Emma Cline. Tüdrukud

Kummaline on, et kuigi väidetavalt mõjutab Ameerika kultuur meid ümbritsevat popkultuuri enim, teame me selle võtmesündmustest siiski hämmastavalt vähe. Kui ise huvi tundma ei satu, siis koolis sellest ei räägita. Minagi sain alles mõni aasta tagasi teada, et Charles Manson on siiani elus. Jah, ma tean, kes ta oli, kuid mida ta tegelikult popkultuuri jaoks tähendas, hakkas mulle koitma alles peale mõne raamatu läbilugemist. Lühidalt siis -  suvi 1969 (oi kui paljudest lauludest läbi käiv fraas, nooremana mõtlesin, et lihtsalt üks kõlav number) oli hipiajastu kuldaeg ja ühtlasi ka selle lõpp. Eks noorsugu on alati vanema generatsiooni kommetega vastuollu läinud, kuid toonane hipide ja väikekodanliku elulaadi vastuolu tundub tagantjärele vaadates siiski äärmuslikum, justkui pahelise kultuuri plahvatus keset säravat klantspilti, mis tegelikult tõi meid lõpuks välja praegusesse (küllaltki) liberaalsesse maailma. Aga hipid tahtsid ju enamat. Kuhu siis kadusid kommuunid, vabaarmastus ja legaalsed meeleavardajad mürgid? Just Mansoni-perekonna verised teod olid need, mis otseselt sellisele vabadusele lõpu tegid.

Selline on taust raamatul, mille kirjutas tüdruk, kes sündis sellest meeldejäävast suvest 20 aastat hiljem (appi, lapsed kirjutavad raamatuid?! kui vana ma õieti olen?!). Emma Cline keskendub tüdrukutele, kes olid selle loo kandvates rollides. Ta ei pretendeeri ajaloolisele tõele, raamat on esitatud kui ilukirjandus. Mina seda täpselt sellena ka lugesin, sest Mansoni loo detailidest (ok, võigastest detailidest ma väheke siiski tean...) ma palju ei tea, aga raamatu mõjul plaanin nüüd järele uurida. Samas väidavad paljud arvustajad, et raamat ei anna päris-loole midagi juurde, on lihtsalt elust maha kirjutatud (nimed ja detailid muudetud muidugi). Aga ma ei hindagi siin sündmust ennast, vaid seda, kuidas autor selle loo kujunemist seletada püüdis.

Nagu ka raamatu tagakaas ütleb - "loo keskmes on tüdrukud - nende haavatavus, nende igatsus kuhugi ja kellelegi kuuluda." Kui aus olla, siis ilmselt on see vajadus kõigil teismelistel, soost sõltumata. Ainult tüdrukutel on see mure, et nende "üleskorjajateks" on sageli vanemad ja kogenumad meesterahvad, mõned neist sellised nagu oli Manson. Halvale teele vedavaid Milfe on vähem. Autor ütleb: "Vaesed tüdrukud! Maailm nuumab neid armastuselubadusel. Kui hädasti nad seda vajavad ja kui vähe nad seda saavad. Suhkrused poplaulud, kleidid, mida kataloogides kirjeldatakse sõnadega nagu "päikeseloojang" ja "Pariis". Seejärel rebitakse unistused jõuga käest; käsi väänab teksaste nööpe lahti, keegi ei vaata mehe poole, kes bussis oma tüdruku peale karjub."(lk 129)
Ometi langetakse sellise "armastuse" lõksu ka tänapäeval, mida kujundlikult näitab raamatu tänapäevas toimuv kõrvalliin noorte vahel, kes peategelase majja ööbima satuvad. Mansoni-perekond ei olnud kohutav, narkootikumidest põhjustatud erand, selliseid tegusid suudaksid asjaolude kokkulangemisel toime panna ka praegused tüdrukud. Neid, kes "armastuse nimel" oma minast täielikult loobunud on, leiab alati.
"Hiljem ei suutnud keegi mõista, kuidas ometi kõik, kes rantšos elasid, selles olukorras kohale jäid. Olukorras, mis oli nii ilmselgelt halb. Kuid Suzanne´il polnud midagi muud: ta oli oma elu täielikult Russelli hoolde usaldanud ja selleks ajaks oli see nagu mingi asjake, mida mees sai käes hoida, seda peos keerutada ja selle raskust kaaluda. Suzanne ja teised tüdrukud ei olnud enam võimelised otsuseid langetama, nende ego kasutamata lihas muutus lõdvaks ja tarbetuks. Nii kaua aega oli möödas sellest, mil keegi neist oli viibinud maailmas, kus õige ja vale päriselt eksisteerisid" (lk 241) Tõepoolest, eitades tavaühiskonda ja selle toimimisviise, võib kiiresti välja jõuda selleni, et omaleiutatud utoopias ei kehti reeglid, mis mujal hädavajalikud on. Kui ideaaliks on täielik vabadus, siis pole põhjust kellestki hoolida, raamatus väljendub see ükskõikses suhtumises loomadesse ja lastesse. Rantšos küll loomi oli ja nende eest hoolitseti, kuid loomadest mittehoolimine kui inimese negatiivse väärtuse näitaja tuli mängu noorte ööbijate juures ning selles, kui kerge oli armunud tütarlapsel noormehe tegusid õigeks mõista.

Põhjuseks toob autor siin kasvatuse ja normid. Peategelase ema eluülesanne oli olnud oma mehe ja pere eest hoolt kanda, nagu enamikul tolle aja naistest, ka ta ise ei olnud õppinud ennast usaldama, mõjuvalt kirjeldab ta olukorda, kus arstilkäik põhjustas temas stressi, sest seal küsiti, kuidas ta end tunneb. "Aga kuidas ma ennast tundma peaksin, ma ei tea, palun öelge seda mulle teie!" mõtleb tema. Mu meelest on autor päris hästi tabanud nö traditsioonilise naiselikkuse omadusi ja sellele vastanduvat vabaduseiha. Kuidas pagemine ühtedest kammitsatest (kodu, vanemad) viib lihtsalt uue sõltuvuseni, kui sellega ei kaasne mingit muutust inimese mõttemaailmas ja ta valib järjekindlalt inimesi, kes talle ütleksid, mida teha, tunda, kuidas elada. Paraku ei lõpe selline näiliselt saavutatud vabadus kõigi jaoks sugugi hästi.
Mu meelest on see hoiatusromaan, hirmutav näide selle kohta, kuhu viib tee, mille käigus sa annad võimu enda üle kellelegi teisele ning kui lihtne ja loomulik on tegelikult sellele teele astuda.

