Õelad plikad

Blogger peksab segast, ma ei saa oma blogis kommenteerida ja paistab, et ilmselt ei saanud vahepeal teiste omades ka, aga ma eeldasin (kasulikem asi siin ilmas!), et küllap blogipidajale mu kommentaar lihtsalt ei sobinud ja ta jättis selle avaldamata.

Mul on 16 raamatut listis "tahan läbi lugeda" ja juba oma kuu aega pole ma neist ühtegi raamatukogust kätte saanud, sest paistab, et ka kõik teised inimesed tahavad neid lugeda. Järjekorda saab ka jah panna, aga raamatukogu blogist selgus, et vähemalt ühel minu soovitavatest on hetkel sabas 75 (!) inimest (öelge veel, et raamatuid ei loeta!) ja enamasti jõuab saba minuni siis, kui kohe üldse ei ole võimalik raamatukokku minna. Õnneks on olemas Margaret Atwood, kes on hea kirjanik ja kirjutanud suure hunniku teoseid, mis ka meie keelde tõlgitud on, seega, kui midagi võtta ei oska, siis tema peale saab kindel olla.

Lugesin "Kassisilma", millel ei olnud üldse sisukirjeldust, aga selgus, et see räägib koolikiusamisest ja just tüdrukute vaatepunktist. Raamat ise oli nii ja naa, ma ei oskagi öelda tegelikult, miks ta mulle erilist muljet ei jätnud, aga teemat tahaks kommenteerida. Seal oli üks lause, mis mulle väga täpne näis, umbes nii, et "tüdrukutega tunnen pidevalt, et pean ennast kaitsma, poistega seda teemat ei ole".
Jaa! Nii on. Jumal teab, miks. No näiteks, kui mees vaatab minu pool aknast välja, siis ma eeldan, et ta vaatabki aknast välja lihtsalt, kui seda teeb naine, eeldan ma automaatselt, et ta vaatab, millal ma viimati aknaid pesin...Kindlasti on olemas ka puhtusefännidest mehi, aga kui keegi neist osutaks, et mul must aken, siis ma vastaks "ja siis? mis see sinu asi on?", ütleks seda naine, ma hakkaks puterdama, kuidas homme just pidin pesema jne. On siin taga perekond? Ema oli see, kes käskis-keelas-kasvatas, isa tegi nalja ja mängis? Aga enamasti ju nii on. Kas mehi kartma ja nendega ebakindlalt käituma hakkavad need, kel kuri ja kamandav isa või ka need, kel isa üldse ei ole? Mul on just vastupidi. Ja muideks, kui mõni mees käitub minu jaoks "nagu naine" st, hakkab elamist õpetama, šokeerun ma päris korralikult - ka sina, Brutus! Meestele ma ei pea midagi tõestama, naistele aga pean.

Raamatus on  põhiline psühholoogiline peedistamine, mis põhiliselt keerleb selle ümber, et juhtiv kiusaja sisendab kiusatavale, kuidas too on "valesti" ja "peab end parandama". Nagu ma aru olen saanud, siis enamik psühholoogilisest vägivallast põhineb sellel, ka perevägivald. Mul on seevõrra vedanud, et nii lähedale pole ma endale kedagi lasknud, kellel minu suhtes muutmiskavatsused on ja noh, ma tõesti ei olegi kohanud ühtki vastassoost isikut sääraste kavatsustega. Ok, kunagi üks kirjasõber oli, kes minu jaoks arusaamatu koha pealt kraaksatas, kuidas mul polevat filtrit suu ja aju vahel, mis on mu meelest alusetu laim ja selle asemel, et omaks võtta, püüdsin ma talle kirja teel selgeks teha, et ta eksib, aga tema lõpetas suhtluse üldse ära st ma olen siiani häiritud, kuidas sai mind nõnda valesti mõista, mitte ei puista endale tuhka pähe, mõeldes, miks ma ometi selline hälvik olen. Atwood toob oma raamatus põhjuseks, miks sellistest suhetest ei lahkuta, suure vajaduse mõistmise, sõpruse, läheduse järele. Kiusatav tüdruk on koolis uus, tal ei ole kedagi teist, kui see kamp, kes vahel kiusab, vahel armulik on.

