esmaspäev, detsember 17, 2018

Halb õnn

Noh, mõnikord ütleb üks pilt rohkem kui sada sõna (aga seda haruharva). Alguses ma kahtlustasin, et olen lihtsalt Maailma Kõige Rumalam inimene ega tule kolme nupu vajutamisega toime, aga hiljem guugeldasin ja leidsin, et peale minu on vähemalt ühel inimesel veel nii halb õnn olnud ja see paganama riistapuu lülitab end lihtsalt lambist välja peale kümmet sekundit. Et siis hakkame garantiiremondiga asju ajama?! Imeline. Loomulikult pole klienditeenindus mu kirjale siiani vastanud.

Kuna ebaõnn saabub alati mitmel rindel korraga, siis täna hommikul Psychoterrori uut plaati arvutisse rippida püüdes hakkas masin mingit imelikku häält tegema, ketras ja ketras, plaati ei leidnud ning välja ka sülitada ei tahtnud. Lõpuks sain ikka kätte ja L.-i arvutis õnneks töötas. Hakkasin kuulama ja no tee või tina, iga loo alguses korraks plaat hüppab. Kas see on tahtlik või kas mina kuulen valesti? Igatahes kuidagi kummaline on see plaadilt kostuv heli.

Üldse ei ole tore.

pühapäev, detsember 16, 2018

Kuidas ma vahest end ootamatult väga üksinda tunnen

Bändide esinemise ajakava on vähemalt tunni jagu nihkes.
Tema: "Nojah, paistab, et enne kahte kindlasti koju magama ei saa!"
Mina: "Tjah, "No Sex ´til Hammersmith"..."
Tema: "Mhh?"
Mina: "No nagu "No Sleep ´til Hammersmith", noh, parafraseering!?"
Tema: "Mhh? Mis "No Sleep-mingiasi"?"
Mina: "No Sleep ´til Hammersmith" oli Motörheadi kuulus esimene live-album."

Parajasti esineb laval SS Robot, solist Kolbal on seljas talle iseloomulikult kõnekas isetehtud t-särk tekstiga: "Holiday in Cambodia Morocco".
Mina: "A sa sellest saad aru, mis seal särgil kirjas on?"
Tema: "Mmm, ei, mida siis?"
Mina: "No "Holiday in Cambodia" on Dead Kennedyse kuulus lugu ju ja selle Marokoga viidatakse ilmselt ränderaamistikule."

SS Robot hakkab lõpetama ja Kolp sõnab enne viimast lugu: "Kandke siis kõik ikka pimedas koju minnes helkurit! Või veel parem - tõmmake selga helkurvest!" ning esitab lõpuloo kollasesse vesti riietatult.
Igavene ninakas targutajast mina: "Noh, sellele vihjele said nüüd pihta või?"
Tema: ikka vaikus
Mina: "Rahutused Prantsusmaal, Macron, "kollaste vestide" liikumine, ei ole tõesti kuulnud?"
Tema: "Mkmm."

Aga muidu oli väga tore, sai nänni ja autogrammi ning nalja. Plaati kuulan homme.
 P.S. Loomulikult on kordades asju, millest mina mitte midagi ei tea ja millest teada saades teised üllatuvad, aga igaühele on ikka need nende asjad olulisemad. Olulisim on siiski see, et kui ei tea, siis lased endale selgitada, mitte ei teata uhkelt, et sind niikuinii ei huvitagi ja teiselt poolt see ka, et julged tunnistada, kui ei tea, sest võid olla kindel, et teised selle üle ei naera.


laupäev, detsember 15, 2018

I Sell My Kids For Rock'N'Roll

Loen praegu Mick Wall´i "Enter Night. Metallica biograafiat" ja nii kohutavalt rahuldustpakkuv on, sest Wall ei kirjuta ainult Metallicast, vaid kogu rockmuusikaskenest nii siin kui sealpool ookeani, kuidas ja millega tegeldi, kuidas omavahel seotud oldi ehk kogu see kraam, mis mulle äärmiselt korda läheb. Wall ise on pikaaegne muusikaajakirjanik, kirjutanud biograafiaid Led Zeppelinist Foo Fightersini ise asjas sees olles, bände isiklikult tundes, mh mainis Axl Rose teda ühes oma loos. Mul on lugedes kogu aeg selline tunne, et "ma tahaks su elu endale!" (huvitav, kas valdaval osal on Kardashiane vaadates sama lugu?)

