neljapäev, oktoober 19, 2017

Tasuta lõunaid ei ole

Mina arvasin nooremana küll, et absoluutselt kindlasti on. Õnn võib sulle iga hetk sülle kukkuda, sest sa oled seda väärt. Kõik inimesed on head, keegi ei taha sulle halba ja sa meeldid kindlasti kõigile, keda oma elus kohtad. Mitte keegi ei ürita sind kuidagi ära kasutada, sest sa oled ju tore ning inimesed lihtsalt ei ole nõnda alatud.

Nagu ma juba maininud olen, siis oli mul igati kaitstud lapsepõlv. Elu lõi mingid mõrad küll sellesse kujutelma, kuid need olid enamjaolt sellised "ta ju lubas tulla, aga ei tulnud" või "kuidas ta sai seda naljana mõelda!" stiilis ehmatused. Mäletan näiteks eredalt seda kohutavat ebaõiglustunnet, kui Tartu Raadios räägiti, et nad jagavad kõigile soovijatele tasuta Scootri kassette, tulge ainult kohale ja võtke, aga mu isa keeldus autole hääli sisse ajamast, sest juhtumisi oli ka 1. aprill. Mitte keegi ei teeks ju säärast julma nalja?! Ma keeldun seda uskumast! Tuli välja, et ma polnud ainuke ja päris palju rahvast käis raadio ukse tagant läbi, aga siiski oli paraku tegemist naljaga. Häbi raadioonudele tagantjärele :)

Selle juhtumi võtmetegelaseks oli isa - keegi, kes oli juba oma vitsad kätte saanud ja oskas inimesi umbusaldada. Praeguse kupeldamisskandaali valguses tundub, et paljudel noortel inimestel on selline inimene elus puudu olnud, kuidas muidu seletada seda, et neiud läksidki lihtsa ja suure raha ootuses väljamaale "lihtsalt pidutsema", sest kutsuja oli ju tuntud inimene (mis sest, et ettepanekud tehti täiesti mitteametlikult läbi Facebooki vigaselt kirjutatud sõnumite*). Ma ei räägi siis neist, kes aimasid, millega tegu ja nõus olid, vaid nendest, kes nüüd on rääkinud, kuidas tegelikkus neid üllatas.

Ilmselt on "vatis kasvamisel" oma oluline plusspool, ma olin ikka ammu täisealine kui vanemad uurisid, millistele töökohtadele ja mis tingimustel ma kandideerin. Praegusele töökohale kandideerimine oli veidi segane ning värbajad välismaalased, seega panid vanemad mulle toona kindlasti südamele, et ma millelegi kahtlasele alla ei kirjutaks ning ka esimesele komandeeringule minnes sain igaks juhuks juhtnöörid kaasa, mida teha, kui "midagi on". 

Selge on, et igasugu ärakasutajad ja ahistajad otsivadki inimesi, kel igasugune turvavõrgustik puudub. Ehk siis, lollideks litsideks sõimamise asemel võiks mõelda, kas enda lähedastel on selline võrgustik olemas ja kas naiivsus on lihtne lollus või pigem kehva elukogemuse puudumine. Tundke vähemalt oma laste elu vastu huvi, sest isegi kui nad teid selle eest ülemõtlejatest kontrollifriikideks peavad, võib sellest kasu sündida.


*Ma olen vist nüüdseks usu inimestesse kaotanud, aga hiljuti otsis keegi FB-s "serjaali" osatäitjaid ja kuigi kuulutaja märkuste peale vihastas, et ega ta mingi filoloog pole ja võiks ikka sisu näha, mitte grammatikapede olla, siis ma ei suudaks iial sellist tööpakkumist tõsiselt võtta.

Keskendumisraskused

Inimestel on ikka komme seltskondliku suhtluse käigus küsida, kas sa seda või teist asja eile telekast nägid. Ma pean alati vastama, et kahjuks mitte. Ok, eelmisel nädalal vaatasin etteplaneeritult dokfilmi Amy Winehouse'st ja reedeti on traditsiooniline Kuldvillak, aga muud pole küll juba kuid vaatama sattunud. Mis mul siis viga on?

