Minu 2021. aastal loetud raamatutest parimad

Poole aasta peal tundus, et sel aastal see lugemine ikka kohe üldse ei lähe, aga lõpuks lugesin ometi suisa 130 raamatut, mis on vaid ühe võrra vähem, kui mu rekordaastal 2018. Tegelikult ma endale mingeid eesmärke selles osas üldse ei sea, tuleb, nagu tuleb. Maksimumhinde said loetutest 19. Neist omakorda 8 on raamatud, mis ka tegelikult 2021. aastal ilmusid. Raamatulaenutajana ongi üldiselt see mure, et enamik uut ja head jõuab minuni hilinemisega, näiteks lugesin ma sel aastal palju eelmise aasta edetabelites figureerinud kriitikute lemmikuid. Kõigepealt siis reastan lugemise järjekorras need 8 selle aasta sees ilmunud ja minu lugemislauale (lugemisvoodisse?) sattunud parimat, edetabelit ei tee, sest kõik olid omamoodi ja võrreldamatult parimad. Pealkirjas olev link viib varasema arvustuseni blogis. 

1. Jüri Kolk - Argitraagikaid ja teisi artikleid

Nagu pealkiri ütleb, siis tegemist on artiklikogumikuga. Äärmiselt sümpaatselt ja meeldiva kirjutajahäälega kirja pandud. Muidugi kahtlustasin ma ka seda, et meeldib, kuna noogutan kaasa. Ma tahaks uskuda, et mitte ainult. Goodreadsi arvustused ütlevad põhimõtteliselt sama, mida mina. 

2. George Orwell - Birma päevad

Jah, eesti keeles ilmus see alles aastal 2021. Ma ei tea, kas siia oleks spoileri hoiatust üldse vaja, sest kui sa ikka eeldad mingit õnnelikku lõppu, ära parem lugema hakka. Tänapäevaste liberaalsete vaadetega inimesel on seda raamatut väga raske lugeda, mis ei tähenda absoluutselt seda, et peaks silmad kinni pigistama või raamatu ära peitma. Vastupidi - seda raamatut peaks kindlasti lugema!
Orwell kirjeldab kolonialismi, selle tausta, väärtusi selle taga, mõrasid selle fassaadis ning lihtsa inimesi võimalust üldisi ühiskonna suundumusi kahtluse alla seada.
Raamat nagu elu ise - ei ühtki meeldivat tegelast, ebaõiglus ja matslus kõikjal, prevaleeriv minnalaskmismeeleolu. 

3. Anna Kaare  - InteГрация 

Kui sulle meeldib Sveta Grigorjeva, siis soovitan Anna Kaare "InteГрация" ka läbi lugeda. Autor on oma luulet esitanud ja auhinnatud saanud näiteks "Luuleprõmmil" ja mulle tundub, et teda ei oleks mul piinlik kuulata. See oleks ilmselt nagu (vana kooli) räpp või Patti Smith "Rock'n'Roll Nigga" alguses, see ei oleks piinlik soigumine, vaid raju andmine. Aga mitte ainult! Saab nii nutta kui naerda, on ka hingeminevat, aga see pole mingi kolletuv kask või kevadveed, ptüi, inimene räägib tõsistest teemadest. Jälle üks lisandus sellesse praeguse aja skisofreenilisse "vihastan ja siis jälle naeran" meeleolusse, ajalik ja ajatu. Kontrollisin just järele, üks luuletus terves kogus on tõesti ka riimis ("EKRE unelmate naine" - ilmselt selleks, et oleks hea jõulusalmiks pähe õppida).

4. Mart Kivastik - Sure, poisu!

Ilmselt on tegemist minu lemmikžanriga - ajalooline ilukirjandus ehk siis täpsemalt mingile ajaloolisele sündmusele liha luudele kasvatamine, sest ega kedagi ju pole enam rääkimas, kuidas see asi ikka tegelikult oli. Ja tühja kah, kaunilt kokku traageldatud vale võibki etem olla, sest tõde on teadagi vaid subjektiivne. Mina olen nõus ilusa valega leppima! Ja ma ei mõtle ilusa all õnnelikku lõppu, sest seda siin ju teadagi ei olnud (raamat räägib J.Vares-Barbarusest). Ilusaks pean ma autori loodud võimalust minevikku kiigata, neid ajaauke, mis siin on minu meelest meisterlikult loodud. Puuduvad tüütud kirjeldused, mis püüavad lugejale midagi puust ette ja punaseks teha, üleliigne paatos ja tagantjärele targutamine. Võib-olla annab tunda, et kõik need sõnadega maalitud pildid annaksid kokku kenakese filmistsenaariumi, aga see otseselt ei häiri. Plusspunktid veel järelsõna eest, kus ajaloost ja isikutest täpsem ülevaade antakse.
Millegipärast hakkas peale lugemist kummitama viisijupike: "Sinustki, sinustki võib saada president kommunist!" 

5. Tuul Sepp - Evolutsioonibioloogi päevik

Formaadilt on siin siis 100 blogipostituse pikkust päevikusissekannet, mis ajendatud erinevatest elus ette tulevatest olukordadest (tarbimine, lapsevanemlus, linnastumine, armastus, õnn, lemmikloomad, muusika jne jne.), mida on lahatud just evolutsioonibioloogilisest vaatepunktist. Enamasti noogutad kaasa, mõnikord avastad midagi varem teadvustamatut, paar korda tahaks vaielda ka.
Soovitan ma seda raamatut tõesti soojalt kõigile: lihtsasti loetav, teemaga võõrale seletatakse olulisemad mõisted lahti, seisukohti korratakse läbi raamatu (ja mitte nämmutades, vaid asjalikult ja lugeja tähelepanu hinnates) ja samas on siin ka sellised toredaid rosinaid, mis teevad lugemise põnevaks ilmselt neilegi, kes teemas rohkem kodus.

6. Dolly Alderton - Kõik, mida ma tean armastusest

Ei olnud see pealkiri kohe üldse kutsuv, aga andsin võimaluse. Ausalt, enne lõppu veel mõtlesin, et üle nelja tärni ikka ei annaks, aga see lõpp...Huvitav on lugeda elust, mille alussambad on sinu omast nii erinevad - kahtlustan siinkohal seda tüdrukutekooli, ma olen alati arvanud, et see on halb idee! Ometi suutsin ma siit leida rohkem nostalgiat ja kokkupuutepunkte endaga, kui muudest naistekatest. Jah, Caitlin Moran ehk erandiks. Kõigist neist kümnetest "nii kasvasin mina naiseks" raamatutest ja filmidest hoolimata suudab autor siin leida üllatavaid ja läbimõeldud vaatepunkte. Ei ole niisama hunnikut klišeesid, mille üle on veiniklaasi kõrval hea naerda. Mulle meeldis väga see lähenemine armastusele. Armastus ei ole ainult romantiline armastus. Kõik see, mida autor kirjeldas lõpus armastuse all, on armastus. P.S. Need kursiivis kirjad peatükkide vahel olid ka kuld, neist peaks eraldi raamatu tegema, ma loeks ja naeraks endal neerud paigast! Ma olen õel.  

7.  Pentti Linkola - Teisitimõtleja märkmed

Ma olin eelnevalt natuke kuulnud Linkolast ega tahtnudki alguses väga lugeda. Ökofašismi pooldaja, aga endal olid lapsed? Practice what you preach? Kartsin, et äkki on kuri ja moraliseeriv.
Õnneks see raamat raamatukogust siiski kotti tuli.
Linkola kirjutab selles meeldivas rahulikus stiilis, milles vaid tema aja inimesed kirjutada oskasid. Linkola teisitimõtlemine seisneb minu meelest vaid selles, et tal on julgus välja öelda asju, mille enamik meist on kuhugi alateadvuse tagasoppidesse surunud. Tulevikušokk on väljend, mida ta selle seisundi kohta kasutab. "Tohutu ajude äravool, mis iseloomustab näiteks viimaste kümnendite parteipoliitikat, tuleneb osaliselt kindlasti arukate inimeste tulevikušokist." (lk 86) Linkola räägib, kuidas ta käib looduses ja näeb asju, vestleb tavaliste kodanikega, kes näevad samu asju, aga miskipärast ei ole see nähtu kooskõlas sellega, millest looduspoliitika koostajad räägivad. Inimesed ongi segaduses. "Ühed kraabivad kasvõi maapõhjast või võllapuu varjust välja optimistliku ellusuhtumise, olgu selle põhjendused kui tahes tuulele rajatud."(lk 87) "Tegelikkusetaju (on) haruldasim inimlik omadus." (lk 94)
Mu meelest selline üsna mõistlik memento mori-stiilis lugemine. Ehk ongi maailma lõpp juba ära olnud? 

8. Rutger Bregman - Inimkond: Paljutõotav ajalugu

Mis on see Bregmani raamatu põhiline sõnum minu jaoks? Sest tegelikult räägib ta ikka väga paljudest asjadest ja seda kõike huvitavalt. Me oleme nii pagana manipuleeritud/tavad.
Kokkuvõttes: normaalne inimene ei lähe, kaigas käes, heast peast tapma. Ei ole nii nagu osatatakse Kosjugini loos "Plastikust käpikud": "Aga me ei saa, me oleme ju inimesed, meile on see sisse kodeeritud - lähme tapma!" Meid on vaja tapma motiveerida ja pärast me sisendame endale, kuidas "loomuse vastu ei saa". Motiveerimise eest tuleb end hoida osata!  

Siia lõppu kahe viimase koha asemele nimetan lisaks ära viis väga head raamatut , mis ilmusid 2020, aga mida sel aastal lugesin: 

• C.A. Fletcher - Poiss ja tema koer maailma lõpus  

Tagakaanel öeldi, et see raamat meeldib sulle, kui meeldisid "Pii elu" ja "Jaam üksteist", millest esimene mulle enam-vähem üldse ei meeldinud, teine oli selline keskmiselt kena lugemiselamus. Minule meenutas kogu lugu miskipärast aga hoopis Triinu Merese raamatut "Kuigi sa proovid olla hea". Vähem ulme ja düstoopia, kui valikud, inimeseks olemisele truuks jäämine, vaprus, suhted inimeste (ja loomade) vahel jms. Ja muidugi lõpp.
Aga ma ei saa sellest raamatust eriti midagi kirjutada, kuna ka autor ise on palunud spoilerdamisest hoiduda. Igatahes mulle meeldis, oli põnev, ootamatu ja mõtlemapanev.

• Doris Lessing - Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte (Loomingu Raamatukogu Kuldsari, #6)
  

Lugesin kõigepealt esimest väljalaset (ilmus 1957), aga muutsin oma hinnangut kõrgemaks peale uue väljaande lugemist, kus on kolm lugu rohkem. Need kolm lugu on kohe erakordselt intensiivsed - midagi sellist võib kohata parimate romaanide juures, novellid jäävad enamasti ikka kuidagi pinnapealseks ja jätavad pooliku tunde, aga mitte need. Võimas kirjutamisoskus!  

• Samanta Schweblin - Kentukid 
• Ave Taavet  -Valerahategija

Ma olen see, keda sõnapaar "maagiline realism" alati hirmutab. Taavetit lugedes selgub, et asi on vist pigem kirjutajas. Samuti saab selgeks see, et võrreldes Taavetiga ei oskagi enamik kirjutada. Vabandust. Ma ise kõige vähem. Absoluutselt imetlusväärt anne! 

