Ei, ma ise ei ole sellel Ahhaa näitusel käinud, aga lapsed rääkisid. Võõrsõnade leksikon ütleb "foobia" seletuseks "haiguslik kartus, pelg; viha, vaen, põlgus". Kreekakeeli on jah lihtsalt hirm, aga minu peas on samuti foobia justnimelt haigusliku, mitte normaalse hirmu sünonüümiks. Näitusel olla esitletud hirmu elektri, tule, kõrguse, tugevate helide ja muu sarnase vastu. Mu meelest täiesti eluterved hirmud, mis peaksid meil kõigil olemas olema, et mitte näppida rippuvaid juhtmeid, pista pead ahju, ronida kuhugi, kust alla potsatades rasked tagajärjed oleks jne. Veidi ebaõnnestunud näitusepealkiri minu silmis. Foobia on kraad kangem kraam, ma kohe räägin, ma ise elan ühe sellisega.
Mõnikord keegi teatab, et ta jah, kardab kah ämblikke, olla selline paks ja karvane elukas tal toas olnud, suisa vastik sellist ajalehega purki ajada. Palun! Selle definitsiooni järgi kardan ka mina madusid, sest tõesti, kätte võtta ma neid ei taha, äkki salvab või midagi. No üldse, niimoodi mõeldes kardaks ma päris paljusid asju. See, mida mina ämblike vastu tunnen, ei ole mingi mõistusega seletatav hirm. See on midagi elu segavat, midagi, millega alati erinevates olukordades arvestada, midagi, mis sind uneski maha ei jäta. Ja kui ma saaks euro iga korra eest, kui mulle on püütud seletada, et oi, nad ei tee ju midagi, nad kardavad sind, sa oled neist mitu korda suurem! Ega tõesti, polekski selle peale tulnud...Ma kardan ämbliku kujutist. Ma ei suuda teda vaadata isegi pildil, see on nagu...ma ei tea...otse maailma kõige suuremale õudusele, kurjusele vms-le otsa vaatamine. Mul hakkab sõna otseses mõttes füüsiliselt halb. Ma natuke pelgan ka tomatisabasid, need meenutavad ämblikke. Kusjuures ma ei karda suuri karvaseid tarantleid, nendega on umbes sama teema, mis madudega, et lihtsalt kätte ei võtaks, ma kardan just neid ämbliku kujuga ämblikke, tarantel on nagu miski paks kaisuloom juba. Kunagi vaatasin foobiaga võitlemiseks üksinda ära filmi "Eight Legged Freaks", aga sealsed ämblikud olid minu hirmu jaoks ka liiga üle võlli.
Kui ma olin väike, siis oli mul üks unistus. See oli üks üsna kole unistus. Ma nimelt lootsin tappa kõik ämblikud enda majast ja hoovist. Õnneks ma lapsena ei tajunud, kui lootusetu see on. Jah, ma tapan ämblikke, ma ei salga. Ma ei saa elada mõttega, et ämblik on kuhugi välja viidud - ta tuleb ju sealt tagasi ometi! Lapsena me lasime ühe naabrite kraanikausist alla ja paari päeva pärast oli see tagasi - raudselt sama tüüp! Mis mõttes "ämblik on ammu ära läinud?" Kuhu? Millal tagasi tuleb? Kui ma laipa ei näe, selles toas mina ei maga! Kui L. lõi mul külas olles ühe elaja küsimata surnuks, siis ma teadsin - tema on see õige! Rüütel valgel hobusel, kes päästab mu koletiste käest! Ex käis paberist toruga, kust ämblik igal teisel korral maha potsatas ja seletas, kuidas ämbu on õnneloom...
Minu ja ämblikuarmastajate vahel laiub kuristik, mida juba ei ületa. Ma tahaks teada, kas mul on miski lapsepõlvetrauma selle teemaga, kahjuks ma ei mäleta ja vanemate jaoks ei olnud see ilmselt mingi oluline sündmus, mida meelde jätta. Isa mul kardab ka ämblikke, tal on isegi raskem, sest no kuidas meesterahvas pisikest putukat kardab, aga eks see minu paaniline hirm ja kisa ajab ka inimesi hulluks. Või et ärgu ma lastesse oma hirmu süstigu! Hea öelda. Mini kardab, aga ma ei tea, kui paaniliselt, Mikro omasõnutsi ei karda.
Meil satuvad vetsu lambi sisse need jäledused, ma nüüd teadjamana kontrollin alati enne üle ja siis saadan hävitusmeeskonna mehe näol enne sisse. Kruvib lambi lahti, uputab koletu looma ja ma saan rahus pissile. Mis ma siis teen, kui meest kodus ei ole? Sellele on õudne mõeldagi. Ennast teades ilmselt lasen duši alla. Aga kui nr 2 häda? Äkki kassiliiv kuidagi...? Päriselt. Sellega on nagu kõrgusegagi, mis kaasa kisub, ma ei saa istuda potil ja mitte lambi poole vaadata, nii lihtne see eluke pole.
Ilmselt on Billy Bob Thorntonil, kes antiikmööblit pelgab, veidi kergem kui mul või noh, kas nimetada foobiaks või isegi hirmuks seda, kui kellelgi hakkab toataimede seltsis ebamugav? Mulle tundubki, et hirmu tuntakse, foobia all aga kannatatakse, need ei ole päris sama tugevusega mõisted.
kolmapäev, juuli 15, 2020
neljapäev, juuli 09, 2020
Kaspar Colling Nielsen. Mount Kopenhaagen
Tema "Euroopa kevad" tõlgiti eesti keelde varem ja kuna see avaldas mulle omajagu muljet, siis haarasin kohe ka "Mount Kopenhaageni", mis on tegelikult Colling Nielseni esimene teos. Ilmselt tehti õigesti, et "Euroopa kevad" meie keeles esimesena avaldati, sest "Mount Kopenhaagen" jätab mulle pigem "isutekitaja" kui tervikliku romaani mulje. Iseenesest see ongi eellugu, sest mägi ise on olemas ka "Euroopa kevades", kuid seal pigem taustana. "Mount Kopenhaagen" sisaldab 17 erinevat lugu, mida kõiki ühendab lülina mägi, kuid terviklikku lugu sealt ei leia. Lugudega, tundub, on Colling Nielsen aga püüdnud ennast lugejaile võimalikult mitmest küljest esitleda - see olen nüüd mina ja seda kõike ma oskan! Üldse mitte irooniliselt, mu meelest täitsa kaval võte ja lood on tõepoolest eriilmelised. On ju nende hulgas ka täiesti korralikke ja turvalisi kõigi reeglite järgi kirjutet novelle nagu näiteks see Ulla ja Apu armastuse lugu või siis tüütut absurdi (st lugu, millest ma aru ei saa) nagu "Hall daam". Aga peamised on ikkagi need teised lood.
Kindlasti olete kohanud inimesi, kes groteskselt ja detailselt oma operatsioone või sünnitusi kirjeldavad, teised ümber kisamas, et "appi, jää ometi vait!", aga teisalt on päris põnev kuulata ikka ka. Meelelahutuslik, aga kuidagi nurjatul viisil. Ei-ei, siin raamatus ei ole mingeid võikaid ega jälke lugusid, lihtsalt...no Collin Nielsen jätkab oma mõttelõngaga seal, kus teised, "normaalsed inimesed", peatuksid. Teda ei kammitse loogika, eetika ega esteetika ning ta ei pea tabusid millekski. Ma isegi ei hakanud guugeldama, kas tõesti tehti vanasti tennisereketite keeli kassisoolikatest. (Ütlesin selle võimaliku fakti kõva häälega välja ja laps küsis "aga mis värvi need soolikad olid?" nagu see oleks kõige loogilisem asi maailmas, mille vastu huvi tunda sellise info korral. Mis omakorda vist näitab, et meil on kõigil mingid enda jaoks loogilised rajad, midapidi mõtlemine käima peaks ja kui ei käi, siis üllatume.)
