju ka. "Väga veider" arvab keegi. Kaanekirjeldused on sarnased. "Häiriv, düstoopiline ja loomalik nagu Lars von Trieri film." Mulle tundub see vist kõige tabavam. Ühtegi Lars von Trieri filmi ma muidugi näinud ei ole, aga kõik ju teavad nägematagi, mis neis erilist, eks? Mul lihtsalt on häirivate asjade vaatamisega veel palju halvemad lood kui häirivatest asjadest lugemisega. Mulle on mu uni armsam kui igasugu vürtsikad elamused. 

Igatahes maandusin ma Charlotte Weitze "Rosaariumiga" voodisse ja kui L. magamistoa uksest nii umbes veerand tunni pärast möödus ning pilgu sisse viskas, jäi ta paugu pealt seisma ja küsis, miks mul ometi selline nägu ees on. Ohkasin, et pagan, olen jälle raamatukogust ühe intsestist rääkiva raamatu kaasa haaranud. L. pööritas silmi ja Mikro piiksatas oma toast, et emme, mis see intsest on? "Sugulaspaaritumine!" vastasin napisõnaliselt, konkreetsus on enamasti hea relv. (ÕS-is on muide sõnaseletuseks "verepilastus" - no palun, mida see selgitama peaks? Üks salapärane sõna teist asendamas.)

Lisades sugulaspaaritumisele veel ka maagilise realismi, ei saa just meeliülendavat kompotti, vähemalt minu jaoks. Kaanel ju hoiatati ka, et "liiga lihtne on välja tuua sarnasust "Rosaariumi" ja Gabriel García Márqueze maagilise realismi kanoonilise teose "Sada aastat üksildust" vahel." No see pühakiri ei olnud ka üldse minu teetassike, ei-ei. Kui veel kaanetekste tagantjärele analüüsida, siis on ju selge, et ka "naiselik lähikontakt, tütarlapselikult soe, niiske ja aldis elule" viitab ju üsna ühemõtteliselt sinna jalgade vahele ning üldjoontes see temaatika mind kirjanduses ei paelu. Mulle piisab Rammsteini laulutekstidest, tänan. Kusjuures, Zwitteri "Wenn die anderen Mädchen suchten Könnt ich mich schon selbst befruchten" tuli mulle lugedes mitu korda meelde.

Aga! Aga küll see raamat mulle meeldis! Jättes kõik selle eelnevalt pajatatu tagaplaanile, on tegemist siiski fantastilise mõttelennuga mulle äärmiselt imponeerival teemal ehk siis bioloogia. Boonuseks korralik postapokalüptiline stsenaarium, mis ka stsenaarium on. Ilma "väikese veidruseta" ei oleks ilmselt saanud midagi seesugust kirja panna. 

Haa-haa! Keegi arvustab, et algus (no see intsestivärk, noh) oli küll tema maitse järgi imelik, aga edasi järgnes liialt aimekirjandusse kalduv targutamine - palju infot ja vähe emotsionaalset seost. No vot siis. Mu meelest just need kokkupuutepunktid reaalsusega ja päris looduse uurimist puudutav oligi see, mis raamatu väärtuslikuks tegi. Intsestilugusid võib mujalt ka lugeda ja neile emotsionaalselt kaasa elada. /Õelal irvel/

Ehk siis väga kahetine lugemiselamus, mille puhul ma tunnistan, et teatud võtted, mida ma enamasti ei talu, kannavad siin efekti välja ja kokkuvõttes on tegemist väga hea raamatuga. Soovitada küll ei julgeks, aga samas huviga loeks, mida teised arvavad.

pühapäev, september 08, 2024

Kodutunne

Lapsepõlves näidati telekas sageli üht vene multikat, kus keegi töökas loom (liik ei meenu enam kahjuks) endale maja ehitab ja seejärel kõik muud laisad talle kostile manguvad, lõpuks üritab karu ennast ka veel sisse mahutada ja ongi armastusega ehitatud eluase pilbasteks. Mu vanaema alati imestas, et see võõrasse majja murdev mõmmik on ju absoluutselt venelase enda metafoor, kuidas ometi seda multikat ära pole keelatud? Lisades juurde, et vene keeles sõna "kodu" ju polegi, sõna "dom" tähistab ühtlasi nii maja kui ka kodu ehk siis pole vahet, milline maja, koduks käib kõik.

Hakkasin siis eile mõtlema, et kuidagi olen mina nii viltu kasvanud, suisa sellele hirmsale vene poolele üle läinud vist. Igatahes mainiti eile mulle, kuidas keegi olevat oma koju viiekohalise numbri maksnud vaiba soetanud ja mina siiralt imestasin, et kui inimesel on nii palju raha, siis milleks talle üldse kodu? Enne seda lugesin Katarina postitust, mille kommentaarides räägitakse erinevatest vaadetest kodule - ühtede meelest tagab mugavuse puhas ja korras kodu, teiste arvates just see, et kodus võid olla nagu tahad. Mina mõtlesin, et mul on vist küll mugav mõlemat moodi, ma kahtlustan, et mul oleks sinu kodus sama mugav kui mu enda kodus võttes arvesse mingit keskmist elustandardit, mil ilmselt on nii neil arvajatel, kes elavad tolmukübemeta aknalaual, kui ka neil, kel sokid põrandal. Jah, mingis muldpõranda ja läbitilkuva katusega räpases onnis ma end hästi ei tunneks, aga muidu, no pole väga vahet. Ma mäletan, kui suva mul oli oma kodu disainimisest - ok, on vaja kuskil magada, kuskil süüa, kuhugi asju panna, aga äkki need asjad kuidagi imeväel tekivad sinna tubadesse, et neid ise valima minna - milleks? Esimese kodu ostsin koos seesoleva mööbliga ja ma ei muutnud seal mitte midagi. Miks ma peaks, kui asjad toimivad? Et mulle meeldib teistsugune tapeet või asjade paigutus - ei tulnud selle pealegi.

