Ma ei tea, kuidas muud inimesed, aga mina vehin siin aasta viimasel päeval veel tööd teha, et oma miinimumpalk ikka välja teenida. Teadagi, miinimumpalka teenivad inimesed on tigedad, nii ka mina hetkel. Miinimumpalgast sõltun seetõttu, et teen tööd kodunt ja töötunnipõhiselt ning üle miinimumi neid tunde tavaliselt kokku ei tule. Sellegipoolest on tunne, et teised lihtsalt imevad samal ajal näppu, ilmselt on neile öeldud, et mul on vaja oma tunnid täis teha ja nad siis "ei sega". Tööprotsess on meil aga selline, et kui üks inimene teeb töö ära tunni ajaga, siis kõigi osalusel saaks see tehtud kümne minutiga. See..natuke...ärritab.
Vana-aasta õhtu ka midagi head ei tõota, sest Mikro on üdini haige ja Mini on veidike haige ning loomulikult eelistavad kõik tuttavad laatsareti asemel oma pühi paremas paigas veeta. Hetkel on konkurendiks üks tuttav, kes elab viiendal korrusel ja omab seega ligipääsu katusele. Meil on suured aknad, aga õnnetuseks valele poole.
Igatahes, tuleb ju terve järgmine aasta täpselt selline nagu vana-aasta õhtu ning sellele mõeldes otsisin üles oma vaieldamatult kõige hullema aastavahetuse kirjelduse. See oli aasta, mil Mini käis esimest ringi lastehoius ning siis ajaski üks haigus teist taga, eriti valusalt täiskasvanuid tabades.
Aga ma ei tahtnud üldse haigustest rääkida, vaid sellest, et seda vana postitust lugedes avastasin, et ma olen vist ikkagi arenenud. Mis mõttes ma kirjutan, et ostsin poest pudeli viina? Endal väike laps kodus? Esiteks ma ei mäleta, et oleksin kunagi niimoodi poest viina ostnud, seega võib see ka väike liialdus olla (no et tegelikult ostsin suveniirpudelitäie) ja teiseks väärin ma oma vanade postituste stiili põhjal tõepoolest hüüdnime Bravuuritar, mis mulle kunagi pandi. (Või siis Minge-Kõik-*#*#-Merarca). Tegelikus elus ma olen seda muidugi edasi, aga avalikult olen küll tagasi tõmmanud. On see saavutus? Või hoopis taandareng? Peaks üldse oma vanad postitused üle lugema, äkki saab mingit sotti ka, mis vahepeal toimunud on.
Muuhulgas kavatsen alates jaanuarist kõik loetud raamatud siia eraldi lehele üles kirjutada, hetkel pole mingit ülevaadet sellest. Kui ma siit enne kahte minema saan, siis esimeseks ootab mind C. Palahniuki "Kaunis sina". Ja postkontoris ootab mind übercool dressikas, tellitud Poolast mitte Hiinast, võib-olla panen pildi ka kunagi nagu normaalsele blogijale kohane. Ning õhtuks teeme makaronisalatit! Niimoodi mõeldes ei tõotagi elu nii kole tulla.
Mingit blogide tabelit ma siia ei pane, sest mulle üldse ei meeldi teiste omi lugeda, kuna tavaliselt mind seal üheski pole. Tahaks ainult Rentsi ära märkida, kelle viimane postitus kohe silma veele võttis. Ma olen nimelt alati pead murdnud, et kuidas küll minusugune mingit meest enda juures hoida on suutnud (ka teised on ikka kenasti kaasa aidanud sellele arvamusele). Suur aitäh kõigile normaalsetele meestele mu elus! Või siis ikkagi olen mina nii osav, et suudan ilmeksimatult vaid normaalsetesse kiinduda (loomulikult kipun ma ise seda varianti uskuma).
Mul on see probleem, et kipun mõnikord ära unustama, miks ma mõne inimesega enam ei suhtle. Ikka on hea meel üle pika aja näha ja jõuad juba mõtlemagi hakata, et ehk peaks tihedamini kokku saama, kui teine selle mittesuhtlemise põhjuse taas eredalt meelde tuletab. "No mis ema tema ka on!" kõlas seekordne meeldetuletus. Käis see ühe ühise tuttava kohta, kellega ütlejal küll lähemat suhtlemist pole, kuid kelle kohta ikkagi ollakse enda arvates pädev hinnanguid andma. Mul on veel lisaks teine probleem ka, nimelt ei suuda ma taolistes olukordades kunagi adekvaatselt reageerida. Selle asemel, et midagi öelda, maigutan ma suud nagu kuival kala ja mõtlen, et ega ta ju ometi ei öelnud seda, mida ma kuulsin ja lähen kokutades mingi neutraalse mulaga edasi ning nean ennast hiljem, et milline mölakas ma küll olen.
Paar päeva hiljem jagas üks paljulapseline tuttav FB-s linki, kus räägiti sellest, et kõige kindlam viis üksikemaks jääda on ennast jäägitult lastele pühendada ja mehest mööda vaatama hakata. Jagaja kommenteeris sinna juurde, et paluks teda enam mitte kritiseerida selle eest, et ta mõnikord oma abikaasaga aega veedab ja lapsed nö unarusse jätab (lugeda: neid usaldusväärsel vanimal lapsel hoida laseb). Too öeldud "no mis ema tema ka on!" läheb mu meelest enam-vähem samasse auku, ma küll ei lasknud ütlejal täpsustada, mida ta silmas peab, aga ilmselt oli ka selle naisterahva süü midagi sinnakanti. No, et pani miniseeliku selga ja viibis õhtusel ajal alkoholi serveerivas asutuses, endal lapsed kodus. Mis sest, et ütlejal puuduvad igasugused andmed sellest, kas lapsed on tegelikult kenasti hoitud või mitte. Emale nii ei sobi ja ongi kõik.
Miks peaks keegi, kellel on lapsed, kusagil õhtul väljas käima? Mäletan, et kui üks pereinimesest meesterahvas õhtul linnas traagiliselt hukka sai, siis kirjutati ka, et mida üks korralik pereinimene teeb reede õhtul linna peal? Ma ise tavaliselt lisan end FB-s üritustele minejaks, sest nõnda saab aktuaalset informatsiooni toimuva kohta. Kui palju on minu tutvusringkonnas neid, kes seda silmas peavad ja mõtlevad, et võeh, milline lehtsaba? Ega see mind morjenda, lihtsalt imestan, et ilmselt selliseid on. Ma saan aru, et lapsehoidja leidmine ei ole igaühel võimalik ja seega on võimalus väljas käia tegelikult privileeg. Loomulikult on inimesi, kellele tõepoolest ei paku mingit pinget ükski kontsert, etendus, film või niisama õhtune istumine, nendest ma siin ka ei räägi. Või neist, kel on rinnalaps kodus.
Mu meelest on sellist oma aega väga vaja. Eriti sellist, kus paar läheb välja ilma oma lasteta. "Ma ei viitsiks küll oma mehega välja minna, mis ma temaga teen seal, sõbrannadega on palju lõbusam"-arvamus on ka imelik mu meelest - ma kujutan kohe ette, et selle inimese tipphetk väljas käimise juures on võõraste meestega flirtimine ning enda oma on niisama rahakotiks kodus, kellega midagi ühist (peale lapse) ei ole. Sõbrannadega võib muidugi lõbus olla, aga oma meest ikka ka päris maha kandma ei peaks, miks üldse sellisega koos olla siis?
Moraaliks muidugi taas see, et tee, mis sa teed, kellelgi oled ikka hambus. Siiski on mul endiselt tunne, et kõige suuremad kritiseerijad on emad, eriti teiste emade suhtes. Või siis nende (naiste) suhtes, kel lapsi pole: "Enne kui sul pole lapsi, ei tea sa, mis on elu või mis on õnn!" Ka sellist tõde lugesin kellegi seinalt FB-s.
P.S. Kui teised räägivad jõulutundest, siis mul on aastalõpu tunne. Tavaliselt on. Praegu ei ole. Mis toimub? Kas ma pean tõepoolest hakkama telekat vaatama ja Aastahitti kuulama (ma ei tea vist vähemalt pooli lugusid sealt enam), et seda tunnet saavutada, sest Internetis suurt midagi teemakohast ei toimu?
Jõulujuttu ehk siis taas sellest, kas empaatia on ikka päriselt võimalik. Lugesin P. Giordano "Algarvude üksildust". Enamik arvustusi on kiitvad, ühe leidsin ka sellise, kes arvab enam-vähem nagu mina. Mulle ei meeldinud need tegelased. Ma ei suutnud neile kaasa elada. Ma ei mõistnud neid. Ma oleks tahtnud neile võmmu kuklasse anda ja öelda, et saa üle ja hakka elama. No nagu enamik inimesi depressioonis inimestega teeks. Kuigi ma saan ju aru, et kõik ei ole ega peagi olema sellised "jalaga uks maha ja kraba kätte kõik mis meeldib"-tüüpi inimesed. Oh, ma isegi pole nii hull. Aga ometi - kui sa ikka tunned, et keegi sulle meeldib ja siis ka ei suuda ühtki sõna endast välja pigistada ja vahid mokk töllakil, kuidas su elu õnn käest libiseb. Sellised lood teevad mu jõuetuks. Tahaks aidata kuidagi. Mulle tundub jube mõelda, et meil on igaühel ainult üks elu ning mõni inimene lihtsalt kannatab kogu selle aja mingite endast tulenevate komplekside käes ega suuda kuidagi õnnelik olla. (Ja teisest otsast ma ei talu neid lõputult õnnelikke tüüpe ka, sest nemad on minu silmis võltsid). Mulle öeldi lapsena ilmselt sadu kordi, et ära ole selline kohmakas, juhmakas jne, keelati-kästi, aga see ei tekitanud mingit alandlikkustunnet. Mulle öeldi alati, et ma olin ise süüdi kui mingi jama juhtus ja ma vihkasin seda, kuid ometi ei tundnud ma end kunagi süüdi. Ma kasvasin täpselt samasuguseks nagu need, kes mind kasvatasid. Kuidas juhtub siis nii, et see, mis ühes tekitab trotsi, paneb teise endasse tõmbuma ja elule alla andma? Kas mulle võis mõni seesugune laps sattuda? Oo õudust! Kas ma olen ta oma ebaempaatilisusega juba hingeliselt hävitanud? Mu meelest on see klassikaline filmi ja raamatustsenaarium, kuidas autoritaarsetel vanematel kasvab hädapätakast laps, kelle üle nad uhkust ei tunne ja kes lõpuks vanemad maha koksab. Äkki päriselt ei ole üldse nii? Äkki päriselt sünnivad introvertidel introverdid ja ekstravertidel ekstraverdid, paksunahalistel paksunahalised ja hellahingelistel hellahingelised?
Ma tõepoolest ei kannata nõrkust ja hädisust. "Sure juba ära, kui su elu nii raske on!" nagu üks mu tuttav hädalisele ütles ja seda tõsiselt mõtles. Ma kellegi surma ei soovi, aga hädalistest eemale hoian küll. Teiste hädade jaoks on meil ju alati lahendused olemas ning me ei saa aru, miks teised neid ei näe või ei kasuta. Lahendused on üldiselt sellised, et tuleb midagi ette võtta ja kui ei võeta ning ainult halatakse, siis ilmselt pole meist kasu. Naised ju pidavat tahtma ainult vinguda ning neid häirib, kui mehed selle peale nende muresid päriselt lahendada püüavad, et oo, pea nüüd hoogu, ma tahtsin ainult auru välja lasta. Öelge mulle üks inimene, kellele meeldib teiste muresid kuulata. Lahendada, seda veel, see annab positiivse emotsiooni, tunde, et sai miskit ära tehtud, aga enamasti on lahendused inimeses endas kinni ja teised palju ära teha ei saa.