Teisalt see grupikuuluvuse teema on ikka olnud, see "mina olen ka tüdruk, võtke mind kampa!". Ma olin ju kodune laps, kedagi ei tundnud, kui kooli läksin, sammusin siis õpetaja juurde ja ütlesin, et ma tahan ka nende tüdrukutega mängida, öelge neile, palun, et nad mind mängu võtaks! Ilmselgelt jube käitumine, kõigiti valesti. Pärast, käsu peale kampa võetuna, tajusin ikkagi, et sattusin vihma käest räästa alla, ei mina osanud neid mänge ega tahtnudki mängida, mida nemad mängisid. Fake it, until you make it ei töötanud üldse. Ma üritasin edasi enam-vähem põhikooli lõpuni, kuni lõpuks avastasin, et tegelikult on olemas ka minusuguseid tüdrukuid, kellega on mugav ja loomulik suhelda, ma ei pea pingutama nende teiste heakskiidu nimel, sest seda ma ei saavuta iialgi.

Olukord, mis selle mulle selgeks tegi, oli üks sünnipäev, kuhu kutsuti meie klassist kõik va kaks "imelikku" plikat, aga nemad olid omavahel sõbrannad ja ilmselt harjunud "paaria"-staatusega, minu sõbranna, kes oli klassis uus ja tõrjutud ning MINA! Mismoodi? Kuidas mina sellesse kampa sattusin? Halloo, ma ju olen aastaid pingutanud, normaalne paistnud? Kas ainult selle uue sõbranna pärast? Ah, see on raudselt õnnetu eksitus, ma lähen ikkagi kohale! No ja ma läksin sinna ja olin nähtamatu. Nad ei pannud mind tähele, tegelesid oma teemadega, kihistasid ja kepslesid. Ma läksin ära ja keegi isegi ei märganud seda, kõndisin, pisarad voolasid ja mõtlesin, miks ma ometi sinna ronisin, kui oleksin võinud olla hoopis koos selle sõbrannaga, keda ka ei kutsutud. Pea kogu see kamp läks hiljem edasi reaalklassi ja ma isegi inertsist mõtlesin, et lähen ka, "kõik" ju lähevad. Õnneks andsin endale võimaluse valida täiesti uus klass, kus 90% uusi nägusid, kust leidsin ka sellised inimesi, kellega ma sobisin. Ok, võib-olla läks nii kaotsi mu karjäär eduka insenerina (haa-haa) ja mandun nüüd siin humanitaarias, aga ikkagi.

Ehk siis, sa ei pea kellelegi midagi tõestama, ole nagu oled. Samas, inimene on sotsiaalne olend, ta vajab oma karja - nende kahe vahel on vastuolu. On õnneasi, millisesse seltskonda sa õrnas eas satud, kas sellisesse, mis aktsepteerib või sellisesse, mis väe võimuga muuta üritab. Või oled täitsa üksi ja õnnetu. Õnn on leida omasugused! Mul hiljuti sõbranna tunnistas ka, kuidas ta aastaid, aastaid üritas olla "normaalne" - olla selline nagu üks tüdruk olema peab, mahavisatud aeg, enne kui leidis, et on ikkagi inimesi, kellele ta sobib sellisena nagu on.

P.S. Teemaväliselt ja ise õel plika olles - tule taevas appi, kuidas on võimalik, et pooled testijatest näevad seal, kuhu on kirjutatud täiesti normaalse käekirjaga "Julius", et see on "Jelliol" või mingi sarnane värdnimi?! Mismõttes sa mõtled, et see on loogiline nimi, mis võiks kellelgi olla?! Ma saan aru, et Rögabert ja Dildomar ei pane enam kedagi kulmu kergitama, aga kamoon, tõesti ei teki mingit kahtlust või?! Masendav.