Elena Ferrante. Lugu kadunud lapsest.

 

Otsisin praegu tulutult selle romaanisarja eelmist osa, mis peab mul kodus olemas olema, aga mida ma kusagilt leida ei suutnud. Täpselt sama tunne valdas mind ka neljandat raamatut lugema hakates  - ma ei mäletanud kolmandast mitte vähimatki. Ometi hindasin raamatut lugemisejärgselt väga kõrgelt. Mulle tundub hoopiski, et lugu oli pooleli jäänud selle koha pealt, kus lõppes seriaal, ehk siis teise raamatu lõpus. Kas seletada seda asjaoluga, et ma lihtsalt loen rohkem ja vaatan vähem, seega jääb nähtu paremini meelde? Väga häiriv tähelepanek iseenesest. 

Raamatut otsisin aga seetõttu, et mulle tundus neljanda osa kaanel olev reklaamlause - "Mitte miski, mida on võimalik Ferrante loomingu kohta lugeda, ei valmista sind ette millekski nii raevukaks" Amy Rowland, The New York Times - tuttav juba varasemast ajast, aga siiani arusaamatuks jäänud. Viimase osa lugemise järel sain aga sellest aru. 

This ain't no summer of love ehk kui kerget suvelugemist soovite, siis unustage see raamat parem heaga ära. Parafraseerides üht mu sõpra, kes ütles peale kinos "Sügisballi" vaatamist, et "hea film, aga kui sa juba niigi mängid mõttega endale nöör kaela panna, siis pigem mitte.." See raamat on puhas äng.

Päris kohe see silma ei hakkagi, autor pühendab tüütult palju aega selgitamaks välja, miks üks inimene laseb ennast kohelda nagu jalamatti. Palju jätku eelmises osas alguse saanud emadus vs tööalane eneseteostus teemale. Sellele, kuidas meestele on üldjuhul lihtne oma pere juurest minema jalutada, naine aga tunneb süüd juba siis, kui peab paariks päevaks tööreisile sõitma. Kõik see muidugi Ferrantele iseloomulikus vahedas ja täpses stiilis, nämmutamata, puust ja punaseks tegemata. Siiski, see ei ole see, milleks oleks pidanud neljanda osa kirjutama. (Kuigi "Emadus on taak" on üks olulisi märkmeid, mille ma lugemise ajal tegin ja seda teemat ei saa selle raamatu juures kuidagi alahinnata.)

Ja siis ühel hetkel see tuleb. See, millest kogu teos tegelikult räägib ja mis päriselt põhiline on. See, mis matab su raevukalt enda alla, tahab panna unustama ja õhku ahmima, see mida sa näha ei sooviks , aga mis ometi on. "/.../me oleme ülimalt täis tuubitud olevused, täis füüsikat, astrofüüsikat, bioloogiat, religiooni, hinge, väikekodanlust, proletariaati, kapitali, tööd, kasumit, poliitikat, lugematuid harmoonilisi ja disharmoonilisi väljendeid, kaost seest ja kaost väljas. " (lk 233) "/.../ kurjus kulgeb ettearvamatuid teid. Sellele pannakse peale kirikud, konvendid, raamatud /.../ ja kurjus murrab läbi põranda ja ilmub välja seal, kus sa seda ei oota." (lk 375). Entroopia meie sees ja meie ümber, mida me kardame end lõpuks kätte saavat. Ferrante näitlikustab seda Napoliga, kus progress ei vii mitte millegi paremani, see lihtsalt pühib vana vaiba alla, katab pealtnäha suhkruvaabaga, aga tegelikult ei muutu midagi. Kurjus on kui mitmepealine hüdra. Kui üks paha maha lüüa, ei parane miski. See ei mõjuta süsteemi. Süsteem on ikka sama. Meie ise olemegi see süsteem. Kõik on kasutu, sest see kurjus on meis sees. Haridusest ei ole mitte mingit abi. See on sadul sea seljas. Me oleme madalate ihade järel jooksvad vägivaldsed loomad, vähemalt liigina.

