Karl Ove Knausgård. Minu võitlus, 4. raamat

Kummaline, et alles neljas osa, tundub kuidagi rohkem loetud teda, aga sellest pole midagi - mulle meeldis just see neljas osa senistest enim. Eelmistest kirjutasin siin ja siin.

Miks ta mulle rohkem meeldis kui eelmised? Sest mul ei olnud enam nii piinlik lugedes, mis on omaette irooniline, on ju mitmed arvustajad selle osa keskseks teemaks pidanud erektsiooniprobleeme...Aga piinlik ei olnud mul selles mõttes, et "MIKS sa ometi niimoodi käitud?", mida ma esimesi osi lugedes tihti tundsin - selles osas on peategelane mulle hoopis mõistetavam. Mis sest, et mul pole kunagi olnud erektsiooniprobleeme.

Millegipärast on murdeealistest rääkivad raamatud enamasti populaarsed, see iga, kus inimesest saab täiskasvanu tundub inimestel kuidagi sarnaselt kohatu olevat - tagantjärele me mõistame ja noogutame kaasa, jah, sai isegi oldud ja tehtud. Enamik meist käitub siis üsna inetult, aga me anname selle andeks. Täiskasvanu meile arusaamatut tõmblemist me nii kergelt mõistma ei tõtta.

Knausgård on endale omaselt aus ega kohku tagasi paljastamast endast neidki külgi, mida enamik meist ei teeks. Enda nõrkuste paljastamine muudab inimese teistele sümpaatsemaks ja kuidagimoodi on just teismeliseiga see aken, milles me teistes enda ebakindluse kõige kergemini ära tunneme. Teate te mõnd enesekindla ja õnneliku teismeliseeaga inimest? Isegi kui neid on, raamatuid neist ei kirjutata ja ega keegi vist lugeda ei tahaks ka. Nostalgia seostub ju samuti just selle eaga, enamik inimesi pidavat kinni jääma oma sel ajal kuulatud muusikasse, nähtud filmidesse jne. Tagantjärele "kuldaeg", mis toona läbielatuna seda kindlasti ei olnud. Ilmselt tunnevad sel ajal Norras elanud inimesed seda veel eriti selgelt, raamatus on palju märkusi erinevate tolleaegse kultuurielu ilmingute kohta. Välja arvatud mõned ülemaailmse tuntusega bändid, jäi see osa natuke kaugeks, ma isegi ei tea, kas mingid tõlkija kommentaarid vms oleks kaasa aidanud, ühe kohas oli üks laulujupike ära eestindatud, see kõlas mulle pigem kohatult.

Seekordse osa puhul mõjus mulle aga kirjeldatud loodus palju ehedamalt, sest suvel ise Norras käinuna suutsin vähemalt midagigi sellest endale ette kujutada ja põhjaosa kaamos oli kindlasti üheks oluliseks osatäitjaks selles raamatus. Mingil määral võib seda muidugi ka praegu aknast välja vaadates aduda, seega hea ajastus lugemiseks.

Kriitika, et tegemist on tüütu looga "valge mehe heteroseksuaalsetest seiklustest", oehhh. Mu meelest pole vähemalt selle raamatu puhul küll mingit seesugust üleolevat vaatenurka näha, kes tahab muidugi näeb, aga pigem tundusid mulle isegi kõik väga episoodilised naistegelased väga elusad, tahtejõulised ja omapärased. Põhja-Norra naised muidugi ongi karmides oludes karastunud, aga mulle see mingi ühtlase tibidegalerii muljet küll ei jätnud. Märkasin ka üht muidu harvaesinevat vaatenurka mehe poolt - kui kipud armuma välimusse, jääd enamasti jänni, pigem tekib klapp muul pinnal. Mitte et Knausgård seda teadlikult jälgida suudaks muidugi.

Sellest raamatust on üsna raske kokkuvõtlikult kirjutada, siin on väga palju kohti, mille üle mõelda ja mida välja tuua. Joomine. Väga ilmekalt tuuakse välja, miks see nii tohutult tõmbab, aga ei salata ka selle teist poolt. Kuna ajatelg on sassis, siis me teame, kuhu Knausgårdi isa joomine lõpuks välja viib. Ei ole mingit filosoofiat, käibetõdesid, on ainult tavaline elu, mis on nagu on - ühest vaatepunktist üks, teisest teine.

