Liis Lass. Minu Singapur. Praktiline paradiis

Mõned mõtted raamatutest, mida olen vahepeal lugenud. Kõigepealt on tunne, et peaksin selgitama seda nelja tärni "Minu Singapuri" juures, sest muidu äkki keegi arvab, et ma olen täiskasvanuks saanud ja noogutan kaasa ideele "turvalisuse nimel on iga vahend õigustatud". Ma lugesin seda raamatut ikka päris pika hambaga tegelikult ning mingil hetkel tundus, et osa sellest oleks võinud vabalt kirjutada näiteks Eva Braun - maailm on kord juba nõnda säetud, et mõned on lihtsalt rohkem väärt kui teised ja nende edasijõudmist tuleb toetada ning seda lihtsalt ei saa muud moodi kui "alaväärtuslikke" piirates. Teisalt on autor väga kavalalt kogu kriitika elimineerinud juba eos kinnitadeski, et otsis just nimelt positiivset vaatenurka ega soovinud keskenduda negatiivsele, tegemist on tema subjektiivse muljega. Mulle tegelikult väga meeldis, et siin ei olnud tüüpilist kirjeldavat teed mindud, vaid autor võttis vaevaks asjade üle arutleda. Ma ei pruugi olla nõus, kuid ma möönan, et tema moodi mõeldes jõuadki just nimelt selliste seisukohtadeni, siin ei ole midagi valesti ega tulistata puusalt, kõik on kaine arutelu tulemus. Distantsilt on sellise mõttemaailmaga põnev tutvuda.

Aga mina nii ei saa, minus ei ole ratsionalisti. Ma ei suuda mõelda, et tegelikult on need kepihoobid ju õige asja eest, mõni tulekski maha lüüa ja mõnel mitte lubada lapsi saada. Või noh, emotsionaalsushoos ma suudan nii mõelda kindlasti, aga kaines arutelus seda pooldada ei suuda, sest ma ei usalda võimu. Kas kusagil on mõni garantii selle kohta, et kui sa seda tolereerid, siis sinu lapsed ei ole järgmised, kelle vastu kepp tõuseb? Lugesin enne "Minu Hongkongi", kus samuti selle teemaga tegeldakse ja ma tahaks kangesti näha nende kahe raamatu autoreid väitlemas. Ma usun, et Liis Lass võidaks, sest ta on täpsem, faktidele toetuv ja külma peaga, aga ma kardan temasuguseid. Kas on ok pahandada inimõigusi eirava Hiinaga, aga mitte seda sama tegeva Singapuriga lihtsalt selle tõttu, et viimane on edukas, pestud-kustud-kammitud? 

Mina olen siiski see nõrguke, kes ütleb, et demokraatia on ilmselt siiski halvimatest parim, sest meie, ebatäiuslikud inimesed, ei saa rohkemat endale lubada. Me keerame ikka kõik pekki, sest me ei ole eksimatud ja me oleme kõik oma väikeste vigadega - kes peab riigi raha eest sünnipäeva, kellel saab agarusest ogarus jne, me ei ole robotid ja see on meie viga. Kohe meenub viimatiloetud ""Hukkunud alpinisti" hotell" - just selline huumoriga segatud mõru tõdemus inimkonna vääramatust vääritiolekust teeb mul südame soojaks. Ei tule siin mingit Head Uut Ilma. Võim on kasulik ainult võimulolijaile endile, võim korrumpeerub alati jne. Küll see Singapur ka...

Liis Lass muidugi seda ei eitagi, tema lihtsalt näitab, et praegu, siin ja temasugustele Singapuri mudel toimib, äkki me peaks ka midagi ette võtma oma riigiga? See kriitika, mis tema poolt tuleb, on absoluutselt adekvaatne. Aga äkki me ikkagi oleme erinevad asiaatidest? Mõelge või sellele, milline vastuseis on meil igasugusele solidaarsusele, maskide näitel, kasvõi. Mulle tundub, et kalduvus lapsehoidjariiki mitte pooldada tuleb osalt individuaalsest egoismist ja teiselt poolt vähesest huvist (või skepsisest selle võimalikkuse üle) maailma muutmise vastu. Endaga katsun hakkama saada, teised vaadaku ise, kuidas nemad saavad. Minul ei ole lapsehoidjariiki vaja ja mingit usku maailmamuutmisse samuti pole, seega parem elada omas mullis, kui osana süsteemist. Taaskord see multikas nahkhiirest "Ei lind ega loom" - istutage oma lillekesi ja sulatage jääd, mis see minu asi on, jätke mind sellest välja! Süsteemist tulenevad kohustused tunduvad keerulisemad taluda, kui sellest kokkuvõttes saadav hüve. Või on asi ajaloos, selles, et eestlased on alati mingite võõraste süsteemide ohvrid olnud? Samas, milline rahvas poleks? Oleme kuidagi eriti illusioonideta ühiskond? Kõik illusioonidega on siit ammu jalga lasknud või laskmas?

