Sõprusest armastuseni - kiirtee või tupik?

Ma ei oska raamatuarvustusi kirjutada, noh. Ma leian otsekohe seose mingi ümbritseva elu teemaga ja keerutan raamatujutu sinna ümber ning need, kes raamatust lugeda tahtsid, ei saa enam mitte midagi aru. Seega, Hope Jahren'i "Laboritüdruk" on hea raamat ja kui sa nüüd selle osas spoilerdatud ei taha saada, siis parem ära edasi loe. Ritsik kirjutas ju just sõpradest ja see haakub selle raamatuga nii et vähe pole, ma ei saa lihtsalt seda ignoreerida! 

Alustades raamatust siis - ma olin lõpu eest peaaegu valmis ühe punkti maha võtma, sest see ei kattunud minu vaatenurgaga, aga otsustasin täiskasvanulik olla ning mitte vinguda, et inimesed ei ela nagu mina. Niisiis - raamatus on autoril üks sõber Bill, kellega nad paksust ja vedelast koos läbi käivad. Ta kirjutab sellest mehest nii ilusalt ja südamlikult, et mul tuleb heldimusest pisar silma: "Kui sa oled ülimalt isoleeritult koos kõigest käputäie inimestega, võivad need vähesed inimesed üsna pea hakata sind lämmatama. Ja nii see ka oli - välja arvatud Bill, olin ma avastanud. /---/ iga päevaga muutus see meie jaoks kergemaks, mitte raskemaks. Sõltumata sellest, kas olime ärkvel või magasime, polnud me kunagi teineteisest rohkem kui paari meetri kaugusel, kuigi magasime eraldi telkides. Mõnel päeval me lobisesime lakkamatult, mõnel teisel vahetasime ainult paar sõna, ja siis kadus meil järg käest, mida me olime või ei olnud öelnud, kui palju või vähem me olime rääkinud. Me lihtsalt olime meie ise." (lk 202) Mis te arvate, kas ma eeldasin, et lõpus nad abielluvad või jah? Aga siis leiab autor "kõige kaunima mehe, keda ta silmad on eales näinud", kutsub ta kohtingule, nad klapivad esimesest hetkest ja kohe-varsti on pulmad ja rasedus. Mis te arvate, kas ma olin pettunud või jah? Mis inimene see nõnda teeb? No ja siis kirjutab ta veel selle suhte kohta ka sõnu, mis mu südame helisema panevad: "Me armastame teineteist, sest me ei saa sinna midagi parata. Me ei tee selle kallal tööd ja me ei ohverda selle heaks midagi. See on minu jaoks nii lihtne ja seda armsam, et ma pole seda mitte millegagi ära teeninud. /..../kui miski lihtsalt ei tööta, siis selle heaks maa ja taeva paigalt nihutamine ei paranda asja - ning samuti, et on mõned asjad, mida lihtsalt pole võimalik kihva keerata." (lk 209) (näete, seitse, 7!, lehekülge on vahet nendel kahel tsitaadil, mis räägivad erinevatest meestest!)

Kuidas saab inimene, kes ilmselgelt eeldab headelt suhetelt samu asju kui mina, teha minust niivõrd erinevaid valikuid?! Ma lihtsalt ei ole kohanud "kõige kaunimat meest, keda mu silmad on eales näinud"? Mulle tundus vahepeale lausa, et kogu see lugu on Billi poolelt vaadates üks traagilisemaid dokumenteeritud "forever in friendzone" kroonikaid. Võib-olla mul on erakordne soodumus Stockholmi sündroomi tekkeks, aga pane mind kellegagi koos puuda soola ära sööma ja sealjuures mõistusele jääma ning ma olen kohe müüdud. Suuta sellist inimest mitteromantiliselt vaadata oleks juba omaette katsumus. Eriti, kui tegemist on ühega neist haruldustest, kellega mul on koos mugav kasvõi vaikida. Inimene, kellega koos ma saan/julgen olla mina ise - see on ju täielik lotovõit ning jääda siin lootma sellele, et äkki on kuskil keegi samasugune veel, kellel on boonuseks maailma kauneim välimus - liigne risk! 

