Maailmalõpp oli juba ära

Appi, ma ei oska enam blogida! Hakkasin kirjutama, siis kustutasin ära, sest on ju sellest juba targutatud ka. Siis mõtlesin, et toetuse mõttes võiks vähemalt VVN-i juures kommenteerida, aga seal venis kommentaar liiga pikaks ja liiga isiklikuks ära. 

Ma olen ka alati olnud see "armumist esimesest pilgust ei saa olemas olla - see oleks niiii pealiskaudne!" ning "sõprus ja armastus on samad asjad". Kui inimene mulle juba väga oma on, siis ma muidugi tahan juba seda ka teada, mis tal riiete all on, aga mitte enne. Naiste puhul millegipärast seda pole, aus ju oleks tegelt, kui selline sõprus-armastus sugusid ei tunneks, aga miskipärast nii on, et ikka loomult hetero vist.
Aga jah, mulle tuli ka üllatusena, et teistel enamasti nii ei olegi, et sõprus-armastus, sama asi ju. Kui mu mees kunagi mokaotsast mainis, et ei ole ju ikka päris sama, siis ma tuimalt ignosin, sest see ei ole see jäneseurg, kuhu ma pugeda tahaks, sest ma võin ju avastada, et olengi ussi rinnal soojendanud :) St, kuni ma tema käitumisest välja ei loe, et tal teistmoodi oleks, on ok, vahet pole, mis ta väidab. Aga jah, ma muutun valvsaks kui mingeid kiharaid-tuharaid esile tooma hakatakse, sest see ei saa ju peamine olla?!

Ma olen alati oma tulevasi suhteid esiotsa väliselt ebaatraktiivseteks pidanud, muide. Eksi puhul tundsin suisa kaasa, et nii tore poiss, aga näe, välimusega ei ole vedanud. No ja pärastpoole ma sugugi seda ei arvanud ja olin nõus tuupi tegema igaühele, kes julges midagi kobiseda (ükskord üks kobises ja ma ei reageerinud ning siiani kripeldab, sest ma olin noor ja loll ja tema ütles "miks nii ilus tüdruk nii koleda poisiga" ja ma keskendusin ainult sellele "ilusa tüdruku" osale, nii piinlik). 

Meessõpru mul ei olegi vist kunagi olnud, sest ma olen ju pidevalt kellegagi suhtes olnud ja ma tõesti ei kujuta ette, et mul saaks sel juhul olla veel meessoost parimaid sõpru. See üks ju on? Tuttavaid, seda küll, aga mitte sõpru. Sõbra puhul kummitab mind ikka kuklas see, et sõpradesse armutakse ju ära ja mul ei ole seda kindlust, et suhtes olles ma ei armuks. Sellest sai ka siin kirjutatud-arutatud juba. 

Näe, kõigest 16 aastat võttis, et kõik öeldud saaks ja ainult enda kordamine võimalik oleks! Tulevikus siis ainult "käisin seal-nägin seda" postitused!

Käisin ära

Ungariga läks meil tegelikult pahasti. Olime rõõmsad, et saame külastada suisa kahte riiki, samal ajal kui kolleegid ühega piirduma peavad, aga tegelikkuses sellest asja ei saanud. (Pärast muidugi selgus, et see vangerdus tekkis lennupiletite vahefirma tõttu ja läks 500 eurot lisaraha maksma nelja reisija pealt võrreldes varasema otselennuga, aga see on ilmselt praeguse lennukaose loomulik osa.) Maandusime kell 21 ja plaanisime jõe ääres välja valitud kenasse kohvikusse suunduda kohe peale pagasi ööbimiskohta viimist (ja äraantav pagas oli meil ainult tänu sellele, et emafirma oli meile tellinud glamuursed saunalinad, mille kaasapakkimine hõivas kogu lubatud pagasiruumi...ahjaa, kui me kaebasime, käskis meie suure suuga emafirma kolleeg, keda siin varemgi sõnakasutuse tõttu mainit, rätikud rulli keerata ja sinnasamusesse toppida - me olevat ikka krdi tänamatud!), koha peal selgus, et Budapest on siiski suurlinn ja kaardil "kohe siinsamas" tundunud jõeni on oma 20 km ning lisaks on kesknädal ja kõik kohad kas juba on või siis pannakse kümnest kinni. Tormasime Tescosse, mis veel pooleks tunniks lahti ja see pluss taksoaknast nähtu jäigi meie ainsaks Ungari kogemuseks. Araknofoobide eri - mis mõttes on Bookingus keskmine hinne 9,5 majutusel, mis kubiseb kaheksajalgsetest jõledikest?! Minu õnn oli, et prillid kodus ja ämblikud olid sellised heledat värvi...