Ma lõpetasin telekavaatamise ära siis, kui sain esimese lapse. Ei olnud mingi teadlik lapse säästmine ekraanidest, mille poolt ma küll kahe käega olen, vaid lihtsalt minu meelest on VÕIMATU lapse kõrvalt telekat vaadata. Ma ei tea, kuidas teised inimesed seda teevad, ma olen isegi kuulnud imestamist selle üle, et mida ma seal lapsega kodus üldse tegin siis, kui ma telekat ei vaadanud?! Kõik titemammad ju istuvad terve päeva teleka ees ja vahivad seriaale, tundub, et selline on klišee. Ilmselt on mul keskendumisraskused või olen ma oluliselt kehvem rööprähkleja kui muud, aga laps ju segab süvenemist. Laps ei istu sul vaikselt kõrvalt ega vaata ekraani nagu viisakas kinokaaslane (ok, päris väike imik välja arvatud), vaid seletab midagi, kolistab asjadega, nõuab vetsu, süüa, juua - mismoodi saab jälgida veel telekas toimuvat? Teised on mõnikord imestanud, kuidas ma suutsin laste kõrvalt kodus raamatuid lugeda  - aga see on ju hoopiski lihtsam, kui laps sind katkestab, paned järjehoidja raamatu vahele ja kõik on korras. Telekal stoppnuppu pole (uuel digiTV-l vist on tõesti mingid salvestusprogrammid, aga L. väidab, et uus menüü on idiootide tehtud ja keeldub seda uuendamast enne kui vana variant päris kinni pannakse, mida lähiajal vist küll tehaksegi). Laps ei ole tasa, isegi igareedese Kuldvillaku ajal lähevad mõned küsimused-vastused lootusetult kaotsi ja milleks ennast niimoodi piinata.
Oot, see oli vist Kender, kes ühes oma raamatus pani tegelasele suhu sõnad, et ainult idioot vaatab filmi, mille algust ta näinud ei ole - ma täitsa nõustun, mis mõtet on vahtida mingeid osi, kui tervikut kätte ei saa? Ilmselt osa saadete puhul polegi tervik oluline, mõnikord ei juhtu pool saadet mitte midagi märkimisväärset ja siis seda, mis oluline, korratakse seitse korda üle, aga selliseid asju ei suuda ma niiehknaa vaadata. Ma tahan kogu infot, kohe siin ja kiiresti! Ritsiku juures oli seoses youtuberitega sellest juttu ning see kiiks pole mul ainuke - lugedes saan infot palju kiiremini ja efektiivsemalt kui visuaalselt kellegi esinemist vaadates.

Arvutis ei istu ma laste nähes samuti, sest sellelt on erinevalt raamatust palju keerulisem ümber lülituda. Ma ei tea, miks see nii on, aga virtuaalse ühenduse katkestamine rikub tuju ära. Mida see päriselu segab, ah! Vähemalt mulle mõjub ekraan uimastavalt - oot, ma vaatan selle asja veel ära, siis tulen - ja ongi märkamatult pool tundi jälle möödas. Lugedes paberilt ei möödu aeg iialgi nii kiiresti. Ma tõesti ei mõista inimesi, kellel on sõltuvus iga viie minuti tagant oma mobiili kontrollida (viimati istusin kinos ühe sellise kõrval, ei olnud tore) - kas nad ei tunne end seevõrra reaalsusest äralõigatuna või kuidagi poolikult selle tõttu, et ei keskendu mitte millelegi. Ma ei usu, et ma väga mäletaks üritust, kus ma pool ajast virtuaalses maailmas ringi rändasin. Kuigi võib-olla nad ei olegi kunagi millelegi väga keskendunud ja nende jaoks on ühelt asjalt teisele hüplemine normaalne olukord. Ma kohe kindlasti rööprähkleja ei ole, kuigi seda omadust just naistele rohkem külge poogitakse. Ma ei kirjutanud ju oma magistritööd teise käega last kussutades, ma kirjutasin siis, kui laps magas, isegi blogi saatsin selleks ajaks puhkusele ja prokrastineerimine mõjub mulle äärmiselt närvesöövalt, sest üks asi korraga, isegi kui see teine asi on vaid mõttena kuklas. No näiteks mõttetöö taustaks ma muusikat kuulata ei saa, sest ilmselt keskendub mingi osa minust ka kuulamisele, mitte ei võta muusikat kui tausta.

Ilmselt pärineb mu luksus keskendumisele keskenduda üksikust lapsepõlvest - ei tulnud kellegagi ruumi jagada, kellegi kisa kuulata, õppida samal ajal kui vanem vend samas toas kõlaritest heavy metalit kuulas. Oma lastele ma sellist luksust pole võimaldanud. Igasugu mobiilsed töökohad, avatud kontorid ja üleüldine rööprähklemise kohustus ilmselt annavad eelise neile, kes hoolimata kõigest keskenduda suudavad või siis vastupidiselt ei näe vajadustki seda teha.

kolmapäev, oktoober 18, 2017

Piljard on üks ohtlik mäng

Üks mu meessoost sõber mängis kord pahaaimamatult piljardit, kui talle lähenes selja tagant üks tütarlaps, krahmas strateegilisest piirkonnast ja sosistas kõrva: "Sa tripperit ei taha saada vä?" Ma ausalt öeldes ei tea, mismoodi sõber täpselt reageeris, kuna ta oli üks väga viisakas ja rahumeelne noormees, siis ilmselt vastas kohmetult, et "Tänan, ei!" Igatahes jäi see juhtum sõbrale aastateks meelde ja me arutasime, mis sel tüdrukul ometi arus oli, et ta nõnda tegi. Kas see oli mingi eriti originaalne, aga tõsimeelne lähenemiskatse või soovis tüdruk poissi lihtsalt mõnitada. Sageli nähakse ahistamist kui seda, et sulle tikub ligi keegi, kes sulle ei meeldi. No et ligitikkuja motiivid on iseenesest igati üllad, aga lihtsalt sina oled see, kelle maitsele too tüüp ei vasta. Selline pigem kurb pilt ahistajast siis. Kui mina mõtlen ahistajast, siis kujutan ma ette hoopis tüüpi, kes tahab mind miskipärast alandada ja oma üleolekut näidata.