Sõprusest, ma vist päris hästi ei tea, mis see on, sest ma olen ka selles liigas, et elukaaslane ju on, mida veel tahta. Jah, muidugi, vahelduseks teisi inimesi ka, aga et oleks veel keegi päris südamesõber? See ju nagu dubleeriks elukaaslast? Või mis jutud on need, mida ma temaga rääkida ei saaks? Äkki mul siis pole selliseid jutte või räägin ma neid lihtsalt siin. Ma olen ka endale ette heitnud, et ma ei oska suhteid hoida, võtan ühendust ainult siis, kui on vaja, aga samas, mu enda sellised suhted, kus iga päev küsitakse, et "kuidas läheb, mis teed?" on kõik mulle lämmatamise tunde peale ajanud. Ma võin kultuuriliste mõjutuste tõttu soovida mingit ägedat sõpraderingi a la Seks ja linn, aga tegelikkuses see mulle üldse ei sobiks. Ja jummel, kus ma olen tõmmelnud selle pärast, ka siin blogis, "ma nii üksik, ei lind ega loom, keegi mind ei armastaaaa!", lihtsalt selle pärast, et ma vaatasin filme, kus kõigil oli "oma kamp". Kas ma olen tõesti vanem ja targem nüüd? Oskan eristada ennast ja sotsiaalseid ootusi? Oleks see vaid nii!

Käi mu saabastes!

Mulle meeldib kõige rohkem naljakatest asjadest kirjutada. Viimasel ajal ei kipu neid aga eriti ette tulema. Järgnevate seikade üle võib muidugi proovida naerda, aga tegelikult need ei ole ju naljakad?!

Telefonivestlus "Ja siis ma lähen kaubanduskeskusse ja seal on need hindud ja neegrid! Need vastikud räpased inimesed, kellelgi ei ole neist maski ees! Vot siis tekib minus lihtsalt jõuetu viha! Oot, jah, jälle sõitis üks neeger aknast jalgrattaga mööda!" Kujutlen rääkijat valge koonusega mütsis aknast püssiga neegreid jahtimas. 

Mees selgitab, kuidas asjad on: "Oot, kes ta üldse on? Ah NAISfotograaf?! Eheheee - no siis on ju selge, unustas fotokasse filmi sisse panna või midagi! Kuigi ega tänapäeval vist ei pildistatagi enam filmi peale, ah?" Inimene tunneb asja, millest räägib.

Mu meelest on nii, et juudinalju võivad teha juudid ise, niggaks kutsumist aktsepteeritakse mustade endi keskel - kuidas aga bitchiga on? Tundub, et sellel on samuti 2 tähendust - kui seda kasutavad naised, siis enamasti räägitakse kellestki, kes ei pea vajalikuks oma negatiivset arvamust vaid omale hoida ja seisab enda eest. Meeste suust tähendab see pigem lihtsalt emast. No ja kui Skype'i vestluses peale mingis suvalises kontekstis loo "Smack my bitch up" mainimist hõigatakse, et "äkki ei peksaks Marcat läbi, teda läheb meil veel vaja!", siis krt, ma ei naera kaasa. Eriti kui on teada, et olukorras, kus mõni teine (mees) naerda ei taha, süüdistatakse teda kohe "päevades". Ja ma istun seal ja lihtsalt loen ning mõttes vannun, sest ma ei hakka selliste naljade fännile üldse midagi seletada püüdmagi, ta niikuinii aru ei saa. 

Kõige hullem on see, et ma ei saa neid eelpoolnimetatud inimesi lihtsalt ära blokkida või ignoreerida, mul on teatud olukordades vaja nendega suhelda. Viisakalt, neutraalselt, samal ajal, kui ma sisimas tahaks teise suu poolega oksendada. Raske on, naerma ei aja. 