Siis järsku lõi mulle pähe, et loomulikult, seda ma ju tegelikult olengi kogu elu teha tahtnud, aga pole osanud endale teadvustada ega ka kusagilt peale hakata. Muusikaajakirjanik. Unelmate töö. Kui ma ajakirjandusosakonnas sisseastumiskatsetel käisin ei teadnud ma ilmselt, et selline spetsialiseerumine olemaski on, ehk pobisesin midagi kultuuriajakirjandusest, aga pigem mitte, kartsin, et äkki siis küsitakse, mis too kultuur mu meelest on ja ma ei oskaks viisakalt vastata. Sama hästi oleksin võinud öelda "majandusajakirjanik", mis oli tõest nii kaugel kui üldse võimalik, sest ma oskasin ainult öelda, et tahan kirjutada asjadest, mis mulle meeldivad, aga ei teadnud, et see läheks koondnimetuse "muusikaajakirjanik" alla.

Kas üldse väikses Eestis olekski puhtalt muusikaajakirjanik olla võimalik? Ühega ma kunagi isegi kohtusin ja see avaldas mulle kõvasti muljet. Tegemist oli pigem küll "noorteajakirjanikuga", aga suur osa tema tööst hõlmas siiski bände ja nende tegemistega kursis olemist. Ma olin umbes 14 siis ja ma pole elus kohanud ühtki inspireerivamat täiskasvanut. Ma ei hakka nime ütlema, see oleks juba liiga imelik vist, et seda mäletan peale kõiki neid aastaid ja ühte kohtumist, aga ükspäev umbes aasta tagasi helistati mulle, tavaline müügikõne, pakuti mingeid ajakirju, aga helistaja ütles oma eesnime, see klappis ning samuti oli tema hääl tuttavlik ja me jäime pikemaks lobisema nagu vana tuttavaga. Ma ei julgenud küsida, et see olete teie jah, kes töötasite oma 20 aastat tagasi selles noortelehes, aga ma olen 95% kindel, et see oli tema. Tagantjärele targana oleks pidanud temaga toona kontakti hoidma, tal oli sidemeid, teadmisi, ma oleks saanud temalt õppida, aga ma lihtsalt ei teadvustanud endale siis, et see on see, mida ma tahan ja ma peaks midagi tegema, et seda saada.

Ma oskasin lihtsalt unistada, et ühel hetkel toob saatus mulle ise kõik kandikul kätte. Aga kes olid mu toonased suurimad eeskujud? Naisi muusikabisnesis täitsa liikus, mina panin eelkõige tähele neid, kes kusagil raadios või tv-s figureerisid - Kaidi Klein ja tema saade "Kuraditosin", tv muusikasaadetest Tiina Kimmel ja Kirsti Timmer, dj Elektra. Nad tundsid igasugu muusikuid päriselt, nad nägid, kuidas "imed sünnivad". Kuidas nemad sinna said, ma ei tea, eeldasin, et ju mingi õnneliku juhuse tõttu viis saatus neid õigel ajal õigesse kohta lihtsalt. Kusjuures ma mitte kunagi ei arvanud, et nad võiksid saadetes figureerida lihtsalt kui ilusad näolapid!

Ma ei oleks saanud olla muusik, sest ma pole musikaalne, aga ma oleks tahtnud seal ninapidi juures passida, kus kõik see minu jaoks oluline sündis. Kärbes seinal. Mitte segi ajada gruupindusega!! Võeh, miks peaks tahtma mingi kuulsusega magada üldse? Lihtsalt sellepärast, et ta on tuntud? See mind üldse ei huvitanud. Ma tahtsin pigem näha, kuidas muusika sünnib, et teada siseinfot stiilis "Black Sabbathi Paranoid oli paari minutiga plaadi täiteks kirjutatud lugu." Ma tahtsin oma vaimustust teistega jagada, rääkida kõigile milliseid ägedaid muusikuid on olemas, mida nad teevad, mida oodata on ja ise seda muidugi esimesena teada.

