Kui ma olin 17, jäi üks minust veidi vanem sõbranna lapseootele ja meelitas mindki - mõtle, kui lahe oleks kahekesi kärutada! Õnneks võitis terve mõistus või siis arvestasin lihtsalt kainelt sellega, et sõbranna elas teises linna otsas, keeruline olnuks kokku saada. Võttes arvesse, et ilmselt ei juhtunud selline lugu ainult minuga, võib arvata, et inimesi, kes sõbranna survel rasedaks on jäänud, täiesti eksisteerib.
Nüüd ongi imeline Delfi-debiilik ära tõlkinud ühe Ameerika blogija artikli ja ma sain alles praegu teada, millise hirmsa kriisi ma endale teadvustamata üle olen elanud! Tsiteerin: "Ilma sõbrannadeta emme olla võib olla kohati väga emotsionaalselt
laastav. Sulle võib kergesti mõtteisse hiilida kahtlus, nagu oleks sul
midagi viga või puudu/../" Hirmus küll, hea, et ma seda varem ei teadnud. "Kui ka sina oled mingil põhjusel emme-sõbrannadest ilma ning proovid
mõistatada, kuidas eluga toime tulla, siis usu, see on täiesti elatav/.../" Ju siis ma end ikka kuidagi sellest kohutavast olukorrast läbi vedasin...Ellujääja!
Nali naljaks, aga ilmselt see ameerikalik elustiil, mis tuttav igasugu naistekatest, kus mommy-squad möllab, tungib ka meile vaikselt sisse. Naised suhelgu ikka naistega, mehed meestega, nagu leiab ka esialfaisane Jesper Parve - neil on omad teemad. Ja lastega naine vallalisega suhtlema ka hästi ei sobi, sest nagu meenutab eelmainit artikkel: "Pead ainult sellega arvestama, et su mitte-emmedest sõbrannad ei taha tõenäoliselt mitte midagi kuulda su beebi kakamisest, oksendamisest või tujutsemistest, säästa neid sellest." Millest muust aga üks beebiemme rääkida tahaks, eks?
Tuleb tunnistada, et esimest korda last oodates käisin ma küll ühes "kevadbeebid 2009" foorumis (toona olid veel foorumid aktuaalsed, mitte FB grupid), kuid peale lapse sündi jäi see asi soiku. Mulle tundus, et rasedus, eriti esmakordne, oli midagi sellist, milles teiste inimeste sarnased lood ja kogemused mulle mingit tuge ja infot andsid, lapseootus kulges enamikul üsna sarnaselt. Seevastu lapse sündides oli selge, et imikud on väga erinevad ning ka moodused, kuidas oma kodune elu korraldada, kuidas beebit toita-riietada-kasvatada samuti ja seal pole teiste kogemusel enam erilist kaalu. Pealegi ei olnud väga aegagi, et foorumis möllata ning sageli oli sealne õhkkondki teravam kui varem ja tekkisid vastuseisud stiilis: "sina kasvatad oma last ikka puha valesti!"
Ei mäleta, et oleksin teiste beebiemmede seltskonnast meeletult puudust tundnud, pigem igatsesin seltskonda, kus räägitaks muudel teemadel kui lastest, sest see teema ümbritses mind ju toona niigi. Pealegi oli lastehoiust saati selge, et beebiemmed pole mingi armastav-toetav seltskond, oo ei! Tegemist oli enamasti hoopis võistlusega stiilis: "Mina kasvatan oma järglasi kõige õigemini!" Igasugu kõrvaltvaatajate nõuanded tundusid mulle toona aga kõige hullema piinana üldse. Mul olid ju ometigi ema ja ämm olemas! Võib-olla kulub sarnaste muredega sõbranna ära siis, kui oled absoluutselt üksi - mees ei toeta, ema on kaugel, kellegagi rääkida ei saa, aga pigem on mulje jäänud, et suhtlust endasugustega otsitakse siiski vajadusest mõttekaaslaste järgi, et ise oma elust rääkida. Inimene on ju egoist. Pole mul su nõu vaja, kuula parem, mida mina arvan!
Tegelikult ei saa ma aru, kuidas ma peaksin klappima inimestega, kellega mul on ühine ainult see demograafiline tunnus, et oleme samal ajahetkel väikelapse vanemad. Täpselt samasugune on ju tõenäosus, et klapin inimesega, kellel lapsi ei ole. Või eeldataksegi, et alates lapse saamisest keerlebki kogu elu lapse ümber ning muu ununeb päevapealt? (Jah, eeldataksegi, sa ohmu!) See on päris ohtlik perspektiiv mu meelest, sest lapsed kasvavad üllatavalt ruttu.
Loomulikult võib inimene leida sünnitusmajast või beebigrupist endale hingesugulase kogu eluks (ma ei mõtle siis beebit, vaid mõnd eakaaslast, eks), aga sama tavaline peaks ju olema ka see, et ei leia. Imeda sellest välja probleem, on pehmelt öeldes kummaline. Veel üks põhjus tunda end läbikukkununa, mille on tekitanud ajakirjandus? Kui sul sõbrannasid-beebiemmesid ei ole, on see probleem, millega tegeleda. Ei ole.
neljapäev, oktoober 17, 2019
kolmapäev, oktoober 16, 2019
Jälle see listeeria
Siinsetest blogipostitustest loetuim on siiani see lugu, kuidas ma endale listeeria sain ja mis edasi juhtus. Aeg-ajalt seda ikka Perekoolis jagatakse ja väga hea, viimastel nädalatel on taas ilmselt guugeldamisega selleni jõutud. Sest väidetavalt on meil nüüd "listeeriapaanika".
