Tahte triumf

Kui ma siin hiljuti kaebasin, et ükski mees mind ei taha, siis nüüd on juhtunud nii, et needki üksikud, kelle ma valskusega oma võrku olen tõmmanud, üritavad jalga lasta...

Ma varem ikka suhtusin veidike kõhklevalt inimestesse, kelle kodukass kaduma oli läinud - ju siis ikka üsna lohakad inimesed, aga olen pidanud oma eelarvamusi korrigeerima. Nimelt on Tommyl uus mood - nii kui keegi koju tuleb, varitseb ta ukse juures ning leegib osavalt jalge vahel pikeerides inimestest mööda ja uksest välja. Õnneks tal oidu väga palju pole ning alati tormab ta padavai trepist üles, kust teda õnneks kindlalt kätte saab. Oht on aga see, et kui Mini on juba koolikoti tuppa visanud ja kassi püüdma asub, võib uks ta selja taga sneprisse minna ja võtmed jääksid sisse. Mina igatahes teeks kindlasti nii. Siiani tema veel ei ole ning ma pole pidanud keset päeva neid kassiga koridorist päästma ruttama.

Huvitav, et peale kolme aastat on Tommy siis nüüd avastanud, et maailm läheb peale välisust edasi. No tegelikult ta jumaldab treppe, aga tema ainus kogemus nendega on suvilast, kuhu me talvel ei lähe (no ja isegi suvel me võimalusel väldime tüübi kaasavedamist, sest olgugi ta suvilas olemist armastab, teeb ta teel sinna ennast alati täis) ja nüüd siis on ta paaril korral trepimaitse suhu saanud ka koridoris. Eile oli ta eriti nahaalne  - söötsin tüübil kõhu täis (ta on meil ülekaaluline nüüd, 6,6 kilo, saab kallist dieettoitu), läks välisukse juurde ja hakkas kindlal häälel väljalaskmist nõudma. Umbes nii, et lähen ja küsin nüüd naabrite juurest lisaks. Kui jutust ei piisanud, kaapis niikaua uksetihendit kuni tükid järel (ja üritas neist tükkidest toituda...). Pritsisime sinna äädikat.

Uksed kassi ei heiduta. Kui ma üritan rahus midagi trükkida ja tema arvab, et võiks hoopis mu käe peal lösutada,:

panen ma vahel töötoa ukse lihtsalt kinni. Mõttetu. Ta kraabib ust niikaua, kuni ma lõpuks lahti teen. Me alguses mõtlesime ju naiivselt, et hakkame ka magamistoa ust öösiti kinni hoidma. Sama asi.
Ega ta muidu meie vastu huvi ei tunne kui ainult tühja kõhuga, siis teeb näo, et me oleme õudselt armsad ning litsub ligi. Voodisse või külje alla ta niisama öösel ei roni. Teab, et öisel ajal aitab kõige paremini tähelepanu saavutada ikka vana hea järgiproovitud karjumine, voodisse tulles võidakse veel kaissu kahmata äkki. Vannitoa põrandakütte andurit võib ka kriipida või närida, ma ei teagi, kumba ta teeb, alati kui ma kohale jõuan, on ta juba kööki suundunud, et mulle õige tee kätte näidata.

Kass on uskumatult väle loom, kui vaid tahab. Ja teeb üldse kõike, mida tahab. Ses mõttes, et inimesed räägivad, kuidas lapsed neid õpetanud on, kannatlikkust ja muud sellist - no ma ei tea, laps siiski on osa sinust, sa tajud mingeid sarnasusi, adud motiive, mõistad, millega teda motiveerida, aga kass, see on puhas tahe, mida ei murra. Üks asi, mis mõlema, nii laste kui kasside, puhul kasuks tuleb, on muide rutiin. Muidu on puhta pees.

Kui Ida ja Lääs põrkuvad

"Gulag või Auschwitz, kumba soovid?"
Unustasin L.-le ta enda raamatud toomata, pakkusin omi asemele. Ega ta ei tahtnud kumbagi, eelistab Öölasi, ma jälle päriselu õudusi. Tegelikult ma ei otsi õudusi, ma tahaks lihtsalt teada, et miks ja kuidas, aga sellest ma olen juba rääkinud. Igatahes, seekord sattus korraga 2 vangilaagrit - esimene, ellujääja loo põhjal üles kirjutatud "Auschwitzi tätoveerija", mille puhul mu meelest oleks lugu väärinud paremat üleskirjutajat, pigem selline "elulooraamatu" kanti üllitis. Teiseks Solženitsõni klassika "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - nappide vahenditega edasi antud kogu oma lootusetuses, mõttetuses, õuduses. Inimese hämmastavast kohanemisvõimest, ratsionaalsest olukorraga leppimisest. Tuim ja julm argipäev, ilma lootuse ja unistusteta. See, kuidas kord olnud vangilaager ometi omakorda seondub paljude teiste täpselt samasuguste olukordadega ka praegu kõikjal maailmas - inimesed, kes endiselt elavad totalitaarsete režiimide all, inimesed, kes virelevad aastaid kohtuta vanglates. See, kuidas ühe inimese kirjutatud tekstis on see midagi olemas, mis selle kirjanduseks teeb ja teise omas mitte.

