Igaks juhuks jagan siia ka linki ühele põnevale artiklile soolisuse ja võrdsuse teemal. Intervjuu primatoloogi Frans de Waaliga, kel uus raamat ilmunud. Loetagu!
Ma kommentaariks ei oskagi ise muud öelda, kui et nõus. Inimkultuur ei ole imeline asi iseeneses ja loomad pole "loomad".
Hoiatan muidugi juba ette, et ma ei tea luulest mitte midagi nagu ma ka siin põhjalikumalt kirjutasin. Kuna keegi ei kommenteerinud, kuidas inimesed luule reeglitest teada saama peaksid, siis mina endiselt ei tea ja targutan oma teadmatusest lähtuvalt.
Lugesin siis selliseid teoseid - Natalja Nekramatnaja "Sinine pojeng", Andrus Kasemaa "Minu lõhn. Luuletusi 2015-2021" ja "Pipraterake" ning Joosep Vesselovi "Linna laul".
Nekramatnajat on siin-seal kõvasti kiidetud, mulle jäi ta silma Goodreadsist, kus kolm inimest tsiteerib üht tema luuletust:
tihtilugu istun õhtuvalguses mitte midagi tehes ja nukralt
mõtlen et oleme liialt raisanud ükskõikselt kõike mis oli antud
oleme valesti elanud loeme tundide viisi tekste mida oleksime pidanud
juba ammu tundma mõned teod on määratud kindlale ajale
vahel vaatan kella kuulan peatumatut tiksumist avan veinipudeli
suitsetan pisut tugitoolis ja olen rahul kuidas aega veedan (lk 71)
Tuleb tunnistada, et minugi jaoks oli see üks eredamaid hetki luulekogust (ok, "loen piiblit sügan vittu jään magama (lk 33.) - see ka muidugi) , aga ütleme nii, et ülejäänu mulle väga ei sobinud. Kui ma nüüd võrdleksin Kasemaaga, kes ka rohkem negatiivse alatooniga rusuvatest teemadest kirjutab (on erandeid, jah, muidugi), siis Nekramatnajast tahaks mööda vaadata, ta on liiga hirmus, eemaletõukav, "ma ei taha seda teada", Kasemaa puhul pigem mõtled, et "no nii ka päris ei saaks öelda ju, aga jah, midagi siin on", peatud ja jääd kuulama, mida tal öelda on. Nekramatnaja on liiga toores ja otse näkku.
Kasemaa meeldib mulle väga, aga lugedes kogumikku "Minu lõhn", hakkasin ma aimama, miks mõnedele inimestele tema romaan "Vanapoiss" sugugi ei meeldinud. Osade "Minu lõhna" luuletuste puhul tundus isegi mulle, et krt, see on ikka liiga üle võlli, et ta võibki niimoodi mõjuda. Näiteks need luuletused sõjaootusest, seda eelkõige praeguse olukorra tõttu. Ma saan aru, et see on kõigest kirjandus, fantaasia, ma isegi mõistan, mis romantika siin taga on, aga ikka kuidagi ehmatab. Samas, luuletuse emast lugesin oma tütrele ette ja saime mõlemad naerda, kuigi see on ikka ju antianekdoot. "Pipraterake" on see-eest hoopis helgem, isegi nii helge, et alguses mulle ei meeldinud (mida sa tahad, naine?! Ei kõlba kui on liiga kole, ei kõlba kui on liiga ilus?!), aga lõpus tasakaalustus ära.
Üks näide "Minu lõhnast":
Väsinud maailm mis püsib vaid usul helgesse homsesse
kuigi homme on alati kuskil kellegi jaoks lõpp.
ja "Pipraterakesest" ka:
Kellestki hoolides saad kaasa ka terve paki muid asju, mida sa pole tahtnudki.
Ja ka väikse pisikese kohvrikese, millest sa ei osanud unistadagi.
