Nädalavahetusel proovisin järgi, mismoodi on olla normaalne inimene ja päev otsa teleka ees passida. Jube oli, pea paks ja uimane otsas, aga ära tegin. Peaaegu terve rongkäigu ja terve pühapäevase kontserdi, enne seda vaatasime lastega ära ka reedese tantsupeo. Miks ma ennast nõnda piinan? No Minil oli tema esimene laulupidu.
Mul pole ühtegi olnud, sest teatavasti on karu mulle kõrva peale astunud. Muidu oleks hirmsasti minna tahtnud - just see melu ja ööbimine ja vabadus ja massid. Pealtvaatajana olen korra käinud, ilmselt 1994. aasta laulu- ja tantsupeol, aga mu meelest pealtvaatajana erilist lõbu ei ole. Mäletan häguselt Kalevi staadionit, vist istusime ka liiga all, et mustreid näha, telekast palju parem ülevaade ja laulupeost mäletan enda piinlikkust, kuidas "suured inimesed ja laulavad niimoodi avalikult!", mu meelest lauldi "ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad". Põhimälestus laulupeost on aga hoopis lauluväljaku peldikud - kui olime emaga ilmatu pika rivi ära seisnud, sattusime kohutavalt haisvasse ruumi, kus põranda sees augud ja mu meelest, kas vaheseinad olid või ei, aga uksi mu meelest küll mitte (see on isegi usutav, Lemme telklas ei olnud veel eelmisel aastalgi kabiinide ees uksi). See oli, noh, elamus.
Mini saabus tagasi esmaspäeva varahommikul kell 1 ja esimese asjana teatas, kui jube pikad olla olnud vetsusabad ja kui sisse said, siis ei olnud mõnes isegi paberit! Heh-heh, no vähemalt oli pott ja uks ees.
Rongkäigust jooksis Mini kaadrist läbi, õnneks on nüüd see järelvaatamine, kerisime tagasi ja tegime ekraanist pilti, kokkuvõttes saigi sellest ainuke jäädvustus, kõigil ametlikel on plika kellegi teise varjus. Laulupeol teda samuti ei paistnud, aga mulle jäi kuidagi silma, et nende kostüümidega sarnane "jõuk" oli kõige kõrgemal kaare all, kuhu kaamerasilm ei ulatunud. Pärast leidsin Postimehest foto, mis seda tõestas - olidki kõige kõrgemal pead vastu kaareserva. Ilmselt oli vaade uskumatu, aga teisalt nii kõrgel võis päris hirmus ka olla. Igatahes äge! Kuigi Mini võtab asju hoopis külmema kõhuga kui mina, kes muudkui käib ja susib: "Onju oli vinge! Kas te seda ka nägite/tegite?! Ah, noh, kuidas oli? Räägi!" See on see, kui enda unistused aetakse lapse kaela.
Plikad kalpsasid seal omapäi 100000 inimese hulgas ringi, ostsid hirmkalleid näkse ja ära ei kadunudki keegi. Ausalt, selles osas on ikka piinlik, topsitäis (ca 5-6 viilu) arbuusi 4 eurot, toika otsa aetud pool kartulit 2 eurot jne, aga lastel oli kõht tühi, sest said ainult lõunat, millegipärast lubatud õhtusööki pühapäeval ei antudki ja ole sa niimoodi poole ööni, kaasaantud toit oli ka teiseks päevaks otsas ju. Minil vedas, leidis prügikasti alt 5 eurot...Ta on mul kokkuhoidlik ka, keegi õnnetu oli ostnud 9 "iga loos võidab"-piletit. Sai mitu kärbselapatsit, hunniku postkaarte ja muud sellist. Nojah, hea, et mitte sina, sai ikka korrutatud. Ses mõttes vist tasub kokkuhoid eeskujuna ära, Mini pikalt seletas, kuidas ta valis parima hinna ja koguse suhtega friikaid endale...
