teisipäev, august 20, 2019

Kuum Vilnius ja teised paigad

Ving ja hala viivad sihile ehk siis sellest, kuidas meil pärast ebaõnne õnn õitsema hakkas. Auto sai eeldatavast kiiremini valmis ja isegi raha võeti vähem (sest ilmselgelt tehti mustalt nagu ikka) ning ootamatult seisime olukorra ees, kus kõik teed on lahti, aga kuhugi ei tea tormata. Andsime siis hoopis ohjad käest, sest üks lisandunud reisiseltsiline tahtis lõunapoole minna. (Peale neid näruseid ilmu mina ka).

Just hiljuti vastasin mingile netiküsitlusele, et Daugavpils oleks küll see linn, mis turismisihtkohana kohe kuidagi ei ahvatle, aga otse loomulikult just sinna saigi sihtima hakatud. Või õigemini Läti idasuund, kus enne käidud ei oldud, et siis sealt edasi Vilniusse põrutada, kus ma samuti käisin viimati põhikooliajal ja millest vaid head mälestused. Vilnius oli siiski salasihtkoht, ema ei lubanud minna, sest leetrid. Me oleme muuseas (re)vaktsineeritud, aga ikkagi.

Veidi nägime Valgevenet ka, tee läks sealt äärest aga autosid sõitis Ida-Lätis siiski tunduvalt vähem kui Riia ligidal, samas teed ise olid oluliselt paremad. Esimeseks peatuseks sai kirjade järgi Läti vanim linn Ludža - kenasti järvede vahel ja küngastega kaetud, lootsime seal mõnes kena vaatega toidukohas einestada. Tegelikkus osutus siiski selliseks, et kuna rahakraanid on sellest piirkonnast kaarega mööda läinud, siis oma ajalugu ja loodust pole kuidagi suudetud ära kasutada ning lahenduseks jäi improviseeritud piknik linnusevaremetes.

Ööbima mõtlesime minna lähedal asuva Razna järve äärde samanimelises rahvuspargis. Järv ise on igavene lahmakas, aga Bookingus öömaju sirvides jäid silma enamasti vaid lähedastes asulates paiknevad korteri tüüpi elamised, vaid üks koht tundus olevat järve rannas. Sinna suundudes selgus, et tegemist on ilmselt piirkonna ainsa rahajõmmi asutusega - tõeline rannas asuv palkmajadega kuurort, ilus, puhas, tänapäevane, ainuke häda - broneeritud korralikuks vene pulmaks. Vene pulmas kontvõõrana oleks kindlasti omaette elamus olnud, aga seda me seekord ei soovinud. Mööda ranna äärt edasi sõites jäi silma veel üks puhkelaagri silt, mida Bookingust ei leidnud. Selgus, et tegemist tõelise retro-laagriga:


Kuuikute kiik
Sealjuures täiesti tühja laagriga. Millegipärast tutvustati meile vaid kahte maja, ju ülejäänud olid ilma veevärgita või siis lihtsalt vammi täis. Ühes uuemas kivimajas resideerus küll laste spordilaager, aga kogu ülejäänud kompleks (ja see oli tohutu!) seisis niisama. Asukoht absoluutselt super - kõrgel kaldal maalilise järve kohal männimetsas. Nelja kümpsiga saime maja ja tormasime siis padavai järve äärde ujuma. Siis aga selguski valus tõde - kogu suure järve ümbrus on kaetud kõrkjatega ja järv on pigem vaatamiseks kui muuks. Ühe meetrise augu olid nad suutnud ikka kaevata laagrilaste tarbeks ja vesi oli mõnus, aga ilmselge, et ilma rannata ei taha keegi säärases kohas puhata. Ei tea, kas põhjuseks on rahapuudus või rahvuspargi ranged reeglid (kuigi seal pulmi võõrustanud kompleksis need justkui ei kehtinud). Igatahes omapärane elamus, meil on säänsed kompleksid a la Alajõe Peipsi ääres, kus ma lapsena aega veetsin,  ammu maha lammutatud või renoveeritud ja ära erastatud.

Hommikul edasi sõites sattusime uue terava elamuse otsa - tee ääred olid kilomeetrite viisi täis Sosnovski karuputke-metsasid!
Pilt ei anna õõva edasi - tõeline Trifiidide päev! Suured kuivanud jõndakud kõikjal põlluservades püsti. Ehk oli seal lähedal mingi katsefarm olnud, aga need jõletised on nii laialt levinud nüüdseks, et otsa neile vaevalt peale teha annab. Lugesime Wikist infot, et Sosnovski karuputke olla lisaks silole ka ilutaimena kasvatatud. No on ikka ilumeel mõnele antud!

Daugavpils tõesti erilist elamust ei jätnud, kindlusealal käisime ära, nõukaajal kenasti Hruštšovkasid täis ehitatud. Jõgi voolab taaskord omaette, ei kasutata seda kuidagi ära. Tagasiteel selgus ka kibe tõde, et Läti on ikka meeletult Riiakeskne - jah, idas saab Daugavpilsi kaudu ka riigist läbi, kuid keskelt mitte kuidagi. Kõik teed suunduvad Riia tammile, sest ülejäänud on lihtsalt kruusakad. Isegi kui su paberkaart (ma armastan neid!) leiab, et tegemist on tema mõistes suure maanteega.