Miks mõni inimene enda õnne eest sugugi ei võitle? Miks ta lepib eluga, mis teda õnnelikuks ei tee? Ehk siis jõuab asi taaskord välja madala enesehinnanguni. Mis laseb osadel inimestel muutuda ohvriks. Miks mõne inimese enesehinnang nii madal on? Räägitakse lapsepõlvetraumadest. Mis on kellegi jaoks trauma? Raamatu juurde tagasi pöördudes - noormehel oli tõesti trauma, lisaks sellele oli ta vähemalt kergelt autistlik, aga neiu - õnnetus suusatamisel ja hilisem lombakus, mis tingis kiusamise olid ju tagajärjed. Miks ta oma isa nii hirmsasti kartis kui see, vähemalt raamatu põhjal, oli lihtsalt üks ambitsioonikas lapsevanem, kes lootis, et ta tütrest tippsportlane tuleb? Miks ta suud lahti ei teinud ega wc-sse küsinud ja selle asemel püksi teha otsustas? See ei ole ju ometi normaalne käitumine juba algusest peale. Kas madala enesehinnanguga sünnitakse? (Jah, kui su ema sünnitusel valesti hingab, medikamente julgeb kasutada või muud moodi rõõmus ja rõõsa pole selle protsessi vältel. Sünnitrauma on selle nimi ja sina emana oled selle eest vastutav!) Kuidas ometi garanteerida, et su järglane poleks selline viltukasvanu? Kuidas garanteerida, et sa oma eluteel tahtmatult kellegi teise elupuud ära ei varja ja kängu jäta?
P.S. Raamatut lugenuile ja muidu spoileriks - mis teema selle õe leidmisega oli? Miks see üldse sisse toodi kui mingit lahendust ei tulnud? Mis mõttes Alice ei olnud lõpuks enam kindel, kas see ikka oli Mattia kadunud õde? Miks ta seda edasi ei uurinud? Või uuris ikka? Kas tõesti oli tema silmis parem kui asi jääb nagu oli, ning halvem variant oleks olnud riskida võimalusega, et see siiski ei ole Mattia õde ja ja liigse lootusega teisi veelgi muserdada? Mina eelistaks alati tõde teada saada. Mis sest, et oli juba liiga hilja perekondliku taasühinemise jaoks, aga vähemalt oleks selge, mis tegelikult juhtus. Mind jäi see häirima. Ma olen alati see "lähme, uurime välja, mis sest, et..."-tüüpi inimene ega suuda mõista neid "ah, las ta jääb"-tüüpi inimesi. Maailm oleks igav paik, kui kõik inimesed oleksid ühesugused, ütles mu ema. Ma vahel vist eelistaks sellisele huvitavusele lihtsust ja loogilisust.
Peaks ka mingisuguse aasta kokkuvõtte tegema. Ühtegi väga head ideed pähe ei tulnud, seega loogiliselt võttes tuleks mul ritta panna aasta parimad plaadid või siis loetud raamatud. Viimastega on see lugu, et kui Esterit uuendati ei pidanud ma vajalikuks oma laenutuste ajalugu salvestada ja ega seal vist kuupäevaliselt see salvestunudki. Mälu ei tasu teatavasti usaldada, seega jääb raamatute top ära. Spotifys olen õnneks oma playlisti salvestanud kõik uuemad plaadid, mis meeldinud on ning seal on kuupäevad juures. Seega 2014 parimad plaadid by marca on siin: 10. Garbage "Girls Talk" - tegemist on singliga, kus peal 2 lugu - nimilugu koostöös Brody Dallega ja "Time Will Destroy Everything". Oleks täismõõdus plaat, oleks ka kõrgem koht, sest need 2 lugu on väga head. 8.-9.Winny Puhh "Kes küsib?" - ainus kodumaine plaat tabelis. Maru äge plaat, eriti kui vahelehelt sõnu lugeda, sest niisama kuulates neist ju Winny Puhhi puhul aru ei saa. Ülejäänud kodumaised uued plaadid, mida kuulama sattusin ei olnud nii muljetavaldavad, aga kuna ma kodumaisest kraamist kuulan ainult enda lemmikuid, siis ma neid plaate siin üles lugema ei hakka, sest tegelikult on nad ju siiski mu lemmikute tehtud :) Välismaised saavad küll tabeli lõpus oma kriitika kätte. 8.-9. Lily Alles "Sheezus" - "Hard Out Here" on lemmik sellelt plaadilt + veel 6 head lugu. Ülejäänu siiski mitte nii hea. Varasemad Lily plaadid on alati 100% pärlid olnud. Video loole "Our Time" on siiski täielik meistriteos:
Igatahes on Lily Allen popmuusika poole pealt kõige ägedam tüdruk. 5.-7. Sam Smith "In the Lonely Hour" - nii, siit alates siis plaadid, mis on algusest lõpuni 100% pärleid täis. Sam Smith, no tule taevas appi, mis muusikat ma kuulan! Mingeid nõretavaid ballaade. Muuseas, mulle meeldis kahe esimese plaadi James Blunt ka...Nüüd on ta liiga kiireks ja lõbusaks läinud. Btw - kas kellelegi veel tundub, et James Blunt on ilma meigita Marilyn Manson? No täpselt ühte nägu ju! Aga jah, Sam Smith on mu meelest võrratu. Ilus on ta ka (enamik ilmselt ei nõustu siin), aga loomulikult taakord gay, kontrollisin Wikipediast järele...Sam Smith on mu meelest meessoost Lana Del Rey. Ma ei teagi, miks mulle nende muusika NIII meeldib. See meenutab pigem mingisugust filmimuusikast kui klassikalist poppi. 5.-7. Leonard Cohen "Popular Problems" - veel ballaade, veel...Oi, mulle meeldib see (vana)mees! Kui mul poeg oleks sündinud, siis lisaks Holdenile oli teine mu nimevalik Leonard (kuigi tekkis kahtlus, et inimesed peaks mu inspiratsiooniks pigem Di Capriot kui Cohenit). Leonard on hetkel 80-aastane, aga plaate tuleb tal ikka nagu Vändrast saelaudu ning samuti tuuritab ta ringi. Eelmisel aastal käis ta Soomes ja siis hoiatati, et minge vaadake, võib viimaseks ülesastumiseks jäädagi. "Popular Problems" on kõvem plaat kui eelmine, loodame, et tal jõudu ikka jätkub. 5.-7. Brody Dalle "Diploid Love" - tüdruk, kellel on üks kõige ägedamaid lauluhääli üldse. Ülimalt ilus on ta ka. Laulnud kahes üliägedas bändis The Distillers ja Spinnerette, nüüd omanimeline album. Väga äge plaat on! 3.-4. Foo Fighters "Sonic Highways" - FF pole küll kunagi ühegi plaadiga ebaõnnestunud, aga see uus jääb kummitama kohe esimesest kuulamiskorrast alates. Kõigest 8 lugu (üks topeltlugu), aga kõik omaette väga head. Hetkelemmik on plaadi viimane ja pikim lugu "I am a River". 3.-4. The Smashing Pumpkins "Monuments to an Elegy" - verivärske, 8. detsembril ilmavalgust näinud üllitis. Minu arvates parem kui eelmine, mõtlikum "Oceania". Courtney Love olevat öelnud, et Billy Corgan lõpetas hittide kirjutamise siis, kui ta lõpetas temast laulude kirjutamise (nad on kunagi paar olnud, enne Kurt Cobaini). Sel aastal leppisid Courtney ja Billy lõpuks ometi ära nagu ka Courtney ja Dave Grohl. Nii tore! Ja Billy kirjutab taas hitte. 2. Courtney Love "You Know My Name/Wedding Day" - The Queen of Rock. Mis sest, et kõigest topeltsingel. Ülikõva tagasitulek. Lugusid saab kuulata ja minu arvamusest täpsemalt lugeda siit. 1. Lana Del Rey "Ultraviolence" - see plaat valiti aasta parimaks ka nii mõnegi välismaise kriitiku poolt. Lana läheb järgmisel aastal koos Courtneyga tuurile. Õnneks ainult USA-s, muidu..ma ei tea, mida ma ära teeks. Ta on ise täiuslik, ta muusika on täiuslik. Ma ei oska midagi muud öelda. Ma loodan, et ta ennast ära ei tapa, sest on öelnud, et tahaks juba surnud olla.
Üks võrratu video ka temalt. Isegi mina, kes vanu mehi väga ei fänna, leian, et vot see vanamees, kes selles videos ringi sõidab on üliäge. Tegemist on Mark Mahoneyga, kes päriselus ongi üks väga äge tattoo-kunstnikust vanamees:
Ja nüüd siis lubatud mitte nii head albumid, mida ma ootasin ja mis pettumuse valmistasid. Slipknot "5: The Gray Chapter" - tegelikult polegi siin suurt pettumust, sest Slipknot on minu jaoks alati selline bänd olnud, kelle mõni lugu on nii hea, et nutt tuleb peale ning ülejäänud panevad õlgu kehitama. Viimase plaadi pealt leidsin kahjuks vaid ühe loo, mis mulle väga meeldib. "The Devil in I". The Pretty Reckless "Going to Hell" - nende esimene plaat oli 100% pärl, samuti kõik eelnenud singlid. Taylor Momsen on ilus, äge ja kifti häälega. Üle pika aja üks huvitavaid naisi rockmuusikas. Aga see uus plaat. Plaadi nimilugu on ainuke meeldejääv pala. Ülejäänud on puhas tapeet. Jube kahju! The Birthday Massacre "Superstition" - tegelikult on nad kogu aeg sellised olnud. Teistest erinevad aga iseenesest igas loos ühesugused. Uuel plaadil ei erista ma enam erinevaid lugusid. Äkki olen lihtsalt liiga palju neid kuulanud. Nicki Minaj "The Pinkprint" - jah, ma olengi selline, kellel Slipnkot ja Nicki Minaj ühes reas. Nicki on äge. Tema esimesed mixtaped olid üle prahi. "Pink Friday" oli ka äge. Üleeelmise aasta "Roman Reloaded" oli aga täielik jama. No see oli see aeg kui meie Kerli kah depressiooni aeti ja tränale tausta laulma pandi. Nickiga tehti ka nii. Nicki on isegi mõnes loos nüüd end koguda suutnud, aga üldiselt pole tast enam palju järel. Mulle meeldib ta miimika, ta peaks näidelda oskama. Ja mul on suva, kas tal on tagumikuimplantaat või mitte.
Ühel päeval mõtlesin ma, et peaks Stephen Kingi lugemise ette võtma, sest avastasin oma üllatuseks, et paljud väga head filmid on tema raamatute põhjal ekraniseeritud. Enne Kingi sattus mulle aga kätte T. Glavinic´i "Öötöö". Esimesel ööl peale selle lugemist ei julgenud ma wc-sse minna ja magasin nii, et mingi kehaosa puutus pidevalt vastu L.-i. Teisel ööl oli juba veidi parem, aga ikkagi peab Kingi lugemise tervislikel põhjustel ilmselt edasi lükkama.
