Ma jaotaks ilukirjanduslikud raamatud tinglikult kaheks - ühed, mida loed seetõttu, et tahad teada, kuidas lugu lõpeb ning need, mille puhul loo lõpust täiesti ükskõik on, parem kui kõik ei lõpekski. No see on selline hästi lai üldistus muidugi. Mulle tundub, et see, kumba kategooriasse raamat minu hinnangul satub, sõltub peamiselt karakterite ülesehitusest. Kui ma ise veel lugusid kirjutasin, oli mul alati kõigepealt olemas tegelane ja sageli ka keskkond, lugu selgus alles nende koosmõjul. Vabalt võis olla, et mingeid sündmusi ei olnudki, oli lihtsalt mingi pilt ühe inimese ühest hetkest. Põhikoolis kirjutasin ühe loo noorest naisest, kes on mõistetud nõiana tuleriidale (või oli see poomine hoopis, ei mäleta) ja kes ootab kongis hommikut. Hiljuti lugesin Iron Maideni "Hallowed Be Thy Name" sõnu ja avastasin, et see sobituks oma teema poolest täpselt minu tollase looga. Ja sellest minu jaoks loo puhul täitsa piisab - tekitab mingi meeldejääva mälupildi.
Kui on olemas ka mingi lugu, mingid sündmused, siis on see pigem boonuseks. Lugu loo pärast, kehvade skemaatiliste karakteritega, see on justkui malemäng - kohtusid x ja y, tegid teatud käike, mis viisid teatud olukordadeni. Ahah, nojah siis. Isegi inimesed, kes loevad raamatuid peamiselt ainult põneva loo pärast, krimkade lugejad näiteks, eelistavad tavaliselt teatud kirjanikke, ilmselt neid, kelle loodud õhkkond ja tegelased kah miskit pakuvad, mitte lihtsalt kuriteo valemi läbihammustamise võimalust.
Ma isegi ei ole varem niimoodi mõelnud, olen küll lugenud, kuidas kellegi meelest on mõne raamatu tegelased "skemaatilised" ning lähevad omavahel sassi, ei lähe lugejale korda jne, aga hiljuti sattusin üsna järjest lugema kolme erinevat ilukirjanduslikku seost, kus ma tõesti seda aspekti teravalt tähele panin.
Kõigepealt Mart Sanderi "Lux Gravis" - lõpuks ma loobusin eelmistelt lehekülgedelt järele vaatamast, kes keegi oli, sest kõik tegelased moodustasid üksteisest üsna eristamatu karja. Jah, autor oli soovinud luua erinevaid ajastuid ja neist tuntud ajaloolisi tegelasi ühendava loo, kuid tundus, et kogu aur oligi loo konstrueerimisele läinud. Tegelased oleks võinud olla absoluutselt ka munk A, munk B jne. Mis siis puudu oli? Vot seda on päris raske öelda, aga kui ma seda õiget asja näen, siis ma ta ka ära tunnen.
Järgmine raamat oli samuti huvitava maailma ja loo konstrueerimisele üles ehitatud - Mohsin Hamidi "Lääne tee". Sõda Süürias, mis läbi põgenikekriisi jõuab välja aega eespool meid ning väiksed nihked reaalsusest (mis mulle jätsid küll lihtsalt mulje kui võimalus teksti lühendada - nimelt liiguti erinevate sihtkohtade vahel läbi müstiliste uste). Tegelasi oli püütud huvitavaks teha, kuid välise "erilisusega" - burkas neiu mootorrattal, seks, lesbilisus jms, kõik piirduski. Loo algus oli veel värvikas, aga mida rohkem tegelastesse süüviti ja ringi rännati, seda ühtlasemaks tapeediks kõik muutus. Tegelasi oli üsna vähe, aga needki igavad.
Viimasena lõpetasin just Lina Wolffi "Polüglottidest armastajad" - lool on 3 peategelast, kelle pilgu läbi sündmusi edasi antakse ja tõepoolest on romaani kõik kolm osa absoluutselt erinevalt edasi antud. Sa astud kolmedesse erinevatesse kingadesse. Kõik osad erinevad üksteisest 100%, mis sest, et annavad edasi ühe ja sama loo erinevaid tahke. Üht annab meile edasi 36-aastane üsna harimatu, kuid siiski nutikas Lõuna-Rootsi maanaine, kes Internetist armastust otsides paraja portsu otsa satub (üks ägedamaid tegelasi mu meelest viimase aja lugemistest, meenutas mingi nurga alt Lisbeth Salanderi mulle ), teist vananev naistemehest kirjanik ja kolmandat lagunenud Itaalia aadlipere viimane võsuke. Mul oli üsna ükskõik mispidi see lugu lõpuks välja keerdub, mis selle käsikirjaga saab, mulle meeldis tegelaste maailmades ringi vaadata. Muuseas, ka kõrvaltegelastega oldi vaeva nähtud, kõik need hullud, alkohoolikud, ülekaalulised, vananevad. maakad, aristokraadid - vau! Aga milles minu meelest loo iva üldse oli? Ma lugesin sealt välja ühe naise vastuse Houellebeque´le. Iseasi, kas see üldse nii mõeldud oli.
Mis ma oskan öelda, lugude väljamõtlemise osas ei saaks ma öelda, et üks neist eelmainitud kirjanikest seda teistest paremini oleks osanud teha. Aga tundub, et kui lugu on niigi välja mõeldud, omavad suuremat kaalu tegelased, kes neid edasi annavad või neis tegutsevad. Päriselus juhtunu annab sageli fantaasiale silmad ette ning selle puhul sõltub samuti jutustajast, kuivõrd lugu kõrvalseisjat puudutada suudab. Vähemalt minu jaoks peitub lugude võlu tegelastes.
kolmapäev, november 28, 2018
pühapäev, november 25, 2018
Paul Kalanithi. Kui hingusest saab õhk
36-aastane neurokirurg Paul Kalanithi saab teada, et tal on neljandas staadiumis kopsuvähk ning kirjutab oma viimastel kuudel selle raamatu. Tal on jäänud aasta residentuuri lõpuni, tal on palju unistusi, palju plaane ja need kõik lendavad ühe päevaga vastu taevast. Tema põhiplaan oli pühendada 40 aastat oma elust neuroteadusele ja siis 20 pärast seda kirjutamisele.
Mind võlus selles raamatus just aeg enne haigust, Kalamithi teekond kirurgia juurde. Ta alustas muuseas kirjandusest, sest tahtis jõuda jälile sügavamatele küsimustele inimeseks olemise kohta, kuid mõistis ühel hetkel, et ilma riistvara tundmata on raske otsustada inimese aju ja selle võimaluste üle. Ja astus siis neurokirurgiat õppima. Mulle on see tuttav, mu meelest on samuti see, mis inimene on, tugevalt seoses inimese ehitusega ja ma võtsin vabatahtlikult igasugu loodusaineid ülikoolis juurde. Arstiteaduse ma aga välistasin, sest ma ei talu verd. Ämblikke ma kardan - röögin ja jooksen ära, aga verd ma lihtsalt ei talu - jalad lähevad nõrgaks, sees hakkab keerama ja seda ei muuda (ilmselt muudaks, aga ma ei taha sellisesse olukorda sattuda, kus veri ja soolikad loomulikuks saavad). Seega on kirurgia minu jaoks midagi põnevat, aga samas talumatut.
Kalamithi kirjeldab kohtumisi laipade, vere, soolikate, ajude ning surmaga avameelselt ja ega see kerge lugemine mulle just ei olnud. Samas ei olnud see ka ses mõttes väljakannatamatu, et ükski neist olukordadest ei sisaldanud inimeste tahtlikku kannatama panemist - seega jah see hüpotees, mida veriste õudukate postituse all arutati "veri kui asi iseeneses vs veristamine lõbu eesmärgil" omab sisu. Kalamithi kinnitab ka seda, kuidas laipade ja verega harjub. Kogu see "köögipool" oligi selles raamatus minu jaoks kõige huvitavam - milliseid otsuseid arst langetama peab (kohutavaid!), mida arvesse võtma (palju laiemaid kaalutlusi kui eeldaks), mida arst kannatama peab - autor kirjutab, et selgelt on neurokirurgia kutsumus, mitte töö, enamik seda ei vali, sest see on liiga raske ja kurnav. Kalamithi on selgelt arst suure algustähega ja ma ei arvagi, et kõik arstid temasugused on. Nagu ta ka ise leidis - need, kes võtavad ravimist kui tööd, otsustavad enamasti spetsialiseeruda nö elustiilihaigustele, kirurgias on kohutavad tingimused, sellist töölepingut ei sõlmiks ükski kainelt kaalutlev inimene.
Lisaks panevad mõtlema kõik need kirjeldatud juhtumid - piir elu ja surma vahel on nii õhkõrn, 1 mm ajus määrab su elu, kõik ajuhaigused muudavad isiksust - kes me siis tegelikult oleme? See pisike, aga keerukas masin juhib kogu su elu, aga meie ikka räägime kellegi iseloomust või väärast maailmavaatest. Üks mutter siia-sinna ja kõik võib muutuda. "Sellest, mida arst sulle ei räägi (ja parem ongi)". Mõtlesin ka seda, et surma kartvatel isikutel vist seda raamatut lugeda ikka ei soovitaks. Isegi minusuguse "surmapõlguri" pani sügavamalt mõtlema.
Empaatiast - Kalamithi satub noore tudengina ajuvigastusega noorte hooldekodusse, kus saab teada, et enamik lähedasi hülgavad mõne aja pärast need lapsed. Talle tundub, et üks laps naeratab talle ning ta ei suuda uskuda, kuidas vanemad midagi sellist teha võivad. Teda saatnud professor nendib siiski, et mõnikord mõtleb ka tema, et oleks parem, kui need lapsed sureksid. Kalamithi vihastab ja lahkub.
"Alles hiljem mõistsin, et meie külaskäik oli lisanud uue mõõtme minu arusaamale, kuidas aju annab meile võime luua suhteid ja leida elule mõtet. Mõnikord aga läheb aju rikki." (lk 51) Millistel tingimustel on elu elamist väärt ja millistel enam mitte? Ma tegelikult ei tea, kui palju on meil see otsus arsti ja kui palju haige enda käes. Raamatus tuli seesugust otsustamist jahmatavalt palju ette. Kes suudaks sellist tööd igapäevaselt teha?
Väga meeldis ka see koht, kus juba diagnoosi saanud autor tahaks nii väga teada enda elulemuse prognoosi, kuid seda ei anta. Ta arutab siis, et see, mida ta ette võtab, sõltub ju prognoosist - kas on veel aega mingeid pikemaid asju ette võtta või peaks kohe kiiremate kallale asuma? Elama iga päeva nagu viimast? Mida ta sel juhul tegema peaks, kui tahaks nii paljut ega jõuaks midagi? Oma viimast päeva elades ei suudaks me iial rahulikult võtta. Seega leiab ta, et ainus võimalus normaalselt elada on elada nii, nagu elu oleks lõputu. Seda siis kõigil, mitte ainult surmahaigetel. Mulle see meeldib - me ei saa midagi planeerida, sest me ei tea ju kunagi prognoosi, seega parem eeldada aja jätkumist.
Ma arvan, et see raamat teeb tänuväärse sammu inimese surelikkuse mõistmise poole, just füüsilist ja vaimset tasandit kokku viia püüdes. See avab natuke ka silmi, millist tänuväärset tööd teevad kirurgid ja milline uskumatu inimene peab olema, et kirurgiks üldse sobida. Ja et sellest kõigest pole erilist kasu, kui sekkub loll juhus, mis just sellise inimese enneaegselt surema määrab. Mis paganama ülemklass? Jah, loomulikult kõigil, kes võiksid olla sama imelised, ei avane võimalustki nii kaugele jõuda, kuid see ei kahanda autori lugu mingi suvalise ülemklassi võsukese priviligeeritud elu- ja haiguslooks.
Lingin siia veel ühe arvustuse, mis minu omaga hästi haakus.
laupäev, november 24, 2018
Kids Control teeb elu lihtsaks!?
Mini on täna pealinnas. Läksid loodushuvilistega erinevatesse loodusmuuseumidesse. Tema enda ringiõpetaja ei saanud minna ja suurem osa ringikaaslasi ka mitte, aga Mini arvas, et läheb siis lihtsalt muude ringide rahvaga, keda ta nii hästi ei tunne - on selline julge mutt, mitte mingi "kes muga vetsu kaasa tuleb?" tüüp.
Buss läks hommikul vastikult vara, ma ei viitsinud küll ennast selle pärast üles ajama hakata, aga nii 20 minutit enne bussi väljumist istus Mini ikka suures toas ja luges raamatut.
"Noh, hakka siis nüüd minema ka!?"
"Aa, nojah, et siis sinna väikse Vanemuise juurde, jah?"
"Misasja?! Vanemuise alumisse parklasse! Suure Vanemuise juurde!"
No ma ei tea, ta on sealt varemgi bussile läinud ja õhtul sai ikka räägitud ka, kuidas ja kuhu. Mingi error ilmselt, aga hea, et sellel veel sabast kinni sai.
Vaatasime siis Kids Controlist (äpp, mis näitab, kus lapse telefon parajasti asub), et läks muidugi ringiga, kuigi ka tee sai enne minekut ära räägitud, aga jõudis siiski 5 minutit enne bussi väljumist parklasse. Nojah, kahtlane oli, et ta ka 15 minutit hiljem veel samas kohas seisis . L. sms-ib: "Oled bussis ikka?" "Jah, just hakkasime sõitma!" Tore. Samas vaadates jälle äppi - buss keeras Võru tänavasse. On ta ikka õiges bussis?! L. sms-ib taas:"Mida te seal Võru tänavas teete?!" "Üks inimene jäi maha ja võeti kodunt peale!" Tüüpiline. Hea, et see meie laps ei olnud.
