kolmapäev, august 17, 2016

Ring ümber Kuramaa

Pühapäeval hakkas asi siin ilmadega ikka väga nutuseks kiskuma ja otsustasin, et ei jää muud üle kui lõunasse pageda. Lätti siis, noh. Tegelikult ei näidanud ka sealne ilmateade midagi oluliselt paremat, aga õnneks seekord see veidi valetas. Sõitsime selle reisi vältel 15 tunniga maha 1000 kilomeetrit enamasti jubedaid Läti teid. Valmiera kandis on hetkel suured teetööd, samuti ka Jurmala ümber. Kui Lätis on teetöödel foor, siis selle tsükkel enamasti alla kümne minuti ei ole ning sageli selgub, et vastassuund ootab samal ajal sama targalt teisel pool. Miks nii? Ei tea. Waze on küll tore abimees ülesküntud uudismaade vältimisel, kuid muid auke kasutades võid sattuda teele, kus küla on külas kinni ja üle 70 niikuinii sõita ei või. Korralik turist ju muidugi ei kiirusta ka ning on kannatlik, mitte nagu mina. Meie eesmärk oli sel korral Kuramaale ring peale teha ja seetõttu hakkasime ringi vaatama alles peale Riiat. Riiast sõitsime pühapäeva lõuna ajal läbi, väga normaalne liiklus, ei mingeid ummikuid ja taaskord arutlesime selle üle, et äkki saab läbi linna ikka kiiremini.

Mõtlesime, et sõidame mööda rannikut, otsime endale enne poolsaare tippu mingi ööbimise ja hakkame hommikul ümbruskonnas ringi vaatama. Rannakülad seal nii ägedad pole kui meil, ilmselt on väikepaatidega kalandus sealsel lahtedeta rannikul ka üsna keeruline. Mingeid imelikke motelle keset põldu oli, aga ei midagi kutsuvat. Esimene toredam koht tundus olevat intrigeeriva nimega Roja. Ema, kes kunagi keeldus kolima Roelasse (avanes selline vapustav võimalus), sai igatahes naerda, kui telefonis kuulis, et me omadega Rojas oleme. Etterutates oleks järgmisel päeval olnud võimalik ööbida motell Laipas, aga sellest me loobusime. Roja oli kirjade järgi põhjaranniku suurim kalastusasula, mingi tehas seal tõesti asus ka tänapäeval. Meri oli seal rahulikum ja rand tõeliselt ilus. Rannal pakkus silmailu üksik sinine siga. Lätis on üldse igasugu põnevaid kunstiobjekte rohkem nähtaval kui meil. Ööbida sai Rojas päris mitmes kohas, meie valisime hotelli, mille juurde kuulusid ka suvemajakesed, kus küll dušš ja wc ühised olid, kuid mis muidu igati korralikud. Ukse taga toolil lamas boonuseks nunnu kass.

Sõime hotelli juurde kuuluvas restoranis, mina võtsin Läti rahvusrooga - verivorsti. Meil seda millegipärast suviti pakkuda ei juleta. Pohlamoosi asemel oli hapukoor, aga küllap neil on nõnda moes.

Järgmisel päeval külastasime kohalikku paljandit, lubati ka koopaid, aga kahjuks oli laudtee üsna lagunenud ja lastega selle läbimine tundus veidi liiga ekstreemsena. Nägime suurt hulka viinamäe tigusid, kes meil Sõrve säärel ringi roomavad. Eks nad ilmselt ujudes Lätist tulid...

Seejärel jõudsimegi Kolka neeme tippu. Tuul oli nii kõva, et mina päris lõppu ei läinudki. Maa lõppemise märkimiseks kasutas L. üht Evelin Ilvest meenutavat daami:

Kauguses seilas tanker:
 Sõrve säär on sealt väidetavalt 38 km kaugusel. Rojast üle veel oleks pidanud Ruhnu olema, aga meie muidugi kumbagi näha ei osanud.

Seejärel sõitsime otsima teist kindlat sihtmärki meie reisil, nimelt Irbene radarit. Olin seda mõnel FB fotol näinud ja mõtlesin, et no eks võib ta üle kaeda kah. Tegelikkuses oli see raudselt mu lemmikobjekt sellelt reisilt:
Pidin enda kaadrisse jätma, sest ilma inimeseta polnud vaade nii mõjus. On ju äge asi?! Seal ta seisab, ümbritsetuna mahajäetud kummituslinnast ning püüab kosmosest teateid. Ja ta keerleb! Järsku ning ülivaikselt pöörab ta end sinu selja taga ringi. Kuidagi ülevalt kõhe tunne tekkis - ikkagi kosmoseajastu laps ju. Oeh, ma võiks siia veel miljon pilti panna sellest kaunist asjast.

