Saatana muusika

Vahepeal ikka ilmub meediasse põnevaid artikleid teemadel "Inimesed internetis on hämmingus/tagajalgadele aetud - kas see kleit on sinine või hoopis roosa!?" Mul juhtus nüüd sarnane asi muusikaga.

Teate sellist bändi nagu Ghost? Mina näiteks ei teadnud, aga Loudwire portaal, mida ma jälgin, jagab neist üsna sageli uudiseid. Viimati näiteks seda, et Rihanna läks MET-i galale paavstirõivais, mida siis armastab kanda ka Ghost-i laulja Papa Emeritus mingi number. Papa kommenteeris seda kui "Imitation is the most sincerest form of flattery" - ma imestasin silmad punnis, sest ei usu, et Rihanna üldse teabki midagi Rootsi ansamblist Ghost.

Mille poolest siis Ghost kuulus on? Väidetavalt olla satanistlik bänd. Muusikaliselt on teda Last.fm-is kirjeldatud kui heavy metal, psychedelic rock, doom metal ja hard rock ning sarnaste bändide nimistus troonivad Judas Priest ja Iron Maiden. Kuidas ma siis neist miskit kuulnud ei ole?

1. juunil ilmus neilt ka uus plaat ning otsustasin kuulata. Ma ei tea, kas saatan on mu kõrvad nüüd krussi keeranud, aga ma ütleks, et diskot need rootslased oskavad ikka teha. Ausalt, mulle tulid kohe meelde kadunud 80ndad, Michael Cretu (tema muidugi rootslane pole, eks) oma sooloprojektidega jms.  Mina ei saa aru, kuskohas siin rocki kuuldakse, veel rohkem metalit? Üldiselt on kogu plaat ja ka nende varasem looming samas vaimus. Siin üks näide uuelt albumilt:

Oeh, Youtubes surfates sattusin ka eelmist videot kommenteeriva video peale. Ma ei tea, no lõpuni ma ei suutnud vaadata, aga kas teile ei tundu, et see youtuber on nagu veidi...noh...ei taha pahasti öelda aga...no veits lapsik? Ma ei tea, kui kõrge peaks enesehinnang olema, et midagi seesugust endast netti üles riputada.  Mul oli küll piinlik ja valus vaadata. Ok, kommentaarid videole on ka huvitavad, arutatakse, kas seal videos oli tõesti Kirk Hammett või mitte (nagu...pimedad olete või, ise kõvad metallistid) ja siis selle üle kas Dance Macabre on ladina või prantsuse keeles (te istute arvutis ega oska guugeldada?)

Kuna aga youtube annab mulle niikuinii g tähte sisse trükkides esimesteks vasteteks "granny horror game" ja "getter jaani", siis me tegelikult teame, kes peamiselt seal vaatavad ja kommenteerivad...

Kõik eelnev ei tähenda sugugi seda, et Ghost mulle ei meeldiks, täitsa omanäoline kuulamine, lihtsalt minu jaoks valede märksõnadega varustatud. Priesti ja Maideni kõrval võiks hoopis Hurts kirjas olla. Paistab, et nad ka ise ei võta end sugugi nii tõsiselt kui osa fänne seda teeb. Üks "päris" video ka siia lõppu uuelt plaadilt:

Chimamanda Ngozi Adichie. Pool kollast päikest.

Ilmselgelt olen ka mina üks ignoramustest nagu nimetab taolisi inimesi üks romaani peategelasi, sest olin isegi mõelnud, kust on võetud Dead Kennedys'e laulja Jello Biafra pseudonüüm, kuid edasi uurinud ei olnud.

Alati on olnud üksikuid, sh Dead Kennedys, keda pole külmaks jätnud ebaõiglus kaugemal kui oma ninaesine, enamik suhtub Aafrikasse aga täpselt nii nagu ka raamatus viidatakse -  "koguaeg sõdivad, haigused ning nälg". Kui küsida, miks, vastatakse, et "iidsed hõimudevahelised vaenud."

Adichie raamat heidab kõigele sellele veidi rohkem valgust ning teeb seda ääretult kaasakiskuval moel. Jah, kindlasti on oma roll ka selles, et peamisteks tegelasteks on haritud aafriklased, kellega lugejal end lihtsam samastada on. Raamat ei ole aga mingisugune üheplaaniline poliitilise konflikti kirjeldus, see on üks mastaapsemaid teoseid üldse, mis mulle selle aasta jooksul kätte on sattunud (võrdleks näiteks Serafima ja Bogdaniga). Autor põimib oma loosse kõikvõimalikke eri aspekte - nii kohalikku kultuuri, kombeid, muusikat, kulinaariat, moodi kui ka mitu täiemõõdulist armastuslugu.

Mis mõtted mul tekkisid? Kõigepealt on see minu jaoks hoiatusromaan. Lugu sellest, kuidas inimesed kipuvad unustama selle, kui kiirelt vägivald eskaleerub.  Kõik need, kes soovivad surma mõnele kurjategijale, korruptandile, poliitikule, need, kes leiavad, et vägivald on enamasti siiski "ära teenitud". Said, mis tahtsid! Kuidas ei usuta, et kui kedagi juba nö "ahju ajama hakatakse", siis varsti ei loe enam see, kes mida tegi. Pidevalt ajaloos kordunud teema, alati saavad "nendest" lõpuks "meie ise ka". Kõik saab aga alati alguse sellest, et leitakse see "teine", keegi, kes on süüdi, kes peab vastutama.