Ma imestasin pärast teiste kommentaare lugedes, kuidas enamik nägi Lilas manipuleerivat tegelast. Kui sa oled juhtumisi inimene, kes elu kõikehävitavat loomust läbi näeb, võib see tõeliselt piinarikas olla. Lila nägi ainsaks võimaluseks kontrolli. Aga inimene ei oma iialgi elu üle täit kontrolli. Mina ei suuda uskuda Lenut, kes ütleb oma tütrele: "Sa ära usu, et maailm hammustab oma saba, kord läheb hästi, kord halvasti, siis jälle hästi. Me peame töötama järjepidevalt, distsiplineeritult, samm-sammult, olenemata sellest, kuidas lood meie ümber lähevad, ja püüdma mitte eksida, sest vigade eest tuleb maksta." (lk 368). Ma pigem usun nagu Lila, et sellest kõigest ei ole mitte mingit abi. Tema peamine neurooside põhjus oli ju selles, et ta oli proovinud, aga ikka tegi elu omad korrektiivid. Miks mõni tahab end ajalukku jäädvustada ja teine end sealt kustutada? Ma ei saa midagi parata, et tunnen just Lila-suguste vastu poolehoidu. Kas inimühiskond on üldse seda väärt, et tahta sinna panustada?

"Ainult halbades romaanides mõtlevad inimesed alati õigeid asju, ütlevad alati õigeid asju, igal tagajärjel on põhjus, on meeldivad ja ebameeldivad, head ja halvad, lõpuks lohutab sind kõik." (lk 375)

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Kiri minu nooremale minale

Hetkel populaarne teema, aga mul ei ole vaja seda nooremat mina üldse ette kujutada, mul on see 30 aastat noorem mina kodus olemas. Huvitav, et Miniga ei ole mul sellist ehmatavat äratundmist kordagi nii teravalt ette tulnud, muidugi on meil sarnaseid jooni, aga ta on siiski täiesti erinev inimene oma temperamendi, huvide ja käitumisega. Mikro on nagu minevikku näitav peegel. Sealt minevikust ilmub kummalisi asju - näiteks pidasin ma oma trotslikkuse põhjustajaks vanemate ülikaitsvat käitumist, kuigi mulle meenub ka päris palju juhtumeid, kus ma kusagil käisin, ilma et mind takistatud oleks. Mikro puhul on nii, et luba teda kümme korda ja keela ühe - ta teatab vihaselt, kuidas teda "ei lubata mitte iialgi mitte kuhugi". Kui nüüd võrrelda seda minu enda mälestustega, siis ilmselt ma ise samuti dramatiseerisin neid keelamisi üle ja kardetavasti oli trotslikkus olemas ilma igasuguse kontrollitagi. 

Õpetaja kirjutas eile taaskord e-kooli, kuidas tal on kurb näha, kuidas inimene valib alati lihtsaima tee asjade tegemiseks ega püüagi pingutada ning seeläbi keeldub arenemast. Oh jah. Mul oli mingil ajal koolis päevikusse isegi motona kirjutatud: "Tee alati nii vähe kui võimalik, aga nii palju, kui vajalik". Ma olen sellest sada korda kirjutanud, kuidas ma absoluutselt ei pingutanud ning tundsin headmeelt minnes koolist läbi nagu nuga pehmest võist, seda kõike seanahavedamise ja pettuste teel. "Ma olen andekas, ma võin!" Tagantjärele olen mõelnud küll, et kui keegi oleks mind natukenegi sundinud ennast kokku võtma, äkki ma siis oleks...? Oleks mida? "Saanud edukaks"? Ma olen rahul oma mugava eluga, sisimas soovin lapsele sama, kas siis on õige talle selgitada, kuidas ikka pingutama peab? Pean ma silmakirjalik olema? 

