Kuidas tajuda pühalikkust?

Ma ei ole kunagi Pariisis käinud, ei ole väga igatsenudki, sest Pariis riimub mulle enim siiski sõnaga "giljotiin". Kaks kuulsat linna, mis on minu jaoks ajalukku läinud, kui kohutavalt verejanulised ning ebaõiglust täis, ongi Pariis ja London. "Prints ja kerjus" ning "Hüljatud". Kõle tuul, räbalates vaesed inimesed kolossidena kõrguvate hirmuäratavate ehitiste varjus. "Hüljatud" "Jumalaema kirik Pariisis" ju algabki sellega, et lausa lehekülgede kaupa kirjeldatakse Jumalaema kirikut  - kus löövist valgus peegeldas missuguse kuju peale. See oli minu jaoks toona kohutavalt igav ja ilmselt lehitsesin hooga edasi, et tegevustikuni jõuda. Kusjuures ema hirmutas, et nende toonane kirjandusõpetaja olevat selle raamatu lugemiskontrollis küsinud just detaile kiriku sisemusest ning seda, mis värvi olid Esmeralda sussikesed...Ma oleks ilmselt põrunud.

Teisalt tekitas see hiiglaslik tontlikus gooti stiilis ehitis minus tohutu aukartustunde (mida see ilmselt tekitama oligi plaanitud), eriti veel oma 850-aastase ajaloo juures. Hoone, mis on vanem kui meie, näinud igasuguseid aegu, seisnud samas kohas aastasadu. Jah, ilmselt tekitaks iidne puu minus sama emotsiooni. Just see mõne asja jäävus tekitab kerge kananaha ja kõheduse, sest ülejäänu on ju kõik pidevas muutumises, ka ehitised - ning siis see üks, mis vaatab samasugusena vastu ka saja aasta tagant, seisnuna seal ammu enne seda aega, mil fotod üldse võimalikud olid. Loomulikult sellise asja hävimine kohutab. Mu meelest on lausa ime see, kui palju kiriku sisemusest siiski alles jäi, eriti vaadates seda droonifotot, kus kogu kesklööv kirstuna tules lõõmab. Häving on õõvastav, kuid tõmbab magnetina. Ma ei kujuta ette, et inimene märkaks seda uudist: ahah, põleb, nojah siis, ning jätkaks kassivideote vaatamisega. Inimesed on erinevad, aga mulle jääks selline reaktsioon võõraks, ma olengi see, kes õhtu otsa neid pilte ja otseülekandeid kananahk ihul vahtis.

Ma ei ole Jumalaema kirikut oma silmaga kordagi näinud, ma pole ka usklik, aga ikkagi. Seonduvalt, tahtsin juba varem kirjutada ühest loost, mis mulle selle aasta uutest lugudest enim korda on läinud,  nimetaks selle näiteks "ateistide hümniks":

Samamoodi tekitab kananaha, eks ta laulab ka kenasti, aga peamiselt just sõnumi tõttu - et meie ümber on tühjus, pole mingit igavest elu ega plaani ning selles on oma ilu ja ülevus. Laulu sõnu ja nende taga peituvat sõnumit saab lugeda siit. (Kui tekstis nende hallina märgitud ridade peal klõpsata, saab lugeda ka konkreetsete ridade tähendusest) Laul astrofüüsikast, põhimõtteliselt siis. Ükskord saab algama aega, mil kõik on jälle pime. Ma ei tea, igavikulisus, kas see ongi sama, mis pühalikkus? Naljakas on ka see, kuidas ERR-i arvustuses Hozier ja kirik omavahel põimitud on. Jah, ta varasemast loomingust on mu lemmiklood tõesti "Take Me To The Church" ja "Foreigner's God". Ma toona üldse tausta ei uurinud, et tüüp on iirlane (neil usuga oma teema ju) või millest need laulud üldse räägivad (mõtlesin, et otseselt kristlik muusika...).

Mis sa üldse tahtsin öelda on vist see, kuidas minu jaoks pühalik ja sellega seonduvalt aukartustäratav, vagadusele suunav, kui nii võib öelda, on kõik argiülene, igavikuline, suurem kui elu. Ja see ei pea olema üldse mingi Jumala plaan*, vaid ka looduslik, inimlik, maine, kosmiline. Selline asi, mis oli siin ammu enne meid ja on olemas ka siis, kui meid enam pole. Jumalaema kirik või taevatähed näiteks.

*Jumala plaani mainimine võib asja hoopis madalaks teha nagu näiteks Drake´i loos "God's Plan", kus ta leiab, et oli Jumala plaan teha temast edukas mees. Pffff.

