reede, oktoober 26, 2018

Ma ei taha seda vaadata!

Mikro kisab alati nõnda, kui kuhugi mingi väike kriimustus tekib. Õudseks läheb asi alles siis, kui on avastatud, et põrutada saanud põlvest ka verd tuleb, enne seda on lihtsalt halb, siis läheb aga paanikaks. Eks ma olen üritanud selgitada, et inimese sees ongi veri ja selles pole miskit õudset, aga no keda ma petan, ise olen ka ju selline nõrganärviline. Muidu võiks ma vabalt olla kolmanda põlve meditsiinitöötaja, aga see on välistatud.

Siis käib meil aga kodus (see käib meil kodus tegelikult nö ajakirjaringluse käigus - ühed tellivad, loevad läbi, annavad meile, meie omakorda anname edasi ja ausõna see ei ole ilustav nimetus teiste postkastidest näppamise kohta) ajakiri "Imeline Ajalugu", mis minu poolest võiks kanda hoopis nime "Ilge Ajalugu". Lapsed loevad ja vaatavad seda huviga, kui mõni peab oma lapsi telefonist eemale meelitama, siis mul on vahel tunne, et peidaks need ajakirjad kuhugi ära. See pole muidugi lahendus, piisas mu emal vaid millegi kohta öelda, et ära sa seda loe, ma kohe haarasin selle kätte, va "Mumuu", selle puhul ma adusin, et tegemist on tõeliselt õõvastava ja ahastamapaneva looga, mitte nagu raamat "Inkvisitsioon", mis omamoodi ikka põnev ka oli....

Mikro on näiteks neist ajalooajakirjadest õppinud sõdureid kartma. Ma olen üritanud selgitada, et need Kaitsekolledži mehed, keda linnas ikka näha võib, ei ole mitte sõdurid, vaid riigikaitsjad. See omakorda on kaasa toonud selle, et iga sõduri puhul on tarvis teada, kas see oli hea või paha sõdur, seda kaasaarvatud kõigi sõjamonumentide juures...Mis on omamoodi keeruline, sest ma hakkan keerutama, et no sõltub ju vaatenurgast, oli ta meie või nende, samas ega sõdur ise ole paha või hea, teda on sõdima saadetud jne. Saab nüüd laps sellest aru?! L. igatahes arvab, et vallutaja on paha, oma riigi kaitsja hea - a kas alati ikka saab nii must-valgelt öelda?

Igatahes, nüüd tuli välja see Lars von Trieri hirmus film, mida ma iial vaadata ei suudaks (ma ei mõtle, et "issand kui rõve", vaid ma lihtsalt füüsiliselt ei suuda), aga arvustusi on ikka huvitav lugeda. Silma on jäänud arvamus, et Trier näitab kui trivialiseeritud on vägivald, kuidas rahvas nõuab verd ja soolikaid. Huvitav, ses osas ma olen vist vähem "inimlik", sest seda soovi minus absoluutselt ei ole. Ma vist tõesti ühtki hukkamist vaatama ei läheks, olgu need inimajaloos nii populaarsed kui tahes.
Kaur hiljuti arvustas Goodreadsis väärtkirjandust, "Punast sorgot" ja no hea oli, et arvustas, ma tean, et seda ma kätte võtma ei hakka. Veri, soolikad ja elusalt nülgimine pole kohe üldse minu teemad. Võib öelda, et ka ma ise trivialiseerin vägivalda, sest eemalt mahalaskmisega mul jah seda emotsiooni pole.

Rassistlikult rääkides, mulle tundub, et nende hiinlastega ikka mingi teema on. Vanasti mul isa vaatas neid jõledaid Hiina filme ja isegi tema tunnistas, et sealkandis on vägivald kuidagi eriti fantaasiarikas. A la "Hiina piin", eks. Hullem on aga see, kuidas mind tegelikult häirib see, kui teised inimesed seesuguseid jõledusi tuima näoga vahivad. Mul lähevad käed rusikasse ja tahaks küsida, kuidas vaatajale meeldiks, kui ma talle raudlatiga vastu pead annan või fantaasiarikkalt vägistan - naudid kohe säärast värki või, kuidas sa seda vaadata suudad?! Liigne empaatia vist? Mingi enesekaitserefleks?

