neljapäev, veebruar 15, 2018

Riik sunnib abielluma

Kellele mida, eks - vastlapäev, sõbrapäev, aga täna on ju tuludeklaratsioonipäev! Kõik ilmselt juba teavad, et ma olen üks ihne inimeseloom ja see päev toob mulle ikka naeratuse näkku:
Ma küll lugesin, et sel aastal pidavat vähem raha tagasi saama, aga vaatasin, et olulist vahet võrreldes eelmisega polnud. Seejärel nägin, et kõige lõpus olid veel mingid summad - kasutamata jäänud laenuintressid ja koolituskulud ning lahter abikaasa isikukood. Alles pärast deklaratsiooni esitamist asusin asja kohta täpsemalt lugema ja avastasin, et juhul kui sul on abikaasa, saad need tulud, millelt sinu puhul piirangute tõttu enam tagasimakseid saada pole võimalik, sujuvalt talle üle kanda ja tema saab neid kasutada st raha jääb perekonda. Minu raha! Minu armas raha lendab nüüd tuulde selle pärast, et mul pole abikaasat ette näidata! Kui keegi missikandidaat teatas kunagi, et tema jaoks pole raha oluline, tähtis on hoopis see, et saaks ilusaid asju osta, siis minul on hoopis vastupidi - tühja need asjad, number on niisamagi ilus vaadata! Statistikamaniakk. Minu number on nüüd väiksem! Aga mu number peaks hoopiski suurem olema! Andke mulle mu number tagasi! /rullib end pisarsilmil mööda põrandat/ Nii haiget teeb sellest numbrist ilma jäämine, mida mul kunagi olnudki pole. Hakka või abielluma! L. kehitab apaatselt õlgu, tema vist on oma pisikese numbriga niigi rahul, üldse mingeid ambitsioone pole, et seda suuremaks venitada. Mispärast mul need kolmandad sambad, vabatahtlikud annetused ja lapsed üldse on, kui mitte selleks, et tuludeklaratsiooniga raha tagasi saada, ah?! Ega vist enam ei jõua abielluda ka, eks? Selle aasta tagasimakset see enam ei mõjutaks ju? Rong on ühesõnaga läinud, oleks pidanud varem sellele mõtlema hakkama. Vot sellise süümekoormaga pean mina nüüd elama.

Ja ei, ei saa pulma, sest tuludeklaratsiooniga võitmiseks sõlmitav abielu tuleb ju võimalikult odavalt ära teha, et kasu sünniks, riigilõiv niikuinii, ülejäänud asjad tuleb üldse kokku tõmmata - seega ei mingit pidu ega süldilauda.

Kui tõsiselt rääkida, siis natuke nõme on ju küll, et ma ei saa neid ülejäänud intresse elukaaslasele üle anda, eriti olukorras, kus on näha, et me mõlemad oleme kahe peale selle laenu võtnud, suvalisele inimesele ju niikuinii kingitust ei teeks, miks siis vaid abielutõend see ainuke legitiimne võimalus on. Koolituskulud on samuti lapse pealt, kelle puhul riigile samuti näha, kes tema teine vanem on.

reede, veebruar 09, 2018

Leevike naist ei peksa

Vahel on kummaline vaadata, kuidas erinevad teemad mingis punktis omavahel kokku jooksevad. Leevikestest kirjutasin eelmisel korral ju täiesti juhuslikult, nüüd sain aga Konrad Lorenzi "Niinimetatud kurjuse" läbi ja leevikestest ei saa mööda vaadata temagi. Kui eelmise postituse kommentaarides avaldas Hundi ulg huvi, mida Feministeerium asjast arvata võiks, siis nüüd avasin Lorenzi raamatu arvustused Goodreadsis ja kohe jäi silma üks, mis tembeldas selle "rassistlikuks ja seksistlikuks."