Väidetavalt vändatakse raamatu põhjal juba ka filmi. Ma kujutasin Suzanne'i rollis kogu aeg ette Megan Foxi. Kuigi ta on ilmselt selle rolli jaoks "liiga vana". Ja peategelase rollis Amanda Seyfried'i. Ahjaa, see film on ju juba olemas... Millegipärast jooksis mu peas kogu aeg paralleel selle filmi ja raamatu vahel.

Teest puudeni

Eesti keel on ikka imeline, võiks ju arvata, et ma hakkan siin rääkima sellest, kuidas ma endale puude lasin määrata, aga ei. Pole puudeid, pole teid, on vaid puud ja tee.

Lugesin paar päeva tagasi, et tuul lükkas Iisaku vaatetorni ümber, pildigalerii oli ka juures. Võib-olla on see mu isiklik kiiks, aga igasugune looduse hävitustöö mulle meeldib. Kahju oli ainult sellest, et sündmust ei olnud õnnestunud reaalajas filmida. Mitte, et ma tunneks rõõmu sellest, kuidas stiihia inimeste kätetööd hävitab, mulle meeldib, võiks isegi öelda, et paneb südame kiiremalt põksuma, olukord, kus miski hävitab loomupärase rahuseisundi. Ilus mets, kõrged puud - ja siis järsku - üks puu langeb. See puu (või millegi muu, näiteks ka vaatetorni) langemine ei ole minu silmale nö normaalne protsess, puu järsk liikumine tekitab mõnusalt kõheda tunde. Teine samasugune asi on hiidlainete õõtsumise vaatamine (Youtubes), kuidas see pisikesi paate pillutab. Lained jäävad päriselus kaugeks, puud seevastu on enamasti igal pool. Mäletan, et lapsena läks mu koolitee mööda kohast, kus ühel pool teed oli linna kohta ülikõrgete puude salu ja teisel pool kaks puud, millest üks oli teisele liiga lähedal kasvamisest ühe koha pealt peenemaks hõõrdunud ja hõõrdus iga tuulega üha rohkem sealjuures õõvastavalt kriiksudes. Enamik osatäitjaid selles stseenis olid kuused, ma siiamaani pelgan just kõrgeid kuuski (jah, meil on kodus platskuusk). Igatahes suurema tuulega oli päris keeruline sealsest kadalipust läbi minna, enamasti tõmbasin kapuutsi silmini, vaatasin kramplikult maha, et mitte silmanurgastki õõtsumist näha ning kiirendasin sammu. Ohupiirkonnast välja jõudes oli adrenaliin laes - jess, ära tegin! Ka meie naabrite aias oli suur hulk kõrgeid kaski, nende murdumist meie maja peale nägin sageli unes. Võib-olla on see seotud mälestusega sellest, kui ma kord peale äiksetormi nägin hiigelsuurt vana tamme risti üle Riia tänava. See oli kuidagi selline sürreaalne ja meeltesse süüvinud vaatepilt. Igatahes hirm, et puud kukuvad, on üks vähestest ebaratsionaalsetest hirmudest araknofoobia kõrval, mis mul on. Samas, kontrollitud keskkonnas (Internet) on päris vahva sääraseid õudusi vahtida. Peaks end metsalangetamisele kaasa smuugeldama?

Teest tahtsin ka rääkida. Ma üldiselt ei ole tee fenomenile väga pihta saanud (nagu enamik eestlasi vist). Ikka kohv on teema. Kuigi ega seegi sai teemaks alles siis, kui meile kontorisse Jura masin tekkis. Kannukohv mul erilisi emotsioone ei tekita ning nii kohvinäljas pole ma kunagi, et pätikohvi teeksin. Ikka peen korraliku vahuga cappuccino või latte peab olema. Igatahes, emale oli keegi kinkinud karbikese musta roosiõitega teed, ta andis selle meile, sest joob veel vähem teed kui meie. Eile proovisin. See tee pani mind tõesti teejoomisele teise pilguga vaatama. Ei olnud maitsestatud vesi, oli kreemjas mahe jook, tekkis tunne, et veel parem oleks see piimaga. Teed piimaga joovad vist peamiselt ainult inglased. Proovisin piimaga ka ära, no tõesti, väga hea jook. Ma ei tea, kust see tee ostetud on või palju ta maksab, aga välja näeb selline (ilus pealekauba).

Üks tähelepanek veel, näe, Lana Del Rey tulevaselt plaadilt on esimene singel väljas:

Laul on jube ilus, mul tuleb jälle kananahk ihule, seda juhtub ainult väheste lugude puhul, aga ma tahtsin avaldada imestust hoopis video kohta. Näe, keegi kommenteerib lausa "I love how she smiles in this video, compared to her others" Ma just tunnen end häirituna. Kui varasemates videotes on Lana alati oma normaalolekus ehk siis traagilis-ülbe näoga (tuntud maakeeli ka kui "sitanuusutaja-nägu"), siis siin naeratades tundub ta nii võlts. Meenub üks eriti napakas salmikurida, mille kirjutajad ilmselt üldse ei adunud, mida see tähendab: "Mäleta mind kui tüdrukut, kes tihti naeratas, kuid oli harva õnnelik!". Lana näost kipub sama välja lugema.

Ilm, katk, tundlik teema ja toidulaud

Ma elavnesin täna natuke ainult seetõttu, et pühapäevaks lubas + 16 kraadi sooja, enne seda muidugi lund ka, aga see selleks. Nimelt olen ma kärsitu inimene ning minusuguse jaoks on praegune aastaaeg kõige häirivam. Jah, märtsi alguses on veel tore, tundub, et kevad tulebki varsti ja kohe läheb soojaks, aga siis jääb kõik venima. Märtsi lõpuks on selge, et õiget kevadet tuleb veel vähemalt kuu aega oodata ja no kui see tigedaks ja tüdinuks ei aja, siis mis veel ajab. Üldnimetus on sellel vist kevadväsimus, aga ma saan alles nüüd aru, et ei väsita kevadest, vaid hoopis selle tuleku ootamisest.

Mingeid piiripealseid põnevaid teemasid on ka olnud, millest ma siiski täpsemalt siia kirjutada ei tahaks, puudutavad rohkem muid kui teisi. No näiteks tõi laps lasteaiast "katku" koju ja kui ma seda guugeldasin (eelnevalt päris-meditsiinitöötajaga konsulteerimist), siis leidsin ühe ökoema arvamuse, kuidas "eks ta ju kole on, aga rohud on veel hullemad, parem püüda koduste vahenditega hakkama saada, on küll raske ja läheb kaua, aga eks ta ilmselt möödub", samal ajal kui minu esimene reaktsioon selle "katku" puhul oleks olnud põletatud maa taktika ehk siis andke mulle leegiheitja, ja ruttu! Kuidas inimesed rahulikuks suudavad jääda ja isemöödumisele loota, on mulle müstika. Kärsitus jälle, mis muud.

