teisipäev, märts 21, 2017

Kelle oma sa oled?

Näe, Feministeeriumis kirjutatakse põneval teemal, millele ma isegi sageli mõelnud olen - nimelt perekonnanime vahetamisest abiellumise puhul. Te võite küll ironiseerida, et mida minusugune vanatüdruk (lastega tüdruk?) sellest ikka mõtleb, aga ausõna, kunagi olid ajad, mil ma arvasin, et ühe naisterahva elukaar peab kindlasti välja nägema selline: ülikool, abielu, lapsed, (karjäär?).

Mulle näib, et selles artiklis on täiesti mainimata jäetud põhjus, miks mina perekonnanimevahetust iseenesestmõistetavana võtsin - sest ma saan seda teha! Ma saan suurest peast endale uue nime! Äge, jee! Ju siis ma ei ole enda identiteedi küljes nii kinni, mulle tundus muutus pigem vahva uuendusena, mitte millestki lahtiütlemisena. Ma tean teisigi, kes koolis vihikute taha oma "uut allkirja" harjutasid...Minu jaoks ei olnud see mingi kole patriarhaadist lähtuv rõhuv komme, pigem hoopis nii, et näe, tüdrukud saavad uue nime, aga poisid ei saa!

Isver, mind isegi narriti seetõttu, et mu nimi sarnanes algklassides ühe ebameeldiva klassivenna omaga ja siis aasiti, kuidas mul abielludes muret pole, ainult paar tähte lõppu juurde ja valmis. Arutati, milline perekonnanimi sobib ja milline mitte, loodeti, et mõnesse nõmeda perekonnanimega poissi ei armuks jne.

Isegi kui ma praegu peaks abielluma, vist ikka võtaks mehe nime. Ma ei seosta seda kuidagi mehe omandiks olemisega, ma lihtsalt ei kujuta ette, et ma võiksin kellegi omand olla vist....Sellega olen küll nõus, et mehe nime mitte võtnud naisi (kui just ei olnud tegemist mehe poolt väga koleda perenimega, siis oli arusaadav) peeti kuidagi kõrkideks - vahi, ei tea, mis talle ei sobi! Peab ennast jube tähtsaks või midagi! Seda muidugi vanema generatsiooni poolt.

Hoopis rohkem on mind häirinud laste perekonnanimede asi. Eestis on nimelt nii, et sa ise võid küll abielludes mehe nime enda nimele ka lihtsalt lisada ja olla proua nimi-sidekriips-nimi, aga lastele sellist sidekriipsuga nime panna ei saa. Eks ilmselt seepärast, et kui too laps ka kunagi abielludes sama otsustaks teha, veniks perenimed ikka väga pikkadeks. Kas mitte Tuuli Roosmaa ei põhjustanud pretsedenti pannes ühele kaksikutest enda perenime ja teisele mehe oma? Seda tehes pidi kuidagi seadust venitama vms. Mul on tuttavaid, kes on sama teinud järjestikku sündinud laste puhul ja raudselt arutatakse siis - ei tea, mis neil omavahel juhtus, et teisele lapsele enam isa nime ei pandud? Lastele pannakse vist üldjuhul isa perekonnanimi sellepärast, et isadus kindel oleks? Kusjuures meie teise lapse puhul selgus, et mitte abielus olevate vanemate puhul küsitakse lapsele nime pannes isalt otsesõnu üle, kas ta on isadusega nõus (Mini puhul seda veel ei tehtud). Sealjuures sai perekonnaseisuametnik ebamugava üllatuse osaliseks, sest L. hakkas selle küsimuse peale avalikult arutama selle üle, kas isaduse fakti ikka saab niimoodi kindlaks teha. Tema vist arvas, et see arutelu puudutab kuidagi mind ja minu ausust, kuigi L. teoretiseeris täiesti üldisel tasandil, aga seda inimesed millegipärast enamasti ei eelda.