Muidugi ma räägin, aga on sellest kasu? Kas need "kirjad nooremale minale" peaksid miskit muutma? Kui ma kuulaks, ma ei oleks ju enam tulevikus seesama mina ja praegu ma isegi ei tea, kuhu rajale ma selle lapse niimoodi suunan. Ega ta ei kuula ju ka niikuinii. Ta teeb ühe katse, kui see ei õnnestu, siis tuju on läinud ja minge te ka kõik! Õpetaja pidada norima, et miks tal kogu aeg mossis nägu ees on. Mida see annab ühele niigi trotslikule lapsele? Kuidas õpetaja aru ei saa, et seesugusest ässitamisest tõuseb 0 tulu? Ma mäletan oma ema triaade sellest, kuidas "kõik teised lapsed on rõõmsameelsed ja lõbusad, ainult sina käid ringi jalgu trampides ja vihase näoga". Kas see pani mu naeratama või? Sündisin maailmaga vaenujalale lihtsalt. Nagu Mikro ise ütles "Ma lähen ju kooli rõõmsa tujuga, aga seal need teised lihtsalt rikuvad mu tuju ära!" Nii ongi ju, need teised. Ainus, mis ma oskan öelda on see, et ajaga läheb kergemaks. Kui sa leiad sellised teised, kes su tuju pidevalt ära ei riku. Saan ma garanteerida, et Mikro leiab? Veel vähem saan ma garanteerida, et ennast vägisi muuta saab ja see teeb elu paremaks. Mina küll ei saanud. 

Ükspäev vaatasin, kuidas Mikrol oli vastasseis oma sõbrannaga. Sõbranna tahtis puhtalt kiusamise soovist mutukat maha tappa, Mikro ei lubanud. Ma olin nii uhke ta üle, argumenteeris nagu normaalne empaatiline inimene: "Mis tunne sul oleks, kui keegi suur su ootamatult laiaks litsuks?" Teine ajas vastu, et sina ei tule mulle ütlema, mida mina teen või ei. Tahtnuksin öelda, et see kehtib ainult juhul kui selle õigusega ei rikuta teiste, antud juhul mutuka, õigust elule. Noh, üldse on keeruline mitte sekkuda sellistesse võitlustesse, aga ma püüan, sest see on vist õige ja pealegi ma olen neid hoiatanud ka, et kui minu appi kutsute, siis pärast kõik nutavad. Minu omadega ei norita! Aga ma annan aru, et need teised on ka kellegi omad, ma ei peaks neid paika panema, nad on ka alles tited. Ja minu omad saavad hakkama. Mingi hetk kuulsin, kuidas Mikro sõbranna ütles: "Ma ei ole hälvik!" Pärast kui Mikroga seda juhtumit arutasime, mainisin, et kedagi hälvikuks kutsuda ei ole siiski kena, mille peale ta vastas: "Ma ei kutsunud teda hälvikuks, ma küsisin, kas ta on seda!" Siin ei ole mul ju enam mitte midagi teha? :)

Sellise minevikku näitava peegli olemasolu on aga mulle näidanud, kui raske võis mu enda vanematel olla. Hirmuga mõtlen, mis veel tulemas on. Mind aeti ju politseiga taga, kui ma kodunt minema jooksin...(Õnneks ei saa kuskilt Postimehe arhiivist leida pilti pisikesest ja paksult meigitud Marcast, toonane politseiülem oli meil peretuttav ja otsiti seetõttu diskreetselt ja eraviisiliselt...) Aga sellest kõigest hoolimata olen ma praegu enda eluga rahul, kes võib öelda, mis oleks saanud minust siis, kui ma kõiki endale suunatud õpetussõnu ja nõuandeid kuulda oleks võtnud? Ok, enesega rahulolu vist väga ei sõltu objektiivsetest teguritest. Ma eelistan mitte mõelda "mis oleks kui", see on kindlasti üks õnne valemi komponente.

Raadiomöla

Hommikul oli ilm halb, sai autoga tööle mindud, miskipärast oli muusikamängija raadio peale jäänud (no saab valida ka mälupulga, plaadid või läbi telefoni Spotify), tuli mingi normaalne lugu, aga kohe kui see ära lõppes, kisendas miski õudse ennasttäis häälega onkel midagi labast eetrisse ja meil mõlemil käed sirutusid, et ruttu mingit nuppu vajutada, et ta vait jääks. Sarnane asi oli mõni aeg tagasi kolleegi autos - laul lõppes ja enne kui keegi reageerida jõudis, olid kõrvad täis mingit roppu ila, sõna otseses mõttes, kusest ja sitast pajatati, kolleeg vabandas ette ja taha. Ma üldse ei hakka siin nimesid nimetama, igaüks ju teab, mis sorti raadiojaamadest juttu on? Meil on normaalseid raadiojaamu, kust tuleb normaalseid saateid ja juttu ning siis on meil see teatud kontsern, mille jaamadest tulevat kuuldes on tunne nagu oleksid sattunud kainena peole, kus jõmmid juba teist päeva jorisevad. Tõele au andes, minu tuttavad ei aja isegi niisugustes situatsioonides nii tüütut mula. 