Hea raamat on see, mis annab mõtteainet!

P.S. Muuseas mina olen Aasiat alati kartnud. Jaapan on end tänu toidule, disainile ja moele huvitavaks suutnud teha, aga üldiselt seostuvad selle piirkonnaga mulle eelkõige äärmuslik vägivald ja piinamine ("Hiina piin", kõik need mingil põhjusel õrnas eas silma alla sattunud Hiina sõjafilmid, "Punane sorgo", Pol Poth jne), filmid ebaõiglaselt narkoveos süüdistatud valgetest naistest kuskil Aasia vanglaurgastes surma ootamas jne. Aasia pornost ei hakka rääkimagi. Huvitav, kas ma olen ainuke, kel selline rassistlik eelarvamus?

Puhkus enne puhkust

Üle pika aja kontoris...huhh, damn, it feels good to be a gangsta või midagi. Ega mul puhkus ei lõppenud, pole teine veel alanudki, lihtsalt tegin tõelist "kodukontorit" ja see oli kole! Kodust kodukontorit teha on veel enam-vähem, aga katsuda seda teha suvilast, ilus ilm akna taga - õudne! Mismoodi need soojade maade inimesed üldse midagi asjalikku teevad, aru ma ei saa. Ahjaa, õige, nad ei teegi, kõik nad lesivad seal palmi all ja ootavad Euroopa Liidu toetusi. 

Niisiis, lõpuks ometi on suvi, mis mu hinge rahule jätab ehk siis ma ei tunne pidevat survet - ruttu, tee midagi, äkki on täna viimane ilus päev, suvi läheb raisku! Tundub, et neid päevi veel jagub. Ometi üks normaalne suvi. Just lõpetasin võitluse isaga, kes tahtis meile konditsioneeri korterisse paigaldada. Mina kui tagurlane keeldun. Ma olen haige eranditult suviti, nina jookseb mingit allergilist ollust, sügeleb, aevastan 20 korda järjest, korra nädalas tuleb astmahoog jne ning mulle tundub, et siin on seos selle kunstliku õhuga. Mu nina ei talu seda ootamatut voogu lihtsalt. Ok, tegelikult oli põhiline probleem mitte selles kondis endas, mis oleks niikuinii pandud elutuppa, kus mina harva viibin (mul ei ole elu, noh), vaid selles, et seda oleks tehtud ajal, mil mind kodus ei ole. Ma ei saa. Ma ei ole võimeline seda taluma. Ma nii väga tahaks koristaja palgata, aga ma ei saa, sest ma ei talu mõtet kellestki võõrast oma territooriumil. Ilma igasuguse ratsionaalse põhjenduseta, lihtsalt ei taha. Mida aeg edasi, seda rohkem ma oma emastun-  tema ei kannata enam isegi külalisi. Meil ei tehtud peaaegu kunagi remonti, sest "võõras inimene meie kodus!" Nii see läheb. Juba tunnetasin sedagi, kuidas mul on vaja mingit vahepealset perioodi töö ja puhkuse vahele, sest arvuti tagant randa on võimatu minna. Emal on need vahepealsed perioodid juba nii pikad, et kolmest nädalast üks kulub puhkusele, ülejäänu on sisse elamine ja välja tulemine...Eks ta põhjendab neid pesemis- ja koristamisvajadusega, ma nii julmalt endale valetada ei oska (ok, mu ema päriselt ka küürib).