Aga postituse pealkiri seostub siis hetkel populaarse teemaga ning on pärit sellest loost:

pühapäev, detsember 09, 2018

Elu mõttetuse paradoks

Ma olen mitmeid kordi kohanud arvamust, et kui inimesed teadvustaks endale elu mõttetuse, oleks võimatu elada. Seda siis nii inimeste poolt, kes leiavad, et nemad on need vähesed sügavamõttelised, kes selle läbi hammustada on suutnud ning kogu ülejäänud ühiskond toimib automaatrežiimil - kui kõik ainult mõtleksid (nagu nemad), oleks kõik läbi! Samuti ka nende usklike puhul, kes leiavad, et ateisti elu peab üks masendav hädaorg olema, sest elul ilma kõrgemalt paika pandud plaanita pole ju üldse mõtet ning see peab alles lohutamatu olema. Ma ei ole päris aru saanud, miks elu mõttetust niimoodi negatiivselt nähakse.

Jah, ma olen ka selle poolt, et elul pikemas perspektiivis mõtet ei ole. Elu ainus mõte on elu ise ja selle jätkumine (mis ei tähenda siis seda, et kõik ohjeldamatult sigima peaks, üksikisiku elul on mõte ikka siis ka, kui sel evolutsiooniliselt mõtet pole, selle mõtte peab ta lihtsalt ise looma). Ma ei lange sügavasse musta auku, kui annan endale aru, et minu praegustel jahmerdamistel erilist tähtsust mingis laiemas plaanis pole. Mind ei oota ei paradiis peale surma ega ka mitte igavene mäletamine siinilmas, aga sellel polekski ju mingit mõtet, kui praegune elu kannatus oleks. Seega ainus lahendus on püüda olla rahul siin ja praegu. Ma elan seepärast, et kui ma täna ära sureks, siis võib-olla juhtuks just homme minuga midagi toredat, millest ma ilma jääks, kui ma surnud oleks. Ja kui homme ei juhtu, siis võib-olla ülehomme või kuu aja pärast. Igal juhul on etem olla elus, kui surnud. Ok, see eeldab teatud elukvaliteedi olemasolu ka praeguses hetkes st kui praegu oleks ikka elamine täiesti talumatu, siis kaoks tõesti ära ka elu pikendamise mõte. Selles osas olen ma vist vastuolus nii usklike kui kõigi muude "elu suuremat eesmärki" tähtsustavate inimestega, kelle meelest "eesmärk pühitseb abinõu" ja kannatused praegu on õigustatud lunastusega tulevikus. Kui aga minu meelest on tulevik teadmata ega sõltu väga mingitest reeglitest ("karma karistab halbu", "nagu töö, nõnda palk"), siis ei vääri see ka ülemäärast kannatust praegu. Ehk siis üldiselt pragmaatiline, kuid siiski optimistlik vaatenurk?

Mis ei tähenda aga absoluutselt, et ma mingi igirõõmurullike oleks. Võeh! Tihti on tunne, et tahaks surra, kõik on halvasti, kõik on lollid, kunagi ei juhtu mitte midagi head. Aga ma olen aru saanud, et see on lihtsalt mu aju ja hormoonid, mis ilmselt omal kombel elu põnevamaks püüavad muuta. Elukogemus on tekitanud sellise kõrvaltvaataja pilgu, justkui migreenikul tekib silmanurka halo, et ahhaa, nüüd siis hakkab pihta, must pilv tuleb peale, eks näis, mis ta seekord mulle välja on mõelnud. Mis muidugi ei tähenda, et ma suudaks alati kõike mõistusega ära lahendada ja musta pilvega kaasa ei läheks, oo ei. Tunned kenasti ära, kuidas see lumepall ennast suuremaks kerib, aga teha temaga ikka midagi ei oska. No näiteks normaalsel päeval "ahah, kass oksendas nurka, nojah, koristame ära siis", mustal päeval "isegi kass on jälle nurka oksendanud, et mu elu põrguks muuta!" (Muuseas sellise "tõe" sõnadega väljaütlemine aitab tajuda olukorra ebareaalsust). Jah, ma ei haletse ennast, seda instinkti mul ei ole, et ennast süüdi tunda - kõik teised on minu vastu! Võimalik, et see on veidi parem variant kui enesevaenamine.

Muuseas, psühh ütles mulle, et mul olla selline mehelik stressiga toimetuleku viis või siis mehelik depreka-stiil, et kui naised pigem nutavad, masetsevad ja süüdistavad ennast, siis mehed võitlevad agressiivselt maailmaga, röögivad ja lõhuvad. Pigem ohtlik teistele, kui endale? Ja tunnistas mu seejärel täiesti normaalseks. Aga siinkohal tuli mulle see ennast kõrvaltvaatav pilk ilmselt kahjuks, sest püüdsin teadlikult hästi normaalselt käituda, et välja selgitada, kas nad tunnevad ikka tõelise hullu teeskluse maski alt ära. Ei tundnud. Nad ei saaks arugi, kui tõeline psühhopaat nende ees istuks ja naerataks! See pahandas mind niivõrd, et rohkem ma psühhi juurde ei läinud. Amatöörid.