Knausgårdi kirjutamine, kogu see tema nooruse uljus ja ambitsioonikus, kas temast tõesti sai kirjanik tänu sellele? Pigem mitte, enamik meist peab sellises vanuses end oma tegemistes avastamata geeniuseks. Kogu see 18-aastase elutarkus, ma eeldan, et mingis vormis on see meis kõigis olemas (olnud).

Kui ma Knausgårdi esimese kahe raamatu puhul kirjutasin, et tema võlu on see, kuidas ta näitab kui erinevad on inimesed, siis nüüd ütleks ma täpselt vastupidi. Vähemalt mingil hetkel elus võib inimene, kes sinust esimesel vaatlusel täielikult erineb, sinuga üsna ühesugune olla.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Mind ei taha ükski mees

Urve Palo ei saa aru, kuda nii saama, et on lapsed, aga pole abielu, eks ma siis püüan natuke valgustada seda enda mätta otsast.

Teate, miks on vaja abielluda? Aga selleks, et saaks selle küsimusega lihtsalt ühele poole, et oleks kaelast ära, et keegi ei saaks sinusse ebakindlust süstida. Ma päriselt ei näe mitte ühtki muud vajadust. Kedagi koos see ei hoia, ühist perekonnanime ei ole sageli ka abielus inimestel, mingeid erilisi lisahüvesid see samuti ei too, lisaks tunneks mina end sellises olukorras nagu pulmad tähelepanu keskpunktis väga ebamugavalt ning eelistaks abielluda ainult kahekesi. "Abielu annab naisele kindlustunde" väidab Palo, ma väidan vastu, et just säärased artiklid ja väljaütlemised seda kindlustunnet röövivad, mitte aga fakt, et ollakse vabaabielus. No umbes nii, et muidu üksindus väga ei häirigi, aga kui pidevalt mehe ja laste järele küsitakse, hakkab ebamugav küll.

Eks kommentaariumis pannakse asjad tavaliselt paika ju ka - mehed abielluvad ikka ÕIGETE naistega, kui sinuga ei ole abiellutud, järelikult oled vale. Oma eksiga olin ma koos üle 8 aasta, tal on nüüd uus naine ja lapsed - ja ka seda naist pole ta "ausaks" teinud. Ootab ikka seda õiget või? Mu praegune suhe saab peagi 11 aastat täis, kui pikalt see keskmine abielu statistiliselt kestabki, aga no ju siis ma olen ikka veel ooterežiimil. Üdini vale naine, lühikeste jalgadega, never the bride, nagu Courtney rõivakollektsioon.

Kogu selles kindlustunde teemas on veel üks tore konks - sa ei saa ennast ju ise päästa ka, mismoodi sa teed ise ennast "ausaks" naiseks, see tähendaks ju enda pealesurumist mitte mehe valikut, jääd igaveseks selleks, kes teise "abiellu meelitas". Ikka naine peab ootama ja mees välja valima, õigeks tunnistama. Isegi kui teised ei tea, et sina ettepaneku tegija olid, ilmuvad ikka need arvamuslood, kus valijaks on alati mees ning mõtled salamisi "äkki ma tõesti olin varuvariant?". Tundub ju, et mingid muud tõendid armastusest ei loe, ainult see ametlik paber?

Mida see Palo provotseeriv küsimus paremaks teeb? Et võtan artikli pisarsilmil näppu ja viin mehele nina ette - "vaata, isegi Urve Palo ütleb, et sa ei pea minust lugu! Ma tean, sa tegelt ei taha mind, aint laste pärast oleme koos, ma olen liiga vana, liiga kole, liiga rumal, liiga tark, liiga klammerduv, liiga iseseisev...Ütle mulle ometi, mis mul viga on, et sa mind ei taha!!! ÜÜÜÄÄÄÖÖÖÖÜÜÜ!!" Raudselt see viib ettepanekuni, eks?

Mõnedele küsimustele vist sobib ikka vastuseks ka "aga mis see sinu asi on?". Mõned isegi on hakanud vaikselt aru saama, et laste järele pärimine võib teistele ebamugavust põhjustada, ei ole nii, et kui tahad lapsi, siis ka kohe saad. Äkki jätaks selle abiellumise-mitteabiellumise ka sinna samasse kategooriasse - isiklik asi? Üldse, intelligentselt saab arutada mu meelest iga teema üle, ilma, et peaks mängu tooma personaalsed etteheited stiilis "ühiskondlikult kahjulik element" või "naine, keda mees ei austa piisavalt".