Märkasin eile FB-s linki artiklile, mida ma küll lugeda ei saanud, aga seal kirjeldas tuntud telemees Vahur Kersna enda kogemust listeeriaga. Samuti on oma loo rääkinud loomakasvataja Kadri Täht. Seda viimast lugu turundati meedias küll pigem sensatsioonina ning eks seesugune lähenemine ilmselt ongi põhjustanud reaktsiooni, mida ma FB-s Kersnast rääkiva artikli all kohtasin - mingi arusaamatu paanika, puudutab ainult üksikuid inimesi, mis nüüd ei või kala kah enam süüa või, kollektiivne kambakas vaesele ausale kalandusettevõtjale! Ma saan aru, mida on tahetud teha - kala söömisest listeeria saanuid pole intervjuuks leitud ja selleks, et haiguse olemust paremini tabada, on räägitud muudmoodi sellesse nakatunutega, kuid see on osades lugejates hoopis nördimuse tekitanud, justkui seostataks kõiki neid juhtumeid konkreetse kalafirmaga. Ma ise teemat puudutanud Pealtnägijat ei vaadanud, aga tean, et ka enneaegsete grupist otsiti saatesse intervjuuks inimesi, kes haigusega kokku on puutunud. Mina sellest huvitatud ei olnud, sest hoolimata olemas olevast kogemusest tundsin, et tegelikult on seekord teema fookus siiski kalandusfirmal, mitte haigusel endal.
Ilmselt on tekkinud olukorras, kus paanika üle naerdakse, süüdi nii meedia, kes on asjale veidi viltuse nurga alt lähenenud, kui ka inimesed, kes avaldavad arvamust teemasse süüvimata. Listeeria on siiski äärmiselt tõsine haigus, olgugi, et täie rauaga tabab ta enamasti vaid nõrgemaid - lapsi, vanureid, rasedaid, nõrga immuunsusega inimesi. Tore, kui inimesed peavad end nii tugevaks, et neid see ei puuduta ning usuvad, et ka nende lähedaste hulgas pole kedagi, kellele nad haiguse puhul kaasa tunneks. Mulle ju ka öeldi, et listeeriasse nakatub tühine arv inimesi, aga kui sa ise juhtud selle tühise arvu sisse, siis enam nii ükskõik siiski ei ole. Rääkimata sellest, mu meelest üdini rumalast arvamusest, et kui sul on "ette määratud" haigestuda, siis nii on ja midagi teha ei ole mõtet. Äkki on mul määratud auto alla jääda ja selle tõttu polegi mõtet üle tee minnes enda ümber vaadata? 100% midagi vältida tõesti ei saa, aga ettevaatusest täiesti loobuda tundub ka natuke naiivne. Mõistliku artikli on siinkohal avaldanud ERR, aga ilmselt on see liiga pikk ja laialivalguv, et seda viitsiksid lugeda need, kelle meelest must ja valge on ainsad värvid.
Tegelikult ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes pröökavad stiilis: "Keelame nüüd kalasöömise üldse ära jah?! Omal ajal sellist asja küll ei olnud!" Mis kohaga need inimesed mõtlevad? Võib-olla on siin kaudselt süüdi kõik need artiklid, kus kirjutatakse, mida kõike peaks viis korda päevas pesema, kus sind kodus miljon pisikut varitseb ja kuidas niisamagi oleks hea kord kuus kogu elamisest leegiheitjaga üle käia, et mitte nakkust saada.
Märkasin eile FB-s linki artiklile, mida ma küll lugeda ei saanud, aga seal kirjeldas tuntud telemees Vahur Kersna enda kogemust listeeriaga. Samuti on oma loo rääkinud loomakasvataja Kadri Täht. Seda viimast lugu turundati meedias küll pigem sensatsioonina ning eks seesugune lähenemine ilmselt ongi põhjustanud reaktsiooni, mida ma FB-s Kersnast rääkiva artikli all kohtasin - mingi arusaamatu paanika, puudutab ainult üksikuid inimesi, mis nüüd ei või kala kah enam süüa või, kollektiivne kambakas vaesele ausale kalandusettevõtjale! Ma saan aru, mida on tahetud teha - kala söömisest listeeria saanuid pole intervjuuks leitud ja selleks, et haiguse olemust paremini tabada, on räägitud muudmoodi sellesse nakatunutega, kuid see on osades lugejates hoopis nördimuse tekitanud, justkui seostataks kõiki neid juhtumeid konkreetse kalafirmaga. Ma ise teemat puudutanud Pealtnägijat ei vaadanud, aga tean, et ka enneaegsete grupist otsiti saatesse intervjuuks inimesi, kes haigusega kokku on puutunud. Mina sellest huvitatud ei olnud, sest hoolimata olemas olevast kogemusest tundsin, et tegelikult on seekord teema fookus siiski kalandusfirmal, mitte haigusel endal.
Ilmselt on tekkinud olukorras, kus paanika üle naerdakse, süüdi nii meedia, kes on asjale veidi viltuse nurga alt lähenenud, kui ka inimesed, kes avaldavad arvamust teemasse süüvimata. Listeeria on siiski äärmiselt tõsine haigus, olgugi, et täie rauaga tabab ta enamasti vaid nõrgemaid - lapsi, vanureid, rasedaid, nõrga immuunsusega inimesi. Tore, kui inimesed peavad end nii tugevaks, et neid see ei puuduta ning usuvad, et ka nende lähedaste hulgas pole kedagi, kellele nad haiguse puhul kaasa tunneks. Mulle ju ka öeldi, et listeeriasse nakatub tühine arv inimesi, aga kui sa ise juhtud selle tühise arvu sisse, siis enam nii ükskõik siiski ei ole. Rääkimata sellest, mu meelest üdini rumalast arvamusest, et kui sul on "ette määratud" haigestuda, siis nii on ja midagi teha ei ole mõtet. Äkki on mul määratud auto alla jääda ja selle tõttu polegi mõtet üle tee minnes enda ümber vaadata? 100% midagi vältida tõesti ei saa, aga ettevaatusest täiesti loobuda tundub ka natuke naiivne. Mõistliku artikli on siinkohal avaldanud ERR, aga ilmselt on see liiga pikk ja laialivalguv, et seda viitsiksid lugeda need, kelle meelest must ja valge on ainsad värvid.