Igasugu avalikes paikades on säärane müraterror kõige tülikam asi, ei hakka ju üle poe/salongi vms karjuma, et pange see ila ometi kinni! Kui inimesed kuulavad, ju neile meeldib ja kes olen mina, et neile seda ette heita. Mingi puritaanist snoob? Taksodes on mul küll üsna sageli tunne olnud, et ütleks midagi, äkki ta minu pärast kuulab seda, arvab, et kui on populaarne, siis kliendile meeldib, ise tahab äkki "Müstilist Venemaad" vms kuulata? No päriselt, kui ma istun taksosse ja sealne meessohver kuulab "Naistesaadet" (seda vist enam ei ole, aga vanasti sageli oli), siis ma tahaks tõsiselt teada, kas ta vabatahtlikult kuulab sellist asja? Ükski mees ju ei kuulaks ometi? Ükski normaalne naine ka mitte? Hüppa tagasi oma mulli, ilmselgelt kuulatakse sellist saasta küll ja veel, nii mehed kui naised, nii noored kui vanad!

Ma ise kuulan näiteks "Rahva oma kaitset", mis on oma sisult ju ka täielik möla, vahepeal satub mõni raamatututvustus või plaadiinfo sekka, aga see ei ole miski informatiivne saade, ometi ei ole see võrreldav nende kanalite tekstiga, millistest enne juttu oli. Niisama juttu saab ajada ka meeleolukalt ja intelligentselt. Informatiivseid saateid ma tegelikult väga ei kuulagi, sest jälle see silmad vs kõrvad teema. Ma salvestan silmadega. Huvitavaid raadiointervjuid eelistan hiljem tekstikujul lugeda kui võimalik. Siis lisaks see valestikuulmise teema. Kunagi kui oli veel saade "Punkpolitsei", olin ma püsti hädas sellega, kui öeldi mingi esitajanimi, lugu tundus huvitav, oleks tahtnud edasi uurida, aga no ei saanud aru, kuidas see nimi täpselt kirjutati või mis see üldse oli...Tänane minu poolt valesti kuuldud lause oli näiteks selline: "This kid's got no talent". Tegelikult oli "Your skin's black metallic". 

"Lahedate" raadioonudega meenus üks lugu noorpõlvest veel, ma vist seda ei ole siin jaganud, igatahes ei leidnud. Oli toona üks populaarne saade, mida vedas üks populaarne diskor. Meil Tartus toimus toona diskorite festival "Raadioragin", tahtsime sinna kangesti minna, aga ei lastud, sest olime alakad. Diskorid olid igal juhul tehtud mehed meiesuguste silmis. Jalutasime siis ühel õhtul "Raadioragina" ajal sõbrannaga linnas ühe ööbimiskoha lähedal ja järsku näeme, kuidas ühest taksost sikutab üks neiu välja seda populaarset raadiodiskorit. Jäime muidugi suud lahti vahtima, et "oh my god, see on ju tema, me nägime kuulsat inimest!" Onu vahtis uduse pilguga meie poole ja kraaksatas "Kuulge plikad, te keppi ei taha saada vä?!" Minu puhul on kummaline see, et ma ei jäänudki tookord juhmilt vaatama, vaid käratasin oma teismelisejulguses vastu "Sul endal rõve ei ole vä? Ma tean küll, kes sa oled! Sa oled .......!" Eks nõme tunne jäi ikka sisse, ilmselt veel nõmedam oli sellel neiul, kes "härrat" taksost välja sikutas. Mis see moraal on siin? Et labane inimene ajabki labast juttu, aga sellega saab miskipärast kuulsaks teatud ringkonnas. Ja noh, ütle mulle, mis raadiot sa kuulad, ma teen sellest omad järeldused. 

Lõpetuseks muusikat. Ausõna, ma sellel nädalal esimest korda kuulsin seda lugu. Olevat "uskumatult populaarne rahvusvaheline hitt" olnud omal ajal...Me vist kuulasime siinkandis pigem DJ BoBot ja Scooterit. Niiiiii hea lugu! Kogu kompott muidugi, teema ja tekst ja video.