• Aleksei Salnikov  - Osakond

"Petrovid gripi küüsis" mulle erilist muljet ei jätnud, küll on hea, et ma ikka Salnikovile teise võimaluse veel andsin, sest see on täpselt minu raamat! Kas miski võib olla südantsoojendavalt küüniline? "Osakond" on. Tegelased, kes objektiivselt võttes peaks olema ebameeldivad, on sümpaatseteks kirjutatud. Mitte miski siin elus ei ole üheselt must ega valge. Kogu loo atmosfäär on trööstitu, aga samas hubane. Me elame oma pisikesi elusid ja vahel harva lööb üldine traagika sisse, aga ka sellest saab üle, sest meil on tunded, mis muutlikud + meil on alkoholi ja medikamente. Me läheme ikka edasi, mis sest, et kirves on kõigi peade kohal. Inimene kohaneb. Teiste surm on paraku siiski statistika, sest oma nahk on kõige lähemal. Lastele loodame ikka paremat tulevikku, nemad on meie lootus. Äkki võib kõik veel päris talutavalt minna?
Ma kogu aeg kartsin seda magedat lõppu, millega V.I. Konn hirmutas, aga õnneks minu jaoks seda ei tulnud. Mulle just lõpp meeldis eriti. Otsad ju ongi lahti - küll see lõpp ka kunagi tuleb. Seniks katsume vastu pidada.  

 Nende sõnadega tasuks vist täitsa aasta ka ära lõpetada.

Rutger Bregman. Inimkond: Paljutõotav ajalugu

Tõsi on see, et mida vanemaks ma saan ja mida rohkem ma loen, seda vähem ma tean. Kohe imelik on enda pärast, sest no mismoodi saab lugeda üksteise otsa Linkolat ja Bregmani ning mõlemale kaasa noogutada?! Paadunud pessimist ja paadunud optimist. Kas pole meile ikka õpetatud tõde otsima, valet vaenama? Mulle tundub üha enam, et maailm on liiga keeruline selleks, et mingi teooria ülimuslikuks kuulutada (evolutsiooniteooria kehtib, kuid seegi ei määra ära kõike) ja kõige kindlam moodus millegi vale olemises veenduda, on kellegi soov see ainuõigeks kuulutada. Kriitiline mõtlemine eeldab paljude erinevate seisukohtadega tutvumist ja paraku selgub seda tehes, et kõik sõltubki vaatenurgast, olukorrast, keskkonnast, konkreetsetest tingimustest. Iseenesest on see loomulik, aga miskipärast on meis ikka sees usk ühe ja ainsa tõe olemasolusse. Muuseas, leidsin Linkola ja Bregmani üksteisega täiesti kooskõlas olevad - näiteks räägib Linkola sellest, kuidas "Jutud ökokatastroofist aitavad ökokatastroofi süvenemisele kaasa kavalamalt kui miski muu" (P.Linkola "Teisitimõtleja märkmed" lk 88). Mõtleb ta selle all siis inimeste kalduvust tegutseda stiilis "pärast mind tulgu või veeuputus", Bregman räägib oma raamatus isetäituvatest ennustustest ja notseebo-efektist ehk siis sellest, kuidas negatiivne eelhäälestatus sageli suudabki tuleviku mustaks keerata.

Mis on see Bregmani raamatu põhiline sõnum minu jaoks? Sest tegelikult räägib ta ikka väga paljudest asjadest ja seda kõike huvitavalt. Me oleme nii pagana manipuleeritud/tavad. "Kool on reklaamiagentuur, mis paneb teid uskuma, et vajate ühiskonda niisugusena, nagu see on." I. Illichi tsitaat, lk. 279. 

Me usume, et inimesed on omakasupüüdlikud seetõttu, et meile seda pidevalt korrutatakse. Korrutatakse meile seda aga võimulolijate poolt, kelle puhul ongi tõenäolisem, et nad on omakasupüüdlikud, sest võimul on kombeks pähe lüüa ja teiseks paljud tippujõudnud omavadki nartsissistlikke ja psühhopaatilisi jooni keskmisest inimesest enam. (lk 23) Usk inimese pahelisusesse on õigustus. (lk 173)"Õigupoolest võib kogu tsivilisatsiooni evolutsiooni vaadelda kui lugu valitsejatest, kes lakkamatult mõtlevad välja uusi õigustusi oma privileegidele. " (lk 224). Appi tulevad näiteks kõikenägevad jumalad, kelle abil valitsejal on lihtsam masse vaos hoida. (lk 225) Usk toimib siiski vaid reaalse vägivalla ähvardusel - me usume dollarisse, mida toetab USA sõjavägi, Bitcoin seetõttu rahaga võrdset kasutust ei leia. (lk 228) Selleks, et inimene saaks üle oma vastumeelsusest teha halba, tuleb kurjus headuseks maskeerida. (lk 169) Eesmärk pühitseb abinõu. Kuna inimestele on loomuomane vastasseis ebavõrdsusele, tuleb ebavõrdsus ära põhjendada. (lk 223) Need teooriad, kuidas mõned on geneetiliselt paremad, kõrgemate jõudude poolt välja valitud jms. Probleem on ka selles, et empaatia on piiratud. ( lk 210) Me oleme võimelised kaasa tundma mõnele, aga mitte sadadele. Muuseas, naised ei ole empaatilisemad kui mehed, neil on lihtsalt läbi ajaloo vähem võimu olnud ja nad on olnud sunnitud end teiste olukorda panema, meeste jaoks pole see nii oluline olnud. (lk 221)

Aga sõjad, aga natsid, Stalin, Pol Poth ja teised? See osa oli minu jaoks üks põnevamaid. Miks me muudkui mõtleme välja uusi tapatehnikaid, mis otsese vastase mõrvamise pigem masina poolt kaugjuhitavaks teevad? Sest enamik inimesi ei suuda siiski tappa. Enamik sõdureid ei tapnud sõdades kedagi, enamik tääke jäi kasutamata, suur osa vigastustest tekitati endale ise ja suurema osa surmi põhjustasid pommid, purustused, lennuvägi. "Psühholoogiliselt on väga raske teise inimese keha läbi torgata."(lk 212) Eks sellele "kibedale tõele" saadi muidugi juhtkonnas jälile ka ning uuemates sõdades on mehi "paremini treenitud", mis on jah kaasa toonud suurema tapaefektiivsuse, aga ka rängemad kõrvalmõjud treenitud tapamasinaile endile. "Snaiprid on enamasti psühhopaadid, kellel ei ole tõrget tapmise vastu." (lk 213) Natsidest ja terroristidest rääkides on meil alati abiks olnud ajupesu - "meie oleme ajaloos õigete poolel, et saabuks paradiis, on enne vaja natuke tappa", mida juhivad nartsissistlikest psühhopaatidest fanaatikud, kelle järgijaid kannustab aga pigem kamraadlus ja kokkuhoid kui otsene ideoloogia ise. Pluralistlik ignorantsus - massist eristuda on väga raske. (lk 249) Me oleme sündinud võõrast umbusaldama, probleemiks muutus see aga alles koos tsivilisatsiooni tekkega. Me eelistame endasarnast, isegi kui ta on halb. (lk 206) P.S. Raamatus on mõtlemapanev kõrvalepõige natsideaegsesse Taani riiki, kus juudid pääsesid küüditamisest tänu taanlaste kokkuhoidlikkusele ja ühisele vastuhakule. "Küüditamine ei saa toimuda, kui ei ole kollaboraatoreid." (lk 176) Vastukaaluks "Estland ist Judenfrei!" ja hilisemad punaküüditamised. Mõttekoht.

Kes tahab vaielda, vaielgu autoriga, need kõik on tema mõtted, seepärast ka nii palju leheküljenumbreid. Kokkuvõttes: normaalne inimene ei lähe, kaigas käes, heast peast tapma. Ei ole nii nagu osatatakse Kosjugini loos "Plastikust käpikud": "Aga me ei saa, me oleme ju inimesed, meile on see sisse kodeeritud - lähme tapma!" Meid on vaja tapma motiveerida ja pärast me sisendame endale, kuidas "loomuse vastu ei saa". Motiveerimise eest tuleb end hoida osata! 

Alustuseks ära tarbi meediat. Meedia polariseerib (eriti polariseerib mu meelest alternatiivmeedia, kui peavoolust leiad veel lugusid rõõmsast lihtsast inimesest või kultuurist, siis alternatiivne keskendub ainult vastandumisele). Ok, see on autoril kirjas alles seitsmenda punktina kümnest soovitusest, aga need kõik on mõistlikud ja neid võiks jälgida. Kuigi, see kindlasti ei ole mingi eneseabiõpik!

Lõpp läheb kindlasti paljude jaoks sinna "paita päti pead", aga Bregman esitab huvitavaid fakte. 

"Aga rohkem demokraatiat, rohkem avatust ja rohkem inimlikkust on just see, mis ei ole kerge. Vastupidi, karmid sõnad, kättemaks, piiride sulgemine, pommitamised, maailma jagamine headeks ja halbadeks - see on kerge." (lk 323) Loetagu siia A. Applebaumi "Demokraatia videvikku" otsa, kui liiga roosamanna tundub. 

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt (ma ütlen, siin neid jagub!): Ameerika sotsioloog Erica Chenoweth uuris vastupanuliikumisi aastail 1900-2014 ja avastas, et 50% vägivallatuid ettevõtmisi olid edukad, seevastu vaid 26% relvaaktsioonidest saatis edu. Põhjuseks siis see, et vägivallatutega liitus rohkem inimesi  - mitte ainult testosteroonist nõretavad noored mehed vaid ka naised, lapsed, vanurid, puuetega inimesed. Head saavutavad arvulise ülekaalu. (lk 338) "Laulev revolutsioon"?

#jutujaht Väga toores toorik

Kristjanile jõudis valusalt kohale, et nüüd on kõik läbi. Ometi oli kõik nii paljulubavalt alanud!

See meeldiv vanem daam, Salli või Valli, või mis ta nimi oligi, oli kena lauakese katnud isuäratava sakuskaga, äsja sügavkülmast võetud pudelid pärlendasid, ja see ei olnud mingi suvaline lauakas vaid korralik Beluga. Kusagil ei olnud näha mingit kodukootud pläusti - kamavahtu või võikalt võdisevat kaeralikilet, millega Mammu kodus mässanud oli. Kristjanil ei jätkunud julgust, et öelda - no seda küll ükski normaalse mõistusega inimene süüa ei taha, oli ju Mammu nii uhke olnud oma rahvusliku valiku üle. Kuidas oleks Kristjan öelda saanud, et nii süvitsi pole ka vaja selle asjaga minna, rahvuslikkus sobib eelkõige lipukirjaks, idee praktilisel juurutamisel esineb tagasilööke, sest tegelikult ei taha meist keegi tagasi talutaresse pirruvalgele rakkus käte ja kümne kisava lapsepambu juurde. Igatahes oli Kristjan sellest kõigest siin partei peakorteris vaba, siin võis tunda ennast nagu saks!