Tegelikult ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes pröökavad stiilis: "Keelame nüüd kalasöömise üldse ära jah?! Omal ajal sellist asja küll ei olnud!" Mis kohaga need inimesed mõtlevad? Võib-olla on siin kaudselt süüdi kõik need artiklid, kus kirjutatakse, mida kõike peaks viis korda päevas pesema, kus sind kodus miljon pisikut varitseb ja kuidas niisamagi oleks hea kord kuus kogu elamisest leegiheitjaga üle käia, et mitte nakkust saada.
teisipäev, oktoober 15, 2019
Andrus Kivirähk. Tont ja Facebook
Lasteraamatutega on aga pahatihti just see probleem, et need segavad reaalsust fantaasiaga ikka väga heldelt, sest suured inimesed arvavad, et lapsed maailma just sedasi näevadki. Kõige hullemad on raamatud, kus arvatakse, et võluvägi on piisav, lugu ennast ei peagi olema ja lapsed lähevad ikkagi liimile. "Kõik lapsed armastavad muinasjutte!" Kõheldes julgen väita, et ma ei tea ühtegi sellist last, kes klassikalisi muinasjutte üle kõige armastaks. Muinasjutud on pahatihti moraliseerivad, puhta õudsed ja vägivaldsed või siis just liiga roosamannaks võõbatud.
Kui lasteaias kästi lemmikraamat kaasa tuua, siis olevat kõik lapsed toonud midagi Andrus Kivirähki loomingust. Lapsed tahavad päriselu, mitte muinasjutte, aga nad tahavad päriselu veidi vürtsikamas kastmes. Ma arvan, et just selles ongi Kivirähki trump, et tegelikult kirjutab ta ju päris tavalistest lastest nende igapäevases keskkonnas, kuid suudab seda teha piisavalt köitvalt ja nii et paneb pigem naerma, kui nördinult ohkama, et nii ju tegelikult ei ole ega saa! Sest kõik saavad juba alguses aru, et mingile tõele või tarkuseterale ei pretendeeritagi, tähtis on ainult lugu ise. Ometi meeldisid mulle siiski kõige rohkem need lood, kus maagilist maailma üldse ei puudutatud - ei tonte ega näkke, saabastega supist rääkimata. See, kuidas ohtlikust kuldsete kätega meistrimehest lahti saadi näiteks või Eesti Vabariigile frikadelle kingiti. Äkki ma olen juba selles eas, et mulle tunduvadki lapsed ise maagiliste olenditena? Selline natuke totaka naeratusega tädi, kes lapsi "pisikesteks päkapikkudeks" kutsub ja heldinult nende mängu pealt vaadata armastab? Ei...no ei, siiski. Nõudlik kuldnokk näiteks oli ka väga tore lugu, suurtele inimestele meeldib ju ikka rumalate loomade üle naerda.
Raamatust rääkides ei tohiks kindlasti mööda minna Heiki Ernitsa panusest illustratsioonide näol, mu meelest oskab ta imeliselt erinevaid emotsioone edasi anda, eriti totraid. Lastele muidugi meeldis, kuigi tegelikult oli suurem osa lugusid juba varasemast Tähekese kaudu tuttavad. Ettelugemiseks on ka hea, saab erinevaid naljakaid hääli teha (minu spetsialiteet) ja algajaid lugejaid samuti ei kohuta, sest tekst on suur ja jutud piisava pikkusega.
Ainult raamatu pealkirjaga on veidi mööda pandud - Facebook on täielikult vanainimeste teema! Lapsed ei tea üldse, misasi see Facebook on! Lapsed teavad Instat, Snapchati ja veel mingeid arusaamatuid kohti, mida mina ei tea, aga Facebooki nad oma nina ei topi. Aga kuna Kivirähki ennast Facebookis ei kohta, siis võib sellise asjatundmatuse andeks anda - teinekord katsugu ikka jääda teemade juurde, mida ta perfektselt valdab (loomade, lindude, putukate ja toiduainete elu näiteks).
Aitäh Varrakule raamatu eest!
neljapäev, oktoober 10, 2019
Kas peab sundima?
Ma alati imestan, kui loen kellegi kohta, kuidas too on tänulik, et vanemad lapsepõlves sundisid teda treenima/harjutama vms tegelikult hobiga tegelema.
Ma olen muidugi üsna jäle hedonist ka, ei saa aru, kuidas enesesundimine võiks lõppkokkuvõttes õnne õuele tuua. Punnitamisest sünnib üksnes rohkem punnitamist, hiljem oled end lihtsalt niivõrd võrku mässinud, et ei saa enam arugi, kuidas asjad võiks ka teistmoodi toimida.
Et mingit arengut ei tule, kui päevas kuus tundi ei harjuta või treeni? Nojah, ju siis nii on, aga kui ennast selleks ikka sundima pead, äkki polegi vaja? Ma justkui tunnistan ainult sünnilt geeniusi? Enamik geeniusi pidi tegelikult avastamata jääma, väga vabalt võib tuntuks saada andetum, aga töökas. Kas aga inimene on ikka õnnelik, kui edu taga on 5 % andekust ja 90 % tööd ning ülejäänu on puhas vedamine? Ok, täiskasvanu puhul võib töö tähendada ka seda, et asi pakub siiski naudingut. Töötan, sest meeldib. See on tore ja sobib, nii võiks olla. Aga laps? Kui laps ikka tõesti ei tunne vajadust kogu ärkveloleku aja treenida ja harjutada lootuses, et ühel päeval tuleb läbimurre ja asi hakkab päriselt meeldima ning välja tulema? Või on see siis lihtsalt piisavalt sisseharjunud?
Kas lapsepõlves sundimine on hädavajalik? Kas ei või olla, et avastad meeldiva tegevuse enda jaoks ise ja ilma sunnita? Või kehtib see ainult sõltuvusttekitavate ning ebatervislike tegevuste puhul?
Kui mu laps on rahul sellega, et saab võistlustel viimase koha ega leia, et selle vältimiseks peaks rohkem treenima? Kui ta harjutab pilli ainult etteantud harjutuste raames, heal juhul pool tundi päevas, kas siis peaks ähvardama, et sellisel asjal pole üldse mõtet ja mina su muusikakooli rohkem kinni ei maksa? Ma kaldun pigem sinnapoole, et las teeb hea tujuga palju tahab, sunnitult millegagi tegelemine ei anna mingit lisamotivatsiooni. Sel juhul on see samasugune töökasvatus nagu sõstarde korjamine, milleks lapsevanem sunnib, sest "laps peab harjuma, et töö on raske ja vastik, siis on tal elus kergem", kuigi sõstramoosi iseenesest vaja ei ole ja mis kokkuvõttes õpetab ainult niipalju, et laps ei taha elus sõstramoosi süüa, sest see meenutab talle nüri korjetööd. Võib-olla töötavad teised inimesed teistmoodi, võib-olla tõustakse tõesti just läbi raskuste tähtede poole, võib-olla laps tõesti tulevikus tänaks, et ma sundisin? Aga kui see on minu laps, minu geenid ja minu suhtumine, siis ma kahtlustan, et pigem mitte. Meil oli üks pool-psühhopaadist õpetaja kunagi koolis, kes meenutas heldimusega oma vanemaid, kes teda ikka korralikult peksnud olid väikeste koerustükkide eest - ainult tänu sellele kasvas minust korralik inimene, muidu oleksin ilmselt ammu noortevanglas (ok, see viimane oli minu liialdus ikkagi)! Ma kaldun arvama, et see on pigem enesesisendus - et no sellest kehvast kogemusest pidi ju ikkagi midagi kasulikku tulema, muidu oleks eriti nukker. "Igal asjal siin elus on põhjus!" - ei ole ikka küll, põhjused mõtlevad inimesed ise tagantjärele välja lihtsalt.