Kui kiiresti muutub mingisugune mõtteis "heroiline sõda" ausate ja rõhutute poolt ebainimlike vallutajate vastu mõlemalt poolt vaadates täpselt ühtemoodi räpaseks ja mõttetuks tapatalguks mitte millegi nimel. Kui kiiresti see oma lõpu leiab ja kui kiiresti me püüame unustada, et midagi sellist üldse kunagi juhtus. Mulle tundub, et see oli üks parimaid raamatuid ses osas, kuidas kirjeldati sõja ja vägivalla triviaalsust. Sa näed, aga sa ei suuda uskuda, sa ei oska reageerida ja lõpuks ei ole sa võimeline seda ka tagantjärele kirjeldama. Näiteks see stseen lennujaamast, kus hunnik inimesi lihtsalt maha notitakse, samal ajal kui teised kõike pealt näevad ja seejärel lihtsalt oma eluga edasi lähevad. Reaktsioonideks oksendamiseni raputav õõv aga ka "seal vist mõned tapeti ära, jah".

Üle ja ümber ei saa raamatu puhul ka mastaapidest. Nigeeria 186 miljonit elanikku ja 500 räägitavat keelt. Kui kirjeldatakse põhjast lõunasse põgenemist, siis mina oma peas kujutan ette ikkagi vahemaid stiilis Tallinn-Võru. Liiga suur ja hoomamatu. Lühikese ajaga tapetakse miljoneid, aga see on nii kaugel, nii võõras kohas, see tundub meile siin nende jaoks "igapäevane teema". Samas inimese tasandil, samasugune teema nagu taasiseseisvusjärgne Eesti - tohutu optimism, ehitame oma riigi uuesti üles, võõrad välja, kui ainult seda ahnet ja korruptiivset eliiti ees ei oleks, me saame kõik sama rikkaks nagu nemad seal Euroopas! Mastaabid loomulikult hoopis teised, lisaks riik, mis ei põhine mitte rahvusidentiteedil vaid kunagiste "peremeeste" paikapandud haldusjaotusel. Suurriigi probleemid, mis enamasti alati lahenevad stiilis suurem paneb oma võimu maksma ja kogu maailm vaatab pealt, kuidas me sureme.

Teised ka kiidavad:
Maemaailm
Kruusatee

Olen vist väga meeleteadlik* inimene!?

Murca kirjutas mu meelest nii olulisest teemast. Ma polegi sedapidi mõelnud, et näe, hoopis mina olen egoist, nõuan kogu tähelepanu, ei taha kellegi ekraaniga võistelda. Küllap see aga juba niimoodi paistab, sest pidev ühendatus ja kättesaadavus on levinum.

Ma olen relikt, mul on nuputelefon ja isegi selle lülitan ma ööseks alati välja. Vahel laps saadab sms-e ja mõni reklaamipakkuja helistab ka, aga muidu on vaikus sellel rindel. Tallinnas oli just teemaks see, et kuidas minusugune end ühistranspordis valideeritud saab ja siis sõbranna pidi ikka transpordiameti infotelefonile mitu korda kinnitama, et "ei, sellel Tartu sõbrannal tõesti ei ole nutitelefoni". Mh, infotelefonile helistamine on ka vist üsna eelmine sajand, tänapäeval piirdutakse guugeldamisega, sest inimkontakt on saadanast?

Siis käisid veel külalised, ma mingi hetk tundsin, et olen üleliigne ja läksin oma tuppa raamatut lugema, sest no mida ma konkureerin, kui telefonist tulevad piiksud on nii põnevad? Ma saan aru, kui inimesel on tähtis töömeil või mingi oluline info vaja välja guugeldada, aga et niisama, teise päris inimese kõrval istudes fesaris, instas või tinderis ringi surfata ilma selle tundetagi, et kuidagi ebaviisakas oleks? Mul oleks väga ebamugav. Kui mulle tuleb kontorisse inimene, siis ma võtan ka klapid peast ja lõpetan ekraani jõllitamise, sest ma ei saa ju teisiti. Võib-olla asi ongi selles, et ma lihtsalt ei suuda rööprähelda? Ahjaa, teemaga otsapidi seoses - teate, kuidas märkamatult mitu kilo juurde võtta? Sööge alati mõne teise tegevuse kõrvale - telekas, arvuti, telefonis surfates - teil pole aimugi, palju te endale sisse ahmite, lisaks võite lahti saada igasugu kehvast toidukraamist, sest niimoodi süües maitset niikuinii tähele ei pane.

"Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!" - kas see ei ole enam teema? Vanasti, kui oli see telekat vaatav, lehte lugev ja samal ajal sinu juttu kuulav lapsevanem, siis justkui käisid asjad veel nii? Oli mingi sisemine tunnetus, et nii ikka ei sobi, tuleb keskenduda. Ma ei saa ju arvutis ka miskit teha, kui keegi kõrval seletab. Praegu istun ka kõrvaklapid peas, kust küll midagi ei tule, aga vähemalt summutab see kontoriraadiost tuleva jutu ja üldse tekitab tunde, et olen omaette. Selleks, et normaalselt funktsioneerida on mulle eluliselt vajalik keskenduda. Magistritöö kirjutamise ajal ma näiteks ei bloginud, ei oleks saanud energiat mujale kulutada, loomulikult, kogu aeg ma ju ei kirjutanud, aga igasugu asendustegevused pigem kurnavad mind ja tekitavad süümekaid, kui lasevad rõõmsalt kummi venitada. Kui lõpuks tähtis asi tehtud on, siis saan rahumeeli molutada. Mulle meeldib rohkem sisse-välja lülitamise nupp kui kümme korraga avatud akent.

