Läbi mustade prillide

Proloog

Tumehall vihmasein kattis eemal laiuvat metsatukka, mida rannalt vaadates enam eriti nähagi ei olnud. Kõle rand ei tuletanud millegagi meelde, et siin veel kuu aega tagasi päike kõrvetada võis. Siiski ei olnud rand inimtühi, märgadel kividel kükitas üks poiss ning loopis kivikesi vette. Poiss oli juba läbimärg, kuid ei kavatsenudki ennast liigutada ja ära minna. Ta loopis kive sellise hooga nagu üritaks nendega kedagi tabada.
Mis tähendab, et ma ei suuda midagi saavutada? Mismoodi peab olema teistsugune, omama annet? Ma ei ole võlts! Ma olen täpselt selline nagu ma olen ega ürita kellelegi meeldida! Miks te arvate, et just mulle kõik nii kättesaamatu on? Sellepärast, et olen siin kolkas sündinud, peaksin vähem ambitsioone omama? Keegi ei ole varem niimoodi teinud? Mina teen! Õppides võib kõike saavutada. Oluline on, kus ja kelle käe all sa õpid. Inimene on oma miljöö produkt, ütles juba Lenin. Just sellepärast peangi siit ära minema ja õigesse seltskonda sulanduma. Mul on kõrini sellest vaesusest ja juttudest, kuidas teised saavad endale asju lubada, aga meie mitte. Ma tahan normaalse inimese kombel elada, mitte siin kolkas külaelu arendada. Siin ei saagi midagi arendada, see koht on määratud kolkaks jäämagi. Mina ei ole nõus elusalt maetud saama! Selle mõtte juures naeratas poiss endale. Ei, ma olen tegija. Aga mitu kallist ülikonda mul kapis on? Mitu korda ma juuksuris või restoranis käinud olen? Mul ei ole isegi kõige odavamat autot! Mul ei ole mitte midagi peale paari vao hädise kartulipõllu ja iga hetk kokku kukkuva majalobudiku. Seda on täpselt sama palju kui mu vanaisa surres maha jättis. Temale oli see ehk tõesti elu saavutus, aga tänapäeval ei maksa kõik see punast krossigi.
Ema üritas veenda, et õnn ei peitu rahas. On keegi meie majas kunagi seda õnne näinud siis? Asjadest olulisemad olevat teadmised ja hingerahu. Tänapäeval küll enam mitte! Sellise jutuga ei võeta sind kuskil tõsiselt. Kõige tähtsam on see, millisena sa ennast väljapoole paista lased ning ilma rahata ei õnnestu see edukuse kiirgamine kohe kuidagi.
Kuidas ma jätan oma vana ema maha, oli tädi küsinud. Ma saadan emale linnast raha ja külastan teda igal nädalavahetusel. Keegi ei uskunud seda, sest minuga ei saa ju hästi minna. Ma olen ju määratud äparduma – isata kasvanud, vaese küla kõige vaesem laps. Poiss tõusis otsustavalt püsti, kuid libastus libedatel kividel ning kukkus jalgupidi külma vette.
Hoolimata tagasilöökidest seisis ta nädala aja pärast pealinna perekonnaseisuametis ning muutis oma nime Taanielist Danieliks.


I

Mida teeksid inimesed ilma reede õhtuta? No vähemalt see inimesteks peetav seltskond, kes oma aega ühiskonnale kasulikult suretavad – töö- ja kooliinimesed. Neil ei oleks mingit orientiiri, mingit valgust tunneli lõpus, mille poole end viis päeva venitada. Ehk just selle päästva reede puudumisest satuvadki mõned ahastusse ja hiljem tänavale? Gregoriuse vandenõu siis. Ja mitte ainult reeded, vaid ka punased päevad kalendris. Iga lehe vahetumisel vaadatakse üle, kas mõni selline õnnepäev ehk sekka lipsanud ei ole ja oh seda õnnetust, kui kalendriseaduste tõttu see mõnele niigi vabale päevale langeb. Vandenõule vastu hakkamiseks püütakse seadusi muuta, kuid alati leidub otsustajate hulgas mõni, kes end niigi vabana tunneb ja kalendrit enda huvides nõrgemate allutamiseks kasutab - tehke aga tööd või majandus variseb kokku!
Mis on majandus? Mingi hiiglaslik nähtamatu jõud, mis meid hirmu abil enda võimu alla on saanud ja ähvardab, et tema mittepiisaval toitmisel õnnetute vere, higi ja ajurakkudega ei saagi enam poest meie igapäevast leiba.
Ometi on ju kõik olemas – kasvab metsas ja põldudel ega olnud algselt kellegi oma. Ahvid on targad - ei näidanud välja, et rääkida oskavad, ei sunnitud ka tööle. Inimlaps ei ole nii kaval, et maast-madalast mõistusetut teeselda. Nüüd üritatakse ka alaarenenuid õpetada, et need “täisväärtuslikku” elu saaksid elada. Elu ei peagi ju kerge olema, ütleb mõni. Oleks ma seda teadnud, ma poleks sündinudki. Kuidas? Just nii – päris levinud on ju idee, et laps ise valib, millal ta sünnib….. Inimesed on lausa nii kummalised, et kui ei suudeta oma käegakatsutavat elu nauditavaks muuta, siis mõeldakse välja igasugu paradiise ja järgmisi, õnnelikke elusid. Kui aga keegi üritab oma olemasoleva eluga midagi peale hakata, siis kukutakse kohe soiguma ühiskonna normidest ja muudest vandenõudest.
Mitte, et ma ise neist nii väga erineksin. Ma ei usu ka, et olen ainuke, kes neid norme näha ei tahaks. Kaldun arvama, et selliseid inimesi on päris palju. Äkki isegi nende tüüpide seas, kes iga päev õhinal projektidest, motivatsioonist, indikaatoritest ja muust pajatavad. Võib-olla nad kodus nutavad? Panevad mustad prillid ette ja sülitavad asfaldile? Riietuvad drag-queenideks? Seda on küll väga raske uskuda, kuid ehk on neiski peidus loom.
Eksperimendi korras võiks ju koosolekul ahvina käituda – paberid laiali pilduda, veepudelid pikali lükata ja lihtsalt röökida. Sind pannakse hullumajja selle eest, eriti kui ütled veel, et tegid seda õhkkonna lõdvestamiseks. Peale sellist intsidenti on su elu siin puuris läbi, kõik korralikud inimesed on oma korralikele tuttavatele edasi sosistanud, kuidas see teatud tegelane on ebastabiilne ja nende kommuuni sobimatu. Kui tahad huntidega elada, pead ulguma õppima. Või siiski - milline loom on alandlik, alluv ja pugev? Nii lolli looma kui inimene vist teist ei olegi….


Klamber jõi külma õlut. Enne kui ta klaasi lauale panna jõudis, otsisid värisevad käed esimest sigaretti. Lõpuks ometi oli mees vaba. Vaba nagu igal nädalavahetusel, mille õndsaist päevist ta kõike võtta püüdis. Tavaliselt see küll ei õnnestunud, kuid vähemalt reede õhtul ei viitsinud Klamber mõelda sellele, et laupäev leiab ta, tagumine ots päikese poole suunatud, diivanil magamas. Klamber ei olnud üksi, terve baar oli selliseid täis – silmad põlemas eelseisvast õnnest. Jah, kui kaugele me oleme jõudnud, nagu vangid - kaks päeva vabadust ajab pööraseks. Kui veel pikemad pühad juhtuvad olema, siis tõusvat lausa kuritegevus. Aga kuna kõik meie ümber on sellised, siis järelikult nii ongi normaalne.
Klamber tõmbas suitsu liiga kiiresti ära, see häiris teda – ikkagi esimene ju, oleks võinud rohkem nautida. Teist otsa panna ka ei tahtnud – polnud ta ju mingi ahelsuitsetaja. Klamber oli tõeline pühapäevasuitsetaja: tavaliselt peale tööd tegi ühe suitsu (suure kiusatuse korral kaks) ja siis nädalavahetusel tõmbas hoolega. Kahes nädalas pakk oli täiesti sobiv kogus. See tundub ehk ebaoluline, kuid tegelikult on inimese olemuse juures äärmiselt oluline. Oleks Klamber mittesuitsetaja, kuuluks ta suure tõenäosusega koosolekute entusiastide hulka ja hullemal juhul pooldaks veel sotsiaalmaksu tõstmist suitsetajatele, mis näitaks veelgi tema puuritruudust. Kui Klamber aga paki või paar päevas tõmbaks, muutuks ta tavaliseks meheks. Ta võiks muidugi ka piipu või sigarit suitsetada, aga see annaks tõestust tema puuripidaja staatusest.
Muidugi pidasid igapäevasuitsetajad Klambrit kahtlaseks, kuid enamasti varjas ta oma kalduvust nende eest ja keegi ei teadnud, et tavaliselt ta ei tõmba. Ja kui tõmbas, siis ei olnud seda nägemas ühtegi mittesuitsetajat.
Klamber armastas oma maailma, ta ei kuulunud ühtegi tavalisse inimrühma, vaid üritas tegeleda sellega, mis talle meeldis niipalju kui ühiskonnanormid seda lubasid, kukeharjaga anarhist ta ei olnud. Ometi piisas ka omailma armastusest selleks, et omada vähem sõpru ja tuttavaid kui inimesed gruppidest „pereisad“, „klubihimbod“ või „pildituksjoojad“.
Tavaliselt Klamber üksi baaris istuski. Huvitav oli ette kujutada, mis silte talle seetõttu külge kleebitakse – alkoholisõltlane, naiseotsija, intellektuaal. Tegelikult tunnistas Klamber, et ta ju ongi kõik need kolm, kuid mitte nende siltide tavalises tähenduses.
Alkoholisõltuvus tundus sellise mõnusa asjana, vahel oli täitsa intrigeeriv mõelda, kuidas ühel päeval ei oma enam kontrolli ja selle asemel, et tööle minna, magad poole päevani pohmakat välja. Seejärel satud tsüklisse ning käivitub allakäiguspiraal. Sellenimelist raamatut oli ta kunagi lugenud ja naernud. Kohe kindlasti järgneb klaasile veinile odekolonnipudel Selveri taga pargis ja sõpruskonda siginevad paadialused ning kergete elukommetega naisterahvad. Klamber teadis, et nii ei lähe. Odekolonnipudeli jaoks on vaja teatud tagapõhja, valusat elulugu, mida temal ei olnud. Ta ei teadnudki, kas kõnnib libedal noateral kui pea igal õhtul pudeli õlut joob.
Intellektuaaliks olemisega oli ka see lugu, et kui Klamber seda oleks, siis arvatavasti ei istuks ta siin baaris üksi. Intellektuaale on tänapäeval ju kõik kõrtsid täis. Istuvad ja karjuvad üksteisest üle oma lennukaid ideid, mis iial ei realiseeru. Ideid, mis matavad niivõrd enda alla, et nende võimuses olles ei saa algul ülikooli lõpetatud, hiljem ei saa tööl püsitud ja lõpuks muutud õllest läbiimbunud kaltsuks, kelle jutte ja painavaid mõtteid on teised tüütuseni kuulnud. Ise usud lõpuni, et oled suurkuju, kelle annet ei märgatud. Huvitav, kas nii on raske või kerge surra?
Naistega olid veel keerulisemad lood. Normaalsetest naistest oli ta ainult raamatutest lugenud või filmidest näinud. Ei ole Eestis normaalseid naisi, pidi ta tõdema, nagu suur osa neid samu naisi eesti meeste kohta tõdes. Klambri kohatud naised olid nõrgad ja pahatihti mõttevabad olendid, kes püüdsid oma eksistentsi õigustada erinevate asjade omamisega. Nendega ei olnud millestki rääkida, nad ei saanud naljadele pihta ja tahtsid pidevalt midagi teha, et lõbus oleks. Klamber ei olnud küll veel lootust kaotanud või ümber orienteerunud. Kusagil oli kindlasti ka toredamaid naisi, aga need liikusid omas seltskonnas ja Klambrit nad avastanud ei olnud. Klamber ei teadnud, kas tunda selle üle kurvastust või mitte, sest enamasti ta naiste puudumisest ei mõelnud. See võis olla nii juurdlemiseks liiga valus küsimus kui ka tõepoolest teisejärguline teema.
Õlu läks täna meeldivalt alla. Vahel ei lähe, eriti kui tahad, et läheks, aga kõhus tekib vastureaktsioon. Klambrile piisas tavaliselt ühest, äärmisel juhul kahest klaasist, siis oli päev täie ette läinud. Mõte läks tööle, kuid järelnähud ei saabunud. Vähene joomine oli siiski päris hea kokkuhoid.

Mida ma istun seal, päevad läbi, midagi kasulikku ei tee. Mitte, et mul oleks tungiv vajadus ühiskonnale midagi tagasi anda (debiilsus) vaid ma tunnen, kuidas ka ise mandun. Ega mina ju taha teistele midagi anda, tahan, et teised mind märkaksid. Minus on kindlasti seda, mida märgata, ainult et päevad läbi siin istudes ei saa seda eksponeerida ning ühel hetkel võib juba hilja olla.
Teoreetiliselt peaks küll suurem osa elust alles ees olema, aga ikka on tunne, et peaks kiiremini tegutsema. Vahel kui autoga surnuaiast mööda sõita, siis tuleb jälle selline mõte pähe, et oleks juba siin, siis ei peaks enam punnitama. Kõige hirmsam on oma elu lihtsalt ära elada, mingit märki järele jätmata. Väga vähesed jätavad tegelikult. Mitte ainult oma lähedaste, vaid kogu ühiskonna silmis. Kõige lihtsam märk maha panna on laps valmis treida, aga see on lihtne, ei ole sugugi silmapaistev saavutus. Tema siis kannab sind tulevikus endas edasi. Aga kust sina tead, mis ta selle sinu „osaga“ peale hakkab? On ehk hoopis vääritu ja ühiskonnale koormaks kaelas, sinu nägu peas, iial ei või teada.
Töö juures ei saada ma midagi korda, maigutan ainult suud ülemuste taktis. Ma veel kangesti tahtsin siia tööle saada, et prestiižne koht ja kõva palk. See rahaga laiamise periood on nüüd kah üle läinud, kuigi mingil määral on raha oluline. Niipalju kui teenid, nii palju ka kulutad. Oskaks ka hipi moodi elada – tööl ei käiks, raha ikka kuskilt tilguks, elaks koos omasugustega räpases korteris. Probleem ei ole isegi selles, kuidas endised tuttavad sellise muutuse peale vaataksid, ise ei suudaks nii elada, luksusega liiga harjunud. Või mis luksusega, meie majas ei aima küll keegi, et mina see keskmisest kõrgema palgaga olen. Tegelikult ei olegi rikas ju, kunagi jah ei oleks sellisest palgast unistadagi julgenud, aga nüüd on tunne, et rikkad on siiski veel teised inimesed. Sellised, kes omi mõtteid mõelda võivad, kelle kohvitass ära pestakse ja kes tööajast kinni pidama ei pea.
Virisemisega jõuab siin elus ju tõesti kaugele. Vähemalt oodatud hauaplatsile. Mõni kindlasti kadestab mind, et vaat mis endal kõik käes, aga ikka vingub. Räägitakse, et rahulolematus on edasiviiv jõud, kuid mina oleksin küll parema meelega paigaltammuv, aga rahulolev.

Väljas hakkas sadama. Klamber ei sallinud seda külma, halli ja kleepuvat suurlinna vihma, ta jäi alati haigeks. Ükskõik kui palju ta oma tervise heaks vitamiine sisse sõi, külmale ja niiskusele tema organism vastu ei saanud. Ilge ilma juures on kummaline see, et alati kui tegelikult on võimalus vihma ajal kusagil siseruumides viibida, siis mõtled ikkagi pingsalt sellele, et kohe tuleb minna välja, külma ja märja kätte.
Klamber tõusiski laua tagant ja alustas oma teekonda koju. Algselt oli ta küll plaaninud linna peale inimesi vaatama minna, kuid mida seal ikka nii erilist on. Soe tuba, telekas ja tekk tõmbasid hetkel rohkem. Õhtu oli iseenesest ilus ja vaikne. Klamber elas kesklinnalähedases puitmajade rajoonis. Ta jalutas tavaliselt koju, ka praegu, mis sest, et vihmavari oli maha jäänud.

„Kallid ema ja isa, kallid sõbrad! Mäletage mind selle patside ja naerul näoga väikse tüdrukuna, kes kunagi ei nutnud. Mäletage, kuidas armastasin puude otsa ronida ja otse peenralt kilode kaupa maasikaid süüa. Mäletage ainult päikselisi suvepäevi ja äsjaniidetud rohu lõhna, mäletage kesksuvist äikesevihma ja seda, kuidas ma lillelises kleidis keset lompe keksisin. Mäletage päikesest põlenud naha kuumust ning mullaplekilisi väikseid käsi. Uskuge, ma olin alati just see väike tüdruk. Ma ei kasvanud kunagi suureks ega saanud tunda maailma kurjust. Ma elasin oma õnnelikus lillelises maailmas ega teadnud midagi millestki halvast. Ma jäin igavesti selleks naeratavaks näoks perekonnaalbumis. Liiv jäi mu juustesse igaveseks...Mu käed jäävad teid alati kallistama, ka siis kui te usute mu jäädavalt lahkunud olevat.
Ma jään täpselt samamoodi kuhugi alles nagu ma olin veel teie juures olles. Ma olen olemas, kuid keegi ei märka mind. Mu süda võib verd joosta, kuid see ei paista mu naeratuse tagant välja. Ma naeran, et teil kergem oleks, et teie ei peaks oma keeruliste elude juurest minule tähelepanu pöörama. Küll ma hakkama saan, mina ei ole tähtis. Ma olen lihtsalt üks väike ja armas tüdruk, kes kasvab täpselt selliseks nagu teie seda ootate, ma luban, et ei vaata kunagi vasakule ega paremale, või mis veel hullem, tagasi. Kõik läheb edasi sama turvaliselt ka siis, kui mind enam silma all ei ole. Siis võite ehk tunnistadagi, et äkki on nii paremgi, lihtsam. Oh ei, seda te muidugi ei tee. Kuidas te saaksite nii arvata minust, keda nii väga armastasite ja hoidsite! Ma ju teadsin seda. Aga teie mind ei teadnud.“
Üks tüdruk haaras punastades teise käest paberi ja kortsutas selle peos kokku.
„Ähh, mida sa teed! See oli nii hea ju! Sa oskad ikka jumala hästi kirjutada! Mis see oli muidu?“
„See ei olnud mitte midagi!“ kähvas tüdruk ja peitis paberitüki selja taha.


Tiuks kõndis, nuttis ja tõmbas suitsu. Ikka jube lahe kui sind mitte keegi ei usu ja sa mitte midagi teha ei saa ning sinult siiski kõike oodatakse, kuid samas oled ametlikult teovõimetu. Mitte keegi ei püüagi sind mõista ega toetada (ega ma esimene inimene ole selliste muredega, mu suguvõsa ei olnud ehk siiski täies ulatuses pühakud?). Olen ju ikka tõesti halb inimene, häbistan perekonda, tänulikkust üles ei näita, vahin päev otsa vihase näoga. Nagu mul tõesti muud teha ei oleks kui iga minut tänulikkust üles näidata, et mind siia maailma tõite ja peavarju pakkusite. Kui ei meeldi, mine ära. Mida? Kuhu ma lähen? Saan aru jah, et nad loodavad mind nii mõtlema panna ja nende ees põlvitama – oo ei, ärge ajage mind ära, olen edaspidi hea laps, peol ei käi, õpin ilusti ja loen õhtupalvet…Appi! Kas tõesti ei saa keegi aru, et see ainult jubedat viha ja vastuseisu tekitab? Nüüd pean mina selle pärast endale mingi kööktoa kuskile vanamuti juurde üürima. No muidugi, mul on neid „mehi“ ju jalaga segada, kelle juurde ma „magama“ võiksin minna! Hahahaaa – nemad ju ainult magatavad sind, siis kui nädalavahetus läbi saab, lähevad koju oma naiste juurde! Minge te ka, kurat, issand kui hea on tegelikult sealt hullumajast pääseda!
See, et ma reedel Alleniga, kes kuskil kakskümmend vist on, klubisse minna tahtsin, tähendab kindlasti seda, et ta sundis mind täis jootes endaga keppima. Ja siis ma pärast nutan ema rinnal, suur kõht ees. Imeline, kui lolliks nad inimest ikka pidada suudavad! Tegelikult lausa rõve, mis teooriaid nad aretavad!

Ühel päeval ilmus töö juurde Daniel. Ta tundus algul armsa kollanokana, kellele Klamber oleks saanud toeks olla ja sellega oma positiivset imagot kujundada. See mulje oli aga kiire kaduma – algul noore ja rumala kompleksina tunduv igal hommikul esimesena tulemine muutus tema puhul reegliks nagu ka lahkumine peale pimedat. Daniel üritas igal võimalusel kõigi jaoks midagi kasulikku teha ja oma olemasoluga rõõmu tuua. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et Danieli tegevusel on siiski mingi kindlam eesmärk kui lihtsalt päikese päeva toomine. Miks ta üritas igal võimalikul hetkel ülemusele teeneid teha, temaga ka vabadel päevadel ringi jõlkuda ja sõbrameest mängida ning mis kõige hullem – Klambri ülesandeid endale krahmata, tehes näo, et Klamber ei ole nendega lihtsalt hakkama saanud?
Daniel etendas oma rolli väga hästi, Klamber ei suutnud teda eriti vihata, tundus teine sellise hakkaja inimesena, kuigi loomupärasest initsiatiivikusest oli vaikselt välja kasvanud lihtlabane pugemine. Ülemus oli igatahes või sees ja toonitas igal võimalikul juhul „initsiatiivikuse olulisust meie organisatsiooni töötajate seas“. Klamber ei mõistnud, kuidas saab oma vabal päeval soovida koos olla samade nägudega, kellega ka igal mõttetul tööpäeval. Tema püüdis puhkuse ajal isegi seda neetud linna vältida. Kui Klamber tundis end oma õnnetusega vangistuses olevana, siis Danieli jaoks oli töö justkui süllekukkunud õnn, millest ta võimalusel viimast võtta püüdis.
Kui kunagi oli Klamber koos ülemusega koosolekutel käinud, siis nüüd käis Daniel. Ega Klamber sellest iseenesest puudust ei tundnud, aga see oli lihtsalt kuidagi imelik. Noh, palka talle veel vähemalt maksti, preemiaid muidugi enam mitte, kuid hea seegi. Tore oleks, kui ta üldse kuhugi keldrisse istuma saadetaks nagu ühes toredas ja inspireerivas filmis. Filmi lõpus põletasid töötajad firma maha. Mitte, et see Klambri unistus ei oleks olnud.

Kuradi positivistid, mõtles Klamber kodus ja pani suitsu põlema. Koju jõudes valutas tal viimasel ajal pea, bussis sõites tundis ta lämbumistunnet ning õhtu saabudes tekkis hirm järgmise hommiku ees. Kui palju inimesi elas tegelikult täpselt samasugust elu? Tülpinud näod bussis, hommikusöögid autodes, kell kuus üles, et lapsed toita ja lasteaeda visata. Mõni veel küsib, et mis on elu mõte? No mis ta siis ära ei ole – laupäevahommikune pohmell, osturetk kaubanduskeskusesse ja õhtune seriaal. Selle nimel me ju orjame.
Klamber mõtles vahel sellele, et huvitav, kui palju asju tal veel elu jooksul osta vaja on - äkki on ta juba kõik ära ostnud ja võiks rahulikult madalapalgalisele tööle asuda. Kes ei tööta, see ei söö! Klambril ei olnud erilisi materiaalseid unistusi, peaasi, et saaks rahus olla ning keegi ei sisendaks iga päev kui loll ja saamatu sa oled ning kuidas sa ikka piisaval määral ei poe, initsiatiivikas ei ole ja ülemustele ei meeldi. See ei pidanuks ju teda tegelikult kõigutama, aga millegipärast siiski näris seest. Kas tal oli siis tõepoolest kõrge enesehinnang, millest mingid riismed veel järele jäänud olid? Korra oli ta meeltesegaduses isegi enda parandamisele mõelnud, aga vana hea sõber sisetunne oli teda veennud, et viga on teistes. Suur osa energiat läkski nüüd Danieli ja ülemuse vihkamisele. See oli omamoodi huvitav. Klamber oli linnas üht avariid näinud, mille üheks osapooleks oli samasugune auto nagu ülemusel. Esimene mõte, mis tal peast läbi käis oli see, et ehk on ülemus surnud. See tundus tõeliselt helge ja päästva mõttena, justkui jumal oleks end ilmutanud. Ega Klamber selle mõtte pärast häbi tundnudki. Oleks ta siis pidanud? Talle tundus, et vastasleer vihkab teda sama palju kui tema neid.

Kunagi oli Klamber endale tõotanud, et ei tee kunagi midagi sellist, mis talle endale vastukarva on. Teeb ainult seda, mis meeldib ja on õnnelik. Nüüd tundis ta end iseeenda poolt reedetuna. Miks piinles ta siin, kus tema vapustavaid andeid ja isikuomadusi keegi hinnata ei osanud, selle asemel, et särada nagu talle määratud oli. Enne praegust aega ei uskunud ta, et tema elus kunagi mõõn tuleb. Ta oli lugenud tuntud inimeste elulugusid ega suutnud uskuda, et enam-vähem kõigil oli elus ka mustemaid päevi olnud. Miks on maailm nii julm? Miks ei võiks elu kerge olla?
Seda küsis Klamber, kelle leivanumbriks oli olnud nali, et elu on tõsine asi. Viimasel ajal oli hakanud tunduma, et vaeste elu on lihtsam ja õnnelikum.

Siis kui Klamber esimest päeva tööle tuli, ei tutvustatud talle sugugi nii palju inimesi, asju ja muud olulist kui Danielile. Kusjuures Daniel tuli madalamale ametikohale. Nüüd oli juba ka ta palk tõstetud sama kõrgeks kui vanadel olijatel, kelle hulka Klamber ei kuulunud. Kuradi ilopilleri, ausõna. Tunne rõõmu elu väikestest pisiasjadest! Ja tunnekski, kui paar inimest iga päev närvi mustaks ei ajaks. Eile oli Daniel tulnud välja erilise avastusega, et igas inimeses on midagi head. Klamber tundis ennast puudutatuna, sest jutt sai alguse sellest, et firma asedirektor tavatses oma alluvate kohta eriti solvavaid väljendeid kasutada. Klamber teadis, et ka tema pole selle mehe juures heas kirjas ja ei tahtnud parem mõeldagi, mida tema kohta räägitakse. Siis tuli aga Daniel ja „katsus asedirektorit mõista“! Idioodi õigustamine ainult seetõttu, et idioot omab sinu üle võimu – pugemise musternäide. Üldse oli firmas levinud arusaam, et sinust kõrgemal ametikohal asuv töötaja on eksimatu ja puutumatu ning ülemuse eksimuse korral tuleb süü iseenesestmõistetavalt enda peale võtta. Tänu vihale süsteemi vastu oli Klamber igal hommikul enne tööle tulemist suitsetama hakanud. Ta tundis ennast vahel justkui kirjandusliku kangelasena, kes süsteemi vastu mässates kannatama peab. Klambril oli kahju ning samas ta kadestas boheemlasest vana valvurit, kes oli oma palga eest raamatuid ostnud. Teda plaaniti nüüd lahti lasta, sest mees ei muretsenud endale korralikke riideid. Firmal pidi ju ka valvur esinduslik olema ja pealegi, nagu armastati öelda, on tööotsijate järjekorrad ukse taga. Katsuge te aga – ühel päeval maksab Klamber kätte nii vana valvuri, koleda näo pärast kinga saanud sekretäri kui ka mingil määral enda eest. Arenenud õiglustunde tõttu oli Klambril teistest küll rohkem kahju kui endast. Tegelikult ei saanud Klamber tõsimeeli aru, kuidas on selline hoolimatus inimeste vastu üldse võimalik. Ta ei olnud arvanud, et eksisteerib seltskondi, kus inimlikest väärtustest olulisemad on süsteemi küsimusteta orjamine ja pugejalikkus. Või ehk ongi need just kõige inimlikumad väärtused?

Klambri suu haises sel hommikul eriti võikalt. Ta lootis, et kõik töökaaslased tunnevad seda.

Tiuks oli ainult ühe päeva nutnud. Ta arvas, et see näitas iseloomu tugevust, mitte aga seda, et ta Allenit sugugi ei armastanud. Allen ei armastanud teda, ta isegi ei teadnud, mida armastus tähendada võiks! Kolida mingi vanamuti juurde, kes temast viis aastat vanem on, ainult tolle rahahunniku pärast! Valetada Tiuksile ja teda süüdistada! Ideaalsest mehest oli ühe hetkega kõnts saanud. Vahepeal oli Tiuksil küll selline tunne, et õige Allen on kuhugi praeguse sea sisse peitu pugenud ja kui õigesti meelitada, saaks ta sealt jälle välja. Kõik sõbrad arvasid samuti nii. See, mida Tiuks selle teadmisega peale hakkas, oli tema senise elu suurim viga.
Hommikul tundis Tiuks ennast saastana. Alleni alkoholiuimased libedad sõnad kumisesid tal peas, Alleni vastik puudutus põletas õlal ja külmalt öeldud „tellisin sulle takso“ lõikas otse südamesse. Akna taga oli imeilus kesksuvine varahommik, õrn kaste kattis lilli ning esimesed päikesekiired tungisid läbi niiske udusirmi. Tiuks astus vaikides majast välja, jalad olid liiga rasked, et normaalselt käia. Ta mõtles pingsalt, et peab võimalikult normaalne välja nägema ja rahulikult käituma. Taksosse istudes ja aadressi öeldes oli siiski tunne, et taksojuht näeb kõike läbi. Hommikurõskusest rühkis lähemale rong. Rong, mis vedas hommikusi seenelisi. Seal võis veel kedagi peal olla, aga see ei omanud tähtsust. Tähtsust omas see, et takso jõuaks õigel hetkel rongini ning Tiuks jõuaks sealt välja hüpata ja taksojuhi vaateväljast kadudes rongi ette joosta. Kõige mõistlikum olevatki neid tegusid spontaanselt ette võtta – tõenäosus õnnestuda olevat suurem. Kuidas aga öelda taksojuhile, et tegelikult ma nüüd siin tahangi kohe välja saada? Välja hüpata? Ennast kõigepealt autost välja vigaseks kukkuda?
Tiuks sõitis siiski koju.

See oli kõige ilusam õhtu. Linnale oli langenud punakas ja udune valgus, sadas seenevihma. Pühapäevaõhtuses vaikuses kõrgusid linna kohal pilvelõhkujad (kas Eestis on pilvelõhkujaid?). Inimesi eriti ei olnud. See sügav tühjus, hiigelmajade massiivne vaikus. Ja siis korraga tõusis kusagilt asfaldilõhna. Ikka veel ehitati – uusi teid ja suuri klaasmaju. Kesklinna Klamber armastas. See oli unenäoline. Tekkis tunne, otsekui oleksid täiesti üksinda Tokiosse sattunud. Nii sügavat üksindust ei olnud puitmajade rajoonis kunagi – ikka keegi kusagil karjus, koer haukus ja uks löödi pauguga kinni. Puitmajade rajoonis oli inimeste ja elu hõng, kuid siin tekkis tunne justkui võiks iga hetk nurga tagant robot välja astuda. The end of the world. Maailmalõpp oleks nii hämmastavalt ilus olnud. Mitte kedagi enam, tühjad kontorid, katustel hõikumas kajakad. Ärritav oli sellest dekadentlikust ilust alla jalakäijate tunnelis asuvasse poodi astuda. Jälle inimesed, jälle see mõttetu sagimine. Ka öö ei olnud nii ilus ja üksildane kui õhtu. Öös sähvisid autode tuled ja vaateakende valgus, öös kõndisid ööinimesed. Ööseks oli parem koju minna ja oma puitmaja korteri aknast öist linna ette kujutada ning sinna igatseda. Miks ei võinud ükski asi kättesaaduna nii hea olla kui kaugemalt vaadates?
Kindlasti oli olemas inimesi, kes ümbritsevas maailmas midagi muinasjutulist ei näinud. Daniel käis ainult märgiga tähistatud vaatamisväärsusi kaemas ja ülemus hindas seda, et korteri ümber oleks „meeldiv elukeskkond“. Õhtu ja öö sisaldasid endas kahtlasi inimesi ja nurga tagant ilmuvaid pätte, kes nende vaevaga teenitud rahanatukest endale himustasid.

Humaansus – kõige jõledam sõna, mis üldse välja mõeldud. Abordivastased olid kusagil jälle räusanud, et loode tunneb valu. Asi ei ole niivõrd selles, kas ta tunneb või mitte, vaid selles, kuivõrd näitab abordi ümber toimuv inimese ja muu looduse vahelist suhet. Loode tunneb ehk valu – aga kassipojad ja kutsikad, keda aastasadu on elusalt uputatud? Aborti ei tehta üldjuhul naise tahte vastaselt (kõikide vaidlejate rõõmuks lisasin üldjuhul), kuid emasloomalt, kellel on vaieldamatult emainstinkt olemas, võetakse tema pojad lihtsalt julmalt ära ja hävitatakse. Me õigustame seda sellega, et loomade arvukust tuleb piirata ja loom ise ei tea, mis talle hea on. Alustades siis teisest väitest – mõni inimene, kellel on vaimne puue ka ei tea, mis talle hea on, kuid puudega inimeste eest ühiskond seisab. Haiged loomad seevastu hukatakse, inimeste puhul tegi seda viimati Hitler. Arvukuse piiramiseks peetakse loomadele jahti, põhjendades seda ohuga ökosüsteemile. Kes on maakera kõige enam mõjutanud liik? Kes on siin kõige rohkem hädasid põhjustanud? Steriliseerimisest Kolmandas maailmas räägitakse seevastu kui selget hukkamõistu nõudvast ideest. Näljahädaga enam isegi mitte maadlemas, vaid sellesse uppunud Nigeerias on naistel keskmiselt üle 6 lapse, kuid mitmemiljonilisest ja peagi mitmekordistuvast rahvastikust saab igakuiselt palka 1 protsent.
Inimeste suhtumine loomadesse on kohutavalt ühekülgne – me näeme asja ainult enda mätta otsast. On siis inimene tõesti nii ennasttäis ja enesekeskne nagu suur osa ameeriklasi, kes peavad end suisa nii headeks, et ei tunnista evolutsiooniteooriat, mis paneb neid ühte patta muude maal elavate loomadega ning selle asemel usuvad end Jumala loodud olevat?
Kas on nii, et tugevad alati võidavad? Inimkond on oma teel hävitamas kõiki teisi liike – seda mitte domineerimissoovist, vaid eelkõige pimedast usust enese paremusse ja iseenesestmõistetavasse eelisseisundisse. Millal saabub see hetk, mil avastame, et olemegi üksi jäämas ning oh üllatust – me ei saa üksi hakkama?
Me ei austa elu, me austame ainult endasuguste elu. Ka mina olen silmakirjalik, sest ma söön liha. Võrdne oleks asi siis, kui keegi ka inimesi sööks. Kui natuke mõelda, siis tegelikult ju süüakse meidki - mikroorgamismid, mis tekitavad haigusi. Maailm on tasakaalus - kui ainult inimene veidi rohkem selle peale mõtleks.
„Kas said selle kirja?“ küsis järsku ülemuse nõudlik hääl. Klamber ehmatas ennast mõtetest üles ja noogutas kohtlaselt. Koosolek oli kestnud juba poolteist tundi ning Klambril oli vaevalt paar rida protokollitud. Ülemus ohkas jõuetult.

Kell on 11.20 esmaspäeva hommikul. Ma istun Cellega Friday Nightis. Celle joob Martinit. Mina joon majaveini. Oleme parmud. Teeme suitsu kah. Nii kuradi hea on siin istuda ja teha kõike seda, mida teha ei tohiks. Kõige hullem joomatuju tuleb millegipärast alati esmaspäeviti peale. Võib-olla sellepärast, et ametlikult peaks ju esmaspäev olema see töönädala sinine algus, mil kõik töö juures pohmakat välja elavad. Kuna mina aga nädalavahetustel tavaliselt ei joo, siis esmaspäeval tekib just selline reede tunne. Nädalavahetusel oleks nagu kõik legaalne, aga esmaspäev on selline keelatud joomise päev. Eriti segane, kuna tööl ma ju ei käi ja joomine peaks kah ametlikult keelatud olema. Ja suitsetamine. Aga Friday Night on tavaliselt minusuguseid täis ja keegi ei arva sellest midagi.
Kunagi küsis keegi vanem mees, et kelleks me saada tahame. Celle ütles, et ta läheb ülikooli suhtekorraldust õppima ja mina ütlesin, et õigusteadust.
Celle istus siin minu arvates tegelikult selle pärast, et midagi huvitavat juhtuks. Mina istusin selle pärast, et mul oligi niimoodi huvitav. Seega minu positsioon tuleviku suhtes oli tumedam. Mida sulle teha meeldiks? Mulle meeldib baaris istuda ja jalga kõlgutada. Tunda, et elu voolab mööda. Võtta veel üks lonks, süüdata veel üks sigaret. Vaadata inimesi.
Aga ennast ja teisi pettes kirjutan karjäärinõustamises, et „meeldib genereerida uusi ideid“, „meeldib inimestega suhelda“, „meeldib üritusi korraldada“. Minust saab edukas ärinaine. Kui juba test nii ütleb, siis küllap nii ka läheb. Tuleb ainult oodata.