Mida Colling Nielsen selle raamatuga meile öelda võis püüda? Peale selle, et näidata, kui hästi ta kirjasõna valdab st. Mulle tundub, et kuna mäe rajamisel mingit selget eesmärki polnud, mingi vajadus inimesi tagant ei sundinud, siis ehk on mägi näide selle kohta, kuidas võikski lihtsalt pihta hakata, eks pärast paistab, mis välja tuleb, tavaliselt miskit ju ikka tuleb. Midagi hoopis erinevat sellest, mida arvata osati. Raamatus igatahes neid üllatusi jagub. Vaimu avardamise raamat, iseasi, kui valutult see läheb, aga no kas peabki kõik kergelt kätte tulema? Mäge ehitati kakssada aastat.
teisipäev, juuli 07, 2020
Elena Ferrante. Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb
Siiski, kui teises osas tundub, et haridus saab naise vaid võidule viia, siis selles osas tutvustatakse kõiki neid karisid, mis haritud naist maailmas ja eriti meessuhetes ees ootavad. Endiselt võlub mind see, kuidas autor ei loobi mingeid juhtmõtteid ega tsitaate, mida alla joonida või välja kirjutada, vaid loo tõed paljastuvad ainult läbi tegevuse ning on selgelt sellega seotud. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks teosest nii hea seriaali sai teha. P.S. Antud juhul toetavad nähtud seriaaliosad (kolmanda osa järgi tehtud seeriaid veel pole) raamatut täielikult ja mu meelest annavad ka lugemisel visuaalset külge juurde. Kui nüüd just selle osa valguses nähtud seeriatele mõelda, siis on sealne näitlejate valik enam kui ideaalne.
Mõned tekkinud mõtted haridusest. Lenu leiab, et temal puudub oskus mõelda, seevastu Lilal on see oskus olemas. Ei piisa sellest, et suuta teha loetust kokkuvõtteid. Mõtlemisest annab märku see seletamatu hetk, mil saadud teadmisest sünnib lugeja peas uus teadmine. "Ta on lugenud tohutul hulgal lehekülgi ja üksnes sätib neid lennukalt ümber, etendab" - nii iselooomustab Lenu seda, mida ta pealtnäha haritud inimeste puhul tähele on pannud. Ehk siis haridus vs haritus. Kust tuleb aga see müstiline "oskus mõelda"? Mulle tundub, et see küsimus saab ka teatava vastuse - sul kas on sisemine motivatsioon või seda ei ole ja sa harid end vaid välistel põhjustel. Lenul on algseks motivaatoriks Lila, hiljem ka Nino. Kõik tema tähtteosed saavad tõuke kelleltki teiselt, mitte temalt endalt.
Selle teemaga seostub ka üsna intrigeeriv intelligentsete meeste teema. Lenu kahtlustab, et meeste soovis naisi õpetada peitub soov naist endasarnaseks muuta, teha naisest olend, milline mees ise naisena oleks, nö "võimalus laieneda naissoosse". Ma sain aru, et see on just see, miks ma alati jahmatusega kuulan neid naisi, kes leiavad, et mees peaks neist kindlasti intelligentsem olema. Ma saan aru, et intelligentsil on erinevaid osi ja tegelikult ei saa päris nii võrrelda - alati on asju, milles on parem üks või teine, kuid sellise intelligentse mehe soovi taga kujutan mina alati olukorda "õpetaja - õpetatav". Mina istun, vaatan ja ootan, kuidas mehe suust kuldmune pudeneb. Mu jaoks see ei ole suhe, mitte romantiline vähemalt.
70ndate Itaalias puutub Lenu kokku ka tollase feminismiga ning raamatuski on varjatult mõned põhitõed sees. Enamiku loo meessuhete puhul saab tõdeda seda, et "mehed on naised välja mõelnud". Tollased mehed ei tundnud tegelikult naisi, kellega nad koos elasid või elu alustasid, kombed olid sellised ja seda enam olid nad šokis, kui ettekujutus reaalsusega nihkesse läks ning see ei olenenud absoluutselt mehe haridusest. Kindlasti on seda tänapäevalgi, kuid eeldan, et vähesemal määral siiski, inimesed on hakanud üksteisega rääkima. Võib-olla on natuke ebaõiglane, et ainsa naist inimesena nägeva meestegelasena on ära toodud üdini negatiivne tüüp, kuid ehk on siin oma loogika - hundiseaduse järgi elajad ei pea ühiskondlike normidega arvestama. Korralikud mehed-naised elasid üksteise maailmadest üsna kaugel ning neile oli mugavamgi, kui teise omast vähe teati: "Meeste eest pidi kõike varjama. Nad eelistasid mitte teada, nad eelistasid teha nägu, et see mis juhtus ülemuse juures, ei juhtu kunagi naistega, kellest nad hoolivad ja keda - selle mõttega olid nad ka üles kasvanud - nad peavad kaitsma, kui ka neid endid võidaks seejuures maha lüüa." (lk 94) Rüütellikkuse paradoks ahistamise vaatepunktist. Samas ei saa ka öelda, et kõik sellised arusaamad soorollidest praeguseks kadunud on.
Kuidas siis vabaneda vaesuse ja primitiivsuse mädasoost, kui isegi haridus see võluvits ei ole? Raamat kajastab taustal ka tollase Itaalia poliitilisi probleeme, võitlust kommunistide ja fašistide vahel. Lila usub, et revolutsiooni tegemise asemel tuleks siiski hoopis ennast harida, mis sest, et see mingisugune võluvits olla ei pruugi, ometi avab see uusi võimalusi, mida revolutsioon enamasti vaid hävitab.
Mulle meeldib, et see raamat on korraga nii põnev kui ka arukas, mulle meeldib, et ma üldse ei tea, kuhu lugu viimases raamatus tüürida võiks ja ma olen ainult natuke pettunud endas, et ma ei suutnud seda lugu aeglasemalt lugeda.
P.S. Nii nagu "Minu geniaalse sõbranna " puhul pole selge, kumb siis ikkagi see geniaalne on, ei ole ka selle osa puhul üheselt mõista, kumb on jääja, kumb mineja.
Aitäh Varrakule raamatu eest!
neljapäev, juuli 02, 2020
Keerulised küsimused
Kuna ma lubasin, et ma seda blogimeemi ei tee, siis muidugi teen.
Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
Nii, vaadake nüüd mind, soorollide mittesallijat, eks. Mõne mehe, kohe kindlasti võtaks kaasa mõne mehe. Sest mehed teevad tööd ja peletavad ämblikke. Need ei ole naiste tööd. Töö ei ole naistele, ühesõnaga :) Ah et millise mehe? No suva see - oluline on ju sugu, mitte konkreetne isend.
Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... ?
Et siis tänu eelmainit mehele õnnestus mul ellu jääda ja mida ma võtaks oma viimaseks lektüüriks selleks viimaseksnädalaks pooleks päevaks asustamata saarel? Mul on umbes 70 blogi lugemislaual (jaa-jaa, arvestatav osa neist mitteaktiivsed) ja ma peaks teoreetiliselt valima sellise, millest ka midagi lugeda on st pole kõik ära loetud või kirjutatakse tihti juurde. Ma jään vist selle Courtney fänniblogi juurde, keskmiselt 37 postitust nädalas ja paljudel juures miski infokild, mille järel jäneseurgu hüpata.
Kellega blogijaist tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?
