Kuidas lahendada konflikte ilma inimesi mõrvamata?

Paar päeva tagasi juhtus nii, et Mikro tuli nutuselt koju ning väitis, et õpetaja kiusab teda. Kui tema pingis tõsise näoga istub, sest ta ongi tõsine väike inimene, siis õpetaja norib terve klassi kuuldes, et mis tal jälle viga on, et vihane nägu ees ja kas ta ikka teab, et sellist nägu tehes on ta varsti nagu krimpsus vanamutt. Selle jutu peale elavneb Mini: "Oojaa, ma tean, mul oli selle õpetajaga täpselt sama lugu!" Ei, teiste lastega seda ette ei tulnud, ainult minu omad on need kurjad põrnitsejad.

Nii, mis tunded teid valdaks seda kuuldes? Minu esimene emotsioon oli muidugi "Mida kuradit!?" Klassikaline "miks sa ei naerata?"-olukord. Minge te ka sinnasamusesse. Mu meelest on pidev infantiilne irve näol idiootsuse tunnus. Tahate välja näha nagu Ingrid Tõnisted vä? (See kõik on õel ja vihaga mõeldud, ilmselt proua Tõnistelgi lihtsalt on selline rõõmurulli nägu looduse poolt antud) Juhtusin samal ajal just Müürilehest koolikiusu teemal lugema, kuidas õpetaja ühest sõnast võib alata aastaid kestev narrimine ja oigasin. Olete kuulnud väljendit "resting bitch face"? Mu mehel on see, ilmselt pärandus lastele ka, vabandage mind, et nii vale mehega lapsed tegin! Mees samal ajal kommenteerib teises toas, et näed nüüd, mis tunne mul on, kui sina mind jälle halvas tujus süüdistad - mu lihtsalt on selline nägu! See siin on hilisem kokkuvõte eks, algselt plaanisin kohe siia blogisse üürgama joosta, sest äkki oskavad targemad pead head nõu pakkuda, mida tegema peaks. Kui see siin on emotsionaalne või õel, mõelge, mis vahetult toimus. Hea, et ma ei kirjutanud. Mitte kuhugi. Mõtlesin õpetajale kirja saata, aga õnneks pidi järgmine päev niikuinii koosolek olema. 

Otseste konfliktidega on see teema, et olukord sõltub mõlemast poolest. Kui kumbki on vihane, siis eskaleerub. Ma kujutan alati oma peas enne teise poole reaktsiooni ette ja kütan ennast veel rohkem üles. Tegelikkus on see, et enamasti olen mina see agressiivsem pool (sisemiselt) ja ma rahunen kohe maha, kui teine pool "normaalselt" käitub. Ehk siis enne kokkusaamist ma ei tea, kuidas vaidlus/konflikt sujub. Kelle ma puurist välja lasen - kas selle hullu, kes päid otsast hammustab või leebelt argumenteeriva versiooni? Koosolek oli rahumeelne, visati nalja, pärast sai vaguralt vesteldud, õpetaja nentis, et ilmselt poleks pidanud kõigi ees kommenteerima, mina informeerisin, et kõige parem on võimalikku mossis nägu ignoreerida, küll see üle läheb. Rahu maa peal. Aga ma täiesti mõistan neid, kes esimese asjana Haridusministeeriumisse helistavad. Esimene emotsioon ongi selline sageli. 

Esimese emotsiooni peal toimetatakse tavaliselt internetis. Internet on ilgeid värdjaid täis, onju?! Iga päev, iga tund, iga minut võid end seaks vihastada. Üks mees, kes kandideerib, aga ei oma absoluutselt mingit arusaama õigekirjast, alustades sellest, et koma järele käib tühik, jagas eile mingit videot "Nõuame peaministri tagasiastumist"- lehelt. Kaja Kallas olla ametlikult kõige lollim peaminister, sest mõelda vaid, ütles Riigikogu ees, et mida rohkem vaktsineerituid, seda rohkem neid ka surema hakkab. Millest sa, debiilik, aru ei saa? Puhas kuradi matemaatika ju, tõenäosus! Tao pead vastu klaviatuuri ja sure ära! Tahtsin selle mehe ära blokkida, aga siis hakkasin mõtlema, et tegelikult oli see mees ainuke, kes mind aitas, kui mul häda oli. Ta oli ainuke, kes arvestas teise inimesega. Selline, kelle peale saad loota. Ta on tegelikult hea inimene, ta ei ole paha. Ja mul on kahju, et ma olen internetis tema teist külge üldse näinud. 