Suvi oli läbi saanud. Asfaldi lõhna enam ei olnud. Lehtede tuttavlik kõduhais meenutas millegipärast kooliaega. Klamber oli unes näinud, et oma saamatuse tõttu oli ta tagasi ülikooli saadetud. Nende samade kursusekaaslaste juurde, kes teeseldud huviga küsisid, et kuidas läinud on ja millega tegeled. Kellele sõbralikult vastates ja nalja teha üritades tead, et sinu ja nende vahel on valgusaastaid ja sa ei saa aru, millest see tingitud on. Sa ei saa aru, kas sind veel või enam ei huvita nende teemad. Nende jutt tundub sulle teesklusena, sest keegi ei saa ju pidevalt ainult ametlikku teksti ajada. Või taipasid nad juba ammu, et pugeda ei tule mitte ainult valitud isikutele vaid kõigile ja alati?
Klamber ärkas vastikustundega. Ülikool oli üks suurimaid pettumusevalmistajaid olnud. Temale. Teised olid sealt endale “eluks vajaliku suhetepagasi” leidnud. Neist olid saanud tublid pintsaklipslased nagu Daniel. Klamber ütles vaevu tollastele nägudele tere. Nende maailm sisaldas nüüd seda, mille Klamber oli enda jaoks veidi teisel moel keskkooliajal läbi elanud. Klambri jaoks olid need korteriläbud ja koolipeod, ülikooolikaaslaste jaoks trendiklubid ja lokaalid - lounge’d, kui popp olla.
Selliste olukordade puhul hakkad alati mõtlema, kas erandlik oled sina või teised ja seda, kas oled õnnelik, et olukord selliseks kujunes ning kes on süüdi.
Üha enam oli Klamber uskuma hakanud, et süüdi oli tema. Kui kõik ümberringi on Danielid, siis järelikult peab selles midagi õiget olema. Oskaks ise selline olla, oleks kindlasti üdini õnnelik mitte ei valutaks bussis pead, kahjustaks oma tervist pahedega ja „naudiks“ üksindust. Klamber oli mõelnud isegi psühholoogi juurde minna, et see talle positiivsust süstiks. Loomulikult ta ei läinud. Klamber uskus omil hetkedel siiski, et maailm vajab temasugust selgeltnägijat.

Sa saad alati kõigega hakkama, oli keegi autoriteetne isik kunagi öelnud. Eriti just tema suust kuulduna mõjus see hingele vägagi kosutavalt. Tegelikult ei olegi ju ühegi asjaga sellist muret olnud, et absoluutselt toime ei tuleks. „Toime tulema“ ajab ka millegipärast öökima...Lihtsalt, kas on mõtet teha asju, milles sa teistest parem ei ole? Nii võid ju ühel päeval avastada, et selles, milles end parimaks pidasid, on teised mingil hetkel – siis kui sina loorberitel lesisid ja lootuses, et alatiseks parem oled, vahepeal muid asju tegid, sinust kaugele mööda läinud. Midagi peab ette võtma, enne kui on lootusetult hilja!
Klamber jõllitas klaasistunud silmil kella viieni arvutiekraani ja tõusis siis otsustavalt püsti, et elu elama minna. Maandus oma tuttavasse baari, jõi kaks klaasi õlut, tõmbas kolm sigaretti ning lahkus õndsa tundega koju.
Tiuks ütles Cellele: „Mõtle, kurat, et me oleksime ka mingid kolmekümneaastased ja istuksime ikka siin baaris, klaas ees, suits näpus! Nii vanalt oleks ikka rõve küll.“

Kui palju on maailmas üldse toredaid inimesi? Selliseid, kes mulle meeldiksid ja arvaksid, et ka mina tore olen. Varajases nooruses arvame, er kõik on sellised. Siis tekib paar vastikut naabripoissi. Nende read laienevad kooliajal mõne tegelase võrra. Mulle tundub, et kõige hullem tõe hetk jõuab kätte siis kui ollakse sõltumatud täiskasvanud. Järsku kuulutatakse kõikjal, et „mulle ei meeldi isehakanud psühholoogid ja filosoofid!“, „ma armastan ainult alternatiivmuusikat ja põrandaalust kirjandust!“, „ma kuulun klubisse, kuhu kuuluvad ainult erilised inimesed!“, „ma ei oleks võimeline tegema palgatööd ega kasvatama lapsi!“ ja nii edasi. Seesuguseid loosungeid kuuldes põrkud tagasi, otsekui oleks sind ennast rünnatud. Päevapealt on enamikest tuttavatest saanud super-põhimõttekindlad ja sügavaid väärtusi austavad kodanikud. Alati kui ma kuulen kedagi jälle ülistamas mingit muusikastiili, millest ma kuulnudki ei ole või kiitma autorit, kelle raamatuid ma lugenud ei ole, tekib tunne, et kõik vaatavad mind kui madalalaubalist. Mul on ju ka huvid, kuid igapäevakeerises olen peaaegu võimetu nendega tegelema. Millal ma võtan aja ja kellega ma lähen kusagile trendikasse klubisse trendikat muusikat kuulama ning trendikatest teostest arutama? Kui ma ka läheksin, ei usu, et end seal koduselt tunneksin. Kõige keerulisem on tuvastada, kas inimene on oma huvides ka hingega sees või üritab vaid oma välist kesta huvitavamaks teha. Viimane variant oleks mulle kergem. Tunnen, et trendiinimesed ei pea mind enda hulka kuuluvaks. Ma ei saa aru, miks pean selleks, et kuhugi kuuluda, teiste kinnitust otsima. Kui ma teaks, et mul on originaalsed mõtted, siis ma ei peaks sellele teiste käest tõestust saama, sest mida teised tegelikult teavad? Võib-olla on minu mõtted niivõrd ajast ees, et nad ei olekski võimelised midagi mõistma? Äkki olen ma oma eluajal tundmatuks jääv meister? Oh õudust.
Kui paljud neist trendiklubide „suurtest mõtlejatest“ tegelikult midagi väärt on?
Friday Night oli hea koht, seal selliseid ei käinud.
Huvitav, miks mingid kohad muutuvad trendikohtadeks ja teised mitte? Kas keegi guru istus siin ning nüüd üritavad kõik kiibitsejad tema jälgedes käia? Või kirjutas mõni trendiajakiri, et siin on popp istuda ja keerulise nimega koksi luristada?

Hilissügis on tegelikult päris mõnus. Kogu aeg on pime, saab istuda soojas toas ja mõelda, et mõni peab väljas olema. Normaalne oleks, kui ka tööpäevad pimeduse tõttu vähemalt kolm tundi lühemad oleksid. Ega inimene siis kella järgi ela, ikka päikese järgi. Vanal ajal, kui elektrit ei olnud, mindi kindlasti juba kell kuus magama, sest mida sa pimedas ikka teed. Otse loomulikult ei ärgatud ka kell seitse, kottpimedas. Ja siis räägitakse veel stressist ja masendusest! Kui lihtsalt pimedal ajal magada lastaks, ei oleks vaja vinguda, et küll on hea, soe ja päikeseline Kanaari saartel. Siis tuleks meile kade olla, et pool aastat polaarunes olla saame.
Kell helises täpselt 7.00. Klamber ei oodanud kunagi selle ajani, vaid oli vaistlikult kümme minutit varem üleval. Lihtsalt jube võigas oli kellahelina peale ärgata, teades, et enam ei või ühtegi minutit raisata. Kümme minutit varem ärgates olid olemas ka varuminutid, mille käigus end eesolevaks valmis seada. Enamasti olid just need kümme minutit päeva piinarikkaimad – täis võitlust endaga ja sügavaid arutelusid a la „miks ma sinna minema pean?“, „kui ma ei taha, siis järelikult ma ei pea!“, „ei ole seal ju nii hull midagi!“. Tavaliselt võitis korralik ja rutiinist lugupidav Klamber. Mida pimedamaks hommikud muutusid, seda raskemaks läksid ka võitlused.
Ometi ei oleks Klamber iialgi uskunud, et ühel päeval võidab tema teine pool.

Ta oli äratuse maha võtnud ja telefoni välja lülitanud, mõelnud sellele, et tegelikult teevad tuhanded inimesed töölt poppi, nii nagu kunagi koolist sai tehtud. Mis vahet seal on? Peenike hääleke oli iitsatanud, et vahe on rahas, kuid Klamber oli ta tähelepanuta jätnud. Klamber mõtles, et helistab poole tunni pärast ja ütleb, et tal on toidumürgitus. Oli kolmapäev, mitte nädala algus, seega ei olnud sellise vabanduse puhul kohe ka 100% selge, et tal pohmell on. Seda ei olnudki. Jubeda pohmelliga ei oleks Klamber niikuinii tööle läinud, kuid imelikul kombel oli ta suutnud need hetked nädalavahetustele jätta. Ega neid muidugi üldse teab kui palju ei olnudki.
Imelik tunne oli näha päikest tõusmas. Kontoris oli aknast näha vaid kõrvalmaja sein ja justkui eksinuna ka ühe vana puu oks. Selle oksa pealt sai enam-vähem aru, mis aastaajaga tegemist oli. Ülejäänud maailm oli meie kliimas niikuinii üle poole aasta pime, nii hommikul tööle minnes kui õhtul sealt tulles. Sellise puuriroti eluga harjus muidugi väga kiiresti ära. Nädalavahetusel ei pannud ka tähele, et midagi teisiti oli. Aga nüüd, valel päeval kodus istudes oli küll imelik. Klamber lausa tajus, et kõik teised inimesed on tööl ning see ei olnud üldse hirmutav mõte, pigem erakordselt nauditav.
Koguni nii erutav, et Klamber ei suutnud enam voodis vedeleda, vaid tõusis üles ja keetis kohvi. Ta oli alati mõelnud, et kui tööl ei käiks, siis magaks lõunani. Kohv maitses mitu korda paremini kui siis, kui seda enese üleval hoidmiseks tarbida. Telekast tulid saated, mida aastaid näinud ei olnud. The brave new world?

Celle oli kohanud mingit majanduslikult kindlustatud kutti, kes oli ta enda juurde viimase trendi järgi sisustatud korterisse elama kutsunud. Tiuks ei olnud seda kutti veel näinud, aga kujutas juba ette, et tegemist on järjekordse punnitatult kallis ülikonnas ja mapiga tüübiga, kes muust rääkida ei suuda kui iseendast. Cellele läksid sellised millegipärast peale. Tal oli arvatavasti see “kõikidel naistel” olemas olev geen, mis käskis lapsi soetada selliste isastega, kes piisavalt vara omades neile turvatunde kindlustada saaksid.
Igasuguste geenide väljatoomine ajab marru. Kui ma olen juhtumisi sellest soost, siis on mul kindlasti olemas need ja need geenid ning põhimõtteliselt olen ma igale lollile nagu lahtine raamat. Too esimesel kohtamisel sületäis heina (loe:lilli) ja eit on kohe siruli.
Celle vist tegelikult oli selline tüüp. Tiuks ei vaadanud teda seetõttu halva pilguga. Cellet kui naise musteretaloni oli kõrvalt huvitav jälgida. Sageli tegi Celle kõik nii nagu pidi, kuid ikka õnnestus Tiuksil asi paremini. Igasugused reeglid on arvatavasti välja mõeldud saamatute äbarike poolt. Näiteks see lollus, et kui midagi väga tahad, siis pead selle nimel pingutama ja lõpuks saadki. Tegelikult peavad pingutama ainult need õnnetud äbarikud. Elu ei pea seisnema eesmärkide seadmises ja nende poole punnitamises. Ei tea, milles asi, kuid tavaliselt saab õige inimene õige asja kohe kätte ega pea enne 50 aastat palehigis rügama. Konks võib olla ka selles, et inimesed hindavad ennast üle – kõigile ei saagi olla määratud edukas olemist, sest kõigil ei ole selleks eeldusi. Sama kehtib ju loomariigis – tugevamad jäävad ellu ja nõrgemad süüakse ära. Loom on nõus, kuid inimene hakkab ikka oma kastist välja pressima. Kõige keerulisem ülesanne on lollile selgeks teha, et ta loll on.
Celle oli lõpuks ometi õnnelik. Tal oli ometi midagi rohkem kui Tiuksil. Kui ta oleks teadnud, et Tiuksil sellest täiesti ükskõik on, siis ei oleks ta võib-olla nii õnnelik olnudki. Celle ei saanud kunagi aru, “miks sinul alati veab ja minul mitte kunagi”.
Tiuks armastas teda sellest hoolimata. Tiuks armastas teda võib-olla, et kõige rohkem maailmas. Tiuks oleks Celle eest surnud. Võib-olla. Tiuks teadis, et Celle ei saa seda kunagi teada. Tiuks ei teadnud miks, kuid tal oli väga raske oma tundeid välja näidata. Mõni arvas isegi, et ta on kalk ja ülbe. Tegelikult olid need viimased asjad, mida Tiuks oli. Tiuksi kohta oli horoskoop kunagi öelnud, et ta on parim inimene kui temaga sõbraks saad, sõber elu lõpuni. Tiuks teadis, et see on tõsi, kuid ei saanud ju seda lauset endale otsa ette kirjutada, et ka teised teaks.
Seega üritas ta Celle õnne üle õnnelik olla, kuigi ta teadis, et see on üks järjekordne õnnetus Celle elus. See lihtsalt oli nii, sest Celle tegi alati kõik õigesti ja elas reeglite järgi. Tiuks ei saanud talle seda avaldada - kes oleks olnud tema, et midagi sellist öelda? Kes oleks sellist juttu uskunud? Mismoodi oleks ta pidanud seda serveerima? Sinule ei olegi määratud sellist elu nagu minule, sest sul puuduvad eeldused? Jäi üle ainult jäägitult armastada seda süütut olevust, kes püüdis kõigest hingest oma õnne valest kohast leida. Kuradi julm on see maailm, mõtles Tiuks. „Ilus vale on valusam kui valus tõde“. See lause oli väga vale.
Tegelikult ei usu sind mitte keegi kui sa oled 17. Keegi ei usu, et sa tead, et kõik inimesed ei ole võrdsed. Keegi ei taha uskuda, et sa mõistad kurjuse põhjuseid. Keegi ei luba sul uskuda, et viimase piirini viidud inimesel on põhjust vägivallaks. Ka süütute vastu.
Sa pead olema elujaatav optimistlik elluastuv teismeline.

See tüüp siin ainult mölises. Vaatas üleoleva pilguga tüdrukuid, kellest üks teda siira imetlusega ainiti jõllitas. Teisest ei saanud ta aru – oli too tõesti alles nii rumal, et sellistes kategooriates veel mõelda ei osanud?
Kuradi erudeeritud kõiketeadja joodik. Sinust ei saa muud kui kõrtsitargutaja. Sa oled minust nii tohutult madalamal. Elu sees ei taha endale sellist meest, kes end minust esimesest pilgust targemaks ja elukogenumaks peab. Laiab rahaga, mida tegelikult isegi märkimisväärne kogus ei ole. Räägib klišeedes, tsiteerib tundmatut saastakirjandust. Jooks veel ühe siidri, siis oksendaks sulle näkku. Sa saaks siis endale veel ühe järjekordse seltskonnajutu, kuidas sa kaks noort ja lolli keskkooliplikat täis jootsid ja üritasid neile kultuurist rääkida, kuid selle asemel üks neist su täis ropsis. Säh sulle kultuuri. Tänulik rahvamass naeraks su ülipõneva elu vürtsikate seikade üle.

Alguses oli kõik peaaegu seikluslik olnud. Töö juurest helistati. Klambri telefon ei vastanud. Keegi ei teadnud ka ühtegi inimest, kes oleks Klambriga piisavalt lähedane ja teadnud tema plaanidest. Personaliandmebaasis oli küll aadress olemas, kuid kes oleks viitsinud teda sinna otsima minna, pealegi veel sellesse kahtlasesse linnaossa. Eeldati, et ta on haige ja telefoni välja unustanud. Temasugune vastutustundetu võis seda teha.
Paari päeva pärast ei uskunud keegi, et niivõrd vastutustundetu isik sai selles firmas ja sellisel tähtsal ametikohal töötada. Mõni püüdis paanikat tekitada ja soovitas politseisse teatada. Samas ei olnud Klamber nii asendamatu töötaja, et tema kadumisega firma kuhugi leheveergudele tirida. Ajakirjanikele oleks eduka firmaga kaasnev skandaalike hästi peale läinud. Natuke sahistati, aga inimestel oli siiski vaja ka oma igapäevast tööd teha.

Maailm oli liiga ilus. Hommikune päike säras vastu külmunud maapinnale tekkinud härmatiselt. Valged pilved hõljusid helesinises taevas. November ei oleks tohtinud niisugune olla. November pidi olema pime, vihmane, sopane. Ärkad pimedas, jõuad koju pimedas. Stress.
Mitte kedagi ei huvita see, et maailm on tegelikult ilus. See, et elu on imeline.
„Olge optimist, sest neid armastavad isegi küünikud!“ Kõige idiootlikum lause, mida Klamber kunagi kuulnud oli. Optimisti all tuli silme ette usin oravake Daniel. „Nähke kõigis inimestes eelkõige head!“
Klamber mõistis, et tegelikult oleneb palju kontekstist. Lausa häbi oli end üle pika aja hästi tunda. Keegi ei käskinud, keegi ei sundinud, keegi ei süüdistanud ega heitnud midagi ette, isegi mitte see teine, korralik ja vaoshoitud mina. Sellel tundel ei olnud mingit pistmist Danieli optimismiga, see oli anarhistlik rõõm, udusule kerguse tunne sellest, et tegid lõpuks ometi midagi, mida sa ei oleks tohtinud teha. Mõelda vaid, sa elad ju keskmiselt kõigest 65 aastat ning isegi selle lühikese aja jooksul sa ei saa ega tohi teha seda, mida sa tegelikult tahaksid.
Pasundatakse individualistlikust ühiskonnast ja selle pahedest, samas kui tegelikult ei ole seda ühiskonda ollagi. Sellise ühiskonnaga ei osata toime tulla, sest eestlane, orjarahvas, ei teagi, kuidas endaga arvestada. Mismoodi keegi ei ütlegi sulle, mida sa tegema pead?
Võib-olla ei ole selliseid muresid seal kõrgemal, nende juures, kelle tassid ära pestakse. Klamber nende maailma nii hästi ei tundnud, aga kartis, et ka seal on omad isandad.
Kelle jaoks üldse eksisteerib maailm? Kes vaatab, et täna särab päike ja peegeldub vastu härmatiselt? Mitte kellelgi pole selle jaoks aega. Kuuldavasti ei jõua mõned isegi uute supermarketite avamistele, mis siis veel muust ümberringi toimuvast tahta. Päike tähendab seda, et võib kütte vähemaks keerata ja veidi kulusid kokku hoida või tuleb kardinad ette tõmmata, et arvutiekraani näeks.
Ühel hetkel mõtles Klamber, et Jumal on tema üle uhke, sest tema on ainus, kes märkab Jumala kätetööd. See oli segane mõte, sest Jumalat Klamber ei uskunud. Vähemalt selles oli ta teiste eestlastega samal pulgal.

Klamber vaatas oma pangakontot, harjumusest vist. Täna oli palgapäev olnud. Palgareal oli päris ilus summa, aga palga asemel oli sinna kirjutatud lõpparve. No tore, mõtles Klamber, kuid mingit erilist vaimustust raha temas enam ei tekitanud. Ta oli nii kaval või ettenägelik olnud, et oli kogu puhkuse aasta jooksul välja võtnud, seega ei olnud mingisugust puhkusekompensatsiooni oodata. Eriline silmakirjalikkus – asendada vaba aeg rahaga. Seda tehakse ju iga päev – me anname sulle pappi kui sina annad meile oma vabaduse. Ometi oli väga palju neid, kes kunagi puhkust välja ei võtnud. Seda aga mitte isegi raha pärast vaid lihtsalt võimetusest mitte tööd teha, tundest, et nende kvalifikatsioon ja koht sattuvad juba paari nädalaga ohtu. Kartusest, et neid, kes puhkavad, peetakse laiskadeks. Isegi nädalavahetustel tuli seetõttu tööd teha, mis sest, et selle eest palka ei makstud.
Palk kogunes kuhugi panka, sest ära seda kulutada ei jõutud. Ei olnud ju aega, et seda kulutada. Väljaarvatud need, kes endale ülejõukäivad laenud ja liisingud kaela olid võtnud, nende raha voolas kenasti majandusse tagasi. Ülejäänud surid rügamise tõttu üsna noorelt ära, pärandasid oma rahahunniku järglastele, kellega neil eluajal aega tegeleda polnud. Järglased, va vääritud, kasvatamatud ja raha väärtust mitte tundvad noored, aga laristasid vanemate kogutud varanduse paari aastaga ära. Mis neist edasi võis saada, seda ei osanud Klamber ette kujutada, sest see põlvkond ei olnud veel nii kaugele jõudnud. See põlvkond töllerdas veel kaubanduskeskustes ja istus internetis, ropendas ühistranspordis ja jõi pargis. Hirmus mõelda, et see võis nende tähetunniks jäädagi.
Klamber oli nüüd rohkem Friday Nightis käima hakanud. Aega oli rohkem, raha ka esialgu veel.
Hommikuti oli seal eriti põnev istuda. Juba kell 9, mil koht avati, astusid sisse ka esimesed noored. Eks nad niikaua olid koolis - „ainult teise tunni lõpuni ma koolis olla saan, sest hommikul kell üheksa ju avatakse baar“. Veel ilusad ülemeigitud neiud istusid lauda, otsisid käekotist värisevate kätega päeva esimese sigareti ja tellisid siidrit. Tegelikult tõmbas Tiuks esimese sigareti teel kooli. Friday Nightis värisesid käed seetõttu, et koolist pääsemine oli justkui uue päeva algus. Tegelikult värisesid käed küll kogu aeg. Kurat teab, millest.
Tüdrukuid oli päris huvitav vaadata. Nad nägid üsna täiskasvanulikud välja, ei edvistanud ega kihistanud vaid istusid vaikselt ja vaatasid teineteisele tõsiste silmadega otsa, vahel rääkisid paar sõna. Nad ei näinud millegipärast üldse välja nagu põrsad rukkis.
Klamber ei teadnud, et need tüdrukud olid juba vanad kalad, neile ei olnud igahommikune baaris istumine mingi eriline sündmus.

Joomine aitas kaasa enese hästi tundmisele, muutis väikesed asjad suurteks ja suured väikesteks, tekitas kinnise mulli joojate ja ülejäänute vahele. Õhkkond oli avameelsem. Seetõttu ei olnud kunagi hea juua võõras seltskonnas. Võis muidugi juhtuda, et leidsid eest mõistmist, kuid enamikel juhtudel olid võõrad enesekesksed ja madalalaubalised lobamokad, kes millestki aru saamata kõige üle naersid. See ajas vihale ja tekitas tülgastust.
Padujoodikute elus oli arvatavasti samamoodi, ainult et nemad elasid oma sisemise ängi sagedamini joomakaaslaste peale välja. Kui Jaan ei kuulanud, siis Jaan sai nuga.
Tavalised inimesed (huvitav, milline on suhe tavalised inimesed vs padujoodikud? Kui kindel on piir?) kannatasid lauanaabri tölpluse enamasti ära, kuigi oleks ehk tahtnud ka kuidagi reageerida. Ainult ahv lööb teisele kiviga pähe, inimene on kannatlik ja ahviks joomisele pidi enne pikem karjäär eelnema. Lapsepõlves on ju ikka räägitud, et ega naabrionugi tahtnud kunagi selliseks lakekrantsiks saada, eks temagi alustas ühe pudeli õllega. Tegelikult aga mõistad üsna pea, et tulevane padujoodik on ikka algusest peale äratuntav. Friday's istusid, või tihti ka püherdasid põrandal, üksikud noored mehed, näod juba kaheksateistaastaselt pundunud. Enda ja ka paljude teiste arvates olid nad veel tegijad - möllumehed, kellega koos juhtus alati midagi huvitavat. Kes purjus peaga kuhugi kukkusid, midagi ära lõhkusid, kellegi käest peksa said. Lähima viie aasta jooksul sai märkimisväärne hulk neist õnnetul kombel otsa. Enamik sõitis purjus peaga autoga puusse, mõned karmimad külmusid surnuks või põlesid sisse.
Selliste poistega on lahe pidu panna, aga lapsi nendega ei tahaks, arvas Celle.

Ma ei ole kunagi arvanud, et välimus võiks tähtis olla. Enam-vähem oled ju endaga rahul – käed ja jalad on otsas, silmnägu kah talutav. Vahetevahel kohtad aga inimesi, kelle jaoks nagu muud peale välise kesta ei olekski. See pidavat määrama ka sisemise isiksuse. See, mida sa kannad, see sa ka oled. Mind ei huvita eriti, mida ma selga panen. Ma ei nõua, et teised mind seetõttu tähele panema peaksid. Välimusega pidi välja antama signaale - kui oled blond, meigitud ja lühikese seelikuga, siis kindlasti vähese mõistuse ja lõdva püksikummiga. No kurat, see ei ole nii!
Ma võin ühel päeval panna roosa miniseeliku ja teine päev nahast püksid. Või dressid. Pead võin kord kuus värvida. Tegelikult on suhtumist tunda küll. Seetõttu on isegi parem käia ringi kleidikestes, sest need, kes sind vaid välimuse järgi hindavad, selekteeruvad paremini välja.
Vahel enda lõbuks võib midagi täiesti stereotüübist väljas olevat teha.
Mul on vist 1 sõber. Mul ei ole kunagi kedagi sünnipäevale kutsuda, kuid see-eest tunnen ma enda lähedasi läbi ja lõhki. Kui mul oleks 50 sõpra, siis ehk oleks tõesti kõige lihtsam seeliku pikkuse ja juustevärvi järgi vahet teha. Inimesed on nii kuradi pealiskaudsed. Ma ei tahaks omada karja mõttetuid tuttavaid, kellega kahekesi ruumi jäädes võid šoki osaliseks saada, sest tuleb välja, et inimene ei ole üldse see, kelleks sa teda pidasid. Neil pealiskaudsetel sõbrakogujatel seda muret vist tegelikult ei ole, sest eks neil ole sõbrad samasugused.
Kui ma ei ole stereotüüpne, siis ei saagi ju minuga suhelda. Kes teab, mida minult oodata võib. Ma tõesti ei kannata miinus kümne kraadiga perse paljas ringi uidata. Stiili pärast. Et mehed ikka mõistaksid, et minu käest saab. Suvel ma ei kannata nahkpükse, sest mulle ei meeldi higistada. Jälle stiili pärast ja et mehed jumala eest ei arvaks, et minu käest saab.
Niikuinii minu käest ei saa, ma olen Frigiidne Friida. Simpsonites oli üks episood, kus Homer peale Flandersi naise surma tollele seksuaalse võimekuse testi teeb ja tulemuseks ”Frigiidne Friida” saab. Frigiidsus teeb minust huvitava ja isikupärase inimese. Mul on muudki, mille pärast pingutada. Issand jumal, ma olen 17.

Heaoluriikides on töötu olemine pea sama tulus kui töötamine. Töötamisel on seaduslikud piirid ja kui need ületad, pead hoopis rohkem makse maksma. Kodus istudes ei ole nii palju kulutusi ja kui kasvõi natukenegi raha tiksub, siis saab seda ju edukalt meelelahutusele kulutada, mille jaoks töötades niikuinii aega ei oleks. Võid nädala keskel rohkem juua, sest pole hullu kui kell seitse hommikul pohmakas on. Seda ei pane siis tähelegi, sest kell seitse on veel normaalne uneaeg.
Meil nii hea ei ole. Raha ei tiksu kusagilt. Isegi töötamise eest ei maksta nii palju, et elada saaks, meelelahutusest rääkimata, seda siis tavaliste inimeste puhul muidugi. Klamber ei olnud veel kunagi tavaline inimene olnud, ta oli alati üle keskmise palka saanud. Enam see ei lugenud, ta oli varem ka kõrgharidusega kodututest kuulnud. Nende probleem oli selles, et hamburgeriputkasse nad tööle ei läheks, Klamber ju ka ei läheks. Töö iseenesest oleks vist hea ja lihtne, kuid ilma igasuguse prestiižita. Karju sealt putkaaknast mõnele ülbele nolgile, et raisk, mul on kõrgharidus ja kõrgem IQ. Tal hakkab sinust siis pigem hale. Nii saamatule poleks seda kõrgharidust vaja.
Üleüldse tunduvad teenindava sektori töötajad ja lihttöölised madalama klassina, lisandinimestena, kes on olemas selleks, et normaalsetel inimestel hea oleks. Sa ei mõtle kunagi, et mõni neist võiks sinu kunagine klassikaaslane olla. Ühe hetkeni olite te elus ühekaugusel, aga siis jäi tema sinna maha. Sa usud, et talle oleks suurimaks unistuseks näha sind samuti alla veeremas, sinna, kust tema kunagi ülespoole ei saanud. Sellepärast sa tema peale ei mõtlegi - et temasugune võiks sind alandada. Sinu ja tema vahel haigutab kuristik.
Firmas töötanud inimesed mõtlesid kõik nii. See oli üks suur erinevus nende ja Klambri vahel. Ometi ei suutnud ka Klamber end ette kujutada mujal kui kontorilaua taga. Think outside the box. Mõttetu õpetussõna ülikooliajast, mis Klambrile järsku meenus.
Eluaeg olen mõelnud, mis siis kõik saaks ja mis siis kõik teeks kui sealt puurist välja saaks, aga nüüd otsin juba uut puuri nagu loomaaialoom, kes ei oskagi vaba maailma nautida. See, et raha on vaja, ei saa tähendada seda, et tuleks ohverdada enda vabadus. Kõik inimesed ei tee seda, on veel üks väike hulk inimesi - need on andekad ja õnnelikud. Nende hulka tuleb jõuda.

Ebameeldivatest inimestest võib vahel ka kasu tõusta. Nimelt tegeles Celle uus boyfriend lisaks oma kaheksast viieni põhitööle, kus ta küll tavaliselt paar tundi kauem passis, ka kinnisvaraäriga. Tiuks pidi tunnistama, et tänu boyfriendile avanes tal võimalus endale võileivahinna eest korter soetada. See korter oli küll pigem ahiküttega kööktuba ühes kesklinnalähedases vanas agulilinnaosas. Tiuks poleks rohkemat suutnudki, ühe osa vajaminevast rahast lubasid vanemad anda, kellel Tiuksist kas tõeopoolest kõrini oli saanud või kes üritasid seeläbi tütrele mingit õppetundi anda. Teise osa rahast pidi Tiuks ise hankima, kuidas, seda ta veel välja mõelnud ei olnud.
Ainus vastik asi oligi sunnitud tänulikkus selle tedretähnilise tõusiku ees, kes ennast nüüd heategijaks pidas. See uus boyfriend, Daniel – kohe näha, et vanemate geenid, normaalne inimene ei paneks oma pojale sellist peenutsevat nime, oli igatpidi vastik. Ta üritas igal pool oma elutarkust välja näidata ja tüdrukutele rääkida “kuidas asjad tegelikult käivad”. Tiuksile tundus, et ta oli kaheteistaastaselt sama tark kui Daniel praegu. Ta oli külastanud kõiki neid paiku, millest too nii õhinal rääkis, ta oli paljusõnaliseks rämpsuks pidanud raamatuid, millest too nii elavalt vaimustus. Tiuksile tundus nagu arvaks Daniel, et koos ülikoolidiplomiga on talle sülle kukkunud kogu maailma tarkus, mida ta nüüd heldelt vaestele pimeduses ekslejatele jagada püüdis. Ega ta ebaintelligentne ei olnud, kuid kõik, mida ta teadis, oli ta palehigis õppinud, kõik, mida ta teadis oli talle raskelt läbi unetute ööde ja pähetambitud raamatute tulnud.
Tiuks ei sallinud selliseid inimesi, sest sellised arvasid tavaliselt, et nii peabki olema. Sellised tüübid küsivad sinu käest juba põhikoolis, et mitu tundi sa seda luuletust pähe õppisid või kuidas sa seda kirjandit kirjutada oskasid. Nad arvavad, et sa oled õel ja valelik kui neile tõtt räägid, sest neile on õpetatud (oma sama kehvade geenidega vanemate poolt), et targaks võib saada ainult viimse veretilgani pingutades.
Daniel oli oma vajaliku tarkuse nüüd välja teeninud. Ta tegeles aktiivselt oma elu materiaalse poole kindlustamisega. Celle nägi teda väga harva, kuna mees viibis pidevalt tööl. Mõnes mõttes oli Cellel selle üle isegi heameel, sest kes ikka tahaks perekonda luua ebakindlale alusele. Mees peab naisest targem olema ning temast rohkem teenima, selles peaks peituma õnneliku kooselu saladus.
Tiuks vaatas taas kõrvalt, kuidas Celle kõike õigesti ja reeglitepäraselt tegi. Ta tundis seetõttu ebameeldivat ärevust.

Kurat, mul on midagi viga! Tavaliselt ma tunnen ennast hästi või siis on mul stress – selline mõnus ja edasiviiv, selline, mis annab teada, et ikka veel inimeste hulka kuulun. Aga nüüd – kui inimene tunneb üheaegselt nii rõõmu kui kurbust, siis millegipärast on see mitu korda hullem kui lihtsalt stress. See on vist masendus. Vastik jõuetus ja mõtted, mis ütlevad, et need pisikesed rõõmuhetked ei kaalu iialgi üles suurt jama, mis tegelikult nende taga on. Huvitaval kombel on veel nii, et minu esimene mõte seondub koheselt endale kuuli pähe kihutamisega. Ma olen rõvedalt suitsidaalne ja ma häbenen seda. Ma ei mõista inimesi, kes väidavad, et enesetapp on maailma suurim julgustükk, neid, kes enesetapjaid iidoliteks peavad ja õrritavad, et teie argpüksid ei suudaks iialgi seda teha.
Samas ei saa ma aru ka psühholoogist, kes kogu klassi ees tunnistab, et tema Freudi surmatungile küll pihta ei saa ja äkki kallid õpilased nuputavad, mis see olla võiks. Kallid õpilased muidugi ka itsitavad selle peale ja noogutavad üheskoos, et Freud oli ikka ilgelt imelik.
Kuidas võivad ühe inimese sõnad su endast täiesti välja viia? Eks ikka sellepärast, et need on suunatud täpselt sinu nõrkadele kohtadele, neile asjadele, millele sa ka ise alateadlikult mõelnud oled, aga tegelikult mõelda ei tahaks. See kõlab jälle nagu Freud – tegelikult ma psühholooge ei armasta.
Sulle on lapsepõlves ette näidatud teatud elumudel, kuid mingil hetkel sa leiad, et sinu tee niimoodi minema ei pea. Samas alateadlikult hoiad sellest ikkagi kinni ja sinu alalhoidlikum pool sosistab kriisimomentidel, et näe, seal on ilus ja sissetallatud rada, misasja sa siin omaette pusid, näed ju, et nii midagi välja ei tule. Kui su esivanemad just surnud ei ole, siis tuletavad nad sulle seda samamoodi meelde. Sa ei saa neile rääkida seda, et materialism on paha, sest nende muutmine on mõttetu. Siis sa vihkadki ennast ja neid ning mõtled, et kõige parem oleks ennast maha lasta. No seda viimast mõtlen küll vist ainult mina. Samas mõni teine laseb ennast maha veel lollematel põhjustel.
Ma saan veel kopsuvähi kui nii palju suitsetan ja suren midagi pärimata, vaese ja üksikuna siin aguli puumajas. Ma olen ikka materialist. Aga ma otsin oma materjali teisest kohast.

Kes hommikuti täis end joob,
see asjata ei laku,
sest teab ju igaüks, et
vaid nii saab haavad makku.

Kui sa hommikul üles ärkad ja midagi nii idiootset sul peas kummitab, siis järelikult peab hea päev tulema. Selline tore päev, mil heidad kõik kohustused kõrvale ja naudid pahelisust.
Sul on tunne, et pead kindlasti pool üksteist hommikul Verist Maryt jooma ja sa ei heitu kui nad mõlemad komponendid eraldi toovad. Tegelikult oli sinu süü, et sa viina tomatimahlaga küsisid, järgmise klaasiga oled targem.
Siis saab raha otsa. Läheme Danieli töö juurde, kust meid kiiresti välja visatakse. Meist lahti saamiseks on Daniel sunnitud õnneks ka natuke raha loovutama.
Pooleteise tunni pärast selgub, et seda raha oli siiski naeruväärselt vähe. Eriti kui lõuna on ammu möödas ja meil tekib kange isu McDonaldsi hamburgeri järele.
Celle teab, kus Daniel raha hoiab.
Istume millegipärast kolm tundi McDonaldsis. Läheme tagasi Friday Nighti. Paar tuttavat nägu on ees. Tuleb välja, et on reede. Palju klaase. Sõidame kuhugi. Oleme mingis majas põrandal ja naerame. Keegi istub mul süles. Ilge põiekas on. Lumi on kuradi külm. Sten ostis kartulisalatit jeee. Ei, ma ei viitsi Pärnusse sõita. Värdjad olete vä? Celle hakkab millegipärast Danielist rääkima. Jäta ta rahule! Las ta läheb koju kui tahab. Gin Energy on mu lemmik, vähemalt praegu. Ära roni sinna, hull oled või! Tramaivõi. Appi, ma tahan vetsu! Ei kutsu neid troppe siia! Tiuks olen. Misasja? Mine sa kah, ei ole nii! Tsau, Indrek. Tuld on vä? Ma vist kaotasin enda oma ära. Siin eladki? Normaalne. Mingi jumala segane film käib. Mingid jumala võõrad tüübid. Kurat, kus Celle on? Ma tahan koju. Uni on. Sitt on olla.

„Normaalsed inimesed muide magavad.“
„Paistan ma normaalne või?“
„Ega ma sinust ei rääkinudki.“
„Sorry, mul on tegelikult ka võtmed kadunud.“
„Elad siin või?“
„Mis sa arvasid, et ma sisse murran või? Ma alles kolisin siia, sellepärast sa ehk ei tea mind.“
„Tundus küll nii jah. Kus sa nad kaotasid siis?“
„Idioot oled või?“
„Võib-olla, et olengi.“
„Tore, mulle idioodid meeldivadki. Ega ma sind ka varem näinud pole tegelt.“
„Ise sa ju ütlesid, et kolisid alles siia, loogiline siis ju.“
„Nojah. Tegelt sul on tuttav nägu.“
„Sa paned ikka segast.“
„Ma olengi segi.“
„Näen jah.“
„Ja siis? Hakkad moraali lugema või?“
„Ei. Pole veel selles eas.“
„Tõesti? Kurat, ma ei saa ju sisse.“
„No tule siis siia, niikuinii praegu midagi teha ei saa. Ma elan üksi.“
„Vägistad ära jah?“
„Just.“
„No davai siis.“

Huvitav, kuidas inimesed üldse omavahel tuttavaks saavad?

Võõras kohas üles ärgates on tavaliselt esimeseks mõtteks see, et ma oleksin pidanud ikkagi koju minema. Tegelikult ma tavaliselt ei ärkagi võõras kohas. Kodus saad kohe wc-sse tormata, ravimeid otsima minna ja teada, et võid õhtuni voodist tõusmata lebada.
I like a big car cause I'm a big star, I'll make a big rock and roll hit. Ah niimoodi siis hoopis või? Kurat, ma olen eluaeg teadnud, et see esimene lause on I’m like a big cock. Mu unistused purunesid. Tegelikult on tüübil päris hea muusikamaitse.