Normaalseid pilte mul pole, sest kui minu arvates on pildistamise mõte saada ilus pilt, siis L. väidab, et pildistamine on puhtalt dokumenteerimiseks ning nii ongi tema tehtud pildid a la jooksu pealt ja selja tagant. Mingi kollaazi tegin paarist väljalunitud poseeritud kaadrist pluss üks ootamatu mõistlik klõps, aga need pärast.

Niisiis, Kreeka. Kreekas oli siseruumide maskikohustus kuni 1. juuni ja nad päriselt täitsid seda. Alates lennukist lõpetades kohaliku metrooga. Neil oli kuumalaine +34, kellelgi polnud isegi nina väljas, kuigi paari päeva pärast oleks niikuinii maskidega lõpp. Lambakari, eks?

Hotell oli absoluutselt jumalik, soovitan sajaga. 5 tärni, meie saime öö ca 100 euroga, hetkel paistab veidi kallim, aga kui võtta, et Hiiumaal taheti nelja seinaga putka eest (wc ja vesi õues) 80, siis käib kah. Ainus kurb asi oli see, et me pidime enamikel hommikuil lahkuma enne ametlikku hommikusööki ja saime selle karbis kaasa, mis polnud veeranditki sellest, mis oli koha peal. Hakatuseks oleks päeva päästnud seegi, kui võileiba oleks tsipa röstitud ja mingit määret vahele pandud (neil oli imelist hummust!) ning ehk mingi salatilehtki või tomativiil, aga ei - kaks saia, sink ja juust. 

Aga muidu oli meil katuseterrass ja bassein ning kuna tegemist oli ühe kõrgeima hoonega ümbruskonnas, oli vaade täitsa hea. Need alumised pildid siis seal tehtud:

Mis me tegime? Käisime väikesaartel Aegina ja Agistri, ujusime meres (väga soe oli), sõime igasugu imelisi roogi, mille puhul reegel - mida lihtsam, seda parem. Tavaline kreeka salat on imeline, mitte segi ajada pläustiga, mida Eestis sama asja pähe pakutakse. Igasugu saiamäärded, tzatziki, artišokid mmmmm. Mereandide puhul kehtib ikka paraku see, et vabandage väga - mida siin head on? A no teised kiitsid...

Akropolis käisime. Meil oli imeline giid, ajaloolase haridusega, võtsime tuuri siit - julgen soovitada. Väiksed grupid, peale meie 11 tüübi oli veel 4 inimest USA-st. Naljakas, kui küsitakse, kust pärit olete, vastavad ameeriklased automaatselt linna täpsusega, mõtlesime, et võiks ka katsetada...Samas, meil oli niigi keerukas, sest alati küsiti - vastasime: "Neli on Eestist, ülejäänud Rootsist, aga neist üks on pooljuut-pooliraanlane, teine pool ungarlanna-pool poolatar, kolmas pool india-pool uganda ja siis üks bosnialanna ka!" Isegi uskudest oli meil vist vähemalt neli esindatud. Samas, väga hea seltskond, ikka jään enda juurde, et pool reisirõõmust on seltskond. Kuidagi sobis oluliselt rohkem kui eelmine firmareis, mil puhtad rootslased enamuses olid. Seekord oli üks rootsi tüüp päriselt häiritud ühe ekstravertse daami pidevast jutustamisest, aga meile täitsa sobis - vähemalt keegi rääkis meiega! Rootslastel kipub see suhtlus omakeski ära sumbuma, sama tegelikult meiega ka, aga see naine suutis kõiki kaasata, au talle. 

