esmaspäev, detsember 11, 2017

Esimese maailma probleemid

Paistab, et kodumaisel kontserditurul on konkurents tihenema hakanud, sest kui varem külastasid meid vaid oma aja ära elanud staarid, siis nüüd on otsapidi ka aktuaalsemaid lemmikuid siia sattuma hakanud (ma mõtlen suuri kontserte siis, väiksemates klubides, Tallinnas, on varemgi asju toimunud ja mõnede edumeelsemate festivalide raames). Täna tuli siis uudis, et Stone Sour on suvel Pirita kloostri varemetesse saabumas. Nagu eelmises postituses mainisin, veel selle aastanumbri sees ilmus neilt plaat, mille Loudwire nimetas aasta metalplaadiks. Aga teate, mis jama on nende "uuemate" bändidega - kui saurusi teavad kõik, siis uuemal muusikal suudavad Eestis silma peal hoida vaid vähesed. Ma arvan, et suurem osa inimesi ei tea, mis bändiga tegu, kuigi Stone Sour pole kindlasti mingi alternatiivne friikide lemmik, vaid mujal staadione täis toov bänd. L. näiteks, kes muusikakauge pole, kehitas selle peale õlgu - ei tea, pole kuulnudki.

Teemaväliselt, ma ei julgenud küsida, kas ta Nickelbacki teab. Nimelt on Nickelback vs Stone Sour üks muusikamaailma kurikuulsamaid vastasseise ja sel suvel on mõlemad bändid üksteise järel Eestisse tulemas. Ma tegelikult imestasin endal suu lahti, kui paljud inimesed meil Nickelbacki teavad, mina tean neilt ainult paari lugu ja siis seda tohutut legendi (trüki guuglisse "why people hate nickelback" ja ole valmis kümneteks ja kümneteks lehekülgedeks). Ok, maitse maitseks ja vihkamine on nõme, aga selline bänd, mida ma kuulaks, Nickelback kindlasti pole. FB-s soovitati soojendajaks Shanonit (ma ei saanudki aru, oli see nali või mitte) ja mu meelest on see täiesti sobiv võrdlus. Aga kui Krista Lensin ja Rauno Märks kiidavad, siis peab ju hea olema. Viimane võrdles bändi Metallicaga, mõni tõsine trashifänn sai ilmselt ataki.

Igatahes, mina olen nüüd dilemma ees, mis vaevas ka Bella Paradiisi sisenejaid: "Minna? Mitte minna?" Mulle on muidu kogu elu tundunud ka, et ikka "kindlasti minna!", aga laste saamine on tekitanud nii palju võimalikke vabandusi, et neisse on lihtne kiinduda kui kord muster sisse jäänud. Plusspoolele siis - mulle ju nii meeldib kontsertidel käia, bänd on hea, kuigi mitte mu top 10s, aga ikkagi, bänd, mille võiks ära näha.
Miljon miinust - see on keset nädalat Tallinnas, L.-i ei huvita, ilmselt ta oleks ümberveendav, aga sel juhul oleks mul kaaslane, kes on vastu tahtmist autojuhirollis (mul endal lube pole, eks) ja mina tunnen ju ennast selle tulemusena süüdi (see kõikjal ringihiiliv süü..). Teiseks, kui me koos läheksime, tuleks lapsed kuhugi organiseerida - taaskord, isekuse musternäidis, minu soovi tõttu ebamugavused karjale inimestele - süü, süü! Ma küll panin FB-sse, et olen üritusest huvitatud ja äkki tõesti tuleb välja, et keegi on veel, aga see võimalus on õhkõrn. Ja äkki sajab üldse vihma või pole lumigi juuni alguseks läinud nagu eelmisel aastal enam-vähem juhtus? Mis siis saab, ah? Ma tean, et on inimesi, kes ostaks pileti ära ja mõtleks, et ilmselt kuidagi ikka saab, aga ma ilmselgelt säärane pole.

Selle üle juureldes jõudsin ma järeldusele, et põhiteema, mis mind neis dilemmades kammitseb, on ikka see - "äkki teised ei taha seda, mida mina, niipalju kui mina ja äkki ma siis põhjustan neile oma soovidega kannatusi ning nad ei julge seda mulle viisakusest mainida!" See on mul absoluutselt iga teema juures, ma leian, et valutum on ise kompromissile minna, kui ennast läbi suruda, kuigi sageli ma hiljem mossitan ja kõik saavad aru, et mina tahtsin tegelikult midagi muud ega öelnud välja. Ehk siis nõmedam olukord kui varem. Näiteks kooserdan kohusetundlikult mööda nõmedaid poode ja lõpuks kui üle viskab, röögin: "Raisk, mida me krt, siin teeme, ma tahtsin ju algusest peale hoopis nendesse teistesse poodidesse minna!!!!" Ja teised vahivad, mokk töllakil, sest ma ju alguses ütlesin, et "ei-ei, mul pole vaja kuhugi minna, kui teie tahate, ma tulen kaasa!" Eeldus on see, et teised ei taha iial seda, mida mina ja ma olen alati hirmus üllatunud, kui tuleb välja, et mõni isegi tahab. See on tõeliselt erakordne. Seepärast ma ei kilkagi FB-s, et jee, lähme Stone Sourile, tulge-tulge! Ma eeldan, et niikuinii mitte keegi ei taha. Ja sellepärast ma ise kunagi kellegagi ka ühendust ei võta, et kokku saada, midagi teha - äkki nad tegelt ei taha ja tulevad ainult viisakusest? Kust ma tean, et nad PÄRISELT tahavad, kui nad päriselt tahaks, nad tuleks ja kutsuks mind ise. Eks see on muidugi asjadega, milleta ma ka elada saan. Iron Maideni kontsert oli näiteks must have ja sealjuures mul mingeid kahtlusi ei tekkinud, panin inimesed fakti ette ja nii oli. Samas kui ma jätaks endale ainult asjad, milleta ma tõesti ei saa, tõuseks ma ilmselt harva voodist.