Klamber oli öösel tugitoolis maganud. Õigemini, palju ta ikka magas - ta oli täiesti erutatud, sest temaga ju selliseid asju ei juhtunud. Unesegases olekus oli ta järsku talle mitteomast hulljulgust tarvitanud ja võõra tütarlapse enda korterisse kutsunud. Klamber oli paar tundi liikumatult istunud, et tüdrukut mitte häirida, alles pool 11 läks ta kööki kohvi keetma. Ka seda tegi ta talle mitteomase hoolikusega – ei solgutanud pulbrit lauale ega valanud vett üle ääre. Klamber ei suitsetanud, kuigi tahtmine oli suurem kui kunagi varem.

Ta ei ole tavaline tüdruk. Ta juba teab, mis on elu ja ta juba teab, mis on valu. Klamber tahaks nii väga, et see nõnda oleks ning ta ei ole oma maailma tühja inimest kutsunud. Sellist, kes luristaks tassist kohvi ja ütleks, et kohvi on hea. Just nimelt “kohvi”, mitte “kohv” ütleks ta. Seejärel oleks ta läinud, võib-olla trepikojas kohtudes teretaks. Kihistaks sõbrannadega naerda kahtlase vanamehe üle, kes kord ta vindise peaga oma tuppa magama pani ja ise öö otsa üleval passis.
Mida enamat võiski Klamber sellelt juhuslikult tüdrukult oodata. 90 protsenti inimestest on idioodid – nii oli keegi mõistlik inimene kord öelnud. Millise tõenäosusega võis sattuda siia siis üks kümnest protsendist?
Midagi oli tüdruku silmades olnud. Midagi tuttavlikku ja kodust.

See, et need laulusõnad tegelikult hoopis sündsamad olid, tekitas nõmeda tunde. Igaüks mõtleb oma rikutuse tasemelt. Ausõna, need sõnad oleksid ebasündsas versioonis palju veenvamad.
„Kas sa ei arva, et Marilyn võiks „big car“ asemel hoopis „big cock“ öelda, mis?“
„Hmmm, ma ei tea, kas ta ei ütlegi siis? Mis „big car“?“ Klamber oli köögist saabunud, kohvikann ühes ja taldrik võileibadega teises käes.
Issand, milline diip tutvuse algus! Ma oleks nagu seda ette plaaninud, et mitte öelda „vabandan, et Teid segasin, ma nüüd lähen ja üritan oma ukse lahti saada“. Justkui killuke selliste inimeste elust, kes laual lebava ajakirja järgi oma tütrele nime panevad. Ma ei tea, kas „Demi“ oli mingi pungiajakiri või? Kas see jutt üldse tõsi on.
Vaikides võileibu süües – viisakas oleks olnud neist vist üldse keelduda, tundus olukord veelgi kummalisem.
„Kas sul Ibukat või midagi on?“ Issand jumal, häbi peaks olema sellist asja küsida!
Tegelikult tipnes asi sellega, et Tiuks ekspluateeris Klambrit veel tema korteris duši all käimise ja käteräti ning bussipileti raha laenamisega. Kiusatus oli ka hambaharja laenata, aga see oleks vist tõesti liig olnud. Nätsu Klambril ka ei olnud.
Klamber nõustus tüdrukuga võtme otsingule kaasa minema. Võti pidi ühe tüdruku sõbranna käes olema. Tüdrukute nimesid Klamber ei teadnud. Miks ta kaasa läks, ei teadnud samuti. Mida muud ongi ühel töötul ja igavleval inimesel teha kui võimalustest kinni hakata?
Ega Tiukski selle üle väga juurelnud, teda pani muretsema hoopis see, et peab laupäeval kja Danieli korterist läbi astuma. Selle viimase inimese pärast muidugi. Daniel ei sallinud Tiuksi, sest Tiuks pidavat Cellet paha peale vedama ja eilne oli seda veenvalt kinnitanud. Neil on seal niikuinii juba mingi tüli olnud - „Hinga! Ma ütlen sulle hinga! Sa oled jälle joonud!“ jne. Seekord aga, nagu tavaliselt ikka kui seda ei oodata, oli hoopis midagi hullemat juhtunud.

Cellet eristas ideaalsest naisest see, et ta ei nutnud kunagi. Ta kutsus Tiuksi ja Klambri vaikselt naeratades sisse. Sellest naeratusest ei oleks võõras midagi muud välja lugenud kui viisakust, kuid Tiuks tundis Cellet paremini.
„Tere, mina olen Rain,“ ütles Klamber.
„Jah, ta on Rain, minu naaber,“ ütles Tiuks justkui oleks seda varemgi teadnud. Celle naeratas ja tutvustas ennast kui Tiuksi sõbrannat.
Nüüd tundis Klamber nad ära. Need samad tõsiste silmadega tüdrukud Friday Nightist.
Celle lausus ilma igasuguse sissejuhatuseta: „Tead, ma olen rase. Daniel ütles, et ise tead, mida teed, tema seda last ei taha. Ma ei tea. Minu arust on rõve aborti teha.“
„Daniel on värdjas.“
Klamber tundis end veidi ebamugavalt. Tiuks samuti, sest ta ei olnud suurem asi lohutaja. Põhimõtteliselt oli Celle ju ise süüdi. Aga sellised olukorrad ei ole vist päris õiged tõe kuulutamiseks. „Mismoodi see juhtus?“ ei ole ka õige küsimus. Meespoole süüdistamine tundus ainsa päästva võimalusena. Naabrimehe ees oli muidugi imelik – kes teab, mis põhimõtetega sell ta on. Räige šovinist võib-olla? Kuigi pigem mitte, sest sellise tunneb juba lõustast ära.

Tiuks kartis jubedalt valu. Kõik kardavad valu, aga tema kartis haiglaselt. Keegi arst oli talle vereproovile eelnenud võitluse ajal käratanud, et kuidas te neiu sünnitada kavatsete. Tiuks oli vastanud, et ei kavatsegi. Mis naine te siis olete, oli arst edasi kurjustanud. Just siis oligi Tiuks otsustanud, et ta ei sünnita iialgi. Küll sulle lapsed meeldima hakkavad, oli talle öeldud, kuid Tiuks ei julgenud vastata, et asi ei ole lastes vaid palju isiklikum ja egoistlikum. Tõelise põhjuse peale oleks naerdud, kuid Tiuksi meelest ei olnud see sugugi naeruväärne.
Celle oli vabatahtlikult nõus oma elu ja keha hävitama. Tiuks oli selles mõttes sõbranna peale isegi kade ning tundis uhkust, et selline tugev inimene tema kõrval on.
Ta ei öelnud seda Cellele kunagi. Ta võttis oma võtmed ja läks koju.

II

See kõik on nii võlts. See, et meie kokku sobiksime ja õnnelikult koos elaksime. Teeme jah näo, et kõik on väga tore ja korras, aga see ei toimi. Mida kauem me teeskleme, seda hullem. Pärast peab veel mitu aastat erinevatele idiootidele vastuseid andma, et kuidas paarikesel siis ikka läheb. Ise sa ütlesid ka, et me läheme kunagi niikuinii lahku, sest kõik lähevad. Parem siis juba praegu kui hiljem. Sa tead ju ise ka, et me ei sobi. Ma ei taha endale veel ühte vaenlast saada, kuigi see oleks nii intrigeeriv. Vihata on kõvasti kergem kui sõpradeks jääda. Mis kuradi sõpradeks? Mismoodi ma pean naeratama ja edu soovima kui sa endale uue augu leiad või? Ma vihkan sind juba praegu piisavalt. Armastust ei ole ju olemaski. Lollid on need, kes ütlevad, et elu ei ole mustvalge, sest just seda ta on.
Inimesed ei ole loodud mitmekesi elama, ainult üksinda tunneme end turvaliselt ja hästi. Kui palju jama jääks ära kui me ei üritaks endale kedagi kõrvale haarata. Äkki see ongi inimsoole peale pandud needus, et ta ise endale häda kaela tõmbab. Keegi ei ole sündinud ühiseluks, oma vajaduste jagamiseks. Inimene on individualist, kõik probleemid algavad teistega arvestamisest, kompromisside tegemisest. See tekitab stressi ja stress tekitab viha selle põhjustaja vastu, kelleks on see teine inimene, kes kord suure hurraaga enda kõrvale lubati. Kuidas temast nüüd lahti saada, kuidas tekitada talle niipalju kahju, et ta lahkuma sundida ja muidugi ka maksma tekitatud piinade eest. Kuni surm meid lahutab! Tänapäeva inimene on vähemalt niipalju targemaks saanud, et ei abiellu enam. Loota jääb, et varsti mõistab ka seda, et üksiku elu on sadu kordi kergem nende idiootide omast, kes jahuvad üksikute inimeste depressioonist ja lähedusvajadusest, väärtustavad perekonda ja arvavad, et see on nali kui inimene leiab, et seks üksinda on kõvasti kvaliteetsem kui kahekesi.

Mitte kuidagi ei saa ma elada normaalselt. Mul on vaja draamat. Samas ei suudaks ma elada koos inimesega, kes päris-draamat tekitaks. Tülitseda nagu ei olegi millegi üle.
Klamber on ideaalne mees. Tööl ta ei käi, veedab kogu vaba aja naisega, kodus saab ka üksi suurepäraselt hakkama, lapsi ei taha, on loominguline. Klamber oli vahepeal isegi paar pilti valmis joonistanud. Tema meelest olid need koledad, mulle aga meeldisid. Võib-olla küll sellepärast, et need olid tema tehtud.
Huvitav, kas ka loomingulisus võib pika harjutamise peale kaduda? Erinevad perioodid ju vahelduvad ka suurimatel geeniustel. Kui Klamber oli kunagi väga hea, kas siis nüüd on ta osa oma headusest kaotanud või hinnati teda varem lihtsalt üle ja ta mäletab oma headust lihtsalt kui ”varem oli rohi rohelisem” müüti? Kes üldse andekust hindab? Kui paljud andetud usuvad, et neis peitub avastamata talent ja kui paljudes neis peitubki? Selline, mis kaasajast liiga palju ees. Kui looja arvates on tema töö meistriteos ja rahvas selle porri tallab, siis kellel on õigus? Mina oma mõtetes annaksin õiguse loojale, sest rahva enamus on ju rumal. Paljud üldse leiavad Shakespeare’is midagi geniaalset? Nad lihtsalt on kuulnud, et nii on ja ei hakka vastu. Pealegi on autoril palju lihtsam elada, teades sisimas, et tema tööd on head, kuigi neid ei mõisteta. Kuidas tunnistada, et olen pool elu tegelenud millegagi, milleks mul talent puudub? Talenti vaevalt harjutada saab, sest tavaliselt need, kes mingiks asjaks annet ei oma, ei viitsi ka antud tegevusalaga tegeleda. Järelikult kui huvi on, siis peaks ka annet olema. Kõigist neist noortest näitlemishuvilistest inimestest saaks näitlejad koolitada, sest need, kes laval ikka üldse suud lahti ei saa, sinna ka ei kipu. Teatritel on vaja aga ainult teatud hulka uusi ja kindlat tüüpi näitlejaid ning ka annet on inimestes erineval määral. See saabki määravaks valikul, kelle unistus näitlemisest täitub. Ei saa ka öelda, et vastik kõnekäänd ”kes tahab, see ka saab”, mis paneb ilmajääjad end vähepingutajatena tundma, väga vale oleks. Kuigi valitakse ande järgi, on annet tavaliselt võrdväärselt tahtmisega. Anne paneb tahtma.
Järelikult ei ole Klambril siiski piisaval määral talenti, et hoolimata kõigest sisemise sunni ajel ainult joonistada. Selle asemel mõtleb ta, mida teised tema töödest arvaksid. Minu väike vaene mees, kes nii meeletult püüab uskuda, et tema jaoks ei ole kontorilauda loodud.

Paljud on leidnud, et elu on mõttetu – sünnime, käime koolis, seejärel tööl, saame lapsed, kasvatame nad üles ja sureme ära. Aga kui palju mahub nende tegevuste sisse ja vahele! Elu võib mõttetuks muutuda siis, kui valid etappide läbimiseks valed rajad ja kaaslased. Ikka südame järgi tuleb otsustada! Kahtlane ainult kui palju me üldse siin midagi ise otsustame – on need juhused või kellegi käsi, mis meid ühtede või teiste valikute juurde juhatavad? Hommikusest bussist maha jäämine ei pruugi tähendada midagi, kuid samas võib muuta paljutki. Põnev on just see, et sa ei saa kunagi teada, kas see oleks midagi muutnud. Klambrile hakkas üha enam tunduma, et igal toimunud sündmusel ja kohatud inimesel on mingi tähtsus. Igal vastikul üleelamisel on oma suund näidata. Kui ta ei oleks firmast ära tulnud, ei oleks ta iialgi Tiuksi uksest sisse kutsunud – ta oleks tüdruku näo täis sõimanud, et see tal raskest tööpäevast õiglast und magada ei lase. Vähemalt nii ta uskus. Võib-olla oli Tiuks jälle mingi juhuse eriprogramm, mis oleks Klambrit nii või teisiti tabanud? Tiuks oli tollal 17 olnud. Klamber ei sallinud puberteedikuid – lärmav mass enamjaolt kitsa silmaringiga järelkasvu. Ta armastas siiamaani Tiuksi vahel pubekaks narrida, sest ka tüdruk ei talunud oma rumalaid eakaaslasi. Kuidas saab niisugustel matsidel selline laps olla, imestas Klamber salamisi Tiuksi päritolu üle. Iseloom olevat kaasasündinud, geenidest ja keskkonnast sõltumatu. Tiuksist oli vahel lausa kahju – kellegagi suhelda tal ei olnud, sest keegi ei olnud temaga võrdväärne. Sellest ehk oligi Tiuksil halb harjumus end teistega samale tasemele juua. See Celle – sõbranna või asi! Klamber oli kord ka seda maininud, mille peale Tiuks väga kurjaks sai ja teda mõistmatuses süüdistas. Celles ei olnudki midagi mõista, ta oli nagu lahtine raamat – lihtne ja selge ning igale mehele õnnistuseks. Iga mehe all Klamber ennast muidugi ei mõelnud. Ta oli alati midagi enamat otsinud – anorektilist nikotiinikut, kellega oma dekadentlikke mõtteid jagada. Tiuksist ta muidugi kunagi nii ei mõelnud, nad olid koos isegi suitsetamise maha jätnud. Tiuks oli ilus, roosa ja õhetav ning käis õhtukooli viimases klassis. Klambri eluvihkamine oli soiku jäänud. Arvatavasti oli tegemist kõigest karjäärivihaga. Ta joonistas, kuid mitte midagi erilist ei tulnud. Ta kartis, et jõudeelu segab inspiratsiooni. Armastus peaks seda küll andma, kuid Klamber ei osanud ilusaid asju joonistada. Ilusad asjad on mõttetud, koledus omab rohkem hinge.

Naised võivad vahel ikka täiesti arulagedaid asju küsida. Eile tahtis Tiuks teada, et mis minu käesolevast pildist tuleb. Kuidas saab sellist asja teada? Mina küll ei tea, võib-olla mõni geenius manab endale pildi silme ette ja siis joonistab niikaua, kuni mälus olev pilt paberil on. Mul on ka silme ees mingid pildid, aga iialgi ei ole mõtet neid üles joonistada, sest nad ei tule paberile kunagi sellistena nagu nad kujutlustes on. Targem on hakata otsast tegema ja vaadata, mis välja kukub. Siis on ainult see mure, et ei saa aru, millal asi lõplik ja valmis on. Kavandite järgi joonistamine oleks sama hea kui projektijuhtimine – ma tean siis ette ära, palju umbes saadava lahenduseni on tööd vaja teha ja võin julgelt paika panna ka tähtaja, millal töö valmis saab. Mis loomingust siin siis rääkida! Millal su pilt valmis saab? Ideaalis ei kontrolli looja oma loomingut vaid idee väljendab ennast inimese kaudu – kunstnik on kõigest vahend. Iga kord kui ma laua taha istun, näen ma oma tööd uues valguses, avanevad uued võimalused – kui ma pildi kahe tunniga valmis vorbiks, ei näeks ma neid iial.
Ah, et see on vale jutt – ma ei armasta mitte protsessi vaid lihtsalt kardan lõplikku lahendust? Hea on millegagi end pidevalt tegevuses hoida, selle asemel, et otsida lahendusi ande ära kasutamiseks. Jälle see raha jutt! Ma tõesti ei karda, et kui mu tööd kord valmis on, siis ei leidu neile ostjat. Ma olen ju seda enda jaoks teinud, kui ma raha tahaks teenida, ma ei oleks firmast ära tulnudki. Loomulikult oleks väga hea kui ma oma kunstiga kuulsaks saaksin ja mu töid tuhandete eest ostetaks, kuid paljud kunstnikud on kuulsuse saavutanud alles pärast oma surma. Selline jutt muidugi naistele peale ei lähe, nemad tahavad kuulsust, ja eriti raha, kohe kätte saada. Selle mõttega teen ma Tiuksile kõvasti liiga tegelikult, sest tema tahab raha ainult seetõttu, et enam mitte burgerirestoranis tööl käia. Ma saan sellest täiesti aru, ma oleks ka etteheiteid teinud kui oleksin pidanud firmas ainult kellegi teise saamatuse tõttu tööl käima. Aga näe, saatus ei lasknud mul miljonit pärida ja eluaeg vaid oma hobidega tegeleda. Nüüd ma tegelen hobidega selleks, et mu järeltulijatel seda muret ei oleks. See oli muidugi nali. Ma vaid loodan, et andeid ei jagata inimestele uisapäisa vaid ikka eesmärgiga, et inimene neid kasutaks, siis oleks mul vähemalt punkt kirjas.

Kas ühtede inimeste armastus on labasem kui teiste oma? Armastus iseenesest ei ole labane, aga bussipeatustes ilatsevad pubekad muudavad armastuse rõvedaks. See, kui armastajapaari nähes süda pahaks läheb, pidi küll sotsiofoobia viimane aste olema, aga ma olen ka noor olnud ja ei plädisenud avalikult, et “musi-tibu-kalla, sa oläd nii mussu-nussu-ninnupoja”. Õõv.
Minusugune aasta aega täisealine olnud inimene juba teab asja ja räägib, kuidas lood on! Vanasti oli armastus ikka ilus ja püha, saadeti arglikke kirjakesi ja lauldi serenaade! Ei olnud sellist amelemist ja ringiaelemist! See, kellega isa paari pani, sellega elasid ja olid rahul ka! On siis nii palju vabadust vaja?
“Ja mis sina tahad siis – iga õhtu paar maksahaaki või?”
“Just nimelt – kes peksab, see armastab. See on juba teine äärmus.”
“Ma usun ka, et sa koolipidudel poisse peksid.”
“Kusjuures peksingi! Kui nad minuga tantsida ei tahtnud…”
“Miks nad siis ei tahtnud?”
“Ei julgenud.”
“Aga näed, mina julgesin. Julge hundi riist on rasvane.”
“Haa-haa.”

Kas inimesed on teineteisele määratud? Kui mind ei oleks kodunt välja visatud, kas siis oleksin Klambriga kusagil mujal ikkagi kohtunud või oleks siis nurga tagant ilmunud keegi teine, keda oma väljavalituks peaksin? Mis siis, kui kusagil Novosibirskis elab minu tõeline hingesugulane? Kas mõni sünnib “oma teise poolega” samas linnas ja teine ei kohtu temaga iialgi? Kas hingesugulasi on mitu või ainult üks ja tõeline? Kas vastavalt loomusele on ka sobivate kaaslaste spekter laiem?

Tänapäeva inimene on individualist. Iganenud kommete tõttu sattub ta siiski elama teiste inimeste sekka. Lapsi võiksid ju kusagil kapslites ka robotid kasvatada. Samas on meile sisse kodeeritud lähedusvajadus – esimestel eluaastatel kogetud turvatunde puudumine võib põhjustada häireid hilisemas elus. Eks ikka selleks, et meie elu liiga lihtne ei oleks.
Kõigepealt oleme sunnitud koos elama oma vanematega, kes meie mõistuse tasakaalu jäämise huvides meile tavaliselt hellust pakuvad, kuid samas ka oma reeglid peale suruvad. Lapsepõlves kogetud kallistused tuhmuvad puberteediea kannatuste kõrval ning inimlapse ainsaks sooviks on “asuda oma elu elama”. Selleks ajaks on ta aga juba üle kümne aasta kulutanud.
Oma vabaduse annab ta nüüd kergekäeliselt kellegi “imelise armastatu” kätte. Armastus on ju suur kompromisside kunst! Heal juhul mõni aasta ühe inimesega arvestamist, kui varsti pead hakkama arvestama veel enamate ja nõudlikemate tüüpidega – lastega. Mõni, kes selleks ajaks oma vabadusega lõplikult on hüvasti jätnud, toodab neid isegi mitmeid. Teised jätavad oma mälusoppi veel helesinise unistusena vabaduse. Häda neile, kes julgevad laste kõrvalt ka endale aega pühendada – korralikud pereinimesed ei andesta neile, sest tegelikult pole isegi ontlikud lastefännid oma vabaduseunistusest päriselt loobuda suutnud.
Lõpuks saabub kauaoodatud aeg, mil ka viimane laps on oma teed läinud ja inimene loodab, et ehk nüüd…aga märkab õudusega, et ta on jäänud vanaks – jaks pole enam endine ning parema meelega lesiks diivanil kui teostaks ennast. Eriti hea puänt on see, kui vanaduses veel oma kalli kaasa eest hoolitsema pead.
Mis sunnib meid õitsvas nooruseas oma elule kriipsu peale tõmbama ja kellegi hoovi tõmbama, et ka tema elu ja unistused igaveseks purustada? Instinktid, hirmsad hormoonid – pidi see meie looja ikka üks musta huumoriga ja kuri inimene olema!

Täiesti tavalised hetked saavad tihti alles hiljem tähtsateks. Sa unistad puhkusest kuldsel liival sinise mere ääres, sa unistad korterist, mille aknast kõrgub vaade tervele linnale. Sa mõtled, et sinuga ei juhtu iial midagi romantilist, kuid tegelikult on need hetked pidevalt sinu ümber. Klamber oli kunagi Tiuksi küsimusele oma elu romantilisema hetke kohta vastanud, et see oli siis, kui nad autos magasid. Tiuks ei teadnud, missugust autos magamist Klamber mõtles, kuid see ei olnudki nii oluline, tähtis oli see, et tegemist oli üldiste normide kohaselt täiesti ebaromantilise olukorraga.
Üdini ebaromantiline võib olla ka see, kui keegi ebasümpaatne inimene su kaldapealsele päikeseloojangut vaatama kutsub. Vahib sulle seal ilase näoga otsa ja õhkab õnnest. Meeldiva inimesega võib olla koos romantiline ka kartuleid koorida.
Huvitav, kui sul kedagi ei ole, kas siis on kõik asjad ühtmoodi vastikud? Kui sul keegi kasvõi hinges on, siis on väga tore üksinda isegi lumesajus kõndida, mõtetes teisega rääkida ja loota, et sinu mõtted temani jõuaksid.
Mida helgemad on mõtted, seda rohkem kastet ma hamburgeritele vahele panen. Ükskord sain selle eest sõimata ka – ühe kurja vanamehe käest, kellel endal kindlasti kedagi ei olnud. Ma andsin talle andeks, aga edaspidi püüan oma mõtete mõtlemisega ettevaatlikum olla.
Issand, kuidas ma vihastan kui vahetusevanem oma arust nalja teeb ja ilgub, et poisid peas jah? Mis kuradi poisid, mingu ja rääkigu lasteaias seda juttu. Mulle kui esifeministile tundub see nali alatooniga – teie, eided, ei suuda ju oma emotsioone vaka all hoida ja muid mõtteid teie peakestes ei liigugi. Eriti „meiesugused” – mehe pärast kooli pooleli jätnud tibikesed. Nojah, suur osa siinsest seltskonnast ei oma tõesti eriti suurt ajumahtu, aga pole nende süü, et vanemad neid ei harinud. Tegelikult on ka sellistel õigus elule ja minu arvates ei peaks nende üle seetõttu irvitama, et nad siin töötavad. Kui nemad siin ei töötaks, siis kuskohast sina, kõrgepalgaline ja tähtsat tööd tegev inimene, oma igapäevast hamburgerit üldse saaksid? Tuleksid ise siia rasvahaisu sisse või?
Minu elu ei ole tegelikult üldse nii halb ja kole, kui sinusugused arvavad.

Käed on randmeteni verised.
Isa, miks sa selle hulluga abiellusid, ma oleksin enne surnud kui tema laps! Mida vanemaks ma saan, seda rohkem irvitavad tema näojooned mulle peeglist vastu. Iga päevaga oskan ma rohkem temalt pärit iseloomuomadusi ära kasutada. Lapsena lubasin endale, et ei muutu iialgi selliseks nagu tema, kuid paratamatult viib mu elu samasse rappa. Kunagi uskusin, et ta on tark, aga ta ei ole isegi seda! Milles olen mina süüdi, et sellist koormat pean kandma?
Sa oled mind kogu aeg alahinnanud, kuid sa ei tea, et olen sinust veel hullem. Enesekriitikata nartsislik egoist. Sa ütlesid, et ma ei vääri lapsi – kas sina väärisid? Kõik need korrad, mil ma klaasikilluga veene nüsisin, tegin ma seda sinust pääsemiseks. Aga sa ei uskunud seda, sa uskusid, et naabri kass kriimustas mind. Püha lihtsameelsus!
„Kuradi värdjas, rahune maha!”
„Sina ei tule mulle ütlema, mida ma teen!”
„Ära enam siia tule, või ma….sa ajad Celle hulluks!”
„Mina? Ma arvan, et sa ajad midagi segamini, tibuke!”
„Ma ei ole sulle mingi tibuke - või sinul on õigus oma nina meie asjadesse segada!”
„Tulge jah ja pekske mind surnuks!”

„Mis on, kallis? Miks sa nutad?”
„Ma ei nuta! Nad kõik vihkavad mind ja tapavad mu ära!”
„Mida? Kes tapavad? Ärka üles, see oli ainult uni.”
„Ei olnud uni. Ma vihkan neid!”
„Katsu nüüd magama jääda ja mõtle millestki ilusast – kiisudest ja päikesest.”
Ausõna, ma ei ole enam ammu normaalne inimene. Kas normaalne inimene näeb unes krematooriumiahjusid, veriseid wc-sid täis uppunud imikuid ja oma ema elusalt põletamist?
Hommikul ärgates on kõik taas nii helge ja valgel lumel sillerdavad kevadised päikesekiired. Kiisud jooksevad mööda tuba ja mu kätel ei ole enam vere lõhna. Kas sellised unenäod tähendavad sõja peatset saabumist? Ma kardan sõda, kuigi pole seda kunagi päriselt näinud. Keegi meie põlvkonnast ei ole, kuid ma arvan, et enamik ei karda seda ka. Ma olen kaevikus ja fašistlike vägede tank sõidab sellest üle. Ma pean tanki alla pommi panema ja lootma, et tank kaeviku kohal seisma ei jää. Minu lapsepõlves olid venekeelsed lasteajakirjad selliseid pilte täis. Meenub ka üks multikas, kus tüdruk ootab oma venda Nõukogude armeest ja siis tulevadki tankid ning tüdruk jookseb neile vastu, kuid märkab äkki, et tankidel on haakristid külgedel ja siis suunab tank oma kahuri otse tüdruku poole. Mul on see siiamaani silme ees.
Kui meie armastame ja vaatame kiisusid ja päike paistab, kas siis kurjus on kusagil nurga taga ja ootab? Kui kusagil on tibupojad, kas siis alati on läheduses ka tükeldatud laibad?

Ma ei lähe täna kuhugi, istun jalad laual arvuti taga ja vaatan 50Centi videot. Ma peaks praegu tööl olema, kotlette küpsetama. Lihtsalt, hommikul oli selline nostalgiline tuju – lapsepõlv tuli meelde. Mis on praegu erinevat? Tegelikult annab võimalus töölt poppi teha töökohale suure osa selle väärtusest. Ma olen ju sellepärast väga rahul ka oma keskkooliga, jumal tänatud, et kuskil eliitkoolis tabaluku taga ei pidanud kükitama. No kui lastaksegi lahti, siis on see seda väärt. Vabadus on elus kõige tähtsam asi. Vabaduse nimel olen ma kõigeks valmis.
Minu probleem on see, et ma ei suuda pidevalt ühele rollile pühenduda. Mul on vaja end vahepeal mässumeelsena tunda. Keset päeva kaubamaja ees autos tümakat kuulata ja nätsu lätsutada, et kõik vaataksid kui lahe ajudeta tšikk ma olen. Silmad värvin ka söeks ja ümbritsen hõbedase lauvärviga. Volksutan viiekordse tušikihiga kaetud ripsmeid ja tõstan erkroosa küünekesega päikseprille ninale. Ajan keele lollakalt suust välja ja kahetsen, et seal neeti ei oma.
Kui see kõik ka tegelikult nii lihtne oleks! Olla rumal ja muretu. Aga mul on seda paganama potentsiaali, mida ma kasutada ei taha ja mis mulle ennast pidevalt meelde tuletab. Inimene ei saa kohe rahulduda sellega, et kui asjad on kord juba ühtviisi läinud, siis las nad ka nii olla. Mul on õhtukooli haridus, töökoht Macis, ühetoaline agulikorter, mees kindla sissetulekuta ning rahavoo suurendamiseks oleks mul kasulik rasestuda. Olen stereotüüpne jobu, teise Eesti esindaja. Tiiu Talutütrekene.
Enam-vähem pürgitav variant oleks kahetoaline korter Lasnamäel, elatanud kolmene bemm ja dressides päikeseprillidega Vitali/Marek. Vabal ajal paigaldaks sõbrantsidele geelküüsi. Elu oleks lihtne. “Issand, Tiuks, sa väärid enamat!”
Teate, kui paljud inimesed väärivad enamat või siis just ei vääri seda, mida nad kättevõitnud on? Ma arvan, et neid on rohkem kui vääriliselt tasustatuid.
Nii me siin elame, kaks lolli, kes ei taha armastuse ja vabaduse nimel endale kohustusi võtta. Kahtlev inimloomus sunnib meid aga pidevalt järele mõtlema.

Kui palju on võimalik saatust narrida, enne kui ta lõplikult pöördub? Palju on vaja, et Jumalat vihastada? “Acid House’s” istub Jumal baaris maani täis paadialusena ja küsimusele, miks ta ometi selline on ning hukkaläinud maailmaga midagi ette ei võta, vastab ta, et kui sa ise oleksid SELLE põhjustanud, siis sa istuksid siin täpselt samamoodi. Jumal andis alla, tema soovist luua ilus ja harmooniline maailm tuli välja “nii nagu tavaliselt”. Kõik oli liiga kaugele läinud, midagi ei olnud enam teha – ja miks üldse aidata inimest, kes on ise asja nii kaugele viinud?
Ma ei saa öelda, et mul oleks midagi vähe olnud, mul olid igati head võimalused saada aktsepteeritud ühiskonnaliikmeks, aga ma ei kasutanud neid. Ma proovisin, kuid heitsin need kõrvale. Kui meie ühiskond on niigi omadega rappa põrutanud, siis äkki on just minu tee see õige? Keerata selg üldlevinud tõele ja valida oma rada.Võib-olla, kui ma oleks seda teed enda seest otsima läinud. Ma otsisin, aga liiga lühikest aega. Peale esimesi tagasilööke püüdsin taas inimestele meeldida. See aitas, mu pilte osteti, ma sain raha. Raha jõin ma maha. Ma olen liiga nõrk, et ujuda vastuvoolu. Inimene on püsimatu, ta otsib kiiret rahuldust. Veel hullem, kui ta ise oma vigadest aru saab. Ta teab oma vigu, ta ei suuda end parandada, ta hävitab enda.

Sa seisad valgusfoori all autotulede valgusvihus, sa oled maailma ilusaim inimene. Sa oled ainuke inimene, kelle üle Jumal uhkust tunneks. Ainuke inimene, kes elu väärib.
Ma sulen silmad ja kõik mu ümber kaob, ainult sina jääd seisma ja naeratama. Sa vaatad mulle otsa, su pikad punakaspruunid juuksed on märjad ning kleepuvad su tagi külge. Sa ütled midagi naerdes ja ma astun su järel teele. Ma ei pane mitte midagi tähele, ma lihtsalt kõnnin su järel. Sa oled minu Jumal. Sa ei tea seda, sa ei usuks. Sa arvad, et kuulud siia maailma, kuid ei kuulu. Sa oled sellest sadu kordi kõrgemal.
Me seisame vihmamärjal asfaldil keset linna suurimat ristmikku. Mitte keegi ei pane meid tähele. Me oleme osa sellest hallist maailmast, kuid kui sa meid lähemalt vaataksid, siis näeksid sa helekollast kesta, mis meid sellest kõigest eraldab. Ma tean, et ühel päeval tõuseme me üles, keerleme kahekesi lindude vahel ja lendame ära. Maailm pole meie jaoks, küll sa peagi mõistad seda. Me oleme surematud, suremiseks oleme liiga palju saavutanud.
Ma olen sind esimesest hingetõmbest peale otsinud. Ma tahaksin muutuda osaks sinust, ma ei taha eksisteerida sinust eemal. Siis võiksin päevad läbi sind jälgida, kuulata su häält.
Neid mõtteid ei saa ma iialgi sulle avaldada. Sa jätaksid mu päevapealt maha ja põgeneksid minust võimalikult kaugele. See kõik tundub ka mulle õõvastav, ometi tean, et just need mõtted on ainuke tõde. Mõni tõde ei ole liiga valus, mõni tõde on liiga tõeline ja tõelisus on see, mis inimest hirmutab.
Et mitte hulluks minna, ostame mitu pudelit õlut. Sa naeratad kassapidajale ning mu käed hakkavad jälle värisema.

Me teeme oma elus sadu valikuid, kuid mitte keegi ei räägi meile ühest valikust, mis meil kõigil teha tuleb. Sellest valikust ei taha keegi rääkida, see on liiga valus. Me isegi valetame endale, et seda valikut ei ole, kuid tegelikult on.
Mitte keegi meist ei saa jagada suurt armastust ja eneseteostust. Varem või hiljem tabab ühte neist krahh. Mõlemad eeldavad edu saavutamiseks sajaprotsendilist pühendumist. Mina ei taha osaleda üheski asjas, kus ma lõpuni edukas ei ole.
Enamik meist rabab tööd ja näeb oma armastatut viiel päeval õhtuti ning kahel päeval tervenisti. Osa meist vihkab oma tööd ega saavuta selles edu, teine osa salgab maha armastuse. Asi ei ole ka nii lihtne, et vahetad tööd ja tegeled sellega, mida huvitavaks pead – armastusele sellest ei piisa. Sa ei saa talle ainult sõrme jätta. Armastus ongi saatan. Tõeline armastus.

Kuidas saab last maailmas kõige rohkem armastada? Kuidas saab armastada oma hingesugulase asemel mingit abitut olendit? See ei ole ju tõeline armastus – see on instinkt hoolitseda nende eest, kes endaga ise toime ei tule!
Normaalne naine nagu Celle, ei tuleks iial isegi sellise mõtte peale. Kui sa talle seda ütleksidki, mis oleks sinust äärmiselt julm, vastaks ta malbelt naeratades, et küll sa aru saad, kui ise ema oled. Ma ei hakka ütlemagi, et see on viimane asi, millest ma aru saada tahaksin...Mu südames ei ole nii palju soppe, et sinna kõik ära mahuksid. Seal on küll mitu väikest, kuid ainult üks suur ja selle kahanemist kardan ma kõige rohkem. Siis olen ma purustanud lubaduse, mille olen endale andnud. See, igavese armastuse vanne on palju tugevam kui igasugune abielutõotus.

„Kuule, kas Daniel töötab ikka seal sinu firmas?”
„Ei tea mina.”
„Ma ei tea, ma vaatasin, et tüüp vist päris hästi elab, mingi mersuga sõidab ringi...”
Daniel oli suuremeelne olnud ning lasknud Cellel koos väikese Danielaga enda juures elada. Tüdruku nime ma kommenteerida ei taha. See on isegi Celle jaoks liig.
Celle töötab kullapoes müüjana. Kooli ta lõpetada ei saanud, sest polnud kedagi, kes oleks Danielat hoidnud. Nüüd käib laps lasteaias.
Celle joob liiga palju. Ta seisab oma ilusas punases kostüümis leti taga, silmad pidutsemisest sama värvi. Käte värisedes ütleb ta mulle, et tule minuga kaasa suitsu tegema.
Ta kükitab poe tagaukse ees, tulipunased veatud küüned sigaretti hoidmas ja räägib, kuidas kohtus klubis mingi mehega, kellest ta suurt midagi enam ei mäleta, kuid kes olevat vist siiski hea olnud. Ta räägib, kuidas Daniel öösel ühe teise tüdrukuga koju tuli. Seda, kuidas ta Danielist ja tüdrukust maha jäänud valged triibud ära tõmbas – kättemaksuks. Seda, et ta unustas jälle Daniela lasteaeda viia.
Teda on kurb, kuid omajagu huvitav vaadata. Me oleme selliseid tüdrukuid ameerika filmides näinud, nooruses popid cheerleaderid, kes vale mehe otsa satuvad. Tulevane mees oli ka kunagi kooli popim poiss, pesapallur. Everlasti „White Trash Beautiful”.
Kui ma väike olin, siis ema rääkis mulle, et ära taha olla ilus, sest ilusate aeg on ainult varajane noorus, sina aga saad kogu ülejäänud elu särada. Rääkida kaheteistaastasele ülejäänud elust on muidugi kasutu. Aga kas mu emal oli siis tõesti õigus? Võitjana ei ole meist muidugi veel keegi siit elust lahkunud, kuid valus on vaadata, kuidas keegi oma šansse iga päevaga aina rohkem maha mängib.
Minu viga on see, et ma vajan draamat. Ma olen Celle peale kade! Mulle tundub, et elu hävitamine ongi elu. Kas sa ei tunne vahel hommikuti WC-poti kohal öökides, et nüüd ma tunnen, et elan? Ilmselt mitte…Mina aga tunnen. Ei, alla käia ma ei tahaks, huvitav oleks lihtsalt kõike proovida. Teised kadestavad minu turvalist elu (loodetavasti), mina aga tahaks hommikul kell pool kuus võõra linna bussijaamas ärgata.
See suitsust, viinast ja droogidest läbiimbunud maailm ei ole nii glamuurne. Sinna sattunud inimesed räägivad sellest ainult enese julgustamiseks. Ootavad nad heakskiitu või hoopis abi?
Kui mu elu kloaaki voolab – kas see muudab mu märtriks? Siis olen elu sajaprotsendiliselt ära kasutanud. Või läheb õige elu minust just siis mööda? Ma ei tea seda, tahan omal nahal proovida. Elu hävitamisele ei saa aga poolikult pühenduda, siis ei ole õiget tunnet.
Kas tõesti on maailm nii hukas, et tahaks hüüda: „Come, come nuclear bomb!”?