Kahjuks ma igasugu glamuursete suunamudijate blogisid ei jälgi (need vist ongi pigem Instagramid) ja kõik blogijad on üldiselt tavalised normaalsed inimesed, kes erilises kättesaamatus luksuses ei suple. Ma tahaks ikka enneolematutele rikkustele oma näpud kasvõi korrakski taha ajada, et no mis tunne on šampanjavannis liguneda, saada sponsoritelt kutseid miljonijahti testima Maldiividele jne. Seega, valime kättesaadavaima naudingu ja Gambrinuse õllepäeviku - saaks vähemalt eksootiliste jookide juures mekutada, kasvõi 3 pudelit õhtu kohta nagu ta arvustuste piirmäär kipub olema.
Sul on tarvis Inglismaa kuningannale õhtusöök kokata. Keda palud kööki appi?
Eelmainit Gambrinusel on muidu toidublogi ka, mida ma aeg-ajalt loen, aga see on selline, kus ta ise süüa ei tee, vaid hindab teiste tehtut. Minu masti toidunaudingud, ühesõnaga, aga see siia ei kvalifitseeru. Ja mis mõttes appi? Lasta mind kööki, kasvõi appi, ei tõota mingil juhul head. Jätan vahele.
Sul on vaja stiilinõu. Millise blogija käest küsid?
Mulle tundub, et neist blogijatest, kelle visuaali ma näinud olen, hindan ma kõige rohkem Madli stiili. Need t-särgid, mille ta endale ja pojale kujundas, olid ikka tõeliselt andekad. Teisalt, ma ei julgeks vist teda ikka usaldada, ta ju nimelt väidab, et kusagil on tal üks suur tagumik, aga selle olemasolu pole mina küll iialgi tuvastanud :) Ja kui juba temal on tagumik, mis siis veel mul on! (See on selline koht, kus ma üritasin sõbralikku nalja teha, aga vabalt võib olla, et läks üle piiri, vabandan juba ette, sest neid kohti tuleb siin veel ehk siis asi, mille pärast ma algselt üritasin neid küsimusi vältida, aga nii lõbus on ja ma ei suutnud lõpuni väärikaks jääda...)
P.S. Stiilist - leidsin aktuaalse abivahendi, millega lotti varjata!
Sul tuleb asendada loomaaia lõvipuuri talitajat, abiks võid võtta ühe blogija. Kelle valid?
Töö on meeste jaoks, kas ma juba ei maininud? Ämblikud, lõvid - potato-poteito.
Sa hakkad tähtsale kohtumisele hiljaks jääma lihtlabase hommikuse laiskuse tõttu. Et laiskus ei kvalifitseeru mõjuva põhjusena, vajad usutavat vabandust, head Lugu. Kes blogijaist võiks sind selle väljamõtlemisel aidata?
Ma hilineks ja põhjendaks seda nii, et ma jäin hiljaks, sest ei tahtnud üldse tulla. Vähemalt mulle see sellise olukorra kõige ausama kirjeldusena tunduks. Aga ma aiman, et siin oodatakse vastust sellele, kes kirjutab häid, reaalsusest hälbivaid lugusid. Tilda, konn ja Kaamos ilmselt. Samas, Tilda käest ei ole julgenud mina ka parooli küsida, konna "Esimene sada" jäi mul pooleli ja Kaamose lood vist ikka enamasti kajastavad reaalsust.
Sul on võimalus ühe blogija isikliku elu kohta mistahes küsimusi esitada. Kelle valid?
Kui ma tahaks kellegi isiklikus elus sobrada, ma loeks pereblogisid.
Nimeta mõni blogi, mida sa oma blogrollis presenteerimast hoidud, kuid sellegipoolest teinekord salaja lugema hiilid.
Pereblogid, muidugi. Tegelikult ma ei suudaks parimagi tahtmise juures kõiki loetavaid blogrolli lisada, see läheks liiga pikaks.
Millised blogid sind ärritavad?
No ma vahel näen blog.tr.ee-s eelvaadet mõnest postitusest, mis juba pealkirja poolest harja punaseks ajab, aga ma ei lähe neid ka lugema. Igasugu Odini sõdalaste ja muude sarnaste blogid, perekonnakaitsjad, vandenõuteoreetikud jne.
Millised blogid sind vaimustavad?
Sellised, mida peavad inimesed nagu mina :) Tegelikult ju ka, need blogid, millest kumab endale sarnast maailmavaadet, hingesugulust ja millega tahaks kaasa noogutada, et jaa-jaa, nii on, mina ju ka, aga sina oskad nii palju tabavamalt seda kirja panna!
Kõige ilusam blogija?
Ma ei ole enamikku blogijaid üldse näinudki, aga mäletan, et kui ma esimest korda Jane blogi pilte vaatasin, siis ma ikka heldisin, et "kui kena naine!". Ja veel seda ka, et "nii ilusad juuksed!". Pärast alles sain teada, et Janel on loomulikult hoopis lokid ja ta näeb kurja vaeva oma juuste sirgendamisega, mis omakorda on jälle tõend sellest, et mulle meeldib kõik, mis ei ole loomulik. See jääb nüüd taas kahtlaselt kõlama, aga ma ei heida üldse kellelegi ebaloomulikkust ette, tahan lihtsalt öelda, et mulle meeldib miskipärast nö tuunitud välimus. Krt, ma rohkem ei ütle selle kohta midagi, ikka ei kõla nagu kompliment. P.S. Kuidas on võimalik endal ise juukseid sirgendada? Mina ei oska, kuigi olen kordi proovinud. Ok, külgedelt saab enam-vähem korda, aga tagant? Ja inimesed imestavad ega saa aru, kui ma neile sellest probleemist räägin...
Kõige ausam blogija?
Aususe osas ei tea kellelegi midagi ette heita, aga avameelsuse osas meenub ikkagi VVN esimesena.
Kõige mõistlikum blogija?
Kuidas Kasvatada inimest. Tema postitused on alati nii tasakaalukad ja argumenteeritud, et teevad silmad ette enamikule arvamusartiklitele ametlikus meedias.
Kõige hingekosutavam blogija?
Huvitav, mis mu hinge võiks kosutada? Ma arvan, et enamik blogisid teeb seda, ma ei loe ju neid, mis ärritavad. Kindlasti kosutavad hinge kaunid looduspildid ja nunnud linnud-loomad ehk siis Remo Savisaare fotoblogi.
Blogija, kellega sa hingesugulust oled tundnud?
Jällegi, ilmselt enamikuga keda loen, mingil hetkel. Mõni üldse ei kirjutagi sellistel teemadel, mille puhul võiks hingesugulust leida, ei ava oma hinge niiöelda. Kõige rohkem ilmselt (ja osalt ka seetõttu, et nemad sellistest teemadest kirjutavad) VVN ja Karikate emand. Teisalt, nad on minust ikka väga erinevad inimesed, millest võiks ehk järeldada, et hinges võimegi me kõik üsna sarnased olla, lihtsalt tuhnida tuleb sügavamalt.
Blogija, kes sind naerma ajab?
Olenevalt teemast suudab alati väga täpselt emotsioone tabada Rents, mu meelest. Et kui on naljakas, siis on täiega ja kui vihastab, siis ka. (Siis olen vihane koos temaga, mitte tema peale, st).
Blogija, kes on sinu jaoks salapärane?
Ma arvan, et eks me oleme kõik igaühe jaoks enda peas mingi pildi kokku pannud, seega salapärale väga ruumi ei jää. Ainuke, kelle üle pead murda on Hundi ulg, seda paraku tema "haihtumise" tõttu ja lootuses, et ehk ta ikkagi veel välja ilmub.