Vahepeal ma käisin Pärnus. Ma olen aastaid igatsenud minna Pärnusse suvisel ajal, sest enamasti olen seal alati vaid koledal aastaajal käinud. Loomulikult avaldati täpselt enne minu Pärnu mineku ideed mitu artiklit sellest, kuidas Pärnusse on võimatu minna, sest kohti pole ja hinnad on laes. Mul tavaliselt veab Bookingus ja vedas nüüdki, saime tipp-topp majakese, kaks korrust, neli kohta, saun, terrass, konditsioneer, köök, 150 eurot kaks ööd, tundub täiesti mõistlik hind. Nädalavahetus oli, muide. Samal ajal pakuti jah Terviseparadiisi tuba samaks perioodiks samuti neljale hinnaga 761 eurot...Ma ei saa üldse aru, kuidas sinna Terviseparadiisi ööbima saab - maja on suur nagu koloss, aga iialgi ühtki vaba tuba pole! Ainuke teatav miinus meie majakese puhul oli see, et asus ta Mai rajoonis, mitte päris kesklinnas, samas täielik vaikus ja rahu, sai oma aias grillida* jne ning rand on Pärnus siiski nii pikk, et ulatus ka meie kanti, lihtsalt see ei ole see popp põhirand. Ega meie muidugi randa ei tulnudki, kuigi tuleb tunnistada, et tol hetkel +25 kraadine merevesi tegi siiski kadedaks meie koduse Põhja-Eesti ranna +13 võrreldes...Geopeitust tegime, varbavaheplätudega käisime päevas üle 20 km maha, sest lihtsalt ei raatsinud (mitte hinna, vaid ilusa jalutuskäigu tõttu) taksot võtta rohkem kui ühe korra. Vahepeal tekkis juba tunne, et Pärnu on nii äge, meil seal Põhja-Eestis nagu polegi nii väga. See tunne läks üle pühapäeva õhtul Tartusse tagasi sõites, kui selgus, et kogu Tartu veedab nädalavahetused Pärnus - tee oli paksult autosid täis ja see pole sul mingi neljarealine Tallinn-Tartu (mida me ka teadlikult väldime) vaid sinka-vonka kitsas tee. Tüütus kuubis! Vähemalt põhjarannikult mööda Piibet Tartusse saamine on oluliselt mugavam. 

Lõpetuseks pilt ühest ägedamast loodusnähtusest, mida ma oma silmaga näinud olen - aurustumine reaalajas ehk pilvede teke puust ja punaseks:

See oli üks neist üle +30 päevadest, vihmapilv liikus üle poolsaare ja selle järel tõusid metsast kummalise kujuga niiskuse pahvakud.

Ja varsti algabki puhkus - jeee!

*Ja kuigi meil jooksid aias siilikesed kassikestega võidu ja muidu oli imetore, siis mõistsin, et mina ikka oma aia inimene üldse pole. Ma tahaks ikka "seda Aperol Spritzi seal kuskil südalinna terrassil", sest no melu ja rahvas ja.

Ja see on alles algus...

No kirjutame siis kah. Kell on kohe 13 saamas, kella üheksast kontoris, siin on permanentselt +28 kraadi, tööd pole tilkagi olnud hommikust saati, internet on läbi loetud ja Candy Crush Sagas hetkel elud otsas. Eelmise kuu eest sain ületunnitasu 14 töötunni eest, kuigi ei teinud ühtegi. A no ma olin "pühade ajal valves", igaks juhuks. 

Kuu aega sai maru kiiresti läbi, nagu puhkus oleks olnud, kuigi selleni on veel kuu aega. Mis ma tegin? Mitte midagi. Vedelesin suvila taga ripptoolis. Vedelesin kodus põrandal. Selle +34-ga tuli mulle meeleheitlik idee magada paljalt maast laeni akna ees, sest see on ainus võimalus, kuidas blokeerida kassile tee aknani (ok, paljas ei pea tingimata olema, aga tol hetkel tundus muudmoodi ilmvõimatu). Muid aknaid ei saa pärani lahti hoida, sest meie magamise ajal käis kassil maru kähku see aknalauale (ja võimalik, et ka sealt alla)  hüppamine. Kui ma seal laibastunult lebasin, tuli kass mingil hetkel mind üsna agressiivselt koonuga tõukama stiilis "kas elame veel või saan juba silmamunadega maiustama tulla?". L. väidab, et temaga olla kass sarnaselt toiminud, kui ta kunagi kõrges palavikus oimetuna teki all lebas. Ega loom loll ole. 

Kui eelnevast võiks järeldada, et mul on midagi palavuse vastu, siis ei. See tundub mulle põnev, ohtlikult, midagi muud kui tavaline. Sama on igasuguse ekstreemse ilmaga. Jah, aju on hangunud, pea valutab, aga ikkagi - vaheldus. Loll inimene. 