Enne Akropoli kioskist vett ostes varastati ära mu kolleegi rahakott. Õnneks oli tegemist kuigivõrd õnneliku õnnetusega, sest tal oli pass hotellis ja varas sai vaid id-kaardi ning pangakaardi, millelt viipega 40 eurot omastas, aga ilmselt saab selle tagasi. Samas taskus oli kolleegil ka telefon ja selle abil sai õnneks kiirelt kaardid sulgeda ja ka piletitest olid seal koopiad.

Aga Akropol - meie giid sosistas, et isegi enne pandeemiat ei ole ta seal nii palju rahvast näinud. Akropolil on ainult üks värav ja sealt sisse-välja liigutakse hanereas lauspäikeses +34 kraadiga. Kruiisilaevatäied rahvast. Vaade on muidugi võimas ja tasus külastamist, aga hoiatuseks.

Kaos lennujaamades? Ma külastasin nelja: Riia, Budapest, Ateena, Stockholm Arlanda ja viimases oli tõesti ennenägematult pikk turvajärjekord. Samas see liikus kiiresti ja 50 minutiga saime läbi. Võrdluseks kolleegid teadsid seda ja kui nende lend läks hommikul peale seitset, siis lennujaamas oldigi kolmest. Seega ei soovita lastega reisijatele mitte mingil juhul. Teistes kolmes lennujaamas polnud midagi silmatorkavat.

Minu personaalprobleem - neljast neli ehk siis õnnestus enne igat lendu kehaskännerisse sattuda. Arlandal Amy Winehouse´i meigiga tülpinud turvamimm toppis käed konkreetselt püksi ka, ei olnud lahe. Ma pakun, et probleem on firma Change rinnahoidjakaartes. Käisin kahe erineva rinnakaga ja kunagi varem Tallinnas küsisin turvanaiselt ja ta mainis, et ilmselt need kaared. Krt, pooltel naistest on rinnahoidjail metallkaared! Eks järgmine kord tisside lehvides...

Ja lennujaama paberimajanduse hirmust sain ka vist üle, sest päev enne ärasõitu teatas vahendusfirma, et meie lend Rootsist Lätti on tühistatud. Kogu asjaajamine käis läbi Rootsi ülemuse konto ja ta väitis, et leidis asenduse. Paraku meie poolele L.-i meilile uusi pileteid ei tulnud ja kuni ta naiivselt ootas, et internetiühenduse taastumisel see ilmselt tuleb, oli rootslane juba oma kodumaa rüppe sukeldunud. Seega meil oli telefon tekstiga "kontakteeruge lennufirmaga" ja vanad, tühistatud lennu piletid. Ei mingit uut bronni numbrit ega midagi. Kui me iseteeninduses hakkama ei saanud, pakkus L., et minge te praamiga koju, ma ostan endale uue pileti kuskilt (auto oli Riias). Ma aktiviseerun ainult tõsistes kriisides. Chek-inist saadeti piletimüüki, sealt öeldi algul, et nemad ei tegele, nemad ei saa kuidagi aidata, käskisin vaadata, äkki me ikka oleme sellel lennul kirjas, kuhu meid oleks pidanud suunatama ja voila! - olimegi. Tegin tuima näoga self-checkini kõigile ja oligi korras. (Pärast selgus, et tegelikult oli kogu info L.-i meilile saadetud, aga mingil kummalisel põhjusel ei saatnud postkast neid tema telefoni). Keegi ei kiitnud, ma olin nii uhke enda üle. Ma saan hakkama.

Kõik, mis mujal toimub, on halvasti. Ma ei taha. Möönan, et seda puhkust oli vaja.

Soovituslik kohustuslik kirjandus

Igaks juhuks jagan siia ka linki ühele põnevale artiklile soolisuse ja võrdsuse teemal. Intervjuu primatoloogi Frans de Waaliga, kel uus raamat ilmunud. Loetagu! 

Ma kommentaariks ei oskagi ise muud öelda, kui et nõus. Inimkultuur ei ole imeline asi iseeneses ja loomad pole "loomad".