P.S. Paradoksaalne on see, et mul on paar tuttavat, kes FB-s alatasa kogu oma hoomamatut sõbralisti endale külla, endaga välja jne kutsuvad. Ma alati vaatan seda teguviisi võõristusega, et miks nad end ometi nõnda alandavad (sest ega enamasti ulub selliste postituste all vaid tuul) - parem ikka üksi koopas ja uhkelt "ei lind ega loom", mitte nõnda avalikult üksildane ja meeleheitel.
Loll ja uhke - see on minu moto, eks. A kui kedagi nagu päriselt Stone Sour huvitab (ja ta ei ole sarimõrvar vms), siis võib teada anda.

laupäev, detsember 09, 2017

Minu enim kuulatud lood Spotifyst aastal 2017, vol 2

Niisiis, jätkame tabeliga, mida sai alustatud siin.

11. In This Moment - Roots
Bändist kirjutasin veidi siin, sel aastal ilmus neil uus plaat "Ritual", mis sisaldab paari väga head lugu, kuid üldiselt mulle väga ei meeldi. "Roots" on üks neist headest lugudest ja "Half God Half Devil" teine.

12. Rihanna  - Same Ol' Mistakes
No see on see minu suvel kaubanduskeskuses jalutamise lugu, juba mitu aastat kuulan.

13. Stone Sour  - Taipei Person/Allah Tea
Stone Sour-i uue plaadi Hydrograd hääletas Loudwire portaal (raskemale muusikale pühendunud uudisesait) selle aasta parimaks metalplaadiks.  Minu arust on väga head sealt ainult see lugu ja Fabuless, ülejäänud on üsna keskpärane kraam. Aasta plaat, kindlasti mitte.

14. Hands Off Gretel - Queen Universe
Nende viimase albumi avalugu, meeldiva sõnumiga pealegi ;) Nad pidavat juba ka uut materjali lindistama, loodetavasti on see sama hea, kui debüüt. Minu suuuuur lemmik!

15. Valentiine  - Love Like
Austraalia bänd, mille ma avastasin tänu sellele toredale ja hea muusikamaitsega neiule, kes uuendab kohusetundlikult oma playlisti "Female fronted rock and metal!" Spotifys. Paistab, et peale debüütalbumi neilt muud ilmunud pole (FB lehel teatavad, et on määramatuks ajaks pausile läinud), aga võrdluseks on toodud kõiki parimaid grungebände (Hole, Japanese Voyeurs). Plaat kokkuvõttes on nii ja naa, aga see lugu on täiesti geniaalne!

16. Hole - Be A Man
Siin tabelis pole paljusid mu lemmikbände, sest a)neil pole hiljuti midagi uut välja tulnud b)ma ei kuula neilt ühtki lugu teistest kõvasti rohkem, vaid kuulan terveid albumeid. Hole vähemalt on. Seda lugu neil ühelgi plaadil pole, pärineb ta filmi Any Given Sunday soundtrackilt (pole näinud). Selles loos on kõik hea - energia, sound, sõnad, isegi video. Tahaks tanksaapaga vastu midagi lüüa ja röökida! (My definition of fun)...

17. Dark Carnival - Heaven Can Wait

Nii, olemegi nii kaugel, et seda lugu Youtubes pole. Õigemini, "video on riigis blokeeritud", ütleb Youtube kõigi selle plaadi, The Last Great Ride, lugude kohta. Ega peale ühe plaadi muud polegi, laulab Niagara Detroit, varasemalt tuntud bändist Destroy All Monsters, koos temaga kultusbändide Stooges ja MC5 mehed. Plaat pärit aastat 1997, avastasin taas tänu eelmainit neiule. Niagaral on ülivinge hääl, natuke saab aimu siit:


 18. Liam Gallagher - Wall of Glass
See aasta oli erakordne ka selle tõttu, et mõlemal Oasise vennal ilmus plaat. Liamil vist umbes kuu varem kui Noelil. Kui mulle Noeli viimane plaat väga meeldis ja Liami Beady Eyega salvestatu mitte nii väga, siis nüüd on vastupidi. Liami plaat on isegi etem kui Noeli kõrgeltlendavate lindude oma, mida raadios lakkamatult mängitakse. Ok, Noel on innovatiivsem, üllatuslikum, aga Liam müristab teada tuntud Oasise stiilis ja no nostalgia maksab. Albumi avalugu Wall of Glass on vägagi kaasakiskuv ju.

19. Shampoo  - Girl Power

Ühest vanemast postitusest kopeerin: Mu tollane lemmikbänd oli Shampoo ja hümniks nende lugu "Girl Power":



Inisejad Spice Girlsist kaaperdasid hiljem selle sõnumi, kuid ei kandnud seda erinevalt Shampoost kuidagi välja. Shampool oli veel paar minu jaoks märgilise tähendusega lugu, näiteks "War Paint" (meigist siis),"We Play Dumb" ja ka "Viva La Megababes". Bänd ise erilist edu ei saavutanud, sest neid ei suudetud lahterdada - oli see nüüd popmuusika või pesueht punk? 