Räägib inimene, kes hetkel loeb doktor Mengelest. Seal õnneks midagi väga detailselt ei kirjeldata, pole sellise suunitlusega raamat. Millega seoses meenub mulle huvitav kogemus näitemängupäevadelt, kus me paar korda (keskkooli)klassi näiteringiga esinesime. Me vaatasime teiste etendusi ka ja siis oli seal üks trupp, juhendajaks noor ja ärgas meesterahvas, õpilastele kindlasti meeldis ja siis nemad olid teinud oma etenduse...arvake ära, millest? Koonduslaagritest ja doktor Mengele huvitavast tegevusest seal! Tsementi täis valatud emakas oli üks huvitav episood näiteks. Igatahes detailseid võikusi laoti seal vaatajate ette üksteise järel. Ma ei tea, kust lavastaja selle teksti ammutanud oli, mulle nii võigast koonduslaagrite elu kirjeldust ühestki ajalooraamatust ei meenu. Auhinnatud nad selle näitetüki eest minu arust ei saanud, saalis oli kahtlaselt vaikne ja ebamugavus hõljus õhus. Kas lastega peab midagi sellist tegema? Vatis elamist ei propageeri, aga tol hetkel tundus see kõik siiski vale, oksendada tahtnuks, aga võib-olla tõeline kunst peabki selline olema. Lapsi pole vaja sellest säästa.

"Ei kannata jälkusi" - huvitav, kas see on mingi diagnoos? Trieri juurde tagasi tulles, kas ühiskonnas on vägivalda tõepoolest nii palju, et me seda enam tähelegi ei pane? Ma ei tea, ma ei vaata Youtubest peade maha lõikamise videoid. Ükskord üks sõber oli postitanud mingi peata laiba FB-sse mingisse toredasse gruppi, kus kaadrite järgi filme pidi ära arvama ja õnnetul kombel ilmus see tema postitus ka minu FB seinale, ma tõesti tahtsin ta roppude sõnadega läbi sõimata. Ja ma ükskord raporteerisin FB-le ühest gorecore tibist, kelle kontole ma kogemata kombel sattusin ja mis mul südame pikaks ajaks pahaks ajas. Jajah, jätke mulle mu roosa maailm, karvaste jänkukeste ja vikerkaari peeretavate ükssarvikutega! Ja inimese sees on maasikalimonaad.

Ahjaa, tulenevalt sellest "inimkeha puutumatusest", mida ma hindan, ei kannata ma ka absoluutselt igasugu S&M värki, isegi niisama nalja pärast tehtu tekitab kerget õõva. Ära pane minu nähes punast palli suhu!


28 kommentaari:

  1. Sama. Õudused teevad aastakümneteks mu pähe pesa nii filmist kui raamatust ja milleks mulle see sodi. Eriti jube, et ajalugu näitab:halbu asju teevad tavalised inimesed nagu sina, mina ja meie naabrid, mitte mingid kauged pahad onud Kongost või Hiinas.