Mul on üks nõrkus ka, vahest vaatan seesuguste heade raamatute puhul arvustusi, kus raamatule 1 punkt on antud. Enamasti kirjutatakse, et oli igav. Ma eeldan, et need on inimesed, kes tahavad pommiplahvatusi, kirge ja imelisi pääsemisi, ei tea, et alati nii oleks, aga võiks ju. Mõne pärli ikka leiab tavaliselt ka. Seekord näiteks kirjutas keegi sisu kirjeldusse, et "peategelane satub laagrisse eksituse tõttu". Nojah, valdav enamus oli seal tema meelest õiglast karistust teenimas või? Või siis etteheide, et raamatus esineb "strong language" pea igal lehel - platnoikultuuriga sunnitöölaagris, tuleb see väga üllatav ette? "Neli lehekülge sellest, kuidas peategelane leiba sõi! Boooring", lisaks sellele, et neli lehekülge on ilmne liialdus - tule taevas appi, see oli taotluslik! Kui sa, turakas, ei märganud, siis "kõik hinnas" teenindust seal just ei olnud. "Mingi raamat müüriladumisest." - ega seal sunnitöölaagris meelelahutust väga valida ei olnud tõesti. "Raamat neile, keda huvitab igav ajalugu." - noh, ma arvasin ka ajaloost teismelisena enam-vähem nõnda. Ja siis leidsin tõelise pärli küsimuste osast:

Is this a clean book? What would it be rated as a movie?

Vestlus selle küsimuse all kisub põnevaks:
Vastaja A- It's set in a forced labour camp, millions of people died in camps like that, many were tortured. Does it really matter if it has sex or "language" in it? 

Vastaja B - People just like to be cautious about what they fill their minds with. 

Vastaja A - I sometimes find it difficult to read about people starving and working to death in -50 degrees because I know that actually happened, so I have little sympathy for people who have decided that they are too sensitive and precious to read some words in a book and still need a mommy to vet books for them 

Vastaja C - I teach high schoolers and need to be careful when looking for books to recommend. The fact that so many people ask this question and some people bother to answer it is incredibly helpful to me and my students, as I can then base the answers off the books in our library and justify myself if a parent gets upset./.../I put myself in a position to get in trouble if I recommend a book that a parent feels is inappropriate.

 Vastaja A - And excuse me while I laugh at the thought of parents of high schoolers getting angry at the teacher for suggesting a book with sex in it or one that is "inappropriate", whatever that means to them. Only in "the land of the free"... :D Maybe it's the parents who should finally grow up. Whatever happened to "the personal responsibility" and all that? Oh, to live in a world where the main worry is whether there is racy sex in a book about a concentration camp... written by a Nobel laureate, no less, who himself had spent years in Gulag. But we can't have teenagers reading about that, they might start having sex themselves if they find out such a thing exists.

See keskkooli kirjandusõpetaja, kui ta Goodreadsis soovitusi piilumas käib, siis ta ilmselt ise ühtki neist raamatutest lugenud ei olegi? Huvitav, millal meil ses osas asjad sama kaugele lähevad kui Ameerikas? Vastaja A oli Soomest muide. Aga kirjandusõpetaja amet oleks mu meelest üks kõige jubedamaid - satub su klassi paar sellist põmmpead, kelle jaoks kõik on "iiiigaav!" ja "mõttttetttu", mul kaoks motivatsioon küll üsna kiiresti, sest ma ei usu, et igaühes peaks suutma huvi äratada (ja ei ole vajagi, aga ärgu sellised siis minu silme alla ärplema ka sattugu!).

Kannatustest ja Ameerikast veel. "People just like to be cautious about what they fill their minds with." Millegipärast teeb see, et Trump Khashoggi kannatustest kuulda ei taha, ta kuidagi inimlikumaks. No ma ka ei tahaks. Ma pole muidugi Ameerika president ka ja ma ei peagi ses osas mingit seisukohta omama....Sellest Melania jakiskandaalist  kuulsin ka alles täna. Kujutate ette, et meil presidendi kaasa tõmbaks selga mingi odava maika tekstiga "A mul on täiega poogen!" ja seda mitte kodustel aiatöödel, vaid ametlikul visiidil, kus tegeldakse laste peredest eraldamise olukorraga? Ja pärast öeldaks, et see oli ju lihtsalt jakk - ma ei kujuta ette, et Melania-sugune suurilmadaam kannaks vabatahtlikult koledat odavketi hõlsti, mis mõjuks kohatuna isegi teismelise seljas, kellele see ilmselt mõeldud on. 

