Tagantjärele

Vahepeal on jälle aega mööda läinud ja praeguseks on laps siis põhikooli lõpetanud ning tantsu- ja laulupeole ära saadetud. Aktusest siis nii palju, et 2 tundi väga ei häirinud, möödus suht kiirelt, enamik auru läks ikkagi ükshaaval tunnistuste kätte andmisele. Mu meelest oli natuke kohatu see, kuidas mõnikord tulid järjest a la "Mari Maasikas, lõpetas kiituskirjaga, kõigi eksamite tulemused olid üle 90%, ainealane kiitus kehalises kasvatuses, matemaatikas, bioloogias ja kirjanduses, tunnustus õpilaskogus osalemise eest! Palume lavale ka Mari vanemad!" ja siis keegi järgmine "Ants Vaarikas." Minu tütre klassis oli 95% Mari Maasikaid ja paar üksikut Ants Vaarikat, mida paralleel edasi seda rohkem kaalukausid pöördusid ja no seda oli märgata. A-klass vs E-klass. Ma ei tea, kas aktusel peaks päris niimoodi olema. Aga kuidas me jätame tublid tunnustamata? 

Hämmastav oli see, kuidas enamik tüdrukuid oli täpselt ühesugustes kleitides. Tänapäeval, kus valik on üüratu. Pikk maani kleit ühes värvitoonis. Ma sellises vanuses vihkasin maani kleite. Mingi vanamuttide värk. Ma võistlesin selle nimel, kes läheb kõige lühema seelikuga. Ja võitsin. 

Kõned olid ka enam-vähem. Va see lapsevanemate oma, mille peale mul mõlemad lapsed silmi pööritasid, kui kõnepidaja üldistas, kuidas "meie olime need, kes öösel kell 3 Prismasse noodivihikut ostma tormasid". Mikro teatas, et "nii odav võte". Ega mulle ka selline semutsemine stiilis "kõik me ju oleme kogenud" ei meeldi, sest ma tavaliselt ei ole kogenud. 

Ainult üks lapsevanem komistas lavale suunduval trepil, üllatavalt ei olnud see mina. Laval toimus siis perekondlik ühinemismoment vanemate ja laste vahel, mõnel juhul oli õõvastav vaadata, kuidas seda etendati. Mu enda laps on selline kaelakargaja õnneks, aga ma ise ei oleks küll teismelisena tahtnud lava peal vanemaid kallistada (ma ei vihanud neid, lihtsalt ei olnud füüsiline inimene), aga nüüd justkui pidi, sest kõik teised. 

Pärast pildistada unustasime. Ei olegi mul uhket perepilti, mida sotsiaalmeediasse paisata. Ametlik fotograaf muidugi tegi klassipildi ikka. Mu lapsel oli kõige rohkem lilli, sest tal on kõige rohkem sõpru. Kuidas ta selliseks kasvas, ma ei tea, mingid varjatud geenid. 

Lõpupidu ei olnudki. Üks kümnene punt läks pärast kellegi suvilasse, mu oma sealhulgas, aga pool kaksteist läksime talle sinna järele, ei mingit läbu. 

Lõpupildi asemel, ei, see pole minu laps

 

Grrrrrrrr

Kõige populaarsemad on alati need postitused, mille blogija purjus vihase peaga kirjutanud on. Ma enam tegelikult eriti vihane ei ole, aga loen nüüd üles asjad, mis mind viimasel ajal vanduma on pannud.

Mul lähevad mõlemad lapsed laulupeole ja üks tantsupeole. Pileteid ei ole kunagi jahtinud, mu meelest telekast palju parem vaadata. Laulupeole minekuks on vaja lapsevanema ja lapse kontaktandmeid. Neid saab Stuudiumist ja juhul kui on kartus, et seal vananenud, võib ju ka meili teel küsida. EI! Kontaktandmed peab laps ise oma väriseva käe ja kehva mäluga ühe teatud paberi peale kirja panema. See paber liigub koos koorijuhiga. Meil juhtus paraku nii, et viimastes kooriproovides, kus see paber ringles, ei saanud üks laps osaleda mõjuvatel põhjustel. Teine osales, tema andmed on kirjas. Siis see esimene laps hakkas koorijuhti peale tunde taga ajama, et oma nimi ka kirja saada. Viimati näiteks öeldi talle, et koorijuht on "9.30 aktusel" ja peale seda natuke aega oma ruumis. Kirjast lugesin ma välja, et see aktus kestab 9.30ni, pärast tuli välja, et see oli vist hoopis algus ja lõppu polnud antud. Lapsel endal algas 10.15 klassijuhatajatund, ei jõudnud koorijuhti ära oodata. Saatis pärast kirja, et pidin kahjuks ära minema, aga loll nagu ta mul on (see on iroonia, eks), ununes oma nimi kirja lõppu panemata. Vastuseks tuli "Lugupeetud nimetu, mina ei oota!". Mu meelest veidi järsk? Lapsele, kes paraku ootas üle poole tunni. Saatsin koorijuhile iroonilise kirja, mille irooniat ta ilmselt ei mõista, kuidas me küll püüame selle üliolulise numbrikese, mis küll seal paberil juba meie pere teise lapse juures olemas on, kuidagi edastada, aga kui nüüd selle tõttu jääb laulupeol käimata, siis loomulikult aktsepteerime teie otsust. 