Sünnipäevad mulle meeldivad – siis tunned, et keegi peab sind veel enda sõbraks. Sugulaste sünnipäevad ei ole nii toredad, kuid seal saab vähemalt süüa.
Celle sünnipäeval süüa ei saanud. See sünnipäev oli üldse teistsugune kui tavalised sünnipäevad.
Seisime kahekesi auto najal ja vaatasime pangalt alla merele. Suitsud kulusid tuules kiiresti. Vahepeal võtsin tagaistmelt siidrit.
„Tiuks, kas sa tahaksid kunagi rikkaks saada? Väga rikkaks, ma mõtlen?”
„Ma ei tea, mul ükskõik.”
„Et niikuinii kunagi ei saa, jah?”
„No seda ka jah.”
„Alati saavad mingid värdjad rikkaks.”
„Nagu Daniel?”
„Nojah.”

Tegelikult oli mul tõepoolest ükskõik. Ma pidasin Celle järgnevat juttu alkoholist lähtuvaks eufooriaks. Ma olin nõus teda aitama, nii nagu öeldakse iga naljaka plaani kohta, et „ma tulen ka”. Aga ma ei oleks teda iial selles üksi jätnud, isegi kui ma oleks teadnud, et see ei ole vaid üks kogemata välja käidud idee. Ma tahtsin ta kõrval olla ja näha, mis saab. Ma tahtsin olla reporteriks järjekordse „eduloo” juures, kuid ma olin liiga palju seotud, et vaid kõrvaltvaatajaks jääda.
Lõime purke kokku ja vahule läinud siider loksus mu valgetele pükstele.
„Taraaa – me oleme tegijad!”

Kui sa ei ole endaga rahul, siis võid teha, mida iganes. Sa võid müüa oma keha, sest see on sulle niikuinii vastik, sa võid müüa oma hinge, sest tunned, et see pole niikuinii enam midagi väärt. Sa oled vaba, et kõik hävitada. Sind ei hoia kinni mõtted sellest, et oled väärtuslik või kellelegi vajalik. Sul võivad olla isegi inimesed, keda kalliks pead, kuid sa usud, et sa ei vääri neid.
Kui ma istun kusagil baaris, siis on mu ümber kümneid inimesi – kõik need inimesed on minuga ühele kaugusele jõudnud. Kui neid on nii palju, siis järelikult on see elustiil, mitte allakäik. Elustiile valitakse, nendesse ei langeta! On mehi, kes omavad jahte ja limusiine, on mehi, kes kasvatavad metsatalus loomi ja lapsi ja on mehi, kes veedavad baarides aega.
Ma ütlen endale, et see on minu roll. Minu saatuseks oli saada selliseks meheks. Ma ei ole midagi halba ega valesti teinud. Jah, ma kunagi proovisin ka teisi rolle, aga need ei istunud mulle. Ei ole minust ärimeest ega kunstnikku.
Mida rohkem ma niimoodi mõtlen, seda parem mul hakkab. Mul on kerge, ma ei vastuta millegi eest. Kõik on paigas, sest kõrgemalt poolt on nii tahetud. Muidugi on, kingituseks mu ohverduste eest anti mulle isegi tore naine. Paljudel, enamikel, siinsetest meestest seda ei ole.
Mille kuradi pärast närib mind aga igal õhtul tunne, et see ilus inimene minu kõrval ei ole mulle antud? See ilus inimene anti mehele, kes tahtis maailma paremaks muuta, kes võitles oma aadete eest. Ta anti mulle avansiks, teekaaslaseks. Nüüd olen ma Jumalat alt vedanud. Avansiga jalga lasknud.


III

Maailmas on palju tavalisi inimesi, kes tegelikult tegelevad millegi väga imelikuga. Sa vaatad, täiesti normaalne mees, käib tööl, perekond olemas – millegipärast on tal aga tagataskus suurem summa raha ja ta käed värisevad. Miks ei oska ta oma rahulikust elust rõõmu tunda, miks peab otsima probleeme? Meestele omane adrenaliinivajadus? Seal nurgas seisab ilus blond tütarlaps, äsja ülikooli sisse saanud, pilk aga vilab ringi ja otsib järjekordset ohvrit. Mida te teete inimesed!
Ma teadsin, et neid on, kuid varem ma ei uskunud, et neid on niipalju. Celle ka ei teadnud, kuid Danieli märkmik oli tänuväärne abimees. Ta on vist pooled oma kliendid juba meile kaotanud, aga ta ei aima. Temal on strateegia, temal on haridus, tema on mees. Kuidas ta ei taipa, et selles maailmas ei ole neist väärtustest tegelikult mingit tolku? Ostjat ei huvita, kes on müüja, teda huvitab ju ainult kaup. Teeninduskultuur ei oma siin nii suurt tähtsust kui burgeriäris. Sa lihtsalt lähed ja annad ning nemad võtavad. Ainus reegel on, et ise ei tohi võtta, kuid ka seda eiravad kõik. Raha on oluline. Meil oli niipalju raha, et võita enda poolele Tölp – Danieli turvamees. Tema mängib topeltmängu ja saab topeltkasumi. Meile ei ole niipalju vaja, meile on vaja üleolekut Danielist.
Kas see on räpane äri? Minu meelest ei ole see võrreldav oma keha müümisega. Keha müük on enesealandus. Maas lebava raha üles korjamine on puhas nutikus – miks mitte võtta raha ära neilt, kes selle omamist ei vääri. Neilt, kes annaksid või oma elu ära ühe lühikese naudingu nimel.
Kunagi kuulsin, kuidas keegi tark mees väitis selle naudingu olevat nii hea, et peale seda ei suuda sind ükski muu elu poolt pakutav nauding rahuldada. Ei söök, ei seks, ei armastus. Mulle tundub see liiga jube, just see sunnib mind alati poolel teel peatuma. Aga ka muinasjuttudes vaatas enamik kangelasi üle õla tagasi, kuigi see neil rangelt keelatud oli. Ma ei tahaks oma elus ainult ühest asjast sõltuda, ma tahan valikuvabadust. Kas ma prooviks seda siis, kui kindlalt teaks, et homme suren? Võib-olla, kuid see on liiga hüpoteetiline võimalus.
Ma olen näinud seda hullu helki teiste silmades. Peab tunnistama, et see on huvipakkuv. Mis ikkagi toimub seal silmade taga? Celle ütleb, et see ei tee midagi. Vahet pole, lihtsalt lõbus on. Mul on jälle selline tunne, et minu puhul juhtuks täpselt nii nagu see tark mees ennustas. Ma mõtlen liiga palju.
Omaette on see siiski üks huvitav eksperiment, uus kogemus. Elu järjekordse võimaluse ära kasutamine.
Mul on tegelikult valus vaadata seda noort tüdrukut ja pereisa, ma tahaksin neid raputada ja maa peale tagasi tuua. Ma olen õppinud, et pakkumise tekitab nõudlus. Seda on neile vaja. Mina olen pakkuja, kuid ma tegelikult ei tea, miks. See ei ole nagu tubaka eest hoiatav reklaam, mida toetab tubakafirma. Lapsed ärge tehke, kuid võrku sattunud täiskasvanu võib ikka proovida. Sa ei tohiks seda üldse, mitte mingi hinna eest proovida, kuid ma ikkagi pakun seda sulle, sest sina oskad seda tahta. Olen ma osaline kellegi kõrgemas hävitusprogrammis? Mitte valitsuse, pigem looduse.
Kõige hullemad on need inimesed, kes loobivad prügi maha ja kui sa neile märkuse teed, siis vastavad nad: „Me teame küll, et nii ei tohi“. Aga kas on müüjat, kes teab, et ta ei tohiks müüa, kuid teeb seda lihtsalt niisama, ilma isikliku kasumotiivita? Sügav ükskõiksus niigi hukkaläinud maailmas? Ei mingit ligimesearmastust, uppuja päästmine on uppuja enese asi?
Ilmselt, me oleme ju individualistid.

Üks tüdruk lamas valge T-särgi väel garaaži ees sillutisel. Tuul oli külm ja kivid kõvad, kuid ta ei tundnud seda. Põlved olid verised, kuid valu oli kaotanud oma tähenduse. Täitsa mõnus oli niimoodi vedeleda. Mõtteid ei olnud, pea oli tühi.
Celle jõi Margaritat. Tal oli seljas lühike valge pluus ning jalas valged liibuvad püksid. Punased küüned hoidsid sigaretti. Tölp jõi viina ja rääkis mingit mõtteta nalja. Eile oli lahedam pidu, mõtles Celle. Muusika oli mõnusam.
Ma seisin WC-s peegli ees ja vaatasin enda nägu. Mu nahk oli kahtlaselt valge ja huuled ebanormaalselt punased. Kraanikauss oli tuhka täis.
Klamber joonistas. Ta oli juba kuus tundi järjest seda teinud. See pilt oli eriline, selles oli midagi ja seda ei tohtinud niisama jätta. Klamber oli end selle pildi peale kaineks ehmatanud. Kes teab, mille suure algus see olla võis! Täna on esimene päev sinu ülejäänud elus – intrigeeriv reklaamlause, samas nii kättesaamatu. Praegu tundus see siiski väga lähedal olevat – see tunne, et just see, käesolev hetk võib muuta kogu su allesjäänud elu. Nüüd tuli sellele hetkele pühenduda ja mitte seda käest anda, nagu kõigi varasemate hetkedega juhtunud oli. Ma olen juba liiga vana, et võimalusi minema lasta.

Ühel päeval seisis ukse taga ebameeldiv külaline minevikust.
“No tere, kuidas siis ka läinud on? Pole nii ammu näinud.” Võltstervitustega seisis uksel Daniel, laps käekõrval.
“Tere, tere, mis sind siis siia toob?” Jälle sai liiga viisakalt.
“No tead, tavaliselt käib Celle lapsel lasteaias järel, aga no ta vahel unustab. Tead neid naisi ju, jäävad kuhugi jutustama ja kohe laps meelest läinud! Täna tal oli vist aku tühi ja helistati mulle, et toogu ma laps ära, nemad hakkavad sulgema. No sa tead ju kui palju meil tööd on, mul ei ole teda kuhugi panna – mõtlesin, et ehk vana sõber ikka aitab. Sa ju kunstnik nüüd, sul selline rahulik elu.” Sõbramehelik naer. Peale selle vana sõbra märkuse ei viitsinud valetadagi, et minu elu vastu huvi tunneb. Isegi arvatavasti imestas, et saan talle kuidagi kasulik olla. Eks tal ole kah lihtsam kui ei pea teeseldud huviga mu käekäiku kuulama. Oma peas olen ma tal niikuinii kuhugi luuserite kasti paigutatud.
“Nojah, eks ma proovin siis hakkama saada.”
“Aga ära sa talle mingit kanepivärki paku, mine teid, kunstnikke, tea.” Vaimukas, kohe nii tabav, et ei oskagi midagi öelda.
“Jajah.”
Daniel on läinud ja väike pruunisilmne tüdruk tatsab mööda mu segamini tuba ringi. Vastutustundlik isa oleks võinud ikka vaadata, kuhu ta oma järeltulija annab. Tuba oli pabereid täis loobitud, põrandal vedelesid värvid, pintslid ja pliiatsid. Üks toanurk oli tühje pudeleid täis, sekka mõned poolikud. Noh, lastele peaks ju ka joonistada meeldima.
Iga normaalne inimene teab, et emad ei unusta oma lapsi ilma mõjuva põhjuseta lasteaeda.
Mida ma siis teen kui ta karjuma hakkab? See oleks igati loomulik, on ta ju mingi suvalise võõra onu juurde maha pandud. Ja mida Celle veel tunneb kui läheb lasteaeda ja last seal ei ole? Kas tema üldse usaldaks oma lapse minu kätte? Ilmselt mitte. Olen jah Tiuksi mees, kuid hetkel ilma Tiuksita ning seega suvaline lastetu ja vastutustundetu meesterahvas. Tegelikult tunnen end küll rohkem vastutavana kui lapse lihane isa. Tiuks on tööl, tal ka telefon millegipärast ei vasta. Südame ümber pitsitab valusalt.
Lapsed on tegelikult targad, nad on veel siirad ega oska oma kogemustest midagi välja lugeda. Nende jaoks on see lihtsalt elu. See, et sageli tuleb kasvatajatädiga kahekesi emmet oodata ja kasvatajatädi siis emme kohta liiga palju suud pruugib, mis on tema seisukohalt muidugi äärmiselt ebaprofessionaalne. Daniela peab kodus ringituiavaid ilmsete joobe tunnustega inimesi naljakateks onudeks ja tädideks, kes talle igasuguseid naljajutte räägivad. Oma kurbust ja hirme ei jaga lapsed kellegagi, nii nagu täiskasvanudki. Vaene väike tüdruk, kuid arvatavasti on suur osa tänapäeva lapsi samas olukorras – isa on alati tööl, emal on alati stress.

Elada iga päev nagu oleks see viimane? See ei ole võimalik. Need, kes seda väidavad, ei kujuta üldse ette, mida tähendab viimane päev.
Me ei ole loodud kui ühepäevaliblikad, elu on antud selleks, et see täita, kuid mitte täis kuhjata.
Kui ma teaks, et käes on mu viimane päev, siis ma ei läheks peole ega tõmbaks triipu, ei hüppaks langevarjuga ega kihutaks autos 300 km/h. Kas teie elu on siis nii tühi, et mitte midagi muud sellest elust meelde ei jääks kui see viimne julgustükk?
Kui ma teeks selliseid tükke iga päev – oleks see siis tõesti see ihaldusväärne pilgeni täidetud elu? Siis kui ära suren, hakkab mu sõpradel igav? Julgen kahelda selle eesmärgi/lõppmärgi mõistlikkuses.
Ma pean ruttu tegutsema hakkama, muidu vaatan tagasi ja avastan, et ei olegi midagi meenutada! Kas meenutustena kõlbavad ainult äärmused? Mulle meenuvad lõhnad, värvid ja tunded, teistelt inimestelt saadud soojus. Ma läheksin hulluks kui peaksin päevad läbi elamusi otsima. Mulle on vaja päevi, mil olen üksi ja seedin kõike, mis minust vahepeal mööda ja läbi läinud on. Kui see oleks mu viimane päev, siis veedaksin selle arvatavasti just nii.
Me ei tea kunagi ette, millal see viimane päev on. Üksikute eranditega – mis sa vastaksid, kui sinult küsitaks, milline on su viimane soov? Ei ole just kerge küsimus. Parem on, kui teame, et seda meilt kunagi ei küsita.
Kõik me teame, et ühel päeval see lõpp lihtsalt tuleb. Me ei mõtle sellele pidevalt, hirmuga - mis siis saab kui nüüd midagi tegemata jääb? Kas on ikka piisavalt mälestusi? Ma arvan, et ajudega ühepäevaliblika elu oleks just selline. Kõige hullem oleks sellele vaesele liblikale ka järgmisel hommikul ärgata ja avastada, et tema hoolega viimistletud plaan on tühja läinud. Hea küll, mõne aja ta kurvastaks ja siis hakkaks taas palavikuliselt uut plaani tegema, lisama asju, mida ühe päevaga teha ei jõudnud. Järgmisel päeval neid, mis kahe päeva sisse ei mahtunud. Kui pika aja peale ta rahuneks? Mõistaks, et ta ei saa oma eluaega ette teada. Meie ei tea ja meil on lihtne. Ometi räägitakse, et tuleks viimast võtta. Kui see oleks ette nähtud, oleksime me ühepäevaliblikad.

„Miks sa telefoni välja oled lülitanud? Miks sa kodus oled?”
„Ma ei tea, aku on vist tühi. Ah, ma ei viitsi kuhugi minna, tuli selline tuju.”
„Sa ikka nagu mäletad, et pidime kokku saama? Ma ootasin sind ja helistasin, kusjuures mõtlesin juba, et midagi on juhtunud!”
„Ei ole midagi juhtunud, ei saagi midagi juhtuda.”
„Tegelikult ju saab!”
„Mitte midagi, mida rahaga kinni mätsida ei saaks! Lallalaa! Tegin siin vanni, sa ei taha tulla? Haahaa.”
„Jäta järele, ausalt. Mul hakkab imelik. Aga kui keegi su ära röövib ja ära tapab?”
„Mine metsa, röövijad tahavad ju ka lunaraha. Hahahahaaa!”
„Jaa, mingis filmis oli kindlasti nii. Tahad siis raha või ei? Hakkame minema!”
„Tead, mulle tundub, et mul on juba piisavalt pappi. Hahahahaaa! Ei, lähme jah.”
„Oota, aga kus Daniela üldse on?”
„Okou, mine perse, raisk!”

„Issand, ma tõesti vabandan! Ma oleks talle ise järele läinud, aga mul juhtus üks väike õnnetus ja telefon oli ka tühi. Daniel toob ta ka kohe niimoodi siia. Ei, kena muidugi, et sa nõus olid, aga ikkagi. Mul on tõesti jubedalt kahju.”
Klamber ei olnud Cellet ammu näinud. Tavaliselt kohtusid naised kuskil linnas. Klamber jõllitas Cellet varjamatult. Midagi kohutavat oli selle tüdrukuga juhtunud! Tegelikult nägi ta laitmatu välja, kuid tundus, et näpuga puutudes variseb see pealiskiht tolmuks. Sellised tüdrukud kõõluvad igal õhtul ööklubides, igasugu mürke kurguauguni täis. Magavad poole lõunani, et siis poodidesse tolgendada. Nad varjavad oma punaseid silmi päikeseprillide taha, joonistavad punasega naeratuse näole ja lähevad igal õhtul taas jahile. Nad jahivad raha, kuid nad ei oska selle rahaga midagi teha. Nad ei vääri seda raha, nad on otsekui vargad, kellel saak sõrmede vahelt haihtub. Kui sul ei ole aju, siis sa ei tea ka, mida rahaga teha. Ja siis näitab raha sulle, mida tema sinuga teha saab.

Kui palju läheb vaja, et enam mitte hoolida? Vaadata, aga mitte näha? Lihtsalt oma aju välja lülitada? Kas kõik meist on selleks üldse võimelised? Kas see võime on õnn või õnnetus?
Iga kord, kui ma üritan seda võimet endas arendada, tunnen kohutavat süütunnet. Ma ei saa jätta mõtlemata, ma ei saa leppida olukorraga, et mina ei saa mitte midagi teha ja just siis kohtan inimesi, kes asju loomulikuna võtavad, naeratades mööda kõnnivad. Varem ma uskusin, et need inimesed on rumalad, jälgid ja vastikud, kuid nüüd olen ma üha enam veendunud, et need inimesed on lihtsalt minust kordi enam näinud. Ma ei taha teada, mida nad on kogema pidanud, sest siis lööb jälle välja mu õiglustunne ja ma tahan neid päästma söösta. Samas ma teen kõik, et seda teada saada. Nemad ei teeks, neil oleks ükskõik, nad võtaks mind lihtsalt kui endasugust. Nüüd vaatavad nad mind kui lihtsameelset lollikest. Kuigi tavaliselt ma enda hoolimist välja ei näita. Kui teised vaatavad ja lasevad lihtsalt silme eest mööda, siis mina vaatan ja võtan kõik hinge.
Ma mäletan, et seisin vanaema kirstu ääres ja nutsin, kui mu ema ütles mulle, et mida sa ulud, kõik vanad inimesed surevad. Paratamatus ju ongi kõige valusam!
Ma kardan, et tean, mis muudaks minu samasuguseks tunneteta kõrvaltvaatajaks. Sellepärast kannangi hinges kõige isekamat soovi – palun, ära sure enne, kui mina seda teen.

Enamik inimesi on tülgastusttekitavalt pugejalikud. Tuleneb see meie orjarahva juurtest või on omane kogu inimühiskonnale, ei tea.. Kohe kui nähakse raha, kohe kui nähakse võimu, laskutakse põlvili. Selle asemel, et eeskuju võtta ja ise midagi üritada, nähakse parema võimalusena pugemist. Küll härra hing leebub ja mullegi killukese viskab. Kõik tahavad ju meelitusi kuulda.
Mina ei taha. Ma jälestan nõrku inimesi. Ma ei ütle midagi head tagamõttega. Ma ütlen küll harva, kuid alati asja eest. Ma tean ise, mida ma väärt olen ja ma ei vaja kellegi sõnu, et selles kindel olla või õigemini enda kahtlusi matta. Kui sa oled hea, siis seda nähakse ilma kõrvalseisjate upitamisetagi.
Mitte keegi ei jõua kuhugi ennast maha salates, tasuta tööd tehes ja peksu taludes. Millegipärast usuvad need lömitajad, et just see on ainus tee tippu ja kõik on täpselt seda rada käinud. Neile ei mahu pähe, et keegi on olnud andekas, kaval ja enesekindel.
Need tippujõudnud kavalad kasutavad rumalukesi julmalt ära, kuid kahjuks kannatavad seeläbi ka tervema mõistusega kolleegid. Väga lihtne on ohjata lollide armeed, kes midagi ei küsi ega nõua ning vaikides kõik ära kannatab.
Kui ma ise nende lollikestega iga päev kokku ei peaks puutuma, siis oleks mul vist ka ükskõik, kuid päevast päeva lamedaid meelitusi ja kiidusõnu kuulata ma ei suudaks.
Sama hästi võib ette kujutada igati vastuvõetamatut meesterahvast, kes sulle iga päev lilli ja kingitusi tassib, hoolimata sellest, et sa iga kord need talle näkku viskad. Mida rohkem tema end alandab, seda suuremaks paisub sinu viha tema vastu. Ta ei ütle sulle kunagi midagi halba, kuid ometi oleksid sa võimeline iga tema meelituse peale talle näkku sülitama.
Mind häirib ka see, et nad usuvad mind kunagi samamoodi käitunud olevat. Nad võtavad mu kähvamisi naljana ja liputavad saba edasi. Ma ei ole ülbe, ma lihtsalt ei suuda enam taluda, et mind normaalse inimesena ei nähta.
Pealegi ei alustanud seda äri mina. Ma lihtsalt võtsin juhtimise üle. See ei ole küll ehk üllatus, kuid igas äris on ajusid vaja. Hoolimata südametunnistusest ei saanud ma mööda vaadata võimalustest, mis meile olid sülle kukkunud. Ehk oli asja arendamine mu suurim viga, kuid sellest mööda vaatamine tundus samuti kuriteona.

Lisaks sellele, et suur osa inimestest peidab oma pilku ja hoiab seinte äärde, leidub ka selliseid, kes on valmis esimesele ettejuhtuvale enda eluloo ära rääkima.
Ma olen hakanud mõtlema, et ehk püüavad nad sellega ennast õigustada. Enamasti on need elulood ikka traagilised olnud või on neid sellistena vähemalt näidata püütud. Nad räägivad seda mulle, kes kohe kindlasti nende õigustusi ei vaja, kuid tegelikult üritavad seda ikka endale usutavaks teha.
Mis sunnib inimest oma muresid võhivõõraga jagama? Mul ei ole enam isegi huvitav. Alati leidub seal mõni närakast boyfriend, rahaahne ja valelik „lapse ema”, vägivaldne kasuisa, allasurutud ja äärmuslikult vaene ema. Mida mina pean selle peale ütlema? „Oh, siis on arusaadav! Mina ei suudaks iial nii tugev olla! Ma mõistan, mida sa tunned!”. Mõni vaatab sind veel sellise näoga, et kus nüüd sinu jutt on, ega sa ei taha ometi öelda, et teed seda omast vabast tahtest? Minge ravile, inimesed! Mitte, et ma paranemise võimalikkusse usuksin, lihtsalt tahaks endale rahu. Ameerikas on ju igasuguseid ravigruppe, kus lollikesed üksteisele oma kurba elu jutustada saavad ja seejärel kaelakuti nutta. Meil on need õnnetud üksi jäetud ja nüüd nad otsivad endale ööklubidest ärakuulajaid. Mina teen siin tööd! Mina ostan teie hingi ning ei ole huvitatud karmakoorma jagamisest! Võtan, jätan, otsin järgmise, mina ei anna teile midagi vastu. Mul ei ole missiooni, ma lihtsalt ajan oma äri ja ligimesearmastusel siin kohta ei ole.
Ma pean ennast teie eest kaitsma, kuid te ei tee seda mulle lihtsaks. Ma pean minema koju ja mõtlema selle üle, miks ilus ja hea potentsiaaliga Birgit laseb oma boyfriendil end peksta, mille kuradi pärast ta vastu ei hakka ja selle asemel ennast hävitab. Miks haritud ja edukas Andrus endale korralikku naist ei leia ja peab ennast varjates mööda naha- ja suguhaiguste kabinette jooksma. Ei mina ega nemad mõtle, et selles on süüdi mingi keemia. No ei olegi ju, keemia on vaid õigustuseks.
Kui ma oleks tahtnud inimeste muresid kuulata, ma oleks psühholoogiks õppinud. Oleks saanud põnevaid teste lahendada ja puha. Aga nüüd – oleks ma seda ette teadnud, ma ei oleks selle narkoäriga jändama hakanudki!
Must huumor ei ole mind veel õnneks maha jätnud.


Inimene on hulluks loodud. Või olen seda vaid mina.
Ma tahan ühte asja ühe inimese käest, kuid ma ei tohi seda saada. Tahta ma vast tohin, kuid tahtmine ongi kõige hullem. Tavaliselt ma saan, mida ma tahan ja nüüd siis ei tohi.
Armastusega ei ole siin mingit pistmist. Kui ma paneksin tema ja Klambri ühte ruumi, siis ei ole küsimustki, kes mind huvitab. Aga kui Klambrit ei ole, ka unenägudes, seal valitseb tema.
Ma olen avastanud, et tal on eriline lõhn. Mitte kunstlik lõhn vaid tema enda lõhn. Kui see minu poole hoovab, siis hakkavad mu käed värisema.
Võib-olla piisaks vaid sellest kui teda korralikult puudutada saaksin. Mitu korda oleme tema arvates kogemata kokku puutunud, kuid see teeb asja ainult hullemaks. Väga raske on hoida end tagasi ja mitte talle kätega kallale tormata.
Ma vajan teda ja ma ise ka ei tea, milleks. Mul ei ole teda ju vaja, temal mind ka mitte. Ma peaks kogu oma elu otsast peale alustama ja seda ma ei viitsi. Ta ei oleks seda ohvrit väärtki.
Joodaks ta täis ja lohistaks nurga taha?
Omamoodi annab see olukord mulle energiat. Põnev on endaga võidelda. Tema, lollike, ei tea mu kannatustest midagi. Tegelikult ma käingi siin osaliselt selle pärast. Mõtlen kohe rõõmuga oma tööle. Kui ta mulle piisavalt tähelepanu ei pööra, on päev asjatu olnud. Siis ta on tundetu mühakas, kes minu võlusid vääriliselt hinnata ei oska. Mõtlen, et tegelikult hoiab ka tema end tagasi, sest teab, millised tagajärjed sellel lool oleksid. Häda talle, kui tegelikult ei hoia.
Issand, kui ilusasti ta naeratab! Kusjuures ma täiesti nõustun, et ta ei ole tegelikult ilus. Tema välimuses ei ole midagi ahvatlevat, küll aga tema olekus ja hõngus.
„Kuule, ma tahan sind. Lähme ja teeme selle asja nurga taga ära ning asi korras?”
Arvatavasti on kogu see olukord mu aju poolt genereeritud keerdkäik elu huvitavamaks muutmiseks. Meie vahel pole midagi, ega saa kunagi olema. Ma ju tean, et see on tegelikult nii. Ma tunnen ennast selleks liiga hästi. Minuga selliseid asju ei juhtu. Ikkagi on hea mõelda, et tegelikult võib seesugune hullusehoog meid kõiki tabada, iseasi, kas keegi alla annab.
Kas ma tänu sellele, et alla ei anna, kaotan või võidan? Ei tea, ei saagi teadma. Ma usun, et ma võidan, sest muidu ju annaksin alla.

Klamber jalutas mööda saali. Saal oli täis noorte kunstnike töid – värvilisi, must-valgeid, ilusaid, inetuid. Klamber mõtles, et see siis ongi tühjus, lagedus, mõttetus ja raiskamine. Ta ei olnud tulnud siia kritiseerima – vastupidi, ta oli siia tulnud siiras soovis inspiratsiooni koguda. Klamber ei tahtnud ka uskuda end niivõrd eneseimetleja olevat, et kõik teiste tehtu ta silmale rämpsuna oleks paistnud. Ta ei saanud ju olla ka niivõrd ajast ees või taga, kuid see siin oli puhas ideetus. Iga töö oli täis klišeesid, päheõpitud ja igas olukorras töötavaid võtteid – otsekui kallist disainmööblit täis tuba, mis on küll täpselt selline nagu olema peab, kuid ilma igasuguse eluta. Tundus, otsekui oleks keegi kõik õpitud nipid kokku kuhjanud ja siis lõpuks tulemuse ees seistes mõelnud, et selle maaliga võiksin ma tahta öelda näiteks seda või siis hoopis toda. Ega mõtet ju peagi olema, peaasi, et oleks võimalikult arusaamatu, küll keegi ikka leiab, et tegemist on tõeliselt uudse ja raputava stiiliga. Ma vist tõesti oskan joonistada ja võib-olla olen isegi geniaalne? Oh, mul hakkab piinlik, kui te mind kunstnikuks nimetate – ma olen lihtsalt kunstisõber! Vahel nokitsen ka midagi pisut.
Klamber muidugi ei teadnud, kas noored kunstisõbrad nii mõtlesid ja kas nad üldse midagi mõtlesid, kuid üldmulje oli nukker. Ehk oleks õigem ennast üldse uuemast kunstist eemal hoida? Millegipärast oli ta veendunud, et tema looming on parem, hingestatum, mõttega. Selliseid pilte nagu siin, joonistasin ma kümme aastat tagasi ja ei julgeks neid nüüd mingi hinna eest avalikkuse ette tuua. Ei saa midagi luua, kui pole midagi öelda. Paljudel meist on midagi öelda? Paljud meist on elus midagi tundnud? Paljudel meist on võimu, et seda kõike vormi valada?
Klambri must maal seisis elutoa nurgas, see oli peaaegu valmis ja erines kõigist tema varasematest katsetest nagu öö ja päev. See oli öö, see oli igavik ja seda ei saanud kaua vaadata, sest see oli nii valus. Ainult Tiuks käis selle eest naeratava näoga läbi.

Ma olen kogu aeg arvanud, et mina olen otsustusvõimetu, kuid elu on palju hullemat näidanud. Tegelikult olen hoopis mina see, kes kõike üleval hoiab. Ma olen täpselt samamoodi laisk, kuid millegipärast on mul vastutustunnet, et mitte lihtsalt käega lüüa. Kes siis asja ajab kui kõik sulle tühja pilguga otsa vaatavad ja vabandavad, et nemad ei tea ja ei oska midagi öelda ega teha. Esimene mõte on ju mul ka, et no hea küll siis, ei teegi midagi. Istume ja molutame kõik koos. Siis aga hakkab midagi sees närima, et kuidas ikka jätta nii hea võimalus kasutamata või kuidas see asi ikka niimoodi vinduma lasta. Teistel vist seda tunnet ei ole või siis on nad juba harjunud, et Tiuks küll algul vingub, aga küll ta lõpuks ikka asjad korda ajab.
Kuradi lihtne elu neil, huvitav, mis siis saaks kui ma ka ühel päeval puhkuse võtaks ja ütleks, et mul on sügavalt pohhui ja mind üldse ei huvita ning jätke mind rahule. Võin kindel olla, et see ei sunniks teisi end lõpuks kokku võtma, vaid asjad lihtsalt laguneksidki laiali. Vahel vaatan neid ja ohkan – üks vahib lihtsalt lolli näoga ja ega talle midagi tegemiseks usaldada saakski, teine on täielik pohhuist ja lihtsalt naerab süüdimatult, et oh jah, näed läks meelest, mis siis ikka. Toredad äripartnerid mul. Kindlasti jätkub neil veel julgust ja rumalust, et mind tagaselja nöökida – ei tea, miks see Tiuks nii rabeleb, võtku vabalt, jumal küll. Ise nad ju aru ei saa, et kui nemad ka natukenegi kaasa aitaksid, siis ma ei peakski tõmblema ja kõik sujuks normaalselt. No ei ole äriinimesed, mis teha. Aga raha tahavad küll saada.
Kõik jätkub kui ma koju lähen. Küsin mehe käest, et mis sa süüa tahad ja tema vastab, et tee seda, mis sa ise tahad. Pane selga see, mis sulle endale meeldib, lähme sinna, kuhu sina tahad. Mina, kogu aeg mina –Tiuks, suur juht ja õpetaja. Ärge saage valesti aru, ma ei taha ju patriarhaalset ühiskonnakorda, kus mu roll määratletud oleks ja mu elu iseenesest vastavalt reeglitele kulgeks aga ümbritsevad on vist aru saanud, et mina olen see, kes tahab, et ohjad tema käes oleksid. Ma ei taha seda, see olukord on tänu teie otsustusvõimetusele nii kujunenud.
Muud ei kuule kui “mis ma tegema pean?”, aga kui mina vahel omadega ummikus olen, siis ei suudeta teha muud kui, et tule kaissu. Et siis oleksin justkui “haavatav ja kaitset vajav naisterahvas”? Kui minul on mure, siis ma tõepoolest vajangi lahendust, mitte keppi või kooki.
Lõplikuks äratundmiseks oli vaja vaid seda lauset, et arvatavasti ootab Klamber, et sa ise talle abieluettepaneku teeks. Ma siis vastasin, et sel juhul tekib küsimus, kumb meist pulmas kleiti peaks kandma.

Nuttev narkomüüja. Seisan ööklubis peegli ees ja nutan, õigemini üritan erinevaid grimasse tehes nutmist varjata. Iseenesest pole ööklubis nutmises minu jaoks midagi esmakordset, olen nii koledasti kukkunud kui ka peksa saanud. Seda küll mitmeid aastaid tagasi noore ja õiglustundest hulljulgena.
Ma vihkan kogu seda mõttetut riiki, neid mõttetuid inimesi! Mitte iial pole te märganud kangelast õiges inimeses. Tegijad saavad siin vaid pugejatest, õigesse kampa kuulujatest, õigest suguvõsast pärinejatest ja kui keegi avastabki mõnes avalikkuse ees mittesoositus ande, siis osatakse vaid kaasa kaagutada, et muidugi, me ju kõik teadsime seda.
Kallike, sul oleks nii palju ees olnud! Kusagil mujal, teistsuguste inimeste hulgas, teises ühiskonnas. Südames ei ole sa ju kunagi soovinud midagi muud kui armastavat perekonda ja lapsi, kelle eest hoolitseda. Sellised soovid on siin aga keelatud – sa pead olema kas karjäärinaine või rabama rikka mehe, kes näiliselt su unistused täita suudab. Kui sa siis aga avastad, et kõik on tegelikult võlts, su ümber käib teater ning sinu unelmad on juba liiga kaugele triivinud, jääb üle vaid püüda kõige sellega kohaneda. Sa mõistad, et sinu kujutlus õnnest on hoopis teistsugune ning selle leidmiseks pead kõik olemasoleva maha jätma, kuid sa oled juba liiga palju olemasoleva valega seotud, et ei suuda iial kõike maha raputada.
Minul on juba ükskõik, ma suudan kõike taluda, kuid sina olid uskumatult siiras inimene. Ma mõtlen minevikus, sest seda sinisilmset ja naiivset tüdrukut ei ole enam. Selle asemel lamab haigla intensiivravipalatis kinni seotud randmetega üledoosis auku vajunud silmadega kõigest loobunud tüdruk.
Ma olen selles kõiges osaliselt süüdi, oleksin pidanud taipama, et sa ei pea vastu. See, mis tundus algul lõbusa mänguna, muutus sinu jaoks jõhkraks reaalsuseks, millele vastu astumiseks sul vahendid puudusid.
Sellist maailma nagu me ette kujutasime, ei ole olemas, vähemalt mitte siin. Mina olen piisavalt tugev, et oma maailm ise luua, aga sina pidid olemasolevaga leppima.
Täna õhtul aitan ma veel tosinal inimesel olukorraga leppida. Nimetagem seda eutanaasiaks, ilma minuta oleksid nende kannatused veel hullemad.

„Kus emme on?”
„See narkarist lits ei ole sul mingi emme enam!”
Mul ei jätku hetkel jõudu, et Danielile midagi öelda või teha. Tema maailmas ei muudaks seda midagi.