Ehk siis hoolimata ajutistest tagasilöökidest on see mõtteta elu siiski täitsa elatav. Mis võib vabalt tähendada, et suuremate jamade puhul see olukord muutuks. Aga et elu oleks ikaldus lihtsalt selle tõttu, et sel mingit ülevat eesmärki ei ole, sellega ma nõus ei ole.

EDIT: Konflikti ässitamiseks mõtlesin veidi ka enda seisukohale vastandliku üle ja see võiks kõlada umbes nii: "Jumal küll, milline lapsik egotsentrilisus, või et kass oksendab selleks, et tema tuju ära rikkuda. Kuidas üks täiskasvanud inimene saab üldse nii öelda?! Loomulikult saab igaüks siin elus seda, mille ta ära teeninud on! See lihtsalt on nii! Ei tasu arvata, et maailm ainult ümber sinu naba keerleks, peab ikka teistele ka mõtlema, kõik on omavahel seotud, küll kõik ükskord ringiga tagasi tuleb!" Ehk siis harjutusi selleks, kuidas ise endal tuju ära rikkuda :) Ok, see ei olnud tegelikult vastandlik seisukoht, vaid pigem selline klassikaline "ma tegelt eriti ei lugenud, haarasin mingist lausest kinni ja kommenteerin nüüd raevukalt, sest on vaja ennast välja elada"-seisukoht.

laupäev, detsember 08, 2018

Suudaks ise nii muretu olla!?

Sel poolaastal on Mini klassijuhataja juba kaks korda õhtusel ajal ebameeldiva sisuga sms-iga üllatanud - kellelgi klassist on täid, kontrollige oma laste päid, enne kooli ei tule, kui kutsumata külalistest lahti. Ma vatis kasvanuna ju ei tea ka, millised need õudsed elukad välja peaks nägema, ostsime lausa mingi fluorestsents(?)lambi, millega muidugi kõik peas olevad mikroebemed siniselt helendavad. Igatahes niipalju kui kooliarsti juurde on saadetud, pole justkui kellelgi miskit avastatud. Vähemalt käivad kõik sama targalt koolis edasi. Kust see info siis õpetajale laekub, aru ma ei saa?

Seekord Mini räägib, et raudselt ühel poisil on täid, kogu aeg sügab oma pead. Kui see juba niimoodi silma jääb, siis on kahtlane küll. See oli siis juba peale sms-i saamist. Juhusliku kooliarsti visiidi järel oli selge, et Mini panigi täppi, poiss saadeti poole päeva pealt koju ära ja ülejäänud kontrolli. Õpetaja saatis õhtul veel ka meili, et enne kooli ei tule, kui täid läinud. Ma ei tea, mu meelest need täid pealevaatamisest ei sure, aga poiss oli igatahes järgmisel päeval koolis tagasi. Mindi kinno - muidugi, eks ta tahtis ka minna ju, raha makstud ja puha...kinos on sellised mõnusad pehme kattega toolid, kuhu hea pead hõõruda...

Ükskord juhtusin apteegis peale stseenile, kus perekond teismelise tütrega, sellise imekena pikkade paksude juustega neiuga, otsisid täirohtu. Apteeker soovitas, et kindlasti on vaja lisaks rohule ka täikammi, et kõik tingud peast kätte saada, mille peale pereisa rehmas käega, et no pole mõtet ju, miks meie peame, kui teistel on ka raudselt täid ja neilt saab niikuinii jälle. Päriselt. Ei olnud asotsiaalne perekond.

Küll mõnel on hea ja lihtne elu, milleks põdeda sellise väikse asja pärast, ega me mingid lumehelbekesed ole!?  Ma saan aru, et täid pole mingi häbiasi, igaühega võib juhtuda, see pole mingi märk ebahügieenilisusest ega midagi, aga no välja ravida võiks ju ikka? Miks meie üksi peame päid sügama, las sügavad teised ka!?