Lugesin Rentsi ülihead ahistamisteemalist postitust ja mõtlesin sellele, kuidas ma ise olen ka varem mõelnud pigem nagu Kirsti Timmer, et miks sa ometi vastu ei hakanud? Ma olin küll kuulnud, kuidas mõni saab rünnaku all olles šoki ega suuda piiksugi teha, aga et see võiks kuidagi kasvatusega seotud olla, ma ei mõelnudki. Meil kodus kindlasti ei olnud sooneutraalne kasvatus, kuid sellest hoolimata õpetati mind, et rünnaku korral tuleb alati vastu astuda, karjuda, lüüa, kui vaja. Mulle meenub isegi, kuidas ema rääkis loo, kuidas ahistaja oli vedanud tüdruku kuhugi trepikotta ja sundinud teda oraalseksile, tüdruk aga hammustanud meest "sealt" ning pääsenud. Mäletan, et juurdlesin, kas ma oleksin selleks võimeline, aga teadsin, et alati tuleb midagi teha. Siiski ei kao ka minul kuhugi ära see mõte, et "viisakas peab eelkõige olema".

Näiteks meenus mullegi üks piljardimäng mõne aasta tagant. Olime vist sinna kuidagi ootamatult sattunud, sest mul oli seljas lühike seelik ja kuigi all olid paksud mustad sukkpüksid, leidis keegi mees kõrvaltlauast, et on hea idee mulle sihtimise ajal kii jalgade vahele torgata. Ma võtsin enda kii ja andsin tüübile pikku pead. Mitte jõuga, vaid lihtsalt nii, et ta aru saaks, see ei olnud aktsepteeritav, mida ta tegi. Mingit reaktsiooni ei järgnenud, keegi ei sõimanud, kakluseks ei läinud. Samas tundsin ma kohe, et minu tegu oli taunitav (ja miks ma pidin üldse seelikuga mängima minema, oleks võinud ju niisama lauas istuda ja pealt vaadata, sest sobiv riietus puudus). L., kes seda kii torkamist pealt ei olnud näinud, tuli pahaselt ütlema, miks ma talle ei olnud öelnud, et see mees mind ahistas. Kõigepealt selle pärast, et ma enne teen, siis mõtlen, teiseks, kui ma ka järele mõtlen, siis oht kakluseks on palju suurem, kui sellist intsidenti asuvad lahendama mehed omavahel.

Ehk siis üldiselt ma reageerin, sest minu kogemuse kohaselt saab ainult niimoodi ahistamist peatada. Kasvõi selle hinnaga, et sind peetakse "selleks hulluks tüdrukuks, kes kallale tuleb". Ahjaa, põhikooliajast meenub veel mingi seik, kus millegipärast mingi õpetaja (see koht on mälus hägune) seletas, kuidas tüdrukutel ei sobi ärbelda (millegipärast oli see seotud riietuse teemaga) ja üks kah karmim neiu käis välja olukorra, kus keegi ahistab tüdrukut, kellel on seljas lühike seelik ning kui too tüübi jalaga rivist välja lööb (no karate oli toona popp teema), kas siis on suurim mure see, et aluspüksid korraks välkusid? Vist ei saanud ta mingit vastust, aga ma mõtlesin, et hea point , ja see jäi mulle aastateks meelde.

Viimane kord, kus ma ei reageerinud, oli seotud sellega, et üks väga paks ja kole ning kibestunud purjus mees krabas klubis mu tissi. Esimene reaktsioon oli kõrvakiil, aga kuna me just olime sõbranna soovil sinna klubisse saabunud, me seisime keset üsna tühja tantsuplatsi kõigile nähtaval, pidu alles algas, siis ma mõtlesin, et raudselt nad viskavad mu ründamise pärast välja. Pärast lohutasin end sellega, et tüübi peale pole mõtet ärrituda, ta on nii mõttetu kuju. Kordagi ei mõelnud ma sellele, et saaksin oma kõrvakiilu käperdamisega põhjendada (see "kõigile nähtaval" kehtinuks ainult minu löögi, mitte mehe krabamise kohta). Löömine on ju ikka kordi hullem kui kerge ahistamine. Ma tean, et tuleb reageerida ja enamasti jõuliselt, sest muu ei aita, aga ma ikkagi tunnen end süüdi selle pärast, et "korralikud tüdrukud nii ei tee/ära tekita tühjast probleemi". Võeh. Ja mu meelest ei tule see siinkohal kasvatusest vaid üldisest ühiskondlikust suhtumisest. EDIT: Ilmselt omas selles episoodis tähtsust ka fakt, et mees oli mu sõbrannale tuttav inimene.

Ükspäev tuli Mikro lasteaiast koju, silm sinine, üks poiss oli lusikaga virutanud. Ma küsisin, mis õpetaja sellest arvas, too oli öelnud, et anna vastu. Esimene reaktsioon oli jälle, et kuidas siis nii, head lapsed ju ei löö. Alles teine mõte see, et hea ei pea paha türanniat kannatama ja ega elus muu pahatihti aitagi, kui vasturünnak. Ahjaa, lasteaias võeti isegi sooneutraalne kasvatus jutuks, keegi oli küsinud, õpetaja ütles, et sellega on neil kõik korras, kedagi raamidesse ei suruta. Alles hiljem mõtlesin, äkki too küsija (anonüümselt, küsitluses) pidas silmas, et ega ometi sooneutraalsust ei juurutata.