Teine kana on kitkuda põhikooli lõpuaktusega. Aktus on kaks tundi pikk. Laps, kes ise lõpetab, peab sellest veel 1,5 tundi varem kohale minema, sest ta paraku laulab kooris ja laulmisele eelneb proov. Ma ei mäleta, et omal ajal need, kes lõpetasid, veel ise esinema ka pidid. Pmst tähendab see pidulikus riietuses neli tundi söömata kügelemist. Paljud tüdrukud (mitte minu oma) tahavad ehk enne juuksuris käia või meiki teha. Mis kell nemad ennast valmis peavad panema? Aktus on kõned-kõned-kõned. Keegi juba küsis, et kes siis ometi lapsevanemate eest kõne peab? L. kähvas, et tema neli kooli lõpetanud ja ei ole iial kuulnud mingist lapsevanemate kõnest. No ma olen kõigest kaks, aga pagan, ka ei mäleta. Küsisin emalt, tema ka ei mäleta. Kui seda lastevanemate vestluses mainisin, sain kommentaari, et otse loomulikult ja alati on lapsevanemate kõne. Miks niimoodi inimesi piinatakse? Siis sain teada, et kiituskirjaga lõpetanute vanematele on reserveeritud kohad esireas ja nad aetakse sealt veel lavale ka, et mingi paber anda. L. teatas, et tema ei tule siis üldse. Ma ka ei tahaks, aga lapse pärast vist ikka peaks ja käratasin, et tuled küll! Aga miks? Sellist janti meie ajal küll ei olnud. Aa..see kõik on täie raha eest, nimelt aktus on tasuline. Algul räägiti vabatahtlikust 25-eurosest annetusest, eile sai laps kirja, et su vanematel vabatahtlik annetus tegemata :) Vanemuise rent on kallis. See peaks siis tagama, et kõik soovijad mahuvad saali, sest koolisaalid aktusteks enam ei sobi, kuna liiga väiksed. Noh, meil omal ajal olid õues ekraanid ja onud-tädid vaatasid lihtsalt seal ülekannet. Kui vanavanemad kuulsid, et aktus kaks tundi pikk, siis teatasid, et nemad küll ei jaksa ning tulevad alles pärast lilli tooma. Aga võib-olla tõesti on see Vanemuine puupüsti täis korralikke kannatlikke vanavanemaid ja lehmalellepoegi, ma ei kujuta ette. 

Ja hoopis teisest ooperist raevuhoog. Käisime nädalavahetusel Pärnus ja kuna terve Pärnu linn on nüüd tasulise parkimise ala, siis ööbisime hoopis Audrus, Veinitallis. Tall see ongi, ühes otsas siis resto ja meie väike ööbimispaik selle taga. Hästi ilus koht, kenad ruumid, uus sisustus, kõik vajalik olemas, esimese öö põhjal oleksin raudselt Bookingus 10st 10 andnud. Teisel ööl ärkasin kell 4 selle peale üles, et tunne oli nagu oleksin ööklubis kõlari taga. Ilmselt olingi, ainult sein oli vahel. Muusikat ei kuulnud, aga bass peksis niimoodi läbi maja, et tekkis mingi absoluutselt talumatu infraheli. Selline võitle-või-põgene tunne. Mingi aja üritasin näppe kõrvades hoides olla, aga selleks pidi kõrvadele päris tugevalt suruma, vatt kõrvas ei aidanud ja käed jäid valusaks. Imestasin, et mis pagana pidu algab öösel kell 4, aga L. väitis, et tegelikult algas see varem, aga ilmselt bass keerati põhja just siis. Ma ei tea, mis kellani see piinamine kestis, sest mingi aeg kui kõrvu paotasin (sõna otseses mõttes), oli nagu vaiksemaid hetki ja lõpuks kui peavaluga ärkasin, oli kell siiski kaheksa, vaikus majas ja ma natuke maganud. Aga poole viie paiku üleni higiga kaetult värisedes tundsin küll, kuidas ma sellele ööbimisele täiega ühe panen Bookingus. Lõpuks panin viis ja mainisin, et ürituste ajal hoidke eemale ja üürileandja võiks ikka kaaluda seda suuremate pidude ajal mitte välja üürida üldse. No et korralik tõrvatilk meepotis. 