Mu lastel on niisiis isa perekonnanimi. Miks? Mulle tundus, et vahet väga pole, milleks hakata eraldi midagi välja mõtlema. (Või äkki hoopis eeldasin, et kui lapsed juba isa nime peal, küll võetakse mindki? Oeh, ma loodan, et mu alateadvus ikka säänne madal hoor ei olnud :) Nüüd olen küll kuulnud, et näiteks lapsega üksi reisides võib tulla probleeme, kui emal on üks nimi ja lapsel teine. Perel võiks olla ikka üks nimi, nii on ilusam? Jah, noh, möönan, ilmselt oleks. Aga need viimaste aastate arengud traditsionalismi ja perekonna kaitsmise suunas on mind kuidagi tõrkuvaks muutnud sel teemal. Ei taha nagu ennast sellega sidudagi. Võib-olla on viinamarjad hapud? No iseenesest ei mõjuta ju see elu mitte kuidagi, va mõned tüütud tuttavad, kes kangesti sinu arvel pidutseda tahaks. Sellist traditsioonilist pidu ei tahaks ma niikuinii, mu jaoks on see omandanud näidisesinemise tähtsuse, ma võin omaette selle valge kleidi selga ajada, aga teiste ees, ei, ei taha. Ei taha ämmu-äiu, vanemaid, sõpru, lapsukesi lilleneiudena. Väikekodanlik tilu-lilu. Samas ma tean, et kui teha midagi omaette, salaja, siis kogu see kamp solvub. Pole vaja seda kah.

esmaspäev, märts 20, 2017

Milan Kundera. Olemise talumatu kergus

On kahte sorti kirjanikke - ühed, kes kirjutavad üles lugusid ning teised, kes tahavad kirjutatuga tingimata midagi öelda. Mulle tundub, et esimesed ei ole niiväga ambitsioonikad, neile lihtsalt istub kirjutamine ja nad panevad elu paberile nii, nagu neile paistab ja kui väga hästi läheb, avastab keegi, et nendes lugudes on midagi sees ja kutsub ka teisi lugema. Teine variant on eneseteadlikum - ta teab, et tal on midagi öelda ja ta püüab oma kirjutamisannet selleks ära kasutada. Lihtne on üle pingutada, paljudel on ju tunne, et neil on läbi löömiseks vaid üks võimalus ning siis loomulikult pannakse kogu oma ideedepagas ühte loosse. Tulemuseks võib olla eneseabiõpik, mitte lugu. Või kogumik arvamuslugudest. Mõned, kes oma elutarkused eriti kergesti loetavasse vormi on pakendanud, saavad tihti ka kole kuulsaks, kuid alati ei ole seesugused raamatud midagi minu maitse jaoks. Paulo Coelho näiteks. Oleksid justkui lood, aga õpetussõnad piiluvad ridade vahelt, lootuses leida koha mõtteterana päikeseloojanguga foto taustal kellegi FB seinal.

Milan Kundera "Olemise talumatu kergus" on ses osas hoopis teistsugune ja julgem raamat. Lisaks sellele, et pealkiri kandideerib kohe kindlasti maailma parima omale, on ka selle jutustamisviis erakordne. Nimelt ei püüa autor ennast kuidagi maskeerida, vaid tunnistab avalikult, et lugu ning selle tegelased on selgelt ideede näitlikustamiseks ellu kutsutud. Ta ei kohku tagasi ka selliselt "stiilivääratuselt", nagu keset lugu järsku autori positsioonilt selgituste andmiselt: "Romaan ei ole autori pihtimus, vaid uurimus sellest, mida kujutab endast inimelu lõksus, milleks on muutunud maailm. Kuid aitab. Naaseme Tomaše juurde." (lk 212): "Käesoleva romaani kolmandas osas jutustasin ma poolpaljast Sabinast, kuidas ta seisab, kõvakübar peas, riietatud Tomaše kõrval. Tollal ma ühest asjast vaikisin." (lk 238)

Nüüd võib jääda mulje, et tegemist on kuidagi tüütult kliinilise teosega, seda aga "Olemise talumatu kergus" kindlasti pole. Lugu on konstrueeritusest hoolimata kaasahaarav, eluline ja noh, hästi läbimõeldud. Peab olema tõeline geenius, et need kaks poolt - ideede (või uurimuse, nagu autor ise ütleb) edasiandmine ja ladus lugu niimoodi tasakaalus oleksid. Uurimuse teema pole aga sugugi kitsas vaid hõlmab endas nii inimelu paradokse kui ka maailma ajalugu ühe õnnetu kommunismi haardesse jäänud riigi vaatenurgast ja valikutest lähtudes. Siin tekkis mul mitu korda paralleel Sofi Oksase ja tema lugudega. Kunderal välis-tšehhina on üsna sarnane missioon. Meile, eestlastele, eriti tuttav teema. Kui Oksasele heidetakse ette Nõukogude elu koleduste esiletoomist, siis ega Kundera leebem pole, ka tema ei pigista silma kinni fakti juures, et osa represseerivatest rollidest võtsid enda õlule omad, mitte okupandid. Kundera on küll oluliselt kliinilisem, emotsioonivabam ega lasku "räpastesse detailidesse" - kärbseid, verd ja vägistamist siit ei leia, ehk on mõnel lihtsam lugeda.

