Meil siin kerkis korra paanika - Google Photost vaja kõik pildid kätte saada, see pannakse kinni ju! Ma imestasin, et kust selline info, ma usun, et kui midagi nii üldkasutatavat kinni pannakse, oleks sellest laiemalt juttu. Praegu pidada suisa nii olema, et kui tahad pilte, pead Googlile kirja saatma - no kujutate ette, kes neid kõiki kirju haldaks, kui päriselt sulgemine oleks?! Aga ei, kuskilt mingi info tuli ja kohe tegutseme. Enne kui suu lahti tegin, guugeldasin seda teemat, et järsku olengi
midagi maha maganud. Paanitsejad ise miskipärast oma info üle
kontrollimist vajalikuks ei pidanud. Tegelikult suletakse aprillist kõigest Google + ja muid Google teenuseid see ei puuduta.
Selle peale siis üks teadja väidab, et Google + oli Skype´le konkurendiks tehtud sõnumisaatmiskeskkond. Ma ütlesin, et ei, ei olnud, see oli Facebooki konkurendiks tehtud so(tsiaal)me(edia) platvorm. Ei usuta, mis sa seletad, "mina tean kompuuter!" (See on üks siseringi nali meil, ajast, mil siin üks eestivenelane töötas, kes iga nõuande peale seda pahaselt teadustas.) Vaidlus vaibus alles selle peale, kui ma Wikipediat tsiteerima asusin, siis oli et "noh, ega mina ei tea ka, mis ta oli!" Aga vot vaidlema on kõva mees, guugeldagu enne.
Guugeldamisest. Tuli välja, et see nn matemaatikaolümpiaad, kuhu Mini saadetakse, ei olegi nagu päris matemaatikaolümpiaad, vaid pigem infootsinguolümpiaad. Tundub nagu täitsa tänuväärne algatus, ei paista, et inimestel need oskused väga käpas on, rääkimata saadud info usaldusväärsuse hindamisest. Kummaline on aga, et sinna saadetakse Mini, sest ta tegelikult arvutit ei kasuta. Tal ei ole mingit arvutis olemise aega, ainus kokkupuude arvutiga on tal see, kui mingi asja kohta küsimus tekib ja siis oleme koos guugeldanud või mõnikord on ta ka ise seda teinud. Paistab aga, et sealjuures on ta oskused paremad, kui neil, kel arvuti igapäevakasutuses. Ehk on seal hoopis positiivne seos, sest mida lapsed enamasti arvutis teevad? Ma pakun, et peamiselt mängivad midagi või vaatavad pilte-videoid, mitte ei tegele infootsingutega.
Kas lapsed üldse arvutis on - nad on ju hoopis telefonis?! Meie omal ajal alustasime arvutitest ja läksime sealt telefonidele üle, lastel on vastupidi, kui nad üldse arvutitele üle lähevadki, enamus ilmselt jääbki ainult näpuga kerima. Näpuga kerimise maailmast üks päris põnev artikkel neuroteadlaselt Kristjan Kalmult, soovitan väga lugeda. Minul nutitelefoni ei ole ega ka tule, sest mind tõesti häirib pisike ekraan ning lisaks on mul vist ebanormaalselt tundetud sõrmed, aga trükkida telefonis on minu jaoks hiina piin. Pealegi istun ma niikuinii päev otsa arvutiekraani ees. Ilmselt olen juba nii vana karu ka, et aju ei programmeeru ümber tekstilt pildimaterjalile ja ega ma seda just igatsegi.
Telefonide puhul tundub nii mulle, kui ka on seal mainit artiklis ära toodud, et põhiline magnet, mis tõmbab, ongi need näpuga keritavad infovood, kus ollakse, sest äkki järgmine asi, mis ette jääb on äge. Ma kunagi vajusin niimoodi 9GAG-i ära, kuni lõpuks sain aru, et paari helge momendi nimel tund aega saasta vahtida ei ole eriti mõistlik. Minu õnn on see, et mu FB ja Insta vood on nii lühikesed, et ma jõuan need päriselt läbi vaadata, ma ei jälgi tuhandeid kontosid. Enamasti võib rahulikult mitu tundi mööda minna, enne kui "midagi huvitavat" juhtub ja pigem ma igasugu meeldetuletusi eiran, seal taga ei ole suure tõenäosusega miskit olulist ega ägedat. Lapse pealt on seda "äkki jään millestki ilma"-sündroomi ebameeldivat mõju hästi näha - tuju läheb ära, kui Instasse ei saa, sest äkki seal midagi toimub! Teisalt 95% juhtudest ei ole midagi toimunud, eks ma olen püüdnud talle meelde ka tuletada seda - näed, see asi rikub pigem su tuju, aga väärt pole nagu midagi, see ei ole nii oluline, et oma tuju rikkuda lasta. Endal tekib ka sageli see tunne, et "miks midagi huvitavat ei ole!", mis õnneks annab signaali, et kui harvem asju jälgida, siis ilmselt oleks huvitavam.
Jama on mu meelest see, kui kogu Internet hakkabki suurema osa inimeste jaoks ainult seesugust kiirsisu tähendama - uued pildid, uued naljavideod. Facebookis (!) olla ju noorte jaoks juba liiga palju sisu ja teksti. Et saab guugeldada ja millegi kohta infot ka otsida või? Nii nagu mina kunagi hallil ajal arvasin, et Neti.ee ongi kogu Internet. L. veel hiljuti avastas, et ta ema loeb netilehti stiilis avan Neti.ee, sealt valin ajalehed, sealt Postimees ja voila!
laupäev, märts 23, 2019
neljapäev, märts 21, 2019
Vihased valged ameeriklased
Film räägib enda eest ise, aga miks ta mulle meeldis, oli see, et ta ei ohkinud niisama "vahi, mis seal Ameerikamaal ometi toimub!", vaid suutis oma lühikese ajaga selgelt puudutada ka aktuaalse probleemi ajaloolist ning majanduslikku tausta. Globaalne probleem on see, et praegune elukorraldus käärib, ei ole enam jätkusuutlik ning selle ühe teema erinevad tahud puudutavad kõiki inimesi nii meil kui mujal. Äärmuslus erinevates vormides ei ole asi iseeneses, vaid selle suure globaalse käärimise kõrvalnähe. Kapitalism mädaneb ja seda eelkõige peast - tarbimispidu hakkab otsa lõppema, aga inimestes on ikka veel õigustatud ootus, et elu läheb iga aastaga paremaks, asju ja raha tuleb juurde nagu nõiaväel. Meil on veel vedanud, tõelist kapitalismi paradiisi pole me näinud ega ilmselt saagi nägema, seega on meie ootused õnneks väiksed, mis aga ei tähenda, et me ei tahaks hästi elada. Globaliseerumisega avastasid järsku kõik, et tahavad, aga need, kes varem meepoti kallale said, need ei taha väga jagada. Hea on öelda, et olite siis nii lollid ja saamatud, siiamaani olete, teid ongi sellisteks programmeeritud, olge hoopis tänulikud, et niipaljugi meie armust saate. Teisalt on arusaadav ja inimlik see, kuidas istandusepidajate järeltulija püüab endast muljet jätta kui äärmiselt lahkest ja eetilisest inimesest, jube raske on mineviku vigu tunnistada. Mulle meenutas see veidi naaberrahva käitumist - mis sest enam, oli jah halba, aga oli ka palju head, lõppude lõpuks tõime meie ju teile kultuuri, ah?!