Mulle on mulje jäänud, et abiellumine on pigem nö maitseküsimus - on inimesi, kes abielluvad, kui vaja, siis ka mitu korda, ning on inimesi, kes ei abiellu, isegi kui nad ühe ja sama inimesega pikemat aega koos püsivad. Kindlustunde või laste heaoluga seda kuidagi seostada on äärmiselt meelevaldne. Oma laste kaaslaste järgi vaadates, kaugelt rohkem on kärgperesid ja üksikvanemaid kui nn tuumikperekondi, see lihtsalt on nii ja ma ei usu, et abielu populariseerimine seda kuidagi vähendada suudaks.

Kommentaarides palun lahkelt mind haletseda, eks.

Järgnev laul sobib mu meelest kenasti teemaga kokku, ma ise laulsin seda pidevalt "I´m a pitiful snowflake", aga seda ta tegelikult üldse laulus ei ütlegi.
P.S. Meg Myers on üks mu viimase aja häid leide muusikas. Mulle meeldib õudselt ka tema esikalbumi kaanepilt (sama, mis videol taustaks) - ta ongi selline kergelt ähvardava loomuga tütarlaps, kes isegi oma laulusõnu pigem sülitab välja, kui laulab. Selline, kellega abielluda ei julgeks.

Eluvaatlusi

Vaatasin just Instasse, Feministeerium oli jaganud:

Avastasin, et ma olen ikka jõhker optimist, lugesin sealt välja hoopis selle, et kui sul on kätel külm, mõtle parem naistele, kes külma ilmaga seelikutes ringi käivad! Ära virise, ole tugev nagu seelikukandja! Ma vist eksisin, eks?

Aga muidu, Rammstein tuleb Lätti ja kuna neil kevadel uus plaat ilmub, mida ka viimaseks ennustatakse, siis võiks ikka selle uue show ka ära kaeda, äkki rohkem ei saagi? Huvitav, kas pileteid üldse jagub, pole Lätis kunagi kontserdil käinud? Lisaks ei julge Bookingusse vaadata, kas ööbimist ka ehk kusagil oleks. Enne ei vaata, kui piletid olemas. Eestist läheb Metal Travel Agency ka sinna, aga no Tallinnast läbi Pärnu (neil ööbimine hinna sees)...Kui saaks kuhugi auto jätta Pärnus või Tallinnas, aga meil kõik tuttavad mõlema linna keskosast kaunis kaugel. Mis siis, kui piletid olemas, ööbimised otsas ja MTA reis ka välja müüdud? Huh, ma ikka vihkan planeerimist!

Alice in Chains tuleb ka muuseas Tallinna, aga see nii väga ei tõmba vist, et minna, pealegi Rock Cafes, kus kohti niigi vähe, ma ei hakka tõsiste fännide eest ruumi ära võtma. Bon Jovi ei huvita. Aga varsti tulevad juba suvised festarid ka otsa ju! Mulle meeldib see ootus, et oh, äge, tahaks minna, aga samas kohe sinna järele "ei tea, kas ikka saab, äkki miskit ei klapi" ja vot seda ma vihkan.

Jõulud ka. Oh jummel, juba inimesed helistavad, jätaks äkki sel aastal need kingitused ära, ilge jant, üldse ei taha, äkki tõmbame üldse Eestist minema selleks ajaks, ei pea pead vaevama. Nii kaugele on see sunnitud kingihullus inimesed viinud. Mul endal ei ole midagi erilise jõulude vastu, pigem masendab see, et teised neid nii valulikult võtavad. Äkki hakkab miskit muutuma, kui suurem osa inimesi jõule pigem jõuluhulluseks pidama hakkab? Põhimõtteliselt etendatakse meil seda janti ainult laste pärast. Mul üsna suva, mida mulle kingitakse, aga näiteks ema käest sain juba pahandada, et mismõttes kinkigu ta mingi kinkekorv söödavate asjadega, ei sobivat ju, raha ka ei sobi, kinkekaardid ka mitte - mingi asi peab olema! Kas sul tõesti ühtegi kreemi vaja ei ole?! Uut lõhna?! Vat asjadega on küll kõigil nii, et kui hetkel just šampoon või seep otsa ei hakka saama, kell katki pole läinud vms, siis pole mitte midagi tahta.