Sitta, seksi ja teoloogiat leiab aga küll, olge ette hoiatatud. Väga palju sellist, millest igaühest annaks eraldi uurimustöö kirjutada. Aga miks siis ikka on elada nii talumatult kerge? "Inimelu elatakse ainult üks kord ja seepärast pole meil võimalik kindlaks teha, millised meie otsused olid head ja millised olid halvad. Me võime antud olukorras otsustada ainult üks kord ja meile pole antud teist, kolmandat, neljandat elu, et me võiksime erinevaid otsuseid võrrelda." (lk 213) Kui tulevikku ette näha pole võimalik, kasutame otsuste tegemisel oma ainukest olemasolevat infoallikat - minevikukogemust. See aga on igaühel erinev. Kundera näitab väga ilmekalt ära selle, kuidas need lahknevused inimeste vahele erimeelsusi loovad - me saame samadest asjadest absoluutselt erinevalt aru, samadel nähtustel on erinevate inimeste jaoks erinevad tähendused, nendega seonduvad vastuolulised mälestused jne, ning kuidas kõik need esmapilgul vähetähtsad asjad suhteid ja saatusi mõjutavad.

Üsna õhuke raamat, milles sisaldub kordades rohkem kui kaanetutvus hõlmab - tõepoolest "uurimus sellest, mida kujutab endast inimelu (totalitaarse režiimi tingimustes)".

pühapäev, märts 19, 2017

Kuluks koolitus ära küll

Nüüd siis õpime kõik kampaaniakorras "Tere!" ütlema. Enamik inimesi on veendunud, et see on üks õige asi, samas mul on hoopis teistpidine mälestus lapsepõlvest.

Nimelt hakkasime kunagi naabriplikaga praktiseerima võõraste möödujate teretamist. Selle peale sain kodus kõvasti pahandada - miks me tüütame võõraid inimesi ning üldse olevat see täiesti sobimatu käitumine. Kole ja ebaviisakas. Nüüd loen, et see olevat maapiirkondades levinud "kena komme". Mh? Miks mina olen siis kogu aeg teadnud, et võõra inimese teretamine on vale?

Võõraste teretamisega puutusin hilisemas eas esmakordselt kokku lasteaia juures, kus tundus vaikimisi kombeks olevat vastutulevaid lapsevanemaid teretada, ka neid, kelle lapsed sinu omadega ühes rühmas ei käi. Ok, tegin kaasa, kuigi ei näinud sellel mitte mingit mõtet. Viisakus, jah, aga miks? Mu laste rühmades on läbi aegade olnud kaks emmet, sellised hästi tigeda näoga mimmid, kes kunagi seda tere ei ütle, vähemalt esimesena mitte. Mul on alati hea meel olnud neid nähes - ei pea ise ka suud lahti tegema. Hmm...järelikult ütlen ma ise tere, siis kui ütleb vastutulija või mul on tunne, et ta hakkab seda ütlema. No näiteks hakkasin ma sel aastal "jõudu"" soovima majahoidjale, ise samal ajal alati lootes, et ehk me ei kohtu ja ta on parajasti oma luuaga teisel pool maja või vaatab just minu möödudes mujale või..Nägin vist, et keegi ütles ja siis pidasin vajalikuks ka ise "viisakas" olla, kuigi loomulikult see mul välja ei kuku.

L. ütles ükspäev naabrinaisele "Tere!", Mikro ei tundnud teda ära ja pahandas: "Issi, miks sa ütled võõrale inimesele tere?" Erinevalt minust, ei ole keegi talle öelnud, et võõraid teretada ei tohiks. On see siis "loogiline mõtlemine", mis sellisele otsusele jõudis? Et tegelikult saab lapski aru - tere on tuttavate jaoks ning mitte niisama loopimiseks?