Ta isegi ei ürita, milline jultumus!

Lana del Rey avaldas kolm uut singlit, millest igaühe kaanepildiks on tema enda portree, selline lihtne, kergelt kiiruga tehtu mulje jättev, mitte sätitud ja viimse detailini paigas. Ja osa inimesi on šokeeritud - vaheta kohe oma plaadi kujundus ära! See on kole! See on amatöörlik! See ei sobi sulle! Sa oled muidu ju nii kena tüdruk, Lana, miks nüüd siis niimoodi? Mõni ütleb, et Lana on ju niisamagi kena, aga sellistele vastatakse, et asi ei ole selles, kas Lana on loomulikult kena või mitte, asi on selles, et ta ei püüa! Ta ei püüa olla parem!

See meenutas mulle kohe eelmise postituse kommentaariumi, kus samuti toodi välja mentaliteet, et muudmoodi kui ilus ei tohigi olla ja maksimaalse ilu nimel tuleb pidevalt võidelda. Võeh, ma ütlen.

Ilu nimel mitte pingutada on kuritegu? Vabandan juba ette stereotüübi kasutamise eest, aga kas pole mitte levinud arusaam, et näiteks vene naised on sellised, kes alati pingutavad, on sätitud, kenad. Vot vene naine ei lähe prügiämbritki välja viima, ilma et meik peal oleks ja kontsad all! Ma mäletan, et mul oli ka kunagi põhjenduseks alati võtta, et miks olla oma tavaline kui võiks olla oma parim? Ja no teisalt sai ikka silmi pööritatud paari tuttava üle, kes väidetavalt ärkasid peikade juures enne kukke ja koitu, värskendasid wc-s meigi ja heitsid siis kaissu tagasi, et ikka hommikul meest oma kauni näoga rõõmustada. Mehhiko teleseriaalides ju ka daamid ärkasid alati, täismeik näos ja sonks peas. Ei saa öelda, et poleks dilemmat olnud - mis siis saab, kui ta mind meigita näeb? Midagi ei saanud üldiselt, enamasti ei pandud tähelegi. 

See oli selline ealine iseärasus mu meelest. Enamikul läks üle. Mõnel ei läinud ka. Hiljuti just üks kommenteeris oma trenni- ja ilupostitusi, et siis pole häbi end mehe kõrval näidata. Mees on tal muide kõvasti ülekaaluline lõtv töll. Täismeik, juuksurisoeng, liibuvad riided ja tikkkonts peavad olema, siis ei ole häbi ja mees on uhke. Prioriteetide küsimus ilmselt.

Mehed meesteks, aga meil siin töö juures oli varem üks muidu tore iluteenindaja, veidi vanem korpulentsem daam ja siis tema mind nähes kukkus alati survestama - "oleks mulle antud selline raam nagu sulle, küll ma alles tuuniks seda! No miks sa ometi miniseelikut selga ei ole pannud! Miks sa ometi omale pikki küüsi ei taha! Mis hallid või beežid küüned, ma paneks kohe neoonroosad, siis on ikka ilus!" Tal oli valus vaadata mu rakendamata potentsiaali, ilmselt professionaalne kretinism, aga ikkagi. 

Ilus naine on hoolitsetud naine! Kas see hoolitsus tähendab igapäevast ilusalongi või seda, et pea pestud, puhas riie seljas, küünealused puhtad ning higihais ei käi üle pea? Muuseas, esimene võib teise ka välistada, on selliseidki kohatud.

Ilu nõuab ohvreid, kui ohvreid pole, mis ilust me siin üldse rääkida saame?

Kehade võitlusest

Lugesin ükspäev dokfilmi "Keha võitlus" režissööri Marian Võsumetsa arvamuslugu ja igasugu erinevaid ning vastandlikke mõtteid tekkis. Paar päeva hiljem läksin arsti juurde oma teist surakat saama ja sealse 15-minutilise "ootame nüüd kõrvaltoimeid"-istumise ajal tõstatus jälle see teema, et "kas on ikka vaja neid pakse promoda?!"