Lugesin luulet

Hoiatan muidugi juba ette, et ma ei tea luulest mitte midagi nagu ma ka siin põhjalikumalt kirjutasin. Kuna keegi ei kommenteerinud, kuidas inimesed luule reeglitest teada saama peaksid, siis mina endiselt ei tea ja targutan oma teadmatusest lähtuvalt.

Lugesin siis selliseid teoseid - Natalja Nekramatnaja "Sinine pojeng", Andrus Kasemaa "Minu lõhn. Luuletusi 2015-2021" ja "Pipraterake" ning Joosep Vesselovi "Linna laul".

Nekramatnajat on siin-seal kõvasti kiidetud, mulle jäi ta silma Goodreadsist, kus kolm inimest tsiteerib üht tema luuletust:

tihtilugu istun õhtuvalguses mitte midagi tehes ja nukralt
mõtlen et oleme liialt raisanud ükskõikselt kõike mis oli antud
oleme valesti elanud loeme tundide viisi tekste mida oleksime pidanud
juba ammu tundma mõned teod on määratud kindlale ajale
vahel vaatan kella kuulan peatumatut tiksumist avan veinipudeli
suitsetan pisut tugitoolis ja olen rahul kuidas aega veedan (lk 71)

Tuleb tunnistada, et minugi jaoks oli see üks eredamaid hetki luulekogust (ok, "loen piiblit sügan vittu jään magama (lk 33.) - see ka muidugi) , aga ütleme nii, et ülejäänu mulle väga ei sobinud. Kui ma nüüd võrdleksin Kasemaaga, kes ka rohkem negatiivse alatooniga rusuvatest teemadest kirjutab (on erandeid, jah, muidugi), siis Nekramatnajast tahaks mööda vaadata, ta on liiga hirmus, eemaletõukav, "ma ei taha seda teada", Kasemaa puhul pigem mõtled, et "no nii ka päris ei saaks öelda ju, aga jah, midagi siin on", peatud ja jääd kuulama, mida tal öelda on. Nekramatnaja on liiga toores ja otse näkku. 

Kasemaa meeldib mulle väga, aga lugedes kogumikku "Minu lõhn", hakkasin ma aimama, miks mõnedele inimestele tema romaan "Vanapoiss" sugugi ei meeldinud. Osade "Minu lõhna" luuletuste puhul tundus isegi mulle, et krt, see on ikka liiga üle võlli, et ta võibki niimoodi mõjuda. Näiteks need luuletused sõjaootusest, seda eelkõige praeguse olukorra tõttu. Ma saan aru, et see on kõigest kirjandus, fantaasia, ma isegi mõistan, mis romantika siin taga on, aga ikka kuidagi ehmatab. Samas, luuletuse emast lugesin oma tütrele ette ja saime mõlemad naerda, kuigi see on ikka ju antianekdoot. "Pipraterake" on see-eest hoopis helgem, isegi nii helge, et alguses mulle ei meeldinud (mida sa tahad, naine?! Ei kõlba kui on liiga kole, ei kõlba kui on liiga ilus?!), aga lõpus tasakaalustus ära. 

Üks näide "Minu lõhnast": 

Väsinud maailm mis püsib vaid usul helgesse homsesse
kuigi homme on alati kuskil kellegi jaoks lõpp. 

ja "Pipraterakesest" ka:

Kellestki hoolides saad kaasa ka terve paki muid asju, mida sa pole tahtnudki.
Ja ka väikse pisikese kohvrikese, millest sa ei osanud unistadagi.

Joosep Vesselovi avastasin ma tänu Müürilehest loetud kahele luuletusele, mis mulle meeletult meeldisid  - sellise asja peale tulla, niimoodi kirjutada, vau! "Linna laul" on teistsugune, aga samuti andekas, ainus häda on see, et mul on vist mingi lapsepõlvetrauma seoses müütide ja muinasjuttudega, mulle lihtsalt ei istu need, tehke või tina. Vesselov kirjutab muidugi hästi, mulle tundub, et tema tehniline taiplikkus on Nekramatnajast ja Kasemaast üle, lihtsalt see tulemus ei ole väga minu teetassike. Aga Tartu tunde annab hästi kätte ja vägagi terviklik kontseptsioon on, kindlasti tuleks silm peal hoida, tundub väga andekas kirjutaja olevat. 