Blogija, kelle postitusi sa pikisilmi ootad?
Ma ei tahaks, et keegi teist ära kaoks! Väga harva kirjutajatest Eliisabet ja rohelisemrohi, Manjanast pole ammu kuulda, kristallkuuli ootan alati. Siiani nimetamata lemmikud, keda alati rõõm lugeda: ritsik, Indigoaalane, Katarina von Blogger, Murca.
Sinu lemmikkommentaator(id)? Paluks vaadata laiemalt kui vaid su omaenda blogisabade piires.
Ühinen notsu kiitmiskooriga, Kaur on alati diskussiooni tekitav kommenteerija, Morgie väga asjalik ja suudab asjale vaadata sellise nurga alt, mis mulle pähegi ei tule. Teiste blogidest AbFab oma alati täpse ja terava keelega. Üldse on kommenteerijad enamasti toredad, ma alles sel aastal alustasin segaste ja solvava tooniga kommentaaride kustutamist, sest 95% kommentaaridest on minu blogis alati informatiivsed ja arukad olnud, ses osas on mul väga vedanud. Suur tänu selle eest, ma muidu ei julgekski!
Ja lõpetuseks üllatus: saad kuldkalakesele esitada kolm blogiteemalist soovi. Lao lagedale.
Ma isegi ei hakka üles lugema kõiki neid vanu ja ammukadunud blogijaid, keda kangesti uuesti lugeda sooviks. 14 aastat on ikka ropp pikk aeg ja arusaadav, et inimesed vahetuvad. Samas vahel ikkagi tuleb nostalgiahoog peale.
See nüüd niiväga miski soov ei olegi, aga mulle tundub, et kuigi blog.tr.ee-d keegi ei halda, on see ikkagi jäänud ainsaks tõsiseltvõetavaks kodumaiste blogide kataloogiks. On olemas miski eestiblogid.ee ja blogs.station.ee, kuid need tunduvad rohkem surnud, kui vana surnu ise. Vahepeal möllasid seal küll mingid reklaampostitused ja mõned mõistlikud blogid kustusid blogipuust teadmata põhjustel ära, aga no ta elab siiski. Äkki pakuks keegi sel pinnal Marimellidele konkurentsi? Või on pigem nii, et need päris popid blogid mingit kataloogi ei vajagi, sest neile on oluline vaid nemad ise ja ka nende lugejaskond piirdub paari blogi lugemisega? Mulle jälle selline ülevaatlik asi meeldib.
Ma vaatan, et mu soovid on umbes sellised, et "keeraks aega tagasi" kõik. Õudne! Ütleme siis viimaseks selle, et häid uusi blogijaid võiks juurde tulla, mitte ainult suunamudijaid.
Oot, neljanda soovi pressin ka välja, et keegi nüüd ei solvuks, kui ma teda ei maininud või just ebasoovitavas valguses mainisin! Love U All & Peace'N'Love jne.
Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
Nii, vaadake nüüd mind, soorollide mittesallijat, eks. Mõne mehe, kohe kindlasti võtaks kaasa mõne mehe. Sest mehed teevad tööd ja peletavad ämblikke. Need ei ole naiste tööd. Töö ei ole naistele, ühesõnaga :) Ah et millise mehe? No suva see - oluline on ju sugu, mitte konkreetne isend.
Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... ?
Et siis tänu eelmainit mehele õnnestus mul ellu jääda ja mida ma võtaks oma viimaseks lektüüriks selleks viimaseks
Kellega blogijaist tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?
Kahjuks ma igasugu glamuursete suunamudijate blogisid ei jälgi (need vist ongi pigem Instagramid) ja kõik blogijad on üldiselt tavalised normaalsed inimesed, kes erilises kättesaamatus luksuses ei suple. Ma tahaks ikka enneolematutele rikkustele oma näpud kasvõi korrakski taha ajada, et no mis tunne on šampanjavannis liguneda, saada sponsoritelt kutseid miljonijahti testima Maldiividele jne. Seega, valime kättesaadavaima naudingu ja Gambrinuse õllepäeviku - saaks vähemalt eksootiliste jookide juures mekutada, kasvõi 3 pudelit õhtu kohta nagu ta arvustuste piirmäär kipub olema.
Sul on tarvis Inglismaa kuningannale õhtusöök kokata. Keda palud kööki appi?
Eelmainit Gambrinusel on muidu toidublogi ka, mida ma aeg-ajalt loen, aga see on selline, kus ta ise süüa ei tee, vaid hindab teiste tehtut. Minu masti toidunaudingud, ühesõnaga, aga see siia ei kvalifitseeru. Ja mis mõttes appi? Lasta mind kööki, kasvõi appi, ei tõota mingil juhul head. Jätan vahele.
Sul on vaja stiilinõu. Millise blogija käest küsid?
Mulle tundub, et neist blogijatest, kelle visuaali ma näinud olen, hindan ma kõige rohkem Madli stiili. Need t-särgid, mille ta endale ja pojale kujundas, olid ikka tõeliselt andekad. Teisalt, ma ei julgeks vist teda ikka usaldada, ta ju nimelt väidab, et kusagil on tal üks suur tagumik, aga selle olemasolu pole mina küll iialgi tuvastanud :) Ja kui juba temal on tagumik, mis siis veel mul on! (See on selline koht, kus ma üritasin sõbralikku nalja teha, aga vabalt võib olla, et läks üle piiri, vabandan juba ette, sest neid kohti tuleb siin veel ehk siis asi, mille pärast ma algselt üritasin neid küsimusi vältida, aga nii lõbus on ja ma ei suutnud lõpuni väärikaks jääda...)
P.S. Stiilist - leidsin aktuaalse abivahendi, millega lotti varjata!
Sul tuleb asendada loomaaia lõvipuuri talitajat, abiks võid võtta ühe blogija. Kelle valid?
Töö on meeste jaoks, kas ma juba ei maininud? Ämblikud, lõvid - potato-poteito.
Sa hakkad tähtsale kohtumisele hiljaks jääma lihtlabase hommikuse laiskuse tõttu. Et laiskus ei kvalifitseeru mõjuva põhjusena, vajad usutavat vabandust, head Lugu. Kes blogijaist võiks sind selle väljamõtlemisel aidata?
Ma hilineks ja põhjendaks seda nii, et ma jäin hiljaks, sest ei tahtnud üldse tulla. Vähemalt mulle see sellise olukorra kõige ausama kirjeldusena tunduks. Aga ma aiman, et siin oodatakse vastust sellele, kes kirjutab häid, reaalsusest hälbivaid lugusid. Tilda, konn ja Kaamos ilmselt. Samas, Tilda käest ei ole julgenud mina ka parooli küsida, konna "Esimene sada" jäi mul pooleli ja Kaamose lood vist ikka enamasti kajastavad reaalsust.
Sul on võimalus ühe blogija isikliku elu kohta mistahes küsimusi esitada. Kelle valid?
Kui ma tahaks kellegi isiklikus elus sobrada, ma loeks pereblogisid.
Nimeta mõni blogi, mida sa oma blogrollis presenteerimast hoidud, kuid sellegipoolest teinekord salaja lugema hiilid.
Pereblogid, muidugi. Tegelikult ma ei suudaks parimagi tahtmise juures kõiki loetavaid blogrolli lisada, see läheks liiga pikaks.
Millised blogid sind ärritavad?
No ma vahel näen blog.tr.ee-s eelvaadet mõnest postitusest, mis juba pealkirja poolest harja punaseks ajab, aga ma ei lähe neid ka lugema. Igasugu Odini sõdalaste ja muude sarnaste blogid, perekonnakaitsjad, vandenõuteoreetikud jne.
Millised blogid sind vaimustavad?