Nüüdseks on Mini juba viimased neli tundi äpi arvates Tallinna Raekoja platsis olnud. Ilmselt sai aku tühjaks või siis varastasid pealinna pätid telefoni ära...Siit moraal - ega see äpp elu lihtsamaks küll ei tee, ilma selleta veedaks tunde õndsas teadmatuses, praegu suudab loominguline aju igasugu põnevaid variante välja mõelda. Tänapäeva napakad lapsevanemad, kes suudavad elu lihtsamaks tegevatest lahendustest üksnes rohkem probleeme välja genereerida.
Edit: laps on seevastu mõistlik. Sai ilmselt telefoni laetud ja saatis mulle just privaatse Instastory koos küsimusega mingi liaani kohta. Õnneks vastasin kogemata õige vastusevariandiga. Ise küll ei oskaks sellist asja teha...
Buss läks hommikul vastikult vara, ma ei viitsinud küll ennast selle pärast üles ajama hakata, aga nii 20 minutit enne bussi väljumist istus Mini ikka suures toas ja luges raamatut.
"Noh, hakka siis nüüd minema ka!?"
"Aa, nojah, et siis sinna väikse Vanemuise juurde, jah?"
"Misasja?! Vanemuise alumisse parklasse! Suure Vanemuise juurde!"
No ma ei tea, ta on sealt varemgi bussile läinud ja õhtul sai ikka räägitud ka, kuidas ja kuhu. Mingi error ilmselt, aga hea, et sellel veel sabast kinni sai.
Vaatasime siis Kids Controlist (äpp, mis näitab, kus lapse telefon parajasti asub), et läks muidugi ringiga, kuigi ka tee sai enne minekut ära räägitud, aga jõudis siiski 5 minutit enne bussi väljumist parklasse. Nojah, kahtlane oli, et ta ka 15 minutit hiljem veel samas kohas seisis . L. sms-ib: "Oled bussis ikka?" "Jah, just hakkasime sõitma!" Tore. Samas vaadates jälle äppi - buss keeras Võru tänavasse. On ta ikka õiges bussis?! L. sms-ib taas:"Mida te seal Võru tänavas teete?!" "Üks inimene jäi maha ja võeti kodunt peale!" Tüüpiline. Hea, et see meie laps ei olnud.
Nüüdseks on Mini juba viimased neli tundi äpi arvates Tallinna Raekoja platsis olnud. Ilmselt sai aku tühjaks või siis varastasid pealinna pätid telefoni ära...Siit moraal - ega see äpp elu lihtsamaks küll ei tee, ilma selleta veedaks tunde õndsas teadmatuses, praegu suudab loominguline aju igasugu põnevaid variante välja mõelda. Tänapäeva napakad lapsevanemad, kes suudavad elu lihtsamaks tegevatest lahendustest üksnes rohkem probleeme välja genereerida.
Edit: laps on seevastu mõistlik. Sai ilmselt telefoni laetud ja saatis mulle just privaatse Instastory koos küsimusega mingi liaani kohta. Õnneks vastasin kogemata õige vastusevariandiga. Ise küll ei oskaks sellist asja teha...
neljapäev, november 22, 2018
Hakkame otsi kokku tõmbama
Aastakokkuvõteteni on veel aega, sattusin FB-s hoopis ühe vestluse peale, kus 50+ inimesed rääkisid sellest, kuidas elus on saadud teha ca 4% plaanitust ning tuleb vaikselt plaane revideerima hakata - püüda ennast veenda, et ega ma tegelikult olen rahul, rohkem ei tahakski jne. Sest aeg surub peale, on selge, et suuri asju enam ei jõuagi, pole ka jaksu. Kusjuures vähemalt üks neist arutajatest oli inimene, keda enam-vähem iga eestlane teab ja kelle panust hindab - tema enda silmis tehtud aga siiski kõigest 4%.
Mõtlesin siis, et pidid ikka grandioossed plaanid olema oma eluga. Siinkohal oleks paslik korrata üht mu lemmiktsitaati C. Palahniukilt:
"We’re the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War’s a spiritual war… our Great Depression is our lives. We’ve all been raised on television to believe that one day we’d all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won’t. And we’re slowly learning that fact. And we’re very, very pissed off."
Ei salga, jah, ma mõtlesin ka, et minust saab staar. Mis alal, kuidas, seda plaan ei sisaldanud. Õigemini, plaani polnudki. Samamoodi nagu ma lihtsalt eeldasin, et mind ootavad elus ees valged pulmad, neli last, labrador ja maja linnapiiril. Kas ma ise tegelikult neid asju üldse tahtsin? Sellele ma ka väga mõtteid ei kulutanud. Tegelikkus on olnud selline, et ka ilma plaanita on elu üsna meeldivatesse rööbastesse loksunud ning pole väga miskit, mis hullult hingel kripeldaks - see on veel tegemata! Või ongi see see koht, kus ma olen ennast piisavalt veennud - kõik on hästi, olen rahul, rohkemaga ei oskaks midagi ette võttagi? Juba enne 50ndaid?
Ok, üks asi, mida ma tean, mida ma kohe kindlasti tahtsin teha, kui "suureks" saan, oli minna Rock Summerile. Kahjuks sai see enne läbi, kui mina kohale jõudsin, see-eest muudel analoogsetel festivalidel olen nüüdseks päris palju käinud. Võib vist risti teha küll, et käidud.
EDIT: Oeh, vaatasin nüüd Wikipediast Rock Summeri esinejaid läbi aastate, ah minge ära, tegelt ei ole ikka ühelgi nii kõva line-upiga festivalil käinud küll. Aastad 93, 94 ja 95 - täitsa lõpp! Iseasi, et toona ei oleks need bändid, mida ma sealt praegu vaataks, mulle mitte muhvigi öelnud.
Ükspäev läks jutt sellele, palju kellegi oodatav eluiga üldse olla võiks. Meie peres on naised kõik ikka sinna 90-ringi välja vedanud, sõbral oli umbes sama seis. Sel hetkel astus juurde sõbra elukaaslane, kes ohkas, nojah, mu vanaema oli surres 46...Ehk siis oma kelkimisega, kes kauem elab, olime tahtmatult teise õrna kohta puudutanud. L.-i vanaisa suri lausa 36-selt, õnnetusjuhtum, aga lahangul olevat nenditud, et ega siin pikka pidu poleks olnud nii ehk naa. Selleks ajaks oli aga vanaisal juba 5 järglast soetatud. Lühike, aga tõhus elu, vähemalt evolutsiooni seisukohast?
Kas me teeks midagi teisiti, kui teaks ette, palju jäänud on? Teisalt eluea keskmine pikkus siiski mõjutab me tegusid. Ikka arvestad mingist hetkest, et nüüd peaks rohkem kui pool möödas olema. Samas ei ole ju midagi garanteeritud. Mu kass on kolmeaastane, tema pesakonnas oli kokku viis kassi, tema on ainus, kes siiani elus - vedas nii tal kui meil.
Veel EDIT: Lugesin siin just M.Muti viimast üllitist, sealne lugu "Inimene on aja mõõt" räägib täpselt samast asjast, millest ma siin just kirjutasin (va Rock Summer ja isiklik elu ning kassid, eks). Lihtsalt kokkusattumus, lisaks kui see poleks juhtunud ühe päeva raames, ega ma ei mäletaks, et olen kirjutanud Mutiga samu mõtteid. Muidu on see viimane Mutt - "Kõik on hästi" mu meelest lati alt läbi. On häid mõtteid, aga on ka päris tooreid ja väga palju selliseid, mille peale kehitad õlgu - aga seda on ju ennegi öeldud. Kumab läbi ka justkui kerge kibestumus. Just see "Eestist mõeldes" osa - vägisi mõtled, et kas tõesti kujutasid nii paljud taasiseseisvumise ajal ette, et me oleme kuidagi parem, kokkuhoidvam, eetilisem ja etem rahvas kui muu inimkond? Kuidas ikka see "kas me tõesti sellist Eestit tahtsime" nii valdav on? Muti ilukirjanduslik panus on siiski oluliselt rikastavam kui need viimase aja "arvamuslood" - žanr, mida ta ka ise põlastab. Las need "amööb-blogijad" tegelevad sellega, kunstnik jäägu ikka oma liistude juurde. P.S. See on mu teada juba teine kord, kui Mutile blogijad hambusse jäävad, huvitav miks? Ausõna, ei võta absoluutselt isiklikult, ei ole ju alustki, lihtsalt tahaks aru saada, mis sel Mutil nende blogijatega seostub üldse.
Meenus ka üks hiljutine "Rahva oma kaitse", kus Kivirähk "sarjas" Juurt selle eest, et too noortele poeb - kuulab Nublut ja muud mõminat, väärikas oleks ikka eluks ajaks oma nooruse iidolitele truuks jääda ja kõike uuemat juba ette rämpsuks pidada. Vat-vat, mu meelest on siin midagi diagnoosilaadset ära tabatud. See haigus on mu meelest juba aegade algusest inimestel küljes olnud. Sellest lähtuvalt - on's pikal elueal üldse mõtet? Niikuinii jääb enamik mingisse aega kinni.
Lõpetades soojades toonides - üks vanatädi, kellel aitasin ust lahti hoida, tänas mind sõnadega: "Ole sa tänatud, hea laps!" Vähemalt mingi ajani on alati olemas maailmu, kus sa oled endiselt alles laps!
Mõtlesin siis, et pidid ikka grandioossed plaanid olema oma eluga. Siinkohal oleks paslik korrata üht mu lemmiktsitaati C. Palahniukilt:
"We’re the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War’s a spiritual war… our Great Depression is our lives. We’ve all been raised on television to believe that one day we’d all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won’t. And we’re slowly learning that fact. And we’re very, very pissed off."
Ei salga, jah, ma mõtlesin ka, et minust saab staar. Mis alal, kuidas, seda plaan ei sisaldanud. Õigemini, plaani polnudki. Samamoodi nagu ma lihtsalt eeldasin, et mind ootavad elus ees valged pulmad, neli last, labrador ja maja linnapiiril. Kas ma ise tegelikult neid asju üldse tahtsin? Sellele ma ka väga mõtteid ei kulutanud. Tegelikkus on olnud selline, et ka ilma plaanita on elu üsna meeldivatesse rööbastesse loksunud ning pole väga miskit, mis hullult hingel kripeldaks - see on veel tegemata! Või ongi see see koht, kus ma olen ennast piisavalt veennud - kõik on hästi, olen rahul, rohkemaga ei oskaks midagi ette võttagi? Juba enne 50ndaid?
Ok, üks asi, mida ma tean, mida ma kohe kindlasti tahtsin teha, kui "suureks" saan, oli minna Rock Summerile. Kahjuks sai see enne läbi, kui mina kohale jõudsin, see-eest muudel analoogsetel festivalidel olen nüüdseks päris palju käinud. Võib vist risti teha küll, et käidud.
EDIT: Oeh, vaatasin nüüd Wikipediast Rock Summeri esinejaid läbi aastate, ah minge ära, tegelt ei ole ikka ühelgi nii kõva line-upiga festivalil käinud küll. Aastad 93, 94 ja 95 - täitsa lõpp! Iseasi, et toona ei oleks need bändid, mida ma sealt praegu vaataks, mulle mitte muhvigi öelnud.
Ükspäev läks jutt sellele, palju kellegi oodatav eluiga üldse olla võiks. Meie peres on naised kõik ikka sinna 90-ringi välja vedanud, sõbral oli umbes sama seis. Sel hetkel astus juurde sõbra elukaaslane, kes ohkas, nojah, mu vanaema oli surres 46...Ehk siis oma kelkimisega, kes kauem elab, olime tahtmatult teise õrna kohta puudutanud. L.-i vanaisa suri lausa 36-selt, õnnetusjuhtum, aga lahangul olevat nenditud, et ega siin pikka pidu poleks olnud nii ehk naa. Selleks ajaks oli aga vanaisal juba 5 järglast soetatud. Lühike, aga tõhus elu, vähemalt evolutsiooni seisukohast?
Kas me teeks midagi teisiti, kui teaks ette, palju jäänud on? Teisalt eluea keskmine pikkus siiski mõjutab me tegusid. Ikka arvestad mingist hetkest, et nüüd peaks rohkem kui pool möödas olema. Samas ei ole ju midagi garanteeritud. Mu kass on kolmeaastane, tema pesakonnas oli kokku viis kassi, tema on ainus, kes siiani elus - vedas nii tal kui meil.
Veel EDIT: Lugesin siin just M.Muti viimast üllitist, sealne lugu "Inimene on aja mõõt" räägib täpselt samast asjast, millest ma siin just kirjutasin (va Rock Summer ja isiklik elu ning kassid, eks). Lihtsalt kokkusattumus, lisaks kui see poleks juhtunud ühe päeva raames, ega ma ei mäletaks, et olen kirjutanud Mutiga samu mõtteid. Muidu on see viimane Mutt - "Kõik on hästi" mu meelest lati alt läbi. On häid mõtteid, aga on ka päris tooreid ja väga palju selliseid, mille peale kehitad õlgu - aga seda on ju ennegi öeldud. Kumab läbi ka justkui kerge kibestumus. Just see "Eestist mõeldes" osa - vägisi mõtled, et kas tõesti kujutasid nii paljud taasiseseisvumise ajal ette, et me oleme kuidagi parem, kokkuhoidvam, eetilisem ja etem rahvas kui muu inimkond? Kuidas ikka see "kas me tõesti sellist Eestit tahtsime" nii valdav on? Muti ilukirjanduslik panus on siiski oluliselt rikastavam kui need viimase aja "arvamuslood" - žanr, mida ta ka ise põlastab. Las need "amööb-blogijad" tegelevad sellega, kunstnik jäägu ikka oma liistude juurde. P.S. See on mu teada juba teine kord, kui Mutile blogijad hambusse jäävad, huvitav miks? Ausõna, ei võta absoluutselt isiklikult, ei ole ju alustki, lihtsalt tahaks aru saada, mis sel Mutil nende blogijatega seostub üldse.