Läheb nagu läheb. Sellest, kes rohkem harjutab, ei pruugi tulla tippu, aga võib. Kas mingi asjaga tegeleda tasub ainult maksimumi peale välja minnes - täie raha eest? Kui meenutada neid lugusid, kus lapsevanemad laste trennides röögivad ja üksteisele kallale lähevad, siis tundub, et osa inimesi tõesti nii leiab. "Oleks mul sinu vanuses sinu võimalused olnud - oi, ma oleks kõigest viimast võtnud!" - kui saaks oma elu ometi algusest peale uuesti elada, praeguste teadmiste ja võimalustega muidugi. Mu meelest natuke liiga suur koorem oma lapse õlgadele panekuks. Mina lubaks lapsel trenni/ringi pooleli jätta, kui talle seal ei meeldi.
Ma ise käisin kõigis oma trennides ja ringides alati ainult seltskonna pärast. Koolis käisin ka hea meelega ainult selle pärast. Meenub kohe sõna "ekstravert", aga millegipärast öeldes "ekstravert" kerkib silme ette keegi Krista Lensini sarnane tegelane, kellesuguste eest ma kiiruga põgenen.
P.S. Eelnev ei tähenda seda, et ma lapsele ei selgitaks, kuidas treenimine ja harjutamine peaks meistriks tegema ning üleöö imet oodata ei tasu. Lihtsalt, ma ei pane last konkreetselt tuppa kinni, sest "pilli on vaja harjutada" või "kõhulihaseid teha".
Ma olen muidugi üsna jäle hedonist ka, ei saa aru, kuidas enesesundimine võiks lõppkokkuvõttes õnne õuele tuua. Punnitamisest sünnib üksnes rohkem punnitamist, hiljem oled end lihtsalt niivõrd võrku mässinud, et ei saa enam arugi, kuidas asjad võiks ka teistmoodi toimida.
Et mingit arengut ei tule, kui päevas kuus tundi ei harjuta või treeni? Nojah, ju siis nii on, aga kui ennast selleks ikka sundima pead, äkki polegi vaja? Ma justkui tunnistan ainult sünnilt geeniusi? Enamik geeniusi pidi tegelikult avastamata jääma, väga vabalt võib tuntuks saada andetum, aga töökas. Kas aga inimene on ikka õnnelik, kui edu taga on 5 % andekust ja 90 % tööd ning ülejäänu on puhas vedamine? Ok, täiskasvanu puhul võib töö tähendada ka seda, et asi pakub siiski naudingut. Töötan, sest meeldib. See on tore ja sobib, nii võiks olla. Aga laps? Kui laps ikka tõesti ei tunne vajadust kogu ärkveloleku aja treenida ja harjutada lootuses, et ühel päeval tuleb läbimurre ja asi hakkab päriselt meeldima ning välja tulema? Või on see siis lihtsalt piisavalt sisseharjunud?
Kas lapsepõlves sundimine on hädavajalik? Kas ei või olla, et avastad meeldiva tegevuse enda jaoks ise ja ilma sunnita? Või kehtib see ainult sõltuvusttekitavate ning ebatervislike tegevuste puhul?
Kui mu laps on rahul sellega, et saab võistlustel viimase koha ega leia, et selle vältimiseks peaks rohkem treenima? Kui ta harjutab pilli ainult etteantud harjutuste raames, heal juhul pool tundi päevas, kas siis peaks ähvardama, et sellisel asjal pole üldse mõtet ja mina su muusikakooli rohkem kinni ei maksa? Ma kaldun pigem sinnapoole, et las teeb hea tujuga palju tahab, sunnitult millegagi tegelemine ei anna mingit lisamotivatsiooni. Sel juhul on see samasugune töökasvatus nagu sõstarde korjamine, milleks lapsevanem sunnib, sest "laps peab harjuma, et töö on raske ja vastik, siis on tal elus kergem", kuigi sõstramoosi iseenesest vaja ei ole ja mis kokkuvõttes õpetab ainult niipalju, et laps ei taha elus sõstramoosi süüa, sest see meenutab talle nüri korjetööd. Võib-olla töötavad teised inimesed teistmoodi, võib-olla tõustakse tõesti just läbi raskuste tähtede poole, võib-olla laps tõesti tulevikus tänaks, et ma sundisin? Aga kui see on minu laps, minu geenid ja minu suhtumine, siis ma kahtlustan, et pigem mitte. Meil oli üks pool-psühhopaadist õpetaja kunagi koolis, kes meenutas heldimusega oma vanemaid, kes teda ikka korralikult peksnud olid väikeste koerustükkide eest - ainult tänu sellele kasvas minust korralik inimene, muidu oleksin ilmselt ammu noortevanglas (ok, see viimane oli minu liialdus ikkagi)! Ma kaldun arvama, et see on pigem enesesisendus - et no sellest kehvast kogemusest pidi ju ikkagi midagi kasulikku tulema, muidu oleks eriti nukker. "Igal asjal siin elus on põhjus!" - ei ole ikka küll, põhjused mõtlevad inimesed ise tagantjärele välja lihtsalt.