Sellised, mida peavad inimesed nagu mina :) Tegelikult ju ka, need blogid, millest kumab endale sarnast maailmavaadet, hingesugulust ja millega tahaks kaasa noogutada, et jaa-jaa, nii on, mina ju ka, aga sina oskad nii palju tabavamalt seda kirja panna!
Kõige ilusam blogija?
Ma ei ole enamikku blogijaid üldse näinudki, aga mäletan, et kui ma esimest korda Jane blogi pilte vaatasin, siis ma ikka heldisin, et "kui kena naine!". Ja veel seda ka, et "nii ilusad juuksed!". Pärast alles sain teada, et Janel on loomulikult hoopis lokid ja ta näeb kurja vaeva oma juuste sirgendamisega, mis omakorda on jälle tõend sellest, et mulle meeldib kõik, mis ei ole loomulik. See jääb nüüd taas kahtlaselt kõlama, aga ma ei heida üldse kellelegi ebaloomulikkust ette, tahan lihtsalt öelda, et mulle meeldib miskipärast nö tuunitud välimus. Krt, ma rohkem ei ütle selle kohta midagi, ikka ei kõla nagu kompliment. P.S. Kuidas on võimalik endal ise juukseid sirgendada? Mina ei oska, kuigi olen kordi proovinud. Ok, külgedelt saab enam-vähem korda, aga tagant? Ja inimesed imestavad ega saa aru, kui ma neile sellest probleemist räägin...
Kõige ausam blogija?
Aususe osas ei tea kellelegi midagi ette heita, aga avameelsuse osas meenub ikkagi VVN esimesena.
Kõige mõistlikum blogija?
Kuidas Kasvatada inimest. Tema postitused on alati nii tasakaalukad ja argumenteeritud, et teevad silmad ette enamikule arvamusartiklitele ametlikus meedias.
Kõige hingekosutavam blogija?
Huvitav, mis mu hinge võiks kosutada? Ma arvan, et enamik blogisid teeb seda, ma ei loe ju neid, mis ärritavad. Kindlasti kosutavad hinge kaunid looduspildid ja nunnud linnud-loomad ehk siis Remo Savisaare fotoblogi.
Blogija, kellega sa hingesugulust oled tundnud?
Jällegi, ilmselt enamikuga keda loen, mingil hetkel. Mõni üldse ei kirjutagi sellistel teemadel, mille puhul võiks hingesugulust leida, ei ava oma hinge niiöelda. Kõige rohkem ilmselt (ja osalt ka seetõttu, et nemad sellistest teemadest kirjutavad) VVN ja Karikate emand. Teisalt, nad on minust ikka väga erinevad inimesed, millest võiks ehk järeldada, et hinges võimegi me kõik üsna sarnased olla, lihtsalt tuhnida tuleb sügavamalt.
Blogija, kes sind naerma ajab?
Olenevalt teemast suudab alati väga täpselt emotsioone tabada Rents, mu meelest. Et kui on naljakas, siis on täiega ja kui vihastab, siis ka. (Siis olen vihane koos temaga, mitte tema peale, st).
Blogija, kes on sinu jaoks salapärane?
Ma arvan, et eks me oleme kõik igaühe jaoks enda peas mingi pildi kokku pannud, seega salapärale väga ruumi ei jää. Ainuke, kelle üle pead murda on Hundi ulg, seda paraku tema "haihtumise" tõttu ja lootuses, et ehk ta ikkagi veel välja ilmub.
Blogija, kelle postitusi sa pikisilmi ootad?
Ma ei tahaks, et keegi teist ära kaoks! Väga harva kirjutajatest Eliisabet ja rohelisemrohi, Manjanast pole ammu kuulda, kristallkuuli ootan alati. Siiani nimetamata lemmikud, keda alati rõõm lugeda: ritsik, Indigoaalane, Katarina von Blogger, Murca.
Sinu lemmikkommentaator(id)? Paluks vaadata laiemalt kui vaid su omaenda blogisabade piires.
Ühinen notsu kiitmiskooriga, Kaur on alati diskussiooni tekitav kommenteerija, Morgie väga asjalik ja suudab asjale vaadata sellise nurga alt, mis mulle pähegi ei tule. Teiste blogidest AbFab oma alati täpse ja terava keelega. Üldse on kommenteerijad enamasti toredad, ma alles sel aastal alustasin segaste ja solvava tooniga kommentaaride kustutamist, sest 95% kommentaaridest on minu blogis alati informatiivsed ja arukad olnud, ses osas on mul väga vedanud. Suur tänu selle eest, ma muidu ei julgekski!
Ja lõpetuseks üllatus: saad kuldkalakesele esitada kolm blogiteemalist soovi. Lao lagedale.
Ma isegi ei hakka üles lugema kõiki neid vanu ja ammukadunud blogijaid, keda kangesti uuesti lugeda sooviks. 14 aastat on ikka ropp pikk aeg ja arusaadav, et inimesed vahetuvad. Samas vahel ikkagi tuleb nostalgiahoog peale.
See nüüd niiväga miski soov ei olegi, aga mulle tundub, et kuigi blog.tr.ee-d keegi ei halda, on see ikkagi jäänud ainsaks tõsiseltvõetavaks kodumaiste blogide kataloogiks. On olemas miski eestiblogid.ee ja blogs.station.ee, kuid need tunduvad rohkem surnud, kui vana surnu ise. Vahepeal möllasid seal küll mingid reklaampostitused ja mõned mõistlikud blogid kustusid blogipuust teadmata põhjustel ära, aga no ta elab siiski. Äkki pakuks keegi sel pinnal Marimellidele konkurentsi? Või on pigem nii, et need päris popid blogid mingit kataloogi ei vajagi, sest neile on oluline vaid nemad ise ja ka nende lugejaskond piirdub paari blogi lugemisega? Mulle jälle selline ülevaatlik asi meeldib.
Ma vaatan, et mu soovid on umbes sellised, et "keeraks aega tagasi" kõik. Õudne! Ütleme siis viimaseks selle, et häid uusi blogijaid võiks juurde tulla, mitte ainult suunamudijaid.
Oot, neljanda soovi pressin ka välja, et keegi nüüd ei solvuks, kui ma teda ei maininud või just ebasoovitavas valguses mainisin! Love U All & Peace'N'Love jne.
kolmapäev, juuli 01, 2020
Lihtsad küsimused
Leidsin veidi lihtsamad küsimused seiklusjuttude blogist, originaalis Briti blogi Instagramist pärit ja mõtlesin, et harjutan ka kätt. Juhuks, kui ma meelt muudan ja selle blogijate küsimustiku lõpuks ikka ära teen, sest mulle pahvatas selles osas ootamatult paar mõtet pähe ja nüüd nad keerlevad seal ja häirivad mind.
Dušš või vann - dušš. Ma olen elanud ka vanniga kodus ja mu vanematekodus oli suisa mullikas, aga seda kasutati umbes korra aastas. (Kõrvalepõikena, seal on ka paarkümmend aastat seisnud tutikas nõudepesumasin, mille ema mõttetuks tooteks on tunnistanud ja peseb siiani nõusid eraldi kausis. Ei, mitte kraanikausis, sest rasvane kraanikauss on rõve ja vett kulub ka nõnda vähem. Mulle tundub, et osa mu mentaliteedist on sealt pärit. Nutitelefon on mõttetu leiutis.) Vannis käies tuleb ju end lõpus ikkagi dušiga üle lasta ja vanni mõnust iseeneses mina aru ei saa.
Ilus figuur või ilus hing - ma ka ei saa sellest vastandusest aru ja mida üldse mõelda "ilusa hinge" all. Kaldun arvama, et igaühel on seal mingi must sopp olemas.