Kohe peale Irbenet jõudsime Ventspilsi, mis on kuulus oma värviliste lehmakujude ja ohtrate lasteparkide poolest. Õudne tuul oli taaskord, mingid hullud inimesed tulid "lõbusõidu"-laevalt, mis kõikus juba kai ääres nii, et mul hakkas vaatamisest halb. Rannapromenaadil oli tuule tõttu puhtfüüsiliselt keeruline olla ja seega käisime üldiselt vaid söömas. Restoraniga vedas, oli selline meie mõistes luksuskoht - interjöörilt taluhoone, ettekandjad ajastutruus rõivastuses, toit ehe ja peen. Samas hinnad olid kindlasti oluliselt normaalsemad kui meil sarnastest kohtades. Mina jäin oma spinatiravioolidega väga rahule ning eriti maitses see rabarberi-ingveri limonaad, mis meenutas mingit nõuka-aja jooki, aga me ei suutnud meenutada, mida. Läti Rimi ökoletist sai teda ka:
Kui vee- ja lasteparkidesse mitte minna (mida me lastega perena loomulikult ei plaaninud - ma isegi ei tea, miks nii kujunes), siis ega Ventspilsis palju muud teha pole. Me ikka alati mõtleme, et teinekord, kui tuult veidi vähem ja temperatuur veidi kõrgem, siis tuleme, oleme ja läheme.

Edasi suundusime otsima mõnd meeldivat ööbimispaika kusagil teel Riiga, aga mitte Jurmalas, sest seal on kallis, ega ka mitte päris Riias, sest sinna väga ei viitsinud välja sõita. Ses osas jäime veidi hätta, aga kui mõelda, et satud turistina Põlvasse, Valka või Võrru, siis ega ka linna sees hotelle ju jalaga segada ole. Naersime juba, et ega see Jelgava ka palju teelt kõrvale ei jää ja hotell Jelgava ju juba tuntud koht. Sõelale jäi selline ilmselt turistile tundmata linn nagu Tukums.

Millegipärast on mul sellest linnast olemas vaid see pilt, mis kujutab endast (vist) mahajäetud loss-kõrtsi:

 Tegelikult oli linnake päris armas, eriti nunnu oli nende püüd end turistidele müüa - kohalikul kaardil olid vaatamisväärsustena ära toodud absoluutselt kõik kohad, mida kuidagi tähtsana näidata sai. No näiteks üks post, kus rippusid Tukumsi sõpruslinnade lipud. Iseenesest märkamatu postike kuskil tee ääres, aga turundatud kui "Sõpruse puu". Iga purskkaev selles linnas oli oluline. Meie ööbisime kohalikus jäähallis. Tuba oli väga suur, nelja voodiga, korralik ja kaasaegne. Söögikohtadest märkasime küll vaid ühte pisikest ja ometigi kõledat pitsakohta ning paari väljasurnud einelat, aga samas oli ju ka esmaspäeva õhtu väikelinnas. Ka kohalikud käisid sealsamas jäähalli baaris einestamas. Hommikul märkasime isegi paari teist turisti.

Hommik oli veel tore, sest päike säras helesinises taevas, aga peale hommikusööki (mis ei olnud küll hinna sees, aga sai tellida koduselt maitsvaid kuumi võileibu ja muud) hakkas meid jälitama see ilgus, mis meid poolel päeval kätte sai ja siiani akna taga ilatseb.
Enne jõudsime veel ära käia Cinevillas, mis on koht, kuhu on kogutud kokku erinevad filmidekoratsioonid. Ilmselt oleks olnud ägedam kui teaksin ka neid Läti filme, kus neid tegelikult  kasutatud on, aga no ka muidu kõlbas külastamist. Hetkel ehitati seal samuti viikingiküla mingi kuulsa Läti kuninga elust rääkiva filmi jaoks. Lätlased ja viikingid? No ma ei tea, nii meile öeldi.
Selline butafooria-linn võltsjõgede, majade, trammiteede, kirikute, sildadega. Sekka päris keskaega, viikingeid ja indiaanlasi, ronge ja laevu.
Seal saigi üldine padukas meid kätte ja segas ära loomaaia-plaanid, kuid ilmselt oleks me niimoodi ka alles pimedas koju jõudnud. Tänu vihmale oli Riia üsna umbes ja avariisid täis (kuigi läksime kaarega, mitte otse läbi linna).

Huvitav, kas ainult mulle tundub, et me satume oma reisidel kuidagi alati suuremate turismimagnetite asemel mingitesse imelikesse teelt kõrvale jäävatesse kohtadesse ega käi üldse seal, kus "normaalsed inimesed" käivad? No kes ikka ööbib Rojas ja Tukumsis? Või Jelgavas? Aga omamoodi on see täitsa lahe.





reede, august 12, 2016

Ainult need, kellel midagi öelda ei ole, postitavad sellist jama

55 küsimust, mida keegi ei küsi
 
Ma lihtsalt kopeerisin selle siia juhuks, kui mul midagi targemat teha pole...Edit: ehk siis vaata vastust nr 54 - mis mõttes on öösiti 5 kraadi sooja ja hommikul 12? Mis mõttes istun ma teist (sic!) päeva kodus? Mis puhkus see selline on? Paanika!!!!

1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPIUKSED LAHTI VÕI VÕI KINNI?
Mul on lükanduksed, vahel kinni, vahel lahti. See pool, kuhu kass sisse ronida armastab, on kinni, see pool, mis teda ei huvita, kinni.