Meenus ka üks hiljutine "Rahva oma kaitse", kus Kivirähk "sarjas" Juurt selle eest, et too noortele poeb - kuulab Nublut ja muud mõminat, väärikas oleks ikka eluks ajaks oma nooruse iidolitele truuks jääda ja kõike uuemat juba ette rämpsuks pidada. Vat-vat, mu meelest on siin midagi diagnoosilaadset ära tabatud. See haigus on mu meelest juba aegade algusest inimestel küljes olnud. Sellest lähtuvalt - on's pikal elueal üldse mõtet? Niikuinii jääb enamik mingisse aega kinni.
Lõpetades soojades toonides - üks vanatädi, kellel aitasin ust lahti hoida, tänas mind sõnadega: "Ole sa tänatud, hea laps!" Vähemalt mingi ajani on alati olemas maailmu, kus sa oled endiselt alles laps!
kolmapäev, november 21, 2018
Kui üks uks sulgub...tuleb olla leidlik
Olen mina ikka alles totu, mõtlesin selle eilses postituses mainitud ohu peale - et kui snepper selja taga kinni läheb ja laps kassiga koridori jääb, kuidas ma siis üldse teaks neile appi minna? Ilmselt jääks ju ka telefon kotti ja tuppa? Ok, ehk oleks keegi naabritest kodus ja laps saaks tema telefonilt mulle helistada, aga samas tulid kohe riburada meelde juhtumid, kus ma ise samas olukorras olen olnud. Koos koeraga.
Millal meil koer oli? Mõtlesin paari daatumi peale täna tööl, meelde ei tulnud ja automaatselt järeldasin - lähen õhtul koju ja küsin ema käest. Siis tuli reaalsus tagasi, oot-oot, ma olen ju täiskasvanu ega ela enam ammu emaga koos! Imelik, kuidas minevikule mõtlemine selle kohe kohale tõi. P.S. No on mitu aega korraga võimalikud, samamoodi mõtlen ma oma peas, kuidas mingit asja, mis päeva ajal toimus, tuleks kindlasti vanaemale edasi öelda ja alles hetk hiljem meenub - ei saa, vanaema on surnud.
Igatahes, kui ma olin teismeline, oli meil koer Mausi, selline väike must krants. Peamiselt oli ta mu vanaema koer, aga eks ma käisin ikka ka temaga väljas. Ma kujutan ette, et need mõlemad ukse taha jäämise episoodid olid ajast, mil vanaema haiglas oli, sest muidu oli tema ju alati kodus. Esimest korda juhtus see siis, kui ma olin maksimaalselt 15, sest ka vanavanaema elas veel. Meil on selline tavaline kahekordne eramaja, kus esiukse kohal on väike rõdu, kuhu pääseb teise korruse toast. Just selles rõduga toas elaski vanavanaema, kes tollal oli juba enamuse ajast voodis. Teisel pool maja olid seina ääres redelid. Ma olin südi teismeline, krabasin redeli kaenlasse, tassisin maja ette ja ronisin rõdu kaudu sisse, vanavanaema sai toast rõduukse lahti teha. Kõike seda vahtis pealt uudishimulik naabrimutt, kes lausa koos söögikausiga vastasmaja ukse vahele ilmus. Politseid õnneks keegi ei kutsunud.
Järgmine kord lasin ukse sneprisse juba hiljem, kui kas redelit või vanavanaema enam ei olnud. Samas töötab mu ema kodust ca 500 meetri kaugusel, seega probleemi väga pole. Välja arvatud Mausi, kes oli äärmiselt kartlik loomake. Ema töötab nimelt polikliinikus ja sinna loomaga minna ei tohi. Juhtkoera mõõtu ta välja ei andnud. Polikliiniku ette jätta koera ka ei saanud, sest ta kartis võõraid kohti paaniliselt. Talv oli ka muidugi, muul juhul oleks võinud ju õues oodata ema tulekut, seega võtsin vastu otsuse, et jätan Mausi "turvaliselt" oma aeda rihmaga posti külge ning toon ruttu ema käest võtme. Aed meil koerakindel ei ole. Mausi oli ju toakoerake, voodis tuduv aristokraat, kellele vorstki viiludeks lõigati. Päris hirmus oli see käik, hoidsin pöidlaid, et Mausi ikka kodus elusalt ees ootaks, õnneks ootaski, aga edaspidi olin siiski nii ettevaatlik, et rohkem selliseid seiklusi ei juhtunud.
Seoses kellegi kalli üksinda tänavale jätmisega meenus üks teema, mis tänapäeval enam üldse aktuaalne pole - nimelt tittede poe uste taha jätmine. Üks mu sõbranna sai lapse üsna vara, enne seda aega, kui linnad vallutasid supermarketid, kuhu käruga manööverdama mahtus. Toona oli enamus poekesi, kus riideid, kosmeetikat ja muud pudi-padi müüdi, ikka väiksed letipoed. Me käisimegi "šoppamas" enamasti kahekesi - sõbranna poes, mina ukse taga titte valvamas. Ma muidugi kartsin kohutavalt, et titt ärkab ja pistab röökima ning ma ei oska midagi ette võtta. Õnneks on need ajad nüüd möödas (käruga laiutajad ja nende sõimajad on teine teema, viimati kohatud siin.).
Millal meil koer oli? Mõtlesin paari daatumi peale täna tööl, meelde ei tulnud ja automaatselt järeldasin - lähen õhtul koju ja küsin ema käest. Siis tuli reaalsus tagasi, oot-oot, ma olen ju täiskasvanu ega ela enam ammu emaga koos! Imelik, kuidas minevikule mõtlemine selle kohe kohale tõi. P.S. No on mitu aega korraga võimalikud, samamoodi mõtlen ma oma peas, kuidas mingit asja, mis päeva ajal toimus, tuleks kindlasti vanaemale edasi öelda ja alles hetk hiljem meenub - ei saa, vanaema on surnud.
Igatahes, kui ma olin teismeline, oli meil koer Mausi, selline väike must krants. Peamiselt oli ta mu vanaema koer, aga eks ma käisin ikka ka temaga väljas. Ma kujutan ette, et need mõlemad ukse taha jäämise episoodid olid ajast, mil vanaema haiglas oli, sest muidu oli tema ju alati kodus. Esimest korda juhtus see siis, kui ma olin maksimaalselt 15, sest ka vanavanaema elas veel. Meil on selline tavaline kahekordne eramaja, kus esiukse kohal on väike rõdu, kuhu pääseb teise korruse toast. Just selles rõduga toas elaski vanavanaema, kes tollal oli juba enamuse ajast voodis. Teisel pool maja olid seina ääres redelid. Ma olin südi teismeline, krabasin redeli kaenlasse, tassisin maja ette ja ronisin rõdu kaudu sisse, vanavanaema sai toast rõduukse lahti teha. Kõike seda vahtis pealt uudishimulik naabrimutt, kes lausa koos söögikausiga vastasmaja ukse vahele ilmus. Politseid õnneks keegi ei kutsunud.
Järgmine kord lasin ukse sneprisse juba hiljem, kui kas redelit või vanavanaema enam ei olnud. Samas töötab mu ema kodust ca 500 meetri kaugusel, seega probleemi väga pole. Välja arvatud Mausi, kes oli äärmiselt kartlik loomake. Ema töötab nimelt polikliinikus ja sinna loomaga minna ei tohi. Juhtkoera mõõtu ta välja ei andnud. Polikliiniku ette jätta koera ka ei saanud, sest ta kartis võõraid kohti paaniliselt. Talv oli ka muidugi, muul juhul oleks võinud ju õues oodata ema tulekut, seega võtsin vastu otsuse, et jätan Mausi "turvaliselt" oma aeda rihmaga posti külge ning toon ruttu ema käest võtme. Aed meil koerakindel ei ole. Mausi oli ju toakoerake, voodis tuduv aristokraat, kellele vorstki viiludeks lõigati. Päris hirmus oli see käik, hoidsin pöidlaid, et Mausi ikka kodus elusalt ees ootaks, õnneks ootaski, aga edaspidi olin siiski nii ettevaatlik, et rohkem selliseid seiklusi ei juhtunud.
Seoses kellegi kalli üksinda tänavale jätmisega meenus üks teema, mis tänapäeval enam üldse aktuaalne pole - nimelt tittede poe uste taha jätmine. Üks mu sõbranna sai lapse üsna vara, enne seda aega, kui linnad vallutasid supermarketid, kuhu käruga manööverdama mahtus. Toona oli enamus poekesi, kus riideid, kosmeetikat ja muud pudi-padi müüdi, ikka väiksed letipoed. Me käisimegi "šoppamas" enamasti kahekesi - sõbranna poes, mina ukse taga titte valvamas. Ma muidugi kartsin kohutavalt, et titt ärkab ja pistab röökima ning ma ei oska midagi ette võtta. Õnneks on need ajad nüüd möödas (käruga laiutajad ja nende sõimajad on teine teema, viimati kohatud siin.).
teisipäev, november 20, 2018
Tahte triumf
Kui ma siin hiljuti kaebasin, et ükski mees mind ei taha, siis nüüd on juhtunud nii, et needki üksikud, kelle ma valskusega oma võrku olen tõmmanud, üritavad jalga lasta...
Ma varem ikka suhtusin veidike kõhklevalt inimestesse, kelle kodukass kaduma oli läinud - ju siis ikka üsna lohakad inimesed, aga olen pidanud oma eelarvamusi korrigeerima. Nimelt on Tommyl uus mood - nii kui keegi koju tuleb, varitseb ta ukse juures ning leegib osavalt jalge vahel pikeerides inimestest mööda ja uksest välja. Õnneks tal oidu väga palju pole ning alati tormab ta padavai trepist üles, kust teda õnneks kindlalt kätte saab. Oht on aga see, et kui Mini on juba koolikoti tuppa visanud ja kassi püüdma asub, võib uks ta selja taga sneprisse minna ja võtmed jääksid sisse. Mina igatahes teeks kindlasti nii. Siiani tema veel ei ole ning ma pole pidanud keset päeva neid kassiga koridorist päästma ruttama.
Huvitav, et peale kolme aastat on Tommy siis nüüd avastanud, et maailm läheb peale välisust edasi. No tegelikult ta jumaldab treppe, aga tema ainus kogemus nendega on suvilast, kuhu me talvel ei lähe (no ja isegi suvel me võimalusel väldime tüübi kaasavedamist, sest olgugi ta suvilas olemist armastab, teeb ta teel sinna ennast alati täis) ja nüüd siis on ta paaril korral trepimaitse suhu saanud ka koridoris. Eile oli ta eriti nahaalne - söötsin tüübil kõhu täis (ta on meil ülekaaluline nüüd, 6,6 kilo, saab kallist dieettoitu), läks välisukse juurde ja hakkas kindlal häälel väljalaskmist nõudma. Umbes nii, et lähen ja küsin nüüd naabrite juurest lisaks. Kui jutust ei piisanud, kaapis niikaua uksetihendit kuni tükid järel (ja üritas neist tükkidest toituda...). Pritsisime sinna äädikat.
Uksed kassi ei heiduta. Kui ma üritan rahus midagi trükkida ja tema arvab, et võiks hoopis mu käe peal lösutada,:
panen ma vahel töötoa ukse lihtsalt kinni. Mõttetu. Ta kraabib ust niikaua, kuni ma lõpuks lahti teen. Me alguses mõtlesime ju naiivselt, et hakkame ka magamistoa ust öösiti kinni hoidma. Sama asi.
Ega ta muidu meie vastu huvi ei tunne kui ainult tühja kõhuga, siis teeb näo, et me oleme õudselt armsad ning litsub ligi. Voodisse või külje alla ta niisama öösel ei roni. Teab, et öisel ajal aitab kõige paremini tähelepanu saavutada ikka vana hea järgiproovitud karjumine, voodisse tulles võidakse veel kaissu kahmata äkki. Vannitoa põrandakütte andurit võib ka kriipida või närida, ma ei teagi, kumba ta teeb, alati kui ma kohale jõuan, on ta juba kööki suundunud, et mulle õige tee kätte näidata.
Kass on uskumatult väle loom, kui vaid tahab. Ja teeb üldse kõike, mida tahab. Ses mõttes, et inimesed räägivad, kuidas lapsed neid õpetanud on, kannatlikkust ja muud sellist - no ma ei tea, laps siiski on osa sinust, sa tajud mingeid sarnasusi, adud motiive, mõistad, millega teda motiveerida, aga kass, see on puhas tahe, mida ei murra. Üks asi, mis mõlema, nii laste kui kasside, puhul kasuks tuleb, on muide rutiin. Muidu on puhta pees.
Ma varem ikka suhtusin veidike kõhklevalt inimestesse, kelle kodukass kaduma oli läinud - ju siis ikka üsna lohakad inimesed, aga olen pidanud oma eelarvamusi korrigeerima. Nimelt on Tommyl uus mood - nii kui keegi koju tuleb, varitseb ta ukse juures ning leegib osavalt jalge vahel pikeerides inimestest mööda ja uksest välja. Õnneks tal oidu väga palju pole ning alati tormab ta padavai trepist üles, kust teda õnneks kindlalt kätte saab. Oht on aga see, et kui Mini on juba koolikoti tuppa visanud ja kassi püüdma asub, võib uks ta selja taga sneprisse minna ja võtmed jääksid sisse. Mina igatahes teeks kindlasti nii. Siiani tema veel ei ole ning ma pole pidanud keset päeva neid kassiga koridorist päästma ruttama.