Ressursside ülemäärane tarbimine on aga niivõrd keerukas probleem, et sellele lahendusi on väga raske leida. Samuti on keeruline kellelegi näpuga näidata ja öelda, et tema on süüdi - kõik me oleme süüdi, kes uskusime, et tarbida saab lõputult ning see ei tule millegi ega kellegi arvelt. Äärmuslus pakub aga lihtsaid süüdlasi ja lihtsaid lahendusi. "Tuleb vältida rasside segunemist!" nagu leiab üks päris rahumeelne ja mõistlik vanahärra. "Tuleb luua eraldi riik ainult valgetele inimestele!" leiab söakas alt-right eestkõneleja, sest "Ameerika on ju siiski alati olnud valgete riik!". See viimane avaldus paneb mu kukalt kratsima, aga nagu ütleb filmis graffiti seinal: "White lies matter!" "Konföderatsiooni lipuga Ameerika eest vehkimine on sama hea, kui riist hambus kooseluseaduse vastu võitlemine!" leiab keegi Lõunaosariikide püstijalakoomik. Kõik see on efektne, aga siiski palju kära eimillestki - lahendusi ühelegi päris probleemile siit ei paista, küll aga konfliktiõhutamist ja tee sillutamist vägivallale. Mind ausalt öeldes hämmastas ka Hillary Clintoni kõnejupp, kus ta Trumpi toetajaid (osa neist) otsesõnu kaabakateks, rassistideks jms nimetab. Oleks see vaid nii lihtne leiab ka üks äsja vabariiklaste leeri pöördunud valimispiirkonna demokraatide toetaja peaaegu pisarsilmil. Inimestel on ju tegelikult päriselt probleemid, mure tuleviku pärast ning ebarealistlikud ootused. Valgetel on hullem, sest neil on "American dream", mida enamikel värvilistest pole kunagi sellisel kujul olnud.
Tere tulemast globaalsesse maailma ütleks ka meie kodust poliitikat vaadates. Kas tarade ja piiridega saab aga kapitalismipohmelust ohjeldada? Ma leian, et inimeste majandus ja kultuur on vastastikmõjust nii läbi imbunud, et siga ka ei näksi, mis on põhjus, mis tagajärg. Haldamiseks liiga keeruline, sellepärast on lihtsam mööda vaadata ja käsitletavatele asjadele tähelepanu pöörata. Ehitame tara ette. Raha selleks...äkki naabrid annavad?
#kõigieesti
Tahtsin lihtsalt kirjutada, miks mul seda valget südant ei ole.
Miks pean mina tõestama, et ei ole kaamel? Mu meelest on võrdsus ja sallivus elementaarsed väärtused, äkki peaks hoopis need, kelle jaoks pole, end mingisuguse märgiga varustama? Ma ei ütle, et haakristiga, see on kuidagi nii äraleierdatud teema, vabalt võib ka midagi muud valida.
Miks pean mina tõestama, et ei ole kaamel? Mu meelest on võrdsus ja sallivus elementaarsed väärtused, äkki peaks hoopis need, kelle jaoks pole, end mingisuguse märgiga varustama? Ma ei ütle, et haakristiga, see on kuidagi nii äraleierdatud teema, vabalt võib ka midagi muud valida.
kolmapäev, märts 20, 2019
Ma ei ole su projekt
Kui olulistest teemadest on kopp ees, tuleb lihtsa elu poole pöörduda, lugesin siin Kerttu Rakke Küpsiseparadiisi teist osa ja mõtlesin, kas tal endal vastik ei ole neid ebameeldivaid karaktereid kokku keevitada. Üks neist tundus aga esmapilgul lausa selline, kelle kohta üleolevalt puhisesin - no selliseid inimesi küll olemas ei ole, kuni äkki päeva peale tabas mind ilmutus!
Niisiis, seal on üks kõrvaltegelane Maia, ühe põhitegelase sõbranna - selline, kel alati plaanid olemas ja kes on muidu toetav tükk. Üritab siis peategelast mingit kokandusvlogi tegema meelitada, aga too ütleb lõpuks ikka kindlalt ei, mille peale Maia kuidagi eriti valuliselt reageerib - suhted surnud päevapealt, feissaris blokk. Arutu ju?! Hiljem saab peategelane kokku ühe Maia endise tuttavaga, kes räägib, et too olla nö projektiinimene - valib kellegi omale projektiks, et end olulisena tunda, umbes nii, et suhtleb kellegagi ainult siis, kui tollel on probleeme, et neid siis lahendada, kui mured ära kaovad, kaob ka sõbranna ning oma projektiabist keeldumist võtab isikliku solvanguna. No ei ole selliseid imeinimesi ju!
Aga siis meenub mulle üks mu suhe, mis lõppes teiselt poolt sõnadega: "Mul on kahju sinu peale raisatud ajast!" Ma ei saanud sellest ütlusest väga aru, teisendasin selle oma peas umbes selliseks: "Sa ei meeldinudki mulle kunagi eriti, junn olid koguaeg!" Maia valguses lõi aga äkki pähe, et ehk ta mõtles seda hoopiski sõna-sõnalt - ta raiskaski minu peale oma aega, sest tal oli meie suhtele mingi kaugem eesmärk otsa keevitatud ja kui mina selle õnnestumisele kaasa ei aidanud, siis oligi tema poolt vaid asjatu ajakulu. Mina, naiivitar, eeldasin, et suhtleme selle tõttu, etsobime omavahel ausalt öeldes suhtlesime pigem selletõttu, et olukord soosis. No mul oli kogu suhte jooksul kergelt selline tunne nagu üritataks mulle midagi pähe määrida, aga arvasin, et ju lihtsalt on teisel selline kurnav suhtlemismaneer. Aga kui ta tegelikult tahtiski? Mida? Minust inimese teha? Pigem endale punkti kirja saada, et veel üks inimhingeke paturajalt päästetud?