Gulagi juurde tagasi pöörates - elu on siiski elu. Ivan Denissovitš sai 10 aastat, temast hiljem tulnute taks oli juba 25+5. Kümmet aastat on võimalik (vist) ette kujutada, mis sest, et enamasti see pikenes. Aga teada ette, et 25? Ilma amnestialootuseta, esimesel kümnel aastal 1 kiri aastas, peale seda 2? Või oli see esimesel viiel 1 - aga on seal vahet? Mu vanaema võttis kõik vanaisa (25+5) vangilaagri kirjad endaga hauda kaasa, ta ei tahtnud, et keegi teine neid kunagi loeks. Ükskord ma leidsin mingid vanad pildid mingitest puhvaikades meestest kuskil keset lume metsatööl. Pärast sain teada, et need olid vanaisa pildid Vorkutast. Huvitav, kes neid seal pildistas? Kuidas? Miks? Piltidel ei naeratanud keegi. Aga vanaisa tuli tagasi, abiellus vanaemaga, sündis minu ema. Mis oleks saanud, kui Stalin ära ei oleks surnud? Kui Hruštšovi sula ei oleks vahepeal tulnud? Pärast keelustati ka Solženitsõn jälle ära. Ma ei usu, et mul oleks väga teised muljed seda raamatut lugedes olnud, kui seda isiklikku seost taga ei oleks. Aga kui oleks tõesti seal "land of the free"-s kasvanud, kus välismaailma vaid läbi roosa filtri lastakse?

 

Ilu paradoksid, linnud ja käerauad

Mulle ka november meeldib. See saabunud pimedus on praegu veel kuidagi pidulik, mitte selline oma aja ära elanud ning tüütu nagu veebruari lõpus või märtsi alguses, vot see on üks vastik aeg. Kuidagi olen ma suutnud mõlemad oma lapsed just sellesse aega sünnitada, aga see selleks.

Igatahes tahtsin ma tõepoolest veel ilust kirjutada, aga tundus, et vist liiaks läheb, samas Morgie selleteemaline postitus pani mõtlema, et miks ka mitte.

Niisiis pidi meil siin üks tähistamine tulema. Kahinad käisid, et ühel külalisel on vist uus silmarõõm ning teati rääkida, et too olla üks ütlemata kaunis naisterahvas. Selline eeldus paneb fantaasia tööle, eks. No ma siis omas õeluses mõtlesin hea nalja välja, et reklaamitud preili saabudes astuks õige juurde ja ütleks: "Ma kuulsin, et üks väga ilus naine pidi siia tulema, aa - teie oletegi või? Hmm, ma kujutasin küll midagi hooopis teistsugust ette, aga noh, ärge saage valesti aru, ega te siis kole ka ei ole ju!"

Pilt pärineb minu suure lemmiku @awstuffxyz lehelt, loodan, et nad ei pahanda.

Loomulikult ei oleks ma iialgi midagi seesugust teinud, juba mõte millegi sellise pähetulekust on hirmus, aga samas, oleks ta tore inimene, ilmselt ma kunagi hiljem räägiks sellest ideest talle. Kahjuks tol õhtul mingit võimalust ei avanenudki, meie külalise kaaslane osutus hoopis üheks meheks. Ei, mitte et ta orientatsiooni muutnud oleks, lihtsalt, see oli selline üllatuskülaline, keda meie oma piiratuses kohe ette uueks pruudiks pidasime.

Pärast istusime sõbrannaga kõrvuti ja ta ohkas: "Täitsa pael, ma niimoodi sättisin ennast ja siis astub taksost välja see - mees! Oleks teadnud, oleks hoopis vähem pingutanud!". "Sama siin" noogutasin.  Ehk siis tühja neist meestest, naiste jaoks tuleb tasemel olla.

Jube on see ilu ning mida see tegema paneb! Ma olen tähele pannud, et ilusate inimeste läheduses minnakse kui arust ära, kollektiivselt. Mida see Kardashianide klanni jälgimine siis muud on? Mida nad muud on, kui kamp keskmise maitse jaoks atraktiivseid tibisid? Aga miljonid kummardavad ja pappi tuleb. Kes nad isiksustena on - vahet pole, nad on ilusad! Huvitav, kas ilusatel endil sellest kopp ees ei ole, et enamik neis ainult välist märkab? Ma kunagi nägin, kuidas üks täiskasvanu teismelise ees nõnda lipitses - oi, küll sina oled ilus, ma ei julge sinuga rääkidagi, uih ja aih. Mõtlesin, et õudne karuteene teisele tegelikult. 