Seejärel hakkas üks kena inimene päriselus täielikku Põlluaasa tegema. No et miks ei võidaks ometi normaalsed olla ja algul homod, pärast zoofiilid ja miks need vähemused karjuvad, miks mina ei karju? Selline klassikaline komplekt ühesõnaga. Ja siinkohal on päriselus raskem, sest mul on spetsiifiline rööprähklemise kiiks - ma ei suuda isegi mõelda ega rääkida üheaegselt. Sellepärast ma blogingi. Ma peaks talle kirja kirjutama, aga ta ei loeks. Tema põhiline probleem ongi, et ta ei loe (õnneks ta ka ei vali). Aga rääkides ma ei suuda rahulikuks jääda, ma hakkan räuskama, lähen isiklikuks ja saadan persse. Täiuslik väitleja, ühesõnaga. (See leebelt argumenteeriv versioon minust, millest enne õpetajaga seoses juttu oli,  ilmub välja ainult siis, kui mul on enne olnud rahulikult aega oma mõtted sirgeks saada, puusalt tulistada ma ei suuda.)

Mis lahenduseks? Suhelda ainult omas mullis, blokkida ära kõik teisitimõtlejad? Sulgeda silmad ja kõrvad enda jaoks vastuvõetamatute ideede ees ja pomiseda, et "ta on ikkagi mu sõber"? Vahest tahaks kah kangesti normaalne olla, aga ei oska.

Loll on loll olla ja hambad

Mul on tekkinud probleem kohvijoomisega. Kõrvetisi tekitab viimasel ajal. Ei peaks jooma vist. Ainuke asi on see, et mul on veel töö juures pool šokolaadi sahtlis alles, kuidas ma selle ilma kohvita söödud saan? Ehk siis - mulle ei maitse kohv tegelikult. See ei tee mind ärksaks, ma joon seda alati piimaga, sest no ilma piimata on see must mõru löga lausa joodamatu ju. Vabalt võin juua ka lahustuvat kohvi, mu meelest vahet pole. Ma lihtsalt joon, sest olen harjunud, teised ka joovad jne. Ja magusa maitse võtab kenasti ära kui koogi või kommi kõrvale juua. Sest kook ja komm on ka iseenesest vastikud ning magusad. Ma söön neid selleks, et oleks midagi kohvi kõrvale võtta ja kohvi joon selleks, et muidu on magusad asjad liiga magusad. Loogika missugune. 

Kolleeg tegi suitsu, et olla tervislik. Ta ei tahtnud suitsu teha, aga tundus imelik silmade puhkamiseks niisama rõdule seisma minna. Muidu ta ei suitsetanud, ainult tööl. Nüüd keelati rõdul suitsetamine ära. Kolleeg pääses suitsukohustusest, aga nüüd kaebab, et peab päev otsa istuma. Suits oli põhjus, et ennast sirutada. 

Tänaseid valestikuulmisi ka: "I'm a bad like Pippi!" osutus hoopis "I got my back like Pippen"iks...

Päev lõppes aga ühe suuremat sorti Zoomi koosolekuga, ikka mitukümmend inimest. Algul tavalised väiksed tehnilised viperused jne. Üks inimene parajasti räägib ja samal hetkel kostab kõigi kõrvu kile kraaksatus, mis ilmselgelt ei olnud kõigi kõrvadele mõeldud, lihtsalt mikker oli sisse ununenud: "Issand jumal, jälle see XXX XXX "esineb" siin!" Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul oli kole piinlik. Selle vaese esineja ees siis, kes seda kuulma pidi. Juba oli möödas see murdosa hetkest, mil oleks veel kohane reageerida "proua YYY YYY, palun lülitage oma mikrofon välja!" Teeme kõik näo, et ei kuulnud ja liigume edasi. Võib-olla see ütleja marineerib häbis, aga võib-olla ka mitte. Ma isiklikult ei tundnud kumbagi poolt, "esinejat" teadsin, ütlejat üldse mitte. "Esineja" oli lihtsalt tuttav inimene, ei sümpaatiat, ei antipaatiat. Mõtlesin siis, et tegelikult oleks olukord hoopis teistsugune, kui niimoodi öeldaks mingisugusele vastikule tüübile. Kohe mõtleks, et hahahaha - paljastatud, said, mis tahtsid! Kuningas on alasti! Keegi ei salli sind, nänänänää! Milline väiklane inimene, suhtumine ei sõltu sõnumist, vaid sõnumitoojast. No sellepärast näiteks häiribki koledasti, kui oma peas normaalseks peetud inimene mingit iba hakkab suust välja ajama. Lollile annad andeks, temast ei loodagi paremat. 