2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠIGEELE KOJU KAASA?
Ei, mul on muidki testreid piisavalt.

3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID
KUNAGI?
Eesti ajakirjades nagu väga pole neid.

4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT?
Mesilaste. Loomulikult.

5. KAS SUL ON KORTSUD?
Mina näen, teised õnneks veel mitte.

6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL?
Ei.

7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID?
Ei.

8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD?
Ikka.

9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI?
Ei usu eriti.

10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID?
Ei.

11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON?
Tavaline kaheinimesevoodi?

12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL?
Winny Puhh "Nuudlid ja hapupiim"

13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT?
Ikka.

14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID?
Ei, hoolimata sellest, et mul on lapsed, ei viitsi ma neid vaadata.

15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD?
Piima 98% juhtudest.

16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID?
Mitte mingi.

17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK?
Ei suuda otsustada.

18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA?
Ei ole sellist.

19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?
Ehk kuskil 10 aastat tagasi? Hiilgeaegadel oli mul oma 12 kirjasõpra korraga.

20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA?
Ei.

21.OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI?
Ei, pole lubegi.

22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB?
Olenevalt olukorrast.

23. MILLAL SA TAVALISET MAGAMA LÄHED?
22.08 on väga tihti kellal, kui voodisse poen.

24. KAS SA OLED LAISK?
Täiega.

25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL RIIETUSID?
Marti ega Kadrit jooksma mind ei lubatud, kuigi korra isegi tahtsin ja oli vinge eeskavagi valmis.

26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD?
Kahte oskan, paari võin veel üritada.

27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA?
Ei. Saan ajakirju vanematelt.

28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID?
Ei.

29. KAS SA KARDAD KÕRGUST?
Vist mitte või vähemalt suudan ma sellest üle olla.

30. KAS SA LAULAD AUTOS?
Totaalselt magamata olnuna võin laulda, aga üldiselt liigutan vaid suud, sest tean oma võimeid.

31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL?
Ei.

32. KAS SA TANTSID AUTOS?
Ei.

33. VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES?
Kuna id-kaardi jaoks tegin foto putkas, siis ilmselt kunagi keskkoolis?

34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD?
Jah.

35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED?
Ei.

36. LEMMIKKOOK?
Ei tea.

37. KAS SA USUD VAIMUDESSE?
Pigem mitte. Ma ei tea. Keegi ei tea ju.

38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET?
Ikka, kõigil on ju?

39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE?
Ei.

40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI?
Kõige rohkem käin vist Rimis, sest see jääb teele, Selveris käime autoga ja Prismas harva, kui pikalt poes jalutamise tuju on.

41. NIKE VÕI ADIDAS?
Vahet pole.

42. CHEETOS VÕI LAYS?
Suht võrdsed, ei tarbi väga kumbagi.

43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED?
Pähklid.

44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID?
Põhikoolis. Külge pole miskit jäänud. Praktikat ka 0 muidugi.

45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA?
Jah.

46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK?
Kindlasti. Meenub bakatöö kaitsmise järgne ulg, aga arvestades mu emotsionaalsust, on neid hetki kindlasti rohkem olnud.

47. KUUM VÕI KÜLM TEE?
Paras.

48. TEE VÕI KOHv?
Kohv.

49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV?
Must.

50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI?
Kas on olemas keegi, kes ei saa?

51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA?
Ei.

52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD?
Ikka.

53.KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID?
Oleneb olukorrast. Kalamata oliivid on vist siiski parimad.

54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE?
Ei, ma hakkan vinguma alles siis, kui on selge, et ma oma tahtmist ei saa.

55. OLED SA KANNATLIK?
Ei, absoluutselt mitte.

Edit: Näe, kohe läks põnevaks - kas need, kes seda postitust feedlyga loevad, näevad, et siin peaks olema mingi video? Mingist sirgete juustega naisest, kes kohe hakkab miskit ütlema? Mina seda enda postituse juures näen, aga ise seda sinna pannud pole. Misasja? Avan blogi brauserist, videot pole, vaatan feedlys - on. Kohe tuli ka hetkega oma paarsada lehekülastust, aga keegi neist "külastajatest" mu blogi lehel tegelikult käinud ei ole. Varem on ka seda juhtunud, et mingil suvalisel päeval kui ma siia midagi kirjutanudki pole, on järsku 800 külastust Vene ip-delt. Mis värk sellega on?

kolmapäev, august 10, 2016

Esimesed poolteist nädalat

Puhkus peab olema selline... Puhkus peab olema selline...
Kui ma muidu olen üsna laisk igasuguste eesmärkide seadmises, siis puhkusele mul millegipärast mingid nõudmised on.