Aga täpsemalt siis. Ainsa minu meelest võimaliku rassistlikult tõlgendatava seigana leidsin Lorenzi kirjelduse ühest indiaanihõimust, kes olla keskmisest agressiivsemad. Seksismi koha pealt aga pean selguse huvides lausa tsiteerima:
"Emase sotsiaalne eelisseisund on nii leevikestel kui ka hundilaadsete koerlaste esindajatel seega pelgalt näiline; selle kutsub esile isaste "rüütellik" pärssumus, mis takistab neil oma emaslooma löömast. Kui võrrelda loomade ritualiseeritud käitumist inimese kommetega, võib sarnast käitumist leida ka lääne kultuuride inimeste puhul. Isegi Ameerikas, naiste piiritu austamise maal, ei hinnata kuigivõrd tõeliselt alandlikku meest. Ideaalselt mehelt nõutakse, et tohutust vaimsest ja kehalisest üleolekust hoolimata, vastavalt rituaaliga reguleeritud seadustele, allutaks abikaasa ennast naise väikestele tujudele."  (lk 141).

Enne kui arvamust avaldada, taustainfoks seda, et raamat pärineb aastast 1963 ja on autori poolt pühendatud tema abikaasale.
Mida me siit välja loeme? Kas tõesti seda, et mees on naisest tohutult (!!!) vaimselt ja kehaliselt üle, mis kõlab enamvähem kui võrdlus inimene ja amööb? Õige radikaal väidaks, et otse loomulikult ja kõik mida ma järgmiseks väidan on pelgalt...oeh, ma ei mäleta kõiki neid kohustuslikke termineid...patriarhaalse ühiskonna ajupesu, ainult meessoole osakssaav väljavabandamine. Aga ma mõtlen siiski, kas loodusteadlane, loomade käitumist jälgiv teadlane, ütleks ealeski ühegi liigi, soo, isendi kohta, et too on teisest "tohutult vaimselt ja kehaliselt üle"? Loodusteadlane peaks olema kursis sellega, et igaühel on mingid kohastumused, mis teevad ta ainulaadseks ja kui oled ühes asjas keskmisest kehvem, siis leiduks kindlasti mõni muu ala, milles oled tugevam. Loodus tohutut vaimset ja kehalist vajakajäämist kaua ei hellitaks.
Lisaks räägitakse siin ideaalsest mehest, sellest, keda olemas ei ole. Kui paljud naised on väitnud, et nende ideaalmees peaks neist kohe kindlasti igas mõttes üle olema?! Mina olen küll paljudest kuulnud. Just siin tuleb see nali, sest just sellena ma Lorenzi sõnavõttu käsitleksin, mängu - ideaalne mees on justnimelt tohutult üle, aga sellest hoolimata peaks ta alama naise tujudega kaasa minema -  ega see ülemat meest ihaldav naine siis üliinimese lükata-tõugata ka ei taha olla! Aga mis huvi peaks ühel naisest tunduvalt targemal, tublimal jne mehel üldse sellise igas mõttes alama daamiga mehkeldada olema? Ehk siis naeruvääristamine teemal "tark ja tugev machomees vs pealiskaudne lehtsaba, keda too kangelane millegipärast jumaldab ja kelle mängud kaasa teeb". Ühe sakslase austerlase pilge selle üle, millised need ameeriklased on? Sellest, kuidas meil on kombeks teisi rahvaid demoniseerida, räägib see raamat küll.

Arvake sellest lõigust, mida tahate, raamat on tegelikult tore ja soovitan. Aeg-ajalt kipub küll natuke liiga palju ilmselgeid asju süvitsi seletama, aga no aasta siis oli 63 ka ja lõpp läheb veidi naiivseks kätte, aga loomalood on põnevad. Homohanede elukombed näiteks - peremudel kaks meest, naine ja lapsed on sellel liigil ammu järele proovitud ja töötab (paremini kui heteropaar muuseas). 


kolmapäev, veebruar 07, 2018

Punnpaabu

Käes ongi see päev, mil oma laps sind õpetama hakkab!

Mini: "Emme, saad aru, mitte ükski laps peale minu ei teadnud, et ainult isased leevikesed on punase kõhuga!"
Mina: "Eee...on või? Päriselt?"