Muuseas, telefoniga on ka see võimalus, et lihtsalt ei installi neid rakendusi, mis sulle pidevalt reaalajas teada annavad, kes kus uue kassivideo postitas. Ma võiks ju ka lasta päev otsa FB-l töö taustaks möllata, aga ma ei tee nii, vaatan sinna alles siis kui töö tehtud või muu paus. Mul vanasti oli ka töömeil, see oli küll üks jube asi, alati kui Outlooki ikoon vilkuma hakkas, käis kõhust kuum jutt läbi - mis siis nüüd? Äkki mingi häda? Probleem? Äkki pean tegelema? Kuidas teised selles pidevalt vilkuvas maailmas hakkama saavad? Keegi kunagi kirjutas, kuidas ta alati ehmatab, kui blogisse uus kommentaar tekib - mul on täpselt sama teema, kuigi otsest sõimu pole nagu ette tulnud.

Ma seda teed ei lähe, et oi, sotsiaalmeedia ja internet ja arvutimängud, need on kõik jube pahad ja tuleks mingit "nutipaastu" teha, öäkk. Ma pigem tahaks, et igaüks nendega omaette tegeleks, no umbes nagu masturbatsioon - tore on, aga palun, mitte minu nina all!

Aga muidu olen ma vist sama meelt Mihkel Mutiga, kes olevat mingis artiklis öelnud (ma tõesti ei ole algallikat leidnud...sest pole väga otsinud, eks), et meil ei tasuks muretseda nende ninapidi telefonis naljavideoid vahtivate inimeste pärast, ega nad ilma telefoniteta ka ilmselt midagi olulist ei mõtleks ega teeks.

Positiivne on kogu asja juures muidugi asjaolu, et ka rööprähklemise pealt saab keegi teenida - meil on nüüd uus trend mindfulness, hetkes elamise koolitused, keskendumise nimel mediteerimine ning see kõik on ülemaailmne miljoniäri.

*mindfulnessi eestikeelne vaste

Kuidas riietada mutti?

Mõtlesin ka veidi sellel rõivaste- ja mutiteemal. Mulle tundub viimasel ajal üha rohkem, et poodi riiete järele minemine on üks rist ja viletsus, sest mulle ei meeldi mitte miski. Oleks hästi tore, kui mul oleks mingi kindel stiil või maitseeelistus, aga no ei ole. Ma ostan kokku asju, mis mulle meeldivad, mõtlemata üldse sellele, kas need sobivad minu kehatüübi või mõne teise asjaga, mis mul juba olemas on. Jajah, klassikaline garderoob - see ei meeldi mulle üldse. Kõige lollikindlam on osta kleite, neid peab ainult jalanõudega sobitama ja ma olen aru saanud, et minu puhul peab kleidil kindlasti olema vöö või korralik talje, muidu näen välja nagu viimast kuud lapseootel. Kahjuks on viimasel ajal moes just sirged lõiked, mis suurerinnalistel ei istu. Pluusid, seelikud ja püksid ning nende omavaheline sobitamine on juba keerulisem teema.

Samas ma olen see inimene, kes teiste riietust väga tähele ei pane. Mõtlesin, mis oli viimane äge asi, mida kellelgi seljas nägin ja selleks oli suvaline t-särk tekstiga "How about no". Ehk siis asi oli sõnumis, mitte riideesemes endas. Ka mulle endale tegi lennujaamas komplimendi üks välismaine onu, kes kiitis mu maikat tekstiga "Because fuck you that's why". Mu lemmikriided on just sellised sõnumi või pildiga: "Break the mainstream"- pikkade käistega särk, suitsetavate alaealistega pusa, revolutsioonilise kassiga dressikas, pitbulliga seelik, Exploitedi harjaga pealuuga pintsak, kosmonaudi kombinesoon.

Et riie teeb ilusaks või koledaks? Ei ole märganud. See taljeta kleitide rasedateema häirib ka ainult mind ennast ja sedagi piiratud määral, kui muud pole võtta või on ilgelt palav, siis hõljun ikka neis ringi. Kole riideese on minu silmis midagi rõvedalt räpast või midagi sellist, kust miski välja ripub/punnitab/tolkneb. Kas kleit teeb kedagi kenamaks? Mina nii ei mõtle, ma pigem mõtlen ilusat asja nähes, et voh, tahaks ise ka sellist (mõtlemata sellele, kuidas sama asi minu seljas üldse istuks). Mutimuret mul pole, selle teooriaga ka kaasa ei lähe, et mutilikud tunduvad riided, mida su ema kannab. Ma nimelt kannan oma ema riideid, ok, tema varasemaid, siin näiteks mina kuu aega tagasi oma ema keskkooliaegses kleidis:

Väga vinge vintage kleit, puhas käsitöö, ees paarkümmend nööpi, kõik ükshaaval haakidega kinnitatavad, kujutan ette, mis hinda sellise töö eest tänapäeval küsitaks. Mulle meeldivad sellised erilised ja imelikud asjad, kuigi riidekapp on ikka keskpärasust täis, sest "midagi peab ju seljas kandma".