Jõudes Leetu ja kõigepealt Zarasaisse oli mulje kohe parem. Väikelinnas turistide laevatuurid, Eurorahadega ehitatud äge promenaad jne.
Sealtkandist Vilniusse minev tee on aga jubedus! A14 nime kannab teine ja on tehtud plaatidest nagu Raadi lennuvälja ruleerimisrada. Ainus pluss on see, et logistav tee paneb su lakkamatult omavahel kraaklevad lapsed magama. ("Olgu see viimane kord teiega reisida, kuulete, jah!?")

Niisiis, Vilnius, mu arm. Veidi olime enne guugeldanud ka, vaatasime välja ühe ägeda hosteli vanalinna piiril. Koha peal muidugi selgus, et ammu välja müüdud. Surfame siis Bookingus ja sõber imestab, et vist mingid valed parameetrid või midagi - ainult neli kohta annab ja need kaheks ööks hinnaklassis 400-1000 eurot. Refreshib siis korra ja näeb - otse vanalinnas, imeline korter, oma terrassiga, 150 eurot kaks ööd. Ruttu bronn ja helistame. Kõnele vastanud vene neiu veidi hämmeldunud, et oot, millal te nüüd bronnisite siis? Selgus meie tuline õnn - korter oli 5 minutit üleval jõudnud olla, tegelikult oli enne kinni, aga üürinu lasi päev varem jalga ja ühe päeva eest oli juba makstud ning kogu Vilnius oligi välja müüdud, sest palju üritusi. Korter ise oli otse vanalinnas, 100 meetrit keskväljakust, keset jalakäijate tsooni, kuhu me oma autoga siis sisse manööverdasime, sest parkla asus sisehoovis. Mida veel tahta? Korter linnamüüri ääres, UNESCO maailmapärand jne, paksud seinad, täielik vaikus sees, vanalinnamelu värava taga. Sees kõik mugavused, nõudepesumasina ja pesumasinaga lõpetades, kamin ja lühtrid stiil. Üürileandja oli muidugi vastav Gucci+botox, kes muretses eelkõige selle üle, et meid oli viis ja tal vaid neli kohta, ega me nüüd paha arvustust ei kirjuta, et ruumi vähe. Me olime muidugi vastupidi üliõnnelikud selle leiu üle.
Ülemiste naabrite kiisu tahab teada, mis me oma terrassil teeme:
Ja Vilnius! Tõeline lõunamaa - päeval + 28, öösel pole jakki vaja. Melu, baarid, arhitektuur, inimesed, lõhnad! Vaimustav. Järgmisel päeval selgus, et üks ülerahvastatuse põhjuseid oli Balti keti 30. aastapäev, mida tähistati vanatehnika rongkäiguga Vilniusest Tallinna, start 100 meetrit meie korterist.





Rongkäiku ennast vaatasime Gediminase tornist ülevalt, oli täitsa ülev tunne!
Loomulikult kooberdasime pea terve vanalinna läbi, eriti pikalt otsides Zappa ausammast:

Aga ka traditsioonilisemad vaatamisväärsused olid toredad. Üldse üks ütlemata lõunamaine linnake siin meie vahetus läheduses, kus suurlinliku vaibi rohkem kui rubla eest.

Reisi lõpetasime Koiva jõe ääres, sest selgus, et see on kõige optimaalsem peatuskoht tagasiteel, kui sa just ei plaani Riiat külastada. Ööbisime taram-taraa  - suusamäel (Ozolkalns). Milline ootusärevus mõnel ja milline kole eelaimdus peagi saabuvast mõnel teisel.






neljapäev, august 15, 2019

Long Live Rock

Selle totaalselt "Made In Ämerica" tiitlit kandva dokumentaali maailma esilinastus toimus muuseas Tartus. Ega see head ei tõota :) Režissöör oli kaugelt maalt kohale lennanud, aga me lasime (ja me ei olnud üksi) ikkagi enne küsimuste-vastuste vooru saalist jalga. Ma hästi ei usu ka, et kohalik publik väga entusiastlikult ameerikamaa onule küsimusi oleks esitanud, aga ehk ma eksin. Kahtlustan seda nii kohalike temperamendi kui ka selle tõttu, et ruumis viibis palju inimesi, keda rockmuusika pigem üldse ei kõneta. Jah, hindangi kaane järgi, aga mitmed lasid ikka poole seansi pealt jalga kah, kui olid aru saanud, et tasuta ei kannatagi kõike vaadata.

Film ise siis lubab süvasukeldumist rockimaailma, kuid selle asemel saame ampsukese siit ja tükikese sealt ning vähemalt minu jaoks jäid need osad küll korralikult kokku sidumata. Äge oli Ameerika suurfestivalide pool - kaameravõtted otse lava eest, crowdsurfingust, moshpitist, wall of deathist (ei hakka eestindama, niikuinii teadjad saavad aru ja muudel pole kasu) ning turvameeste töö köögipoolest. Samuti sai näha ja kuulda palju ilusaid ja vähemilusaid (Taylor Momsen, mis sinuga juhtunud oli?!) staare, kuid fännide osa jäi kuidagi ühekülgseks. Keskenduti peamiselt välisele - vahi, kristlased rockfestil, näe, ratastoolis naine või siis mingile puudusele kellegi elus - pätt, üksildane, õnnetuse ohver jne, aga ma kaldun arvama, et selliseid inimesi on kõigi hulgas, mitte ainult rockifännide seas. Või oligi eesmärk näidata, et näe, need kah tavalised inimesed, polegi kõik saatanakummardajad? Mmm, ameerika puhul võis see tõesti teemaks ka olla? Kui see oli aga tavalistele inimestele suunatud film tolereerimaks rockisõpru, siis milleks neid rockstaare üldse näidata? Aa, et nemad ka täitsa viisakad tüübid, ega jah Mansonit (ameeriklaste suurim hirm) tõesti  ei näidatud.