Sel aastal läks natuke kehvasti, sest aprillis pandud silmaarstiaja sain Mikrole just puhkuse alguseks, seega ei saanud kohe rutiinist välja, aga reegel on see, et kohe esimesel reedel tuleb jalga lasta. Me ei lasknud. Ilm oli absoluutselt kohutav, järgmine hommik tuli ohverdada koristamisele ja alles siis saime suvilasse, aga teadmisega, et paari päeva pärast peame linnas tagasi olema. Esmaspäeval pidin linnas sõbrannaga kokku saama ja sellele kokkusaamisele läksin ma kummikutes ja vihmavarjuga, puudelt langes kollaseid lehti, mõtlesin, et peaks pildi tegema "Tere, suvepuhkus!"....
Sõbrannaga oli muidugi tore, õhtul tuli veel päikegi välja ja ma koukisin kummikutest salaja soojad sokidki välja. Üritasime vaadata Tartuffi esimest filmi, aga eriti ei õnnestunud - pidevalt oli ju vaja juttu ajada, siis tuli keegi ette seisma ja lõpuks maandus meie lauda võõrtööline Daugapilsist, kellega üsna edutult vene keelt purssisime ning kes lõpuks mu telefoninumbri sai, et meile (ta ilmselt arvas, et need meie oleme mina ja mu sõbrannad, mitte mina, mu mees, lapsed ja paar mehe sõpra) Daugavpilsis priima ekskursioon teha. Hiljem kodus vaatasin, et Daugapils asub enam-vähem Valgevene piiril ja sinna me niikuinii ilmselt sõita ei plaani. Tüüp oli üldse kahtlane, imestas, miks me õlut joome, kui kõik õlled on ju sama maitsega, aga vaata, viin, see on hüva ja maitseelamust pakkuv kraam...Helistanud ta õnneks pole.

Kolmapäeval lasime lõpuks korralikult jalga ja tuleb tunnistada, et sellest alates võõrustasime nädala jooksul enda juures iga päev kahte või nelja (enamasti) inimest. Seltskonnad varieerusid, oli nii püsiliikmeid kui korraks läbiastujaid. Pluss meie lapsed ja kass. Tegelikult ei tundnud ma kordagi, et oh, minge ometi minema, kuigi täna mingi "normaalse olukorra" taastumise tunne oli küll. Avastasin, et mind häirib kui inimesed magavad hommikul kaua ja pool päeva läheb raisku. Me harjusime ärkama nii poole kümnest ja ikka olime alati esimesed. Üldse leidsin, et mind häirib tegevusetus. Ma ei oleks seda arvanud, aga nende seitsme päeva jooksul olime tõeliselt aktiivsed ju vaid kahel - käisime Sagadi puupäevadel ja ringreisil Ida-Virus (kus sai taaskord selgeks minule juba alguses ilmne fakt, et kell 11 alustada on lootusetult hilja). Mul on vaja pidevalt mingeid elamusi. Sest mul on puhkus. Suurem osa seltskonnast olid aga vastarmunud paarid ja neile piisas ka teineteisest. Lõunani voodis vedelemine oli ainult pluss.
Lisaks neile üritustele käisin ka korra peol, kus esines selline äge duo nagu Tiiu & Lepatriinu ning plaate keerutas DJ Helina Savi. Tiiu ei ole siis mitte see omaaegne Nukukese-Tiiu vaid "Eesti räpi esileedi Tiiu the Roosagangster"(niimoodi oli ürituse lehel kirjas).  Mina distantseerusin Eesti räpist peale seda, kui see A-rühma ja Toe Tagi tuules popiks läks ning uuematest esinejatest tean vaid Tommy Ca$h'i, aga need neiud olid päriselt ka ägedad. Hästi palju oli küll inspiratsiooni Nicki Minaj'st (vähemalt sel kontserdil), aga kuna ka Nicki mulle meeldib, siis oli ok. Igatahes midagi erinevat peavoolust. Minuga kaasasolnud meesisendid olid ka kõik täiega sillas ja tegemist polnud mingite räpimeestega.

Muudest puhkuse esimese nädala märksõnadest: raskeveohobused, Ontika paekallas, Sillamäe arhitektuur, rand, pool tundi päikest ja siis pilved, vesi on ikka liiga külm, lastel on nohu, L. jälle köhib, Narvas käisime ainult Astri keskuse wc-s, peldik haiseb jubedalt, kass tunneb end koduselt, kass oksendas diivani taha, kass tahtis põgeneda, seened!, inimesed teevad meile vabatahtlikult süüa!, seenesousti!, kas päriselt ka kõlbavad lihtsalt keedupilvikud süüa?, andke veel keedupilvikuid soolaga!, uus lemmikjook on kartulikeeduvesi soolaga (on seal nitriteid või ainult vitamiinid?), igal aastal korra sõidan rattaga - tehtud.

Ma ei tea, mis edasi saab, aga praegu tagasi vaadates tundub, et meil on olnud täitsa tore. Loodan, et nii ka jätkub! Paar pilti on vist kuskil fotokas ka, aga ma ei viitsi otsida, mul on puhkus.

neljapäev, juuli 28, 2016

#bändisärgisuvi

Raadio 2-l on sellenimeline (ja -sisuline) kampaania käimas ning kuigi ma mingeid otseseid reegleid sellel ei tuvastanudki, siis inspiratsiooni sain intervjuust Niinestega, kus ta murdosa oma särgikogust esitles ja samas ka nii mõnegi kriitikanoole suvaliste bändisärgikandjate suunas heitis.