Aga meenus see kõik seoses sellega, et märkasin arvutis kuue aasta tagust kausta fotodega ühest stiilinõustamisest, kus käisin. Ma ei pannud neid pilte toona kuhugi, sest need tundusid nii jubedad, aga tagantjärele suudan juba järeleandmisi teha. Kuigi neid konkreetseid hilpe enam poodidest ei saa, siis mingi aimu annab ikka, missugust stiili ma siis kõrvaltvaataja silmis kanda võiks ja ma ei ütleks, et see mind väga rõõmustaks. Ehk siis pilte sarjast "see ei ole üldse mina!"
1. variant ehk nägu ütleb kõik

Püksid on täitsa nitševoo...Ülemine osa - jah, ei ole pastellid, ei ole ühevärviline, aga pole ka üldse see, mida ma kannaks. Suuri ehteid ei kanna ma iialgi ja samuti kahte kitsast hilpu üksteise otsas. Kihilise riietuse põhimõte minu puhul tähendab seda, et ma viis minutit peale kodunt väljumist koorin pooled riided maha ja kirun, et läheduses pole ühtki prügikasti, kuhu need poetada, et päev otsa tulutult kaasas tassima ei peaks. Jah, ka talvel on mul jope all pusa palja naha peal. Kott on igavuse tipp, aga need kingad ma isegi soetasin, puhtalt praktilisuse pärast - mugavad ja värvi puudumise tõttu saaks kõigega kanda.
2. variant ehk palun võtke see asi mu pea küljest ära

Kott on liiga suur, saapad on liiga kõrge kontsaga. Retuusid on ok, kui midagi ägedat selga pole panna, siis ajab retuusid-tuunika kombo tavaliselt asja ära. Praegu ma seda pildil olevat hõlsti vaatan täitsa lubava pilguga, toona tundus liiga pruun ja satsiline. Tagi on muidu mõistlik valik, kuigi igavat värvi ja kõige hullem on nende käistega - jah, ma tean, et käiste ülesse käärimine mõjuvat positiivselt figuurile jne aga on keegi päev otsa selle käiste kruttimisega tegelenud ka? Need ju vajuvad kõndides pidevalt alla, seda ükshaaval! Hetkel on mul kolmveerandkäistega tagi, üsna optimaalne variant. Kaabu - no kes paneb endale kaabu pähe?! Mulle meeldivad peakatted (talvel) ja mul pole mingit hirmu rahva hulgast väljapaistmise vastu, aga kaabu on lihtsalt....veider. Mitte lahedalt veider. Vähemalt mitte minu peas.
3. variant ehk mutt

Sall on muti arsenali salarelv! Mutil on alati külm ja tuul tõmbab! Ok, ma sain ka sel kevadel esimest korda selga närvipõletiku ja saan aru, et sall on vajalik, aga ikkagi... Vastikult ametlik kott, mida on ebamugav käes hoida. Õudsed püksid, mis ütlevad vaatajale, et sa oled tõsiseltvõetav kontorimutt. Sorry, ma olen ikka see skinny jeans forever tädi, isegi kui need igaühe pee paksuks tegevat, sest 90ndatel me ju kandsime neid ja kõik muu oli muttide kraam. Kingad, mis on küll erksat värvi, kuid sellegipoolest surnusussid. Selle kombo ja kogu stiilinõustamise lemmikese oli mul siiski see punane tagi, aga kuna mul tagisid niikuinii oli, siis see mingit erilist vow-efekti ei andnud. Triibud mulle ka täitsa meeldivad. Ehk siis tulemus - ei midagi uut, meeldisid ikka need asjad, mis varem, ühegi muusuguse eseme puhul ei tekkinud tunnetki, et võiks seda proovida.

Sageli küsitakse, et mis stiili sa kannad. No täitsa võimatu on kokku võtta. Peab olema mugav, peab eristuma ja olema mingitpidi imelik, võiks olla mingi sõnumiga. Sobivate lõigete või muu enesekohaseni pole veel väga jõudnud. Et pikk kleit ei sobi lühikesele inimesele või teatud seelikupikkus on sobivam, või miski parandab rühti vms, see juba kõrgem pilotaaž. Mulle meeldivad mõned vähesed riided, aga ma ei tea, kuidas neid endaga sobituma panna ja stiilinõustamisest pole ka mingit kasu, sest nõustajate arusaam ägedast ei ühti minu omaga.

Stone Sour Pirital

Lisaks Norrale jõudsin vahepeal ära käia ka Stone Sour'i kontserdil Pirita kloostri varemetes. Seekord tuli välja, et Norra kaasa veetud soojadest riietest ei piisanud, pidin Tallinna sõbrannalt veel eraldi salli laenama...

Ma ei tea, kus ma elanud olen, aga kunagi töötas mu eks Pirita rannahoones ja ma tõepoolest ei olnud kunagi märganud, et klooster sealt kohe üle tee on. Kontserdipaigana mu meelest väga hea valik (iseasi, mida surnud sellest arvavad), akustika poolest plekisest Suurhallist kordi etem. Lisaks olid kontserdil pea ainult asjatundjad, sest kui ma paar korda kontserdi ajal WC-de poole tormasin (isiklik kiiks, pole midagi teha), siis söögi-joogialal kooserdas vaid paar üksikut inimest, kõik ülejäänud kuulasid-vaatasid esinejat. Lisaks hämmastas mind see, et kui publikualal oli paar kõrgemat...ma ei teagi...krüpti, siis nende peal ei seisnud keegi, kuna tagapool olijatel oleks selle võrra kehvem nähtavus olnud. Mina seisin kohe tavarahvast fännitsoonist eraldava aia juures, paar inimest oli minu ees, aga ma nägin nende õlgade vahelt üsna hästi lavale. Ja ma käisin sealt mitu korda ära ning sain alati oma koha tagasi. Väga mugav!