Naersime täna üle pika aja esimest korda. Üksikemad ei tohiks poegi sünnitada. Nii kui teada saavad, et poeg tulemas, tuleks kohe abordi kasuks otsustada. Või siis kui liiga hilja, tuleks laps kuhugi institutsiooni paigutada. Üksikemade pojad on hullemad kui enamik naisi. Õnnetud rollikonflikti all kannatavad memmekad. Pidev solvumine ja sonimine stiilis: „I’m not retarded, mommy says I’m special”. Pikad tukad ja tobedad „moeriided”. Emme ütleb, et nad on nii armsad ja kallistavad neid igal õhtul.
Kahekümnendate eluaastate keskpaigas torutavad nad huuli ja trambivad jalgu. „Aga mulle ei meeldi ja mina ei tee ning emme armastab mind sellest hoolimata!” Samas nad natuke kardavad, et emme ei kiida neid alati heaks ja siis on nad sunnitud tegema asju, mis neile ei meeldi. Õhtul poevad ema kaissu ja nutavad, sest elu on ju nii kole. Emale vastu nad hakata ei julge ja seetõttu sunnivad end uskuma kõike, mida ema räägib.
Nad arvavad, et nende mehelikkus seisneb selles, kui nad lolli järjekindlusega oma ema põhimõtteid enda omade pähe kuulutavad. Nad on nii originaalsed ja teised mehed on nõmedad, sest emme ütleb ka, et ega ainult lihased meest ei tee. Neil on suur aju, mida lihtsalt keegi veel avastanud ei ole. Peale emme muidugi.
Nad teevad alati ainult seda, mida ise tahavad (ja ema lubab). Tegelikult ei ole nad mitte millekski võimelised ja seetõttu peavad tegema näo, et nemad ei ole mingid peavoolu mehed, kes materialismi ohvriks on langenud. Trennis käia ei julge, sest teised näitavad äkki näpuga, tehnika määrib sageli käed ära. Tulevikule nad eriti mõelda ei julge, sest alateadvuses vasardab hirmus eelaimdus, et tõenäoliselt ei ela ema oma järglastest kauem.
Meheks ei sünnita, meheks kasvatakse ja enamik naisi ei tule selle kasvatusliku poolega kuidagi toime. Üks tüüpiline emane suudab oma pojale eluteele kaasa anda idee, et pisarad ja vingumine aitavad alati. Igal pool leidub naisi, kelles see emainstinkti esile kutsub – katsu ainult selline ümber sõrme keerata ja ongi sul uus ema olemas. Need tädid aga ei aima, et elus on veel palju muid asju peale emaks olemise ja ema-lapse suhte, kõik muu jõudsid nad peale pojakese sündi kiiresti unustada.
Normaalne naine ajab sellistele meestele hirmu nahka, sest nende naisideaaliks on ju ema, kes peale pikka isoleeritust normaalse inimese mõõtu enam välja ei anna.
Raske saab olema selle tee, kes memmepoja endale koju tassib ja temast meest üritab meisterdada. Sageli avastab ka kõige vaguram tütarlaps, et temas on rohkem meest kui selles tüübis. Memmepoeg peab enda ainsaks ja kõike paika panevamaks sootunnuseks seda, mis tal jalgevahel ripub. Milleks midagi muud vaja, et mees olla?
Tänapäeval on kahjuks palju mõttetuid ameteid, kus ka poolmehed edukad võivad olla ja oma ema toel siis sinult lapsed ja raha välja nõuda – et seda õigesti kasutada ja lapsest õige inimene kasvatada.
Ja siin saingi meie naer jälle läbi.

Juba väiksest peale tõmbab mind suurte majade poole. Kooli ajal tundsin seda tungi eriti tugevalt ja sageli läksin kooli asemel linna magalarajoonidesse liftidega sõitma. Viiekordsed majad mind ei tõmmanud, tõmmet tundsin alates üheksandast korrusest. Lükkasin kitsa koridoriakna lahti ja upitasin end võimalikult kaugele välja. Ehmunud tuvid lendasid eemale, taamal paistis meri. Jah, ma oleksin tõesti tahtnud ka alla hüpata, aga seda ainult eksperimendi korras, et kuidas nii kaunis kohas vabalangemine tunduks, kuid kahjuks ei ole me nii disainitud, et seda ainult korraks proovida saaks. Praegu usun, et mind meelitas see anonüümsus – tuhanded inimesed sarnastes kivimajades, keegi ei tunne teineteist, kedagi ei huvita. Tahtsin kuuluda sellesse anonüümsesse seltskonda, kus keegi minu üle kohut ei mõistaks, sest ma ei ole oluline. Tahtsin olla see perspektiivitu mass, kellest enamik väärtfilme jutustab. Mõttetu inimene, kes igaveseks kivise linna getosse määratud.
Tookord olin ma veel üsna lootustandev noor inimene, kes endale seesugust saatust kuidagi lubada ei saanud.
Nüüd satun ma oma elu huvitavamatel hetkedel kesklinna hiigelmajade vahele ning sealne üksindus ja anonüümsus on tegelikult kordi suurem kui magalarajoonide romantika. Silme ette tuleb pilt lapsepõlves sirvitud ENEKEsest – inimene hiidsekvoia kõrval. Õhtul seal seistes oled kesklinnas justkui üksi suurte ja ähvardavate puude vahel. Pinget lisavad tuules tiirlevad paberitükid, mis meenutavad kõrbes veerevaid põõsaid. Mahajäetud kaevanduslinn keset elutut preeriat. Ma seisan seal tavaliselt mitu minutit ja vaatan üles. Siin ma ei taha liftiga viimasele korrusele sõita ja kaugusesse vaadata, majade kõrgus annab juba iseenesest selle efekti kätte. Hiidmajade vahel on alati hämmastav vaikus, justkui hoiaks enamik inimesi ja autosid neist teadlikult eemale. Need majad on jälle kättesaamatu unelm, mida võib-olla püüda ei tahakski, kuid mis siiski nii ahvatlev tundub. Ma tean, et ei sõida iialgi ühes neist liftiga üles ega ava oma kabineti ust. Ma isegi ei suuda ette kujutada, et on olemas inimesi, kes tegelikult nii teevad. Need majad seisavad justkui inimestest eraldi, nad on kõrgemad olendid, kellel meie, inimestega mingit pistmist ei ole. Nad ehitati siia rumala inimese poolt, kes püüdis luua midagi jumalikku, kuid kelle looming temast endast kordi üle olevaks osutus. Nad seisavad kui hoiatus järgmistele, kuid inimesed üritavad ikka ja jälle ning alati võidavad majad.
Need hiiglased panevad mind end tundma erakordselt väikse ja tühisena – mina kaon, kuid nemad seisavad siin otsatult kauem ja näevad veel tuhandeid minusuguseid. Nemad on minu jumala materiaalsed kehastused. Võib-olla vaid meri ja kõrb võivad näida sama massiivsed, kuid ainult inimese loodud suurused suudavad mind uskuma panna meie elude tõelisse ebaolulisusesse. See ei ole meeldiv ja ega ma hea meelega iga päev kesklinnas viibigi, kuid siiski on see üks tähelepanuväärsemaid kogemusi minu elus ning oluline inspiratsiooniallikas.

Ühel päeval istusin nagu tavaliselt Friday Nightis ja jõin õlut, kui minu lauda istus keegi kahtlaselt vilavate silmadega noormees ja ütles, et ta imetleb mind. Kõigepealt sain kergekujulise šoki osaliseks, sest ei oleks arvanud, et midagi minus omasooiharusele viitab. Ma usun, et mul õnnestus isegi punastada. Selle peale hakkas ka noormees naerdes kätega vehkima ja seletas, et ta imetleb mind kui kunstnikku. Ei saaks öelda, et see minus vähem üllatust tekitanud oleks.
Igatahes sain teada, et ta oli mu töid ühes kunstikaupluses silmanud ja need olevat talle sügava mulje jätnud ning teda oli hakanud huvitama, kes tööde autor on. Sel koledal noorte kunstnike näitusel olime koos viibinud, kuid noormees ei soovinud mind tookord tülitada, sest ma paistnud süvenenud olevat. Muigasin mõttes. Nüüd oli ta aga siinsamas sõbra sünnipäeva tähistamas ega saanud kasutamata jätta harukordset võimalust minuga silmast silma kohtuda. Ta rääkis, et on suur kunstihuviline, kuid ei oleks iial uskunud, et keegi suudab teda veel liigutada. Mu tööd olevat eriliselt ehedad ja ta usub, et ma saaksin kindlasti oma isikunäitust korraldades üleöö kuulsaks. Ta võivat mind kindlasti mõnele galeristile soovitada. Seejärel vabandas noormees tülitamise pärast ja lahkus.
Istusin edasi nagu välgust tabatud. Mul on fänn, kellele läheb korda, mida ma teen. Keegi, kes on mind teadlikult jälginud, kuid tegelikult mind ei tunne. Tundsin end olulisena – mitte kunagi varem pole mu töö kellelegi miskit tähendanud. Nüüd aga tuleb välja, et just seda on keegi otsinud, just minu eneseväljendus on ta õnnelikuks teinud ja teda seisatama pannud. Justkui oleks mind ühiskonda tagasi võetud, läbi selle inimese ülejäänutega ühendatud. Lisaks veel see „ma ei olegi nii kehv” tunne ka veel. Silme ette kerkivad rumalate popstaaride heietused teemal „ma teen seda kõike vaid oma fännidele”. Jah, jah – ka mina hakkan nüüdsest ainult neile mõtlema! Nemad ju ootavad minult nektarit, kui mina seda ei anna, siis on nad õnnetud. Mu kohustus on neid oma hiilgusega valgustada.
See oli küll veidi ülepakutud, kuid tegelikult mitte eriti kaugel sellest, mida ma tol päeval tegelikult tundsin. Telliks täna kohe kolm õlut?

Ma ei saaks öelda, et teised inimesed mind ei huvita. Vägagi huvitavad – nende mõttemaailm, huvid, arvamused. Viimasel ajal olen aga üha enam mõistnud, et ainuke asi, mis ülejäänud inimesi huvitab, on teiste eraelu. Mõtlesin isegi, et äkki on mind kuidagi nõnda kasvatatud, et eraelu on intiimne teema ja seda ei puudutata, aga ühtegi käsku või keeldu küll meelde ei tule.
Hea küll, ma võin eeldada, et mehed, kellega ma klubides põgusalt suhtlen huvituvadki minust ainult kui potentsiaalsest partnerist – küsivad kohe ära, kas on lootust või ei ole, kuid enamik ei piirdu ainult sellega. Hakatakse urgitsema, et milline see minu olemasolev suhe küll olla võiks ja seejärel enamasti mind kritiseerima, igasugu hüpoteese püstitama ja mu elu raamidesse suruma. See häirib, väga. Viisaka või kohmetu inimesena ei oska ma kunagi ka öelda, et see teema on isiklik ja võõra inimesega ma seda arutada ei kavatse. Nii see siis tavaliselt läheb, et asume koheselt vastaspositsioonidele – tema minu eraelu ründama ja mina seda kaitsma. Ebameeldiv on, sest tema ju tahtis teada ja nüüd olen äkki mina paha, kes rääkima hakkas. Teistkordsel kohtumisel kõnnivad need inimesed minust tavaliselt suure kaarega mööda.
Hea küll, mehed – neil võivad omad põhjused olla. Kogu pika vestluse tulemusena jõuavad nad tavaliselt järeldusele, et ma ei ole neist huvitatud (mis on suhte osas ka tõsi) ja üleüldse kalk, külm ja kaalutlev ebanaiselik olend (mis on vale ning tuleneb sellest, et ma tavaliselt ei tunnista nende poolt pakutud minu elumudelit).
Naistega on aga veel hullemad lood – nemad leiavad, et sa oled ikka endast äärmiselt heal arvamusel kui oma meest ei klatši või nende voodielu kohta ei päri. Mul on seda lihtsalt imelik teha, sest mind see tõesti ei huvita. Minu mees on normaalne ja ma ei taha teada, et sinu oma peale WC-s käimist tagumist poolt ei pühi. Ma ei suudaks sellisega koos olla, aga minu asi ei ole sulle öelda, mida sina tegema peaksid. Just seda arvamuse avaldamist ju oodataksegi, et palun hinda nüüd, kas ma ikka olen normaalne. Minule surutakse neid hinnanguid samuti vägisi peale, kuigi võin öelda, et ei palunud neid, vaid vastasin lihtsalt minu jaoks niigi ebameeldivale küsimusele eraelu kohta.
Tõsisema huviga tüübid on mõne saadud vastuse põhjal mulle ka täieliku psühhoanalüüsi teinud. Tavaliselt ikka sellise, et ma tegelikult valetan endale, olen sügavalt õnnetu, vajan seda ja toda ning peaksin tegema nii ja naa. Ei, ma ei ole südames tänulik või valgustatud ega tunne isegi mingit sisemist puudutatust. Kuidas küll ei mõisteta, et inimene ei ole kui avatud raamat, millest ühe lause lugemine kogu sisust selguse annab – näe, mainiti relva, järelikult on kriminull.

On teatud asju, mida inimene endale ette kujutada ei suuda – lõpmatus näiteks. Kuidas kirjeldada asja, millel ei ole piire? Samas on üks teine nähtus, mille puhul just piiride tajumine keerukas on – elu. Kui me avastame, et elul on piirid, tajume end tähtsusetu piisana meres. Jah, ma võin oma elus midagi suurt korda saata ja mind mäletatakse sadu aastaid peale mu surma, kuid minule endale sellest suurt kasu ei ole. Minu elul on mõte vaid siis kui ma seda elan. Ma olen mõelnud, et mida rohkem ma kogen, mida sügavamaid tundeid ma tunnen, seda väärtuslikum on mu elu. Sellest hoolimata tajun pitsitust südames kui mõtlen, et ühel päeval on see kõik kadunud ja ma isegi ei mäleta, et midagi kunagi olnud oleks. Materiaalselt jääb minust alles vaid kest ja see kest ilma sisuta on meil kõigil ühesugune. Muuseumis luukeresid vaadates hakkab mul sageli kõhe kui mõtlen, et nemadki olid kunagi tunnete ja mäletustega hingavad inimesed – nüüd me vahime nende jäänuseid nagu asju
Kõige jubedam on aga see kui ma vaatan sind ja näen ka sinus seda sama surelikkust – need samad luud paistavad su naha alt ja ma ei saa peast mõtet, et üks kord oled ka sina ainult sisuta kest. Kõik teised surevad, kuid sina ei saa ju seda ometi teha. Meie oleme igavesed! Mis kasu on igavesest armastusest, kui see tegelikult vaid nii 50-75 aastat kestab? Maailmas sureb päevas tuhandeid inimesi, kuid see ei tähenda meile midagi. Mõeldes aga, et igaüks neist oli kellegi lähedane – laps, ema, armastatu, tundub elu veel hullem. See ongi nii määratud, et lõpuks me kaotame nad kõik. Kui elu on nii kaduv väärtus, siis miks me sellest ikkagi kümne küünega kinni hoiame? Kui oleks valida, kas sured sina või kümme suvalist inimest üle maailma, siis kuidas sa valiksid? Aga kui sina ja kümme tuhat? Ma kunagi küsisin seda su käest ja me mõlemad vastasime neile kahele küsimusele ühtmoodi.
Kogu see maine elu oleks justkui pidu katku ajal – me elame täiel rinnal ega mõtle peaaegu kunagi sellele, et lõpp saab kõigil ainult ühesugune olla. Me ei saakski muudmoodi elada. Katku vastu oleks saanud midagi ette võtta, kuid surma vastu ei saa. Või katkupidulised lihtsalt ei mõelnud sellele, et midagi ette võtta saaks?
Kui me elaksime igavesti, kas siis igavese armastuse mõiste devalveeruks?
Sina naerad ja mina püüan mitte märgata su lõualuid.

Klamber vaatas kohvi joovat Danieli ja kahetses üha rohkem, et oli nõustunud temaga kokku saama. Ta oli ju teadnud, et sellest mingit hingekosutavat ja intellektuaalset vestlust ei tule. Võis isegi öelda, et vanadest aegadest tuttav entusiasmi täis Daniel oli talutavam olnud.
Kust läheb piir kibestunud inimese ja realisti vahel? Kas see sõltub ainult sellest, kelle vaatenurgast vaadata? Üldistamine on rumala inimese esmane tunnus. Jah, õiglust, õnne ega armastust ei eksisteeri, kõik naised on sisimas litsid ja nii edasi. Olles realist võib küll öelda, et need väited kehtivad mõne konkreetse inimese elus – selle üle laua istuva omas näiteks, kuid mitte kõigi eludes. Kas tema siis endast kaugemale ei näe? Eks ikka näeb, kuid sageli vaatavad talle ka ümbritsevast seltskonnast temasugused vastu. Ei olegi nii vale öelda, et ta on realist – oma reaalsuses kindlasti. Ehk ongi talle lihtsam, et ülejäänut ei näe, ei ole ju kerge endale teadvustada, et midagi pidi kusagil valesti minema kui isiklik reaalsus nii mõru tundub.
Mina olen elus päris mitmeid reaalsusi näinud ja seega minu puhul ükski üldistus ei tööta. Enamasti on aga erinevad reaalsused üksteisest küllaltki eraldatud. Isegi kui kokkupuuteid tekib, on lihtsam enamuse häält toetada.
Siiski mind need „oma karja realistid” häirivad. Ma eelistan öelda, et nad on kibestunud inimesed. Teine äärmus on muidugi lillelised idealistid, kes leiavad, et kõik inimesed on võrdsed, head ja kui võimalus anda, saaks igaühest presidendi teha. Kibestunule ei saa näidete varal selgeks teha, et ta eksib, sest ta jääb alati oma pessimismi juurde – „oota veel aastake ja küll juhtub sinugagi, ära ole nii naiivne, et sellesse uskuda”. Idealisti silmi ei ava ka see, kui ta kuhugi slummi rahvaga tutvuma saata – tema leiab alati mõne muu süüdlase kui inimese enda loomus.
Mis mind siis häirib? Eks ikka see, et need inimesed ei ole minuga ühte meelt – kibestunu süüdistab ju ka mind kõigis pattudes ja idealist pistab ühte patta tõelise kõntsaga.
Eks me kõik üldista, kuid milleks eitada erandite olemasolu? Ma ei hakka iial uskuma, et erandid on vastavate isendite kapriis mitte kaasa minna domineeriva joonega. Ma ei saa uskuda, et inimesed on vaid hormoonide ajel tegutsevad loomad, kelle jaoks kõrgemad mõisted on võltsi eneseupitamise tagajärg. Minu reaalsus on näidanud, et inimesed ei ole võrdsed, ajumaht on moraaliga seotud ja kuigi intelligentsust elu jooksul mingil määral suurendada saab, tuleb ühtedel piir varem ette kui teistel. Mina ei lange kunagi Danieli tasemele ning Daniel ei mõista iial minu maailma. Mina ei ütle talle näkku, et ta on piiratud mõistusega, kuid tema võib minu põhimõtete ja tähelepanekute kallal ilkuda ja naerda kui naiivne ma olen. Daniel ju mõtleb, et tema on see viisakas, kes mind otse idioodiks ei sõima, vaid ääriveeri mu põhimõtetes kahtleb ning maa peale tuua püüab.
Eks Danielil oli ju kindlasti tore idee kutsuda „vana sõber” välja ja samas ka teatud ühise tuttava kohta detaile välja pressida. Ta lootis seda teha lihtsas, sõbralikus õhkkonnas, aga millegipärast asusin mina opositsiooni, hakates vaidlema Danieli arvates nii mõttetute asjade pärast, mis igale normaalsele inimesele ammu selged olid. Arvatavasti eeldas ta, et naised on mu omal moel tema vastu üles keeranud ja ta plaani läbi näinud. Kui mitte arvesse võtta mu haiglast õiglusearmastust, sobis see mõte mullegi üsna hästi, sest sõbrasuhete soojendamisest ei saanud sel juhul juttugi olla. Siiski on raske leppida tõsiasjaga, et tõe kuulutamine kõigile ei mõju. Isegi kui sa tead, et see ei mõju peaaegu mitte kunagi ja sinu vastaseks on materialismi ning kõige välise kultuse andunud kummardaja.
„Naiivne idealist oled, mees”, ütles Daniel ja läks lõpuks minema.

„Aga ma ju armastan teda!” ulgus Celle igasuguse väärikuseta.
Kuidas saab armastada kedagi, keda sa ei austa? Austada ei olnud Danielis tõesti midagi. Miks suure osa inimeste suhted lõpuks sõltuvuseks muutuvad? Ma tean, et suitsetamine on paha, aga ma ikkagi pean seda tegema. See tundub nii normaalne. Mina olen see ülbe ja upsakas tibi, kes oma lati liiga kõrgele seadnud on. Minu jaoks on millegipärast loogiline, et kui keegi võtab endale õiguse mind petta, solvata või lüüa, siis ma lahkun sellisest olukorrast ette hoiatamata. Ma ei saa teha kompromisse, et noh, korra juhtus. Isegi kui tõesti juhtuski vaid korra, siis minu jaoks jääb see üks kord alatiseks meelde ning meie suhteid varjutama. Ma ei saa garanteerida, et ma mingi tühise tüli ajal seda sulle näkku ei pahvata ja siis olen juba mina see kurjategija ning vanade haavade lahtikiskuja. Kui sa oled mind juba korra petnud, siis hakkan ma võib-olla igas naises ohtu nägema ning ma ei soovi selliseks paranoiliseks eideks muutuda. Löömise või solvamise puhul jääb mulle hinge see, et alateadlikult oled sa nõus enda tahtmise saamiseks mind jalge alla trampima – sa ei väärtusta mind ja arvad, et omad minu üle mingisugust võimu.
Need hoolimata kõigest armastajad justkui unustaksid, et nad on ka ise isiksused. Või siis tõesti ongi nende elul mõte vaid kedagi – ükskõik keda siis, enda kõrval omades. Kui nii, siis võiks ju ometi uue leida, kuid enesehinnang on nii madalaks alandatud, et pole usku, et keegi sind veel tahta võiks.
Sageli peetakse suisa üllatavaks seda kui keegi julgeb arvata, et on tema võimuses olukordi muuta. Öeldakse, et kust sa paremat ikka leiad, eks kõik ole ühesugused. Nii on väga lihtne end kannatama sundida. Pika peksu all kannatajat veel mõistetakse, aga et sa ühe solvangu, kõrvakiilu või pisikese petmise pärast oma suhtel minna lased – see on paljude arvates juba liigne enesekindlus. Vahi kus printsess – või talle ei või midagi öelda!
Tegelikult aitab just see taktika õnnelikuks jääda. Kui sul aga ühtegi mõistlikku eeskuju ei ole, kui juba su ema murust madalamat teenijarolli täitis, siis ei ole vist suuri šansse, et sa ise avarama maailmapildi pärinud oleks.
Õpitud abitus?
„Kuhu mul minna on? Daniel ju teenib korralikult. Minu rahast ju ei jätku!”
„Ma ei tea, ma arvan, et sa teenid päris korralikult võrreldes mõne keskmise tibiga. Inimesed elavad isegi miinimumpalgaga.”
„Lähen ma tõesti mingisse üürikauberikku elama! Ma tahan ikka normaalset elu elada!”
„Praegu me elame tõesti ülinormaalset elu, eks.”
„No raha tuleb ju, aga läheb sama palju. Vähemalt mul läheb.”
„Äkki sa üritad siis väheke piirata oma kulutusi?”
„Ma ei saa maha jätta, keegi eriti ei saa, siis veel mina. Tead ju milline ma olen. Ma läheks täitsa lolliks siis. Ja ega ainult sinna see raha ei lähe!”
„No eks sa siis ürita mõnele veel rikkamale mehele küüned taha ajada!”
„Hullult keegi tahab mingit lapsega narkarit, eks. Normaalseid mehi ei ole ka ju kuskil enam.”
„Nonoh.”
„Fakk, ma olen ikka täitsa perses omadega.”

Istusin etenduse vaheajal teatritrepil ja vesistasin. See on minu maailm, mina peaksin siia kuuluma, aga ma olen oma unistusest liiga kaugele triivinud. See maailm ei tunne mind enam ära. Liiga hilja on oodata, et ta mind vastu võtaks.
Kunagi ammu olid ju olemas unistused, mille täitumises me nii kindlad olime. Me ei teinud eriti midagi nende täitumise heaks, sest uskusime, et need unistused on meile määratud. Vahel arvasime, et meil on veel palju aega ja küll me jõuame. Aja möödudes vajusid unistused elus üha tahapoole, kuid ainult selleks, et ühel hetkel end valusalt meelde tuletada. Meenutada meile, kes me soovisime olla ja kui palju oli meil võimalusi, et oma unistusteni jõuda. Me ei võidelnud nende nimel, vaid lasime end vooluga kaasa kanda, lootes, et küll tugev jõud meid lõpuks õigesse sadamasse viib. Paraku ei viinud, unistusteni jõudsid need, kes end lahti rebisid ja ise midagi tegid. Neil ei olnud tookord aega päevade kaupa baarides istuda ja jalga kõlgutada. Nad ei vihanud elu, vaid üritasid seda enda kasuks muuta. Nad tegid valikuid, millest meie mugavuse nimel loobusime.
Me ootasime ka kevadet, aga ei viitsinud jääd sulatada ega lilleõisi kohale tuua. Pärast ei kutsutud meid aga ei lindude ega loomade peole. Nii konutasime üksinduses koopaseinal ja nentisime, et „ei lind ega loom”. Mul oli lapsepõlves alati nii kohutavalt kahju sellest väikesest üksildasest nahkhiirest ning ma pidasin linde ja loomi upsakateks jobudeks – hall mass, kes erineva enda hulgast välja kihutas. Nahkhiir ei olnud depressiivne, tal olid omad rõõmud, mis ei pidanud tingimata ühtima avaliku arvamusega rõõmust kui lillekestega keksimisest.
Vanemaks saades olen enam tunnistama hakanud ka nahkhiire vigu. Tegelikult ta ju tahtis sinna mõttetule peole minna, aga näed, väike viga ja sulle ei andestata kunagi. Samas oli tal kangust oma vigu mitte tunnistada ja sajanditeks koopasse jääda. Millegipärast see mulle temas meeldib. Kõike tuleb teha põhjalikult, äärmusest äärmuseni – kui juba allakäik, siis põhjani. Üles ronida enam niikuinii ei lasta.

Paranemise esimeseks märgiks on probleemi tunnistamine. Aga kui ma tunnistan ilma soovita paraneda? Kas mingil määral teeb ka see minu teist paremaks?
Ei oleks ju mingit probleemi päevade, nädalate, kuude, aastate kaupa lihtsalt vegeteerida. Sünnist saati aineid manustada ja lebada, ilma igasuguse eesmärgita eksisteerida.
Kui palju inimesi elab nii seda otseselt endale teadvustamata? Kui mõtet ei ole, siis milleks sipelda? Ole rahulikult, lama. Tegudel pole väärtust, ainult mõtted jäävad ja mõelda saad lõputult. Kui keha ei kulu, siis kestad kauem. Ma saan aru, et suurele grupile inimestest oleks see põrguga võrdne seisund. Nii lühikesel elul nagu meie oma, kaob mõte kui see natukenegi valesti elada – otsast peale alustamine jääb tavaliselt juba liiga hilja peale. Oleks elu lõputu, siis elaks küll täiel rinnal. Mis mõtet on käia läbi pool maailma, kui teine pool jääb läbi käimata? Mis mõtet on armastusel kui see ei ole igavene?
Hetkel tundub parima variandina reaalsuse moonutamine. Ilma meelemürgita ei ole läbi saanud ükski tsivilisatsioon. Esivanemate tarkus seega – manusta midagi, tee oma elu elamisväärseks. Ideaalne oleks kogu oma elutegevus suunata vajaliku aine kättesaamiseks – liiguta nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik. Kui palju on neid, kes raiskavad suurima osa oma sissetulekust õhtuti, nädalavahetuseti? Võimalikult vähe lisakulutusi maise paradiisini jõudmisel. Kas ma julgen päevast päeva teleka ees õlut juues võrrelda ennast mõne mediteerides nirvaanasse jõudnud pühamehega? No ega nemadki kaheksast viieni tööd rügades sinna jõudnud ei oleks või ilma kosutava tee ega juureleotise abita.
Kui ei oleks minapilti, siis ei oleks ka inimest, minapildi loob aga mõtlemine, mida vähem ma mõtlen, seda vähem inimene ma olen. Millal on mul aega mõelda, kui pean tegelema millegi kõrvalisega, universumi seisukohast tähtsusetuga? Millise hinge ma endast maha jätan kui mõtteid ei oma?
Ma ei tea, kas ma olen siin maailmas varem olnud ja kas tulen siia tagasi, kuid üksikute teadjate põhjal tahan seda uskuda. Ma loodan, et kus suitsu, seal tuld. Või tahavad kõik seda lihtsalt uskuda ja teadjad on inimesed, kes tegelikult midagi ei tea vaid teevad lootust andes teene? Uskuda ei keela keegi ja kui juba uskuda, siis tuleb ka eesolevaks valmistuda. Kuskil peab see igavene elu ju olema. Elu on mõttetu, aga ajutiselt. Kuskil peab olema see suurem plaan.
Sina ütleksid, et ma olen liiga palju filme vaadanud, kuid tean, et tegelikult loodad, et mul oleks õigus.

„Mäletan, et ema ütles kord – elu lõpeb keskkooliga. Kuldsed aastad. Peale seda tuleb ainult allakäik ja ei midagi muud.”
Seisime Cellega rannas. Külm oli ja tugev tuul. Mul olid paksud riided seljas, kuid Celle oli kleidiväel. Ta seisis mustas kleidis, tikkkontsadel, huuled veripunased ja heledad juuksed tuulest segi.
„Kas pole mitte hea päev? Nii mõttetu, nii kole, nii täiuslik.”
Lained olid nii kõrged, et vett pritsis mu näole.
„Mulle tundub, et homset ei ole niikuinii. Selline maailmalõpu eelõhtu tunne. Kusjuures, selliseid päevi on aastas päris mitu. Küllap ühel neist päevadest see juhtubki. Homme ei ole enam ühtegi inimest alles, ainult tuul puhub majade vahel ja keerutab lehti ning lained peksavad vastu tühja randa.”
Ma ei vastanud mitte midagi, ma justkui ei olekski saanud seda teha. Ma seisin ja vaatasin, kuid ei osalenud selles ürituses.
Celle hakkas vaikselt astuma. Mõtlesin vaid seda, et mina oleksin vist ikkagi paksemad riided selga pannud, mis sest, et vahet poleks. Äkki oleks lihtsam minna? Või ei tunne ta niikuinii enam midagi?
Alguses kõndis ta üsna kaua põlvekõrguses vees, seejärel tõusis vesi puusadeni ja kleit sai märjaks. Varsti oli ta nii kaugel, et tumeda vee taustal paistis minuni vaid hele pea. Ühel hetkel ma ei näinud enam ka seda.
Mõtlesin, et ta oli nii ilus olnud ja ärkasin üles. Akna taga oli hämar ja vihm peksis vastu klaasi.
Kuidagi tühi tunne oli, ma teadsin ju, et ma ei oleks midagi teha saanud, aga ma isegi ei üritanud. Oleks kättpidi tagasi tirima hakanud, oleks liivas maadelnud? Kes võitnud oleks? Olenemata sellest oleks kõik väga naeruväärne olnud. Celle rebitud ja räpase kleidiga vette sööstmas, meik mööda nägu laiali? Me kahekesi linna tagasi sõitmas – poolpaljas ja värisev Celle roolis, mina porise sulejopega kõrval? Kes sellist episoodi oma ellu tahaks! Parem juba efektne lõpp kui lame päästeoperatsioon.

Ma olen samuti ori, raha ori. Uskusin, et minuga seda ei juhtu, aga pole midagi teha.
Suhetega on lihtne – teine pool ei käitu vastavalt sinu ootustele ja sa saad iga kell minema jalutada. Ainsaks kriteeriumiks on süü suuruse pöördvõrdelisus armastuse tugevusega. Kui teine pool mind alandaks - ütleks otsesõnu, et ma olen rumal või inetu, siis järelikult ei ole ei austust ega armastust. Kui teine pool olulisele kokkusaamisele tund aega hilineb, siis jääb tavaliselt armastus peale. Jah, esimese hooga mõtlen alati, et nüüd on läbi, ta ei hooli minust ja mul on ilma temata parem, natukese aja pärast pean aga ümber mõtlema. Jah, ma võtan kõike äärmiselt isiklikult ja traagiliselt, kuid usun, et see on tegelikult päris hea kaasasündinud kaitserefleks. Tänu sellele ei lase ma kellelgi nii kaugele minna, et mind tõsiselt kahjustada – harvad on ju juhud, et alati laitmatult käitunud inimene sulle ühel heal päeval noa selga lööb. Suur osa inimesi aga surub enda solvumise alla ega mõtle enne kui põlvili poris on. Mis see üks hoop siis ka on, äkki oli tõesti kogemata, no mis see teinegi on, ta ju vabandab.
Nüüd aga tuleb välja, et seda, mida inimesed mulle teha ei saa, saab teha raha. Ma ei armasta raha, aga olen sellest sõltuvuses. Ega ma enne sellele mõelnudki, kuid kohe esimese mõtte juures oma „töö” maha jätta, põrkusin ma raha vastu. Laenud, liisingud, elukvaliteet – hea küll, säästud on mul kindlasti suuremad kui keskmisel poest kinga saanud tibil, kuid mul ei ole seda kindlust, et leiaksin võrdväärse sissetulekuga töö. Mis oskused mul on – kas kirjutan CV-sse, et omandasin oma juhtimiskogemuse kriminaalset gruppi juhtides? Ma ei ole tegelikult ju kehv, kuid kes usuks potentsiaali õhtukooli haridusega inimeselt? Kes viitsiks kuulata, et tegelikult oli lihtsalt elu selline, mitte mõistus puudulik. Mine kooli, hari ennast – kaota veel paar aastakest, ela mehe rahakoti peal. No mine siis töö kõrvalt kooli – esiteks tean selle asja ebaefektiivsust, teiseks ei sobi mulle mingisugune planeerimine, kui mina lahkun, siis päevapealt. Efektne sisenemine, efektne lahkumine. Ma olen siin kinni, ma pean seda taluma, sest ma ei taha, ei julge, ei oska oma elustiili muuta. Väljapääsmatuid olukordi ei ole, on ainult sellised, mis ei ole nii hullud, et enam üldse ei kannataks ja millest välja pääsemine nõuab ebaproportsionaalselt suuri ohvreid. Pealegi, inimesed ju ei muutu. Seega muutuste esilekutsumine on loomuvastane. Oled tee valinud või kogemata sinna sattunud, siis kõnni lõpuni. Ainult tõeliselt tugevad kavaldavad oma elutee üle ja nendest võib isegi ajalukku märk maha jääda. Klamber astus oma rongilt maha, kuid kes seda teab, kas see just õige samm oli. Tema olukord oli ikka kordi väljakannatamatum ka – prestiižikas ärieliit vs lõbus narkoäri.

Üldiselt peame end ju tolerantseteks inimesteks – mis see meie asi on, kuidas keegi elab, käitub, välja näeb või ennast väljendab. Noh, ja siis muidugi on erandid, kelle puhul meie tolerantsus ei kehti.
Ausalt öeldes, ega mind ju ei huvitagi – lihtsalt vahepeal on nii mõnus teistsuguste üle nalja heita. Ma ei mõtle ju midagi halba, aga no igasuguseid imelikke liigub ikka ringi. See oleks vist üks äärmus ja ma ei eitagi, et ma osalt ka ise sinna alla kuulun.
Mingil määral on aga mittesallimist vaja ka, vähemalt mina leian küll nii. No on üsnagi talutav noor mees (ma ei ütle tõesti, et täiesti normaalne), milleks on tal vaja ennast välja elada sellega, et joonistada lähivaates suguelundeid? Tahaks kohe küsida, et kas sul jääb midagi puudu või? Ükskord elus nägid ja nüüd ei saa üle ega ümber? Hea küll, kunst ei peagi ilus olema, aga mina ei suuda milleski eemaletõukavas küll kunsti näha. Ma ei tea, võib-olla on võimalik suguelundeid ka kaunilt joonistada, aga temal see ei õnnestu. Suguelundid lähivõttes on lihtsalt vulgaarne ja selles mina ilu näha ei suuda. Või et talle meeldibki inimesi šokeerida? Mulle tundub, et inimesi ei šokeeri tänapäeval enam millegagi, ainus tunne, mida selline tegevus tekitab, on põlastus. Teiselt poolt ka samasuguste paadunud pervertide imetlus – nemad näevad ehk koerasitas tänaval kah kunsti. Kas kunst on siis ainult see, mis on ilus? Sugugi mitte, ega ma ka pildile ilu pärast liblikaid ja roosasid satse külge ei poogi. Aga selle rõveduste tunnustamisega minnakse küll juba liiale, tundub tõesti, et inimesed ei julge oma tegelikku arvamust enam avaldada ja noogutavad takka, et no kui see on tema eneseväljendus siis las olla, peaasi, et tänavale kedagi vägistama ei lähe.
Peaks minema selle noore „kunstniku” juurde ja küsima, kas ta ema on tema üle nüüd uhke ka. Siis peetakse mind vanamoodsaks meheks, kes vaatab nostalgiaga pilte kolhoosikaluritest ja naisehitajatest lööktööl sotsialismi üles ehitamas.
Mina arvan siiski, et pilt peaks sind mõtlema panema, sulle midagi andma, mitte aga tekitama anatoomilist äratundmisrõõmu.
Teema juures häirib mind enim aga see, kuidas suur kunstnik ise usub, et nüüd on ta ühiskonda raputanud. Keegi ei tee nii, aga mina teen, säh teile! Ma olen nii lahedalt vabameelne. Mul ei ole mingeid tabusid. Minu teada oli seksrevolutsioon ammu ära ja igasugused katsed seda taaselustada tunduvad kuidagi labaste ja ajast mahajäänutena. Kus sa mees siis olid, kui meie revolutsiooni tegime? Ah, sipupükstes. See sipupükste põlvkond on nüüd enda arvates midagi suurt ja keelatut avastanud ning pasundab sellest igas kanalis. Saage aru, te ei ole esimesed, kõik on omal ajal selle etapi läbi elanud. Praegune olukord on eriti mastaapne ainult seetõttu, et informatsioonikanaleid on rohkem.
Hea küll, ma ei loe g-punkti otsinguil naisteajakirjandust ega vaata tutvumisotsinguist tulvil televisiooni või internetti, aga nüüd te tungite ka kunsti. Ma olen kuulnud, et kirjandus on juba labastatud. Uskuge see läheb üle – lühiajalise naudingu nimel ei ole ju ometi vaja suurt kunsti hävitada!
Ah, mis ma siin vehin, eks ole ju isegi koolivihikute nurkadesse nn „dekoratiivkaktusi” joonistatud – äkki peaks jälle proovima? Kui ka rahvale peale ei läheks, siis tolerantsi põhimõttel keegi vast ikka ostaks. Või hoiaks nii mõne seksuaalkuriteo ära.