Muusikaküsitlus

Tegelikult küsib ERR neid küsimusi Raadio 2 õhtuse vööndi saatejuhtidelt, aga mulle tundusid need inspireerivad ja tahaks hoopis ise vastata. Küsimused konkreetselt saate kohta jätsin välja, aga neid oli ka ainult kaks.

Artist, keda oled kõige rohkem oma saates mänginud? 
Kronoloogilises järjekorras teab Last.fm ütelda, et 1. Hole 2. Iron Maiden 3. Vennaskond 4. Motörhead 5. Marilyn Manson


Kuidas leiad uut muusikat? 
Spotify igal reedel saadab. Kuulan mingi endale meeldiva artisti raadiot, kus sellele sarnast asja soovitatakse (Spotify, varem Last.fm). Meeldiv artist ise soovitab mingis kanalis. Meeldiva artisti fänn soovitab FB-s. Juhuslikult komistan otsa.


Kes on sinu iidolid?

Kill Your Idols. Ok, Courtney Love. Ma imetlen paljusid.


Kas ise raadiot kuulad? Kui kuulad, siis mida?

Väga vähe. Rahva oma kaitset kuulan. Enne kui kinni pandi, siis ka Punkpolitseid. Kunagi Rockarollat. Miks vähe? Sest raadio ei lähe Last.fm-i statistikasse kirja. Enamasti mängitakse pidevalt sama repertuaari. Minu viha raadioreklaamide vastu on kustumatu. Sky Plus on Kõige Saasta Ema ja Isa. Eriti Kirsti Timmeri Naistekas, mida kuulab ebanormaalne arv taksojuhte, muide. Olen mõelnud, et sunniks neid jaama vahetama, aga olen jäänud viisakaks. Raadio on pealetükkiv. Järelkuulamine on ok. 

Vinüül, CD, mälupulk, arvuti või miski muu? Miks?

Ma olin vist ainuke laps, kel vene ajal vinüüle kodus ei mängitud. "Onu Remuse lood" -  mäletate ju küll? Mulle vanaema kinkis paar plaati, aga ema ei lubanud mängida, sest plaadimasin on katki vms. Kuigi paar korda justkui mäletan, et mängis. Seega - kust ma praegu selle plaadimasina välja võlun? See vinüülihullus on üks igavene neetud hipsterlus, ma ütlen. CD - oojaa, mul on kogu ootamas seda päeva, mil ma ta uhkelt elutuppa üles rivistan juba aastaid. Reaalsus on see, et arvuti. Õiged mehed annavad välja muuseas kassette. Ma siiani ootan, millal J.M.K.E. viimane Youtube´i üles laetakse, eelviimane õnneks on seal  ja see on imeline. Miks te niimoodi inimesi kiusate?! 

Plaat, mille võtaksid kaasa üksikule saarele? Miks?

Hole - Live Through This. Sest äkki elan siis selle katsumuse üle. See on maailma parim plaat ka, muidugi.  Aastal 1994 nimetas ajakiri Spin selle aasta parimaks plaadiks, eile just lugesin - huvitav, mis meil toona Tartu Raadios selleks sai, ilmselt midagi DJ BoBolt? Ilged Eesti üheksakümnendad.


Viimane plaat, mille ostsid?

Psychoterror - Käärid. Ma aastas ikka paar-kolm asja ostan, sel aastal pole veel põhjust olnud.

Viis lugu, milleta ei kujuta enda elu ette?     

Kõige raskem küsimus...Need ei ole mu enimmängitud või isegi kõige lemmikumad lood, lihtsalt märgilised teosed kuidagi.

Phil Collins - Another Day in Paradise

J.M.K.E. - Tere, Perestroika

Nirvana - Smells Like Teen Spirit

Vennaskond - Dostojevskilik Doris

Motörhead - Born To Raise Hell

 

Lugu (või plaat), mida oled alati vihanud? Miks? 
Juba varajasest lapsepõlvest peale ajab mind öökima Bobby McFerrini lugu "Don´t Worry, Be Happy". Füüsiliselt võimatu kuulata. Õudus. Ma ei tea, miks.