P.S. Kui konkreetselt Rõiva juhtumist rääkida, siis minu meelest see vastuhakkamise teema polegi oluline, sest isegi kui naine hakanuks vastu (ma pole kuskilt selgeid fakte kuulnud, kas hakkas või mitte, räägitakse ainult seda, et miks tormas ajakirjandusse, miks ei andnud vastu kõrvu), tuleks sellise kaliibriga tegelase puhul asi avalikuks teha, sest ei ole normaalne, et sellise moraali ja käitumisega inimene esindab Eesti riiki. Rõivas ise on ju tunnistanud, et käitus nõmedalt, mida iganes selle all siis mõista. Muidugi, avalik häälekas vastuhakk annab alati sellises olukorras rohkem võimalust enda väiteid tõestada.

teisipäev, oktoober 17, 2017

Vähe minu lapsepõlves oli päiksekiiri, sest mul polnud Playstation kahte ja mobiili

Aktuaalsetel teemadel jõhverdamist ka siis ikka. Lugesin erinevaid allikaid ja imestasin, kui erinevalt inimesed ühest ja samast tekstist aru saavad ning mida samade sõnade tagant välja loevad. Ei saa salata, et tekkis mõte "milleks üldse see kõik?", aga noh, karavan peab ikka edasi minema ja üldse, niisama on igav.

Räägitakse vastutusest ja sellest, kuidas kodused olud meid hilisemas elus mõjutavad. Ei salga mõju, aga samas ringi vaadates on see kõik ka nii individuaalne. Isegi samas peres, samades tingimustes kasvanud lapsed mäletavad sageli lapsepõlve erinevalt (loomulikult võidigi peres lapsi erinevalt kohelda ka) ning saavad sellest erinevalt mõjutatud. Seesama materiaalne kindlustatus -  on neid, kes tulevikus ennast mõõdutundetult premeerivad (kõik peab firmamärgiga olema, sellised, kes kraaksuvad, et "sellised, kes kaltsukatest asju ostavad, ei peaks lapsi saama!"), on selliseid, kes mõõdutunde säilitavad. Laste mittesaamisel materiaalse poole põhjuseks toojad (mõtlen siis neid, kes tegelikkuses endale keskklassi elu lubada saavad) kasutavad seda pigem ettekäändena, sest millegipärast on jube taunitav see, kui sa ütled, et sa lihtsalt lapsi ei soovi või ei soovi neid praegusel hetkel. "Me ei tule majanduslikult toime" on selline kena ebameeldiva teema lõpetamine, sest rahalises seisus üldiselt ei sorita, erinevalt muudest isiklikest teemadest.

Aga see vastutuse osa. Mulle tundub, et see vähemalt mu enda puhul sõltub taustast. Ma julgen vastutustundetult käituda, sest kunagi pole ju midagi juhtunud. Küll kõik läheb hästi nagu alati. Kui keegi teine tuleb näppu viibutama, et arvesta ikka halva variandiga ka, mõtle läbi, analüüsi, siis mina lähtun ikkagi oma kõhutundest, sest ma tean, et mul on olukorra kohta rohkem informatsiooni (mis põhineb kõhutundel, eks) kui sellel tüütul manitsejal, kelle arusaam põhineb statistilisel keskmisel või tema kogemusel. Aga mina ei ole ju statistiline keskmine ja mul ei ole ka tema kogemust, mul on minu enda kõhutunne ja kogemus, et kõik läheb enamasti ikka hästi ja sellest tulenevalt minge teie oma jutuga üldse kassisabaalla, sest mina teen ikka nii, nagu mina tahan. Ma ei tahaks uskuda, et ma selles ainus olen. Ma oskan halba kahtlustada ikka ainult seal, kus seda isiklikust kogemusest karta tean. Mulle tundub, et isiklik positiivne kogemus soodustab uljust.

Palju räägiti ka isiklikust lapsepõlvest ja selle taagast. Mind kasvatati üldiselt "vati sees" nagu vanaema ütles, mu ainus probleem lähtus sellest, et teismelisena pidasin seda kõike kuldpuuriks. Aga üks asi, mille ilmsest lapsepõlvekogemusest lähtuvaks võin vist pidada, on omadus vestluspartneriga nõustuda, isegi siis, kui räme kognitiivne dissonants tekib ja tegelikult virutada tahaks. Ma kasvasin koos kolme kange naisega, keda ma kõiki omamoodi armastasin, aga kes enamasti omavahel erimeelsusi omasid ning neid siis minuga arutasid ja oma vaatepunktile toetust ootasid. Mina kui armastav laps ei tahtnud aga neist kedagi reeta, niimoodi siis kiitsin ja laitsingi asju vastavalt vestluspartnerile. See ajab mind siiamaani hulluks, sest täiskasvanuna ma end tunda ei oska ja seetõttu läheb alati enne kõvasti aega, kuni ma aru saan, mida ma ise tegelikult mõtlen või tahan. Ma võin pikalt suhelda kellegagi, kelle seltskonnas ma end hästi ei tunne, temaga kaasa noogutada jne, kuni lõpuks jõuab kätte hetk (enamasti koos PMS-iga, eks), mil ma saan aru, et meil pole mitte midagi ühist, ta pole ka mu veresugulane ja mina pole laps ning kuna on juba liiga hilja asju mõistlikult paika panna, siis ma enamasti plahvatan ja saadan kõik kukele. Teine pool enamasti ei saa aru, ahmib õhku ja imestab, mis mul viga hakkas. Ja loomulikult olen mina siis kahepalgeline ja kergestiärrituv. A ma ju nii kaua kannatasin, eks. Mingi täiesti nõme, kahjulik suhtlemismudel ja üsna kindlasti lapsepõlvest pärit.