Tänapäeval peetakse isegi surmades paremusjärjestust. Kellel ikka uhkemad peied ja kui paljud vaevusid meeles pidama. Iga kord kui sureb mõni inimene, kes tänu oma saavutustele kaasinimestest rohkem tähelepanu vääris, poevad nurga tagant välja tüübid, kes üritavad teisi nö maa peale tuua – mis see siis ära ei ole, miks temast nii palju räägitakse, mul suri kah eile vanaema ära, kas ta oli kuidagi tähtsam kui lihtinimene. Ma ei tea, kas inimesi saab kuidagi paremusjärjestusse panna, kuid alati on olnud väljapaistvaid isiksusi, neid, kelle elu läheb korda ka teistele peale inimese lähikonna. Kadedus on inimloomuse üks osa, kuid olla kade surma peale? Tunda hirmu, et lähed hauda ja kirstu ääres nutavad ainult sugulased ja hiljem keegi ei mäleta? Kadedusest on ainult siis abi, kui see sind millekski sunnib – passiivne ilkumine teemal „mis tas siis nii erilist oli” vaevalt, et inimest selle peale mõtlema paneb, kuidas iseenda elu eriliseks muuta. Ma lihtsalt ei usu, et enda elu muutmiseks suuteline inimene sellist juttu ajaks.
Surm ei ole midagi, mille üle võistelda. Elu võib-olla on. Keegi ei loo enda elust kunstiteost ainult seetõttu, et vastasel juhul ei pane tema lahkumist keegi tähele. Kui ikka ei oska midagi luua, siis ei tule ka punnitades välja. Seega ei oska ma kade olla nende inimeste peale, kelle surm paljusid vapustab. Ma olen nende üle pigem uhke, et nad suutsid oma elu nii ilusasti elada. Nende surm puudutab ka mind ja seetõttu oleks kurb kui ma sellest teada ei saaks põhimõttel, et oli ju ka tema vaid homo sapiens, kelle esindajaid sureb päevas tuhandeid. Loomulikult on iga inimese surm kellelegi katastroof, kuid seda aitabki ehk teadvustada mõni konkreetne juhtum. Inimene, keda mälestavad sajad. Sa mõistad, et inimesed siiski hoolivad üksteisest, kellegi surm toob tühja koha mitme inimese hinge.
Inimesed ei ole võrdsed - mõnele ehitatakse peale surma mausoleum, teine aetakse ristita auku. Alati ei ole see valik õiglane, kuid kas on võimalik surma asjadesse õiglust tuua?

„Sina, andetu mölakas, hoia oma mõttevälgatused endale! Või et ühiskonnakriitiline – üks kuradi irin! Mida, sa raisk vingud? Mõtled, et kui midagi peas ei ole, siis vigisemisega leiad endale mõttekaaslasi? Mida sa topid seda copyrighti igale poole – arvad, et kedagi see pask tõesti huvitab? Arvad, et see on väärt varastamist?”
See vist ei ole eriti pressikõlbulik arvustus. No mida ma teen inimesega, kes arvab, et tema on see tõekuulutaja ja selle sajandi messias? Aga lastekunstikoolis öeldi talle, et päris hästi joonistad. Enesekriitikat ei tekita ju see kui kirjutada, et „pole tema kõige parem valik”. Kirjutad aga sellise sajatuse - hea õnne korral, kui avaldamisele läheb, oled sina see närvihaige vanamees, kes tühja asja peale närvirakke kulutas. No ei ole tühi asi, kui selline jõledus ustest ja akendest sisse vajub. Mingi piir tuleb kuhugi seada, et saadaks aru - kõik, mis lõuendile lärtsatab, ei ole siiski kunst. Massidel paistab aga selline kultuurinälg käes olevat, et igasugune ila võetakse kahel käel vastu. Keegi ei kahtlegi, et äkki ei ole ikka väärt kraam. Eriti südantsoojendav on see, kui mõni sulle hirvesilmadega otsa vahib ja ütleb, et ah sina oled ka siis kunstnik nagu See. Ei saa ju öelda, et See ei ole kunstnik, vaid laadaartist – siis oled kade. Ma ei taha enam joonistada. Miks ma peaks pärleid sigade ette loopima? Seda teevad juba liiga paljud – „nii koledad pildid, ei saa aru, mis sellega mõeldud on, ma ei tea, liiga sünge minu jaoks”.
Teie, koduperenaistest kunstnikud ja rasedana kunsti avastanud tädid, miks te ei võiks esiemade kombel sokke kududa? Egas ühiskonna areng seda tähenda, et teile ka kupli alla midagi juurde on tulnud ja teie suust peame nüüd tõde kuulda saama. No ei vaja keegi teie „naiselikku arvamust”. Individualism on tore asi, kahju ainult, et absoluutselt kõik tahavad tegijad olla. Võiks ikka aru saada, et enamus on siiski lollid, kelle ülesandeks jääb ühiskonna taastootmine ja teisest otsast hävitamine. Eneseteostus on Maslowi püramiidis piisavalt kõrgel, et igaüks selleni jõudma ei peaks. Kui just hing kangesti ihkab ennast väljendada, siis tee seda kodus nelja seina vahel.

Eile üllatas Celle mind nii kummalise koha pealt, et usun nüüd siiralt – olen teda algusest peale alahinnanud. Ta kas on suutnud oma olemust minu eest ülihästi varjata või on miski temas toimunud sündmuste mõjul kõvasti muutunud.
Igatahes küsis ta minult, kas olen märganud, et kõige selle erineva sallimise kõrval on siiski olemas teatud kindlad tüübid, mille alla peab sobima ja kui ei sobi, siis mõistetakse sind hetkega hukka. Siis oled sa kahtlane ja sinust on targem eemale hoida. Celle survegrupp on emad.
„Ema peab olema jäägitult pühendunud ning selle väljenduseks on teatud kindlad tunnused, mitte aga ema subjektiivne armastus lapse vastu. Ei, ei - emaarmastus peab väljenduma tegudes, mis otseselt lapsesse justkui ei puutukski. Sa pead leidma mõne teise käruga või siis vähemalt kõhuga naise, temaga koos jalutamas käima, sulanduma gruppidesse, mis kogunevad kellegi kodus ning sealsetel teelõunatel sõna võtma. Sa pead valehäbita võõrastele oma elu intiimsemaidki üksikasju seletama ning nende omi osavõtlikult ära kuulama. Pakkuma lahendusi, mis sisaldavad esoteerikaajakirjadest leitud nippe ja esiemade tarkusi. Kindlasti pead sa kuduma ja küpsetama ning oma kätetööd teistega võrdlema. Lahkete soovituste taga kadedust varjama. Sinu sõnavarasse peab kuuluma väljend „ah, kõik need mehed on ju ühesugused”. Sa pead kuuluma suitsetajaid põlgavasse ühingusse ja mõnd patustajat nähes kätega vehkima hakkama ning kurjakuulutavat lõviema nägu tegema. Ja need lasteriietepoodide ühiskülastused taustaks huilged stiilis „appi kui nunnu kampsik, see sobib tibule nii ideaalselt, fantast, milline body, vaata kui nunnud jänkukesed siin peal on”. Sa pead võitlema kõigi maailma laste eest ja individualismijumala kummardajatele alati lahkelt lausuma – „küll sa siis mõistad, kui sul omal lapsed on”. Veel parem, kui oled veidi radikaalsem ja pooldad näiteks lastetusmaksu ning õigust „tibukesega” absoluutselt igal pool käia. No näiteks teatrietendustel või sümfooniakontserdil. Nutab natuke – issand, keda see segab, lapsed on ju nii armsad! Need, kes tahavad etendust vaadata või muusikat kuulata on ju lihtsalt lastevihkajad – kuidas saab tahta vaadata mingit kultuuri kui minu armas tupsuke lava ees kilkab!
Miks peab emaksolemine nii hüsteeriline olema? Just nagu üritaks maailmale selgeks teha, et ma saan ausõna hakkama, kurat, vaadake mind, ma olen superema. Minu ema ei olnud superema, minu ema oli super ema. Jah, ta pidi juba siis tööle minema kui mina poole aastane olin, kuid see ei tähenda, et ta mind vähem armastanud oleks. Ma käisin ringi oma vanema õe sipupükstes ja mulle ei tehtud igal õhtul kohupiimavormi, kuid ma jäin siiski ellu. Mul oli alati piinlik kui mõni tädi tuli ja hakkas mulle „illikuku titapai” juttu ajama, sest minu ema oskas mind inimesemoodi rääkima õpetada. Mu ema oskas tähelepanu pöörata asjadele, mis tegelikult tähtsad olid - ta ostis mulle raamatuid, mitte kastideviisi roosades kleitides nukke. Mu ema sai minu kasvatamisega üksi hakkama, tal ei olnud vaja karjadekaupa sõbrannasid – ta oskas ise ka jalutamas käia ega eksinud ära. Isa oli mul ka täitsa normaalne ja eriline mees, mitte täpselt samasugune mühakas nagu kõikidel teistel.”
Celle hakkas nutma, kui ta oma vanematest rääkis.
„Mina ei ole nii normaalselt elada suutnud, kuid ma olen andnud endast parima. Vähemalt perekonna asjades. Ma armastan Danielat kõige rohkem maailmas, kuid kahjuks ei saa seda armastust kuidagi mõõta.”
„Mina ei ole selles mitte kunagi kahelnud. Ausõna, ma olen sind alati imetlenud.”
„Isegi siis, kui ma ta segi peaga lasteaeda unustasin ja ennast temale mõtlemata ära tappa tahtsin?”
„Ma ei tea, kuid ma olen sind tõesti alati imetlenud.”

Täna külastas mind keegi armas prillidega blond väikelinna neiu. Õhkas, et armastab mu pilte, sest on ka alati ise selline paha tüdruk olnud, kellele karmid asjad korda lähevad. Mu silme ette ilmus naeratav suure kõhuga koduperenaisest kruusimaalija.
„Jah, sa oled väga paha - pane nüüd kenasti võrksukad jalga ja too see piits ka kapist siia!”
No ei mängi kohe kuidagi välja. Ei ole paha tüdruk.
Ma võin öelda, milline on paha tüdruk. Kui sina sellist kohtad, siis sa hakkad nutma.
Paha tüdruk sõidab kõige uuema musta bemariga, lisab vöötraja ees kiirust ja sülitab teed ületava vanainimese ja noore ema suunas. Paha tüdruk suitsetab 2 pakki punast Marlborot päevas ega joo kunagi Manhattanit või Cosmot vaid ainult puhast kraami, eelistatuna pudelist. Pahal tüdrukul ei ole sõbrannasid ja tema sõpradest istub enamik kinni. Paha tüdruk ei armasta kedagi peale enda. Paha tüdruk ei seksi, paha tüdruk kepib neid, keda vaja. Ta ei käi klubides tantsimas vaid joomas ja diile tegemas. Paha tüdruk ei ole kunagi raamatuid lugenud ega teatris käinud. Kunst teda ei koti. Paha tüdruk ei käi aeroobikas ega osta naisteajakirju. Ta ei loe kaloreid, tema eluviis hoiab teda vormis. Paha tüdruk ei kakle vaid laseb oma sõpradel asjad ära korraldada. Mõni bitch viiakse siis metsa ja vägistatakse ära. Paha tüdruk läheb meigiga magama ega joo liitrit vett päevas. Ta ei šoppa kaubamajas ega vedele sõbrantsidega rannas. Paha tüdruk sõidab sõbra džiibiga looduskaunisse kohta viina võtma ega vii prügi kilekotiga linna tagasi. Paljusid pahasid tüdrukuid on noorena ära kasutatud. Nende kohta kirjutati koolimaja seinale: „Margit on lits”. Paha tüdruk käis 13-aastaselt kuttidega saunapidudel ja magas esimese tunni ajal viimases pingis. Õpetajad rääkisid isekeskis temast jubedaid lugusid ja vagad klassiõed kadestasid salaja. Peale kaheksandat klassi teda koolis enam ei nähtud. Kui paha tüdruk veel noor ja loll oli, siis tegi ta paar aborti. Kohaliku baari vanamehed olid temasse lootusetult armunud, nüüd aga kardavad teda. Paha tüdruk on kaugelt vaadates imeilus. Lähedalt vaadata julgevad vähesed.
Ausalt öeldes erutavad need morbiidsed inglid mind kõvasti rohkem kui tänapäeva roosades toppides narkokiisud.

Kunagi lugesime koolis “Kuristikku rukkis” ja õpetaja leidis, et loo mõte on selles, kuidas iga inimene peab ühiskonnaga kohanema ja kuivõrd me nooruses maailma ka muuta ei tahaks, lõpuks ikkagi alistume. Minu jaoks tähendas see maailmaga kohanemine juba siis kalestumist, tunnete unustamist ja julmuse, juhmuse ja hoolimatuse tunnistamist.
Tundub, et ma ei ole suutnud seda siiani teha. Te mõtlete, et ma olen ülbe ja isekas maailmaparandaja, kes teeb oma avaldusi puhtast egoismist ja eneseeksponeerimisvajadusest või siis meeleheitlikust soovist erineda, kuid te eksite. Ma teen seda kõike sellepärast, et mul on valus. Kas teie ei karjuks appi kui teile liiga tehakse? Jah, mul on meeletult valus kui keegi ütleb, et armastust ei eksisteeri, et mitte kedagi ei huvita mõistus vaid ainult keha. Ka see teeb mulle haiget, kui sa küsid ajalehe kultuurilisa kohta “mis pask see on” või kui sa irvitad mu üle, et ma otsin poest mitte puuris peetavate kanade mune. Ma ei ole “haige ebarealist” – ma tean, et tegelikult peaks maailm teistsugune olema ja me peaksime tahtma reaalsust muuta. Mina ei suudaks uhke olla meestuttava üle, kes väidab, et “naised on keppimiseks, mitte rääkimiseks”. Kas keegi ei näe, kui võigas selline reaalsus on? Kuidas sellega leppida? Mis peab juhtuma, et sa enam võidelda ei taha? Kas see, et kõik su kolm armumist on luhtunud või see, et su vanaonu sind käperdas, annavad sulle õiguse unustada südametunnistus? Mulle tundub, et südametunnistuse puudumine on kaasasündinud. Usute te, et kedagi neist kalestunud “realistidest”on võimalik ümber pöörata? Mina ei usu, ma ei ole mitte ühtegi näinud. Vahel ma väga tahaks nad kõik kokku koguda ja neid hullumiseni peksta, ma tahaks näha, kas on midagi, mis neile haiget teeb, kas kusagil selle kõntsa sees peitub ka süda või on sellest alles vaid tolm. Südame puudumine teeb nad tugevaks – kui mina nutan, siis nemad ei tunne midagi. Kas kunagi nutan ka mina oma viimase pisara ja mu süda langeb tolmuks? Kas ei oleks siis lihtsam elada? Hoolitseda oma kesta eest ja lasta ussidel sees närida.
Kõige hirmsam on see, et nad suudavad mind mõjutada. Mida rohkem ma neid kohtan, seda enam tekib minus abistamissoovi asemel hävitamissoov, mis mu tegelikult nendega ühele pulgale asetab. Mis jääb mul üle – neid lihtsalt ei ole võimalik aidata. Nad hävitavad vaikselt maailma, millesse uskusin end sündinud olevat. Ilusa, sõbraliku ja hooliva lapsepõlvemaailma. Seda maailma ei ole kunagi olemas olnud. See maailm oli vaid kitsas ring minu ümber, mis laienedes lasi sisse ka kõik halva ning hakkas äärtest mädanema.
Kas pole ainus võimalus seda helget maailma säilitada ühiskonnast eraldumine? See aga võtaks mult võimaluse püüda lagunevat maailma parandada. Kahjuks olen üha enam kaldunud enesesäilitamise poole. Ma ei saa aga öelda, et olen kergelt alla andnud. Mul on tõepoolest liiga valus, et edasi võidelda. Mis kasu on minust ühiskonnale kui olen tema poolt hävitatud?

One nation controlled by the media…
Ei saa mina aru, kuidas tahab enamik inimesi järgida seda, mida peale surutakse. Valime selle, kelle lõust kõige suuremalt üle linna lehvib, vaatame neid saateid, mille promo igast august vastu vahib, hindame muusikat, mida kõige rohkem kuulama sunnitakse. Mina olen puberteedist väljakasvamata – mul tekib vastureaktsioon. Teate ju küll, ema ütleb, et ilus pluus, pane selga ja pubekas kisub selle endalt kohe seljast. Minusuguseid arenemata dissidente on kahjuks päris palju – no miks ei kõlba siis konformistide kaitsev klass? Miks sa lähed nurga taha midagi paremat otsima kui kõik lihtne ja turvaline on siinsamas valgusvihus sinu ees? Siruta ainult käsi ja me võtame su enda sekka. Sa ei taha enam kunagi midagi muud.
Ei ole see elu nii halb ühti – kui üle õla ei vaata ja pead liigselt ei painuta. Valame aga peale ja hakkabki kohe lõbusam. Kes kummutab pitsi, kes pokaali.
Minu käes on täna pokaal. Tegelikult on see huvitav – ma tegin enam-vähem kõik selleks, et pitsitõstjate hulka ma(a)nduda, kuid paistab, et ma kohe kuidagi ei kuulu sinna seltskonda. Ei tunne ma mingit kodusoojust ka šampusejoojate lõkerdavas ringis, kuid miski sunnib mind end august välja kraapima. Vaatan, et tunneli otsas paistab valgus, lähemale jõudes muutub see aga jälle kassikulla odavaks virvenduseks. Nõiaring.
Tiuks ütles kord, et otsin asja, mis ammu välja surnud. Või veel hullem – meeldivate inimeste suurt kogumit pole kunagi olemas olnudki.
„Võta need üksikud, kes sinuga veresideme kaudu seotud on ja rahune maha. Sa pead oma imedemaa hävitama. Sellest ei ole sul midagi kasu, ta vaid kurnab sind ja sunnib mõtlema asjadele, mille saavutamine on võimatu.”
„Ma mõtlen sellele, kas millegi loomiseks peab olemasoleva kindlasti lammutama. Tavaliselt ei purustata oma unelmaid vaid asutakse hoopis reaalsuse kallale ning enamasti ei jõuta hävitustööst kaugemale.”
„Reaalsust ei saa hävitada, see on alati ühesugune, looduses on tasakaal ja lolli asemele ei tule tarka vaid ikka järgmine loll.”
„Aga kui lõplikult hävitada?” küsisin Tiuksi käest.
„No kui lõplikult, siis ei tulegi enam midagi asemele või siis hakkab võsust ikka seda sama umbrohtu ajama, mis ennegi” vastas tema teadjalt.
Ei jäägi mul muud üle kui noorte ja andekate seltsis pokaale kokku lüüa ning elust rõõmu tunda.
Keldrites joovad viina teised lõbusad mehed.
„Sa võid teha nii või teisiti – minna kaasa või vastu hakata, suures plaanis jääb kõik alati samaks.”
Ma ei hakka sulle ütlema, et ära aja mingit kibestunu juttu suust välja.

Kuidas on avalikult sõimata inimest, keda tegelikult ei tuntagi? Mina tahtsin küll kunagi nooremana kuulsaks saada, nüüd mõtlen õudusega sellele. Laussõimu ära teenimiseks ei pea tänapäeval isegi kuulus olema, piisab kui kusagil ära mainitakse. Eriti valus on kui keegi laimab mõnda sulle kallist inimest. Eile juhtusin lugema ühe viimase kunstinäituse ülevaadet, milles ka Klambrit nimetati ja temalt paar kommentaari välja pigistati. No eks need kommentaarid olid jah temalikult üleolevad, samas arvatavasti mitte valed. Ma tean, et artiklite kommentaare ei tohi lugeda – seal kirjutavad ainult haiged ja kogu maailma peale vihased inimesed, aga ikkagi loen neid. Vist rumalast usust, et äkki ühel päeval saavad ka nemad valgustatud ja mina tahan selle hetke tunnistajaks olla.
Lugesin siis seda eilset verbaalset kõhulahtisust seal ja läksin endast välja. Oi ma sülitaks teile kõigile näkku! Kõige hullem oli veel see, et pealtnäha vihasena mõtlesin ma südames ikka, et kui te Klambrit tundma õpiksite, hakkaksite teda kindlasti armastama. Ehk siis võtsin kirjutatut kui kellegi arvamust Klambri kohta, kuigi tegelikult ei ole tegemist arvamustega vaid lihtlabase juhuslikult konkreetse inimese selga sadanud sõnnikuga. Sitaloopijat ei huvita absoluutselt see, keda ta sõimab või mille eest, kõik saavad ühe puuga, juba eksisteerimise eest.
Ja siis ma lähen tänavale võimalikult paljudele bussis varvastele astudes ning küünarnukkidega vehkides. Meestele heidan võimalikult tigeda ja eemaletõukava pilgu – „olen kuri frigiidne feminist!”, naistele vilgutan õelusest välkuvaid silmi – „hoia eemale, lehm, siit tuleb tõeline bitch!”, väikesi lapsi vaatan äärmise põlgusega ja pööritan silmamune kui mõni neist veidi kõvemat häält teeb. Kõik inimesed muutuvad minu silmis üheks kommenteerivaks määgivaks massiks. Ma ju ei tea, kes konkreetselt need kõike kritiseerivad idioodid on, kuid kindlasti viibivad nad kusagil meie keskel, nähes välja sama süütud kui vankrit lükkav noor ema või mustas ülikonnas mormoon. Mul tuleb nutt peale, et ma teid ei leia ja valgustada ei saa – rääkida teile kui imeline inimene Klamber tegelikult on. Te ju saaksite aru. Milline inimene saaks olla nii halb, et ei armasta inimest, keda mina armastan?

See mõte äratas mu keset ööd üles. See mõte oli midagi erakordset. Pärast varajast noorust külastab sind üha vähem mõtteid, mis on esmakordsed ja värsked. Nagu enamik häid mõtteid oli ka see mõte ohtlik ja riukalik. Nagu enamik suuri avastusi oli see kogu aeg me silme all olnud, kuid me polnud teda tähelepanuväärseks pidanud. Imeline mõte, mis oma pahelisuses su endasse neelata ähvardas. Mõte, mis ainult vähestele pähe saab tulla ja veel üksikumatele mitte naeruväärsena tunduda.
Kui iga päev paistab su ümber üha vähem normaalseid inimesi olevat ja näib, et kõik vaid naeravad su püüdluste üle maailma parandada, äkki siis on ikkagi viga sinus eneses. Kui aga mõelda, et ehk see ei olegi viga? Sa oledki selle rolli jaoks loodud – sa oled teistsugune. Selline äpardunud superkangelane. Mees, kellele on antud võime näha ja mõista rohkem kui teistele, eesmärgiga seda oskust ära kasutades midagi ära teha. Ehk sellepärast ma ei leiagi endasarnaseid, et asun üksinda püramiidi tipus? Skeem on tegelikult viltu läinud – püramiidi alumised astmed on liiga suureks paisunud ja oma ülesandest võõrandunud superkangelane ulub õnnetult oma teraval tipul. Keegi ei usu enam tema võimesse midagi muuta ja keegi ei taha teda ka alla enda hulka, kuhu ta tegelikult ju ei sobi. Oot-oot, see mees meenutab mulle kedagi…Kedagi, kes osa inimeste arvates on ammu maha löödud ja teise osa arvates kusagil meie seas siiani ringi kõnnib, võimetu midagi tegema. Kolmas osa, kes tema võimetesse veel usub, ei ole samuti abiks – kuidas saakski pimedalt juhinduvat lambakarja millekski heaks ära kasutada?
Tuli meelde, et just eile oli keegi noor blondiin toonud salongi oma maali, millel nimeks „You are God.” Peaks temaga ühendust võtma ja küsima, keda ta täpselt silmas pidas.

Kurat, kus ma vihkan vaeseid ja vaeste uhkust! Mul on võib-olla üks õhtu kuus vaba ja ma tahan ennast normaalselt tunda ning siis tuleb üks vaene sõber ja rikub mu õhtu lihtsalt ära. Tal ei kõlba minu raha eest juua ja kui ma talle midagi ikka ette lasen tuua, siis on ta ebamugavus kilomeetrite kaugusele näha.
„Halb tuju?”
„Ei, mul ei ole midagi viga.”
Ma nii täis ei ole veel, et aru ei saaks. On siis nii raske ennast oma kompleksidest vabaks lasta? Arvad, et hakkan sulle enda kulul joomist ette heitma? Mina ju kutsusin su kaasa ja teen sulle välja ning kaasa kutsusin ma su selle pärast, et üksi juua pole mingi lõbu. Kuigi nüüd juba tundub, et üksi joomine ei olekski nii hull kui sinu ebamugavuse talumine. Kurat, mul on raha, aga ma ei saa seda millekski muuks kasutada kui madratsi alla panemiseks, sest muidu äkki veel keegi tunneb ennast halvasti. Oi, sina tee, mis tahad, ma ei hakka kaasa tulema. Just, ma olengi unistanud uhkes üksinduses pidutsemisest! Mine perse, pean sinu rõõmuks raha põletama hakkama või? Siis saaks koos kangialuses lõdiseda ja elu kiruda.
Sina oled ju loomulikult hea variant, sest kindlasti oleksid hullemad sõbrad, kes sinuga ainult raha pärast suhtleksid. Kahjuks on siin see konks, et sellised „sõbrad” tunneksin ma ise ära ja nendega jooma ei läheks.
Ei, rikkad ei nuta. Rikkad irvitavad oma üksinduses. Nina valge ja käed värisemas. Ümbritsetuna tühistest inimestest, kes lõppude lõpuks on ainsad, kes neile vähemalt seltskonda pakuvad. Tõelised sõbrad on liiga viisakad, ei taha tüli teha.
Jah, ma tean, olen ebameeldiv inimene. Tähtsaks läinud, istun kallis kohvikus ja joon kallist konjakit. Ega sina ju ei tahaks seda korrakski proovida, kui võimalus avaneks. Ei, sina põletaks oma raha ära ja keedaks konjakist vaestele kisselli!
Tõeliselt puhtana võib end ainult siis tunda kui almustest ära ütled ja ka ise rohkem ei oma kui eluspüsimiseks vajalik. Jah, siis saad õndsaks. Oot –oot – kas siis saad paradiisi ja lõpuks ometi kõik hüved, millest siiani keeldunud olnud? Tundub kuidagi silmakirjalik?
Haa – minu ja mu maapealse põrgu terviseks!

Kuigi võiks eeldada vastupidist, vihkan ma väga väheseid inimesi. Tavaliselt valin ma neid, kellega suhtlen üsna täpselt ja ebameeldivaid sinna ei satu. Ülejäänud ebameeldivatega puutun ma piisavalt vähe kokku, et neid vihkama hakata.
Siiski on üksikuid inimesi, kellega olen olnud sunnitud suhtlema. See fakt iseenesest ei paneks mind neid vihkama, sest suheldes saab oma emotsioone päris hästi väljendada, ilma et hiljem omaette vihast pulbitseda. Nende inimestega on olnud see lugu, et ma pole saanud neile oma tõelist palet näidata ja nad arvatavasti ei aimagi, et ma neid südames vihkan. Ma ei ole saanud neile midagi avaldada seetõttu, et mul on neilt midagi vaja olnud. Neil on mingil hetkel olnud võimalus minu saatuse üle otsustada. Tähendab, ma olen pidanud ennast alla suruma, selleks, et neile meeldida ja kõigest hoolimata ma ei meeldinud. Teadjamad soovitasid pugeda – ei tea, kas see olnuks veelgi suurem alandus, kuid eeldan küll. Kõik pidavat seda tegema – muidu ei saavatki siin elus midagi ega jõudvat kuhugi. Kuhu ma niimoodi jõudnud oleks? Ennast vihkavana ja öösel unes kättemaksnuna, taas ärgates ja mõistes, et see kättemaks jääbki vaid unenäkku. Ei, ma ei ihka mingit kättemaksu, oleksin tahtnud õigel hetkel enda eest seista. Muidugi mul oli see võimalus, kuid alati lihtsalt ei saa olla see, kes tahaksin. Vastuhakkamise hind võib olla liiga kõrge. Tagantjärele võin öelda, et mis see siis ära ei oleks olnud – peaasi, et hilisemast hingepiinast lahti, kuid kes ütleb, et ma üle piiri ei oleks läinud ja jumal teab, mis tagajärgi endale kaela tõmmanud.
Mõni kannatab kogu elu kenasti alandamist välja ning võib olla ei märkagi, et see talle kuidagi haiget teeks. Mina olen selline ego, et igaüks, kes proovib mind uskuma panna, et ma ei ole see, kelleks end pean, tundub ahistajana. Viga on selles, et tegelikult tean ma väga hästi, kes ma olen. Minu sugu, välimus, haridustase ega iseloom ei tee mind kuidagi kellestki halvemaks. Just seda on püütud mind uskuma panna. Kellegi positsioon ei tee teda minust paremaks inimeseks. Jah, just minust kõrgemal positsioonil on need arvajad olnud.
Kellegi vihkamine teeb mu aga kindlasti halvemaks inimeseks kui olin enne selle tunde tekkimist. Nägin täna haigla juures burgerirestorani juhatajat ja lootsin, et teda on mõni kole haigus tabanud.

Mind on ees ootamas läbikukkumine. Ei mõista, miks üldse selleks ürituseks nõusoleku andsin. Ise on väga lihtne midagi teha, kuid seda teistele seletada mitte.
No tule ja räägi – sütita noori, näita, kuidas asjad käivad! Kujutan ette, kuidas seisan seal nägu punane ega oska käsi kuhugi panna. Suust voolab tonnide viisi parasiitsõnu – „a no tehke mingi”, „ega mina ka tegelikult ei tea”, „peaks vist seda ka ütlema”. Totakas naer valedes kohtades ja hingemattev ebakindlus. Kõik tunnevad ennast ebamugavalt ja kipuvad minema. Minu esinemine jääb oodatuks lühemaks, kuna üritan kuulajatele vastu tulla – „ah, ega siin rohkem polegi eriti midagi vist”. Mõeldakse, et olen ebaprofessionaalne ja kaotan tõsiseltvõetavuse.
Asi on selles, et ma ei usu ju ise ka, et sellest loengust mingit kasu oleks. Ma alahindan kuulajaid – neid niikuinii ei huvita, nad ei ole võimelisedki aru saama ega endale midagi kasulikku leidma. Vahivad juhmi näoga ja on õnnelikud kui punkti kirja saavad ning koju jooma võivad minna. Huvitav on see, et sisimas tunnen tahtmist selle loenguga ka mingit tegelikku kasu tuua. Sooviksin noortele näidata võimaluste rohkust, panna neid hindama loomingust saadavat rahulolu, kuid mulle tundub, et nemad tahaksid vaid praktilisi näpunäiteid ja peamiselt selle kohta, kuidas oma töid kiiresti ja võimalikult suure kasuga maha müüa. Ma oleks ise mõned aastad tagasi täpselt samuti mõelnud – mida sa, vanamees, mulised, küll ma juba rikkaks ja kuulsaks saan. Ära lobise mingist loovusest - seda ei ole mul vaja teada, olen piisavalt andekas. Ainus, mida sa mulle oma elukogemusest ehk rääkida võiksid on see, kust papp tuleb. Kuigi eks selleski olen sinust selgelt paremas olukorras.
Oleks ma hea oraator või vähemalt suhtlejagi, siis suudaksin selle loengu endale rahuldavalt läbi viia isegi siis kui mõistaksin, et see kellelegi suurt korda ei lähe. Kahjuks tean juba ette, et kõige tähtsamad mõtted jäävad kusagile kokutamise ja tarbetute vabanduste vahele. Üle jääb veel vaid halva mängu juures head nägu teha, mida ma õnneks oskan.
„Põhimõtteliselt on see nagu oluline aga noh mõnikord pole nagu vaja ka, et ma mõtlesin, et äkki siis nagu jätaks ka seekord vahele.” Saite aru? Kui ei saanud, olete ise lollid, sest mina kui suur kunstnik olen juba kuhugi jõudnud ja polegi tähtis, mida ma teile räägin. Välja paistan äpuna, kes ise ka ei tea, mida ta öelda tahab, kuid mis teha kui head kavatsused verbaalse võimetuse varju jäävad. Loodetavasti sumbuvad need äpardused kuhugi siseringi ning need, kes sellest teavad, saavad elu lõpuni imestada, kuidas selline käpard üldse kuhugi jõudnud on.

„Ja siis ta saatis mulle pilte oma kassist ja ütles, et peale kasside meeldivad talle ka kaamelid, sest neil on nii ilusad silmad!”
„Mis sa ütlesid siis?”
„Ma ütlesin, et mulle meeldivad millegipärast konnad ja tema ütles, et konnad on armsad. Ma arvan, et ta on homo.”
„Kindlasti.”

Selline vestlus siis. Celle oli tutvunud ühe toreda noormehega ja nüüd siis jälle nii. Kuhu on jäänud usk, et meeldiv meesterahvas on lihtsalt meeldiv, mitte homo? Ainult homo ei räägiks oma palgast, autost või eilsest rämedast läbust. Me blokeerime selle võimaluse eos – ei, normaalseid mehi ei olegi olemas. Jube, kui mitmeid stiilselt riietuvaid ja õigetes kohtades vait olevaid meesolendeid olen ma kohe gayde kasti paigutanud. Jah, ma liigun sellises seltskonnas, kus mõistlikku inimest tikutulega otsida tuleb, kuid ikkagi ei oleks uskunud, et neid mõnesse klubisse üldse ei jätku.
Ega siia ju normaalne inimene sisse ei saakski kui Tölbi-sugune musklis töllmokk ukse peal vahib. „Höhöhöö, kuradi pedekari tuli jälle trukkima siia!”, „Täna ühtegi tallatavat mätast polegi! Jou tibid!”. Ega ta ei olegi kõige hullem tegelane, tema on loll, kuid vähemalt rahulik ja kaine. Eks ta tahaks ka leti ees räusata, aga töö ei luba ja raha on vaja. Tölbi jutu järgi jääb mulje, et pool sellest kambast siin on äsja trellide tagant tulnud või kohe sinna minemas. Kurb, et mõni tüdruk ainult selliseid tundiski. Hakkas siin käima ühe kambaga, kui need kinni kukkusid siis saabus juba uute, kuid sama peakujuga poiste seltsis. Raha poistel ju oli, mõtteid ka piisavalt vähe, et mitte end probleemidega kurnata. Mõnus – „elu on lill!”
Üldiselt inimesed ju hulguvadki ühtsete gruppidena – sarnased huvid, sarnane taust, sarnased väljavaated. Ei ole mõtetki kedagi välja vahetama hakata – järgmine on niikuinii samasugune.
Normaalsed isendid tiirlevad kusagil kaugel orbiidil ja me teame ette, et nemad seal on kõik kindlasti homod.

Ma leidsin valgustatu ja mul oli häbi.
Sealsamas loengul tuli mu juurde üks noormees, kes rääkis mulle midagi enda oskamatusest, ma muidugi ei pannud oma elevuses või ülbuses tähele, millest täpselt, kuid igatahes soovitasin tal õppida. Siis ta need sõnad ütleski - "võib ju õppida, kuid kui ikka seda ei ole, siis ei ole. Mõni lihtsalt oskab, on targem." Loomulikult hakkasin talle vastu vaidlema, endal suu üllatusest lahti. No mitte just üheaegselt vaieldes ja suu lahti, aga üldjoontes. Ma olin alati uskunud, et rumal on enda üle uhke, ta ei tunnista iial enda vigu, see siin aga oli oma saatusega täiesti leppinud. Oleks ta siis varjatud tark olnud ja tagasihoidlikkusest nii öelnud, kuid ei - tegemist oligi ühe mannetuma kujuga kogu kursuselt.
Ma tundsin, kuidas mu süda valgus heldimust täis. Tegelikult olin alati teisi õpetada armastanud, kuid elu edenedes mõistnud, et enamik inimesi vaatab sellele viltu ega soovigi õpetatud saada. Oma küündimatusest teadlik inimene on alati palju toredam kasvatusobjekt kui ennasttäis tohman, kes pea ees vastu seina põrutab ja siis seina süüdistama hakkab. Tavaliselt ei tule kummastki midagi, kuid loobunud inimese edusammudest saab alati rohkem rõõmu tunda ja mitte ainult seetõttu, et ta need edusammud pigem sinu kui enda arvele kirjutab. Inimene, kes väidab, et ta millekski suureks võimeline ei ole, on armas ja tekitab lausa vanemliku instinkti väikest ja abitut aidata.
Ülbed lollid on lollide maine ära rikkunud. Lihtne inimene oma ambitsioonituses on tore, ta elab oma elu vaikselt ega tiku sinna, kus tema koht ei ole. Teda huvitavad vaid maised asjad, mida ta enda ümber näeb ning ta ei ürita kõrgematesse sfääridesse pürgida. Kõige koledamad asjad juhtuvad siis, kui lollide sekka sünnib keegi ambitsioonikas hull, kes teisi organiseerima hakkab. Peab kõnesid ja räägib teistele asjust, millest neil varem aimugi ei olnud, kuid millele mõtlemine neile nüüd enesestmõistetavaks tehakse. Jah, ma pooldan mõistusel põhinevat aristokraatiat ning just selliste aktiivsete lollide tõttu see eksisteerida ei saa - kes jõuaks neid iganädalasi juhmide mässe maha suruda. Nii ongi lollid meie seas lahti ja loota jääb vaid looduslikule valikule. Kahjuks on aga ülbem osa neist enneolematult elujõuline ning vagurat juhmi tuleb lausa tikutulega taga otsida. See on omakorda aidanud kaasa kõikide lollide ühte patta panemisele.
Seda tagasihoidlikku noormeest kuulates oli mul ausalt öeldes häbi. Ma olin temasugustes näinud vaid takistust ja probleemi, kuid mitte võimalust. Ma olin unustanud oma kutsumuse teisi aidata. Olin muutunud võrdseks aktiivse juhmiga, kes nõrgemaid ära kasutades päikesel enda peale paista lasi. Tegelikult ma ei tahtnud vihata vaid hoopis aidata, kuid olin unustanud, et abivajajad on olemas.