Lisaks täidele paar muudki aktuaalset teemat. Inimesed, kust te teate, palju te kaalute? Miks teil kodus kaal on? Keegi kuri inimene kinkis? Kuna Tommy on dieedil, siis loomaarst ikka küsib, kuidas edeneb. Vastan, et ei tea, pole kodus kaalu ja kassi pärast ostma ka ei hakka. Tundub, et see on erandlik olukord, kui kodus kaalu pole. Aga mida see annab, peale vajaduse ennast kaaluda ja teada, kas number peaks osutama sellele, et olete veel peenike või juba paks? Visake oma kaal minema ja olge õnnelikud! Ma ei käsi isegi peegleid kinni katta, aga see number on tõesti vaid number ju.

Mu emal oli mingi patsient, kes kogu aeg kaebas, et justkui midagi viga ei ole, aga igal hommikul on väike palavik. Kust te seda teate siis, kui enesetunne kehv ei ole? No ma kraadin igal hommikul. Miks? No et teada. Miks?

Küünaldest. Mu meelest ei ole need toredad. Ükskord mulle üks kingiti. Lugesin pealt, et ettevaatust laste ja loomadega, võib põlemisel eraldada mürgiseid aure. Päriselt sellised asju müüakse? Ilusas pakendis, romantiliselt roosa ja salapärane surm? Muidugi, kõik küünlad ilmselt sellised pole, aga skeptiliseks tegi see küll. Mu ema ei kannata ka küünlaid, aga seetõttu, et küünlavalgus tekitab tal migreenihoogusid. No käis siin sõbrannal külas hiljuti, kaebas, et pidi seda "õdusat valgust" õhtu otsa kannatama. Ma siis imestasin, et miks ta püsti ei tõusnud ja küünalt lihtsalt ära ei puhunud. Ei olevat sobilik käitumine. Kannatus õilistab muidugi.


neljapäev, detsember 06, 2018

Tom of Finland

Filmikunst on iseenesest asi, millega ma üpris vähe kursis olen. Kui "Tom of Finland" kinolevisse jõudis, pidime seda aga kindlasti sõbrannaga vaatama minema, kuid selgus, et meie kolkalinnas oli selleks ajas filmi näitamine juba lõpetatud. Eile sai seda aga ETV2-st vaadata ning nädala jagu saab veel ka järele vaadata, seega, kes ei taha filmielamust rikkuda, kaegu enne ära, kui edasi loete. Või noh, süüdistage ainult ennast, kui pärast igav on.

Ilmselt igav siiski ei ole, sest kui kinno igaüks "sellist" filmi vaatama minna ei julge, siis kodus ikka huviga vaadatakse. L. mainis samuti, et ta oli filmi juba järelvaatamisse salvestanud (jah, ka meil on lõpuks see uus TeliaTV, mis ühtlasi minu jaoks tähendab seda, et ma ei oska telekat enam puldist käimagi panna...). Ma vaatasin siis täna oma tööajast 2 tundi geifilmi - hästi veedetud aeg!

Tom of Finland on eestlastele ilmselt kõige enam tuntud ühe pisikese skandaali läbi, kui tema homoerootiliste piltidega voodipesu Kaubamajas müüdi ja keegi selle peale leili läks ning kuhugi instantsi kaebas. Soomlased seevastu väntasid kunstnikust filmi suisa Soome Vabariigi 100. sünnipäevaks. Kui tõenäoline see siinpool lahte oleks? Eks meil ole ka neid kuulsaid geisid, aga neist räägitakse pigem sellest küljest mööda vaadates ja muid teemasid esimeseks tõstes. Aga lihtsalt gei, tuntud kui gei, tegemas gei-asju?! Uih! Ma usun, et üks õudne skandaal tõuseks. Ma küll ei tea, kuidas "Tom of Finland" Soomes vastu võeti, eks seal ka ilmselt mõned ringkonnad ninu kirtsutasid.

Aga film siis. Filmi esimene osa, tulevane Tom of Finland sõjas patriootlikke asju tegemas, mu meelest see oli siiski natuke lõivu maksmine riigi juubeli teemale, midagi olulist otseselt juurde ei andnud, aga tausta mõttes muidugi mõistetav ja lisaks rahvuskonservatiividele - näe, ka gei kaitses vapralt meie riiki, ikkagi ohvitser ja kangelane, mis sest, et gei. Ja isegi mitte ainus gei!