Mul on üks meessoost sugulane, kes on silmapaistvalt kena, no sellist tüüpi, kelle perfektne valge naeratus kogu ruumi särama lööb. Näitasin kunagi L.-le ta pilti, L. arvas, et tema sellisega suheldud ei saaks, ebamugav oleks. Ma kaldun arvama, et paljudel on silmapaistva iluga ka see probleem. Et muidu nagu oled tavaline inimene, aga sellise kõrval läheb kontrast ikka liiga suureks - kõik näevad, et tema on ilus, aga sina....Ilusad peavad kokku hoidma (ja eks nad seda teevad ka), keskmikud omasugustega leppima, koledaid pole olemas (eranditega:). Välist ilu on siiski väga kerge nii tekitada kui ka peita, ses mõttes on ilus olemine pigem valik mu meelest. Ilu on kultuuriline fenomen.

Vahepeal sattusin kuulama evolutsioonibioloog Tuul Sepa loengut lindude kommunikatsioonist, sealt jäi kõrva tegelikult ammutuntud tõde, et truud ja perekesksed isaslinnud on koledad st silmapaistmatud (hakid näiteks), ilusad ja edevad (nt paradiisilinnud) lendavad aga peale akti kohe nelja tuule poole. Kui seda inimsoole laiendada, oleme ju otsapidi ikka loomad kõik, kas siis on üllatav, et me ilusate suhtes umbusku tunneme? Võib ju osatada ka seda, et näe, mis me imestame üksikvanemluse üle, looduses ju ka, aga mu meelest on siin see konks, et loomariigis on see ühe liigi piires üldiselt ette määratud - oled hakk, võid olla kindel, et isane aitab pesa punuda, oled paradiisilind, ära mitte loodagi. Aga inimene on ettearvamatu. Samasse teemasse - Ernits, looduseonu, eks, toetab nüüd Trumpi, kelle vaist ütleb, et kliimasoojenemine on müüt ning kes üldse on loodusega pigem vaenujalal. Mh? Vähe vastuoluline ei ole see? Samas inimesed on enamasti igasugu vasturääkivustega oma käitumises leidlikult hakkama saanud, ei tasu ka Ernitsa üle imestada.

Veel tähistasime novembris ettevõtte sünnipäeva. Seal mul enam õnneks kellelegi midagi tõestada pole vaja, olen taaskord üksi meeste hulgas, kõik naised jõudsin välja süüa. 75% 66,6 % (mis on, ma kogemata lugesin ennast ka meeste hulka..) kuuluvad neist veel mu perekonda ka, küll ma olen ikka osavalt oma elu korraldanud! Teemaväliselt, kuidas motiveerida töötajaid - panin tähele, et alati kui L. kellelegi mingi ülesande täitmise vajalikkusest teada annab, ütleb ta: "mul on sulle pakkuda ...", justkui oleks ülesande saajal valikuvõimalus. Juhtimiskoolitusel pole siin keegi käinud (kusjuures pakuti talle, aga ta saatis selle pakkumise pikalt), ju siis tuleb iseenesest. Käisime taaskord põgenemistoas, seekord pandi meid esmakordselt suisa käeraudadessse, aga ikka saime tulema, kah meeskonnakoolitus ju. Pärast lugesin kellegi vihast arvustust sama põgenemistoa kohta - nemad olla tund aega esimeses toas kinni istunud tehnilise probleemi tõttu. No ma ei tea, pigem ikka kommunikatsiooniprobleem ma leian, raadiosaatjad on ju olemas, lisaks toanurkades kaamerad? Ega meid hoiatati muide ette ka, et eestlastele tüüpiline viga - ei hakata suud kulutama, stiilis "no ma nägin jah, et seal nurgas mingi asi oli, aga ei hakanud teistele ütlema, äkki see pole siiski oluline...".

Daamide valik

Mul on üks naistuttav, kes läks kord kahtlaselt ärevile, kui keegi käis seltskonnas välja mõtte, et naine on suhtes siiski see pool, kes valiku teeb, mitte mees. Tal on mõni aasta noorem mees ka, kahtlustasin, et ta ilmselt ei taha, et arvatakse: "näe, krahmas endale noorema mehe!". See on ju õudne tabu ja sobimatu ning haletsusväärne?!