Nii ja viimasele kohale panen ma kirja paar kolm neli fenomenaalset asja, mida ma lihtsalt pean jagama:
1. London Cowboys  - Dance Crazy
Bänd 70ndatest, mida mitte keegi ei tea, aga mis on nii hea, et ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Avastasin nad tänu Punkpolitseile (RIP) ja isegi sealsetest megamelomaanidest saatejuhtidest üks ei olnud neid kuulnud. Spotifys on nad olemas mingitel kogumikel, Youtubes on ka lugusid, aga kuidas see võimalik on, et niivõrd äge ja ajast ees asi on täiesti ära unustatud??

2. Inger Lorre - She's Not Your Friend
Ehk kuidas millestki negatiivsest võib sündida midagi positiivset. Kogu ülejäänud Inger Lorre muusika on minu jaoks kuulamatu, aga see lugu, mille ta kirjutas Courtney Love'st (hoiatab vaest Kurti hirmsa mõrra eest), on võrratu! Viha teeb võimsaid asju.

3. Slutever - 1994
"Dressed in black like Courtney Love in 1994"
"Listening to Nevermind in 1994"
Eepiline 1994, elav ajalugu ja megahea lugu, kuulata hääästi kõvasti. Muidu ka üsna hea bänd, aga see lugu on üle prahi (kui muu pole praht, siis see vist ei päde hästi?)

4. Chuck Ragan - Good Enough For Rock and Roll

Lisaks neile 72-le muusikastiilile, mida ma kuulan, on ka mõned, mida hea meelega väldin. Kantri näiteks. Siiski on üks lugu, mida ma võin mõõdutundetult kedrata, aga ikka siiber ei saa. See on see lugu. Üritasin ülejäänud plaati ka kuulata, aga ei suutnud. Ma ei tea, mis see on. Hakkab lihtsalt jalg tatsuma. Ju siis on hea lugu saanud.

No ja siin võiks tegelikult lõpmatult jätkata - oo, ja siis tegelt on see lugu ju ka veel! Ja see! No ja seda te lihtsalt peate kuulma! jne jne. Seega, aeg lõpetada. Aga aasta parimad plaadid veel tulevad ja eks ma suudan sealgi mõõdutundetult vahutada.









 

reede, detsember 08, 2017

Onu Bella. Tappa prostatavähk.

Sekka siis ka raamatutest, niikuinii tuleb varsti aastalõpu raamatuedetabel ka. Ma olen sel aastal üllatavalt pirtsakas olnud ja viietärnilisi hinnanguid loetule on tulnud oluliselt vähem, kui varasematel aastatel. Kohe arvustamisele tulev on üks neist vähestest õnnelikest ja ma arvan, et ka muudel põhjustel vajab see lugu arutamist ning tähelepanu.

J.M.K.E.-l on üks lugu nimega "Löga", kus Villu laulab nii:
Sest mu sees on löga.
Ma olen täis mingit möga.
Sitta, tatti ja röga.
Ja kui lähen kord ma lõhki, siis solki täis on kõik maailm.



Võiks öelda, et kui sa sellega nõus ei ole ja leiad, et uih-aih, mina peeretan vaid vikerkaari ning kõik koledad asjad tuleks suhkruvaabaga katta ja roosilõhnaga üle pritsida, siis ära parem loe. Mina leian, et elu tuleks võtta nii nagu see on ja alati ta kõige sulnim pole.

Ma arvan, et ma väga mööda ei pane, kui ütlen, et igaüks meist teab kedagi, kellel on olnud vähk. Tavaliselt me rohkem ei tea, noogutame kurvalt, rohkem ei küsi ja teema läheb lukku, sest nii on justkui viisakas. Eks kindlasti polegi sünnis torkida, kui inimene ise seda ei soovi. Onu Bella on ses suhtes erand olnud ja vabatahtlikult teemast kirjutanud. Ja suur aitäh talle!  Sellist teekonda pole keegi endale valinud, aga kindlasti on kasulik, kui keegi seda natukenegi tutvustab, sest kindel on see, et vähk meie hulgast kuhugi ei kao.

Tegelikult ei ole see raamat sugugi ainult vähist, siin on päris mitu teemat, mind näiteks üllatas see, kui hästi tuleb Bellal välja ilukirjandus. Tema varasemad raamatud on autobiograafilised olnud ja muidugi on suures osas ka see, kuid näiteks raamatut avav road-movie -stiilis Võhmaskäik (ega ma muidugi tea, palju seal päriselu sees oli) ja Bella unenägu kättemaksust TÜ kliinikumis on äärmiselt meisterlikult ja kaasahaaravalt kirja pandud. Ok, värvilised unenäod olid ju ka ühe medikamendi kõrvalmõjudeks, mis tekitas minus küsimuse, kas ka fantaasiavaesed inimesed näevad värvikaid unenägusid ning neil piisaks vaid pastakas haarata ja surematu šedööver oleks olemas, või nõuab unenägude konverteerimine nauditavasse vormi siiski erioskusi? Tarantino-fänn leiab oma pärlid siit kindlasti üles (mida on ka raamatu kujundusest aimata).