Lugesin blogisid ka, sain teada, et ärevushäiret mul kohe kindlasti pole ja kuna ma midagi ei tee, siis pole lootust seda saada ka ning isegi depressioon läheb minust mööda, sest ma ju tean, et mu mõtetel ega tegudel pole mingit kaalu. Need kõik on hetkeemotsioonid ja lähevad mööda. Pole kuskil mingit ühtset mina, on ainult üks keha, mis hoiab koos erinevaid impulsse. Mis ei tähenda, et mul vahel ei oleks sundmõtteid stiilis: "kõik on pekkis, keegi mind ei salli, ma olen loll, kole ja saamatu, peaks end ära tapma, oleks kõigil parem!" Sellise asja peale ma lihtsalt ohkan, et "Not you again, Negative Nancy!" (jaa, ma räägin mõne oma peas elava isikuga võõrkeeli ka!) ning ootan, millal ta ära läheb, sest ma tean, et ta läheb. Labiilsus on hea ravim depressiivsuse vastu. 

Pildikesi kah, vasakul all on kakk suvilahoovist, keda jätsid absoluutselt külmaks oma viis tigedat rähni, kes teda sealt ära ajada püüdsid. Looduspiltidel on veel kaks erinevat järve ja kaks erinevat mereranda. Siis on veel autoarmatuur, mis näitab välistemperatuuriks +35 ja mina niisama pesuväel voodis.

Elena Ferrante. Lugu kadunud lapsest.

 

Otsisin praegu tulutult selle romaanisarja eelmist osa, mis peab mul kodus olemas olema, aga mida ma kusagilt leida ei suutnud. Täpselt sama tunne valdas mind ka neljandat raamatut lugema hakates  - ma ei mäletanud kolmandast mitte vähimatki. Ometi hindasin raamatut lugemisejärgselt väga kõrgelt. Mulle tundub hoopiski, et lugu oli pooleli jäänud selle koha pealt, kus lõppes seriaal, ehk siis teise raamatu lõpus. Kas seletada seda asjaoluga, et ma lihtsalt loen rohkem ja vaatan vähem, seega jääb nähtu paremini meelde? Väga häiriv tähelepanek iseenesest. 

Raamatut otsisin aga seetõttu, et mulle tundus neljanda osa kaanel olev reklaamlause - "Mitte miski, mida on võimalik Ferrante loomingu kohta lugeda, ei valmista sind ette millekski nii raevukaks" Amy Rowland, The New York Times - tuttav juba varasemast ajast, aga siiani arusaamatuks jäänud. Viimase osa lugemise järel sain aga sellest aru. 

This ain't no summer of love ehk kui kerget suvelugemist soovite, siis unustage see raamat parem heaga ära. Parafraseerides üht mu sõpra, kes ütles peale kinos "Sügisballi" vaatamist, et "hea film, aga kui sa juba niigi mängid mõttega endale nöör kaela panna, siis pigem mitte.." See raamat on puhas äng.

Päris kohe see silma ei hakkagi, autor pühendab tüütult palju aega selgitamaks välja, miks üks inimene laseb ennast kohelda nagu jalamatti. Palju jätku eelmises osas alguse saanud emadus vs tööalane eneseteostus teemale. Sellele, kuidas meestele on üldjuhul lihtne oma pere juurest minema jalutada, naine aga tunneb süüd juba siis, kui peab paariks päevaks tööreisile sõitma. Kõik see muidugi Ferrantele iseloomulikus vahedas ja täpses stiilis, nämmutamata, puust ja punaseks tegemata. Siiski, see ei ole see, milleks oleks pidanud neljanda osa kirjutama. (Kuigi "Emadus on taak" on üks olulisi märkmeid, mille ma lugemise ajal tegin ja seda teemat ei saa selle raamatu juures kuidagi alahinnata.)