Tõukus see natuke abiellumiseteemast  - naine peab ikka ootama, millal talle ettepanek tehakse ja Lendava Konna kommentaarist Kristallkuuli juures: "Aga pisut tõsisemalt – mees peabki murdja olema ja naine loomulikult talleke.
Ei tahaks mõeldagi, kui see vastupidi oleks. On ju nii?:)"

Ma just hakkasin mõtlema, et mis siis sellest vastupidisest nii väga on...Ja ma ei mõtle ainult sellised olukordi, kus sinu jaoks ebaatraktiivne proua negližee väel piidleb, kuidas sa köögimööblit paigaldad (ämm Wremjast tuli silme ette). See on jah ahistav, aga viisakas küsimus: "kas te minuga mõnikord kohvi tahaksite jooma tulla?", normaalses situatsioonis, mitte teiste ees ja irvitavalt ning eitavat vastust aktsepteerides, peaks ju igati ok olema mõlema soo puhul? Millegipärast aga see naiste puhul nii loomulik ei ole, näiteks küsiti ühes intervjuus Courtneylt kord, et mis ta siis teeb, kui keegi talle väga meeldib? Courtney vastas, et mis küsimus see selline on - lähen ja ütlen talle seda siis?! Aga miks siis tekib selline küsimus ja mida vastuseks oodatakse - piidlen salamisi ja volksutan ripsmeid? Kaotan kingakese ja ootan, et prints selle mulle tagasi tooks? Teesklen ülimat abitust?

Kas selge ahistamise ja kaudsete vihjete tegemise vahel on naiste jaoks ka mingi ala, kus aus konkreetsus on lubatud? Tegelikult ju paljud mehed ütlevad, et neile on ok, kui naine esimese sammu teeb. Kujutame siinkohal ette, et keegi naiste käest üldse niimoodi küsiks - kas sulle on ok, kui mees teeb esimese sammu? Ehk siis üldkehtiv on ikkagi see "mees murdja - naine talleke" variant.

Mult küsis kunagi vanaema midagi stiilis "millega ta su siis ära võlus?", ega ma ei julgenud öelda küll, et no see oli ikka nagu pigem vastupidi...Kui ma midagi tahan ja näen võimalust selle saamiseks, siis mingid üldlevinud kombed mind ei takista. Kui naiste vetsus on järts ja meeste omas pole kedagi, ma lähen sinna, eks. Ma võin end vabandada sellega, et mulle kohe meeldivad tagasihoidlikud mehed, sest ma ei taha endale konkurenti kõrvale. Need, kes sind kartmatult välja kutsuma tulevad, on tavaliselt machod, kelle puhul mina mitte jalust nõrgaks ei lähe, vaid tunnen väljakutset - noh, vaatame siis, kes meist kangem on, ma näen sind ju läbi, sa arvad, et räägid mu ära, no oota sa! Mind huvitavad ikka salapärased karakterid, mitte need, kes ise kätte tulevad. Ja noh, muidugi, kuskil on mingi peenike punane joon ikka ka, millest sa saad aru, et ta võiks ju minust vastu huvitatud olla. Päris murdma ikka ei lähe, kuigi jah, mu kõige jultunum vihje oli ükskord, kui meesinimene üüri kallinemise üle kurtis, et aga sa võid ju siis minu juurde elama tulla, tuleb odavam?! Milline imeline ümbernurga flirt, onju...Ega ta muuseas tuli ka, aga veidi hiljem.

Ma olen mõne mehega sellest rääkinud ka, et ega te ju ei kutsu alati meeldivat naist endaga välja? Ei, nad ei kutsu, kardavad, et naine ei tule, siis olla õudne mark. Ma jälle mõtlen, et naisena vist peaks veel hullem mark olema - alandud ise meest välja kutsuma ja saad veel korvi ka, aga mis see alternatiiv parem on:

Või piidlete mõlemad salamisi nurga tagant, tajute, et miskit võiks vist susisema hakata, aga üks ei julge ja teine ei pea sobilikuks esimest sammu teha? Kusjuures meeste puhul olen märganud veel sellist tendentsi ka, et inimene, kes sinust selgelt huvitatud on olnud, muutub kohe su vastu jäiseks, kui sa kellegi teise leiad. Mis sest, et ta ühtegi konkreetset ettepanekut ise ei teinud, ikka oled sina süüdi ja igavene lehtsaba, et aru ei saanud - ta ju nõnda pingutas su nimel! Machodel on muidugi lihtne öelda, et ära ole siis selline tossike, samas ei pruugi põhjus, miks mees naist ise välja ei kutsu, olla ainult julguse puudumises - vabalt võib ju olla mingi arusaamatus a la keegi on mehele öelnud, et sel naisel on juba mees olemas vms. Kui naine mehele vastu ei tuleks, võikski see jääda lahendamata ja sellest saaks ainult kena traagilise armuloo, kus nad 60 aastat hiljem teada saavad, et on kogu elu teineteist armastanud ja kõik takistused, mis neil koos olemiseks ees olid, eksisteerisid ainult nende peades. Kah üsna jõle perspektiiv lihtsa ja selge otse küsimise kõrval.