Ma alati imestan, kui inimesed kirjutavad, kuidas suhted meid inspireerima peaks, meid arendama, meis parima välja tooma. Nojah, ma saan aru, et kaassõltuv suhe süstlaorjaga võib tõesti halba teha, aga siiski eelistan ma inimesi, kes on samasugused nagu mina. Kes ei inspireeri mind paremuse poole. Ma olen endaga niigi rahul. Ja see ei ole mingi "eksju, ma olen kõige ilusam, targem, eetilisem jne" vaid pigem "olen selline imelik loll põrsas, aga ikkagi täitsa armas". On see siis halb? Kunagi sain tõesti isegi kelleltki noomida, sest kasutasin elukaaslase kohta laulusõnu: "You´re not fine, but you´re mine!" Et kuda sa nõnda ütled teisele?! Aga ingliga ma ei oskakski koos elada. Samuti ei oskaks ma olla kellegi teise projekt, mida paremaks tuunida. Beyonce laulab ju ka "Let me upgrade you!" Tuleb mingi mees ja ütleb, et teeb minust parema minu, Marca versioon 2.0 - laitmatu välimus, kiiskavpuhas sisu, kas sa ei tahaks? Vist on miskit viga, aga ei taha. Mitte, et areneda ei tahaks, tahaks ikka, aga oma tingimustel, kui ise leian, et siit-sealt oleks midagi juurde vaja, mitte nii, et keegi osutaks mida ja kuhu.
Projektiks võiks ikka iseenda võtta, mitte oma sõbra, elukaaslase või lapse (lemmiklooma vist võib normaalsuse piirides?). Aga võib-olla on sellised enda tuunimisega juba ideaali saavutanud, on saabunud aeg maailm paremaks teha - ühe inimese kaupa?
Niisiis, seal on üks kõrvaltegelane Maia, ühe põhitegelase sõbranna - selline, kel alati plaanid olemas ja kes on muidu toetav tükk. Üritab siis peategelast mingit kokandusvlogi tegema meelitada, aga too ütleb lõpuks ikka kindlalt ei, mille peale Maia kuidagi eriti valuliselt reageerib - suhted surnud päevapealt, feissaris blokk. Arutu ju?! Hiljem saab peategelane kokku ühe Maia endise tuttavaga, kes räägib, et too olla nö projektiinimene - valib kellegi omale projektiks, et end olulisena tunda, umbes nii, et suhtleb kellegagi ainult siis, kui tollel on probleeme, et neid siis lahendada, kui mured ära kaovad, kaob ka sõbranna ning oma projektiabist keeldumist võtab isikliku solvanguna. No ei ole selliseid imeinimesi ju!
Aga siis meenub mulle üks mu suhe, mis lõppes teiselt poolt sõnadega: "Mul on kahju sinu peale raisatud ajast!" Ma ei saanud sellest ütlusest väga aru, teisendasin selle oma peas umbes selliseks: "Sa ei meeldinudki mulle kunagi eriti, junn olid koguaeg!" Maia valguses lõi aga äkki pähe, et ehk ta mõtles seda hoopiski sõna-sõnalt - ta raiskaski minu peale oma aega, sest tal oli meie suhtele mingi kaugem eesmärk otsa keevitatud ja kui mina selle õnnestumisele kaasa ei aidanud, siis oligi tema poolt vaid asjatu ajakulu. Mina, naiivitar, eeldasin, et suhtleme selle tõttu, et
Ma alati imestan, kui inimesed kirjutavad, kuidas suhted meid inspireerima peaks, meid arendama, meis parima välja tooma. Nojah, ma saan aru, et kaassõltuv suhe süstlaorjaga võib tõesti halba teha, aga siiski eelistan ma inimesi, kes on samasugused nagu mina. Kes ei inspireeri mind paremuse poole. Ma olen endaga niigi rahul. Ja see ei ole mingi "eksju, ma olen kõige ilusam, targem, eetilisem jne" vaid pigem "olen selline imelik loll põrsas, aga ikkagi täitsa armas". On see siis halb? Kunagi sain tõesti isegi kelleltki noomida, sest kasutasin elukaaslase kohta laulusõnu: "You´re not fine, but you´re mine!" Et kuda sa nõnda ütled teisele?! Aga ingliga ma ei oskakski koos elada. Samuti ei oskaks ma olla kellegi teise projekt, mida paremaks tuunida. Beyonce laulab ju ka "Let me upgrade you!" Tuleb mingi mees ja ütleb, et teeb minust parema minu, Marca versioon 2.0 - laitmatu välimus, kiiskavpuhas sisu, kas sa ei tahaks? Vist on miskit viga, aga ei taha. Mitte, et areneda ei tahaks, tahaks ikka, aga oma tingimustel, kui ise leian, et siit-sealt oleks midagi juurde vaja, mitte nii, et keegi osutaks mida ja kuhu.
Projektiks võiks ikka iseenda võtta, mitte oma sõbra, elukaaslase või lapse (lemmiklooma vist võib normaalsuse piirides?). Aga võib-olla on sellised enda tuunimisega juba ideaali saavutanud, on saabunud aeg maailm paremaks teha - ühe inimese kaupa?
teisipäev, märts 19, 2019
Vali seltskonda
Veidi koolijuttu, mõtlen, et ehk teeb kellelgi koolivaliku kergemaks. Ma ise olen muidu alati arvanud, et suva see seltskond, eeldustelt andekas saab end igal pool teostada, aga paistab, et ma olen keskkonda ikka selgelt alahinnanud. Endiselt ei poolda ma küll mõtet, et topi oma laps iga hinna eest eliitkooli, muidu ta edukaks ei saa! Edukus on suhteline, seevastu annet raisata pole ka mõtet ja tark on niisamagi toredam olla - rohkem võimalusi ja valikuid.
Igatahes on Mini kool täiesti tavaline suur linnakool viie paralleelklassiga. Paralleelidest üks (Mini klass) on aga muusikakallakuga, kuhu lapsed valiti silmas pidades nii musikaalsust kui ka seda, et nad kooli minnes juba lugeda oskaksid, sest muusikatundide tõttu jäi neil üks emakeeletund vähemaks. Üllatusena tuli aga hiljem see, et väidetavalt ei saa sealt klassist minna edasi reaalkallakuga klassi, mis moodustatakse viiendast klassist alates kõigi paralleelide põhjal. No et märsilohistajad-humanitaarid, pea laiali otsas, matemaatika eeldab midagi muud, vist. (Mis on mu meelest veidi rumal, eriti nii varajases kooliastmes. Meid kui humanitaarklassi ei lastud omal ajal keskkoolis mata riigieksamile, sest tõmbame veel kooli keskmise alla. Üks vist tahtis, tal oli sisseastumiseks vaja seda, ma isegi ei tea, mis temaga sai.)
