Eesti Laul 2026

Kuskilt jäi silma, et avalikustatud on järgmise aasta Eesti Laulu kandidaadid. Proovisin siis seekord kuulata, et ei läheks nii nagu eelmisel aastal. Sel aastal olin vist lihtsalt tublim, sest suures osas samasse auku see värk läks, selle erandiga, et isegi Tommyt ei olnud. Vähemalt tundus, et ka lugusid oli seekord vähem, ei pidanud pikalt piinlema...

ANT x Minimal Wind "Wounds (Don't Wanna Fall)" - Mitut täpselt sama sõnumiga laulu ma juba kuulnud olen oma elus? Kas tõesti läheb selline asi veel kellelegi korda või tundub uudne ja värske? Imelik on ka see, et superstaari saate võitja (?) - osaleja ei taha lauldes suud eriti lahti teha või no vähemalt selline tunne kuulates on. Tahaks käratada nagu inglise keele õpetaja, et "Speak up!" See ninahäälne ümin on vist jäänuk mõminaräpi kuldaegadest, mis ka muudesse žanritesse levinud. Või on kõigil ravimata adenoidid?

Clicherik & Mäx "Jolly Roger"  - noh, selline koolipeo talendishow tase. Nagu päriselt - see on asi, mis lõppvalikusse sobima peaks või? Riimid on ka nii kehvad, et nutma ajab. Tõsine virts. Päris piinlik oleks, kui selline asi kuskil Eestit esindaks.

Getter Jaani "The Game" - hmm, meenutab mulle miskipärast Taylor Swifti, mis pole paha, aga see refrääni häälitsus-mõmin tõmbab liiga slaavilikku võtmesse kogu loo. No et Taylor Swift muutub järsku Ruslanaks. Ma ei ole kindel, et see mulle meeldib. 

Grete Paia "Taevas jäi üles" - liiga pingutatult võlts-erootilise häälega laulmine on ka mu meelest räme cringe. Muusikaliselt 90ndad, tibi kiunub tümaka taustal. Täpselt see, mida meilt, Ida-Euroopalt, ikka oodatakse. Tubli, istu, viis. Ptüi, kaks.

Laura Prits "Warrior" - mulle tundub jälle, et nad on laulja häälele mingi efekti külge pannud ja mulle ei meeldi see. Laul kõlab nagu läbi mingi segava karvase kasti. Ma ei tea, äkki on mu kõrvadel midagi viga? Tahaks nagu puhtalt kuulata seda lugu, praegu ei saa eriti aru. 

Marta Pikani "Kell kuus" - selle laulu teeb kehvaks see, et ta on eesti keeles ja ma saan aru kui nõmedad need sõnad on. Muidu äkki nii hull ei olekski. Muusika iseenesest on kaasahaarav.

NOËP "Days Like This" - algus on paljulubav isegi või noh, lubab vähemalt olla natukenegi huvitavam kui eelnevad, aga refrääniosa kisub ikka sinna tavapärasesse "kuuldud-nähtud" sängi. Selline turvaline ja igav. Vähemalt pole piinlik - siiani saab seda vaid väheste kohta öelda ehk siis kompliment. 

OLLIE "Slave" -  ok, laulu sõnad on nõmedad, aga kui lauldakse inglise keeles, siis see nagu ei häiri nii väga. Ei pea neid lugema ju. Ollie on mulle varem ka meeldinud. Seekord on ka täitsa ok. Parem kui eelnevad lood. Vähemalt on lool rütm ja hoog sees. Mitte et see üldse eurolugu oleks, aga niisama kui raadiost tuleb, siis jaama ei vaheta.

Robert Linna "Metsik Roos" - miks mulle tundub, et see peaks olema see "intelligentsete inimeste rock"? Minu jaoks algas muusikaliselt huvitavalt, aga nii kui laul lisandus, oli selge, et ei siit midagi tule. Mingi kiunumine ainult, aga selline ambitsioonikas. Hipsterite indie? Ma ei tea, miks mulle selline muusika alati asjatu ilulemisena tundub. Et no päriselt ei saa ju selline asi kellelegi meeldida, eksju, onju? Aga tegelt meeldib massidele.

STOCKHOLM COWBOYS "Last Man Standing" - kollektiivi nimega tuli kohe meelde Rootsi bänd Rednex ja noh, muusikaliselt ka väga mööda ei pannud, paraku oli Rednex vähemalt omamoodi ja eristuv. See siin on liiga viimistletud ja klanitud, et kuidagi mõjuda. Selline eurolavale rihitud toode.

ULIANA "Rhythm of Nature" - tänavune kohustuslik etnolugu. Seekord siis ukraina rahvamuusika ainetel, lisaks eestikeelne refrään ja taustaks mahe tümakas. Ei noh, rahvaste sõprus ja kõik, aga ega see laulu ikka heaks ei tee. Äkki eurolaval on see temaastika ikka moes veel? Peab proovima sellega, mis ammu äraproovitud on.

Vanilla Ninja "Too Epic to Be True" - kui on mõiste "dad-rock", kas see on nüüd siis "mom-rock" või? Igati kvaliteetne, eks. Ilmselt favoriit ka. Mul ei ole midagi ta vastu. See "Oops, I did it again"ist inspireerit vaheklipp on ka täitsa vaimukas. Lihtsalt, ei üllata. Tegid oma asja ära ja tegid hästi, midagi muud neilt ei oodatudki. Vähemalt ei ole piinlik - selle aasta põhikompliment. 