Nö tavainimeste poolel figureeris veel see "16 and Pregnant" (seda sarja ju ometi on kõik inimesed näinud?) saatest tuntud moraliseeriva isakese häälega telepsühholoog, kes püüdis ka raskemuusikakuulajaid kuidagi paika panna - õnnetud, üksildased inimesed, kes tahavad kuhugi kuuluda ja rockstaare, kes langevad narko küüsi, sest laval armastab neid miljon inimest, aga tavaelus tuleb üksildust ja deprekat kannatada. Öäkk, seda onu ma niikuinii ei salli, aga no milleks sellised üldistused? Publik tahab aru saada ja muidu ei saa, kui keegi ei manspleini? No ja siis pandi veel see pirn ka otsa, et rocki marginaliseerumise põhjustas grunge, sest rahvas tahab näha rockstaari, mitte suvavenda, kes päeval teeb tööd ja astub siis sama kampsuniga lavale. Näe, nüüdse aja rockstaarid on räpparid, sest nemad elavad glamuurset elu! Mu meelest räägitakse sellega aga risti vastu filmi peamisele hüpoteesile, et rock on justkui outsiderite pärusmaa. Rocki hiilgeaegadel ju ei olnud? Kas siis oli mingi muu rock? Kas see rock, mis on praegu, enam ei ole õige rock? Kas ainult grunge ei olnud õige ja vaikselt ehk saame raja peale tagasi? Kas rock peab olema staaride paraad? Mu meelest on rocki juures olulisem sisu (muusika ja sõnad) kui väline imidž, ses mõttes mulle grunge väga meeldi(s)b. P.S. Räpist - aga lo-fi mõminaräpp? Mumst on ainult USA-s see räpparite tohutu rikkuse "probleem".

No ja siis kõik need rasside ja sugude teemad, mis on omakorda nii mitmetahulised, et midagi paikapanevat on ühe filmikese paari intervjuuga ikka päris võimatu öelda. Milleks siis üldse neid puudutada, kui oht totrana näida on kõvasti suurem, kui miskit ära seletada? Üldse oleks tahtnud rohkem muusikat ja vähem loba. Mu meelest need kontsertide kaadrid andsid asja olemust palju adekvaatsemalt edasi, kui kellelegi nina alla torgatud mikker ja küsimused, miks te seda teete.

teisipäev, august 13, 2019

Vicky Halls. Kasside varjatud elu

Meil kõigil on ju see üks unelm - elada koos sadade kassidega, olla kassidest kaetud, olla kassidest maetud, aga selle raamatu vahendusel selgub, et ilmselt täitumatuks see unistus jääbki. Oot, mis mõttes, teil ei olegi sellist unelmat kunagi olnud? Mis inime teie siis selline olete?

Igatahes tundub mulle nüüd, et minul ja kassidel on hoopis rohkem ühist kui vaid ürgne soov puhata ja mängida. Mis on kassi jaoks põhiline stressiallikas? Teine kass. "Humans are tricky" ütles mulle kunagi mu siiani ainus nn mentor ja see on vist üks parimaid vihjeid, mille ma elus saanud olen. Ehk siis kõige suurem väljakutse on leida enda jaoks õiged inimesed, muu on selle kõrval köki-möki.  Kass ei ole karjaloom, kass on individualist ja tema heaolu on väga suuresti seotud sellega, kellega ta koos elab või kokku puutub, ei-ei, mitte inimestega, vaid teiste kassidega. Tal on oma maailm, see lihtsalt eksisteerib meie oma kõrval.. See osa raamatust meeldis mulle väga.

Kõige kindlam on elada koos ühe kassiga, eriti siis, kui ta väljas ei käi ja maja ümber muid kasse ei luusi. Kassidel puudub hierarhia (ma armastan teid selle eest, pisikesed loomad, te olete palju, palju targemad kui enamik inimesi, kes hierarhiateta elada ei suuda!) ja nad lähenevad konfliktidele olukorrapõhiselt. Selle tõttu on aga ka muret rohkem, sest kui hierarhiat ei tunnista, jääb üle vaid endast tugevamat karta ja see soodustab igasugu psühholoogiliste ja sealt edasi juba ka füüsiliste hädade teket. "Mingi jõrm elukas luusib ümber maja ja ma ei julge enam pissile minna, sest äkki ta ründab mind - ei jää muud üle kui tuppa lasta.." Ei ole nii, et jõrm elukas otsustab oma territooriumi kuidagi armulikult nõrgematega jagada - lahendused kasside elus on üsna must-valged. Muidugi võib juhtuda (nagu ka inimeste maailmas mõnikord), et erinevad kassid sobivad omavahel rahulikult ning suurem lootus on selleks omavahel suguluses olevatel kassidel. Ja sõbraks saab lõhna alusel - kui su südamesõber käis korra arstil ja tal on võõras lehk juures, võib vabalt tappa saada (mm.. see osa on ju ka hämmastavalt sarnane inimestele - mina valin ka mehi lõhna järgi ja ilmselt saaks tappagi, kui võõra lõhnaõliga koju tuleks...)