Must Kast - Ernesto küülikud

Mini soovis sünnipäevaks teatripiletit ja esialgu oli tal nõudmine, et etendus toimuks Vanemuise suures majas. Lapsed ikka ihalevad glamuuri, nii nagu ka mu vanemate teatrikogemusse kuuluvad kindlasti kook-kohv-konjak. Ma ise võin vabalt kuskil tilkuvas angaaris puupingi peal ka istuda (ok, mitte väga kaua), kui etendus mind köidab. Vanemuise suure majaga oli aga see häda, et meil seal etenduvatest lastetükkidest kõik nähtud va Kaunitar ja koletis, sest sellele ma sügisel pileteid ei võtnud, kuna enamik etendusi toimus alles kevadel. Kevadel muidugi selgus, et teised inimesed niimoodi ei mõelnud ja meil jääb üle oodata järgmist hooaega. Pidin kurvastusega teatama, et teatrisse vist ikkagi ei saa, kuni märkasin kesklinnas lehvimas üht plagu kirjaga Must Kast mängib Saksa Kultuuriinstituudis lastelavastust Ernesto küülikud. Kõrvalepõikena - esimese hooga ei jäänud mulle etenduse nimi meelde ning guugeldasin tulutult "lasteetendus jänesed", mis õiget tulemust ei andnud ning pidin spetsiaalselt uuesti kesklinna plagu lugema minema (ja ta on kuulutanud, et tal on hea mälu!).

Ostsin piletid ainult lastele, kuigi peale Danzumehe arvustuse lugemist plaanisin endalegi pileti osta (koha pealt oleks ka täitsa saanud). Siiski õnnestus Mikrol paar päeva enne etendust endale jõletu köha hankida, ma tean, et paljusid see teatri- ja kontserdisaale külastamast ei sega, aga mind küll. Selle tulemusena saan aga teile nüüd suure suuga etendust kiita! (Mikro ei pidanud õnneks kurvastama, sest ta oli teatrikülastuse ära unustanud ja me lihtsalt teesklesime, et läheme Miniga hoopis lastevanemate koosolekule #aastaema.)

Aga lavastusest siis -  ma ei ole ammu midagi nii hoogsat, leidlikku ja kaasahaaravat teatrilavalt näinud ning elukaarest sõltuvalt vaatan ma just peamiselt lastelavastusi.

Mulle meeldis koht - väga intiimne, pisike ruum, kus isegi prillid koju unustanud siinkirjutaja näitlejate miimikat päris hästi nägi.  Taaskord kõrvalepõikena - ma lapsena tegelikult pelgasin selliseid saale, üks esimesi pisisaale oli siinkandis toona Ugalas ja mulle, kui suurte saalidega harjunule, oli see paras ehmatus. Teisalt on tänapäeva lastele eksperimentaalteatrid ilmselt rohkem tuttavad. Teatritelk on samuti selline huvitav kadumakippuv nähtus, mille elustamine on tänuväärt tegevus.

Igasugu pisidetailid ja markeeringud "puust ette ja punaseks" asemel on samuti üks mu lemmikasju teatris. No et ei ole täisdetailne mootorratas laval, vaid ka mootorratast mängitakse. Antud lavastuses veel peategelase liikumine kohtade vahel, öö ja päeva vaheldumine, taustahelid. Kõik põnevamalt üles ehitatud kui mingi jutustaja hääl rääkimas, kuidas "kahe päeva möödudes jõudis peategelane suurde linna". Teekonnaloole väga palju juurde andvad elemendid! Kolmandat korda kõrvalepõikena, kunagi ammu (kooli)teatrilaagris, juhendas meid Andres Puustusmaa, pidime etendama massistseeni turult - et no mis see siis on, igaüks pusserdab midagi teha ja ongi olemas?! Üldse mitte - igaühel oli oma konkreetne lause (täiesti juhuslik, muide), mida ta pidi ütlema ja sellest siis moodustus kokku ühtne "turuatmosfäär" - tegelikult väga täpne töö, et jätta mulje millestki korratust. See oli mul toona vau-efekt ja ilmselt seetõttu hindan kõrgelt kõike sarnast, kui kusagil silma-kõrva jääb. Antud etendusest jäid meelde veel ka telefoni "lahendus", vangla, lihuniku röövimissteen ning muidugi ka tegevusse sobivalt seotud mustkunstitrikid.

Sisu, sõnum - lastelavastustega ja üldse lastele mõeldud kultuuriga on sageli see häda, et sõnumit kas pole üldse, on mingi arusaamatu jant või siis on sõnum väga moraalitsevalt ette kantud - "rebjaata, budjem žit druužna!" nagu vanasti kombeks oli. Siin seda ei olnud, selgus saabus tegevuse käigus, loogiliselt, mitte hiljem näppu viibutades. Isegi karakterite puhul oli suudetud must-valget lähenemist vältida. No näiteks politseinik, keda jäneste kannatused üsna külmaks jätsid, aga kes kohe elavnes selle peale, kui selgus, et loomafarmis on palkade maksmisega probleeme. Ei olnud märgata ka seda erisust, et näe, need naljad olid väikestele, nendest teistest aga saavad ainult suured aru. Vägagi mõistetavalt oli näiteks esitatud pankade ja laenu temaatikat, mis jõudis sarnaselt pärale nii suurele kui väiksele. Ja teema oli aktuaalne - karusloomafarmid, mitte lihtsalt üldine "maailmarahu". Lisan, et Piret Raua algteksti ma lugenud ei ole.