Lapsepõlv mõjutab, aga mu meelest ei saa siin mingeid selgeid reegleid välja tuua. Miks me sageli leiame, et ei taha kunagi käituda, nagu meie vanemad kunagi, aga hiljem leiame endas just selliseid jooni nagu neil? Miks enamasti saavad alkohoolikute lastest alkohoolikud, kuigi nad ilmselt lastena purjus vanemaid ei nautinud? Miks mõnest siiski alkohoolikut ei tule? Miks mõni allasurutu jääbki end madalamaks pidama, teine aga leiab just selles jõudu vastupidist tõestada? See geenide ja keskkonna kombinatsioon on huvitavam. Ma enamasti ei näe näiteks enda puhul seost igasugu lihtsate (pseudo)psühholoogiliste seletuste juures, kus tuuakse välja seoseid lapsepõlve ja hilisema isiksuse vahel. Kombinatsioone erinevatest tüüpidest, seda ehk, aga kindlasti mitte puhtaid tüüpe.



kolmapäev, oktoober 11, 2017

Kuidas meeldida lollidele ja labastele meestele?

Kes siis seda ei tahaks, eks? Missuguseid mehi ma siis silmas pean? No ikka selliseid, kes annavad sulle teada, et tõmmaku sa uttu, sest nad tahavad su ilusa sõbrannaga rääkida käperdada (vahet pole, kas sõbranna ka tahab), panevad sulle seltskonnas välimust halvustava hüüdnime, küsivad, mida sinusugune peolt otsib jne. Koleda eide traagika, eks? Kannata ära, oled siis nii kole? Ma olen tegelikult ju täitsa nõus, et igaühel meist on oma ilukriteeriumid, teistele neile mittevastavust ette heita on aga matslik, samuti peaks normaalse kasvatusega mees viisakalt kohtlema teda huvitava naisterahva sõbrannasid (ja sõbrannad võiksid seda ka eeldada, mitte meelitatud olemisest hea naljaga kaasa kihistama, aga see on juba teine teema).

Aga mida siis teha, et sellistele mitte hambusse jääda? Peale selle, et katsu jobudest eemale hoida (arvestades nende hulka, kogu elu jooksul üsna võimatu ettevõtmine) ja väldi ööklubisid ning mainstream teismeliste üritusi (keeruline, kui oled täiesti tavaline teismeline), sest ainult sellistes kohtades olen "koleda sõbranna" teemaga kokku puutunud. Elu jooksul on olnud võimalus katsetada ühte head varianti sellistele meeldimiseks ja teise variandi edukuses on tulnud ka veenduda, aga õnneks mitte enda peal.

Kuidas meeldida igale jobule reegel nr 1: kasvata juuksed pikaks ja värvi blondiks. Mingid šatäänid jms soga ei loe, konkreetselt blond tuleb olla. See oli tegelikult päris õudne, kui paljude peal see minu puhul töötas. Jobud, kes enne mind märkamagi ei olnud teinud, tulid nüüd meelitusi rääkima ja kui ma üritasin neid veenda, et me oleme juba tuttavad, ma ei meeldi sulle, ma lihtsalt värvisin vahepeal juukseid, siis seda nad ei uskunud. Tegelikult eelistab tõesti enamik, ka džentelmene, blonde, kasvõi salaja, sest sellel on lihtne põhjus - blond lakk paistab õhtupimeduses lihtsalt kõige paremini silma. Need, kes väidavad end suuresõnaliselt blonde eelistavat, leiavad end hilisemas elus sageli brüneti kõrvalt (ja toonitavad siis, et tema on lihtsalt erand). Mõni muidugi jääbki juuksevärvi või mõnesse muusse välisesse parameetrisse kinni ja imestab hiljem, miks ta suhted kuidagi püsida ei taha, miks üksteisest kiirelt võõrandutakse ja millestki rääkida pole.

Ok, aga kui blondiks tõesti ei taha, juuksed ei kasva või tundub, et blondist üksi ei piisa, sest oled ikka liiga kole, aga nii kangesti tahaks iga jobu tähelepanu saada, siis reegel nr 2: ole kergesti kättesaadav. Täiesti lollikindel variant. Siin ei loe enam miski muu, kui ikka annad iga keharakuga märku, et siit saab, ei tule ükski pirtsakas poiss sulle ütlema, et sa liiga kole oled. Ok, muidugi, mõni erand võib keelduda, aga ilmselt pole ta siis ka piisavalt loll. Matside põhipostulaat on aga siiski "auk on auk" (vabandage väljendust, noh).