Poodi sisenedes öeldakse jah "tere!", aga on arusaadav, et see on osake edukast müügistrateegiast. Kus läheb piir elementaarse viisakuse ja teise inimese isiklikku ruumi tungimise vahel? Mul ei ole ausõna mugav, kui keegi võõras mind teretab, mul on tunne, et nüüd olen kohustatud talle naeratama, meeldivat isikut teesklema, õudsemal juhul small talk'i arendama. Ei, mul pole midagi selle vastu, kui ma olen heas tujus, tänagi ohkasime ühe võõra poemüüjaga ühe kauni pluusi kohal, kuidas teatud gabariitidega teatud riided selga ei sobi ning mis muud hädad sellega kaasnevad ja kui tobe on sealjuures kuulda, et oled tegelikult õnnega koos. Aga samas võin ma niimoodi ka teise inimese tuju tahtmatult ära rikkuda, nagu tol korral, kui läksin poodi üht konkreetset toodet otsima, seda ei olnud, aga müüja üritas mulle muid variante pakkuda. Olin lihtsalt ebaviisakalt napisõnaline ja põgenesin, sest tean, kui mõjutatav ostja ma võin olla. See kõik oleks ära jäänud, kui minu poole pöördutud ei oleks.

Mis veel seoses selle teretamisega? Meenuvad paar kummalist juhtumit, kus mind ennast on ülbeks peetud ja kedagi teist lausa aastaid põlatud, sest me väidetavalt ei teretanud tuttavat inimest, keda me tegelikkuses lihtsalt möödumas ei märganud. Ehk siis selle teretamisega seostub alati see "kuidas sina mulle, nii mina sulle" ohtlik moment. Ole alati valvel! Teistpidi ka nö "liigne viisakus" nende mõistes, kes leiavad, et teretama peaks vaid tuttavaid - mu ema töötab inimestega ja peab pidevalt võõrastele teredele vastama, nende jaoks on teda üks, aga tema jaoks on neid silme eest läbi käivaid inimesi ju palju. Ema ise ka rääkis loo, kuidas tänaval tuli talle vastu väga tuttav meesterahvas, ema mõtles, et küllap ikka keegi tuttav on ja ütles tere, mees vastas ka, alles paar minutit hiljem meenus emale, et see oli ju Vahur Kersna televisioonist...Ilmselt juhtub tuntud nägudel seda veel tihedamini ja sageli ei olegi teretajad andunud fännid vaid lihtsalt segadusse aetud kodanikud.

neljapäev, märts 09, 2017

Lisa Genova. Siiski veel Alice.

Mulle sattus see raamat alles praegu kätte, mäletan, et kunagi tehti ka film, toona tundus teema paeluv, aga kinno muidugi ei jõudnudki.

Alice on 50-aastane edukas Harvardi professor, keda mälu hakkab järsku alt vedama. Peagi saab ta teada, et põeb Alzheimeri varajast vormi, millel ravi puudub. Lugu keskendubki Alice´i edasise elu kirjeldamisele. Mulle tundus šokeeriv, et haiguse kulg nii kiire oli, kuid ilmselgelt on autor arstidega konsulteerinud ning tegelikkuses nii lähebki.

Mälu. Mõistus. Mina-tunne. See on ilmselt kogu inimeseks olemise essents. Mõned loodavad, et see kõik jääb meiega ka peale keha surma, aga mis saab siis, kui see hakkab kaduma juba ENNE keha surma? Mitte kunagi kauges tulevikus raugana, vaid nüüd ja kohe, tabab sind keset tervisejooksu, töökoosolekut, lapsevanemakohustusi. Paljud on näinud õudusunenägu sellest, kuidas nad on mingis võõras kohas ja lähedased vaatavad neist läbi, justkui ei tunneks äragi. Enamik tunneb suurt ebamugavust, kui avastab, et nende enda mälu on neid milleski alt vedanud. Raamat toob need hirmud meieni ehedal kujul. Mis tunne on leida end järsku naabrite köögist, mitte leida üles wc-d või tunda ära lähedasi. Osa eksimusi antakse edasi Alice'i pilgu läbi, osa kõrvalseisjate, kummalgi juhul tunneb lugeja ebamugavust ja kohmetust. Sedasama tunnevad ka haige lähedased. See justkui poleks enam Alice. Samas tunneb Alice, et osake temast on kusagil ikkagi alles, kuid ei leia teed välja. Tabav võrdlus raamatust - justkui ärgates hommikul unenäost, teades, et midagi seal oli, aga suutmata sõnagagi midagi edasi anda. Teadmine, et info on kusagil olemas, kuid sa ei leia teed selleni. Ilmselt oleme kõik seda elus mingil määral kogenud ja seeläbi teame, kui ebameeldiv see olla võib.

