reede, oktoober 12, 2018

Kui kujutlusvõime elamuse ära rikub

Märkasin täna üht huvitavat artiklit, mis seletab ilmingut, mis mulle silma on hakanud, aga millele ma siiani teistelt kinnitust ei ole saanud, nimelt - teiste tehtud toit tundub alati parem kui oma valmistatud. No ma olen ikka põhjuseks pidanud enda oskamatust, aga midagi on seal alati veel olnud, juba toidu valmistamise protsessi ajal tunnen ma üsna tugevalt, kuidas isu kaob ja väga nagu enam ei tahakski.  Ja ei, asi pole piimas hulpivates kärbestes ega kastmest paistvates kassikarvades kui keegi seda arvab...Ilmselt on see tunne inimestes erineva tugevusega esindatud ja näiteks hiljem, kui toit on juba valmis ja ma seda nö värskelt serveerituna näen, siis vastumeelsus enam ei avaldu. Aga muidu on ikka nii, et näh, siukest vaeva pidin sinuga nägema ja niikuinii ei vasta sa mu ootustele! Ma olen ju ette kujutanud, kuidas see asi maitsma peaks, mis üllatust ja ootust siin enam. Veel üks meelevaldne edasiarendus artikli teooriast - väiksema kujutlusvõimega inimesed suudavad omatehtud toitu rohkem armastada?!

Joonistamisega ja muidu isetegemisega on mul üsna sarnane suhe - asi mu vaimusilmas on niivõrd imeline, et tegelikkus ei küündi selleni iial - milleks siis üldse kogu see vaev? Kirjutamisega on muuseas teine lugu, ma enamasti ei näe tulemust ette, hakkan otsast peale ja vaatan, kuhu see mind viib. Ma vihkasin kooliajal mingeid nõmedaid kirjandikirjutamise "abivahendeid", mandalaid ja muid värke, kuhu pidid oma plaanitava loo eskiisi kõigepealt valmis kavandama - tegelased, võtmesündmused jne. Kes siis niimoodi kirjutada saab? Ma kardan, et paljudes loovkirjutamise õpitubades tegeldakse sellega ja no kui miski loovuse kraanid kinni pigistab, siis need on sellised asjad. Kui ikka ei tule, siis ei tule, mu meelest. Mingid kavandid jms võivad küll sundida inimest asjaga tegelema, aga mu meelest sunnitud asi pole väga tegemist väärt. Jaa, ma ei sallinud väga ka ülikoolis igasugu tööde kavandeid, proovikaitsmisi jms, õnneks meil nõuti neid vaid formaalselt, kuid oli ka teaduskondi, kus sellise saastaga end tõepoolest eksitama ja pidurdama pidid. Mu mõlema lõputöö järeldused olid mulle endale üllatuseks, ma tõesti ei teinud nii, et kõigepealt meil on hüpotees ja siis hakkame seda tõestama, niimoodi saab kõik ära tõestatud, pakun.

Järelikult peaks süüa samamoodi tegema - hakkama otsast peale ja vaatama, kuhu välja jõuab? No see meenutab mulle ühte lapsepõlvemängu "Sea piim" (nimi tuli mingitelt kommidelt nimega Big Milk, aga me ei olnud veel inglise keeles eriti kodus...), kus oli eesmärgiks kallata ühte anumasse kokku erinevaid vedelikke ja vaadata, mis välja tuleb. Tulemus enamasti haises kohutavalt. Meenub näiteks üks jälk kombo sinepist ja naabriplika suure venna deodorandist...Teooriat kinnitab muuseas see, et mulle meeldib täitsa teha püreesuppe ja salateid, nende puhul niiväga tulemust ette teada ei ole ja samuti saab sujuvalt mingeid osiseid teistega asendada. Häda on selles, et mõned meist siin püreesuppe ja salateid toiduks ei pea...Nii kui aga kerkib silme ette ideaalselt läbiküpsenud liha, kaunistet kook või kasvõi mõni argitoit, millel siiski kindel vorm ja maitse - ei tea, kas ongi enam seda isukest. Aga isegi püreesuppide ja salatite puhul eelistaks ma iga kell varianti, et need on keegi teine teinud. Keegi oskaja siis muidugi, mitte mõni selline ettevõte, kus millegipärast arvatakse, et osatakse süüa teha, aga tegelikkus seda ei kinnita. Aga see on juba maitseasi ning ma nimesid ei hakka nimetama.

reede, oktoober 05, 2018

Nothing Else Matters

Osaliselt autoteemal jätkates, nädalavahetusel toimus Motoshow, ma ise ei käinud, aga L. läks koos sõbra ja mõningate lastega. Ütleme nii, et võrdõiguslikkuse valdkonnas on isegi positiivseid arenguid, ilma kobisemata müüdi perepilet. Ehk oleks varemgi müüdud, aga mehed poleks taibanud küsida? "Meie esindame uutmoodi peremudelit!" olid suisa öelnud. Vilksamisi märkasin, et mingid tädid olla protestinud ühe pildi üle perekonnaõpetuse õpikus, kus olla kaks naist ja laps peal olnud. Nägin eelmainit artiklit seetõttu, et tuttav kommenteeris seda FB-s, polevat tegu millegi uuega, juba 15 aastat tagasi olla selline pilt perekonnaõpetuse õpikus olnud. Ma ise ei mäleta, aga eks see propaganda liibubki varjatult ligi, ega muidu noorte hulgas nõnda palju toleraste poleks! Ilmselt toona ei olnud veel moodne "traditsioonilist" perekonda kaitsta ja keegi ei pidanud seda pilti siis millekski eriliseks.

Aga autode juurde tagasi. Avastasin, et mul on väiksest peale üks unistus olnud, mille ma nüüd sujuvalt Minile edasi olen pärandanud, nimelt matkaauto. Minil on isegi margid ja mudelinumbrid teada, millist vaja oleks. Muidugi maksavad need autod ühe korraliku korteri hinna ja eks ta ole praegusel ajal täiesti ebapraktiline ka. Aga nii äge on! Miks ebapraktiline? No ta seisaks kuskil kolmveerand aastat ju lihtsalt. Meil pole garaaži ka. Siis ma avastasin veel sellegi, et matkaauto puhul oleks mul ju veel üks köök, kraanikauss ja wc, mida koristada! Oo õudu! Äkki mees kasiks? Naiste autod ju olla nagu peldikud, sest nende jaoks on see transpordivahend, mehed lakuvad oma autosid seest ja väljast. Täiesti paikapidamatu stereotüüp muidugi. Igatahes matkaauto on selline edasilükatav unistus.

Täiesti teemaväline, veidi ehk stereotüüpidega seonduv, leidsin netist selle pildi ja naersin korralikult, no täitsa mina:
Ainult ma pole mees ja see ei puuduta ainult date'e vaid ka tavalisi sõpru. Istusime suvel ühe sõbraga pool ööd üleval ja vahutasime põlevilsilmi: "A sa seda lugu ka tead, eks!?"
"Jaaaa, nagu täiega hea!"
"No ma räägin, oot, oot, ma kohe otsin selle üles, aa ja vot see ka veel!"
"Oot-oot, ma lasen sulle seda!!"
Äkki see oligi üks möödunud suve rahuldustpakkuvamaid hetki? Ikka inimesed, ikka ekstravert vist. A õiged inimesed peavad olema.

Mitu inimest sinu FB sõbralistist Metallicat vaatama plaanib minna? Mul mingi üle 20-ne. Palju neid, kes muidu 2Quick Starti ja Patust Poolt kaemas käivad. Krt, on see mõni laulupidu või? Mingi massi-rahvaüritus? On, muidugi on. Ma võin endale õlale patsutada ja öelda, et lähen hoopis Ghosti kaema. Kui ettenägelik ma siin neist kirjutamisega olin! Mitu lugu sa Ghostilt tead? Mitu lugu sa viimase aasta jooksul Metallicalt kuulanud oled? Mina olen viimase aasta jooksul kuulanud 57 korda Ghosti ja 138 korda Metallicat. Snoob selline. "Vaata galeriist, kes külastasid Metallica kontserti Tartus!"; "Lähme ka, kõik ju lähevad!"

Siis veel selline kiuslik mõte mugavustsoonist väljumisest. Mõeldakse ju selle all ikka mingite uute väljakutsete vastuvõtmist, kuhugi pürgimist jne. Aga vot kui väljun mugavustsoonist ja lähen näiteks hoopis miinimumpalga eest 12-tunniseid vahetusi tegema (küll leidub selliseidki kohti)? Kas ma siis karastun kui teras? Saab minust parem inimene? Ma arvan, et need mugavustsoonist väljuda tahtjad-utsitajad mõtlevad siiski üsna piiratud raamides. Enamasti. No on muidugi neid ka, kes lähevad alasti džunglisse ellu jääma (L. vaatab mingit säärast saadet nimelt), aga enamasti neil eriti lõbus seal pole ja suur osa annab ka alla.

Ahjaa, mõtlesin, et panen blogisse kirja ka kuupäeva, mil kaetakse asfaldiga teelõik, millele ma hiljuti ohverdasin ühe oma plätu ja väärikuse. Täna, nimelt täna see juhtus. Käpuli käisin 21. septembril, täna on 5. oktoober, enne minu fopaad oli see koht ikka üsna mitu nädalat samas seisus. Kuu aega enam-vähem siis. Ma ei tea, on see halb või hea, pigem ikka halb vist, kui võtta mitmed kingad seal ilmselt kahjustada said. See oli nii statistika mõttes siis.

neljapäev, oktoober 04, 2018

Autondusest

Aktuaalne teema niisiis. Mul teatavasti lube pole, ma isegi ei leia, kas ma olen siin sellest saagast pikemalt ka kirjutanud, aga hetkel ei viitsi. Eks mulle on ikka hiljem ka tihti meelde tuletatud, et no tee ikka ära, mis see siis on, aga ma selgelt ei kavatsegi ses osas midagi ette võtta va kui midagi tõesti ekstreemset juhtuma peaks. No näiteks kui ma peaks mingis meeltesegaduses maale kolima.

Õudne mõelda, aga ma kunagi arvasin, et kõik "korralikud" inimesed kolivad suurest peast oma majja kusagil põllu peal, võtavad kuldse retriiveri ja veedavad oma nädalavahetused ehituspoodides lilleistikuid valides. Ma ei tea, miks ma arvasin, et minust kuidagi, sõrmenipsuga säärane inimene saama peaks. Mina, kes ma alati kadestasin oma korterites elavaid sõbrannasid, sest neil ei olnud seda "nõmedat aeda", millega tegelema pidi ega ka nõmedalt palju tube, mida koristada tuli. Me isegi käisime linnast väljas mingeid paarismaju vaatamas, aga õnneks selgus, et sealne arendaja läheb kohe pankrotti ja mingitest kommunikatsioonidest, valgustusest ja teedest võib seal ilmselt unistama jäädagi. Ma ei tea, mida ma seal teinud oleks. Vaadanud koos imikuga aknast mööduvaid autosid? Sellises kohas elamiseks on ilmtingimata autot vaja. Õnneks tuli mõistus koju ja elame kesklinna ääres, korteris. Aed on, aga selle korrashoiu on hõivanud majanaabritest pensionärid, õnneks.

Auto on ka, aga seda me kasutame ainult nädalavahetusiti pikemateks käikudeks või kui poest rohkem kraami vaja. Olen mõnikord sattunud neisse ummikutesse, mis õhtusel ajal linnast välja lähevad (ja ilmselt hommikuti sisse ka tulevad) - jube! Ma saan aru, et mõni rahulikum inimene ehk kasutab seda aega mediteerimiseks vms (enamasti kasutatakse küll ninanokkimiseks) aga no mina olen see roadrager ja ega L. parem pole. Tema on see "süstin sellest ja sellest mööda, krdi mökutajad, tõmban sinna ka vahele, jess, kaks sekundit kiirem, krt, selle vilkuvaga veel jõuab". Kohale jõudes on närv must ja selg higine.

Ma päriselt imestasin kui Lõunakeskuses avati see Apollo kino - no kes seal pärapõrgus ometi käima hakkab? Autoga kinno - kes seda enne näinud!? Tuleb välja muidugi, et hoopis mina olen see imelik, rahvas käib küll, olevat hea ligi pääseda ja parkimiskohti jagub. Täiesti võõras mõtlemine minu jaoks. Autoinimene mõtleb sihtkohtadest teistmoodi. Ma kasutan neid kohti, mis kõndimistrajektooril kodu-töö ette jäävad, nemad kasutavad neid, kus parkida saab. Parkida muidugi enamasti ei saa.

Tegelikult ma väga ei saa aru neist, kes Tartus elades kesklinna autoga tööle käivad. Aga võib-olla nemad ei käigi, äkki on see valglinnastumine juba nii suur, et kesklinna täidavadki linnaümbruse ja lähivaldade elanike autod? Parkimiskohti ei jagu, nüüd tahetakse teha raekoja platsi kõrvale korrusmaja tüüpi parkla, mu meelest oleks see jõle. Parkla vanalinnas! Hetkel pargitakse, kuhu saab. PRIA kolimine Karlova külje alla tähendas näiteks seda, et kõik parklad ja hoovid on täis PRIA töötajate autosid, vahepeal mõned agressiivsemad karlovalased loopisid neid värviga ja rebisid peegleid küljest....Tasulist parkimisala muudkui laiendatakse. Minu jaoks halb lahendus on ka riigiasutuste põldudele kolimine - autoinimeste jaoks mõistlik lahendus, mahub parkima. No näiteks nn passilaud on kaugel, sinna peab spetsiaalselt autoga sõitma, pool päeva kulub (sest paistab, et kõik sertifikaate mitte uuendanud inimesed leidsid nüüd, et ikka oleks pidanud ja netis registreerides sai septembris aja panna novembriks).

Tallinn. Seal mul juhtus ka vedama, sain tööle bussiga paar peatust sõites, enamikul nõnda ei vea. Suurem osa mu kolleege tulid kuskilt valdadest, sättisid ennast võimalikult vara tulema, muidu jäid ummikusse kinni. Üks mu tuttav elas Lasnakal ja töötas Õismäel, ärkas pool kuus, et ühistranspordiga kohale jõuda, üle aasta ta sellel töökohal vastu ei pidanud. Muidu Tallinna ühistransport oli ok, võrreldes Tartu omaga. Kui siin bussist maha jääd, ootad mõnikord 45 minutit, pealinnas üle 10-ne üldiselt mitte. Tartus ma pole ausalt öeldes ühistransporti enam aastaid kasutanud ka, jalgsi saab kiiremini, sest meil ju ühistranspordile eraldi radasid pole ja Riia mäel ummikus istud koos autodega.

Mu emal ka lube ei ole, vanaemal see-eest olid. Tema sõidueksamiks oli sõit Raekoja platsilt turuhoone juurde...Vanaema siis enam ei sõitnud, kui väimees majja tuli, kuigi ta leidis alati, et "sõita ta ju võib, aga tegelikult sõita ta ei oska!" Ilmselt pidas ta isa roolis ebakindlamaks kui ise oli. Isaga olen ühe korra avariis olnud, vene ajal sõitis Kohtla-Järvel liinibussile tagant sisse. Ega seal suurt liiklust toona ei saanud olla, ma ei tea, mis värk oli. Nüüd sõidab isa ilmselt kõvasti rohkem kui keskmine autojuht - iga nädal Narva ja Tallinn, kord kuus Vilnius jne. Ja sõita temale meeldib, eriti öösiti. Ilmselt on see tema jaoks selline aeg iseenda jaoks nagu mul tööl - kuulab muusikat ja mõtleb oma mõtteid. Maanteel saab seda teha, linnas on auto mu meelest pigem nuhtlus.

Jaa, muidugi ma olen silmakirjalik, sest meil ju siiski on auto! Ilma autota oleks ka paha, muidugi. Linnast välja ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta ette lastega bussis-rongis reisimist, ilmselt kättevõtmise asi lihtsalt, aga neid asju, mida kätte tuleks võtta, oleks lihtsalt väga palju! Sõna otseses mõttes siis. Põhiline on see, et bussid-rongid kõikidesse kohtadesse ei käi. Näiteks meie suvilasse muul ajal kui suvel ei saa kuidagi muidu kui häälega. Asjade tassimine käe otsas pole ka kõige toredam. Mäletan, kuidas me Tallinnasse kolides ostsime mingis meeltesegaduses (ah, ostame kõik kohe ühest kohast ära!) Sikupillist ämbri ja mopi (muuhulgas) ning siis nendega trammi ja bussiga Pelgulinna kolistasime...

reede, september 21, 2018

Käpard

Noh, mille piinlikuga te täna hakkama olete saanud? Mina näiteks käisin just ülekäigurajal käpuli, uhke džiibi ja bussitäie rahva ees. Selles kõiges on süüdi Tartu Linnavalitsus. Ma saan aru, et pealinnas on üsna sama olukord teedega, seega olge hoiatatud.

Igatahes läksin mina lühikese seeliku lehvides ja ilusat ilma imetledes (kamoon, 21. september ja + 23 sooja!) oma toiduportsjoni järele. Eile õhtul muuseas just mõtlesin sellele, kuidas kusagil oli kirjas, et varbavaheplätud on garanteeritud moefopaa. No vabandust, aga kõik suvekingad on lihtsalt mu jalgade surm, üle viie aasta õnnestub mõnikord leida paar selliseid, mis jalgu puruks ei hõõru, viimasel paaril aastal pole see õnnestunud. Niisiis, mu teele jääb selline tore lahtise killustikuga teelõiguke, mida võib-olla kunagi ka asfalteerima plaanitakse hakata, aga keegi väga ei kiirusta sellega. Ilmselt oleks kontsadega selle läbimine veel suurem risk. Kohe peale killustikku algab vöötrada, õnnelikul kombel olid autod selle ees isegi seisma jäänud, hakkan mina siis teele astuma ja ja ja jalg jääb kuhugi kinni ning üle aastate tekib tuttav tunne - nüüd ma siis kukun maha! Õnneks põlvi katki ei tõmmanud, käed said ainult põrutada. Üritasin siis oma väärikuse riismeid üles korjates ja kramplikult autode poole mitte vaadates oma teekonda jätkata, aga taas tekkis takistus - king plätu ei tulnud millegipärast kaasa. Kiire vaatlus tuvastas, et purunenud oli varvastevaheline rihm. Kooberdasin väärikust unustades kuidagimoodi üle tee, kiskusin seal plätud jalast, ootasin kuni autod uuesti seisma jäid ja tippisin paljajalu sama teed kontorisse tagasi. Killustiku peal on paljajalu vastik. Kontori rõdu peal olid mutid rinnuli, sai showd. Ega jah, ses osas võib mulle ikka loota. Võib-olla nägid nad tagantpoolt tagumikku ka, ei tea kindel olla, seeliku äärest kinni ei taibanud haarata...Jube lugu. Mehed kontoris üldse ei imestanud, kui neile oma üleelamistest pajatasin, nähtavasti loomulik minusuguse hädapätaka puhul...

Einoh, tagantjärele on naljakas, aga tegelikult oleks ma võinud ju surma ka saada! Juhul kui mõni autojuht oleks otsustanud mu nina alt ikka läbi lipsata (mida nad sageli teevad) ja ma sel hetkel teele oleks kukkunud.

Samal ülekäigurajal sõideti mõni aasta tagasi üks tädike surnuks. Õudne oli see, et me veel möödaminnes nägime, et avarii oli toimunud ning ohvrit talutati kiirabiautosse, pärast lehest lugesime, et naine suri. Äkki kui ei oleks niimoodi talutatud? Äkki oli sisemine vigastus?

Hea, et mul töö juures teised plätud on, ei pea paljajalu koju minema.

neljapäev, september 20, 2018

Lapsevanemarõõmud

Niih, kohe kui sa lähed lastevanemate koosolekule, on sul midagi, mille kohta ennast välja elada. Ma käisin eile kolmel lastevanemate koosolekul, juhtus selline "tore" päev olema.

Esiteks - uus andmekaitseseadus. Me ei tee enam lastest pilte, isegi kui lapsevanema luba on olemas, me ei saa garanteerida, et mõni lapsevanem seda edasi ei jaga, pildil võib ju olla ka teisi lapsi. Huvitav, mis ametlikest klassi/rühmapiltidest saab, hakatakse nii tegema, et näed ainult enda lapse nägu, ülejäänud on musta kastiga kaetud? Sest seda pilti ju saab ka edasi jagada. Facebookis ju sageli jagatakse vanu klassipilte ja tõesti, on üksikuid huumorimeeleta inimesi, kes leiavad, et nende lapsepõlv oli nii kohutav, et sellest jäädvustusi olla ei tohiks. Teate ju seda pilti noorest pungihuvilisest Keit Pentusest, ma küll ei tea, kuidas tema selle foto levimisele reageerinud on, aga mõne jaoks oleks see vist tõeline oma näo kaotus ja blamaaž...Kahjuks me ei saa kõike reguleerida ja ära keelata selliste inimeste huvides. Küsi palju allkirju tahad, keela ja kustuta, kuskilt imbuvad sellised asjad ikka välja, sa ei saa elada täies kindluses, et nüüd lõpuks on saavutatud see, et sinu minevik on korralikult kalevi all ja keegi selles surkida ei saa. Aga selle soovi pärast peab kannatama enamik, kes lihtsalt oma lapse minevikust mälestusi sooviksid (ja äkki mõnest ta lasteaia/kooli sõbrast ka seal juures).

Teiseks - univormilembus. Ma saan aru, et teatud ametites peab olema vorm, et oleks aru saada - tegemist on selle ameti esindajaga - politseinik, sõjaväelane, meditsiinitöötaja. Ma mõistan, et sageli on poodides vajalik eristada personal klientidest, muidu võiks keegi suvaline leti taha istuda ja abi ei oskaks ka kelleltki küsida, aga ma ise ei tahaks sellises ametis töötada. Piirav kuidagi. Pealegi ainus kena univormi osa, mida ma kunagi näinud olen, oli see nõukaaegne suurte tüdrukute sini-puna-ruuduline seelik, mida ma endale iial ei saanud, sest minu sellesse suurusesse jõudmiseks oli vormiaeg möödas. Mul olid sinised viigipüksid ja sinine vest - täielik õuduste tipp. Ema kartis ilmselt põiepõletikku ja eks selle pihikuga oli pusimist ka...Igatahes tundub, et univorm teeb jõulist comebacki - pakun, et prestiižsete eliit- ja erakoolide eeskujul.

Millega selle vajalikkust siis põhjendatakse? Tekitab oma kooli tunde, ühtekuuluvustunde, kambavaimu jms. Hmmm...on see alati ikka positiivne? Äkki KKK valged kapuutsid tekitasid ka? Nali naljaks, aga meie-tunde vastandväärtuseks on alati ka see teiste-tunde tekkimine. Me oleme sellised, aga teie sellised. Pea kõigis düstoopiates on inimgruppidel univormid või mingid tunnusmärgid, mille alusel oma ära tunda ja teistest eristada. Mu meelest on see selline küsitava väärtusega pluss.
Kaob ära eristamine riietuse alusel - sellel on kallid riided, sellel odavad. Mu meelest on see pigem koduse kasvatuse teema, mitte riietes kinni. Ilmselgelt räägitakse sel juhul kodus, et näe, on olemas korralikud, kvaliteetsed poed, kust asju osta, neil on firmalogod peal ja siis on saast, kaltspoed, kust ostavad vaesed, lollid, hoolimatud inimesed.
Kaob ära see, et osa lapsi käib koolis ebasobivalt riides. Mis see sinu asi on, kuidas keegi riides käib? Puhtus on eraldi teema, aga see, et kellelgi on seljas normist eristuvad hilbud, ei peaks küll tema õppeedukust mõjutama. Muidu mõõdame jälle joonlauaga seelikuid nagu kunagi oli. Ah et tulevasel töökohal läheb raskeks, kui inimene ei oska "viisakalt" riides käia? Kõik inimesed tõepoolest ei tahagi seesuguste normidega ametites töötada, tänapäeval on hulgim ettevõtteid, kus sinu välimusest mingit numbrit ei tehta.
Naljakas on see, et Mini leidis kohe sellest teemast kuuldes, et öäkk. Mõni jälle räägib, kuidas lapsed on vaimustuses sellest, et saavad kõik ühtemoodi välja näha?! Äkki see on individuaalne teema, ongi olemas inimesed, kes tahavad massi sulanduda ja teised, kes soovivad eristuda?! Mina näiteks ei näe vormil mingeid positiivseid omadusi - peale selle, et saab visuaalselt erinevaid mustreid moodustada (eestlaste laulu-tantsupeo hullus?). Saab mustaks, pese kohe ära, ei saa võtta suvalist riideeset kapist asenduseks jms praktiline jama sinna juurde.

Kolmandaks - müstilised probleemid. Koolilastel on päeva lõpus nälg, sest söögivahetund on liiga vara (tegelikult selgus, et paljudel on nälja põhjuseks siiski see, et lõunat ei sööda kui see ei meeldi). Leidub aga selliseid klassikaaslasi, kellel on probleemi leevenduseks pool kotti komme ja krõpse täis. Nende laste vanematel tekkis aga probleem - teised lapsed, kurivaimud, manguvad seda head-paremat nende võsukeste käest! Õpetaja soovitas snäkid võileivaga asendada, mille peale üks lapsevanem ahastas; "Aga minu laps absoluutselt ei söö võileibu!" Eee...öööö... kelle mure see peaks olema? Ma arvan, et me kõik mugiks hea meelega ainult kooke, komme, krõpse, õlut, aga meile on kuidagi suudetud selgeks teha, et see pole väga mõistlik ja me suudame leppida ka kartuli-kastmega. Sama lapsevanem ahastas ka jõulude ajal kui plaaniti klassi kingitust heategevuse vormis, et tema laps tahab küll korralikku pakki saada. No tõesti probleem ju kui laps tahab, vanema kohus on ju kõik need soovid täita, mitte näiteks lapsele mõningaid maailma asju seletada...

Muud hullu ei olnudki, väga igavad koosolekud olid, ei tahetud kuhugi hoolekogusse värvata ega midagi.

kolmapäev, september 19, 2018

Alvydas Šlepikas. Minu nimi on Marytė.

Masendavat lugemist päikselisse päeva, hoiatan kohe ette.
See ei ole raamatuarvustus. Mu meelest ei anna seda raamatut ei hinnata ega arvustada, veel vähem kellelegi soovitada. Sa ei soovita ju kellelgi teisel midagi jõletut kaema minna? Asi ei ole raamatus, asi on teemas ja selles, et tegemist on tõestisündinud looga. Keegi kommenteeris, et tegelikkus oli veel hullem. Mismoodi sai olla veel hullem?

Kui ma olin väike ja targutasin stiilis "kõige õudsemad asjad maailmas on ämblikud!", vastas ema mulle enamasti, et ei, kõige õudsem asi maailmas on sõda. Ta ütles seda tõsise näoga ning keeldus igasugustest täpsustavatest kommentaaridest. Aga ma tahtsin teada, tahtsin detaile, tahtsin oma nina kõige selle õõva sisse pista nii, nagu ma kartsin ämblikke, aga ometi piilusin neid nurga tagant. Siis ma avastasin raamatud, mõne kohta oli ema öelnud, et neid ma lugema ei peaks, need on liiga koledad. Ja ma sain üldjoontes teada, mida ema nende sõjaõuduste all mõtles. Alustades sõduritest ja lõpetades tsiviilelanikkonna kannatustega. "Blokaad" jäi lugemata, sest seda meil kodus ei olnud ja neid oli ikka mitu paksu köidet. Esmane uudishimu vahetus üsna ruttu laiema infovajadusega - kuidas see kõik võimalik oli, kuidas need inimesed, kes olid nagu meie, seda teha ja taluda suutsid ning mis kõige tähtsam - kuidas käituda, kui see kõik korduma peaks.

Miks ei peaks korduma? "Sest ajalehed ütlevad sõjale raudse ei" nagu laulab Villu Tamme? Inimesed on ühed õnnetud olendid - me unustame kohutavalt ruttu, me usume naiivselt helgesse tulevikku ning meil on uskumatu elutahe. Teate seda muinaslugu naisest, kes tahab väga last, aga ei saa ja läheb lõpuks nõia juurde, kes ütleb talle, et saan su soovi täita, aga see on konksuga lahendus - nimelt on 50% võimalus, et sinu lapsest saab rikas, edukas, armastatud inimene, kelle kogu elu möödub õnnetähe all, kuid samas on sama suur võimalus, et seda last ootavad elus vaid kohutavad kannatused ja ei mingit lootust. Naine otsustab oma soovist laps saada loobuda. Päriselt inimesed nii ei tee, enamik meist usub helgesse tulevikku, selle mõtte, et äkki meie lastega nii hästi ei lähe, matame me kusagile sügavale ega piilugi sinna. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene peaks laste saamisest loobuma. Kui on väikseimgi võimalus, et su lapsel läheb nii nagu lastel raamatus "Minu nimi on Marytė", tuleks laps saamata jätta. Kes saab aga öelda, et seda võimalust ei ole?

Mida tähendab elutahe? See on ju positiivne asi? Tegelikult on see kahe otsaga asi. Raamatu sündmused näitavad selgelt, et elutahe hõlmab üldiselt vaid inimest ennast ja heal juhul ta veresugulasi - enamik võõraid ei riski selle nimel kellegi teise lapse päästmise, isegi aitamisega. Mis sest, et ta on laps. Jah, on erandeid, aga sõjatingimustes saab selline erandlikkus enamasti karistada.
Ainus mõistlik lahendus on surm. Sa võtad omad kaasa ja tapad ennast ära. Ometi leidub alati neid, kes kõigest hoolimata loodavad ja lootus hoiab neid elus. On see mõistlik? Selle inimese seisukohast võttes pigem mitte. Mõned haavad ei parane iial ja mõned mälestused ei tuhmu. Jah, meil on vähemalt inimesed, kes selle kohutava loo edasi on andnud, teistele hoiatuseks, aga ka raamatu autor tunnistas, et mitte keegi tegelikult ei mäleta, ei tea ega taha rääkida. Inimlik on see peatükk lukku panna, seda pole olnud, keegi ei taha sellest teada, see on liiga ebameeldiv. Milleks neid kannatusi välja kiskuda, kui me niikuinii mitte midagi ei õpi? Või tõesti keegi usub, et õpime?

Me teame, et kunagi kuulus Kaliningradi oblast Preisimaa koosseisu ja seal elasid sakslased, nüüd elavad seal venelased. Võtame selle teadmiseks ega hakka uurima, kuidas see vahetus seal tegelikult toimus ja mismoodi. Juhtus selliseid asju siis ja juhtub nüüdki, loodetavasti mitte meie lähikonnas. Rohkem ma ei taha teada.

Ma ei tea, miks mina tahan. Ei ole nagu adrenaliin, kuigi jah, raamatu lugesin ühe jutiga läbi. Adrenaliini pärast võiks ju õudukaid, krimkasid ja ulmet lugeda (mitte et need enamasti ei baseeruks päriselul, aga nad siiski on turvalisemad). Mini loeb alati suure õhinaga Imelist Ajalugu, seal suures osas ebameeldivad lood, ma pole pidanud vajalikuks teda keelata, äkki on realistlik pilk inimloomusele siiski kuidagi kasulik? (Et teada, millal on mõistlikum eluga lõpparve teha - see vist isegi ei ole must huumor siinkohal, see ongi minu arvamus...). Olen hedonist, elu peaks olema meeldiv, mitte iga hinna eest oma geenide edasiandmine.

laupäev, september 08, 2018

Sõstrasilm

Hommikul ärgates vaatas mulle peeglist vastu üks väga tuttav nägu. Jah, muidugi, oma paistes süsimustade silmalaugudega nägin ma välja täpselt nagu Cardinal Copia ansamblist Ghost:
Kirjutasin ma sellest bändist pikemalt siin. Hiljuti nägin muide üht väga ägedat videot, kus ühed andekad mehed teevad töötlusi mitmetest tuntud lugudest ja seda just nimelt Ghost-i stiilis. See on päriselt ka vinge, lingin video siia ja soovitan vaadata. Samas paneb muidugi veidi muigama ka, et no nii lihtne siis ongi või? Head jäljendajad on mulle alati meeldinud. Sellel jäljendajal tüübil, Anthony Vincentil on muide oma Youtube kanal ka, kus ta igasuguseid lugusid kõikvõimalikest žanritest järele teeb, nimi on "Ten Second Songs", ta paistab päris tuntud olevat, mina muidugi ei olnud kuulnud varem.
Silmade juurde tagasi tulles, avastasin, et olen kordustätoveerimise aja (mh, mis te mõtlesite, et 2,5 tunnist piisas või?) pannud täpselt päevaks enne L.-i suurt juubelit. Ilmselt oli mingi segadus, omast arust panin muu aja, aga kinnitus tuli just selleks kuupäevaks. Huvitav, kas on väga imelik juubelil säärane koll välja näha? Ah, suva, mehed ei märka niikuinii midagi.