Nii lõpebki see tegelikult koomiliselt, kui ma parajasti üritan avaliku peldiku seinale midagi eriti sügavamõttelist kirjutada (ma tean!), kukub pastakas näppude vahelt ja veereb kõrvalkabiini. Sel hetkel meenub, et pastaka sain ju enne viimaseid valimisi sotside käest, tea, kas julgebki kätt järele küünitada, mõni kuri ekreiit astub tanksaapaga käe peale äkki? Veenan end, et ekreiit ei jõua nii ruttu lugeda, krahman pastaka ja torman pellerist välja, käsi pesemata ja desomata. 

No ja siis läheb ainus inimene, keda arvan end mingilgi määral tundvat, poodi ja ostab kaks pakki teed. Maailmas on põhimõtteliselt kahte tüüpi teed, mida ma ei joo, ja neis kahes toodud pakis on need mõlemad esindatud. Mitte keegi ei mõista mind! Ei vaevugi mõistma, ei huvitugi! Ma olengi ainult üks bitch, keda mõnikord ehk veel vaja läheb! Maailm on hukas, ma tahan maha minna!

Piret Raud. Verihurmade aed

 

Ma nii kartsin, et äkki on autor sellele loole mingisuguse õnneliku ja roosamannase lõpu külge keevitanud, aga õnneks ei olnud. Mulle väga meeldis kogu see kibe iroonia, ma isegi ei saa aru, mis helgusest teised inimesed selle raamatu juures räägivad. Kõik läheb ju nii nagu elus enamasti - kogemata elus vigade tegijad jäävad tühjade kätega, samal ajal kui tahtlikud skeemitajad uljalt edasi põrutavad.

Renate on raudselt nüüd üks mu lemmik ebameeldivaid tegelasi kirjanduses. Selline imeline ilmeksimatu helge-valge esiemme, kes väsimatult kõiki teisi paika paneb, neist üle sõidab ja manipuleerib, üle jääb vaid käsi laiutada ja tõdeda, et küll ikka mõni oskab elada. Kõrvalt vaatad, et võigas, kuid saad aru - inimene ise peab end ingliks. Läbi elu nagu tank oma vooruslikkuse lehvides. Ja nii nad lähevad, sest nad ei kahtle endis kunagi ja nad teavad, kuidas õigesti elada.

Kui sa sellistega kohtud, siis tunned end nagu raamatu teine tegelane Ella: " "Kus te praegu olla tahaksite?" Ella tegi silmad lahti, Need olid ootamatult kirkad. Ja ta naeratas, ta tõepoolest naeratas. Naeratas ja ütles: "Oma väikses kirstus mulla all."" (lk 88) 

Mu meelest oli nende kahe vastasseis selle loo koomiliseks teljeks. Mulle meeldis, kuivõrd stereotüüpselt Renatet kujutatud oli. Ilmselt kellelegi, kes end Renates ära tundis, ei olnud see osa absoluutselt naljakas. Siinkohal ma naersin näiteks täiega: "Sellised naised (keda Renate-sugused ei hinda siis) ei hooli koorilaulust ega rahvatantsust, nad teevad reeglina halvasti süüa ja unustavad pluusi küljest ära tulnud nööbi tagasi õmmelda. Nad ei osale koristustalgutel ega võta sõna koosolekutel, ei pea meeles tuttavate sünnipäevi, jäävad kohtumistele hiljaks ja teevad nalja seal, kus ollakse väärikad." (lk 166) Renate on väärikas, viks ja viisakas, cleanliness is next to godliness. Renate on tõeliselt hirmuäratav. Katsu, et sa temasugustest eemale hoitud saad! Nad loobivad su eksimuse eest kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et on patuta. 