Teiselt poolt vaimsed häired ning kõrvalseisjate kohanemine sellega. Kas inimene, keda sa kunagi armastasid, on haiguse taga alles? Sellele dilemmale raamat mu meelest vastust ei anna. John, Alice´i abikaasa, laveerib kahe valiku vahel - elada oma elu edasi või pühenduda haigele kaasale. Ta püüab mõlemat ning lõpliku otsuse tegemist raamat ei kajasta. Inimesed lakkavad armastamast (või teevad seda vähemalt palju vähem kirglikult) ka palju väiksemate muutuste puhul partneris, me keskendume ikka koledal kombel olemasolevale rutiinile ega suuda sellest edasi näha, aga kui muutub tõepoolest suurem osa inimese isiksusest ning ta ei tunne sind isegi ära? Kas armastusest piisab? Autor leiab kompromissi - armastust tajume me igal juhul. Jah, muidugi, iga elusolend mõistab, kas keegi tunneb tema vastu sooje tundeid või on külm, aga romantiline armastus?

Kas pelgalt ligimesearmastus on see stiimul, et elus püsida? Ka selle küsimuse lahendab autor osavalt - Alice lihtsalt ei suuda enesetappu läbi viia. Ma ei tea, mul oli selle koha peal Alice'st kõige rohkem kahju. Jah, lihtsam on olla füüsiliselt terve ja vaimselt haige, sest siis sa ise ei mõista enda viletsust, kuid mõeldes ümbritsevatele, kes teavad, milline sa kunagi olid...See on ilmselt eestlaslik, see "ei taha kellelegi kaela peale  jääda", aga ma vist tõesti ei tea kedagi enda ümbert, kes teisiti arvaks. See raamat oli siiski väga pro-life. 

Ma olen nõus, et elu kutse on tugev, kõik need kaela peale jääda kartjad on koleda lõpuni välja vedanud, aga kas alati ka mõistlik?

kolmapäev, märts 08, 2017

Hapud viinamarjad

Kõvemad inimvaatlejad ütleks kohe, et eks ma üks ilge manipuleeriv eit olen, ja ega ise täpselt ei oskagi põhjendada, miks, igatahes suskasin hommikul L.-le: "Tead, miks S. (meie teine naistöötaja kontoris peale minu) tänasest puhkuse võttis? No ta ei kannata seda alandust välja, kuidas sa ülemusena talle kunagi naistepäevaks sületäit roose ei too!" Lihtsalt nali, noh, ei mingit torget kummagi asjaosalise suhtes, tundus selline tabav tähelepanek olevat. Ega siis niisama puhkuse esimene päev naistepäevaga kokku ei satu, eks.

Kõnnin siis peale Mikro lasteaeda viskamist üksi tööle edasi (L. laseb ees jalga alati, mitte et ta lasteaiast eemale hoiaks, lihtsalt hommikuti niimoodi efektiivsem). Lasteaias osad väiksed poisid viisid õpetajatele lilli. Mõtlesin, kui hea, et meil poisse pole, ma poleks jälle sellise asja peale tulnudki. Vastutulijatest nii mõnelgi oli kommikarp või lill peos. Mõtlesin, et kui Mini küsib, pean talle loengu naistepäeva TEGELIKUST tähendusest. No et ei ole "kord aastas panevad mehed tähele, et naised olemas on"-päev, vaid naiste õigused ja muu selline. Et pigem peaks naised sel päeval üksteisele tunnustust avaldama, et võrdsus on meil siin (enam-vähem) kätte võideldud, mitte meestelt kingitusi ootama.