Mini tuli eile koju ja väitis, et ta saadetakse koos ühe klassivennaga ülelinnalisele mataolümpiaadile. Küsisin, et ainult teie? Paar tüüpi ühest teisest paralleelist veel, aga ülejäänud klassidest jah keskit ei tulevat. Hakkasin mõtlema, et huvitav - saadetakse kaks last neist märsilohistaja-humanitaaridest, ülejäänud paralleelidest kolmest ei saadeta aga kedagi? Eks Mini rääkis varemgi, et kõigil teistel klassidel peale nende on hommikuti matas järeleaitamistunnid. Reegel justkui leiab, et sellest muusikute pundist reaalainete oskajaid ei tule, reaalsus näitab aga hoopis, et klassist, kuhu on valitud lapsed mingi ühe oskuse põhjal, on keskmiselt tugevamad ka muudes asjades. Ma ei usu, et ülejäänud paralleelidesse andetumad lapsed sattusid, aga kas ei või olla siin see, et kui kambas on ka väga nõrku, siis tõmbab see keskmise tahes-tahtmata alla ja andekaid arendada pole kellelgi väga aega? Muusikaklassis on tase lihtsalt ühtlasem ja õpetajal kergem? Muidugi, asi võib ju olla ka selles, et õpetaja on sattunud väga hea (ja ongi), aga teisi õpetajaid ma lihtsalt ei tea. Igatahes paneb mõtlema see asi. Mäletan ka oma kooliajast, missuguse segaduse suutis põhjustada kõigest üks istumajäänud tüüp, kes väsimatult kõiki tunde segas ja sellega kõigi muidu korralike õpilaste austuse ära teenis ning õppimisindu vähendas. Mini klass on (vist) alati kõigis asjades paralleelidest edukam olnud, kõik võistlused panevad kinni ja seda nii spordis, keeles, matas jne. Ilmselgelt kõrge standard innustab kõiki oma parima mainet hoidma.
Sama teema tegelikult ka Mikroga ja lasteaiaga. Varem käis Mikro liitrühmas, kus väga palju mähkmetes tittesid ning ainult paar temavanust, kellest aga kõik (!) olid mingi käitumishäirega (olidki diagnoosiga, mitte minu isiklik hinnang), mille tõttu Mikro, keda ainsana esinema sai meelitada, seda absoluutselt teha ei tahtnud. Vahetasime rühma (sest laps ei tahtnud enam üldse lasteaeda minna lõpuks), praeguses on enamus Mikro-ealised või vanemad ning väga aktiivsed ja tegutsemistahtelised. Mikro esines viimati etenduses peaosas, eelmises rühmas poleks ma seda iial ette kujutanud, ta vihkas esinemist. Ilmselt ta nägi aga nüüd, et esinemine on normaalne tegevus, mitte mingi erandlik värk, mida ainult talle peale surutakse ning teeb rõõmuga kaasa. Loomulikult võib asi olla ka selles, et ta on lihtsalt vanemaks ja targemaks saanud.
Mul on muidugi hea rääkida, ma saan siin valikuid teha, paljud ei saa. Ongi üks kool, klass, lasteaed. Praegu väga võideldakse väikeste koolide säilitamise eest, samas kui kvaliteeti ei ole, siis on see võitlus küsitav. Minu klassi tuli keskkooli väga palju rahvast maakonnast, isegi kaugematest maakondadest, eks siis sai küsitud ka, et teil seal ju samuti kool, miks siia, nii kaugele? Enamik vastas, et sinna kohalikku kooli lähevad ainult need, kelle vanematel laste tulevikust suva on, isegi väga vaesed püüavad oma lapse kellegi linnas elava sugulase juurde elama mahutada, et kolkasse ära ei manduks. Jah, on ka tugevaid väikekoole, aga need on erandid, millest alati meediagi kirjutab.
P.S. Mu enda elu üks suuremaid šokke oli see, kui ülikooli minnes avastasin, et minu kooli parim eksamitulemus võis mõnes eliitkooli klassis olla klassi halvim. Ma räägin üle 90 punkti saadud inglise keele eksamist. On koole, kus on normaalne saada kõik eksamid üle 90 punkti ja on neid, kus keskmine on 40.
P.P.S. Jah, haridus ja haritus käsikäes ei käi, aga mu meelest jagab ainult lühikese aruga inimene nalju stiilis "kui õppisid koolis ainult viitele, võid olla see, kelle kolmedele õppinud klassivend oma firmasse tööle võtab". Esiteks enamasti nii ei ole ja teiseks promotakse nii seisukohta, et elus määrab su väärtuse see, palju pappi teenid, mitte see, mis sul kahe kõrva vahel on.
Igatahes on Mini kool täiesti tavaline suur linnakool viie paralleelklassiga. Paralleelidest üks (Mini klass) on aga muusikakallakuga, kuhu lapsed valiti silmas pidades nii musikaalsust kui ka seda, et nad kooli minnes juba lugeda oskaksid, sest muusikatundide tõttu jäi neil üks emakeeletund vähemaks. Üllatusena tuli aga hiljem see, et väidetavalt ei saa sealt klassist minna edasi reaalkallakuga klassi, mis moodustatakse viiendast klassist alates kõigi paralleelide põhjal. No et märsilohistajad-humanitaarid, pea laiali otsas, matemaatika eeldab midagi muud, vist. (Mis on mu meelest veidi rumal, eriti nii varajases kooliastmes. Meid kui humanitaarklassi ei lastud omal ajal keskkoolis mata riigieksamile, sest tõmbame veel kooli keskmise alla. Üks vist tahtis, tal oli sisseastumiseks vaja seda, ma isegi ei tea, mis temaga sai.)
Mini tuli eile koju ja väitis, et ta saadetakse koos ühe klassivennaga ülelinnalisele mataolümpiaadile. Küsisin, et ainult teie? Paar tüüpi ühest teisest paralleelist veel, aga ülejäänud klassidest jah keskit ei tulevat. Hakkasin mõtlema, et huvitav - saadetakse kaks last neist märsilohistaja-humanitaaridest, ülejäänud paralleelidest kolmest ei saadeta aga kedagi? Eks Mini rääkis varemgi, et kõigil teistel klassidel peale nende on hommikuti matas järeleaitamistunnid. Reegel justkui leiab, et sellest muusikute pundist reaalainete oskajaid ei tule, reaalsus näitab aga hoopis, et klassist, kuhu on valitud lapsed mingi ühe oskuse põhjal, on keskmiselt tugevamad ka muudes asjades. Ma ei usu, et ülejäänud paralleelidesse andetumad lapsed sattusid, aga kas ei või olla siin see, et kui kambas on ka väga nõrku, siis tõmbab see keskmise tahes-tahtmata alla ja andekaid arendada pole kellelgi väga aega? Muusikaklassis on tase lihtsalt ühtlasem ja õpetajal kergem? Muidugi, asi võib ju olla ka selles, et õpetaja on sattunud väga hea (ja ongi), aga teisi õpetajaid ma lihtsalt ei tea. Igatahes paneb mõtlema see asi. Mäletan ka oma kooliajast, missuguse segaduse suutis põhjustada kõigest üks istumajäänud tüüp, kes väsimatult kõiki tunde segas ja sellega kõigi muidu korralike õpilaste austuse ära teenis ning õppimisindu vähendas. Mini klass on (vist) alati kõigis asjades paralleelidest edukam olnud, kõik võistlused panevad kinni ja seda nii spordis, keeles, matas jne. Ilmselgelt kõrge standard innustab kõiki oma parima mainet hoidma.