    VastaKustuta
  2. Mul on elus erinevaid perioode olnud, selliseid ka, kus ma polnud väga tundlik, õudusfilmid olid igavad. Päris verd pole ma kunagi vaadata suutnud. Ehk ma kujutan ette, kuidas nii on võimalik, et koledad asjad ei mõju ja tean ka selle erinevaid tasemeid. Ja see on kindlasti seotud empaatiaga. Inimesed, kes vaatavad rahulikult võõraid piinasid, nad on teiste tunnete suhtes ükskõiksed, nad ei võta seda isiklikult, nad ei saagi neist aru. Sellel on erinevaid põhjuseid. Klassikaline psühholoogia ütleb, et lapspõlv määrab kõik. Et kui inimene talub või on pime võõraste kannatuste suhtes, pärinevad vägivaldsest lapsepõlvest. Kui sa terve lapspõlve näed kellegi teise valu või kannatad enda oma, muutub see tavaliseks, ei eruta. Selleks et erutatud saada, peab midagi eriti jõhkrat vaatama. Mul ei olnud vägivaldne lapsepõlv, ma igaks juhuks ütlen. Aga mul on tundlikkus vanemaks saades kogu aeg tugevamaks läinud. Praegu on umbes nagu sul ja lisaks ma tunnen vahest füüsiliselt teiste tundeid, õnneks ma suudan vahet teha, kas see on minu või kellegi teise oma. Näiteks ajab mind võõras siiras kurbus nutma, kuigi mul endal pole mingit põhjust kurvastada. Tundlikkus väheneb ka inimestel, kes on depressioonis, sellist tüüpi deprekas, kus pidevalt on mure enda pärast, neil kaob ka teiste vastu tundlikkus ära. Kogu tähelepanu on suunatud ainult endale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega see inimese taluvuse sõltuvus lapsepõlvekogemustest nüüd nii sirgjooneline ka ei ole. On palju tegureid.
      Lisaks ei vähene sugugi tundlikkus just nimelt kõigil depressioonis inimestel, mõni võib muutuda hoopis ülitundlikuks.

      Kustuta
  3. Jessas, just lugesin rentsi, see on täpne kirjeldus stressist ja kuidas käitub, mõtleb, tegutseb inimene, kel peaks täiesti ükstapuha olema, kui telekast jubedusi näidatakse: https://rameshwar.wordpress.com/2018/10/26/kuidas-stressiga-toime-tulla/
    Ma ei tea, kuidas psühholoog teda aidata saaks, kui ta ise pole võimeline rattalt maha astuma ja seab endale aina lisaeesmärke, mida ta teha ei jõua.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. What? Millega ma nüüd ette jäin?
      Olen kaks magistrit täiskohaga töötades kätte saanud, küll saan kolmanda ka. Ma saan igati kenasti hakkama, hetke raske on juba möödas, plaanin lihtsalt varakult semestri lõpu raske leevendamiseks ette. Kergelt empaatiavõimetu olen ma lapsest saadik, st mind ei liiguta inimeste pisarad, härdun siis, kui nutu põhjusega nõustun - ehk siis oskamatus/tahtmatus end teiste kingadesse panna. Aga tapmist või julmust ma vaadata ei suuda ega taha, vastik hakkab. Loomadevastane vägivald on eriti kole. Ja emotsioone on jätkuvalt rohkem kui keskmisel eestlasel, nii et ma ei tea, mis kelbast sa ajad.

      P.S. Verd ei karda, vajadusel annan esmaabi.

      Kustuta
    2. Blogi põhjal jääb mulje, et Rents suudab stressi kontrollida ja annab endale olukorrast aru. Lihtsalt elab täistuuridel nii töö kui puhkuse mõttes.

      Kustuta
    3. Manjana, sa tead, et ma sind armastan (su blogi), aga seekord ma küsiks täpselt nagu Rentski, et „what?“ Esiteks, miks issanda pärast peaks Rents meelde tulema, kui me splatteri-fännidest räägime? Teiseks, mu meelest Rents_nimelt_sellest jutuks olnud postituses rääkiski, kuidas ta edukalt stressi seljatab. (Muide mulle see nimekirjade meetodi esimeseks panemine meeldis hirmsasti, ma arvasin, et olen enam-vähem ainuke, kes nimekirja-usku on, või et see on mingi vanusega kaasnev kiiks)