Hambaarstil käisin ka. Ma korra aastas ikka käin, arst ütleb, et kõik korras, puhastab veidi hambakivi, mingi 15-eurone laks. Nii viie aasta tagant on mõni augulaadne moodustis ka olnud, siis higistan ennast toolis märjaks ja vabisen nagu haavaleht. Teisalt ma olen märganud, et paljud teised panevad hammaste alla suuri summasid, mingid juureravid, kunsthambad ja muu. Mu ema käib sama arsti juures, kus mina ja teda hakkas see ka vaevama, sest ta ju veel vanem, aga ikka hambad suus. Läkski siis ühe "noore ja agara" arsti juurde, kes muidugi leidis, et "see hammas siin vist hakkab surema" jms. Nüüd käib ema ka ja maksab. Ütles mulle ka, et vahetagu ma arsti. Aga ma ei taha ju! Kui mul kaebusi ei ole, miks ma pean endal igaks juhuks laskma pool lõualuud tühjaks tõmmata?

Ära lase deodoranti püksi!*

Vaatasin eile filmi "Mürgine ilu", mis oli vist küll juba kordus, ja vandusin. ETV2-s veel kuu aega järelvaadatav, saate ka vaadata ja vanduda.

Filmis oli küll ka muid kosmeetikatööstuse ebameeldivaid tahke, kuid põhiteemaks oli Johnson&Johnsoni beebipuuder. Nimelt avastas üks ennastsalgav teadlane, et talk on äärmiselt kantserogeenne (vähkitekitav) ja arvas, et sellekohase hoiatuse peaks panema beebipuudri pudelitele, mis enamjaolt talgist koosnevad. Suurfirma ei tahtnud sellest midagi kuulda. Samas sattus teadlase kätte info, et J&J on probleemist teadlik juba aastast 1960! Üks naine, kes oli saanud munasarjavähi, läks ÜKSI J&J vastu kohtusse, algul püüdis J&J teda 800 000 dollariga ära osta, seejärel 1,2 milliga. Naine keeldus. Läbi ussiemmi said nad kohtus võidu, aga sellise, kus tunnistati, et jah, võis küll vähk sellest tulla, aga mingeid sanktsioone ei järgnenud. Ei mingeid hoiatusi siiani. Filmi kirjelduski ütleb, et "Põhja-Ameerika kosmeetikatööstuselt ei nõuta tõestust selle kohta, et koostisained on ohutud, enne kui need jõuavad poeriiulitele." Hakkasin mõtlema, kas see sama beebipuuder mitte meilgi müügil pole? Minul vähemalt oli see valge pudel olemas, kui lapsed väiksed olid. Ma olen 100% kindel,  et ma ei ostnud seda, sest õnneks ei olnud mu lastel mähkmelööbega probleeme ja ma pakun, et sain selle neetud pudeli mingist apteegi(!) beebipakist tasuta. Ja loomulikult ma mõnikord ka raputasin seda oma laste pepude peale..Igaks-juhuks. Et mõnus kuiv tunne ja hea lõhn. Nagu ei tuleks selle pealegi, et asi, mida reklaamitakse beebidele, võiks olla mürgine. 

Üldse on vähemalt minul üldiselt mõtlemine, et "müüakse poes, järelikult on testitud ja turvaline". Mõnikord ju ometi Tarbijakaitse võtab osad tooted müügilt ära, need on enamasti mingid väikepoodides müügil olevad kohe pealtnäha kahtlased Hiina vidinad. Paar päeva tagasi just osatasin, kuidas meil oli omal ajal ikka helge lapsepõlv, sai turuputkast või bussijaamast odavat kosmeetikat, aga tänapäeva laps peab esimesed katsetused üsna hinnalise kraamiga tegema. Peale filmi mõtlen, et johhaidii. Ok, sel ajal vist liikus meil pigem Poola, kui Hiina kraam. Miskipärast on mul jälle kõhutunne, et Poola kraam on natuke turvalisem, Hiinas ei maksa inimelu midagi...