Aga "Öötööst" siis. Ettevaatust, võib sisaldada spoilereid! Ei ole üldse mingi õudukas. Ühel päeval ärkab üks mees üles ja avastab, et ta on siia maailma täiesti üksi jäänud. No nii nagu Palle lasteraamatus. Internet on maas, telekast tuleb sahin ja telefoni keegi võta, kuigi levivõrk ja elekter on täiesti olemas. Kogu raamat kirjeldabki lihtsalt seda, mida mees sellises olukorras teeb. Tegelikult ei juhtu mitte midagi. Või juhtub ikka? Raamatu lõpp on selles osas masendav, et ikka ju loodad, et...Aga noh, eks sellega on ilmselt samamoodi, et inimesed lihtsalt otsivad elust õiglust ja mõtet, mida seal tegelikult ei ole, sest nii oleks meile lihtsam ja meeldivam. Eile just jagas skeptik.ee oma "vaimustust" Nõid-Nastja järjekordse üllitise üle, kes väidab, et "inimesed ei satu allakukkuvatesse lennukitesse juhuslikult". Mõtlesin isegi seda jagada koos kellegi mõtlemisvõimelise inimese kommentaariga, kes toob välja levinud mõtlemisvea, et inimesed soovivad näha õiglust ja loogilisust seal, kus seda ei ole, aga mõtlesin ümber, sest inglitesseuskujaid ei pööra mu meelest mitte miski ümber. Kui inimene reaalsust kardab, siis ei saa mingisugune loogika teda sellele otsa vaatama sundida.
Reaalsusest palju hullem paik asub aga inimese peas. "Öötöö" peategelane jääb oma peas asuva maailmaga üksinda/kahekesi. Kui palju on inimesi, kes ei suuda sellist olukorda hetkekski taluda - pidev seltsi otsimine, kõrvaklappidest tümaka kuulamine või teleka vahtimine peavad peas oleva tegelase summutama. Mida teha, kui avastad, et mitte kedagi ei ole ega tule ning päike loojub siiski vääramatult? Täielikus vaikuses, sest ka loomad, linnud ja putukadki on kuhugi kadunud, hakkab tunduma, et keegi nagu kusagil ikkagi vaataks su üle. Peeglisse julged vaadata? Seljaga ukse poole olla? Pimedas välja minna? Magama jääda? Peategelane on julge. Eks isegi mõtleks, et näe, kui tore, saad poeriiulist kõiki asju tasuta võtta, punase tulega üle tee minna ja teiste kodudesse sisse kiigata, aga kas ma päriselt üldse uksest välja julgeks minna?
Raamat keskendubki inimese psüühika vaatlemisele säärases äärmuslikus olukorras. Minu jaoks on huvitav see, kuidas autor toob välja nii mõnedki mind ennast väga huvitavad probleemid. Näiteks see sama minu põhiline õudusunenägu mingi koletu teo toimepanemisest:
"Ent kõige enam šokeeris teda asjaolu, et temaga oli juhtunud midagi pöördumatut. Teatud asjad ei saa enam iial olema nii nagu varem. Põhimõtteliselt unistas sellest iga inimene, igaüks tahtis teha midagi pöördumatut. Seepärast tunti soovi lükata süütu inimene läheneva metroorongi ette. Seepärast nähti vaimusilmas, kuidas 180-se tunnikiirusega tehakse autoga järsk pööre. Seepärast kujutati sõpru külastades ette, kuidas nende koer kuuendalt korruselt alla visata. Selleks ei pidanud olema ei mõrvar ega enesetapja. Kõigest inimene."
Ma ei kujutanud ette, et see tunne võiks olla niivõrd üldinimlik. Ma küll nimetasin seda õudusunenäoks endal, kuid tegelikult seondub selliste momentidega midagi...no ma ei tea..silmiavavat...tohutut vabanemistunnet tekitavat...erutavat. Näiteks ma mäletan siiamaani momenti, millal ma otsustasin, et nüüd tõusen püsti ja lähen ütlen, et lõpetan enda üle kaheksa aasta kestnud suhte ära. Kogu elu muutus, kõik oli enne- ja pärast seda hetke. Ma mäletan, mis lugu sel hetkel telekast tuli. Ei saanud enam öelda, et atšurr, teeme nüüd nii, et seda ei olnud (mitte et ma mingitel nõrkushetkedel hiljem ei mõelnud, et oleks ikka võinud veel asja naljaks pöörata).
Teine teema, mida raamatus puudutatakse on elutee küsimus:
"Ent teiste asjade kohta oleks ta soovinud selgeltnägija ennustust. Millal oli ta elu suurimas ohus, ilma et ta ise oleks teadnud? Ja vastus oleks võinud olla umbes selline: 23. novembril 1987, kaitsmata elektrikilp, tänu juhusele mitte avatud. Või: 4. juuni 1992, äärepealt oleks öelnud midagi agressiivset ülbele mehele baaris, viha lõpuks alla surutud, muidu oleks löömingus surma saanud. Teda oleksid huvitanud ka tühisemad asjad: millise ameti oleks ta pidanud valima, et rikkaks saada? Milline naine oleks millal ja kus olnud kohe nõus temaga kaasa tulema? Kas ta oli kohanud Mariet juba enne nende esimest teadlikku kokkusaamist, ilma et oleks mäletanud? Või kas leidus kuskil maailmas ehk siiski naine, kes otsis täpselt sellist meest nagu tema? Vastus: Esther Kraut Amsterdamist, sellelt- ja-sellelt tänavalt, ta oleks sind näinud ja sulle kohe kaela langenud."
No on ju hea raamat? Ma olen nii palju sellele mõelnud - et kas ja kui ja. Ükskord mul õnnestus veel oma eksiga koos olles temast niimoodi linnas mööda kõndida, et ta mind ei märganud ega tundnud, sest mul oli sel päeval uus mantel seljas. See oli selline võimas filmilik moment - kas niimoodi kõnniksime me üksteisest mööda kui me üldse teineteist ei tunneks? Kas ma oleksin sel päeval kui mu eks Rakveres töölähetuses oli, temaga kohtunud sel juhul, kui ma lapsena sinnakanti kolinud oleks nagu äärepealt oleks juhtunud? Või me ei oleks sel juhul ealeski tuttavaks saanud? Ilmselt ei oleks. Kusagil ei ole kedagi sulle määratut. Su ümber on lihtsalt miljoneid võimalusi. Üks võimalus neist on kindlasti ka surm järgmise nurga taga. Sa ei saa iialgi oma teed jälitada ja näha, milline võimalus kusagil pesitses.
"Surra vanalt või noorena. Ta oli sageli mõelnud, milline traagika peitub varajases surmas. Kuid teatud moel traagika leevendus, mida rohkem aega möödus. Kaks meest, sündinud 1900. Esimene langes Esimeses maailmasõjas. Teine elas kauem, sai kahekümneseks, kolmekümneseks, viiekümneseks, kaheksakümneseks. Aastal 2000 oli ka tema surnud. Ja siis ei mänginud enam mingit rolli see, et vanem mees oli näinud palju rohkem suvesid kui noorelt surnud mees, et ta oli kogenud nii mõndagi, mida noor mees ei kogenud, kuna sai Vene, Prantsuse või Saksa kuuliga pihta. Sest nüüd see kõik enam ei lugenud. Kõik kevadpäevad, päikesetõusud, peod, armusuhted, talvemaastikud - need olid kadunud. Kõik oli kadunud."
Sellistes mõtisklustes ongi selle raamatu võlu.
Jõudsin just kiita Varraku "Moodsa aja" sarja kui mulle sattus sealt kätte üks raamat, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Ma ei saa isegi aru, miks see seal sarjas ilmuma oleks pidanud või miks üldse meie keelde tõlgitud, sest on ju miljoneid paremaid tekste, mille tõlkimisele aega kulutada. F. Beigbederi "Armastus kestab kolm aastat" siis. Autor olevat "üks tänapäeva loetumaid ja kõmulisemaid prantsuse kirjanikke". Kaanel näeb autor ka välja just selline inimene, kellega tahaks, aga oleks jube piin vaielda. Raamatust siis, mu meelest on see Bridget Jonesi päevik mehega peaosas. On üks mees, lõpus tuleb välja, et see on autor ise muidugi, kes parasjagu lahutab oma abielu, kukub jooma ja hoorama ning leiab, et armastust pole olemas. No vähemalt mitte peale kolmandat abieluaastat. Siis ta kohtab üht naist. Edasine on mu meelest juba selge. Ehk siis raamat lõpeb seal, kus mehel koos uue naisega saab kolm aastat koos oldud ja nad ei vihkagi veel teineteist. Ma vahepealset osa ei viitsinud lugeda. Mida see raamat mulle andma peaks? Kirjutajal endal oli ehk hea psühhoteraapia mõttes ja ta sai oma õnnetust armastusest niimoodi üle, aga mida on teistel sellest õppida? Et armastus ikka võib kesta ka rohkem kui kolm aastat? No see on ju niigi ilmselge.
Enne mind oli raamatut lugenud taas keegi selline, kes armastab mõningaid tema jaoks olulisi kohti alla joonida. Grrrrhh! Ma ei kannata seda kommet. Oleks veel, et inimene oma isikliku raamatuga nii teeb, aga raamatukogu omaga. Milleks? Et minul, järgmisel eeldatavalt tohmanil lugejal ikka selge oleks, kus mõte peitub? Eriti vihale ajab, kui alla on joonitud lolle lauseid ja õõnsaid elutõdesid. Ise oled loll ja tuled mind õpetama?! See armastuse raamat on seesuguseid aforisme paksult täis. Ehk see ta nii popiks teinud ongi, et saab lauseid kontekstist välja rebida ja taasesitada. Mind pani imestama näiteks selline arvamus, et "snoobidel pole (vaenlasi), sellepärast nad kõigi kohta halvasti ütlevadki; et proovida vaenlasi hankida." Huvitav, aga ma ei taba loogikat selle taga.
Ei, raamat ise on kergesti loetav. Niimoodi ladusalt, irooniliselt, enesekriitiliselt kirjutatud. Ma kujutan ette, et kui Villu Parvet peaks oma eneseabi kolumnide asemel proovima romaani kirjutada, siis kukuks midagi sellist välja. Aga minu jaoks ei ole see romaan. See ongi lihtsalt "lõbus ja mõnevõrra õpetlik lugu, mis juhtus härra selle-ja-sellega". Sa unustad selle kohe, kui kaane kinni paned. Oli selleks vaja neid puid maha raiuda?
Lahe, uurisin nüüd netist varasemaid arvustusi ja tulebki nii välja, et sellest raamatust tuuakse peamiselt ainult mingeid tsitaate välja. Leidsin ka sellise arvamuse Valner Valmelt, kes leiab, et Moodne Aeg käib alla avaldades selliseid raamatuid nagu siinnimetatu ja "Arlington Park", mida ma ka äsja lugesin-arvustasin. Valner Valme arvustus on kindlasti parem kui Beigbederi raamat. Niisiis, lugege parem teda. Tsitaat temalt kah: "Seksi- ja narkoteemade, ööklubistseenide ning kodukootud käibe-«tõdede» tõttu on Beigbeder populaarne." Nii ilmselt ongi.
Teema võttis tegelikult üles kristallkuul, aga see mõlkus mul endalgi meeles kui märkasin, kuidas üha enam ja enam inimesi just sellest allikast pärinevaid artikleid laikima ja sheerima asus.
Milliseid inimesi siis? No ikka see sama kontingent: valge põllekesega korralikud tüdrukud, kes laigivad muu hulgas "Julge olla, julge öelda" (või mõelda või midagi) lehekülge, kus õpetatakse naistele vagurust ning seda, kuidas perekonnaõnne nimel tuleb meest igakülgselt teenida; autohuvilised noormehed, kelle koolitee peale põhikooli või juba enne selle lõppu mingil põhjusel katkes jne. Nad ei taha lugeda .... (pane siia suvaline uudisteportaal või ka mõni ilukirjanduslik teos) vaid ootavad, et tekst neid kõnetaks. Kõnetas Telegram ja kõnetab ka Nihilist, sest seal tõmmatakse lugeja endaga ühte paati rääkides sellest, kuidas kõik teda lollitada püüavad ja ainult siinsest portaalist saab tema ilustamata tõde kuulda. Päriselt ka? Ma olen nüüd "nägija"? Äge! Ja kas siin tohib niimoodi ropendada vä? Vau! Delfi keelaks selle kohe ära! Jumala lahe koht ju! Laik! Comment! Sheer!