Romaani teise telje moodustavad kurb paar Elina ja Joonatan, kelle kaudu räägitakse klammerdumise hukutavast olemusest. Ma ei seedi klammerdujaid, nad tekitavad minus paanilist hirmu ja äratõukereaktsiooni nagu ka raamatu-Elinas, kuid autor on suutnud ka klammerdujat inimlikust küljest näidata. Tema ju vaeseke tõepoolest lihtsalt armastab natuke liiga palju, ta tahab sind üllatada, õnnelikuks teha ja ta on tõelises segaduses kui sa reageerid sellele kõigele ootamatul moel. Ta ei manipuleeri ega mängi mingeid mänge, ta lihtsalt on selline õnnetuke, kes ei saa teisiti, kui sind täiega endale hoides. Joonatan vist lõpuks isegi taipab, aga siis on juba liiga hilja. Kas sellisest armastamise stiilist saab välja kasvada? Raamat näitab ainult seda, et seesugune suhe vabade inimeste vahel võimalik ei ole.

Manipuleerimine tunduski olevat üks keskseid teemasid kogu raamatus. Kes tahtlikult, kes tahtmatult, aga millegi imeliseni ei näi see tee kedagi viivat. "Sa ei näe enam oma lapsi!", "Sa ei tohi mind maha jätta!" - see ei ole armastus. Kokkuvõttes pigem kurb kui helge, aga lugeda on lihtne ja sageli lõbustavgi. Lõpuks aga tahaks ikkagi teada - inimesed, miks te teete niimoodi?

 

Saaga jätkub...

ehk "Minu misantroopia põhjused". Ma kaalusin kaua, kas sellest üldse kirjutada, äkki pole sobilik ja äkki keegi tunneb kedagi, aga samas on see teema, mis mu meeleolu viimasel ajal kõige rohkem mõjutab. Teisalt tundub ikkagi natuke vajalik ka selle teise poole, ehk siis "vastiku tööandja" olukorra tutvustamine.

Võib-olla keegi mäletab veel, kuidas me varakevadel töötajat otsisime. Filoloogi me endale ei saanud, heale inimesele tuli parem pakkumine, pärast seda jantisime veel pikalt, kuni saabus keegi otse tootvalt töölt ja tegi testi sama edukalt kui filoloog. Ma isegi ei tea, mis taust tal oli, sest tookord olime nii meeleheitel, et ei hakanud CV-d küsimagi. Kurjamil on tore laul "Joodikud on andekad", mis paistab ka suurel määral paika pidavat. Alguses ma tõesti arvasin, et inimesel on ehk tõesti soodumus toidumürgitusteks, aga kui ma ühel päeval ta kõrval seisin, et miskit selgitada, siis sain aru, et tegemist on olnud pigem alkoholimürgitusega...Lõpuks tegin esimest korda elus inimesele kirjaliku hoiatuse, väga vastik tunne oli, aga selleks ajaks oli tegelikult neid töölt põhjuseta puudumisi ja hilinemisi isegi rohkem kui ühe hoiatuse jagu. Pealegi õnnestus meil ju kohe värbamisest koroonakriisi maabuda, mis tähendas palgatoetust ja vähem tööd, tulime nii palju vastu, et inimene sai 3-4 tunni töö eest täispalga. Ühel päeval ta aga lihtsalt enam üldse ei tulnud, blokkis kõik suhtluskanalid ja kõik. Saatsime lõpparve, mis ikka. Ja mul on paganama kahju, sest ta oli tegelikult tore inimene, ülikiire taibuga, andekas, intelligentne. Ma loodan, et tal läheb hästi ja see ei olnud tema esimene samm täielikus allakäigus. Mõtlen, et mul ei oleks isegi tema vanuses (noor) olnud julgust niimoodi sildu põletada.