Ma olen nõus, et kedagi tema keha põhjal narrida ei ole ilus. Samuti olen nõus sellega, et keha on tohutuks probleemiks paljudele, see on ebanormaalne, kui paljud inimesed selle pärast kannatavad. Teisalt, rasvunud inimesi on oluliselt rohkem kui varasemal ajal ja kas meil ei jäägi muud üle, kui nentida, et tulevikus on keskmise inimese kaal nii paarkümmend kilo raskem kui tänapäeval? Terviseargument, et nii mõnigi ülekaaluline on tervem kui normaalkaalus isend, pädeb siiski vaid kergelt ülekaalus inimeste puhul, ärge tulge rääkima, et 150 kilo võib olla väga tervislike eluviiside tulemus. Siinkohal meenub analoogiana artikkel mehest, kes koroona tõttu oma kopsud kaotas ja mille all oli mitu kõigeteadjate kommentaari, kuidas "raudselt oli ahelsuitsetaja, muidu ei tee see koroona midagi!". Selle peale mainis mu ema, kes ca 40 aastat meditsiinis töötanud, et paraku on tema kogemuse kohaselt rohkem neid kopsuvähi saanuid, kes iial sigarette tõmmanud ei ole, kui neid, kes ahelsuitsetavad aastaid. Millest ei tuleks järeldada seda, et suitsetamine ei ole vähi riskitegur, vaid pigem seda, et mittesuitsetamine ei pruugi sind vähi vastu immuunseks teha. Sama kaaluga - ülekaal on riskitegur, kuid see ei tähenda, et kõik saledad terved oleksid või kõik ülekaalulised haiged. 

Mu meelest on selgelt näha, miks inimesed rasvuvad - istuvad tööd, autod, odav kiirtoit. Kui lehitseda mõnd koju tulevat toidupoe reklaamlehte, on toitu sellest kindlasti alla poole, kõik ülejäänu on maiustused ja snäkid. On raske minna poodi ja võtta ainult sooja toidu valmistamiseks vajalikku materjali - pisikesed ahvatlevad värvikirevad pakendid odava nänniga piiluvad sind igast riiulivahest. Me ei saa neid ära keelata, ma ei poolda lapsehoidja-riiki, inimesel peaks omal aru peas olema. Aga ei ole. Mida siis teha?

Mulle tundub ainsa mõistliku variandina rääkida just ülekaalu ohtlikkusest tervisele, mille vastu näib käivat see kõigi kehade võrdsuse kampaania. Millegipärast langeb ka vastasleer pea alati ekstreemsusse - igasugu dieedid, fitness massidesse jms. Miks mitte lihtsalt teadvustada, et ära söö s****? Söö normaalset toitu, mitte burksi, krõpsu, liitrite kaupa limonaadi, värvilisi komme jms. Ma olen nõus Võsumetsaga ses osas, et sellesarnased Terviseameti kampaaniad on olnud täielikud läbikukkumised ("kapsas kanni ei kasvata"). Piinlik. Lame. Keegi ei taha närida paljast kapsast. See viib ainult kauni kanni nimel nälgimiseni ja hiljem tagasilöökideni. Kõige ilgemad on need igasugu "patuvabad" toidud. Lähen pärast sööki pihile või? Olin nii patune, sõin, andestatagu! Mulle tundub, et äärmusi on pildil rohkem kui keskmist - käib kas tõsine dieeditamine või toitutakse pea ainult kiirtoidust. Mõlemad on kahjulikud, nii nälgimine kui rasvumine. Promodes kehapositiivsust jääb varju see, et ülekaal siiski on ohtlik ja promodes tervislikkust unustatakse dieetide negatiivne mõju. 