Tähelepanekuid ka, nädalavahetusel sai öösel kolme ajal kesklinnas viibitud. Magamine on vist enamiku meelest ülehinnatud - rahvast sama palju kui südapäeval, sõideti ruladega, pargipinkidel polnud ühtki vaba kohta jne.

Intervjuu lugemisest

Mini pidi kooli jaoks lugemise teemal intervjuu tegema. Ma olin siis intervjueeritav (sest ma olen staar, mitte mingi blogija, et te ikka mõistaksite, onju...*). Kolm esimest küsimust andis õpetaja ette, ülejäänud mõtles ta ise välja. Selgus, et mul on jube keeruline neile vastata, ma tahaks ikka enne mingit protsentuaalset statistikat vaadata, et mida ma siis tegelikult kõige rohkem lugenud olen jne, sest esimesed ettejuhtuvad vastused ei pruugi ju sugugi "õiged" olla, aga ma sundisin ennast mõtlema, et see on siiski kõigest tähtsusetu intervjuu, mitte panus teaduslikku uurimistöösse ja sain kuidagi vastatud. Siin ma muidugi nii pealiskaudne olla ei suuda ja lisan sulgusesse kommentaarid ka.

Mis on su lemmikraamat?
Mul on palju lemmikraamatuid. (Ma ei tea, miks sellelaadsed lemmikute-uurimised nii levinud on, kui on teada, et ühe vastuse põhjal antakse sageli hinnang inimesele tervikuna. Vali ainult üks tähendab, et sa pead hoopis otsustama, milline sa välja tahad paista, mu meelest just seetõttu vastatakse siin pigem "Väike prints" kui "Kummitarzan".)

Kes on sinu lemmikautor?
Remarque, Murakami, Eestist Maarja Kangro. (Ma nüüd vaatasin Goodreadsist oma enimloetud autoreid ja no kus on  Kivirähk (liiga etteaimatav vastus vist?), Juur (huumor ei ole ju tõsiseltvõetav kirjandus!), Bukowski-Kender-Sauter (arvata on, miks neid siin pole), Dan Brown (kelleks nii mind peetakse!), Houellebecq´i unustasin ära, tema kui trendikas oleks ju sobinud. Ehk siis taas puhas mainekujundus.)

Mis žanri raamatuid sulle meeldib lugeda?
Klassika, tänapäevased ja ajaloolised romaanid. (See on üsna hea küsimus ja annab rohkem aimu inimese eelistustest kui mingid nimed mu meelest. Iseasi, kui täpne see žanrite määratlus on.)

Kui vanalt hakkasid lugema?
Mu ema väidab, et 4-aastaselt. (Tegelikult väidab mu ema, et hakkasin 3-aastaselt lugema, aga ma ei julgenud seda panna, sest mitte keegi ei usuks ja see kõlab eneseupitamisena. Mu enda lapsed on 5-aastaselt lugema hakanud ja see paistab selline "keskmine" normaalne iga olevat ka, kui lapsed üldiselt lugema õpivad. Jah, ma olen näinud ka videot, kus tõepoolest kolmene laps loeb, aga see tundus mullegi täiesti hämmastav. Äkki ma olin hämmastav kolmene? Ma ei tea ju.)

Mis raamatut lugesid kõige esimesena?
Ei mäleta. (Küsisin Mini käest, et sul on nüüd neli aastat lugemisstaaži, sa mäletad, mida esimesena lugesid või? Ta ei mäletanud. Noh, mul on oluliselt pikem see staaž, ma tõesti ei oma halli aimu ka. Aga kui mäletaks, oleks kindlasti huvitav teada. Kusjuures, õpetaja neil väitis, et tema oli lugenud Miki Hiire koomikseid - hmm, võttes arvesse, et õpetaja on ehk ca 10 aastat minust vanem, kas siis oli meil üldse selliseid asju? Üks paksude kaantega kogumik ilmus ka nõuka ajal, aga kas tõesti juba tollal? Või olen ma õpetaja vanusega väga mööda pannud...tal on täiskasvanud laps, selle järgi arvan, et ca 10 aastat vanem, samas mul oli kursaõde, kes minu vanuses juba vanaema oli (ja ei tema ega tema laps saanud alaealisena lapsevanemaks), ei või iial teada.)