Näitlejad ja rollid - kõik olid ägedad! Päriselt, igas rollis (ja neid nelja peale jagus) oli midagi omapärast, kõik olid omaette karakterid, keegi ei jäänud statistiks.

Igatahes soovitan väga soojalt vaatama minna, etendusi on veel aprillis-mais.

P.S. Hetkel populaarsesse muti-teemasse läheb samuti hästi, kuna parim ravim mutistumise vastu on elurõõm ja lapsemeelsuse säilitamine, seega sobib see nagu rusikas kortsukreem silmaauku. Jah, ma olen kursis klišeega, et teatris käivat enamasti keskealised naised koos sõbrannadega, aga mutt tsirkusetelki pisikeste pinkide peale istuma ei tükiks.

Primo Levi. Kas see on inimene

Olgu öeldud, et kirjutan ma raamatu kõige uuemast versioonist, varasemalt on "Kas see on inimene" ilmunud eesti keeles koos loo järjega "Hingetõmbeaeg".

Auschwitzist on palju raamatuid kirjutatud ning nii mõndagi olen ka ise lugenud, seepärast üritan keskenduda sellele, mis teeb just selle loo omapäraseks. Miks üldse lugeda selliseid raamatuid, mis räägivad millestki nii koledast? Mina loen näiteks sellepärast, et teada saada - mismoodi? miks? kuidas oli see võimalik? Antud küsimustele vastab loetud teostest just Primo Levi oma kõige paremini, sest tegemist on pigem arutleva raamatuga kui konkreetselt ühe inimese looga, lugedes jääb peategelane pigem kõrvaltvaatajaks. Tegemist on üsna fragmentaarse looga, seda möönab eessõnas ka autor ise, kuid mu hinnangul see raamatut kehvemaks ei tee, ehk küll vähem "kirjanduslikuks", aga rohkem mõjusamaks. Lugu sai kirja alates detsembrist 1945, seega üsna vahetult, osad peatükid on pigem üldised arutlused, mida peategelase lugu lihtsalt läbib, teised aga kirjeldavad otseseid päevasündmusi. Mulle meeldisid need arutlused isegi rohkem ("meeldis rohkem" on muidugi absoluutselt kohatu väljend selle teose kontekstis), sest igapäevaelu absurd on tegelikult üsna sama Gulagiga (ja ilmselt praeguse aja sunnitöölaagritega Põhja-Koreas...), mis Auschwitzi teistsuguseks tegi,olid ju just nimelt need korstnad - jah, Gulagis tapeti inimesi tööga, kuid otsest süstemaatilist hävitamist ette ei oldud nähtud.

Ma tegelikult ei usu, et sellised raamatud ühtki holokausti-eitajat kahtlema paneks, aga ometi vastab Levi mitmetele seda teemat puudutavatele ebamugavatele küsimustele otse. Neid oli ju palju, miks nad vastu ei hakanud? Tegelikult vastab sellele küsimusele kogu raamat, mis sisuliselt keskendubki dehumaniseerimise võimalikkusele. Kui inimeselt võtta ära kõik, mis teda teisest temasugusest eristab (isiklikud asjad, riided, juuksed, lähedased suhted), kohelda teda kui mitte-inimest, kuid samas allutada ta absurdsetele reeglitele, kaotab suur osa inimesi igasuguse pidepunkti ja kontakti reaalsusega. Levi arvab isegi, et oleks see "sotsiaalne eksperiment" (kohati näeb ta koonduslaagreid niimoodi) kauem kestnud, oleks see võinud tekitada ka täiesti uue keele (osati žargoo ju tekkiski), sest laagrite reaalsus ei sarnanenud kuidagi eluga väljas. Näitena toob ta sõnad "nälg" ja "külm", mida tavainimene hoopis teistes kategooriates kasutab.

Samuti kirjutab ta ausalt sellest, miks osa inimesi ellu jäi ja suurem osa mitte. Ma olen alati koonduslaagritest lugedes (need lood on ju ellujäänute kirjutatud) mõelnud, kuidas need inimesed tegelikult riskisid ning võitlesid oma elu nimel ning arvanud, et enamik ei oleks olnud selleks võimelised, enamik oleks lihtsalt vooluga kaasa läinud. Levi ütleb ausalt, et kõik vooluga kaasa minejad surevad. Kui sa ei sahkerda, mata maha oma moraali, müü ennast mingil moel, et saada lisahüvesid, siis ellu sa ei jää. Halastamatu looduslik valik."Alistuda on ääretult lihtne; piisab, kui täita kõik saadud korraldused, leppida ainult oma portsuga, alluda laagri- ja töödistsipliinile. Kogemus on näidanud, et üksnes erandjuhul võib selliselt vastu pidada üle kolme kuu." (lk 98)
"Kui allajääjatel pole oma lugu ja kui hukatusse viib üksainuke lai tee, siis pääsemise teid on palju, nad on rängad ja ettearvamatud." (lk 99) Enamik meist läheks sellele laiale teele. Inimene on karjaloom, kuid kas sellest kohutavast ajalooeksperimendist ei tulene otseselt, et ellu jääda on võimalik vaid oma teed minnes, sealjuures sageli inimlikkuseks peetavat hüljates? Inimlik on vahel elus teiste abi vajada ja normaalne inimühiskond seda pakubki, selle lagunedes (nagu laagrites) aga hukkub enamik inimesi, keda normaalse ühiskonna mehhanismid kriisihetkedel vee peal hoiavad. Ja tuleb välja, et suurem osa meist on sellised abivajajad.

Levi kirjeldab ka seda, kuidas 1944. aasta lõpus hukatakse laagris keegi Birkenau mässust osavõtnu, kes enne poomist hõikab "Seltsimehed, mina olen viimane!" ning kuidas peale seda tabab Levit ja ta sõpra häbi, sest nad mõistavad, et hoolimata ellujäämisest ei suudaks nemad siiski vastu hakata, sest nende tahe on  niivõrd murtud, et ainus asi millega nad tegeleda suudavad ongi enda ellujätmine, seevastu see poodud mees "pidi olema kõva, olema tehtud teisest puust kui meie, sest need olud, mis meid murdsid, ei suutnud teda painutada." (lk 166) Kujutan ette, et enamik meist peab end tavaolukorras kõvaks ja paindumatuks, kuid sellised lood näitavad, et pole me seda mitte. "Miks nad vastu ei hakanud?" on niimoodi mõeldes ju kerge küsida. Tugevad siiski enamasti tapetakse, nõrgemad hukkuvad ning ainult üksikud keskmised tulevad koju, need, kes aktiivselt iseenda ellujäämisele keskendusid.

Kas see on inimene, küsib Primo Levi ja seda mitte ainult koletuid tegusid teinud indiviidide kohta. Raamatu pealkiri ei märgi ainult natsismi ebainimlikkust, vaid püüab leida seda piiri, millest üle astudes koonduslaagrid toimima hakkavad - et ühed hakkavad teisi selekteerima ja teised vaikides surema. Levi kirjutab: "Osa meie hingest kuulub kokku nendega, kes meid ümbritsevad, just sellepärast ongi ebainimlik selle kogemus, kes on üle elanud päevi, mil inimene oli teise inimese silmis asi." (lk 191) Kui meile tuleb vastu teine inimene, siis me peaksime suutma temaga suurel määral samastuda - tal on mingid vajadused nagu meil, omad rõõmud-mured, lähedased, mõtted, me ei näe teda kui hunnikut mateeriat. Me ei näe niimoodi isegi loomi (kuigi ma usun, et mõned näevad) ja meile tundub uskumatuna, et niimoodi üldse saaks - näha inimest, kui asja. Koonduslaagrite kogemus näitab meile aga ähvardavalt, et see on täiesti võimalik. Siia lõppu sobib hästi autori tõdemus raamatu sissejuhatusest, miks ta üldse oma loo kirja pani ning mis on ilmselt ka üks tsiteeritumaid kohti teosest:
"Paljud inimesed või rahvad võivad vaistlikult tunda, et "iga võõras on vaenlane". Enamasti elab see veendumus hingesügavuses otsekui avastamata põletik; ta ilmutab ennast ainult juhuslikult ja ettearvamatult, ega ole aluseks filosoofilisele süsteemile. Kui aga see juhtub, kui sõnastamata eelarvamus saab loogiliselt esitatud kaalukaks väiteks, siis on selle ahela lõpus koonduslaager." (lk 7)

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Rammstein - Deutschland

Eile õhtul kell 18.00 oli siis Rammsteini uue, 17. mail ilmuva plaadi esiksingli "Deutschland" video üleilmne esilinastus.

Noh, juba nad karjuvad igal pool - ära keelata! Sest noh, juudid ju ja "Deutschland über allen" (kusjuures siin on ju ühe tähe vahe originaallausega, ilmselt taotluslikult) ühes loos koos. Vähemalt nii ma olen sellest põhjusest aru saanud.

Laulu ingliskeelset teksti saab lugeda näiteks siit.

Ma ei saa muidugi sellest paanikast hästi aru. Et kunsti nimel mõnitatakse holokaustis hukkunuid? Kas ajaloos toimunu hilisem kujutamine on mõnitus? Kas igasugune kujutus, kus koheselt, samal ajal, sõna sõnalt, puust ja punaseks toimunut hukka ei mõisteta, on mõnitus? Mina ei näe selles videos mingit ajaloo heroiseerimist või juutide kannatuste üle irvitamist. Et võllas on tegelikult sakslased, kes teesklevad juute (tegelikult ma Rammsteini liikmete demograafilist tausta ei tea), mitte päris juudid, kas see on mõnitus? Pannuks nad sinna päris-juudid, kas siis ei oleks? Kui video oleks teinud juudid ise, kas siis ei oleks?

Kuidas mina sellest loost ja videost aru sain? Deutscland kui verejanuline mustanahaline jumalanna* (!) saabub Maale ning kihutab vaesed valged mehed arututele tegudele  - ennest ülimaks pidama, vägivallatsema, hoorama, tapma...aga ta on ju nii ilus! Me kõigest tema nimel! Kuri jumalanna sünnitab lõpus pesakonna Saksa lambakoeri ja lendab klaaskirstus järgmisele planeedile.
Kuidas on armastada oma kodumaad, kui sellel on seesugune minevik? Minevik, millest rääkidagi on ohtlik, kujutamisest kõnelemata? Miks on vaja olla teistest parem, suurem, üllam, vapram? Pigem endise impeeriumi praeguste asukate äng, taaga väljendus ning suuruseihaluse inimlikult ilge pale, mis väljendub kannatustes ning vägivallas.

Ma muidugi ei arva, et Rammstein seesugust valulist reageeringut oma videole ette ei näinud.

Aa, muusikast ma ei jõudnudki rääkida...Ma näengi Rammsteini pigem kui monumentaalkunsti viljelevat kollektiivi, kus muusika on kõigest üks osa. 

*Siin võiks ju ka näha mustanahaliste ja naiste demoniseerimist, aga pigem näen ma seda kui klišeede klišeed. Jumal kui must naine, allasurutuim kõigist allasurutuist, kes maailmale oma kannatuste eest kätte maksab.

Karin Paulus.101 Eesti nõukogude aja ehitist

Kui ma avastasin, et selline raamat on ilmumas, tervitasid mitmed teisedki ümberkaudsed uudist suure entusiasmiga - jaa, seda tahaks küll sirvida! Ilmselt on nõukaaegsest arhitektuurist huvitatuid rohkelt (minu ümber). Iseasi, kas me tegelikult ka õigeid asju hinnata oskame, sellekohast haridust ju pole.

Eks ma seda pelgasin veidi ka raamatu puhul, et kas on üldse huvitav lugeda? Kas ma närin ennast oskussõnadest läbi ja jääb aega ka loetut nautida? Teades "101 Eesti..." sarja formaati - üks objekt kahe lehe peale, tundus seda antud teema puhul ka häbiväärselt vähe olevat, arhitektuuris on ju väga suur roll visuaalsel küljel.

Ülevaatena on raamat mu meelest väga hea, kindlasti võiks endale koju soetada, juba sellepärast, et kuigi enamik esindatud hooneid on (veel) alles, siis kõiki siiski mitte. Kahest lehest jääb tõesti väheks, kuid alati saab ise juurde uurida. Jah, raamatus oli päris mitu sõna, mille tähendust ma ei teadnud, kuid seda enam võiks järele vaadata ning lugemist see samuti ei seganud. Valiku suhtes oleks mul küll mõnigaid ettepanekuid olnud (n Kuldne Kodu Pärnus, kolmnurksuvilad), kuid ilmselgelt on autor teemas kodus ja mõned minu meelest autentsed hooned ei pruugi seda üldse olla. Isiklikult sain päris palju uut infot  - eelkõige ajatelg (sellest räägin veel täpsemalt) aga eriti hooned, mis igapäevaselt silma all olnud, aga mille nüansse tähelegi pannud ei ole. Olete märganud, et Tartu raeplats on trapetsi-, mitte ristkülikukujuline? Kust tulevad sõnad "selvehall" ja "kuurort"? Hästi palju põnevaid pisidetaile, mida argipäevas muidu ei märka. Jah, eriti kõnetas muidugi kodulinn Tartu, põllumajandusarhitektuur jäi veidi võõraks, aga huvitav on teada, et sealgi pole kõik "suvaline lagunenud silotorn". "Kas sa tõesti Rapla pentagoni ei ole näinud?" (tegelikult pigem oktagoni siis) küsis L. Jah, linnalapsena olen alles nüüd maapiirkondade arhitektuuri avastama sattunud ja tegelikult on, mida uudistada. Siit raamatust saab selleks palju inspiratsiooni.

Aga ajateljest siis - raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt 1940 - 1993 (siis valmis Rahvusraamatukogu, mida alustati juba nõukaajal, seetõttu sobiva lõpppunktina valimis) ning ühtlasi annab selline ülesehitus kiirkursuse tervesse Eesti NSV aega, on ju arhitektuur igapäevase olme ja valitsuse prioriteetidega tihedalt seotud. Sõda, stalinism, sula, flirt kapitalismiga, olümpia, vabadus. See on minu meelest raamatu tohutu lisandväärtus, sest üsna varsti ei ole enam elementaarne, et inimesed mäletaks. Kõrvalepõikena, kuidas on see võimalik, et ma ei mäleta mitte midagi Elva rannahoonest, mis põles alles 1997? Ma mäletan, kuidas lapsena vanaemaga Elvas käisin, kuidas ma ometi selle suure hoone kahe silma vahele sain jätta?! Väga oluline on kontekst, see käib kaasas kõigi esitletud arhitektuuriobjektidega.

Huvitav on ka see, et mulle võhikuna tundub uskumatult kaunis kõik Stalini-aegne, 80ndate modernismimaigulist esteetikat on aga sageli keeruline kauniks pidada. Või on Stalini-aegne siiski lähemal eestiaegsele kuldajale, mida ma otse loomulikult näinud ei ole, aga müüdid on teinud oma töö? Absoluutselt kõik imestasid, kui mu isa kunagi avalikustas, et Narva-Jõesuu sanatoorium ehitati kuuekümnendail, mitte kolmekümnendail. Sillamäe trepid, Pelguranna töölisasula (oma silmaga nägin esmakordselt käesoleva aasta veebruaris...) - kes arvaks, et need koledad on? Raamatu suur pluss on seegi, et käsikäes oma aja monumentidega - kaarsild, Tallinna laululava, hotellid Viru ja Olümpia, Linnahall, on ka täiesti igapäevased majatüübid, milles me suure tõenäosusega ise elanud oleme. Mina olen näiteks elanud Tartu maja tüüpelamus 111-133. Mulle muidugi päriselt ka meeldivad tollased korterelamud, raamatuski mainitud Mustamäe 9-kordsed on mu tõelised lemmikud, aga ega Õismäe ja Lasna lõpu 16-kordsetel ka viga pole.

Raamatu tõsine miinus ka - minu eksemplaril on puudu leheküljed 192-201. Priit Hõbemägi arvustab Ekspressis, paistab, et tema raamatul seda viga ei ole, näen ka mina ära nüüd selle villa Paulbergi, millest mul vaid jutt, aga pilti pole. Seega, olge hoiatatud ja pidage seda raamatu soetamisel silmas, sest soetada ma täitsa soovitan, on selline raamat, millega suviste puhkusemarsruutide planeerimisel arvestada (ja viimasest Hiiumaa praamist peaaegu maha jääda ekseldes mingite nõukaaegsete militaarobjektide rägastikus kusagil Haapsalu kandis nagu meil kunagi juhtus...). Goodreadsi paluks ka teadjatelt sissekannet, ma ise ei hakka susserdama!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Guugeldatagu!

Meil siin kerkis korra paanika - Google Photost vaja kõik pildid kätte saada, see pannakse kinni ju! Ma imestasin, et kust selline info, ma usun, et kui midagi nii üldkasutatavat kinni pannakse, oleks sellest laiemalt juttu. Praegu pidada suisa nii olema, et kui tahad pilte, pead Googlile kirja saatma - no kujutate ette, kes neid kõiki kirju haldaks, kui päriselt sulgemine oleks?! Aga ei, kuskilt mingi info tuli ja kohe tegutseme. Enne kui suu lahti tegin, guugeldasin seda teemat, et järsku olengi midagi maha maganud. Paanitsejad ise miskipärast oma info üle kontrollimist vajalikuks ei pidanud. Tegelikult suletakse aprillist kõigest Google + ja muid Google teenuseid see ei puuduta.