Ainuke hea põhjus vist, miks neid suhtemänge mängida, ümbernurgajuttu ajada ning mingeid traditsioonilisi kombeid ettekäändeks tuua, ongi see, et ilma susserdamiseta ei saaks millestki romantilisi filme, raamatuid jms luua. Elu oleks liiga lihtne (ja igav?), kui kõik selgelt väljendaksid, mida nad tegelikult tahavad. Ja ega muidugi alati ei teata ka - sõber just rääkis, kuidas peale lahkuminekut teatas teine pool talle, et no ega sa tegelikult ei meeldinud mulle eriti juba algusest peale. See ei pruugi olla isegi tagantjärele haigettegemiseks öeldud (nad läksid lahku sõpradena vastastikusel kokkuleppel), ilmselt püsib samadel jalgadel nii mõnigi aastatepikkune abielu. Mis on mu meelest omaette kurb, aga juba teine teema.

Karl Ove Knausgård. Minu võitlus, 4. raamat

Kummaline, et alles neljas osa, tundub kuidagi rohkem loetud teda, aga sellest pole midagi - mulle meeldis just see neljas osa senistest enim. Eelmistest kirjutasin siin ja siin.

Miks ta mulle rohkem meeldis kui eelmised? Sest mul ei olnud enam nii piinlik lugedes, mis on omaette irooniline, on ju mitmed arvustajad selle osa keskseks teemaks pidanud erektsiooniprobleeme...Aga piinlik ei olnud mul selles mõttes, et "MIKS sa ometi niimoodi käitud?", mida ma esimesi osi lugedes tihti tundsin - selles osas on peategelane mulle hoopis mõistetavam. Mis sest, et mul pole kunagi olnud erektsiooniprobleeme.

Millegipärast on murdeealistest rääkivad raamatud enamasti populaarsed, see iga, kus inimesest saab täiskasvanu tundub inimestel kuidagi sarnaselt kohatu olevat - tagantjärele me mõistame ja noogutame kaasa, jah, sai isegi oldud ja tehtud. Enamik meist käitub siis üsna inetult, aga me anname selle andeks. Täiskasvanu meile arusaamatut tõmblemist me nii kergelt mõistma ei tõtta.

Knausgård on endale omaselt aus ega kohku tagasi paljastamast endast neidki külgi, mida enamik meist ei teeks. Enda nõrkuste paljastamine muudab inimese teistele sümpaatsemaks ja kuidagimoodi on just teismeliseiga see aken, milles me teistes enda ebakindluse kõige kergemini ära tunneme. Teate te mõnd enesekindla ja õnneliku teismeliseeaga inimest? Isegi kui neid on, raamatuid neist ei kirjutata ja ega keegi vist lugeda ei tahaks ka. Nostalgia seostub ju samuti just selle eaga, enamik inimesi pidavat kinni jääma oma sel ajal kuulatud muusikasse, nähtud filmidesse jne. Tagantjärele "kuldaeg", mis toona läbielatuna seda kindlasti ei olnud. Ilmselt tunnevad sel ajal Norras elanud inimesed seda veel eriti selgelt, raamatus on palju märkusi erinevate tolleaegse kultuurielu ilmingute kohta. Välja arvatud mõned ülemaailmse tuntusega bändid, jäi see osa natuke kaugeks, ma isegi ei tea, kas mingid tõlkija kommentaarid vms oleks kaasa aidanud, ühe kohas oli üks laulujupike ära eestindatud, see kõlas mulle pigem kohatult.

Seekordse osa puhul mõjus mulle aga kirjeldatud loodus palju ehedamalt, sest suvel ise Norras käinuna suutsin vähemalt midagigi sellest endale ette kujutada ja põhjaosa kaamos oli kindlasti üheks oluliseks osatäitjaks selles raamatus. Mingil määral võib seda muidugi ka praegu aknast välja vaadates aduda, seega hea ajastus lugemiseks.

Kriitika, et tegemist on tüütu looga "valge mehe heteroseksuaalsetest seiklustest", oehhh. Mu meelest pole vähemalt selle raamatu puhul küll mingit seesugust üleolevat vaatenurka näha, kes tahab muidugi näeb, aga pigem tundusid mulle isegi kõik väga episoodilised naistegelased väga elusad, tahtejõulised ja omapärased. Põhja-Norra naised muidugi ongi karmides oludes karastunud, aga mulle see mingi ühtlase tibidegalerii muljet küll ei jätnud. Märkasin ka üht muidu harvaesinevat vaatenurka mehe poolt - kui kipud armuma välimusse, jääd enamasti jänni, pigem tekib klapp muul pinnal. Mitte et Knausgård seda teadlikult jälgida suudaks muidugi.