Mis oli väiksena su lemmikraamat?
"Lugu kahest vereliblest" (Autor Pilvi Üllaste. Tema "Avatud pähklipuu" oli teine lemmik. Üsna ebatraditsionaalne vastus vist. Üldse mingid inimese ja looduse sisemisi toimimismehhanisme tutvustavad asjad, multikatest Meemeistrite linn ja Operaator Kõpsi lood, need huvitasid oluliselt rohkem kui mingid muinaslood ja lastejutud.)

Kas sina oled kunagi ise ka raamatut kirjutanud?
Jah, sahtlisse ikka. (Lapsena ma kirjutasin umbes raamat nädalas + igapäevaseid perioodikaväljaandeid.)

Mida enda loetud raamatutest soovitaksid teistele?
Lastele "Dr Dolittle´i lood" ja suurtele "Päeva riismed". (Üldiselt pole mõtet soovitada, sest inimeste maitsed on niiiii erinevad. Dr Dolittle tundus mulle lapsena jube äge, ma ei tea, kuidas nüüd. Totu raamatud olid ka toredad, aga kui nüüd püüdsin ühte lastele ette lugeda, tundus kohutavalt igav. Kazuo Ishiguro "Päeva riismed" sai juhuslikult kirja, kuna oli viimane mult 5 tärni saanud loetud raamat tollel hetkel. Noh, Ishiguro sai Nobeli ka, siis vist võib soovitada. )

*Ma igaks juhuks mainin, et see on iroonia ühe säärase arvamuse kohta.

Ema kooli!

Nojah siis, poleks nagu oodanudki seda, täitsa hämming kohe.

Helistab Mini, nutab toru otsas - leidsin oma enne vaheaega kooli unustatud vihmavarju üles, aga rõivistutädi väidab, et see on vihmavari, mis seisab omanikuta juba eelmisest aastast! Ausõna, see on minu oma! Klassijuhataja ütles, et mu mäletamised on kahtlased ja sa pead nüüd homme kooli tulema vihmavarju tuvastama!

No ma ei tea, kas ei oleks lihtsam see vihmavari talle kätte anda, eriti veel arvestades seda, et juba väidetavalt aasta otsa pole keegi selle vastu huvi tundnud? Kui ka ei ole meie oma, toome ausõna tagasi ju?

See "su mäletamised on kahtlased" tõukub ilmselt aga ühest teisest hiljutisest episoodist kui Mini unustas kilekoti koos esinemiseks vajaliku tavaariga koju, aga väitis koolis, et tema meelest oli tal see kott tänaval käies veel käes, mis on küll ebaloogiline, aga noh...See näitab, kui kerge on mainele plekk juurde saada - ah, ega sinu mälu ei saagi ju usaldada!

Eks ma pean siis nüüd kooli vedama ennast. Raudselt saan noomida, et vihmavarjul nimesilti küljes ei olnud. No ununes, noh. Nagu tütar, nõnda ka ema. Ebausaldusväärne perekond.

Ropendamisest

Ma ei hakka siin muidugi lahkama kellegi teise personaalküsimust, vaid ikka iseennast ja seda põhjusel, et Manjana postituse kommentaariumis küsis ning pakkus nii omalt poolt kui ka teadusartiklitest mõned võimalused, miks inimesed ropendavad. Mu meelest aga need variandid vähemalt minu puhul ei päde. Jaajaa, tulgem kapist välja, ka mina olen selline rõve ja ropp eit, aga ma tegelen siin blogis ikkagi mainekujundusega, eks. Tegelikult ma võiks vist ikka kedagi sinnasamusesse saata ka, aga pole piisavalt põhjust antud. Must-valgel ropendamine kuidagi ei istu ka, käsi ei tõuse kohe, isegi p***e ja s*** tulevad tärnidega, muust rääkimata. Aga vot päriselus, seal...

Koduse kasvatusega mul justkui probleemi pole, kodus ei ropendatud. Kuigi jah, olen kohtunud ka inimestega, kelle jaoks juba ekskrementide nimetamine muudmoodi kui pissi-kaka on kohutav, niivõrd puritaan meie kodus ei oldud ja mu meelest on see ka normaalne (mis ei tähenda, et kogu aeg oleks rõvetsetud, eks, lihtsalt mingitel momentidel on sitahunnik tabavam kui kakahunnik, kui saate aru, mida ma mõtlen). Lapsena oli vähemalt minul osasid sõnu välja öelda väga piinlik ka, kuigi ma teadsin, et need eksisteerivad.