Räägiti, et Telegramis oli pasa seest mõnikord ka pärleid leida. Nihilistis on ka. Pärnits näiteks oskab kirjutada ja tal on analüüsivõimet. Aga...need pärlid kaovad ju sigade jalge alla, sest sead tulid sita pärast. Karmid teemad nõudvat koledat sõnastust. Õigus. Aga tegelikult tõmbavad roppused ja tänavakeel ligi ka inimesi, kes poindile üldse pihta ei saa ning lihtsalt stiili naudivad. No vaata või neid poisse, kes röögivad respekti kooliteemalise postituse all. Mida teavad nemad "Another Brick in the Wallist"? Nemad langesid koolist välja, sest õpsid olid munnid ja nende jaoks see postitus just sellest räägibki. Raudselt oleksid nad hetkel doktorandid mitte ei paneks Soomes kipsi kui vaid koolisüsteem teistsugune oleks. Samasugust üllatust, et "oot, see inimene..jagab seda postitust...aaga seal on ju hoopis öeldud, et ...aaa, no tema sai siis niimoodi aru" on sealt teistegi teemade puhul tulnud.
Noored ja vihased, raisk. Lugege kõigepealt oma iidolit, Kenderit. Ärge jumala eest "Ebanormaalsega" alustage või miskit. Mu kunagine lemmikraamat "Check Out" (peaks vist ikka selle üle lugema nüüd) jätke ka kõrvale kui liiga pehme. Võtke näiteks "Iseseisvuspäev", või veel parem "Comeback" kätte ja proovige. Ahh, raisk, eks need valge põllega neiud kindlasti kohkuvad ja ütlevad, et nemad lugesid Nihilistist ainult toitumisnõustaja juttu sellest, kuidas kõik tüdrukud on kaalust olenemata toredad, aga need poisid, nemad loeksid ka raamatust vaid üle rea roppusi ja õhkaksid, et küll see Kender on ikka kõva mees. Vaadake seal ringi - kõik nad nii väga üritavad uueks Kenderiks või kasvõi Pärnitsaks saada, üks mõnus punnitamine käib igas artiklis. Äkki kirjutaks siia veel paar türa, mainiks narkootikume või viskaks mõne 9GAG-i killu? See on nii alternatiivne! "Olen ajakirjanik sõbranna blogis!"- noorte ja vihaste moodi.
See on vist mingi faas, eks see läheb üle. Uuendusmeelsed pereemad jäävad unistama kanepi legaliseerimisest ja loevad hiljem enesetäienduseks alternatiivmeditsiinist juurde, mehed joovad ja peksavad frustratsiooni (krdi koolisüsteem, demokraatia, poliitikud, mendid ja peded) endast välja ning panevad kipsi edasi. Hiljem on nad normaalsed ohutud mutrikesed, kes peavad end siiski sisimas rebeliteks ning kirjutavad ajalehtedesse lugejakirju sellest, kuidas noorus on hukka läinud.
Üks minu põhilistest õudusunenägudest on see, et ma suudan kuidagi (unes tavaliselt üsna lihtsal moel, näiteks sõiman neil rõvedalt näod täis) kõik oma lähedased niimoodi endas pettuma panna, et igasugune edasine suhtlus on võimatu. See ei ole mingilgi viisil loogiline, sest unes miski ju polegi, aga igatahes on ühel hetkel selge, et nüüd on piir ette tulnud ja enam ei saa mitte midagi heaks pöörata. Kui nüüd psühhoanalüüsi teha, siis ilmselt meenutab see mulle mingeid lapsepõlve pahandusi, mille käigus ma kartsin, et olen olnud nii halb, et mitte keegi ei saa mind enam mitte kunagi armastada. Nuuuks!
Sama teemat, aga loomulikult palju karmimal kujul, lahkab Emmanuel Carrére raamat "Vaenlane". Tegemist on täiesti tõestisündinud looga, kus üks pealtnäha normaalset elu elav edukas mees tapab ühel päeval oma pere ja vanemad ning siis selgub, et kogu mehe elu on tegelikult olnud vale. Ta on oma karjääri välja mõelnud, eluks vajaliku raha välja petnud, ning nüüd, lõpuks omadega ummikusse jõudes, otsustanud lähedasi tõest "säästa". Raamat on põnev, sest sa ju ometi tahad teada, kuidas see kõik võimalik oli, sest tegemist ei ole väljamõeldisega (mis raamatut lugedes mõnikord ununema kipub). Mitte keegi ei kahtlusta midagi, kui kõik väljapoole normaalne paistab. Mitte keegi ei kahtle tagantjärele ebaloogilistest seikadest, sest noh, igaühel on ju veidrusi ning kui neist avalikult räägitakse, siis ju need ka tõsi on. Peale seda kui s*** ventilaatorisse lendab, osatakse küll peast kinni haarata ja öelda, et "aga tegelikult tõesti!"
Asi ei olnud ka selles, et hilisem mõrvar oleks teadlikult kohe täie panga peale välja läinud. Ei, ta alustas väikestest asjadest, mis peale mitmeid rumalaid valikuid lõpuks katastroofini välja viisid. Kes ei oleks eksamile minemata jätnud? Paljud on koole pooleli jätnud. Ja ma olen tegelikult alati imetlenud selliste inimeste julgust. Sest nagu öeldakse raamatu kommentaaris: "Tema (Carrére) raamatuid lugedes tajume igal hetkel, kui habras on meie kultuurikiht. Piisab tühisemastki seigast, kui inimese usk endasse, kogu tema maailm varisebki juba kokku ja ta jääb üksi oma kirgedega, teda valitsevate tumedate jõududega, sellega, keda (või mida?) autor oma viimases romaanis nimetab Vaenlaseks." Ma olen sageli mänginud mõttega, mis juhtuks kui astuks rongilt maha? Teeks midagi sellist, et tagasiteed enam ei oleks? Mõelnud, mis siis kui see kõik on vale, teesklus ja jama ning mis jääb järele kui see kõik maha kiskuda? Ega vist midagi jäägi. Sotsiaalne keskkond ongi ainuke asi, mis meid inimsuse juures hoiab. Raamatu peategelasel polnud peale fassaadi mitte midagi, ja ta teadis seda, seda enam ta fassaadist kinni hoidis. Ta ei saanud oma valesid üles tunnistada, sest tal ei olnudki tõde, teda ennast. Ta ise ütles, et tunded oma lähedaste vastu olid tõelised, ometi ei takistanud see teda tapmast. Sageli leitakse, et keegi tappis oma lähedased soovist neid säästa liiga koleda reaalsuse eest. See on ju vale. Tegelikult soovib tapja ennast säästa häbist, mis kaasneks sellega kui ta lähedased saaksid teada tõe tema kohta. Liiga koledast reaalsusest pääsemiseks lepitaks ühises enesetapus kokku. Pigem on sellised inimesed nartsissistid.
Huvitav on see, kuidas raamatus tuuakse välja see, et peategelane püüab oma käitumisega depressioonist pääseda. Ta sunnib ennast olukorrast hoolimata "positiivsusele", sest nii on teda kasvatatud. Isegi peale mõrvu läheb ta esmalt postkastist lehte tooma. Hiljem leitakse, et depressioon "tuleks talle kasuks", kuid sellest hoolimata jätkab ta ka vanglas oma rolli hoidmist vahetades lihtsalt ühe teise vastu. Midagi muud peale rollide tal ju pole. Kui paljudel meist on? Ma olen oma sada korda juurelnud, kas see, mida ma tahan, on ikka minu enda soov, või lihtsalt mingisugune sotsiaalne surve, mida ma enda sooviks pean. Vahet ei ole alati võimalik teha. Ometi usun ma, et ma olen selline inimene, kes kriisis ennast kätte võtab. Mitte see äärmus, kes end depressiivselt põhja joob või siis selle vastand, mida raamatus käsitletakse - lõpuni, üle laipade, positiivset kuvandit säilitada püüdev inimene (robot?).
Oma õudusunenägude vähendamiseks peaks kindlasti vähem piirideületusmänge mängima, aga flirt Vaenlasega on kangesti põnev. "Sa ei saa näha parimat osa minust, kui pole välja kannatanud halvimat" või kuidas see romantiline tarkusetera oligi. Enamik meist ei lähe oma Vaenlase toitmisega nii kaugele, et tulemuseks oleks mõrv või enesetapp, aga kui paljud julgevad talle üldse otsa vaadata? Ja kui paljud elavad oma "lihtsat elu", kus kõik käib reeglite järgi ning pole mingit aega endasse süüvida? Kummad on õnnelikumad? Aga kummal on huvitavam?
Lugesin eile Manjana postitust detsembripidudest (või õigemini nende puudumisest) ja noogutasin kaasa. No vaadake suvalist riideid müüva supermarketi reklaambrošüüri - kõik puha täis inimesi, kel seljas valged pluusid-läikivad kleidid-ülikonnad. Kuhu nad ometi lähevad niimoodi? Me käime ainult mõlema osapoole vanemate juures pluss lasteaia jõulupeol, mis sel aastal on küll grandioossem, kuid muidu on olnud lihtsalt etenduse vaatamine saalis, kuhu küll keegi ülipidulikult kohale ei ilmu. Ja ongi kõik. Firmapidu on meil ka, aga see on selline tavaline pubiõhtu alla kümne inimesega, sest rohkem meid lihtsalt ei olegi. Igatahes, jõudsin ma Manjana postitust lugedes lauseni, mis viis täpselt teemani, millest ma ise tahtsin kirjutada, nimelt ütleb ta: "Selliseid söögiorgijaid korraldavad perekonnainimesed, aga pereinimesed üksikutega ei suhtle." Täpselt minu mõte!
Ainult, et minuga on kuidagi juhtunud nii, et ma olen pereinimesena justnimelt üksikutest ümbritsetud. Mul on üks sõbranna, kellel on lapsed, aga üldiselt me eelistame kohtuda omavahel ja ilma perekonda asjasse segamata, sest muul juhul läheb suur osa ajast nende haldamisele, mitte omavahelisele interaktsioonile. L.-l on üks pereinimesest sõber, kelle ta taasleidis juba ise pereinimene olles ja mu meelest käimegi me neil külas pigem laste pärast. Ja suviti, sest pereinimestel on tavaliselt aed, kus grillida...Ülejäänud meie sõpruskond koosneb üldiselt L.-i sõpradest (minu head sõbrannad elavad kaugemal ja nendega kohtun harva, kuigi nad on kah mõlemad vallalised), kes on kõik vallalised või vähemalt lastetud. Töökaaslased on kõik lastetud. Meie peod on ikka sellised, et käiakse kusagil baarides või siis mingitel kontsertidel (see on vist ka sõpruskonna eripära, et just seal, mitte näiteks ööklubides). Oma lapsepõlvest mäletan, et käidi külas mõnedel lastega peredel, enamik neist ema kolleegide või tuttavate omad, kuid nüüdseks on kõik need suhted soiku vajunud. Kas suheldigi toona ainult nö laste sotsialiseerimise vajadusest?