Tulin tööle ja järsku kargas L. tulpide ja šokolaadiga nurga tagant välja! No ja nii ma oma ideaalid maha müüsingi. Ei käratanud, et "naine lilli ei joo!", vaid pigem nagu...noh...sutsu heldisin või nii. Kas ongi nii, et lihtsalt hapud viinamarjad? Kui on niikuinii teada, et lilli pole lootust saada, siis leiame, et pole vajagi? No ma otseselt sellega muidugi nõus ei ole, sest naiste õigused on siiski tähtsamad kui mingid lilled ja šokolaad, aga ikkagi on hea ka neid viimaseid saada. Olgu meie veendumused millised tahes, ühiskond siiski mõjutab meid niipalju, et ühiskonna ootustest saavad vaikselt ka meie enda omad.

Lõpetasin just oma kaheksanda Bukowski, seekord "Sink leiva vahel", Henry Chinaski kasvamise ja kujunemise loo. Sellega seoses - kui Henry oleks olnud teistsugusest perekonnast, parematest majanduslikest oludest pärit ja ilusam (aknevaba), kas tal oleksid tekkinud samad veendumused? Henry ei teinud ju saladust sellest, et temagi ihkas lahtises autos kaunite tütarlastega ringi paarutada, ülikool iseenesestmõistetavana ees ootamas, et ta aga teadis selle variandi kättesaamatusest, muutus ta selle süsteemi kriitikuks, teadlikuks unelma kitsaskohtadest. Kas ta süsteemis sees olnuna oleks samadele järeldustele jõudnud? Ma usun, et võib-olla, kuid kindlasti oleks see keerulisem olnud. Ilma taustata ei olnuks Henry selline nagu ta oli. Me kõik oleme üldkehtivatest normidest mõjutatud, kuid reageerime neile vastavalt enda olukorrale. "Viinamarjad on hapud" kipub liiga pealiskaudseks hinnanguks jääma. Kas tõesti peaksid kõik asjadest ühtmoodi aru saama ja vaimustuma?

Hapudest viinamarjadest saab muidu head veini. (Jälle ma vihjan, mis mul ometi viga on!)

Head naistepäeva kõigile!

esmaspäev, märts 06, 2017

Nädalavahetuse napakusi

Ei suuda kuidagi ühtki harivat postitust teha, ikka ainult sisutühi möla. Lihtsalt tähelepanekud viimastel päevadel, ühestki tervet teemapostitust välja ei venita.

  • Kus see minu "mina" üldse on, kui kõik mõtted, emotsioonid jms paistab sõltuvat hormonaalsest tasakaalust, tervislikust seisundist ja parasjagu kättesaadavatest ilmaoludest? 

Eks mul oli juba reedel kergelt paha, aga ma pidin ikkagi välja minema, sest ma olen nagu see tüdruk Raamatuvaksiku almanahhist (ainus lugu vist, mida sealt mäletan, äkki oli Tütarlaps ja surm vms), kelle ema on suremas ja kes ikkagi peole läheb. Ainsa erinevusega, et mu ema pole suremas ja tehniliselt võttes ei sobi mulle vist tüdruk ka öelda (aga ükspäev oli Selveris lahe veinipakkuja-tädi, kes hõikas isegi minust kõvasti vanemaid prouasid veini mekkima stiilis: "Teie, tütarlaps, tulge ka siia!" - toimis väga edukalt). No igatahes meil oli lapsehoidja juba kohal, ma tõmbasin Theraflu rindu ja läksin, mis sest, et õues oli kohutavalt külm ja vihma sadas ning mitte üks sõber ennast kohale ei vedanud. Esines muude hulgas Soome hardcorepunk-legend Riistetyt, kellel (bändil) sama sünniaasta kui mul. Mulle meeldis, kuidas nad karjusid, et "Nazi punks f*** off!" ja nukra näoga noored Eesti punkarid lava eest ära hirmutasid. No krt, kui sa omast arust rahvuslane oled, miks sa siis natsisildi peale solvud?

Laupäeval ma lihtsalt magasin, sest kõik kohad valutasid va pea, mille valutamisega ma olin arvestanud, sest suitsuhais oli lämmatav. Ma ei viitsi uurida, kas mul on angiin või mumps või mitte midagi, aga ilmselt see viimane siiski.

Igatahes, kogu aeg kummitas peas: "I hate everything, baby!" Siis läksin välja, päike paistis ja tuju oli taas hea. Kõik on kohutavalt suhteline.