Töö juures sattus ka üks väga intrigeeriv küsitlus meile arhiveerimiseks, nimelt Stockholmi politsei oma. Tundus ahvatlev lõpuks ometi "tõde" teada saada, et mida siis arvab oma koduümbruse turvalisusest lihtne rootslane. Valim oli suur ja lai. Tegelikkuses ma lõpuks enam ei viitsinud neid tuhandeid ankeete nii süvenenult läbi vaadata, kui mingi arvamuse kujundamiseks vajalik oleks olnud. Valikvastuseid ma üldse ei jälginud, vaatasin ainult viimast avatud küsimust, kus inimesed said oma arvamuse vabas vormis välja öelda. Seinast seina oli, mitte ühtegi "pagulased ahju!" sõnavõttu silma ei hakanud, inimesed, kes muukeelseid nimetasid, soovitasid soojalt integratsiooniprogramme tõhustada ja noortekeskusi juurde ehitada. Miks mulle tundub, et need inimesed tembeldataks meil kohe naiivseteks heaoluühiskonnast juhmistunud ullikesteks? Mõni soovis kerjamise keelustada, mõni soovis kerjajaid aidata. Ainsa "ebameeldiva rahvusena" nägin ühes kohas nimetatavat rumeenlasi. Vähemalt kahte inimest häiris natsistliku sisuga graffiti metrooseintel. Muidu tavalised mured - tänavavalgustus, rohkem jalgsipatrulle, autod kihutavad õuealal jms. Mingile tõele ma ei pretendeeri. Kindlasti jäi palju kahe silma vahele.

Kõik kirjutavad söögist. Mitte keegi ei söö enam toidu kõrvale leiba. Mina olen see viimane mohikaanlane ja söön. Kõikide toitude kõrvale. Keegi väitis (mitte blogides, vaid päriselus), et liha kõrvale leiva söömine on puhas ahnus. Ja piima joon ka alati juurde. Ma olen nii harjunud, et ei suuda ilma, mind lausa häirib, kui toidu kõrvale leiba ei saa. "Kus, kurat, must leib on?! " röögatan ja löön rusika lauale ka hiina restoranis. Ok, seal tellin naani siiski. Piimaga on see nali, et väljas süües ma isegi suudan piima muu joogiga asendada, aga kodus küll mahla toidu kõrvale ei taha. Või üldse joomata olla? Söök jääb kurku kinni ju nii! Ilmselt muidugi harjumise asi. Aga soola ise lisan toidule vähe (aga söön päris palju poolfabrikaate, kus sool niigi sees) ja kohvi sisse suhkrut ei pane. Magusad asjad mind üldjuhul eriti ei tõmba, vajadusel teen kooke Vilma pulbritest. Meeldib süüa, aga mitte süüa teha. Sööme makarone hakklihaga, purgisuppe, kartulit mingi lihamaterjaliga, kala friikatega (kastme teen pakipulbrist), pakipajaroogasid, ahjuliha aedviljadega, poepelmeene, tatraputru hakklihaga, salatit on juures harva, suvel rohkem, kui minu teha, siis eelistan oliiviõli, mees tahab hapukoorega. Kartulisalatit teeme ise ja sööme mitu päeva. Lõunasöögiks üritan enamasti vegan olla ja salatit süüa, hommikuks joon smuutit. Kui ma üksi elaks, sööks hoopis teistmoodi. Hei, ma vist ei salli lihtsalt teistele toidu tegemist, endale viitsiks katsetada küll! Olen ju proovinud teha püreesuppe, aga kui keegi teine neid ei taha, mida ma siis teen? Ega ma lasengi rohkem L.-l süüa teha, tehku oma maitse järgi neid liharoogi, teistele enda maitse peale surumine tundub mulle raskem.

Kelle oma sa oled?

Näe, Feministeeriumis kirjutatakse põneval teemal, millele ma isegi sageli mõelnud olen - nimelt perekonnanime vahetamisest abiellumise puhul. Te võite küll ironiseerida, et mida minusugune vanatüdruk (lastega tüdruk?) sellest ikka mõtleb, aga ausõna, kunagi olid ajad, mil ma arvasin, et ühe naisterahva elukaar peab kindlasti välja nägema selline: ülikool, abielu, lapsed, (karjäär?).

Mulle näib, et selles artiklis on täiesti mainimata jäetud põhjus, miks mina perekonnanimevahetust iseenesestmõistetavana võtsin - sest ma saan seda teha! Ma saan suurest peast endale uue nime! Äge, jee! Ju siis ma ei ole enda identiteedi küljes nii kinni, mulle tundus muutus pigem vahva uuendusena, mitte millestki lahtiütlemisena. Ma tean teisigi, kes koolis vihikute taha oma "uut allkirja" harjutasid...Minu jaoks ei olnud see mingi kole patriarhaadist lähtuv rõhuv komme, pigem hoopis nii, et näe, tüdrukud saavad uue nime, aga poisid ei saa!

Isver, mind isegi narriti seetõttu, et mu nimi sarnanes algklassides ühe ebameeldiva klassivenna omaga ja siis aasiti, kuidas mul abielludes muret pole, ainult paar tähte lõppu juurde ja valmis. Arutati, milline perekonnanimi sobib ja milline mitte, loodeti, et mõnesse nõmeda perekonnanimega poissi ei armuks jne.

Isegi kui ma praegu peaks abielluma, vist ikka võtaks mehe nime. Ma ei seosta seda kuidagi mehe omandiks olemisega, ma lihtsalt ei kujuta ette, et ma võiksin kellegi omand olla vist....Sellega olen küll nõus, et mehe nime mitte võtnud naisi (kui just ei olnud tegemist mehe poolt väga koleda perenimega, siis oli arusaadav) peeti kuidagi kõrkideks - vahi, ei tea, mis talle ei sobi! Peab ennast jube tähtsaks või midagi! Seda muidugi vanema generatsiooni poolt.