Ma arvangi, et murrang tekkis kunagi siis, kui keegi, ilmselgelt vastassoost, (sest ma ei võistelnud kõva olemises kunagi tüdrukutega vaid just poistega, sest poisid olid ju need, kes üritasid sulle selgeks teha, et sa oled eit - seevõrra nõrgem, mõttetum jne.) üritas mind oma suuvärgiga paika panna. Ma olin ja olen äärmiselt trotslik kui mulle väljakutse esitada, seega otse loomulikult pidin ma ka tookord näitama, et ma olen "more man than a man", ma ropendan veel mitu korda rõvedamalt kui mõni poiss seda teeks. Üldiselt see ehmatas neid. Tuled oma "nukukese"-jutuga ja vastu saad hoopis voorimehe. "Poistele ei meeldi ropendavad tüdrukud!" - oo ma ei tahtnudki ühelegi sellisele stereotüüpsele töllile meeldida. Ropendamine osutus heaks kaitsestrateegiaks ebameeldivate inimeste endast eemale hoidmisel ("Ma peeretan, kui sa kohe ära ei lähe!" nagu ähvardas üks mu sõber esimeses klassis..) Nõme hakkas siis, kui tuli välja, et tegelikult tõepoolest inimestest suurel osal ongi mingi tõsine eelarvamus ropendajate suhtes.  Mingid "esteet-kusipead" olete või? Mulle meeldis šokeerida. Mulle ei meeldigi teie viisakas, klanitud ja puhtasuine maailm, ma ei kavatsegi selle normidele alluda ja mind absoluutselt ei huvita, mida teie sellest arvate:

"Ei ole, tyra, teie asi, mida mina teen!"

Lugu Psychoterrori peatselt ilmuvalt plaadilt "Käärid", loo nimi "Vastuhakk". Kui ma seda lugu esimest korda kuulsin oli tõeline vau!- elamus. Täpselt, kõik on ära öeldud nende väheste vahenditega. Umbes nii, et kui oleks vaja tätoveerida midagi kuhugi, siis see. Ilma selle neljatäheliseta seal vahel ei oleks sõnum niivõrd selge ja lööv.

See, et kellegi meelest on ropendamine kole, seostub mulle eelkõige võltsvagadusega. Need on ju lihtsalt sõnad, mingi kokkulepe, ühiskondlik tabu - sama hästi võime kokku leppida, et me keegi ei ütle "kana" ja lüüa tohutult lärmi selle ümber, mis tegelikult mingit sisu ei oma. Lisaks olen tähele pannud, et mõne üksiku sõna üle pööritavad silmi sageli need, kes ise läbi lillede kaugelt hullemaid asju ütlevad. Meenub ka see, kuidas mu ema (sic!) vaatas Osbournide seriaali, kui see meil jooksis ja siis keegi ta kolleeg põlgas, et fuih, seal ju iga teine sõna fuck. Ema vastas, et on jah, aga samas pereliikmete omavaheline suhtlus on sügavamale vaadates hoopis soojem kui keskmises poliitiliselt korrektses eesti peres. Kas ropendamise taunimisel on ka mingi sisuline põhjendus või on see lihtsalt üks stigmatiseeritud tegevus nagu suitsetamine, tätoveerimine jms? (See oli siis küsimus notsule, ta tavaliselt teab selliseid asju :)

Ainuke mure on see, et ma tegelikult ei taha alati haavata inimesi, kelle jaoks ropendamine kole on, selliseid leidub ka mulle oluliste hulgas. Tõmbasin just kogemata kõrvaklappide juhtme arvuti tagant ära ja sisisesin omale nina alla "Fuck, raisk!" Täiesti mõttetu reaktsioon, möönan. Peaks nii mitte tegema. Aga vot on sisse harjunud. Asendan millegi muuga? "Ah sa pühadevahe!" (ühes lasteraamatus oli see jäneseema "vandesõna") Millegipärast ei taha need asendused üldse nii hästi töötada...

AGA...Ropendamisel ja ropendamisel on mu jaoks suur vahe. Mingit nalja pärast roppuste ritta ladumist ma absoluutselt ei kannata. Muusika juurde tagasi pöördudes, on ju meilgi bände, kes teevad roppe laule vaid selleks, et šokeerida, ilma mingi sõnumita, vist on lihtsalt naljakas rõvetseda  - ma ei suuda selliseid asju üldse kuulata. Nõme, madal, lame. No näituseks see.  Minu jaoks on siin selge vahe, aga ma ei tea, kas teiste jaoks ka. Kõik taandub minu silmis ikkagi olukorrale ja inimesele, kes ropendab, miks ja kuidas - ma võin küsida, et "na***i sa mu v*** saatsid??", ma ei hakka aga lisama, et "ropendamine iseenesest on nii rõve".