      Kustuta
    4. Ma loen Rentsi postitusi huviga, aga iga kord kui ta kirjutab, et on haige, aga ikkagi rabeleb edasi, tahaks midagi öelda, aga ei ütle. No siin võõras blogis tundus, et on ohutum ära märkida, et sellisel ennasthävitaval käitumisel võivad erinevad tagajärjed olla. Võimalik, et Rents oma emotsionaalsuses kirjutab oma haigustest raskemini ja tihemini, kui tal need päriselt on, aga miks ta peaks.
      Tulin siia tagasi kommenteerima, kuna lugesin Rentsi positust sellele kommentaarile vastuseks. Ma eeldasin siia kirjutades, et ta seda loeb. Ma tahtsingi nii kirjutada, et raputaks. Raputaski, aga ma ei saanud päris täpselt aru, et kas täitis eesmärki ka. Minu eesmärk ei olnud Rentsi blogi igavamaks teha, et ta enam ei rabeleks ja poleks haige. Minu eesmärk oli Rentsi hoiatada, et kui ta sellisel tempol jätkab, siis see on talle ohtlik. Üks päev magamist aitab siis, kui oled ühe öö magamata jätnud, sest oli muudki teha. Kaks päeva saab järjest magada inimene, kes on päris haige ja peaks veel nädala kodust mitte väljuma, kui tahab terveks saada.

      Rents ei jäta midagi pooleli ja saavutab kõik seatud eesmärgid, aga kuidas oleks eesmärgiga, et paar kuud järjest ei tekita endale ühtegi vigastust ega haigust ega kurnatust? (viirused lähevad haiguste kirja, sest viirused jäävad külge neile, kes pole piisavalt tugevad). No ja kui see saavutatud, siis pooleaastane samasugune eesmärk? Enamus inimesi, kes seavad ja saavutavad eesmärke, saavad sellise eesmärgiga hakkama.

      Kustuta
    5. Ma ei saa aru, millest kuradist sa räägid, päriselt. Nagu täitsa ausalt. Enda mälu järgi olen ma sel aastal ÜHE korra haige olnud - kümne kuu kohta see nagu ei ole palju ju?

      Olin viimati haige nii, et tervenesin kas märtsi lõpus või aprilli haiguses. See oli tõesti üks kõige pikemalt vinduvaid haigusi, mida ma üldse mäletan (ja ma ka blogisin sellest, kuidas ma olin terve nädala kodus ja puhkasin, ja tundsin end simulandina, sest see oli täpselt selline värk, et üks päev enesetunne hea, järgmine nagu oleks haige, siis jälle hea, siis päev päris haige, siis jälle igati hea) - aga see oli lihtsalt mingi eriti vastik gripiviirus, minu firmast veel mitu inimest vindus täpselt sama moodi. Ja kui sa oled niimoodi kuu aega elanud, tüdinedki ära ja lähed trenni, sest selle aja peale on selge, et trenn seda eriti ei mõjuta. Mu onu elab Tartus, on maailma kõige chillim inimene (väga rahulik, liigseid eesmärke ei sea, keskendub perega õnnelik olemisele, minu iidol, kui asi puudutab millelegi negatiivsele mõtlemist - ta lihtsalt ei tee seda, oleks Manjana vittu saatnud ja hetkegi mõtlemata edasi elanud, mina ikka üritan tavaliselt selgitada, miks inimene võiks vittu minna ja sinna jäädagi, kuigi tean, et lolli veendumused on nagunii kibistunud ja neid ei muuda) - ja tema sai sama viiruse kuskilt mujalt (me näeme pm jõulude ajal, ei nakatanud mina) ja kannatas üle kolme kuu. Perearst ütles, et ongi selline viirus ja polegi midagi parata. Või kui sa arvad, et gripiviirusest tõedti hoidub õige mõtlemisega, kui vaktsiin ei aita, oled sa veel lollim, kui ma senini arvasin.