Hoopis rohkem on mind häirinud laste perekonnanimede asi. Eestis on nimelt nii, et sa ise võid küll abielludes mehe nime enda nimele ka lihtsalt lisada ja olla proua nimi-sidekriips-nimi, aga lastele sellist sidekriipsuga nime panna ei saa. Eks ilmselt seepärast, et kui too laps ka kunagi abielludes sama otsustaks teha, veniks perenimed ikka väga pikkadeks. Kas mitte Tuuli Roosmaa ei põhjustanud pretsedenti pannes ühele kaksikutest enda perenime ja teisele mehe oma? Seda tehes pidi kuidagi seadust venitama vms. Mul on tuttavaid, kes on sama teinud järjestikku sündinud laste puhul ja raudselt arutatakse siis - ei tea, mis neil omavahel juhtus, et teisele lapsele enam isa nime ei pandud? Lastele pannakse vist üldjuhul isa perekonnanimi sellepärast, et isadus kindel oleks? Kusjuures meie teise lapse puhul selgus, et mitte abielus olevate vanemate puhul küsitakse lapsele nime pannes isalt otsesõnu üle, kas ta on isadusega nõus (Mini puhul seda veel ei tehtud). Sealjuures sai perekonnaseisuametnik ebamugava üllatuse osaliseks, sest L. hakkas selle küsimuse peale avalikult arutama selle üle, kas isaduse fakti ikka saab niimoodi kindlaks teha. Tema vist arvas, et see arutelu puudutab kuidagi mind ja minu ausust, kuigi L. teoretiseeris täiesti üldisel tasandil, aga seda inimesed millegipärast enamasti ei eelda.

Mu lastel on niisiis isa perekonnanimi. Miks? Mulle tundus, et vahet väga pole, milleks hakata eraldi midagi välja mõtlema. (Või äkki hoopis eeldasin, et kui lapsed juba isa nime peal, küll võetakse mindki? Oeh, ma loodan, et mu alateadvus ikka säänne madal hoor ei olnud :) Nüüd olen küll kuulnud, et näiteks lapsega üksi reisides võib tulla probleeme, kui emal on üks nimi ja lapsel teine. Perel võiks olla ikka üks nimi, nii on ilusam? Jah, noh, möönan, ilmselt oleks. Aga need viimaste aastate arengud traditsionalismi ja perekonna kaitsmise suunas on mind kuidagi tõrkuvaks muutnud sel teemal. Ei taha nagu ennast sellega sidudagi. Võib-olla on viinamarjad hapud? No iseenesest ei mõjuta ju see elu mitte kuidagi, va mõned tüütud tuttavad, kes kangesti sinu arvel pidutseda tahaks. Sellist traditsioonilist pidu ei tahaks ma niikuinii, mu jaoks on see omandanud näidisesinemise tähtsuse, ma võin omaette selle valge kleidi selga ajada, aga teiste ees, ei, ei taha. Ei taha ämmu-äiu, vanemaid, sõpru, lapsukesi lilleneiudena. Väikekodanlik tilu-lilu. Samas ma tean, et kui teha midagi omaette, salaja, siis kogu see kamp solvub. Pole vaja seda kah.

Milan Kundera. Olemise talumatu kergus

On kahte sorti kirjanikke - ühed, kes kirjutavad üles lugusid ning teised, kes tahavad kirjutatuga tingimata midagi öelda. Mulle tundub, et esimesed ei ole niiväga ambitsioonikad, neile lihtsalt istub kirjutamine ja nad panevad elu paberile nii, nagu neile paistab ja kui väga hästi läheb, avastab keegi, et nendes lugudes on midagi sees ja kutsub ka teisi lugema. Teine variant on eneseteadlikum - ta teab, et tal on midagi öelda ja ta püüab oma kirjutamisannet selleks ära kasutada. Lihtne on üle pingutada, paljudel on ju tunne, et neil on läbi löömiseks vaid üks võimalus ning siis loomulikult pannakse kogu oma ideedepagas ühte loosse. Tulemuseks võib olla eneseabiõpik, mitte lugu. Või kogumik arvamuslugudest. Mõned, kes oma elutarkused eriti kergesti loetavasse vormi on pakendanud, saavad tihti ka kole kuulsaks, kuid alati ei ole seesugused raamatud midagi minu maitse jaoks. Paulo Coelho näiteks. Oleksid justkui lood, aga õpetussõnad piiluvad ridade vahelt, lootuses leida koha mõtteterana päikeseloojanguga foto taustal kellegi FB seinal.

Milan Kundera "Olemise talumatu kergus" on ses osas hoopis teistsugune ja julgem raamat. Lisaks sellele, et pealkiri kandideerib kohe kindlasti maailma parima omale, on ka selle jutustamisviis erakordne. Nimelt ei püüa autor ennast kuidagi maskeerida, vaid tunnistab avalikult, et lugu ning selle tegelased on selgelt ideede näitlikustamiseks ellu kutsutud. Ta ei kohku tagasi ka selliselt "stiilivääratuselt", nagu keset lugu järsku autori positsioonilt selgituste andmiselt: "Romaan ei ole autori pihtimus, vaid uurimus sellest, mida kujutab endast inimelu lõksus, milleks on muutunud maailm. Kuid aitab. Naaseme Tomaše juurde." (lk 212): "Käesoleva romaani kolmandas osas jutustasin ma poolpaljast Sabinast, kuidas ta seisab, kõvakübar peas, riietatud Tomaše kõrval. Tollal ma ühest asjast vaikisin." (lk 238)

Nüüd võib jääda mulje, et tegemist on kuidagi tüütult kliinilise teosega, seda aga "Olemise talumatu kergus" kindlasti pole. Lugu on konstrueeritusest hoolimata kaasahaarav, eluline ja noh, hästi läbimõeldud. Peab olema tõeline geenius, et need kaks poolt - ideede (või uurimuse, nagu autor ise ütleb) edasiandmine ja ladus lugu niimoodi tasakaalus oleksid. Uurimuse teema pole aga sugugi kitsas vaid hõlmab endas nii inimelu paradokse kui ka maailma ajalugu ühe õnnetu kommunismi haardesse jäänud riigi vaatenurgast ja valikutest lähtudes. Siin tekkis mul mitu korda paralleel Sofi Oksase ja tema lugudega. Kunderal välis-tšehhina on üsna sarnane missioon. Meile, eestlastele, eriti tuttav teema. Kui Oksasele heidetakse ette Nõukogude elu koleduste esiletoomist, siis ega Kundera leebem pole, ka tema ei pigista silma kinni fakti juures, et osa represseerivatest rollidest võtsid enda õlule omad, mitte okupandid. Kundera on küll oluliselt kliinilisem, emotsioonivabam ega lasku "räpastesse detailidesse" - kärbseid, verd ja vägistamist siit ei leia, ehk on mõnel lihtsam lugeda.