Ma olen kogu elu vales elanud! Ja ma arvan, et suur osa inimesi. Leevike on ju see punase kõhuga lind?! Kogu leevikeste naissugu on julmalt maha salatud! Puude otsas märkame ikka parve punase kõhuga linde, kus nende naised on? Ilmselt on nad ikka seal samas parves, aga me ei pane neid lihtsalt punakõhuliste kõrval tähele. Kes on kunagi emast leevikest joonistanud?
See, et paljudel linnuliikidel isased värvikirevamad on, seda ma tean, aga no et leevike?! Leevike on see punase kõhuga lind! Tuvide, partide ja varblaste sood teen ma küll alati kindlaks ja olen seda kiiksu ka lastele õpetanud, nüüd nad loevad alati üle, mitu isast ja mitu emast kuskil parves on.

Otsisin veel huvitavaid fakte leevikeste kohta:
"Leevikeste isaslindude käitumine talvises lindude söögimajas vägagi domineeriv. Seal antakse söömiseks vaba voli ainult emasleevikestele, ülejäänud söögitahtjate eemaletõrjumist teostatakse väga sihikindlalt. Kui tõrjetööd on väga palju, siis võib isaslind suure töörügamisega ise ajapuudusest söömata jääda."  Väiksed vaprad rüütlikesed, nunnu!

"Püsipaaride puhul ei ole seksuaalkäitumine omane mitte ainult pesitsusperioodil, vaid aasta läbi. Linnud võivad aegajalt üksteisele läheneda ja kokku saades pöörduda siis kõrvale, käänates sabad ühele poole. Vahetevahel puudutavad paarilised teineteist nokaga ja isalind pakub emaslinnule mingit raokest." Romantilised, mitte mingid kuivikud! Info leidsin siit.

Seda, et "punnpaabu" leevikest tähendab, sain ka kuidagi kobamisi teada, lapsena arvasin, et see on lihtsalt üks sajast hüüdnimest, mille vanemad minu jaoks välja olid mõelnud.

See oli nüüd Valentinipäeva postitus muide, tagantjärele sain aru.

teisipäev, veebruar 06, 2018

Liigisisene konkurents ja selle ohud*

Ma tavaliselt raamatuid ei refereeri, aga aimekirjanduse puhul tundub oluline olevat mitte minu arvamus, vaid just see, mis must-valgel kirjas, vähemalt arutluse lähtepunktina. Hetkel loen nimelt Konrad Lorenzi raamatut "Niinimetatud kurjus. Agressiooni looduslugu" ja kuna ma olen alles neljanda peatüki juures ning mõtteid on juba hulgim tekkinud, siis panen need igaks juhuks kirja, raamatu lõpuks unustan äkki ära.

Minu refereering: Kui sugulist valikut tõukab tagant üksnes liigikaaslaste konkurents, mis ei ole seotud liigivälise keskkonnaga, võib seesugune valik viia hukatust toovaisse ummikuisse. See stsenaarium ohustab eelkõige inimest, sest peale inimese pole ühtki teist elusolendit, kes suudaks sellisel määral valitseda liigiväliseid vaenulikke jõude. Me oleme hävitanud (tasalülitanud?) hundid-karud ja oleme vaid iseenda vaenlased.

"Mu õpetaja Oskar Heinroth tavatses naljatades öelda: "Argusfaasani sabasulgede (isaslind ehib end emaste tarvis hiiglaslike sulgedega, mis takistavad ta lendamist ja ohustavad seeläbi elu, minupoolne selgitus) kõrval on läänemaailma inimese töötempo liigisisese valiku rumalamaid saadusi." Kaasaegsele tööstuslikule ja kaubanduslikule tegevusele omane rutt on tõepoolest hea näide ebaotstarbekast arengust, mida suunab eranditult liigisisene konkurents. Tänapäeva inimese mänedžeritõbi, kõrge vererõhk, nefroskleroos, maohaavandid ja neuroosiseisund, nii nagu tagasilangemine barbaarsussegi - kõik on seotud sellega, et tal pole enam kultuursete huvide jaoks aega. Kõik see on tarbetu, sest oleks ju võimalik kokku leppida edaspidi veidi aeglasemalt töötada. Jah, teoreetiliselt muidugi, aga praktiliselt on see ilmselt niisama teostamatu kui argusfaasanikukkede kokkulepe edaspidi kasvatada lühemaid sabasulgi." (lk 63)