Sama teema tegelikult ka Mikroga ja lasteaiaga. Varem käis Mikro liitrühmas, kus väga palju mähkmetes tittesid ning ainult paar temavanust, kellest aga kõik (!) olid mingi käitumishäirega (olidki diagnoosiga, mitte minu isiklik hinnang), mille tõttu Mikro, keda ainsana esinema sai meelitada, seda absoluutselt teha ei tahtnud. Vahetasime rühma (sest laps ei tahtnud enam üldse lasteaeda minna lõpuks), praeguses on enamus Mikro-ealised või vanemad ning väga aktiivsed ja tegutsemistahtelised. Mikro esines viimati etenduses peaosas, eelmises rühmas poleks ma seda iial ette kujutanud, ta vihkas esinemist. Ilmselt ta nägi aga nüüd, et esinemine on normaalne tegevus, mitte mingi erandlik värk, mida ainult talle peale surutakse ning teeb rõõmuga kaasa. Loomulikult võib asi olla ka selles, et ta on lihtsalt vanemaks ja targemaks saanud.
Mul on muidugi hea rääkida, ma saan siin valikuid teha, paljud ei saa. Ongi üks kool, klass, lasteaed. Praegu väga võideldakse väikeste koolide säilitamise eest, samas kui kvaliteeti ei ole, siis on see võitlus küsitav. Minu klassi tuli keskkooli väga palju rahvast maakonnast, isegi kaugematest maakondadest, eks siis sai küsitud ka, et teil seal ju samuti kool, miks siia, nii kaugele? Enamik vastas, et sinna kohalikku kooli lähevad ainult need, kelle vanematel laste tulevikust suva on, isegi väga vaesed püüavad oma lapse kellegi linnas elava sugulase juurde elama mahutada, et kolkasse ära ei manduks. Jah, on ka tugevaid väikekoole, aga need on erandid, millest alati meediagi kirjutab.
P.S. Mu enda elu üks suuremaid šokke oli see, kui ülikooli minnes avastasin, et minu kooli parim eksamitulemus võis mõnes eliitkooli klassis olla klassi halvim. Ma räägin üle 90 punkti saadud inglise keele eksamist. On koole, kus on normaalne saada kõik eksamid üle 90 punkti ja on neid, kus keskmine on 40.
P.P.S. Jah, haridus ja haritus käsikäes ei käi, aga mu meelest jagab ainult lühikese aruga inimene nalju stiilis "kui õppisid koolis ainult viitele, võid olla see, kelle kolmedele õppinud klassivend oma firmasse tööle võtab". Esiteks enamasti nii ei ole ja teiseks promotakse nii seisukohta, et elus määrab su väärtuse see, palju pappi teenid, mitte see, mis sul kahe kõrva vahel on.
neljapäev, märts 14, 2019
Julian Barnes. Aja müra
Teisalt sõltub see tunne kindlasti ka teemast. "Aja müra" räägib vene helilooja Dmitri Šostakovitši elust stalinistlikul ja hiljem sula-aegsel Venemaal. Mulle tundub, et see raamat võib mõjuda oluliselt paremini neile, kellele tolleaegsed olud üllatusena tulevad. Neile, kes Stalinist ühtki raamatut lugenud ei ole. Jah, Barnes räägib palju ka Šostakovitši hingeelust, kuid ajastu pitser jääb seda kõike paratamatult varjutama. Pigem mõjub peategelasevalik juhuslikuna - see oleks võinud olla ka keegi teine, sest kirves rippus igaühe kohal. Šostakovitš jääb kestaks, karakteriks, kellele annab sisu pigem teda ümbritsev, kui tema isiksus. Teisalt ilmselt see toona suuresti nii oligi. Siiski ei saanud ma üle tundest, et autor on kirjutanud romaani idee ümber, selleks, et oma raamatuga midagi endale olulist välja öelda.
Barnes´i jaoks on oluline näidata, et kunsti ei saa rakendada ideoloogia teenistusse. Et lõpuks elab tõeline kunst igasuguse ideoloogia alati üle. Et aeg on kunsti mõõdupuuks, mitte kellegi poolt seatud standardid. Õnneks ei püüa autor oma seisukohti lugejale puust ette ja punaseks teha, vaid kasutab piisavalt irooniat, mis ei lase tekstil paatoslikuks kätte minna. Alati leidub ju neid, kelle jaoks kunst on pelgalt vahend:
"Jah...jah...ja Johann Sebastian Bachil oli kakskümmend last ja nad kõik tegutsesid selle nimel, et tema muusikat mängitaks."
"Just täpselt, "/.../"Ja nimelt sellepärast mängitakse tema muusikat veel tänapäevalgi!" (lk 172)
Kas me tegelikult ei olegi juba jõudnud sinna, et see eelpooltoodud tsitaat tõene kõlab? Samamoodi paneb meid õlgu kehitama ju kõik see, mida Šostakovitš Ameerikas nägi ja imeks pani - oluliseks sai see, kes kus mida sõi ja mida seljas kandis, aga mitte see, mida tegi või ütles. Tänapäevane reaalsus ka meil. Igal asjal on oma hind, ilmselt see on siis hind vabaduse eest öelda seda, mida mõtled. Praegu tundub kummaline, kuidas Šostakovitš luges Pravdast kriitikat ja võis iga lause sõnastuse järgi öelda, millele sellega vihjati või mis käike võis ette näha. Vabas maailmas ollakse sõnadega palju vähem ettevaatlikud. Tagajärgi kartma ei pea. Niimoodi lugedes tundub totalitaarne riik teatud liiki julma mänguna, mis see ju laiemalt võttes ka on. Üks, kes liigutab nuppe ja teised, kes vastavalt ettenähtud käikudele käituvad. Mängust välja ei saa. Ainult kunsti jaoks jääb kogu see mäng üksnes aja müraks, mis lõpuks alati tahaplaanile hajub.