Selle peale siis üks teadja väidab, et Google + oli Skype´le konkurendiks tehtud sõnumisaatmiskeskkond. Ma ütlesin, et ei, ei olnud, see oli Facebooki konkurendiks tehtud so(tsiaal)me(edia) platvorm. Ei usuta, mis sa seletad, "mina tean kompuuter!" (See on üks siseringi nali meil, ajast, mil siin üks eestivenelane töötas, kes iga nõuande peale seda pahaselt teadustas.) Vaidlus vaibus alles selle peale, kui ma Wikipediat tsiteerima asusin, siis oli et "noh, ega mina ei tea ka, mis ta oli!" Aga vot vaidlema on kõva mees, guugeldagu enne.

Guugeldamisest. Tuli välja, et see nn matemaatikaolümpiaad, kuhu Mini saadetakse, ei olegi nagu päris matemaatikaolümpiaad, vaid pigem infootsinguolümpiaad. Tundub nagu täitsa tänuväärne algatus, ei paista, et inimestel need oskused väga käpas on, rääkimata saadud info usaldusväärsuse hindamisest. Kummaline on aga, et sinna saadetakse Mini, sest ta tegelikult arvutit ei kasuta. Tal ei ole mingit arvutis olemise aega, ainus kokkupuude arvutiga on tal see, kui mingi asja kohta küsimus tekib ja siis oleme koos guugeldanud või mõnikord on ta ka ise seda teinud. Paistab aga, et sealjuures on ta oskused paremad, kui neil, kel arvuti igapäevakasutuses. Ehk on seal hoopis positiivne seos, sest mida lapsed enamasti arvutis teevad? Ma pakun, et peamiselt mängivad midagi või vaatavad pilte-videoid, mitte ei tegele infootsingutega.

Kas lapsed üldse arvutis on - nad on ju hoopis telefonis?! Meie omal ajal alustasime arvutitest ja läksime sealt telefonidele üle, lastel on vastupidi, kui nad üldse arvutitele üle lähevadki, enamus ilmselt jääbki ainult näpuga kerima. Näpuga kerimise maailmast üks päris põnev artikkel neuroteadlaselt Kristjan Kalmult, soovitan väga lugeda. Minul nutitelefoni ei ole ega ka tule, sest mind tõesti häirib pisike ekraan ning lisaks on mul vist ebanormaalselt tundetud sõrmed, aga trükkida telefonis on minu jaoks hiina piin. Pealegi istun ma niikuinii päev otsa arvutiekraani ees. Ilmselt olen juba nii vana karu ka, et aju ei programmeeru ümber tekstilt pildimaterjalile ja ega ma seda just igatsegi.

Telefonide puhul tundub nii mulle, kui ka on seal mainit artiklis ära toodud, et põhiline magnet, mis tõmbab, ongi need näpuga keritavad infovood, kus ollakse, sest äkki järgmine asi, mis ette jääb on äge. Ma kunagi vajusin niimoodi 9GAG-i ära, kuni lõpuks sain aru, et paari helge momendi nimel tund aega saasta vahtida ei ole eriti mõistlik. Minu õnn on see, et mu FB ja Insta vood on nii lühikesed, et ma jõuan need päriselt läbi vaadata, ma ei jälgi tuhandeid kontosid. Enamasti võib rahulikult mitu tundi mööda minna, enne kui "midagi huvitavat" juhtub ja pigem ma igasugu meeldetuletusi eiran, seal taga ei ole suure tõenäosusega miskit olulist ega ägedat. Lapse pealt on seda "äkki jään millestki ilma"-sündroomi ebameeldivat mõju hästi näha - tuju läheb ära, kui Instasse ei saa, sest äkki seal midagi toimub! Teisalt 95% juhtudest ei ole midagi toimunud, eks ma olen püüdnud talle meelde ka tuletada seda - näed, see asi rikub pigem su tuju, aga väärt pole nagu midagi, see ei ole nii oluline, et oma tuju rikkuda lasta. Endal tekib ka sageli see tunne, et "miks midagi huvitavat ei ole!", mis õnneks annab signaali, et kui harvem asju jälgida, siis ilmselt oleks huvitavam.

Jama on mu meelest see, kui kogu Internet hakkabki suurema osa inimeste jaoks ainult seesugust kiirsisu tähendama - uued pildid, uued naljavideod. Facebookis (!) olla ju noorte jaoks juba liiga palju sisu ja teksti. Et saab guugeldada ja millegi kohta infot ka otsida või? Nii nagu mina kunagi hallil ajal arvasin, et Neti.ee ongi kogu Internet. L. veel hiljuti avastas, et ta ema loeb netilehti stiilis avan Neti.ee, sealt valin ajalehed, sealt Postimees ja voila!