 

AI ja luule

Manjana kirjutas sellest, kuidas ta AI abiga luulet kirjutas või pigem siis õpetas AId luulet kirjutama. Ma olen ilmselt täpselt see ratsionaalne inimene, kellest Manjana kirjutab, sest mind üldiselt hämmastab, milleks inimesed seda AId pruugivad. No et vestlevad maast ja ilmast, lasevad endale ennustada, teevad  endale psühholoogilisi analüüse jne. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, lihtsalt ise ei tuleks selle pealegi. Ma kasutan AId, et ta õpetaks mulle mingeid asju, mida ma ise ei oska ja teeks minu eest otsinguid. Kasutanud olen ainult ChatGPT-d ja kuigi Manjana räägib, et too ei saa luuletamisega sugugi nii hästi hakkama kui tema kasutatud programm, siis mul on täitsa positiivsed kogemused.

Ma ei lasknud AI-l küll luuletust kirjutada, vaid seda analüüsida, ise ma sellega hakkama ei saanud, sest luuletus on saksakeelne ja ma ei oska saksa keelt. Tegemist oli Rudi Carrelli lorilauluga "Goethe war gut", mille mõte on siis selles, et ilmselged riimuvad sõnad, mida aga pole kõige viisakam välja öelda, asendatakse teiste viisakate, kuid riimi mittesobivatega. 

Originaal:

Klaus Hinrich war Bauer
Kam niemals zur Ruh'
Versorgte die Schweine
Den Stier und die - Oma
Die meinte: Du weißt doch genau:
Ein lediger Landwirt
Der braucht eine - Fräse
Beim Dorfball sah er voller Lust
Ein Mädchen mit ein phantastischen - Brille
Sie tanzten nicht eng
Aus dem Grund
Er roch so nach Mist und sie roch aus dem...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Goethe war gut !

Sie kam aus der Stadt und sie hatte Niveau
Besonders gefiel ihm ihr kräftiger - Hunger
Und was sie versprach
Fand er nett
Sie war bestimmt einsame Spitze im - Kochen
Er wußte zwar
Was jedermann weiß
Die Ehe ist letzlich doch der größte - Segen
Und sie litt an jenem Komplex:
Männer woll'n immer nur eins
Und zwar...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Goethe war gut !

Er sagte zu ihr: "Du, mein Name ist Sepp
Ich seh' zwar so aus
Doch ich bin gar kein - Lehrer
Bin Bauer
Der heiraten muss"
Darauf gab sie ihm einen ganz heißen - Kaffee
Der dünn war
Doch Liebe macht blind
Er nahm sie in's Heu und sie kriegte ein' - Schnupfen
Deshalb bat er um ihre Hand
Bald kamen Babies am laufenden...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Verdammt nochmal, der Goethe war schon schon stark

AI analüüsis mulle nii:

1. „Versorgte die Schweine / Den Stier und die Oma“

   • 🔄 Asendatud sõna: Kuh (lehm)

   • 📜 Põhjendus: loetelu loomadest – "Schweine", "Stier", "Kuh"

   • 🔗 Riim: „Oma“ ei riimu millegagi; "Kuh" sobiks rütmiga ja teemaga

---

2. „Ein lediger Landwirt / Der braucht eine Fräse“

   • 🔄 Asendatud sõna: Frau

   • 📜 Põhjendus: naljakas asendus – mees vajab elukaaslast, mitte tööriista

   • 🔗 Riim: „Fräse“ riimub „...“, aga "Frau" oleks sisuliselt loogiline

---

3. „Ein Mädchen mit einer fantastischen Brille“

   • 🔄 Asendatud sõna: Figur või Brust

   • 📜 Põhjendus: „Brille“ (prillid) asendab kehaosa – tõenäoliselt vihje rindadele

   • 🔗 Riim: „Lust“ rida enne, nii et „Brust“ sobib väga hästi

---

4. „Er roch so nach Mist / und sie roch aus dem...“

   • 🔄 Puuduv sõna: Mund

   • 📜 Põhjendus: riim "Mist" → „... roch aus dem Mund“

   • 🔗 Riim: „Grund – Mund“ oleks loomulik paar

---

5. „Besonders gefiel ihm ihr kräftiger Hunger“

   • 🔄 Asendatud sõna: Busen või Po

   • 📜 Põhjendus: sõna „Hunger“ viitab ebatäpselt füüsilisele külgetõmbele

   • 🔗 Riim: rida enne – „Niveau“ → seega „Po“ sobib paremini kui „Busen“

---

6. „Sie war bestimmt einsame Spitze im Kochen“

   • 🔄 Asendatud sõna: Bett

   • 📜 Põhjendus: vihje seksuaalsele võimekusele, mitte toidule

   • 🔗 Riim: rida enne – „nett“ → „Bett“ oleks täpne riim

---

7. „Die Ehe ist letztlich doch der größte Segen“

   • 🔄 Asendatud sõna: Betrug või Fehltritt

   • 📜 Põhjendus: iroonia – see pole "Segen" (õnnistus), vaid pettumus

   • 🔗 Riim: Sõna „Segen“ riimuks "wegen", aga see koht tundub rohkem sisuliselt vahetatud kui riimi pärast