Sitta, seksi ja teoloogiat leiab aga küll, olge ette hoiatatud. Väga palju sellist, millest igaühest annaks eraldi uurimustöö kirjutada. Aga miks siis ikka on elada nii talumatult kerge? "Inimelu elatakse ainult üks kord ja seepärast pole meil võimalik kindlaks teha, millised meie otsused olid head ja millised olid halvad. Me võime antud olukorras otsustada ainult üks kord ja meile pole antud teist, kolmandat, neljandat elu, et me võiksime erinevaid otsuseid võrrelda." (lk 213) Kui tulevikku ette näha pole võimalik, kasutame otsuste tegemisel oma ainukest olemasolevat infoallikat - minevikukogemust. See aga on igaühel erinev. Kundera näitab väga ilmekalt ära selle, kuidas need lahknevused inimeste vahele erimeelsusi loovad - me saame samadest asjadest absoluutselt erinevalt aru, samadel nähtustel on erinevate inimeste jaoks erinevad tähendused, nendega seonduvad vastuolulised mälestused jne, ning kuidas kõik need esmapilgul vähetähtsad asjad suhteid ja saatusi mõjutavad.

Üsna õhuke raamat, milles sisaldub kordades rohkem kui kaanetutvus hõlmab - tõepoolest "uurimus sellest, mida kujutab endast inimelu (totalitaarse režiimi tingimustes)".

Kuluks koolitus ära küll

Nüüd siis õpime kõik kampaaniakorras "Tere!" ütlema. Enamik inimesi on veendunud, et see on üks õige asi, samas mul on hoopis teistpidine mälestus lapsepõlvest.

Nimelt hakkasime kunagi naabriplikaga praktiseerima võõraste möödujate teretamist. Selle peale sain kodus kõvasti pahandada - miks me tüütame võõraid inimesi ning üldse olevat see täiesti sobimatu käitumine. Kole ja ebaviisakas. Nüüd loen, et see olevat maapiirkondades levinud "kena komme". Mh? Miks mina olen siis kogu aeg teadnud, et võõra inimese teretamine on vale?

Võõraste teretamisega puutusin hilisemas eas esmakordselt kokku lasteaia juures, kus tundus vaikimisi kombeks olevat vastutulevaid lapsevanemaid teretada, ka neid, kelle lapsed sinu omadega ühes rühmas ei käi. Ok, tegin kaasa, kuigi ei näinud sellel mitte mingit mõtet. Viisakus, jah, aga miks? Mu laste rühmades on läbi aegade olnud kaks emmet, sellised hästi tigeda näoga mimmid, kes kunagi seda tere ei ütle, vähemalt esimesena mitte. Mul on alati hea meel olnud neid nähes - ei pea ise ka suud lahti tegema. Hmm...järelikult ütlen ma ise tere, siis kui ütleb vastutulija või mul on tunne, et ta hakkab seda ütlema. No näiteks hakkasin ma sel aastal "jõudu"" soovima majahoidjale, ise samal ajal alati lootes, et ehk me ei kohtu ja ta on parajasti oma luuaga teisel pool maja või vaatab just minu möödudes mujale või..Nägin vist, et keegi ütles ja siis pidasin vajalikuks ka ise "viisakas" olla, kuigi loomulikult see mul välja ei kuku.

L. ütles ükspäev naabrinaisele "Tere!", Mikro ei tundnud teda ära ja pahandas: "Issi, miks sa ütled võõrale inimesele tere?" Erinevalt minust, ei ole keegi talle öelnud, et võõraid teretada ei tohiks. On see siis "loogiline mõtlemine", mis sellisele otsusele jõudis? Et tegelikult saab lapski aru - tere on tuttavate jaoks ning mitte niisama loopimiseks?

Poodi sisenedes öeldakse jah "tere!", aga on arusaadav, et see on osake edukast müügistrateegiast. Kus läheb piir elementaarse viisakuse ja teise inimese isiklikku ruumi tungimise vahel? Mul ei ole ausõna mugav, kui keegi võõras mind teretab, mul on tunne, et nüüd olen kohustatud talle naeratama, meeldivat isikut teesklema, õudsemal juhul small talk'i arendama. Ei, mul pole midagi selle vastu, kui ma olen heas tujus, tänagi ohkasime ühe võõra poemüüjaga ühe kauni pluusi kohal, kuidas teatud gabariitidega teatud riided selga ei sobi ning mis muud hädad sellega kaasnevad ja kui tobe on sealjuures kuulda, et oled tegelikult õnnega koos. Aga samas võin ma niimoodi ka teise inimese tuju tahtmatult ära rikkuda, nagu tol korral, kui läksin poodi üht konkreetset toodet otsima, seda ei olnud, aga müüja üritas mulle muid variante pakkuda. Olin lihtsalt ebaviisakalt napisõnaline ja põgenesin, sest tean, kui mõjutatav ostja ma võin olla. See kõik oleks ära jäänud, kui minu poole pöördutud ei oleks.

Mis veel seoses selle teretamisega? Meenuvad paar kummalist juhtumit, kus mind ennast on ülbeks peetud ja kedagi teist lausa aastaid põlatud, sest me väidetavalt ei teretanud tuttavat inimest, keda me tegelikkuses lihtsalt möödumas ei märganud. Ehk siis selle teretamisega seostub alati see "kuidas sina mulle, nii mina sulle" ohtlik moment. Ole alati valvel! Teistpidi ka nö "liigne viisakus" nende mõistes, kes leiavad, et teretama peaks vaid tuttavaid - mu ema töötab inimestega ja peab pidevalt võõrastele teredele vastama, nende jaoks on teda üks, aga tema jaoks on neid silme eest läbi käivaid inimesi ju palju. Ema ise ka rääkis loo, kuidas tänaval tuli talle vastu väga tuttav meesterahvas, ema mõtles, et küllap ikka keegi tuttav on ja ütles tere, mees vastas ka, alles paar minutit hiljem meenus emale, et see oli ju Vahur Kersna televisioonist...Ilmselt juhtub tuntud nägudel seda veel tihedamini ja sageli ei olegi teretajad andunud fännid vaid lihtsalt segadusse aetud kodanikud.

Lisa Genova. Siiski veel Alice.

Mulle sattus see raamat alles praegu kätte, mäletan, et kunagi tehti ka film, toona tundus teema paeluv, aga kinno muidugi ei jõudnudki.

Alice on 50-aastane edukas Harvardi professor, keda mälu hakkab järsku alt vedama. Peagi saab ta teada, et põeb Alzheimeri varajast vormi, millel ravi puudub. Lugu keskendubki Alice´i edasise elu kirjeldamisele. Mulle tundus šokeeriv, et haiguse kulg nii kiire oli, kuid ilmselgelt on autor arstidega konsulteerinud ning tegelikkuses nii lähebki.