Igatahes vahepeal koroona mõju vähenes ja meil oli palju tööd. Kõigepealt üritasin tööle värvata eelmisel konkursil teisele kohale jäänut, aga tema enam huvitatud ei olnud. Uus konkurss kulgeb siiani sama "edukalt" kui eelmine. Hordides kirjaoskamatuid - inimene lõpetab Tallinna Ülikooli ajakirjanduse eriala kirjakeelt absoluutselt valdamata ja kandideerib kuulutusele, kus eeldatakse head keelevaistu ja täpsust (sõnad "loaatötaaja ja "fänziinesid"), inimene on lõpetanud Descartes´i Lütseumi ega tea, kuidas see kirjutatakse, inimene kandideerib rutiinitaluvust eeldavale töökohale ja kirjutab, et "kontoris istumist nõudvat tööd kindlasti teha ei soovi" või "äkki mul hakkab kuu aja pärast igav?", inimene lihtsalt valetab "olen teie ettevõtte klient" (meil pole Eestis kliente, eraisikust kliente üldse mitte) või "olen teist palju head kuulnud" (sa ei tea meid, raudselt). 

Testtööle oleme ka kena karja kutsunud. Ma tunnen, et järgmine kord pean lisama kuulutusse hügieeninõude, sest 13st 3 haisesid, üks lausa kohutavalt. Tänapäevastes kontorites ei käi ju aknad ka lahti. Taas see paradoks, et "issand kui tore, ma kohe tulen teile tööle, andke ainult võimalus!" ja kirjutab kõigi inimeste sünniaasta ette 19 asemel 20, sest ei saa aru, mida see sajand tähendab. Lisab, "mina ei tea, see programm viskas jah, et viga koodis, aga ma enda arust kirjutasin küll kõik õigesti ja ignoreerisin seda hoiatust!" Küsimine on patt. 

Kuna tööd on tõesti piisavalt, siis otsustasin, et ma enam ei jõua, esmaspäevast võtan ühe neist tööle, äkki õpib töö käigus. Kolmapäeval saadan kirja, inimene vastab, et väga tore, aga mis värk teil üldse on, mis leping, mis palk, mis tööaeg? See kõik oli juba töökuulutuses kirjas. Kirjutan uuesti. Siiani mitte mingit vastust, ma söön oma mütsi ära, kui ta homme ilmub. 

Ja ma tean, enamik on tegelikult täiesti toredad, normaalsed ja usaldusväärsed inimesed, aga mulle jääb ikkagi tunne, et seal on põhjus, miks sa tööd otsid ja see põhjus peitub sinus endas.

Kes on suurem sitapea?

Kõik loevad, jagavad ja kommenteerivad. Lugesin ka ja minus tekitas see vastakaid arvamusi. Võiks isegi öelda, et sisemise segaduse, sest kui ma lugema hakkasin, siis sain aru, et kirjutatakse ju minust. Eriti just see osa, milles tsiteeritakse Aaron James'i "Sitapeade" käsitlust. Nii mina, nii mina! Segaseks läheb asi alates sellest lõigust, mis algab "Me oleme sisenenud ajastusse, mil sitapead kütavad üksteist üles. Meediale meeldib avaldada nendest lugusid, see on intrigeeriv." Mis need lamemaalased ja hullud siia üldse puutuvad? Ja lõpuks saame aru, et kirjutatakse hoopis EKREst. 

Vabandage, mina, uhkusega sitapea, sellist sildistamist ei talu! Sitapeade ja EKRE vahel on oluline vahe. Ma vist isegi mõtlesin välja, mis. 

Nimelt, sitapea tegutseb enda huvides, teda lihtsalt ei huvita teised, nende reeglid ja tavad. Ta saab aru, et need on olemas, aga ei hooli, kui endal parasjagu vaja on neid väänata. Ta seab nende mõttekuse küsimärgi alla. No miks peab seisma järjekorras, ma trügin alati ette! "Aga mõtle, kui kõik teeksid nagu sina, mis siis saaks?" Point selles ongi, et nad ei tee, nemad austavad reegleid ja tänu sellele saan mina edumaa. Kui kõik oleksid nagu mina, siis poleks mul mingit võimalust sitapea olla. Mina tahan lihtsalt, et mind nende reeglitega rahule jäetaks. Mängige oma mängu, aga mina ei viitsi. Kui mulle normide ja reeglitega peale lennata ning neid pähe määrima hakata, vot siis muutun ma alles tõeliseks sitapeaks! 

