kolmapäev, juuni 19, 2019

See peen vestluskunst

Hiljuti kirjutas Madli introvertsusest ja Manjana võõrastega lobisemisest ning kuigi ma pigem tunnen end sarnaselt viimasega, siis päris ekstraverdiks ei tahaks end ikka ka kuulutada. Ma olen väga nõus sellega, mida samuti Manjana öelnud on, et kui ise end mingi sildiga esitled, siis teised sind sellena ka näevad.

Mulle tundub, et üksiolemisaega vajavad kõik inimesed ning suhtlemismugavus mingis seltskonnas sõltub suuresti just sellest seltskonnast, mitte inimese loomuomasest intro/ekstravertsusest.

Hiljuti oli just kaks väga erinevat kogemust. Saime nädalavahetusel mõne blogija ja ühe lugejaga kokku ning oli väga tore. Teisalt ma ju enam-vähem teadsin, millise mõttemaailmaga inimestega võiks tegu olla, va lugeja puhul siis, aga ka temast võis eeldada, et ta teistega haakub.
Eile aga oli kokkusaamine teiste lastevanematega, kellega mind seob ainult üks asi ehk siis see, et meil on kõigil laps(ed). Istusin õhtu otsa vaikides ja kuulates, ainus kord, mil oleksin tahtnud vahele iitsatada oli siis, kui keegi lõi õhates käsi kokku "aga selline see lapsevanema elu kord on!" ja mul oli kange kihk öelda, et mul vist küll kunagi lapsi pole olnud, sest teie jutus ei tule midagi tuttavat ette.

See on vist kuidagi nii, et blogijad tegelevad eneseesitlusega blogides, tavaline inimene peab sellega tervet seltskonda tüütama. Blogi saad kinni panna, ei pea lugema, aga seltskonnas teiste juttu kuuled ikka.

Teine asi  - osa inimesi kipub jutlustama, ilma igasuguse seltskonnapoolse õhutamiseta. Kas teie ikka teate, kui ohtlik on see või teine asi? Kas te ikka teate, kui kasulik on teha nii ja tarbida naa? Kuidas te ometi targaks saate, kui mina ei räägi!? Ma olen aru saanud, et enamik inimesi ei salli igasugu veganeid ja ökoinimesi just selle kombe pärast - nad jutlustavad oma elustiili ilma küsimata, kas teine pool sellest ka huvitatud on. Muuseas, leidub ka teistsuguseid eksemplare, kes suudavad kenasti öelda näiteks "jah, ma olen vegan", kuid ei lisa sinna juurde "aga kas te üldse teadsite kui kasulik/kahjulik on veganlus/lihasöömine?". Kui sa ise huvi tunned, siis räägivad. Mu meelest on see hoopis mõjusam lähenemine kui misjoniga sisse sõitmine, mis valdavalt kaitsereaktsiooni tekitab. Inimesed on üldiselt uuest ja teistsugusest huvitatud ja kui sa sööd steviat ja jood mandlipiima, siis tõenäoliselt tekib ka neil huvi, et mis see on ja miks.

Samas, äkki ma siiski tajun jutlusena ainult selliseid sõnavõtte, millega ma nõus ei ole ja mis minuga ei haaku? Vabalt võib olla. Oleks keegi äkki oma muusikalistest eelistustest pajatanud, ma oleks kaasa läinud? Ma ei tea, sõltub sõnavõtu stiilist ka, kas see on mõttevahetusele kutsuv või otseselt "mina räägin teile, kuidas asjad olema peaks". Aga see on juba kõvasti tunnetuse küsimus vist - on mulle öeldud, et mina just nii teen ja olen ise teiste puhul tundnud ja teised on seda salanud. Mingi sisemine tunne liigitab osa rääkijaid ebameeldivaks ja vaenulikuks? Kindlasti, on ju inimesi, kes paljudele "hirmuäratavad" tunduvad ja on neid, kes ainult osadele selliselt mõjuvad. Mind see sisetunne üldiselt ei peta ka, ähvardava inimesega tuleb varem või hiljem mingi konflikt. Mis võib ju jälle olla tingitud just sellest, et ma olen ise ette turris selle inimesega kohtudes.