Ujumine või kaldal päevitamine - mõlemad. Ujuda ma väga hästi ei oska ja ei päevitu ka, aga ikkagi meeldib.
Vara üles või hilja voodi - miks mitte hilja üles ja vara voodi ning natuke und vahepeale ka?
Rahulikud kaksikud või üks väga aktiivne laps -kui on rahulikud, siis vahet ju pole, palju neid on? Ja mida tähendab aktiivne laps? Ses osas on vist mingi õiglus ikka ilmas olemas, sest aktiivset last minusugune kannatuseta inimene üle ei elaks. Et lapsed kannatust treeniks, mina küll märganud ei ole.
Maja hinnaga korter kesklinnas või maja äärelinnas - korter. Ma lihtsalt olen korteriinimene, lapsepõlvekodu oli majas ja no ei saanud mina aru, mida selles ihaldusväärset nähti. Aiatööd! Mulle tundus, et ega teisedki meie peres seda kuidagi nautinud, lihtsalt oli ja pidi tegelema, sest mida naabrid muidu arvavad! Ma olen sellest nüüd vaba! Ja meil isegi on aed, sest selline väiksemat sorti kortermaja, aga seal toimetavad need, kellele meeldib ja mind ei sunni keegi.
Prillid või läätsed - ma ka ei kujuta seda endale näpu silma ajamist ette. Lisaks olen avastanud, et mulle isegi täitsa sobivad prillid (kasutan ainult tööl).
Kool või elukool - elukooliga on see asi, et seda terminit kasutavad enesemääratlusena mu meelest ainult "mingid tuustid". Iseenesest elu muidugi õpetab, aga selle sõna suhtes on tõrge. Õudne tunnistada, aga mulle kool sobis, paremini kui elu.
Megakuum suvi või ilus lumine talv - suvi, ikka suvi! Seda on ju nii vähe, enamasti on lihtsalt üks s*** suusailm ja lumest ma ka eriti ei pea. Mulle üldiselt meeldivad just ekstreemsed temperatuurid, hästi palav on kuidagi põnev ja jõledalt külm ka, vahet pole, kas lumega või ilma. Ilmselt pole ma neid eriti pikalt tunda saanud ega valusalt. See, mis praegu toimub (15-18 kraadi "sooja", vahelduv vihm ja pilvitus koos rõveda tuulega) ei sobi ühegi aastaaja alla mu meelest.
Ärgata hommikul hiljem koos lastega või väga vara, aga aeg iseendale - siin ma nüüd riskin lausega stiilis "aga miks nad siis kooki ei söö, kui leiba pole?", aga miks te lapsi varem magama ei saada, et seda aega iseendale saada, ilma et hommikul vara ärkama peaks? Aega iseendale on mul küll, magada võiks alati rohkem.
Ümbermaailmareis või oma kodu ost - mul on alati oma kodu olnud ja ma ei mäleta, et ma oleks seda viimast ostu kuidagi eriti fetišeerinud. Muidugi mulle meeldib kodus olla, aga samas ümbermaailmareis on hoopis ahvatlevam, sest tundub kättesaamatum.
Jõulud või jaanipäev - jaanipäev, mu arm! Ma olen nii üllatunud, et see mingi "ossipüha" staatuse on ära teeninud - ei pea ju kuskil rahvalikul komejandil osalema, vaid võib niisama head-paremat õgida, sõpradega koos olla ja (loodetavasti) suvist ilma nautida. Jaanipäev lihtsalt sellepärast, et siis on suvi. Ja jaanipäevaga ei kaasne mingeid tüütuid kohustusi, isegi lõket ei pea tegema, kui ei taha, rääkimata mingitest kingitustest või millegi organiseerimisest nagu jõulude või sünnipäeva puhul. Mul on ju suvel sünnipäev, seda ma ei pea aga üldse märkimisväärseks, just seetõttu, et paneb MULLE mingi kohustuse, mida jaanipäev ei tee.
Siider või õlu - õlu, eriti igasugu friigikad hapud ja nisukad. Lemmik on Purtse Plaadimeri tomatite ja olenevalt versioonist ka tšilliga. Vanaduse mured, ei saa enam väga õlut juua, eriti sellist haput, mis meeldib, sest no kõrvetised. Õudne lugu!
Ilus ja keskklassist mees või keskpärase välimusega rikas mees - öelge, et keegi on "ilus mees" ja ma kohe jooksen, aga vastassuunas. Raha mind sedavõrd ei hirmuta, äkki võib rikas inimene ikkagi normaalne ka olla? Ja mul on ka see, et kui inimene ise on tore, siis muutub ta ka automaatselt ilusaks.
Dušš või vann - dušš. Ma olen elanud ka vanniga kodus ja mu vanematekodus oli suisa mullikas, aga seda kasutati umbes korra aastas. (Kõrvalepõikena, seal on ka paarkümmend aastat seisnud tutikas nõudepesumasin, mille ema mõttetuks tooteks on tunnistanud ja peseb siiani nõusid eraldi kausis. Ei, mitte kraanikausis, sest rasvane kraanikauss on rõve ja vett kulub ka nõnda vähem. Mulle tundub, et osa mu mentaliteedist on sealt pärit. Nutitelefon on mõttetu leiutis.) Vannis käies tuleb ju end lõpus ikkagi dušiga üle lasta ja vanni mõnust iseeneses mina aru ei saa.
Ilus figuur või ilus hing - ma ka ei saa sellest vastandusest aru ja mida üldse mõelda "ilusa hinge" all. Kaldun arvama, et igaühel on seal mingi must sopp olemas.
Ujumine või kaldal päevitamine - mõlemad. Ujuda ma väga hästi ei oska ja ei päevitu ka, aga ikkagi meeldib.
Vara üles või hilja voodi - miks mitte hilja üles ja vara voodi ning natuke und vahepeale ka?
Rahulikud kaksikud või üks väga aktiivne laps -kui on rahulikud, siis vahet ju pole, palju neid on? Ja mida tähendab aktiivne laps? Ses osas on vist mingi õiglus ikka ilmas olemas, sest aktiivset last minusugune kannatuseta inimene üle ei elaks. Et lapsed kannatust treeniks, mina küll märganud ei ole.
Maja hinnaga korter kesklinnas või maja äärelinnas - korter. Ma lihtsalt olen korteriinimene, lapsepõlvekodu oli majas ja no ei saanud mina aru, mida selles ihaldusväärset nähti. Aiatööd! Mulle tundus, et ega teisedki meie peres seda kuidagi nautinud, lihtsalt oli ja pidi tegelema, sest mida naabrid muidu arvavad! Ma olen sellest nüüd vaba! Ja meil isegi on aed, sest selline väiksemat sorti kortermaja, aga seal toimetavad need, kellele meeldib ja mind ei sunni keegi.
Prillid või läätsed - ma ka ei kujuta seda endale näpu silma ajamist ette. Lisaks olen avastanud, et mulle isegi täitsa sobivad prillid (kasutan ainult tööl).
Kool või elukool - elukooliga on see asi, et seda terminit kasutavad enesemääratlusena mu meelest ainult "mingid tuustid". Iseenesest elu muidugi õpetab, aga selle sõna suhtes on tõrge. Õudne tunnistada, aga mulle kool sobis, paremini kui elu.
Megakuum suvi või ilus lumine talv - suvi, ikka suvi! Seda on ju nii vähe, enamasti on lihtsalt üks s*** suusailm ja lumest ma ka eriti ei pea. Mulle üldiselt meeldivad just ekstreemsed temperatuurid, hästi palav on kuidagi põnev ja jõledalt külm ka, vahet pole, kas lumega või ilma. Ilmselt pole ma neid eriti pikalt tunda saanud ega valusalt. See, mis praegu toimub (15-18 kraadi "sooja", vahelduv vihm ja pilvitus koos rõveda tuulega) ei sobi ühegi aastaaja alla mu meelest.