Aga esinejatest siis. Soojendas selline bänd nagu Nothing More, kuulasin neid kunagi Spotifyst, aga väga suurt muljet ei jätnud. Esinemine oli neil siiski väga hea, tegid korralikku showd ja puha. Hiljem peaesineja palus neile paar korda veel eraldi aplausi, ilmselt jäi alguses seda väheks. Arusaadav, sest üsna tundmatu bänd ja kella seitsmeks polnud suur osa rahvast veel kohal. Aga üks stiilinäide ka neilt:

Üllatav oli see, et Stone Sour saabus lavale suisa 10 minutit enne väljakuulutatud aega. Avastasin just ühe põneva veebilehe, kus saab näha ja kuulata iga kontserdi setlisti, isegi koos sisse- ja väljajuhatavate lugudega, Pirita kontserdi oma on siin. Ütleme nii, et peale laivi tõmbasin ma pea kogu Stone Souri viimase albumi endale playlisti ära, lisaks veel ka lugusid varasematelt plaatidelt. Lugude valik oli huvitav, kuigi ametlikult oligi tegemist uue plaadi esitlustuuriga, siis sellelt tehti 15st loost 5. Enamik lugusid, mida kuulda oleks tahtnud, tehti ära. Uuelt plaadilt oleks ehk Taipei person/Allah tea võinud ka olla ja mu ühte lemmikut The Dark, mis ainult singlina välja lastud, ka ei olnud, aga see on puhtalt norimine.

Oleks mul prillid ees olnud, oleks ma isegi Corey Taylori näo ära näinud :) Seekordsel kontserdil oli erinevalt Maidenist sooline tasakaal üsna paigas. Nimelt on Corey millegipärast suur naiste lemmik. Minu jaoks oli see algul pigem üllatus, sest kui ma Slipknoti esimest korda ilma maskideta nägin, siis mõtlesin, et "ahaa, selge siis, miks neil need maskid on". Mis ei tähenda, et ma Coreyt kuidagi mittelahedaks peaks või nii, kuigi mingi bändi fännamine seetõttu, et laulja on "hot" tundub mulle veidi kummaline.

Huvitav on ka see, kui paljud inimesed Stone Sour'it ei tea, Slipknot on hoopiski tuntum, kuigi Slipknot peaks nagu karmim bänd olema. No see lugu näiteks on täiega selline "ilus", mida raadios mängida võiks:

Mina kuulsin neist esmakordselt Raadio 2 Rockarolla saatest, kui välja tuli nende teine plaat Come What(ever) May ja sellelt lugu 30/30-150:

Kontserdil kõlas samuti lugusid kummastki äärmusest - nii kiireid kargamise omi, kui ka ballaade (ma vihkan seda sõna, sest no on "ballaadid" ja on ballaadid - ühed on sellised "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"-stiilis ilad ja teised on...sügavamad, süngemad).
Lavalt loobiti pudeleid ja tulistati serpentiine (ma sain kätte kaks, kummagi erinevast värvist, ehhee), igavesti lõbus oli ja seda hoolimata sellest, et ma olin täitsa üksi ja ilma kaaslaseta kohale tulnud. Puudu jäi sel juhul ehk ainult sellest, et pärast kontserti muljetada, show ajal oled niikuinii omaette mullis. Väga palju inimesi oli tegelikult üksi kohale tulnud, ei olnud imelik midagi. Pigem oli naljakas vaadata paare, kus üks pool oli fänn ja teine tiksus kõrval kaasas ja seisis nagu post, samal ajal kui fännist pool hullunult kargles.
Lugusid esitati vaid ühe võrra vähem kui Iron Maiden, kuid kontsert kestis tuntavalt vähem (lisaks erinevale lugude pikkusele võis asi olla ka selles, et kõrvad ei kannatanud) ja sai läbi juba enne kümmet. Seega polnud probleeme ka tagasi Mustakale jõudmisega, kus ööbisin. Kirsiks tordil nägin ühe paneelika rõdu all siili, tegin pilti ka, aga Nokia 3310 pole tõesti kõige etem pildiaparaat. Seega pilte siilidest ja Stone Sour'i kontserdist vaadake mujalt internetist.

Hädine mägismaal ehk Norra reis

Paluks mulle järgmiseks sellist vanainimeste pakettreisi, kus basseini ääres pikutada saaks, soovitavalt ilma sammukestki astumata. Asjad, mida ma ei armasta: mäed, kivid, mööda eelnevaid ronimine. See oli nüüd sarkasm ja eneseiroonia, eks, tegemist on lihtsalt asjadega, millega ma absoluutselt hakkama ei saa ja seepärast jorisen.