Mälu. Mõistus. Mina-tunne. See on ilmselt kogu inimeseks olemise essents. Mõned loodavad, et see kõik jääb meiega ka peale keha surma, aga mis saab siis, kui see hakkab kaduma juba ENNE keha surma? Mitte kunagi kauges tulevikus raugana, vaid nüüd ja kohe, tabab sind keset tervisejooksu, töökoosolekut, lapsevanemakohustusi. Paljud on näinud õudusunenägu sellest, kuidas nad on mingis võõras kohas ja lähedased vaatavad neist läbi, justkui ei tunneks äragi. Enamik tunneb suurt ebamugavust, kui avastab, et nende enda mälu on neid milleski alt vedanud. Raamat toob need hirmud meieni ehedal kujul. Mis tunne on leida end järsku naabrite köögist, mitte leida üles wc-d või tunda ära lähedasi. Osa eksimusi antakse edasi Alice'i pilgu läbi, osa kõrvalseisjate, kummalgi juhul tunneb lugeja ebamugavust ja kohmetust. Sedasama tunnevad ka haige lähedased. See justkui poleks enam Alice. Samas tunneb Alice, et osake temast on kusagil ikkagi alles, kuid ei leia teed välja. Tabav võrdlus raamatust - justkui ärgates hommikul unenäost, teades, et midagi seal oli, aga suutmata sõnagagi midagi edasi anda. Teadmine, et info on kusagil olemas, kuid sa ei leia teed selleni. Ilmselt oleme kõik seda elus mingil määral kogenud ja seeläbi teame, kui ebameeldiv see olla võib.

Teiselt poolt vaimsed häired ning kõrvalseisjate kohanemine sellega. Kas inimene, keda sa kunagi armastasid, on haiguse taga alles? Sellele dilemmale raamat mu meelest vastust ei anna. John, Alice´i abikaasa, laveerib kahe valiku vahel - elada oma elu edasi või pühenduda haigele kaasale. Ta püüab mõlemat ning lõpliku otsuse tegemist raamat ei kajasta. Inimesed lakkavad armastamast (või teevad seda vähemalt palju vähem kirglikult) ka palju väiksemate muutuste puhul partneris, me keskendume ikka koledal kombel olemasolevale rutiinile ega suuda sellest edasi näha, aga kui muutub tõepoolest suurem osa inimese isiksusest ning ta ei tunne sind isegi ära? Kas armastusest piisab? Autor leiab kompromissi - armastust tajume me igal juhul. Jah, muidugi, iga elusolend mõistab, kas keegi tunneb tema vastu sooje tundeid või on külm, aga romantiline armastus?

Kas pelgalt ligimesearmastus on see stiimul, et elus püsida? Ka selle küsimuse lahendab autor osavalt - Alice lihtsalt ei suuda enesetappu läbi viia. Ma ei tea, mul oli selle koha peal Alice'st kõige rohkem kahju. Jah, lihtsam on olla füüsiliselt terve ja vaimselt haige, sest siis sa ise ei mõista enda viletsust, kuid mõeldes ümbritsevatele, kes teavad, milline sa kunagi olid...See on ilmselt eestlaslik, see "ei taha kellelegi kaela peale  jääda", aga ma vist tõesti ei tea kedagi enda ümbert, kes teisiti arvaks. See raamat oli siiski väga pro-life. 

Ma olen nõus, et elu kutse on tugev, kõik need kaela peale jääda kartjad on koleda lõpuni välja vedanud, aga kas alati ka mõistlik?

Hapud viinamarjad

Kõvemad inimvaatlejad ütleks kohe, et eks ma üks ilge manipuleeriv eit olen, ja ega ise täpselt ei oskagi põhjendada, miks, igatahes suskasin hommikul L.-le: "Tead, miks S. (meie teine naistöötaja kontoris peale minu) tänasest puhkuse võttis? No ta ei kannata seda alandust välja, kuidas sa ülemusena talle kunagi naistepäevaks sületäit roose ei too!" Lihtsalt nali, noh, ei mingit torget kummagi asjaosalise suhtes, tundus selline tabav tähelepanek olevat. Ega siis niisama puhkuse esimene päev naistepäevaga kokku ei satu, eks.

Kõnnin siis peale Mikro lasteaeda viskamist üksi tööle edasi (L. laseb ees jalga alati, mitte et ta lasteaiast eemale hoiaks, lihtsalt hommikuti niimoodi efektiivsem). Lasteaias osad väiksed poisid viisid õpetajatele lilli. Mõtlesin, kui hea, et meil poisse pole, ma poleks jälle sellise asja peale tulnudki. Vastutulijatest nii mõnelgi oli kommikarp või lill peos. Mõtlesin, et kui Mini küsib, pean talle loengu naistepäeva TEGELIKUST tähendusest. No et ei ole "kord aastas panevad mehed tähele, et naised olemas on"-päev, vaid naiste õigused ja muu selline. Et pigem peaks naised sel päeval üksteisele tunnustust avaldama, et võrdsus on meil siin (enam-vähem) kätte võideldud, mitte meestelt kingitusi ootama.

Tulin tööle ja järsku kargas L. tulpide ja šokolaadiga nurga tagant välja! No ja nii ma oma ideaalid maha müüsingi. Ei käratanud, et "naine lilli ei joo!", vaid pigem nagu...noh...sutsu heldisin või nii. Kas ongi nii, et lihtsalt hapud viinamarjad? Kui on niikuinii teada, et lilli pole lootust saada, siis leiame, et pole vajagi? No ma otseselt sellega muidugi nõus ei ole, sest naiste õigused on siiski tähtsamad kui mingid lilled ja šokolaad, aga ikkagi on hea ka neid viimaseid saada. Olgu meie veendumused millised tahes, ühiskond siiski mõjutab meid niipalju, et ühiskonna ootustest saavad vaikselt ka meie enda omad.

Lõpetasin just oma kaheksanda Bukowski, seekord "Sink leiva vahel", Henry Chinaski kasvamise ja kujunemise loo. Sellega seoses - kui Henry oleks olnud teistsugusest perekonnast, parematest majanduslikest oludest pärit ja ilusam (aknevaba), kas tal oleksid tekkinud samad veendumused? Henry ei teinud ju saladust sellest, et temagi ihkas lahtises autos kaunite tütarlastega ringi paarutada, ülikool iseenesestmõistetavana ees ootamas, et ta aga teadis selle variandi kättesaamatusest, muutus ta selle süsteemi kriitikuks, teadlikuks unelma kitsaskohtadest. Kas ta süsteemis sees olnuna oleks samadele järeldustele jõudnud? Ma usun, et võib-olla, kuid kindlasti oleks see keerulisem olnud. Ilma taustata ei olnuks Henry selline nagu ta oli. Me kõik oleme üldkehtivatest normidest mõjutatud, kuid reageerime neile vastavalt enda olukorrale. "Viinamarjad on hapud" kipub liiga pealiskaudseks hinnanguks jääma. Kas tõesti peaksid kõik asjadest ühtmoodi aru saama ja vaimustuma?