Muus osas on tegemist siiski pigem käsiraamatu, kui populaarteadusliku teosega kasside salaelust, mille tõttu mul raamatu lõpus veidi igav hakkas. Nipid on pigem õues käivate kasside omanikele, kes elavad väga kokkuhoidvas kogukonnas. Samuti jäi sageli mulje, et autori ees on olnud ka ülemäära raske ülesanne - kassi ei saa taltsutada ja seetõttu on ka ühtse manuaali kaasa andmine stiilis "ta teeb nii, sest tunneb naa" sama hea, kui üritada anda manuaali iga erineva vastutuleva inimesega toimetulemiseks. "Meie siilid kassid, oleme lihtsalt ühed kummalised loomad" nagu öeldakse ühes jaburas anekdoodis. Iga kass omaette eripärane, kuid siiski armas. Üksteisest nad aga niivõrd vaimustunud ei ole.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

pühapäev, august 11, 2019

Alusetu ving ja hala

Esimene puhkusenädal on möödas, aga tunne on selline, nagu oleks juba kuu aega vegeteerinud. Ja ma olen alati olnud see inimene, kes ei mõista, kuidas on võimalik ära elada vaid kahe järjestikuse puhkusenädalaga aastas.

Asi on lihtsalt selles, et niisama vegeteerin ma niikuinii enamuse oma ajast ja puhkuse ajal eelistan ma sellest rutiinist väljuda. Mitte et ma puhkust kuidagi eriti aktiivselt sooviksin veeta, a la remonti tehes ja 24 tundi kurke soolates ning moose keetes, aga ma ei oska olla niisama kodus, see meenutab mulle neid jubedaid aastaid, mille ma lastega kodus veetsin, eriti kui ilm on ka selline, nagu ta hetkel on. Neli seina ja 0 põgenemisvõimalust.

Et miks ma siis midagi ei tee? Ahhaa! Sest selle paganama panni, mis mind ringi vedama peaks, turbo lendas Riiast tulles 30 kilomeetrit enne Tartut ribadeks. Jah, iseenesest hea ajastus, 30 km enne Riiat oleks oluliselt kehvem variant olnud, aga ikkagi. Siinkohal ei kehti see "shut up and take my money" ka kuidagi, sest otse loomulikult ei vasta mingid remonditöökojad meilidele iial, telefoniga helistada siin majas kellelegi ei meeldi ja alles peale utsitamist tuleb teade, et no eks järgmisel nädalal vaikselt vaatab seda asja, meil on järjekorrad jne. Mis kõik tähendab seda, et peab ise linnas olema, vaatama, millal ja kuidas asjad liikuma hakkavad ja muud sellist tüütut. Ma loomulikult juba sirvisin mingeid viimase minuti reisipakkumisi ka, aga avastasin, et reisifirmade jaoks on viimane minut enamasti kahe nädala kaugusel, mis minu jaoks on pigem igavik. Ma ikka julgen eeldada, et selleks ajaks on sõiduvahend korras (iseasi, kas temaga kodurajoonist kaugemale tihkab sõita) - eeldamine, teadagi, on kõige kurja ema.

Aga, kus sulgeb üks uks, avaneb teadagi teine ja tegelikult on meil isegi hästi läinud, sest just mõni aeg tagasi avastasime me, et maailma sees on teine maailm ehk siis geopeituse. Ma tegelikult teadsin sellest asjast ammu, taaskord tänu blogimaailmale (Lassie) , aga toona oli see asi suuresti GPS seadmete põhine ja minul seda asja ei ole. Nüüd on aga nutitelefonid ja äpid (mul muidugi mitte, aga ma hoian selliste ligi) ning elu on lihtne! Täna tegime ära ka oma esimese questi ehk siis mitmest alaülesaandest koosneva otsingu ja ma arvan, et see asi jääb mulle meeldima. Me oleme ikka säänseid huviväärsusi kohanud säänsetes pärapõrgutes, et hoia ja keela! Kuigi jah, linnas on ikka veidi igavam kui võõral maastikul, aga mis teha.

Lisaks jõudsime ka meie lõpuks siis kodulinna VSpas ära käia, see vist vahepeal suisa remondi juba läbinud. Täitsa nitševoo oli, kõige ägedam oli paduvihmaga õues mullivannis, aga seda ei saa alati garanteerida. Tegelikult oli väike fopaa, sest soolamaailm osutus piinarikkaks kogemuseks, kuna kass oli pooli meie pere liikmeid alles hiljuti veristanud ja mul oli õnnestunud end žiletiga vigastada - hambad tangis ulpisime seal surnumerebasseinis, raha ju makstud, Mini veidi nuttis ka...