Aga algusest siis. Kõigepealt toimus täielik sajandi kokkusattumus, nimelt sattusime kaasblogija Kristallkuuliga samale lennule ja suisa üle vahekäigu istuma (muidu ilmselt poleks teineteist märganudki), meil mõlemil oli Oslos piisavalt ümberistumisaega ka, et seda klatšiga sisuka vestlusega täita. Maailm on väike ühesõnaga. Igatahes oli see väga tore üllatus. Lendamine ise mitte nii väga, sest neljast lennust kolmel (ühel koos valuvaigistiga) lõi mul silmade ümber vastikult terava valu, ilmselt sõltub see rõhutunnetus millestki hoomamatust, mitte lennujaamast ega kinnisest ninast.

Oslost Stavangerisse ja tagasi lennates istusin akna all ja kuna taevas oli selge, siis sain päris jahmatava vaatepildi osaliseks. Ma ei usu, et peale Alpide kuskil miskit veel nii ägedat näinud oleks. Selline tõeliselt ürgne maa, kõikjal kaljud ja vesi, teid ega inimasustust üldse näha polnud ning mäed ise olid nii lähedal nagu linnad lennuki maandumise ajal. Millegipärast oli mulle jäänud mulje, et fjordid ja kaljud on Norras ainult mõnes kohas, muu maa on nö "normaalne".

Vastu võttis troopiliselt palav ilm, kuumem kui Tallinnas, tuuletu ja pilvitu. Ainus inimene, kes enne reisi õige ilmaennustusega lajatas oli kolleeg, aga teda ma ju ei uskunud - Norra ju, meri ju, raudselt tuul ja jahe! Seega - nagu tavaliselt oli seljakott täis täiesti sobimatuid riideid ning lõpuks pidi suisa kohalikku H&M-i väisama (appi! sellise jubeda sõna kirjutasin ja silm ka ei pilkunud! Inimene ikka tõesti harjub kõigega), et lühikesed püksid leida. Igatahes hakkas juba alguses kahtlasena tunduma eesmärk minna üles Preikestolenile. Mõtlesime, et katsetame laupäeval ühe vähemnõudliku kohaga ja äkki pühapäeval tuleb jahedam ilm ja siis saame ka Preikestolenile, kuhu peaks ülesminek võtma umbes 2 tundi.

See vähemnõudlikum koht oli siis Jøssingfjord (vaata Googlest pilte, ma suutsin kogu reisi vältel oma fotokat vale režiimi peal hoida ja pildid olid üliülevalgustatud, ainsad normaalsed pildid tegi sõbranna telefoniga). Sõbranna sõnul minevat seal mäkke trepp ja on muidu mugavam ülesminek.
Ülesvaade (mida nähes ma juba tegelikult teadsin, et head nahka siit ei saa):

Ja vaade teekonna alumiselt kolmandikult tagasi alla:

Kui seda raudtee ja redeli ristsugutist trepiks nimetada siis 434 astet oli keegi ära märkinud. Kuumakraade oli 27 ja 29 vahel, lauspäike, jalad hakkasid saabastes kohe higistama ja hõõruma, pulss läks lakke, hingeldasin nagu lämbuja (mul on tegelikult astma diagnoositud, aga välja lööb paar korda aastas, seal lõi), nägu oli lilla. Sõbranna läks reipal sammul ees, vettki ei võtnud kaasa, samal ajal kui mina, hing paelaga kaelas, punnitasin. Ma kujutan ette, et meil oleks säärane atraktsioon ammu suletud, sest mõnes kohas haigutas astmete vahel tühjus ja käsipuudest võis und näha. Kaks üleni higist sportlast tulid korra reipal sammul alla vastu. Rohkem ei hingegi. Vaade oli mega. Mul oli nii halb. Umbes sama tunne, kui kooli ajal peale 2 km suusatamist (sellest peaks aimuma mu sportlik vorm). Mõtlesin, et kui pilt eest ära läheb, siis luumurruga see kukkumine ei päädiks. Ikkagi oli tunne, et no kohe olen ju tipus. Trepp sai läbi. Selgus, et lõppu tuleb mööda kive ronida. Ausõna, oleks need kivid ronimise alguses olnud, ma oleks ära teinud, aga sellises seisus andsin paarkend meetrit enne tippu alla, sest enesealalhoiuinstinkt karjus kõrvus liiga kõvasti. Tipust oleks merele näinud. Nojah siis.

Kuidagi sain alla, ega seegi lõbus olnud. Jalad villis ja valusad, pea lõhub otsas, endal nõme tunne ka selline hädapätakas olla. Mis teha. Elamus missugune. Muidu näe, inimesed elasid kuni 1925 seal, Helleren on kohanimi:

Sõitsime siis muudkui edasi mööda maalilisi käänulisi teid ja fjordide ääri. Tee või kõigest pilti, kõik oli ilus. Ilus, aga raskesti ligipääsetav. Vähemalt lubas sõbranna mind randa viia. Jee!

Sõitsime mööda mingit maanteeäärt, näe sellist:

Sõbranna näitas, et rand on seal all:

Parkisime auto tee äärde ja sõbrants küsib, et kas ma ikka tahan minna. Üritasin siis nalja teha, et no päris kohe siit küll mitte! "Ei, ega me siit kohe ei lähegi!" vastab sõbranna, astub paar meetrit edasi, ronib üle teepiirde ja hakkab alla ronima... Selleks ajaks olin mina plätudes. Tema ka, aga arvata oli, et meie kahe vahe on suurem kui esmapilgul tundub. Korra käisin p****li ka, aga õnneks õnnelikult. Kuidagi poolkäpuli, puudest ja kaljudest kinni hoides saime alla. All oli kohutavalt ilus ja ka paar peret - imikute, telkide, koerte, aerulaudade ja muu rannakraamiga. Kuidas nad siia alla said, ega ometi...?! Jah, ikka, muudmoodi ei saagi, kehitas sõbranna õlgu. Minge metsa, te norrakad! Ilmselt ongi nad titest peale mööda metsi ja kive roninud.