Muudest kaebustest, mis hiljem ajakirjandusest leitud (teeme selle südamliku ühislaulmise ruttu ära, siis saab jälle üksteise maksa kallale nokkima asuda) - no mismoodi see 300000 sinna ära oleks mahtunud, visuaalselt ju oli aru saada, et seisti külg-külje kõrval? Kihiti? Et "pagana politsei", keelas piletimüügi ära? No aga kui oleks paarsada inimest laiaks tallutud, siis oleks ju jälle politsei süüdi, et mis lasi nii palju rahvast sisse. Miks vihastada, et sisse ei saanud, ilmselt tõelised fännid ostsid piletid juba eelmüügist ära ja need, kes mõneks viimaseks tunniks sisse tahtsid saada, olidki pigem juhukülalised, kui andunud laulupeoaustajad, kes aasta tippsündmusest ilma jäid. Pagana lapsevanemad oma kuramuse kärudega? Oma mugavuse nimel niimoodi teisi materdada on kole, samas ma ise ei oleks väikelapsega kindlasti sinna läinud. Enda mugavuse ja ohutuse pärast, liiga palju rahvast ja teada ju, et suur trügimine. Ainus asi, mis mind veidi häiris, oli see, kuidas kaameraga püüti neid nö "staare" tabada, mu meelest oleks võinud ikka pigem lauljaid näidata (st minu last, eks). Ei taha kaunil päeval neid poliitikute molusid vahtida.
Miks ma ise koha peale minna ei plaaninud, oli see, et oma last niikuinii ei näe, pigem ei näe üldse midagi ja selline mass pigem pelutab tänapäeval, kui tekitab mingit ühistunnet minus. Pluss laulda niikuinii ei oska. Telekast nägin üllatavalt palju tuttavaid isegi suures plaanis ära. Ja see ülevalt vaade pisikesi sipelgaid täis laululavale, taamal meri ja suur valge laev ning taustal Tallinna vaade ägedate tornidega - seda kah koha peal kuidagi ei näe. Ja hullem vedamine ikka ilmaga - meil sadas terve laupäeva lausvihma ja oli ca +10 kraadi ning ega pühapäevgi vihmata jäänud. Mini uued valged tossud ei saanudki mudaseks. Tore oli ikka see, kuidas ma enne minekut korrutasin, kuidas kindlasti tuleb minna sissekäidud jalatsitega ja lõpuks sai ikka päev enne minekut uued tossud ostetud, millega enne rongkäiku sammugi käidud ei oldud. Ei hakanud hõõruma. (See on muidugi õige koht, kus riskida, jajah).
teisipäev, juuli 09, 2019
teisipäev, juuli 02, 2019
Golnaz Hashemzadeh Bonde. Sellised me oleme
Vähehaaval koorub lahti kogu Nahidi elu ja saab ka selgeks, miks ta on seesugune nagu ta on ja miks minusugusel lu
"Mida ma ei teadnud, mida ma siis ei mõistnud, oli, et ka meie surime tol päeval. Olime kakskümmend aastat vanad ja meie elu oligi nüüd mitmel viisil otsas. Kõik, mis hiljem tuli, olid vaid kohmakad katsed hüvitada see, mis me tol päeval kaotasime./.../Me oleksime pidanud surema tol ööl ja kõik aastad, mis järgnesid, olid laenatud." (lk 78)
Kui sinuga juhtub katastroof, mis su elu purustab, kuidas siis edasi elada, eriti juhul kui tead, et sinu naiivsete tegude tõttu said hukka süütud inimesed? Kas mingisugune normaalne tulevik on üldse võimalik? Nahid ei teinud midagi halba tahtlikult, ta läks lihtsalt kaasa nooruse uljusest, paraku muutus olukord hoopis tõsisemaks kui ta ette oskas kujutada ja olles valel ajal vales kohas hävitas ta kogu oma võimaliku helge tuleviku. Kas saab seda endale andestada, isegi kui sa mõistad, et mängus oli juhus? Teisalt oli Nahidis olemas ka see pool, mis endale kaasa tundis ja armastust ning mõistmist otsis. Kokku paras rollikonflikt - elu, mida sa vihkad, millest sa rõõmu ei oska tunda, kuid ometi igatsed õnne järele, sest leiad, et sul peaks ka sellele õigus olema.