Huvitav, et peale kolme aastat on Tommy siis nüüd avastanud, et maailm läheb peale välisust edasi. No tegelikult ta jumaldab treppe, aga tema ainus kogemus nendega on suvilast, kuhu me talvel ei lähe (no ja isegi suvel me võimalusel väldime tüübi kaasavedamist, sest olgugi ta suvilas olemist armastab, teeb ta teel sinna ennast alati täis) ja nüüd siis on ta paaril korral trepimaitse suhu saanud ka koridoris. Eile oli ta eriti nahaalne - söötsin tüübil kõhu täis (ta on meil ülekaaluline nüüd, 6,6 kilo, saab kallist dieettoitu), läks välisukse juurde ja hakkas kindlal häälel väljalaskmist nõudma. Umbes nii, et lähen ja küsin nüüd naabrite juurest lisaks. Kui jutust ei piisanud, kaapis niikaua uksetihendit kuni tükid järel (ja üritas neist tükkidest toituda...). Pritsisime sinna äädikat.
Uksed kassi ei heiduta. Kui ma üritan rahus midagi trükkida ja tema arvab, et võiks hoopis mu käe peal lösutada,:
Ega ta muidu meie vastu huvi ei tunne kui ainult tühja kõhuga, siis teeb näo, et me oleme õudselt armsad ning litsub ligi. Voodisse või külje alla ta niisama öösel ei roni. Teab, et öisel ajal aitab kõige paremini tähelepanu saavutada ikka vana hea järgiproovitud karjumine, voodisse tulles võidakse veel kaissu kahmata äkki. Vannitoa põrandakütte andurit võib ka kriipida või närida, ma ei teagi, kumba ta teeb, alati kui ma kohale jõuan, on ta juba kööki suundunud, et mulle õige tee kätte näidata.
Kass on uskumatult väle loom, kui vaid tahab. Ja teeb üldse kõike, mida tahab. Ses mõttes, et inimesed räägivad, kuidas lapsed neid õpetanud on, kannatlikkust ja muud sellist - no ma ei tea, laps siiski on osa sinust, sa tajud mingeid sarnasusi, adud motiive, mõistad, millega teda motiveerida, aga kass, see on puhas tahe, mida ei murra. Üks asi, mis mõlema, nii laste kui kasside, puhul kasuks tuleb, on muide rutiin. Muidu on puhta pees.
esmaspäev, november 19, 2018
Kui Ida ja Lääs põrkuvad
"Gulag või Auschwitz, kumba soovid?"
Unustasin L.-le ta enda raamatud toomata, pakkusin omi asemele. Ega ta ei tahtnud kumbagi, eelistab Öölasi, ma jälle päriselu õudusi. Tegelikult ma ei otsi õudusi, ma tahaks lihtsalt teada, et miks ja kuidas, aga sellest ma olen juba rääkinud. Igatahes, seekord sattus korraga 2 vangilaagrit - esimene, ellujääja loo põhjal üles kirjutatud "Auschwitzi tätoveerija", mille puhul mu meelest oleks lugu väärinud paremat üleskirjutajat, pigem selline "elulooraamatu" kanti üllitis. Teiseks Solženitsõni klassika "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - nappide vahenditega edasi antud kogu oma lootusetuses, mõttetuses, õuduses. Inimese hämmastavast kohanemisvõimest, ratsionaalsest olukorraga leppimisest. Tuim ja julm argipäev, ilma lootuse ja unistusteta. See, kuidas kord olnud vangilaager ometi omakorda seondub paljude teiste täpselt samasuguste olukordadega ka praegu kõikjal maailmas - inimesed, kes endiselt elavad totalitaarsete režiimide all, inimesed, kes virelevad aastaid kohtuta vanglates. See, kuidas ühe inimese kirjutatud tekstis on see midagi olemas, mis selle kirjanduseks teeb ja teise omas mitte.
Mul on üks nõrkus ka, vahest vaatan seesuguste heade raamatute puhul arvustusi, kus raamatule 1 punkt on antud. Enamasti kirjutatakse, et oli igav. Ma eeldan, et need on inimesed, kes tahavad pommiplahvatusi, kirge ja imelisi pääsemisi, ei tea, et alati nii oleks, aga võiks ju. Mõne pärli ikka leiab tavaliselt ka. Seekord näiteks kirjutas keegi sisu kirjeldusse, et "peategelane satub laagrisse eksituse tõttu". Nojah, valdav enamus oli seal tema meelest õiglast karistust teenimas või? Või siis etteheide, et raamatus esineb "strong language" pea igal lehel - platnoikultuuriga sunnitöölaagris, tuleb see väga üllatav ette? "Neli lehekülge sellest, kuidas peategelane leiba sõi! Boooring", lisaks sellele, et neli lehekülge on ilmne liialdus - tule taevas appi, see oli taotluslik! Kui sa, turakas, ei märganud, siis "kõik hinnas" teenindust seal just ei olnud. "Mingi raamat müüriladumisest." - ega seal sunnitöölaagris meelelahutust väga valida ei olnud tõesti. "Raamat neile, keda huvitab igav ajalugu." - noh, ma arvasin ka ajaloost teismelisena enam-vähem nõnda. Ja siis leidsin tõelise pärli küsimuste osast:
Is this a clean book? What would it be rated as a movie?
Vestlus selle küsimuse all kisub põnevaks:
Vastaja A- It's set in a forced labour camp, millions of people died in camps like that, many were tortured. Does it really matter if it has sex or "language" in it?
Vastaja B - People just like to be cautious about what they fill their minds with.
Vastaja A - I sometimes find it difficult to read about people starving and working to death in -50 degrees because I know that actually happened, so I have little sympathy for people who have decided that they are too sensitive and precious to read some words in a book and still need a mommy to vet books for them
Vastaja C - I teach high schoolers and need to be careful when looking for books to recommend. The fact that so many people ask this question and some people bother to answer it is incredibly helpful to me and my students, as I can then base the answers off the books in our library and justify myself if a parent gets upset./.../I put myself in a position to get in trouble if I recommend a book that a parent feels is inappropriate.
Vastaja A - And excuse me while I laugh at the thought of parents of high schoolers getting angry at the teacher for suggesting a book with sex in it or one that is "inappropriate", whatever that means to them. Only in "the land of the free"... :D Maybe it's the parents who should finally grow up. Whatever happened to "the personal responsibility" and all that? Oh, to live in a world where the main worry is whether there is racy sex in a book about a concentration camp... written by a Nobel laureate, no less, who himself had spent years in Gulag. But we can't have teenagers reading about that, they might start having sex themselves if they find out such a thing exists.
See keskkooli kirjandusõpetaja, kui ta Goodreadsis soovitusi piilumas käib, siis ta ilmselt ise ühtki neist raamatutest lugenud ei olegi? Huvitav, millal meil ses osas asjad sama kaugele lähevad kui Ameerikas? Vastaja A oli Soomest muide. Aga kirjandusõpetaja amet oleks mu meelest üks kõige jubedamaid - satub su klassi paar sellist põmmpead, kelle jaoks kõik on "iiiigaav!" ja "mõttttetttu", mul kaoks motivatsioon küll üsna kiiresti, sest ma ei usu, et igaühes peaks suutma huvi äratada (ja ei ole vajagi, aga ärgu sellised siis minu silme alla ärplema ka sattugu!).
Kannatustest ja Ameerikast veel. "People just like to be cautious about what they fill their minds with." Millegipärast teeb see, et Trump Khashoggi kannatustest kuulda ei taha, ta kuidagi inimlikumaks. No ma ka ei tahaks. Ma pole muidugi Ameerika president ka ja ma ei peagi ses osas mingit seisukohta omama....Sellest Melania jakiskandaalist kuulsin ka alles täna. Kujutate ette, et meil presidendi kaasa tõmbaks selga mingi odava maika tekstiga "A mul on täiega poogen!" ja seda mitte kodustel aiatöödel, vaid ametlikul visiidil, kus tegeldakse laste peredest eraldamise olukorraga? Ja pärast öeldaks, et see oli ju lihtsalt jakk - ma ei kujuta ette, et Melania-sugune suurilmadaam kannaks vabatahtlikult koledat odavketi hõlsti, mis mõjuks kohatuna isegi teismelise seljas, kellele see ilmselt mõeldud on.
Gulagi juurde tagasi pöörates - elu on siiski elu. Ivan Denissovitš sai 10 aastat, temast hiljem tulnute taks oli juba 25+5. Kümmet aastat on võimalik (vist) ette kujutada, mis sest, et enamasti see pikenes. Aga teada ette, et 25? Ilma amnestialootuseta, esimesel kümnel aastal 1 kiri aastas, peale seda 2? Või oli see esimesel viiel 1 - aga on seal vahet? Mu vanaema võttis kõik vanaisa (25+5) vangilaagri kirjad endaga hauda kaasa, ta ei tahtnud, et keegi teine neid kunagi loeks. Ükskord ma leidsin mingid vanad pildid mingitest puhvaikades meestest kuskil keset lume metsatööl. Pärast sain teada, et need olid vanaisa pildid Vorkutast. Huvitav, kes neid seal pildistas? Kuidas? Miks? Piltidel ei naeratanud keegi. Aga vanaisa tuli tagasi, abiellus vanaemaga, sündis minu ema. Mis oleks saanud, kui Stalin ära ei oleks surnud? Kui Hruštšovi sula ei oleks vahepeal tulnud? Pärast keelustati ka Solženitsõn jälle ära. Ma ei usu, et mul oleks väga teised muljed seda raamatut lugedes olnud, kui seda isiklikku seost taga ei oleks. Aga kui oleks tõesti seal "land of the free"-s kasvanud, kus välismaailma vaid läbi roosa filtri lastakse?
Unustasin L.-le ta enda raamatud toomata, pakkusin omi asemele. Ega ta ei tahtnud kumbagi, eelistab Öölasi, ma jälle päriselu õudusi. Tegelikult ma ei otsi õudusi, ma tahaks lihtsalt teada, et miks ja kuidas, aga sellest ma olen juba rääkinud. Igatahes, seekord sattus korraga 2 vangilaagrit - esimene, ellujääja loo põhjal üles kirjutatud "Auschwitzi tätoveerija", mille puhul mu meelest oleks lugu väärinud paremat üleskirjutajat, pigem selline "elulooraamatu" kanti üllitis. Teiseks Solženitsõni klassika "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - nappide vahenditega edasi antud kogu oma lootusetuses, mõttetuses, õuduses. Inimese hämmastavast kohanemisvõimest, ratsionaalsest olukorraga leppimisest. Tuim ja julm argipäev, ilma lootuse ja unistusteta. See, kuidas kord olnud vangilaager ometi omakorda seondub paljude teiste täpselt samasuguste olukordadega ka praegu kõikjal maailmas - inimesed, kes endiselt elavad totalitaarsete režiimide all, inimesed, kes virelevad aastaid kohtuta vanglates. See, kuidas ühe inimese kirjutatud tekstis on see midagi olemas, mis selle kirjanduseks teeb ja teise omas mitte.
Mul on üks nõrkus ka, vahest vaatan seesuguste heade raamatute puhul arvustusi, kus raamatule 1 punkt on antud. Enamasti kirjutatakse, et oli igav. Ma eeldan, et need on inimesed, kes tahavad pommiplahvatusi, kirge ja imelisi pääsemisi, ei tea, et alati nii oleks, aga võiks ju. Mõne pärli ikka leiab tavaliselt ka. Seekord näiteks kirjutas keegi sisu kirjeldusse, et "peategelane satub laagrisse eksituse tõttu". Nojah, valdav enamus oli seal tema meelest õiglast karistust teenimas või? Või siis etteheide, et raamatus esineb "strong language" pea igal lehel - platnoikultuuriga sunnitöölaagris, tuleb see väga üllatav ette? "Neli lehekülge sellest, kuidas peategelane leiba sõi! Boooring", lisaks sellele, et neli lehekülge on ilmne liialdus - tule taevas appi, see oli taotluslik! Kui sa, turakas, ei märganud, siis "kõik hinnas" teenindust seal just ei olnud. "Mingi raamat müüriladumisest." - ega seal sunnitöölaagris meelelahutust väga valida ei olnud tõesti. "Raamat neile, keda huvitab igav ajalugu." - noh, ma arvasin ka ajaloost teismelisena enam-vähem nõnda. Ja siis leidsin tõelise pärli küsimuste osast:
Is this a clean book? What would it be rated as a movie?
Vestlus selle küsimuse all kisub põnevaks:
Vastaja A- It's set in a forced labour camp, millions of people died in camps like that, many were tortured. Does it really matter if it has sex or "language" in it?
Vastaja B - People just like to be cautious about what they fill their minds with.
Vastaja A - I sometimes find it difficult to read about people starving and working to death in -50 degrees because I know that actually happened, so I have little sympathy for people who have decided that they are too sensitive and precious to read some words in a book and still need a mommy to vet books for them
Vastaja C - I teach high schoolers and need to be careful when looking for books to recommend. The fact that so many people ask this question and some people bother to answer it is incredibly helpful to me and my students, as I can then base the answers off the books in our library and justify myself if a parent gets upset./.../I put myself in a position to get in trouble if I recommend a book that a parent feels is inappropriate.
Vastaja A - And excuse me while I laugh at the thought of parents of high schoolers getting angry at the teacher for suggesting a book with sex in it or one that is "inappropriate", whatever that means to them. Only in "the land of the free"... :D Maybe it's the parents who should finally grow up. Whatever happened to "the personal responsibility" and all that? Oh, to live in a world where the main worry is whether there is racy sex in a book about a concentration camp... written by a Nobel laureate, no less, who himself had spent years in Gulag. But we can't have teenagers reading about that, they might start having sex themselves if they find out such a thing exists.
See keskkooli kirjandusõpetaja, kui ta Goodreadsis soovitusi piilumas käib, siis ta ilmselt ise ühtki neist raamatutest lugenud ei olegi? Huvitav, millal meil ses osas asjad sama kaugele lähevad kui Ameerikas? Vastaja A oli Soomest muide. Aga kirjandusõpetaja amet oleks mu meelest üks kõige jubedamaid - satub su klassi paar sellist põmmpead, kelle jaoks kõik on "iiiigaav!" ja "mõttttetttu", mul kaoks motivatsioon küll üsna kiiresti, sest ma ei usu, et igaühes peaks suutma huvi äratada (ja ei ole vajagi, aga ärgu sellised siis minu silme alla ärplema ka sattugu!).