Ah et mis ma Lauri Räpist arvan? Ma varem olin ta Instagrami jälgija, aga peale seda, kui ta seal ainult oma mõtteteri avaldama hakkas, lõpetasin ära. Ma ei ütle, et ta ei oska, lihtsalt see pole üldse minu teema, ma ei talu neid motivatsioonitekste loojuva päikese taustal ka, kuigi näiteks Räpi turundustekstid on mulle alati andekad tundunud. Ainus asi, mis mulle vastukarva käib, on see tema teiste ideede taaskasutus ilma viitamata. Hetkel kohe meenub see "ma olen elus olemise tunne", mis on originaalis Jim Ashilevi raamatu pealkiri, aga neid on Räpil veel. Mu meelest teeks viitamine algallikale lugemise hoopis põnevamaks, sest alati ei pruugi ju originaali teadagi ja saab nii targemaks. Ma ei tea, miks ta seda ei tee.

Kazuo Ishiguro. Klara ja Päike

Kas ei anna sageli väljastpoolt vaataja pilk meie olukorrast kõige adekvaatsemat ülevaadet, ei näita meile seda, mida me asjas sees olijatena ise märgata ei suuda? 

Ishiguro kasutab siin seda võtet inimesesarnase tehissõbra näol. Iseenesest vana idee, millele juhib tähelepanu ka raamatu tõlkija Aet Varik loo järelsõnas, kui kõrvutab "Klarat ja Päikest" Mary Shelley "Frankensteiniga" - "kas me tohime luua säärast mõtlevat ja tundvat olevust, kui me ei suuda, ei oska või ei viitsi teda armastada/.../" (lk 285) Minu hinnangul aga läheb Ishiguro siin raamatus selle ideega veel kaugemalegi - rääkimata tehiskaaslastest, kas me kui inimesed üldse oskamegi/suudamegi/viitsimegi armastada? Hoolimata sellest, kui palju me armastusest räägime, seda ülistame, sellest teoseid loome - oleme me ikka kindlad, et teame, mida selle all silmas peame?

"Klaras ja Päikeses" kohtame raskusi, mis tekivad nii vanema-lapse kui ka romantilise armastuse teele  ja siin erineb see, mida inimesed päriselus selliste katsumuste korral ette võtavad, kõvasti sellest, mida me oma ideaalides tõeliseks armastuseks peame. Raamatu ühe võtmekohana on tõlkija maininud vestlust, milles Klara räägib, kuidas inimeseks olemise tuum ei peitu mitte inimese enda sees, vaid nende sees, kes teda armastavad, ja ma olen siinkohal temaga nõus, samas tundub mulle, et samavõrd kui see arvamus, mis peaks kinnitama inimese kui ühiskondliku looma olemust, tuleneb tegelaste käitumisest ka vastupidine ehk inimesed on äärmiselt isekad. Kas isekas suudab armastada kedagi teist omakasupüüdmatult? Raamatus ei suutnud seda mitte keegi peale Klara. Kõik teised püüdsid oma armastuse objekti muuta või siis ütlesid temast lahti. Me oleme maru idealistlikud loomad, miks me end niimoodi petame?

Mulle väga meeldib Ishiguro leebe ja rahulik stiil, millega ta tegelikult jubedatele suundumustele valgust heidab. Ta ei ütle midagi otse välja, ta lihtsalt suunab lugeja pilgu millelegi ja siis on juba lugeja asi, kas ta märkab mingit ebakõla või mitte. 

Huvitav oli ka religiooni ja selle atribuutide  - rituaalid, ohverdused, omistamine tehiskaaslastele. Oli see teadlik disain või lihtsalt miski, mis käis kaasas nende sissekodeeritud lojaalsuse ja ennastsalgavusega? 

Kaunis kurb vaade inimkonnale, millest mina kahjuks mingeid ebausutavusi ei leidnud.