Riias käisime Rammsteinil muidugi, olin kinni pannud hotelli linnulennult kontserdipaika, aga selgus, et osad sillad on ikka ainult rongidele ja teised autodele ning inimesed peavad tegema 4,5 kilomeetrise ringi. Tagasi tulles rammiti massiga julmalt üle autosilla ikkagi, kuigi ka see sild oli juba nii pikk, et erilist võitu ei andnud. Kontsert läks veits nihu, ma ütlen, pikkade inimeste keeld võiks ikka ära tulla ja külgedel paraku ei olnud ekraane kah. Emotsioon oli muidugi võimas, aga ma arvan, et järgmisel suvel Tallinnas kordan. Mingi error on ka, sest setlists väidab, et oli ka B lava, millelt Engeli klaveriversiooni mängiti bändi soojendanud Duo Jatekoki poolt, kust siis enamikel teistel tuuri konsadel Rammsteini liikmed kummipaatides suurele lavale "sõudsid", aga Riias ei olnud seda, no ausõna ei olnud! L. ka ei näinud ja ühtki pilti pole ka veel leidnud sellest momendist. Aga tõesti, ma üha enam armun Riiasse! Olgugi, et seekord me sattusime sööma bussijaama puhvetisse, kuhu me algselt võimaliku kena jõevaate pärast läksime, sest seal paistis terrass, aga meid takistas kuri nõukaaegne sööklatädi, kes teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et terrassile saavad ainult need, kes kooki ja kohvi tarbivad, mitte aga sooja toidu sööjad. Ma ei tea, mis loogika seal oli  - neil liiga tülikas nõusid tagasi sisse viia, kuigi see kohustus oli niigi sööjate õlul või meelitab kajakaid ligi? Hotell asus muuseas sõna otseses mõttes keset avaturgu, aga magada oli absoluutselt vaikne ja mõnus hoolimata sellest, et turg avati kell 7. Aga kraanist tuli atsetoonilehalist vett, kuigi ilmselt on see piirkonna, mitte hotelli probleem.

Nii tundub, et esimese nädala kohta on täitsa piisavalt emotsioone ja ei mingit toas passimist? Imelik.

esmaspäev, juuli 29, 2019

Kevin, viina tahad vä?

...pröökab teismeline eufoorilises meeleolus tšikk mu isale otse kõrva. "Purjus tüdrukud.." ohkab tema, ma ei viitsi isegi algatada diskussiooni teemal purjus tüdrukud vs purjus poisid, põlvkondade erinevus on liiga suur.

Need tüdrukud, kes rannaliival kahe peale pudelit Jack Danielsi ära lahendasid, olid ju üsna stiilsed?

Teisel päeval rannas istudes astub minu juurde sümpaatne teismeline paarike, käes pooleliitrine Mrnaja ja liitrine mahlapakk ning palub seisval pilgul kenasti mul oma asju vaadata seniks kuni nad ujumas ära käivad. Kui tahan, võin lonksu ka võtta, aga pudelis on vaid pöidlajagu sees.
"Emme, miks sa selle mahlapaki randa kaasa oled võtnud?" pärib Mikro veest välja tulles. "Ja viina?" küsin vastu. Ujumast tagasi tulles (ma isegi mõtlesin, kas peaks igaks juhuks kahe lapse asemel nelja valvama, aga rahvast oli vees nii palju, et kaotasin noorpaari silmist) võtavad noored viimased lonksud, mahlapakile antakse jalaga hoog sisse ning see lendab mere poole.

Kolmandal päeval rannas viskavad lapsed jälle kompsud vanasse kohta maha ega hooli sellest, et ühel pool pikutab konstantselt amelev paarike ja teisal neli ossitunnustega noormeest. Õnneks lähevad lapsed vette ära, ega kuule noormeeste omavahelist vestlust, mis koosneb enamjaolt neljatähelistest sõnadest, mingi hetk tuleb siiski Mikro ja imestab, et miks suured onud käituvad nad väikesed lapsed. Nad põhimõtteliselt ongi, mõtlen, ka tüübid ise unelevad, kuidas tahaks tagasi lasteaeda va see vastik õppimistund, aga muidu oli sitaks lahe. Huumor stiilis: "Pihkur, hähähähaää! Õu, pihkur, kuule ä! Hähähähäää, käsitöömeister, nah, sinuga räägin, hähähäää!" Kuni üks hakkab seletama, kuidas ta oma lapsega kuskil seikluspargis käis, kus oli jälle sitaks lahe olnud...Varsti lähevad poisid ära, et midagi ägedat teha, näiteks savu osta ja jetidega sõitma minna. Aga korjavad oma konid ja taara enne viisakalt kokku.

Rannast lahkudes märkan piitspeenikest neiut, kes koni värisevate näppude vahel, telefoniga kedagi kätte saada püüab, näos selged rusikajäljed...

Kohalik rahvas on netis marus - see on ju sulaselge läbu ja korralagedus, kes vastutab, kes koristab, miks iga-aasta sama jama, liitriste viinadega alaealised parklas 24/7 tümakat kuulamas, aedadesse urineerimas ja oksendamas?! Neil noortel, kellel piletiraha ei ole (peamine läbustav kontingent ilmselt festivaliväravast sisse ei jõuagi), on ju kah vaja kohta, kus ennast välja elada? Mis te penskarid, mölisete, et turist ei tule - Phuketis on siuke möll kogu aeg ja ikka rahvas käib! Ehk siis sai kah kohalik Phuket ära nähtud, rannailma meil paraku pikalt ei jagu.