Karakterid olid värvikad ja loomulikud, kordagi ei tekkinud sellist tüüpilist eesti filmi tunnet, pigem arenesid asjad väga kiiresti ja aja möödumisest andis aimu ainult grimm. Mulle tundus kandvaim kogu loos õe ja venna vastuolu. Õde, kes käib kõikide reeglite järgi ja vend, kes neid ei aktsepteeri, kuid on ometigi vend. Õde mängis mu arust kenasti seda keskmist "ega ma otseselt ei ütle midagi, aga õigeks ka ei pea"-olekut, viisakat teesklust ja lootust, et ka eksinu lõpuks ikka "normaalseks" hakkab. Õnnetut ja traagilist oma lõputus ootamises ja õige elu elamises, mis tegelikult hingerahu ei too ja võimetust teistsugust elu aktsepteerida. "Ei saanud meist kummastki kunstnikku" püüab ta oma kurba saatust vennalegi laiendada ning keeldub tema valikuid edukatena tunnistamast. Otseselt sugugi mitte halb inimene, aga kurb kõrvalt vaadata. Taaskord, mu meelest on süüdi jäigad normid, mille järgi elamist osa ühiskonnast ainumõeldavaks peab ning nii ennast kui teisi kannatama sunnib.

Samaga seostub ka filmi lõpus esile kerkiv HIV temaatika - plakatid "HIV pole haigus, vaid karistus!". Selline mõtteviis viis ainult haiguse laiema levikuni, sest sellega püüti pea liiva alla peita, samal ajal kui kaitsevahendite propageerimist patuelule kaasaaitamisena nähti. Oli see siis tark tegu?
Milleni viib homoseksuaalsuse mahavaikimine, salastamine, keelamine? Mina teadsin näiteks lapsest saati, et "lillad" on olemas, sest mu isa töötas juhtumisi miilitsas uurijana ning tegeles vahel nende inimeste trellide tagant "päästmisega". Mõistusega inimene saab aru, et karistamisel pole mingit mõtet, homod on alati olemas olnud ja kui tegemist on kahe täiskasvanu omavahelise nõusolekuga, kelle asi see on? "Lillaks" olemine oli pigem selline naljakas asi -  a la "kohe näha, et lilla", aga sellele ei lisandunud mingit vaenamist, lihtsalt "on nagu on" suhtumine. 

Soomlased said muidugi rootslastele ka ikka oma jao ära anda - kui ameeriklasest produtsent lisab Tom'ile "of Finland"  ja tema abiline nendib, et "of Sweden" müüks paremini (millegipärast on blondid rootslased ameerikamaal ikooni staatuses), vastab produtsent, et mis teha, ju on Soomes siiski suuremad m***id...Kui halvasti veel oma naabri kohta öelda saaks?!

Visuaalselt kaunis film. Vähemalt mittekonservatiivile vaatamiseks. Midagi väga sügavat siiski mitte, tehtud ju rahvafilmiks (!), kohati ilmselt ka ilustatud (politseivägivald näiteks).


esmaspäev, detsember 03, 2018

Eesti Laul 2019, II poolfinaal

2. POOLFINAAL
 
1. "I'll Do It My Way", esitaja Synne Valtri;

Ma ei teadnudki, et Patuse poole naispoole hääl nii väga Marju Länikut meenutab. Noh, muusikaliselt sobituks see lugu ka mu meelest Läniku-Veski repertuaari. Ei häiri, nostalgiline, vanainimeste laul. Ajatu klassika?! :) Mitte segi ajada Sinatra klassikalise looga siiski, pealkiri on eksitav.

2. "Strong", esitaja Sissi;

Ma küll superstaarisaateid vaadanuid ei ole, aga meenub, et Sissi hääletämber tekitas inimestes vastakaid arvamusi. Tuleb välja, et mulle väga meeldib. Aga laul on kohutavalt nõrk ja igav sellise ägeda hääle jaoks. Ei jää meelde, kohe üldse. Millest on kahju. 

3. "Wo sind die Katzen?", esitaja Kaia Tamm;

Saksa elektrooniline muusika on iseenesest üle ilma kuulus...See siiski ei ole päris see, mida kuulda eeldaks. Äge olemisest jääb midagi kardinaalselt puudu ning tulemus on pigem piinlik. Lastelaul.