  • Minu lapsed Eesti Laulu ei vaadanud, sest mina ka ei vaadanud. Pole nagu minu üritus kuidagi. Kas mu lastel jääb nüüd mingi oluline lünk popkultuuri-alastes teadmistes? Oeh, ma ei viitsi isegi hoolida sellest. Vaheklipid vaatasin ära. No mida on siin keerulist lastele seletada? Mu meelest lapsed siiski tabavad irooniat. Need, kes veel ei taba, ei viitsiks mingit suurte inimeste lobasaadet vaadatagi ja karjuks "Multikaid!". Tegelikult ka, ma ei kujuta ette, et Mikro viitsiks mingit täiskasvanute saadet jälgida. Tal on vägagi raudsed põhimõtted selles osas, nii kui mingi spioonide, autode vms multikas tuleb, röögib ta, et see on "poiste multikas" ja keeldub vaatamast, rääkimata siis "suurte inimeste saadetest". Kõik olgu ikka eakohane ja soostereotüüpne.

  • Mini käis nädalavahetusel sõbrannal külas ja tuli koju teatega, et nad ehitasid onni. Päriselt, tänapäeva lapsed ja ehitasid onni! Ma küsisin muidugi skeptiliselt, et see oli mingi selline konstruktor, jah? Ei, vanad lauad olid ja nemad lõid sinna haamritega naelu sisse ning saagisid ka natuke, aga see ei olnud mootorsaag, nagu Mini pidas vajalikuks lisada. Mu ema oleks omal ajal kreepsu (see pidavat muide lehmade udarapõletik olema*) saanud sellise ülestunnistuse peale. Aga, et praegusel ajal selline barbaarsus?! Naersin natuke, ei olegi lumehelbekeste põlvkond. Ühte joodikut olid ka tänaval kohanud, kes neile tere ütles. Teravad elamused missugused.

Mina: "Aga mis teil selle õpetaja perekonnanimi on? "
Mini: "Mmmm...Poissmees!"
Mina: "Poissmees? Päriselt selline perekonnanimi? Jube imelik!"
Mini (mõtleb): "Aaa...ei,  Pärtelpoeg ikka!" :) :)


* See vist peaks kvalifitseeruma uue info jagamiseks, seega ikkagi mitte täiesti sisutühi postitus.

reede, märts 03, 2017

Kui keegi "hakkab korralikuks"

Üks välismaa mees küsis mu käest Goodreadsis, kas ta võib mulle näidata enda ... raamatut (mida te siis mõtlesite? Kuigi jah, kunagi alustas üks mu sõbranna juttu enam vähem samamoodi, et üks mees olla kutsunud ta pubi nurga taha ja öelnud, et näitab talle midagi huvitavat, ma tookord panin ikka täppi, mis see huvitav asi olla võis...). Tookord oli mul muude asjadega tegemist, seega mõtlesin, et kirjutan talle kindlasti vastu, luban läbi lugeda ja tänan. Igatahes eile hakkasin siis otsast lugema ning peale sissejuhatust hingasin kergendatult, et seda kirja ära ei saatnud, sest ilmselt ma seda raamatut lugeda ei kavatse. (Jah, muidugi on inetu vastamata jätta, aga ta kirjutas niikuinii, et vabandab, kui mulle juba oma raamatu varem saatnud on, sest tal pole oma kirjadest täit ülevaadet, seega ma viilin vastamisest, kuna vastasel juhul peaksin ilmselt punnima selle raamatu ka läbi lugeda).

Miks ma siis edasi ei loe? Mina sain selle raamatu seetõttu, et autor vaatas, et ma olen lugenud mitmeid rocki-biograafiaid ning need on mulle üldiselt meeldinud. Tema lugu jutustavat sellest, kuidas ta omal ajal oli B-kategooria bändide helimees ja milline raju elu sellega kaasnes. Oma raamatut alustab ta aga hoopis sellega, kuidas tal on olnud põhimõtteliselt kaks elu: üks sex&drugs&rock'n'roll ja teine "normaalne". Ta muudkui räägib, kuidas tal nüüd on korralik töö, normaalne pere, lapsed ja milline tore pühendunud pereinimene ta on. Kui ta lapsed tahaksid kogeda midagi sellist, mida tema nooruses, siis ta keelaks neid kategooriliselt! Naise valis ka sellise üdini korraliku ja karske. Järgneb jutt perereisist Mehhikosse, kus tuleb jumala eest vaadata, et ükski laps kaduma ei läheks (no see on loogiline), keegi jumala eest vett ei jooks ega midagi kohalikku ei sööks, kogu reisil vajalik on endal kaasas, et ikka kindlasti 100% turvaline oleks. Vot selline tore ja turvaline mees on minust saanud, õhkab autor uhkelt. Öäkkk!