Ehk siis, tõelisi mölakaid, kes sind avalikult inetuks sõbrannaks peavad, ei tasu enda enesehinnangu kallale lasta (ma tean, kah üsna võimatu, aga tagantjärele saan juba aru). Usu, sa ei taha neile meeldida ja neile meeldida on oluliselt lihtsam kui enda välimust muutma hakata. Kui ringi vaadata, siis on selge, et välimus pole kohe kindlasti see faktor, mis segaks kedagi endale kaaslast leidmast. Kehv enesehinnang võib aga seda takistada küll, seega palun ära kunagi usu, kui keegi ütleb sulle, et sa oled kole!

teisipäev, oktoober 10, 2017

Hanya Yanagihara. Inimesed puude võras.

Ma kirjutasin umbes pool arvustust valmis ja kustutasin seejärel ära, sest ma ei suutnud öelda midagi etemat, kui on kirjas juba olemasolevates arvustustes. Nii et kui tahate saada raamatust head ülevaadet, siis lugege sehkendaja blogist, ERR-i portaalist ja Päikesejänku lugemispäevikust.  Samas hoiatan, et tegemist on tõelise spoileriga (sai sellele sõnale ometi eestikeelne vaste või mitte?!), ma ise lugesin taustast mitte midagi teadmata ja tegelikult oli see "mida krdit ma ometi lugesin?!" kaant sulgedes päris värskendav.

Et siis üks noor Hawaii päritolu naine on võtnud kätte ja kirjutanud loo homoseksuaalse pedofiilist valge vanamehe silmade läbi. Ma kunagi tahtsin ka provokatiivne olla ja kirjutada loo, mille minategelane on gaymees, aga sain toona aru, et ikka liiga raskeks läheb. Võib-olla polnud ka lihtsalt piisavalt eneseusku. Hanya Yanagihara on mu meelest selle keeruka ülesandega väga hästi hakkama saanud (ma ei teadnud lugema hakates midagi ka autori soost, eeldasin, et mees), ta on liha luudele kirjutanud tegelikkuses eksisteerinud inimesele. Ma ei tea, miks ma lugema hakates eeldasin, et see pedofiilia osa on väljamõeldis - ilmselt saaks päris kopsaka kohtuasja kaela, kui olemasolevale isikule säärase kombe külge kleebid...

Igatahes, mulle väga meeldis (selle raamatu kontekstis on meeldimisest muidugi raske rääkida, ka mõned Goodreadsis arvustajad panid loole hindeks ühe pelgalt teemavaliku tõttu, samas see on mu meelest veidi silmakirjalik, raamat on ju osavalt kirjutatud) see, kuidas lugu oli üles ehitatud ja mismoodi lugejat lollitati. Kõigepealt sissejuhatus, kirjutatud ühe nö jüngri poolt, mille tõttu jääb mulje, et süüdistused ongi laest võetud ning loole tõsiseltvõetavust lisavad allmärkused, mis siiski kunagi ei puuduta lugejale silmahakkavaid kahtlasi kohti. Samas, ka peategelase prototüübiks olnud mehe Nobeli-lehel keskendutakse kuivalt tema suurtele saavutustele.

Lugedes hakkab silma aga muudki, millest kui loomulikust üle libisetakse (suhted perekonnas, halvastivarjatud misogüünia, emotsioonitu suhtumine uurimisalustesse jne), välja arvatud siis viimane "puändi-peatükk", mille sissejuhatuse autorist jünger "lugeja huvides" välja jätab. Lõpus saame muidugi teada, miks. Autor ise seda tsenseerinud poleks, enda silmis ei teinud ta midagi valesti.

Pedofiiliat kõrvale jättes on ju raamatu suureks teemaks kultuuride konflikt. Kuidas lääne tsivilisatsioon hävitab ainulaadse eksootilise külakese. Kahju, kole, sadu kordi ajaloos juhtunud. Siinkohal on teemaks aga ka see, mida teha kultuuriga, mille tõekspidamised tänapäevase moraaliga kohe kuidagi ei haaku? Peategelane ei näe selles probleemi - nende kultuur, nende kombed, mida on meil siin ohkida? Kas on nii, et omal maal tehku, mida tahavad, peaasi, et meile seda peale ei suruta? Vägagi aktuaalne ka praeguses maailmas. Kas me peaksime sallima meie jaoks ebainimlikke initsiatsiooniriitusi või püüdma teisi harida? Ka siis, kui on selge, et selle harimise tulemusena kaob üks unikaalne kultuur täielikult? Taaskord, parem kui me sellest kõigest midagi ei tea?! Las müttavad seal oma džunglis ja elavad kui loomad, mis meil sellest või vastupidi, misjonäri kombel - toome ka neile õnnetutele valgustuse. Misjonärid üldises plaanis võitsid nagu ajaloost teada, iseasi, kas ainult sel põhjusel või pigem omakasu tõttu. Aga kas sealt ei saanudki "kogu jama" alguse? Oli meil vaja neid koloniseerida?!

Eks kõik need tundmatusse džunglisse tungimise lood lõpevad üsna ühtmoodi ja õnnetult.

esmaspäev, oktoober 09, 2017

Oh, magus iroonia!