Sellest raamatust on üsna raske kokkuvõtlikult kirjutada, siin on väga palju kohti, mille üle mõelda ja mida välja tuua. Joomine. Väga ilmekalt tuuakse välja, miks see nii tohutult tõmbab, aga ei salata ka selle teist poolt. Kuna ajatelg on sassis, siis me teame, kuhu Knausgårdi isa joomine lõpuks välja viib. Ei ole mingit filosoofiat, käibetõdesid, on ainult tavaline elu, mis on nagu on - ühest vaatepunktist üks, teisest teine.

Knausgårdi kirjutamine, kogu see tema nooruse uljus ja ambitsioonikus, kas temast tõesti sai kirjanik tänu sellele? Pigem mitte, enamik meist peab sellises vanuses end oma tegemistes avastamata geeniuseks. Kogu see 18-aastase elutarkus, ma eeldan, et mingis vormis on see meis kõigis olemas (olnud).

Kui ma Knausgårdi esimese kahe raamatu puhul kirjutasin, et tema võlu on see, kuidas ta näitab kui erinevad on inimesed, siis nüüd ütleks ma täpselt vastupidi. Vähemalt mingil hetkel elus võib inimene, kes sinust esimesel vaatlusel täielikult erineb, sinuga üsna ühesugune olla.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Mind ei taha ükski mees

Urve Palo ei saa aru, kuda nii saama, et on lapsed, aga pole abielu, eks ma siis püüan natuke valgustada seda enda mätta otsast.

Teate, miks on vaja abielluda? Aga selleks, et saaks selle küsimusega lihtsalt ühele poole, et oleks kaelast ära, et keegi ei saaks sinusse ebakindlust süstida. Ma päriselt ei näe mitte ühtki muud vajadust. Kedagi koos see ei hoia, ühist perekonnanime ei ole sageli ka abielus inimestel, mingeid erilisi lisahüvesid see samuti ei too, lisaks tunneks mina end sellises olukorras nagu pulmad tähelepanu keskpunktis väga ebamugavalt ning eelistaks abielluda ainult kahekesi. "Abielu annab naisele kindlustunde" väidab Palo, ma väidan vastu, et just säärased artiklid ja väljaütlemised seda kindlustunnet röövivad, mitte aga fakt, et ollakse vabaabielus. No umbes nii, et muidu üksindus väga ei häirigi, aga kui pidevalt mehe ja laste järele küsitakse, hakkab ebamugav küll.

Eks kommentaariumis pannakse asjad tavaliselt paika ju ka - mehed abielluvad ikka ÕIGETE naistega, kui sinuga ei ole abiellutud, järelikult oled vale. Oma eksiga olin ma koos üle 8 aasta, tal on nüüd uus naine ja lapsed - ja ka seda naist pole ta "ausaks" teinud. Ootab ikka seda õiget või? Mu praegune suhe saab peagi 11 aastat täis, kui pikalt see keskmine abielu statistiliselt kestabki, aga no ju siis ma olen ikka veel ooterežiimil. Üdini vale naine, lühikeste jalgadega, never the bride, nagu Courtney rõivakollektsioon.

Kogu selles kindlustunde teemas on veel üks tore konks - sa ei saa ennast ju ise päästa ka, mismoodi sa teed ise ennast "ausaks" naiseks, see tähendaks ju enda pealesurumist mitte mehe valikut, jääd igaveseks selleks, kes teise "abiellu meelitas". Ikka naine peab ootama ja mees välja valima, õigeks tunnistama. Isegi kui teised ei tea, et sina ettepaneku tegija olid, ilmuvad ikka need arvamuslood, kus valijaks on alati mees ning mõtled salamisi "äkki ma tõesti olin varuvariant?". Tundub ju, et mingid muud tõendid armastusest ei loe, ainult see ametlik paber?

Mida see Palo provotseeriv küsimus paremaks teeb? Et võtan artikli pisarsilmil näppu ja viin mehele nina ette - "vaata, isegi Urve Palo ütleb, et sa ei pea minust lugu! Ma tean, sa tegelt ei taha mind, aint laste pärast oleme koos, ma olen liiga vana, liiga kole, liiga rumal, liiga tark, liiga klammerduv, liiga iseseisev...Ütle mulle ometi, mis mul viga on, et sa mind ei taha!!! ÜÜÜÄÄÄÖÖÖÖÜÜÜ!!" Raudselt see viib ettepanekuni, eks?

Mõnedele küsimustele vist sobib ikka vastuseks ka "aga mis see sinu asi on?". Mõned isegi on hakanud vaikselt aru saama, et laste järele pärimine võib teistele ebamugavust põhjustada, ei ole nii, et kui tahad lapsi, siis ka kohe saad. Äkki jätaks selle abiellumise-mitteabiellumise ka sinna samasse kategooriasse - isiklik asi? Üldse, intelligentselt saab arutada mu meelest iga teema üle, ilma, et peaks mängu tooma personaalsed etteheited stiilis "ühiskondlikult kahjulik element" või "naine, keda mees ei austa piisavalt".