Tegelikult ilus ja poeetiline raamat, minu jaoks oli tausta selgitamist lihtsalt natuke liigselt. Teisalt ei kirjutanud Barnes seda raamatut ju Ida-Euroopa jaoks - muule maailmale on elu Nõukogude Liidus siiski sageli pigem põnev eksootika tundunud kui tõeline Orwellilik impeerium. Selle taipamiseks on "Aja müra" aga ideaalne raamat.
Aitäh Varrakule raamatu eest!
teisipäev, märts 12, 2019
Hull, ja mitte lahedal moel
Brigitta Davidjants kirjutab Kate Bushist ja mulle väga meeldib, et ta kirjutab, mulle üldse meeldib, kui keegi muusikast kirjutab, eriti niimoodi telgitaguseid valgustades ja laulude taustast rääkides, seda nagu väga ei tehta. Raamatuid lahatakse justkui küll, aga muusikast kirjutatakse enamasti väga pinnapealselt, mu meelest.
Aga Kate Bush ei meeldi mulle üldse. Kõik need (nais)muusikud, keda programmid mulle temaga sarnastena pakuvad, samuti ei meeldi: Björk (ok, "Army of Me" on ainus kuulatav lugu), PJ Harvey (paar lugu kuulatavad), Tori Amos (kellega ma vähestest kuulsustest sünnipäeva jagan), Fiona Apple, Joni Mitchell. Ei ole üldse minu teetassike. Bushi kuulsaim "Running Up That Hill" on minu jaoks Placebo lugu. Ma ei tea, mis mind neis häirib, aga pakun, et kaudselt just see "absoluutne naiselikkus", mida Davidjants mainib. Minu jaoks on see kuidagi hirmutav, käsiteldamatu, miski ähvardav, mis võiks ehk minus ka olemas olla, aga mida kuskilt ei paista, aga äkki ikka? Ma ei oska ise selline olla, aga justkui peaks, sest õige oleks? Mul on madal hääl, millega röökida, mitte "kõrge kihistav sopran" ja mulle on inspiratsiooniks olnud just endasugused naislauljad (kui neid nii võib nimetada, eks, neid röökureid).
Kirjutama ajendas aga eelnimetatud kirjatükis ära toodud kirjeldus Kate Bushi kohta kelleltki "ontlikult punkluuletajalt" - “Ta jätab mulje, nagu ta oleks hull. Ja mitte lahedal moel”. Davidjants jõuab küll lõpus välja sama järelduseni, mis mina oma naissoost muusikalemmikute puhul - olla omamoodi ja omadel tingimustel on lahe, aga ma mõtlesin hullusest edasi.
Ma ei kannata neid, kes on "hullud lahedal moel" - aww, me oleme nii kreisid!! Õige hullus ei saagi lahe olla, see peabki hirmutama, süsteemi raputama. Ma sain sellest esimese maigu suhu siis, kui algklassides punt klassiõdesid mind kambaga kõditama tuli. Ma vihkan kõditamist ja ilmselt oli mul pissihäda ka ning oma au kaitsmiseks ma lõpuks lihtsalt hammustasin. Korralikult. Nende reaktsioon oli ehmatus, eemaletõmbumine, "a kuda nii võib - ta rikub reegleid!?", hull, Libahundi-Tiina! Ja mina mõtlesin, et näe, saite raisad, nüüd kardate jah, ei oska midagi teha. Narrida ka ei julge, sest mine sa tea, mida hull teeb! See viimane on ebameeldivate tegelaste puhul mind elus mitu korda aidanud. Hull ju, ei sellest tea oodata. Hullust tuleb muidugi osata doseerida ka. Aga sageli kõik need tähelepanekud, kuidas keegi on näiteks hirmus kahepalgeline, panevad mind õlgu kehitama - aga kes otsustas, et see on keelatud? Kes pani paika reeglid, et ei tohi olla? Kõik need lood kellestki, kes lõi noa selga (piltlikult ikka) - ma mõnikord tunnen, et tahaksin olla see, kellest need lood räägivad. Selline, kellest ei või ette teada, kelle reaktsiooni ei saa usaldada. Kõik ei väärigi mu parimat külge. "If I can't be loved, then I'll be hated!" nagu röögib Otep. Kuigi ma ausõna alati enne hoiatan, kui selle külje ette keeran. Aga vähemalt on see minu isiklik valik: "Because no one is going to ruin me. If I have to, I will ruin myself" (My Ruin - Terror)
Mu lemmik hullust eidest ikka ka. Kaalutletud hullumeelsus olla häbiväärne asi, vähemalt Foo Fightersi lugu "I´ll stick around" rääkivat Courtney Lovest ja seal on rida "How could it be I'm the only one who sees your rehearsed insanity?" See olla selline paljastus, et kuidas ta küll nii ütles ja puha. Ma pigem kehitan õlgu, ei ole ju häbiasi?! Käitumise taga ei tohigi siis kaalutletust olla? Keegi usub, et me kõik oleme alati jube siirad ja loomulikud, iseendad? Ma küll näitlen, kui publikut leidub. Või õigemini, publiku "tungival nõudmisel". Sealjuures on Courtney Love üks selline inimene, kellega kohtumist ma ette kardaks, sest noh, ta ongi nii ettearvamatu, ta võib sulle öelda, mida iganes, ta on oma hullumeelsust harjutanud. Sellest hoolimata ta meeldib mulle kui esineja (Ses osas mina suudan edukalt lahutada inimese loomingu tema isiksusest, ma ei näe põhjust, miks peaks Jacksoni muusikat vältima või Spacey kuskilt filmidest välja lõikama, võib-olla on mu empaatiavõimel siinkohal punane joon ees). "Hull eit" annab sulle vabaduse ennast väljendada, isegi kui see on vaid mask. See on natuke nagu see "ma alati valetan"-paradoks. Kuhu lahtrisse sellist paigutada?
Aga Kate Bush ei meeldi mulle üldse. Kõik need (nais)muusikud, keda programmid mulle temaga sarnastena pakuvad, samuti ei meeldi: Björk (ok, "Army of Me" on ainus kuulatav lugu), PJ Harvey (paar lugu kuulatavad), Tori Amos (kellega ma vähestest kuulsustest sünnipäeva jagan), Fiona Apple, Joni Mitchell. Ei ole üldse minu teetassike. Bushi kuulsaim "Running Up That Hill" on minu jaoks Placebo lugu. Ma ei tea, mis mind neis häirib, aga pakun, et kaudselt just see "absoluutne naiselikkus", mida Davidjants mainib. Minu jaoks on see kuidagi hirmutav, käsiteldamatu, miski ähvardav, mis võiks ehk minus ka olemas olla, aga mida kuskilt ei paista, aga äkki ikka? Ma ei oska ise selline olla, aga justkui peaks, sest õige oleks? Mul on madal hääl, millega röökida, mitte "kõrge kihistav sopran" ja mulle on inspiratsiooniks olnud just endasugused naislauljad (kui neid nii võib nimetada, eks, neid röökureid).