Joosep Vesselovi avastasin ma tänu Müürilehest loetud kahele luuletusele, mis mulle meeletult meeldisid - sellise asja peale tulla, niimoodi kirjutada, vau! "Linna laul" on teistsugune, aga samuti andekas, ainus häda on see, et mul on vist mingi lapsepõlvetrauma seoses müütide ja muinasjuttudega, mulle lihtsalt ei istu need, tehke või tina. Vesselov kirjutab muidugi hästi, mulle tundub, et tema tehniline taiplikkus on Nekramatnajast ja Kasemaast üle, lihtsalt see tulemus ei ole väga minu teetassike. Aga Tartu tunde annab hästi kätte ja vägagi terviklik kontseptsioon on, kindlasti tuleks silm peal hoida, tundub väga andekas kirjutaja olevat.
Ah et mis ma Lauri Räpist arvan? Ma varem olin ta Instagrami jälgija, aga peale seda, kui ta seal ainult oma mõtteteri avaldama hakkas, lõpetasin ära. Ma ei ütle, et ta ei oska, lihtsalt see pole üldse minu teema, ma ei talu neid motivatsioonitekste loojuva päikese taustal ka, kuigi näiteks Räpi turundustekstid on mulle alati andekad tundunud. Ainus asi, mis mulle vastukarva käib, on see tema teiste ideede taaskasutus ilma viitamata. Hetkel kohe meenub see "ma olen elus olemise tunne", mis on originaalis Jim Ashilevi raamatu pealkiri, aga neid on Räpil veel. Mu meelest teeks viitamine algallikale lugemise hoopis põnevamaks, sest alati ei pruugi ju originaali teadagi ja saab nii targemaks. Ma ei tea, miks ta seda ei tee.
Ishiguro kasutab siin seda võtet inimesesarnase tehissõbra näol. Iseenesest vana idee, millele juhib tähelepanu ka raamatu tõlkija Aet Varik loo järelsõnas, kui kõrvutab "Klarat ja Päikest" Mary Shelley "Frankensteiniga" - "kas me tohime luua säärast mõtlevat ja tundvat olevust, kui me ei suuda, ei oska või ei viitsi teda armastada/.../" (lk 285) Minu hinnangul aga läheb Ishiguro siin raamatus selle ideega veel kaugemalegi - rääkimata tehiskaaslastest, kas me kui inimesed üldse oskamegi/suudamegi/viitsimegi armastada? Hoolimata sellest, kui palju me armastusest räägime, seda ülistame, sellest teoseid loome - oleme me ikka kindlad, et teame, mida selle all silmas peame?
"Klaras ja Päikeses" kohtame raskusi, mis tekivad nii vanema-lapse kui ka romantilise armastuse teele ja siin erineb see, mida inimesed päriselus selliste katsumuste korral ette võtavad, kõvasti sellest, mida me oma ideaalides tõeliseks armastuseks peame. Raamatu ühe võtmekohana on tõlkija maininud vestlust, milles Klara räägib, kuidas inimeseks olemise tuum ei peitu mitte inimese enda sees, vaid nende sees, kes teda armastavad, ja ma olen siinkohal temaga nõus, samas tundub mulle, et samavõrd kui see arvamus, mis peaks kinnitama inimese kui ühiskondliku looma olemust, tuleneb tegelaste käitumisest ka vastupidine ehk inimesed on äärmiselt isekad. Kas isekas suudab armastada kedagi teist omakasupüüdmatult? Raamatus ei suutnud seda mitte keegi peale Klara. Kõik teised püüdsid oma armastuse objekti muuta või siis ütlesid temast lahti. Me oleme maru idealistlikud loomad, miks me end niimoodi petame?
Mulle väga meeldib Ishiguro leebe ja rahulik stiil, millega ta tegelikult jubedatele suundumustele valgust heidab. Ta ei ütle midagi otse välja, ta lihtsalt suunab lugeja pilgu millelegi ja siis on juba lugeja asi, kas ta märkab mingit ebakõla või mitte.
Huvitav oli ka religiooni ja selle atribuutide - rituaalid, ohverdused, omistamine tehiskaaslastele. Oli see teadlik disain või lihtsalt miski, mis käis kaasas nende sissekodeeritud lojaalsuse ja ennastsalgavusega?
Kaunis kurb vaade inimkonnale, millest mina kahjuks mingeid ebausutavusi ei leidnud.