Üldiselt mulle justkui tundub, et erinevate kehade aktsepteerimist on tänapäeval rohkem, sest erinevaid kehi lihtsalt on rohkem näha. Ülekaalulisi on rohkem, enam ei ole keegi üle kooli ainuke paks poiss/plika. Üks eluaeg suuremat sorti olnud inimene ohkas, et oleks tema ajal nii olnud, oleks temagi julgenud ilusaid riideid kanda, mitte ainult võimalikult varjavaid kartulikotte, mille peale üks teine hiljem minu kuuldes valjusti mõtles, et kuidas ta ometi aru ei saa, et ilusad riided paksu seljas on lihtsalt kole, õige ongi, et tollane avalik arvamus sundis paksud kottidesse, praegu on lihtsalt valus linnas ringi käia ja neid võbisevaid volte vahtida! See sama, kes mulle kunagi ütles, et teda häirib, kuidas teised välja näevad, sest tal on lihtsalt arenenum ilumeel, äkki ma peaks ka enda kallal tööd tegema, et samale tasemele jõuda? See nagu räägib veidi vastu patriarhaadi ja male gaze'iga kõige põhjendamisele - naisi vaatavad kritiseeriva pilguga eelkõige teised naised ja mu meelest pigem mitte kui konkurente üldse. Meestest märkimisväärsele osale meeldivad kogukamad vastassoo esindajad oluliselt enam kui 0-suuruses modellid. Mulle tundub, et siin on pigem moemaailma ja meedia koosmõju see, mis saleduse elunormina määratleb. Minagi olen harjunud, et inimene peaks välja nägema selline nagu mannekeen poe aknal ja imestan, miks samad asjad minu seljas niimoodi ei istu. Mingi rumal eeldamine, ei oleks isegi reaalne, et rõivamannekeenid suudaksid esindada kõikvõimalikke kehatüüpe, aga miskipärast me neid endaga võrdleme. Ses mõttes oleks ju kena, kui mannekeene oleks igas suuruses? Siiski mõjub see meile kui paksuse propaganda ja olemegi kaarega alguses tagasi. 

Ehk siis tänan lugemast, midagi tarka ma soovitada ei oska. Nokk kinni, saba lahti. 

P.S. Lugesin just, et tuntud infoühiskonna teoreetik sotsioloog Manuel Castells on nimetanud blogimist "elektrooniliseks autismiks". Lehva-lehva, kaasautistid! :)

P.P.S. Mis oli selle nädala tähtsündmuseks? See, et selgus, ma kaalun nii viis kilo vähem kui ma arvasin. L. suisa seitse. Miks see meid nii rõõmsalt elevile ajab?! Ilmselt tuli kaalulangus lihtsalt sellest, et me oleme rohkem liikunud, mitte isegi sporti teinud, vaid niisama jalutanud ja looduses matkanud.

Miks ma meeskonnamänge ei mängi

Juhtusin mina mingit töökuulutust lugema, nagu ikka, on need kõik eranditult õudustäratavad, sest mitte keegi ei paku midagi, ainult nõutakse, eks ole. 

Üks nõudmine teeb mu aga eriti nõutuks, nimelt see, kui eraettevõte otsib algatusvõimelist inimest. Avalikus sektoris ma saan aru, on mingid ülesanded, mida keegi peab täitma, mingi arengukava või tööplaani alusel midagi arendama, käivitama, korraldama. Aga erasektoris peaks ju eraettevõtja selle nimel ise tegutsema? Temal on idee ja tema peaks olema käivitav mootor, tööjõudu on vaja selleks, et juhi ideesid ellu viia, kuna ta lihtsalt füüsiliselt kõike ei jõua ega ole kõiges ekspert. Kui mina olen algatusvõimeline, miks ma peaks raiskama oma energiat ja talenti sellele, et tuua kasu kellelegi teisele? Ma olen siis piisavalt algatusvõimeline, et luua oma ettevõte. Või mõtleb keegi kuskil tõesti, et ta nii väga tahaks aidata a la Teliat, H&M-i, Tallinkit või Coca-Colat (suvaliselt valitud ettevõtted) veel paremaks, suuremaks ja kasumlikumaks saada? Suurde ja edukasse ettevõttesse ma lähen siis, kui tahan head töökeskkonda, usaldusväärset ja stabiilset kohta, konkurentsivõimelist palka, karjääri teha. Aga sel juhul keegi ütleb mulle, mida ma tegema hakkan, mitte ma ei lähe ust jalaga laiali lööma, et mina nüüd tean, kuda kõik olema peab, mul on idee ja visioon, viime selle ettevõtte viie maailma parima hulka! Ma arvan, et olemasolevad juhid seda ei taha ka. Või olen ma valesti aru saanud ja olemasolevad juhid just tahavadki jalad seinal kõhtu kasvatada, et mingi noor ja loll "algatusvõimeline" tuleks ja nende töö ära teeks, mitu korda väiksema palga eest muidugi, aga nemad saaks suured juhid edasi olla? Või on kuskil mingid ettevõtted, kus vedeleb hunnikutes pappi, millega keegi miskit teha ei oska ja nüüd oleks vaja leida inimene, kes selle papi kuidagi kasvama paneks, mingi mõistliku ärimudeli valmis mõtleks ja tööle rakendaks? Et kuskil istub juba firmatäis minusuguseid loodreid ja ootab, et oh, "tuleks üks noor ja tugev mees" ning leiaks meile tööd? 