Kirjutama ajendas aga eelnimetatud kirjatükis ära toodud kirjeldus Kate Bushi kohta kelleltki "ontlikult punkluuletajalt" - “Ta jätab mulje, nagu ta oleks hull. Ja mitte lahedal moel”. Davidjants jõuab küll lõpus välja sama järelduseni, mis mina oma naissoost muusikalemmikute puhul - olla omamoodi ja omadel tingimustel on lahe, aga ma mõtlesin hullusest edasi.
Ma ei kannata neid, kes on "hullud lahedal moel" - aww, me oleme nii kreisid!! Õige hullus ei saagi lahe olla, see peabki hirmutama, süsteemi raputama. Ma sain sellest esimese maigu suhu siis, kui algklassides punt klassiõdesid mind kambaga kõditama tuli. Ma vihkan kõditamist ja ilmselt oli mul pissihäda ka ning oma au kaitsmiseks ma lõpuks lihtsalt hammustasin. Korralikult. Nende reaktsioon oli ehmatus, eemaletõmbumine, "a kuda nii võib - ta rikub reegleid!?", hull, Libahundi-Tiina! Ja mina mõtlesin, et näe, saite raisad, nüüd kardate jah, ei oska midagi teha. Narrida ka ei julge, sest mine sa tea, mida hull teeb! See viimane on ebameeldivate tegelaste puhul mind elus mitu korda aidanud. Hull ju, ei sellest tea oodata. Hullust tuleb muidugi osata doseerida ka. Aga sageli kõik need tähelepanekud, kuidas keegi on näiteks hirmus kahepalgeline, panevad mind õlgu kehitama - aga kes otsustas, et see on keelatud? Kes pani paika reeglid, et ei tohi olla? Kõik need lood kellestki, kes lõi noa selga (piltlikult ikka) - ma mõnikord tunnen, et tahaksin olla see, kellest need lood räägivad. Selline, kellest ei või ette teada, kelle reaktsiooni ei saa usaldada. Kõik ei väärigi mu parimat külge. "If I can't be loved, then I'll be hated!" nagu röögib Otep. Kuigi ma ausõna alati enne hoiatan, kui selle külje ette keeran. Aga vähemalt on see minu isiklik valik: "Because no one is going to ruin me. If I have to, I will ruin myself" (My Ruin - Terror)
Mu lemmik hullust eidest ikka ka. Kaalutletud hullumeelsus olla häbiväärne asi, vähemalt Foo Fightersi lugu "I´ll stick around" rääkivat Courtney Lovest ja seal on rida "How could it be I'm the only one who sees your rehearsed insanity?" See olla selline paljastus, et kuidas ta küll nii ütles ja puha. Ma pigem kehitan õlgu, ei ole ju häbiasi?! Käitumise taga ei tohigi siis kaalutletust olla? Keegi usub, et me kõik oleme alati jube siirad ja loomulikud, iseendad? Ma küll näitlen, kui publikut leidub. Või õigemini, publiku "tungival nõudmisel". Sealjuures on Courtney Love üks selline inimene, kellega kohtumist ma ette kardaks, sest noh, ta ongi nii ettearvamatu, ta võib sulle öelda, mida iganes, ta on oma hullumeelsust harjutanud. Sellest hoolimata ta meeldib mulle kui esineja (Ses osas mina suudan edukalt lahutada inimese loomingu tema isiksusest, ma ei näe põhjust, miks peaks Jacksoni muusikat vältima või Spacey kuskilt filmidest välja lõikama, võib-olla on mu empaatiavõimel siinkohal punane joon ees). "Hull eit" annab sulle vabaduse ennast väljendada, isegi kui see on vaid mask. See on natuke nagu see "ma alati valetan"-paradoks. Kuhu lahtrisse sellist paigutada?
kolmapäev, märts 06, 2019
Olla pigem kultuuritarbija kui looja
Kuulsin siin ükspäev telefonivestlust kõrvalt, L. arutas, kes too Malle Pärn võiks olla. Üldiselt inimesed tegutsevadki netis oma nurgakeses, ju siis Malle tema nurka sattunud (veel) pole. Meenus see mulle seoses sellega, et ma vaenan kõiki neid õnnetuid tõpraid, kes raamatukoguraamatutesse oma jooni ja märkusi kribivad. Teisalt veetsin just närvesööva minuti (ülilühike süütenöör) otsides raamatust üht kohta, mida ma lugedes ära ei märkinud, sest "küllap ma mäletan, kus see oli". Mul on fotomälu, ma tean leheküljepoolt, kus see asus, aga mis lehel, seda mitte, kui just numbrit ei juhtunud vaatama. Peab vist end lugedes mingite kleeppaberitega varustama hakkama, aga see tundub jälle liigse priiskamisega - raudselt pole mul hiljem pooli märkmeid vaja.
Püüan kompenseerida seda, et Tõde ja õigust pole ma veel vaatama jõudnud ja ega vist ei jõua ka, sest "võimalusi oli olnud nüüd on kõik nad möödas" nagu laulis Singer Vinger, ma lihtsalt ei suuda end sundida, ju siis südames ei taha. Liiga masendav nagu Mallukas leidis. Raamat oli ka masendav, aga raamatute masendavus on hoopis kergemini kannatatav. Ei, ma ei ole ka ühtki Klassikokkutulekut näinud, kui mind selles kahtlustate, olen lihtsalt üsna kinovõõras. Muuseas, jälle kõrvalepõikena, see sotside statistikateemaline valimisreklaam (mis oli mumst ainuke hea valimisreklaam üldse, sest no statistika, tabelid - ila jookseb...) mis ütleb, et sotside kandidaadid käisid 2018. aastal keskmiselt kinos 8,3 korda, pani ka L.-i silmi pööritama - et kuidas see võimalik on, "mitte keegi ei käi niipalju kinos!" Ma arvasin, et enamik käib nii tihti kinos, mille peale L. ohkas, et ta tõesti ei tea, mis maailmas mina elan.