Ma ise ei kujuta ette, et sõprus sünniks puhtalt ühevanuste laste omamise faktist. Täiesti möönan, et ühiseid jututeemasid laste põhjal kindlasti tekib, aga see ei ole ju piisav. Kuidagi pinnapealne tundub selline suhtlus. Teine äärmus oleks muidugi see, et vanemad lähtuvad ainult endast ja siis lapsed peavad nende elu lihtsalt kaasa tegema, no nagu Merca olevat laps rinnal Illegaardis käinud. Ma kujutan ette, et laps rinnal peol käimine oleks mitu korda hullem piin kui laps rinnal kodus istumine, vähemalt minu jaoks, seega selline variant ka ei sobiks. Reedel käisime Metro Luminali vaatamas ja siis just imestasin, et huvitav, kus kõik tuttavad on? Vanasti, kui kõik veel vallalised olid, nägid mõnda tuttavat nägu kohe kui kesklinna asja oli, mingitest kontsertidest rääkimata, nüüd enam mitte. Heal juhul näed tuttavaid kusagil kaubanduskeskuses. Enamik täiskasvanuid vist nädalavahetuseti koristab, kraamib ja kui sellest aega üle jääb, siis ongi kõige mugavam kaubanduskeskusesse suunduda. Või mida pereinimesed teevad? Või oleneb maitseelistustest ning tegelikult on need kontserdid ja peod, kus mina ei käi, pungil pereinimesi täis?
P.S. Ma olen seda ka nüüd taibanud, et tegelikult on mul väga luksuslik pereinimese elu, kuna saan oma lapsed mõneks õhtuks ära antud, väga paljudel seda võimalust lihtsalt ei ole, kas siis pole kellelegi anda või siis lapsed ei lepi (ses osas peaks mu meelest ikka endale ka otsa vaatama, ja ma ei räägi imikutest, eks). Selles osas tekib taas kaks arvamust - ühed, kes siunavad, et miks inimesed oma lapsi igale poole kaasa veavad (ei ole võimalik, et pole neid kuskile jätta, ja kui nii on, siis istugu ise ka kodus) ja teised, kes lapsi tõepoolest igale poole kaasa veavad (puhkus imikuga Indias on ideaalne vaheldus, puhkus koos imikuga - sellist asja pole mu meelest olemas...).
Olin nädal aega tumm, sest avastasin üsna kohutava tõe. Nimelt on nüüd minu jaoks tõestatud, et kui inimene endale valetab, siis muudab ta sellega reaalsust - ehk siis ta hakkab ka ise oma valet niimoodi uskuma, et tõde, mida ta ju ometigi teab, muutub olematuks. Ja see ei ole ainult poos. Mine või valedetektoriga kallale (selles ma muidugi 100% kindel ei ole, ilmselt oleneb olukorrast), ta usubki valet. On see loomulik mehhanism ebameeldivate mälestuste kustutamiseks? (n olukord, kus endine vangivalvur väidab, et mingit vägivalda koonduslaagrites küll ei olnud.) Ilmselt üks efektiivne ja oma efektiivsuses hirmuäratav mehhanism - isegi enda aju ei saa usaldada.
Aga see selleks, eile õhtul vaatasin igavusest blog.tr.ee-s ringi...No teate küll, eks, mis seal oli. Mulle tundub, et inimkond jaguneb üldiselt kaheks - otse välja ütlejad ja viisakad, tolerantsed ja mitte, pehmod ja karmid vennad, empaadid ja enesekesksed jne. Mu meelest see paksude-teema toob selle taaskord esile. (Lükates kõrvale fakti, et mingi (suure) inimrühma vaenamine oma blogis, teise (tuntud) blogija vastu astumine ning hilisem oma arvamuse "pehmendamine" on lihtsalt üks edukas enesereklaamitrikk). Muuhulgas tuleb nentida, et ma ise olen pigem otse välja ütleja ja enesekeskne mölakas, aga kuidagi olen ma kasvanud tolerantseks. No vähemalt pealtnäha ja avalikult. Ma võin naerda neegri- ja pedenaljade peale ning selle üle, kuidas paks inimene banaanikoorel libastub (no see on ju ikka kordi naljakam kui sama asi piitsavarrega juhtuks), kuid ma ei kärata kusagil avalikult, et ma vihkan mustanahalisi, omasooiharaid või pakse (sest ma ei vihkagi neid). Seesugune viha, olgu või traditsioonide kaitsmise tiiva all, labastab inimest. Intelligentsed inimesed nii ei tee. Teine äärmus oleks end ka naljadest jms solvatuna tunda (kusjuures naisi alandav ja loomapiinamist õigustav huumor mul juba natuke ajab südame alt pööritama, aga feministide grupist ju tulin ära, sest seal nägi juba neidki, kes absoluutselt igas asjas ahistamist nägid). Et siis kusagil on piirid. Hästi põhjendas seda "oleneb sellest, kes ütleb"- teooriat üks sõbranna, kes tõi neegrinaljadele vastukaaluks olukorra, kus venelane teeks nalja küüditamise üle. Kui Tujurikkuja teeb, siis naerame kaasa (ega kõik ei naernud ka, kui omal kogemus, siis ilmselt ei naeraks). Selja taga naerda ei keela keegi, las naerab, kui näo ees arusaaja inimene on, või teeb vähemalt sellise näo.
Ehk siis kokkuvõttes - meil on kiusajad, kes ütlevad, et "aga mulle ei meeldi paksud ja miks ma ei või seda välja öelda" ning meil on pehmed (vot ei ütle pehmo), kes räägivad empaatiast. No ja mõni ei näe üldse mingit vahet. Kõvasti laike saanud kommentaar Malluka blogis ju ütles, et "miks sina võid vihata homofoobe, aga mina pakse ei või, sama asi ju!". Päriselt? Mulle tundub (ja ma ei ole ainuke), et vastand "pehmokultuurile" ongi kiusamiskultuur. Jürgen Ligid, kes võivad öelda kõike, mis sülg suhu toob ja süüdi on teised kui liiga isiklikult võtavad. Väike kuri Pullerits, kes välimuselt on pigem kiusatav, aga on ennast üles töötanud kiusajate klassi ja annab nüüd tagantjärele malakat (lugesin seda testi ja mõtlesin, kas tõesti leidub üks suure maasturi ja 500 eurose ülikonnaga mees, kes kõik alla 10 km vahemaad läbib jalgrattal).
Ükskord kohtasin ma poes üht väga paksu ema koos oma väga paksu sõbranna ja väga paksu umbes neljaaastase tütrega. Sõbranna hakkas just korvi viskama keskmise suurusega krõpsupakki, mille peale ema ütles, et võta ikka see suur pakk, sest lapsed pole õhtul söönud. Ma olin vist varem naiivne, aga nüüd olen veelgi kuulnud peredest, kus laste õhtusööki asendabki krõpsupakk (ühel korral koos loogikaga, et kui ta lapsena neist isu täis sööb, siis suurena enam ei taha). Esimene reaktsioon on muidugi, et "issand, mis lollakad!" Aga tegelikult? Mis neil inimestel viga on? Asi ei ole ju rahas, sest potitäis kartuliputru tuleks odavam keeta kui lapsi igaõhtuselt krõpsudega toita. Kas neil inimestel on raske depressioon, mille tõttu nad ei suuda end sundida normaalset toitu valmistama? Kas neil on puudulikud sotsiaalsed oskused? Ma ei usu, et neile meeldiks selline olla, ma arvan, et pigem on nad kõigele käega löönud. Ja ma ei arva, et väljaütlemised stiilis "ma vihkan pakse, nad ajavad mul südame pahaks" midagi muudaks. See on lihtlabane kiusamine.
Kõigile meeldib ju tasuta asju saada, eriti kui need asjad on vajalikud nagu näiteks raamatud. Ehk siis osalen taaskord Petrone Prindi arvustuskampaanias.
Raamatuks seekord Loone Otsa "Mustamäe valss", millest ma tegelikult niikuinii veidi kirjutada tahtsin, nüüd on siis ka põhjus olemas.
Pean tunnistama, et mõnikord olen mõelnud, kuidas oleks olnud sündida kusagil 60ndate lõpus - siis kui oli "päris" elu, kui sündisid need, kes minu praeguses elus mulle kõige rohkem mõju avaldanud on. Siis kui mässati "päriselt", kuulati ja tehti tõelist muusikat. Eks see ole ilmselt põlvkonna viga, sest meieni jõudis sellest ajast ju vaid legend, reaalse igapäevaeluga me kokku puutuma ei pidanud. Teine asi, mis mulle isiklikult aedlinna lapsena huvi pakub, on elu igasugustes "mikrorajoonides" - kaugelt vaadates kuidagi eriliselt romantiline. Ilmselt olen ses osas eripärane, aga ma käisin tõesti pubekana Annelinnas ringi kondamas, üheksakordsetes majades liftidega sõitmas ja ahmisin sisse seda ainult mikrorajoonidele omast anonüümsust. Tallinnas "mäed" olid mu unistuseks.
Ehk siis on "Mustamäe valsis" kõik need "minu"-teemad sees.
Lugesin natuke varasemaid arvustusi ka, enamik neist on kirjutatud inimeste poolt, kes ka selles ajas elanud on. Minu teadlikud mälestused algavad siiski alles taasiseseisvumisele algava ajaga, seega ei ole mul mingit võrdlusmaterjali enda eluga.
Suur osa raamatust keskendub autori perekonna loole, mis juhatab sisse selle, kuidas lõpuks üldse Mustamäele välja jõutakse. Ausalt öeldes olen ma kade igaühe peale, kes nii hästi ja detailirohkelt oma perekonna minevikku tunneb. Mina tean ainult üldist lugu ja üksikuid fragmente. Ma usun, et inimese elule annab palju juurde oma juurte niivõrd põhjalik tundmine. Üllatuslikku oli ka - ma ei kujutanud ette, et Märtsipommitamise aegu oli juba kellelgi kodus telefon, selline detail viib paratamatult mõttele, kui sarnane oli tolleaegne elu siiski praegusega ja sellele, mida teeksin mina kui...
Autorile tuleb au anda ka tema objektiivsuse osas, millega ta oma perekonda kirjeldab. Mina niimoodi ei saaks, ma mõtleks ikka, et "mida ema sellest arvaks". Ma muidugi ei tea ka nii palju oma vanemate noorusest. Ses osas meenutas raamat mulle veidi Kati Murutari "Projektilast Pärnust" - kas tollased emad olidki pragmaatilised olevused tänapäeval väljapaistva kanaemanduse kõrval? Kuidas sellistes oludes (Mustamäe valsis näiteks ühis-keldrikorter) üldse elada suudeti ja veel lapsi kasvatada? Kas meie põlvkond sureks sellistes tingimustes kohe välja?
Mustamäe elu-olu kohta on mõni kommenteerija öelnud, et raamatus on seda ikka väga mustades värvides kujutatud. Ei tea, kui olin 8-aastane, kolis meie kõrvalmajja Annelinnas sündinud tüdruk ja tema mälestustes oli Annelinn tõepoolest täpselt sama kole koht kui raamatu algusaegade Mustamäe - täis joobes ning vägivaldseid vante, koht, kus väike laps õues ikka alati mõne vennasrahva esindaja käest kolakat sai.
Mulle see raamat meeldis. Lisaks ühe inimese loole sai hea ülevaate kogu selle aja elu-olust. Mu meelest on oluline meeles hoida seda, kust me tuleme. Lapsepõlv jääb enamikule meelde siiski helge ajana, olgugi, et mällu sööbivad eriliselt just ebaõiglus ning negatiivsed lood nagu ka raamatu autor tunnistanud on. Elu-olu on praegu siiski oluliselt etem kui oli siis. Autor toob kenasti välja ka selle, mida tänapäeval mõni sugugi uskuda ei taha - et joodi koledal kombel, ka odekolonni ning et vägivald oli tavaline.