Ja just seda teeb minu meelest EKRE - tema lendab mulle oma normidega peale, püüab rakendada sundi. EKRE ei ole üksik hunt, kes enda eest seisab, EKRE on just nimelt ennast teistele peale suruv massmõtlemine, oleme kõik üks "Minu Kamp" (see on üks Eesti bänd muide, arvake ise, milline). Sitapea on üksi, enda eest, ei püüa teiste elu reguleerida, EKRE on selle täielik vastand. Sa võid vabalt olla misantroop ja liberaal - nad ei meeldi mulle, nende tantsu ma tantsida ei taha, aga las nad olla, niikaua, kuni nad mind survestama ei tule. Kuigi, eks EKRE väidab, et just nemad on need õnnetud survestatavad - sunnitakse sallima*! No see on puhas loll kius - kas keegi sunnib just konkreetselt neid homodega abielluma? Homoks hakkama? Ei? Aga milles siis probleem on? Vihata peaks ka täitsa saama, ma ka ei seedi paljusid, omasuguste seltskonnas teen ebatsensuurset nalja jne, pole veel tundnud, et keegi takistaks. Sellest, et institutsionaliseeritud vihkamine keelatud on, ma saan aru, peaks nagu ikka mõistma, et kuskil on piirid, seltskonda tuleb osata valida jne. Muidu sina kui kõrgemal positsioonil olev liider võid oma intelligentsete homo- ja rassistinaljadega (kas ma peaks siia jutumärgid panema või saadakse aru?)  lihtsalt põhjustada selle, et lollem mass lähebki konkreetseid indiviide kaikaga taguma ja isegi kui alguses võib tore vaadata olla, siis ajaloost teame, et ega see kellelegi hästi ei lõpe. 

Mu meelest aitab selliste "kõigile ühe mõõduga" , "hakkame kõik koos normaalseks" jne jutlustajate vastu just sitapealisus, sest sitapea julgeb enda arvamuse eest seista ega poeta pead liiva alla ja oota "äkki läheb mööda". Tortide toomisest rääkimata.

*Lauri Vahtre näiteks küsis FB-s, et mida siis ikkagi teha nendega, kes ei suuda leppida sellega, et abielu on laiem kui mehe ja naise liit. Ma lugesin ega saanud sellest küsimusepüstitusest absoluutselt aru, ju mu aju on teise ehitusega. See on ju sama hea, kui küsida, mis ma teen, kui ma ei suuda leppida, et kartulisalatisse pannakse tänapäeval porgandit (paluks kommentaarides sellele teemale mitte keskenduda!). Ära söö siis, pagan võtaks! Las söövad need, kellele meeldib. Kes sind sunnib? Et vastik vaadatagi? Selliseid asju on palju. Tõesti on, ma pööran pilgu ära, sülitan maha ja lähen edasi. Väärtusteta liberast nagu ma olen.

"Emme, miks me peame seda tegema?!"

Oleks ikka pidanud oma lastele ka otse sünnitusmajas nutiseadme nina ette torkama, nagu kõik trenditeadlikud inimesed teevad, nüüd siis omad vitsad peksavad...