Mida see algatusvõime tähendama peaks? Et ei istu nagu mömm, kui töö otsa saab, vaid otsib endale ise tööd juurde? Issand, milline naiivsus! Kui ma lähen palgatööle, siis ma eeldan, et kusagil on tööd üle, mitte ma ei pea seda endale ise otsima hakkama, et oma olemasolu õigustada. 

Algatusvõimelistele on eraettevõtlus. Kui sa aga oled küll algatustest pakatav, kuid mitte eriti riskialdis, siis kellegi teise ettevõttesse maandudes ja seal oma oskusi mängu pannes saad ju ikka mööda pükse? Või vähemalt hakkab sul sees närima, et miks ma pean end kellegi teise huvides rakendama, äkki üksinda oleksin veel edukam ja ajaksin kamaluga pappi kokku, need teised ainult takistavad ja kammitsevad? 

Heureka! Selle minu mõtteviisi nimi on vist "ei ole meeskonnamängija"?! Ja no ma ei ole jah. Kohe, kui mind meeskonda topitakse, hakkan seanahka vedama - las teised teevad! Aga kui selgub, ja varem või hiljem see selgub, et nende teod pole minu standardite kõrgusel ja mulle tundub, et see hakkab mullegi varju heitma, kipun ma end rakendist lahti tõmbama ja üksinda võimete piiril tegutsema hakkama. Pärast tänitan - on ikka põrsad, mina üksi pean rabama! Milline on ideaalne meeskond? Selline, kus kõik seanahka veavad ja kellelt keegi mingeid tulemusi ei oota :) Kõige õudsem on see, kui su heaolu sõltub teistest inimestest, paratamatult see alati sõltub, aga painavaks läheb asi siis, kui sa sõltud mingitest troppidest. Troppidest hoidumine on edu ja õnne valem - üks tropp valemis ja kõik kukub kokku. Mida suuremad grupid, seda suurem tõenäosus troppe kohata. (See on universaalne seaduspära, kehtib ka kortermajade, suguvõsade, perekondade, hobigruppide jms kohta). 

Ah et võiks ikka inimesi usaldada ja enamik on ikka toredad ja tublid ja. Ma tean! Aga mind teeb ettevaatlikuks see, KUI suure jama võib kokku keerata kõigest üks erakordselt ebameeldiv inimene. See on õudne! Ma olen näinud elusid kokku varisemas, sääste kahanemas teraapiate ja juristide peale ning ma alati võdisen kõhedusest mõtte ees, et ühel päeval võivad ka minu teed mõne sellisega ristuda.

Siilid ja konnad

Jalutasime mööda tänavat, kui järsku, kurb vaatepilt - siilike laiaks sõidetud. Keegi oli juhust kasutanud ja siilikese seest tühjaks söönud, nii et põhimõtteliselt oli tee ääres alles ainult siili okkaline nahk. Nendime tõika ja jalutame edasi. Järsku L.: "Leiaks ühe naha veel, saaks punktagile ägedad õlakud õmmelda!" Mnjahh, loodetavasti kellelegi ideed ei andnud või kui andsingi, siis otsigu oma nahad ise, spetsiaalselt siile püüda ei ole lubatud! Tagi tuleks kindlasti vinge, tõeline DIY, rahvas kadestaks hoiaks kaarega eemale. 

Külastasime ka kauneid kohti kodumaal:

Ka seal juhtus, otse allikasse oli uppunud üks kena priske konn, või noh, mis priske, laip oli kõvasti pundunud lihtsalt. Katsusin konna pulgaga kätte saada, äärepealt oleks ise sisse kukkunud. Aga uppunud konn? Mini irvitas, et see oli üks blond konn lihtsalt. Ma guugeldasin ja leidsin "Kas konn võib uppuda?" vastuseks sellise lingi. Järelduse peab sealt ise tegema, ilmselt siis võib ikka küll, ei pea blond olemagi.