Ma olen ka nimelt selline pirtsakas, et vaatan viltu, kui keegi mingist bändist teadmata selle kollektiivi logoga särgi endale selga ajab. Minu jaoks on bändisärk endiselt statement. Samas on mu jaoks oluline ka särgi üldine väljanägemine. Sellest tulenevalt on mul bändisärke väga vähe.

Esiteks tahan ma, et särk oleks mingi mulle meeldiva bändi oma. See on see esimene ja kõige lihtsam kriteerium.
Teiseks peab särk olema äge + naiseliku lõikega. Selle teise punkti tõttu pole mul suurema osa oma lemmikute särke olemas. Isegi kui on ägeda kujundusega särk, on see enamasti tavalise T-särgi lõikega ning ma tõesti ei kujuta ette olukorda, kus ma väljaspool kodu sellist asja kannaks. Niisama kappi seisma pole mõtet isegi Iron Maideni särki osta. Paljudel Eesti bändidel on ka see sama jama. N. Psychoterror, kes muidu iga plaadiga ka särgi üllitanud on (viimaste plaatidega siis).
Kolmas põhjus, miks mul näiteks pole Motörheadi särki, on see, et ma tahaks originaali ehk siis bändi ametlikku merchi (nonii, nüüd ma kasutan ka ise seda sõna, mille peale vihased oldi, aga eesti keeles kõlaks see vist kui promokraam vms ja see pole oluliselt parem). Ehk siis tahaks toetada bändi. Ülemaailmselt poppide bändide häda on see, et originaalkraam on jube kallis, feik aga kõigil seljas.

Aga minu särgid siis. Esimesena minu au ja uhkus, mille kohta ma võiks isegi oletada, et Eestis ainueksemplar, on muidugi Courtney Love´i ametlik T-särk. Netist tellitud:
Kui keegi "brändikauge" inimene seda vaatama satub, siis tegemist on Versace logo töötlusega, kus Medusa asemel Courtney. Lisaks sellele kujundusele disainis (eks)Courtney fänn Greg Frederick veel teisigi ägedaid särke C.L-i viimase tuuri jaoks. Mis ta ise sellest sai, võib lugeda siit. Iseenesest inetu lugu. Samas särk on ju äge, idee hea ning väärib kandmist.

Teine särk, mida ma hea meelega kannan ja mille ma pildistamiseks pidingi mustapesukastist välja koukima, on kodumaise industriaalrockbändi Evestus oma:

Maikad meeldivad mulle isegi rohkem kui tavalised naistelõikega T-särgid, eriti siis, kui neil on trükk nii ees kui taga. No siin on veel lisaks ka intrigeeriv tekst. Evestus on ka muidu visuaalselt (muusika meeldib mulle muidugi ka) perfektne bänd. Vaadake või seda videot - on ju palju ilusaid inimesi!?
Nii, veel on mul Velikije Luki bändisärk:

Foto autor Päivi Leino
Selle sain suisa taaskasutusgrupist. Olevat autogrammid ka peal olnud, aga neist polnud palju järel ja nüüd enam üldse mitte. Kui küsida, mida mina kaltsukatest ostan, siis vot selliseid rariteete ostan küll.

Viimane bändisärk mulle kingiti. Koos Metal-survival-kit´i nime kandnud albumikogumikuga. Särk on selline:
Äärmiselt kokkusobiv kingitus, aga ega ma ei kurda. Kus ma seda kandnud olen? Viru Folgil näiteks. Mitte, et hipid mulle seal selle pärast kallale kippunud oleks, aga ikka on niimoodi omaette südames hea mässata.

Meenus veel, et mul oli kunagi Musta Q fännklubi poolt välja antud Musta Q T-särk. Google on selles osas täitsa abitu, aga mu meelest kandis ka bänd mingil ajal neid samu särke. Need olid küll tavalised sootu lõikega ürbid, kuid see-eest väga ägeda disainiga nii ees kui taga. Seitse korda ägedamad kui klassiõdede Kadaka/Anne turult ostetud Backstreet Boysi särgid. Mingi arusaamatu diip lause oli veel tagumiku peal, aga no mitte ei mäleta, mis see oli. Kantud sai ribadeks.

Ahjaa, hiljuti leidis ema kapist ühe veneaegse valge särgi, kus rinnal tekst TYPИCT CCCP . Ehk siis ansambli Turist fake-bändisärk. Veneaegsed materjalid on muidugi nii ebameeldivad naha vastas, et kandnud olen seda vaid korra.

neljapäev, juuli 21, 2016

Hinnangute andmisest ja teadvustamata süütundest

Seoses selle vegan-teemaga hakkasin pikemalt mõtlema teadvustamata süütundele. Seal teemas siis kerkis see esile seoses mitte-veganitega, kes tajuvad veganlust alateadlikult rünnakuna - lihasöömine on paha, järelikult olen mina ka paha ning seetõttu ründan veganit, sest võib-olla ma sisimas tõesti tunnengi, et lihasöömine on ebaeetiline.