Kas konkureerimisele vastuhakkamine on mingisugune kohastumus selle olukorra vältimiseks? Et lõpuks kui enamik on ennast surnukstöötanud ja lõhkitarbinud või üksteist võitluses ressursside ja ülemvõimu pärast maha tapnud, jäävad alles minusugused laisad ja mugavad, kes "kiiremini, kõrgemale, kaugemale" ei igatse? Selliseid inimesi on ju alati olnud, aga nende geenid ei domineeri, sest partnerivalikul sunnib üldine kultuur meid eelistama töökaid, rikkaid, edukaid. Äkki see on üks paganama tupiktee? Loomulikult on see hoopis laiem teema, aga mu meelest on värskendav vaadata asjale selle pilguga, et kuhu see konkurents meid lõpuks välja viib ja kas see on ikka see koht, kuhu me jõuda tahaksime. Näe, leidsin absoluutselt ajakohase sissekande teemal "ei taha konkureerida" 11 aasta tagusest ajast, siis valmistuti ka blogiauhindadeks :) Armsad laisad oma naba imetlejad, lõpuks me võidame niikuinii! Kui me just enne välja ei sure või maha tapetud ei saa...


Lõppu natuke keel põses nalja kah, ehk miks on võrdõiguslus tore:

"Paljudel loomadel, kellel lõimetishooldega tegeleb üksnes üks sugupool, osutub ainult see tõeliselt agressiivseks ka oma liigikaaslaste suhtes; vähemalt on ta võrreldamatult sõjakam kui teine sugupool. /.../ kellel kurna eest kannavad hoolt vaid emased, on need omavahel märksa raevukamad kui isased. Inimestelgi näib olevat nii." (lk 64)

*Pealkirja surmtõsidus ei ole vastavuses postituse sisuga.




esmaspäev, veebruar 05, 2018

Karl Ove Knausgård. Minu võitlus, 3. raamat

Selle kuueosalise raamatusarja esimesest kahest osast kirjutasin siin, nüüd on eestikeelsena ilmunud ka kolmas ning ma lugesin seda vist ühena päris esimestest, isegi Goodreadsis seda veel pole.

Seekordne lugu räägib autori lapsepõlvest. Mu meelest on lugude jutustamise järjekord päris hästi valitud, lapsepõlve oli ka esimeses raamatus, kuid seal vaid illustratsioonina isa surmale, mistõttu jäi minule küll veidi segaseks, mis põhjusel autori ja tema isa suhted just sellised olid, nagu nad olid. Teine raamat aga kirjeldas autorit ennast isana - taaskord ei taibanud ma alati, mis sundis autorit teatud viisidel käituma. Kolmas osa annaks kahele esimesele justkui šifri, millega lugeda peategelase olemust täiskasvanuna - kas lapsepõlv seda mitte polegi?

Lapsepõlvelood on üldiselt menukad, kes meist poleks laps olnud, ikka midagi tuttavlikku ja nostalgilist tuleb ette. Knausgård lisab sellele ka omamoodi hilisema pealtnägija vaatepunkti - ta analüüsib mingeid hetki ja suudab kõrvutada seda, mida nägi laps ja mida taipab mees sellele täiskasvanuna tagasi vaadates. Ma ei tea, kas see on kunstlik või ta tõesti suudab niimoodi mõelda, mina ei suudaks, aga see paneb asjad kuidagi perspektiivi ja laseb mõelda, et ilmselt oli minugi lapsepõlves selliseid, tagantjärgi pöördelisi hetki, aga ma pole kunagi neile nõndaviisi vaadanud.