Autor näitab, kuidas kohutavad elusündmused hävitavad isegi armastuse. Ema, kes tütrele andestada ei suuda, kunagi armas ja turvaline olnud mees, kes ei oska muud, kui enda frustratsiooni naise peale välja valada, tütar, kellelt nõutakse rohkem, kui ta on võimeline andma. Mulle jäi veidi võõraks idee sellest, kuidas me saame oma lapsed eelkõige enda jaoks, enda vajaduste rahuldamiseks. Jah, muidugi, laps ei vali omale vanemaid, aga kas tõesti võib emaarmastus olla nii lämmatav ja omakasupüüdlik? Oh, kindlasti võib, eriti juhul, kui kedagi teist pole armastuseks võtta. Kui palju on neid lapsevanemaid, kes oma lastelt armastuse välja nõuavad? Nahid on nii üksi, kõigist ära lõigatud, tema vajadus mõistmise järele on inimlikult arusaadav, kuid ta tütre õlgadel on liiga raske koorem. Kuidas on elada, kui su lähedased on nii katki? Loo lõpp annab siiski lootuse, et mõni põlvkond hiljem võib juba olla võimalik oma kodumaa ja lähedaste kaotamise katastroofist üle saada. Mis omakorda on ju kahjuks märk sellest, et vägivalda isiklikult kogenud sõjapõgenik ei saa oma traumast iialgi üle ja annab selle edasi ka oma lastele. Mis omakorda muudab meile, rahus elanutele, selliste inimeste täieliku mõistmise keeruliseks ning neile meiesugustega kohanemise raskeks. Ja Nahid oli esimese laine põgenik, sellest ajast kui põgenikke oli vähem, Euroopa ei olnud neist veel jõudnud üleküllastuda. Elanud mitukümmend aastat Rootsis, leiab Nahid siiski, et kauneid mälestusi on tal sellest ajast vähe - ta ei eita, et Rootsi on ilus, rahulik maa, kuid tema sisemus on liiga katki, et seda märgata ja ta kaalub isegi ehk olnuks elu diktaatorlikul, sõjast räsitud maal, kuid ometi lähedaste keskel siiski kergem, kui väljakistud juurtega, üksinduses võõral maal. Kumb on olulisem - vabadus või lähedased? Kas keegi üldse teeb valikuid või on see kõik vaid juhus?
Vajalik raamat, kuid eeldab, et lugeja suudab end sundida kõndima kellegi teise katkistes kingades, mille tahaks pigem jalast visata ja öelda, et "ma ei taha sellest kõigest midagi teada, ma ei taha seda mõista!"
Aitäh Varrakule raamatu eest!
esmaspäev, juuli 01, 2019
Aga äkki nad ei tule sulle appi?
Selgitasin siin ükspäev just lastele, et loomad, sh inimesed, omavad instinkti aidata võõraid hättasattunud järglasi, aga lugedes Mikk Pärnitsa lugu meenus mullegi, et inimeste osas panin vist suures osas mööda.
Pärnits selgitab enamiku passiivsust patriarhaadiga, ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, sest mulle on jäänud mulje, et minu lähikonnas ei ole ühtegi inimest, kes ebaõigluse vastu välja ei astuks. Mitte ühtki meest ega naist. Kõik normaalsed inimesed teeksid ju sellises olukorras suu lahti? Ma saan aru, kui bussi kargaks keegi relvaga vehkiv ja räuskav ambaal, siis ehk jah poleks arukas kangelast mängida, aga üks suvaline jorss, kes terroriseerib alaealisi tüdrukuid? Jajah, ka temal võib olla relv, aga kui tõenäoline see on? Miks sa kardad ja mõtled vaid sellele, et "peaasi, et ta mind ei tülita"? Ütlen midagi, ütleb mulle vastu? Hmm, ma oleks meelitatud, kui selline ahv minu peale pahandaks, sest enamasti nad tõesti vastuhakku ei eelda, nad imestavad ja lähevad endast välja kui keegi vastu haukuda julgeb.