No selliseid teemasid on tegelikult veel palju. Isegi kui keegi sulle miskit ette ei heida, tajud sa teistsugust arvamust rünnakuna, sest sisimas sa päris rahul endaga pole ja tajud, et see teistsugune arvamus ongi õige, aga sa ise ei suuda/oska selle järgi elada. A la tunned häbi, et oled laisk ja siis pasundad Internetis, kuidas õige inimese kodu ongi sassis ja segamini (nagu mina). Ainuke asi on see, et ma tõesti ei tunne erilist häbi selle laiskuse pärast, aga mulle on õpetatud, et peaks. On see siis teadvustamata süütunne või mitte?

Mõni aeg tagasi sattusin FB-s sellise lõime peale, kus üks mu paljulapseline tuttav soovis saada nõu, kust saaks kõige paremat piparkoogitainast. Tema üleskutsele reageeris üks inimene aga hoopis sellega, et soovitas tal tainas ise valmis teha, sest see on nii lihtne ja hoopis maitsvam. Kerge iroonianoodiga vastas too küsija siis, et kui tal laste, kodu, toidu, käsitöö jms sellise tilu-lilu kõrvalt aega jääb, küll ta siis teeb. Kas sellist vastust võiks pidada märgiks solvumisest? Mina pigem nii ei võtaks, sest no küsimus oli ju konkreetne ega sisaldanud huvi isetegemise vastu. Võib-olla see isetegemise soovitaja aga imestas, et miks niimoodi reageeriti, tema ju lihtsalt soovitas.

Eks see kõik vist olegi pigem tunnetuse küsimus. Kindlasti sõltub isikutest ja arvatavasti ka tujust. Eriti veel Internetis, kus sa teise inimese miimikat, tooni jms väga hästi ei taju. Ühel poolel on kerge näha teises oma arvamuse pealesurujat ja teisel asjatut solvujat, sisemise süütunde käes vaevlejat. Kõik need emaduse teemad on ju seda täis. Keegi küsib foorumis, kui vanalt lapse hoidu viisite ja alati leidub keegi, kes vastab, et tema küll oma last iial hoidu ei paneks vaid kasvataks ikka ise. On seal mingi negatiivne hoiak taga või mitte? Minu jaoks pigem on. Aga kas ma sealjuures tunnen end tegelikult sisimas halva emana, et oma lapse hoidu panin või mind lihtsalt ärritab selline ainult endast lähtuv lahmimine? No ja siis see teine vastaks, et tema üldse ei lahminud, ei tahtnud kedagi solvata, aga. Minu jaoks on see ikkagi selline "ma ei ole küll rassist, aga"-tüüpi arvamus. Küsiti, kui vanalt hoidu panite - vasta lihtsalt, et ei pannudki, ei ole vaja lisada, et "eelistan ise kasvatada", mis ju ometi sisaldab hinnangut (aga äkki ainult minu jaoks?). Täiesti väljamõeldud juhtum muuseas.

Saad ju öelda: "Olen vegan", lisamata, et loomade söömine on sinu meelest ebaeetiline.
Saab ju öelda: "Koristan iga päev", lisamata, et koristamata kodu on sinu meelest rõve.
Saab ju öelda: "Andsin lapsele 3 aastat rinda", lisamata, et rinnapiim on lapsele hädavajalik.
Jne Jne.

Võib-olla mulle meeldib lihtsalt märgata neid hinnanguid lausete taga? Võib-olla ma olen ülitundlik? Võib-olla ma tunnen end sisimas kõigi maailma asjade pärast süüdi? Võib-olla minus pesitseb soov olla igas asjas absoluutselt ideaalne?

"Minuga on lihtne toime tulla, kui mind pimesi jumaldada*" - teema äkki?

*Mu üks lemmikuimaid tsitaate, autorit ei tea, leidsin selle kunagi mingist nalja-päevikust.

kolmapäev, juuli 20, 2016

Kiida lolli ja loll teeb

Inspireeris mind Rabarberibulvari kirjutis Tove Janssoni elulooraamatust. Raamatut ma lugenud ei ole, aga see tööhimu puudumise teema suhestus minugagi. Just see osa, et "Töötahet seemendab tegelikult positiivne tagasiside."

Minu palgatööle puudub igasugune tagasiside. Teen oma asja ära, personaalsest perfektsionismist väga korralikult, aga ei midagi enamat. Ma ei pinguta rohkem kui vaja, ma ei paku mingit lisandväärtust, sest mitte keegi seda ei tunnustaks. Varem olid meilgi arenguvestlused, seati eesmärke, kuulati ära, tehti ettepanekuid, aga inimene, kes sellega tegeles, läks ära ja tema asemel on teistsugune, selline, kes annab vabad käed, aga keda samas ei huvita ka. Heal juhul korra aastas näeme teda, aga siis ta ka kellegagi personaalselt ei räägi. Eelmise inimesega olime ikka iganädalaselt kirjavahetuses, nüüd oleme täitsa omaette. Ega ma ei kurda, hea vaba elu, keegi ei ela seljas, keegi ei nõua midagi. Raha ju ikka antakse. Vaba aega on palju.