Inimsuhtlus on üle mõistuse keeruline ja peab tänama õnne, kui oled leidnud vähemalt mõned inimesed, kellega sa (kuidagiviisi) kokku sobid. Ma mõtlen sellele alati tänutundega peale sääraseid pingelisi õhtuid nagu see eilne lastevanematega kohtumine. (Mõelda vaid, kui minu mees seltskonnas säärast piinlikku iba ajaks!)

Ritsikule keegi nõustaja ütles ju ka, kuidas blogisõpruskond on tegelikult ainulaadne positiivne fenomen - inimesed, kes enam-vähem näevad maailma sinuga sarnaselt ja kellega sa saad asju arutada asukohast sõltumata. Ma ei olnud ka ise sellele nõnda vaadanud, aga tõepoolest, on palju positiivset, mida blogimine mulle andnud on ning ilmselt selle tõttu otsustasin inimestega ka päriselt kokku saada. Loomulikult, see mõte ikka oli, et tegelikkus äkki väga erineb kirjapandust, aga ei olnud sugugi nii.

neljapäev, juuni 13, 2019

Ilukirjanduse lugemisest

Mini suvelugemise juhendis on kirjas: "Palun läbi lugeda 3 raamatut (maht umbes 300-400 lk)."

Mini, kes alustas just Harry Potteri kõigi osade lugemisega, nendib selle peale nukralt - "Nojah, kahjuks need esimesed siis arvesse ei lähe, alles viiendas osas on üle kolmesaja lehekülje!" Huvitav, paljud veel palehigis üle 300-leheküljelisi telliseid otsivad? Peale Harry Potteri nagu palju ei meenugi? :)

Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab  - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista. Goodreadsis on sellel üsna muljetavaldav keskmine hinne ka, 79500st lugejast üle poole on andnud maksimumi. Muuseas, esimesena lugesin ma kunagi samalt autorilt "Üksilduse päevi" ja panin sellele minimaalse hinde. Lisaks on tegemist pseudonüümi kasutava autoriga, loomulikult on spekuleeritud, et kirjutajaks on hoopiski mees.

Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.

Rääkisime enne Kauriga veidi kirjandusest ja sellest, kuidas enamik inimesi loeb tänapäeval juhtimisõpikuid, inspireerivaid elulugusid, "kuidas saada rikkaks ja õnnelikuks"-raamatuid, aga mitte ilukirjandust. Ma mõtlesin, et peamine põhjus, miks mind selline lugemisvara üldse ei tõmba, on pessimism. Kui ma algklassides mingi kiituskirja sain, kaasnes sellega ka raamat "Lehepoisist miljonäriks" või midagi sarnast, see oli vist viimane kord, kus mulle esimene miljon vaid kättevõtmise asi tundus. Hiljem on elu näidanud, et sirgjoonelist liikumist ei ole, on eeldused, valikud, juhused, takistused, loobumised. Eneseabi tundub naiivne lootus. Juhtimisõpikud? Sa ei saa elada raamatu järgi, sul tuleb see kas loomulikult või sa kannatad. Edu on kangesti kitsalt määratletud ja pigem väliste faktoritega. Kas tõesti on kõik inimesed nii sarnased, ühtede ja samade soovidega? Elu ja ilukirjandus näitavad midagi muud, maailma selles laiemas spektris, samal ajal kui eneseabi keskendub vaid ühele kindlale valdkonnale. Niisama aimeraamatud on toredad, aga kohe, kui hakatakse lugema selleks, et raamatust mingit konkreetset kasu saada, hakkab asi mulle vastu. Ma usun, et inimene ei saa elu enda heaks ära kasutada, elu keerab sulle alati, sa saad vaid elu vastu huvi tunda ilma kasusaamise lootuseta. 

Teiseks, ma ei ole praktiline inimene. Üldse. Ma leian paralleeli ilukirjandus vs inspireeriv eneseabi näiteks haridusest, kui küsitakse, mida praktilist mingil erialal õpetatakse ja leitakse, et olulised on praktilised oskused, mitte niisama mula. Õõk. Minu jaoks seostuvad praktilised oskused kohe tööga, sellisega, mida tehakse millegi saamiseks, kellegi heaks. Midagi ebapraktilist seostub aga võimalusega maailma avardada, uusi asju avastada, mõnusalt mõtteid mõlgutada. Praktiline kapseldab su olemasolevasse maailma, kohandab su sellega. Aga see on üks üsna hirmus asi mu meelest. Ainus vabadus on su peas, aga kui sa oma pead sunnid tegelema ainult praktiliste, kasulike, garanteeritult edutoovate asjadega,  muutub ka see vangikongiks, sa ei oskagi enam muud näha. Aju ühendusteed lähevad kinni, kui neid ei kasutata. Aga teate küll neid vandenõuteooriaid - Neile on kasulik, kui meie enam oma peaga mõelda ei oska, vaid Nende kujundatud maailmaga lepime!

kolmapäev, juuni 12, 2019

Riot Grrrl - kes nad olid ja miks neid enam ei ole?

Vahel harva käsitletakse meedias ka neid teemasid, mis on olulised kogu maailma toimimise heaks mind huvitavad. Näiteks eile oli Aimar Ventsel riot grrrl-ist kirjutanud. Mu mäletamist mööda oli viimane kord, kui sellest muusikastiilist põhjalikumalt juttu oli, aastal 2011 Punkpolitseis (tänu oma blogile tean nii täpselt)...

Ventsel ütleb: "Netis otsides leidsin ma ka seda, et diskussioon teemal, kes ja kuidas on Riot Grrrl, on väga segane. (Siin lauses on midagi puudu, aga jätsin kirjaviisi muutmata) On bände, kes minu mäletamist mööda olid väga Riot Grrrli liikumise ikoonid, keda aga mõnes artiklis selleks üldse ei peeta." Seda tahtsingi kommenteerida. Nimelt sattusin ka mina riot grrrlini läbi Hole´i ja L7, kellest esimene on end liikumisest kindlalt distantseerinud ja teist peetakse grungebändiks. Ka Babes In Toyland, kellelt Ventsel oma pisiku sai, ei ole kirjade järgi riot grrrl, vaid punk/noise rock.

Hole´iga on muidugi olukord eriti komplitseeritud, andis ju Courtney Bikini Killi (mida peetakse riot grrrl-i esibändiks) esinaisele Kathleen Hannale suisa vastu lõugu. Sellest sündmusest on mitmeid erinevaid versioone liikvel igatahes, selge on aga see, et need kaks üksteist ei sallinud ega salli siiani. Nagu ma aru saan, peab Courtney riot grrrle pigem diletantide kambaks, kes küll karjuvad kõvasti, aga kellel õiget sisu ei ole. Eks ta ole, Bikini Killi on tõepoolest keeruline kuulata (see Ventsli artikli juures ära toodud lugu "Rebel Girl" on üks enim muusikat meenutavaid) ja päris mitut teist kiljuvate naiste punti ka. Ilmselt leidis Courtney, et kui tahta olla märgatud meestekeskses rockimaailmas  tuleb siiski olla ka muusikaliselt tõsiseltvõetav, mitte lihtsalt kisada, et "tüdrukud lava ette". Oma loos "Mono" küsib ta lausa, et "99 girls in the pit - Did it have to come to this?" 

Teine teema on sellega, et Courtney on paranduskooli taustaga streetwise , Kathleen aga noor haritud naine, kes olla enne seda virutamise intsidenti Courtneyle karjunud, et ma esitan sulle väljakutse osaleda feminismiteemalises debatis ükskõik millises Ameerika ülikoolis! Courtney on sellele teemale reageerinud lausega: "Look, you've got these highly intelligent imperious girls, but who told them it was their undeniable American right not to be offended? Being offended is part of being in the real world. I'm offended every time I see George Bush on TV!" Ehk siis tema lähenemine on pigem näidata koht kätte ilma igasuguse kolmanda laine feminismita, ilma mingite teooriateta, mis tunduvad pigem elitaarsed ja ühe kitsa grupi huve esindavatena - riot grrrl kui kõrgharidusega valgete neiude akadeemiliselt motiveeritud protest.*


Miks riot grrl nii kiiresti välja suri? Ma näen siin just muusikalist põhjust - enamik neid bände ei arenenud mitte mingis suunas. Kaua seda lo-fi kisa aga kuulata ei kannata. Hole'il oli nende enda sõnul kuulamatu vaid esimene plaat (ma vaidleks siin vastu, aga vähemalt üks mu karastunud kõrvaga peamiselt punki kuulav tuttav väitis sama), kolmandaga aga jõuti juba täiesti kvaliteetse raadiorokini välja:


Jah, muidugi võib öelda, et just nemad müüsid ennast maha, läksid kommertsiks kätte, aga ometi mõjutasid nad läbi selle minu hinnangul muusikat rohkem kui riot grrlid, kellel oli küll sõnum, aga väljapoole oma skenet (ja ülikoole) see väga ei kajanud. 

Lisaks tahtsin kommenteerida seda kinderwhore värki.  "Kui keegi mäletab, siis 1990ndate alguses oli moes n-ö kinderwhore’i riietus. Alaealise prostituudi stiili ikooniks oli Courtney Love Kurt Cobaini naine ja Hole’i laulja. See oli segu 60ndate beibemoest mingi ebamäärase koduperenaise riietusega." Tegelikult käis õudne sõda endiste sõbrannade, Courtney ja Babes In Toylandi Kat Bjellandi vahel, et kes selle stiili esmaleiutajaks siis on. Taaskord, Courtneyt mäletatakse rohkem, sest tema sai kuulsamaks. Kat sellega väga rahule ei jäänud, selle märgiks on ka Ventseli artikli juures olnud "Bruise Violet"-i video, kus Kat´i jälitab keegi temaga sarnane ning ka laulu sõnad on Courtneyle "pühendatud".

Kui L7 juurde tulla, siis neilt tuli sel aastal uus plaat, üle kahekümne aasta muideks. Tehke järele või makske kinni, plaat on äge! Erinevalt enamikest end riot grrrl-ks nimetavatest bändidest on nende fookus olnud alati rohkem muusikal. See aga omakorda ei pea tähendama, et nende lugude sõnum ei võiks olla motiveeriv, julgustav, omanäoline. Nad olid (ja on) just sellised iseteadliku suhtumisega ühiskondlikke norme lammutavad ägedad naised, kes aga ei kandnud endal silti "riot grrrl".


Mu meelest igasugused sildid siiski kammitsevad ja sisaldavad endas lisaks sobivatele assotsiatsioonidele alati ka ebasobivaid. Mitte keegi ei vasta definitsioonile ideaalselt. Mulle näiteks ei istu kuidagi see soospetsiifiliste festivalide idee. Mulle ei meeldi segregatsioon ja punkt. Tütarlastegümnaasiumidest Saudi- Araabia sugusid lahutava süsteemini - ma ei tea ühtki põhjust, miks see peaks töötama ja asja paremaks tegema. Ägedaid naisi on muusikamaailmas siiski mitmeid ja nad esindavad täiesti erinevaid stiile, pole põhjust neid mingi ühisnimetaja alla koondada. Teisalt, riot grrrl tegi siiski suure teene tutvustades tüdrukutele võimalust osaleda käredama muusika loomisel ja fännamisel, ilma nendeta oleks rockiskene ehk veelgi meestekesksem. 
Meile Eestisse see teema muidugi üldse ei jõudnud. 

P.S. Leidsin riot grrrl bändide kohta veel sellise lause: As media attention increasingly focused on Grunge and Alternative Rock in the early nineties, the term "Riot Grrrl" was often applied to less political female or female-fronted alternative rock acts such as Babes in Toyland, The Breeders, The Gits, 7 Year Bitch, Hole, Lunachicks, Dickless, L7, PJ Harvey, Liz Phair, Veruca Salt, and even No Doubt . Ehk siis, riot grrrl oli eeskätt poliitiline, mitte muusikaline termin. Kahjuks olid kõik selles eelnevas lauses nimetet bändid oma muusika kvaliteedilt tõelistest, padufeministlikest riot grrrl bändidest etemad. Ma arvan, et sinna ongi koer maetud. 

*Teemaväliselt, hetkel loen Elena Ferrante Napoli tetraloogia teist raamatut "Lugu uuest perekonnanimest". Mainin igaks juhuks, et tegemist on tõeliselt eepilise looga, mis mujal maailmas palju kajastust saanud, meil aga räägivad raamatutest peamiselt vaid blogijad, kelle häält pole väga kuulda. Tõeliselt nukker lugu sel teemal Krista Kaeralt. Igatahes on selle loo suureks teemaks just "kuidas muudab haridus naisterahva positsiooni patriarhaarses ühiskonnas" - ei, üldse mitte kuiv lugemine. Peategelasteks on seal kaks töölisklassi neiut, kes on keskmisest edasipüüdlikumad ja nutikamad, kuid kellest üks jõuab elus edasi tänu õnnele jõuda ametlikku akadeemilisse ringkonda, teine aga võitleb oma võitlused väljaspool seda. Mu meelest nende olukord natuke illustreerib seda riot grrrl-i ümber toimunut - "kes sees, kes väljas" olukorda.

esmaspäev, juuni 10, 2019

Mind söödi

Ma tahaksin praegu Kalevipoeg olla. Ses mõttes, et jalutu. Räägitakse, et maal olla rahvast vähe, mul on oma teooria selle kohta - maainimesed on lihtsalt ära söödud. Igasuguste sääskede, kihulaste ja muude jõledate mustade mutukate poolt.

Käisime nädalavahetusel Barbar Feastil ja ma esimesel õhtul täiesti naiivselt seletasin, kuidas need väikesed lendlevad pisilased üldse ei hammusta, vaid niisama lendavad jalgade ümber. Noh, õhtu jätkudes ilmnes, et ma olen loomulikul teel saavutanud enam-vähem selle tulemuse, mille ma kunagi oma tattoo-ideena välja käisin, nimelt verepritsmed reitel, ilmselgelt need kihulased ikkagi toitusid minust ja edukalt. Kõige hullema löögi all olid labajalad ning katsuge te öösel magada nii, et need kuhugi vastu ei puutuks või päevasel ajal kingadega kõndida!

Kui me kunagi ammu need festivalipassid ostsime, mõtlesin kohe, et ööbima ma ei jää - juuni algus ju, raudselt öökülmad! Seekord oli muidugi hoopis teistpidi, et õhust tuli puudu. Meie saabudes oli telkla nii täis ka, et sinna vaevu mahtus. Kuuldused rocki surmast olid ilmselgelt ennatlikud, kuigi telklarahva puhul tekib sageli küsimus, kas nad ikka üldse on muusika pärast kohale tulnud. Festival toimus ise esimest aastat, aga tundus, et potentsiaali on, nii head korraldust polegi varem näinud st wc-d koristati, kätepesuvett ja isegi kuivatuspaberit jätkus, prügikaste tühjendati - peaaegu ime! Üritus toimus Wildcards MC motoklubi valdustes ja kuigi motoklubid on sellised veidi kummalised kohad (no näiteks mõeldi meil siin kambas kunagi välja üks ütlemata tabav motoklubi hüüdlause "Vaid hirm meid hoiab koos!" - inspireerituna Kosmikutest siis), midagi ette heita ei olnud.

Muuhulgas sai end tätoveerida ja ma nägin esmakordselt elus täpselt sellist kavandit, mida mul vaja oleks. Ah et mida? No tiibadega konna muidugi! Kes ei tahaks endale tiibadega konna, eks?! Kummalisel kombel jäi see festivali lõpuni vakantseks, eelistati mingeid pealuid ja muud klassikalist kraami. Aga konn! Tiibadega! Konn on mu lemmikloom ja tiibadega konn vihjaks justkui Põhja Konnale, mis teadagi viib Kivirähkini. Ma ei teinud seda, sest sularaha polnud kaasas ja järgmisel päeval ma ka ei võtnud seda kaasa, üldse mitte selle tõttu, et äkki festival ei ole see koht, kus tätokat teha ja üldse ka mitte selle pärast, et L.-le need ei meeldi. Ei, ma kardan oma ema. Mul on raudselt selle koha pealt mingi trauma. No ma räägin ju siiani "emme" ja "issi" ka, mis ilmselgelt on pea 40-se puhul kummaline. Ja tätokas mitte nähtaval kohal pole üldse teema. Ma tahan oma konna iga päev imetleda. Nii kurb iseenesest. Ainus lohutav asi on see, et vähemalt jään ma ka valust ilma.

Tore oli see, et ma sain festivalilt kaks Metro Luminali plaati. Nende vanemat muusikat ei saa ju mitte kusagilt, mul on mingid poolikud salvestised ainult, kellegi kassetilt kopeeritud ja raadiost lindistatud. Nüüd sain "Coca Cola" ja "Ainult..." plaatidena, mis 2003-2004 uuesti välja anti (ega need olid algselt vaid kassetid ju). Huvitav avastus oli see, et tööl meil uued arvutid ei osanud nende plaatidega mitte midagi teha, näitasid, et tühi plaat ega hakanud rippima. Õnneks mul on kodus vana läpakas, sellega sain hakkama. Uskumatu, et varsti polegi enam võimalik vanu plaate arvutisse saada.

Üks tore pilt ka siia illustratsiooniks, ei vihma küll ei sadanud, voolikust kasteti inimesi - paistab, et erinevalt enamikust ma seda eriti ei nautinud. Foto autor Lochlainn Warren:
Pühapäeval oli Tommyl sünna, sai teine neljaseks. Üllatuskingina lendas läbi sääsevõrgu varblane, kes jäi siis akna ja võrgu vahele lõksu. Kass kepsles hullununa akna taga, vaene linnuke tegi end teisel pool klaasi hirmust täis. Hea, et kodus olime, sai linnuke ära päästetud, vast ei surnud šoki kätte. Mismoodi ta läbi putukavõrgu lendas, ei tea.

Ehk siis postitus vastavalt eelmise kommentaariumis Epu poolt tabavalt ära toodud "langeva puu teooriale" - räägi sellest ja tee pilti, sest muidu seda ei juhtunud.

reede, juuni 07, 2019

Laps kui aksessuaar

Juhtusin siin just üht kummalist kommentaari lugema ja ehmatasin ära, et ma pole mitte kunagi selle peale tulnud, et inimestel võiks seesugune seisukoht olla. Et siis laste pilte jagatakse selleks, et teised näeksid, KUI kena lapsuke mul ikka on.

Mu meelest on nii, et iga vanema jaoks on just tema laps armas ja teised on, noh, lihtsalt lapsed ning kui nende pilte palju saab, siis juba tüütud lapsed. Kas keegi on kunagi vaadanud mõnd võõrast titepilti mõttega: "Oh, milline ilus laps, palju kaunim kui minu oma!" Ma loodan, et mitte. Mina eeldan, et mitte kedagi ei huvita mingi võõras titt. Ok, kui ta just sündis, siis infoks võib jagada - näe, sain tite! Aga iga päev, igas asendis, tüütu, keda huvitab. Enda jaoks muidugi tehakse pilte, aga eeldada, et ka võõraid huvitab?! Võib-olla siis, kui su laps midagi erilist korda saadab, aga niisama "käputame ja käime potil!" (elust enesest) - oehh. Huvitav on see, et loomadega justkui seda teemat ei ole - võõrad loomad on sama toredad vaadata kui enda omad. Kassi-koera-jänesepilte palun lahkesti jagada. Ämblikupildid võite endale hoida, aitäh.

Ei kujuta ju ette, et keegi jagaks pilte oma elukaaslasest-abikaasast mõttega "vaadake kui nunnu ta mul on, raudselt etem kui sinu oma!" Äkki tehakse seda ka, ma pole lihtsalt pihta saanud? Äkki inimesed tõepoolest võrdlevad nii, sest kui ma hästi meenutan, siis tuleb tõesti ette mingeid pealtkuuldud vestlusi stiilis "ei tea, miks ta nii koledaga käib?" aga need jäid siiski teismeliseikka. Elukaaslase suhtes ollakse justkui leppinud sellega, et ilu on vaataja silmades (kuigi kõige kaunim mees on ikkagi Till Lindemann, eks), aga lastega on siis justkui see topeltmoraal, et "kõik lapsed on armsad" (kuigi tegelikult kõik küll ei ole ja minu oma on ikka raudselt tulevane supermodell). Ja need, kes oma laste pilte ei jaga - neil on ilmselt eriliselt inetud järeltulijad?

Kardetavasti ma lihtsalt eeldan valesti, et inimesi võõraste väljanägemine ei huvita, sest hiljuti Ritsiku juures tuli jutuks see teema ja kuna Ritsik mind ei mäletanud, siis ma jagasin kommentaariumis linki ühele pildipostitusele ning sellest lingist tuli mu blogisse vähemalt 100 klikki. Õudne.

Objektiivselt võttes ei ole sinu lapsed, elukaaslane, kass-koer, kodu, elu jne kaunimad kogu maal, aga hea, kui sulle endale nii paistab. Peakski ideaalis paistma. Aga mind sa ikkagi ei veena ja parem, kui sa ei püüakski mind selles veenda. Ok, samm sellest edasi on inimesed, kes püüavad teisi veenda, milline nende teiste lastest kõigist kaunim on. Kah nähtud.

Teisalt, mulle tunduvad igavad ka igasugu elublogid. Mind huvitab pigem, mida inimene arvab, mitte see, mida ta vabal ajal kodus teeb, mida sööb, mis tal seljas on ja mis värviga ta seina värvib. Ok, siin on mingi tasakaal ka - kui inimene on muidu mulle huvitav, siis ma võin lugeda ka tema argielust, aga lihtsalt ainult argielu - ei! Pmst sama teema, millest VVN kirjutas seoses peovestlustega, et on inimesi, kellega võib ka kohvihinnast rääkida, aga neid on selgelt vähemus. Niisama jälgida, mida mingi täiesti suvaline inimene seljas kannab - no milleks? Aga sinnapoole see sotsiaalmeedia vist tüürib. 

Oma laste ega mehe pilte ma ei jaga, sest see on MINU blogi, mitte mingi pereäri. Ma saan aru, et paljudel ongi blogimine mingi perekondlik värk, et sugulased loevad ja kommenteerivad ning vahel räägivad mees-lapsed ka, aga mul on selgelt ISIKLIK asi. Mees-lapsed on mul lihtsalt nii toredad, et kui ma nad letti lööks, kes siis mind enam tahaks?!

neljapäev, juuni 06, 2019

Tabatud põgenemiskatselt

Novembris kirjutasin: Ma varem ikka suhtusin veidike kõhklevalt inimestesse, kelle kodukass kaduma oli läinud - ju siis ikka üsna lohakad inimesed, aga olen pidanud oma eelarvamusi korrigeerima.

Korrigeerime nüüd veidi veel. Naabrite laps koputas uksele, küsis, kas see koridoris kükitav kass kuulub meile. Tuli omaks tunnistada. Keegi polnud kassi puudumist märganud. Kass ei tahtnud tagasi tulla ka muidugi. Pärast tagasitoomist kaapis jälle välisukse tihendit ja lõi lärmi.
Välja sai kass ilmselt siis, kui L. läks Mikrot õuest tuppa laskma ja jättis korteriukse paokile ega kontrollinud peale seda, kas kõik, kes enne olid sees, on sees jätkuvalt. Kassil iseenesest oli vist üsna ükskõik, et uks selja taga kinni langes. Mina, rumal, veel nunnutasin, et otsa vaeseke, pidid seal üksi kükitama, pererahvast hüljatu, näljas ja paljas, mida su hing küll mõelda võis!

Huvitav, et ta jookseb alati trepist üles, mitte alla. No nagu need rumalad õudusfilmides, kes lõpuks end katuselt lõksust leiavad. Ülemisel korrusel on kellelgi viirpapagoid või kanaarilinnud, nägime ükspäev, kuidas neile toitu osteti, äkki tunneb seda? Samas, linnud ei pälvi kassilt pooltki sellist tähelepanu, kui tema silmis hunnitud olendid, looduse kroonid, ainukesed olevused, kellega ta pikki vestlusi peab - kärbsed. Hetkel on see õnneaeg, mil aknad lahti ja mõni hinnaline tiivuline ka tuppa pääseb kassile tähtsaid uudiseid tooma. Kassid olla ju mingi teooria kohaselt ufode spioonid, kes jälgivad inimeste tegevust ning seda siis oma isandatele edastavad. Kärbes seinal on samuti spioneerimise sümbol. Kokkusattumus?

Tõre põgenik peitis end seljakotti:

kolmapäev, juuni 05, 2019

"Mulle üldse ei meeldi vinguvad naised!"

"Valge inimene kaanib Eviani vett, istub palavaga kontoris, seljas sulab pekk". Kas kõik teie, kes te töötate mõnusates tänapäevastes klaasist kontorihoonetes, kus aknad lahti ei käi, tunnete end selles Kurjami laulus ära? Ma tunnen, aga see on juba nii vana lugu, et ma enam ei mäletagi, millal see alguse sai. Ja üheksal kuul aastas on kõik ju korras ning siis ei tule meelde. 

Igatahes on meil mingi jant ventilatsiooniga. Iga suvi, aastast aastasse, käivad erinevad targad mehed ja laiutavad käsi. Kõigepealt teatati, et viga on juhtimispuldis, mis tõesti paistis välja suur kobakas ja klikiaegne, uut ootasime Saksamaalt mingil suvel oma kolm kuud (arvutame, kui pikk üks suvi keskmiselt on). Pult tuli kohale, ilus ja värvilise ekraaniga, selge see, et nüüd on asi korras.  

Järgmisel suvel selgus, et vist ikka ei ole. Vent viskas errorit ja lülitas end välja. Käisid mehed, vahtisid katusel ja mujal ja leiti, et see on nii vana vent, sellest elulooma ei saagi. Meil on toas oma väike kliimaseade, mis varem puhus osadele töötajatele jäist õhku kraevahele, aga kuna nüüd on meil töötajaid vähem, siis sellega sai probleem murtud. Ventilaator keerutab ka sooja õhku ringi, abiks seegi. Pealegi ei ole meie aknad päikesepoolsel küljel. Saame hakkama. Teisalt on meie majas ka kolm ilusalongi, kõigi aknad seal päikesepoolsel küljel, teate neid ilusalonge - lokivedelikud, juuksevärvid, küünelakid - lämmatab. Mõned kliendid neil veel käivad, aga üldiselt on olukord hapu. Ilusalongi juhataja muudkui helistas ja püüdis majahaldurit või omanikku survestada ning lõppes see sellega, et ühel hetkel astus meile sisse noor ja tegus mees, tutvustades end kui uut omanikku - mis teil siin vaja, teeme investeeringud, kõik saab hästi olema!

Kevadel vahetatigi põrandakatted, tehti koridoris remont - ilus iseenesest, aga mitte hädavajalik. Nüüd siis, teadagi mis - äkki vaataks seda vendiasja? Kutsuti uued mehed, seekord vist isegi veidi teadjamad, avastasid, et vent ei loobi lühist mitte vanadusest, vaid sellest, et miski katusel on hoopis ära kärsanud  - kuidas need eelmised brigaadid seda ei avastanud, mina ei tea. Igatahes tunnistati, et vent veel puhub, aga konditsioneeriga on küll lõpp. Mis ühtlasi tähendab seda, et katusel miski ei jahuta ja vendist tulebki õhku, mis on sama soe, kui katus ise. Kunagi väideti meile, et uus pult tuleb osta, sest programm jääb suviti kütmise peale ja uue puldita ei saa seda ära muuta. Tegelikult ei jäänud ta mitte kütmise peale, vaid kui kont ei jahutanud, siis ta lihtsalt saatis meile katuselt kuuma õhku, mingit kütmist polnud vajagi. Vent välja lülitada on ka paha, sest aknad ju lahti ei käi. Eks siis saame vendist päikese poolt soojaks köetud õhku, mida toas pisikese kondiga jahutada püüame. Saame hakkama. Aga ilusalongi omad ei saa, nende lokaalsed kondid tilguvad ammu vett ülekasutamisest, töötajad ähvardavad lahkuda, kliendid minestavad. 

Ilmselgelt on uus omanik korraliku portsu otsa sattunud, sest kogu kupatuse välja vahetamine käis üle jõu juba eelmisele omanikule, aga ta suutis selle vähemalt maha parseldada. Mida siis ette võtta? Mina näiteks tunnistaks ausalt, et olukord ongi s*** ja üritaks koos rentnikega sellele mingi lahenduse leida. Mida tegi tema? Ütles ilusalongi juhatajale, et talle lihtsalt üldse ei meeldi vinguvad naised ja otsigu nad endale muu koht, kui siin ei meeldi. Selgelt strateegia selline, et küll saame uue lolli, rendihind on ju soodne, kui ei meeldi läheb ära, tuleb uus - peaasi, et ise midagi investeerima ei pea. Kapitalism.

Tervisekaitse? See teeb ettekirjutuse ettevõtte juhtidele ehk siis sellele samale "vinguvale naisele". 
Survestage teda kõik koos? Ülejäänud on meil need "vinguvad naised" ju kõik ning meie mees on rahulik ning harjunud kannatama. Ta on muidugi öelnud kui küsitakse, aga ta ei ole see, kes iga päev helistaks ja pinda käiks, ta on "mõistlik mees" ja mitte "vinguv naine". Ma mõnikord mõtlen ka, et tahaks olla mõistlik, aga enamasti mitte. Ma tahaks olla see, kes lööb rusika lauale ja asjad hakkavad liikuma, aga ma olen see ainult oma peas.