George Orwell. Birma päevad

 

Ma ei tea, kas siia oleks spoileri hoiatust üldse vaja, sest kui sa ikka eeldad mingit õnnelikku lõppu, ära parem lugema hakka. Tänapäevaste liberaalsete vaadetega inimesel on seda raamatut väga raske lugeda, mis ei tähenda absoluutselt seda, et peaks silmad kinni pigistama või raamatu ära peitma. Vastupidi - seda raamatut peaks kindlasti lugema! Ma ei poolda absoluutselt katkestus-kultuuri - kuidas me muidu saame mäletada? Me ei saa hinnata varasemate aegade kirjandusteoseid praeguste väärtushinnangute valguses, me saame neid ainult võrdluseks kasutada ja seda võrdlust on kindlasti vaja. Ma üldse ei eita, et teatud väärtushinnangutega tänapäevane lugeja võib siit vabalt ka helge nostalgialaksu kätte saada, aga see pole kirjandusteose süü. Igast asjast saab vastava eelhäälestusega väga erinevaid asju välja lugeda. Irooniline on siinses raamatus näiteks ka see, et juba siis tauniti n-sõna kasutamist - ega need pärismaalased siin ikka päris neegrid ju ka ei ole!

Orwell kirjeldab kolonialismi, selle tausta, väärtusi selle taga, mõrasid selle fassaadis ning lihtsa inimesi võimalust üldisi ühiskonna suundumusi kahtluse alla seada. Kõndisin täna mööda tänavat ja järsku hakkas silma kleeps tekstiga: "Make fags afraid again". Jalad astusid iseenesest edasi, samal ajal kui sõnum pähe kohale jõudis. Mida kuradit? Aga sammud olid juba tehtud ja tagasi pöörata olnuks kuidagi imelik, et sellele saastale küüned taha ajada. Ka Orwell näitab, kuidas tavalise inimese tavaline elu, madalad tungid ja argiaskeldused, matavad ühiskondliku võitluse enda alla. Kui sina oled üksinda ajastu vaimu vastu, siis pead sa olema puhtam kui pühak, sest nemad leiavad su kapist luukered igal juhul üles ja siis ei näe keegi sinus mingit sangarit. Sa oled samasugune saast kui kõik teised, ainult targutad ja püüad parem näida. Esmapilgul tundub, et ega Orwell siin mingit positiivset lahendust ei näe - ühiskonna poolt maha tambituna ja enda poolt altveetuna ei jää muud üle kui kuul pähe lasta. Siiski raamatu lõpp oma äraspidisel moel mingi lootuskiire ju annab - allaandmisest läks ainult halvemaks, järelikult pidi sellel üksikisiku hävitanud vastuhakul siiski mingi mõte olema. Kui sada esimest sel teel hukkuvad, äkki see, kes tuleb peale neid, jääb juba ellu? Kõik need liivaterakesed moodustavad ju lõpuks ikkagi saare?

Raamat nagu elu ise - ei ühtki meeldivat tegelast, ebaõiglus ja matslus kõikjal, prevaleeriv minnalaskmismeeleolu. Ideaalne raamat masendavasse sügisõhtusse - minu poolt maksimumpunktid!