Mulle tunduvad sellised "totaalsed muutumised" alati võltsid. Sa kas polnud hingega asja juures siis või teeskled nüüd. Teate ju küll neid endistest joodikutest täiskarsklasi, kes on nõus sulle pudeliga piki pead andma, kui sa neile kogemata (tühja) šampuseklaasi ette paned või endisi suitsetajaid, kes leiavad, et kõik tossajad tuleks kuhugi kolooniasse kinni panna. Eks see viha ole tingitud sellest, et ise tahaks ka, aga ei saa. Loomulikult on alati inimesi, kes avastavad, et neile mingi elustiil üldse ei sobi. Pea iga kuulsa bändi ajaloos on mõni tüüp, kes algusaastatel bändis tegev oli, kuid suure kuulsuse saabudes jalga lasi ja valis "lihtsa arveametniku töö Lõuna-Carolinas". Mina võib-olla ei saa aru, kuidas nad "unelmate elule" selja pöörasid, aga ma aktsepteerin nende otsust oma eelistus ära tunda ja õigel ajal kurssi vahetada. Aga kui sa ikka aastaid künnad sama vagu ja siis hiljem tunnistad, et ptüi, õudne, oli lahe, aga hea, et otsa sai, nüüd ma olen hoopis teine inimene! Mu meelest inimesed ei jäta katki asju, mis neile päriselt meeldivad. Huvisid võib juurde tulla, aga kui tõenäoliselt võõrdud sa millestki, mis sulle kunagi väga meeldis? Ja tunned end sealjuures veel hästi?

Lugesin kusagilt, et kõige tõenäolisemalt pääsevad sünnitusjärgsest deprekast naised, kes on võimelised oma endist elustiili jätkama (no mõistuse piires siis ikka). Need, kes päevapealt enda elu kardinaalselt muudavad, saavad siiski šoki. Ma kipun ka uskuma, et räägitagu kui palju tahes, kuidas "nüüd elan ainult lapsele, enam isiklikku ja sotsiaalset elu ei oma ja olen õnnelik!", on see siiski pigem märk sellest, et tegelikult lihtsalt ei nauditudki seda varasemat elu, mitte aga sujuv üleminek ühest olukorrast teise. Inimene ei ole nii hea kameeleon. Või mõni siiski on? Et ongi nii nagu mõni väidab, et ühel hetkel teedki millegagi lõpparve, mis varem meeldis ega igatse seda enam karvavõrdki? Et lõpetan ühel hetkel blogimise ära ega kirjuta mitte mingis vormis mitte midagi mitte kuhugi? Tegelikult ma ju avastasin, kuidas blogimine on osaliselt sisekõne, seega võib-olla tõesti enam ei kirjuta, aga leian sellele mingi muu vaste, kuidas oma sisekõne väljendada. Üldiselt ju huvid ei kao. Või kui kaovad, siis sageli on see suure kriisi märk.

Aga möllumehest pereinimeseks? Seda kuidagi peetakse lausa loomulikuks, et ühel hetkel sa "rahuned maha". Mulle tundub, et see kehtib siis, kui sa möllasidki vaid selleks, et kedagi leida või sotsiaalse surve tõttu, aga kui sulle päriselt meeldis muusika ja suhtlemine sellest vaimustunud inimestega? Kuidas sa siis saad nelja seina vahele jääda? Seega minu jaoks oli see autor võlts vend, möllas möllu pärast ning ilmselt ei leia ma sealt raamatust midagi erilist muusika kohta, mis mind tegelikult huvitaks. Võib-olla ülekohus, aga maailmas on nii palju teisi lugemisväärseid raamatuid (ja no olgem ausad, tüüp ei olnud ju oma üllitisele avaldamist leidnud ka), mille esimene peatükk sind vihale ei aja.