Või noh, Kristjanil oli olnud tunne, et just täna saab olema see päev, mil temagi end lõpuks nagu saks tundma saab. Krääman oli juba veits vintis kui ta saabus, valas joviaalselt viina, läigatas üle pitsi ääregi, teisedki tundusid lahkes tujust olevat. Kristjan tõesti mõtles, et see on tema viimane võimalus. See ettepanek oli talle täiesti iseseisvalt pähe tulnud, ta oli ju ometi näinud oma naist hingepõhjani solvununa selle tagantpoolt neljanda koha pärast valimisnimekirjas, kuhu partei ta paigutanud oli. Kristjan ju armastas oma naist ning sai sisimas aru, et see oligi ebaõiglane - Mammu oli täpselt sama palju rüganud kui tema, aga miskipärast peakontoris sellega ei arvestatud. Kristjan teadis ka seda, et Mammu ise enda eest seista ei saanud, see oleks Kräämanile vastumeelt olnud, sest selge oli ju see, et kui intellektuaalseks väitluseks läheks, siis oleks Mammu Kräämanist peajagu üle ja paraku seda see vanamees küll ei taluks. Kristjan pidi temaga ise rääkima nagu mees mehega ja samas tundis ta, et ainult oma naise eest kostmine oleks pigem nagu onupojapoliitika moodi. Ta oli natuke lugenud, miskipärast sattusid just sotsid ette, eks neil neid naisi rohkem nimekirjades oli ja järsku oli Kristjan tundnud, et siin on tõepoolest võimalus midagi ära teha ja muuta. Miskipärast oli ta arvanud, et tema ettepaneku arhitektina kullatakse partei poolt üle.

Ta oli alustanud ebalevalt ja nentinud, et tema koostatud dokument on kõigest üks "väga toores toorik", võib-olla sellepärast olidki asjad nii viltu kiskunud, kuigi tegelikult oli ta oma "triibuliste nimekirjade" ettepanekusse vägagi tõsiselt suhtunud. Need raisad olid naernud. Pikaldane Peterson oli veel pistnud, et mis ajast Kristjan eitede seelikusabas sitsima on hakanud. Ise hoidis end heaga paksu Kräämani selja taha. Üks asi, mida Kristjan kannatada ei võinud, oli see, kui tema üle naerdi ja teda tossikeseks peeti. Juba kooliajal oli ta sellest tingituna mitmeidki meeletusi ette võtnud, mis lõpuks päädisid koolist välja heitmisega. "Aga mida nad siis tulevad...?"

Nojah, ta oli vihastanud. Ta oli neile näkku röökinud, et teab, kust Kräämani raha tuleb, võib seda ka tõestada ja ajakirjandusse minna. Krääman oli püsti karanud ja talle kallale tulla tahtnud, kuid õnneks ta jalad enam hästi ei kandnud ja nii oligi Kristjan eestoast Kräämani kabinetti hüpanud ning ukse enda järel kinni löönud, ise karjudes, kuidas ta enne välja ei tule, kui tema ettepanekuid ei aktsepteerita ning ähvardanud Kräämani pabereid ükshaaval ajakirjandusse lekitama hakata. Esmase adrenaliini lahkudes hakkas ta aga üha enam mõistma, kui valesti kõik läinud oli.

Pettur on ka inimene!

Sain eile kirja:

Tunnen end nüüd täitsa süüdi - jõuluaeg ja inimene tahab puhata, aga mina ei lase. Härra peab mulle korduvalt neid kirju saatma, tõlkima võõrasse keelde, oma kallist aega kulutama, sest ilmselgelt on tegu tegusa ja rikka inimesega, kui mulle niisama 800 000 üle kanda soovitakse. Ok, ta viitab küll mingile varasemale kokkuleppele, tehingule, milles mina teda aitasin ja mida mina ei mäleta toimunud olevat, aga äkki ma unustasin ära? Äkki ongi keegi mulle 800 000 sees, mul lihtsalt ei tule meelde, ikka juhtub? Siiani olen lihtsalt üllas inimene olnud ja keeldunud, ainult omakasu peal ahnur ju mõtleks, et "ah, mingi investeerimisprojektidega hõivatud (härra mainib seda) ilmselt seniilne papi, kel raha nagu ratsahobusel sitta, ei tema mäleta, kuhu või kellele raha kannab, pealegi on tal seda ehk nii palju, et mingi hädise 800 000 kadumist ei paneks ta üldse tähelegi, muidugi võtan vastu!" Mina nii hirmus inimene ei ole, aga ikkagi hakkab ka minul südametunnistus kripeldama, kui härra selge sõnaga palub, et tal lõpuks puhata lastaks. Äkki peaks ikka selle raha vastu võtma, näitamaks, et leidub veel lahkeid inimesi ilma peal, kes teise koorma enda peale võtavad? Hea inimese elu on raske, eriti jõuluajal!

Ära sobra naise kotis!*

Autovõti kadus ära. Võib-olla on kass selle jälle diivani taha ajanud nagu ükskord, kui me selle, ammu igaveseks müstiliselt kadunud asjade nimistusse liigitatud eseme, koristamise käigus sealt üles leidsime. Jajah, mis mõttes me ei korista diivani tagant iga päev?!

Mehel oli vaja ebamõistlikult vara hommikul autoga trenni minna. Ei, mitte kuhugi jõusaali kesklinnas, vaid suusamäele siis ikka. Ajas mu üles, sest mul on käekotis varuvõti.

Pärast niheleb teine kahtlaselt ja tunnistab süüdlaslikul ilmel, et tegelikult üritas ta mind üles ajamata võtit mu käekotist üles leida. "Ja noh, ma märkasin, et sul on käekotis pakk vorsti.." Ilmselt pool päeva piinles selle jubeda avastuse käes. "No ma mõtlesin, et äkki kuhugi kingipakki mõeldud ja selle pärast..." Jah, jõulud - legaalne salatsemise aeg!

"Need on su enda vorstid ju! Mäletad, me käisime peale tööd poes ja siis poekott sai täis, ma panin osa asju käekotti, ei mäletanud, et need vorstid ka!" Jah, minu Rimi aasta kokkuvõte ütles küll, et ma ostsin kilekotte vaid 1% poeskäikudest, aga ma ei saa aru, kust see üks protsentki sinna tekkis.

Pärast hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ta kahtlustas mind poevarguses ikka ka? Või olen ma nii igav ja väikekodanlik inimene, et mind enam selles ei kahtlustataks?

Igatahes liikus mõte mingite veriste nugade peale, mida kellegi lähedase kotist leida ja kuidas siis sellele paaniliselt mõistlikke seletusi otsida, sest sa ju ei ole see inimene, kes oma lähedasi inetutes tegudes kahtlustama hakkaks. Ja kuidas siis vastaks hooletult, et "ah, oli jah selline lugu, et mingi lollakas tuli tänaval suitsu küsima, äsasin noaga, mis mul ikka kotis on, sest no kuidas võib üldse arvata, et minusugune daam suitsetab?!"

*Aga kui ei oleks sobranud, oleks tekkinud olukord, et ma oleks nende samade vorstidega esmaspäeval tööle läinud, õnneks olid suitsuvorstid, mitte näiteks pakk võid.

Aasta 2021 parimad albumid, kohad 10-1

Jätkame siis aasta parimate muusikaalbumite edetabelit jõudes nende kõige-kõigemate juurde ehk esikümme on siin!

10. Tommy Cash -Moneysutra

Kümnenda koha avab kodumaine-globaalne Tommy Cash, kelle "Moneysutra" on tegelikult küll kõigest viie looga EP, aga kõik need viis lugu on omaette ägedad. Lisaks ilmus Tommyl sel aastal ka mitu koostöö lugu, millest mainiks ära loo "Benz-Dealer" koos Quebonafide'ga. Mulle miskipärast meeldib Tommylt kõige rohkem ikka see algusaegade sarnane slaavilik kraam. EP pealt näiteks lugu "Nalik". Harva ilmub EPsid, kus kõik lood on head!

Tommy videod on muidugi eraldi kunstiväärtusega iseenesestki. Allolevas loos on hästi Tommylik mu meelest see metalsaundi sissetoomine 2:42 peal, just selliste ootamatuste pärast ta mulle meeldib!

9. Limp Bizkit - "STILL SUCKS"

Tommy järel kohe teine trikster Fred Durst. Ta pole seal bändis muidugi ainus, just tuli uudis Wes Borlandi jõulualbumist...või mingist asjast. Ma pole veel jõudnud tutvuda. 10 aastat eelmisest albumist, kahtlane imagomuutus (Fredil on nüüd hõbehall pea ja sama hallid sorgus vuntsid) ja plaat bändilt, mis "ikka imeb" jõudis erinevates aastaedetabelites kõrgetele kohtadele. Loudwire kommenteeris, et lõpuks on vist aru saadud, et poisid teevad nalja. Nad on seda aastaid teha üritanud, aga kõik on neid tõsiselt võtnud ja lollakateks pidanud. Vaev sai lõpuks tasutud. "Dad Vibes" on laul, millest ei saa mööda vaadata-kuulata.

Mis mõttes pole ühtegi korralikku videot ühelgi plaadi lool?

8. Lana Del Rey - "Chemtrails Over The Country Club"

Ma logisin korra tütre telefonis oma Spotify kontoga sisse ja tema omas läks minu Spotify Wrapped käima, mis väitis, et Lana oli mul selle aasta artist nr 1. Ja mu enimkuulatud žanr oli punk. Noh, sobivad hästi. Tegelikult, olgem ausad, minu jaoks on "Chemtrails" Lana kõigist eelnevatest albumitest nõrgem. Tal ilmus sel aastal ju veel teinegi album "Blue Banisters", aga sealt meeldis mulle ainult 1 lugu "Text Book", sest selles oli veel jälgi meloodiast. Eks ta on ju isegi öelnud, et see viimane oli tal ainult enda jaoks tehtud ja mu meelest ongi need pigem luuletused, kui muusika. No ei ole neis rütmi sees. Lihtsalt naine klaveri taustal. Samas, mida iriseda, Lana muusikaline pagas on niivõrd suur ja tugev, et kas ongi suur probleem, kui sinna minu jaoks enam midagi ei lisandu? Ma armastan teda endiselt, mis sest, et ta ei tee enam päris minu muusikat.

7. Genka, DEW8 - "Oleg"

Selle aasta kõige kõvem eestimaine album. Tuleb tunnistada, et Genka on mees, kes teeb ka sitast saia. No näiteks meeldib mulle Pitsa lugu "Intro" ainult refrääni pärast, mida räpib Genka. Ülejäänu võiks täitsa olemata olla. Beebilõusta ja Lihaloffi "Kruus-Tang Clan ei paindu katki" võiks olla andekas lugu, kui sealt kõik peale Wu-Tangi sämpli ja Genka salmi maha lõigata. Neid näiteid on veel. "Olegi" peal on ka selliseid. Mis teha, kui tüüp on muudest kohalikest räpparitest lihtsalt nii palju üle. On häält, on erudeeritust, on silmaringi ja on oskus riime seada. "Olegi" tekstid on ajakohased, päriseluga suhestuvad, ei ole tunnet, et keegi istus maha ja mõtles, et tahaks ilge bängeri teha, aga ei tea, mis tekstiks panna.

Video on ka väga nummi! Mehed on mu meelest nii head naised.

6. The Pretty Reckless - "Death by Rock and Roll" 

Mulle tundub, et see on nende parim album pärast esikalbumit "Light Me Up". Vahepeal nagu läks vähe käest ära. Siin on üsna erinevaid lugusid, aga isegi ballaadid on üsna meeldejäävad. Äärmiselt kvaliteetne album ühesõnaga, kus pea kõik lood on tugevad. Mu lemmiklugu on vist "Witches Burn"

5. Ministry - "Moral Hygiene"

Ma olen mõelnud, et meil võiks siin ka olla oma Uncle Al - selline karismaatiline vasakradikaal, käiks ringi särgiga "Helmed vihkavad mind" nagu Al käis särgiga "Trump Hates Me". Ütleks, et "we are not snowflakes, we are antifa!" Meil on kõik muusikud kas parempoolsed või siis sellised leebekesed. (Ok, on mõned kurjemad vasakpoolsed ka, aga need teevad sellist muusikat, mida kuulab vaid marginaalne hulk inimesi ja sõnadest ei ole ka aru saada). Ministry polariseerib fänne korralikult. Mõned pahandavad, et miks nad nii poliitilised peavad olema järsku - Ministry on alati poliitiline olnud, lihtsalt osa fännide jaoks on  nende poliitilisus nüüd valesse suunda tüürinud. Eelmine Ministry plaat "AmeriKKKant" oli veist liiga deklaratiivne minugi jaoks, aga "Moral Hygiene" on mängulisem, kaasahaarav ja isegi lõbus. Ma siiani kahetsen, et ei käinud eelmine aasta kontserdil, kui nad Eestis käisid, videotest vaatasin, et väga vinge oli ikka.