Võib-olla, kui asjad oleks teisiti, saaks ka minust Kristi Täht? Ma lugesin selle artikli täismahus läbi toona kui see teema aktuaalne oli ja tegelikult ma saan temast aru. Isegi kui kõik need tsitaadid ongi šokeerivad, siis ärialal on tal ju õigus. Ta on olnud väga tubli, töötanud ennast nullist üles, ta on enesekindel ja lööb läbi. Ainus asi, millest mina aru ei saa, on see, miks ta arvab, et kõik peaksid olema sellised nagu tema? Miks ma ei võiks elada Mustamäel, omada Kiat ja olla sealjuures õnnelik? Tema rabab, kogub raha ja käib korra aastas Ameerikas, mina tšillin niisama, käin paar korda aastas Lätis ja Soomes ning küll ma kunagi sinna Ameerikasse ka saan. Ma ei taha rabada, ma tahan rahus elada. Mul ei ole vaja asju, ma tahan pigem vabadust. Samal ajal on ajakirjandus täis artikleid, kuidas tuleb osata puhata, kuidas ennast mitte surnuks töötada, kuidas stressi vältida jne. Mul neid probleeme pole - äkki olen hoopis mina õigel teel?

Loomulikult ei puudu mul saavutusvajadus. Selle rahuldamiseks läksin ma töö kõrvalt magistrisse. Koolis on hea käia - teed tööd ja saad kiita. Enesekindlus tõuseb. Kui keegi tööl ka märkaks ja kiidaks, ilmselt teeks ka. Selle asemel on töö ajal hea blogida - inimesed loevad, reageerivad, sa näed, et oled olemas. Kas ma jõuaks blogida, kui ma korralikult tööd teeks? Ei jõuaks, aga kuna kirjutada mulle meeldib, siis jääksin ma töö tõttu sellest võimalusest ilma. Kas blogimine ongi minu vabatahtlik töö, mida ma enda lõbuks, inimestega tutvumiseks ja enda arendamiseks teen? No kui ma töö ajal blogin, siis mul palk jookseb ju. Ideaalne variant ju.

Ainuke asi, mis ilmselt kurvastab kedagi teist peale minu - üks korralik ja koolitatud inimene istub põhimõtteliselt jõude, ajab netis lolli loba ega paranda piisaval määral riiklikku SKT-d. Samas on mu meelest palju töökohti, kus samuti mitte midagi kasulikku ei tehta, aga lisaks tuleb veel oma tagumikutunnid täis teha ja teeselda, et oled jõle tähtis isik, kelleta kogu Eesti riik kokku vajuks. Ma olen seda ka teinud ja vot see oli õudne. Ei kiidetud, pidid hoopis kogu aeg oma seljatagust valvama, sest nö sooja koha peale soovijaid oli teisigi.

Aga ma möönan, et positiivne tagasiside on äärmiselt oluline ja see motiveerib. Kui mitte keegi mu blogi ei loeks ega kommenteeriks, siis kaoks ilmselt ka isu musta auku kirjutada.

Töö kiidab tegijat, mind ei kiida keegi - asi selles ongi, et mina tööd ei teegi.

teisipäev, juuli 19, 2016

Kuidas minust sai HAPKOMAH

Mitte minust siis, vaid raamat on selline (kuigi mõni konservatiivsem võiks ehk eelmise postituse valguses minustki miskit sarnast arvata).

Suveajal rändavad ka populaarsemad teosed raamatukogu avariiulitele ja kuigi ma arvasin, et seda üllitist ma lugeda ei viitsi, haarasin ta ikkagi kaasa. Peale esimesi peatükke tahtsin alla anda, sest tundus selline tüüpiline nihilisti-stiilis (jah, seal pidi ka päriselt häid kirjutajaid olema, aga ma mõtlen neid tänavatarku isehakanud filosoofe) "kõvatamine"  - olen kõva gängsta, elu on nii p****s rsk, kõik teised on süüdi, mina olen ainsana "riil" jms jama. Või no nagu batja Kender sisse juhatab: "Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet." Ma olen hea meelega idioot, aga mind see "õigekiri" tõepoolest alguses häiris. Pärast harjusin ära. Kuni selle kohani, kus on kirjas "tegi puhta fuugi" - nagu päriselt?

Tegelikult panin raamatule Goodreadsis isegi 2 punkti, sest need peatükid, kus autor iseendast ei kirjuta, on ta väga hästi kokku pannud. Nendele teistele tegelastele suutsin ma kaasa elada ja -tunda. Talle endale aga mitte nii väga. Võib-olla oleks raamat kolmgi punkti saanud, kui Kender ise oma lõppsõnaga mind naerma poleks suutnud ajada. Naljakas ju, kuidas vana mees tahab nii kangesti noortepärane olla ja noortele peale minna: "Narko rahulik tegemine on üks normaalsemaid asju, mis täiskasvanuks saamisega kaasas käib. See on hull maailma avardumine. Seda eitada on võimatu, kuni tahad aus olla. Elu ei ole mingi eriti erutav sageli enivei. Ja noored ei taha lihtsalt vanemate alkohänge. Jajah, alko on narkohängi erivorm. Pere istub laua taha, seapraad pannakse lauale ja hakatakse alkoringe tegema. Sada kord aastas. Alkohäng, kus onu tädimehe õde kardina taga kepib, ja kus mürtsub Tony Aare ja kus vahele vaadatakse Tujurikkujat on kõige nõmedam häng üldse. Tahaks mõnusalt trippida. Teisi aineid. See on normaalne ja selles ei saa kedagi süüdistada." Ega ma muus osas temaga vaidlegi, kindlasti on fentanüüliäri suur ja kinnimakstud äri, aga just see KÕIGI noorte eest rääkimine - "võrreldes aastaga 2008 on olukord selline, et kõik noored teavad nüüd kedagi, kes teab kedagi, kes on fentanüüli teinud." Kuigi Kenderi kasuks räägib ehk see, et kogu raamat tundub olevat väga pealinna-keskne.