Samuti peatub autor pikemalt filmimaailma telgitagustel, lugeda saab populaarse mängufilmi "Päevad, mis ajasid segadusse" klatši ja kõmu ning väljalõigatud stseene. Raamatule lisavad nunnu-faktorit ka armsad kodused seigad autori ja tema abikaasa igapäevaelust ning infogurmaanile on kena ülevaade pealinna põnevatest lokaalidest. Igaühele midagi!

Tõsisemaks minnes, jah, läbiv punane niit on siiski haigus ja selle ravi. Ma olen alati arvanud, et inimest muserdab kõige sügavamalt see, kui tema ootused ei vasta tegelikkusele. Sageli loome sellised ootused ise, Bellale aga ütles üks rõõmsameelne meedik, et vähiravi on põhimõtteliselt sama, mis külmasaanud nina tervendamine. Siinkohal meenub teatud nohurohu reklaam Peeter Ojaga, mis päädis lahendusega "Naks, ja valmis!". Prostatavähi puhul selle naksamisega suurem häda aga alles algab. Siinkohal võin kinnitada ka isikliku kogemuse põhjal, et millegipärast ongi kombeks rääkida, kuidas lõikusega saab kõik korda. Kas ei taheta patsiente liigselt hirmutada? Leitakse, et on mugavam kui nad ise läbi kogemuse aru saavad, mida see tegelikult tähendab? Pole lihtsalt aega ja/või empaatiat? Küll nad ise guugeldavad? Bella mainib raamatus, et tema sai arstilt info vaagnapõhjalihaste treenimise kohta, minu tuttav inimene omandas need teadmised internetist ja imestas, kui raske oleks olnud talle anda mingi paber selle infoga?

Raamatu pluss on ka see, et suhteliselt lihtsas keeles, aga mitte lugejat alahindamata, antakse hariv ülevaade erinevatest vähiravi meetoditest. Palju sellest tuli mulle üllatusena, kahjuks mitte positiivsena. Raamat ise kole ei olnud, karta ei maksa, kõige hirmsam koht, mida ma tekinurk hammaste vahel ja silmi vidutades kergelt ülelibisedes lugesin, oli see, kus minategelane valmistab end ette iseendal hammast välja tõmbama.

Minu enim kuulatud lood Spotifyst aastal 2017, vol 1

Kui eelmisel aastal sai edetabelitega 11. detsembril alustatud ja seda siis hilinemisega paljude teiste tabelikoostajate hulgas, siis seekord tegi otsa lahti Spotify, mis varasematel aastatel sellist koondtabelit üldse koostanud pole. Ilmselt said kõik registreeritud ja kuumaksu tasuvad kasutajad meilile lingi, kus minu puhul oli kirjas, et aastal 2017 kuulasin läbi Spotify muusikat 48251 minutit, 5105 erinevat lugu, 724-lt erinevalt artistilt, 72-st erinevast muusikažanrist (huvitav oleks teada, millistest, ma ise ei oskaks küll niipalju nimetada). Levinuim žanr oli rock. Päris kõike see statistika ei kajasta, sest lisaks Spotifyle kuulan haruldasemaid (ja sageli ka Eesti) muusikapalu oma arvuti fonoteegi vahendusel, nii et parimate plaatide edetabel saabub siiski hiljem ja traditsiooniliselt Last.fm-i statistika põhjal. Sel aastal ilmselt isegi kahes osas - Eesti ja muu maailm, sest häid plaate ilmus lihtsalt nii palju ja samuti peab vist tegema suurimate pettumusevalmistajate tabeli, ka sinna jätkub kandidaate.
Siinkohal püüan aga anda ülevaate minu poolt sel lõppeval aastal Spotifys enimkuulatud lugudest, põhimõttega igalt artistilt ainult 1 lugu. Spotify tegi nimelt enimkuulatud lugudest 100-loolise playlisti. Kõike ma siia kindlasti ei pane, aga mingi osa ikka, alustades siis enimkuulatumatest. Oh, see on üks äärmiselt eklektiline tabel, aga mulle jubedalt meeldib!

1. Lana Del Rey - Love
Muusikaliselt on see ideaalilähedane lugu - need üleminekud, mingi...gong? eee, ma tõesti olen ilge võhik muusikariistade- ja terminite osas, sõna "particular" kõla. Võltsilt naeratav Lana seal videos on kuidagi kõhe, aga video ise mulle meeldib, sest meenutab üht mu lapsepõlve unenägu, mis on eriti eredalt meeles - seisin õhtul pimedas köögi akna juures ja taevast paistis kogu kosmos - planeedid, kosmoselaevad, tehiskaaslased! Selline kosmoseajastu lapse unelm. Laul, mis toob kananaha ihule.

2. Rae Sremmurd - Black Beatles feat. Gucci Mane

Videot ja tausta saab näha/lugeda siin, pmst selle suve lugu "nii palju mälestusi ja blaa-blaa-blaa". Neil on muidu uus lugu ka juba, "Perplexing Pegasus", seegi juba tabelisse roninud. No ma ei tea, mulle miskipärast koledamal kombel meeldivad need vennad (ongi bioloogiliselt vennad). Suvel avastasin, et nad olid Weekend Festivali esinejate nimekirjas, millegipärast hiljem enam ei olnud, aga ega ma laivis neid hästi ette ei kujuta ka.