Ärgata hommikul hiljem koos lastega või väga vara, aga aeg iseendale - siin ma nüüd riskin lausega stiilis "aga miks nad siis kooki ei söö, kui leiba pole?", aga miks te lapsi varem magama ei saada, et seda aega iseendale saada, ilma et hommikul vara ärkama peaks? Aega iseendale on mul küll, magada võiks alati rohkem.
Ümbermaailmareis või oma kodu ost - mul on alati oma kodu olnud ja ma ei mäleta, et ma oleks seda viimast ostu kuidagi eriti fetišeerinud. Muidugi mulle meeldib kodus olla, aga samas ümbermaailmareis on hoopis ahvatlevam, sest tundub kättesaamatum.
Jõulud või jaanipäev - jaanipäev, mu arm! Ma olen nii üllatunud, et see mingi "ossipüha" staatuse on ära teeninud - ei pea ju kuskil rahvalikul komejandil osalema, vaid võib niisama head-paremat õgida, sõpradega koos olla ja (loodetavasti) suvist ilma nautida. Jaanipäev lihtsalt sellepärast, et siis on suvi. Ja jaanipäevaga ei kaasne mingeid tüütuid kohustusi, isegi lõket ei pea tegema, kui ei taha, rääkimata mingitest kingitustest või millegi organiseerimisest nagu jõulude või sünnipäeva puhul. Mul on ju suvel sünnipäev, seda ma ei pea aga üldse märkimisväärseks, just seetõttu, et paneb MULLE mingi kohustuse, mida jaanipäev ei tee.
Siider või õlu - õlu, eriti igasugu friigikad hapud ja nisukad. Lemmik on Purtse Plaadimeri tomatite ja olenevalt versioonist ka tšilliga. Vanaduse mured, ei saa enam väga õlut juua, eriti sellist haput, mis meeldib, sest no kõrvetised. Õudne lugu!
Ilus ja keskklassist mees või keskpärase välimusega rikas mees - öelge, et keegi on "ilus mees" ja ma kohe jooksen, aga vastassuunas. Raha mind sedavõrd ei hirmuta, äkki võib rikas inimene ikkagi normaalne ka olla? Ja mul on ka see, et kui inimene ise on tore, siis muutub ta ka automaatselt ilusaks.
teisipäev, juuni 30, 2020
Kole ilm ehk aeg meenutada
Ma ilmselgelt vajan rutiini ja võimalust niisama lakke vahtida, et oma mõtteid koondada ja midagi kirja saada. Siiani seda võimalust väga olnud ei ole, sest pidevalt käib mingi puhkamine, kuigi puhkust tegelikult ei ole. Kogu aeg on vaja otsustada, kuhu ja millal sõita, sest kasutamata ilusad ilmad närivad muidu hinge seest. Ei ole rööprähkleja, no ei ole. Tegutseda ja mõelda samaaegselt ei oska. P.S. Kas teie oskate kõndimise pealt juua? Mina ei oska, pean alati seisma jääma.
Ma muidu paneks siia kauneid puhkusepilte, aga ei saa, sest neid ei ole. Pilte on, aga jõledaid. Mees ostis selle igavese peene Samsung S20-ne (firma raha eest muidugi) ja ma hoiatan - mitte ühte ilusat pilti sellega ei saa, kuigi tal on mingi über-kaamera peal, mida Mallukas uhkelt esitles, aga ilmselgelt pildistab see ilusaid pilte ainult normaalsetest inimestest. Mina vaatan sellega tehtud pilte ja ainuke asi, mida ma näen on...paramparaa - hiiglaslik lõualott! Keda me selles nüüd süüdistame? Paar rida ülaltpoolt leiate nime. Mis ma pean nüüd ka mingile lõikusele minema või? Ma ei taha! Juba mõtlesin välja, et inetusest tuleb enda uus kaubamärk teha. Ela sellega, mis antakse ja katsu rahul olla. Õigluse huvides võib öelda, et see telefon teeb tõesti kõigist erakordselt realistlikud pildid, mis ei vasta kellegi ettekujutusele endast. Teine variant on ülisilutud filter peale panna, aga see on teistpidi hale. Ühe ilusa pildi siiski leidsin, kassist, loomulikult. Kukkus/hüppas teine kõhukarvadega helesinise akrüülvärvi sisse ja me pidime ta ära pesema. Kass on kõige nunnum siis, kui ta silmaiirised on laienenud.
Blogide osas jõuan ma järje peale ka alles siis, kui kirjutatu aktuaalsus on ammu mööda läinud, sest nädalavahetusiti, mis viimasel ajal päeva võrra pikemaks on veninud, ma netti üldse ei kasuta. Tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen teie kõigiga nõus. Vähemalt teoreetiliselt ja esimese viie minuti jooksul, kui ma pole veel jõudnud mõelda "aga kui seda asja teistpidi vaadata, tundub hoopis naa!" Seega ma seda blogide meemi vist ei tee, ma kardan, et unustan kellegi ära või haavan kuidagi tahtmatult, sest no ma olen ajuti 100% see "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks" ja siis kohe kui tuul pöördub, muutun selleks "mind üldse ei huvita, mida teised arvavad!"-tüübiks. Leppigem sellega. Puhkus ja zen. On nagu on.
Teisalt, ainus lugu, mis mulle silma jäi ja mida ma teiega jagada tahtsin on järgnev. Ehk siis lugu sellest, kuidas täiskasvanud jonnivad ja kuidas kõrvalt vaadates see nii loll tundub ja kuidas sa tead, et teatud hetkedel käitud täpselt samamoodi ka sina:
Istun jõe kaldal ja vaatan, kuidas inimesed ujuvad. Üks noor naisinimene ujub enesekindlalt tagapool poisid. Seda märkavad ka meessoost rannavalvurid, kes ujujat korrale kutsuma sõidavad, paadiga. Ilmselt on reegel poidest mitte kaugemale minna tehtud peamiselt selle tõttu, et seal sõidavad paadid ja kaatrid ning neid on lausa tihedalt. Seega, mõistlik keeld iseenesest. Naisinimene ei pööra rannavalvuritele tähelepanu ja ujub edasi kuni ranna lõpuni ja pöörab alles seal tagasi. Mehed karjuvad veel midagi, mille peale naisinimene korra nende poole pöörab (ma ei näe, mida ta teeb) ja seejärel otsustavalt randa marsib. "Mille pärast seesugused nägusid on vaja teha!" käratab üks rannavalvuritest. Neiu jätkab nähtavalt vihase näoga ja meeste poole vaatamata oma teed. Siin võiks asi justkui läbi saada, nojah, sai pahaseks, et teda keelati, aga samas ohtlik olukord on ju lõppenud ja suva need näod, pikalt ja pimedasse ju ei saatnud. Aga ei, rannavalvur ei saa rahu. Suurem ja vanem neist käseb nooremal paadiga kaldasse sõita ja astub raudsel sammul neiut otsima, et ma ei tea, mida teha, et tema sõna peale jääks ilmselt. Noorem poiss vantsib ebalevalt teisele järele, tema arust on ka olukord ilmselt asjatult pikaks veninud. Seletan samal ajal lapsele, kes teada tahab, kes süüdi on ja mis nüüd saab, et vahel ka täiskasvanud lihtsalt jonnivad, keegi ei ole otseselt midagi karistatavat teinud. Kaldun rannavalvurit ülereageerijaks pidama, sest noh, mida enam, ohtlik olukord ju lõppes ära, samas kommenteerib mu kõrval seisnud võõras naisterahvas, et nojah, senikaua kui valvurid oma õigust taga ajavad, võib ju keegi päriselt ära uppuda. Kas nad neiu üles leidsid ja millega teda ähvardasid, ma ei tea. Mulle tundub, et pigem positsioonivõimu demonstratsioon rannavalvurite poolt ja minu "mina" sinu "mina" vastu, kes peale jääb, mõlemalt poolt.