Läheb nagu läheb. Sellest, kes rohkem harjutab, ei pruugi tulla tippu, aga võib. Kas mingi asjaga tegeleda tasub ainult maksimumi peale välja minnes - täie raha eest? Kui meenutada neid lugusid, kus lapsevanemad laste trennides röögivad ja üksteisele kallale lähevad, siis tundub, et osa inimesi tõesti nii leiab. "Oleks mul sinu vanuses sinu võimalused olnud - oi, ma oleks kõigest viimast võtnud!" - kui saaks oma elu ometi algusest peale uuesti elada, praeguste teadmiste ja võimalustega muidugi. Mu meelest natuke liiga suur koorem oma lapse õlgadele panekuks. Mina lubaks lapsel trenni/ringi pooleli jätta, kui talle seal ei meeldi.
Ma ise käisin kõigis oma trennides ja ringides alati ainult seltskonna pärast. Koolis käisin ka hea meelega ainult selle pärast. Meenub kohe sõna "ekstravert", aga millegipärast öeldes "ekstravert" kerkib silme ette keegi Krista Lensini sarnane tegelane, kellesuguste eest ma kiiruga põgenen.
P.S. Eelnev ei tähenda seda, et ma lapsele ei selgitaks, kuidas treenimine ja harjutamine peaks meistriks tegema ning üleöö imet oodata ei tasu. Lihtsalt, ma ei pane last konkreetselt tuppa kinni, sest "pilli on vaja harjutada" või "kõhulihaseid teha".
kolmapäev, oktoober 09, 2019
Tõsine tõlketüli
2020. aasta aprillis esilinastuva 25. Bondi-filmi eestikeelne pealkiri on "007: Surm peab ootama" ("No Time to Die").
"Mismõttesnagu? No Time to Die ei ole surm peab ootama, see on "pole aega surra" #¤%&!!"
Mina, kulme kergitades ja "mis inimestega ma ühes ruumis pean viibima ometi!"-näoga: "Ei tõlgita sõna-sõnalt, vaid teksti mõttest lähtuvalt!"
"Just tõlgitakse sõna-sõnalt! Peab tõlkima! Mõte läheb ju kaduma muidu!"
Mina, korruta eelmine reaktsioon kahega: "Palun, inimene, kes ütleb, et tõlkida tuleks sõna sõnalt ei vääri õhku, mida ta hingab! Mismoodi see mõte siin siis kaduma läheb? See, et surm peab ootama tähendabki sõna sõnalt seda, et pole aega surra, muud asjad on vaja enne ära teha ju?!"
"Ei, ei, ei! Surm peab ootama tähendab hoopis muud, see on selline alandlik lähenemine, et istud näiteks kogu aeg keldris, et surma vältida! No näiteks Predatoris ütleb ka see n**** seal helikopteris, et tal pole aega veritseda, "no time to bleed!" mitte et "veritsemine peab ootama!"
"Ma ei saa aru, kustkohast sa selle alandliku lähenemise välja võtad, mina ei näe neil kahel lausel mingit vahet, sul on mingi imelik tunnetuse küsimus ilmselt, aga lauses saab muidugi öelda, et "mul pole aega veritseda", pealkirjana ja ilma tegijata on see aga ülimalt totter. "Pole aega surra" ei ole normaalne lause, see on mingi jupp kuskilt, eesti keeles nii ei räägita! Pealkirjana võiks olla "Bondil pole aega surra" vms. "
"Aga surm peab ootama ja pole aega surra ei ole üks ja seesama! "
"On küll!"
"Ei ole!"
Jne.
P.S. "Die Another Day" tõlkimine "Surra veel üks päev" on mu meelest just selle tõttu imelik, et eesti keeles niimoodi ei öelda. Muuseas Naisteka foorum teab rääkida, et just selle Bondi osa soomekeelne tõlkepealkiri olnud "Surm peab ootama"! Lisaks ka seda, et tegelikult sõltub "Die Another Day" tõlge mu meelest sellest, mida originaalis mõeldud on (ja seda ma ei tea, pole filmigi näinud) - kas mõeldi "sellel päeval mitte suremist", siis oleks eestikeelne tõlge vale ja soomekeelne õigem või siis tõesti nagu ka keegi foorumis pakub, et "veel ühte päeva kannatusi" ehk siis mitte edasi elamist vaid edasi suremist, sel juhul oleks eestikeelne pealkiri keelemänguna "ela veel üks päev vs sure veel üks päev" isegi aktsepteeritav.
P.P.S. See viimase Kuldvillaku lõpuküsimus oli niiii lihtne ju?! See Bondi kohta. Kuidas inimesed, kes igasugu muid fakte teavad, niimoodi mööda panevad? Ok, üks ei pannud, aga ikkagi.
P.P.P.S. Ainus Bond, keda ma ekraanil näinud olen, on Roger Moore ja seetõttu mulle ka seeuus viimane Bond meeldib. Pierce Brosnanit ma kuskilt ekraanilt küll vaadata ei tahaks (ei taha ka nt Hugh Granti ega George Clooneyt, sorry naised, aga päriselt - need olla kenad mehed?!) Sean Connery on ka kuidagi liiga ätt selleks rolliks mumst.
"Mismõttesnagu? No Time to Die ei ole surm peab ootama, see on "pole aega surra" #¤%&!!"
Mina, kulme kergitades ja "mis inimestega ma ühes ruumis pean viibima ometi!"-näoga: "Ei tõlgita sõna-sõnalt, vaid teksti mõttest lähtuvalt!"
"Just tõlgitakse sõna-sõnalt! Peab tõlkima! Mõte läheb ju kaduma muidu!"
Mina, korruta eelmine reaktsioon kahega: "Palun, inimene, kes ütleb, et tõlkida tuleks sõna sõnalt ei vääri õhku, mida ta hingab! Mismoodi see mõte siin siis kaduma läheb? See, et surm peab ootama tähendabki sõna sõnalt seda, et pole aega surra, muud asjad on vaja enne ära teha ju?!"
"Ei, ei, ei! Surm peab ootama tähendab hoopis muud, see on selline alandlik lähenemine, et istud näiteks kogu aeg keldris, et surma vältida! No näiteks Predatoris ütleb ka see n**** seal helikopteris, et tal pole aega veritseda, "no time to bleed!" mitte et "veritsemine peab ootama!"