Mini läks loodusringi, sest loodus on ju tore. Vastandub igasugusele kõvera kaelaga nutiseadmes istumisele ja umbses ruumis kükitamisele. Loodus on palsam hingele!

Nii teisel päeval kilkab: "Jee, järgmine tund on parim, siis hakkame tahvelarvutitega töötama!"
Nojah, eks ta ole. Ilmselt on tänapäeval tõesti seente ja samblike määramine äppi kolinud. Mis seal ikka.

Täna: "Aga meie tegime täna endale Instagrami kontod!"
 ??? Oot, selleks saatsin su LOODUSringi või?

Tegelikult tehti muidugi konto ringile, kuhu siis oma tegemisi jäädvustatakse, aga selleks, et seda kontot näha, peab ju soovijal endal ka Instagram olema. Mini selle endale telefoni tõmbas ja tark Google andis talle kohe ka isikliku konto. 

Et siis hakkab pihta? Siiani tal erilist huvi nutimaailma vastu pole, Youtubest vaadatakse vahel videosid, aga sedagi pigem harva koos sõpradega, mitte igapäevase rutiinina. Facebook on nende jaoks mingi vanainimeste jura, Snapchati vist olid ka kellegagi vaadanud (seal nägusid teinud), aga mänge nad ei mängi näiteks põhimõtteliselt, sest praeguses vanuses käib "sugudevaheline sõda" ja mänge mängivad poisid ning nood on ju lollakad. Oli ka just uuring, et ca 90% lastest kasutab Internetti ainult telekana ning ma tõesti ei leia, et see neile kuidagi kasulik oleks. Ära ka muidugi keelama ei hakka, panin uue Insta-konto privaatseks ja seletasin veidi põhimõtteid. Kõige rohkem paelus teda võimalus kaamera ees jänesekõrvu proovida jms. Ütlesin, et ära endast pilte üles pane. Insta oli talle juba soovitanud sõpru, üheks oli ta sõbranna ema, kellel avalik konto ja seetõttu sai Mini vist ka aru, et kõik pildid, mida sa telefoniga teed, ilmuvad Instasse. Ega ta sellest vahest vist väga aru ei saanud. Või sai, ma ei oska hinnata. Ma ise arvasin mitu aastat, et Internet ongi Neti.ee ja selle alamlehed...Ma olin siis 16 või midagi.

Ma saan aru, et osa inimesi kingib oma lastele selles eas isikliku arvuti ja loodab, et nad sellega seoses eakaaslaste ees haridusliku eelistuse saavad. Mina loodan, et see Instagrami-vaimustus (ega ta nüüd NIII vaimustunud ka ei olnud) kiiresti üle läheb. Näitasin igasugu koledaid pilte talle ka, hoiatasin, et niisama ringi surfates võib sellise jama peale sattuda (mul on hea näidata, ma ise jälgin Rob Zombiet, Mansonit jms, sealt ikka viskab kolle vahele...). Võib-olla mul ongi imelik laps, mingil põhjusel sai ta ju emaili konto ka, aga ikka saadavad sõbrannadega tigupostiga üksteisele pakikesi ja kirju - tundub põnevam.

P.S. See postitus ei olnud absoluutselt selleks, et ringiõpetajate kallal kraaksuda. Rühmakonto on tore vaadata, lihtsalt laps oleks võinud enne pool tundi oodata ja endale mitte kontot teha (sest mul on ju olemas) ning selles pole üldse õpetaja süüdi.


kolmapäev, oktoober 04, 2017

Taustamüra

Inspireeritud Ritsiku postitusest ja kommentaariumist, Madis Seppami följetonist*, Brigitta Davidjantsi "Minu Armeeniast" ja Mihkel Muti "Eesti ümberlõikajast".

Istun autos koos keskealise valge mehega. Keset maanteed tekib järsku tropp, keegi sõidab aeglaselt.
Tema: "Nojah, jälle mingi eit ees! Jajah, ongi, juuksepahmakas paistab juba!"

Mõni aeg hiljem, samas kohas, samade tegelastega.
Tema: "Sa pole muidu enam mõelnud lube teha?"
Mina, äsjane arvamusavaldus veel selgelt meeles, läbi hammaste: "Ei, ma ei taha saada teiste inimeste liiklusraevu ohvriks, ma ei taha, et mind eideks sõimatakse."
Tema: "No ega siis kõik sõiduõpetajad ühesugused pole!"
Märkusena, jah, mu esimene sõiduõpetaja oli siga, aga minu kommentaar ei käinud ju üldse tema pihta.

Veel hiljem, sama auto, samad inimesed. Juttu tuleb ühest välismaisest tuttavast, valgest keskealisest mehest, kelle abielu järsult purunes ja kes sai selle käigus ka lähenemiskeelu oma naisele. Jutu sees selgub, et naine on Aasia päritolu.
Tema, rõõmsalt ja teadjalt: "No muidugi! Need pilukad pididki sellised olema, vanas eas neil eided lähevad lihtsalt lolliks mingi hetk ja ongi! Ma olen enne ka kuulnud sellest!"