Vaatad filmi, hakkab õudne, aga mida sa siis teed? Nagu filmis öeldi, keelatakse mingi aine ära, osavad kosmeetikatööstuse kavalpead nimetavad selle lihtsalt ümber või leiavad teise sarnase. Looduskosmeetikas võib samuti ohtlikke ühendeid olla, filmis toodi eeterlikud õlid (mul üks tuttav promob neid ja kuigi seal on tõesti hoiatus, et mitte rasedatele ega imetavatele emadele, siis äkki kõik ei loe seda või ei hooli?), millest nt lavendliõli sisaldab piisavalt östrogeeni, et poiss-beebidel rinnad kasvama panna. Lavendel on ju teadagi hea une tekitaja ja beebidel on und vaja...

Ilma kosmeetikata ka ei saa. Ma olen püüdnud kasutada nii looduslikku deodoranti kui šampooni. Ütlen ausalt, et niimoodi haisenud ja rasvase peaga ringi käinud ma muidu ei ole. Proovisin ka laste peal, sest äkki ma olen nii keemiast läbi imbunud, et minu puhul on vaja mingit üleminekuaega. Ei, laps, kes varem üldse deod kasutanud polnud, haises samuti ja pea läks kohe rasvaseks, kuigi nemad mingit suva poešampooni kasutanud ei olnud. Mulle tundub, et selliste teemade puhul, et mitte hulluks minna, jääbki tavatarbijal üle vaid pea liiva alla pista ja nentida, et eks me sureme nii või teisiti, kõik meie ümber on juba mürk. 

Aga päriselt, mis toimub nende inimeste peas, kes teadlikult seda mürki toodavad ja turule paiskavad? Samal ajal külmalt valetades. No näiteks mina seda Grüne Feed ei usu. Mu emale toob üks sealne töötaja kurki ja ta on alati maininud, et jumala eest, peske need kurgid kodus kindlasti üle, te ei taha teada, mida seal kõik kasutatakse. Mina näiteks kiles kurke ei pese. 

Miks on vaja üldse teooriaid, nagu keegi meid salaja mürgitaks mingite chemtrailide või vaktsiinidega, kui seda tehakse täitsa avalikult?

*Mainin ära, et pealkiri on pelgalt tähelepanu äratamiseks ega viita kuidagi sellele, et ma naeruvääristaks inimesi, kes seda päriselt teinud on. Traditsiooni jõud on tugev ja ilmselt kui meil siin oleks igapäevane komme talki higistamise vastu kasutada, siis teeksime seda meiegi. Mulle lihtsalt tundub, et see on pigem miski Ameerika komme (parandage mind, kui eksin!)

Pista see raha endale ...!

Eile jälle keegi tarkpea seletas, kuidas nutikas inimene võtab oma teise samba välja ja investeerib. Ma tahtsin kangesti küsida, et "a misjauks? mis teed selle rahaga?", aga ei viitsinud, sest kes must ikka aru saab. Ok, ma saan aru, et mingisugust hulka raha on vaja, aga kui sul raha niigi üle jääb, miks sul teda veel rohkem peab olema? Tänan küsimast, mul on teine ja kolmas sammas olemas, pole iial vaadanud, mis nendega toimub, las see raha põleb seal, mul ei ole ju teda vaja. Et ma hakkaks ennast kurnama mõtlemisega, et äkki see raha on vales fondis, äkki peaks tegema nii või naa  - mis vahet seal on? Vaja on mul seda ju alles tulevikus, miks ma praegust elu selle peale mõtlemisega mürgitama pean, las ta olla seal, küll pärast vaatame. Sellepärast ma need sambad ju tegingi, et ise mässama ei peaks. 