Lõpetuseks seda, et vahepeal tuli näiteks Sibyl Vane´lt uus lugu välja, mis ei ole mingi Eesti Laul ja kohe näha, et mitte selle jaoks kokku klopsitud. Nii kukub enamasti kõigil palju paremini välja:

 

 

Spotify Wrapped 2025

 See aeg jälle käes. Spotify arvestab siis aastat eelmise aasta detsembri algusest, võrdlesime lastega.

Mikro: "Õu mai gaad, kui palju!"

Mini: "Kamoon, ta käib ju tööl"

Jälle oli üle 300 erineva stiili mul, enda top viiest saan vähemalt aru. Mini omast väga mitte. Näiteks kuulab ta palju glitchi. Ma polnud kuulnudki sellisest stiilist. 

Minil oli...45 (ta on 16). Muusikalises mõttes olen lapsest aastaid noorem. Mini kuulavat kõige rohkem 90ndaid. 

Enimkuulatud lood on mul jah kõik viimase aasta omad, aga kuidas ma siis muidu oma aastalõpu edetabeli kokku paneks kui ma uut muusikat ei kuulaks? "Man Made of Meat" on üks toredamaid lugusid muidugi ka, selline, kus sõnadel ikka mõte ka sees on ja saab kaasa noogutada.

  

See oli kummaline, et kui mina kuulasin aasta jooksul 225 albumit, siis Mini kuulas...9. Ehk siis enamik tema poolt kuulatavat muusikat ei ole ilmunud ühelgi albumil vaid ainult singlitena. Mis on täielikult viimase aja trend ju ja seetõttu ma väga ei taipa, kuidas ta muusikaline vanus 45 saab olla. Mul on mõnusalt eklektiline albumite valik muidugi rave-punk-metal-country-hardcore. Nii kui Mikro kuskil Morgan Wallenit nägi, tegi kohe oksendamise häält :)

Posty ronis esimeseks tänu eelmise aasta lõpule ilmselt. Mini Top1 oli näiteks Lil Darkie. Pidin guugeldama. Populaarseimad lood on tollel "Genocide" ja "Holocaust" - ju räägib ajalooteemadel..Aga viiendal kohal oli tal Limp Bizkit. Väga segane värk ühesõnaga.  
 

Lehtla, V osa

Hommikul, kui Marju kardinad eest tõmbas, nägi ta esimese asjana Piibet, kes must prügikott käes, lehtlast peo jäänuseid koristas. Sõnatult läks Marju appi, meenusid stseenid lapsepõlvekodust, ka seal oli ema alati vaikides isa tekitatud segadust klaarinud. Vaikus oli siiski võimestav, see näitas ära, kes tegelikult peremees oli – võidi siin ju märatseda, kord võis käest ära minna, aga lõpuks jäi viimane sõna ikka sellele, kes vana vaikelu taastas. Väikesed korratused seda turvalist maailma kahjustada ei saanud, kus valitses tugevate naiste alalhoidlik võim. Marju tundis end selles maailmas küll võõrkehana, aga siiski tajus ta, kelle selja taha end hoida. Nagu ei saanud toetada isa, öeldes, et eks lõbutsema peab ju ka ja peo käigus ikka juhtub, ei saanud ta Piibelegi tunnistada, et tegelikult olid nemad valearvestuse teinud, kui eeldasid, et kõigi inimeste lehtlapeod on just sellised nagu Piibe unistustes. „Me peame ühistu listi kirja saatma ja lehtla kasutamise reeglid paika panema“ ütles Piibe toonil, mis andis aimu, et tema end veel lööduks ei luba pidada.

Loodusjõudude vastu paberile pandud reeglitega siiski ei saa. Sumedad suveõhtud jätkusid ning lehtla tõmbas õuepidude meki suhu saanud üürnikke nagu sulanud suhkur kärbseid. Muusika mürtsus, roppused kaikusid ning hommikuti jooksid Piibe ja Marju mustade kilekottidega ringi ja korjasid viinapuu väätide vahelt suitsukonisid. Viinapuu edenes visalt. Kuni ühel ööl said peod väärilise pauguga otsa. Marju ärkas kiljete ja kahtlase praksumise peale. Leedi haukus ärevalt. Kui Marju aknast välja vaatas, oli lehtla juba üleni leekides. Ehmunud peolised ei suutnud teha muud, kui kallata oma siidripudelite sisu leekide peale, millest aga mitte mingit nähtavat kasu ei tõusnud. Marju võttis telefoni ja valis stoiliselt päästeameti numbri. Tuletõrjujad kustutasid leegid kiirelt ja efektiivselt, keegi kannatada ei saanud, ainult lehtlast ei jäänud peale mustava söehunniku mitte midagi järele. Tagantjärele meenutades ei mäletanud Marju, et ta tol öösel Piibet kordagi märganud oleks.

Ta nägi Piibet alles nädalapäevad hiljem, kui maja ees peatus kolimisfirma auto. Marju vaatas kardina vahelt, kuidas Piibe, koer kaenlas, oma maist vara autosse sikutas. Ta tundis, et neil kahel pole omavahel enam midagi öelda. Selge oli, et Piibe ei suutnud elada edasi kohas, mis valusalt tema unistuste jalge alla tallamist meenutas. Lehtlast jäänud must kõrbenud kuhil ei kadunud kuhugi. Leedi armastas selle peale pissida. Üürnikest naabrid olid koridoris vaikselt teretama hakanud. Marju lootis, et vähemalt mõneks ajaks on kõigil  ühiselulistest avantüüridest isu täis ja ta saab rahulikult diivanil lesida. Enne, kui saabub järgmine, kes aia kujundamise kõigi hüvanguks ette võtab. See lühike hingetõmbeaeg enne järgmist sõda.