---

8. „Männer woll’n immer nur eins, und zwar...“

   • 🔄 Puuduv sõna: Sex

   • 📜 Põhjendus: fraas on teada-tuntud; lõpetamata, sest sõna on otsene

   • 🔗 Riim: üksildane fraas – teadlik paus efekti loomiseks

---

9. „Ich seh zwar so aus, doch ich bin gar kein Lehrer“

   • 🔄 Asendatud sõna: Trottel või Depp

   • 📜 Põhjendus: „Lehrer“ (õpetaja) kasutatakse naljaka võrdlusena; tegelik sisu viitaks pigem „Depp“-ile

   • 🔗 Riim: sellele järgnev rida ei paku selget riimi, kuid mõte kannab irooniat

---

10. „Darauf gab sie ihm einen ganz heißen Kaffee“

• 🔄 Asendatud sõna: Kuss

• 📜 Põhjendus: „Kaffee“ (kohv) kui „Kuss“ (suudlus) asendus – romantiline žest

• 🔗 Riim: rida enne lõpeb sõnaga „muss“ → „Kuss“ riimub ideaalselt

---

11. „Er nahm sie ins Heu / und sie kriegte ein’n Schnupfen“

• 🔄 Asendatud sõna: Kind

• 📜 Põhjendus: iroonia – tulemuseks polnud nohu, vaid laps

• 🔗 Riim: eelnev rida "blind" → „Kind“ sobib hästi

---

12. „Bald kamen Babys am laufenden...“

• 🔄 Puuduv sõna: Band

• 📜 Põhjendus: väljend „am laufenden Band“ tähendab pidevas voos

• 🔗 Riim: eelnev sõna „Hand“ → „Band“ on loomulik lõppriim

   

  Mulle tundub kõik õige va 7., kus AI on miskipärast valinud vale rea, peaks riimuma hoopis reaga "Was jedermann weiß", mille puhul isegi mina aru saan, et see riimuv sõna on scheiß. Aga võib-olla on AI lihtsalt viisakas. Need sõnad, mille tähendust ma ei teadnud, tõlkisin ära ka ja tundub kõik sisuliselt klappivat. Muljetavaldav on, et AI kasutab oma analüüsis nii iroonia ära märkimist kui ka märget "teada-tuntud fraas". Kas keegi saksa keele oskaja oskab öelda, on siin mingeid vigu või mitte?

 

Vajadus võita

Ma olen mitu korda kirjutanud, kuidas ma ei salli konkureerimist. Ma tahan aga vahet teha minu jaoks objektiivsel ja ebaobjektiivsel konkureerimisel. Ebaobjektiivne on mingi ennustamatu "meeldimine", objektiivne aga selgelt mõõdetav paremus. No umbes võrrelda peotantsu ja kõrgushüpet. Kõrgushüppes ma võistlema ei hakkaks, sest ma ei küündiks vajaliku tasemeni, peotantsus aga veel vähem, sest seal peaks ma vastama ootustele. Ok, tegelikult on mu teadmised peotantsu hindamisest äärmiselt puudulikud, äkki peaks kõrgushüpet hoopis Eurovisiooniga võrdlema? 

Igatahes tuleb tunnistada, et kui päriselus keegi kuskil hindaks võitu, ma võtaks selle töö. Aga sellist tööd ei ole. Mitte kuskil ei anta raha parimate hinnete, olümpiaadivõitude, viktoriini esikohtade eest. Selles osas ma tahakski natuke teise külje pealt rääkida samast teemast, millest Triinu Müürilehele rääkis. Ma natuke tunnen ennast puudutatuna sellest, kui arvatakse, et head hinded, konkursivõidud jms tulevad väljaspoolse sundimise tulemusena. Ei pruugi. Vabalt võib sisemine sund olla. Seda enam ei mõista ma neid, kes sunnivad, sest mida see annab? Minu kogemuse põhjal mitte midagi. Kõige hullem, mida see annab, on tunde, et objektiivselt võttes olen ma võimekam, aga kui ei oska sotsiaalseid mänge, ei aita võimed midagi. Ausalt öeldes olen ma nii halb ema, et ma olen enda lapsi suisa hirmutanud sellega. Sa võid olla klassi parim, aga ühiskondlikus mõttes saab sinust "edukamaks" see, kellel on rohkem tutvusi. Sotsiaalselt saamatu võib edu saavutada vaid väga erilistes tingimustes. Päris psühhopaadil on näiteks hoopis kergem edu saavutada, kui ta teistest lihtsalt üle sõidab, aga vähesotsiaalsel, kahtlane. 