Ja siis ühel hetkel see tuleb. See, millest kogu teos tegelikult räägib ja mis päriselt põhiline on. See, mis matab su raevukalt enda alla, tahab panna unustama ja õhku ahmima, see mida sa näha ei sooviks , aga mis ometi on. "/.../me oleme ülimalt täis tuubitud olevused, täis füüsikat, astrofüüsikat, bioloogiat, religiooni, hinge, väikekodanlust, proletariaati, kapitali, tööd, kasumit, poliitikat, lugematuid harmoonilisi ja disharmoonilisi väljendeid, kaost seest ja kaost väljas. " (lk 233) "/.../ kurjus kulgeb ettearvamatuid teid. Sellele pannakse peale kirikud, konvendid, raamatud /.../ ja kurjus murrab läbi põranda ja ilmub välja seal, kus sa seda ei oota." (lk 375). Entroopia meie sees ja meie ümber, mida me kardame end lõpuks kätte saavat. Ferrante näitlikustab seda Napoliga, kus progress ei vii mitte millegi paremani, see lihtsalt pühib vana vaiba alla, katab pealtnäha suhkruvaabaga, aga tegelikult ei muutu midagi. Kurjus on kui mitmepealine hüdra. Kui üks paha maha lüüa, ei parane miski. See ei mõjuta süsteemi. Süsteem on ikka sama. Meie ise olemegi see süsteem. Kõik on kasutu, sest see kurjus on meis sees. Haridusest ei ole mitte mingit abi. See on sadul sea seljas. Me oleme madalate ihade järel jooksvad vägivaldsed loomad, vähemalt liigina.

Ma imestasin pärast teiste kommentaare lugedes, kuidas enamik nägi Lilas manipuleerivat tegelast. Kui sa oled juhtumisi inimene, kes elu kõikehävitavat loomust läbi näeb, võib see tõeliselt piinarikas olla. Lila nägi ainsaks võimaluseks kontrolli. Aga inimene ei oma iialgi elu üle täit kontrolli. Mina ei suuda uskuda Lenut, kes ütleb oma tütrele: "Sa ära usu, et maailm hammustab oma saba, kord läheb hästi, kord halvasti, siis jälle hästi. Me peame töötama järjepidevalt, distsiplineeritult, samm-sammult, olenemata sellest, kuidas lood meie ümber lähevad, ja püüdma mitte eksida, sest vigade eest tuleb maksta." (lk 368). Ma pigem usun nagu Lila, et sellest kõigest ei ole mitte mingit abi. Tema peamine neurooside põhjus oli ju selles, et ta oli proovinud, aga ikka tegi elu omad korrektiivid. Miks mõni tahab end ajalukku jäädvustada ja teine end sealt kustutada? Ma ei saa midagi parata, et tunnen just Lila-suguste vastu poolehoidu. Kas inimühiskond on üldse seda väärt, et tahta sinna panustada?

"Ainult halbades romaanides mõtlevad inimesed alati õigeid asju, ütlevad alati õigeid asju, igal tagajärjel on põhjus, on meeldivad ja ebameeldivad, head ja halvad, lõpuks lohutab sind kõik." (lk 375)

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Kiri minu nooremale minale

Hetkel populaarne teema, aga mul ei ole vaja seda nooremat mina üldse ette kujutada, mul on see 30 aastat noorem mina kodus olemas. Huvitav, et Miniga ei ole mul sellist ehmatavat äratundmist kordagi nii teravalt ette tulnud, muidugi on meil sarnaseid jooni, aga ta on siiski täiesti erinev inimene oma temperamendi, huvide ja käitumisega. Mikro on nagu minevikku näitav peegel. Sealt minevikust ilmub kummalisi asju - näiteks pidasin ma oma trotslikkuse põhjustajaks vanemate ülikaitsvat käitumist, kuigi mulle meenub ka päris palju juhtumeid, kus ma kusagil käisin, ilma et mind takistatud oleks. Mikro puhul on nii, et luba teda kümme korda ja keela ühe - ta teatab vihaselt, kuidas teda "ei lubata mitte iialgi mitte kuhugi". Kui nüüd võrrelda seda minu enda mälestustega, siis ilmselt ma ise samuti dramatiseerisin neid keelamisi üle ja kardetavasti oli trotslikkus olemas ilma igasuguse kontrollitagi. 

Õpetaja kirjutas eile taaskord e-kooli, kuidas tal on kurb näha, kuidas inimene valib alati lihtsaima tee asjade tegemiseks ega püüagi pingutada ning seeläbi keeldub arenemast. Oh jah. Mul oli mingil ajal koolis päevikusse isegi motona kirjutatud: "Tee alati nii vähe kui võimalik, aga nii palju, kui vajalik". Ma olen sellest sada korda kirjutanud, kuidas ma absoluutselt ei pingutanud ning tundsin headmeelt minnes koolist läbi nagu nuga pehmest võist, seda kõike seanahavedamise ja pettuste teel. "Ma olen andekas, ma võin!" Tagantjärele olen mõelnud küll, et kui keegi oleks mind natukenegi sundinud ennast kokku võtma, äkki ma siis oleks...? Oleks mida? "Saanud edukaks"? Ma olen rahul oma mugava eluga, sisimas soovin lapsele sama, kas siis on õige talle selgitada, kuidas ikka pingutama peab? Pean ma silmakirjalik olema? 