Courtney õpetab finantsintelligentsi, kahetseb, et tal seda varem ei olnud - nagu mis vahet sul on, kas sul on 5 või 10 miljonit? Sul on elamiseks vajalik niigi olemas, mida sa põed mingit kunagi kaotatud pappi? Raamatupoodides pidi olema investeerimisteemaliste raamatute buum! Teate, ma panin Afanasjevi viimasele raamatule ühe punkti ja jätsin pooleli just selle pärast, et esimesel sajal leheküljel räägiti peamiselt rahast, kuidas seda saada, milline mõtlemisviis finantsiliselt edukal olema peab jne. Ma ei suutnud ennast sellest läbi närida, nii igav oli. Ilukirjandus võiks siiski olla selline, et kui keegi on rikas, siis nii öeldagi, ma usun, pole vaja detaile, lähme looga edasi. Praegu loen Sauterit, see kah teatab, et naised tahavad rikast meest. No kuulge, ma võtaks rikka mehe ainult siis, kui too on dekadentlik pärija, kes vats heast-paremast pungil, patjadel lebades varandust kulutab, paraku neid otsi tikutulega taga, sest geenid - käbid ei kipu kändudest kaugele kukkuma ja kui juba känd harrastas papi kokkuajamist, siis on vähe lootust, et järglanegi agar töömesilane ei oleks. J. Petrone kah kurtis, et eesti naine tahab töökat meest. Pole hirmsamat asja kui töökas mees, selline tekitab ainult süümepiinu ja lõpuks lõpetad ka ise, lapp käes küürakil põrandal!

Ma nägin ükspäev unes, et võitsin lotoga. Ma ei tea, palju, sellest sõltub nii mõndagi, aga igatahes hakkasin mõtlema, mis teeks siis. Lõpuks selgus, et parem oleks mitte võita. Jüri Kolk kirjutas ka ühes oma kolumnis, kuidas ta vastas mingile investeerimispakkujale, et tal seda rahakest ikka on siin ja seal, mille peale nõustaja osatas, et miks te siis tööl käite? Kolk vastas kohe kenasti, et "a mis ma siis muud ikka teen?" Ma olen samas paadis. Ma ei taha oma elu muuta. Mida ma teen, kui ma tööl ei käi? Ennast teades, ei midagi mõistlikku. Läheks ümbermaailmareisile, koliks soojale maale? Mu suhtlusringkond on siin, ma peaks kõik sõbrad siis kaasa võtma. Mul on lapsed, nemad peavad koolis käima, neil on oma suhtlusringkond. Ma mäletan, et omal ajal kehutas isa meid aastaks Londonisse kolima, ma ei suutnud hirmsamat karistust välja mõelda. Ma saan aru, minu kiiks, teised klassis vaatasid kohkunud nägudega, nemad oleks kohe läinud, aga mina tõesti mitte. Ma ei taha isegi kolida kuhugi suurde ja uhkesse majja mere ääres. Mu meelest inimesed kolivad ainult häda sunnil. Või no, peaks kolima ainult häda sunnil. Kui kõik on enam-vähem ok, ei tohi heast peast muutma hakata. Ei taha lihtsalt ka ju. 

Ainuke asi oleks see, et ma võidaks selle tohutu summa raha, peidaks ära, elaks nagu enne ja kui pärast tuleks välja, et ohoo - mutt oli pururikas, siis saaksid minu lapsed olla need laisad Paris Hiltonid, kellel on lihtne elu. Mis ei ole üldse lihtne tegelikult, sest rikkaid ümbritsevad igasugused jälgid kiibitsejad tavaliselt. 

Ah et see variant on ka, et annaks raha vaestele, kes karjuvad appi? Esiteks, see on veidi teine teema, sest keegi ei investeeri selleks, et hiljem raha vaestele ära anda. Teiseks, kui tõesti anda, siis sinna, kus mingi tõsine ebaõiglus. aga selliseid probleeme tavaliselt mingi rahasüstiga ära ei lahenda.

#jutujaht Sinnani on maad kaksteist miili

Jälle eellugu - ma olen ikka täitsa rumal olnud, et pole varem päriselu ilukirjandusega maskeerinud. Miski uhkus ja egotsentrism vist, et ärge arvake, et see päriselt ei juhtunud, juhtus JA MINUGA! Lisaks mõtlesin kohe alguses, et võiks nende teemadega hoopis järjejutu teha, kui õnnestub ja kuna üks kommentaator sama mainis, siis "rahva tungival nõudmisel" ma ka nii teen. Igatahes tundub see formaat etem, kui niisama seletada, mis ma nädalavahetusel tegin. Aga kõigi sündmuste ja tegelaste kokkulangevused päriseluga on loomulikult täiesti juhuslikud ja meelevaldsete tõlgenduste tulemus!

***********************************************************************************

Telefon helises. Panin korgitseri käest. Ah, mis ma peenutsen, keeratav kork oli lihtsalt, pudeli, pudeli panin käest, ja võtsin kõne vastu. Helistas Kissu ja teatas, et tal "musi" (öäkk, kaua võib!) läks suvilasse niitma, äkki ma viitsin temaga koos välja minna. See väljavaade tõotas homseks hullemat pohmelli kui üks hädine veinipudel, seega olin nõus. Jälle keerutan, eks ma oleks ju igal juhul läinud, valvepidutseja nagu ma olen. 