Kannatustest ja Ameerikast veel. "People just like to be cautious about what they fill their minds with." Millegipärast teeb see, et Trump Khashoggi kannatustest kuulda ei taha, ta kuidagi inimlikumaks. No ma ka ei tahaks. Ma pole muidugi Ameerika president ka ja ma ei peagi ses osas mingit seisukohta omama....Sellest Melania jakiskandaalist kuulsin ka alles täna. Kujutate ette, et meil presidendi kaasa tõmbaks selga mingi odava maika tekstiga "A mul on täiega poogen!" ja seda mitte kodustel aiatöödel, vaid ametlikul visiidil, kus tegeldakse laste peredest eraldamise olukorraga? Ja pärast öeldaks, et see oli ju lihtsalt jakk - ma ei kujuta ette, et Melania-sugune suurilmadaam kannaks vabatahtlikult koledat odavketi hõlsti, mis mõjuks kohatuna isegi teismelise seljas, kellele see ilmselt mõeldud on.
Gulagi juurde tagasi pöörates - elu on siiski elu. Ivan Denissovitš sai 10 aastat, temast hiljem tulnute taks oli juba 25+5. Kümmet aastat on võimalik (vist) ette kujutada, mis sest, et enamasti see pikenes. Aga teada ette, et 25? Ilma amnestialootuseta, esimesel kümnel aastal 1 kiri aastas, peale seda 2? Või oli see esimesel viiel 1 - aga on seal vahet? Mu vanaema võttis kõik vanaisa (25+5) vangilaagri kirjad endaga hauda kaasa, ta ei tahtnud, et keegi teine neid kunagi loeks. Ükskord ma leidsin mingid vanad pildid mingitest puhvaikades meestest kuskil keset lume metsatööl. Pärast sain teada, et need olid vanaisa pildid Vorkutast. Huvitav, kes neid seal pildistas? Kuidas? Miks? Piltidel ei naeratanud keegi. Aga vanaisa tuli tagasi, abiellus vanaemaga, sündis minu ema. Mis oleks saanud, kui Stalin ära ei oleks surnud? Kui Hruštšovi sula ei oleks vahepeal tulnud? Pärast keelustati ka Solženitsõn jälle ära. Ma ei usu, et mul oleks väga teised muljed seda raamatut lugedes olnud, kui seda isiklikku seost taga ei oleks. Aga kui oleks tõesti seal "land of the free"-s kasvanud, kus välismaailma vaid läbi roosa filtri lastakse?
neljapäev, november 15, 2018
Ilu paradoksid, linnud ja käerauad
Mulle ka november meeldib. See saabunud pimedus on praegu veel kuidagi pidulik, mitte selline oma aja ära elanud ning tüütu nagu veebruari lõpus või märtsi alguses, vot see on üks vastik aeg. Kuidagi olen ma suutnud mõlemad oma lapsed just sellesse aega sünnitada, aga see selleks.
Igatahes tahtsin ma tõepoolest veel ilust kirjutada, aga tundus, et vist liiaks läheb, samas Morgie selleteemaline postitus pani mõtlema, et miks ka mitte.
Niisiis pidi meil siin üks tähistamine tulema. Kahinad käisid, et ühel külalisel on vist uus silmarõõm ning teati rääkida, et too olla üks ütlemata kaunis naisterahvas. Selline eeldus paneb fantaasia tööle, eks. No ma siis omas õeluses mõtlesin hea nalja välja, et reklaamitud preili saabudes astuks õige juurde ja ütleks: "Ma kuulsin, et üks väga ilus naine pidi siia tulema, aa - teie oletegi või? Hmm, ma kujutasin küll midagi hooopis teistsugust ette, aga noh, ärge saage valesti aru, ega te siis kole ka ei ole ju!"
Loomulikult ei oleks ma iialgi midagi seesugust teinud, juba mõte millegi sellise pähetulekust on hirmus, aga samas, oleks ta tore inimene, ilmselt ma kunagi hiljem räägiks sellest ideest talle. Kahjuks tol õhtul mingit võimalust ei avanenudki, meie külalise kaaslane osutus hoopis üheks meheks. Ei, mitte et ta orientatsiooni muutnud oleks, lihtsalt, see oli selline üllatuskülaline, keda meie oma piiratuses kohe ette uueks pruudiks pidasime.
Pärast istusime sõbrannaga kõrvuti ja ta ohkas: "Täitsa pael, ma niimoodi sättisin ennast ja siis astub taksost välja see - mees! Oleks teadnud, oleks hoopis vähem pingutanud!". "Sama siin" noogutasin. Ehk siis tühja neist meestest, naiste jaoks tuleb tasemel olla.
Jube on see ilu ning mida see tegema paneb! Ma olen tähele pannud, et ilusate inimeste läheduses minnakse kui arust ära, kollektiivselt. Mida see Kardashianide klanni jälgimine siis muud on? Mida nad muud on, kui kamp keskmise maitse jaoks atraktiivseid tibisid? Aga miljonid kummardavad ja pappi tuleb. Kes nad isiksustena on - vahet pole, nad on ilusad! Huvitav, kas ilusatel endil sellest kopp ees ei ole, et enamik neis ainult välist märkab? Ma kunagi nägin, kuidas üks täiskasvanu teismelise ees nõnda lipitses - oi, küll sina oled ilus, ma ei julge sinuga rääkidagi, uih ja aih. Mõtlesin, et õudne karuteene teisele tegelikult.
Mul on üks meessoost sugulane, kes on silmapaistvalt kena, no sellist tüüpi, kelle perfektne valge naeratus kogu ruumi särama lööb. Näitasin kunagi L.-le ta pilti, L. arvas, et tema sellisega suheldud ei saaks, ebamugav oleks. Ma kaldun arvama, et paljudel on silmapaistva iluga ka see probleem. Et muidu nagu oled tavaline inimene, aga sellise kõrval läheb kontrast ikka liiga suureks - kõik näevad, et tema on ilus, aga sina....Ilusad peavad kokku hoidma (ja eks nad seda teevad ka), keskmikud omasugustega leppima, koledaid pole olemas (eranditega:). Välist ilu on siiski väga kerge nii tekitada kui ka peita, ses mõttes on ilus olemine pigem valik mu meelest. Ilu on kultuuriline fenomen.
Vahepeal sattusin kuulama evolutsioonibioloog Tuul Sepa loengut lindude kommunikatsioonist, sealt jäi kõrva tegelikult ammutuntud tõde, et truud ja perekesksed isaslinnud on koledad st silmapaistmatud (hakid näiteks), ilusad ja edevad (nt paradiisilinnud) lendavad aga peale akti kohe nelja tuule poole. Kui seda inimsoole laiendada, oleme ju otsapidi ikka loomad kõik, kas siis on üllatav, et me ilusate suhtes umbusku tunneme? Võib ju osatada ka seda, et näe, mis me imestame üksikvanemluse üle, looduses ju ka, aga mu meelest on siin see konks, et loomariigis on see ühe liigi piires üldiselt ette määratud - oled hakk, võid olla kindel, et isane aitab pesa punuda, oled paradiisilind, ära mitte loodagi. Aga inimene on ettearvamatu. Samasse teemasse - Ernits, looduseonu, eks, toetab nüüd Trumpi, kelle vaist ütleb, et kliimasoojenemine on müüt ning kes üldse on loodusega pigem vaenujalal. Mh? Vähe vastuoluline ei ole see? Samas inimesed on enamasti igasugu vasturääkivustega oma käitumises leidlikult hakkama saanud, ei tasu ka Ernitsa üle imestada.
Veel tähistasime novembris ettevõtte sünnipäeva. Seal mul enam õnneks kellelegi midagi tõestada pole vaja, olen taaskord üksi meeste hulgas, kõik naised jõudsin välja süüa. 75% 66,6 % (mis on, ma kogemata lugesin ennast ka meeste hulka..) kuuluvad neist veel mu perekonda ka, küll ma olen ikka osavalt oma elu korraldanud! Teemaväliselt, kuidas motiveerida töötajaid - panin tähele, et alati kui L. kellelegi mingi ülesande täitmise vajalikkusest teada annab, ütleb ta: "mul on sulle pakkuda ...", justkui oleks ülesande saajal valikuvõimalus. Juhtimiskoolitusel pole siin keegi käinud (kusjuures pakuti talle, aga ta saatis selle pakkumise pikalt), ju siis tuleb iseenesest. Käisime taaskord põgenemistoas, seekord pandi meid esmakordselt suisa käeraudadessse, aga ikka saime tulema, kah meeskonnakoolitus ju. Pärast lugesin kellegi vihast arvustust sama põgenemistoa kohta - nemad olla tund aega esimeses toas kinni istunud tehnilise probleemi tõttu. No ma ei tea, pigem ikka kommunikatsiooniprobleem ma leian, raadiosaatjad on ju olemas, lisaks toanurkades kaamerad? Ega meid hoiatati muide ette ka, et eestlastele tüüpiline viga - ei hakata suud kulutama, stiilis "no ma nägin jah, et seal nurgas mingi asi oli, aga ei hakanud teistele ütlema, äkki see pole siiski oluline...".
Igatahes tahtsin ma tõepoolest veel ilust kirjutada, aga tundus, et vist liiaks läheb, samas Morgie selleteemaline postitus pani mõtlema, et miks ka mitte.
Niisiis pidi meil siin üks tähistamine tulema. Kahinad käisid, et ühel külalisel on vist uus silmarõõm ning teati rääkida, et too olla üks ütlemata kaunis naisterahvas. Selline eeldus paneb fantaasia tööle, eks. No ma siis omas õeluses mõtlesin hea nalja välja, et reklaamitud preili saabudes astuks õige juurde ja ütleks: "Ma kuulsin, et üks väga ilus naine pidi siia tulema, aa - teie oletegi või? Hmm, ma kujutasin küll midagi hooopis teistsugust ette, aga noh, ärge saage valesti aru, ega te siis kole ka ei ole ju!"
 |
| Pilt pärineb minu suure lemmiku @awstuffxyz lehelt, loodan, et nad ei pahanda. |
Loomulikult ei oleks ma iialgi midagi seesugust teinud, juba mõte millegi sellise pähetulekust on hirmus, aga samas, oleks ta tore inimene, ilmselt ma kunagi hiljem räägiks sellest ideest talle. Kahjuks tol õhtul mingit võimalust ei avanenudki, meie külalise kaaslane osutus hoopis üheks meheks. Ei, mitte et ta orientatsiooni muutnud oleks, lihtsalt, see oli selline üllatuskülaline, keda meie oma piiratuses kohe ette uueks pruudiks pidasime.
Pärast istusime sõbrannaga kõrvuti ja ta ohkas: "Täitsa pael, ma niimoodi sättisin ennast ja siis astub taksost välja see - mees! Oleks teadnud, oleks hoopis vähem pingutanud!". "Sama siin" noogutasin. Ehk siis tühja neist meestest, naiste jaoks tuleb tasemel olla.
Jube on see ilu ning mida see tegema paneb! Ma olen tähele pannud, et ilusate inimeste läheduses minnakse kui arust ära, kollektiivselt. Mida see Kardashianide klanni jälgimine siis muud on? Mida nad muud on, kui kamp keskmise maitse jaoks atraktiivseid tibisid? Aga miljonid kummardavad ja pappi tuleb. Kes nad isiksustena on - vahet pole, nad on ilusad! Huvitav, kas ilusatel endil sellest kopp ees ei ole, et enamik neis ainult välist märkab? Ma kunagi nägin, kuidas üks täiskasvanu teismelise ees nõnda lipitses - oi, küll sina oled ilus, ma ei julge sinuga rääkidagi, uih ja aih. Mõtlesin, et õudne karuteene teisele tegelikult.
Mul on üks meessoost sugulane, kes on silmapaistvalt kena, no sellist tüüpi, kelle perfektne valge naeratus kogu ruumi särama lööb. Näitasin kunagi L.-le ta pilti, L. arvas, et tema sellisega suheldud ei saaks, ebamugav oleks. Ma kaldun arvama, et paljudel on silmapaistva iluga ka see probleem. Et muidu nagu oled tavaline inimene, aga sellise kõrval läheb kontrast ikka liiga suureks - kõik näevad, et tema on ilus, aga sina....Ilusad peavad kokku hoidma (ja eks nad seda teevad ka), keskmikud omasugustega leppima, koledaid pole olemas (eranditega:). Välist ilu on siiski väga kerge nii tekitada kui ka peita, ses mõttes on ilus olemine pigem valik mu meelest. Ilu on kultuuriline fenomen.
Vahepeal sattusin kuulama evolutsioonibioloog Tuul Sepa loengut lindude kommunikatsioonist, sealt jäi kõrva tegelikult ammutuntud tõde, et truud ja perekesksed isaslinnud on koledad st silmapaistmatud (hakid näiteks), ilusad ja edevad (nt paradiisilinnud) lendavad aga peale akti kohe nelja tuule poole. Kui seda inimsoole laiendada, oleme ju otsapidi ikka loomad kõik, kas siis on üllatav, et me ilusate suhtes umbusku tunneme? Võib ju osatada ka seda, et näe, mis me imestame üksikvanemluse üle, looduses ju ka, aga mu meelest on siin see konks, et loomariigis on see ühe liigi piires üldiselt ette määratud - oled hakk, võid olla kindel, et isane aitab pesa punuda, oled paradiisilind, ära mitte loodagi. Aga inimene on ettearvamatu. Samasse teemasse - Ernits, looduseonu, eks, toetab nüüd Trumpi, kelle vaist ütleb, et kliimasoojenemine on müüt ning kes üldse on loodusega pigem vaenujalal. Mh? Vähe vastuoluline ei ole see? Samas inimesed on enamasti igasugu vasturääkivustega oma käitumises leidlikult hakkama saanud, ei tasu ka Ernitsa üle imestada.