Kui mina oleks nii rikas, et lõdva randmega viskaks viiekohalise mingi vaiba peale, siis ma elaks hotellides. Ma sööks restoranides. Ma ei püsiks kaua ühe koha peal. Mu jaoks on kodu paratamatus, mitte turvapaik ja lõppjaam. Mul on vaja kodu, sest mul ei ole lõputult pappi, et ainult ringi rännata. Mul pole mitte mingit probleemi võõras kohas magamisega ja ma ei igatse oma kätega valmistatud kodust toitu. Kõik need muinasjutud, kus rännatakse mööda ilma ringi ainult selleks, et avastada - kodus on ikka kõige parem - ma ei usu neid. Need mõeldi välja massimmigratsiooni tõkestamiseks! Nali noh, ma saan aru, et on olemas hoopis teistsuguseid inimesi, ilmselt on neid oluliselt rohkemgi kui minusuguseid, ma lihtsalt imestan, et see oma kodu ihalus on nii universaalne käibetõde. Võiks ju püüelda selle poole hoopis, et oleks nii palju raha, et elada hotellis, kus ise midagi tegema ei pea ja rännata ringi. Mina panustan küll lotovõidu peale, mis sest, et ma isegi piletit ei osta. Seda, et rändamisest isu täis saaks, ma väga ei usu, maailm on selleks liiga suur. Ma ei muretse iialgi selle pärast, et mu kodu ei ole ideaalne, ma kurvastan selle pärast, et nii palju on kohti, mis mul nägemata jäävad. 

Õnneks on mul mees täpselt samasugune sattunud, ei tea, mis imega. Tema vaatab Youtubest mingeid nomaadiperesid, kes seilavad kuskil ookeanidel ja müttavad metsades ning teenivadki raha sellega, et meiesugused nendesuguste tegemisi jälgivad. Samas oleme arutanud, et selline privaatsuse kadu on siiski liiga kõrge hind, mida reisimise eest maksta. 

See on ka veel tähelepanuväärne, et tänapäeval ostavad suured staarid endale mingi majamonstrumi kuskile Hollywoodi mäe otsa, aga vanasti elati Chelsea hotellis.




teisipäev, september 03, 2024

Söök, võrratu söök

Teen toidumeemi, kuni algavad lastevanemate koosolekud ja sealt pärle pudenema hakkab. Esimene juba tuli - Mini küsib mult, ega mul musta üle põlve seelikut või kleiti pole, vastan, et ei, pole eriti sage matustel käija. Temal vaja, muusikaõpetaja ütleb, et alla põlve seelikuga ei või aktusele tulla, sest "muidu poisid tulevad sinna teid vahtima!" Jaa-jaa, tüdrukud, kes oma minidega poisse üles kütavad ja poisid, kes ennast ise kuidagi kontrollide ei suuda. Lõpuks pani pikad mustad püksid, sest "ma identifitseerin end toolina ja toolil peavad jalad näha olema, need on oluline osa tooli identiteedist!"

Lapsepõlve lohutustoit:

- Pekk. Panni peal praetud seakamar, mõnus valge pekk otse kamara kõrvalt. Ükskord vanaema tõi seda mulle isegi voodisse mingil põhjusel. Pekki armastan siiani ja erinevalt enamikest teistest toitudest pole selle omadused ajas oma võlu kaotanud. Ahjupekk..mmm. Mu lapsed on normaalsed ja võdistavad selle peale õlgu, mina fännan täiega. Enam-vähem samasse kategooriasse läheb ka Turisti eine konservis olev rasv ja kallerdis. Inimesed viskavad seda minema! See on parim osa konservis!

Mul on üldse imelikud toitumisharjumused, näiteks magusat ma peaaegu ei taha. Ma võin šokolaadi, kommi ja kooki süüa kohvi kõrvale, aga niisama, vahepalaks küll ei taha. Magustoite mul lapsepõlves kodus tehti väga harva, vana-vanaema tegi vahest mannavahtu, aga näiteks mingist lumepallisupist ma polnud varem kuulnudki, kuni see järsku "nostalgilise lapselõlvetoiduna" kokaraamatutesse imbus. Ei küpsetatud meil ka, sest väidetavalt oli gaasiahi selleks liiga äkiline. Nii, et selliste asjadega mul mingit nostalgiat olla ei saa. Ahjaa, kunagi 90ndate alguses avastas mu vanaema pitsa ja see on parim pitsa, mida ma saanud olen ja enam kunagi ei saa ja noh, itaallane minestaks siinkohal, aga mu vanaema tegi pitsat nii, et ostis mingi teatud liiki suure saiapätsi, sellist enam ei müüda vist, lõikas pooleks ja pani peale vorsti, juustu, tomatit, midagi äkki veel ja seejärel ahju. Pmst rohkem nagu soe võileib, aga vanaema nimetas seda uhkelt pitsaks. 