Äkki on sisemine vajadus võita käsikäes kehvade sotsiaalsete oskustega, üks kõige õnnetumaid kombinatsioone üldse? Ma olen märganud, et see vajadus võita nagu kahaneb inimestel vanuse kasvades, asendudes sooviga olla ühiskonna silmis edukas. Krt, ma olin oma laste kooli peale ainus lapsevanem üldse, kes osales lugemisviktoriinil, ülejäänud olid kõik õpetajad või õpilased (ehk siis tundsid kerget kohustust osaleda). Poleks viimaseks teemaks sport* olnud, ma oleks üldvõidule tulnud, teised olid meeskondades, ma tegin üksi. Ma olen objektiivselt parem. Haa! Haa! Kusjuures mulle öeldi selle peale naiivselt, aga sa proovi sinna kooli tööle saada, nad teavad, et sa oled hea. 

Mõtlesin, et kirjutan ühiskatsetest, sest  Eliisabet eelmisel aastal kirjutas ja oli huvitav. Aga mul pole mitte midagi kirjutada, sest Mini sai eksamitest matemaatikas ja eesti keeles mõlemas 100% ning ka katsetel oluliselt parema tulemuse kui kandideerijatel keskmiselt. Kutse vestlusele sai Mini kõigisse koolidesse, Treffneris käis grupivestlusel ära ja kohe peale vestlust öeldi tervele sellele pundile, et nad on sügiseks oodatud. Ju siis olid nad need parimate tulemustega ja vestlus korraldati vormitäiteks, et näha, ega mõni neist robot ole. Mini klassist oli seal pundis lisaks temale veel kaks ta klassikaaslast ehk siis nagu kõlakad käisid, Reinikust on igale poole sissesaamine üldiselt kerge. Võrdluseks mata eksam, mille kohta Reinikus räägiti, et üllatuslikult ülilihtne ja Karlovas, mis ei ole tuntud kui Tartu nõrk kool, kukkus üle 30 inimese (sic!) mataeksamil läbi. Mujale ütles Mini vestluseaja ära, ehk siis tema katsete kadalipp päädis vaevalt nädalaga. Nüüd on lihtsalt üle kahe nädala tühja, enne kui lõpetamine kätte jõuab. Mulle ei tundu see kõige targema ajakasutusena, sest ekskursioonid tehti suure hirmuga varem ära, sest äkki on juunis vestlused ja tundidesse ei vea neid eksameid ära teinuid enam mingi väega. Nende klassist said kuhugi kooli vestlusele kõik tüdrukud, poistest ta teab ühte, kes kuhugi ei saanud. Ise ütles, et selles osas "üllatusi ei olnud". Grupivestlusest nii palju, et see oli üsna ebatraditsioonilises vormis, taheti näha pigem üldist arutlusoskust kui konkreetseid plaane. Lausa üle tunni kestis. Mini sai ülikerge teema - kehalise kasvatuse poolt ja vastu. Ta sõbral oli näiteks "millist uut ainet soovitaksite õppekavva teie kui haridusminister aastal 2060?". Humanitaarsuunas olid huvitavamad teemad, näiteks üks olnuvat "kirjuta 15 küsimust, millele saad vastuse öösel kell 12". Ma oleks seda tahtnud vastata! Aga jah, Mini on ka see üks inimene, kellel on tungiv vajadus võita. Mida ta peale Treffnerisse sisse saamist ütles? "Oh, ma loodan, et meie klass paneb rebaste ristimise kinni (seal mingid võistlused nagu ma aru sain), loodan, et me ei saa seal mingit nõmedat teemat nagu Õnne 13, aga kuna see eelmisel aastal oli, siis probs uuesti ei tule..." Tema õnneks on tal ka see sotsiaalne pool ok, Treffneris olla õpetaja talle öeldnud, et "küll sa oled armas tüdruk". Jeerum, ma ei olnud kunagi armas tüdruk! Ma olin trotslik, imelik ega teadnud kunagi, mida ma tahan. Vähestele täiskasvanutele meeldib selline. Seda enam muidugi hindasin neid, kellele meeldisin. 

*Ma ei teadnud, mis riik on kaasaegse jalgpalli sünnimaa. L. vaatas mind selle peale nagu maailma kõige lollimat inimest. Kuhu sa ronid oma ahta silmaringiga!