Äkki on inimesed lihtsalt väga mugavad? Mäletan, kui ema tuli bussilt vihasena, keegi neiu oli palavuses ära minestanud ja rahvas vajus kahte lehte laiali - keegi ei tahtnud olla see, kes oma käsi peab kulutama, las kukub parem bussipõrandale vigaseks end. Ema siis aitas ja turgutas, imestas, et ülejäänutel oli suva. Ma libisesin ka kunagi jää peal, vastu tuli keegi noormees, mul oli esimene reaktsioon temast kinni haarata, aga põikas kõrvale sunnik, ei vaadanud tagasigi, kui maha prantsatasin, abistamisest rääkimata. Milleks mulle kellegi võõra probleemid, saagu ise endaga hakkama! Ma ei saa nii, minu jaoks on suurem kannatus see, kui pean pärast elama mõttega, et ma ei reageerinud, kui see, et äkki pean paar minutit teisele kulutama või saan mõne ahistaja käest ise sõimata. Seega, mul on esimene reaktsioon reageerida, see ei ole üldse "oi kui julge sa oled!", sest ma ei pea end selleks kokku võtma. Ma saan aru, et grupis ilmselt toimib see "äkki keegi teine teeb?" mõtlemine, aga mul on isegi sel juhul, kui keegi teine teeb, enda ees piinlik, et miks mitte mina esimesena.
Patriarhaat? Kas tõesti suurema osa jaoks on sissejuurdunud traditsioon "naine olgu vait" tugevam kui normaalne inimlikkus? Kunagi rääkis üks õppejõud meile oma reisist mingisse Aasia riiki ja sellest, kuidas ta nägi tänaval meest, kes peksis tooliga oma naist ning mitte keegi ei sekkunud, kuna kohaliku kombe kohaselt on sellises olukorras peks ohvrile valutum kui sekkumine - teeme näo, et seda pole olnud, siis ta vähemalt säilitab oma väärikuse. Noh, võib-olla lüüakse surnuks ka, aga kombed ikka kõigepealt. Ega see õppejõud siis vist ka ei sekkunud. Mul on seda raske uskuda. Mu meelest ei peaks ebainimlikke kultuuritraditsioone toetama.
Ehk on sama nende bussis röökivate ahistajatega - ah, see meie küla Lembit, ta on kogu aeg selline olnud, mis sa ikka ära teed, ega ta päriselt ohtlik ei ole! Kannatame viisakalt ära. Jääks justkui meile väärikus alles, vanasõnagi ütleb, et s**** ei tasu puutuda. Aga mu meelest kui s**** ei puudu, siis ta kukub vohama, kuskil on sallimise piir, ei pea sallima seda, mis ükskord sust endast üle sõidab, kui on piisavalt jõudu kogunud. Siis on veidi hilja avastada, et oleks pidanud sellele mölakale ikka alguses päitsed pähe panema.
Ilmselt on minu "ebamõistliku" sekkumisvalmiduse taga siiski õnnelik ja turvaline minevikukogemus - asjad lähevad paremaks, kui ma sekkun, keegi ei tule mulle kallale, ma jään terveks ja säilitan oma väärikuse.
Jaanipäeval külastasime üht üritust, kus igasugu jõustruktuurid ennast ja oma vahendeid tutvustasid. Seal oli mingi test, et mida teha, kui oled üksi pimedal tänaval ja sulle tundub, et sind jälitatakse. Vastusevariantideks a) püüan kahtlase tüübiga rääkida ja välja selgitada, mis värk on b) helistan politseisse c) vajadusel karjun ja püüan pöörduda abi saamiseks teiste inimeste poole. Küsisin, et mis see parim variant oleks, vastati, et c. Hmm, mina ei oleks nii kindel. Lihtne on halba mitte kuulda, mitte näha, ennast mingisse võõrasse jamasse segada.