Muidugi ma räägin, aga on sellest kasu? Kas need "kirjad nooremale minale" peaksid miskit muutma? Kui ma kuulaks, ma ei oleks ju enam tulevikus seesama mina ja praegu ma isegi ei tea, kuhu rajale ma selle lapse niimoodi suunan. Ega ta ei kuula ju ka niikuinii. Ta teeb ühe katse, kui see ei õnnestu, siis tuju on läinud ja minge te ka kõik! Õpetaja pidada norima, et miks tal kogu aeg mossis nägu ees on. Mida see annab ühele niigi trotslikule lapsele? Kuidas õpetaja aru ei saa, et seesugusest ässitamisest tõuseb 0 tulu? Ma mäletan oma ema triaade sellest, kuidas "kõik teised lapsed on rõõmsameelsed ja lõbusad, ainult sina käid ringi jalgu trampides ja vihase näoga". Kas see pani mu naeratama või? Sündisin maailmaga vaenujalale lihtsalt. Nagu Mikro ise ütles "Ma lähen ju kooli rõõmsa tujuga, aga seal need teised lihtsalt rikuvad mu tuju ära!" Nii ongi ju, need teised. Ainus, mis ma oskan öelda on see, et ajaga läheb kergemaks. Kui sa leiad sellised teised, kes su tuju pidevalt ära ei riku. Saan ma garanteerida, et Mikro leiab? Veel vähem saan ma garanteerida, et ennast vägisi muuta saab ja see teeb elu paremaks. Mina küll ei saanud. 

Ükspäev vaatasin, kuidas Mikrol oli vastasseis oma sõbrannaga. Sõbranna tahtis puhtalt kiusamise soovist mutukat maha tappa, Mikro ei lubanud. Ma olin nii uhke ta üle, argumenteeris nagu normaalne empaatiline inimene: "Mis tunne sul oleks, kui keegi suur su ootamatult laiaks litsuks?" Teine ajas vastu, et sina ei tule mulle ütlema, mida mina teen või ei. Tahtnuksin öelda, et see kehtib ainult juhul kui selle õigusega ei rikuta teiste, antud juhul mutuka, õigust elule. Noh, üldse on keeruline mitte sekkuda sellistesse võitlustesse, aga ma püüan, sest see on vist õige ja pealegi ma olen neid hoiatanud ka, et kui minu appi kutsute, siis pärast kõik nutavad. Minu omadega ei norita! Aga ma annan aru, et need teised on ka kellegi omad, ma ei peaks neid paika panema, nad on ka alles tited. Ja minu omad saavad hakkama. Mingi hetk kuulsin, kuidas Mikro sõbranna ütles: "Ma ei ole hälvik!" Pärast kui Mikroga seda juhtumit arutasime, mainisin, et kedagi hälvikuks kutsuda ei ole siiski kena, mille peale ta vastas: "Ma ei kutsunud teda hälvikuks, ma küsisin, kas ta on seda!" Siin ei ole mul ju enam mitte midagi teha? :)

Sellise minevikku näitava peegli olemasolu on aga mulle näidanud, kui raske võis mu enda vanematel olla. Hirmuga mõtlen, mis veel tulemas on. Mind aeti ju politseiga taga, kui ma kodunt minema jooksin...(Õnneks ei saa kuskilt Postimehe arhiivist leida pilti pisikesest ja paksult meigitud Marcast, toonane politseiülem oli meil peretuttav ja otsiti seetõttu diskreetselt ja eraviisiliselt...) Aga sellest kõigest hoolimata olen ma praegu enda eluga rahul, kes võib öelda, mis oleks saanud minust siis, kui ma kõiki endale suunatud õpetussõnu ja nõuandeid kuulda oleks võtnud? Ok, enesega rahulolu vist väga ei sõltu objektiivsetest teguritest. Ma eelistan mitte mõelda "mis oleks kui", see on kindlasti üks õnne valemi komponente.