      Muidu olen kirjutanud näiteks trenniga seotud vigastustest, mis, antagu mulle nüüd andeks, on lihtsalt trenniga tegelevate inimeste elu paratamatu osa. Vahel juhtub midagi, paraneb jälle ära, mis seal ikka. Ja kuidas need saavutamisega seotud on, ma hästi aru ei saa - et kui sõrmevigastus on, peaks mitte ülikooli minema v? Ma ei pea selle sõrmega trükkima ju, milles probleem? Või sa arvad, et minu koolistress kuidagi soodustab sõrmevigastuste teket? Ma olen siiralt segaduses, sest sinu loogika ei ole ilmselgelt minu loogika, ma ei saa ÜLDSE aru, kust sa neid seoseid tõmbad.

      Minu ainus järeldus seni on olnud see, et minu varasemad eeldused sinu kohta vastavad tõele, midagi maailmamuutvat ega raputavat siin kahjuks pole. Ütlen ausalt, et minu jaoks on laupäevaõhtune minidraama pigem meelelahutuslik ja mõtlen sellele, et lugejatele ka pisut kino, lõbutsetagu, nii et ei ole vaja muretseda, et liiga kuumad pisarad selle kommentaari või mu isikliku postituse trükkimise käigus liigselt mu klaviatuuri rikuksid.

      P.S. Marca, sorry, et teemast kõrvale kaldun, su postitus oli täiega hea ja huvitav, ei tahaks selle peamiselt mõttelt tähelepanu kõrvale tõmmata (/jätkab innukalt tähelepanu kõrvale tõmbamist isikliku draamaga).

      Kustuta
    6. Võtame seda mõttevahetust kui laupäevaõhtust meelelahutust. Ma ei suuda ka meeles hoida, millal ja kust täpselt sul mõni lihas järgi annab või sa ei suuda kõiki omi plaanitud ronimisi ära teha, kuna midagi on viga. (Ilmselt su blogis googeldamine aitaks). Tegelikult on mul ju täiesti ükstapuha, oled sa haige, terve, stressis, vihane, ma ju ei tunnegi päriselus sind. Mul tekkis lihtsalt see vanatädilik ülehoolitsemisvajadus, mis võib aegajalt ka suva netitüüpide peale üle kanduda.
      Tänud, Marca, et kõike rahulikult juhtuda lasid :P

      Kustuta
    7. Millegipärast meenus mulle siinkohal Perekooli case - "meie pakume ainult platvormi, sisu eest hoolitsevad teised". Ma ei taha väga kommentaare kustutada (va spämm) ja kui asjaosalised ise selles probleemi ei näe, siis las ta jääb.

      Kustuta
  4. 1. vägivald ajab sees keerama, ma ei saa aru, kuidas inimesed oma lõbuks loomi piinavad. ma ei saa aru, noh. kuidas. sõjaolukorras, ma arvan, oleksime me kõik võimelised tegema asju, mida muidu ei teeks - iseasi, kuidas pärast sellega elada, kui elu taas (loodetavasti) normaliseerunud on. ma vahel loen-vaatan midagi rõvedat peamiselt selleks, et tunda seda iiveldust, kinnitamaks endale, et ma olen endiselt normaalne inimene.
    2. Mumuu oli NII. KURB.

    VastaKustuta
  5. Ma lähen kauge kaarega õudukatest mööda, sest need vähesed kogemused, mis mul õudukatega on (kunagi oli ju hästi äge kuttidega koos jubedusi vaadata), on mu närvid täiesti krussi keeranud ja ma siiani ei julge nt kodus üksinda magama jääda. Täiesti ebaratsionaalne hirm, ma tean, aga pimedas tundub järsku see hirm väga ratsionaalne. Seega ma olen alati hästi vihane, kui keegi mind õudukat vaatama sunnib, et oh, nii äge, verd lendab või mingid kollid on kusagil vms – ei ole äge, kui ma selle tõttu järgmised pool aastat sõna otseses mõttes magada ei saa. Ma ei tea, vb olen ma lihtsalt ülitundlik inimene, aga mulle mõjuvad igasugused jubedused nii tugevalt. Samas nt Nordic Noir on mu lemmikžanr ja see on ka küllaltki jube, aga see mulle nii rängalt ei mõju.
    Mumuu oli tõesti nii kohutavalt kurb, nagu on seda kõik loomadega seotud kurblood. Loomafilme ei lähe ma mitte kunagi kinno vaatama, sest ma ulun juba siis, kui film algab. Kodus elan selle ulgumise veel üle, aga kinos segaksin ma teisi.