"Ma ei saa aru, kustkohast sa selle alandliku lähenemise välja võtad, mina ei näe neil kahel lausel mingit vahet, sul on mingi imelik tunnetuse küsimus ilmselt, aga lauses saab muidugi öelda, et "mul pole aega veritseda", pealkirjana ja ilma tegijata on see aga ülimalt totter. "Pole aega surra" ei ole normaalne lause, see on mingi jupp kuskilt, eesti keeles nii ei räägita! Pealkirjana võiks olla "Bondil pole aega surra" vms. "
"Aga surm peab ootama ja pole aega surra ei ole üks ja seesama! "
"On küll!"
"Ei ole!"
Jne.
P.S. "Die Another Day" tõlkimine "Surra veel üks päev" on mu meelest just selle tõttu imelik, et eesti keeles niimoodi ei öelda. Muuseas Naisteka foorum teab rääkida, et just selle Bondi osa soomekeelne tõlkepealkiri olnud "Surm peab ootama"! Lisaks ka seda, et tegelikult sõltub "Die Another Day" tõlge mu meelest sellest, mida originaalis mõeldud on (ja seda ma ei tea, pole filmigi näinud) - kas mõeldi "sellel päeval mitte suremist", siis oleks eestikeelne tõlge vale ja soomekeelne õigem või siis tõesti nagu ka keegi foorumis pakub, et "veel ühte päeva kannatusi" ehk siis mitte edasi elamist vaid edasi suremist, sel juhul oleks eestikeelne pealkiri keelemänguna "ela veel üks päev vs sure veel üks päev" isegi aktsepteeritav.
P.P.S. See viimase Kuldvillaku lõpuküsimus oli niiii lihtne ju?! See Bondi kohta. Kuidas inimesed, kes igasugu muid fakte teavad, niimoodi mööda panevad? Ok, üks ei pannud, aga ikkagi.
P.P.P.S. Ainus Bond, keda ma ekraanil näinud olen, on Roger Moore ja seetõttu mulle ka see
teisipäev, oktoober 08, 2019
Süsteem on vanem kui meie
Jõudsin peale D. Lipskerovi "Sellest ja liblikatest" läbi lugemist taas seisukohale, et maagilist realismi paluks mulle mitte pakkuda, ei saa aru, pole ette nähtud mulle ilmselt. Kui teha fantaasiat, siis ikka nii, et on, mitte mingit poolpidust maailma, kus iga nurga taga on mingid mulle arusaamatud vihjed ja juhtuvad asjad, mida üheski "normaalses" fantaasias juhtuda ei saaks!
No ja siis võtsin kätte Strugatskite "Miljard aastat enne maailmalõppu" ning vot on alles raamat! Naljakas on see, et enamik Goodreadsi lugejaid on lugenud Mirabilia sarja varianti, kus ühtede kaante vahel koos nii "Miljard aastat..." kui ka kuulsam vend "Väljasõit rohelusse". Viimast olen ma kunagi lugenud, aga erilist muljet ei jätnud. Paraku on enamiku ulmelugejatega jälle vastupidi - "Miljard.." olla üsna igav tegevuseta soigumine "Väljasõidu" kõrval. Halloo?! Mingid lapsed olete vä? Kes tahab mingit actionit kui sul on valida teadlased filosofeerimas paneelmaja köögilaua ümber? Ja kass, kass muidugi ka, kes käib tsementpõrandat lakkumas ja on muidu ütlemata kena vaadata. Ei saa mina inimestest aru! No igatahes koorub see üldinimlik point seal lõpus nii kenasti välja, et suisa pisara võtab silma (ja siis kirjutab keegi, et lõpus pointi polnudki - halllooooo!!!).
Tegelikult lugesin siia otsa just Weinsteini filmi arvustust, mis on väga hea. Kohe seostuski "Miljard aastat..." looga. Et siis meil ongi jah selline paganama lollakas süsteem, et enamik inimesi tahab lihtsalt rahus elada, et oleks pere ja koduloomad ja soe kommunaalkorter ning siis on see teine osa, kes tahab midagi enamat. Tore, kui see on universumi saladuste lahtimuukimine, aga enamasti tahetakse maiseid asju, peamiselt võimu nende teiste, tavaliste kommunaalkorteriga isendite üle. Ja enamasti see õnnestub, sellised inimesed tõusevadki karjääriredelil, neist saavad lugupeetud inimesed ja kui mitte seda, siis vähemalt kardetavad ja rikkad. Suur osa suuri juhte on psühhopaadid, vana tõde. Ilmselt normaalne inimene leiab, et kõrge mäng ei ole küünlaid väärt. Paha lugu on aga see, et samas seesugust süsteemi aktsepteeritakse. "Kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena!" - arvatakse, et Villu laulab seda nõukogude süsteemi kohta, aga minu meelest kehtib see hoopis laiemalt. Selleks, et meie, lihtsad inimesed, saaksime rahus leiba teenida, peamegi arvestama, et tipus on mölakad, kes võivadki meie peale karjuda, meid lüüa ja vägistada, mis me ikka teha saame. Nende käes on võim ja raha. Ja nii paljud usuvadki, et see ongi ainuvõimalik süsteem, nii asjad käivadki, on alati käinud ja pole meie asi küsida, mis võiks pildil valesti olla. Sellepärast meil ongi sellised kaunid sõnad nagu ülemus ja alluvad. Minu meelest tähendabki alluv seda, et sa küsimata teed kõike, mida sul kästakse ning oled igas mõttes alam inimene. Suur osa ülemusi saab sellest täpselt niimoodi aru. Ja kui sa üritad selgitada, et tegelikult saab teistmoodi ka, siis oled lihtsalt lumehelbeke.
Mulle siiski vahel tundub, et ka meil siin see süsteem mingist otsast kõvasti rappub, just selle tõttu paljud hingelt ülemused nii hirmsasti suud pruugivadki, et näevad, kuidas status quo käest libisema kipub. Sellepärast me näemegi, kuidas Henn Põlluaas kutsub üles "normaalse korra juurde naasma". Noh, oli ehk jah mõnedel veidi kehv, aga enamikul oli täitsa okei elu ju? Keegi ei võtnud suud pruukida, tehti rahulikult tööd, alluti. Kellele ei sobinud, läks vaikselt ära. Miks me nüüd hakkame asju muutma ja urgitsema?