Nimelt, Nutisport. Kooliskäijate vanemad ilmselt on kursis, teistele lühidalt, et tegemist on siis netikeskkonnaga, kus lahendatakse erineva raskusastmega matemaatikaülesandeid - aja ja punktide peale, vale vastus võtab punkte maha ja parimatest koostatakse edetabeleid. Mikro ülesanded on iseenesest väga lihtsad, arvuhulkade loendamine, aga keeruline on see kiiruse ja täpsuse pool. Kõigepealt tuleb õpetada laps õigeid klahve leidma ja hiirt kasutama - jah, jälle minu viga, 7-aastane ei ole sellega varem kokku puutunud. Teisalt tundub mulle arukam õpetada seda, kui tahvlis või telefonis näpuga toksimist, seda oskab ju igaüks. Mikrol halvasti ei lähe, aga teda viib kohutavalt endast välja, kui hiir kogemata valele klahvile satub ja ta selle tõttu aega ja punkte kaotab. "Igavene....kakajunn!" Selgitan, et rahu, pole mõisa peale mäng ja teistel juhtub ka nii jne. No igatahes tuju saab rikutud.

Järgmine kord mõtlen, et äkki tõesti oleks tahvlis lihtsam? Lähme kergema vastupanu teed? Tuleb välja, et ei. Tahvel on veel hullem. Mikro näpud on küll tillukesed, aga eksivad ikkagi valedele klahvidele, lisaks on tahvlil külje peal "tagasi" nupp, mida iga hinna eest vältima peab, muidu on käimasoleva katsega lõpp, lisaks ei tohi näppu ekraanile lohisema ka jätta, see tekitab zoomi. Iseenesest halvasti ei lähe, tulemustelt raudselt üle keskmise, aga Mikro ei ole rahul. "Ma ei taha seda teha! Emme, miks me peame seda tegema?!" Sest suured ja targad tädid-onud mõtlesid, et see on vahva, lastele matemaatikat mänguliselt õpetada, lastele ju meeldib mängida?! 

Ma olen ise mitu korda meelsust avaldanud, et mulle konkureerida ei meeldi. Ilmselt on see mentaliteet lastesse edasi kandunud. Koos perfektsionismiga, muidugi. Ja lühikese süütenööriga. Palju õnne. Mikro väldib täiesti teadlikult kõiki võistlusi ja osaleb ainult neis, kus parimat ei valita. Ta juba teab, et kui ei võida, siis saab tuju rikutud (ja kõrvalolijad sõimata..). Kuidas sellist "iga hinna eest esimeseks" mentaliteeti murda? Mul endal käis krõks ära alles siis, kui koha võttis üle pohhuism - niikuinii pole millelgi tähtsust. Ma ei tahaks, et lapsel see krõks nii vara ära käiks. "Võistlemine ja võitlemine on elusolenditesse sisse programmeeritud" kui ma siin tsiteerin TT üht varasemat kommentaari, millega ma täitsa nõus olen, sest ma ju usun ka ikka evolutsiooni, eks. Kuidas selles kõiges mingit normaalset tasakaalu hoida, et ei tekiks frustratsiooni, samas ka mitte kõigele käegalöömist?

Teisalt ma usun, et omajagu süüd on siin ka konkreetsel arvutimängu mentaliteedil. Ma ei tea, kuidas teil, aga mina avastan ka tihti, et arvutimängu mängimine ei lõõgasta, vaid ajab pigem pingesse. Mina mängin, keegi segab, mina käratan: "Ah, mis sul vaja oli, ah!?" Mäng suudab tekitada hasardi, mis su reaalsusest välja imeb ja siis sa toksidki sada korda, et saada parim skoor ning vannud, kui miski sind "ebaõiglaselt" takistab. Täielik "kakajunn!" Meestest rääkides olen ma alati heldimusega mõelnud, kuidas minu omal pole ühtki pisikest häirivad kiiksu, mis aja jooksul kumuleeruda võiks  - ei jäta ta sokke vedelema (või noh, see ei häiri mind lihtsalt), ei vajuta hambapastatuubi valest otsast ega midagi. Aga viimasel ajal ma olen avastanud ühe asja, mis mind üha enam häirib - ta ohib ja tänitab arvutimänge mängides passiivagressiivselt. Eks ta ise ütleb, et see ei puutu ju minusse, ta oma "lollide mängukaaslastega" suhtleb, aga no mind häirib, ma olen liigne empaat, mul läheb ka kohe tuju ära, kui keegi kõrval niimoodi saeb. 