4. "Kaks miinust", esitaja Iseloomad;

Oo, lõpuks ometi kitarrimuusika! Kohe muidugi eeldus, et kui see on nüüd ainuke selline lugu, kas siis peab kohustuslikus korras meeldima? Õnneks, õnneks, on see päriselt ka lahe lugu! Natuke ma enne refrääni kartsin, et "palun, palun ära hakka peenikese häälega laulma" ja ta hakkas, aga vähemalt kumas laulusõnadest läbi kerge sõnamäng ja iroonia, mitte tõsimeelne äng. Meeldis.

5. "Parmumäng", esitaja Cätlin Mägi & Jaan Pehk;

Pehu Jaanilt võib muidugi kõike oodata. See võttis suu muigama küll. Iseasi, kas need sõnamängud kellelegi teistele peale eestlaste korda lähevad. Samas mugandatud rahvamuusika on täitsa tore. Teisalt on see selline lugu, mida esimest korda kuulates on naljakas, aga järjest kedrates tüütab üsna ruttu ära, point on sõnades, mitte viisis. Kuulasin teist korda: tegelt mind vist häirib see naisvokaalümin seal, oleks Pehk ja muusika, võiks vabalt kedrata ka. Vana šovinist, nagu ma olen. Mu meelest võiks selle Eurovisioonile saata, saaks rahvas taas rahvuslikkuse üle kakelda. Hihii.

6. "Milline päev", esitaja Lumevärv ft. INGA

"Kui ma vaatan su silmi nagu armastusfilmi oujee!" Mul on üks salapahe, kuulan mõnikord Vene diskot, selle looga tuligi miskipärast Serebro meelde. Kvaliteettümakas, noh. Sobib hästi kokku ka loo taustaks oleva pildiga ERR-is, kus seisavad kaks liibuvatest džemprites diskomeest. Üsna tüütu.

7. "Pretty Little Liar", esitaja Uku Suviste;

Algab nagu tüüpiline meesulg, aga refrään on päris põnev. Ühe kohutava koha peal kiunatab Uku peenikese häälega "BEIBEEE!"  - see on õudne! Aga kui see koht välja jätta, siis üpris ok lugu. 

8. "Cold Love", esitaja Kerli Kivilaan;

Õnnetu, hädine nutulauluke. Nõrk hääleke, nõrk meloodia. Ei meeldi.

9. "Follow Me Back", esitaja Around The Sun;

Ei olnud juba üks selline laul või? Mittemidagiütlev tapeetlugu. Tüüpiline hääleke, tüüpiline tümps taga, natuke masinatega ka mängitud ja laulusõnad räägivad Instagramist. Peaks ju olema kõigi valemite järgi see, mis müüb?! Igav.

10. "Halleluja", esitaja Lacy Jay;

Oh, huvitav tämber, aga miks ta suud korralikult lahti ei tee lauldes?! Ära hakka ulguma, oeh, miks ometi?! Aga refrään on hea, äge. Samas, sõna "Halleluja" vist lihtsalt kõlabki hästi? Midagi on nagu puudu, et see oleks väga hea lugu. Siiski, see meeldib mulle. Kuulasin teist korda: Eh, see on üks neist vähestest lugudest, mis hakkab tööle alles teisel kuulamisel. See ON siiski väga hea lugu!

11. "Kui isegi kaotan", esitaja Grete Paia;

Tüüpiline igav eurolugu. Refrään meenutab Inese lugu "Iseendale". "Ka siis kui isegi kaotan" - keeleliselt jube kohmakas. 

12."Believe", esitaja Kadiah

Titehäälega laulvad täiskasvanud naised  - kellele see žanr üldse peale läheb?! Tõsiselt  - iuuu! Kõige ebameeldivam lugu üldse kogu valikust.

Teine poolfinaal tundus esimesel kuulamisel etem kui esimene. Aga siiski maru ühte auku sel aastal need lood. Kõik kuulavad (t)räppi ja siin pole ühtki sellist lugu? Kitarr ainult ühes loos? Igav kuidagi. Selline turvaliselt keskmine popp enamasti.

Eesti Laul 2019, I poolfinaal

Niisiis, enesepiinamine alaku taas :) Tegelikult ma olen lihtsalt optimist, loodan, et ikka midagi head on ka avastada. Infoks, et videosid ma ei vaadanud, esitajate kohta ka eelnevalt midagi ei uurinud.