Iseasi, kas asemele tuleb midagi paremat või asenduvad ühed võimujanus psühhopaadid lihtsalt teistega, sest rahuarmastav inimene sobib harva tippu ja teiste juhtimine ka erilist naudingut ei paku. Kõige totram oleks vist siiski lolli süsteemiga rõõmsalt küsimata kaasa minna ja seda veel takkagi kiita, sest näe, ollakse sellest hoolimata endale hea soe koht välja võidelnud. Reeglid on sellised, mina olen neid järgides ilusasti hakkama saanud - pole minu asi neid reegleid küsimärgi alla seada!
No ja siis võtsin kätte Strugatskite "Miljard aastat enne maailmalõppu" ning vot on alles raamat! Naljakas on see, et enamik Goodreadsi lugejaid on lugenud Mirabilia sarja varianti, kus ühtede kaante vahel koos nii "Miljard aastat..." kui ka kuulsam vend "Väljasõit rohelusse". Viimast olen ma kunagi lugenud, aga erilist muljet ei jätnud. Paraku on enamiku ulmelugejatega jälle vastupidi - "Miljard.." olla üsna igav tegevuseta soigumine "Väljasõidu" kõrval. Halloo?! Mingid lapsed olete vä? Kes tahab mingit actionit kui sul on valida teadlased filosofeerimas paneelmaja köögilaua ümber? Ja kass, kass muidugi ka, kes käib tsementpõrandat lakkumas ja on muidu ütlemata kena vaadata. Ei saa mina inimestest aru! No igatahes koorub see üldinimlik point seal lõpus nii kenasti välja, et suisa pisara võtab silma (ja siis kirjutab keegi, et lõpus pointi polnudki - halllooooo!!!).
Tegelikult lugesin siia otsa just Weinsteini filmi arvustust, mis on väga hea. Kohe seostuski "Miljard aastat..." looga. Et siis meil ongi jah selline paganama lollakas süsteem, et enamik inimesi tahab lihtsalt rahus elada, et oleks pere ja koduloomad ja soe kommunaalkorter ning siis on see teine osa, kes tahab midagi enamat. Tore, kui see on universumi saladuste lahtimuukimine, aga enamasti tahetakse maiseid asju, peamiselt võimu nende teiste, tavaliste kommunaalkorteriga isendite üle. Ja enamasti see õnnestub, sellised inimesed tõusevadki karjääriredelil, neist saavad lugupeetud inimesed ja kui mitte seda, siis vähemalt kardetavad ja rikkad. Suur osa suuri juhte on psühhopaadid, vana tõde. Ilmselt normaalne inimene leiab, et kõrge mäng ei ole küünlaid väärt. Paha lugu on aga see, et samas seesugust süsteemi aktsepteeritakse. "Kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena!" - arvatakse, et Villu laulab seda nõukogude süsteemi kohta, aga minu meelest kehtib see hoopis laiemalt. Selleks, et meie, lihtsad inimesed, saaksime rahus leiba teenida, peamegi arvestama, et tipus on mölakad, kes võivadki meie peale karjuda, meid lüüa ja vägistada, mis me ikka teha saame. Nende käes on võim ja raha. Ja nii paljud usuvadki, et see ongi ainuvõimalik süsteem, nii asjad käivadki, on alati käinud ja pole meie asi küsida, mis võiks pildil valesti olla. Sellepärast meil ongi sellised kaunid sõnad nagu ülemus ja alluvad. Minu meelest tähendabki alluv seda, et sa küsimata teed kõike, mida sul kästakse ning oled igas mõttes alam inimene. Suur osa ülemusi saab sellest täpselt niimoodi aru. Ja kui sa üritad selgitada, et tegelikult saab teistmoodi ka, siis oled lihtsalt lumehelbeke.
Mulle siiski vahel tundub, et ka meil siin see süsteem mingist otsast kõvasti rappub, just selle tõttu paljud hingelt ülemused nii hirmsasti suud pruugivadki, et näevad, kuidas status quo käest libisema kipub. Sellepärast me näemegi, kuidas Henn Põlluaas kutsub üles "normaalse korra juurde naasma". Noh, oli ehk jah mõnedel veidi kehv, aga enamikul oli täitsa okei elu ju? Keegi ei võtnud suud pruukida, tehti rahulikult tööd, alluti. Kellele ei sobinud, läks vaikselt ära. Miks me nüüd hakkame asju muutma ja urgitsema?
Iseasi, kas asemele tuleb midagi paremat või asenduvad ühed võimujanus psühhopaadid lihtsalt teistega, sest rahuarmastav inimene sobib harva tippu ja teiste juhtimine ka erilist naudingut ei paku. Kõige totram oleks vist siiski lolli süsteemiga rõõmsalt küsimata kaasa minna ja seda veel takkagi kiita, sest näe, ollakse sellest hoolimata endale hea soe koht välja võidelnud. Reeglid on sellised, mina olen neid järgides ilusasti hakkama saanud - pole minu asi neid reegleid küsimärgi alla seada!
esmaspäev, september 30, 2019
Look what you* made me do!
Sellega on siis nüüd korras, sain lastele ära öeldud, et päkapikke ei ole olemas. Ah et miks ma ometi säänse "aasta ema" väärilise tükiga hakkama sain? Vot selle pärast, et -
Mikro kurdab sel aastal jälle (ma saan aru, et on september, aga ju siis on hooaeg juba alanud), kuidas osadele lastele toob päkapikk enam-vähem uusi iPhone'e, aga tema saab ainult komme ja millegipärast saavad hinnalist manti just need lasteaia kõige hullemad väikesed saadanasigitised. Mis ma ütlen siis - päkapikud ongi ühed igavesed ebaõiglased tüübid? Mis on saanud sellest, et päkapikk piilub ja premeerib kena käitumist, mitte ei jaga kingitusi ette selle jaoks, et ehk väike Cevyn-Brändon siis ei karju oma emale avalikus kohas "värdjas, ma vihkan sind!" (nimi muudetud, aga elust enesest muidu) ja on üldse paar tundi vait ning näpib uut lelu? Ma tean, et mu ema oleks sellises situatsioonis mind hindava pilguga vaadanud ja lausunud pead vangutades, et tegemist on primikate perekonnaga ja loodetavasti ei võta ma seesugustest inimestest eeskuju. Ma muidugi tean ka seda, et selle tulemusena pidasin ma teatud eas just nimelt neid primikate perekondi parimaks kasvukeskkonnaks üldse...