Nii – siin ma siis seisan ja sa juba vaatad, et mingi liha seisab, teeks koksi välja. Ma tunnen su kohe massi hulgast ära. See pole raske – mass sinusugustest koosnebki. „No tere kena neiu (nilbemal juhul nukuke – kuidagi pedofiilse kõlaga mu meelest), mis teeme siin – läheks tantsima.” „Ei, tänan.” „No miks ei taha siis – mees ei luba jah?”.
On siis nii kuradi raske aru saada, et ma lihtsalt ei taha tantsida? Käib jubedalt ego pihta? Kust nad kõik selle ühe ja sama jutu õpivad? Lihtsalt kujutan ette, kuidas vestlus areneks, kui ma sellel juhtuda laseks.
„A miks sa siis narkootikume müüd?”
„Tahan. Meeldib lolle surma saata.”
„Mingi imelik oled või? Pole meest saand jah, et selline ülbe oled?”
Jah, kõik minu tujud sõltuvad ainult sellest, kas olen saanud või mitte. Kogu mu elu seisneb saamises, juba hommikul ärkan mõttega, et kas saab või ei saa.
Ole ise ka natuke viisakam? No mismoodi ma peaks üritama viisakas olla ja smalltalki arendama inimesega, kellel on mõtete asemel stereotüübid? Nii nagu mina teda läbi näen, näeb tema mindki – minu sugu paneb mu mõtted juba ette paika.
Seejärel tulevad oma kurvast elust pajatama tibid, kes üldjoontes uluvad, et kõik mehed on sead. Ma ütlen, et minge astuge uksest välja ja ärge kükitage siin suitsuvingus, kus muidugi kõik mehed ühtlaselt hallid on. Aga nemad ei saa – nemad ju tahavad ikka tantsida ka.
No ei paku see töö enam rahuldust! Ühed ja samad näod ning soovid, ei kedagi huvitavat. Mu ülesanne on katla alla puid tassida, kuid keejad on alati ühesugused. Rumalad ja nõrgad inimesed väsitavad su lõpuks nii ära. Mõtled, et annad neile natuke mürki, ehk jääb vähemaks, kuid ei, uusi tuleb aina juurde. Vaata, et ei hakka tööd koju kaasa tassima ning kõiki ühe normi järgi kohtlema.
Ei, kodus on mul tore ja normaalne mees, kes ei taha minuga tantsida ega kutsu nukukeseks. Ikka selline, kes ei pea abiellumist elu loomulikuks osaks ja soo jätkamist inimese suurimaks saavutuseks. Ei too ta mulle ka lilli, et ma aru saaksin kui palju ta minust peab.
Emale oli keegi lahke tädi juba muret kurtnud, et vaene tüdruk – ei ole lapsi ega korralikku meest, kes ta ära võtaks, elab selle hullu kunstnikuga. Kõik olulised asjad naise elus jäävad niiviisi veel olemata! Kindlasti ulub pruutkleidipoe vaateakna taga ja imiku nägemine kisub pisarale. Milleks see kunstnik – ainult joob ja targutab kodus! Mees peab ikka korralikku tööd tegema ja perele kindlustunde looma – juba geenid keelavad naisinimesel ebakindlusesse järglasi sigitada.
Tore, et on veel inimesi, kes minust hoolivad.

Õnne defineerimist peetakse enamasti filosoofide pärusmaaks, kuid õnnetu inimese diagnoosi suudab meist igaüks panna. Inimene on õnnetu siis, kui tal midagi puudu on ning selle miski teeb otsustavaks hindaja subjektiivne arusaam õnnest. Enamasti on need väärtustatavad asjad inimestel siiski küllaltki kattuvad ja minu arvates saaks päris kergesti koostada nimekirja „Mis on õnn”. Hea küll, osa inimesi lisaks sinna loetellu hingelisi väärtusi – mõni võib-olla küll moepärast. Öeldakse ju, et kellegi väärtust mõistad vaid siis, kui ta kaotad – seega peaks lähedasi mitteväärtustavaid inimesi siiski enamus olema, miks muidu see kõnekäänd. Tegelikult hinnatakse inimese õnnetust palju materiaalsematel alustel.
„Kas ta töötab ikka veel seal näruse palgaga töökohal? On alles õnnetu inimene.”
Milline on keskmine õnnetu inimene – vaene, joob, elab agulis puulobudikus, ei oma tasuvat tööd, suitsetab, vannub, kasutab ühistransporti, kannab vanu riideid. Eks ta võib ju nii ollagi, kuid sageli paigutatakse inimene juba ühe esineva tunnuse poolest õnnetute gruppi. Kuidas saab öelda, et keegi teine on õnnetu kui ta seda just ise kinnitanud ei ole?
„Ma vaatan teda kõrvalt ja kuigi ta üritab alati rõõmus olla, on ta sisemiselt üdini õnnetu.” Mismoodi? Ma ei usu psühholoogiasse. Ma ei usu sellesse, et keegi saab õppida kõiki teisi inimesi analüüsima. Ma arvan, et empaatiavõime on kaasa sündinud ning see aitab meil sageli teiste tundeid mõista, kuid sajaprotsendiliselt end teise nahka asetada ei ole võimalik. Ma ei usu, et empaatiavõimet on võimalik arendada teatud kõigi inimeste käitumist iseloomustavate reeglite abil.
„Ta istub nii kinnises poosis – tal ei ole siin hea olla.”
Ei, sa ei saa mitte kunagi teada, mida mina tunnen või mõtlen. Reeglid teevad asja veel hullemaks – ma võin reegleid teades su veel hullemini ummikusse ajada.
Kõik usuvad aga enda kuvandit teisest inimesest rohkem kui selle inimese kinnitust, et asi nii ei ole. Salgab veel – järelikult on eriti raske probleem.
Õnne koha pealt oleks meil aga justkui häbi tunnistada, et tegelikult peame õnneks just neid asju, mille puudumist teiste puhul õnnetuseks loeme. Valem on ju lihtne – asi, mille puudumine sulle kõige enam kannatusi tooks, ongi sinu elu suurim õnn.
Ma arvan, et olen õnnelik inimene. Ükski neist asjust, mis teisi minu juures häirib ja mis mu nende meelest õnnetuks teeb, ei pane mind ennast kurvastama. Veel enam, mõni neist asjust teeb mu hoopis õnnelikuks. Jah, ma arvan, et joomine teeb mu õnnelikumaks kui ma seda muidu oleksin.
„Näe, näe – siin ongi su probleem! Sa arvad, et miski halb teeb sulle head – järelikult on see asendustegevus, millega sa püüad oma tõelisi probleeme varjata!”
Aga mul ju ei ole neid tõelisi probleeme!
„Sa oled praegu alles eitamise faasis, püüa sellest välja tulla.”
Miks mulle tundub, et mind püütakse muuta õnnetuks? Mind sunnitakse uskuma, et mul puuduvad omadused ja võimalused õnnelik olemiseks.
„Inimene ei saa õnnelik olla 21 ruutmeetrises kööktoas.”
Ausõna, mina saan! Ma ei tahagi 100 ruutmeetrist papist maja linna lähedale põllule.
„Viinamarjad on muidugi hapud…”
Ainus, mida te sellega saavutate on minu vihaseks ajamine. Siis saate öelda, et olen puberteedieast väljakasvamata mässumeelne teismeline, kes ei taha ühiskonnareeglitele alluda.
Te olete juba õnne jaoks ka reeglid teinud? Annan alla…

Märterlus ei sunni kedagi rohkem armastama ega hoolima. Juba väljendil „märtrit mängima” on haledusvarjund juures. Siiski leidub karjadena inimesi, kes üritavad endid märtritena näidates armastust välja teenida.
Eile oli Daniela sünnipäev ja kohal hulkadena sangaremasid. Lapse sõbrannade emad lasteaiast. Emad, kes olid oma elu ohvriks toonud soo jätkamisele.
„Ja kui ma nägin oma mehe silmis seda pilku! Meie esmasündinu oli poeg!”
„Tänu laste sünnitamisele olen oma mehe õnnelikuks teinud.”
„Ma tahaksin oma mehele veel mõne lapse kinkida.”
Me istusime Cellega laua otstes ja pööritasime üksteise poole silmi. Mulle tundusid need laused justkui tuttavad. Jah, muidugi, nii räägitakse tavaliselt Ladina-Ameerika seebiseriaalides. Suure paatosega lihtsad asjad. Mis muu saabki elu etaloniks olla kui päevad läbi kodus istud ja multifilmide vahele ka midagi „tõsisemat” näha tahad. Raamatusse süvenemiseks ei ole ju ometi aega.
Seejärel läks lahti kogemustevahetus teemal, kuidas lapsed ikka kogu aja võtavad ja naiseksolemiseks enam mahti pole. Hääled ja sõnakasutus taas sellised „ürgemalikud”.
Tahtsin öelda, kuid ei tahtnud tormi põhjustada, et kuulge tädid, ise te selle tee valisite. Siis aga suutis keegi märtristaatust lõpuni mängides öelda, et ega tema neid lapsi soovinudki, kuid mees nii tahtis ja mehele tuli ju ikka vastu tulla. Ehk ei olnud siis oma eluga niikuinii midagi peale hakata kui see teise inimese soovidega täita otsustati? Hirmsasti oleks tahtnud küsida, kas te ei kartnud last saades kehalt nii ära deformeeruda, et mees teid üldse enam ei taha. Tundus küll, et peale ohvriandide ja välise atraktiivsuse ei olegi suhteks rohkem vaja.
Kui sa ise enda üle uhke ei ole ega enda eest seisa, siis ei tee seda ka keegi teine. Ometi uskusid kõik need tädid nüüd, et nende mees on kohustatud neid toodud ohvrite eest rohkem armastama. Armastatakse ja austatakse siiski isiksusi, mitte teenreid. Juba lapsepõlves said peksa just need, kes vaguralt nurgas istusid ja enda eest seista ei osanud. Inimene on kohe selline sadistlik olevus, kes ennast kergesti nõrgema peal välja elab. Ohvrit ei saa sinust keegi teine teha kui sa ise.
„Sitta su mees su üle uhke on, niikuinii nikub töö juures sekretäri!” sisistas Celle köögis.
„Ole vait, ta küpsetab ju nii head õunakooki, et ükski mees ei suudaks sellele vastu panna!” irvitasin mina.
Kõik mis teed, teed endale. Ma püüan oma koormat vähemalt vingumata kanda ega sunni kedagi end oma raskete valikute tõttu austama. Ei ole vaja oma rasket elu teistele nina alla hõõruda. Ah juba lapsepõlves oli nii tüütu kuulata ema juttu, kuidas ma teda piisavalt ei tunnusta tehtud üleskasvatamise töö eest. Ma olin 14 ja ütlesin, et ei palunud tal seda teha.
Inimese hing on vastuoluline – ennem armastab ta seda, kes teda jalaga löönud on, kui seda, kes teenete eest omale vastuarmastust küsib.

Vaatasin, kuidas Allen pirne ostukorvi ladus ega tundnud midagi erilist. Täiesti tavaline vanem mees, kortsud näos ja lapsed käekõrval.
Ma olin kunagi seda meest armastanud. Ta oli olnud maailma kõige parem inimene. Olin oma päevikusse kirjutanud, et olen tema jaoks siia maailma sündinud. Millised sõnad! Praegu ei suudaks ma kusagilt sellist romantikat välja pressida. Ma ei mäletaks temast midagi erilist kui ei oleks seda päevikut leidnud. Allenis oli kõik ilus olnud – silmad, käed, hääl, juuksed. Ma olin temaga abielluda tahtnud. Kindlasti tahtsin lapsi ka. Oh issand – mis siis, kui see kõik tõeks oleks saanud? Ma kujutan ette, et Allen on praegu krohvija kuskil uue kaubanduskeskuse peal, tõmbab paki Red&White’i päevas ning sõidab vana Fordiga. Mul oleks vähemalt paar planeerimata last, istuksin päevad läbi kodus ja vaataksin seebikaid. Õhtuti karjuksin mehe peale, sest muud temaga niikuinii enam rääkida ei oleks. Ma isegi ei tea, miks ma kunagist romantikast nõretavat suhet praegu sellisena ette kujutan. Me olime nii erinevad inimesed. Ainus, mis meid sidus oli armastus. Armastus vajab ka mingit pinda, mille peal areneda, kuid seda ei oleks olnud. Kõik olekski jäänud selle esimese armastuse tasandile, elukaaslasi meist saanud ei oleks. Mina oleksin võinud selle pimeda armastuse tõttu kogu oma elu ära rikkuda. Olen kindel, et ka siis oleksin endale kinnitanud, et küllap oligi mu elu nii määratud ja hakanud sellest headki leidma. Kas miski pani mu siis tollal mõtlema ja paremat valikut tegema? Ei, mul ei olnud tollal nii palju mõistust, et oleksin suutnud mingeid valikuid teha. Eks ole ju alati lihtsam vooluga kaasa minna kui mingeid otsuseid vastu võtta. Samas tundub mulle, et alateadlikult teadsin juba siis, et minu elu ei lähe koos Alleniga. Tollal tundus see arvatavasti liiga hea, et olla tõsi. Tavaliselt me ei satugi rollidesse, millesse end ette kujutada ei suuda.
Armastuse vastand on ükskõiksus. Vaatan Allenit ja mul ei teki mingeid illusioone – oh, mis kõik oleks kui…Kui armastus on tugev ja kõikevõitev tunne, kuidas ta siis nii jäljetult kaduda saab? Ei, tõeline armastus ei ole see, mis peale purunemist veel aastaid endast märku annab – see on juba kinnisidee. Tõeline armastus ei purunegi. Purunevad vaid armastuse alged – armumised, millel ei ole piisavalt põhja, et armastuseks areneda. Tõelist armastust on väga vähe, sest tal on kõrged nõudmised ja teiselt poolt toetub ta suurele juhusele. Kas need armumised on siis üldse kogu neile osakssaavat tähelepanu väärt? Nii tüüpiline on ju puude taga metsa mitte näha...

Loodetavasti ei ole minu kuulsad viimased sõnad midagi haleda seakisa sarnast.
Üks üsna tõenäoline stsenaarium oleks autoõnnetus. Eile sõitis Celle teelt välja ja ma ütlesin sekund enne seda väga rahuliku häälega: ”No nüüd siis lähebki.” Selle üle võib isegi uhke olla. Meiega ei juhtunud mitte midagi. Saime tee äärest omal jõul välja ning sõitsime edasi. Celle leidis, et see kõik oli ülimalt lahe ja põnev olnud. Ta oli enne ühe siidri ära joonud, mis arvatavasti küll juhtunus mingit rolli ei mänginud. Millegipärast oli mul siiski tunne, et roolis on purjus inimene ja olin juba ette arvestanud võimalusega hukkuda. Hukkumine tundus kuidagi talutavama variandina kui külmas lumes paarkümmend kilomeetrit linna poole sumpamine. Ma ei ole eriti paaniline surma suhtes, ei tunne, et tuhat ülitähtsat asja oleks veel tegemata ja omamata. Täitsa tore elu on olnud, ei ole vaja enam midagi tõestada.
Lugesin üht artiklit, kus väideti, et peale keskiga hakkabki inimene surmaks valmistuma, suudab enda kaduvuse mõtet rahulikult võtta. Selle teooria kohaselt on mu lõpp vist lähedal. Varsti hakkan ütlema nagu vanaema, et tulge ülehomme, kui ma siis muidugi veel elan.
Kuidagi vastuoluline – elu tundub nii ilus olevat, et sellest ei olekski kahju lahkuda. Kõik on ilus olnud ja midagi ei kahetse. Päike särab hangedelt silma ja olen leppinud sellega, et mul ei saa kunagi olema piisavalt aega, et seda kõike nautida. Võib-olla on hetkeks märgatud ületriivivad pilved kordi väärtuslikumad kui need, mida päev otsa jälgitud.
Lasen autoistme alla ja vaatan katuseluugist tühja helesinist taevast. Tahaks öelda, et issand kui ilus kõik on, aga ei taha Cellet šokeerida.


IV

„Täna kella poole viie paiku päeval sõitis Tallinn – Narva maanteel teelt välja ja rullus üle katuse sõiduauto Mercedes, milles olnud 21-aastane Aljona hukkus kohapeal. Teel haiglasse suri saadud vigastustesse ka roolis olnud 28-aastane Daniel. Esialgsetel andmetel võis autojuht olla narkojoobes. Teeolud õnnetuskohas olid head, õnnetuse võis põhjustada auto liigne sõidukiirus. Pealtnägijate kinnitusel kihutas Mercedes vähemalt 150 kilomeetrise tunnikiirusega.”
Pidin just tööle hakkama minema kui raadiost uudised tulid. See ei saanud olla kokkusattumus, kõik parameetrid kattusid. Daniel oli surnud. See ei olnud selline õnnetus, mille järel lähed haiglasse lilli viima ja patsutad seltsimehelikult õlale, et ära teinekord sellises seisus rooli istu. Danieli ei olnud enam olemas.
Palju me sellest mehest üldse teadsime? Karjerist, ennast täis noor ja kaugelejõudnud, tüüpiline yuppie. Valed lõõgastumisvõtted oli ta hiljem omandanud ning tänu sellele mulle ja Cellele leiva lauale toonud. Ma ei usu, et ta halb inimene oleks olnud, tema ideaalid olid meie omadest lihtsalt väga kaugel. Oli ta halb isa oma lapsele? Ei usu, ta lihtsalt oli soovinud teistsugust perekonda ning ei osanud normist kõrvalekalduvaga midagi peale hakata. Tema tahtis sellist naist ja kodu nagu disainiajakirjas, kus lapsi saadakse alles siis kui kõik muu olemas. Kõik pidi plaani järgi minema. Igasugu arengukavad ja tööplaanid olid tema pärusmaa. Ilma plaanita sattus Daniel ohtu. Tulid valge pulber ja lõbusad Aljonad.
Meie veel ilkusime ta üle, kuid kardetavasti oli ta oma uhkuse juures meist kõigist õnnetum. Ta oli teinud kõik nii nagu pidi, kuid ikka läks kõik valesti. Ainus, mida ta nägi oli raha, kuid see ei suutnud teda millegipärast õnnelikuks teha. Tööga koos ei tulnud armastust. Mehi pidavat hauda viima just kurbus. Nad olevat palju hingelisemad olendid kui naised, kuid neil on keelatud oma hinge näidata. Daniel vajus oma kurbusekoorma alla, kuid meiesugune ideaalideta umbrohi vohab edasi. Mul ei ole eesmärke ja ma ei pea kuhugi jõudma, ma ei kannata kui eesmärk jääb saavutamata.
Celle kindlasti juba teadis. Ma ei tahtnud talle helistada, ma ei oska teiste leinaga toime tulla. Teist inimest ei ole ju võimalik lohutada – kui keegi on surnud, siis ei saa sinna midagi parata ega kuidagi olukorda parandada. Ei tõuse ta üles, ei leia sa uut samasugust, midagi head surmas näha ei ole ka normaalne. Kasu ei ole ka sellest kui öelda, et olen sel raskel ajal su kõrval. Oma hinges oled ju alati üksi.

Daniel on surnud ja netikommentaarid parastavad „kuradi narkari” otsa üle. Kui ma ei teaks, kes ta oli, siis ehk arvaksin samuti, et tegemist oli nudipäise Kappa dressis retsiga, kes klubi ukse peal lastele „kommi” jagas ja neid siis hiljem pilves peaga ära kasutas.
Daniel oli muster eesti mees. Rügas hommikust õhtuni tööd teha ja teenis riigile raha. Iga personalijuhi unelm. Selline töötaja, keda teised firmad üle osta soovisid. Huvitav, kui suur on praegu lein firmas? Erinevalt minust teadsid Danieli ja tema saavutusi kõik. Temaga ei saanud olla nagu minuga, et kui ühel päeval enam ei tulnud, siis keegi eriti ei märganudki. Või sai? Kui kiiresti temasuguseid võrreldes minusugustega unustatakse?
Tegelikult oleks ju võinud minuga samuti minna. Oleksin iga päev korralikult kaheksast viieni tööd teinud ning peagi avastanud, et lisaks positsiooni paranemisele ja palgatõusule teen tööd 24 tundi päevas. Võib-olla mõtles ka Daniel kunagi, et karjääritegemisega kaasneb lisaks majanduslikule kindlustatusele ka sellest tulenev vabadus. Tegelikult selgus, et tal oli raha, kuid mitte aega, et seda kulutada. Tal ei olnud enam mitte millegi muu jaoks aega peale töö. Daniel ei näinud isegi seda raha, mida ta iga päev kokku ajas, see kadus tänu otsekorraldustele iseenesest arvelt. Iga kuu laekusid ka päris suured intressid, kuid peale numbrite ei näinud Daniel midagi muud. Seda raha ei kasutanud ta mitte kunagi. Väljapääsuna investeeris ta raha tulevikku, et see niisama kasutult arvel ei seisaks – eks ta siis tulevikus kasutab, siis kui aega on. Kas ta ise uskus seda aega kunagi saabuvat?
Daniel elas nii aastaid enne kui murdus. Äkki sai ta aru, et kõik on valesti ja mingit väljapääsu enam ei ole? Ta ei saanud tööd maha jätta, selleks oli ta liiga korralik ja karjääriusku. Keemia oli kindlasti kõige lihtsam viis ennast lõdvaks lasta. Muidugi oleks võinud ju sporti teha, raamatuid lugeda või reisida, kuid see kõik eeldaks aeganõudvat eeltööd. Joomine tekitanuks probleeme tööl, aga tablett oli kiire, muutis kõik hetkega ilusaks ega nõudnud peale raha midagi.
Kas Daniel kartis kui auto käest ära läks? Kas ta oli hirmunud või lasi ennast lõdvaks? Arvatavasti ei teinud ega tundnud ta siiski midagi. Inimene saab lihtsalt kokkusattumuse tõttu surma. Ainult ellujäänud üritavad juhtunule tähendust anda ja otsivad kõigest vihjeid. Mis läks valesti, mida oleks saanud teha. Kõik meie teod viivad lõpuks selle ühe surnud punktini ja millegi muutmine ei tooks arvatavasti mingit muutust.

Danieli lahkumine tuletas meelde asju, millele mõtlemisest olin ammu loobunud. Firma kui surmavabrik. Mäletan ennast kui haledat varju reede õhtul vihma käes koju sibamas. Hirmunud pilk üle õla ja käsi mobiiltelefonil, et äkki keegi helistab ja kutsub mu tagasi. Võimatult ilusad reede õhtud, mis meenutasid vangi vabu päevi. Seda aega pidi maksimaalselt ära kasutama, magama jääda ei saanud, sest juba pühapäeva hommikul tundsid algava agoonia painet.
Aastaaegade vaheldumist panid tähele ainult lõuna ajal pooleks tunniks välja tormates ja tõdesid siis, et ajad, mil sul ümbritseva jaoks silmi jätkus on jäädavalt möödas. See tundus siis nii paratamatu – kõik kohad olid samasuguseid elavaid surnuid täis. „Kõik inimesed, kes meilt lahkuvad, tunduvad nii õnnelikud” oli kord sekretär õhanud. Tegelikult lahkusid vähesed – ma ei oleks tol ajal iialgi uskunud, et minus võib veel olla jõudu nende hulka kuuluda, kuid nüüd saan aru, et see oli minu loomulik tee. Ülejäänud jagunesid igavesteks elavateks surnuteks ning nendeks, kes tõepoolest surid. Nii mõeldes tundub Danieli saatus isegi kergem. Kõik oleks loogiline kui Danieli-suguste märtrite hukkumine ka potentsiaalsetes elavates surnutes midagi liigutaks, kuid kahjuks mitte. Töömesilased lendavad ikka vapralt vastu oma hukule, suure eesmärgi nimel oma isiksust ohverdades.
Firma peibutab – siit saad tõeliselt täisväärtusliku elu, sind ootab ees kõrgelennuline karjäär, palk, millest keskmine inimene vaid und võib näha ning äärmiselt professionaalne meeskond. Inimesed lähevad liimile, sest arvavad, et see on ainuke arvestatav tee õnneni. Tuleb ainult kõvasti tööd teha ja küll see paradiiski varsti paistab. Mõne inimese valulävi on kõrgem ja nii ta jääbki seda paradiisi ootama. Mina armastasin ennast selleks õnneks liiga palju.
Madala enesehinnanguga inimesi on siiski piisavalt palju ja nii podiseb surmakatel kesklinnas täistuuridel edasi. Kõik on ju veendunud, et selline peabki inimese elu olema. Ühed viibutavad piitsa, sest nemad lihtsalt on kõrgemal positsioonil, neile on kõik lubatud ja kindlasti on nad ka pööblist paremad inimesed. Teised on varanatukese kokkukraapimise nimel nõus unustama oma eneseväärikuse, juured ja unistused – kõik teevad ju nii ja kui piisavalt kaua kõike taluda, võib lõpuks ehk isegi piitsa plaksutada ning end taas inimesena tunda. Ahh, millised valikud!
Kas inimene loodi töötama? Esimese osa oma elust me valmistume töötama, õpime võtteid ja distsipliini ning teises osas realiseerime õpitut. Pensionipõlveni suur osa ei ela ja kui ka elame, siis oleme juba liiga nõrgad ja kurnatud, et oma edasilükatud unistusi teoks teha. Ma mäletan, et Aadam ja Eva paradiisis tööd ei teinud, nad aeti sealt karistuseks välja ja alles siis pidid nad tööd tegema hakkama. Järelikult ei saa töö küll kuidagi see olla, mis paradiisiga seondub. Me oleme igaveseks põrgusse määratud, töötame kuni sureme ja paradiis jääb alati kättesaamatuks.
Ise usume aga seda, et põrgu ootab ees just siis kui orjamise lõpetame. Me ei taha uskuda, et vastutame ise kõige eest.

„See oleksin pidanud mina olema, mitte mingi Aljona!“
Ma ei tea, kas Celle mõtles tõepoolest nii või arvas ta, et nii oleks kohane reageerida. Ma ei saanud ka sellest päris aru, kas Celle oleks tahtnud Danieli kõrval surra või siis seda, et Daniel oleks surnud vähemalt ilma Aljonata kõrval. Imelik oleks olnud seda ka täpsemalt uurida.
Huvitav on ka see, et teise inimese lein tundub nii tühine ja tüütu, mõtled vaid, et läheks see tal ometi ruttu üle, saaks jälle normaalselt suhelda. Loomulikult šokeeris õnnetus ka mind, kuid see ei mõjutanud mu elu otseselt. Mina ei jäänud ilma elukaaslasest ega oma lapse isast ja ma ei tea, mis tunne see on. Ma ei tea, kas mina saaksin sellest tundest kuidagi üle ja kas sellest üldse on võimalikki üle saada. Sellisest asjast justkui ei tohiks üle saada. Ma arvan, et tunneksin kohutavat hingepiina kui ühel päeval mõistaksin, et olen sellest üle saanud. Kui su teine pool hukkub, siis on ju võimalus, et teie olitegi need igavesti truud ja teineteisele määratud. Kas ka surnule murtakse truudust? Kas Daniel oli üldse Celle teine pool? Kuidas sa seletad, et see, keda enam ei ole, ei olnudki see õige ja tegelikult on sul täielik õigus oma eluga edasi minna. Kuidas sa üldse tagantjärele tead, kes oli see õige ja kes mitte?
Üks tähelepanek on see, et kui kaua koos olnud ja ühte kasvanud paarist üks sureb, siis ei ole enam kaua aega ka teise minekuni jäänud. No miks siis ometi ei võiks need õiged ka ühel päeval otsad anda? Kui kujuteldamatult rasked võivad olla need elu viimased päevad üksinduses. Kas see kui keegi enneaegselt siit ilmast lahkub, annab teisele poolele vabad käed ja võimaluse uskuda, et teistsuguse saatuse korral oleksid ka nemad vanaduspäevini koos püsinud? Kas leina on kergem taluda kui tead, et tegelikult ei olnud tema see ainus ja õige? Kuidas seda üldse teada?
Juba sellistele küsimustele mõeldes on selge kui kohutavalt üksi me selles maailmas ikkagi oleme. Olgu su kõrval Aljona või keegi teine, sel hetkel oled sa ikkagi üksinda. Sa oled üksi ka oma leina ning rõõmudega, mitte keegi peale sinu ei tea, mida sa tegelikult tunned või tahad. Mis kasu on siis minust Cellele? Ei tunne ju kumbki meist end selles situatsioonis mugavalt. Kuidagi julm oleks öelda, et saa nüüd ise hakkama ja helista siis kui jälle normaalne oled.
Tegelikult saame me ju väga hästi üksindagi hakkama. Me tulime toime ilma teineteiseta ning enne Danieli ja Klambrit. Miks me siis vajame teisi inimesi kui see kõik lõppkokkuvõttes vaid valu valmistab? Sureks üksi kusagil kaljukoopas ning kedagi ei jääks leinama.

Kirst oli avatud ja Daniel nägi selles välja samasugune noor ja elurõõmus nagu ta oli olnud oma esimesel päeval firmas. Ei tea, kas oli see surnukuuri hea töö või oli surm teda säästnud. Mul on alati olnud keeruline vaadata surnud inimesi, alati on tunne, et iga hetk võivad nad silmad avada ja rääkima hakata. Kuidagi imelik on jälgida elusaid inimesi, kes ühe keha ümber kõnnivad ja nutavad, samal ajal kui inimene, keda leinatakse, juba ammu kusagil mujal viibib. Mind hirmutab see tühi kest kirstus. Mind segab mõte, et ma ei tea, mis sellest hingest siis ikkagi sai. Surnut nähes lööb enda surelikkus eriti tugevalt mõtteisse. Sellest hetkest kui sa sured, oledki juba minevik, kõik ülejäänu keerleb samamoodi edasi. Sinust ei jää mitte midagi järele. Sinust alles jäänud keha pannakse silma alt ära ja oledki ainult mälestus üksikute inimeste teadvuses. Need viimased tunnid, mil lahkunu füüsiliselt veel teiste hulgas on, jätavad kõige kummastavama mulje. Ta on ju tegelikult veel siin ja samas ei ole ka. Balsameerimine tundub selles valguses eriti jube, justkui hoitaks kadunukest vägisi elavate hulgas. Parem on keha silma alt ära viia, sest muidu ei saagi selgeks, on ta siis läinud või ei.
Keha on teistele ainsaks tundemärgiks, et inimene eksisteerib, kuigi keha iseenesest elus ju pole, teda juhib meie vaim. Kehata vaimud tekitavad inimestes suurt hirmu – huvitav küll, miks? Vaim, mis on mitmeid kordi kehast tähtsam, sõltub oma usutavuses ainult kehast. Võib-olla on vaimud ja astraalkehad tõepoolest olemas, kuid enamik neid ei usu. Enda tõestamiseks peab sul käegakatsutav välimus olema. Ei tasu siis imestada kõikehõlmava välimusekultuse üle. Kuidagimoodi on vähetähtis väline kest sisemise üle võidu saavutanud ja troonib kõigis meie väärtushinnangutes.
Mulle tundub, et keha on nii mõneski mõttes piirav tegur, see pärsib vaimulendu. Siiski on ka vaimul oma trump – nõrk hing mädandab lõpuks ka keha läbi. Danieli viis hukule tema hing, mitte keha. Ta küll suri sellesse, et keha andis alla, kuid kehale andis käske mõistus. Mõistus, mis oli ehk aru saanud valesti valitud teest. Kahjuks ei osanud ta muid valikuid näha ning hävitas lõpuks kogu oma valena tundunud eksistentsi. Hinnang, et kõik on vale, sai tulla aga ainult hingelt ja keha siin mingisugust vastuvaidlemisõigust ei omanud.
„Ma olen vist idioot, aga mulle pakub huvi mõtiskleda selle üle, miks ta seda tegi.“
„Mida ta tegi? Ta ei teinud ju midagi, see lihtsalt juhtus.“

Istusin peielauas Celle kõrval. Ausalt öeldes nägi ta välja parem kui kunagi eales. Celle oli muidugi alati ülihea välja näinud, ka siis kui ripsmetušš silmade all laiali ja sama kleit kolmandat päeva seljas. Peale enesetapukatset voodis lamades oli ta mulle inglit meenutanud. Celle oli alati ilus olnud oma ebatäiuslikkuses, kuid täna oli ta esimest korda ilus ka oma täiuslikkuses. Must kübar, mustad kindad ja pitskleit, helevalged juuksed, veripunane huulepulk ning mustad prillid. Väike Daniela vaatas teda samuti võõrastava pilguga ja kõlgutas laua all jalgu. Ta sai aru, et midagi koledat oli juhtunud, kuid ei mõistnud veel kõike ning teda häiris lauas istuvate inimeste pingutatud vaikus ja tavapärase koosviibimismelu puudumine. Ma usun, et ta ei olnud ainus, keda see matuste puhul häirib, kuid lapsena oli tal võimalus oma rahulolematust ka välja näidata. Celle ei püüdnudki teda viisakale käitumisele sundida. Ühel hetkel, kui Daniela marineeritud tomati põrandale kukutas, märkasin Celle silmis lõbusat läiget. Ta silmas mind ja muigas.
„Tule mu’ga kaasa suitsu tegema.“
„Aga Daniela?“
„Siin mutte küll, kes teda valvavad.“
Tõusime koos lauast ega pannud uudishimulikke pilke tähelegi.
„Mõtlevad nüüd, et ma lähen ennast kuskile nurga taha süstima“ irvitas Celle. Jah, ega mullegi ei olnud jäänud märkamata Danieli sugulaste kahtlustavad pilgud ja sosistamine. Celle oli ju see jube naine, kes Danieli last kasvatada ei tahtnud ning selle asemel mööda ööklubisid ringi aeles. Narkomaan veel pealegi, ükskord lausa elustati – mida see vaene laps kõik nägema pidi. Eks selline naine ajab ju iga normaalse mehe hauda. Viimase mõtte peale löödi rist ette.

Seisime peiedeks renditud mõisa talveaias ja tegime suitsu. Läbi klaasist välisseina oli näha vaikselt langevat lund. Väljas sadas ja sees kasvasid palmid. Mõnel ei ole pulmadki nii ilusas kohas, mõtlesin.
„Nüüd siis ongi see kõik läbi. Jumal tänatud. Saab normaalselt elama hakata. Vast ei ürita keegi last mult ära kangutama hakata.“
„Ei usu, milleks neile see. Ega neid see laps ju tegelikult ei huvita.“
„Ei. Ega Danieligi ei huvitanud ju..“
„Saad sa üksi hakkama?“ Ma sain kohe aru, et küsisin seda vaid moepärast, küsimusele mitte mõeldes.
„Tead, ma olen mõelnud. Ma olen ju tegelikult kogu aeg üksi hakkama saanud. Mis sest, et ma siin vahepeal ulgusin ja püüdsin uskuda, et Daniel on mulle vajalik. Vajadus ja armastus on kaks ise asja. Ma armastasin teda küll, alles hiljem sain aru kui vale inimest ma armastanud olin. Ma ei saanud sellest armastusest kuidagi lahti ka. Ma võisin teda kasvõi vihata, kuid armastust see ei kahandanud. Ma oleksin pidanud lapse võtma ja ära minema kohe kui sain aru, et Daniel mind armastada ei oska. Aga kes siis usuks, et tema armastus kõike ei muuda ja tegelikult oleks vähem valus kusagilt kaugemalt ja ühepoolselt armastada. Ikka sa ju loodad, et küll ta muutub. Küll laps meid lähendab. Kõige kurvem on see, et kannatas ju ka Daniela. Minu arvates on täiesti vale see abikaasade asi, et jagame vastutust ja hakkab kergem. Ei hakka ju, öeldakse, et kui vastutavad kõik, siis tegelikult ei vastuta keegi. Ma andsin endast vahel nimelt vähem, et siis ehk Danielile jääks rohkem võimalusi oma hoolimist näidata. Söötsin talle lapse ette, nii öelda. Ma oleks üksi palju paremini hakkama saanud. Poleks hakanud selle äriga jamama, oleks ka kuskil putkas kasvõi kotlette praadinud, aga kogu jama oleks ära jäänud.“
„Kahetsed sa siis seda, mis me tegime?“ Miks ma ometi selliseid ajakirjanike küsimusi esitasin? Ma olin vist tõepoolest natuke šokeeritud ja üritasin ennast kaitsta.
„Ei, ma ei kahetse, kuid nüüd ei saa ma ju enam niimoodi jätkata. Ma veel ei tea, mis ma ette võtan, aga küll ma hakkama saan.“
Mul oli hetkeks selline tunne nagu oleksin mina olnud see kuri kaasosaline, kes Celle sellesse põrgusse vedas ja peaksin nüüd õnnelik olema, et ta mulle andestanud on. Ma tundsin end lapsikuna ja mulle tundus, et Celle on lapsik ning üleüldse keerles kõik mu ümber jubedalt ringi. Võib-olla tuli see hoopis sellest, et ma üle pika aja suitsu tegin. Millegipärast häiris mind Celle oskus kõik möödunu üheks veaks tembeldada, rõõmsalt ennast sellest taandada ning pea püsti edasi minna. See ei saa olla nii lihtne. Või äkki tõesti saabki?

Läksin üle pika aja tööle. Üksinda, sest Celle keeldus kaasa tulemast. Ta oli seda elumuutust ikka päris tõsiselt võtnud. Ma ei tea, miks, kuid lõin end täna rohkem üles kui tavaliselt. Üles löömise all ei mõtle ma enda ilusaks tegemist vaid endast võimalikult kurja ja ülbe mulje jätmist. Celle oli kunagi isegi maininud, et kui ma selline välja näen, siis ei julge keegi ostmagi tulla. Kel häda suur, see ikka tuleb.
Seisin peegli ees ja tunne oli selline nagu filmist nähtud prostituutidel, kes, nutt kurgus, ennast järgmise kliendi jaoks ahvatlevaks teevad. Ma läksin tööle hasartselt, otsekui valust hoolimata kümnendat korda vastu seina joostes. „Kurat, ma olen ilus ja uhke tüdruk ning näitan teile kõigile koha kätte! Mind ei huvita, kui kõik teised mu ümber kokku varisevad, mina lähen ikka edasi. Ma olen teist kõigist tugevam. Mul ei ole tundeid, ma olen robot ja selles on mu jõud.” Ainult ma ei tea, miks ma seda kõike teen.
Issand jumal, olen ma tõesti märter? Üritan näidata kui raske mul on ja mis tööd ma tegema pean, et elus püsida, samamoodi nagu sangaremad nõuavad tunnustust sigimise eest. Mul oli raske lapsepõlv, raha ei olnud ja hoian endal nüüd niimoodi hinge sees ning olen uhke? Tahan ülejäänud kõntsale enda õnnetuste eest kätte maksta nende elusid mürgitades? Kuhu on kadunud narkomüügi lõbusam pool, mängulisus? Huumor on veel õnneks alles.