3. Marilyn Manson - Revelation#12

See lugu on siin ainult sellepärast, et avab plaadi ja on seetõttu esimesena kuulatud (ning alati pole järgmisteni jõutud). Uuelt plaadilt on hetkel vaid kolmel lool videod, aga need on "päris vinged", seega panen ühe teise loo video siia. Kahes uues videos teeb kaasa ka Johnny Depp, ta vist peaks inimestele meeldima, mulle ta eriliselt ei imponeeri, ausalt öeldes ei tundnud ma teda kohe äragi, aga ütleme, et vananemine on talle positiivselt mõjunud.
4. The Birthday Massacre - One

Ma olen kunagi juba öelnud seda, et minu jaoks on neil äärmiselt unikaalne stiil ja kuigi tundub, et nad teevad kogu aeg ühte ja seda sama lugu, siis meeldivad mulle need lood kõik. Taaskord uusima plaadi esimene lugu.
5. Revolting Cocks - Fire Engine

Sel aastal tabas mind üks muusikaliselt valus kaotus, nimelt pandi kinni R2 saade Punkpolitsei, kust ma sageli igasugu põnevat muusikat avastasin. Nii ka see lugu. Ühe korra kuulsin ja koledal kombel meeldis. Ma ei pea väga industrialist, aga "vastikud m****d" on just selle žanri nn supergrupp, Ministry nö kõrvalprojekt. (Nime said selle järgi, et keegi pubiomanik viskas nad pärast laamendamist välja, nimetades tüüpe nõnda). Ministryst endast ma suudan kuulata vaid "N.W.O"-d, sest seda kasutas Nyrok City oma pillide seadmisel taustaks...Aga see Iggy Popi kaverlugu on super! Juhuslikult avastasin, et kasutasin plaadikaanefotot (Cocked and Loaded), millelt antud lugu pärineb, kunagi pikalt oma MSN-i fotona, teadmata, millega tegu. Tundus lahe.
6. The Weeknd - Secrets
vt. koht nr 2. Ma lihtsalt armastan seda tüüpi! Naljakas, et samal ajal ei talu ma väga Michael Jacksonit, kes oli The Weekndi suur eeskuju ja keda ta ka paljus meenutab.

7. Sibyl Vane - Bomber
Näe, Eesti lugu! Ok, bändimehed on nüüd mõlemad lätlased, aga lauljanna siiski Pärnust ja mu meelest on nad üks paremaid ja kvaliteetseimaid Eesti rockbände hetkel. Sel suvel ka kaks korda laval nähtud. Ma ei kujuta ette, mida nad Eesti Laulul teevad (nagu, Evestus sai ka sel aastal edasi!?), aga vähemalt on kelle poolt hääletada, loodetavasti. Bomber on nende teise plaadi esimene singel.
8. Tommy Cash  - Winaloto
Näe, veel eestlasi! Mu meelest tema uutest lugudest (neist, mida esimesel plaadil pole), parim. Ülejäänud pole mulle enam nii suurt muljet jätnud, aga uus plaat peaks peagi tulema, seega ootame-vaatame. Ja on mida vaadata ju ka :)
9. Depeche Mode - Going Backwards
See uus plaat oli mu meelest üllatus. Sünge, kuri ja poliitiline. Ei ole väga minu maitse, aga samas mõned lood on head. Nagu see ja "Where's the Revolution". Morrissey uus ja ülipoliitiline meeldib näiteks veel vähem. Mulle poliitiline üldse väga ei lähe, Bad Religionit kuulan ma pigem muusika kui sõnumi pärast. Huvitav, et ma seda nii palju kuulanud olen.
10. Lush - Ladykillers
Ma avastasin selle loo ühest playlistist, mida jälgin - "Female fronted rock and metal", polnud varem kuulnud, kuigi lugu pärit 90ndatest. Hea vaibiga tantsulugu või kuidas see öeldaksegi. Ükski muu lugu samalt esitajalt eriti kõrva ei jäänud. Bänd tuli eelmisel aastal muide uuesti kokku, aga uut materjali ma polegi vist kuulanud...
Täielikus tabelis jõudsin 16. kohani, sest osa esitajaid kordus. Ma arvan, et ma teen teise osa veel, sest meeldib.


neljapäev, detsember 07, 2017

Jälle uus paanika?

Tulen mina täna tööle, kui kolleeg annab teada, et ma peaks ruttu panka minema ja kähku oma kolmanda samba sealt välja võtma, sest suur õnnetus on tulemas. Inimesed veel ei teadvat, aga järgmisest aastast pidada riik kogu kupatuse 40% maksustama ja juba praegu olla antud korraldus, et pangad peavad kliente veenma, et nood oma sammast mingi hinna eest enne välja ei võtaks - see kõik on avalik saladus!

No ma olen selline mugav, uimane ja skeptiline inimene, pealegi läheb mu mõte kohe uitama, kui mehed mulle asju selgitama hakkavad (ilmselt seetõttu, et olen õppinud neid ignoreerima, kuna enamasti keerleb nende jutt siin kontoris ainult autode, kõvaketaste, arvutimängude ja BitCoinide ümber...), seega otsustasin Interneti poole pöörduda ja leidsin sellise artikli. Hoolimata ähvardavast pealkirjast ja ka sellest, et pensionisüsteemi säärane reformimine valitsuse poolt ei ole tõesti kõige mõistlikum samm, sest sisendab inimestesse ebakindlust pensionisüsteemi püsivuse suhtes, siis saan ma aru, et paanikaks siiski põhjust pole. Kui sa ei hakka kohe pensionile minema ega soovi kogutud summat kohe kätte saada (ehk siis mitte kindlustuspensionina), siis see muudatus sind ei puuduta. Võib-olla võiks muidugi ette mõelda ja endale aru anda, et mina niikuinii seda pappi oma elus ei näe, sest pensioniiga tõuseb ilmselt kuhugi 100 kanti ära ja seega tabab löök mu lapsi, kes minu kogutud summa ehk tõesti korraga välja võtta sooviksid, aga loodame, et selleks ajaks on juba jälle uus valitsus ja uus süsteem ning kindel võib olla ainult selles, et mitte midagi kindlat ei ole.