Mida enam ei taha:

-  Ei olegi vist sellist asja, ikka tahan neid asju, mida varemgi tahtnud olen. Ei ole nagu millestki isu täis söönud. Ja need, mis varem ei maitsenud, ei maitse siiani. No kui siis magusat, lapsepõlves sai ikka ostetud jäätist jms, aga tänapäeval on enamus magusast ilge pettumus. Tavalist Regati jäätist pulga otsas näiteks ei ole enam, on ainult igasugu kellade ja viledega jäätised, aga neid ma ei taha. 

- Sprotte, vanasti nagu sõin, nüüd ajavad pigem oksele. Eriti need Riias tehtud, mis haisevad.

Mida enam kunagi ei saa:

- Mäletan, et varajases lapsepõlves sai koogelmoogelit, seda ei saanud enam nii kümnendast eluaastast vist, sest kuskil lahvatas salmonella-skandaal ja ema enam ei lubanud midagi seesugust süüa. Olen miskipärast sellest keelust üle kolmekümne aasta kinni pidanud. 

- Kapitalismi algusjärgus müüsid inimesed toonase bussijaama juures täidetud ja kaunistatud vahvleid. Neid enam ei saa. Mingid mullivahvlid on nüüd, aga ma pole neid kunagi söönud, ei tundu nagu see olevat. 

- Pingviini jäätist. Mulle maitses eriti mustikamaitseline. Ükski jäätis tänapäeval ei maitse nii.  

- Vanaema maksakastet. Mu mees ei oska nii head teha ja ma ise ei hakka parem proovimagi. Maksa tuleb osata osta, meie ei oska. Vanaema ostis turult, meie ei oska turult üldse osta. Ahjaa, koolis oli ka megahea maksakaste, kuigi enamik kaasõpilasi kartis sedagi kui tuld. 

- Üks supp, mis tegelt peaks olema nõgesesupp, aga mu vanaema tegi seda rabarberilehtedest. Keedumuna käis sisse. 

- Paradiisiõuna kompott. Meil kasvas vanasti puu aias, tänapäeval pole enam üldse kuskil näinud paradiisiõunu ega sellest tehtud toite. See oli selline soolase roa juurde käiv asi siis. 

Mis ei maitse nagu vanasti:

 - Mitte miski, või noh, enamik asju. No näiteks kotletid, võib-olla on tõesti asi selles, et enam ei kasuta searasva praadimiseks? 

- Banaanid maitsesid oluliselt paremini, kui ema need noaga viiludeks lõikas, sest see oli ju harvaesinev delikatess.

Mida ei söö:

- Heeringas ja kilu. Konkreetselt okse tuleb peale. Üldse kalaga tuleb ettevaatlik olla, võib ka muidu süütul lõhel see "kalamaitse" juures olla. Mereannid üleüldse ei vaimusta. Austreid pole söönud, merikarpi ja kaheksajalga on proovitud, aga täitsa möh? 

- Kanamaks. Ükskord sõin kogemata grillkana seest selle ära ja niiii rõve oli. Peaks delikatess olema. Mingid rupskid tekitavad ka tõrget, aga võib-olla kui ei teaks, siis sööks. Iiri karjasepirukat sõin ükskord, mu meelest mõte oli koledam kui maitse. 

Milline toiduga seonduv mälupilt lapsepõlvest esimesena kajastub?

- Pika lauaga suured sünnipäevad, selliseid enam ei tehta, pool suguvõsa koos. 

- Ise toidu kasvatamine eramaja aias, kõik tegid seda. Kartulid, kapsad, peedid, herned, oad. Tomatist, kurgist, sibulast ja marjapõõsastest rääkimata. Naabritel olid kanad, haned, küülikud. Kõlakad käisid, et kellelgi kuskil on lehm ka. Tartus, Tammelinnas. Kasvuhoone lõhn. Tahtsin selle pärast aiandust õppima minna, õnneks ei läinud.

 - Vannitäis seeni hoovis ja pärast vanaema neid poole ööni kupatamas. Seente kupatamise lõhn. Ise ei oska muud kui kukekaid korjata...

Mis võrreldes lapsepõlvega igapäevaseks saanud:

- Kiirnuudlid 

- Vee joomine - ma jõin ka lapsena ikka morssi või moosivett, kui limonaadi parasjagu polnud, sest no vesi, see on ju mõttetult maitsetu!

- Maailma köökide road

- Kartulikrõpsud, kuigi meil siin Eestis on väga harva äädikaga varianti saada, muud mind väga ei ahvatle. Miks arvatakse, et eestlane sööb peamiselt hapukoore-ja sibulamaitselisi? Miks muudes riikides on alati äädikas ka põhivalikus, aga meil mitte?

 

reede, august 30, 2024

Sundkäitumisest

Huhh, kõigest 22 lugemata postitust ongi jäänud, päris hea progress! 

Ükspäev klikkisin mingil reklaamil, mis väitis mulle näitavat, millist tüüpi ADHD mul on. Mul ei ole, aga ma miskipärast klikkisin. Ei saanud teada, millist tüüpi ta mul on, aga tehtud test väitis, et mul on kohe täitsa raskekujuline ADHD, näidik oli täiega punases...Ilmselt seetõttu, et ma väitsin endal lapsest peale olevat palju sundkäitumisi. Mainisin ka seda, et need mind eriti ei sega ja ma ei häbene oma "ADHD sümptomeid" - selle eest sain kenasti kiita. Tegelikult oli see mulle uus info, et sundkäitumisel on üldse mingi seos ADHD-ga, sest näiteks mingeid keskendumisraskusi ma endal ei tähelda. Kui just mitte mõelda sellele, et enamik mu sundkäitumisi avaldub olukordades, kus on vajalik keskenduda...