Raadiomöla

Hommikul oli ilm halb, sai autoga tööle mindud, miskipärast oli muusikamängija raadio peale jäänud (no saab valida ka mälupulga, plaadid või läbi telefoni Spotify), tuli mingi normaalne lugu, aga kohe kui see ära lõppes, kisendas miski õudse ennasttäis häälega onkel midagi labast eetrisse ja meil mõlemil käed sirutusid, et ruttu mingit nuppu vajutada, et ta vait jääks. Sarnane asi oli mõni aeg tagasi kolleegi autos - laul lõppes ja enne kui keegi reageerida jõudis, olid kõrvad täis mingit roppu ila, sõna otseses mõttes, kusest ja sitast pajatati, kolleeg vabandas ette ja taha. Ma üldse ei hakka siin nimesid nimetama, igaüks ju teab, mis sorti raadiojaamadest juttu on? Meil on normaalseid raadiojaamu, kust tuleb normaalseid saateid ja juttu ning siis on meil see teatud kontsern, mille jaamadest tulevat kuuldes on tunne nagu oleksid sattunud kainena peole, kus jõmmid juba teist päeva jorisevad. Tõele au andes, minu tuttavad ei aja isegi niisugustes situatsioonides nii tüütut mula. 

Igasugu avalikes paikades on säärane müraterror kõige tülikam asi, ei hakka ju üle poe/salongi vms karjuma, et pange see ila ometi kinni! Kui inimesed kuulavad, ju neile meeldib ja kes olen mina, et neile seda ette heita. Mingi puritaanist snoob? Taksodes on mul küll üsna sageli tunne olnud, et ütleks midagi, äkki ta minu pärast kuulab seda, arvab, et kui on populaarne, siis kliendile meeldib, ise tahab äkki "Müstilist Venemaad" vms kuulata? No päriselt, kui ma istun taksosse ja sealne meessohver kuulab "Naistesaadet" (seda vist enam ei ole, aga vanasti sageli oli), siis ma tahaks tõsiselt teada, kas ta vabatahtlikult kuulab sellist asja? Ükski mees ju ei kuulaks ometi? Ükski normaalne naine ka mitte? Hüppa tagasi oma mulli, ilmselgelt kuulatakse sellist saasta küll ja veel, nii mehed kui naised, nii noored kui vanad!

Ma ise kuulan näiteks "Rahva oma kaitset", mis on oma sisult ju ka täielik möla, vahepeal satub mõni raamatututvustus või plaadiinfo sekka, aga see ei ole miski informatiivne saade, ometi ei ole see võrreldav nende kanalite tekstiga, millistest enne juttu oli. Niisama juttu saab ajada ka meeleolukalt ja intelligentselt. Informatiivseid saateid ma tegelikult väga ei kuulagi, sest jälle see silmad vs kõrvad teema. Ma salvestan silmadega. Huvitavaid raadiointervjuid eelistan hiljem tekstikujul lugeda kui võimalik. Siis lisaks see valestikuulmise teema. Kunagi kui oli veel saade "Punkpolitsei", olin ma püsti hädas sellega, kui öeldi mingi esitajanimi, lugu tundus huvitav, oleks tahtnud edasi uurida, aga no ei saanud aru, kuidas see nimi täpselt kirjutati või mis see üldse oli...Tänane minu poolt valesti kuuldud lause oli näiteks selline: "This kid's got no talent". Tegelikult oli "Your skin's black metallic". 

"Lahedate" raadioonudega meenus üks lugu noorpõlvest veel, ma vist seda ei ole siin jaganud, igatahes ei leidnud. Oli toona üks populaarne saade, mida vedas üks populaarne diskor. Meil Tartus toimus toona diskorite festival "Raadioragin", tahtsime sinna kangesti minna, aga ei lastud, sest olime alakad. Diskorid olid igal juhul tehtud mehed meiesuguste silmis. Jalutasime siis ühel õhtul "Raadioragina" ajal sõbrannaga linnas ühe ööbimiskoha lähedal ja järsku näeme, kuidas ühest taksost sikutab üks neiu välja seda populaarset raadiodiskorit. Jäime muidugi suud lahti vahtima, et "oh my god, see on ju tema, me nägime kuulsat inimest!" Onu vahtis uduse pilguga meie poole ja kraaksatas "Kuulge plikad, te keppi ei taha saada vä?!" Minu puhul on kummaline see, et ma ei jäänudki tookord juhmilt vaatama, vaid käratasin oma teismelisejulguses vastu "Sul endal rõve ei ole vä? Ma tean küll, kes sa oled! Sa oled .......!" Eks nõme tunne jäi ikka sisse, ilmselt veel nõmedam oli sellel neiul, kes "härrat" taksost välja sikutas. Mis see moraal on siin? Et labane inimene ajabki labast juttu, aga sellega saab miskipärast kuulsaks teatud ringkonnas. Ja noh, ütle mulle, mis raadiot sa kuulad, ma teen sellest omad järeldused. 