Mu meelest on huvitav näha, kuidas inimgrupid erinevate ürituste vahel jagunevad  - kes käis nädalavahetusel folgil, kes Jõgevatreffil, kes Ooperipäevadel, kes Tuletorni kontserte kaemas, kes 90ndate festivalil ja kes kohalikus Phuketis. Kuidas mingi, iseenesest neutraalne üritus, just seesuguse kontingendi kohale meelitab. Täpsustusena, ma ise "ei käinud" kusagil, ma lihtsalt juhtun sealkandis suvitama, kus ühel nädalavahetusel aastas see tõeline Phuket lahti pääseb.


neljapäev, juuli 25, 2019

Rumal nali

Huumor on keeruline teema. Kuigi räägitakse huumorisoonest kui millestki üldkehtivast, siis tegelikult sõltub nalja mõistmine siiski eelkõige naljataja ja nalja vastuvõtja omavahelisest suhtest. Kas ta saab aru? Kas ta saab õigesti aru? On neid, kellele sa võid igasugu piiripealseid nalju rääkida, sest nad tunnevad sind ja teavad, et sa tegelikult ei arva, et teiste inimeste üle irvitamine lahe oleks, lihtsalt mõnikord tahaks ennast väiksemas seltskonnas välja elada, räntida, oma kaaslasega samal lainepikkusel olemist kinnitada, lihtsalt tajuda, et maailmas on ka inimesi, kellega suhtlemisel ei pea oma harjumuspärasest mullist väljuma (Aro Velmet. Maarja Kangro kehtestab tõe). Sellisel juhul on ehmatav, kui vestluskaaslane kukub ohkima, et kuidas sa nõnna ikka võid?! Teistsuguste suhete (või pigem igasuguste isiklike suhete puudumisel) on teada, et selline reaktsioon tuleb ja "oma labasususe" demonstreerimisest võiks hoiduda.

Keerulisem on asi siis, kui sa auditooriumi väga hästi ei taju. Internetis kirjutades näiteks. Blogilugejad sind isiklikult ei tunne ja kuigi enamasti on vähemalt mul kommentaarid positiivsed olnud, siis ajab ikka harja punaseks küll, kui mõni üldse asjast aru ei saa (VVN kirjutas pmst samast asjast hiljuti - täiesti nõus, mismõttes mind ei mõisteta?!). Tegelikult võib aga mittemõistjaid olla palju rohkem kui mõistjaid, nad lihtsalt ei ava oma suud, vaid vangutavad omaette pead, seda muidugi ka päriselus - kuulavad su jutu ära, saavad ei-tea-kuidas aru ja panevad su oma peas paika. Sellepärast ma enam ei taha osata inimeste mõtteid lugeda, nagu ma lapsena igatsesin - midagi head sellest ilmselt ei tuleks.

Pole hullu, kui sa oled selline tavaline hall hiireke kusagil netiavarustes, hoopiski õudne on siis, kui saad millegipärast tuntuks ja inimesed oma interpretatsioonid sinust tabloidide esikaantele paiskavad. Lugesin just Lily Alleni raamatut, kus ta enamjaolt räägib sellest, kuidas on tavalisel kogenematul inimesel järsku rambivalgusse sattuda. Õudne on. Lily kirjutab, kuidas algul oli üksikuid valesid fakte, aga kuidas varsti tegutses ajalehtedes (ma olen Briti tabloide lugenud, need on kordades jäledamad kui meie omad, muide) keegi tema nimega tšikk, kes ajas suust välja hülgemöla, laamendas ja labatses ning tema ise sai vaid suu ammuli pealt vaadata ja ennast sellest isikust distantseerida, sest mismoodi sa selle masinavärgiga võitled? No näiteks arvas ta end ühel festivalil mingi noormehega flirtimas olevat, kui too küsis, et kuidas siis pealaval esinemist tähistad ja Lily vastas naerdes ja silma pilgutades, et ei noh, koti kokaiini ostan! Järgmine päev oli lehes pealkiri: "Lily Allen sattus kokaiinitsüklisse!". Seleta siis, et oot, see pidi nali olema, rumal nali, aga ikkagi!

Ma ise pidin ka kunagi aastaid ühe sarnaselt visatud lause tõttu kannatama. Nimelt rääkisime  seltskonnas tulevastest elukutsetest ja ma siis millegi peale viskasin, et "no jaa, kindel see, et strippariks tahan saada!". Aastaid peale seda, igal kohtumisel, pidas aga üks seltskonnas viibinud "naljahammas" mind nähes kohaseks üle ruumi karjuda, et näe, see tšikk tahtis meil kunagi strippariks saada! Ma ei tea siiani, mis tema motivatsioon oli.

Niisiis, kontekstist välja rebitud lausete juurest jõuame tagasi esimesena viidatud artiklini. Mis on minu meelest väga huvitav ja hästi kirjutatud, muuseas. Aga seal on ka üks õudne koht, mis mu taaskord häbist punastama võttis:
A) Teoste kiitmiseks ühiskondlikel või isiklikel põhjustel: "seletab lahti … selle virvatulukeste maailma telgitagused, mis moodustavadki kirjandusilma" (Peeter Helme); "mu meelest üks igavesti vinge raamat ja mitte ainult selle pärast ei ütle ma seda, et minu tagasihoidlik isik on seal ka äramainimist leidnud (vahtisin oma nime must-valgel, ahmisin õhku ja läksin kõrvuni punaseks)" (blogija Marca).