Kui teise raamatu üheks oluliseks tegelaseks oli Stockholm, siis kolmandas osas saab väga hea ülevaate Lõuna-Norrast. Kõik kirjeldused on väga täpsed ja detailirohked, Knausgårdil peab ikka tõesti hea mälu olema. Huvitav on ka see, kuidas ta suudab kirja panna lapse maailma (füüsilise-geograafilise) avardumise, mulle tundub, et see on väga oluline iga inimese (vähemalt paikse eluviisiga tüüpide) jaoks, kuid selle väljatoomist kohtasin siin raamatus esmakordselt.

Samuti on mõtlemapanev pilt seitsmekümnendate Norra keskklassi perekonna argipäeva (ma usun, et kõiki hämmastab see pidev suitsupilv enamike täiskasvanute ümber, olematu võrdõiguslikkus ja üksainus perekond, kes viljeleb midagi ökoelustiililaadset) - kui palju on see erinev sellest, mida me tänapäeval Skandinaavia elumudeli kohta arvame teadvat. Siinkohal tuleb kasuks Knausgårdi vahel tüütuks kiskuv komme asju detailideni kirja panna - olmet uurivatele ajaloolastele väärt kraam.
Ka koolisüsteemi kirjeldatakse piisavalt, kuid siin tuleb tõdeda, et juba seitsmekümnendail tegeldi Norras kujundava hindamisega, mida meil praegu alles juurutatakse. Heaoluühiskonda iseloomustab minu hinnangul ka see kohatine hüperseksuaalsus, mida raamatus kirjeldatakse. Ma ei tea, et siinmail oleks neljandas klassis pruute ja peikasid eksisteerinud, igasugune säärane romantika oli liigitatud millekski jõledaks ning ahistamist ja orgiaid ikka põhikoolis ka ei toimunud. Me saime šoki kui avastasime põhikooli lõpus Soome sõprusklassile külla minnes, et seal käivad mõned poisid ja tüdrukud käest kinni ringi. Meie meelest oli see öäkk ja teadsime, et kui mõni täiskasvanu sellist asja näeks, tuleks hullem skandaal. Laste ja täiskasvanute maailma vaheline ületamatu lõhe oli muidugi olemas ka Knausgårdi raamatus.

Oma lapsepõlvega seostuvaks pidasin kõige rohkem peategelase ideed sellest, kuidas ta "tegelikult oskab kõike ja on vaid aja küsimus, millal anne välja lööb". Mäletan, et igasugu oskuste osas, mis mul ei olnud eriti hästi arenenud, arvasin ma täpselt samuti. Elu on pikemas perspektiivis siiski enamasti vastupidist tõestanud.

See raamat annab niisiis päris hea vastuse küsimusele, kes on Karl Ove Knausgård ja miks ta selline on, tema lapsepõlvelugu paneb rohkem kaasa elama kui kaks esimest osa. Minu jaoks tekkis aga palju küsimusi, mida ehk mingitmoodi valgustatakse järgmistes lugudes, kuid väga ma sellele lootma ei jää, sest tegemist on siiski autobiograafilise teosega. Ma tahaks siiski aru saada, missugune oli Knausgårdi vanemate omavaheline suhe, kui palju ema teadis, kuidas isa seesuguseks oli kujunenud jne ehk siis see, mis ilukirjanduse puhul tavaliselt lahti seletatakse. Päriselus me seda aga teha ei saa, meie vanemad olid sellised nagu nad olid ja me ei suuda kunagi täpselt lahti mõtestada seda, mis nemad sellisteks muutis. Ilmselgelt on Knausgård ära teinud suure töö püüdes lahti mõtestada talle ainsa kättesaadava isiku kujunemislugu. On see aga tänuväärt töö või lihtne egomaniaklus?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

pühapäev, veebruar 04, 2018

Kellele see kriitika vajalik on?