Kokkuvõttes mul on kahtlusi, kas hasarti tekitavad arvutimängud on ikka parim tee matemaatika või mõne muu aine lastele armsaks tegemisel.

Küsijale vastu hambaid!?

 

Kui ma puutun kokku mõne uue asja või ülesandega, siis alguses üritan ma endale kõik võimalikult selgeks teha. Mis juhtub kui ma teen nii? Aga naa? Oot, miks nüüd niimoodi läks? Kas nõnda võib ka? Mis ma nüüd teen, kui selline asi ette tuleb? Õudselt tüütu, aga alguse asi, varsti on nipid selged ning küsida polegi enam vaja. Aja jooksul olen ma aga aru saanud, et see ei ole absoluutselt see kõige loogilisem ega ainuvõimalik tee uute asjadega kohanemisel, nagu mulle ekslikult tundub. 

Statistiliselt hoopis rohkem levinum on suu kinni hoida, püüda kuidagi ise hakkama saada, mitte kedagi tülitada, paaniliselt rapsida, teha nägu, et kõik on kontrolli all ja loota parimat. Kas see on sellepärast nii, et suurt osa inimesi on küsimise eest suu pihta löödud?

Mul on see teema eriti aktuaalne alati värbamistestide ajal. Ma üritan teha oma kõige sõbralikumat nägu (äkki on asi minus?) ning rääkida, kuidas on täiesti ok küsida, peabki lausa, uus olukord ju, kui vähegi midagigi ette tuleb, siis ära arva, et segad mind, kui küsid jne. Enamik ei küsi, ütlevad, et jah, selge, kõik, arusaadav ja kui ma siis testfaili lahti teen, siis sageli on näha, et tehtud on suisa selliseid asju, mis eeldavad mingitele täiesti asjassepuutumatutele klahvidele klikkimist. Üks töö oli näiteks selline, kus ütleme kahekümnest lehest 19 on ühesuguse ülesehitusega ja 1 hoopis teistsugune, mis peaks ju ometi tekitama küsimuse, et kuidas nüüd sellega käituda, aga ei. Inimesed lihtsalt vajutavad kuhugi, et see arusaamatu leht eest ära läheks. Kas need on samad inimesed, kes netis alati küsimust lugemata "yes" klikivad? 

Kas ma peaks kohe julmalt selgeks tegema, et kelle meelest kõik nii selge on, see võib kohe koju ära minna, selliseid meil vaja pole? See vist ei julgustaks küsimist, eks. Meil kunagi oli üks kena noormees, kes iga katse peale midagi selgitada vastas mesimagusalt: "Mina tunnen kompuuter!" Lülitas arvutil keele kirillitsa peale ja pärast olid kõik väljundfailide formaadid selle tõttu pekkis. Aga noh, andis meile vähemalt ühe siseringinalja, et kui keegi midagi õpetada püüab, siis vastad tähtsalt, kuidas sina kompuuter tunned. 

Aga ju siis on ettevõtteid, kus küsijaid nuhtluseks peetakse. Tule aga tööle ja tea kohe kõike, muidu laseme lahti. Tähtsas Ministeeriumis oli mul näiteks selline "mentorlusprogramm", et "lappa neid kaustu ja vaata, mis see eelmine siin meil tegi". Ma arvasin toona, et ma olen jube loll ja saamatu, aga nüüd mõtlen küll, et päris normaalne selline sisseelamiskoolitus ikka ei ole. Küsida ei tohtinud eriti, sest siis olid loll. Tegelikult ei võinud vist hoopis sellepärast, et siis oleks välja tulnud, et keegi ei tea, millega mingi ametipost tegelema peaks. Tuleb nägu teha, et kõigil on kõriauguni tähtsat tööd ja säilitada status quo.