Alguses oli täitsa lõbus vanu aegu meenutada ja mööda linna patseerida, aga ühel hetkel saabus jälle see klassikaline moment, mil mingid võõrad meesterahvad meie lauda maandusid, sest no ega ükski naisterahvas niisama baaris ei istu, eks. Edasine stsenaarium on samuti üsna kindel - kohe, kui teatad, et sina oled juba kinni, siis kannatamatumad lasevad jalga, sest no mida sa naisega ikka räägid, tahaks ikka kohe tegutsema asuda, aga võõrast vara näppides võid kõrvetada saada, enesekindlamad jäävad aga terveks õhtuks su valvsust uinutama - nii kui jõuad mõelda, et äkki ikkagi inimene, maandub käsi su kannikal. Jah, ilmselt olen ülekohtune, aga elu on kahjuks end sellest küljest näidanud. 

Seekord oli olukord aga peaaegu ideaalilähedane, sest mehed, kes meie lauda maandusid, olid sellist lihtsamat tüüpi, kelle puhul mul, häbi tunnistadagi, kipub mingisugune emainstinkt tekkima. Või pigem mitte emainstinkt, vaid see tunne, kui näed mõnd väikest ja abitut, pealtnäha rumalat loomakest ning tahaksid ta sülle krahmata, et karusele kasukale musi anda. Mulle tundub suisa, et siin võiks minu puhul kellelgi isegi šansse olla - "oh, sind harimatut matsikest, sa oled nii üllatav on naiivses maaläheduses" ja enne kui taipad, oled mõne sellise endale teki alla sooja vedanud. Õnneks on see siiani vaid teoreetiliseks stsenaariumiks jäänudki.

Igatahes Vello oli ehitaja, aga ta ütles, et tal on "nagu niiii siiber sellest ehitamisest - muud ei ole, kui muudkui ehita! Ma mõt'sin, et tahaks midagi muud teha! Ma mõt'sin, et tahaks hoopis reisida!" Vello oligi juba käinud Egiptuses ja Tais. Seal olnud täiega lahe. Vello tahtnuks nüüd Indiasse minna, sest seal olla hoopis teistmoodi. Kääris käise üles ja näitas, ei, mitte muskleid, vaid erinevaid  helmestest käevõrusid, millest üks pidi puhastama, teine energiat andma ja kolmas, ma ei tea veel mida. Lubas mulle saata lingi äärmiselt täpsele horoskoobile, tema iga päev lugevat ja kõik läheb täppi! Ma küsisin sarkastiliselt, et on ta proovinud ka mõne muu tähemärgi kohta käivat lugeda, äkki see läheb ka täppi, aga Vello üldse ei solvunud, vaid lubaski järele proovida. Lihtne inimene, aga mitte arrogantne.

Vello sõber Märt oli teisest puust, tema oli selline lahtise suuga poiss, kes kõigepealt käratas meie lauda esimesena maandunud Vellole, et daamid ehk üldse ei soovi seltskonda - enamik mehi ei tuleks selle pealegi, et nõnda arvata! Lauda maandudes algatas ta kohe tuntud äraarvamismängu - kui vana keegi võiks olla, aga ei teinud seda sugugi mitte traditsiooniliselt: "Oi, teie neiu ilmselt küll vanem kui 21 ei saa olla!" vaid nimetas mulle esimese hooga tõest kõigest ühe võrra väiksema numbri! Milline aus mees! Kohe tekkis sümpaatia. Platooniline, muidugi. 

Kahjuks järgnes sellele minupoolne liigne ausus, kui Märdike teada tahtis, kas sünnimärk mu põsel on tõeline või miski Marilyn Monroelik ilumärk. Vastasin, et minu eas võib see vabalt vähk kah olla. Kissu vaatas mind hukkamõistvalt ja otsustas samuti tuure maha võtta "musile" helistades.

"Tšauuu, noh, kuidas läheb, oled juba muru ära niit...oot, mis hääled need seal? Kas see oli...? Kas ma kuulsin õigesti, et...? Suu kinni, see oli raudselt naise hääl, mis sa arvad, et ma olen päris kurt või!"