1. POOLFINAAL

1. "High Heels In The Neighbourhood", esitaja The Swingers, Tanja & Birgit;
Selline tubli estraad. Laulda mõistab, rütm on ka, mis sa veel tahad, eks? No ma kahjuks ei kuula sellist muusikat, sellega seostuvad mulle igasugu popid telesaated, kus jalga keerutatakse ja võltsglamuurselt naeratatakse. Tšaka-tšaka. Pole minu lugu lihtsalt, muidu ilmselt professionaalne sooritus.


2. "Supernova", esitaja Ranele;
 "Mind aitab ülivõimas droon!"??? "Energiast pulbitsen ja ülbe näin!"??? "Õige gruuviga uude maailma!"??? Labased lõbusad 00ndad on tagasi? Selline "Helista mulle mobiilile"-stiilis lugu. Koolidisko, kus 13-aastased üritavad 16 välja paista. Milleks?


3. "Deep Water", esitaja SOFIA RUBINA (ft. JANIKA TENN);

Täitsa kuulav lugu iseenesest. Natuke häiris see hääleväristamine. Meenutas midagi Florence & The Machinelt äkki. Ei vahetaks jaama kui raadiost tuleks, samas ei ole ka mingi "appi, kui hea laul!". Võrreldes esimese kahega siiski kõige parem.


4."Hold Me Close", esitaja xtra basic & Emily J;

Meenutab jälle kümmet sarnast välismaa lugu. Weekend-festival, rand, karglevad tibid. No ei ole kuskilt otsast originaalne või värske või eristuv. Kvaliteetne, aga igav.


5. "Miks sa teed nii?", esitaja Johanna Eendra;

Mulle väga meeldis see refrääniosa. Kuulasin kohe teist korda otsa, sest algselt laulu pealkiri tekitas veidi eelarvamusi. Eks ta jälle meenutab mingit muud lugu, aga ikka meeldib. Kuidagi hästi sobivad need sõnad, äge rütm tekib. Võiks lausa enda playlisti panna. Täiesti tundmatu tütarlaps laulab, vaatasin, et peaks ta enda lugu olema ka, mitte mingi tuntud produktsioonitiimi oma. Üllatavalt hea.


6. "Storm", esitaja Victor Crone

Stig Rästa uus tulemine? Hahaha, ongi Stig Rästa lugu, praegu vaatasin. Miks ta oma klooni laulma pani? Neid laule me oleme juba kuulnud, ei midagi uut. Igav, järgmine, palun. 

7. "Without You", esitaja STEFAN;

Ok, nüüd siis Ed Sheeran?! Kah igav ju. Ei ole erilist sõnumit, ei ole korralikku rütmi, lihtsalt üks tapeet. 


8. "Little Baby El", esitaja Jennifer Cohen,

Laul beebile? Nojah. Ma ei tea, mõned asjad võiks ikka koduseinte vahele jääda :) Nali, noh, lihtsalt see laul nüüd küll midagi erilist ei olnud. Mõttetu umpa-umpa, trillallaa-trullallaa.

9. "Soovide puu", esitaja Sandra Nurmsalu;

Ulgumine. Eelmise aasta võitja eeskujul ilmselt. Tüütu, vahetaks kohe jaama. 

10."Öhuloss", estitaja ÖED;

Mu meelest ÖED on umbes nagu kunagi HU? oli - üritatakse tekstidega aktuaalset ilmaelu pilada. Kohati neil tuleb välja, kohati väga mitte. Pigem on alati asi sõnades, mitte muusikas. Seekord paneb siiski õlgu kehitama. Oli kah - lugu.


11. "Smile", esitaja Marko Kaar;

Kui eelmised meeslauljaga lood olid kõik melanhoolsed nutukad, siis see on vastavalt pealkirjale positiivne laul. Paneb jala tatsuma küll, kuigi ega ta minu maitse just pole. Vähemalt elurõõmus, kuigi see ulgumine veidi häiris. Pigem ok lugu.


12."Coming Home", esitaja INGER;

Kahtlemata huvitava häälega laulja, aga kas sellega tõesti midagi muud teha ei anna, kui ainult Ed Sheeranit?!  Mõttetu ja igav lugu, samas hääl lubaks palju enamat. Kahju kohe.

Nüüd lähen lõunale ja teise osa kuulan pärastpoole. Jube nõrk kuidagi, ainult 1 hea lugu terve poolfinaali peale?! Mis veel hullem, ülejäänudest enamik on kõik väga sarnased lood, mitte midagi üllatavat, eristuvat. Miks nii?