Kuna päris paljud blogijad kirjutavad raamatutest, siis arvan, et nii mõnelegi on sattunud ette ka need kaks artiklit - Keiu Virro krimikirjanduse ülevaade ja Katrin Pautsi vastus sellele koos Virro kommentaaridega. Mulle meeldib alati lugeda, mida teised inimesed raamatutest arvavad ja ma usun, et ei ole ainus, kuidas siis muidu Goodreads nii populaarne on. Ma küll ei tea, kas seesugused arvamused üldse kriitika alla käivadki (Pautsi meelest mitte), aga teisalt pöörab Pauts neile piisavalt tähelepanu, leides, et säärast kriitikat autorile vaja pole - niisiis justkui ikka kvalifitseeruks. Õige kriitik kirjutab analüüsivalt, tal on selleks olemas õige haridus ja võimed ning õige arvustus tõuseb isikliku maitse õigustamisest kõrgemale. Goodreads ja enamik blogijaid jäävad seega kohe kõrvale,  meediaportaalide suvaliste ajakirjanike treitud arvustused samamoodi. Ei ole seda intelligentsi ega kogemust, et olulisi arvustusi kirjutada...

Ometi ma loen ja kirjutan, mõne inimese maitset ma usaldan - kui talle meeldis, meeldib küllap mullegi, mõni kirjutab huvitavalt, tekitab isu ka ise üle lugeda. Just personaalsus on see, mis päris palju määrab. Sisukirjeldused ei anna tavaliselt midagi juurde, võrdlused muude teostega kõnetavad ainult juhul, kui ka need mulle tuttavad on. Kuhu antud teos kirjandusteoorias paigutub - eks seda on ka huvitav teada, aga lugema see just ei meelita. Tahaks ikka teada, mis tunde raamat kelleski tekitas. Pauts taunib arvustaja egoismi, mu meelest on see pigem tervitatav - see, et mõnele ei meeldinud, ei tähenda ju, et raamat kehv oleks, maitsed on lihtsalt erinevad. Erapoolikus? Selles mu meelest nö lihtrahvast süüdistada ei saa. Kui tõepoolest juhtub tuttav autor olema, saab mittemeeldimist ka viisakalt formuleerida või arvustamisest hoiduda.

Aga võib-olla ongi isiklikuks minemine see, mida Pauts karta oskab, sest mu meelest ta täpselt seda ise teeb. Kuidas teie mõistate lauset: "Enda meelest ma ei saakski näiteks Birk Rohelennuga ühte patta mahtuda – ma ei kirjuta psühholoogilist naistekas-krimithrillerit, nagu tema teeb (menuautorite Gillian Flynni ja Paula Hawkinsi algatatud ja praeguseks juba taanduma kippuv trendiröögatus). Kuidas meid üldse võrrelda saab?" Eks mind saab muidugi süüdistada selles, et poogin tekstile oma peas juurde nüansse, mida seal ei ole, aga kas siin pole mitte öeldud seda, et Rohelend tegeleb aegunud moeröögatuse otsas sõitmisega? Selline tavaline ussitamise teema, pärast saab ripsmeid volksutada ja süütult öelda, et "pole minu süü, kui teie siit midagi seesugust välja lugesite, otsesõnu pole ma midagi öelnud!".

Oeh, sellist minu jaoks üleolevat osatamist leidub mujalgi: "Arvustajal oleks tähtis endale aru anda, mis on žanri funktsioon." Kui see pole patroniseeriv kõnepruuk, siis ma ei teagi. "Põhjendamatult ründav stiil"? Minu jaoks on. Ja on väga vähe kriitikat, mis selliselt kõlavad (Jüri Pino tuleb hetkel ainsana meelde oma üleolevate naljade ja teemast mööda kirjutamisega), minu meelest arvustajad pigem austavad kirjanikke. Pauts küll leiab, et Virro on oma algses arvustuses "rahvakirjanike" Väljaste ja Vaheriga üleolevalt käitunud, kuid mu meelest kritiseerib ta lihtsalt teoseid, mitte isikuid ja lugedes seda, mille Virro välja on toonud, siis põhjust ka leidub. Milleks avaldada toimetamata raamatuid? Ma olen absoluutselt nõus Virroga, kui ta ütleb "Aga kas see, kui miski on mõeldud eelkõige meelelahutusena, tähendab, et see ei pea olema kvaliteetne? " 