Ma muidu paneks siia kauneid puhkusepilte, aga ei saa, sest neid ei ole. Pilte on, aga jõledaid. Mees ostis selle igavese peene Samsung S20-ne (firma raha eest muidugi) ja ma hoiatan - mitte ühte ilusat pilti sellega ei saa, kuigi tal on mingi über-kaamera peal, mida Mallukas uhkelt esitles, aga ilmselgelt pildistab see ilusaid pilte ainult normaalsetest inimestest. Mina vaatan sellega tehtud pilte ja ainuke asi, mida ma näen on...paramparaa - hiiglaslik lõualott! Keda me selles nüüd süüdistame? Paar rida ülaltpoolt leiate nime. Mis ma pean nüüd ka mingile lõikusele minema või? Ma ei taha! Juba mõtlesin välja, et inetusest tuleb enda uus kaubamärk teha. Ela sellega, mis antakse ja katsu rahul olla. Õigluse huvides võib öelda, et see telefon teeb tõesti kõigist erakordselt realistlikud pildid, mis ei vasta kellegi ettekujutusele endast. Teine variant on ülisilutud filter peale panna, aga see on teistpidi hale. Ühe ilusa pildi siiski leidsin, kassist, loomulikult. Kukkus/hüppas teine kõhukarvadega helesinise akrüülvärvi sisse ja me pidime ta ära pesema. Kass on kõige nunnum siis, kui ta silmaiirised on laienenud.
Teisalt, ainus lugu, mis mulle silma jäi ja mida ma teiega jagada tahtsin on järgnev. Ehk siis lugu sellest, kuidas täiskasvanud jonnivad ja kuidas kõrvalt vaadates see nii loll tundub ja kuidas sa tead, et teatud hetkedel käitud täpselt samamoodi ka sina:
Istun jõe kaldal ja vaatan, kuidas inimesed ujuvad. Üks noor naisinimene ujub enesekindlalt tagapool poisid. Seda märkavad ka meessoost rannavalvurid, kes ujujat korrale kutsuma sõidavad, paadiga. Ilmselt on reegel poidest mitte kaugemale minna tehtud peamiselt selle tõttu, et seal sõidavad paadid ja kaatrid ning neid on lausa tihedalt. Seega, mõistlik keeld iseenesest. Naisinimene ei pööra rannavalvuritele tähelepanu ja ujub edasi kuni ranna lõpuni ja pöörab alles seal tagasi. Mehed karjuvad veel midagi, mille peale naisinimene korra nende poole pöörab (ma ei näe, mida ta teeb) ja seejärel otsustavalt randa marsib. "Mille pärast seesugused nägusid on vaja teha!" käratab üks rannavalvuritest. Neiu jätkab nähtavalt vihase näoga ja meeste poole vaatamata oma teed. Siin võiks asi justkui läbi saada, nojah, sai pahaseks, et teda keelati, aga samas ohtlik olukord on ju lõppenud ja suva need näod, pikalt ja pimedasse ju ei saatnud. Aga ei, rannavalvur ei saa rahu. Suurem ja vanem neist käseb nooremal paadiga kaldasse sõita ja astub raudsel sammul neiut otsima, et ma ei tea, mida teha, et tema sõna peale jääks ilmselt. Noorem poiss vantsib ebalevalt teisele järele, tema arust on ka olukord ilmselt asjatult pikaks veninud. Seletan samal ajal lapsele, kes teada tahab, kes süüdi on ja mis nüüd saab, et vahel ka täiskasvanud lihtsalt jonnivad, keegi ei ole otseselt midagi karistatavat teinud. Kaldun rannavalvurit ülereageerijaks pidama, sest noh, mida enam, ohtlik olukord ju lõppes ära, samas kommenteerib mu kõrval seisnud võõras naisterahvas, et nojah, senikaua kui valvurid oma õigust taga ajavad, võib ju keegi päriselt ära uppuda. Kas nad neiu üles leidsid ja millega teda ähvardasid, ma ei tea. Mulle tundub, et pigem positsioonivõimu demonstratsioon rannavalvurite poolt ja minu "mina" sinu "mina" vastu, kes peale jääb, mõlemalt poolt.
neljapäev, juuni 11, 2020
Milleks entsüklopeedia?
Kui entsüklopeediad tunduvadki praegusel guugeldamise ajastul imeliku reliktina, siis igatahes ilusate piltide osas teevad need küll internetile silmad ette. Jah, muidugi, otsi ja sa leiad, aga tegelikult ei viitsi enamik otsida, kui aga põnev pilt ette satub, siis ilmselt loed ka, mida selle kohta kirjutatakse. Mida lapsed internetis tegelikult teevad? Nad ei otsi huvitavaid pilte, heal juhul vaatavad nad neid Instagramist ja sealt leiab harva miskit harivat. Mu eelkooliealine kaaperdas selle "Õpilase entsüklopeedia" algkoolilõpetaja käest igatahes ära ja loeb nüüd iga päev peatükkide haaval ette, vahepeal küsides, et misasi see või too on? Tegelikult raamat nii väikestele mõeldud just ei ole, aga ei saa öelda ka, et see huvi ei tekitaks. Selles vanuses on huvide spekter veel laiem ka, saab erinevaid asju edukamalt ette sööta.
Muidugi, püüdes hõlmata kõike, on see üksjagu pealiskaudne - iga teema kohta antakse teatav ülevaade ja siis käputäis fakte, mida võiks ise edasi uurida. Samas ei saa öelda, et kõik asjad mulle teada oleks. Ma ei hakka siin riskima enda päris lolliks tunnistamisega, aga on asju, mille kohta ma siin raamatus küll "ahhaa!" olen pidanud kohmama, et nojah, või siis nii, polegi nagu mõelnud selle peale. Täiskasvanute häda mu meelest ongi see, et nad enam eriti oma igapäevasest kastist väljapoole ei mõtle - on nagu on, harjutud juba kõigega. Lapsel seevastu on aega uudishimutseda ja oleks patt seda raisku lasta. Eriti kui see uudishimu tuleb iseenesest - koolis meile ju raudselt räägiti kõigest sellest, mis entsüklopeedias kirjas, aga juba kooliski on nii palju muud sotsiaalset elu, et kes ikka õppimist rohkem meelde jätab, kui kohustuslik miinimumprogramm. Ok, ma vist ikkagi tegin ennast nüüd lolliks selle avaldusega siin? Täiskasvanule on "Õpilase entsüklopeediast" kindlasti kasu neis teemades, mille kohta "midagi nagu oleks kuulnud, aga kuidas täpselt asi on, seda küll seletada ei oska" - teemad on lihtsalt ja loogiliselt ära seletatud.
Koolireferaati entsüklopeediale toetudes kindlasti ei kirjuta, pigem on see isutekitaja oma tükikestega siit ja sealt. Teisalt on ta kõvasti kontsentreeritum ja ühtlasem, kui meie praegune peamine infoallikas internet. Ma arvan, et üldharimise mõttes kindlasti vajalik raamat igaühele, kellel on lapsed või miks mitte ka endale, kui ENEKE on kauge helge mälestus.
Aitäh Varrakule raamatu eest!
Tellimine:
Postitused (Atom)