Laudkond oli vait kui sukk, Kissu viskas telefoni teatraalselt lauale ja teatas, et nüüd on minek, tema olla peale kolme gin&toonikut nii kaine küll, et kord majja lüüa, antagu aga auto võtmed! Mul purskus selle peale jook ninast välja, et mismõttes, praegu pimedas ja keset ööd sinna soode vahele Raadikverre minna! Vello pomises, et "Sinnani on maad kaksteist miili..." Kissu käratas, et mis pagana miili, tema on humanitaarklassis käinud ja mõõtühikuid teisendada ei oska, mina noogutasin kaasa.

#jutujaht Jõuavad kohale järgmisel päeval

Otsustasin ka osaleda. Eellooks siis see, ca 20 aastat tagasi kirjutatud jutt, mida mul omal ajal väga lõbus kirjutada oli. Praegu oli lugeda ka, ma ei tea, kuidas teistel, aga beibed on raudselt mu lemmiktegelased olnud igasugu loomingulistes ülesannetes.

*****************************************************************************

Kui ma nüüd ajas tagasi mõtlen, siis ma tõepoolest ei tea, kust aastal 2000 neid kolmeliitrilisi purke saadi. Praegu ma tean küll - paned Fesari taaskasutuse gruppi kuulutuse üles ja voila!  - purke tuleb nagu aganaid! Enamasti tahetakse küll neid titetoitude omasid, et kuskil kodukandi kohvikutepäevadel oma kodukootud tiramisusid või smuutisid neisse pakendada ja hingehinnaga maha müüa. Ma ei julgeks elu sees sellistest kohtadest midagi osta - elu sees sa ei tea, mis seal sees võib olla! Kas neid kodukohvikuid üldse mingi Terviseamet kontrollib ka või? Ma küll ei usu! Saavad lubade eest oma papi kätte ja kedagi ei huvita kui pool küla pärast salmonellas on, keegi ei julge kaevata ka, ikkagi oma küla inimesed!

Nagu näha ennustasin ma juba oma 21 aastat tagasi õigesti, et "ussid ja sead on alles algus!", paraku küll vale inimese kohta, sest seda Supilinna Virgot ei ole ma elu sees enam kohanud, seevastu viinalembene Mammu on jäänud aastateks oraks tagumikku. Ta ise kukuks muidugi pikali, et ma teda "viinalembeseks" nimetan - on ta meil ju nüüd nii vooruslik, puhas kui ingel, leebe kui tuul! Teate, on üks asi, mida mina absoluutselt ei seedi, ja see on võltsid inimesed! Elame siin uuselamurajoonis juba aastaid üle tänava, sest kunagi tundus Kristjani uitmõte sõpradega koos elada maru vahvana. Mõelda vaid, vanad sõbrad, sama vanad lapsed, ühised grillipeod - mis saaks olla lahedam! Ma ausalt öeldes ei mäleta, kas see kunagi ka vahva oli, aga alates sellest hetkest kui Kristjan ja Mammu parteilise karjääri kasuks otsustasid ja selle nimel kogukondlikku elu juhtima hakkasid, ei olnud enam midagi lahedat.

Mammu, kes varem pudelist Proseccot kaanis, poolpaljalt basseinis vanureid ärritas ja muidu normaalne naine oli, hakkas äkki hoopis muude teemade vastu huvi tundma. No et traditsioonid ja pere ja, ma küsisin, et Mammu, sa pole elu sees laulupeolgi käinud, mis labajalavalss see nüüd on, aga ta vaeseke oli täitsa ümber tehtud! Tõi mulle omaküpsetatud leiba ja kaerakilet! Kudus kangastelgedel kihelkonna värvides undruku valmis! Varem ta ei teadnud, mis kihelkonnas me elamegi, mõte sellisest jamast oleks tal ihu kihelema pannud, aga nüüd on täielik kaerahelbeke valmis! Küsis veel, kas mina ei tahaks kohalike tegusate naiste klubisse tulla ja käised üles käärida - tema, kes ta varem kääris ainult seelikuäärt kõrgemale! 

Ma tegelikult saan aru, et vanus surub peale, kuidagi on tarvis konkurentsivõime säilitada, tipus on alati turvalisem ja nii, aga kas siis tõesti vanamoodi enam ei saa? No nii nagu meie, normaalsed naised ikka aastaid teinud oleme - kosmeetika, ilusüstid, rikkad vanamehed? Ei pidavat enam lahe olema, ei ole moes, on liiga Ida-Euroopa! Nüüd olla moes "Lussu-Liiva" ja tantra-laager, aga sinna muidu ei lasta, kui pead oskama leiba küpsetada!