Hapudest viinamarjadest saab muidu head veini. (Jälle ma vihjan, mis mul ometi viga on!)

Head naistepäeva kõigile!

Nädalavahetuse napakusi

Ei suuda kuidagi ühtki harivat postitust teha, ikka ainult sisutühi möla. Lihtsalt tähelepanekud viimastel päevadel, ühestki tervet teemapostitust välja ei venita.

• Kus see minu "mina" üldse on, kui kõik mõtted, emotsioonid jms paistab sõltuvat hormonaalsest tasakaalust, tervislikust seisundist ja parasjagu kättesaadavatest ilmaoludest? 

Eks mul oli juba reedel kergelt paha, aga ma pidin ikkagi välja minema, sest ma olen nagu see tüdruk Raamatuvaksiku almanahhist (ainus lugu vist, mida sealt mäletan, äkki oli Tütarlaps ja surm vms), kelle ema on suremas ja kes ikkagi peole läheb. Ainsa erinevusega, et mu ema pole suremas ja tehniliselt võttes ei sobi mulle vist tüdruk ka öelda (aga ükspäev oli Selveris lahe veinipakkuja-tädi, kes hõikas isegi minust kõvasti vanemaid prouasid veini mekkima stiilis: "Teie, tütarlaps, tulge ka siia!" - toimis väga edukalt). No igatahes meil oli lapsehoidja juba kohal, ma tõmbasin Theraflu rindu ja läksin, mis sest, et õues oli kohutavalt külm ja vihma sadas ning mitte üks sõber ennast kohale ei vedanud. Esines muude hulgas Soome hardcorepunk-legend Riistetyt, kellel (bändil) sama sünniaasta kui mul. Mulle meeldis, kuidas nad karjusid, et "Nazi punks f*** off!" ja nukra näoga noored Eesti punkarid lava eest ära hirmutasid. No krt, kui sa omast arust rahvuslane oled, miks sa siis natsisildi peale solvud?

Laupäeval ma lihtsalt magasin, sest kõik kohad valutasid va pea, mille valutamisega ma olin arvestanud, sest suitsuhais oli lämmatav. Ma ei viitsi uurida, kas mul on angiin või mumps või mitte midagi, aga ilmselt see viimane siiski.

Igatahes, kogu aeg kummitas peas: "I hate everything, baby!" Siis läksin välja, päike paistis ja tuju oli taas hea. Kõik on kohutavalt suhteline.

• Minu lapsed Eesti Laulu ei vaadanud, sest mina ka ei vaadanud. Pole nagu minu üritus kuidagi. Kas mu lastel jääb nüüd mingi oluline lünk popkultuuri-alastes teadmistes? Oeh, ma ei viitsi isegi hoolida sellest. Vaheklipid vaatasin ära. No mida on siin keerulist lastele seletada? Mu meelest lapsed siiski tabavad irooniat. Need, kes veel ei taba, ei viitsiks mingit suurte inimeste lobasaadet vaadatagi ja karjuks "Multikaid!". Tegelikult ka, ma ei kujuta ette, et Mikro viitsiks mingit täiskasvanute saadet jälgida. Tal on vägagi raudsed põhimõtted selles osas, nii kui mingi spioonide, autode vms multikas tuleb, röögib ta, et see on "poiste multikas" ja keeldub vaatamast, rääkimata siis "suurte inimeste saadetest". Kõik olgu ikka eakohane ja soostereotüüpne.

• Mini käis nädalavahetusel sõbrannal külas ja tuli koju teatega, et nad ehitasid onni. Päriselt, tänapäeva lapsed ja ehitasid onni! Ma küsisin muidugi skeptiliselt, et see oli mingi selline konstruktor, jah? Ei, vanad lauad olid ja nemad lõid sinna haamritega naelu sisse ning saagisid ka natuke, aga see ei olnud mootorsaag, nagu Mini pidas vajalikuks lisada. Mu ema oleks omal ajal kreepsu (see pidavat muide lehmade udarapõletik olema*) saanud sellise ülestunnistuse peale. Aga, et praegusel ajal selline barbaarsus?! Naersin natuke, ei olegi lumehelbekeste põlvkond. Ühte joodikut olid ka tänaval kohanud, kes neile tere ütles. Teravad elamused missugused.

Mina: "Aga mis teil selle õpetaja perekonnanimi on? "
Mini: "Mmmm...Poissmees!"
Mina: "Poissmees? Päriselt selline perekonnanimi? Jube imelik!"
Mini (mõtleb): "Aaa...ei,  Pärtelpoeg ikka!" :) :)


* See vist peaks kvalifitseeruma uue info jagamiseks, seega ikkagi mitte täiesti sisutühi postitus.

Kui keegi "hakkab korralikuks"

Üks välismaa mees küsis mu käest Goodreadsis, kas ta võib mulle näidata enda ... raamatut (mida te siis mõtlesite? Kuigi jah, kunagi alustas üks mu sõbranna juttu enam vähem samamoodi, et üks mees olla kutsunud ta pubi nurga taha ja öelnud, et näitab talle midagi huvitavat, ma tookord panin ikka täppi, mis see huvitav asi olla võis...). Tookord oli mul muude asjadega tegemist, seega mõtlesin, et kirjutan talle kindlasti vastu, luban läbi lugeda ja tänan. Igatahes eile hakkasin siis otsast lugema ning peale sissejuhatust hingasin kergendatult, et seda kirja ära ei saatnud, sest ilmselt ma seda raamatut lugeda ei kavatse. (Jah, muidugi on inetu vastamata jätta, aga ta kirjutas niikuinii, et vabandab, kui mulle juba oma raamatu varem saatnud on, sest tal pole oma kirjadest täit ülevaadet, seega ma viilin vastamisest, kuna vastasel juhul peaksin ilmselt punnima selle raamatu ka läbi lugeda).