Mulle kõlab see mind puudutav osa umbes sellisena, nagu keegi kirjeldaks mingit kunstinäitust ja siis peamine asi, mille ta kiiduväärt leiab olevat, on see, et ta ise kuskil pildil vilksatas. Öäkk! See on ju lihtsalt üks ebaõnnestunud nali, enda üle veel samuti, mitte Kangro raamatu peamine pluss!

Eks selliseid momente tekib paratamatult, kas sellest, et sind mõistetakse valesti või siis sellest, et teisel on oma eesmärkide jaoks kasulik, et sina oleksid niimoodi öelnud. No selline kergem ärakasutamise vorm, mida blogijad ju väga sageli teevad - oma postituseks saadakse inspiratsiooni kelleltki teiselt, kelle öeldut aga võidakse hoopis teises kontekstis kasutada ja tulemus on ikka see, et algne postitaja jääb kehvemasse olukorda. Ega seda vist vältida annagi, ainult läbi täieliku erakluse, ikka jääb inimese osaks see "miks mind ometi õigesti ei mõisteta?!"



esmaspäev, juuli 22, 2019

Sündmusi kronoloogilises järjekorras

Vahepeal on nii palju puhata saanud ja puhkus ise alles nädalate kaugusel (dramaatiliselt).
Alustuseks oli Raadil iga-aastane Punk & Rock fest, mille tähelepanuväärseim osa oli sel aastal hoopis järelpidu UG-s, kuhu me juba enne Metsatölli esinemist  minema hakkasime. Metsatölli saabumisest andsid aimu dressides perekondade saabumine ja tavalise festivalipubliku enamiku lahkumine (liialdades muidugi, aga terake tõtt ka sees). UG pidu meenutas nostalgilisi Helli aegu, kus palavus, õhupuudus, suitsuvine ja inimmass, mis nüüd Heavenis pahatihti laiali hajub. Igatahes lahkusin ma sealt siidrist tilkuvate juuste, tagi ja käekotiga, kuna inimesed seisid diivanitel püsti ja jooki lendas laias kaares. Ja mind isegi ei vaimusta J.M.K.E. oma vanade lugude (kahju, et nemad üldse uut materjali kontsertidel ei tee, erinevalt näiteks Psychoterrorist, keda publiku nõudmised enamasti külmaks jätavad) ja hääletu Villuga.

Pühapäeva hommikul ärkasin aga täiesti kinnise ninaga ja päeva peale läks asi ikka nii hulluks, et olin kindel, et siit üks kangem põskkoopapõletik tuleb. Ilm ka just ei hellitanud ja tuju kadus täitsa ära. Suvi või asi! Esmaspäeval teatas Norra sõbranna, et võiks kokku saada ja pakkus selleks välja Tartu kõige peenema restorani Hõlm. Korra olin pärast (netist restorani menüü ja hindade vaatamist) veidi meeleheitel ka, sest no mida ma lähen peent maitseelamust saama, kui nina on kinni? Õnneks õhtusöögi päevaks oli seis enam-vähem talutav. Mis ma oskan öelda? Jah, toit oli hea, kuid mulle jäi meelde pigem teenindus kui toit, sest see oli harukordselt meeldiv, mitte pealetükkiv, aga jättis tõesti tunde, et oleme olulised ja oodatud külalised. Toiduga oli see häda, et ma oleks tahtnud kõike maitsta (ja arvestades koguseid, oleks see ehk isegi jõukohane olnud, küll aga oleks pärast nutnud rahakott). Pigem siis elamuse saamise, kui niisama söömise koht.