Veel tähistasime novembris ettevõtte sünnipäeva. Seal mul enam õnneks kellelegi midagi tõestada pole vaja, olen taaskord üksi meeste hulgas, k
kolmapäev, november 14, 2018
Daamide valik
Mul on üks naistuttav, kes läks kord kahtlaselt ärevile, kui keegi käis seltskonnas välja mõtte, et naine on suhtes siiski see pool, kes valiku teeb, mitte mees. Tal on mõni aasta noorem mees ka, kahtlustasin, et ta ilmselt ei taha, et arvatakse: "näe, krahmas endale noorema mehe!". See on ju õudne tabu ja sobimatu ning haletsusväärne?!
Tõukus see natuke abiellumiseteemast - naine peab ikka ootama, millal talle ettepanek tehakse ja Lendava Konna kommentaarist Kristallkuuli juures: "Aga pisut tõsisemalt – mees peabki murdja olema ja naine loomulikult talleke.
Ei tahaks mõeldagi, kui see vastupidi oleks. On ju nii?:)"
Ma just hakkasin mõtlema, et mis siis sellest vastupidisest nii väga on...Ja ma ei mõtle ainult sellised olukordi, kus sinu jaoks ebaatraktiivne proua negližee väel piidleb, kuidas sa köögimööblit paigaldad (ämm Wremjast tuli silme ette). See on jah ahistav, aga viisakas küsimus: "kas te minuga mõnikord kohvi tahaksite jooma tulla?", normaalses situatsioonis, mitte teiste ees ja irvitavalt ning eitavat vastust aktsepteerides, peaks ju igati ok olema mõlema soo puhul? Millegipärast aga see naiste puhul nii loomulik ei ole, näiteks küsiti ühes intervjuus Courtneylt kord, et mis ta siis teeb, kui keegi talle väga meeldib? Courtney vastas, et mis küsimus see selline on - lähen ja ütlen talle seda siis?! Aga miks siis tekib selline küsimus ja mida vastuseks oodatakse - piidlen salamisi ja volksutan ripsmeid? Kaotan kingakese ja ootan, et prints selle mulle tagasi tooks? Teesklen ülimat abitust?
Kas selge ahistamise ja kaudsete vihjete tegemise vahel on naiste jaoks ka mingi ala, kus aus konkreetsus on lubatud? Tegelikult ju paljud mehed ütlevad, et neile on ok, kui naine esimese sammu teeb. Kujutame siinkohal ette, et keegi naiste käest üldse niimoodi küsiks - kas sulle on ok, kui mees teeb esimese sammu? Ehk siis üldkehtiv on ikkagi see "mees murdja - naine talleke" variant.
Mult küsis kunagi vanaema midagi stiilis "millega ta su siis ära võlus?", ega ma ei julgenud öelda küll, et no see oli ikka nagu pigem vastupidi...Kui ma midagi tahan ja näen võimalust selle saamiseks, siis mingid üldlevinud kombed mind ei takista. Kui naiste vetsus on järts ja meeste omas pole kedagi, ma lähen sinna, eks. Ma võin end vabandada sellega, et mulle kohe meeldivad tagasihoidlikud mehed, sest ma ei taha endale konkurenti kõrvale. Need, kes sind kartmatult välja kutsuma tulevad, on tavaliselt machod, kelle puhul mina mitte jalust nõrgaks ei lähe, vaid tunnen väljakutset - noh, vaatame siis, kes meist kangem on, ma näen sind ju läbi, sa arvad, et räägid mu ära, no oota sa! Mind huvitavad ikka salapärased karakterid, mitte need, kes ise kätte tulevad. Ja noh, muidugi, kuskil on mingi peenike punane joon ikka ka, millest sa saad aru, et ta võiks ju minust vastu huvitatud olla. Päris murdma ikka ei lähe, kuigi jah, mu kõige jultunum vihje oli ükskord, kui meesinimene üüri kallinemise üle kurtis, et aga sa võid ju siis minu juurde elama tulla, tuleb odavam?! Milline imeline ümbernurga flirt, onju...Ega ta muuseas tuli ka, aga veidi hiljem.
Ma olen mõne mehega sellest rääkinud ka, et ega te ju ei kutsu alati meeldivat naist endaga välja? Ei, nad ei kutsu, kardavad, et naine ei tule, siis olla õudne mark. Ma jälle mõtlen, et naisena vist peaks veel hullem mark olema - alandud ise meest välja kutsuma ja saad veel korvi ka, aga mis see alternatiiv parem on:
Või piidlete mõlemad salamisi nurga tagant, tajute, et miskit võiks vist susisema hakata, aga üks ei julge ja teine ei pea sobilikuks esimest sammu teha? Kusjuures meeste puhul olen märganud veel sellist tendentsi ka, et inimene, kes sinust selgelt huvitatud on olnud, muutub kohe su vastu jäiseks, kui sa kellegi teise leiad. Mis sest, et ta ühtegi konkreetset ettepanekut ise ei teinud, ikka oled sina süüdi ja igavene lehtsaba, et aru ei saanud - ta ju nõnda pingutas su nimel! Machodel on muidugi lihtne öelda, et ära ole siis selline tossike, samas ei pruugi põhjus, miks mees naist ise välja ei kutsu, olla ainult julguse puudumises - vabalt võib ju olla mingi arusaamatus a la keegi on mehele öelnud, et sel naisel on juba mees olemas vms. Kui naine mehele vastu ei tuleks, võikski see jääda lahendamata ja sellest saaks ainult kena traagilise armuloo, kus nad 60 aastat hiljem teada saavad, et on kogu elu teineteist armastanud ja kõik takistused, mis neil koos olemiseks ees olid, eksisteerisid ainult nende peades. Kah üsna jõle perspektiiv lihtsa ja selge otse küsimise kõrval.
Ainuke hea põhjus vist, miks neid suhtemänge mängida, ümbernurgajuttu ajada ning mingeid traditsioonilisi kombeid ettekäändeks tuua, ongi see, et ilma susserdamiseta ei saaks millestki romantilisi filme, raamatuid jms luua. Elu oleks liiga lihtne (ja igav?), kui kõik selgelt väljendaksid, mida nad tegelikult tahavad. Ja ega muidugi alati ei teata ka - sõber just rääkis, kuidas peale lahkuminekut teatas teine pool talle, et no ega sa tegelikult ei meeldinud mulle eriti juba algusest peale. See ei pruugi olla isegi tagantjärele haigettegemiseks öeldud (nad läksid lahku sõpradena vastastikusel kokkuleppel), ilmselt püsib samadel jalgadel nii mõnigi aastatepikkune abielu. Mis on mu meelest omaette kurb, aga juba teine teema.
Tõukus see natuke abiellumiseteemast - naine peab ikka ootama, millal talle ettepanek tehakse ja Lendava Konna kommentaarist Kristallkuuli juures: "Aga pisut tõsisemalt – mees peabki murdja olema ja naine loomulikult talleke.
Ei tahaks mõeldagi, kui see vastupidi oleks. On ju nii?:)"
Ma just hakkasin mõtlema, et mis siis sellest vastupidisest nii väga on...Ja ma ei mõtle ainult sellised olukordi, kus sinu jaoks ebaatraktiivne proua negližee väel piidleb, kuidas sa köögimööblit paigaldad (ämm Wremjast tuli silme ette). See on jah ahistav, aga viisakas küsimus: "kas te minuga mõnikord kohvi tahaksite jooma tulla?", normaalses situatsioonis, mitte teiste ees ja irvitavalt ning eitavat vastust aktsepteerides, peaks ju igati ok olema mõlema soo puhul? Millegipärast aga see naiste puhul nii loomulik ei ole, näiteks küsiti ühes intervjuus Courtneylt kord, et mis ta siis teeb, kui keegi talle väga meeldib? Courtney vastas, et mis küsimus see selline on - lähen ja ütlen talle seda siis?! Aga miks siis tekib selline küsimus ja mida vastuseks oodatakse - piidlen salamisi ja volksutan ripsmeid? Kaotan kingakese ja ootan, et prints selle mulle tagasi tooks? Teesklen ülimat abitust?
Kas selge ahistamise ja kaudsete vihjete tegemise vahel on naiste jaoks ka mingi ala, kus aus konkreetsus on lubatud? Tegelikult ju paljud mehed ütlevad, et neile on ok, kui naine esimese sammu teeb. Kujutame siinkohal ette, et keegi naiste käest üldse niimoodi küsiks - kas sulle on ok, kui mees teeb esimese sammu? Ehk siis üldkehtiv on ikkagi see "mees murdja - naine talleke" variant.
Mult küsis kunagi vanaema midagi stiilis "millega ta su siis ära võlus?", ega ma ei julgenud öelda küll, et no see oli ikka nagu pigem vastupidi...Kui ma midagi tahan ja näen võimalust selle saamiseks, siis mingid üldlevinud kombed mind ei takista. Kui naiste vetsus on järts ja meeste omas pole kedagi, ma lähen sinna, eks. Ma võin end vabandada sellega, et mulle kohe meeldivad tagasihoidlikud mehed, sest ma ei taha endale konkurenti kõrvale. Need, kes sind kartmatult välja kutsuma tulevad, on tavaliselt machod, kelle puhul mina mitte jalust nõrgaks ei lähe, vaid tunnen väljakutset - noh, vaatame siis, kes meist kangem on, ma näen sind ju läbi, sa arvad, et räägid mu ära, no oota sa! Mind huvitavad ikka salapärased karakterid, mitte need, kes ise kätte tulevad. Ja noh, muidugi, kuskil on mingi peenike punane joon ikka ka, millest sa saad aru, et ta võiks ju minust vastu huvitatud olla. Päris murdma ikka ei lähe, kuigi jah, mu kõige jultunum vihje oli ükskord, kui meesinimene üüri kallinemise üle kurtis, et aga sa võid ju siis minu juurde elama tulla, tuleb odavam?! Milline imeline ümbernurga flirt, onju...Ega ta muuseas tuli ka, aga veidi hiljem.
Ma olen mõne mehega sellest rääkinud ka, et ega te ju ei kutsu alati meeldivat naist endaga välja? Ei, nad ei kutsu, kardavad, et naine ei tule, siis olla õudne mark. Ma jälle mõtlen, et naisena vist peaks veel hullem mark olema - alandud ise meest välja kutsuma ja saad veel korvi ka, aga mis see alternatiiv parem on:
Ainuke hea põhjus vist, miks neid suhtemänge mängida, ümbernurgajuttu ajada ning mingeid traditsioonilisi kombeid ettekäändeks tuua, ongi see, et ilma susserdamiseta ei saaks millestki romantilisi filme, raamatuid jms luua. Elu oleks liiga lihtne (ja igav?), kui kõik selgelt väljendaksid, mida nad tegelikult tahavad. Ja ega muidugi alati ei teata ka - sõber just rääkis, kuidas peale lahkuminekut teatas teine pool talle, et no ega sa tegelikult ei meeldinud mulle eriti juba algusest peale. See ei pruugi olla isegi tagantjärele haigettegemiseks öeldud (nad läksid lahku sõpradena vastastikusel kokkuleppel), ilmselt püsib samadel jalgadel nii mõnigi aastatepikkune abielu. Mis on mu meelest omaette kurb, aga juba teine teema.
teisipäev, november 13, 2018
Karl Ove Knausgård. Minu võitlus, 4. raamat
Miks ta mulle rohkem meeldis kui eelmised? Sest mul ei olnud enam nii piinlik lugedes, mis on omaette irooniline, on ju mitmed arvustajad selle osa keskseks teemaks pidanud erektsiooniprobleeme...Aga piinlik ei olnud mul selles mõttes, et "MIKS sa ometi niimoodi käitud?", mida ma esimesi osi lugedes tihti tundsin - selles osas on peategelane mulle hoopis mõistetavam. Mis sest, et mul pole kunagi olnud erektsiooniprobleeme.
Millegipärast on murdeealistest rääkivad raamatud enamasti populaarsed, see iga, kus inimesest saab täiskasvanu tundub inimestel kuidagi sarnaselt kohatu olevat - tagantjärele me mõistame ja noogutame kaasa, jah, sai isegi oldud ja tehtud. Enamik meist käitub siis üsna inetult, aga me anname selle andeks. Täiskasvanu meile arusaamatut tõmblemist me nii kergelt mõistma ei tõtta.
Knausgård on endale omaselt aus ega kohku tagasi paljastamast endast neidki külgi, mida enamik meist ei teeks. Enda nõrkuste paljastamine muudab inimese teistele sümpaatsemaks ja kuidagimoodi on just teismeliseiga see aken, milles me teistes enda ebakindluse kõige kergemini ära tunneme. Teate te mõnd enesekindla ja õnneliku teismeliseeaga inimest? Isegi kui neid on, raamatuid neist ei kirjutata ja ega keegi vist lugeda ei tahaks ka. Nostalgia seostub ju samuti just selle eaga, enamik inimesi pidavat kinni jääma oma sel ajal kuulatud muusikasse, nähtud filmidesse jne. Tagantjärele "kuldaeg", mis toona läbielatuna seda kindlasti ei olnud. Ilmselt tunnevad sel ajal Norras elanud inimesed seda veel eriti selgelt, raamatus on palju märkusi erinevate tolleaegse kultuurielu ilmingute kohta. Välja arvatud mõned ülemaailmse tuntusega bändid, jäi see osa natuke kaugeks, ma isegi ei tea, kas mingid tõlkija kommentaarid vms oleks kaasa aidanud, ühe kohas oli üks laulujupike ära eestindatud, see kõlas mulle pigem kohatult.
Seekordse osa puhul mõjus mulle aga kirjeldatud loodus palju ehedamalt, sest suvel ise Norras käinuna suutsin vähemalt midagigi sellest endale ette kujutada ja põhjaosa kaamos oli kindlasti üheks oluliseks osatäitjaks selles raamatus. Mingil määral võib seda muidugi ka praegu aknast välja vaadates aduda, seega hea ajastus lugemiseks.