Loomulikult pole ka kogu kriitika (või arvamused raamatute kohta) kvaliteetne, kuid eeldada, et kõik arvajad peaksid suutma Sirbi-väärilisi analüüse kokku seada ja asjast huvitatud neid ka lugeda, on ehk ikka liiga palju. Inimesed loevad tegelikult väga palju ning infot erinevate teoste kohta on paratamatult alati liiga vähe. Tihti seisad raamatukogus riiuli ees ja mõtled, mida nüüd ning teed selle otsuse just selle põhjal, et keegi vist kusagil kirjutas sellest raamatust, pole oluline, kui akadeemiliselt see arvustus üles ehitatud oli, peaasi et mainiti. Mina olen igati egoistlike arvustuste poolt, juhul, kui arvustatakse raamatut, mitte aga selle kirjutanud isikut. 

reede, veebruar 02, 2018

Pideva magamatuse režiimist

Hetkel käib mul magamine nii, et kõigepealt tuleb ära oodata, millal Mikro pooletunnine köhahoog taandub, seejärel oodata, mil kass aru saab, et pole veel ärkamisaeg, siis tõuseb L., et vetsu minna ja enamasti peale seda asub tööle vastasmaja lumevihkaja, kes kraabib labidaga kive ja asfalti nii kaua, et enam ühtki lumekübet kõnniteel pole. Vahel saabub seejärel veel prügiauto. Samas on tunne, et need unesutsakad, mis seal vahel tehtud saavad, on kuidagi eriti kvaliteetsed.

See kõik tõi mulle meelde selle (mõttetu lühi)artikli ööune kokkuleppelisusest ja järsku lõi pähe, et kohe-kohe saab ju viis aastat minu suurest uneeksperimendist, millest ma vist isegi kirjutanud ei ole. Viie aasta tagused sündmused hakkavad juba hägustuma, ilmselt on viimane aeg kirja panna.

Igatahes sündis siis ootamatult, 2,5 kuud enne oodatavat aega Mikro, kes samal ajal, kui mul kõhtu kokku õmmeldi, kiiruga lastehaiglasse ära viidi. Alguses, kui ta intensiivis oli, sai teda ainult vaatamas käia, aga kui ta umbes nädal hiljem haigla tavakorrusele viidi, sai ka ise sinna kaasa minna. Ka seal olid palatid jaotatud patsientide olukorra tõsidust arvestades ja teekond sai alguse suurest üldpalatist, kus tited klaaskastides ja lapsevanemad (emad, ühe erandiga, aga sellest ma olen juba kirjutanud) kõrvalpalatis mitmekesi koos. Emad ei olnud seal mitte mingiks moraalseks toeks, vaid kohe tuli ka tööle hakata - ööpäev läbi oli iga kolme tunni tagant lapse toitmine ja mähkme kaalumine, kord päevas ka lapse kaalumine ja üldine kasimine. Intensiivis siis kell 12, 15, 18, 21, 00, 03 (selle tegid õed), 06, 09 ja otsast peale. Kui juba palatisse lapsega kokku said, tegid ka kelle kolmese ise. Mis seal ikka erilist? Enamik vastsündinuid tahab sama tihti süüa ja muud tähelepanu?