Lõpetuseks üks teemakohane tsitaat Courtneylt ka - kui temalt küsiti, miks ta pea igal fotol keskmist näppu näitab: "Oh, that's just a natural state of my hands!"

Kuidas ma kunsti nimel kannatasin

Eelmine postitus sai inspiratsiooni Lars von Trieri uue filmi "Maja, mille Jack ehitas" arvustustest, vahepeal ilmus üks veel. Põnev oli aga lugeda üht kommentaari selle viimase all, kus nenditi, et alles see arvustus sai õigesti pihta loo tuumale, sellele, mida režissöör tegelikult öelda tahtis.

Hakkasin mõtlema, et päris julge arvamus. Muuseas mulle istus ka see viimane arvustus eelmistest rohkem, aga ma pole ise filmi üldse näinudki. Aga oletada seda, kes kui hästi autori eesmärgile pihta sai, ma küll ei julgeks. Ma ehk julgen üldse väheseid asju, muidugi.

Samas on ju kuidagi nii, et on meelelahutus ja on kunst, millega tahetakse mingile laiemale tendentsile, probleemile tähelepanu osutada. Kuna see on aga üpriski lai ja käsitlematu temaatika, siis lähen kohe konkreetseks ka.

Ma olen üks neid väheseid imelikke, kellele nüüdiskunst meeldib rohkem kui klassikaline. Klassikalist vaatan ma pigem kui lihtsalt meisterlikult teostatud taiest, sest probleem, mida see (ehk) kajastab on minu jaoks minevik. Tänapäevakunsti imelike taieste puhul meeldib mulle aga just püüda neid lahti mõtestada (mitte segamini ajada tõe otsimisega, sellele ma küll ei pretendeeri). Ma ei ole samas üldse kindel, et alati kunstil mingi mõte on. Miks ei võiks lihtsalt teha asja, mis näeb lahe välja?

Tartus toimus nädalavahetusel valgusfestival. Me otsustasime külastada linnas hajali asetsevaid taieseid koondnimetusega Valgusrada. Kui kõik normaalsed inimesed tegid seda neljapäeval, reedel või kasvõi pühapäeva õhtul, siis meie asusime teele laupäeval, mil algul sadas laia lund, mis aga kiiresti muundus lausvihmasajuks. Esimesi sahku nägime alles siis, kui koju pöörduma hakkasime ning ilm oli enam kui ilge. Ma pole elu sees varem tundnud, et mu jope laseks vett läbi ja L. väitis, et ta saabas on ülemise ääreni vett täis, kodus avaldus, et Mikrol oli sama lugu, aga tema vähemalt ei vingunud. Kunsti nimel pressisin muudkui edasi, kuigi teistes erilist entusiasmi ei märganud. Osa väljahõigatud asju üldse ei toiminudki, vist seetõttu, et oleksime pidanud veidi hiljem alustama või siis töötasidki need perioodiliselt või oli lihtsalt liiga kohutav ilm. Käisime läbi Emajõe kaldad, Mänguasjamuuseumi, Pirogovi platsi, Raekojaesise ja Holmi pargi, aga ma tahtsin nii väga minna Jakobi tänava algusesse, sest olin Postimehes näinud seda fotot (autor Margus Ansu):

Mu meelest on see üks ägedamaid fotosid, mida ma üldse näinud olen! Täielik "Minu Tartu" essents - see sügisõhtune Toomemägi ja lagunenud maja, mis gräffitiga kaetud. Ma tunnen seda pilti vaadates kõdunevate lehtede lõhna ja sigaretihõngu ning natuke jahe hakkab ka. Nii-nii ilus pilt! Kodune selline. Mitte et ma skvotiks kuskil Toome nõlval lagunevas tondilossis, eks.

L. pani mulle nii palju mõistust pähe, et nii kaugele läksime siiski autos - eks ma hakkasin Mänguasjamuuseumi juurest ikka jala marssima, enne kui ta käratas, et "kuhu kurat me nüüd üldse läheme ja miks?!". Põhimõtteliselt olen ma ikka väääga eesmärgile orienteeritud kui eesmärk seda väärt on.