Ega ei teagi, kas parem on olnu unustada või seda meeles hoida. Juhtusin eile lugema visiooni Lasnamäe arengust. Sellest, kuidas Lasnamäe tähendab eestlasele eelkõige venestamise sümbolit, millest võiks ometi üle saada, ja küllap saadaksegi ning tulevikus on see prestiižne elukeskkond. Elu läheb edasi, loomulikult, aga kas unustamisega ei kaasne...oh, ma ei teagi - ettevaatamatust? naiivsust? Äkki peaks see kunagine ebaõiglus meil ikka alatiseks kuklas tiksuma?
Positiivses mõttes ikka siis. Mulle hakkab üha enam selgeks saama, et just unistused, eesmärgid ja plaanid on need, mis inimeste elusid kõige kindlamalt mürgitavad. Keegi tark kommenteerija, ja siin ju ainult targad käivadki, leidis kord seda sama. Ühes mu lemmiktsitaadis ütleb Chuck Palahniuk: "
We’re the middle children of history, man. No
purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great
War’s a spiritual war… our Great Depression is our lives. We’ve all been
raised on television to believe that one day we’d all be millionaires,
and movie gods, and rock stars. But we won’t. And we’re slowly learning
that fact. And we’re very, very pissed off.”
Üks mu tuttav armastas ikka oma mehelt küsida: "Ütle mulle, millal me ükskord rikkaks saame?" Unusta ära, et sinust võiks saada president! Unusta ära, et sul peaks olema harmooniline tuumikpere! Ja hakka elama.
Lugesin nädalavahetusel läbi siin eelnevalt mainitud raamatu Rachel Cusk "Arlington Park". See on hea raamat, jube hästi kirjutatud (ja täiesti kohutavalt toimetatud, kui seda üldse tehti, aga kellegi nimi on toimetaja real siiski kirjas - igal paganama leheküljel on sõnu, kust on mõni täht puudu, keegi enne mind lugenud ja häiritud olnu oli minu raamatus need lausa eraldi ära märkinud) ning ka seal on inimeste häda suures osas see, et nende olemasolev elu ei vasta sellele, mida nad endale kunagi ette kujutasid. Ka minu 15-aastane mina teeks ilmselt eneka (ei, mitte endli, vaid selle sõna algses tähenduses siis) kui praegu mind näeks. No ei ela ma merevaatega villas ega ole maailmakuulus. Hea küll, eraldi teema on see Inglismaa lastehoiusüsteem, mida Bianka oma kommentaaris selgitas, ja ses osas saaks ka väljastpoolt miskit muuta, aga põhihäda, miks need naised seal raamatus nii rahulolematud olid, tuli siiski nende enda seest. Ma ei saa aga nõustuda raamatu tutvustuses välja toodud lausega, et Christine'il on tõsiseid raskusi oma eluga toime tulemises.Mu meelest on Christine raamatus ainuke, kes oma elu kõige kiuste huumori ja kaine mõistusega (paradoks, võttes arvesse, palju ta selleks enne veini jooma pidi) võtta suudab. Ta ei hooli sellest, mida teised temast arvavad (või vähemalt liigub selles suunas). Kas pole selles just võti, kuidas oma elu normaalselt võtta?
Pooled eneseabi raamatud räägivad, kuidas tuleks armastada seda, mis sul on (nõus) ja pooled jälle toonitavad, et tuleb suurelt unistada, sest muidu ei saa üldse midagi (kes palju tahab, see vähe saab, kes üldse ei taha, see üldse ei saa). Tore, aga sel juhul tuleks inimesi unistama õpetada. "Issand, ma sooviksin, et mul oleksid normaalsed lapsed ja arusaaja mees!" - see ei anna ju midagi, ainult ajab vihaseks. Suur osa õnnetuid inimesi aga vist just niimoodi unistabki, et äkki läheb kõik imeväel korda.
Millal ma matsin Holden Caulfieldi endas? Ema just imestas, et see mu kooliaegne lemmik oli, tema olevat juba siis leidnud, et see on puhas p*** jama. Maailm ei muutu kunagi paremaks paigaks ja meie ei suuda mitte kunagi maailma muuta. Me peame hakkama saama sellega, mis meil on ja sealjuures ennast hästi tundma. Vastasel juhul elamegi õnnetuna. Lugesin just kooli kokkutuleku almanahhist oma näiteringi õpetaja mälestusi, kus ta kirjutab ühest meeldejäänud õhtust - "Oli selline tunne, et oleme üks kamp ja võiksime ei tea mida veel korda saata." Millegipärast on selline kõikvõimsuse tunne üldiselt minevikku jäänud. Ka suvel Presidendi roosiaias kõnet kuulates ei olnud tunnet, et mina võiksin olla nüüd see, kelle ees Presidendi sõnul maailm laiali on. Maailm on juba nähtud. Peale seda hetkelist õnnestumist lähen ju ikka tagasi täpselt sinna samasse, kus ma enne olin.
Nüüd jääb vist mulje, et see elu on üks hädade org, aga tegelikult just see, kui sa temalt mingit imet ei oota, teeb su vabaks. Las ta siis olla, see sinu ainuke elu, ela teda ometi nii, et sul lõbus oleks, mitte mingite teiste seatud standardite poole püüeldes.
This is a war in Wonderland
Do it baby, yes you can
Burn your dreamland off the ground
Cause you don't need it
Ja igasugu küsimustikke täita ja tarbijauuringutele vastata ja...Eliisabeti blogist leidsin sellise asja (kustutasin vastused ruttu ära, aga ei saa öelda, et need mind mõjutanud ei oleks, sest mitmed asjad kattusid minu valikutega) :
10 ASJA, MIS MULLE MEELDIVAD (üritasin randomilt panna, muidu oleks magamine, muusika, lugemine ja söömine)
1. Magamine (no see on ju ikka esikohal)
2. Punk, grunge ja rriot grrrl muusika
3. Candy Crush Saga
4. Õlu (käsitööõllede populaarsuse tõus hävitab rahakotti..)
5. Minu inimesed
6. Varraku "Moodne aeg" sari
7. Äädikamaitselised toidud
8. Muusikavideod
9. Andmesisestus
10. Road-tripid
9 ASJA, MIS MULLE EI MEELDI
1. Igasugu mambo-jambo (pendlid, inglid jms)
2. Tervislikkuse peale surumine
3. Tühise rämpsu reklaamimine blogides
4. Kitsa silmaringi üle uhke olemine
5. Higi järele lehkavad inimesed
6. Pastelsetes toonides riided ja Tallinn Dollsi stiil (see video "All about the Bass" on kohutav!)
7. Hirm Interneti ees (Google jälitab, Facebook on saadanast...), üldse vandenõuteooriad
8. Majapidamistööd
8 ASJA, MIDA TULEVIKUS KINDLASTI TEHA TAHAN (sõna "kindlasti" võiks välja jätta, sest nii kindlaid unistusi ja tulevikuplaane mul pole )
1. Jaapanis ära käia
2. New Yorgis ära käia
3. Iron Maideni kontserdil ära käia
4. Kuulata Hole´i uut plaati
5. Tütardega koos peol käia (mitte sõna otseses mõttes ehk)
6. Korrata vähemalt sama toredat suve, kui seda oli suvi 2014
7. Elada igavesti õnnelikult
7 BLOGI, MIDA LOEN
Ei hakka siia üles lugema enda blogrollis olevaid, sest neid loen niikuinii, aga nimetan mõned, mida seal ei ole, aga feedlys ikka loen:
7. Morgie
Oeh, sellest punktist oli täitsa kasu. Mõtlesin, et lisan ikka feedlysse kõigi nende blogid ka, kes siin minu omas kommenteerimas käivad. Ja siis need blogid, mida nemad loevad. No ja siis sai neid blogisid juba uskumatu hulk. Ehk siis ma ei jõua iialgi jälgida kõiki huvitavaid blogisid...
Edit: Ja ma leidsin ühe oma kunagise lemmikblogija ka üles! Lastejuttude blogi nüüd siis (ma uskusin varem, et pealkiri vastab sisule ega pööranud sellele blogile tähelepanu), kunagi oli vist isemõtleja. 6 OMADUST, MIS MIND ISELOOMUSTAVAD
1. Auahne
2. Laisk
3. Enesekeskne
4. Kõva häälega
5. Labiilne
6. Successful, bitch and beautiful
5 KOHTA, KUS MULLE OLLA MEELDIB
1. Voodi
2. Hea kontsert või festival
3. Internet
4. Hea restoran
5. Lennujaamad
4 ASJA, MIDA MA KARDAN
1. Ämblikud
2. Vereproov sõrme otsast
3. Sõda
4. Surm ja haigused
3 ASJA, MIDA OOTAN
1. Kevad
2. Mõni seltskondlik üritus
3. Häid üllatusi
2 HEAD FILMI
Viimati nägin ma mingeid tõeliselt mõjuvaid filme aastaid tagasi, seega
1. "Lendas üle käopesa"
2. "Kaklusklubi"
1 ASI, MIDA INIMESED MINU KOHTA EI TEA
Oleneb, millised inimesed ju.
Ma olin kunagi Meie Meele esikaanel koos Mihkel Rauaga.
Ma olen ikka üks laisk ja lapsik inimene. Eile võttis minuga ühendust see sama vana klassiõde, kes leidis, et me võiksime rohkem suhelda, kuigi ilmselt omavahel ei sobi, ja pakkus välja, et peaks hakkama järgmise aasta klassikokkutulekut korraldama. Tegelikult ma üks kord korraldasin sellist asja ja see lõppes minupoolse 750-kroonise miinusega, mille omast taskust kinni tagusin. Ma tahan pidu küll, aga seda korraldada võiks siiski keegi teine. Korraldamisega kaasneb ju mingi vastutus, mingid ülesanded, kohustus suhelda isikutega, kes üritusele tulla ei taha ja mürgitavad su hinge oma negativismiga. Lisaks igasugu viimasel hetkel ärkajad, kes pakuvad siis, kui sul juba kõik paigas on, et äkki teeks hoopis nii või naa, äkki vahetaks peo asukohta jne. Siis "kindlad tulijad", kes ürituse päeval oma telefoni välja lülitavad ja muud fruktid, kellele peo korraldamise asemel hoopis peksa tahaks anda. Kas ei piisa sellest, et minu peale võib alati kindel olla selles, et ma vähemalt kohale ilmun?
Teiseks käis L. eile ühistu koosolekul (ta sunniti selle juhatusse kunagi) ning leidis, et mina peaksin vastutasuks sellele kui tema räägib, mida seal seletati, ürituse tagantjärele ära protokollima. No ei lähe läbi! Teatasin, et mind absoluutselt ei huvita ja L. tegigi selle protokolli lõpuks ise ära. Hea, et ma kuskil eramajas ei ela, muidu mu hoov oleks ilmselt rinnuni nõgeseid täis, aed kukuks kaela jne.