Sa vajad mind, ma ei taha sind

Mõni aeg tagasi palus keegi sotsiaalmeedias nõu, mida teha teda koledasti solvanud elukaaslasega. Nimelt olla too küsijale öelnud, et "ma ei vaja sind, aga mulle meeldib sinuga koos olla". Inimesed siis noogutasid, et see olla kole küll ja pakkusid abi. Ei no viisakat abi siis, stiilis "palu tal oma mõtteid täpsemalt väljendada ja anna teada, kuidas see sind tundma paneb" ja muu klassika. Ainult mina ei saanud aru, kuidas see ilmselge kompliment kellelegi solvang saab tunduda. Küsisin L.-i käest ka, temagi leidis, et kompliment, mis kompliment, aga no me mõlemad imelikud ju. 

Sellega seoses meenus üks varasem anekdootlik lugu, millele tagantjärele mõeldes saab hoopis teise pilguga vaadata ja peast kinni hoida. Nimelt on mul alati igasugu vajamisega punase lipu teema olnud, tekitab parajat ärevust, no näiteks üks proua teatas kunagi, et kui ma ta poja maha jätan, siis too teeb endale lõpu peale. Umbes sellised seosed. Ma ei taha, et keegi minu pärast eluga mängiks. Selle proua pojale ma muidugi ütlesin selle edasi ka, sest ma teadsin, et järelikult ei tunne daam oma ihuvilja ikka üldse ja õnneks poeg kinnitas seda. Aga lugu ise on just vajajast. 

Nimelt oli meil keskkooli ajal sõprusvisiit ühe teise kooli juurde. Meie klassis oli enamik tüdrukuid ja tolles klassis enamik poisse, selline sujuv kosjasobitamine ühesõnaga. Asja minu teada ei saanud. Meie klassis oli ikka paar poissi ka, nemad käitusid inetult. Õnneks. Sest kehtivate normide järgi käitusin mina veel inetumalt. Nimelt on minu peamine prioriteet alati olnud uni ning kui ma sain aru, et olude sunnil toimub magamine selle teise kooli tolmuse võimla põrandal (ei, meil ei olnud mingeid matte kaasas) karjakesi koos, siis ma otsustasin kasutada õlekõrt. Õlekõrreks oli üks noormees, kes minusse lahkesti suhtus ja seda ma küll ei mäleta, kummalt see initsiatiiv tuli - suundusime salaja tema poole. Tõele au andes, jah, ta üritas mind suudelda küll ka, see oli kohutav, nagu oleks ülirõõmsa labradori alla jäänud, aga ma suutsin kiirelt selgeks teha, et tuli surnuks ja marss magama. Sina sinna voodi otsa ja mina siia. Uskuge mind, nii ka läks. Ja mul ei tulnud pähegi, et oleks võinud kuidagi teisiti minna. Hommikul jalutasin teiste juurde ja siis sai selgeks, et olla mingi otsimisoperatsioon korraldatud ja tütarlapse maine ja muu selline. Õnneks, õnneks oli üks noormees vastuvõtnud koolile ka materiaalset kahju tekitanud ja see summutas minu häbiteo. Käsi südamel, ma ei tulnud sellise reaktsiooni pealegi. Praegu mõtlen, et ilmselt mitte keegi ei arvanud, et ma seal niisama leiba luusse käisin laskmas. Kuidas nad võisid?!

Igatahes oli aeg toona selline, et mobiiltelefone veel polnud, arvuteid ka vähe ja omavahel sai suhelda vaid kooli arvutiklassis asunud meilipostkasti vahendusel. Suur oli minu ehmatus kui ma esmaspäeval kooli minnes leidsin sealt oma +20 armutõotusi ja vajamisi täis kirja. Sellelt samalt tüübilt, kes mulle lahkesti öömaja oli pakkunud, aga pakkus nüüd ka kõike muud. Mida ma üldse ei tahtnud. Jube, milline mulje minust talle võis jääda. Ma rääkisin murest hirmsa ahistaja üle oma sõbrannale, kes soovitas mul mingi lugu kokku valetada ja lõpuks saigi seletatud, et mul on profipoksijast peigmees olemas. Nii see lugu läbi saigi. Aga siiani meenub see nurkasurutud olemise tunne kui keegi sulle kinnitab, et ta sind vajab ja tungivalt. Teistpidi seda lugu vaadates olen just mina üks igavene ärakasutaja ja paha inimene, aga ma arvan, et toona ei aimanud me kumbki, kuidas teineteisele mõjume. Ja noh, ma arvan, et ega inimesed ei taju täiskasvanunagi selliseid asju, et kes kellele lämmatavalt mõjub ja kes teisele külma ärakasutajana tundub. 

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid, vol 2*

Käisime pealinnas peol, Koplis. Ma päris nii kaugel Põhja-Tallinnas ei olnudki käinud, kuigi sealt jäi päris poolsaare tippu veel hulga maad minna. 