Mul suri teeseen ka ära, aga ma ei või vaadata, kuidas see võltsvaga prouake taaskord kohalikel kohvikupäevadel särab! Ma mõtlesin, et ma olin ikka alati meist kolmest - Kissust, Mammust ja minust, see hakkaja ja intelligent, mis mõttes ma nüüd mingile isehakanud käsitöölisele alla jään! Tellisin netist ökopoest omale gluteenivaba falafeli jahu, riisikliiõli, ajurveeda musta soola, orgaanilist roosuhkrut, kamaluga kikerherneid ja mitu pudelit sulfititevaba veini - vähe ei maksnud, aga kvaliteetne tooraine on ometigi iga koka edu alus! Süüa ma varem eriti teinud ei ole, seda enam peab hea tooraine mind aitama! 

Homme on vaja kraam kätte saada ja täna saan Omnivast teate, et teie tellitud kaubad jõuavad kohale järgmisel päeval! Võtsin ette ühe pudeli mittesulfititevaba veini ja loodan, et homme on peavalu nii suur, et magan tänu valuvaigistitele naabermaja pillerkaari maha.

Keda sa usaldad?

Mini tunneb kaasa oma sõbrannale, kes ei saa ühelegi klassi väljasõidule teatrisse ega muuseumi kaasa tulla, kuna ta ema ei luba teda ei vaktsineerida ega ka testida. Ema kardab. 

Hakkasin mõtlema, kui võõras selline hirm mulle on, ja miks. Ilmselgelt on oluline taust. Mul oli vanaema meedik ja ema on siiani. Ma ei kujuta ette, et meedik võiks olla pahatahtlik, mitte tunda oma tööd, olla ükskõikne, mitte püüda aidata. Meedik on see, kes alati aitab. Doktor-Jänes (Lottest, noh). Teisalt peitub selles minu usus ka paradoks - paljud inimesed, kes meditsiinis pettunud on, on ilmselt samalt eelduselt alustanud, aga siis kusagil on nende lootusi petetud. Iseasi, kas tahtlikult (oligi keegi ebapädev ja hoolimatu arst) või lihtsalt seetõttu, et meditsiin ei ole kõikvõimas. Õnneks mulle tehti see lapsepõlves selgeks, et kõikvõimsust meditsiinilt eeldada ei saa. Inimlikult mõistan, et antud arusaam kehtib ilmselt ainult selle hetkeni, kui olukord puudutab teisi, mitte sind ennast. Kui ennast, siis minnaksegi kõigi võimaluste ära kasutamise teed - kui tavameditsiin määrab surema, siis äkki kusagil keegi ikkagi? Niikaua, kui alternatiivid ohtlikud ei ole, on mu meelest ok. Kui kanep kellegi valusid leevendab, las olla, lihtsalt valida üks ja täielikult välistada teine, on mu meelest vale. Viskame rohud minema ja joome kust. 

Ma näiteks ei saa aru inimestest, kes otsustavad sünnitada kodus. Mina olin see, kellel oli hirm pigem selle ees, et mind valudega koju saadetakse. Mismõttes mind saadetakse ära inimeste, masinate ja medikamentide juurest, kes/mis mind aidata saaksid, koju, kus ma suudan ennast ainult lolliks mõelda "ei tea, kas see peabki nii olema või suren kohe ära?" Et ma usaldaks ennast rohkem kui õppinud meedikuid? Ei. Mind tegelikult suisa hämmastas, kui toona ka arstide käe all kõik libedalt ei sujunud, aga ainus järeldus, mis ma sellest tegin, oli, et omapäi oleksin ma ilmselt ammu surnud, mitte see, et oleks ma olnud omaette, omas kodus, oleks kõik palju paremini töötanud. 

Ei usalda ennast, ei tunne oma keha, ei mõtle oma peaga. A kas on alati vaja? Kas on vaja olla kõiges ekspert? Kas peaks end ise ravima, samal ajal kui autot parandab ikkagi spetsialist, maja kah ise ei ehita jne. Ok, siinkohal erandeid on, aga ikkagi. Kas üldse saab ennast usaldada, kui poolt elus kogetut-õpitut ei mäleta ja pool on valemälestused? Usaldada saab neid, kes pole (veel) alt vedanud.