Pärnits selgitab enamiku passiivsust patriarhaadiga, ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, sest mulle on jäänud mulje, et minu lähikonnas ei ole ühtegi inimest, kes ebaõigluse vastu välja ei astuks. Mitte ühtki meest ega naist. Kõik normaalsed inimesed teeksid ju sellises olukorras suu lahti? Ma saan aru, kui bussi kargaks keegi relvaga vehkiv ja räuskav ambaal, siis ehk jah poleks arukas kangelast mängida, aga üks suvaline jorss, kes terroriseerib alaealisi tüdrukuid? Jajah, ka temal võib olla relv, aga kui tõenäoline see on? Miks sa kardad ja mõtled vaid sellele, et "peaasi, et ta mind ei tülita"? Ütlen midagi, ütleb mulle vastu? Hmm, ma oleks meelitatud, kui selline ahv minu peale pahandaks, sest enamasti nad tõesti vastuhakku ei eelda, nad imestavad ja lähevad endast välja kui keegi vastu haukuda julgeb.
Äkki on inimesed lihtsalt väga mugavad? Mäletan, kui ema tuli bussilt vihasena, keegi neiu oli palavuses ära minestanud ja rahvas vajus kahte lehte laiali - keegi ei tahtnud olla see, kes oma käsi peab kulutama, las kukub parem bussipõrandale vigaseks end. Ema siis aitas ja turgutas, imestas, et ülejäänutel oli suva. Ma libisesin ka kunagi jää peal, vastu tuli keegi noormees, mul oli esimene reaktsioon temast kinni haarata, aga põikas kõrvale sunnik, ei vaadanud tagasigi, kui maha prantsatasin, abistamisest rääkimata. Milleks mulle kellegi võõra probleemid, saagu ise endaga hakkama! Ma ei saa nii, minu jaoks on suurem kannatus see, kui pean pärast elama mõttega, et ma ei reageerinud, kui see, et äkki pean paar minutit teisele kulutama või saan mõne ahistaja käest ise sõimata. Seega, mul on esimene reaktsioon reageerida, see ei ole üldse "oi kui julge sa oled!", sest ma ei pea end selleks kokku võtma. Ma saan aru, et grupis ilmselt toimib see "äkki keegi teine teeb?" mõtlemine, aga mul on isegi sel juhul, kui keegi teine teeb, enda ees piinlik, et miks mitte mina esimesena.
Patriarhaat? Kas tõesti suurema osa jaoks on sissejuurdunud traditsioon "naine olgu vait" tugevam kui normaalne inimlikkus? Kunagi rääkis üks õppejõud meile oma reisist mingisse Aasia riiki ja sellest, kuidas ta nägi tänaval meest, kes peksis tooliga oma naist ning mitte keegi ei sekkunud, kuna kohaliku kombe kohaselt on sellises olukorras peks ohvrile valutum kui sekkumine - teeme näo, et seda pole olnud, siis ta vähemalt säilitab oma väärikuse. Noh, võib-olla lüüakse surnuks ka, aga kombed ikka kõigepealt. Ega see õppejõud siis vist ka ei sekkunud. Mul on seda raske uskuda. Mu meelest ei peaks ebainimlikke kultuuritraditsioone toetama.
Ehk on sama nende bussis röökivate ahistajatega - ah, see meie küla Lembit, ta on kogu aeg selline olnud, mis sa ikka ära teed, ega ta päriselt ohtlik ei ole! Kannatame viisakalt ära. Jääks justkui meile väärikus alles, vanasõnagi ütleb, et s**** ei tasu puutuda. Aga mu meelest kui s**** ei puudu, siis ta kukub vohama, kuskil on sallimise piir, ei pea sallima seda, mis ükskord sust endast üle sõidab, kui on piisavalt jõudu kogunud. Siis on veidi hilja avastada, et oleks pidanud sellele mölakale ikka alguses päitsed pähe panema.
Ilmselt on minu "ebamõistliku" sekkumisvalmiduse taga siiski õnnelik ja turvaline minevikukogemus - asjad lähevad paremaks, kui ma sekkun, keegi ei tule mulle kallale, ma jään terveks ja säilitan oma väärikuse.