Kõht oli tühi, proovisime algul Põhjala tehase ümbruses süüa leida, aga selgus, et laupäeva õhtul ei saagi midagi - saiad olid otsas, neist meile poleks piisanud ka, ja ainus sooja sööki pakkuv koht oli suletud või toimus seal eraüritus, ei tea, meid uksest edasi ei lastud. Lonkisime siis vihmasajus edasi ja ette jäi kahtlaselt viltune putka, aga silt grill oli peal ja astusime sisse. Noh, sisekujunduses domineerisid ka pigem üheksakümnendad ning ootused olid pigem madalad, aga üllatuslikult selgus, et hinna-kvaliteedi suhe oli täitsa paigas - pastat ei oleks jõudnud mina ära süüa, mehedki olid hädas, viieeurone seljanka oli väga korralik ja pitsa maitses samuti hästi. Tartus vist nii odavalt enam süüa ei saa. Pearoogadeks olnud šašlõkid olid küll tol päeval otsas, leti taga olnud meesterahva sõnutsi sõid ja jõid soomlased nad tol päeval paljaks. Õlu oli ka muidu neli eurot tõesti ja mingi happy hour õhtul, mille ajaks me küll juba lahkunud olime ega saanud teada, milles see seisnes. Meesterahvas leti taga oli ka ses osas üllatav, et rääkis puhast eesti keelt. 

Enne pealinna tulekut oli meil ju öömaja ka vaja ja seda soovitavalt kuhugi kontserdipaiga ligidusse. Air'BnB-ga oli nüüd vist järjest juba viies kord, kus meie broneerimissoovile ei reageerita. L.-l oli mingi teooria, et äkki ei toimi see asi siis, kui saadad oma soovi arvutis, mitte äpis, sest need 2 korda, mil me mingi vastuse saime, olid äpi kaudu, aga ma ei tea, kas see on reaalne. Varuvariandina käisin välja ühe läheduses tegutseva hosteli. Pealinnas elav sõber pani selle info peale irvitava emoticoni, mis minus alati ärevust tekitab, ei saa ju aru, mille üle naerdakse, uurisin siis, et kas tal mingit siseinfot - lutikad, kirbud, tarakanid? L. oli just hiljuti lugenud artiklit, et Leedus olla lutikate invasioon majutusasutustes, ei teagi nüüd, mis sellest augustikuisest Kaunaseplaanist saab. Pealinna sõber ei teadnud satikatest midagi, naeris vist niisama. No ega ma ka ei vaadanud, et see selline ühiselamutüüpi koht on, kus vets koridoris. Kohale minnes selgus, et vastuvõtus eesti keelt ei räägita, ka sildid seintel olid puha kirillitsas ehk siis täitsa väljamaareis. Pärast vetsus dešifreerisin, et pikk jutt uksel oli ilmselt eestikeelse nalja:  SÕLTUMATA PÜSTITATUD EESMÄRGIST JA SAAVUTATUD TULEMUSEST, TÕMMAKE ENDA JÄREL VESI PEALE! KUI TULEMUS ÜLETAS OOTUSI, KASUTAGE POTIHARJA! venekeelne vaste. Aga tuba oli aus ja puhas. Kuigi öösel meid sinna kohe sisse lasta ei tahetud, unine ja ülesaetud uksehoidja teatas, et meie numbris olla vaid kaks kohta, aga meid on ju kolm. Pärast alles jõudis mulle kohale, et ilmselt peeti mind prostituudiks, keda mehed sisse smugeldada üritavad. Fuih! Õnneks olin esimene, kes reageeris ja resoluutsel toonil teatas, et kolmene tuba on see! Uni oli aga lausa jumalik, õnnis vaikus ja rahu, kella viie ajal koridoris vetsus käinud L. muidugi mainis pärast, et une sügavus võis olla tingitud hoopis sellest, et me õhupuuduses viimsesse unne vajumas olime. Pärast akna avamist oli ka kajakaid paremini kuulda. 

Hommikueine konsumeerisime Sitsi trammipeatuses, see sama irvitava emoticoni pannud sõber sai taas aasida, et "rotid pealinnas". No mis teha, kui hommikul ühtki omletti pakkuvat einelat läheduses ei tuvastanud. 