Igatahes hakkasin asja veidi rohkem uurima ja sain aru, et sõna "sundkäitumine" on minu puhul vist üldse vale. Vikipeedia sõnul on "Sundkäitumine ehk kompulsiivne käitumine on pidevalt korduv tegevus, mis ei pea tooma erilist naudingut ega positiivset tulemust." Mulle küll toob naudingut, muidu ma ei teeks ju! Seost OCD-ga mul ka pole või mingeid kindlaid rituaale, seotust mingi numbriga vms. Lihtsalt teen, sest meeldib. Aga siiski olukordades, kus pean keskenduma. 

Ah et mida ma teen siis? No kõige põhilisem tegevus, mida ma teen, on juuste kruttimine. Paremal pool pead on mul juuksed selle tõttu kõvasti lühemad ja õhemad, et ma võtan mingi salgu nimetissõrme ja pöidla vahele ja rullin seda, kuni see saavutab rahuldustpakkuva struktuuri ehk siis kahjustub rämedalt. Sageli ei aita lõpus muu, kui selle tekkinud rulli äralõikamine. Ma rullin, järelikult ma mõtlen. Juuksur pööritab silmi, et mismõttes ma ei suuda seda lõpetada, L. virutab vahest vastu sõrmi. Ei aita. Mu juuksed vist seetõttu lähevadki nii ruttu rasvaseks, et ma pidevalt näpin neid. Kibe tõde. Vahel ma võtan mõne juba peast ära lõigatud rulli ja rullin seda, et vähem kahju teha...Näiteks raamatute lugemise ajal on võimatu käsi paigal hoida. 

Siis on mul peopesades paksenenud nahk, sest ma hõõrun peopesasid neljanda sõrmega. See on üsna alateadlik, sest imestasin isegi, miks mul alati kindad peopesast katki lähevad, kuni avastasin, et ma ju kõndides hõõrun neid. 

Kunagi nooremana hõõrusin käeseljaga suud. Ok, teen seda vahel siiani, aga toona sai ikka nahk täiega põletikku aetud. Ükskord nägin, kuidas üks kolleeg sama asja tegi. Tal oli õudne häbi, et ma nägin, aga ma olin nii rõõmus, et näe, keegi veel! Muidu ma pole nagu väga kohanud inimesi, kellel sellised omapärad oleks. Samas ma ei oska nagu piinlikkust ka tunda. Olen, nagu olen. 

Mingi artikli leidsin veel, kus seostatakse seesugust käitumist perfektsionismiga. Muidu huvitav ja kindlasti ma olen paras perfektsionist, aga samas mul ei ole väga palju stressi elus. Või on siis eluterve stressi puudumine viinud mu olukorda, kus iga väiksemgi keskendumine tekitab ärevuse?

Üldse on emotsioonide keha kaudu väljendamine mulle loomulik. No et kui näiteks midagi eriti toredat juhtub, siis ma tunnen füüsilist vajadust hüpelda. Ja hüplen ka! Kui mingi tore asi arvutis on, siis ma töö ajal hakkan hullult nihelema ja asendeid vahetama, L. siis vahest naerab ja pööritab silmi, aga no ma ei saa oma meeleolu vaka all hoida ju. Muusikaga õõtsun ka kaasa, ilmselt teised on tööl harjunud. Aga vat tantsida mulle näiteks ei meeldi! Imelik. Vanemaid see omal ajal muidugi hirmsasti hirmutas, et ma ennast kõigutasin ja poole ööni kõva häälega omaette jutustasin. Viimast ma enam ei tee, aga oma peas on vaja mingid situatsioonid küll üle meenutada ja ära lahata ning ilma ennast kõigutamata ju ei saa seda teha! See oligi vist ainuke asi, mida ma mingi aja teiste ees häbenesin. Noh, mööblit lõhkus see ju ka. Nüüd L. lihtsalt naerab, et "sul jälle palvetund, jah?" Laotan oma "palvevaibakese" ehk pleedi diivanile ja põlvitan seal peal. Jama on see, et ega teatud vanusest muutub põlvede peal olemine keeruliseks. Ei tea, kuidas moslemitel sellega on? Mul küll surevad jalad maru ruttu ära, ei mäleta, et nooremana seda muret oleks olnud. 

Käisin praegu telefoniga helistamas ja no täiesti võimatu on kõne ajal käsi juustesse mitte toppida! Kuhu ma need käed panema pean?! Ja telefonikõne on tõesti enese kokku võtmine, mingisugune keskendumine - ei olnud mingi ametlik kõne üldse, lapsele helistasin, aga ikkagi. 