Mulle on mulje jäänud, et abiellumine on pigem nö maitseküsimus - on inimesi, kes abielluvad, kui vaja, siis ka mitu korda, ning on inimesi, kes ei abiellu, isegi kui nad ühe ja sama inimesega pikemat aega koos püsivad. Kindlustunde või laste heaoluga seda kuidagi seostada on äärmiselt meelevaldne. Oma laste kaaslaste järgi vaadates, kaugelt rohkem on kärgperesid ja üksikvanemaid kui nn tuumikperekondi, see lihtsalt on nii ja ma ei usu, et abielu populariseerimine seda kuidagi vähendada suudaks.

Kommentaarides palun lahkelt mind haletseda, eks.

Järgnev laul sobib mu meelest kenasti teemaga kokku, ma ise laulsin seda pidevalt "I´m a pitiful snowflake", aga seda ta tegelikult üldse laulus ei ütlegi.
P.S. Meg Myers on üks mu viimase aja häid leide muusikas. Mulle meeldib õudselt ka tema esikalbumi kaanepilt (sama, mis videol taustaks) - ta ongi selline kergelt ähvardava loomuga tütarlaps, kes isegi oma laulusõnu pigem sülitab välja, kui laulab. Selline, kellega abielluda ei julgeks.

Eluvaatlusi

Vaatasin just Instasse, Feministeerium oli jaganud:

Avastasin, et ma olen ikka jõhker optimist, lugesin sealt välja hoopis selle, et kui sul on kätel külm, mõtle parem naistele, kes külma ilmaga seelikutes ringi käivad! Ära virise, ole tugev nagu seelikukandja! Ma vist eksisin, eks?

Aga muidu, Rammstein tuleb Lätti ja kuna neil kevadel uus plaat ilmub, mida ka viimaseks ennustatakse, siis võiks ikka selle uue show ka ära kaeda, äkki rohkem ei saagi? Huvitav, kas pileteid üldse jagub, pole Lätis kunagi kontserdil käinud? Lisaks ei julge Bookingusse vaadata, kas ööbimist ka ehk kusagil oleks. Enne ei vaata, kui piletid olemas. Eestist läheb Metal Travel Agency ka sinna, aga no Tallinnast läbi Pärnu (neil ööbimine hinna sees)...Kui saaks kuhugi auto jätta Pärnus või Tallinnas, aga meil kõik tuttavad mõlema linna keskosast kaunis kaugel. Mis siis, kui piletid olemas, ööbimised otsas ja MTA reis ka välja müüdud? Huh, ma ikka vihkan planeerimist!

Alice in Chains tuleb ka muuseas Tallinna, aga see nii väga ei tõmba vist, et minna, pealegi Rock Cafes, kus kohti niigi vähe, ma ei hakka tõsiste fännide eest ruumi ära võtma. Bon Jovi ei huvita. Aga varsti tulevad juba suvised festarid ka otsa ju! Mulle meeldib see ootus, et oh, äge, tahaks minna, aga samas kohe sinna järele "ei tea, kas ikka saab, äkki miskit ei klapi" ja vot seda ma vihkan.

Jõulud ka. Oh jummel, juba inimesed helistavad, jätaks äkki sel aastal need kingitused ära, ilge jant, üldse ei taha, äkki tõmbame üldse Eestist minema selleks ajaks, ei pea pead vaevama. Nii kaugele on see sunnitud kingihullus inimesed viinud. Mul endal ei ole midagi erilise jõulude vastu, pigem masendab see, et teised neid nii valulikult võtavad. Äkki hakkab miskit muutuma, kui suurem osa inimesi jõule pigem jõuluhulluseks pidama hakkab? Põhimõtteliselt etendatakse meil seda janti ainult laste pärast. Mul üsna suva, mida mulle kingitakse, aga näiteks ema käest sain juba pahandada, et mismõttes kinkigu ta mingi kinkekorv söödavate asjadega, ei sobivat ju, raha ka ei sobi, kinkekaardid ka mitte - mingi asi peab olema! Kas sul tõesti ühtegi kreemi vaja ei ole?! Uut lõhna?! Vat asjadega on küll kõigil nii, et kui hetkel just šampoon või seep otsa ei hakka saama, kell katki pole läinud vms, siis pole mitte midagi tahta.

Tähelepanekuid ka, nädalavahetusel sai öösel kolme ajal kesklinnas viibitud. Magamine on vist enamiku meelest ülehinnatud - rahvast sama palju kui südapäeval, sõideti ruladega, pargipinkidel polnud ühtki vaba kohta jne.