Lõpetuseks muusikat. Ausõna, ma sellel nädalal esimest korda kuulsin seda lugu. Olevat "uskumatult populaarne rahvusvaheline hitt" olnud omal ajal...Me vist kuulasime siinkandis pigem DJ BoBot ja Scooterit. Niiiiii hea lugu! Kogu kompott muidugi, teema ja tekst ja video.

Ta isegi ei ürita, milline jultumus!

Lana del Rey avaldas kolm uut singlit, millest igaühe kaanepildiks on tema enda portree, selline lihtne, kergelt kiiruga tehtu mulje jättev, mitte sätitud ja viimse detailini paigas. Ja osa inimesi on šokeeritud - vaheta kohe oma plaadi kujundus ära! See on kole! See on amatöörlik! See ei sobi sulle! Sa oled muidu ju nii kena tüdruk, Lana, miks nüüd siis niimoodi? Mõni ütleb, et Lana on ju niisamagi kena, aga sellistele vastatakse, et asi ei ole selles, kas Lana on loomulikult kena või mitte, asi on selles, et ta ei püüa! Ta ei püüa olla parem!

See meenutas mulle kohe eelmise postituse kommentaariumi, kus samuti toodi välja mentaliteet, et muudmoodi kui ilus ei tohigi olla ja maksimaalse ilu nimel tuleb pidevalt võidelda. Võeh, ma ütlen.

Ilu nimel mitte pingutada on kuritegu? Vabandan juba ette stereotüübi kasutamise eest, aga kas pole mitte levinud arusaam, et näiteks vene naised on sellised, kes alati pingutavad, on sätitud, kenad. Vot vene naine ei lähe prügiämbritki välja viima, ilma et meik peal oleks ja kontsad all! Ma mäletan, et mul oli ka kunagi põhjenduseks alati võtta, et miks olla oma tavaline kui võiks olla oma parim? Ja no teisalt sai ikka silmi pööritatud paari tuttava üle, kes väidetavalt ärkasid peikade juures enne kukke ja koitu, värskendasid wc-s meigi ja heitsid siis kaissu tagasi, et ikka hommikul meest oma kauni näoga rõõmustada. Mehhiko teleseriaalides ju ka daamid ärkasid alati, täismeik näos ja sonks peas. Ei saa öelda, et poleks dilemmat olnud - mis siis saab, kui ta mind meigita näeb? Midagi ei saanud üldiselt, enamasti ei pandud tähelegi. 

See oli selline ealine iseärasus mu meelest. Enamikul läks üle. Mõnel ei läinud ka. Hiljuti just üks kommenteeris oma trenni- ja ilupostitusi, et siis pole häbi end mehe kõrval näidata. Mees on tal muide kõvasti ülekaaluline lõtv töll. Täismeik, juuksurisoeng, liibuvad riided ja tikkkonts peavad olema, siis ei ole häbi ja mees on uhke. Prioriteetide küsimus ilmselt.

Mehed meesteks, aga meil siin töö juures oli varem üks muidu tore iluteenindaja, veidi vanem korpulentsem daam ja siis tema mind nähes kukkus alati survestama - "oleks mulle antud selline raam nagu sulle, küll ma alles tuuniks seda! No miks sa ometi miniseelikut selga ei ole pannud! Miks sa ometi omale pikki küüsi ei taha! Mis hallid või beežid küüned, ma paneks kohe neoonroosad, siis on ikka ilus!" Tal oli valus vaadata mu rakendamata potentsiaali, ilmselt professionaalne kretinism, aga ikkagi. 

Ilus naine on hoolitsetud naine! Kas see hoolitsus tähendab igapäevast ilusalongi või seda, et pea pestud, puhas riie seljas, küünealused puhtad ning higihais ei käi üle pea? Muuseas, esimene võib teise ka välistada, on selliseidki kohatud.

Ilu nõuab ohvreid, kui ohvreid pole, mis ilust me siin üldse rääkida saame?