Põhimõtteliselt on see luule samapalju, kui see on muusika. Mõtlesin siia oma arvamuse kirja panna, aga genius.com-is olid olemas Briani enda kommentaarid ja kuna need olid mu meelest nii head ja kooskõlas sellega, mida mina neid lugusid kuulates tundsin, siis kopeerin need siia ka.
Forever Chemicals
Refrään:
And it's all good when nothing matters
It's all good when no one cares
It's all good when I feel nothing
It's all good when I'm not there
Brain Molko says that his new record is about “the pain of the world, the silent scream that is everywhere” Miskipärast on see refrään meeletult lohutav. Kas asjad on tõesti niikaugele läinud?
Beautiful James
Siin on sõnad: "Nobody understands 'cause there’s nobody at the wheel" Mulle miskipärast meeletult meeldib see rida.
Hugz
Brian: And the initial inspiration comes from Doctor Who because it’s a line that Peter Capaldi says when he’s hugging his companion, she wants a hug and so he gives her a hug, but he says it’s just a way of hiding your face. And the first time I saw that episode of Doctor Who, I just went, OK, thank you, you know, there we go that’s just perfect I’m going to make a song out of that. A hug is just another way of hiding your face. It’s that kind of duality that that that’s interesting for me, you know, an act which is meant to be intimate also, it’s about hiding yourself
Jaa! Ma olen sageli mõelnud, kuidas kallistus võib olla üks kõige võltsimaid asju tegelikult.
Happy Birthday in the Sky
Brian: What I am thinking is that this is kind of so visceral and so intense emotionally that it’s really going to communicate something very powerful to the listener. And that’s basically all I’m interested in. At what cost? Who cares. As long as the song really, really moves people, then whatever sacrifices you have to make in order to get there are fine with me. It’s not such a bad thing to inhabit these emotions – you’re very, very much alive and in the moment while you’re doing so.
Mu jaoks kehtib see suure osa kohta Placebo muusikast. Mu sõber kunagi imestas, kuidas ta sõbranna suudab kogu aeg Placebot kuulata - see on ju nii depressiivne. Jah, on, aga sa tunned end seeläbi kuidagi rohkem elavamana.
The Prodigal
Brian: I decided to write a kind of Buddhist-influenced song about death. So it kind of had to be a happy song about dying.
See on lohutav. Lohutavam kui miski muu. Budismi polegi iseenesest sinna juurde vaja.
Try Better Next Time
Kui ma oleksin sunnitud valima siit plaadilt ainult ühe loo, ma valiks selle.
Brian: (That's) something that we do quite well, present something quite depressing in an upbeat fashion.
Oojaa, seda nad oskavad. Järgmine kord nuta paremini, sorry! Väga valus sarkasm.
Fix Yourself
Kui antaks võimalus veel üks lugu valida lisaks eelmisele, ma võtaks selle.
Brian räägib pikemalt: “Fix Yourself is another ‘fuck you’ song, you know, it’s the
anti ‘Fix You’ by Coldplay. Why would somebody want to fix someone else?
Therapists make livings out of it, parents want to fix their children, want to
mold their children into their own image or an image of what they think is
worthwhile. Society tries to make you conform morally and ethically to whatever
is accepted as being moral and ethical during that day or that period of
history.
The most powerful line for me in Fix Yourself is ‘I’m bored of your Caucasian
Jesus.’ I’m bored of the hypocrisy, I’m bored of the bullshit, I’m bored of the
lies. I’m bored of people who are as fucked up as I am, making a living fixing
other people, I’m like ‘physician, heal thyself, fix yourself first’, instead
of walking around, trying to tell everybody else what to feel, how to feel, who
to be, what’s right, what’s wrong, what’s moral, what’s immoral. Bullshit! I
call bullshit on it all. Just bourgeois societal mores that we all kind of
aspire to so that we don’t have to think. I’m bored of it, and that’s what I’m
expressing in this song. And for me, it was kind of that was sort of the
perfect way to end the record.”
Aamen sellele!
Meeldiv kuulamine pimeda aja tumedatel tundidel mustade mõtete vahele.