Kui ma nüüd kirjapandut loen siis - hull, mis hull! Täiesti õudne lugu, aga enamasti ma ei mõtlegi sellele. On nagu on, teised on aktsepteerinud, elu sees pole tulnud mõttele, et peaks ses osas kuidagi abi otsima või midagi. Huvitav, kui lähedaste reaktsioon oleks teistsugune olnud, kas ma oleks siis ise ka sellesse karmimalt suhtunud? We are all mad here. Sest no teismelisena mulle ikka korrutati seda hulluvärki ja siis ma natuke kartsin küll, et tullakse järele, võetakse kinni ja tehakse natuke lobotoomiat. Seda, et iseenesest "normaalseks" muutuda oleks tahtnud, seda soovi ei olnud. Mul oli kas iseeneslik eeldus või siis oli mulle selgeks tehtud, et ma niikuinii ei ole selline nagu teised, ei ole mõtet ses suunas pingutadagi.


reede, august 23, 2024

Kuidas meid Ida-Virumaal paljaks rööviti*

Nii, puhkus sai lõpuks läbi, uus aastanumber lisandus ja endiselt on umbes 200 blogipostitust lugemata. 

Aga aitab teist, räägime ikka minust. 

Selle suve avastus on, et telgis on täiesti ok magada, kui ümbruskonnas ei lõuata. Mu varasemad telkimiskogemused on kõik kas punkfestivalidelt või siis Ikla kandi suurtelt telkimisaladelt, nii et pole ka ime. Ükskord näiteks astuti mulle läbi telgi tanksaapaga pähe. Sellises olukorras võib ju ometi olla raske sõba silmale saada? Lisaks veel see, et kui su telgis on ebakaineid isikuid, siis nad raudselt unustavad telgiukse mõneks ajaks lahti just sel hetkel kui sina piinlikult ei valva ning igasugu ämblikud, sääsed ja muud jõletised voorivad telki karjade kaupa sisse. Neil muidugi suva, ainult kergelt nohisevad kui sa hiljem nende peal koivikuid tambid või suisa naeravad kui sa oled sunnitud kell neli hommikul autosse ronima, sest laes on üks suuuuur ämblik ja mitte keegi ei vaevu sind selle probleemiga aitama. 

Sel suvel ma avastasin, et vaikses ümbruses ja elajavabas telgis magan ma hoopis paremini kui tubastes tingimustes (ja ma olen sealgi mustermagaja!). Siiski varitsevad omad ohud ka sellises idüllilises olukorras.

Kurtna järvede juurde oleme juba ammu tahtnud minna, aga kuna see asub teatavasti Jõhvi linna läheduses, siis vähemalt suve alguses olid sealsed kergemini ligipääsetavad telkimiskohad Rääkjärve ümbruses paksult puhkajaid täis. Sealsed puhkajad on aga enamasti venekeelsed ja eks seetõttu oli kerge eelarvamus ses osas, kas üks introvertne eestlane sealt vaikust ja rahu leiab. Seekord aga lähenesime teisest suunast ja Martiska järve äärde jõudes oli olukord juba lootustandvam. Sealne plats on kahe grillimiskohaga, millest ühe oli hõivanud vene perekond, kes paistis vaid ujuma tulnud olevat ning teises olid suisa eestikeelsed inimesed, kes parajasti oma istumist lõpetasid. Ootasime siis viimaste lahkumise ära ja seadsime end laua taha teisi inimesi jõllitama. Vene perekond oli ses mõttes tore, et koos oli mitu põlvkonda - mudilased, nende vanemad ja siis vanaisa. Algul mulle tundus, et vanaisa on veits švipsis, aga kuna ülejäänud paistsid purukained, siis kandsin tema tasakaaluprobleemid mõne tervisehäda süüks. Lõpuks, kui onuke juba pingist kah mööda istus, kahtlused süvenesid. Hiljem kuulsin, kuidas ilmselt tütar siis oma isa nahutas: "Ujuma läksid sellises olekus?! Ära oleksid võinud uppuda!" Mille peale isa trotslikult kähvas: "Hо не утонул!" Mingi hetk hakkasid nad siiski oma asju kokku panema, õnneks enne veel kui päris minema said, paarutas parklasse suur bussitäis rahvast, kes olukorda valesti hindas ja vaatas, et mõlemad lõkkekohad on hõivatud ning minema läks. Jess! Jäime kahekesi. Natuke kurb ja kõhe oli. Pidi see tore vene perekond ka lahkuma. 

Mingi aeg oli meie kõrvalt kuhugi järve äärde põõsastesse kadunud üks meist vanem värvikas paarike. No ses mõttes, et naine kõvasti värvitud ja mees värvilistes riietes ning värvilise soenguga. Igatahes ühel hetkel nägin meest kõrkjatest piilumas ja mu meelest oli too päris paljas. Kuna ma ülihästi just kaugele ei näe, siis tegin ükskõikse molu ette ning pärisin L.-lt, kes just ujumast saabus, et kuule, kas seal põõsa taga seisab üks alasti mees või mu silmad petavad? L. vastab jumala rahulikult, et ei, tal mingid stringid olid ikka jalas. No muidugi, nii napid kehakatted tunduvadki kaugelt palja peena, minu viga. Aga ühel hetkel läksid nemadki ära.