Miks ma üldse selle samba tegin? Igaks juhuks ilmselt. Mõtlesin, et mida targemat ma selle summaga iga kuu ikka peale hakkaks ja äkki tõesti tuleb kunagi pensionile jääda. Ma isegi ei tea, palju mul seda rahakest kogunenud on või olen äkki hoopis miinustes. Tulumaksutagastus on ka selline tore käegakatsutav asi, mis sellest sambast lähtub. Niikuinii läheb enamus rahast kuhugi musta hoomamatusse auku...

Igatahes mõtlesin, et hoiatan. Äkki keegi tahab oma raha enne riigi kätte langemist pangast ära päästa ja sukasäärde peita.

kolmapäev, detsember 06, 2017

Puhtalt kadedusest räägin muidugi

Lugesin täna intervjuud Nullkulu blogijaga ja mulle jäi sealt üsna teravalt silma üks küsimus või pigem mõttearendus, millega tuli lagedale intervjueerija Aet Kuusik:

"Mina jälle arvan, võibolla liiga idealistlikult, et kui inimesele tekib vabadus, kui ta pole enam mingis nüris oravarattas, kus ta peab palju tegema asju, mida ta teha ei taha, siis ta lõunamaasüste ja ostuhulluseid varsti enam ei vajagi. See võib muidugi olla pikem protsess. Mingil hetkel inimene rahuneb maha ja väärtused tulevad koju."

Ma kujutan ette, et suurem osa inimesi pööritab silmi selle peale. Mille nimel me siis üldse elame, kui isegi soojamaareise ja ostuhulluseid endale lubada ei tohi? Mis väärtused need koju tulevad? Et kodus on ikka kõige parem jne? Ok, paremate ilmadega keset juulit ehk isegi on, aga no kaamos, krt, seda ei ole ju võimalik muudmoodi kui palmi all, üle elada?! Ja kas pole väärtus ka see, kui me tutvume võõraste kultuuridega, laiendame enda silmaringi?! Ilusatel riietel on aga esteetilis-teraapiline efekt. 

Samas tuleb tunnistada, et ma mäletan selgelt, kuidas ma omal ajal palmi alt ära ei tahtnud - mida iganes, aga mina jään siia! See oli see aeg, mil ma töötasin Tähtsas Ministeeriumis ja kannatasin kui mitte depreka, siis kohutava emotsionaalse madalseisu käes. Ma vihkasin argipäevi, nutsin enne tööleminekut ning päeva parim hetk oli sigareti süütamine peale seda, kui korteriuks pärast tööpäeva kinni langes. Millal see puhkus ometi saabub? Üle kahe nädala niikuinii korraga välja võtta ei saa, aga vahet pole - päevagi ma siin kodus küll passida ei kavatse! Kogu aeg oli pime. Kogu aeg oli ilm vihmane ja kõle.  

Praegu on ka pime, aga ma justkui ei taju seda enam niimoodi teravalt. Ma ei tunne, et peaksin põgenema. On siis on, muidu on ju hästi. Samuti mäletan üht oma räiges stressis kolleegi, kes sai ka oma kaks nädalat kätte ja põrutas välisreisile ning naases alles nädalavahetusel enne uue töönädala algust. Ta oli hullemas stressis kui minnes: "Nägin ära, milline elu olla võiks, nüüd on siinset veel hullem välja kannatada!" 
Mu isa peab alati puhkusest mingi aja välismaal viibima, sest muidu ta ei saagi puhata - telefon heliseb järjepidevalt - oled küll puhkusel, aga no Eestis ju ikka ja äkki saad nipet-näpet mulle vastata?! Kohusetunne ei luba telefoni välja lülitada, välismaal olles on kõneminut kallis (vähemalt varem oli) ja hädalised ei raatsi tüüdata. 
Kes on minu tutvusringkonnast kõige suuremad saripuhkajad (FB postituste põhjal)  - kindlasti Kalevipojad. Neil on igapäevane nüri töö kuskil ehitusel, heal juhul saab nädalavahetusel soojakus tina panna, kodumaal ei oota keegi, peresidemetest ollakse vabad, vaba raha leidub - reisimine on sealjuures mõistlik valik. Enamasti tähendab see küll kõik hinnas hotellis basseini ääres praadimist, aga veidi maailma näeb ikka ka. 