Et siis kinos ma ei käinud, küll aga kunstinäitusel. Näe, seda vaatamas. Kaasaegse feministliku kunsti kuraatorituuril. Vedasin lapse ka kaasa, ta tahtis pärast sushit saada ilmselgelt ja oli valmis selle nimel pea 2 tundi püsti seisma. Pärast nägin, et keegi oli salamisi pilte ka teinud, ma nägin välja nagu stereotüüpne lesbi. Stereotüüpne lesbi on nimelt paks ja kole nagu väidab "teadusartikkel", mida Varro Vooglaid jagas. Ma lugesin ju hiljuti ka raamatut kaasaegsest feministlikust kunstist ja see tundus näitusega haakuvat. Pealegi olen ma üks see eriti imelik eksemplar, kes nüüdiskunsti klassikale eelistab. No näiteks õnnestus mul lapsele üks taies enne tuuri väga usutavalt lahti seletada ning pärast selgus, et tegelikult oli mõeldud hoopis midagi muud. Isegi kui mõnest asjast üldse aru ei saa, on ülimalt tore, kui mõnest ikka saad ka, kasvõi valesti siis.
Seoses sellega, aga hakkas Maarja Kangro auhindade-raamatus silma üks koht, kus nad räägivad "tudengite kvalitatiivsest allakäigust, nagu keskeas inimestele kohane"(lk 161) ning toovad näiteks Kunstiakadeemia ja EHI, kus tudengikandidaadid sageli uuemast kunstist mõhkugi ei tea ega näitustel ei käi. Mulle tuli see üllatusena, sest kunsti lähed ju ometi õppima ainult siis, kui see sind huvitab, erinevalt mõnest muust alast, kus sind tulevased eeldatavad palganumbrid pimestada võivad - kunstis meil siin seda ohtu väga pole ju?! Siis aga meenus Kürsalea Ithaka Maria kunagine kurikuulus lause, et milleks lugeda raamatutest teiste mõtteid, kui ka endal mõtted peas on - ehk on tulevased kunstnikuhingedki sama enesekindlad - mida ma neist teistest vahin? Mida on mul, kui geeniusel neilt õppida? Ma ei tea, paljud kirjanikud teiste loominguga kursis on, olen tähele pannud, et nii mõnedki demonstratiivselt tõesti ei ole ja ka ma ise tahtsin kangesti (ilukirjandust) kirjutada sel eluperioodil, kui ma raamatuid eriti ei lugenud (või siis oli see lihtsalt tavaline puberteedi tunnus), nüüd tunnen pigem seda, kuidas kirjutajaid ja sealhulgas väga häid kirjutajaid on nii palju - keegi peab ju lugema ka. Äkki peaks kirjutama ikka ainult siis, kui muidu üldse ei saa (näib, et ma tegelikult ei saa, aga mul on muu väljund kui diletantlik ilukirjandus)? Kas siis teiste lugemine saaks üldse segada?
Püüan kompenseerida seda, et Tõde ja õigust pole ma veel vaatama jõudnud ja ega vist ei jõua ka, sest "võimalusi oli olnud nüüd on kõik nad möödas" nagu laulis Singer Vinger, ma lihtsalt ei suuda end sundida, ju siis südames ei taha. Liiga masendav nagu Mallukas leidis. Raamat oli ka masendav, aga raamatute masendavus on hoopis kergemini kannatatav. Ei, ma ei ole ka ühtki Klassikokkutulekut näinud, kui mind selles kahtlustate, olen lihtsalt üsna kinovõõras. Muuseas, jälle kõrvalepõikena, see sotside statistikateemaline valimisreklaam (mis oli mumst ainuke hea valimisreklaam üldse, sest no statistika, tabelid - ila jookseb...) mis ütleb, et sotside kandidaadid käisid 2018. aastal keskmiselt kinos 8,3 korda, pani ka L.-i silmi pööritama - et kuidas see võimalik on, "mitte keegi ei käi niipalju kinos!" Ma arvasin, et enamik käib nii tihti kinos, mille peale L. ohkas, et ta tõesti ei tea, mis maailmas mina elan.
Et siis kinos ma ei käinud, küll aga kunstinäitusel. Näe, seda vaatamas. Kaasaegse feministliku kunsti kuraatorituuril. Vedasin lapse ka kaasa, ta tahtis pärast sushit saada ilmselgelt ja oli valmis selle nimel pea 2 tundi püsti seisma. Pärast nägin, et keegi oli salamisi pilte ka teinud, ma nägin välja nagu stereotüüpne lesbi. Stereotüüpne lesbi on nimelt paks ja kole nagu väidab "teadusartikkel", mida Varro Vooglaid jagas. Ma lugesin ju hiljuti ka raamatut kaasaegsest feministlikust kunstist ja see tundus näitusega haakuvat. Pealegi olen ma üks see eriti imelik eksemplar, kes nüüdiskunsti klassikale eelistab. No näiteks õnnestus mul lapsele üks taies enne tuuri väga usutavalt lahti seletada ning pärast selgus, et tegelikult oli mõeldud hoopis midagi muud. Isegi kui mõnest asjast üldse aru ei saa, on ülimalt tore, kui mõnest ikka saad ka, kasvõi valesti siis.
Seoses sellega, aga hakkas Maarja Kangro auhindade-raamatus silma üks koht, kus nad räägivad "tudengite kvalitatiivsest allakäigust, nagu keskeas inimestele kohane"(lk 161) ning toovad näiteks Kunstiakadeemia ja EHI, kus tudengikandidaadid sageli uuemast kunstist mõhkugi ei tea ega näitustel ei käi. Mulle tuli see üllatusena, sest kunsti lähed ju ometi õppima ainult siis, kui see sind huvitab, erinevalt mõnest muust alast, kus sind tulevased eeldatavad palganumbrid pimestada võivad - kunstis meil siin seda ohtu väga pole ju?! Siis aga meenus Kürsalea Ithaka Maria kunagine kurikuulus lause, et milleks lugeda raamatutest teiste mõtteid, kui ka endal mõtted peas on - ehk on tulevased kunstnikuhingedki sama enesekindlad - mida ma neist teistest vahin? Mida on mul, kui geeniusel neilt õppida? Ma ei tea, paljud kirjanikud teiste loominguga kursis on, olen tähele pannud, et nii mõnedki demonstratiivselt tõesti ei ole ja ka ma ise tahtsin kangesti (ilukirjandust) kirjutada sel eluperioodil, kui ma raamatuid eriti ei lugenud (või siis oli see lihtsalt tavaline puberteedi tunnus), nüüd tunnen pigem seda, kuidas kirjutajaid ja sealhulgas väga häid kirjutajaid on nii palju - keegi peab ju lugema ka. Äkki peaks kirjutama ikka ainult siis, kui muidu üldse ei saa (näib, et ma tegelikult ei saa, aga mul on muu väljund kui diletantlik ilukirjandus)? Kas siis teiste lugemine saaks üldse segada?
Tellimine:
Postitused (Atom)