Kriitika, et tegemist on tüütu looga "valge mehe heteroseksuaalsetest seiklustest", oehhh. Mu meelest pole vähemalt selle raamatu puhul küll mingit seesugust üleolevat vaatenurka näha, kes tahab muidugi näeb, aga pigem tundusid mulle isegi kõik väga episoodilised naistegelased väga elusad, tahtejõulised ja omapärased. Põhja-Norra naised muidugi ongi karmides oludes karastunud, aga mulle see mingi ühtlase tibidegalerii muljet küll ei jätnud. Märkasin ka üht muidu harvaesinevat vaatenurka mehe poolt - kui kipud armuma välimusse, jääd enamasti jänni, pigem tekib klapp muul pinnal. Mitte et Knausgård seda teadlikult jälgida suudaks muidugi.
Sellest raamatust on üsna raske kokkuvõtlikult kirjutada, siin on väga palju kohti, mille üle mõelda ja mida välja tuua. Joomine. Väga ilmekalt tuuakse välja, miks see nii tohutult tõmbab, aga ei salata ka selle teist poolt. Kuna ajatelg on sassis, siis me teame, kuhu Knausgårdi isa joomine lõpuks välja viib. Ei ole mingit filosoofiat, käibetõdesid, on ainult tavaline elu, mis on nagu on - ühest vaatepunktist üks, teisest teine.
Knausgårdi kirjutamine, kogu see tema nooruse uljus ja ambitsioonikus, kas temast tõesti sai kirjanik tänu sellele? Pigem mitte, enamik meist peab sellises vanuses end oma tegemistes avastamata geeniuseks. Kogu see 18-aastase elutarkus, ma eeldan, et mingis vormis on see meis kõigis olemas (olnud).
Kui ma Knausgårdi esimese kahe raamatu puhul kirjutasin, et tema võlu on see, kuidas ta näitab kui erinevad on inimesed, siis nüüd ütleks ma täpselt vastupidi. Vähemalt mingil hetkel elus võib inimene, kes sinust esimesel vaatlusel täielikult erineb, sinuga üsna ühesugune olla.
Aitäh Varrakule raamatu eest!
kolmapäev, november 07, 2018
Mind ei taha ükski mees
Urve Palo ei saa aru, kuda nii saama, et on lapsed, aga pole abielu, eks ma siis püüan natuke valgustada seda enda mätta otsast.
Teate, miks on vaja abielluda? Aga selleks, et saaks selle küsimusega lihtsalt ühele poole, et oleks kaelast ära, et keegi ei saaks sinusse ebakindlust süstida. Ma päriselt ei näe mitte ühtki muud vajadust. Kedagi koos see ei hoia, ühist perekonnanime ei ole sageli ka abielus inimestel, mingeid erilisi lisahüvesid see samuti ei too, lisaks tunneks mina end sellises olukorras nagu pulmad tähelepanu keskpunktis väga ebamugavalt ning eelistaks abielluda ainult kahekesi. "Abielu annab naisele kindlustunde" väidab Palo, ma väidan vastu, et just säärased artiklid ja väljaütlemised seda kindlustunnet röövivad, mitte aga fakt, et ollakse vabaabielus. No umbes nii, et muidu üksindus väga ei häirigi, aga kui pidevalt mehe ja laste järele küsitakse, hakkab ebamugav küll.
Eks kommentaariumis pannakse asjad tavaliselt paika ju ka - mehed abielluvad ikka ÕIGETE naistega, kui sinuga ei ole abiellutud, järelikult oled vale. Oma eksiga olin ma koos üle 8 aasta, tal on nüüd uus naine ja lapsed - ja ka seda naist pole ta "ausaks" teinud. Ootab ikka seda õiget või? Mu praegune suhe saab peagi 11 aastat täis, kui pikalt see keskmine abielu statistiliselt kestabki, aga no ju siis ma olen ikka veel ooterežiimil. Üdini vale naine, lühikeste jalgadega, never the bride, nagu Courtney rõivakollektsioon.
Kogu selles kindlustunde teemas on veel üks tore konks - sa ei saa ennast ju ise päästa ka, mismoodi sa teed ise ennast "ausaks" naiseks, see tähendaks ju enda pealesurumist mitte mehe valikut, jääd igaveseks selleks, kes teise "abiellu meelitas". Ikka naine peab ootama ja mees välja valima, õigeks tunnistama. Isegi kui teised ei tea, et sina ettepaneku tegija olid, ilmuvad ikka need arvamuslood, kus valijaks on alati mees ning mõtled salamisi "äkki ma tõesti olin varuvariant?". Tundub ju, et mingid muud tõendid armastusest ei loe, ainult see ametlik paber?
Mida see Palo provotseeriv küsimus paremaks teeb? Et võtan artikli pisarsilmil näppu ja viin mehele nina ette - "vaata, isegi Urve Palo ütleb, et sa ei pea minust lugu! Ma tean, sa tegelt ei taha mind, aint laste pärast oleme koos, ma olen liiga vana, liiga kole, liiga rumal, liiga tark, liiga klammerduv, liiga iseseisev...Ütle mulle ometi, mis mul viga on, et sa mind ei taha!!! ÜÜÜÄÄÄÖÖÖÖÜÜÜ!!" Raudselt see viib ettepanekuni, eks?
Mõnedele küsimustele vist sobib ikka vastuseks ka "aga mis see sinu asi on?". Mõned isegi on hakanud vaikselt aru saama, et laste järele pärimine võib teistele ebamugavust põhjustada, ei ole nii, et kui tahad lapsi, siis ka kohe saad. Äkki jätaks selle abiellumise-mitteabiellumise ka sinna samasse kategooriasse - isiklik asi? Üldse, intelligentselt saab arutada mu meelest iga teema üle, ilma, et peaks mängu tooma personaalsed etteheited stiilis "ühiskondlikult kahjulik element" või "naine, keda mees ei austa piisavalt".
Mulle on mulje jäänud, et abiellumine on pigem nö maitseküsimus - on inimesi, kes abielluvad, kui vaja, siis ka mitu korda, ning on inimesi, kes ei abiellu, isegi kui nad ühe ja sama inimesega pikemat aega koos püsivad. Kindlustunde või laste heaoluga seda kuidagi seostada on äärmiselt meelevaldne. Oma laste kaaslaste järgi vaadates, kaugelt rohkem on kärgperesid ja üksikvanemaid kui nn tuumikperekondi, see lihtsalt on nii ja ma ei usu, et abielu populariseerimine seda kuidagi vähendada suudaks.
Kommentaarides palun lahkelt mind haletseda, eks.
Järgnev laul sobib mu meelest kenasti teemaga kokku, ma ise laulsin seda pidevalt "I´m a pitiful snowflake", aga seda ta tegelikult üldse laulus ei ütlegi.
P.S. Meg Myers on üks mu viimase aja häid leide muusikas. Mulle meeldib õudselt ka tema esikalbumi kaanepilt (sama, mis videol taustaks) - ta ongi selline kergelt ähvardava loomuga tütarlaps, kes isegi oma laulusõnu pigem sülitab välja, kui laulab. Selline, kellega abielluda ei julgeks.
Teate, miks on vaja abielluda? Aga selleks, et saaks selle küsimusega lihtsalt ühele poole, et oleks kaelast ära, et keegi ei saaks sinusse ebakindlust süstida. Ma päriselt ei näe mitte ühtki muud vajadust. Kedagi koos see ei hoia, ühist perekonnanime ei ole sageli ka abielus inimestel, mingeid erilisi lisahüvesid see samuti ei too, lisaks tunneks mina end sellises olukorras nagu pulmad tähelepanu keskpunktis väga ebamugavalt ning eelistaks abielluda ainult kahekesi. "Abielu annab naisele kindlustunde" väidab Palo, ma väidan vastu, et just säärased artiklid ja väljaütlemised seda kindlustunnet röövivad, mitte aga fakt, et ollakse vabaabielus. No umbes nii, et muidu üksindus väga ei häirigi, aga kui pidevalt mehe ja laste järele küsitakse, hakkab ebamugav küll.
Eks kommentaariumis pannakse asjad tavaliselt paika ju ka - mehed abielluvad ikka ÕIGETE naistega, kui sinuga ei ole abiellutud, järelikult oled vale. Oma eksiga olin ma koos üle 8 aasta, tal on nüüd uus naine ja lapsed - ja ka seda naist pole ta "ausaks" teinud. Ootab ikka seda õiget või? Mu praegune suhe saab peagi 11 aastat täis, kui pikalt see keskmine abielu statistiliselt kestabki, aga no ju siis ma olen ikka veel ooterežiimil. Üdini vale naine, lühikeste jalgadega, never the bride, nagu Courtney rõivakollektsioon.
Kogu selles kindlustunde teemas on veel üks tore konks - sa ei saa ennast ju ise päästa ka, mismoodi sa teed ise ennast "ausaks" naiseks, see tähendaks ju enda pealesurumist mitte mehe valikut, jääd igaveseks selleks, kes teise "abiellu meelitas". Ikka naine peab ootama ja mees välja valima, õigeks tunnistama. Isegi kui teised ei tea, et sina ettepaneku tegija olid, ilmuvad ikka need arvamuslood, kus valijaks on alati mees ning mõtled salamisi "äkki ma tõesti olin varuvariant?". Tundub ju, et mingid muud tõendid armastusest ei loe, ainult see ametlik paber?
Mida see Palo provotseeriv küsimus paremaks teeb? Et võtan artikli pisarsilmil näppu ja viin mehele nina ette - "vaata, isegi Urve Palo ütleb, et sa ei pea minust lugu! Ma tean, sa tegelt ei taha mind, aint laste pärast oleme koos, ma olen liiga vana, liiga kole, liiga rumal, liiga tark, liiga klammerduv, liiga iseseisev...Ütle mulle ometi, mis mul viga on, et sa mind ei taha!!! ÜÜÜÄÄÄÖÖÖÖÜÜÜ!!" Raudselt see viib ettepanekuni, eks?
Mõnedele küsimustele vist sobib ikka vastuseks ka "aga mis see sinu asi on?". Mõned isegi on hakanud vaikselt aru saama, et laste järele pärimine võib teistele ebamugavust põhjustada, ei ole nii, et kui tahad lapsi, siis ka kohe saad. Äkki jätaks selle abiellumise-mitteabiellumise ka sinna samasse kategooriasse - isiklik asi? Üldse, intelligentselt saab arutada mu meelest iga teema üle, ilma, et peaks mängu tooma personaalsed etteheited stiilis "ühiskondlikult kahjulik element" või "naine, keda mees ei austa piisavalt".
Mulle on mulje jäänud, et abiellumine on pigem nö maitseküsimus - on inimesi, kes abielluvad, kui vaja, siis ka mitu korda, ning on inimesi, kes ei abiellu, isegi kui nad ühe ja sama inimesega pikemat aega koos püsivad. Kindlustunde või laste heaoluga seda kuidagi seostada on äärmiselt meelevaldne. Oma laste kaaslaste järgi vaadates, kaugelt rohkem on kärgperesid ja üksikvanemaid kui nn tuumikperekondi, see lihtsalt on nii ja ma ei usu, et abielu populariseerimine seda kuidagi vähendada suudaks.
Kommentaarides palun lahkelt mind haletseda, eks.
Järgnev laul sobib mu meelest kenasti teemaga kokku, ma ise laulsin seda pidevalt "I´m a pitiful snowflake", aga seda ta tegelikult üldse laulus ei ütlegi.
P.S. Meg Myers on üks mu viimase aja häid leide muusikas. Mulle meeldib õudselt ka tema esikalbumi kaanepilt (sama, mis videol taustaks) - ta ongi selline kergelt ähvardava loomuga tütarlaps, kes isegi oma laulusõnu pigem sülitab välja, kui laulab. Selline, kellega abielluda ei julgeks.
teisipäev, november 06, 2018
Eluvaatlusi
Vaatasin just Instasse, Feministeerium oli jaganud:
Avastasin, et ma olen ikka jõhker optimist, lugesin sealt välja hoopis selle, et kui sul on kätel külm, mõtle parem naistele, kes külma ilmaga seelikutes ringi käivad! Ära virise, ole tugev nagu seelikukandja! Ma vist eksisin, eks?
Aga muidu, Rammstein tuleb Lätti ja kuna neil kevadel uus plaat ilmub, mida ka viimaseks ennustatakse, siis võiks ikka selle uue show ka ära kaeda, äkki rohkem ei saagi? Huvitav, kas pileteid üldse jagub, pole Lätis kunagi kontserdil käinud? Lisaks ei julge Bookingusse vaadata, kas ööbimist ka ehk kusagil oleks. Enne ei vaata, kui piletid olemas. Eestist läheb Metal Travel Agency ka sinna, aga no Tallinnast läbi Pärnu (neil ööbimine hinna sees)...Kui saaks kuhugi auto jätta Pärnus või Tallinnas, aga meil kõik tuttavad mõlema linna keskosast kaunis kaugel. Mis siis, kui piletid olemas, ööbimised otsas ja MTA reis ka välja müüdud? Huh, ma ikka vihkan planeerimist!
Alice in Chains tuleb ka muuseas Tallinna, aga see nii väga ei tõmba vist, et minna, pealegi Rock Cafes, kus kohti niigi vähe, ma ei hakka tõsiste fännide eest ruumi ära võtma. Bon Jovi ei huvita. Aga varsti tulevad juba suvised festarid ka otsa ju! Mulle meeldib see ootus, et oh, äge, tahaks minna, aga samas kohe sinna järele "ei tea, kas ikka saab, äkki miskit ei klapi" ja vot seda ma vihkan.