Lisaks räägib Kender kergelt vastu ka raamatu põhiautorile, kes väidab, et tema liikus kangete narkootikumide peale just kanepi juurest ja oleks talle vaid räägitud seda, et kanep põhjustab ärevushäirete, skisofreenia ja muu väljaarenemist, juhul kui on olemas geneetiline soodumus ja kanepit hakatakse tarvitama noores eas (vastukaaluks siis sellele, et lihtsalt hirmutati, et kanep tapab). Samuti ütleb loo autor, et nõela otsa jäämiseks on siiski vaja mingit vajakajäämist elus. Ei ole nii, et kõik, kes korra proovivad, jäävadki tegema. Järelikult ei ole sugugi nii lahe nagu Kender väidab. Kõik ei ole pärit "alkohänge" harrastavatest peredest ja kõigi elu ei ole ka äärmuslikult igav.

HAPKOMAH väidab ju ka seda, et isegi kanepist ei saa osa inimesi mingit kaifi. See on täpselt see, mida enamik mu kanepit teinud tuttavaid väidab ja need, kes on mingi kaifi saanudki, lisavad, et see pole vaeva väärt, kestab liiga lühikest aega ega edesta "alkohängi" kuskilt otsast. Ka see pidevalt tarvitav neiu, keda Punk'N'Rollil trehvasime, tunnistas, et tema tarbimine hakkas ülekäte minema peale seda, kui ta kaotas töö ja elukaaslase (ma ei tea küll, mis oli põhjus, mis tagajärg, aga eeldame, et oli nii nagu tema väitis ning enne neid sündmusi oli tal tarbimine kontrolli all). Seega inimesel peab kusagil mingi probleem olema, et ta narkovõrku jääks. Raamatust saame teada, et fentanüülikaif toob kaasa eelkõige unustuse. Aga kui kõik elus on enam-vähem ok, mida see unustus sulle annab? Samuti on enamik raamatu "narkokangelasi" väga kehvadest peredest või lastekodudest pärit.

Jah, räägitakse ka "korralikest peredest" pärit noortest, kuid mis korralik pere on see, kus lapsel on üldse võimalik oma vanemate tagant tohutuid summasid pihta panna või oma tarbimist varjata? Autor ise toob näiteks välja, kuidas ta lootis, et kui öösel välja hiilis, siis keegi teda ei märka, sest seletama poleks suutnud hakata. Mis krdi seletama? Mind oleks pikema jututa kinni hoitud, valvatud ja selgeks tehtud, et vanemate katuse all on vanemate reeglid. Ma üldse imestan peresid, kus sanktsioonide asemel pisaraid valatakse. Loomulikult, mingil hetkel jääb ehk ka sanktsioonidest väheseks, kuid kusagilt saab kõik see jama alguse ju. Keegi ei hakka üleöö raskekujuliseks sõltlaseks.

Mu sõbranna kohtas kord (Tallinnas muidugi) üht "heast perest" pärit süstijat. Tore poiss olnud, tahtnud rääkida, lubas, et on just laksu kätte saanud, niipea kohe uut ei taha ja on seega ohutu. Kurtis, et tal on emast kahju - igakord, kui poeg jälle ravilt tuleb, viiakse ta mõnele turismireisile, et seltskonnast välja saada ja nii, aga ometi läheb lõpuks kõik ikka vana teed. Said mu sõbrannaga FB-s sõpradeks ja mu sõbranna avastas, et pea kõik tolle kuti "sõbrad" tegelikult mõnitavad teda FB-s avalikult narkariks. Või käituvad temaga muudmoodi ebasõbralikult. Mis sest, et nö "heast perest" - tegelikult ikka üks väga õnnetu tegelane.

Seega, mu meelest selle asemel, et õndsalt ohata, kuidas narko ilmapilti avardab või muidu täitsa lahe on, võiks küsida hoopis, miks ikka ilma üldse lahe ei ole. Nii väljapäästmatus olukorras need noored ju ka ometi ei ole, et midagi muud peale narko neile peale minna ei võiks. Pigem arvan, et kui kanep legaliseerida, siis juhtub nii, et ka need Tony Aaret (kes krt see on üldse?) kuulavad lapsevanemad hakkavad kanepit viina kõrvale tõmbama ning lapsed peavad endale jälle uue hobi leidma, et lahedaks jääda. Ka alkohol on ju ideaalis tarkade jook, kuidas lolle sellest eemale hoida, on küsimus.