Perverdid Krulli tehases

Peost ka siis veidi, üle pika aja sai näha Giuseppe Perverdi Big Bandi, mida ma absoluutselt ei kannata, aga hindan originaalsuse eest. Kunagi ärkasin Lelle Alternatiivil keset hommikut (see oli too aasta, mil bändid esinesid 24 tundi jutti) telgis üles, sest läbi une kostsid nii ebaterved laulusõnad, et ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Selgus, et oleks ikka võinud. Nagu pildilt näha, siis meil olid suisa loožikohad, mingist redelilaadsest trepist üles ronides oli 5-6 kott-tooli, mujal pidid vanainimesed kuus tundi püsti seisma. Esimest korda sai nähtud Freddyt laval vett rüüpamas, aga kuna ta olek oli veidi loppis, siis mõni kahtlustas ikkagi joovet. Krt, vend alustas setti sõnadega "Tervisi teisest ilmast!", toonitas, et kui ta pikali kukub, siis kutsutagu enne kiirabi kui filmima hakatakse ning kandis seljas särki tekstiga "Surin" - ei jäta fantaasiale ju palju ruumi? Keegi teadis rääkida, et tüüp olla eelmisel nädalavahetusel (sic!) Tõrva kontserdil rabanduse vms saanud, ma ei tea, kas see ka nii oli, aga selge see, et mingi meditsiiniline sekkumine seal olnud oli. Oehh. 

Juhtus veel selline seik, et esmakordselt elus nägin seal kontserdil oma geniaalset sõbrannat. Ma mõni aeg tagasi leidsin ta ootamatult Instagramist üles. Ta tundub hoopis normaalsem inimene kui mina. Muidugi ei julgenud ma temaga ühendust võtta ega ka kontserdil rääkima minna. Aga nii tore oli teda näha!

Vol 1 oli ammu.

Minu toksiline suhe

Hiljuti lugesin, kuidas keegi püüdis mõista toksilisi suhteid - no et kui ikka midagi head pakutakse kogu jama ära kannatamise eest, eks siis ilmselt kannatad ka. Mõtlesin siis, et ega ikka ei kannata küll, MINA küll ei kannataks, vastik mõeldagi!

No ja siis tuli jälle elu ja valgustas mind. Kui keegi veel mäletab, siis eelmisel suvel oli meil väike mure sellega, et Tommy pissis vahepeal kott-tooli ja kakas ukse ette. Tol korral sai tema käitumist põhjendatud sellega, et majja kolis kaks uut kassi. Nüüdseks on need kaks kassi juba välja kolinud ja pikka aega pole mingeid hädasid olnud ka. Kuni selle korrani, mil me Rootsis käisime. Siis ma juba veidi kahtlustasin, et tegu on hoopis sellega, et talle ei meeldi, kui mina ära lähen. Kui ma tagasi tulin, siis ta näiteks keeras mulle demonstratiivselt selja ega tulnud näugudes tervitama nagu tavalisel päeval, mil ma töölt tulen. 

Seekord siis tulime juba neljapäeval suvilasse ära. L. pakkis oma spordikotti ja see seisis avatult keset tuba, kui Tommy läks lihtsalt ja tegi oma soru sinna sisse. Mis selgemat märki veel tahta? Koti pakkimine on ju märk sellest, et kavatsetakse pikemaks ära minna. Õnneks oli kotis kõige peal mingi jõletu Viru Valge reklaamiga arvutikott, mis kumjast kangast ning punt klantspaberil ajakirju, läbi mille kusi tervet kotti õnnistama ei pääsenud. Aga no võigas igaljuhul. Eks paar krõbedamat sõna läks lendu, aga no mis sa kassiga teed - pealegi awww, ta armastab meid niii palju, et ei kannata lahkuminekut. Otsa tibukene. Täielik toksiline suhe ju! Ainult suurest armastusest teeb ta kõike paha...

Hiljem helistasin Minile ja täpselt kõne ajal, ilmselt oli mu hääl läbi telefoni kuulda, kuses Tommy kott-tooli täis. Laps käratas: "Sa igavene vastik must rott!" Pärast jätkus see raudselt: "Oh sa mu pisike nunnu kuserotike!"

No tegelikult on see siiski murettekitav olukord. Ma ei taha, et kass mul terve kodu ära reostab. Võtta kass endaga igale poole kaasa? Esiteks igale poole ei saa ja teiseks ta vihkab reisimist ning kuseb kandekoti samamoodi täis. Peab kandekoti asemele puuri ostma, sealt pole vast nii suurt ohtu, et vedelik läbi lekib. Siiani oleme kasutanud veekindlaid aluslinu lihtsalt, aga need võivad paigast nihkuda. Kassi kellegi teise hoole alla anda ka ei saa, ta saab sellest äärmiselt suure stressi, kunagi proovisin enda vanemate juurde viia, kass oli pool aega kuskil köögikapi all värisemas, ei söönud jne. Lõpuks olid vanemad juba ise sama suures stressis, et loom sureb hirmust ära. Ta saab mul kohe kümne aastaseks ka, sellist juba ümber ei õpeta. Ongi üks arg, klammerduv ja ärevushäire all kannatav loom. Teistel on küll normaalsed kassid, mõni käib matkamas kaasas, mõnele meeldib autosõit, aga vot meile sattus selline praakeksemplar. Aga see-eest kõige armsam. 

Kuserott oma kusekotil