Erinevus oli selles, et sügavalt enneaegsed nimelt ei ole võimelised ise sööma, ei rinnast ega lutist, neile on see liiga raske pingutus ja seetõttu tuleb neid toita sondiga nina kaudu ja mõne grammi haaval. Praktikas nägi see välja nii, et umbes pool tundi enne söögiaega tuli toit lapse jaoks välja pumbata, õige kogus (iga lapse jaoks koostasid arstid isikliku graafiku) valmis panna, lisada sellele mingi "jõupulber", ülejäänud piim sügavkülma viia, seejärel toit süstlasse võtta, süstal difuuserisse panna, ühendada sondiga, oodata, kuni sond toidu lapsele manustab, sond puhastada. Lisaks anda lapsele rauapreparaati, mis nirises alati suust välja ja määris kogu ümbruse. Mähe tuli samuti vahetada ja seda kaaluda, sest sellest oli näha, kas lapse soolestik käib läbi või mitte. Ahjaa, iga kord tuli veel last kraadida ka. 12 tunnise intervalliga (kell 12 ja 00, ma tõesti ei tea, miks mitte 09 ja 21 näiteks) tuli lapsele teha hapnikusõltuvust vähendavat auru, neil kel suurem sõltuvus, isegi tihedamini. Kogu see trall kokku võttis oma tunnikese. Hiljem veel rohkem, sest siis üritati juba last lutist või rinnast sööma saada, mis oli lahing kuubis, mis sageli lõppes sellega, et kogu toit oksendati lõpus lihtsalt välja, lisaks tuli arvutada, mitu grammi hinnanguliselt sisse jäi ja palju sondiga juurde lükkama peaks. Ma isegi imestasin, kuidas selline täppistöö meie kätte usaldati, kogu see arvutamine magamata peaga ja ilmses stressiolukorras...aga ilmselt polnud kunagi miskit juhtunud.

No näiteks kui sa kella kolmese tralli poole neljast lõpetasid (algas see ju ettevalmistutega poole kolmest), siis kella pidid äratama panema poole kuueks. Maksimaalselt 2 tundi vaba aega uneks või päeva ajal ka millekski muuks. No näiteks söömiseks, pesemiseks, pesu pesemiseks (kuna eriti pisikesed riided olid defitsiit, siis oli kavalam nende määrdudes asjad ise ära pesta kui ühispessu anda, kust keegi teine need endale võis saada), poes käimiseks (mähkmed tuli ise osta ja ekstraväikseid mähkmeid ei müüdud mitte kõigis poodides). Selle vaba ajaga oli muidugi see konks ka, et last valvama pidid vannutama selleks ajaks oma palatikaaslase või mõne muu kaaskannataja, lapsed muidugi magasid 90% ajast, aga neil võis ette tulla hapnikupuudust, millest masinad küll teada andsid, kuid meditsiiniline personal ei pruukinud seda koridori kuulda.

Huvitav on aga see, et mingit erilist unepuudust ma sellest ajast ei mäleta, enamasti ärkasin üles mõned minutid enne äratuskella, keha harjus režiimiga ära. Pigem oli raske kodus, kus sellist täpset režiimi enam ei pidanud hoidma ja iial ei saanud olla kindel, kui paljuks seda und seekord antakse. Eks see ole vist inimesele omane rutiinivajadus - mõtled küll, kui tore oleks sellest vaba olla, aga tegelikkuses mingeid pidepunkte ikkagi vajad. Ilmselt on organisatsioonid -  sõjavägi, haiglad, vanglad, sellest ka aru saanud, et eriti just stressisituatsioonides aitab kindel režiim rajal püsida (ei ole aega oma mõtetesse süüvida ja ennast haletsema hakata). Palju piinarikkamalt mäletan esimesi päevi sünnitusmajas, kus olin üksinda palatis ja ainsad tähthetked päevas olid söögiajad ja arstikülastused.
Loomulikult ma seda eksperimenti korrata ei tahaks ega soovi ka kellelegi teisele, et see läbi elada tuleks, aga tagantjärele huvitav mõelda, kuidas tegelikult suudad üsna valutult kohaneda kui vaja. Seda muidugi ilmselt piiratud aja jooksul, minul kestis see kokku umbes kuu aega, mõnel emal aga pea pool aastat, neid lasti küll vahepeal nädalavahetusteks koju taastuma.

Jah, ma tean, et leidub inimesi, kelle mitte-enneaegsed lapsed ei maga ühtki ööd korralikult enne nii viieaastaseks saamist ja vot see on tõeliselt jube. Kuidas nemad hakkama saavad, ma tõesti ette ei kujuta.