Tõe hambahaldjate kohta avaldasin ma juba eos, seega päkapikkudega ei saanud ka niiväga üllatust tulla. Mu südame rahustuseks teatas Mini, et tema juba teadis seda, ma ise siiani ei olnud kindel. Mikro võttis selle samuti rahulikult teadmiseks ja ma oma tigedas südames isegi loodan, et ta levitab oma teadmisi teistelegi.
Ma päriselt ei saa aru, kust tuleb see totaalne empaatiapuudus või isegi "trumpame nad üle!"-mentaliteet. No, et kui lepitakse kokku jõulukingituseks üks raamat, siis keegi paneb enda võsukesele ikka kaks tükki pakki või ostab 10 eurose kingi asemel 50 eurose. See, kuidas söödetakse enda lapsele teiste laste nähes kommi näost sisse (selle jaoks pidi lasteaed suisa eraldi reegli tegema, sest mõni ei saanud muidu aru) või hõisatakse, et jah, muidugi, homme lähmekohvikusse Mäkki-loomaaeda-lõbustusparki (lasteaias keelati ürituste-teemaparkide-muuseumide käepaeltega käimine).
Eks see ole ajast aega teema olnud, et lastele meeldib kangesti eputada. Üldiselt peaks vanemad selleks olema, et selgitada, miks see tegelikult tore ei ole, aga samas meil on ka palju täiskasvanuid, kes eputamises midagi halba ei näe ja neid tekib aina juurde. Nagu neidki, kes leivad, et lastele mingitegi piiride seadmine on kuritegelik ja lapsevanema kohus ongi täita lapse kõik soovid. Omal ajal keelati mul kategooriliselt ära enda kodusest ainelisest olukorrast rääkimine, eputamise nõmedus ehk ei olekski peatanud, aga kuna olid karmid ajad, siis hirmutati röövimisohuga. Igatahes ühel hetkel ma enam vastu ei pidanud, kui koolis surve liiga suureks läks, ja plartsatasin välja: "aaaga meil on videomakk ja muusikakeskus!" Tulemus oli kesine, sest kuna ma muidu olin selline tagasihoidlik olnud, siis mind lihtsalt ei usutud...Mis tulemust ma lootsin - ikka staatusetõusu teiste silmis, mida muud. Kui sul on asju, on sul kohe ka sõpru ja noh, sõpru mul just lademetes ei olnud. Samas hiljem oli tegelikult natuke nukker vaadata neid, kes omale sõpru ostsid ja keda siis seljataga ikkagi naerdi.
* selguse huvides, "you" all ei mõtle ma lapsi.
Mikro kurdab sel aastal jälle (ma saan aru, et on september, aga ju siis on hooaeg juba alanud), kuidas osadele lastele toob päkapikk enam-vähem uusi iPhone'e, aga tema saab ainult komme ja millegipärast saavad hinnalist manti just need lasteaia kõige hullemad väikesed saadanasigitised. Mis ma ütlen siis - päkapikud ongi ühed igavesed ebaõiglased tüübid? Mis on saanud sellest, et päkapikk piilub ja premeerib kena käitumist, mitte ei jaga kingitusi ette selle jaoks, et ehk väike Cevyn-Brändon siis ei karju oma emale avalikus kohas "värdjas, ma vihkan sind!" (nimi muudetud, aga elust enesest muidu) ja on üldse paar tundi vait ning näpib uut lelu? Ma tean, et mu ema oleks sellises situatsioonis mind hindava pilguga vaadanud ja lausunud pead vangutades, et tegemist on primikate perekonnaga ja loodetavasti ei võta ma seesugustest inimestest eeskuju. Ma muidugi tean ka seda, et selle tulemusena pidasin ma teatud eas just nimelt neid primikate perekondi parimaks kasvukeskkonnaks üldse...
Tõe hambahaldjate kohta avaldasin ma juba eos, seega päkapikkudega ei saanud ka niiväga üllatust tulla. Mu südame rahustuseks teatas Mini, et tema juba teadis seda, ma ise siiani ei olnud kindel. Mikro võttis selle samuti rahulikult teadmiseks ja ma oma tigedas südames isegi loodan, et ta levitab oma teadmisi teistelegi.
Ma päriselt ei saa aru, kust tuleb see totaalne empaatiapuudus või isegi "trumpame nad üle!"-mentaliteet. No, et kui lepitakse kokku jõulukingituseks üks raamat, siis keegi paneb enda võsukesele ikka kaks tükki pakki või ostab 10 eurose kingi asemel 50 eurose. See, kuidas söödetakse enda lapsele teiste laste nähes kommi näost sisse (selle jaoks pidi lasteaed suisa eraldi reegli tegema, sest mõni ei saanud muidu aru) või hõisatakse, et jah, muidugi, homme lähme
Eks see ole ajast aega teema olnud, et lastele meeldib kangesti eputada. Üldiselt peaks vanemad selleks olema, et selgitada, miks see tegelikult tore ei ole, aga samas meil on ka palju täiskasvanuid, kes eputamises midagi halba ei näe ja neid tekib aina juurde. Nagu neidki, kes leivad, et lastele mingitegi piiride seadmine on kuritegelik ja lapsevanema kohus ongi täita lapse kõik soovid. Omal ajal keelati mul kategooriliselt ära enda kodusest ainelisest olukorrast rääkimine, eputamise nõmedus ehk ei olekski peatanud, aga kuna olid karmid ajad, siis hirmutati röövimisohuga. Igatahes ühel hetkel ma enam vastu ei pidanud, kui koolis surve liiga suureks läks, ja plartsatasin välja: "aaaga meil on videomakk ja muusikakeskus!" Tulemus oli kesine, sest kuna ma muidu olin selline tagasihoidlik olnud, siis mind lihtsalt ei usutud...Mis tulemust ma lootsin - ikka staatusetõusu teiste silmis, mida muud. Kui sul on asju, on sul kohe ka sõpru ja noh, sõpru mul just lademetes ei olnud. Samas hiljem oli tegelikult natuke nukker vaadata neid, kes omale sõpru ostsid ja keda siis seljataga ikkagi naerdi.
* selguse huvides, "you" all ei mõtle ma lapsi.
Tellimine:
Postitused (Atom)