Miks ma siis edasi ei loe? Mina sain selle raamatu seetõttu, et autor vaatas, et ma olen lugenud mitmeid rocki-biograafiaid ning need on mulle üldiselt meeldinud. Tema lugu jutustavat sellest, kuidas ta omal ajal oli B-kategooria bändide helimees ja milline raju elu sellega kaasnes. Oma raamatut alustab ta aga hoopis sellega, kuidas tal on olnud põhimõtteliselt kaks elu: üks sex&drugs&rock'n'roll ja teine "normaalne". Ta muudkui räägib, kuidas tal nüüd on korralik töö, normaalne pere, lapsed ja milline tore pühendunud pereinimene ta on. Kui ta lapsed tahaksid kogeda midagi sellist, mida tema nooruses, siis ta keelaks neid kategooriliselt! Naise valis ka sellise üdini korraliku ja karske. Järgneb jutt perereisist Mehhikosse, kus tuleb jumala eest vaadata, et ükski laps kaduma ei läheks (no see on loogiline), keegi jumala eest vett ei jooks ega midagi kohalikku ei sööks, kogu reisil vajalik on endal kaasas, et ikka kindlasti 100% turvaline oleks. Vot selline tore ja turvaline mees on minust saanud, õhkab autor uhkelt. Öäkkk!

Mulle tunduvad sellised "totaalsed muutumised" alati võltsid. Sa kas polnud hingega asja juures siis või teeskled nüüd. Teate ju küll neid endistest joodikutest täiskarsklasi, kes on nõus sulle pudeliga piki pead andma, kui sa neile kogemata (tühja) šampuseklaasi ette paned või endisi suitsetajaid, kes leiavad, et kõik tossajad tuleks kuhugi kolooniasse kinni panna. Eks see viha ole tingitud sellest, et ise tahaks ka, aga ei saa. Loomulikult on alati inimesi, kes avastavad, et neile mingi elustiil üldse ei sobi. Pea iga kuulsa bändi ajaloos on mõni tüüp, kes algusaastatel bändis tegev oli, kuid suure kuulsuse saabudes jalga lasi ja valis "lihtsa arveametniku töö Lõuna-Carolinas". Mina võib-olla ei saa aru, kuidas nad "unelmate elule" selja pöörasid, aga ma aktsepteerin nende otsust oma eelistus ära tunda ja õigel ajal kurssi vahetada. Aga kui sa ikka aastaid künnad sama vagu ja siis hiljem tunnistad, et ptüi, õudne, oli lahe, aga hea, et otsa sai, nüüd ma olen hoopis teine inimene! Mu meelest inimesed ei jäta katki asju, mis neile päriselt meeldivad. Huvisid võib juurde tulla, aga kui tõenäoliselt võõrdud sa millestki, mis sulle kunagi väga meeldis? Ja tunned end sealjuures veel hästi?

Lugesin kusagilt, et kõige tõenäolisemalt pääsevad sünnitusjärgsest deprekast naised, kes on võimelised oma endist elustiili jätkama (no mõistuse piires siis ikka). Need, kes päevapealt enda elu kardinaalselt muudavad, saavad siiski šoki. Ma kipun ka uskuma, et räägitagu kui palju tahes, kuidas "nüüd elan ainult lapsele, enam isiklikku ja sotsiaalset elu ei oma ja olen õnnelik!", on see siiski pigem märk sellest, et tegelikult lihtsalt ei nauditudki seda varasemat elu, mitte aga sujuv üleminek ühest olukorrast teise. Inimene ei ole nii hea kameeleon. Või mõni siiski on? Et ongi nii nagu mõni väidab, et ühel hetkel teedki millegagi lõpparve, mis varem meeldis ega igatse seda enam karvavõrdki? Et lõpetan ühel hetkel blogimise ära ega kirjuta mitte mingis vormis mitte midagi mitte kuhugi? Tegelikult ma ju avastasin, kuidas blogimine on osaliselt sisekõne, seega võib-olla tõesti enam ei kirjuta, aga leian sellele mingi muu vaste, kuidas oma sisekõne väljendada. Üldiselt ju huvid ei kao. Või kui kaovad, siis sageli on see suure kriisi märk.

Aga möllumehest pereinimeseks? Seda kuidagi peetakse lausa loomulikuks, et ühel hetkel sa "rahuned maha". Mulle tundub, et see kehtib siis, kui sa möllasidki vaid selleks, et kedagi leida või sotsiaalse surve tõttu, aga kui sulle päriselt meeldis muusika ja suhtlemine sellest vaimustunud inimestega? Kuidas sa siis saad nelja seina vahele jääda? Seega minu jaoks oli see autor võlts vend, möllas möllu pärast ning ilmselt ei leia ma sealt raamatust midagi erilist muusika kohta, mis mind tegelikult huvitaks. Võib-olla ülekohus, aga maailmas on nii palju teisi lugemisväärseid raamatuid (ja no olgem ausad, tüüp ei olnud ju oma üllitisele avaldamist leidnud ka), mille esimene peatükk sind vihale ei aja.

No see ei ole küll enam normaalne!

Meil on koju tellitud lasteajakiri Täheke. Mängude ja uudiste jälgimiseks loen ka selle FB-lehte. Täna oli sinna üles pandud uue märtsinumbri esikaanepilt, näitasin seda Minile ja küsisin, ega meil seda postkastis polnud. Ei olnud, nentis Mini, aga lahe pilt, pane sellele "like" ka!

Pilt FB-st, autor Gerda Märtens:

Panin laigi ära, niisama vilksamisi vaatasin ka kommentaare (on halb komme, on). Ei hakka tsiteerima, aga üldjoontes siis: "Kleidis mees? Kuidas seda lapsele seletada? Ega mul muidu pole selliste vastu midagi, aga lasteajakirjas?"

Päriselt? Ütlen veel, et ei minul ega Minil mingeid küsimusi või selgitamisvajadust ei tekkinud. Lihtsalt naljakas pilt, näha ju, et teatrilava, teatris mängivad inimesed ka hunte ja karusid, miks siis ei võiks üks vuntsidega onu baleriini etendada? Võttes arvesse veel sedagi, et varasematel aegadel naisi teatrilavale ei lastudki, kõik naisterollid tuligi meestel kanda. Ma räägin küll vaid enda kogemustest, aga tõsiselt kahtlen, et lastel selle pildi peale hämming tekib, pigem on tegemist täiskasvanute oskusega igasugu lisatähendusi välja mõelda ja näha tonti seal, kus seda ei ole. Fantaasiate tsenseerimine tundub üldse kuidagi viimase aja teema olevat.

Kui keegi aga tõesti arvab, et kleidi kandmine teeb mehest koheselt perverdi ning on muidu võigas ja ebamehelik, siis vaadake neid tuntud mehelikkuse iidoleid, rockstaare, kleitides näiteks siit.