Jõulud ka. Oh jummel, juba inimesed helistavad, jätaks äkki sel aastal need kingitused ära, ilge jant, üldse ei taha, äkki tõmbame üldse Eestist minema selleks ajaks, ei pea pead vaevama. Nii kaugele on see sunnitud kingihullus inimesed viinud. Mul endal ei ole midagi erilise jõulude vastu, pigem masendab see, et teised neid nii valulikult võtavad. Äkki hakkab miskit muutuma, kui suurem osa inimesi jõule pigem jõuluhulluseks pidama hakkab? Põhimõtteliselt etendatakse meil seda janti ainult laste pärast. Mul üsna suva, mida mulle kingitakse, aga näiteks ema käest sain juba pahandada, et mismõttes kinkigu ta mingi kinkekorv söödavate asjadega, ei sobivat ju, raha ka ei sobi, kinkekaardid ka mitte - mingi asi peab olema! Kas sul tõesti ühtegi kreemi vaja ei ole?! Uut lõhna?! Vat asjadega on küll kõigil nii, et kui hetkel just šampoon või seep otsa ei hakka saama, kell katki pole läinud vms, siis pole mitte midagi tahta.
Tähelepanekuid ka, nädalavahetusel sai öösel kolme ajal kesklinnas viibitud. Magamine on vist enamiku meelest ülehinnatud - rahvast sama palju kui südapäeval, sõideti ruladega, pargipinkidel polnud ühtki vaba kohta jne.
Aga muidu, Rammstein tuleb Lätti ja kuna neil kevadel uus plaat ilmub, mida ka viimaseks ennustatakse, siis võiks ikka selle uue show ka ära kaeda, äkki rohkem ei saagi? Huvitav, kas pileteid üldse jagub, pole Lätis kunagi kontserdil käinud? Lisaks ei julge Bookingusse vaadata, kas ööbimist ka ehk kusagil oleks. Enne ei vaata, kui piletid olemas. Eestist läheb Metal Travel Agency ka sinna, aga no Tallinnast läbi Pärnu (neil ööbimine hinna sees)...Kui saaks kuhugi auto jätta Pärnus või Tallinnas, aga meil kõik tuttavad mõlema linna keskosast kaunis kaugel. Mis siis, kui piletid olemas, ööbimised otsas ja MTA reis ka välja müüdud? Huh, ma ikka vihkan planeerimist!
Alice in Chains tuleb ka muuseas Tallinna, aga see nii väga ei tõmba vist, et minna, pealegi Rock Cafes, kus kohti niigi vähe, ma ei hakka tõsiste fännide eest ruumi ära võtma. Bon Jovi ei huvita. Aga varsti tulevad juba suvised festarid ka otsa ju! Mulle meeldib see ootus, et oh, äge, tahaks minna, aga samas kohe sinna järele "ei tea, kas ikka saab, äkki miskit ei klapi" ja vot seda ma vihkan.
Jõulud ka. Oh jummel, juba inimesed helistavad, jätaks äkki sel aastal need kingitused ära, ilge jant, üldse ei taha, äkki tõmbame üldse Eestist minema selleks ajaks, ei pea pead vaevama. Nii kaugele on see sunnitud kingihullus inimesed viinud. Mul endal ei ole midagi erilise jõulude vastu, pigem masendab see, et teised neid nii valulikult võtavad. Äkki hakkab miskit muutuma, kui suurem osa inimesi jõule pigem jõuluhulluseks pidama hakkab? Põhimõtteliselt etendatakse meil seda janti ainult laste pärast. Mul üsna suva, mida mulle kingitakse, aga näiteks ema käest sain juba pahandada, et mismõttes kinkigu ta mingi kinkekorv söödavate asjadega, ei sobivat ju, raha ka ei sobi, kinkekaardid ka mitte - mingi asi peab olema! Kas sul tõesti ühtegi kreemi vaja ei ole?! Uut lõhna?! Vat asjadega on küll kõigil nii, et kui hetkel just šampoon või seep otsa ei hakka saama, kell katki pole läinud vms, siis pole mitte midagi tahta.
Tähelepanekuid ka, nädalavahetusel sai öösel kolme ajal kesklinnas viibitud. Magamine on vist enamiku meelest ülehinnatud - rahvast sama palju kui südapäeval, sõideti ruladega, pargipinkidel polnud ühtki vaba kohta jne.
esmaspäev, november 05, 2018
Intervjuu lugemisest
Mini pidi kooli jaoks lugemise teemal intervjuu tegema. Ma olin siis intervjueeritav (sest ma olen staar, mitte mingi blogija, et te ikka mõistaksite, onju...*). Kolm esimest küsimust andis õpetaja ette, ülejäänud mõtles ta ise välja. Selgus, et mul on jube keeruline neile vastata, ma tahaks ikka enne mingit protsentuaalset statistikat vaadata, et mida ma siis tegelikult kõige rohkem lugenud olen jne, sest esimesed ettejuhtuvad vastused ei pruugi ju sugugi "õiged" olla, aga ma sundisin ennast mõtlema, et see on siiski kõigest tähtsusetu intervjuu, mitte panus teaduslikku uurimistöösse ja sain kuidagi vastatud. Siin ma muidugi nii pealiskaudne olla ei suuda ja lisan sulgusesse kommentaarid ka.
Mis on su lemmikraamat?
Mul on palju lemmikraamatuid. (Ma ei tea, miks sellelaadsed lemmikute-uurimised nii levinud on, kui on teada, et ühe vastuse põhjal antakse sageli hinnang inimesele tervikuna. Vali ainult üks tähendab, et sa pead hoopis otsustama, milline sa välja tahad paista, mu meelest just seetõttu vastatakse siin pigem "Väike prints" kui "Kummitarzan".)
Kes on sinu lemmikautor?
Remarque, Murakami, Eestist Maarja Kangro. (Ma nüüd vaatasin Goodreadsist oma enimloetud autoreid ja no kus on Kivirähk (liiga etteaimatav vastus vist?), Juur (huumor ei ole ju tõsiseltvõetav kirjandus!), Bukowski-Kender-Sauter (arvata on, miks neid siin pole), Dan Brown (kelleks nii mind peetakse!), Houellebecq´i unustasin ära, tema kui trendikas oleks ju sobinud. Ehk siis taas puhas mainekujundus.)
Mis žanri raamatuid sulle meeldib lugeda?
Klassika, tänapäevased ja ajaloolised romaanid. (See on üsna hea küsimus ja annab rohkem aimu inimese eelistustest kui mingid nimed mu meelest. Iseasi, kui täpne see žanrite määratlus on.)
Kui vanalt hakkasid lugema?
Mu ema väidab, et 4-aastaselt. (Tegelikult väidab mu ema, et hakkasin 3-aastaselt lugema, aga ma ei julgenud seda panna, sest mitte keegi ei usuks ja see kõlab eneseupitamisena. Mu enda lapsed on 5-aastaselt lugema hakanud ja see paistab selline "keskmine" normaalne iga olevat ka, kui lapsed üldiselt lugema õpivad. Jah, ma olen näinud ka videot, kus tõepoolest kolmene laps loeb, aga see tundus mullegi täiesti hämmastav. Äkki ma olin hämmastav kolmene? Ma ei tea ju.)
Mis raamatut lugesid kõige esimesena?
Ei mäleta. (Küsisin Mini käest, et sul on nüüd neli aastat lugemisstaaži, sa mäletad, mida esimesena lugesid või? Ta ei mäletanud. Noh, mul on oluliselt pikem see staaž, ma tõesti ei oma halli aimu ka. Aga kui mäletaks, oleks kindlasti huvitav teada. Kusjuures, õpetaja neil väitis, et tema oli lugenud Miki Hiire koomikseid - hmm, võttes arvesse, et õpetaja on ehk ca 10 aastat minust vanem, kas siis oli meil üldse selliseid asju? Üks paksude kaantega kogumik ilmus ka nõuka ajal, aga kas tõesti juba tollal? Või olen ma õpetaja vanusega väga mööda pannud...tal on täiskasvanud laps, selle järgi arvan, et ca 10 aastat vanem, samas mul oli kursaõde, kes minu vanuses juba vanaema oli (ja ei tema ega tema laps saanud alaealisena lapsevanemaks), ei või iial teada.)
Mis oli väiksena su lemmikraamat?
"Lugu kahest vereliblest" (Autor Pilvi Üllaste. Tema "Avatud pähklipuu" oli teine lemmik. Üsna ebatraditsionaalne vastus vist. Üldse mingid inimese ja looduse sisemisi toimimismehhanisme tutvustavad asjad, multikatest Meemeistrite linn ja Operaator Kõpsi lood, need huvitasid oluliselt rohkem kui mingid muinaslood ja lastejutud.)
Kas sina oled kunagi ise ka raamatut kirjutanud?
Jah, sahtlisse ikka. (Lapsena ma kirjutasin umbes raamat nädalas + igapäevaseid perioodikaväljaandeid.)
Mida enda loetud raamatutest soovitaksid teistele?
Lastele "Dr Dolittle´i lood" ja suurtele "Päeva riismed". (Üldiselt pole mõtet soovitada, sest inimeste maitsed on niiiii erinevad. Dr Dolittle tundus mulle lapsena jube äge, ma ei tea, kuidas nüüd. Totu raamatud olid ka toredad, aga kui nüüd püüdsin ühte lastele ette lugeda, tundus kohutavalt igav. Kazuo Ishiguro "Päeva riismed" sai juhuslikult kirja, kuna oli viimane mult 5 tärni saanud loetud raamat tollel hetkel. Noh, Ishiguro sai Nobeli ka, siis vist võib soovitada. )
*Ma igaks juhuks mainin, et see on iroonia ühe säärase arvamuse kohta.
Mis on su lemmikraamat?
Mul on palju lemmikraamatuid. (Ma ei tea, miks sellelaadsed lemmikute-uurimised nii levinud on, kui on teada, et ühe vastuse põhjal antakse sageli hinnang inimesele tervikuna. Vali ainult üks tähendab, et sa pead hoopis otsustama, milline sa välja tahad paista, mu meelest just seetõttu vastatakse siin pigem "Väike prints" kui "Kummitarzan".)
Kes on sinu lemmikautor?
Remarque, Murakami, Eestist Maarja Kangro. (Ma nüüd vaatasin Goodreadsist oma enimloetud autoreid ja no kus on Kivirähk (liiga etteaimatav vastus vist?), Juur (huumor ei ole ju tõsiseltvõetav kirjandus!), Bukowski-Kender-Sauter (arvata on, miks neid siin pole), Dan Brown (kelleks nii mind peetakse!), Houellebecq´i unustasin ära, tema kui trendikas oleks ju sobinud. Ehk siis taas puhas mainekujundus.)
Mis žanri raamatuid sulle meeldib lugeda?
Klassika, tänapäevased ja ajaloolised romaanid. (See on üsna hea küsimus ja annab rohkem aimu inimese eelistustest kui mingid nimed mu meelest. Iseasi, kui täpne see žanrite määratlus on.)
Kui vanalt hakkasid lugema?
Mu ema väidab, et 4-aastaselt. (Tegelikult väidab mu ema, et hakkasin 3-aastaselt lugema, aga ma ei julgenud seda panna, sest mitte keegi ei usuks ja see kõlab eneseupitamisena. Mu enda lapsed on 5-aastaselt lugema hakanud ja see paistab selline "keskmine" normaalne iga olevat ka, kui lapsed üldiselt lugema õpivad. Jah, ma olen näinud ka videot, kus tõepoolest kolmene laps loeb, aga see tundus mullegi täiesti hämmastav. Äkki ma olin hämmastav kolmene? Ma ei tea ju.)
Mis raamatut lugesid kõige esimesena?
Ei mäleta. (Küsisin Mini käest, et sul on nüüd neli aastat lugemisstaaži, sa mäletad, mida esimesena lugesid või? Ta ei mäletanud. Noh, mul on oluliselt pikem see staaž, ma tõesti ei oma halli aimu ka. Aga kui mäletaks, oleks kindlasti huvitav teada. Kusjuures, õpetaja neil väitis, et tema oli lugenud Miki Hiire koomikseid - hmm, võttes arvesse, et õpetaja on ehk ca 10 aastat minust vanem, kas siis oli meil üldse selliseid asju? Üks paksude kaantega kogumik ilmus ka nõuka ajal, aga kas tõesti juba tollal? Või olen ma õpetaja vanusega väga mööda pannud...tal on täiskasvanud laps, selle järgi arvan, et ca 10 aastat vanem, samas mul oli kursaõde, kes minu vanuses juba vanaema oli (ja ei tema ega tema laps saanud alaealisena lapsevanemaks), ei või iial teada.)
Mis oli väiksena su lemmikraamat?
"Lugu kahest vereliblest" (Autor Pilvi Üllaste. Tema "Avatud pähklipuu" oli teine lemmik. Üsna ebatraditsionaalne vastus vist. Üldse mingid inimese ja looduse sisemisi toimimismehhanisme tutvustavad asjad, multikatest Meemeistrite linn ja Operaator Kõpsi lood, need huvitasid oluliselt rohkem kui mingid muinaslood ja lastejutud.)
Kas sina oled kunagi ise ka raamatut kirjutanud?
Jah, sahtlisse ikka. (Lapsena ma kirjutasin umbes raamat nädalas + igapäevaseid perioodikaväljaandeid.)
Mida enda loetud raamatutest soovitaksid teistele?
Lastele "Dr Dolittle´i lood" ja suurtele "Päeva riismed". (Üldiselt pole mõtet soovitada, sest inimeste maitsed on niiiii erinevad. Dr Dolittle tundus mulle lapsena jube äge, ma ei tea, kuidas nüüd. Totu raamatud olid ka toredad, aga kui nüüd püüdsin ühte lastele ette lugeda, tundus kohutavalt igav. Kazuo Ishiguro "Päeva riismed" sai juhuslikult kirja, kuna oli viimane mult 5 tärni saanud loetud raamat tollel hetkel. Noh, Ishiguro sai Nobeli ka, siis vist võib soovitada. )
*Ma igaks juhuks mainin, et see on iroonia ühe säärase arvamuse kohta.