Norrakate külmast kõhust igasugu normide ja ettevaatusabinõude osas sain aimu ka õhtul kui juba merre ujuma läksime, kus oli oluliselt soojem kui fjordis. "Aga palju siin sooja on? Kas kuskil seda temperatuuride tahvlit ei ole?"
"Ei, siin pole sellist asja!"
"Aga rannavalve, roheline lipp?"
"Kui norra randadesse rannavalve panna, siis muuks inimesi enam ei jätkukski! Meil on siin lihtsalt päästerõngad, ujud omal vastutusel."
Mingid skeemid olid ka, et kus on suurim tõenäosus ära uppuda, sest lained olid Norra meres vinged. Ja kui ma eelmisel aastal käisin Eestis enne jaanipäeva ujumas ja see oli kõva rekord, siis nüüd sai käidud Norra meres 2. juunil ja vesi oli tõesti soe! Kes seda oleks arvanud! Kusjuures kui meil siin on nüüdseks jahe, siis seal olevat ikka 27 soojakraadi ringis! Muidugi on see ka neile erakordne, näiteks grillimine on keelatud, isegi koduaedades! Ma ei tea, kas meil sellist asja jälle rakendataks.

Igatahes oli selge, et Preikestolen jääb ära. Selle asemel läksime "pensionäri-kruiisile" seda kuulsat kaljut altpoolt vaatama. Noh, seal ta siis kõrgubki (Tom Cruise jookseb, jah, jookseb, sinna viimases Mission Impossible filmis üles) :

Mõned inimesed olid ka selle palavaga tipus. "Ah, seal käiakse iga ilmaga!" poetas sõbranna, kes ise tipus 7 korda käinud...Laevareis ise oli muidugi maaliline:

Muidu kolasime veel päris palju ringi pisikestes kitsaste tänavate ja valgete majadega linnakestes, loodusparkides, teedel ja baarides. Kõik oli absoluutselt imeline! Va ehk see, et mu jalalihased valutasid veel mitu päeva ning kõik linnad meenutasid mägisuselt San Franciscot.
Selline tüüpiline värk:

Lõpetuseks mina oma loomulikus keskkonnas:

Ahjaa, pange tähele, neil on soojenduslambid lauajala küljes, mitte kuskil nurgas nagu meil. Küsisin, kas see kuidagi ohtlik ei ole? Et purjus peaga ei saa arugi kui jalakarvad kärssavad või seelik? Oh, seda juhtub küll jah pidevalt, tunnistas ka sõbranna...Meil keelataks see raudselt ära!

Te ju saite ka kogu selle vingumise põhjal aru, et tegemist oli ühe väärt reisiga, eks?! Aa, seda tahtsin  küsida, et kas teil ka on juhtunud, et kõigist naistest kutsutakse lennujaamas kehaskännerisse just teid, sest te olete ainuke, kelle rinnahoidja metallkaared turvakontrollis piiksuma hakkavad!? Nagu, mis mõttes?! Enamikul on ju need?! Õnneks elasin selle läbi ainult Tallinnas.

Kas Norras on väga kallis? Ma Stavangeri kohta ei ütleks, et see kohutavalt kallis on (vot hotelle jms ma ei tea, ööbisin sõbranna diivanil, ok, tema magas tegelikult diivanil ja mina voodis). Palavuse tõttu me eriti ei söönud korralikult, ostsime poest piknikukraami, aga korra käisime ka Aasia restos, imehea roheline karri läks 16 eurot. Õlu oli baaris 6-8 eurot klaas, kokteilid umbes 10. H&M-st sain lühkarid 14 euroga. Kolmetunnine laevareis maksis 54 eurot (see on kallis, leidis sõbranna, samas, minule, kelle jaoks see oli ühekordne võimalus Preikestolen vähemalt ära näha, see otseselt ei karjunud). Jäätist, vett, kohvi, saiakesi jms ostsime ka, aga nende hinnad ei šokeerinud piisavalt, et meelde jääda. Oslosse saab odavamalt, aga Oslo on kallis. Stavangerisse on kallis kohale saada, aga koha peal on odavam.

Karin Bojs. Minu Euroopa perekond - viimased 54 000 aastat

Nägin täna linnas naist, kes luges käigu pealt Dan Browni uut raamatut "Päritolu" ning oleks äärepealt trepist alla lennanud. Huvitava kokkusattumusena alustasin ka ise peale "Minu Euroopa perekonna" lugemist just "Päritoluga". Nimelt käsitlevad need kaks raamatut ühte ja sama teemat, aga väga erineval viisil.

Kust me tuleme ja kuhu läheme? Ilmselgelt on inimesed seda küsimust endalt juba aegade algusest peale küsinud. Nii mõnedki on enda meelest ka vastused leidnud. "Päritolu" ilmselt just seetõttu nii põnev ongi - ikka tundub, et kusagil on varjatult see üks ja õige vastus, mis paugupealt maailma teistpidi pöörab ja meie silmad avab. Millegipärast kipuvad inimesed eelistama selgust ja kindlust, konkreetseid vastuseid. "Ma tean, et ma mitte midagi ei tea" tundub liiga mittemidagiütlevana. Keegi kuskil raudselt teab.