Ma aasta parimate lugude juures vihjasin, et aasta kõige-kõigem lugu minu jaoks on sel aastal üllatuslikult kaver. See tulebki Ministry plaadi pealt. Uskumatult äge versioon, selline nagu õige kaver olema peab, kus alles loo edenedes saad pihta, mida kaverdatakse. Ministry on võtnud Iggy loo ja teinud sellest oma ning see on hoopis teine kui originaal, aga sama äge:

4. The Offspring - Let The Bad Times Roll

Offspringil tuli eelmise plaadiga 9 aastat vahet, aga õnneks pole midagi muutunud, nad kõlavad endiselt nii nagu sa ootad. Siin mängib kindlasti nostalgiafaktor kaasa, sest mida ikka halbadel aegadel kuulata, kui muusikat, mida sa headel aegadel (või siis aegadel, mis tunduvad heana tagantjärele hinnates) kuulasid.

3. Viagra Boys - "Welfare Jazz"

Esikolmiku avab bänd, mille ma avastasin eelmise aasta lõpus. Kuigi FB pungigrupid ajavad enamasti tuju ära, siis mõnikord ikka keegi jagab ka bände, mida kuulata tasub. Täpselt nii leidsin ma Viagra Boysi. Ei osanud midagi arvata neist, mõtlesin, et sellise nime taga peitub kindlasti mingi labane DIY hardcore punt, aga tegelikult on tegemist äärmiselt omapärase Rootsi ansambliga, kes omasõnutsi viljeleb "krevetipunki". Kuna Spotify väidab, et ma kuulasin eelmisel aastal rohkem kui kahtesada erinevat muusikažanri, siis võib ka krevetipunk vabalt olemas olla. Viimane album on suisa jazz ja see on ju ometigi intelligentsete inimeste muusika! Viagra Boysi tüübid ollagi klassikalise haridusega jazzmuusikud, muide. "Crude joke on modern masculinity" ütleb nende kohta Spotify. Päris põnev jäneseurg igatahes!

Videod on neil ka kõik äärmiselt toredad nagu näiteks järgnev, mille kohta keegi on tabavalt kommenteerinud, et see on "finally a new, improved version of the infamous Bittersweet Symphony video." No see video, kus Richard Ashcroft ülbelt mööda tänavat kõnnib.

2. Amyl and The Sniffers - "Comfort To Me"

Vot Amyli ja The Sniffersi avastasin ma samuti FB ühest pungigrupist. Nende varasem looming mulle nii suurt muljet ei jätnud, aga see viimane plaat on puhas kuld kogu täiega. 13 lugu, võta või kõik. Austraalia bänd muuseas, see on ka vist päris haruldane. Tekstid on lahedad, vokaal on vinge, lugudes on rütmi ja meloodiat - selline plaat, kus sa ei pea vahele ütlema, et oota, see igav lugu saab kohe läbi, järgmine, ma luban, on täitsa hea. Kui ma peaks ühe loo valima, ma võtaks "Knifey", see on veidi mõtlikum ja leebema rütmiga kui teised, aga ikka võimas.

Vähe on uusi ja tõesti ägedaid punkbände, eriti, eriti veel naisvokaaliga! Kõik tantsima!

1. Walking Papers - "The Light Below"

Nüüd aga lõpetage tantsimine ja heitke magama! Ma tõesti ei tea, misasi on "sleeprock" (neid uusi žanre tuleb tõesti nagu Vändrast saelaudu!), aga sellisesse listi on Spotify Walking Papersi toppinud. Kõige alahinnatum suur bänd üldse mu meelest. Nad on Seattlest, originaalkoosseisus mängis bassi Duff McKagan, see äge mees Guns'N Rosesest, ja nad ei ole ikka kuulsad! Last.fm ütleb, et see on bluesrock. Kõlab halvasti. Aga tegelikult kõlab megalt. Laulja Jeff Angell justkui suruks laulu endast jõuga välja, tal on selline eriline ülbe attitude nagu tüübil, kellel pole midagi kaotada. See on depressiivne ja võimestav korraga. Mu meelest absoluutselt omanäoline bänd, kelle kõik plaadid on olnud väga head. Sellise häälega ei saa halba laulu teha.

Mulle tundub, et see on bänd, mis mõjub visuaalita paremini tegelikult. Siis on ta korralikult masendavalt hea. Video puhul hakkad ikka vaatama värve ja liikumist ja...niisama kuulates saad lasta endal rahulikult masenduses marineerida. 

Vot selline see aasta parimate plaatide tabel sai siis. Kohe uskumatult hea aasta oli!

Albumite tabeli kohad 20-11 on siin.

Aasta 2021 parimad albumid, kohad 20-11

Läbi raske pingutuse jõudsin lõpuks selleni, et suutsin paremuse järgi reastada 20 parimat sellel aastal ilmunud muusikaalbumit. Teeme sel aastal traditsiooniliselt tagantpoolt ette, mitte vastupidi, nagu ma tavaliselt teinud olen. Selle järjestusega on muidugi nii, et päris rahule jääda ei saa, mõnel plaadil on mõni nii hea lugu, et muudab terve plaadi paremaks kui teise plaaditäis keskmisest paremaid lugusid jne. Mõni väga hea asi ei mahtunud üldse sisse, mainin siinkohal ära, et jätsin raske südamega välja Grayscale'i "Umbra", Teenage Wrist'i "Earth is a black hole"'i, Poppy "Flux"i, Against The Current "Fever"'i, Emigrate'i "Persistance of Memory", Spiritworldi "Pagan Rhythms"'i ja Black Label Society "Doom Crew Inc." - need kõik on head plaadid, aga aasta oli lihtsalt nii rikkalik, et 20 läks lõhki. Aga alustagem siis nende kõige parematega:

20. Powerwolf - "Call of the Wild"

 Power metal pole nagu kunagi väga mu teetassike olnud, aga kuna ma paari Powerwolfi lugu olen varasemast kuulanud, siis võtsin uue albumi samuti ette. Ja siin oli, mida kuulata!

Bänd on sümpaatne, ei paista end ülemäära tõsiselt võtvat ja teeb kaasahaaravat muusikat. Kui on vaja tööd murda või midagi muud, mis reibast rütmi nõuab, siis sobib väga hästi. Minu lemmik on plaadilt "Sermon of Swords", aga "Beast of Gévaudan"ile on kena video ka tehtud:

19. Heavy Sentence - "Bang to Rights"

Selle bändi avastasin ma alles aasta lõpus Loudwire aasta parimate lugude listist ja kuulasin kohe terve albumi ära. Tüüpide esimene album, vist on nad päritolult britid, aga muud infot ma eriti ei leidnud. Selline bänd, mille puhul muusika räägib enda eest ja siinkohal kõlab see nagu varajane Motörhead või Iron Maiden enne Bruce'i tulekut. Päriselt teeb keegi aastal 2021 veel sellist muusikat! EDIT: Hakkas ikka huvitama ja guugeldasin paremini ning sain targemaks. Mõelda vaid, sarnaste bändide reas on tõesti ka seal esimene just Motörhead, ka pime kana leiab vahel tera ehk siis isegi minusugune muusikalise kuulmiseta inimene...

18. Rob Zombie - "The Lunar Injection Kool Aid Eclipse Conspiracy"

Nüüd mulle jälle tundub, et Rob on teenimatult tabeli tagaotsas, on ju plaadil siiski viis väga kõva lugu. Aga plaat on ise jälle 17 rida pikk, seega ei ole ju päris nii hästi välja kukkunud ka? Rob on pealegi klassika, kellele võid alati loota - midagi talt ikka head tuleb! Mulle meeldivad enim "Shadow of The Cemetery Man" ja "Boom-boom-boom".

Kas teile ka tundub, et Rob meenutab kangesti Aapo Ilvest? Robi iginooruslikkuse taga on ehk tema taimetoitlus, sest erinevalt eakaaslastest ei ole tema veel ballaadidele üle läinud. (Offtopic seoses Aapodega, ükspäev eputasin mehele, et Aapo Ilves oli FB-s mu kommentaari laikinud, no see Räpina loomehiid. Mees imestas, et Räpina? Kas ta Ameerikast ei olnudki või? Ameerikast on Aapo Pukk, noh)

17. Unleashed - "No Sign of Life"

Tabeli lõpuosa tuleb kangesti karm. Unleashed'i avastasin ka alles sel aastal, tegelikult juba 31 aastat tegutsenud ja 14 stuudioalbumit välja andnud legendaarne Rootsi death-metal bänd. Mulle meeldib nende viimane plaat nii väga, et varasemat kraami polegi eriti kuulanud. Mõned fännid on just kaevanud, et laulja hääl pole uuel plaadil enam nii karm kui varem, aga mulle just sobib. Mõnus ja meloodiline jõuline muusika, kus isegi sõnadest saab aru.

Video panen siia juhul, kui mõnest plaadi loost see olemas on. See on selline minimalistlik, aga näeb ära vähemalt, kellega tegu :)

16. Turnstile - "Glow On"

Nüüd ka midagi leebemat (ehk siis punkrokki), kuigi Turnstilegi avastasin ma ilmselt Loudwire kaudu või siis oli see Smells Like New Grunge list. Loudwire asetab selle plaadi oma aasta 45 parima rock ja metalalbumi pingereas suisa kolmandale kohale. Kõige kõrgemale üldse kõigist neist albumitest, mis mullegi sel aastal korda läksid, seega, kui juba kriitikud ka kiidavad, peab siin midagi olema.

Video visuaal on täiesti mõttetu, aga äkki mõnel Spotify ei tööta või midagi. (Kuidas te nii elate, Youtube on ju nii reklaami täis, ma pean pidevalt OOTAMA enne, kui mõni laul käima läheb, jube!)

15. Garbage - "No Gods, No Masters"

Garbage vist ei vaja tutvustamist? Kohe kahju, et nende viimased väljalasked pole eriti tähelepanu pälvinud, sest need ei ole kehvemad, kui varasem looming. Shirley Manson on endiselt lahe, aus, kuri, poliitiline, feministlik.

14. Delilah Bon - "Delilah Bon"

Veel kurje karvaseid feministe! Delilah Bon on siis punkbänd Hands Off Greteli laula Lauren Tate'i kuri räppiv alter ego, kelle paari esimest lugu ma juba eelmisel aastal siin jagasin ka. Uskumatult andekas tšikk, kes suudab mitut žanri hallata, teeb kõik alates muusikast ja lõpetades merchidisainiga ise ning räägib asjadest, mis päriselt olulised on. Lisaks omanimelisele albumile lasi ta Halloweeniks veel ka EP välja. Täitsa isetehtud tüdruk!

Delilah'l on küll peaaegu iga loo juurde ka video tehtud ja ta on täiega vaeva näinud nendega! Lisaks soovitan vaadata ta kavereid igasugu lugudest, mis Youtubes üleval on, mulle meeldivad!

13. Baby Queen - "The Yearbook"

Naistelainel edasi. Baby Queeni tutvustas Courtney, nii nagu Lauren Tate'i (Hands Off Gretel/Delilah Bon) avastasin tema fännigrupist - mingi kasu ikka on kellegi fännamisest ka. Baby Queen meenutab natuke algusaegade Lily Allenit, kes kaasahaaravate muusikataustade peale laulis teemadel, mida poplaulud üldiselt ei kajastanud. Baby Queenil on samuti ülihead laulusõnad! No vähemalt kogu selle muu ikalduse taustal, mida popis kuuleb. Eks ta mingil määral kajastab seda millenialide kohustuslikku narko/ärevus/enesepromo teemat ka, aga ta teeb seda intelligentselt. Väga meeldib mulle ka tema viimase plaadi kujundus, kus Baby Queen siis kehastab erinevaid stereotüüpseid tegelasi koolielust. Selline popmuusika, mida on vähe ja mida meil siin Eestis vist üldse ei tehta.

12. Iron Maiden  - "Senjutsu"

Kerge kannapööre. Bänd, millest sa tead, et ta sind alt ei vea. Üks väheseid, kes suudab üle kümne minuti pikkused lood välja kanda (mitte mu mehe arvates küll, ta alati autos vingub, et liiga palju soolosid), selle plaadi pikkadest on mu lemmik "Death of the Celts". Iron Maiden oma tuntud headuses, muud ei olegi öelda.

11. Maggie Lindemann - "Paranoia"

Lõpetame taas naistega. Maggie on mu selle aasta lemmik Lindemann :) Maggie esimene lugu oli "Not Just a Pretty Girl", sest Maggie on lihtsalt vapustavalt kaunis tütarlaps. Alustas ta niisiis tavapopist, aga juba siis oli näha, et see kast jääb talle kitsaks. Praegu leiab Maggie lood Spotify listist "Sludge" ja õrnast kaunitarist on asi kaugel. Kuigi Maggiel on ilus hääl ka, on tal siiski nuga padja all.

Need olid siis kohad 20-11, parimatest veel paremad juba järgmises postituses!

Lastele kinke ostmas

Vahelduseks muusikaga pommitamisele natuke kingitustest. Kõigepealt läks katki legendaarne seljakott, mis Mini suisa kuus ja pool aastat truult teeninud oli. Jah, mu laps käis esimesest kuuenda klassini sama kotiga. Oleks edasigi käinud, kui poleks katki läinud. Samas, imeline ajastus - saab lapsele midagi vajalikku kinkida, mitte ei pea oma peaga mõtlema! Loomulikult selgus, et kauplus, kust me eelmise vastupidava koti saime, on oma uksed lõplikult sulgenud (originaalse nimega The Bag, kummalisel kombel jäid tegutsema vaid Pärnu ja Haapsalu filiaalid, enamasti on pealinnast väiksemad kohad esimesed, mis kinni lähevad) ja koolikotte väljaspool hooaega väga ei müüdagi. Ok, lõpuks saime spordipoest ühe enam-vähem olemisega, kuigi ilmselt mitte enam nii vastupidava. 

Seejärel avastas Mini, et tal oleks kangesti üht raamatut vaja. Paraku valis ta kaane järgi ja tegelikult on tegemist täiskasvanutele mõeldud romaaniga. Ma ei ole aga see inimene, kes teismelisele raamatu ostmata jätab, kui tekib harukordne juhus, et too mõnd tahab. (Keegi kuskil kunagi rääkis, kuidas ta tihti näeb, kuidas vanemad kisuvad lapse ära raamatupoest, kust see endale midagi tahab, sõnadega, et "lähme ostame parem mõne mänguasja/kommi". Ei kommenteeri.) Raamat on Ana Johnsi "Naine valges kimonos", sellel on Goodreadsis päris kõrge keskmine hinne, aga seda pole veel lugenud ükski neist mulle võõrastest internetiinimestest, kelle maitset ma usaldan. Ma ei saa ju seda ise ka enne läbi lugeda? Äkki on see "full of kinky sex and violence"? Ma ise lugesin samas eas Lolitat, nii et mis see ikka teha saab, eks?

Noorema plikaga on veel raskem. Esiteks teatas ta, et talle pole üldse midagi vaja, kõik on olemas ja keeldus poodi kaasa tulemast. Teiseks, et alla 100 leheküljelisi raamatuid pole kohe kindlasti mõtet vaadatagi. Paar raamatut leidsin. Ühe näiteks Adam Kaylt, kelle raamatuid ma ise olen lugenud ja lahinal nutnud - hea valik ilmselt? Ok, Adam Kay oma lasteraamatutes ilmselt ei kajasta päris neid samu meditsiinilisi olukordi, mida täiskasvanute omades. Igatahes on üle sajalehelisi kaheksa-aastastele sobivaid raamatuid maru vähe. Eriti sellised, kus igal teisel lehel pole suurt pilti.

Jõudsime seejärel muusikaosakonda. Kui arvata, et nüüd on maailm lahti, saab kõike, mida tahad, siis taaskord viga, sest tuleb välja, et vähemalt minu lapsed kuulavad sellist muusikat, mida poes ei müüda. Minil on niikuinii Spotify, aga Mikrol veel pole ja ta peale Lõuna-Korea popi väga muud ei kuula. Seda on aga poes pagana kehv valik, rääkimata nende bändide merchist, mida ta eriti ihaldab. Mees oma naiivsuses küsis: "Aga kas ta näiteks eesti muusikast ei kuula midagi?", mille peale vanem õde silmi pööritas. Kuskil elavad ka need teismelised, kes Nublut kuulavad, aga mitte minu kodus. Jaapani pood meil on, kust ma Minile arusaamatut kraami ostsin (põhimõtteliselt ostsingi hinda vaadates, ei mina tea, mis seal pakkide sees on, aga ma tean, et ta rõõmustab juba pelgalt hieroglüüfe nähes. "Emme, need ei ole hieroglüüfid vaid kanji!"), oleks Lõuna-Korea oma ka vaja. EDIT: See on vist siiski Aasia pood, nii et tuleb lihtsalt välja sõeluda, mis asjad on Jaapanist, mis Lõuna-Koreast.

Seejärel sain õudse fopaaga hakkama, läksime Mikrole patja ostma, sest vajalikke asju peab ka kinkima. Olles padja välja valinud, küsis müüja, kas värv sobib, ja ma vastasin: "Jaa, ikka, ta on tüdruk!". Appi, kust see järsku tuli? Ma ei ole ju ometi see "roosa tüdrukule, sinine poisile" tüüpi inimene? Järelikult on see kusagil ajus nii kinni, et lipsab tahes-tahtmata keelele. P.S, Neid asju on tegelt hulgim, just lapsekasvatuse juures, kus saad hädaga sõnasabast kinni, et mida paganat ma ometi räägin, lihtsalt mingid klišeed, millesse ma ise ei usu, aga nii kergelt tulevad suust välja.

Pärast hurjutasin nalja pärast Minit, et miks ta "normaalne" ei võiks olla, isegi viieaastased tahavad jõuluvanalt (kontrollitud fakt!) meigilauda ja "produkte", mul oleks nii hea ja lihtne talle kamaluga meiki osta. Jälle tehti oksendamisnägu. 

Ahjaa, Mikrol tehti koolis jälle see "iga vanem ostab lapsele ise kingi, ärge üle pingutage, sobib mõni kaardimäng". Ma söön oma mütsi ära, kui keegi ei saa kinki a la Barbie maja. (Ma vist olen kirjutanud, et selline juhtum oli ühes mu lapse trennis, kus siis enamik lapsi sai värviraamatuid jms, sest hinnapiir, aga üks õnnelik printsess troonis keset saali, ponide loss süles...)

Aastal 2021 kuulatud lugudest parimad, vol 3

Alustame siis viimase, kolmanda osaga sellel aastal kuuldud lugude paremikust, peale seda saab juba albumite kallale asuda. Endiselt on lood suvalises järjekorras.

1. Ghostiga on huvitav see, et alguses nad mulle eriti ei sümpatiseerinud, aga viimasel ajal on neilt ainult väga head muusikat tulnud. Ka sel aastal ilmunud Metallica kaverite albumilt meeldis mulle enim Ghosti versioon "Enter Sandmanist". "Hunter's Moon" on esimene nende enda uue materjali näide ja mulle väga meeldib. Kusjuures ma olen nõus ka video all oleva esimese kommentaariga: "Typical Ghost song. First listen is like idk. Then you find yourself playing it all day on repeat using anything you can find as a drum kit. Tobias knows how to make infectious songs" ehk enamasti Ghosti lood esimesel kuulamisel erilist muljet ei jäta. Ghosti fenomen on minu jaoks ilmselt siiski see 80ndate vibe, mis miskipärast nende lugudest kõlab, kuigi ma ei oska otseselt öelda, mis bändi sellest ajastust ta meenutada võiks. Sõbranna väitis, et meenutab Iron Maidenit, mu meelest absoluutselt mitte :)

2. MXMS-i lugu "Death Row" aastast 2019 on niigi üliäge sugestiivne rütm, sel aastal ilmus sellest aga veel aeglasem "post pardon" remix. Kui ma üldiselt igasugu remixe põlgan, sest enamasti tehakse sellega lugu ainult halvemaks, siis siin nii ei ole. Ta ei ole parem, ta on teistmoodi, aga sama hea. Jälle üks näide tumedast popist, taustaks "battles of mental illness and addiction", "focusing on emotional trauma and taboo metaphoric expression" - miks koledatest asjadest sünnib ilus muusika?

3. Nüüd jälle natuke ka kodumaist muusikat.  Igal viimasel kui neljal aastal on Dead Furies uue albumi välja andnud. Aga vot sellel aastal ei andnud (kuigi veel jõuab). (Ok, Youtube ütleb, et uus plaat tuleb siiski kevadel 2022). See-eest paar singlit tuli küll. Praeguseks on neil oma käekiri nii välja kujunenud, et enamasti saad kohe aru, mis bändiga tegu. Vot selle viimase loo puhul ma kohe ei saanud. Hoopis teistsugune Dead Furies! Mulle meeldib! Veel teistsugusemat, suisa eestikeelset Dead Furiest saab muide Oleg Kosjugini eelmisel nädala ilmunud kaverite ja remixide plaadilt, aga see oli mulle juba veits liig :)

4. Guns N'Roses on bänd, mis on minust kuidagi pigem mööda läinud. Kuulsaimad lood on nagu ikka ballaadid ja siis kui nad väga popid olid, ma veel süveneda ei viitsinud, et seal ballaadide taga ka midagi enamat on. Seda huvitavam, et mulle meeldib midagi nende viimase aja materjalist. Täitsa äge lugu ju!

5. Vended on bänd, kus vokalistiks  Corey Taylori poeg ja Slipknoti trummari poeg istub trummide taga. Uskumatu, kui sarnased võivad olla isa ja poja hääled! Lisaks esinevad nad maskeeritult ja viljelevad sarnast stiili, mida Slipknotgi. Hiljuti tuli aga uudis, et tüübid sõna otsest mõttes nutavad vannis, kui neid jälle Slipknot 2.0ks peetakse. Ohjahh. Raske on see hõbelusikas suus sündimine. Slipknoti viimased asjad mulle enam eriti meeldinud ei ole, liiga eklektiline kraam, Vended meenutab rohkem vana Slipknoti (no vabandust tõesti!), mulle täitsa meeldib. Mõnus rütm ja meloodia.

6. Nüüd veidi popimat rocki kui nii võib öelda - Black Map ja "Chasms", lugu, mis mul pool aastat täiesti valede sõnadega kummitas. Ei olegi mingi peolugu sõnadega "Tonight we're drinking!". Nojah, aga kaasahaarav ikkagi.

7. PRINCESSBRI oli üks esimesi tumeda popi esindajaid, kes mulle juba aasta algul silma jäi ja seda vist pigem ühe rockilikuma looga seoses tema hilisemast loomingust, kõige rohkem kummitas mul peas siiski see lugu "Brat", mis on selline korraliku attitudega statement. (Ausalt, jube piinlik on mingeid ingliskeelseid fraase loopida, aga kuna muusikast loen ma eelkõige inglise keeles, siis satuvad need miskipärast sisse ka siis, kui ise muusikast kirjutan. Eesti keelde pannes kõlab see kõik eriti kummaliselt.)  Kõigist neist haldjalikest pätiplikadest näeb Bri mu meelest kõige ägedam välja. "Pixie Hollow and Purgatory" on teine hea näide tema muusikast.

8. See oli vist selle aasta algul, kui Till Lindemann ja Peter Tägtgren teatasid, et nende teed lähevad nüüdsest lahku. Till on mingit imelikku värki peale seda välja andnud, mis minu käest plusspunkte ei saa, aga Tägtgreni kaks uut lugu Painiga on see-eest palju paremad, kui Pain varem minu jaoks olnud on. Loodetavasti tuleb siit ka plaat.

9. Lord of The Lost on bänd, mille ma alles sel aastal avastasin. Muuseas soojendavad nad mujal maailmas Iron Maidenit nende Legacy of Beast 2022 tuuril.  Eestis soojendas samal tuuril Killswitch Engage hoopis. (Kummaline mõelda iseenenesest, et see tuur, mis Eestisse enne pandeemiat jõudis, kuskil ikka veel kestab.) Miskipärast saad kohe aru, et saksa bänd. Sel aastal ilmunud plaadil "Judas" on paar väga head lugu. "For They Know Not What They Do" näiteks ja alljärgnev. 15. jaanuaril peaks Lord of The Lost Soomes koos Turmion Kätilöga esinema. Tundub potentsiaalselt hea laivbänd olema.

10. Lõpetuseks veel üks bänd,  mille ma miskipärast alles sel aastal avastasin. Angels & Airwaves on tegutsenud juba aastast 2005 ning selle loojaks on Blink-182 laulja Tom DeLonge. Erinevalt Blingist on tegemist meloodilise post-pungiga. Ilusad lood, mis pidavat meeldima nii rocki- kui ka disko austajatele. Meie kodumaistele punk-puritaanidele muidugi mitte. Sellel aastal ilmunud plaadil "Lifeforms" on päris mitu toredat lugu nagu näiteks see:

Sai vist vähemalt positiivse noodiga lõpetatud?!

Ülejäänud osad siin ja seal.

Aastal 2021 kuulatud lugudest parimad, vol 2

Jätkame kauni ja mitte nii kauni, aga see-eest imelise muusika tutvustamist, taaskord, numbritel lugude ees tähtsust ei ole.

1. Vanainimesteansamblil Helloween tuli sel aastal ka järjekordne album välja. Selle pealt hakkas mulle kõrva üks kena ood sõnumiga: "Ei me veel surema hakka!". Ikka reipalt edasi! Hea tuju hümn ja üldse mitte irooniliselt.

2. Selleaastane "suur vastasseis" rockimaailmas algas sellega, et poppunkar Machine Gun Kelly avaldas arvamust, et "vähemalt pole ta 50-aastane, kes mask peas laval ringi tatsab", mille peale siis Slipknoti Corey Taylor kangesti solvus ning MGK vilistati paljudel festivalidel vihaste Slipknoti fännide poolt välja. Johhaidii. Mu meelest võiks Tayloril ikka rohkem aru peas olla, kui mingi tema jaoks kergekaallase kommentaarile üldse vastata - absoluutselt erineva klassi mehed ju. Mulle meeldivad mõlemad. MGK singel koos Kellin Quinniga, keda ma algul naisvokalistiks pidasin, oli mu üks sel aastal enim kummitanud lugusid. Oo, esimest korda nägin videot praegu, see on täiega nunnu! Kellele ei meeldi, see on küll politsei :) Thank you for bringing this genre of music back! öeldakse kommentaarides, nõustun täiega, mis sest, et 99% pungifoorumi rahvast öögib nurgas ja karjub, et see pole ÕIGE punk.

3. Oh, räppi ei olegi sel aastal veel tabelisse pannud. Kaugelt kõige populaarsem žanr ju hetkel maailmas. Noh, ütleme, et minu jaoks üksikuid lugusid on, aga väga ma sellest "ma olen rikkam kui sina" sisuga mõttetust üksteise üle trumpamisest aru ei saa. Et kõige kõvem naiste vabastamine on see, kui Megan Thee Stallion räpib mida ja kuhu talle saada meeldib? Mmmkey. Aga kui juba siis juba, järgmine lugu Bialt koos Nicky Minaj'ga on täpselt sellesse teemasse - "Whole lotta money". Kuulata aknad all, bass põhjas, näts suus, võimalikult loll nägu ees. Vahel tuleb tahtmine sellekski. 

4. Vanainimeste juurde tagasi. Billy Idol tegi eelmisel aastal toreda koostöö Miley Cyrusega, sel aastal andis ta selle tuules uute lugudega EP "Roadside" välja. Muidu on selline suvaline vanurivärk, aga üks lugu on väga hea. On ju ilus?!

5. Dana Dentata on noor ja kuri. Selliseid kurje neide on viimasel ajal hordides juurde siginenud, aga paljud neist teevad juba liiga imelikku muusikat, mis on osaliselt kuulamatuks muutunud. Dana enamik lugusid kalduvad minu jaoks ka juba sinna kanti, kus asi liiga eklektiliseks läheb. See lugu on see eest hea poweriga, meeldejääv ja kaasakiskuv.

6. Põhimõtteliselt võiks Dana kohta käiva teksti ka Troi Ironsi juurde kopeerida. Tema iseenesest eriti kuri polegi, see allolev lugu on lihtsalt ilus. Ilus lugu, mis hullult kummitama jääb.

7. Lähme naistega ka edasi, Halsey on eelmistest juba mõnevõrra kuulsam. Sellel aastal ilmunud plaadil on paar päris head lugu, kuigi Halsey loominguga on mul ka nii, et osad asjad on väga head, aga enamik paneb õlgu kehitama. Allpool tuleva loo produtseeris muuseas Trent Reznor NIN-ist. 

8. Ray Wilson on üks mu lemmiklauljaid. Kunagise ühe plaadi ime Stiltskini vokalist. Kui see nimi kohe midagi ei ütle, siis otsige üles nende lugu "Inside", kindlasti teate. Ray Wilson asendas ka Phil Collinsit Genesises ja tegi nendega plaadi "Calling All Stations", mille tuuri raames nad ka Eestis käisid ja mina neid nägin. Selle plaadi tuntuim lugu oli "Congo". Üle pika aja andis Ray sel aastal välja sooloplaadi "The Weight of Man", mille peal kaks super lugu - "You Could Have Been Someone" ja allolev. Jälle väga ilus muusika. Et noh, ei kuula ma siin üldse ainult kurje ja koledaid asju.

9. Jee, Eminem elab. Ehk taas üks blondeeritud räppar, kes näeb välja nagu MGK ja on vahelduseks rockiloo teinud. Tüübi ülejäänud muusikat ma väga ei hinda, aga see lugu on koledasti kaasakiskuv ja jääb kummitama. Nunnu, noh. Poppunk for life! Kusjuures, nali naljaks, aga vähemalt laulab noormees aktuaalsetel teemadel, mitte mingi "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind!"

10. Selle aasta üks vaieldamatult kaasakiskuvamaid lugusid üldse! Lisaks imeliselt morbiidse sõnumiga, mis sobib pea igasse mu päeva vähemalt hetkeks. "Hissand, surra tahaks!" ja seejärel täiskäigul edasi. Kogu PRONOUNi viimane LP "OMG I MADE IT" on imeline tegelikult. Selline vabastav emo värk, et kõik on pekkis, aga ei tasu pead norgu lasta. 

Kuidagi juhtus nüüd, et see osa algas ja lõppes mittesuremise deklaratsioonidega :) Huvitav, mida kolmas toob, ma ei tea veel isegi.

Ülejäänud osad siin ja seal.

Aastal 2021 kuulatud lugudest parimad, vol 1

Sissejuhatuseks - kuulasin nädalavahetusel ja täna hommikul nii pool tunnikest Rock FM-i. Mõlemal päeval kordusid selle juhusliku poole tunni sees lausa kolm lugu (mitte ühe pooltunni sees, vaid mõlemal päeval kostusid siis korra), kõik lood olid pärit aastate tagant: Blink 182 "What's my age again", Beastie Boys "Fight for your right to party" ja POD "Youth of the nation". Kas tõesti tehakse raadiot kolme plaadiga? Kas lugusid on tõesti nii vähe olemas? Kes suudab neid raadioid üldse kuulata?

Minu tabelitega seda häda ei ole, täitsa seinast seina olen lugusid lisanud, ma arvan, et igaühele leidub midagi. Kui mitte sellest kümnest, mis kohe järgneb, siis 2x10 on veel tulemas! Laulud kirjas täiesti suvalises järjestuses, mitte paremuse järgi, paremuse järgi reastasin ainult sellel aastal ilmunud albumid - seega kui mõnda sellel aastal albumi välja andnud artisti lugude tabelist ei leia, võib ta veel plaatide omas ette tulla.

1. Alustame kohe kiirelt ja vihaselt, Lamb of God "Ghost Shaped People", lisalugu nende eelmisel aastal ilmunud endanimelise plaadi sellel aastal ilmunud deluxe versioonilt. Lamb of Godiga on mul selline naljakas lugu, et osa nende lugusid meeldib mulle kohe vääääga, aga enamus jätab suht külmaks. Aga Randy Blythe on iseenesest üks ägedamaid metalbändide frontmane. Fun fact - tal on Tartus teisik, varem töötas A1000 poes :P

2. Edasi softrocki kodumaalt. Smilersil ilmus sel aastal vist ainult üks uus lugu, aga see-eest milline lugu! Mulle hirmsasti meeldib, video on ka kenasti professionaalselt tehtud. Mulle meeldib Salleri hoiak ja mulle meeldivad tema tekstid, neis on elu, mitte niisama ohkimist armastuse üle nagu Eesti Laulu finaalis.

3. Järgmine lugu ja bänd tulevad samuti Eestist, aga erinevalt Smilersist on nad (ta?) enamikule ilmselt täiesti tundmatud, nii ka mulle. Ei mäleta, kuidas ma selle loo üldse avastasin, aga Spotifys ta üleval on ning ainuke kirjeldus, mis seal juures on, ütleb et tegemist on 2021. aasta jaanuaris loodud punk/grunge rock bändiga Eestist. Samanimelisi bände on veel, aga antud koosseisu kohta ma midagi muud ei suutnudki leida. Lugu on aga selline ja mulle meeldib:

4. Nüüd siis kannapööre rokist eeterlikult kaunite laulude juurde. Ei viitsi ma kuulata Adelet ega Billie Eilishit (haa, mul ei tulnud ta nimi meelde, guugeldasin "kuulus naislaulja roheline" ja sain vastuse, googel on ikka kõikvõimas), aga Courtney Love soovitas kunagi sots.meedias Cannonsit ja nende lood on tõesti ilusad ning lisaks ka kaasahaaravad. Kui sulle meeldib ilus muusika, siis soovitan! Neil on veel hästi palju ilusaid lugusid, 2019. aastal ilmunud plaat "Shadows" on puhas kuld, siin üks eelmisel aastal ilmunud singel:

5. Ja mitte nii ilusaid eeterlikke laule ka. ZANDi tutvustas mulle ilmselt Spotify Sludge playlist, mis sisaldab siis igasugu "imelikku" muusikat. No et vokaal on õrn, siis järksu tuleb kuskilt mingi karm andmine ja vahepeal keegi kriiskab - selline viimasel ajal popp kraam. "Ugly pop" ütleb ZAND ise oma muusika iseloomustuseks. Mulle meeldivad sellised lood, kus mingi meloodia ka säilinud on, nagu näiteks siin:

 6. Jälle uude ooperisse ehk siis Keldi folkpunk vanameistrid Dropkick Murphys andsid sel aastal uue plaadi välja, erinevalt nende eelmisest on siin üsna mitu väga head lugu ka peal. Ma lihtsalt pean ütlema, et "Flannigan's Ball" nende 2007. aasta plaadilt sai mu selle aasta leiuks neilt, aga siia panen siiski uuemat kraami viimaselt albumilt, mis on ka hea. P.S. Mulle tundub, et on vähe inimesi, kellele folkpunk ei meeldiks ega jalga tatsuma ei paneks. 

7. Pöördume taas Eestisse tagasi. Palju on neid, kellele ei meeldiks Sõpruse Puiestee? Väga toreda kokkusattumusena ilmus just eile loole ka ametlik video. Sõpruse Puiesteel ilmus sel aastal tegelikult kaks uut lugu, teine on "Andante Vivace", loodetavasti tuleb lisa. Jälle üks bänd, mis kasutab lauludes korralikke tekste, ma ei tea, miks kõik ei võiks...

8. Niih, järgmist videot ei soovita ma teil kellelgi vaadata, ma ise ka pole vaadanud. Mulle endiselt meeldib see väljend, et "tunnen end sama mõttetult kui Parental Advisory märk Cannibal Corpse'i plaadil", sest noh, enamik nende plaadikaantest on nii võika visuaaliga, et mingeid lastelaule sealt oodata ei saakski. Seekordne, 2021 ilmunud "Violence Unimagined" on isegi erand, seda kannatab isegi vaadata...Õnneks saab lugu Spotifyst ka kuulata või siis lihtsalt kerida Youtube'i leht kommentaaride peale, nii et video ei paista. Sest lugu on hea. Päriselt. Kuna ma jõllitasin kommentaare, siis nägin seal ka ühte, mis täpselt vastab minu tunnetele: " 2:04 One of the most awesome massive breakdowns ever! So good! Cannibal Corpse are still kings of classic brutal death metal." See koht teise minuti alguses on tõesti kõhus keerama ajavalt äge! Huvitav, et mingid meloodiad (?) mõjuvad inimestele niimoodi sarnaselt.

 9. WHIT3 COLLR on üks mu selleaastaseid ägedamaid avastusi üldse. Siiani vaid kolme, aga millise kolme! looga valmis saanud bänd, mille liikmed 17- ja 16- aastased. Laulja kõlab nagu noor Ozzy. Muusika on äärmiselt kaasakiskuv ja meeldejääv. Sound teeb kummarduse Van Halenile ja Guns'N'Rosesele. Päriselt hea asi! Teised lood on "16 Sweet" ja "Sunset Cruisin'"

 10. Lõpetame klassikutega. Kõik teavad Green Jellyt kui seda bändi, kes tegi loo kolmest põrsakesest, kelle Rambo ära päästab ja lõpetas selle sõnadega: "And the moral of the story is - a band with no talent can easily amuse odiots with a stupid puppet show." Noh, ega ma ka neilt midagi muud kuulanud ei olnud või siis olin, aga ei jäänud meelde. Sel aastal ilmus neilt uus plaat, kus on suisa kaks ägedat lugu. Teine on "Punk Rock Pope", aga siia panen loo "Pukebox", mille eriline väärtus seisneb "Weird Al" Yankovici panuses, mida saab kuulata alates loo kolmandast minutist. Ma täitsa loodan, et see pole lavastatud, kuigi ilmselt on.(Nali siis selles, et loo esitajaks on pandud Green Jelly feat "Weird Al", seda pole Youtubes kahjuks näha, ja noh, kuulsad kaasesitajad peaks ju aitama bändi populaarsust tõsta. Iseasi, kas kuulsad kaasesitajad alati üldse tahavad neis lugudes kaasa lüüa, kuhu neid palutakse).

Stay tuned for the next episode!

Ülejäänud osad siin ja seal.

Tuul Sepp. Evolutsioonibioloogi päevik

 

"Miks on meil endalgi lihtsam võtta kätte juturaamat või avada Facebook selle asemel, et lugeda näiteks "Matemaatika õhtuõpikut" või vaadata internetist programmeerimise õppevideoid?" (lk 124) küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp oma päevikuvormis raamatus. Mõtlesin kunagi ostetud "Matemaatika õhtuõpikule", mis siiani öökapi alumises sahtlis vedeleb. Evolutsioonibioloogiliselt võttes tundub mulle kasulikum lugeda "Evolutsioonibioloogi päevikut" kui "Matemaatika õhtuõpikut", sest pardon my french, ma ei näe matemaatikal erilist kohta oma päriselus, evolutsioonibioloogilised argumendid tunduvad palju ahvatlevamad, neid saaks näiteks vestlustes kasutada, ennast huvitavaks teha, blogipostitusi treida jne. Minu ausus peaks inimesed nüüd mu isiku suhtes leebemaks tegema - tunnistab oma väiklust ja rumalust. Selline raamatust inspireerit mõttekäik siis.

Päriselt soovitan ma seda raamatut tõesti soojalt kõigile: lihtsasti loetav, teemaga võõrale seletatakse olulisemad mõisted lahti, seisukohti korratakse läbi raamatu (ja mitte nämmutades, vaid asjalikult ja lugeja tähelepanu hinnates) ja samas on siin ka sellised toredaid rosinaid, mis teevad lugemise põnevaks ilmselt neilegi, kes teemas rohkem kodus on. "Näiteks on ämblikul olemas mänguseks, mida harrastavad noored loomad (ämbliku kohta "loom" ütlemine on minusugusele arahnofoobile muidugi eriti võigas, aga samas vägagi (minu) reaalsusele vastav!), kes pole veel suguküpsust saavutanud. Päris seksist erineb see selle tõttu, et isast ei sööda kunagi ära." (lk 131)

Formaadilt on siin siis 100 blogipostituse pikkust päevikusissekannet, mis ajendatud erinevatest elus ette tulevatest olukordadest (tarbimine, lapsevanemlus, linnastumine, armastus, õnn, lemmikloomad, muusika jne jne.), mida on lahatud just evolutsioonibioloogilisest vaatepunktist. Enamasti noogutad kaasa, mõnikord avastad midagi varem teadvustamatut, paar korda tahaks vaielda ka. Kuidas see pessimismiga ikka on? Kas pole nii, et sageli ei sunni see mitte tegudele, vaid just pessimist jääb oma kuivanud murumätta juurde, sest ta lihtsalt ei usu, et mujal rohi rohelisem oleks? Põhimõtteliselt on see üks ütlemata imeline ja kaasamõtlema sundiv päevik, mida üldse ei tasuks väga kiiresti läbi lugeda, sest paraku piirdub see saja sissekandega. Üks väheseid raamatuid, mida lõpetades mõtlesin, et selle peaks raudselt veel korra läbi lugema. Lõpetamisel on selline kurbus, nagu siis, kui mõni tõeliselt hea blogija pillid kokku paned. Tekib sõltuvus, tahaks veel lugeda. 

Ahjaa, loetu kvaliteeti peaks näitama ka see, et siin puuduvad lõplikud tõed. Mõnikord tahaks nii kangesti teada, et "a mis see õige vastus siis on?". Paraku on teaduse tunnus just see, et lõplikke vastuseid ei olegi võimalik anda. 

Ma panin hästi palju asju endale kirja ka, aga et mitte teiste lugejate rõõmu rikkuda, panen siis vaid mõned oma peas mugandatud mõttekillud, mis loetust tõuke said.

• Usk põhineb eeldusel, et parem karta (uskuda) kui kahetseda.
• Aju võib olla sugulise valiku ekstravagantne tunnus - teooria, millele ma tegelikult vastu vaidleks, sest noh, on ju see teine koolkond ka, kelle jaoks aju pigem segavaks faktoriks osutub :)
• Kas on võimalik, et on seos suurel koroonaeitajate (vähemalt minu tähelepanekute kohaselt) hulgal sportlaste seas ja nende loomuomasel suuremal võistluslikkusel? "Vaadake mind, ma olen nii kõva tüüp, nii terve ja tugev, mind haigused ei murra, ma saan endale lubada talvel sallita ja mütsita käimist, mingist lollist maskist rääkimata!"
• Sest paraku - targad kärbsed külmuvad esimesena...(lk 102)
• Teaduse mitteusaldamine on viga kohastumuses. Evolutsioon jääb alati tegelikkusest maha. Aga küll ta järele jõuab.

Muidugi ei saa siingi üle ega ümber vaktsineerimisest, sest päevik on siiski koroonaajal üles kirjutatud. Mulle väga meeldis see vaktsiinide peatükk. Absoluutselt ilusti ja lihtsalt seletatud, miks vaktsiin on tegelikult väga loomulik meetod. See mesilaste näide on ka väga kõnekas.

Selle kiidulaulu lõpuks lisan veel, et mulle tõesti meeldisid raamatu illustratsioonid. Väga teemasse (päevik!) ja nunnud. 

Suur aitäh Varrakule raamatu eest!

Üks närune töö

Ma olen ikka õudselt naiivne inimene olnud - kõik need rõõmsatujulised päkapikud ja heasoovlikud jõuluvanad, kes lastelt kirju ootavad. Tegelikkuses taas üks töö, mis liigitada sinna "kõige jubedamate tööde" nimekirja. Sest mida need laste kirjad muud on, kui anonüümne väljapressimine?! 

Nimelt on meil ajutiselt üks uus klient, kes jõulude ajal abi vajab ja see klient on ennast jõuluvanaks tituleerinud. Päriselt siis, ei tee üldse nalja siin. Lapsed (ja ka mõned täiskasvanud, kes on aru saanud, et jõuluvana võrdub jumala või kellegi sarnasega) saavad talle kirjutada ja oma soovid edasi saata ning (loetava käekirja korral) loota, et jõuluvana neile ka midagi vastab.

Ütleme nii, et see töö hävitab igasuguse usu inimkonna helgesse tulevikku. Lapsed - elu õied...Pagana kirjaoskamatud ahned priileivasööjad! Jah, oli paar tükki, kes soovisid maailmarahu ja kliima soojenemise peatumist, neile ülejäänute valguses erilist edu ei julgeks ennustada.

Aga sina, 13-aastane Elliot, kes sa soovisid 30 sentimeetrist musta dildot - ma loodan, et su jõulusoov täitub!

Ptüi!

300 kirja loetud, nii 2700 minna! Merry Xmas! HO-HO-HO!

Sissejuhatus muusikasse aastal 2021

Kõigepealt sissejuhatuse sissejuhatus muidugi. Lugesin mina kadedusega Brigitta Davidjantsi artiklit Müürilehest, kus ta muusikakriitikast kirjutab. Kujutate ette - on olemas selline eriala nagu muusikauuringud, kus õpetatakse, kuidas teha muusikakriitikat! Ma loodan, et sinna sissesaamise eelduseks on absoluutne kuulmine või vähemalt viisipidamine, siis mul ei oleks lootustki. Siis kui mina TÜ ajakirjandusse sisse astusin, tahtsin nii väga rääkida, kuidas ma tahaks kirjutada muusikast, aga kodus keelati ära - kultuuriajakirjanikke pole kellelgi vaja, ütle, et tahad kirjutada majandusest või poliitikast! Nii ma siis valetasin seal, kohmakalt ja koledalt, endal oli ka piinlik, sest no mida teadsin ma üleüldse majandusest või poliitikast? Kuigi, ma võin vabalt ka valetada*, sest miskipärast küsiti mult ikka seda ka, et mis asus vanasti (praeguseks juba endise) hotelli London majas. Ma vastasin, et õllesaal Humal, aga see oli vale vastus. Ko-Ko-Ko kohvik hoopis, kus kultuuriinimesed olevat kogunenud. Mu vanaema, kelle keskkooli ajal see umbes oli, väitis küll, et mis kultuuriinimesed?! Samamoodi puha joodikud olid seal koos nagu hiljem Humalaski! 

Igatahes, kultuuriajakirjanikku või üldse ajakirjanikku minust ei saanud. Eelmise postituse kommentaaridega seonduvalt - äkki ongi hea, et ei saanud? Sest mulle meeldib kirjutada. Aga mulle ei meeldi käsu peale kirjutada. Ehk on ikka parem, kui töö ja hobid lahus seisavad? Hiljuti just üks kirjastus pakkus, et saadavad mulle kaks raamatut kuus, ma arvustagu! Ütlesin ära, sest tundus õudse kohustusena. Mis siis, kui mitte midagi pähe ei tule?

Tagasi muusika juurde tulles - teate, et 2021. aasta oli võrratu muusikaaasta! Spotify Wrapped ütleb mulle endiselt, et "midagi läks valesti, proovi hiljem uuesti", aga Last.fm-i abiga võib öelda, et ühelgi aastal pole ma nii palju muusikat kuulanud, kui sellel. Kokku tuleb üle 22000 loo ja üle 2500 artisti. Oma selleaastasesse Spotify listi lisasin suisa üle 33 tunni uut muusikat, mille sel aastal avastasin, hetkel 550 lugu. Uusi asju avastasin eelkõige sellistest kullaaukudest nagu Spotify listid Sludge, Smells Like New Grunge, Rock This ja Party Hard. Kuna väga häid asju oli sel aastal väga palju, siis traditsioonilisi liste teha on natuke keeruline. Eks ma mõtlesin, et plaadid saan ritta, aga mis ma teen nendega, mis plaatidelt välja jäid? Vabalt saaks suisa stiilide alusel erinevaid liste teha, reastada ainult selle aasta lood, välja jätta need, mis eeldatavasti on esiksinglid järgmisel aastal ilmuvatelt plaatidelt? Kokkuvõttes otsisin lihtsalt ilma igasuguste kriteeriumiteta välja lood, mis mulle eelmisel aastal enim kõrva jäid olenemata sellest, kas nad just siis ilmusid ja kuna neid sai nii umbes 30, siis teengi kolm eraldi postitust lauludest + TOP 20 2021. aastal ilmunud plaati. 

Muuseas, avastasin, et kui ma peaks kogu ülejäänud elu kuulama ainult ühte artisti, siis võiks see olla Killing Joke. Esiteks neil on 42 aastat karjääri selja taga, muusikat sinna sisse mahub, nad on teinud peaaegu kõike ja mulle meeldib peaaegu kõik, mida nad teinud on. (Selliste vanade bändide puhul on muidu alati reaalsus see, et kui sa avastad nad nende karjääri hilises järgus, on jube piin kogu diskograafiat läbi kuulata, sest enamasti selgub, et meeldivad ainult teatud perioodid) Post-pungist industriaal metalini. Jaz Colemani vokaal sobib korraga nii ilusaks kui kurjaks. Huvitav on see, et sarnaseimaks artistiks pakub Last.fm neile Ministryt, mis ei pea absoluutselt paika. Killing Joke'i ei saa iseloomustada, sest see on nii paljut korraga. 

Kui ma peaks elu aeg ainult ühe autori loomingut lugema, ma võtaks Murakami. Teda on lihtsalt meeldiv lugeda. Rahulik, meditatiivne, samas teistsugune. 

P.S. Selle aasta parim lugu on kaver.

*Vaatasin hiljuti Instast vanu pilte, lugesin ühte kommentaari sõbranna pildi all: "hehee! päris hästi öeldud, huvitav, kes ütles?" Tuli välja, et ma ise....Ja kaks inimest väitsid eile, et ma ütlesin ühte asja, kui ma enda meelest olin öelnud teist. Kas see on kahtlane märk?

Argielu

Täiskasvanud inimene peaks! Ei pea ta mitte midagi! Ma selleks täiskasvanud inimeseks saingi, et mitte midagi ei peaks! Või siis teine variant, ma lihtsalt teatan, et mina täiskasvanud inimene ei ole, võtke või jätke. 

Eile ma jälle ei suutnud täiskasvanulikult käituda, kui avastasin, et inimene jagab mingit idiootlikku meemi, kus kõrvutatakse "lolli filosoofiat õppinud noormeest", keda keegi tööle ei võta ja kes peab võlgades siplema, "tubli noore elektrikuga", kes teenib sitaks pappi ja läheb lülitab lollil filosoofil elektri välja". Höhöhöhö, hobusevargad, raisk. Minu esialgse nördimuse peale juleti veel pomiseda, et "aaga nii on ju?!" Kultuur ja muu tilu-lilu saavat areneda alles siis, kui riigis on stabiilsus saavutatud, seetõttu tuleks ikka elektrikut ülemaks pidada. Oi jumal, ma läksin närvi! Ma ei oska ju argumenteerida! Ma oskan ainult isiklikuks minna ja üle reageerida. See kuradi kultuur on inimarengu eeldus, mitte tagajärg! Fakk, loe raamatuid, raisk! Ma võiks sulle Nuccio Ordinet soovitada, aga sa ju ei loe! Võta või Müürileht ette, seal viimases on samast asjast juttu! Loeks sa midagigi harivat, siis ehk saaksid Ordinest natukenegi aru, aga sa ju ei suuda, sa loed mingit kuldsete käte ja keskeriharidusega meeste foorumit, kus kellegi esmapilgul loogilise järelduse peale kõik kohe takka kiidavad, sest mitte keegi ei oma mingitki kultuurilist haritust! Sama hea asi, kui need "oma peaga mõtlejad", kaagutavad karjas ühe taga, kuidas lambakari teadlasi usub, sest nemad on ju kõik oma peaga välja mõelnud! Ptüi! Alles hiljuti imestas seal samas foorumis keegi, et kas tõesti mõni inimene loeb raamatuid isiklikuks meelelahutuseks, kuidasmoodi? Õudne on see, et teiesuguste arvates ongi lagi see, kui keegi loeb meelelahutuseks, sellest te suudate veel aru saada, aga sellest, et lugedes võib vabatahtlikult ennast natuke harida ka, see käib juba üle mõistuse. 

Rohkem ei öelnudki keegi midagi. 

Pärast läks elu edasi. Mina ei tea, kuidas täiskasvanud inimesed sellistes olukordades käituma peaksid? Ma mõistan, et ilmselt nad ei satugi sellistesse olukordadesse, neil on sarnaste väärtushinnangutega tuttavad, seesuguseid üllatusi ette ei tule. Ma olen oma tutvuste sõlmimisel väga hooletu olnud ikka. Nüüd peavad kõik teistsuguse ilmavaatega inimesed minusugust fuuriat taluma, kelle jaoks tema tõde on tähtsam kui inimsuhted. 

Mis see ilus variant siis oleks? Omaette kannatada ja lubada teistel olla sellised, nagu nad kord on? Jama on selles, et muidu normaalseks peetud inimeste puhul on halb üllatus lihtsalt nii palju šokeerivam. Oleks suvaline tüüp, ma laseks tal olla, kui just minu nina alla vehkima ei tulda. Aga ikka see "ka sina Brutus?!"

#jutujaht Proovis igaks juhuks veel kord selga

Raimo äratas tardumusest kandidaadi 648 malbe, kuid reibas hääl: "Kas meil on probleeme?"

Raimot hämmastas küll, kuidas neist järsku "meie" oli saanud, aga kuna kurjemalt oli teda rünnanud siiski kallis abikaasa, siis üritas ta valimiskandidaadile ikkagi viisakalt vastata ja rehmas käega: "Ah, mis, ei, naine helistas..."

"No sellest sain mina juba siit kaugelt aru, hihihiii! Eks neid hõõrumisi tuleb ikka ette jah! Ma ei taha nüüd uudishimulik olla, aga ega teie proua ometi lapseootel ole? Teate, siis lähevad kõik naised peast natuke imelikuks, hihihihii! Ei tasu üldse tähele panna - see läheb jälle üle, aga eks loodus ole nii seadnud miskipärast! Minu Mati ütles mulle ka, et ma olla ikka täiesti segi olnud peast sel ajal, hihihihii!"

Raimo jõudis vaid üllatunult vahele pista, et ei, tema naine küll lapseootel pole, kui proua juba jätkas: "Ma selle lastejutuga ikka seepärast, et meie valimisliidul "Kõik valla heaks!" on päris mitu toredat ettepanekut, et noori peresid siia meie valda püsivalt elama meelitada.."

Ilmselt oleks see tiraad kauemgi kestnud, kui äkki poleks nurga tagant välja tuhisenud must Hummer ja seda tehes põrutanud otse läbi Raadikvere tegeliku suurima murekoha - Igavese Lombi, mis isegi põuase suvega ära kuivada ei tahtnud, ja selle käigus kandidaadi nr 648 sõna otseses mõttes poriga üle valanud.

"Kuradi Andrusson!" kisendas hetk tagasi veel nõnda malbe tundunud daam ja viibutas lahkuvale Hummerile rusikat, tema suviselt hele pükskostüüm oli hetkega rikutud. Hummeriga sõitis tõepoolest kohalik ärimees ja kaitseliitlane Evald Andrusson, kes paraku kuulus ka ühte suuremasse parteisse - ei tema vastu kohalike valimisliitude pisikesed prouad oma tillukeste rusikatega saa, vandugu nad, palju tahavad. 

Raimo püüdis peaaegu pisarais valimiskandidaati siiski kuidagi aidata: "Kui nüüd kohe pori maha loputada, äkki saab veel asja? Mul on toas mõned naisest maha jäänud riided olemas, kui teile sobib?"

Kandidaadile 648 olid džentelmenid alati meeldinud ja talle tundus kohane nende ettepanekutega kaasa minna. Ainuke raskus seisnes asjaolus, et Raimo poolt antud hilpudest (ja muudmoodi neid eblakaid litrite või lamedate tekstidega pluusikesi-seelikuid ta nimetada ei osanud) ei tahtnud talle kuidagi selga mahtuda. Tuli hapult nentida, et telefonis kriisanud pire proua kannab vähemalt paar numbrit väiksemaid riideid kui tema. Ühte leopardimustrilist seelikut ja roosat poniga pluusi proovis ta igaks juhuks veel kord selga - kui varnas rippuv hommikumantel peale tõmmata, ehk ajab asja ära? See pükskostüüm oli siiski piisavalt kallis, et mitte riskida sellest ilma jäämisega.