Tegelikult pole fotolt seda kunstiteost üldse väga hästi näha. See on see mägi seal eks, ma isegi ei saanud aru, kas see oli seal enne juba olemas gräffiti kujul, sel juhul on see väga lahe kahe kunstiliigi ühendamine (EDIT: vist siiski mitte, kunstniku kodukal on video samast tööst nö stuudioversioonis ja seal on ta ise mäe joonistanud) ja seal on see tekst "Keep running up that hill" Kate Bushi loost, mis mulle seostub küll peamiselt Placebo versiooniga ning mida fotol näha ei ole, on pisikesed mehikesed, homunkulused, kes jooksevad mäest üles, veerevad sellest alla ning asuvad siis uuesti ronima. Nende liikumine on hästi sipelgalik, nunnu, äge vaadata. Me seisime seal päris kaua, enne kui tahavaatepeeglisse kellegi auto tuled tekkisid. Vot see oli äge, see kompenseeris niiskuse, märjad riided ja varbad!

Tulin koju ja uurisin asja lähemalt, sain teada, et tegemist on Taani kunstniku Jacob Tækkeri tööga, mille kohta festivali kodukas ütleb nii:

Jacob Tækker

õppis Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias ja on osalenud näitustel nii Taanis kui välismaal. Ta tegeleb videokunstiga, mille teemadeks on emotsionaalsed seisundid, eksistentsi rutiinne olemus ning see, kuidas inimene hakkamasaamiseks neid tajub ja mõtestab. Tækker pöörab erilist tähelepanu lihtsale ja humoorikale liikuvale pildile, luues teoseid, mis sisaldavad nii komöödia kui tragöödia elemente, mistõttu ei saa neid vaadates kunagi kindel olla, kas nutta või naerda.
Oma tööde juures on Tækker korraga peategelane, lavastaja, kaameramees ja stsenarist.
www.jacobtaekker.com

Installatsioon: Jookse ikka mäest üles

püüab hulk väikeseid Jacob Tækkereid jõuda suure mäe tippu. Sel hetkel, kui nad sinna jõuavad, nad kukuvad ja veerevad tagasi alla vaid selleks, et võimatu ülesanne uuesti ette võtta. Teos näitlikustab, kuivõrd raske võib olla sissejuurdunud rutiinidest väljamurdmine.
”Sa võid kogu öö üleval olla ja teha suurejoonelisi plaane oma elu muutmiseks. Aga kui sa üles ärkad, teed sa seda, mida ikka. ” – Jacob Tækker. (See viimane lause - täpselt!)

Ehk siis äge asi, aga sama palju on selles ka mõtet sees. Noh, eks ma aimasin seda ka neid jooksvaid ja kukkuvaid inimesekesi vaadates. Ma ikka kipun arvama, et tagamõte annab asjale midagi juurde. See on parem, kui vaadata mingeid kujusid ja mõelda, et no äge on, aga mis sellega öelda tahetud on, aru ei saa. Näiteks käisin ma kunagi ühel lesbilise S&M kunsti näitusel, millest ma kirjutada ei osanud, sest noh, ma ei saanud enamikest asjadest seal lihtsalt üldse aru.

Tagasiteel küsis Mikro, et mis see kunst üldse on? Hmm, see on ses mõttes väljakutse, et vastama peab kiiresti, lihtsalt ja esimese mõtte põhjal, lapsel pole aega ja tahtmist keerulisi heietusi kuulata. Ma vastasin, et kunst on see, mis vaatajas mingeid tundeid tekitab, nii häid kui halbu. Mis on muidugi eksitav, sest tundeid tekitavad meis ka hoopis muud asjad, mis sugugi kunst ei ole. Aga ju siis on just see tekkivate tunnete osa mulle olulisim. Kunagi õppisin kunstiajalugu ja seal meile ikka räägiti katarsisest, ma ei saanud üldse aru, mis see olla võiks, sest no ma võin ju vaadata mõne klassiku meistriteost, aga ainus emotsioon, mis tekib on see, et "nojah, oskas joonistada küll, mina ei oskaks". Pigem tekitavad "vau!"-emotsiooni just sellised uuema kunsti teosed, mille puhul tajud nende seoseid ümbritseva maailma, enda tunnete-mõtete ja muu sellisega ning lisaks on ka teostus lahe. Ma ei tea, on see siis katarsis või?