Tölp tuli minu juurde koos ilmselgelt äsja 18 saanud tüdrukuga, kes mulle sõbralikult naeratas.
„Kuule, ta tahaks sinuga vähe ärijuttu puhuda” muheles Tölp talle omase idioodiilmega.
Tüdruk naeratas kohtlaselt ja ma heitsin Tölbile mõrvarliku pilgu, mida too kindlasti flirtimissignaalina võttis.
„Tere siis, et ma olen nagu enne ka igasugu asju teinud ja siis ma kuulsin nagu, et sellega nagu teenib päris normaalselt, onju. Ihii.” Taevas appi, mis see siis nüüd on? Tölp mõne oma suguvõsast siia tassinud?
„Kes sa oled üldse?”
„ Ahjaa, Mirjam olen. Tere. Ma nagu koolis ühe tüübi käest kuulsin, et…”
„Ja mida sa tahad siis?”
„Ei ma nagu ise ei tahagi, või noh ega ma vastu ka ei ole kui nii odavamalt saaks. Mul pappi nagu hetkel eriti ei ole, eks. Ihii. Ma nagu mõt’singi, et hakkaks nagu ise ka tegelema või nii.”
„Ööklubides narkootikume müüma?”
„Ei noh, ööklubides võib ja ma nagu ise käin ka siin pidevalt ja siis no koolis saaks ka. Meil on klassis päris normaalset rahvast nagu.”
Ma ei tea ise ka miks ma nii närvi läksin…
„Kuule tatt, tõmba siit heaga minema ja ära mu silma alla enam satu, eks! Sinu arust on see mingi kuradi lahe meelelahutus või? Sinusugune on kahe aasta pärast nõela otsas istuv prostituut ja ega su klassikaaslastelgi paremini ei lähe. Hoia end siit eemale, eks!”
„Türa, sa mingi päris haige mõrd oled vä, et mingit moraali hakkad lugema! Kuradi vanamutt, sa isegi ei tea, kes ma kurat olen. Fakk, mul on kogemusi sinust mingi sajaga rohkem ette näidata. Ja kui ma ka lits olen, siis mul on vähemalt taks kõrgem kui sinul! Fakk, raisk.”
No ma tean ju küll, et sellistega ei tasu iial samale pulgale laskuda. Igatahes kargasin ma diivanilt püsti ja haarasin tal õlgadest kinni. Kahjuks oli väike armas Mirjam minust paremal positsioonil ning lükkas mu istuma tagasi. Läbi udu meenus, et mudamaadlus on tibide hulgas üsna populaarne meelelahutus ja Mirjamil võib kogemusi olla, huumoriga pooleks siis. Tegelikult oli asi naljast kaugel. Mulle meeldinuks asi kiire nokaudiga lõpetada ja peaaegu väärikalt sündmuspaigalt lahkuda, kuid asjaolud kujunesid kahjuks teistsuguseks. Enda kaitseks võin öelda, et kakelnud olin ma elus küll ja küll ning selle käigus õppinud, et naisele on targem mehelikult läheneda – lõuahaak lõpetab olukorra stiilselt ja kiirelt, seevastu kui naiste hulgas harrastatav juustest kiskumine tõotab pikaks venida ning samuti on võitjat raske tuvastada. See polnud nüüd vist eriti minu kaitseks vist, pigem alandas mu mainet?
Edasised sündmused toimusid üsna kiirelt - Tölbile, kes alguses olukorda nautinud oli, tulid siiski meelde tema töökohustused turvamehena ning ta asus meid lahutama. Selleks hetkeks ei soovinud me kumbki seda enam. Hoolimata sellest, et Tölp ka ise paar päris head hoopi sai, suutis ta meid siiski üksteisest eraldada ja vedas mu läbi lõbustatud rahvamassi klubist välja.
„Kus see eit jäi? Kurat sa minu välja vedasid?” kisendasin vihaselt.
„Rahune maha, eks. Oli nagu vaja seda jama praegu vä?” tõreles Tölp üritades tasakaalukat isakuju mängida.
„Rahune maha” on muuseas minu jaoks kõige ärritavamad sõnad. Ma ei usu ka, et ma ainus olen. Kui keegi väidab, et ma peaksin rahunema, annab ta justkui teada, et minu vihastumine oli asjatu, mida see loomulikult ei olnud.
Ma ei tahtnud Tölbiga mingit vestlust arendada ning vaatasin kahjud üle. See väike rott oli suutnud mu pluusi nii puruks rebida, et kõik seal all olev näha oli. Ime siis, et rahval nii lõbus oli…Käekoti sang oli ka ainult ühest otsast koti küljes kinni ning käed lõhki kraabitud. Vot milleks nad oma kunstküüsi teritavad siis. Katsin end kuidagi kinni ja jäin nõutult klubi ette seisma.
„Palun too mu mantel riidehoiust” ütlesin Tölbile rahulikult.
Kui ta läinud oli kükitasin lume sisse maha ja hakkasin ulguma. Nii häbiväärne kui see ka ei olnud, nutsin edasi ka siis kui Tölp mu jopega kattis ja taksoga koju viis. Ma vist nutsin taksos ta õlal ja kuulasin kõik vaimuvaesed lohutused ning manitsused ära. Mul ei olnud üldse jõudu ja lõpuks ma isegi tänasin teda mõistva suhtumise eest. Poiss sai vähemalt ühe uue loo, mida oma madalalaubalistele sõpradele jutustada. Kuidas eided kaklesid ja tema sangarlikult tulle sööstis. Loodetavasti ei luuleta ta lõppu, kuidas päästetud printsess kangelase tänutäheks tuppa kutsus.

„Tead, kui ma olin temavanune, või noh noorem vist siiski, siis ma nägin enda arvates kohutav välja. Ma õppisin üsna hästi, sõpru mul polnud. Ma olin täiesti kindel, et ei hakka iialgi kellelegi meeldima ja jään raudselt vanatüdrukuks. Aga tegelikult ma täitsa meeldisin endale. Mul olid omad huvid ja rõõmud. Olin selline eraklik imelik tüdruk, keda klassiõhtul tantsima ei võetud, kuid ometigi austati. Ma teadsin, et pole mõtet neile pidudele minna, kuid läksin ikkagi alati. Nagu oleks mingi sisemine sund mind kohanduda käskinud, et äkki läheb õnneks ja võetakse kampa ning tehakse endasuguseks halliks massiks. Ma ei mäletagi, kuidas ja millal see neil lõpuks õnnestus. Igatahes muutusin ma väliselt nendesarnaseks. Tegelikult oli see sama efekt nagu hundinahas jänesel, kes südame värisedes ootab, millal ta paljastatakse. Ma lausa imestasin, kuidas nad ei taipa, et ma olen seesama imelik plika, mis sest, et krohv näos ja riideid vähem. Järelikult oli see seltskond sõbralik. Rõõmsad, pealiskaudsed inimesed, kelle ainsaks mureks oli, kus toimub järgmine pidu ja mida sinna selga panna. Nad ise ütlesid, et elavad täiel rinnal kuigi ma sellest päris aru ei saanud – jätsid nad ju ennast nii paljust ilma. Mida aeg edasi, seda vähem ma nende puudusi märkasin. Väliselt olin ma täpselt nagu see väike rott Mirjam, mõistus oli puhkeolekus. Mul oli kõigest absoluutselt ükskõik, mind ei huvitanud mitte miski peale selle seltskonna, kelles ma enda tulevikku nägin. Ma uskusin sinisilmselt, et kümne aasta pärast paneme täpselt samamoodi lõbusalt pidu ja oleme sõbrad. Hakkasin oma tegeliku olemuse ilmsikstulekuid häbenema. Valetasin, kui küsiti, kas olen mõnda raamatut lugenud. Kartsin, et siis hakkavad sõbrad minusse teisiti suhtuma. Ei tahtnud olla tark ja igav. Loll ja lõbus oli palju populaarsem variant. Või no mis oli, siiamaani on. Kõige tähtsam on seksikas olla, sest siis on lõbus – saad peole ja jooki ning uue topi. Seda, et nii võib keppi ka saada, algul ei teata, pärast peetakse paratamatuks ning luuakse uusi loosungeid – ma olen nii vabameelne, seks ongi lahe. Endal on selline ärakasutatud lapse tunne, kellelegi rääkida ka ei ole, et tegelikult tahaks midagi muud. Jubedalt tahaks, et keegi sind armastaks. Mitte niisama ei käiks sinuga vaid saaks su jutust ka aru. Siis sa vaatad ringi ja näed, et selliseid inimesi ei ole ning kaotad oma usu armastuse võimalikkusse. Ma arvan, et siis sind kasutataksegi elu lõpuni ära.
Aga mina kohtasin siis sind. Ma nägin ju kohutav välja – mul oli kohutav pohmell, juuksed olid pesemata ja sassis, meik pidutsemisest laiali. Ausõna ei tea, kuidas ma üldse sellises seisukorras võõra mehe juurde minna sain! Minu maailmas ei meeldinud sellised naised ju kellelegi – fassaad pidi ikka läikiv olema. Ma sain kohe alguses aru, et sa oled hoopis teistsugune inimene kui see mass, keda ma oma lühikese, kuid sisuka elu jooksul varem kohanud olin. Hiljem mõistsin, et mitte kedagi ei armastata tema mulje põhjal, armastatakse ainult isiksust maski taga. Mida kindlama maski sa endale lood, seda tõenäolisemalt jätad end armastusest ilma. Pead ainult leppima, et armastus hakkab su hoolega valmistatud maski murendama. Ma ju ka enam ei varja, et olen nii mõnedki raamatud läbi lugenud ja koolis viisi saanud. Ega see mask enam nii ahvatlev tundugi. Hulluks ajab mõte, et olen teda siiski aastaid endaga kaasas kandnud. Ta jääb mind alatiseks kummitama ja ma olen teda ka ise teadmatusest toitnud. Tead, see äri Cellega, seal ööklubides…”
„Tean küll.”
„Misasja?...Sa tead?...Sa tead, mida me seal tegime ja sa…Miks sa varem midagi ei öelnud?”
„Sa mõtled, et miks ma sind ei takistanud.”
„Jah…”

„Ma kardan, et olen palju hirmsam inimene kui sa uskuda suudad. Ei, ma olen sind kogu aeg armastanud. Ma olen sind armastanud rohkem kui kedagi või midagi muud siin maailmas. Selles ongi võib-olla konks. Sa ei sobi siia maailma, sa oled liiga ilus, hea ja tark. Ei, ma ei ole psühhopaat ega kavatse siin mingit rituaalset mõrva. Aga ma ei uskunud seda kõike, ma ei uskunud, et selline armastus võib nii jubedas ja mõttetus maailmas eksisteerida. Mitte miski ei viita ju sellele, et nii olla võiks. Kõik on kaduv, hävinev, inetu, roiskuv. Ma ei saanud uskuda millegi imelise olemasolusse, ma uskusin, et õnne leidmiseks peab seda väärt olema või kasvõi natukenegi pingutama. Mida olen ma sinu pärast teinud? Mitte midagi. Seepärast lülitasin ma su välja ja hakkasin kannatama. Lihtsalt kannatamise pärast, justkui muudaks see mu paremaks ja aitaks jõuda tõelise rõõmu ja õnne juurde. Ma pidin ise midagi olema, mitte ainult sinu olemasolust elama. See joonistamine. Mäletad, kuidas ma seda alguses hambad risti tegin ning midagi ei tulnud välja? Siis sain ma sinu ja Celle kohta teada ning sundisin end mõtlema, et sa ei olegi ingel. Sa oled täiesti tavaline naine, kellel on kõik tavalised omadused. Ma lasin sul olla ja elada, sest arvasin, et sa ei ole ju eriline. Mul ei olnud põhjust sulle kaasa elada. Tollal arvasin, et see oli saatuse sõrm kui tegin oma esimese musta pildi. Selles pildis oli kõik halb, mida tundsin, kuid samas tõmbas see vaatajaid enda poole. Tänu sellele pildile hakati mu töid ostma ja ma sain edukaks. Ainult sina vaatasid seda pilti ja naeratasid. Sa ei kujuta ette kui vihaseks see mind tegi! Ma tundsin, kuidas sa minust kaugened – sa vaatad minu valu ja viha ning naeratad! Sa ei mõista mind ju üldse, ma olen sulle tühi koht, minu püüdlused on sinu jaoks mõttetud. Kõik need mõtted ei suutnud mu armastust sinu vastu vähendada, ma ainult püüdsin ennast petta. Käisin näitustel ja loengutes, uhkeldasin pokaal näpus ja pildusin vaimukusi. Lõpuks ometi olin kuhugi jõudnud ning inimesed austasid mind. Ma uskusin, et olen tänu pingutamisele midagi saavutanud. Ei, üksi ei tee sa siin ilmas mitte midagi. Kui ei oleks sind, ei oleks ka musta pilti. Ma olin jälle sattunud fassaadi peibutava mulje ohvriks. Kes mind tegelikult austas? Paar käputäit inimesi ehk ja ma arvasin, et see on kõige muu salgamist väärt. Uskusin, et see oligi kõik, mida ma elult oodanud olin ja lõpuks tänu enesepiitsutamisele ka saavutasin. Ma tahtsin ju tegelikult surematuks saada ja sinna võis mind viia ainult looming, mitte miski maine. Aga kas surematus on väärt surnuna elamist? Olin veendunud, et õnnelik armastus ja suurepärane looming ei saa koos eksisteerida. Miks? Ainult selle ühe pildi pärast, mille ma masenduses joonistasin ja mis võib-olla kogemata hea sai. Ma oleksin ju võinud ka teisi variante kaaluda, kuid nagu ikka on lähim tee lihtsaim. Järeldasin, et ainult armastuse ja positiivsuse allasurumine aitab mul edukas olla ning oma nimi kuhugi jäädvustada. Ma olen täpselt sama haige inimene kui need, kes klubides grammi pärast hinge müüvad, ma nägin ainult ühte eesmärki. Kõik eesmärgid, mille tagaajamiseks sa muust loobuma pead, on halvad. Või pigem on halvad inimesed, kes neid eesmärke nii kohtlevad. Olgu see raha, kuulsus, surematus, armastus, vabadus või midagi muud, kui sa ühe nimel teistest loobud, teed valesti. Väga keeruline on aga näha tervet pilti, mina ju sain ka aru, et töö nimel vabadusest loobumine on vale, kuid ei mõistnud, et surematuse nimel armastusest loobumine on samamoodi. Ükskõik, kuidas me maailma näeme, näeme me seda ikka vildakalt. Alati tähtsustame me ühte ja alahindame teist. Me ei ole täiuslikud, ma ei salga, et uskusin end vahel seda olevat. Mul on jubedalt kahju, et ma su kõrval ei olnud, kuid usu, oma südames olen ma alati sinuga. Sinu valu on minu valu ja rõõm minu rõõm. Ma ei saa teisiti, isegi kui tahaksin.“

Kas suitsidaalsete kalduvustega sotsiopaati saab nimetada „optimistlikuks aktivistiks”? Tundub, et saab kui seda soovituskirja lugeda. Minuga olevat alati nii lõbus, et kui nalja vaja, siis ei tule muud teha kui mind külastada. Meenub Bitstrupi koomiks elukutselisest koomikust, kes kodus inspiratsiooni nimel naist ja lapsi peksis ning tänaval koerakesele jalaga virutas.
Halb hakkab. Selle soovituskirjaga võetaks mind vist töölegi. Ainult, ma ei saa aru, miks see kiri üldse olemas on. Mind on rehabiliteeritud, mulle on andeks antud ja mind oodatakse naerusui enda sekka. Ma ei saa kuhugi minna, ma ei saa kõike unustada, ma ei taha.
Istun, poolik purk rahusteid käes köögipõrandal. Jälle. Ma ei oska oma eluga mitte midagi ette võtta. Kuidas kõik saavad ja sina ei saa? Mis sinul siis viga on? Kui ma seda teaks, siis ma ei oleks ju nii ummikus omadega!
Hull on iseenesest hea olla - lõbus on vaadata, kuidas tuttavad sind nähes krae üles tõstavad ja teisele poole teed kiirustavad. Mõned arutavad isekeskis, kuidas sind aidata saaks ja naeratavad osavõtlikku seebiseriaali naeratust kui neile midagi räägid. Ka meeste silmis on parem olla „see värdjas hull eit” kui „pandav mätas”. Vabal ajal tegelen verise vahu välja ajamisega.
Aga need on vaid üksikud väljapoole paistvad privileegid, oma halvimatel hetkedel istud köögipõrandal mõne terariista või purgi medikamentidega ja lihtsalt ulud. Siis ei lohuta sind ka teadmine, et tegelikult vihkab Jumal meid kõiki.
Räägitakse, et enesetapu valivad tavaliselt need kõige tugevama tajuga tüübid, need, kelle hing kõike sügavalt läbi elab ja kes seeläbi massist paremad inimesed on. See, kes millestki ega kellestki ei hooli, ei leia ju mingit motivatsiooni oma eksistents lõpetada. Enamik lepib sellega, mis antud ega protesteeri. Kas pole mitte egoistlik saada siia ilma sünnitatud, vaadata natuke ringi ja öelda, et phäh, mulle see üldse ei meeldi, tahan tagasi? Siiski olen kogu elu kindel olnud, et oma sünnis ma tõesti süüdi ei ole ega oma seetõttu ka mingit kohustust a’la „millal maksan memme vaeva”. Seoses sellega olen kuulnud veel totramatki seisukohta, et austusest oma esivanemate raskuste vastu lasub ka minul kohustus oma sugu jätkata.
Mida saavad mu esivanemad nüüd teha kui siin köögipõrandal istun? Jagada minuga mu koormat? Ei, kohustus on ju ainult sigitada, hiljem tuleb sul endal hakkama saada. Ma ei süüdista enda ema, sest kus võis tema sellist allakäiku ette näha, kuid tänapäeval on laste sünnitamine küll täielik egoism. Saasta on liiga palju, et üks mõistusega inimene veel uskuda saaks, et midagi kunagi paremaks muutuks. Sa sünnitad siia ilma lapse, kes väiksena on armas ja nii sinu nägu, kuid kelle tulevik näeb ette vaid kahte teed – kohandumist või alla jäämist. Esimese valiku puhul oled sa sünnitanud uue roboti, kellel pole tundeid ei teiste ega enda vastu, kes elab vaid selleks, et tarbida ja hävitada. Teine valik lõpetab suitsidaalsena kuskil köögipõrandal ja tema ei saa lohutuseks isegi mõelda, et ehk ta ema ei näinud seda ette.
Millegipärast just sellises apokalüpsise-eelses olukorras korrutatakse üha enam säilimise tähtsust. Milleks lihtsalt säilida kui sisu on kadunud? Parem hävida ja loota, et ehk kunagi tuleb parem võimalus midagi uut ja väärtuslikumat üles ehitada. Ilma juhuse või millegi kõrgema sekkumiseta olemasolevat enam terveks ei tee. Eriti olukorras, kus soo jätkamine on asi iseeneses ega sisalda endas mingit kvaliteeti või vastutust vaid on lihtsalt kohus. Ei ole mingit muud eneseteostust selle kõrval. Hakka või uskuma, et selle meeleheitliku sigimispüüde taga on kõikuv kapitalism, mis enda elus hoidmiseks üha enam tarbijaid vajab ning neetud olgu need, kes tema toitmisest oma laste verega kõrvale hiilivad.
Mulle soovitati ka mõelda alati asju enda mätta otsast – kõik probleemid lähtuvad minust, mitte teistest ja see andvat mulle võimaluse ise kõik korda ajada. Teisi me muuta ei saa, küll aga ennast. Sellest loen ma välja, et ainuke võimalus ongi kohanduda – muuda ennast teiste sarnaseks ja kõik probleemid kaovad. Asjata ei karda ma, et kõik need eneseabiraamatud, koolitused ja tehnikad on samuti relv, millega inimesi karjamentaliteedile allutada. Ole nagu ette näidatakse ja sa jõuad tõelise õnneni. Tarbi ja naerata!
Minu ainus tee on isolatsioon. Astun ühiskonnast tagasi, lähen erakuna metsa elama. Olen avalikkuse silmis hull.
„Hullu tegi sinust kooselu selle hullu kunstnikuga!” karjus mu ema.
Ma olen kogu aeg hull olnud, isegi see kuradi hull kunstnik kartis mind vahepeal! Ma tapsin unes ja uskusin, et see on ilmsi. Pesin kätelt olematut verd ja needsin kõiki, kes mulle kallid olid. Oma mõtetes elasin läbi asju, mida iialgi näinud ega kuulnud ei olnud. Ma olin õnnelik kui üles ärkasin, kuid enam mitte. Nüüd tunduvad mulle need unenäod reaalsusena, kus hoolimata õudustest oli vabadus. Ma ärkan ja mul on valus – need samad unenäo koletised on moondunud igapäevasteks nägudeks ja ainult mina näen nende salalikku irvet. Nad imevad meist iga päev elu välja, kuid me ei suuda nendega reaalsuses võidelda.
Kas keegi usuks kui ütleksin, et võtsin nende väljakutse vastu ja järgnesin koletistele nende mängumaale, et neid seal võita?

Ajalugu kordub. Iidsetel aegadel ehitasid inimesed püramiide, et Jumalale lähemale pääseda. Veidi hiljem kui ehitusoskused paranesid, tulid kõrged kirikud, mille tornid taevasse ulatusid. Meile tundub see naeruväärne – mis Jumal, mis ohverdamine, kuid lähemalt vaadates ei ole ju midagi muutunud. Ikka veel ehitame võimu ja jõukuse demonstreerimiseks maju, mis taevasse kõrguvad. Kelle auks need on? Kes on meie uus Jumal? Kellele ohverdatakse nüüd oma elu ja tervis? Hakka või uskuma, et keegi seal siiski on, kes meiega aegade algusest peale manipuleerib ja vaikselt meie rumalate püüdluste üle irvitab. Tegelikult ei mõtle meist keegi oma peaga, ikka näidatakse kusagil mujal näpuga ja meie heidame altarile uue ohvri ning ehitame harduses uusi pilvelõhkujaid. Eddie oligi olemas enne Iron Maidenit ja tõmbab naerdes lava taga ise nukkude nööre.

Värskelt aetud habemega peenelt lõhnastatud mees, seljas ideaalselt istuv rätsepaülikond loeb oma kontoris hommikust ajalehte. Kontoriaknast avaneb miljonivaade rahvast täis kesklinnale ning kauguses sinetavale merele. Kõik on kuratlikult ilus ja käeulatuses, samas siiski nii kaugel, justkui jälgiksid turvaliselt saalist laval toimuvat tulistamist. See on hoopis teine maailm kui siin üleval uhkes üksinduses, kaaslaseks vaid õhukonditsioneeri vaikne undamine. Mitte keegi ei sega, kohv on juba lauale toodud ja sülearvuti ootab avamist. Mees armastab neid hommikuid, teda valdab lausa samasugune tunne nagu Rooma väejuhti enne edukat lahingut barbaritega. See sama kahtlaselt vaikne hetk iseendaga enne kohutavat möllu, mil ainult ta ise sisimas teab, et just tema väljub sellest võitjana. Ükskord ütles ta selles vaikuses koguni sõnad: „Ma olen maailma valitseja”, kuid see oli tema jaoks kuidagi hirmutavana kõlanud ning enam ta tõde valjult välja ei öelnud. Tõe avalikustamine tundus tarbetu ja tobe, isegi lapsik.
See mees oli kõigest üle. Ta võis rahulikult öelda, et ei usalda mitte kedagi, ennast samuti mitte. Ta ei teinud sealjuures nalja ega targutanud. Vahepeal oli tal tunne, et vaatab ennast kõrvalt – tema asemel tegutses ja toimetas keegi ideaalse inimese võrdkuju, kellel puudus täielikult südametunnistus ja tundeelu, see oli vaid mingi tuim tükk, kes sellest hoolimata kõigega imeväel hakkama sai. Just seda robotit ei saanud ta usaldada, sest see oli teda täiesti ootamatult rünnanud ning võimu üle võtnud. Ei, ta ei olnud selle muutuse pärast kurb või kättemaksuhimuline, ta vaatas seda kõike lausa üllatunult kõrvalt. Võis see äkki nirvaana olla? Ta oli ise ennast petnud, kõik oma tõekspidamised unustanud ja täieliku kannapöörde teinud, kuid mitte midagi drastilist ei olnud juhtunud. Ei mingeid süümepiinu, ta lihtsalt elas nüüd nii. Milleks meile põhimõtted, milleks rääkida mingist truudusest kui see meid vaid pidurdab ning tegelikult mitte midagi ei muuda? Milleks meile komplitseeritud inimsuhted kui ilma nendeta oleks elu palju lihtsam ja õnnelikum? Jah, õnnelikum kui ainult suudame inimsuhetele piisava alternatiivi leida. Töö on lihtne, ta sõltub ainult sinu panusest, ei ole võimalikke vääritimõistmisi ega kahemõttelisust, sa vaid rühid oma kindla eesmärgini ning iga saavutatud vaheetapp muudab su sama õnnelikuks kui vastutunde leidnud armastus.
Kui loodus on sulle ande andnud, siis ei maksa seda killustada. Mees oli loodud tippu pürgima ning mitte miski ei suutnud teda õnnelikumaks muuta kui oma kutsumusele järgnemine. Ükskõik, mida ta ka varem teinud polnud, kõik need tegevused olid välja viinud sama tulemuseni – ta ujus alati sopast välja ja jõudis teistest kaugemale. Ka siis kui ta ise seda kõige vähem soovis. See tegi talle kunagi meeletult haiget, ta arvas, et nõrk iseloom ei lase tal endale kindlaks jääda. Ta uskus, et ei suuda vastu seista ühiskondlikule survele edukas olla. Mis armastus, mis loomingulisus kui su suurim kutsumus ongi ürginimese kombel teistega võidelda ja kaasa antud eelduste tõttu neid ka võita! Sinu õnn ei ole rahu ega eneseväljendus, vaid lihtlabane võitlus. Siiski ei ole sa kaevikusse surema määratud, sinu võitlus võib sealt küll alata, kuid jõuab alati välja marssalikepikeseni. Sa oled ambitsioonikas ja pead seda endale tunnistama. Sa pead leppima, et sa ei ole loodud tagasihoidlikuks kõrvaltvaatajaks või eemalseisvaks intellektuaaliks, sinu kutsumus võib esmapilgul labane näida, kuid kõigi huvides on parim kui sa selle omaks võtad.
Võib-olla mitte kõigi huvides, paratamatult lähed sa üle laipade, kuid oleksid sa neid inimesi siis säästnud kui oma tõelise kutsumuse maha salgaksid ja vireledes elupäevi mööda saadaksid? Ei, siis oleksid nemad su samamoodi maha vedelema jätnud nagu sina nüüd neid. Tegelikult oli see ainus asi, milles mees veel natuke kahtles. Lõppude lõpuks oleme ju siiski maailmas üksinda, ainult meie ise teame, mis me hinges toimub ja oma särk on kõige lähemal. Aga mis saab jagatud rõõmu mitmekordistumisest? Kas valida kindel õnn või kaheldav kahekordistumine? Mees oli küllalt kaua ilmas elanud, et kindlaid asju eelistada. Kui ennastki usaldada ei saa, siis milleks riske veelgi juurde võtta.
Vaikselt uksele koputades sisenes sekretär, et tänase päeva kohtumiste plaan kohale tuua. Sekretäri silmadest oli alati märgata tunnustavat imetlust. Ta oli kena ja hea tüdruk, kes kunagi veel kaugele jõuda võis. Ilmselt siiski nii ei läinud – sekretär leidis kellegi, keda armastada ning kelle pärast oma ambitsioonid maha salata või vähemalt edasi lükata. Peale edasilükkamist avastas ta aga, et uuesti rongile jõudmine on kõvasti keerukam kui algusest peale vahepeatusteta sõitmine ning sundis ennast uskuma, et tal ongi teised prioriteedid.
Elus ei jõua kõike ära proovida. Tuleb teha valik. Mees oli oma valiku enda kasuks teinud. Ta ei teadnud, kas ta loob pretsedendi, kuid tahtis oma rolli lõpuni sajaprotsendiliselt välja mängida. Ei mingit mõtlemist teistele või tulevasele põlvkonnale. Ei oleks üldse ime kui ta nii hoopis sellele tulevasele põlvkonnale eeskujuks seatakse. Sellele põlvkonnale, keda kasvatavad inimesed nagu sekretär, kes salamisi unistavad, et ka nemad oleks kuhugi tõeliselt kaugele jõudnud. Sekretär oli tegelikult hea variant, sest tal olid kunagi ideaalid olnud, paljud uued inimesed sünnivad siia ilma lihtsalt niisama, inimestele, kellel pole kunagi unistusi ega ambitsioone olnud. Kas sellistest lastest võivad kunagi kangelased saada? Mees seda ei uskunud.
„Vabandust, ma olen juba ammu tahtnud ühte asja Teie käest küsida…” alustas sekretär ootamatult.
„Jah, mida, küsige siis?”
„See pilt seal koridoris. See Teie pilt. Miks Te kasutasite vanasti sellist varjunime nagu Klamber?”


Epiloog

“Take a look at me
I'm a loser” laulab raadios Lacuna Coil.
Aljona lamab suitsu tõmmates voodil. Tal on jälle veripunane pesu seljas. Kas tal muud värvi pesu ei olegi või arvab ta, et punane on kuidagi eriti romantiline? Mul on paha. Ma tahan siit minema, kõik on mõttetu, tühine, tühi. Kõik on nii valesti, et parandada ei saa. Ma tahan, et mul jälle lõbus oleks, aga ma ei oska selleks midagi teha.
Aljona naeratab. Ta naeratus venib idiootlikuks irveks.
„Tead, ma mõtlen, et meil on koos nii tore olla. Ma arvan, me võiks täitsa nagu pere olla. Mis sa arvad, Daniel? Mis sa siis teeks kui ma näiteks last ootaks nüüd?”
„Ära mölise.”
„Daniel, miks sa alati nii inetusti ütlema pead? Ma ju armastan sind nii väga ja sa ütled mulle pidevalt nii halvasti. Millega ma selle ära teeninud olen?”
„Kurat, ma ütlesin sulle, et ole vait!” tunnen, kuidas adrenaliin verre voolab.
„Sa oled ikka täiesti haige, ma ei saa aru, mis sinuga toimub! Ma ei ole sulle midagi teinud ega öelnud ju! Ise sa ütlesid, et ainult minuga koos tunned sa ennast hästi, miks sa siis karjud mu peale nüüd?”
„Pole tähtis, mis ma sulle öelnud olen, ma võin sulle ükskõik mida öelda!” vastan trotslikult.
Aljona hakkab vastikult ulguma. Ma vihastan tõsiselt, sellest oleks siin hea tujutõstva tüli saanud välja võluda. Vihkan kui inimesed liiga kergelt alla annavad.
„Mida sa ulud, kuradi lits, ma ei ole sust kunagi hoolinud! Ära kujuta endale ette!” tõmban Aljona kättpidi istuma.
„Jäta mind rahule, sa oled hull! Haige narkar! Sa ei saa ise ka aru, mis sa teed! Arvad, et oled mingi rikas mees, siis võid kõike teha ja öelda! Ma ei taha sind enam kunagi näha!” röögib Aljona läbi pisarate ja püüab voodi kõrvalt toolilt oma kotti ja riideid haarata.
See mulle juba täitsa meeldib. Lükkan ta voodi peale tagasi ja naeran: „Ja nii ongi, idioot! Ma võingi kõike teha ja sina ei saa mind takistada. Mind isegi ei huvita, mida sa tahad või ei taha!”
„Lase mul minna, haige värdjas!” kisendab Aljona juba natuke hirmunult.
„Mulle meeldibki kui sinusugused sitapead mind kardavad! Vigise aga, see erutab mind!” naeran lõbustatult.
„Mis ma sulle teinud olen?” haliseb plika.
„Vot selles see lõbu ongi, et mitte midagi. Mul on lihtsalt selline tuju täna, et võiks sulle peksa anda. Sa oled nii kuradi mõttetu eit.”
„Jäta järele! Kas midagi muud ei lõbusta siis sind?” üritab Aljona psühholoogi mängida.
„Loodad jälle keppi saada või? Unusta ära! Täna lõbustab mind ainult sinu lolli lõusta sisse tagumine!” tunnen end juba ülihästi ning virutan oma jutu tõestuseks Aljonale lahtise käega näkku.
Plika hakkab jälle ulguma ja üritab minema joosta.
„Kardad mind nüüd jah? Karda, karda. See oli su elu suurim viga, et minuga jamama hakkasid ja seda viga enam ei paranda. Kuradi psühholoog – retsi siis ära ei tundnud või? Muidu oled küll nii tark oma tundeid lahkama. Mul on sinust ja su ilast kõrini!” tõukan tüdruku vastu seina, mille tagajärjel voodi kohal olnud pilt põrandale kukub. Kogu tuba on korraga värvilisem ja meenutab mingisugust segast filmi. Ma ei tea, mida ma teen, kuid see tundub ainus õige tegevus, just see, mis siia tuppa sobib. Aljona näeb oma vesiste silmade ja laguneva make up’iga täiesti ebareaalne välja. See ei ole enam see inimene, keda ma kunagi tundsin, vaid kellegi hall vari. Aljona on kest.
Ma löön teda rusikaga, kuid ta ei liiguta ega põgene eest. Tema nuuksumine ei jõua minuni vaid kostab kusagilt eemalt läbi udu. Järsku kargab ta püsti ning tormab mulle kallale. Naerdes haaran ta kõhnadest kätest kinni ning viskan ta põrandale. Mulle meeldib see võitmatuse tunne, ma saan teha kõike, mida tahan ja keegi ei takista mind.
„Miks sa appi ei karju? Karju, karju, äkki keegi tulebki, hakkab põnevam!” löön põrandal lebavat Aljonat paar korda jalaga. Appi ta ei karju, huvitav, kas trotsist või ei usu ta, et keegi appi tuleks.
„Kuule, mul hakkab igav kui sa enam midagi vaimukat ei ütle!”
„Jäta järele” sosistab Aljona vaevukuuldavalt.
„Nii sitt eit oledki või?” tõmban ta põrandalt püsti ja virutan hooga vastu vannitoa ust. Uks ei ole korralikult kinni ning Aljona lendab peaga vastu vanni. Obadus on vist üsna kõva, sest tüdruk jääb vanni najale istuma, lõug lõdvalt rippu. Suust verd just ei tilgu, kuid kontakti temaga ka enam ei saa. Kuidagi kurb hakkab, et kõik nii ruttu läbi sai. Ega ta niipea ei ärka vist. Baarikapis peaks veel natuke kama olema. Üksi on jama panna, aga asi seegi. Miks raadiost alati siis mingi jama tuleb kui mul peotuju on?
Võtan kapist autovõtmed ja raha ning panen ülikonna selga. Täna läheb veel peoks! Ukse peal keeran ümber ja lohistan Aljona kaasa. Mine tea, äkki ikka ärkab üles. Õnneks ei ole koridoris kedagi, kes meid näeks. Kõrvaltvaatajale võiks see olukord natuke kahtlane tunduda – mina ülikonnas mingit purjus litsi vedamas, kes jalgugi alla ei võta.

Kuidagi saan majast välja ja vinnan Aljona autosse. Äkki tunnen, et tahaks suitsu teha. Tegelikult ei ole ma mitte kunagi suitsetaja olnud, kuid nüüd on tunne, et oleks vaja. Maja kõrval seisab väike kiosk, kust ma samuti kunagi midagi ostnud ei ole, kuid eeldan, et suitsu seal müüakse. Lukustan autouksed ja lähen pistan pea kioskiluugist sisse.
„Mida te soovite?” ehmatab keskealine müüja. Küllap näen siis keskmisest hullunum välja nagu üks neiu mulle kunagi klubis mainis. Naeran kõva häälega, mis kioskööri veel rohkem kohkuma paneb.
„Suitsu tahaks, kõige kallimat aga mitte mingit mentooliga või muud saasta, andke tikud või välgumihkel ka.”
„No kumba te tahate siis – tikke või välgumihklit?” küsib müüja end kogununa.
„No kumba te soovitate, neiu?” irvitan.
Müüja viskab mulle sõnagi lausumata paki tikke. Tunnen, et oleksin pigem välgumihklit tahtnud, kuid ei ütle midagi ja viskan letile 500-kroonise, haaran letilt paar šokolaadi ja lahkun naerdes. Kuradi hea tuju on! Kioskitädi jääb hämmeldunult mind vahtima ja ütleb midagi enda ette. Ma ei kuule, et ta ütleb: „Kuradi narkomaanid!”.
Auto juurde jõudes mu hea tuju natuke lahtub, sest Aljona on ikka kontaktivõimetu. Liputan ta nina eest ühte šokolaadi, kuid tundub, et see ei aita. „Kurat, varem sa kogu aeg nõudsid, et ostame jäätist ja šokolaadi, aga nüüd kui ma ostan, siis sa ei tahagi.” Panen Aljona natuke viisakamalt istuma, kuid ta vajub ikkagi ühele küljele, justkui oleks maani täis. Toast minnes ei viitsinud ma talle midagi selga ka toppima hakata, pole ammu nukke riietanud, viskasin ainult käteräti ümber. Kui ment peaks kinni pidama, siis on vist veidi kahtlane? No loodame, et ei pea. Aga äkki möödasõitjad peavad imelikuks, et neiu pesuväel autos magab? Kurat küll, on sellest plikast alles probleemi. Aljona on umbes sama pikk ja paks kui Celle, äkki kodus kapis leidub midagi.
Riieta nagu laipa, mõtlen kui Aljonale toast toodud Celle kleiti selga ajan. Selle protseduuri tarvis oli vaja Statoili taha parklasse sõita, oma maja ees oleks liiga imelik olnud. Vahelduseks võtan ühe kabanossi.
„Nii, olemegi valmis piknikuks looduses. Vaata, et sa mul siis üles ärkad, uinuv kaunitar!” Aljona ei kõssagi. Millegipärast kaob tahtmine tema poole vaadata.
Tegelikult on mul tõesti tahtmine siit linnast jalga lasta, ära loodusesse. Keeran Narva maanteele. Alates sellest kui ma linna elama tulin, olen alateadlikult pidevalt sinna tagasi tahtnud. Sinna väiksesse külla Ida-Virumaal, kus ma suurema osa oma elust veetsin. Õigupoolest ei ole ma sinna enam kordagi tagasi pöördunud. Ma uskusin, et ei pea iialgi tagasi minema ega soovigi seda teha. Nüüd tahaksin neile kõigile seal karjuda: „Te vaadake mind, raisk! Te ei uskunud minusse mitte kunagi! Vaadake mind nüüd, mul on kõik olemas, millest teie undki ei oska näha! Ma olen teist kõigist rikkam – mul on mitmemiljoniline korter, mul on viimase peal auto, mul on tööl oma kabinet ja ma võin kõigile öelda, mida sülg suhu toob!” Äkilises vihahoos löön rusikaga armatuurlauale ja pressin autoga kahe mökutava molu vahelt läbi. Keegi kõnniteel keerutab näppu meelekohas, näitan keskmist näppu. Raisk. Värdjad. Lõpuks saan sellest linnast välja ja ennast lõdvaks lasta. Tunnen taas kohutavat suitsunälga. Kuhu ma selle paki paningi? Suitsu on pakist veel lihtne kätte saada, kuid tikkudega läheb raskeks. Esimene põlema saadud tikk maandub ülikonnapükstel. Kurat küll, need olid kallid püksid! Üritan veel päästa, mis päästa annab, kuid auk on siiski sisse põlenud. Asutan just järgmist tikku tõmbama kui avastan, et auto on liiga palju vastassuunavööndisse vajunud. Keeran rooli paremale, kuid liiga järsku. Silmanurgast näen Aljonat rahulikult, silmad kinni, lamamas.

Kommentaare ei ole: