esmaspäev, jaanuar 27, 2020

Olemise ilu

Kinosaalis ei ole vist kunagi nii vaikne olnud, kui selle filmi "Fred Jüssi. Olemise ilu" ajal. Meil olid lapsed kaasas ja ühel paaril veel ning isegi pisemad, kui meie omad, aga keegi ei nihelenud ega sosistanud, ei krõbistanud popcorniga ega luristanud cocat. Teisalt, seda filmi vist actioni-otsijad vaatama ei lähegi?

Ma kohe ütlen ära filmi suurima miinuse - võrratu visuaal segab natuke teksti süvenemist, sest selle, mida Jüssi räägib, tahaks endale kuhugi salvestada. Ta räägib kui inimene, mitte kui loodusuurija ja selles on suur mõte. Talle, kui inimesele on oluline ilu, mida ta enda ümber näeb ning ta lihtsalt soovib seda teistegagi jagada. Üsnagi elementaarne ja ehk ka inimlik? Teisalt, see külg inimeseks olemisest on meil kuidagi tahaplaanile jäänud. Mind üllatab, et me peame rääkima sellest, kuidas niisama olemiseks tuleb aega võtta, et ei ole vaja endale mingeid eesmärke seada, õigete sihtideni viib meid oma sisemise tunnetuse järgimine niikuinii. Pigem on olulisimaks inimlikkuse tunnuseks saanud hoopis ahnus. Jüssi tsiteerib M. Gandhit, kes ütleb, et maailmal on piisavalt kõigi vajadusteks, aga mitte piisavalt kõigi ahnuseks. Võidab see, kellel on surres rohkem asju. Mitte see, kes väärtustas oma elu läbi ilu nautimise. Ma ei taha ju surra mitte sellepärast, et mul veel ei ole seda ja toda asja, vaid sellepärast, et ilmas on veel midagi väärt vaatamist. Jüssi ütleb, et tema õnneks enam seda ahnusest paljakstarbitud maailma nägema ei pea. See on filmi kurb allhoovus. Ega seda rohkem kui ühe korra ei mainita, seda ilu kaduvust, aga kõlama ta jääb. 

Filmi visuaal viib meid sinna, kuhu tavaliselt vaatlejana ei satuta. Olete te viibinud hetke juures, mil jää hakkab varakevadel jõel esimest korda liikuma? Või näinud ja kuulnud lehtede langemist sügiseses metsas, lume kukkumist puudelt, jalutanud kuuvalges laanes? Näinud kopraid või vesipappi tegutsemas? Hääled lindistas muuseas Fred Jüssi juba aastaid tagasi, need on filmile osavalt külge poogitud. Ma ise veel mõtlesin, et huvitav, kuidas on filmilt välja lõigatud kaameramehe sammud ja drooni põrin, kui me ometi kuuleme looduse hääli. 

Tegelikult ei pea see ka üldse just loodus olema, milles ilu leida. Inimese loodud arhitektuur võib samuti meeliülendav olla, kui seda tähele panna. Kaunilt projekteeritud linnaruum, ajaloolised hooned, kaunid kohvikud, millest rahulikult istudes aja möödumist jälgida. Mitte mingid funktsionaalsed kuurid, kus käia töötamas, söömas ja magamas. Karbid keset põldu. Kust tulevad kõik need inimesed, kes tahavad ainult teada, mis materiaalset kasu millestki saab, kus midagi toimub ja hakkavad nihelema, kui viis minutit "niisama passima" peavad? Ise on veel uhked ka, et nemad käed rüpes ei istu (Kivirähki tüüpilised eestlased tulevad meelde), on see ikka kiidetud töökus või hoopis hale ahnus? Viie rikkama riigi hulka, peaasi, et naabrist parem?

kolmapäev, jaanuar 15, 2020

Maailm minu õlul*

Jüri Kolgi novell "Ada", loetagu, hirmus hea.
Selliseid asju peaks vist Facebookis jagama, aga ma ei taha. Hiljuti keegi kuskil rääkis, kuidas tema kavatseb igasugu vaiksed jõllitajad oma sõbralistist ära kustutada, sest mis see siis olgu - vahivad, aga ise ei panusta! Ega siis Facebook selleks ei ole mõeldud, et seal niisama konutada, kaastööd tuleb teha! Mina ei pane oma tite- ja kassipilte, vaktsiinivastaseid üleskutseid ja sügavamõttelisi tsitaate sinna mitte niisama, vaid ikka selleks, et miskit vastu saada. Kont kondi vastu!
Mul on FB-s küll vaid ca 180 "sõpra", aga häda on selles, et ma tean neid kõiki ja mul on kole komme hakata mõtlema umbes nii, et ok, sõber K.-d see ehk huvitab, aga seda vana kirjasõpra ilmselt mitte ja no hoidku veel too sugulane või lapse õpetaja, tema seina see ju suisa risustab! Ei hakka mina häid inimesi tüütama, panen parem blogisse, mida loeb jumal-teab-kes, aga ma vähemalt ei pea muretsema, ise vastutab, kui siia lugema satub.

Inimeste veebiharjumused on üldse minu jaoks kummalised. No kõik need inimesed, kes siia ära eksivad, näiteks. Ma näen palju on lugejaid läbi feedly, aga rohkem on ju neid, kes niisama kuskilt läbi astuvad. Miks? Mina ei astu tavaliselt mitte kellegi blogist niisama läbi. On need, keda ma loen ja kõik. Vahel kui viidatakse või blog.tr.ee-s (jah, ma siiani kasutan seda aktiivselt, kõik ülejäänud kodumaiste blogide loendid on mu meelest haledalt läbi kukkunud, ainult see vana, mis inertsist töötab, toimib endiselt) tundub midagi olulist olevat, siis satun mõnesse võõrasse kohta ka. Aga et ongi inimesi, kes käivad ühest blogist teise inimeste blogrollides olevaid linkepidi? See on ju kohutavalt tüütu?! Ja ometi tuleb sealt suur osa liiklusest.

Vastutusest veel, olen siin kaks päeva trapi kuulanud, ilmselgelt need 68 minu jälgijat Last.fm-is seda ei oodanud, keegi neist pole kordagi kuulanud ühtegi neist noortest emodest, keda ma siin ketran. Suunamudijamaterjali minus pole, mind kisub ikka mitmesse suunda korraga, ei sobi selline teistele teenäitajaks. "Ärge käige mu järel, olen ise ka eksinud" või kuidas see tekst t-särgi seljal oligi.

Miks üldse end vastutavana tunda? Ma pidevalt maadlen selle probleemiga ja olen jõudnud ainult niikaugele, et vahel õnnestub endale selgeks teha "küll kõik kuidagi laheneb, see pole AINULT minu probleem", sest miskipärast ma tunnen, et kõik asjad on eranditult AINULT minu kraes ja suisa üllatun, kui keegi vabatahtlikult kaasvastutust tajub või lihtsalt nendib, et "kõik saab ju korda?!".

Praegu näiteks tunnen ma end süüdivana selle karja inimeste ees, kes meile tööle kandideerisid, et noh, mul on siin see riisutud koor, mingi 15 kodanikku, kellele ma veel ei saa ära öelda, sest pole täpselt teada, kas peaks nad testile kutsuma või mitte. Nad kõik ootavad seal kusagil, sõltuvad minust! No ja siis meenub, et mina ei ole kogu meie ettevõte, mina ei ole tingimused, mis tulenevad klientidest jne. Mina olen lihtsalt sõnumitooja!
Lastega oli sama asi, ma alati hullult üllatusin, kui tuli meelde, et neil on ju isa ka! Enne seda olin jõudnud alati pikalt ennast haletseda, et kuidas ma küll ometi hakkama saan ja siis keegi ütles, et teeme nii või naa. Ohhoo! Sa ka siin! Kuidas ma su ära unustasin!? Ja kohe oli mure kui käega pühitud. Ma ei ole harjunud delegeerima, kahman kõik endale. Seal, kus teised inimesed veel ei näegi muretsemise kohta ("eks läheb seegi mööda, mis me ikka teha saame"), olen mina juba kümmekond õudset stsenaariumi omas peas valmis vorpinud. Üks paganama ärev eit olen.

Emoräppi teilegi, mulle meeldib. Kuidagi "päris" muusika, tavalised inimesed, tavalisest elust. Mulle meeldib see 48-aastase Adam Westoni kommentaar video all I can totally understand the importance of the lyrics and the actual music is genius. At my age it's nice to find out that some new music actually satisfies me. 


Ja totaalselt muul teemal...
Mikro teatas eile, et ta olla lasteaias õpetajalt küsinud, kumb tollele rohkem meeldib, Lenin või Stalin? Õpetajale meeldis Lenin rohkem. Tiia Toometi "Vaja aja koolilood", mis muud. Ostsin lastele, et ise lugeda saaks. Toometi "Kodused asjad" oli lapsepõlves mu suur lemmik. Või oli see "Vaja aja lood"? Need on mu mälus ühte sulanud, ilmselt olid mõlemad head. Ühes neist olid pildid kõigist vana aja jäätistest ja klaaskuulidest, millega mängiti. Mäletan, et mulle tundus selle põhjal vana aeg hoopis parem kui see 80ndate lõpp, kus ma elasin.

*Täiesti ootamatult sain kalambuuriga hakkama

teisipäev, jaanuar 14, 2020

Pildikesi tööelust

Märkasin hiljuti kahte sarnast töökuulutust - sama oli ettevõte, sama oli positsioon, ainult et ühte töötajat otsiti Tallinnasse, teist Tartusse. Tallinna kuulutusel oli palganumber juures. Kommentaare pole vist vaja.

Otsisime siin just ka ise ühte inimest. Panime palganumbri juurde, et kellelgi asjatuid illusioone ei tekiks. Üle 300 kandidaadi laekus ühele kohale. Inimesi oli igasuguseid, tõepoolest täiesti seinast seina igas mõttes. Uskumatu. Nõme on see, et hetkel pole üldse kindel, kas meil seda inimest üldse vaja ongi. Üldistus: inimesed ei taha tegelikult töötada kusagil teeninduses, nad tahavad sooja kontorisse arvuti taha.

Ilmselt tuleb siinkandis elades mugavast töökohast kümne küünega kinni hoida. Mida lisaks pakutakse? Täna pakuti näiteks aktimodelli tööd foto jaoks, 45 eurtsi saaks. Mhmm, ma vist mõtlen veel...Muuseas, oma töökarjääri ma alustasin kunstikooli modellina, mitte aktina küll, toona sain umbes 190 krooni selle eest, tundus ja tundub siiani parem valik kui 45 euri palja pee eest.

Üks arulage klient tahab iga trükivea eest valurahaks 40 eurtsi saada. Mingu ta ka puu taha! Teate ka, kui paljud inimestest suudavad ühe ja sama blanketi peal omaenese nime kolm korda erinevalt kirjutada? Tee siis selgeks, on see trükiviga või loll klient. Pärast ikka lööb käsi kokku, et "mina ometi niimoodi ei kirjutanud, eks need tuhmid idaeurooplased mul selle dokumendi ikka ära solkisid!" Teisalt, preili perfektsionist minus hõõrub selgelt käsi.

pühapäev, jaanuar 12, 2020

Kazuo Ishiguro. Kui me olime orvud

Kirjanduses kasutatakse terminit "ebausaldusväärne jutustaja", mis on iseenesest veidi problemaatiline, sest kas tegelikkuses üldse eksisteerib mõni jutustaja, kes oleks täielikult aus ja mälumoonutustest vaba, kas keegi saab olla enamat kui vaid subjektiivne tema ise, erapooletult objektiivne?

Raamatuid lugedes me enamasti siiski eeldame, et lugu juhtus täpselt nii, nagu seda meile serveeritakse. Ma ei tea, miks. Kui jutustaja trikitab, saame me sellest tavaliselt ka juba esimestel lehekülgedel aru, sageli on sel juhul minategelane kas laps või siis mingit sorti eripäraga tegelane. "Kui me olime orvud" esitleb end meile aga kui detektiivilugu ning esmapilgul ei leia siit midagi mõistusevastast. Mõne aja pärast avastad ennast aga keset unenägu, sellist, kus kõik on unenäoloogika järgi korras, aga ometi sa saad aru, et asjad ei ole päris nii nagu nad olema peaksid. Mõistad, et eesmärgid, mille poole peategelane püüdleb, on saavutamatud, inimesed, keda ta kohtab ebaloogilised ja üleüldse tunnetad iga rakuga, et kõik sumbub ebaõnne, ometi läheb peategelane kõike seda tähele panemata ikka edasi. Nii nagu unenägudes, kus siht on silme ees, aga sa tead, et iial kohale ei jõua. See võiks olla tüütu, kui see ei oleks nii osavalt kirja pandud ja ka sügavamõtteline. Ilmselt on see suur risk, kirjutada selline raamat, mida pinnapealselt lugedes võidki end avastada ühes täiesti ebaloogilises detektiiviloos ja pettuda. Mulle tundub, et päris mitu arvustajat ongi selle pealispinna õnge läinud. Võib-olla ei tasuks seda lugeda Ishiguro esimese romaanina, vaid alustada mõnest muust, siis peaks olema selge, et autori lemmik uurimisteema on inimmälu ja selle võime moonutada, varjata ja petta.

Antud lugu, nagu tegelikult ka pealkiri viitab, keskendub lapsepõlvele ja selle olulisele rollile inimese elus. Autor paigutab oma tegelased keset pöördelisi ajaloolisi sündmusi (Teise maailmasõja eelmängust Aasias siinkandis ju ka väga palju räägitud ei ole, selles osas on jutustaja usaldusväärne  ning ajalooline taust on raamatus huvitav ja informatiivne) ning püüab läbi selle näidata, kuidas enamasti paikneb meie isiklik turvasaar just nimelt lapsepõlves ning me tegeleme sinna tagasipöördumisega aktiivselt kogu elu, iseasi, kas see ka tegelikult võimalik on. Me elame illusioonis, et minevik on kusagil konserveerituna tallel ning sinna on võimalik naasta. Me usume, et nostalgia aitab mäletada, aga palju me tegelikult mäletame?

"Kui me olime orvud" tegelik lugu peitub metatasandil, romaani tegevusliinid on pigem dekoratsioon, samas need kaks ka täiendavad teineteist ja segadust tekitab seegi, et erinevalt mitmest teisest autori teosest, on sellel konkreetne lõpplahendus olemas.  Ometi jääb tunne, et olulisem on siiski see, millest ei räägita. Kui me ei küsiks "miks?" ehk olekski meie elud samasugune unenäoline ja ebareaalne kulgemine nagu peategelase oma, kes oma otsuste tagamaid tutvustama ei kipu. Kas selle tõttu, et ta on endas kindel või hoopis selle tõttu, et ta luiskab? Või tahetakse meile näidata hoopis seda, et tegelik elu võrdubki suures osas unenäoga, kuna me lähtume eeldustest, mida me ei mäleta, minevikust, mis on meie peas kummalise kuju võtnud ega sarnane sellega, mis ta tegelikult oli. Ja isegi kui me seisame kõikuval pinnal, on meie olukord siiski tunduvalt parem neist, kelle minevikus on lahtiseid otsi ja vastamata küsimusi - sellise dilemmaga inimesel on väga raske elada olevikus, samas ei saa ta  ka pöörduda mineviku poole, sest see on lõplikult läinud ja muutunud.

Väga huvitavalt kirjutatud romaan. Ilmselt nõuab seesugune metatasandit arvesse võttev stiil erilist vilumust kirjutamisel ega ole igaühele jõukohane. Tekstiline kunstiteos ja sellena kindlasti väärt kirjandus.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

pühapäev, jaanuar 05, 2020

Tippkiskja kannatused

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mul on küll hea meel, et oleme inimkonna arengus jõudnud nii kaugele, et vähemalt osale inimestest lähevad korda ka loomade kannatused ja nad püüavad nende ärahoidmiseks midagi ette võtta. Ei saa öelda, et ma oleksin ise loomade heaks viimse kui sendi nõus ära andma ja oma kodu hoiukoduks muutma või teeksin alati kõige keskkonnasäästlikumaid otsuseid, vegan samuti ei ole, aga ma olen täiesti nende poolt, kes on. Just eetilistel kaalutlustel siis, et vähendada teiste kannatusi ja surma. Isegi kui öko laiemas plaanis jätkusuutlik ei ole, siis ilmselgelt on positiivne see, kui me natukenegi vähendame liha tarbimist või püüame mitte osta kaupu, kus sees näiteks palmiõli vms. Mul ei ole küll ka mingeid kogemusi nn võitleva veganluse või lausa ökofašismiga, aga pakun, et enamikul siin Eestis ei ole.

Just seetõttu ongi minu jaoks ebamugav kuulda arvamusavaldusi stiilis "täna jälle oli poes mingi idioodist toidujälgija, vahtis seal luubiga koostisaineid ja ajas näpuga äpis järge!" Nojah, aga las ta oli siis? Äkki oli tal allergia? Äkki uuris hoopis mõnd retsepti veebist? Kuidas ta sulle ette jäi, et sa niimoodi reageerid? Mina näen seoses lastega palju rohkem neid inimesi, kes toidavad oma järeltulijaid peamiselt krõpsude ja kommidega, keda ei huvita, et lapsed on nähtavalt ülekaalulised ja allergilised, kes laiutavad käsi, et laps ei söö koolis ega lasteaias, sest noh, ta pole harjunud suppide ja putrudega, kastmedki on kahtlane värk, salatist rääkimata.

Või siis "need lollakad loomakaitsjad, Eesti ajal kandsid kõik daamid naaritsakasukaid ja keegi ei kobisenud, see on alati nii olnud! Mitte, et ma loomapiinamist õigustaks, aga no need tehiskarvad on ju lihtsalt ko-le-dad!" Mu aju tõrgub selle koha pealt, et sinu õigus ilule kaalub üles looma õiguse elule? Ma saan aru jahindusest, aga karusloomafarmid on siiski täiesti tarbetu julmus. Loomi on alati piinatud, milleks peatuda nüüd?

Ma ei saa just sellest reaktsioonist aru, et värdjad on need, kes püüavad midagi muuta. Mulle tundub, et see on kaitsetaktika, et ise ometigi muutuma ei peaks. Või tunnistama, et äkki kõik mu valikud ei ole just parimad olnud. Aga miks peab alati eksimatu olema? Lihtsam oleks ju ümber mõelda, eriti kui enda arvamuse juurde jäämine sellise vastureaktsiooni tekitab. Mulle meenutab see olukorda, kus keegi kritiseerib mingit sinu valitud asja ja siis tunned endas kohustust seda miskipärast kaitsma asuda, niimoodi hästi teravalt, stiilis "ma tean, et sa arvad, et kõik, mis mina valin on saast ja mina olen ka su silmis saast, jah! Tunnista üles!" Ise ka pärast imestad, et kust see jama nüüd tuli. Ma võin ju ometi tunnistada, et ma ei ole ideaalne, ma ei tee alati parimaid valikuid, olen teinud halbu otsuseid ja tean, et saaks paremini. Mis ei tähenda, et ma tulevikus kindlasti nüüd ainult paremini teen. Ma ei pea ju süüdistama eetilisemate valikute tegijaid selles, et nad justkui minu halbu valikuid mulle nina alla püüavad hõõruda.

Aga võib-olla on see kõik minu fantaasia vili ja tegelikult lihtsalt mõeldaksegi, et veganid ja loomakaitsjad on mingi ullikesed, ilma igasuguste kahtlusteta?

Hoopis etem kui kellegi lolliks tembeldamine, on mõistlik arutelu. No näiteks sai hiljuti räägitud kanadest. "Peaks ikka oma rahakoti peale vihane olema, kui neid ökomune ostan! Mingid kanad?! Mõtleks!" Pidada aga olema nii, et õrrekanade munad ei ole sugugi etem variant kui puurikanade munad, seda siis tööstusliku farminduse puhul. Nimelt olla õrrekanade puhul rohkem konkurentsi pesakohtade pärast, kanad nokivad üksteist surnuks ja tallavad jalge alla, (Houellebecq oma viimases "Serotoniinis" muide mainib kah seda), puurides olla kanad viiekaupa ja seal seesugust võitlust ei teki. Loomulikult oleks kõige parem variant osta vabapidamiskanade mune, aga vaid nende toodangust äraelamine on tänapäeva maailmas võimatu. Võimatu ei oleks aga ilmselt inimlike tingimuste sisseseadmine farmides. Ei tehta seda kasumi maksimeerimise ihas, ainult tarbijad võivad seda käitumist muuta. Kui inimesed ei oleks nii ignorantsed, võiks maailm parem olla.

"Ma küll ei mõtle mingi sea peale, kui ma kotletti söön!" Selles ilmselt asja uba ongi. Me oleme niimoodi harjunud, sest nii on mugavam ja südamel kergem. Ma ju ka ei mõtle, aga on see päris õige? Mis juhtub, kui ma niimoodi küsida julgen? Äkki on ikka lootust, et asi paraneb, mitte ei lähe veel hullemaks? (Jah, läheb ilmselt hullemaks, sest inimesi on ammu liiga palju, ületarbimine on sissejuurdunud norm jne, aga äkki ikka keegi kuskil mõtleb midagi välja?). Mis see teine võimalus parem on, et irvitame nende üle, kes midagi muuta proovivad ja peame pidu katku ajal? Või ongi juba mõelda ka liiga jube? Mul on ka kohati.

Leidsin täna ühe hea tsitaadi kah, minu silmis selle teemaga seonduva, nimelt on saksa filosoof Peter Sloterdijk oma "Küünilise mõistuse kriitikas" (1983) öelnud niimoodi: "Küünikud pole lollid, ja aeg-ajalt nad muidugi näevad seda eimiskit, milleni kõik viib. Nende hingeaparaat on nüüdseks aga piisavalt elastne, sellesse saab sisse ehitada püsikahtluse kui ellujäämisfaktori. Nad teavad küll, mida nad teevad, aga teevad seda ikkagi, sest lühiajaliselt kõneleb oludesund ja enesesäilitamistung sedasama keelt ning ütleb, et just nii peabki olema. Teised teeksid seda ju niikuinii, ja võib-olla hoopis hullemini." (Hasso Krulli tõlkes, P. Sloterdijki "Jumalahulluse" järelsõnast, lk 199)

laupäev, jaanuar 04, 2020

Kõik teed viivad mehele

Ma lubasin enne jõule, et kirjutan Simone De Beauvoir'i "Teisest sugupoolest", aga noh, siis juhtus see, mis ülalolevalt pildilt näha. Sai suisa kaks kodust dineed korraldatud (võikalt väikekodanlik, ma tean!) ja kuigi oli miinuseid (no ma näiteks eeldasin, et kaks pidu tähendab ühekordset koristamist, aga ei, üllatus-üllatus, ka kahe peo vahel tuli korra koristada!), siis peamine pluss koduste ürituste juures on siiski see, et kõik ülejäägid jäävad sulle! No nii ma siis lebasin voodis, mängisin arvutimänge (sest ei suutnud end raamatukokku vedada) ja nentisin, et uus aasta saabub mandumise tähe all. Aga võta sa näpust, juba kolmandaks päevaks olen triksis-traksis ja kirjutan kohe ka pühast feminismuse alustekstist.

See on üks õudne raamat! No nii kahju hakkab endast ja suguõdedest, et õudne kohe! Õnneks on see kirjutatud aastal 1949 ja enamik rõlgustest on vähemalt siinkandis juba ajalugu. Samas ei saa öelda, et mineviku võiks ära unustada, sest vähemalt mina tajusin küll õige mitmes kohas, kuidas toonane elukorraldus meid siiamaani teatud valdkondades kummitab. Noh, üleüldse on hea ajalugu tunda, muidu loed Anna Kareninat nagu 16-aastane mina ja mõtled, et mis tal ometi viga oli, mida ta vingus ja midagi ette ei võtnud?! Kahjuks toona enamiku naiste ainus võimalus oligi vinguda, sest eneseteostusvõimalused pehmelt öeldes puudusid. Negatiivsed vabadused olid muidugi olemas, alati sai hakata vargaks või prostiks, aga see tähendas põhimõtteliselt ühiskonnas lindpriiks olemist ja sellega on väga vähesed vabatahtlikult nõus.

Aga edasi rohkem tänapäevasema kraami juurde. Ja jõulude. Mul oli kunagi üks tuttav, kes küsis: "Mida sa jõuludeks said? Sõrmust ei saanudki? Nojah, mis sel muul ka mõtet..." Oligi selline "meeleheitlikult tanu alla"-preili. Me natuke naersime ta üle, sest me olime nooremad ja meil oli veel aega. Ent ometi nägi minu elukaar minu peas välja täpselt nii: kool - ülikool - abielu. Kõik. Sinna kõik teed suubusid, saabus suur õnn ja paradiis ning kõik oli saavutatud. Kõik lahenes iseenesest.
Sealjuures ma ei olnud mingi lambapea, akadeemiliselt edasijõudmatu või selliste vanemate laps, kes 40-selt vanavanemateks ihkasid saada. Ei, meil kodus oli haridus väga hinnas. Teisalt, hariduse omandamine tundus mulle köki-möki selle abiellumise kõrval. Vot see oli tõeline väljakutse! "Mind küll keegi et taha" kummitas pidevalt peas ja võib-olla just see oli üks põhjustest, miks ma seda väljakutset nii tõsiselt võtsin? Inimene ju vajavat väljakutseid?

Karjäär? Eneseteostus läbi töö? Kuhu see jäi? Kui sa kuuled kogu elu, kuidas on teatud tööd, mis on naisele sobilikud ja teised, mis seda ei ole, siis võib uskuma jääda. Et on olemas hea palk naise kohta ja meeste tööd ja palgad. Karjäär on kohustuslik mehele, naine võiks eneseteostuse leida rahulikumalt. No näiteks mõnus soe raamatupidajakoht on väga hea. Naisele. Beauvoir toob välja ka selle, et enamik inimesi on mugavad, loomulikult on kergem jäädagi teistest sõltuma, eriti kui seda ühiskondlikult soositakse, seega ei saa naistele pahaks panna, et nad oma positsiooni eest ei võitle. Kõik need vastikud intrigantidest naisjuhid, kellesarnaseks muutumise eest meid hoiatatakse, ei, me ei taha sellised olla! Parem madalapalgaline ja vaga, aga austatud. Vastik karjäärimutt! Eluvõõras ja naeruväärne sinisukk! Kõik need kaunid tiitlid, mida naised ise sageli jagavad kaitsmaks iseenda status quod. Neile ju ometi räägiti, et abielu on paradiis, paraku enamasti see ootus ei täitu ja nii piinlik on end avalikult petetuks tunnistada. Kas on mõni mees, kellele maast-madalast räägiti seda, et elu mõte on leida hea naine? Pigem niipidi, et poiste puhul laideti maha kõik see, mis majanduslikku edu ei tõotanud - mees peab ju peret ülal pidama, kuigi ega seegi mingi mõistlik ja kasulik eeldus ei ole.

Nüüd ma vähemalt tean, et hoian iga kord keele hammaste taga, kui tahaks öelda oma tütardele, kuidas "pulmadeks paraneb ära" või "ära nii tee, siis sa ei meeldi poistele!" Et neil ei tekiks mõtetki, et just see asi on elus kõige olulisem. Ah, et seda öeldi ju naljaga? Ju ma olin siis eriti kergesti mõjutatav. Näe inimest, mitte sugu.

Oma aja trendina lähtub Beauvoir päris palju Freudist. Mulle on psühhoanalüütikud alati tundunud veidi liiga lennuka fantaasiaga tüüpidena. Mitte, et seal terake tõtt sees ei oleks, aga kõikehõlmava ja -põhjendava teooriana see ikka üldse ei päde mu meelest. Ajaloona jällegi oluline teada, aga siin raamatus mõjus muu kõrval kerge anakronismina, mis siiski ei tähenda, et kogu Beauvoiri teooriat võiks naeruvääristada. Kahetsusväärselt palju oli neid kohti, kus sai kaasa noogutada, et nii on. Parem kui ei oleks. Loodetavasti aitab mustrite teadvustamine nende muutmisele kaasa.

EDIT. Lapsed vaatasid aasta spordiauhindade galat ja rääkisid Kelly Sildarust. L. pistis vahele, et eks ta varsti mehele läheb ja siis on spordiga kindlasti kööga. Ma olen selles mõttes nii õnnelik, et meil on praegu naispresident. Vähemalt üks väga nähtav ja oluline eeskuju väikestele tüdrukutele, et kõik teed ei lõpe abieluga.

reede, jaanuar 03, 2020

Minu 2019. aastal loetud raamatutest parimad

Goodreads annab teada, et lugesin eelmisel aastal 126 raamatut ja 30 692 lehekülge, sh 3 pooleli jäänud raamatut ja tegelikult oli sel aastal neid kohe päris alguses vastu hakanud teoseid veel. Ei teagi kohe, mida edaspidi sellistega teha st kui mitme protsendi läbi lugemise järel võib raamatu nimetada poolelijäetuks ja kui vähe peab lugema, et kvalifitseeruks pigem "alustamata" alla? Viie tärniga hindasin 14 raamatut, seega saab erinevalt eelmisest aastast top 10-ga hakkama. Õnneks olen enamikust viietärni väärilistest juba ka kirjutanud (lingid pealkirjas), sest leidub seal nimekirjas neidki, mille võlusid ma praeguseks enam mäletada ei suuda. On see halva mälu või hoopis õnneliku hetkes elamise tunnus?

1. Andrus Kasemaa - Vanapoiss

Ma arvan, et see oli aasta kõige ägedam avastus. Lisaks tegemist ka kenasti 2019. aasta väljalaskega, seega aktuaalne ja ERR- i aasta parimate tabeliski kõrgel kohal. Lugesin selle peale veel mitu raamatut Kasemaa luulet ka otsa ja julgen sedagi soovitada. Võib-olla isegi salongikõlbulikum kraam, kui "Vanapoiss". Mulle tundub, et see raamat kas meeldib või mitte, külmaks ta ei jäta. Paha tujuga või hingelt sügavalt lillelastele ei soovitaks. Ta ei ole päris see, mis ta esmapilgul tundub, aga samas ta ei ole ka väga midagi muud.

2. Andrus Kivirähk - Sinine sarvedega loom

Näe, kaks Andrust esikohtadel. Ühtmoodi nunnud raamatud ka. Ja tegelikult on vist sarnane ka see, et igapäevane elu tundub mõlema teose peategelastele kummalise ja tüütu tsirkusena. Tavainimene on raamatu kohta ka ütlemata kenasti ja tabavalt öelnud.
P.S. Mõtlesin hiljuti, et olen hakanud üha rohkem ikkagi aimekirjandust lugema, ilukirjanduse osas olen kaunis kapriisseks muutunud. Kui see ikka midagi uut teada ei anna, siis milleks? Teisalt on need kaks esimest siin selgelt ilukirjandus, ok, Kivirähki loo prototüüp on ajalooline isik ja tema elulooga tutvumist võib uue info ammutamiseks pidada, aga jõle palju ilmub ikka igasugu a la Õnne 13 kirjeldusi kirjanduse pähe. Tahaks ikka mõttega lugeda, mitte inertsist ja haigutust maha surudes. Uskumatu, kui paljud tõlgitud väljamaa bestsellerid sellisteks on osutunud! Hea ilukirjandus peaks olema meelelahutus, mis paneb mõtlema, mitte aga meelelahutus, mida tapeedina tarbida.

3.  Arstiraamatud ehk Henry Marsh - Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast ning Adam Kay - See teeb haiget. Nooremarsti salajased päevikud.

Ilmselt eelmise aasta "Kui hingusest saab õhk" meeldivuse laines, aga needki olid äärmiselt silmiavavad teosed. Henry Marsh siis ajukirurg nagu "Kui hingusest..." autor Paul Kalanithigi ja Adam Kay  - günekoloog. Seda viimast päris tõsiselt ei soovita lugeda rasedail või laste saamist planeerivatel! Õnneks mina enne sünnitama minemist seda kõike ei teadnud. Inimeste uskumatust idiootsusest on see raamat ka ja no kohati on see veel õõvastavam. Kui sa arvad, et sinu töö on keeruline ja kliendid nõmedad, siis neist raamatutest leiad lohutust.

4. Frans De Waal - Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks,  kui nutikad on loomad?

Ma ei tea, kuidas teil, aga ma ise küll kuulen ikka veel teematõstatusi stiilis "vat koer on tark loom, aga kass loll"; "mis sellest närilisest pidada, ta ju loll loom?". See raamat selgitab kenasti ära, miks need vaidlused nii rumalad on ja kust see rumalus tuleb. Ei ole nii, et tark on ainult see, kes teeb nii, nagu inimene tahab ja kelle andeid inimene hinnata oskab. Loomad on huvitavad ja mitmekülgsed olendid ning neid ei tasuks võtta inimese mõõdupuu järgi.

5. Hyeonseo Lee - Seitsme nimega tüdruk

See raamat annab vastuse küsimustele stiilis "aga miks nad sealt ära ei põgene? miks nad oma paha valitsust ei kukuta? miks nad sealt ära põgenevad?" Põhja-Korea on kindlasti suur äärmus, kuid riike, mis totaalse kontrolli ja oma elanike ajude pesemise suunas liiguvad on maailmas päris mitmeid. Kuidas see mõjub inimestele ja mis ootab neid ees, kui nad sellega leppida ei suuda ning mida meil ehk kogu sellest loost õppida oleks.

6. Maarja Kangro - Minu auhinnad

Kangro on minu puhul miskipärast alati kindla peale välja minek olnud. Sel aastal ilmus Kangrolt luulekogu, mu suhted luulega on, noh, keerulised  - "sisemise lüürilisuse puudumine" nagu ma kord mainisin, Kangro puhul kahtlustan endal ka vähest intelligentsi, aga eks ma püüa lugeda sedagi kui kätte saan.

7. Annie Saumont - Aeg elada ja teisi jutte

See raamat ilmust Loomingu Raamatukogu sarjas 2018. aasta päris lõpus ja ilmselt selle tõttu jäi paljudest tabelitest teenimatult välja. Pealegi ilmus LR sarjas tänavu üüratult palju imelisi teoseid sh novellikogumikke. Kui aus olla, siis LR pelutas mind nooremana oma halli ja kuiva väljanägemisega, kuid tuleb tunnistada, et erinevalt mitmetest kunstilise kaanekujundusega raamatutest on need mind sagedamini positiivselt üllatanud. Tuleb lisada, et viimase aasta kaanekujundus on siiski ka päris värvikas olnud.

8. Mare Kandre - Kurat ja Jumal

2019. aasta esimene Loomingu Raamatukogu raamat. Muinasjutud tekitavad minus alati kahtlusi, et no äkki on jälle miski puust ette ja punaseks "kuidas õigesti elada" lugu. "Kurat ja Jumal" selline ei ole. Kandre on suutnud luua imeliselt kauni ja võrratult õõvastava gooti mõjutustega maailma. Lisaks ilusale keelele on siin ka mõte sees ja õnneks viisakalt peidus pinna all, mitte näppuvibutavalt esil.

9. Elena Ferrante - Lugu uuest perekonnanimest

Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista.
Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.


10. Anne Sverdrup-Thygesen - Putukate planeet

Mulle on alati loodus huvi pakkunud ja ma arvan, et oleks kena, kui teistelegi pakuks. Raamatu autor on bioloog ja nii palju, kui mina selle ala esindajatega kokku olen puutunud, siis kipuvad nad huvitavad inimesed olema. Sellised, kes oma teadmisi teistele huvipakkuvalt edastada suudavad. (Erinevalt matemaatikuist - kole isiklik torge, ma tean. Kindlasti ei vasta reaalsusele.) Palju huvitavam raamat kui näiteks Maja Lunde "Mesilaste ajalugu", mis püüab putukatest ilukirjanduslikus vormis rääkida. 

Maskuliinselt alanud tabel lõppes puha feminiinselt, ma vaatan. Elena Ferrante olevat mõne arvates siiski mees, lisan aususe huvides. Klassikast, mis väga meeldis, lisaks siia veel vendade Strugatskite "Miljon aastat enne maailmalõppu" ja  Harper Lee "Tappa laulurästast". Ma püüdsin lugeda ka H. Lee teist, "Mine, pane vahimees välja", aga ei jõudnud eriti kaugele, see ollagi väidetavalt "Tappa laulurästast" varajane variant, mis anti välja, sest pärijatel oli raha vaja. Ei meenutanud terviklikku lugu, pigem toorikut ja käeharjutust. Nora Ikstena "Emapiima" olen ka viie tärniga hinnanud, aga ausalt öeldes, ei mäleta üldse.