Saabus pime ja üksildane öö, olin just lugenud surnute ülesäratamisest rääkivat raamatut ja kujutasin elavalt ette, kuidas need segaduses äsjaärganud meid puude vahelt piidlevad. Pealambiga pissil käimine oli juba täielik Blair Witch Project. Karu ei kartnud, metsaalune oli selline aluspõõsastikuta, vaevalt, et karu nii avalikult ringi kooserdaks. Toidu panime laualt muidugi peitu. Hommikul L. küsib, et kas ma ka öösel seda matsutamist kuulsin? Olgu ta tänatud, et seda mult öösel ei küsinud! Mõned asjad olid nagu tõesti laiali ja mitte nii, kui me need õhtul piknikulaua juurde jätsime. Tuul. Aga siis avastasin, et nii minul kui L.-l on paarist üks plätu puudu. No ei ole võimalik! Ongi keegi käinud! Minu raskem matkasandaal tuli paarkümmend meetrit eemal välja, tagumine rihm välja veninud, ilmselt sellest kinni hoides tassitud. Vaene väike varas, ei jõudnud kaugemale! Niii nunnu! Hiljem, kui L.-i üsna uus ja kallis varbavahekas, mis oli kergem kui minu sandaal, sugugi silmale ei andnud, ei olnud enam nii nunnu. Krdi põrsas selline! Ilmselt oli siis vargaks rebane, kes koerlasena jalavarjude vastu ebatervet huvi tunneb ja neid omale kuhugi pessa tassib. Leidmata see pesa meil jäigi. Kusjuures, WC uksel oli silt, et kellelgi oli sealsamas Sony kaamera ära kadunud, huvitav, kas seda peaks ka samast pesast otsima?

Pärast vaatasin kaardilt, et selles suunas, kust me minu sandaali leidsime, läheb tee otse Kuradijärve juurde. Äkki hoopis Peltsebul ise käib öösel järvest väljas andamit kogumas?

Idüll vs

Blair Witch Project (paremal all on näha asitõendid - vähemal pildi tegemise hetkel polnud Peltsebul veel külas käinud)

*Pealkiri süvendab piirkondlikke eelarvamusi, ma tean. Uskuge mind, ma olen inimene, kel alati suu ammuli vajub, kui selgub, et leidub inimesi, kes Narvas või Kohtla-Järvel elu sees käinud ei ole ja arvavad, et need on mingid hirmsad perifeersed tühermaad, kus narkarid, verised süstlad peos püsti, korralikke inimesi taga ajavad.

kolmapäev, august 21, 2024

Karl Ove Knausgård. Igaviku metsa hundid

 

Kaks aastat läks aega, kuni viimaks ometi ilmus Koidutähe järg. Praeguseks on Knausgård sellest teadmata pikkusega sarjast kokku neli raamatut välja andnud, viies peaks ilmuma selle aasta oktoobris. On, mida oodata, ühesõnaga.

Teise raamatu kohta oli tegelikult juba varem lekkinud, et erilist seost tal esimesega ei ole ning kõik üheksa tegelast hüljatakse, seega ei hakanud ma ka mingit mandalat koostama, et kes kellega ja kuidas. Samas mingid ühenduslülid siiski on, midagi kahe aasta tagusest loetust meenub, aga tegelikult see oluline ei ole, teine raamat on esimese eellugu. Kirjanik ise on ju kirjutanud tempos aasta ja raamat, võõrkeelsed lugejad on ses osas keerulisemas seisus.

"Igaviku metsa hundid" koosneb põhiliselt kahest liinist - üks Norras ja teine Venemaal, need moodustavad omavahel lõpus ka terviku, mida saab vabalt esimest osa lugemata ja järgmise vastu huvi tundmata lugeda. Ainult et sel juhul jääb väga palju varju. Esimest osa lugemata ei pruugi siin õõva isegi aimata. Võib käia rõõmsalt pea püsti tegelaste jälgedes ja nende argielule kaasa elada. Aga esimest osa lugenuna kipud sa ikka pigem luurama, ärevalt enda ümber ringi vaatama ja tegelaste igapäevaelust häirivaid märke otsima. Ja sa leiad neid sealt. Tore muidugi, et seegi osa avaldati sumedal suvelõpul. Ma juhtusin peale raamatu lugemist metsa telkima. Meie telk jäi ainsana ööseks. Fantaasia hakkas omasoodu tööle. Süüdistan selles Knausgårdi. 

Teemaks on endiselt elu ja surma küsimus. Miks me sureme ja kas see on vältimatu? "Igaviku metsa huntides" luuakse taustsüsteem sellele, millist maailma ja miks ilmselt järgmistes osades looma hakatakse. Miks üldse selle teemaga mängitakse? "/.../kas me näeme seda nii - seda mikroskoopilist tegelikkust kuni nähtamatute subautomaarsete osakesteni, mis kõiguvad olemise ja mitteolemise vahel -, kuna näeme üksnes seda, mida näha suudame, teisisõnu, kuna need oleme meie. Et see, mida teadus tegelikult registreerib, on inimpilk ja inimmõistus. Mis tähendaks sel juhul, et tõestataval teaduslikul teoorial ja metafüüsilisel spekulatsioonil pole olemuslikku vahet. Ja, mis veelgi hullem, et me ei suuda iial teisele poole tungida." (lk 550) Ehk siis sammub Knausgård noateral - siin on oht nii mõndagi koledasse kohta kukkuda, aga tal on vähemalt see vabandus, et tegemist on ilukirjandusega, ta võib spekuleerida. Siiani on kõik maitsekas olnud, mingit erilist eso karta ei tasu ja ma nõustun raamatule pealkirja andnud esseega, et me oleme igaviku metsa hundid - sööda hunti, hunt vaatab ikka metsa poole. Igavik tõmbab meid. 

Samuti võib raamatut lugeda lihtsalt kui perekonnadraamat, kus lõpuks kohtuvad erinevatest kultuuridest pärit inimesed, kes juhuste kokkusattumisel üksteisega seotud on. Ses osas pani mind imestama, et kogu ingliskeelne tekst on jäetud tõlkimata. Norras vist tõesti oskab iga inimene seda keelt vajalikul tasemel, Eestis kardan, et mitte. 