Loen täna Las Vegase tulistajast - rikas valge keskealine mees, pealtnäha normaalne, mingeid kahtlasi märke varem ei esinenud. Suur osa kommentaare kahtlustab vandenõud - surnule on lihtne püssi kätte panna, midagi seal susiseb, jälle mätsitakse miskit kinni! Ma pakun, et surnud Ahmedi või Mohammadi puhul ei tuleks kellelgi selline variant pähegi. Kahtlaselt palju pühendatakse uudistes tähelepanu faktile, et tulistaja elukaaslane oli võõramaist päritolu, olgugi et teda kuriteoga ei seostata.

Veel üks hetk. Mina ja välismaine keskealine valge mees.
Tema: "Aga miks sa Eestis elada tahad?" (Küsimusest õhkub hinnangut Eesti kui perspektiivitu kolka kohta. Miks ometi, miks?)
Mina, kohmetult, selle asja peale varem pikemalt mõtlemata: "Eee, no ma olen siit pärit, siin on mu kodu ja..."
Tema, mõtlikult, kuid mitte eriti veendunult, pigem üllatunult: "Nojah, seda küll, niimoodi võib mõelda jah."

Siis veel üks vestlus, kus ma ütlen teisele inimesele enda meelest täiesti loogilise ja üldkehtiva asja - inimene olemine tuleb enne eestlaseks olemist ning tema vastab, et ei, tema on eelkõige eestlane ja alles siis inimene. Ma siiamaani kahtlustan, äkki ta ikka lihtsalt provotseeris, aga päris kindel ma pole. Et loomulikult saab laulda "Eestlane olla on uhke ja hää!" aga  näiteks somaallane olla uhke ja hää ei ole, sest no me lihtsalt oleme rahvusena neist etemad? Üha enam tundub, et rahvuslus on sääraste võitlevate rahvuslaste poolt kaaperdatud, kes otsivad rahvuste hierarhiat ja panevad isekeskis paika ka selle, kes on kõige õigem eestlane. Nende õnnetuseks olen ma mõlemat suguvõsaliinipidi peaaegu puhas mats, üks vanavanaisa oli sakslane, aga see on rahvuste hierarhiat silmas pidades vist pigem pluss. Üks vanaisa oli mul Eesti Leegionis, ilmselt oleks ta päris nördinud, kui saaks teada, et ta mõne meelest nats oli või et Hitler tänapäeval veel kellelegi sümpatiseerib.
Peale "Minu Armeenia" lugemist näib, et me pole selles "õige rahvusluse" otsimises üksi, Mutt vaatleb rahvuslust läbi erinevate kõõrdpilkude, millest ükski just meeldiv pole. Ma ei oskagi seisukohta võtta - kas mittevõitlev rahvuslus on üldse võimalik, kas rahvusluse essents ongi see, et "tegelikult oleme meie kõige paremad", see põhimõte jookseb ju läbi pea kõigi rahvaste müütidest - nemad kui maailma kese. Kas mittevõitlev rahvuslus on säärane nagu Mutil tõelise kosmopoliidi Pedro Ylgemi "tsiviliseeritud rahvuslus" - "säärane, kus on vabaõhumuuseumid ja rahvuspargid, folkbändid ja pärimusfestivalid, rahvusliku loomemajandusega tegelevad idufirmad ja vastav know-how.". No kellele need ei sümpatiseeriks, eks? Aga "kõige tähtsam on näha ennast ja oma ajalugu üldises raamis ja teiste vaatevinklist." Paku ainult seda, mida turist näha tahab, muu salga maha ega ära pea ennast unikaalseks. Soovitan soojalt Mutti lugeda, selline hea raamat, tõstatab ebamugavaid teemasid ega paku neile lihtsaid lahendusi.

Ja nüüd see, et ma tõepoolest ei tea, keda valida. Tegin nagu Ritsikki seda Tartu valimiskompassi, tulemuski sai meil sama (IRL ja Reform), aga tegelikult oli mul nendega vist miski 50% kattuvust, vähim ühisosa EKRE ja Vasakparteiga oli 41% , ehk siis tegelikult on kõigiga pea ühtemoodi vähe ühist. IRL ja Reformi kõrval oli mul sama ühisosa muidu ka selle Meelis Kaldalu hullude valimisliiduga, mõtlesingi, et kasvõi protestiks, aga nii vist ikka ei kõlba...Ei ole ju nagu millegi vastu protestida ka, ma ei tea, et meil siin linnas midagi väga oluliselt viltu oleks (va see, et lasteaiatasu on võrreldes muu Eestiga jõhker ja kõik uued majad, mis ehitatakse on koledad, aga see on ka mujal Eestis nii). Programmid on ka sellised, et võta üks ja viska teist, iga mõistliku ettevõtmise kohta on paar kasutut ja mõni päris loll. Üritatakse enda kraesse kirjutada asju,  mis valimiste tulemustest hoolimata toimuvad või siis tahetakse teha midagi samasugust, mis juba on, aga kolm korda suuremalt.

*Följetoniga oli ka aega iseloomustav lugu, nimelt jagati seda FB-s koos tähelepanekuga, et ERR toimetus lisas loole märke "följeton" seetõttu, et inimesed ei saanud muidu aru, et tegemist on naljalooga, aga probleeme olevat ikka. Ma ei saa aru, miks nad mõtlesid, et inimene, kes ei saa aru, mis on huumor, teab, mis on följeton.