Ma ei tahagi öelda, et reisimine on paha ja seda teevad ainult ennast jõuetuks töötanud mutrikesed, aga ühest pakettreisist teiseni elamine ei tundu mulle enam niivõrd ahvatleva väljavaatena (kunagi tundus). Tegelikult on kodus ka päris tore olla, sest reisi ei tee enamasti ägedaks mitte sihtkoht, vaid inimesed, kellega koos reisil oled. "Ma tahan siit ainult ära"-tunde tekitas minus just see "mutter masinavärgis, väärtusetu, aga sealjuures asendamatu, puhkust üle kahe nädala korraga ei saa"- olukord ehk vabaduse puudumine. Praegu ma ei tunne, et ma elaks ainult töö jaoks ja seega pole mul ka puhkust nii meeletult vaja. Loomulikult, mulle meeldib endiselt reisida, aga ma ei pea seda nui neljaks tegema, et end inimesena tunda. Siin on ilmselt see aspekt ka, et meil on suvila (kus pole peenramaad ja muruhektarit, mida kohustuslikus korras hooldada), kus suvisel ajal kasvõi nädalavahetusel lõõgastuda, aastaringne korterielu sunniks samuti kasvõi regulaarselt spaasse põgenema. Või metsa alla MRK lõkkekohta. Spas või telkimisalal ei tea sa muidugi iial, kes su kõrvale maabuvad ja kas öösel ka tunnikese magada saad, see pole vaheldus oma tingimustel rahus ja vaikuses koos eranditult meeldivate kaaslastega. Ma olen millegipärast just seesugust puhkust eelistama hakanud...Kui puhkuse kavandamine tundub tekitavat liiga palju stressi, on lihtsam sellest loobuda. Samas kindlasti, kui oled harjunud seda tegema, on lihtsam.

teisipäev, detsember 05, 2017

Sokirahvas otsib kinki

Ma ei salli kingituste tegemist, sest ma olen idealist. Ma tahan, et minu tehtud kingitus teeks rõõmu ja leiaks kasutust ning ma eeldan, et ka mulle tehakse kingitusi, mis tulevad üllatusena, aga tabavad täpselt märki. Tegelikkuses käib see asi aga enamasti nii, et kõigepealt mangutakse "ütle, mis sa tahad?" ja siis kingitakse neid asju, mida vaja, ilma igasuguse üllatuseta või siis saadakse mingi üllatavalt kummaline kink, millega midagi teha ei oska.

Peresisesed kingid on meil üldiselt stiilis "see asi, mida raudselt tahaks, aga kuna on jõulud, saab selle ostmise teiste kaela veeretada".  Ma saan näiteks Hole'i drummari Patty Schemeli biograafia Hit So Hard, mille tellimisega ma end nüüd vaevama ei pea. Eesti keelde seda vaevalt tõlgitakse. Teine eelistus oli Bruce Dickinsoni elulugu, aga see oli ingliskeelsena Rahva Raamatus müügil (1 eksemplar!) ja odavama hinnaga, kui netist tellides, seega ostsin ära (enne kuulasin maad, et ega seda mulle ometi juba kingituseks tellitud pole). Seoses sellega, et Maiden Eestisse tuleb on nüüd küll oht, et äkki nad ikka tõlgivad ka raamatu ära...

Teine variant lisaks vajalikule asjale, on minu puhul ka "see asi, mida ise tahaks, ilmselt teine tahab ka". Väga libedale teele minek. Oh, ma olen ikka neid plaate kuulanud ja raamatuid lugenud, mille kingisaaja lihtsalt riiulisse ära on pannud. Ma kahtlustan, et sellistes kingitustes nähakse minu soovi enda maitset peale suruda ja seetõttu nimme ei kuulata/loeta. Ma ausõna ainult hea pärast...

Miks mulle see kingituste teema ette jäi, on aga see, et Mini koolis on klassijuhatajale taaskord kinki vaja. Ükskord ma juba kirjutasin (vist, sest ei leia üles), kuidas otsustati talle mingi mitmesajaeurona kauss kinkida. Mina ei tea, mida ma kausiga teeksin. Ilmselt jääks see kuhugi kappi või kapi peale tolmu koguma ja kui ma selle hinna teada saaks, hakkaks ma nutma - selle raha eest oleks ju saanud endale mõne mälestuse hankida, mitte mälestuseseme! Nüüd käidi välja idee 135 eurose salli ostmiseks. Taaskord minu emotsioon, et kuidas saab sellise mõtte peale tulla?! Mida selle salliga teha? Kui mulle õlasall kingitaks, ma läheks peegli ette ja poetakse paar pisarat, sest minu maailmas kannavad selliseid asju +80 aastased, kellel vanadusest tingituna kogu aeg külm on.

Asjad on kahtlase väärtusega kingid. Raamat ei ole asi. See siis see eilne teema, mille kohta Hendrik Alla on päris muhedalt kirjutanud. Ma ka ei saa aru, kuidas saab võrrelda võrreldamatut. Sokid, küünlad, tassid...ja raamatud? Sokk, ok, see on vähemalt praktiline, kulub ära. Küünal - jah, on inimesi, kes neid kodus põlevatad, mina nende hulka ei kuulu. Viimati põletasin küünalt siis, kui kass oli kuhugi kusnud, et lõhna lahjendada - külalised arvasid tõsimeeli, et kahtlaselt hubane olemine meil ja mõnus koogilõhn...Tass. Hmm, mina ei oleks tassi üle õnnelik isegi mitte siis, kui see on väga personaalne ja minule mõeldes tehtud, sest - mul ju juba on tass, millest ma joon. Mida ma kahe tassiga ikka teen? Ei hakka ju vana tassi niisama ära viskama ja katki nad sunnikud mul ka ei lähe. Just vaatasin, et mul on töö juures kohvitass, millel peal milleeniumikalender - üks väike täks on all, aga kuu aja pärast peaks siis tassi 18. sünnipäeva tähistama...Raamat on see-eest elamus, väike omaette maailm. Ma isegi mõtlesin, kuidas selline võrdlus sai tekkida - kui ainsad raamatud, mida inimesele kingitakse, on mingid "100 mõttetera rumalale inimesele"-stiilis kinkekäkid, äkki siis tõesti umbusaldad raamatuid? Aga reklaamis kirtsutasid nina ju lapsed ja lasteraamatud on reeglina kõik toredad (ok, on ka hulganisti kehva tõlkekirjandust, aga lapsed enamasti seda vahet ei märka).