No ja siis Metallica. See oli naljakas, kuidas me kell neli kontorist välja astudes nägime inimhorde - siin Tartu kesklinnas, mõelda vaid! Meil oli mingi naaivne lootus, et sööme siinpool jõge ära ja jalutame vaikselt Raadile. Kaks tundi ja kolm söögikohta hiljem võtsime ERMi ees seisnud toidulavkadest wrappe, sest Ülejõe toidukohtades oli kõigis ooteaeg minimaalselt tund.
Tegelikult olin ma juba ette natuke frustreeritud sellest, kuidas enne kontserti küsiti mult korduvalt, et mis bändid need soojendajad on ja kuda ma neid tean? Hmm, ma tavaliselt käin ka festivalidel esinejatelisti läbi, kuigi seal on täiesti arusaadav, et tullakse melu pärast, aga 70 eurot maksta pileti eest, et vaadata kolmest bändist ainult seda ühte - no ma ei tea? Kuigi, kohapeal seda Guessi särgi ja valge tossu rahvast väga silma ei paistnud, ilmselt tehti palju ka nö "metalpesu" (analoog "rohepesule" siis ehk püüdele näidata mingit mitteöko asja ökona - laename tagi ja musta t-särki ikka kapis leidub). Bokassa kõlas üllatavalt hästi, kuigi olin kuulnud, et nende laiv on (oodatult) nõrgim. Hakkasin neid vaatama minnes kuskil keskelt lava poole tüürima ja üllatavalt kiiresti tuli fänniala aed ette, natuke kirusin ennast, aga mõtlesin, et Ghosti vaatab kuidagi ära, Metallica polegi seekord väga teema. Hiljem avastasime, et külgedelt näeb oluliselt paremini kui otse ja ka fänniala on sealt kaugemal, seega Miserere Mei (jah, loomulikult ma uurisin järgi, mis introlugusid iga esineja kasutab) kõlades kablutasin sõpru maha jättes läbi rahva minema. Mingi hetk saabus see piir ette, millest alates edasi polnud mõtet enam trügida, sest eespool üle peade ei näinud, aga mõnede õlgade vahelt veel nägi. Tunnen kaasa kõigile, kes pidid mu kohutavat lauluhäält kannatama, aga ilmselgelt massiefekt sel hetkel toimis, niiet isegi minul ei olnud piinlik. Ainult üks vanem mees mu selja taga oskaski kaasa laulda, pidime ju neile amatööridele näitama. Ghost oli äge, kurb ainult, et tänu päikesele sel ajal veel ekraanidelt miskit näha ei olnud. Hääl kähe, õudne janu, üritasin siis peale Ghosti sõpru jälle üles leida, helistada, kus nad paiknevad - imekombel sain ühe ka kätte, olevat mulle sõnumeidki saadetud, need jõudsid alles paari tunni pärast. Enamasti jäid telefonid tummaks, sest noh, kõigil oli ju vaja live-streami edastada ja võrku koormata. Joogi sain ka kätte sekunditega, sest enamik inimesi maandus olukorda hindamata mingitesse sabadesse, kui kõrvalt kohe leti ette sai. Tüüpiline.

Metallica ise oli parem kui ma eeldasin. Noh, jah, "Nothing Else Matters" tehti ka muidugi ära, "One" oli kuidagi lahjem, kui ma viimati nägin ja uue plaadi lugusid teadsin jälle ainult mina kaasa möirata. Kontserdi tipphetk saabus aga siis kui Trujillo "Insener Garini hüperboloidi" hakkas mängima ja minu taga üks minust vanem meesterahvas oma prouale sõnas: "Ohhoo - see on ju see Tuberkuloited! Lilleke rohus!" No johhaidii. Muidugi, netist leidsin ma hiljem veel tabavama vestluse stiilis: "Näe, ameeriklane õppis eesti keele ära!" "Lars Ulrich ei ole ju ameeriklane, vaid sakslane!" "Sakslane? Äkki taanlane ikka?" "Vahet pole, mitte ameeriklane igatahes" "Mis Lars Ulrich, laulab ju Hetfield hoopis?" Mõte siis selles, et konkreetse loo ajal ei olnud ei Ulrichi ega Hetfieldi kumbagi lavalgi....
Eks see iseenesest väga kuulsaks saanud bändide saatus ongi, et tullakse vaatame mingit hype´i, mitte asja ennast. Nirvana näiteks sõdis selle vastu kõvasti, sest see rahvas, kes vaatas neid staadionitel ei olnud üldse mitte see, kes neid Seattle´i rockiklubides kuulas. "In Bloom" räägib neist tüüpidest, aga kas see midagi muutis?

See näitab ka kenasti seda, kui erinevad infoväljad inimestel on - et kuidas mina tean mingit Ghosti? Samas, kuidas ma Nublu uut lugu ei tea? Metallica-sugustel on see "häda", et neid teavad kõik, vähemalt nime on kuulnud.

No ja siis käisime veel Avatud Talude Päevadel, suisa kahel päeval ja seitsmes kohas. Algus oli täielik läbikukkumine. Lumehelbeke vedas oma sotsiaalselt tundliku närviga lapse pmst karusnahafarmi, mis loomulikult lõppes ühelt poolt pisaratega ja teiselt poolt sisemise dilemmaga - kuidas ma sain nii naiivne olla, mis me siis nüüd teeme - saboteerime ja avame puurid või tunnistame külmalt, et nii need asjad käivad? Tagantjärele tunnen, et laps on ikkagi parem inimene kui mina, ma tegin liiga ilusat nägu sellele tädile ja vabandasin lapse pärast, kuigi nägin, et see on tõesti üks kole ja kalk mutt sisimas (ausõna, selles osas mu elukogemus veel petnud ei ole!). Me nägime ka pärast talusid, kus peeti loomi ja ikka hulga inimlikumates tingimustes (isegi, kui nad pärast ära söödi), aga see koht ei olnud kena. Nimi ei ole meeles. Aga nagu mida paganat ma küülikufarmis näha lootsin siis? Mida nad nende küülikutega minu meelest teevad seal? Kasvatavad lemmikloomadeks? Loll. Aga koti külge saba? See on ikka tõsiselt jäle ju?!

Kõige ägedam leid oli see:



Nii, sai enam-vähem kirja, mis vahepeal tehtud-nähtud. Lapsed jõudsid ära käia Värska SPA-s, Ahhaas, Hiiumaal, Lottemaal, spordilaagris, maal vanaema juures, Haapsalus (ja nägid kõiki neid ilusaid autosid, mida ma ka vaadata tahaks, aga kordagi pole jõudnud sel ajal sinna), Viljandis. See siis selleks, et mõni ei arvaks, et meil lapsed kuskil puuris kinni sel ajal, kui ise mööda festivale kondame.