Placebo - Never Let Me Go

 

Põhimõtteliselt on see luule samapalju, kui see on muusika. Mõtlesin siia oma arvamuse kirja panna, aga genius.com-is olid olemas Briani enda kommentaarid ja kuna need olid mu meelest nii head ja kooskõlas sellega, mida mina neid lugusid kuulates tundsin, siis kopeerin need siia ka. 

Forever Chemicals

Refrään: 

And it's all good when nothing matters
It's all good when no one cares
It's all good when I feel nothing
It's all good when I'm not there

Brain Molko says that his new record is about “the pain of the world, the silent scream that is everywhere” Miskipärast on see refrään meeletult lohutav. Kas asjad on tõesti niikaugele läinud?

Beautiful James

Siin on sõnad: "Nobody understands 'cause there’s nobody at the wheel" Mulle miskipärast meeletult meeldib see rida. 

Hugz

Brian: And the initial inspiration comes from Doctor Who because it’s a line that Peter Capaldi says when he’s hugging his companion, she wants a hug and so he gives her a hug, but he says it’s just a way of hiding your face. And the first time I saw that episode of Doctor Who, I just went, OK, thank you, you know, there we go that’s just perfect I’m going to make a song out of that. A hug is just another way of hiding your face. It’s that kind of duality that that that’s interesting for me, you know, an act which is meant to be intimate also, it’s about hiding yourself

 Jaa! Ma olen sageli mõelnud, kuidas kallistus võib olla üks kõige võltsimaid asju tegelikult.

Happy Birthday in the Sky

Brian: What I am thinking is that this is kind of so visceral and so intense emotionally that it’s really going to communicate something very powerful to the listener. And that’s basically all I’m interested in. At what cost? Who cares. As long as the song really, really moves people, then whatever sacrifices you have to make in order to get there are fine with me. It’s not such a bad thing to inhabit these emotions – you’re very, very much alive and in the moment while you’re doing so.

Mu jaoks kehtib see suure osa kohta Placebo muusikast. Mu sõber kunagi imestas, kuidas ta sõbranna suudab kogu aeg Placebot kuulata - see on ju nii depressiivne. Jah, on, aga sa tunned end seeläbi kuidagi rohkem elavamana.

The Prodigal

Brian: I decided to write a kind of Buddhist-influenced song about death. So it kind of had to be a happy song about dying.

See on lohutav. Lohutavam kui miski muu. Budismi polegi iseenesest sinna juurde vaja.

Try Better Next Time

Kui ma oleksin sunnitud valima siit plaadilt ainult ühe loo, ma valiks selle.

Brian: (That's) something that we do quite well, present something quite depressing in an upbeat fashion. 

Oojaa, seda nad oskavad. Järgmine kord nuta paremini, sorry! Väga valus sarkasm.

Fix Yourself

Kui antaks võimalus veel üks lugu valida lisaks eelmisele, ma võtaks selle. 

Brian räägib pikemalt: “Fix Yourself is another ‘fuck you’ song, you know, it’s the anti ‘Fix You’ by Coldplay. Why would somebody want to fix someone else? Therapists make livings out of it, parents want to fix their children, want to mold their children into their own image or an image of what they think is worthwhile. Society tries to make you conform morally and ethically to whatever is accepted as being moral and ethical during that day or that period of history.
The most powerful line for me in Fix Yourself is ‘I’m bored of your Caucasian Jesus.’ I’m bored of the hypocrisy, I’m bored of the bullshit, I’m bored of the lies. I’m bored of people who are as fucked up as I am, making a living fixing other people, I’m like ‘physician, heal thyself, fix yourself first’, instead of walking around, trying to tell everybody else what to feel, how to feel, who to be, what’s right, what’s wrong, what’s moral, what’s immoral. Bullshit! I call bullshit on it all. Just bourgeois societal mores that we all kind of aspire to so that we don’t have to think. I’m bored of it, and that’s what I’m expressing in this song. And for me, it was kind of that was sort of the perfect way to end the record.”

Aamen sellele!

Meeldiv kuulamine pimeda aja tumedatel tundidel mustade mõtete vahele.