Toit on ka alati hea kink, mu meelest. Mu ema aga arvab teisiti: toit - liiga tavaline, ei jää mälestust; raamat - terve maja on neid täis, pole kuhugi panna, raamatukogud on olemas; kinkekaart - pealesunnitud kohustus, ei leia aega realiseerimiseks. Milleks kogu see äng, kui inimesed lihtsalt on nii pagana erinevad oma eelistustes? Aga, ei, ilma kingitusteta ei lähe kohe mitte (mulle vabalt läheks), lastele on vaja täit komplekti pühadest, on vaja etendada õnne kõigile, ei piisa sellest, et ainult nemad kinke saavad. Koolis muuseas läks läbi see variant, et ei tulnud kinke vaid tuli ühine teatrikülastus, kuigi leidus vanemaid, kes teatasid, et nende laps tahab küll midagi konkreetset ja käegakatsutavat saada. Siinkohal meenub kunagine lastetrenni jõulupidu, kus iga vanem pidi ise oma lapsele kingi ostma, rõhutati, et midagi väikest. Mini sai värviraamatud, aga üks teine tüdruk sai ponide lossi...

laupäev, november 25, 2017

Kuidas mina süüdi jäin ehk manipuleerimise meistriklass

Pidime minema linna peale I. sünnipäeva tähistama. I. helistab, ütlen, et mul läheb veel aega, ta paistab sellest veidi häiritud, aga noh, ma tean, ta ongi selline, kergestiärrituv. Poole tunni pärast püüan tagasi helistada,  et olen valmis startima, aga I ei võta enam toru (kas see väljend kaob peagi - näiteks mu lapsed ei saa sellest aru, et mis "toru", telefon ei ole ju toru?). Helistan siis I. abikaasale, tolle telefon ei vasta samuti. Viskan omaette L.-le nalja, et ju läksid tülli, pole aega telefoni võtta. Röögivad.

Peagi helistab I. abikaasa tagasi, kuidagi rabistades, et jajah, nemad juba stardivadki, tulgu me siis ka. Niisama küsin, et mis toimub, üritasin teile mõlemile helistada ju? "No I. ei saa ju oma telefoniga hakkama!" Ahah, selge.

Paneme riidesse, järsku heliseb telefon taas, toru otsas jälle I. abikaasa, vihane: "Ei noh, ära jääb, me ei tule! I. on siin ikka nii endast väljas, et...Ta on ju nii abitu, ei saa absoluutselt tehnikaga hakkama! "
Mis ma oskan kosta, ütlen, et me juba minemas, niikuinii läheme linna, kui ümber mõtlete, tulge ikka ka.

Ei mõtle keegi ümber, meil ainult seisab valmisvarutud kingitus nukralt laua peal. Paar päeva hiljem helistan I.-le, et see sünnipäeva asi, noh, mul see kingitus siin ikka ootab.
I. mulle telefonis, salvavalt: "Tead, see rong on nüüd läinud! Teinekord võiksid sa ikka ka midagi öelda, kui ta niimoodi sulle helistab ja lõugab! Täiesti haige inimene!"
See ootamatu rünnak lööb mu täitsa pahviks - oota, nüüd olen siis mina osaline teie tülis? Mina olen see, kelle pärast sünnipäev pidamata jäi? Ja kuna reageerimisaeg on lühike, lähen ma kohe autopiloodile üle, käivitub lapsepõlvest tuttav programm - räägi alati seda, mida teine kuulda tahab, katsu tüli vältida, sest sa ei saa pooli valida, üht teisele eelistada, paindu vastavalt sellele, kellega räägid. "No mul telefon hakkis, ma ei saanud arugi, mida ta mulle ütles seal!" Püüa end välja keerutada, võimalusel üht teise silmis mustamata.

Alles pool tundi hiljem lähen L.-i juurde ja suudan selgelt välja öelda selle, mida mulle telefonis öeldi, enne seda on ikka "ta ei saanud ju niimoodi öelda!". See on see minu "käperdati külmkapi taga, aga ei öelnud ööd ega mütsi, sest olin nii üllatunud". Siis ma lõpuks tean, mida ma tegelikult oleksin pidanud ütlema, aga mida ma ei oleks saanud öelda, sest ma ei taha neid mõttetuid konflikte. Seega ma jään süüdi. Niikuinii on see kohe unustatud probleem (selle sama kõne lõpuks oligi unustatud, panime juba uue kohtumise ajagi paika, sest nii see meil käib). Ma üldiselt enam isegi ei solvu ega vihastu, ma lihtsalt imestan, milliseid võtteid üks inimene oskab kasutada, et talle endale alati ja igal juhul õigus jääks. Lihtsalt selline huvitav uurimisobjekt, võiks ju meistrilt õppida, aga ma kahtlustan, et sellist asja on raske õppida, see peab kuidagi loomulikult tulema. Ma lihtsalt vaatan ja imestan.
Jah, kindlasti ka sõltuvussuhe.