Siiski soovitaks raamatut lugeda pigem inimesel, keda metafüüsilised teemad kõnetavad ning kes ka loodusteaduste vastu veidi huvi tunneb, niisama põnevikuna lugemiseks ehk liiga tummine tükk. Mina jään igatahes põnevusega ootama seda päeva, mil mul kõik raamatu osad üksteise kõrval laual on ja ma nende lugemist algusest peale alustama pean, sinna kõrvale veel mandalat koostades, sest kuidas muidu kogu sellest loost täit ülevaadet saada?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

kolmapäev, juuli 31, 2024

Käisin päris põhjas ära

Ausalt öeldes pole ma kunagi eriti jaganud L.-i vaimustust Nordkapis ära käimisest, aga juhtus kuidagi nii, et meile tehti ettepanek sõita kahe auto ja kahe teise paariga Soome Kilpisjärvele, mis on enam-vähem sama kaugel põhjas kui Nordkapp, Soome käsivarre tipus. Juhtus nimelt nii, et samale ajale langes üle lapse laagrisseminek ja teise sealt tulek ehk siis ka kassivalvajad olid omast käest võtta ning nii saigi see teekond ette võetud.

Põhimarsruudiks sai Tartu - Jyväskylä kant (Keitele) - Kilpisjärvi ja Norra - Tornio - Vaasa kant (Sundom) - Tampere - Helsinki kant (Lapinjärvi) - Tartu

Ette olime broneerinud ainult esimese öö Keiteles, sest ei teadnud täpselt, kas suudame sealt otse põhja välja põrutada või ei ja meile sobiva hinna ja kvaliteediga öömajas paraku tagasimaksevõimalust ei pakutud. Keiteleski kulus veel paar tundi arutamisele, kas jõuame või ei, aga lõpuks sai ikka see sama kämping kinni pandud. Ööbimise hinnad on Soomes raudselt soodsamad kui meil - meie valitud ööbimistes varieerus öö hind inimese kohta 10-30 euro vahel ja kõik kohad oli puhtad ning hästi varustatud, pikemalt ööbitud Kilpisjärvel oli ka saun sees. Ööbisime siis kämpingutes ja eramajades kuigi ka telkimisvarustus oli tegelikult kaasas hädavajaduseks.

Eks meid hirmutati, kuidas põhjas on sääsed ja vihm ja külm ja...Kokkuvõttes olid põhjapoolseimad sääsed Napapiiri suveniiripoe ees - need olid küll pagana imelikud - lendasid kohe külge kinni ja kole suur punane latakas jäi pärast järele, aga peale seda oli täiesti 0 sääske. Ilm oli ka tegelikult parem kui meile lubati, vihma saime, aga mitte meeletut ning külm ei olnud. 

Olen ise teismelisena tundras käinud, aga siis Kuusamo kandist Vene piiri poole. Mäletan, et seal oli seda tundravärki nagu rohkem. Seekord algas meie jaoks teistsugune maastik alles ca 50 kilomeetrit enne Kilpisjärve, enne seda paistsid mäed vaid teisel pool jõge Rootsi pool. Huvitav oli ka tundra omapärane lõhn, mis mu meelest pärines põhjapõtradest. Selline veidi loomaaialõhna meenutav. Põhjapõtrade eest ka hoiatati, õnneks hoiatasid ka vastutulevad autod, põtru ikka leidus seal sõiduteel jalutamas omajagu, aga paistsid nad rahulikud ja aeglased. 

Hakkame jõudma tõotatud maale:

Vaade meie öömaja kõrvalt ehk siis Saana mägi, mille olime võtnud meie esimese polaarjoonetaguse täispäeva sihtmärgiks:

Nagu näha oli tol esimesel õhtul megailus ilm. Sooja oli isegi õhtul umbes 23 kraadi. Kõige rohkem hämmastas siiski polaarpäeva olemus. Järgmine pilt on tehtud öösel 1.34, päike on loojunud 00.48 ja tõuseb uuesti 2.38, aga on täiesti valge. Ma oleks nõus niimoodi elama küll va arvatud muidugi selle sama asja pahupool ehk polaaröö:
Järgmisel hommikul alustasime päeva kõigepealt valestardiga, sest miks minna otse mäele, kui saab ringiga. Ainult et poole ringi peal selgus, et tegelikult ikka ei saa küll, sest kaitseala on ees ja Skandinaavia trahvid ei julgusta kedagi riskima. Uut tõusu alustasime pealelõunal kui vihmapilved juba ähvardavalt koonduma hakkasid, aga kuna järgmiseks päevaks lubati veel hullemat ilma, siis otsustasime ikkagi minna. Tegelikult meil vedas, sest kõige hullema vihma ajaks olime just jõudnud mäe all oleva varjualuse juurde, kus soojas suurema vihma möödumist ootasime. Ilma selleta ma arvan me lõppu jõudnud ei oleks. Mis see mingi 4,3 kilomeetrit üks ots ära ei ole, eks? Tagantjärele mõeldes olime me vist aru saanud, et kogu maa on 4,3 mitte ainult üks ots...4 kuni 6 tundi pakub koduleht matka pikkuseks. Algus oli lihtne, kuigi tõusev tee ja siis mingi hetk tuli trepp, enne seda vist oligi kõige vastikum rajaosa. Peale treppi paistis mingi puhkekoht ja alt tundus, et eks peale seda seal kivide taga see tipp ongi, sest no käidud juba omajagu. L. pani ees nagu noor põder ja kuigi ma üritasin talle kehakeeles märku anda, et ma tahan juua - kogu varustus oli tema seljas, siis aru ta ei saanud ja kappas edasi. Teisi tagant näha ei olnud ja kuna ma ei tahtnud sinna tuule kätte kauaks ootama jääda, mõtlesin, et rsk, rühin üksi talle järele, ilma veeta nagu sangar, lutsutan vihmakeepi. Olud mäel:

Peale puhkekohta läks kiviseks, pidi ikka vaatama, kuhu astud, matkarada oli tähistatud ja neid poste silmas pidades siis liikusid. Ma arvan, et ainult tänu üksindusele ma sinna lõppu jõudsin, muidu oleksin ehk vingunud ja alla andnud. Oma tempos ja omades mõtetes, mitte ennast teistega kohandades. Mingi hetk jõudsin L.-le lausa järele ja küsisin, palju veel. Ta ütles, et tal näitab 1,5 kilomeetrit. Temagi oli arvanud, et mäe peal on mingi platoo, kus lihtsam käia, aga ei, see oli lihtsalt püsiv tõus mööda kive. Näha ei olnud midagi, tipp oli paksus pilves. Kui siis see päris lõpp kätte jõudis ei saanudki väga midagi aru. Ju siis oli kõige kõrgem koht, kui te nii ütlete. Vihma hakkas ka kõvemini ladistama ja erilist isu ei olnud mäe tipus rohkem aega veeta, aga õnneks mõtlesime veel kord ühte kohta vaadata ja seal korraks tekkis pilve auk ning nägime selle vaate ka ikka ära:

Muidugi on mu Norra sõbrannal igast oma matkast imelisi pilte, kus ta kohvitass käes selge ilmaga mäetipult vaateid naudib, aga no ma sain vähemalt sellegi...

Allaminek oli muidugi ka tore, tee tundus veel poole pikem, tundsin mingeid lihaseid, mida ma endal kahtlustanudki ei olnud. Esimesed kommentaarid minult: "Ma ei uskunud, et ma selle ära teen!" ja L.-lt "Ma ei uskunud, et see nii hull on!". Õhtuks saime koju ja sauna. Õnneks olid meil mökkis riietekuivatuskapid, aga matkatossudele kuulutasin küll viimsetpäeva. (Ja sain uued 60% alega, millist meil siin pakutakse ainult eelmise hooaja praakkaubale...)

Tegelikult tahtsime ära käia ka Soome, Rootsi ja Norra piiride kohtumispaigas, aga kuna sinna oli üks ots vist suisa 16 km matk, siis seda teekonda me keegi järgmisel päeval ette võtta ei suutnud, vaid läksime hoopis autodega Norra. Mulle nagu ei tulnud pähegi, et Norra on ju 10 kilomeetrit Kilpisjärvest ja noh, Norra...on Norra. On need tunturid, mis nad on, aga Norra mägedele nad ligilähedale ei saa. Mõned käisid tinglikult Põhja-Jäämeres ujumas ka, sest no sinna need fjordid ju suubuvad: 

Näe, liustikud ka juba täitsa siin:

Kõige kaugem koht, kuhu välja jõudsime oli Djupvik, kus kunagi asus ka natside baas ning praegu sellekohane teemapark varemete vahel. Omavahel arutasime, kuidas mäed annavad vaatele ikka mingit kolmemõõtmelisust rohkem juurde, miskit neis on, mis niimoodi lummab. Ja mõelda, mõnel on koduaias batuut otse vaatega fjordile ja Lyngeni alpidele.

Tagasitee kulges kahetsuses läbi tavaliste Soome linnade :)

Mis selgus:

Roadtrip ei ole väga minu teema. Mul on ikka mingi FOMO erivorm, et näe, kõik ilus läheb mööda, kõik jääb nägemata, tahaks igal pool vähemalt pool nädalat veeta. Samas näeb ju muidugi ikka rohkem kui lennukiga sihtkohta põrutades.

Mul on vaja kindlust öömaja osas. Mulle ei meeldi olukord, kus äkki kuskilt midagi ikka leiab, ma ei saa siis üldse lõõgastuda. 

Põrgu on jätkuvalt teised inimesed. Nipp: ole autos ainult nendega sellega, kellega sul klapib, siis saate omavahel kõik ära imestada ja teiste peale ärritumine jääb ära, aga ikkagi KÕIK inimesed on teistsugused. Me oleme kaugelt liiga konkreetsed ja ratsionaalsed. Teised leiavad, et me ei oska chillida ja puhata. Bitch please! Ma chillin ja puhkan niisama ka, ma tahan reisil midagi näha, mitte parkimisplatsidel asjatult molutada. Elimineerida mõttetud olmeprobleemid, seejärel chill. Kiire söök, kiire poepeatus, ei mingit vaatab ja oleb. 

Ma oskan soome keelt. Mul pole nii ammu praktikat olnud, aga tavakeelega sain kenasti räägitud, sest kahes meie öömajas olid eakad omanikud, kes muid keeli ei osanud. Viimati õppisin (ja rääkisin) soome keelt vist esimesel korral ülikoolis, nii 20 aastat tagasi.