Karin Bojsi raamatut lugedes saab aru, kui vähe me tegelikult siiski teame ja kui väikestel tõenditel see vähenegi teadmine baseerub. Siiski, tehnoloogia areneb metsiku kiirusega ja võrreldes isegi mõne aasta taguse ajaga teame oluliselt rohkem. Inimesele, kes on mingil määral kursis populaarteaduslike ajakirjade ja telesaadetega, on selles raamatus palju tuttavat, Bojsi teene on see, et ta on suutnud mitmed erinevad teooriad ühte loosse kokku põimida lisades sinna juurde enda perekonnaloo, mille taustal üldist inimkonna arengut tutvustatakse. Seega, midagi jahmatavat justkui pole, teisalt kui mõelda sellele, kuidas räägiti inimkonna arengust sel ajal, kui ma koolis käisin, on erinevus ikka mäekõrgune. Toona tundus kõik juba ammu selge olevat - olid inimahvid, kellest järk-järgult arenes erinevaid etappe läbides homo sapiens, kes omakorda avastas tule, kodustas loomad, tuli selle peale, et vilja kasvatama hakata ja nii ta läks. Nüüdseks on selge, et mingist sirgjoonelisest arengust täiuse poole on ikka väga vale rääkida, üha avastatakse uusi inimliike (mind siiani hämmastab, kuidas me uskusime, et inimliike sai olla ainult üks, kuigi loodus meie ümber on teiste liikide puhul palju külluslikum olnud?) Eks siin oli takistuseks ilmselt mõtteviis inimesest kui looduse kroonist, kelle puhul sirgjooneline areng oli loomulik ega vajanud selgitusi.

Ka Bojs toob oma raamatus välja selle, kui palju sõltuvad avastused siiski tõlgendustest ja teadlaste eelarvamustest. Kastist välja mõelda on harjumuspäratu, ometi on tehnoloogiate täiustumine meid selleks sundinud, tuues esile üha uusi avastusi, mis varasemate "valmis" teooriatega kuidagi ei sobitu. Leidub neidki, kes asjad sel juhul lihtsalt sobima panevad, aga teadlaste hulgas on neid siiski vähemus. Bojs peatub ka paljudel ebameeldivatel kaasnähetel - näiteks liigsete üldistuste tegemisel mingite üksikute näidete varal - väga inimlik, me ju kõik tahame, et mingi avastus paneks midagi põhjalikult paika, mitte oleks lihtsalt üks tükike puslest, mis võib-olla korralikult ei sobitugi. Enamik avastusi aga just säärased ongi, samas teooriad on väga kiired tekkima. Viimased trendid näiteks  - paleodieet, kuigi tegelikult ei olnud olemas mingit ühtset kiviaja inimeste toitumist nagu praegugi ei söö ju inimesed ümber maailma ühesugust toitu, jutud naisviikingitest ja vanadest matriarhaadil põhinevatest kultuuridest, mis on tegelikult paaril mitmetitõlgendataval leiul põhinevad soovunelmad.

Raamat küll pigem näitab, kui palju on teadus arenenud ja kui paljut me oma päritolust selle tõttu teada võime saada (otseselt tutvustatakse geenitestide põnevat maailma), kuid kõige tähelepanuväärsemaks oli mu meelest just see, et tegelikult on need siiski tillukesed augud, millest minevikku piiluda. Me võime küll saada teada mida söödi, kuidas elati, millega tegeldi, kuid me ei saa iial teada, kuidas mõeldi, sest me tõlgendame kõiki märke vastavalt tänapäevasele inimkogemusele. Kas me oleme samasugused nagu olid nemad? Kas me tunneme samamoodi? Kas mingisugune üldinimlikkus on olemas või selle tekkimine kusagil ajaloos tuvastatav? Ilmselt just oma juurte tundmaõppimiseks suguvõsa uuritaksegi, kuid kas me ilma kirjalike jälgedeta siiski saame aimu, millised meie eellased olid? Kõik kaob. Ilmselt on tulevikuteadlastel sellevõrra lihtsam, meist jääb ju märk maha?! Ilmselt mõtlesid sama ka kadunud põlved. Küll nad meist kuulevad ja aru saavad! Düstoopiates ju tulevikuinimesed sageli loevad meie kirjutatud tekste, kuid ei saa nende mõttest aru - nad võtavad kõike oma reaalsusega, mis meie omaga kokku langeda ei pruugi.

Just see tõlgendamise keerukus jäi mulle sellest raamatust enim meelde. Mida rohkem me teame, seda rohkem saame aru, et me ei tea veel mitte midagi ja kas üldse kunagi teada saame? Mulle tundus, et autor on selles osas positiivsem kui mina, kuigi ta toob pidevalt põnevaid kõrvalepõikeid, kuidas erinevad isiksused ja päevapoliitika teadust läbi ajaloo mõjutanud on ja ka edaspidi mõjutavad. Sellegipoolest on see minu jaoks haaravam kui lihtsad, selged ja kõike paikapanevad lõpliku tõe teooriad. Maailm on liiga keeruline, et olla nii lihtne.

Aitäh Varrakule põneva ja inspireeriva raamatu eest!