    VastaKustuta
  6. Sirvisin täna seda "Punast sorgot" enne raamatukokku tagasi viimist uuesti üle. Et kas on ikka nii jube nagu ma kirjutasin. Jah on.

    Õudused / õudukat ei meeldi. Aga muidu ei morjenda mind nähtud või loetud koledused üldse. Kusagil jäi laps auto alla? Tapeti dissident ära? 100 inimest hukkus laevaõnnetuses või maavärinas? Mis see MINU asi peaks olema? Mind ei huvita, miks peaks mina selle peale mõtlema? Või veel enam, miks ma peaks seda oma elule edasi laiendama "Mõtle, kui see oleks sinu laps! sinu ema! sinu kesiganes!" -- ei mõtle, ei kavatsegi mõelda, miks ma peaks? Lähen parem lõunale.

    Neurootilistest inimestest, kes kammivad päevuudistest autoõnnetusi välja või teises ilma otsas juhtunud jamu, ja siis küüsi närides või patja nuttes õhtul magama ei jää, ei saa ma aru ja oskan nende peale ainult vihastada. MIKS sa kiusad end millegagi, mis sind isiklikult ei puuduta? MIKS sa mõtled negatiivseid mõtteid? Mõtle midagi muud!! Ära mõtle üldse midagi!

    Sellest veel kraad edasi on kodanikud, kes ei julge midagi teha, sest. Lugesin lehest, et Valga-Võru maanteel oli avarii. Ja nüüd ei julge bussiga maale sõita. Sest äkki juhtub siin ka! Parem istun kodus, ei lähe kuhugi, loen veel ajalehti ja ajan end veel rohkem närvi.

    Sihuke tundetu ja empaatiavõimetu tükk olen.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. A see on vist üldine, et suvaline "seal kaugel maal suri 100 last nälga" ei koti eriti kedagi. Sellepärast treibki ajakirjandus lugusid, mis neid anonüümseid õnnetuid meile lähemale toob. Ei piisa, et oli Valga-Võru maanteel avarii, tuleb otsida üles kannatanute lähedased ja nendega südantlõhestavaid intervjuusid teha, siis on inimestel lihtsam samastuda ja tõesti tulevad pähe mõtted, et "kui see oleks minu perega juhtunud".

      Kustuta
    2. See on ka ilmselt loomulik kaitsereaktsioon, meil ei ole võimalik koguaeg kõigile kaasa tunda, maailmas juhtub pidevalt halbu asju. Mis muidugi ei tähenda, et me ei peaks püüdma nende asjade juhtumist ennetada, kui võimalik.
      Natuke nagu tundub, et Trieri filmi see tõlgendus "vägivalla trivialiseerimine" üritab just sellele vastu vaielda, leiab, et me ikka peaks kõike hinge võtma, muidu varsti vaatamegi tuimalt tapmist pealt. Ma seda jälle hästi ei usu.

      Kustuta
    3. ma oleks nagu kunagi kuskilt lugenud, et empaatiavõimet on võimalik samamoodi ära väsitada nagu muudegi ärritajate tajumise võimet. nii et tulemus võib olla hoopis vastupidine - kui vägisi sundida end koledusi vaatama ja hinge võtma, sis millalgi nüristub hoopis ära.

      Kustuta
    4. https://en.wikipedia.org/wiki/Compassion_fatigue

      Kustuta
    5. Aga miks tundetu ja empaatiavõimetu tükk Kaur läheb närvi ja vihastab selle peale, kui keegi teine (kusagil kaugel) ennast negatiivsete mõtetega kiusab? Mh, ah? Vahele jäid.

      Kustuta
    6. Mm. Hm. Ma arvasin, et teiste inimeste erinevuse peale vihastamine on pmst empaatiavõime vastand?

      Vanemast peast tulevad üldse kibestumine ja kõikide asjade peale vihastumine. Miks ei ole maailm ideaalne ahh? HAKKAN JONNIMA!!! Nooremast peast ilmselt läheks ja parandaks, vanemana ainult näägutaks ja jauraks.

      Kustuta
  7. Jaa, ajalehe-loo tavaline struktuur:
    - intro, fookusega ühel inimesel või perekonnal
    - kirjeldus, laiendus üldisele
    - analüüs
    - naasmine algse isiku / pere juurde

    Viimane annab kerge viisi lugu kokku võtta ja tonaalsus defineerida. "Poliitikud ajavad oma jura veel pikalt, aga üksikema X külast on oma muredega endiselt üksi." Või vastupidi "põgenikekriisile üldist lahendust meil ei ole, aga vähemalt on pere X nüüd katuse all ja sissetulek on neil ka. Foto naeratavast lapsest."

    VastaKustuta
  8. Ma ka jälestan igasuguseid õudukaid. Ja mingeid videojuppe operatsioonidest ka ei taha. Samas jaht mind närvi ei aja, võin vabalt looma nülgida, soolikad välja lasta, sama looma potti panna (ise lasknud ma ei ole, aga tõenäoliselt saaksin hakkama). Inimsurnuid ma ka ei karda, võin tõsta või riietada või mis iganes. Millest vahe tuleb, ma ei oskagi öelda. Vist sellest, et jaht ja tavaline surnu on normaalsus, aga piinamine ja elava inimese lõikumine (operatsioonid) ebanormaalne mu jaoks.

    VastaKustuta
  9. Vaatasin algul, et pole midagi öelda, aga tegelt on küll - sest see, mis on inimesti jäle ja "ma ei taha seda vaadata" on nii erinev.
    Mind veri ja siseelundid, inimese või looma omad, üldse ei eruta. Nagu ÜLDSE. Mu jaoks ONGI veri samaväärne maasikalimonaadiga. Kusejoojate osas on mu hämmastus põhiliselt: "Neile ei maitse, aga ikka joovad? Mäh!? Ma ei tunne soovi proovidagi, sest lõhn ei ahvatle."
    Operatsioonid, okse koristamine, koerasita korjamine, verised haavad - nojah, mingi väikeväike eneseületus on vast, aga ...

    Mida ma ei kannata ja millest saan eluaegsed märgid enda sisse, on teiste valu ja veel enam teadmine, et inimesed teevad seda mõnedele meelega. Et kui kuskil on maavärin või vulkaanipurse, pole see siiski seitsmendikkugi nii hull, kui raamat "inkvisitsioon" (mida ma ka lugenud olen õrnas eas ja ma siiamaani ei saa aru, miks, MIKS ma selle läbi lugesin? Sest raamatut ei tohi pooleli jätta ...)
    Ja veel kolmas teema on õudusfilmid.
    Mis on mulle lihtsalt igavad ja nõmedad. Et jumpscaryd ehmatavad mind küll, aga ma päriselt ei taipa, miks peaksin sellisel loomalikul tasemel ehmatavat asja vaatama. Ja enamiku õudusfilme, mis on üles ehitatud õuduse peale, lahendaksin mina mitte kartes - no suren ära, no suren. Kartmine on surmast palju hirmsam. Ja kui film on rõveduse ja verelendamise peal, on lihtsalt nõme ja halb ja miks, miks, MIKS ma peaksin vaatama seda? Mis tore emotsioon peaks mind meelitama?
    Päh.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just see viimane küsimus on mulgi, et mis meelitab inimese vaatama veristamisfilmi.
      Mu jaoks näiteks on Rob Zombie arusaamatu mees - ise loomaõiguslane, jagab sageli videoid loomade koledast kohtlemisest ja teeb samal ajal veristamisfilme. Empaatia justkui on, aga ainult loomade vastu? Loomade ebaõiglasest kohtlemisest nii ära pahandatud, et teeb selliseid filme vastukaaluks?

      Kustuta
    2. Mulle on kah õudukatest kõige hullemad veristamisfilmid. Üleloomuliku õudusega filmid võivad olla - kui nad head on - nii huvitavad, et ma ei pane tähelegi, et on õudukas, naudin puhast esteetikat.

      Aga kõige hullemini painama jäävad filmid/lood on need, kus valitsev toon on kalkus, isegi kui nad ei ole õudukad. Ma ei taha enam "Kellavärgiga apelsini" vaadata. Ega "Kleiti" (mis pidi idee järgi olema (mustavõitu) komöödia, kusjuures mõni teine must komöödia on mulle meeldinud), sest selle valitsev toon oli mumst "maailm on kõle, kalk, keegi ei armasta kedagi, issand kui naljakas". Mingu persse, ma tahaks selle peale ennast riidekappi kägarasse tõmmata ja enam mitte kunagi välja tulla, kui ma seda uskuma jääks.

      Kustuta
  10. See on sul nii hea postitus. Kommentaarid ka.

    Ega mul suurt miskit polegi juurde lisada. VVNile +1, Inkvisitsioon jättis mulle kah eluks ajaks märgi. Korraliku lapsena lugesin raamatu muidugi korralikult läbi.

    Punane pall suus – Tarantino Pulp Fiction tuli meelde, Marsellus Vallace, stseen poe tagaruumis.

    Aga inimene vist peabki nii ehitatud olema, et sada surnut kusagil kaugel ei morjenda. Muidu ei jaksaks ju eladagi. Ahjaa, +1 Lendavale ka, piinamise vs jahipidamise ja „normaalsete“ surnute teemal.

    VastaKustuta
  11. Muidugi inimesed valivad, õudus on see mis tekitab hirmu ja et hirmu või sellist kontrollimatut hirmu mis kutsub esile paanika vältida ei soovi nad teatud protsesse ega asju vaadata. Huvitaval kombel see toimib kõigi meie meeltega nagu kuulmisega, maitsega, lõhnaga, puudutustega midagi on alati vastik.
    Inimaju on nii plastiline ,et võib ettekujutada midaiganes võibolla see vägivalla teema kandub kuidagi paranoiliselt igasse teemasse. Kas sinu peas ise väljamõeldud vägivald eksisteerib füüsiliselt mitte, aga õudne on. :)

    VastaKustuta
  12. Vägivalda suhtumine sõltub tüübist. Mingi abstraktne ja kauge nagu sõjad teisel kontinendil eriti ei koti. Kokkuleppeline vägivald enamvähem võrdsete vahel isegi huvitav (karate, vehklemine, ...) Virtuaalset vägivalda FPS mängude näol harrastan ise.

    Ei talu vägivalda ilmselgelt nõrgemate ja kaitsetute (nii inimeste kui loomade) vastu. Karistused peaks siin oluliselt karmimad olema.

    Vajaduse korral olen valmis kõhkluseta vägivalda ise rakendama enese või nõrgemate kaitsel või isegi piinade leevendamiseks hädatapuni välja.

    Valu ja veri on ebameeldivad ja segavad faktorid, näen neid bioloogilisel mitte emotsionaalsel tasandil. Olen endal näppu taskunoaga "opereerinud" ja suudaksin vajadusel esmaabi anda või arstile abiks olla. Kellelegi haiget tegemine "õilsal eesmärgil" näiteks liigese paika panemisel ei tekitaks probleemi.

    Õudusfilmid on lihtsalt igavad, segab teadmine, et kõik on ju mängitud. Dok filmid teine asi, seni kui pole poliitikaga ära solgitud.

    VastaKustuta