Loen hetkel üsna kummalist raamatut Rachel Cusk "Arlington Park". Siin on arvustus kah. Ma olen ise veel üsna alguses, aga nagu ma aru saan, siis leiavad selle raamatu peategelased, et pereelu on neilt nende enda elu röövinud. Nad peavad pidevalt lapsi kantseldama, süüa tegema, elamist koristama ja mööda poode jooksma, aga tegelikult tahaksid midagi muud. Ma ei saa sellest aru, miks nad siis teevad asju, mida nad tegelikult teha ei taha? Sest nad on täiskasvanud ja on selleks kohustatud? Mu meelest on täiskasvanuelu eeliseks laste ees just see, et nad ei pea tegema seda, mida nad ise ei taha. Ok, raha peab kuidagi teenima, aga kõik muu on ju vabatahtlik. Minu arvates võiks hea meelega sülitada selle peale "mida korralikud inimesed teevad" ja teha seda, mis endale meeldib. Mitte valmistada kolm korda päevas sooja toitu, mitte kanda eakohaseid riideid, juua hommikul klaasike valget veini. Naised Arlington Parki raamatus süüdistavad aga enda elu mandumises oma abikaasasid ja lapsi. Vale mees valitud siis. Mu meelest on jubedad need "tarkuseterad", mida igasugu naisteajakirjades levitatakse a la "10 asja, mida iga endast lugupidav naine peab oskama"; "10 riietuseset, mida 30-aastane enam kanda ei tohiks"; "10 meigistiili, mis meestele ei meeldi". Kas tõesti leidub inimesi, kes loevad neid ka muu mõttega kui lihtsalt selleks, et korra päevas ennast värskenduse mõttes siniseks vihastada?
Inimesel on üks elu, miks elada seda nii nagu teised tahaksid? Miks hakata täiskasvanuks? Kas see juhtub kuidagi automaatselt või inimesed sunnivad end ise? Et tahaks kangesti kinno minna ja klaasikest veini juua, aga ei saa, sest vaja mehele süüa teha ja vaibad ka sel nädalal veel kloppimata? Las see mees otsib ise endale süüa ja vaibad viska üldse välja kui neid kloppida ei viitsi. Või sunni mees neid kloppima.
Raamatus on üks eriti õudne tädi, kes võtab kõik ülesanded enda kanda seepärast, et usub end kõigega paremini toime tulevat kui tema mees. Lõpuks teebki kõike hambad ristis ise ja mees veel rõõmustab, et "aga mu naisele ju meeldib". Ise ju kaevas endale selle augu!
Isegi lugeda on sellistest inimestest hirmus. Me ei ela ju keskajal, aga samas elame ikka mingite kirjutamata "ühiskonnareeglite" järgi, millele enda elu ohvriks toome. Isekas peab olema, mitte täiskasvanu.
Mina olen ka see jube ema, kes vahepeal lapsele telefoni mängimiseks kätte annab. Klahvilukk on ju peal, nii et mida hullu ikka juhtuda saab. Pühapäeval millegipärast ei olnud (klahvilukku peal).
Helistas sõbranna mees, kes on tähestiku järjekorras telefoniraamatus esimene, et ma olevat talle hunniku tühje sõnumeid saatnud. No ma siis vabandasin, et laps kogemata saatis ja imestasin veidi, et kuidas ta ise selle peale ei tulnud, et mu lapsed seda teha võinuks. Mõtlesin, et kuna ta teadis, et me laupäeval sõbrannaga koos peol olime, aga koos ei lahkunud, siis ehk arvas ta, et ma kuskil hädas, kust ainsaks võimaluseks välisilmaga ühendust saada on talle tühje sõnumeid saata. Loogiline, eks.
Pärast avastasin, et laps oli ka ühele mu vanale klassiõele endast poolpalja pildi saatnud. Müstiline.
Igatahes rääkisin eile sõbrannaga, kelle mees mulle helistas ja vabandasin veel. Sõbranna siis ütleb, et tema mees pole küll ühtki sõnumit minult saanud. Küsisin, et mida te seal tarbite, su mees ise veel helistas mulle?! Mu mehel pole su numbritki, teatas sõbranna. No jumal küll, eks ta siis lihtsalt helistas tagasi numbrile, kust sõnumid tulid! Aga ei, sõbranna nõudis, et andku ma tema mehe väidetav number. Andsin, sest loogiliselt oli ta mees ju mälukaotuse läbi teinud. Sõbranna teatas siis, et tema mehel pole seda minu antud numbrit enam ammu kasutuses...Ega jah, tegelikult pole ma ta mehele mitte kunagi helistanud ka, number on iidamast-aadamast, nad juba üle kümne aasta paar kah. Et siis number ilmselt ammu edasi antud kellelegi teisele, kellel täpselt tema mehe hääl ja kes mind kõnes sinatas...Oleks teietanud nagu viisakad inimesed võõrale helistades teevad, poleks ma kindlasti teda sõbranna meheks pidanud. Naljakas. Igatahes kustutasin selle numbri ära. Järgmiseks aga sattus telefoniraamatus esimeseks noormees, kellega ma 18-aastaselt abielluma pidin. Ma usun, et ka tema on vahepeal vähemalt viis korda oma numbrit vahetanud. Kustutasin ka tema.
Vaatasin üldse telefoniraamatus ringi. Mul on olnud kena komme inimesi vaid eesnimega salvestada. Nüüd on mul näiteks Eveli, Eveli1, Evelin, Evelin2...Kes on kes? Veel on mingeid müstilisi nimesid, keda ma oma mäletamistmööda mitte kunagi tundnud ei ole. No näiteks Ille - üsna vähelevinud nimi ja ma tõesti ei mäleta end ühtki sellenimelist tundvat. Ju siis olen oma mälu usaldanud - kes siis Illet unustaks....Kunagi helistas mulle niimoodi Rokiklubi Roll, kes käis kogu oma telefoniraamatu läbi - tere, olen Roll, oled mu telefonis, kes sa oled? Minu number sattus tema kätte ilmselt siis, kui olin linnaviletsuses praktikal ja külastasin tollaseid noortekeskusi. Mul on sama number olnud julgelt üle 15 aasta, ilmselt on suurem osa kontaktidest selle aja jooksul oma numbrit vahetanud ja isegi tuttavate nimede taga on ammu uued näod. Ma ise nii julge ei ole, et hakkaks nüüd inimesi läbi helistama, kunagi pidin ühele tööotsijale helistama ja sattusin just hetkele, mil ta matusel viibis. Ei kadesta igasugu telefonimüüjaid. Ega ma tegelikult ju üldse ei kasutagi seda telefoniraamatut, räägin heal juhul viie inimesega sealt, ülejäänud on, noh, igaks juhuks. Oma ***** kaarti pean ka kohustuslikus korras poole aasta tagant laadima, kuigi peale pandud 13 eurot selle ajaga otsa ei saa. Staaži tõttu saan iga kuu alguses 10 tasuta minutit ju ka. Võeh, reklaam blogis, eks.
Ilmselt peaks selle postituse parooli alla panema, sest see on lihtsalt nii enesekeskne, et niikuinii hakatakse mulle vastu vaidlema ning kriitikat ma ju teatavasti ei kannata. Samas ei kannata ma ka oma arvamuseta inimesi ning ilma enesekesksuseta pole ka oma arvamust. Ei viitsi otsida mingit kuldset keskteed ja arutleda nagu koolikirjandis, et "kuigi mina arvan nii, on kindlasti ka inimesi, kes arvavad naa ja inimesed ongi erinevad ning bla-bla-bla".
Kooli kokkutulekule mitteminemise põhjuseks saab olla vaid altpoolt kaela halvatus. Või surm. Või viibimine Austraalias. Kindlasti aga mitte trenn (ei ole ühtki Veerpalu veel meie klassist sirgunud) või kellegi sünnipäev (mu emal oli muuseas kokkutuleku päeval sünnipäev ja otse loomulikult oli ta kohal nagu suur osa tema klassist, kes lõpetasid minu omast 25 aastat varem). Kõigist paralleelidest oli samuti enamus kohal, ainult meie omadest suutis 35st 8 end kohale vedada. WTF nagu?! Pakun, et üks kõige vähem esindatud klasse üldse. Kokkutulek on vaid iga viie aasta tagant. Keskkool on aeg, mis inimest kõige rohkem kujundab. Mulle meeldib elada minevikus. Ma pole mitte kunagi mitte kellegagi nii lähedane olnud kui inimestega, kellega käisin koos keskkoolis. Ülikoolis meil mingit oma kursust ei olnud, igaüks rabeles enda eest, ühtki ühisüritust ei toimunud. Mis mõttes räägib keegi, et keskkoolikaaslased olid suvalised tüübid, kellega ta juhuse tahtel vaid kolm aastat koos veetis? Ok, meie klassis oli kõige rohkem nö uustulnukaid, kes meie kooli vaid keskkooliks sattusid, mina käisin kogu nn täisgümnaasiumi läbi - 12 aastat samas koolis. Kuna meie linn tuli välja geniaalse ideega täisgümnaasiumid (1-12 klass koos) ära kaotada, siis kas võib eeldada, et tulevikus surevad igasugu kokkutulekud üldse välja?
Oh, ma saan aru, et mu frustratsiooni taust on vaid paljas enesekesksus - mina oleks ju tahtnud teisi näha, mind ju ei huvita, kas teised on enda eksponeerimisest huvitatud. Mina olen see, kes tahtis üheks õhtuks vanu aegu tagasi. Mina olen see, kes ise ei oska inimestega kontakti hoida ja kasutan selleks teiste poolt korraldatud üritusi. Mina olen see vähemus, kes nostalgiat armastab.
Hoolimata kõigest sain ma küllaga positiivseid emotsioone. Hoolimata kõigest armastan ka kõiki neid, kes ei pidanud vajalikuks kohale tulla. Ehk nagu ütles inimene, kellega me...noh...kooli ajal mitte just suurimad sõbrad ei olnud: "Issand, ma ei saa aru, miks me varem pole omavahel suhelnud? Aga noh, jah, me vist ei sobi teineteisega..." Ühel õhtul pole vahet, selle kannatame ju kõik ära ning näeme üksteises vaid head. Miks me ometi kogu aeg ei suhtle? Sest, noh, elu, noh...
"Tüdrukud, ma lähen vetsu, kes tahab kaasa tulla?" Vähemalt anekdootide põhjal on see üsna tavaline olukord. Meil oli kooliajal ka oma "peldikubande". No ikka ju lähed kaasa, kui inimene kenasti kutsub. Kunagi üks noormees uuris sellise käitumise tagamaid ja siis me seletasime, et tüdrukute vetsus elab Kaka-Kalle, kes ettevaatamatuid potti tõmbab ning seetõttu peavad alati sõbrannad igaks juhuks kaasas olema.
Paistab, et karjakaupa liikumine pole ka täiskasvanueas kadunud. Nädalavahetusel on üks üritus tulemas ja selle asemel, et igaüks oma kodunt lihtsalt kohale läheks, plaanitakse varakult, et saame enne algust kella all kokku. Ei taha ju üksi minna. Nüüd juba nii mehed kui naised.
Mu ema on elu aeg sellise käitumise peale põlglikult vaadanud - no mis mõttes ei lähe üksi peole? Kui ikka tahad, siis lähed. Enamik inimesi mu meelest ei lähe. Mina ei läheks. Varem vaatasin igatsevalt mõnede ürituste plakateid, kuhu oleks tahtnud hirmsasti minna, aga polnud inimesi, keda kaasa kutsuda. Põhimõtteliselt selle pärast L. mulle silma jäigi, et voh, temaga saaks minna, tal on sarnane muusikamaitse. Ise kügelesin tol ajal viisakalt üritustel, mis mulle tegelikult midagi ei pakkunud, aga kuhu oli vähemalt inimesi kaasa võtta. Eks siin ole see erinevus ka, et kui tõepoolest tahad pidudel kellegagi tutvuda, on targem üksi minna, et vähem konkurente oleks, aga kuna mina tahtsin lihtsalt muusikat kuulata, siis seda on palju mugavam teha koos meessoost saatjaga, kes potentsiaalsed tutvujad eemale peletab.
Teine asi, mida justkui peaks karjakaupa tegema, on laste saamine. Jube jama ju kui teised lippavad mööda pidusid ringi ja sina pead titega kodus istuma. Millegipärast arvatakse, et emadus ühendab. Vaadake, kui palju on igasugu emme-foorumeid ja -gruppe. Tunnistan, et esimese raseduse ajal kuulusin ka ühte, enamik nendes gruppides olijaid ongi esimest last ootavad naised + mõned üksikud emmendussõltlased, kes peale nelja last näevad väljakutset teistele eksperdiks olemises. Laste sündides need grupid enamasti lagunesid, elu läks edasi. Eks lastesaamine kindlasti tekitab mingid ühised jututeemad, aga tegelikult ainult selle ühisosa põhjal endale sõbrannat ei vali.
Igatahes tundub mulle, et selline karjamentaliteet on inimeste tegevust pärssiv. Edukaks ja õnnelikuks ei saa need, kes ootavad, et keegi nendega vetsu kaasa tuleks. Pole vaja mingeid padjaklubisid, kus kritiseeritakse seda ühte, kes julges ilma teiste heakskiiduta mõne radikaalse muutuse ette võtta. Tuleb ise enda parim sõber olla. Kari pole selliseid muidugi kunagi armastanud.
Ma ei tea, mis häda mind sinna Postimehe lehele ikka veab, viimasel ajal suudab see mind ainult vihaseks ajada. Ma tahan uudiseid, aga selle asemel saan ma emotsionaalset vahtu, mille koht võiks olla pigem kellegi isiklikus blogis kui uudiste hulgas.
Nüüd on siis uus avastus välja kaevatud - kas Eesti mees on pehmo või mitte? Avaldatakse mitmeid arvamusi, kus üks räägib aiast, teine aiaaugust, sest mitte keegi pole ära defineerinud, mida see nunnu väljamõeldud sõna üldse tähendab. Kes räägib naisepeksust, kes räägib sõjaväest, kes pereväärtustest, kes ebatervislikest elukommetest. Mu mäletamist mööda tuli selle sõnaga kõigepealt välja üks õlletehas, kes pakkus fesaris välja testi "Mitu % pehmo sa oled?" või midagi sellist. Pehmoks liigitus näiteks see, kellele kõlbas kassipilte vaadata ja ka see, kellele jalgpall ei meeldinud. Mulle seostub selle sõnaga üldse mingi Seitsme pöialpoisi Helliku-taoline pehme vahtkummist pontsakas olend. Miks üldse vaielda ja gallupeid korraldada kui pole kokkulepet, millest üldse räägitakse? Ega see enamikku vaidlejaid häirivat ei paista ning ülejäänuid niikuinii ei huvita. Kui ma midagi teemasse arvama peaksin - ehk siis kas Eesti mehed on oma olemuses kuhugi poole muutunud, siis ma arvan, et ühiskonna muutused peegelduvad inimestes ja eks me ikka muutume. No näiteks ei ole enam vaja teatud oskusi ja teadmisi, kõike pole vaja nullist ise osata teha, loomulik ju, et sellised teadmised pole enam üldtuntud. Kas saab eeldada, et supermarketite ajajärgul peaks kõik oma kätega hirve maha murda suutma? Tegin just testi, et milline naine ma olen, sain, et abitu, mis minusugusel siin üldse arvata? Ei oska ega suuda ise midagi, ei nõua seda ka teistelt. Minu ümber olevad meesinimesed on kõik elus hakkamasaavad inimesed. Või äkki räägime siin nooremast põlvkonnast?
Sel juhul mind natuke panevad imestama inimesed, kes lasevad endale keset teed kasvõi otsa sõita, sest uuendavad parajasti telefoniga FB staatust. Või istuvad karjakaupa kohvikus, igaüks ninapidi oma telefonis. Nädalavahetusel natuke kogesin seda. Kes kurat vaatab telefonis naljavideosid, kui ta seltskonnas viibib? Ja mina olen end veel sotsiopaadiks pidanud. Lõpetuseks käis üks (naine) veel välja idee, et kas poleks mitte tore, kui kõik oleks nagu vanasti, kui naised said kodus istuda ja ainult mehed pidid tööd tegema. Aeg oli juba hiline ka ja ma üsna kaua kannatanud, nii et pahvatasin siis välja, et tõesti elu mõnes ranges islami totalitaarses riigis on kindlasti etem kui meil - istud kodus, mees annab raha kui arvab, et oled seda väärt, kui ei ole, saad peksa või vägistamist. No milleks naistele inimõigused? Me ju tahamegi lihtsalt kodus istuda ning mehe armust elada. Selle peale öelda, et aa, tegelt jah, ma niimoodi ei mõelnudki. Arrgghh. Liiga hea elu, ma ütlen. See paistab muuseas ka kõigi pehmo-teoreetikute probleem olema - tuleks ometi see sõda, mis terad sõkaldest eraldaks! Näeks lõpuks ometi ära, kes meist on õige eestlane! Ei oska see lihtne inimene selle vabadusega ikka mitte midagi peale hakata.
Sobrasin oma tahvlis ning leidsin sealt ühe vana, pooleldiloetud Vikerkaare, mida lugesin viimati eelmisel aastal haiglas. Lugemata oli jäänud selline põnev artikkel nagu Johanna Rossi "Sõbranna - sõbralaadne toode. Kultuurilisi representatsioone meilt ja mujalt".
Ei teagi, kust otsast alustada. Alustan siis tsitaadiga:
Ariel Levy käsitleb oma
raamatus “Female Chauvinist Pigs: Women and the Rise of Raunch Culture”
viimaste aegade tendentsi, mille kohaselt paljud noored naised võtavad üle
patriarhaalse kultuuri normid ja väärtushinnangud, et n-ö tunda end inimesena.
Nad ei taha end identifitseerida naisena, kuna see tundub alandav. Levy peamine
huviala on kultuuri seksualiseeritus, tõsiasi, et naised on hakanud erootika,
porno ja striptiisi kujul kuraasikalt tarbima teisi naisi kui kaupa, kuna
sellist võimalust tajutakse üleüldiselt privileegina, mis näitab kõrget
positsiooni ühiskonnas. Ent oma naiselikkuse salgamisega kaasneb arusaam, et
naistevaheline sõprus ei ole midagi väärt või et naistega ei saagi sõber olla.
Nagu Levy üht vestluskaaslast tsiteerib: “Mina ei usalda naisi. Lapsena
sõbrustasin ma ainult poistega … [need siin] on esimesed naised, kellega ma
olen sõber olnud, kes mõtlevad samamoodi nagu mina ega taha ennast näljutada ja
kogu kuradima aja küüsi lakkida.”
Õudselt tuttav kuidagi. Ma ise identifitseerisin end ka kõigepealt "naissoost šovinistliku seana", muuseas . No näiteks 21-aastase minu arvamus: Ma ei ole
kindlasti feminist, selline asi on ka minu jaoks vale, sest sellega püütakse
minu arvates meessugu kõikides hädades süüdi lavastada. Mõned mehed on kindlasti “sead”, kuid naiste hulgas
on “hanesid” veelgi rohkem. Ja just nende “hanede” tõttu peangi ma iga päev tõestama, et ma ise
selline ei ole.
Kõige tuttavam on see "naiselikkuse" alandavana tajumine. Kui mõni mees mind naiselikuks pidas, siis tavaliselt hakkasin ägedalt vastu vaidlema, aga mingil hetkel sain aru, et mehed mõistavad naiselikkuse all siiski vaid pealispinda. Hea seegi. Naiselik on minu jaoks: nõrk, alam, allutatav, rumal, huvitub vaid pealiskaudsetest asjadest, elueesmärk on olla hea ema, küpsetab ja koob, naine olgu näha, aga mitte kuulda jms. Ma vihkasin südamest selliseid inimesi, sest nende vohamise tõttu pidin mina end pidevalt tõestama. AGA...mu arvates ei tähenda see sugugi seda, et naistega ei saaks sõber olla, sest kogu selle kanakarja kõrval on ka terve hulk normaalseid naisi. Enamasti elutsevad nad küll Internetis, aga suure vedamise korral võib neid ka päriselus kohata. Ehk siis asi ei ole selles, et keegi peab kedagi mingisuguseks vaid inimesed lihtsalt ongi erinevad ja kõigiga ei suuda keegi sõber olla.
Aga ikkagi, inimesed räägivad ka minu lähikonnas, et sõbrannad on enamasti vaid vallalistel naistel. Jah, ma tean, minu sõbrannanduse hiilgeajad on ammu möödas. Ajan oma jutud kodus mehega (ja Internetis) ära, paar korda aastas trehvan vanu sõbrannasid ka ja ongi kõik. Lana Del Rey laulab, et põhjuseks, miks naised niimoodi üksteist reedavad, on see, et nad eelistavad armastust. Aga mis on armastuse ja sõpruse vahe? Mina ei saaks kedagi armastada, ilma et peaksin seda inimest enda sõbraks. Artiklis leitakse, aga et: kui sõprus teise naisega
tähendab sõprust omasuguse, nõrga ja madalast seisusest kaaslasega, pole ime,
kui see kergekäeliselt ohverdatakse suhte nimel mehe, tugevama ja kõrgema
olendiga.
L. väidab, et just nii see naistel ongi - mul on nüüd mees, mul pole sõbrannasid enam vaja! Aga mida tema ka naistest teab, eks. Ta väidab ka seda, et mehed oma naisi enda sõpradeks ei pea. Täiesti jube! Et siis naine suudab oma sõprusevajaduse oma mehega ära rahuldada, mees ei suuda ja suhtleb seetõttu rohkem oma vanade sõpradega edasi.
Paneks siia veel ühe huvitava tähelepaneku artiklist:
Dekonstruktivismi tundval
ja tunnistaval ajal elades teame, et tüübierinevus tähendab alati vaikimisi ka
väärtuserinevust: üks kahest vastandist on alati kõrgemalt hinnatud kui teine. Ma tahaks kohe teada selle väite allikat. Et ongi nii - kui meil on mees ja naine, siis on üks alati parem kui teine, ei ole nii, et üks on hea ühes ja teine teises ning mõlemil on ka halbu külgi.
Mu enda tagasihoidlik arvamus teema kohta on see, et head sõpra on lihtsalt väga raske leida. Veel raskem on elu jooksul temaga lähedaseks jääda. Uusi sõpru hilisemas elus väga ei teki. Äkki on mehed sõpruse osas vähenõudlikumad? Ainult naiste suust olen kuulnud arvamust, et miks peaks suhtlema vanade koolikaaslastega, me oleme ju vaid juhuslikult mingil eluperioodil kokku sattunud inimesed, keda muu ühendada ei pruugi. Jälle see teema ka, et mehed nii ja naised naa - eks tegelikkuses on grupisiseseid erinevusi ilmselt ikka rohkem kui erinevusi kahe grupi vahel. Mõiste "sõber" juba iseenesest - FB ajastul veel eriti. Ega ma ei teagi enam, kes on mu sõbrad. Kas need, kellega elu tihedamini kokku viib (ja kellega enamasti ikka millestki rääkida on, iseasi, kui süvitsi me tegelikult läheme) või inimene, keda näen paari aasta jooksul korra, aga kellega lõpetame teineteise lauseid? Aga kas me selle teisega oleksime ka siis sõbrad, kui üksteisele iga päev närvidele käiksime?
Ja see pealkiri - parim sõbranna on surnud sõbranna, tähendab siiski seda, et mõistame kellegi väärtust alles siis, kui ta meie elust läinud on. Ehk seepärast tundub ka varase nooruse sõprus ilusam ja ehedam kui praegused.