Jaanipäeval külastasime üht üritust, kus igasugu jõustruktuurid ennast ja oma vahendeid tutvustasid. Seal oli mingi test, et mida teha, kui oled üksi pimedal tänaval ja sulle tundub, et sind jälitatakse. Vastusevariantideks a) püüan kahtlase tüübiga rääkida ja välja selgitada, mis värk on b) helistan politseisse c) vajadusel karjun ja püüan pöörduda abi saamiseks teiste inimeste poole. Küsisin, et mis see parim variant oleks, vastati, et c. Hmm, mina ei oleks nii kindel. Lihtne on halba mitte kuulda, mitte näha, ennast mingisse võõrasse jamasse segada.
reede, juuni 28, 2019
Andrus Kasemaa. Vanapoiss
Ma olen siin ennegi öelnud, kuidas mu hingeloom on see nõukaaegsest multikast pärit nahkhiir, kes vedeleb üksi koopas ja käratab, et ei tema ole lind ega loom, sest lihtsalt ei viitsi mingeid lillekesi kokku tassida ja jääd sulatada. Käige kuradile oma peoga, ei tahtnudki sinna!
Ja mu lemmikbändi nimi Hole ei tähenda sugugi mingit ihuavaust nagu irvitajad arvavad, vaid hoopis "tühjust meie kõigi hinges", seda põhjatut musta auku, kuhu keegi vaadata ei julge. Kasemaa raamatu kohta ütleb Vilja Kiisler Sirbis, et "igaüks saab ära tunda oma sisemise vinguviiuli ja ärgu tuldagu ütlema, et leidub mõni, kelles seda pole."
Ma tegelikult kahtlustan siiski, et päris kõigil sellist nukrat tegelast hinges ei ela, aga enda kohta julgen küll tunnistada, et mõnikord saab teda ikka mõnuga kuulatud. No päriselt ei ole ju see maailm normaalne? Inimesed on suures osas lollid ja koledad, planeet on pekki keeratud, riigist rääkimata, kõik on halvasti ja FB-sse tahaks kirjutada, et käige te kõik ka ... . Aga sa ei tee seda, sest noh, teisest küljest vaadates... Selle pärast mulle "Vanapoiss" väga meeldiski, et ta oli reaalne, ta sattus vabalt endaga konflikti, rääkis oma sõnadele vastu ja sattus jutuga ummikusse - nagu meist igaüks. Põhimõttekindlad oleme vaid üürikese hetke - siis kui on vaja kellegagi vaielda. Et muidugi, tahaks üht korralikku konflikti, mis saasta maa pealt pühiks, aga siis tuleb meelde, et vägivald tegelikult ei meeldi või roniks kuhugi metsa elama, mis sest, et maatöö konti murrab. Juhtub igaühega, aga tunnistada ei tahaks. Vanapoisil on vähemalt ausust seda tunnistada. Temast ei sõltu miski ja oma maine pärast ta muretsema ei pea. (See on kohutav patt ja kõigi hädade algus, nagu ütles mulle kunagi psühhiaater ja no selle raamatu valguses on tõepoolest näha, kuhu selline ühiskonnaga mitte ühte jalga käimine välja viib!)
Eriti südamelähedased olid see kleidiga sõjaväkke minek ja enda vabalt tappa laskmine - imeline, ma aplodeerin!, ja kahekesi soosaarele põgenemine - kes meist, no ausalt, ei oleks seda plaaninud?! Ma loodan, et minu ümbruses selliseid ei leidugi! Muuseas, mingite külajuttude põhjal olevat L.-i suguvõsa just loos mainit Nava talust pärit, ilmselt soovunelm kah. Kas päriselt on olemas inimesed, kes selle maailma korraldust ja igapäevaseid väikseid rõõme südamest naudivad?! Kole mõeldagi.
Vanapoisi käest saavad koosa kätte kõik - ta on gei, kes vihkab geisid, naisi, sotse, rahvuslasi, liberaale, sõjaväge, Eesti presidenti. Ja selle kõige juures jääb ta täiesti sümpaatseks tegelaseks, päriselt. Ma arvan, et kui sulle on südamelähedased teised elus pettunud vanamehed nagu näiteks Houellebecq ja Bukowski, siis meeldib sulle ka "Vanapoiss". Ainus asi, mida pidevalt lugedes meelde tuletada, on see, et tegelikult on see üks igati noor vanapoiss. Mul oli sellega omajagu pusimist.
P.S. Tegelikult see ei ole mingi ihhihii-ahhahhaa lõbus raamat, loo taustal kooruvad välja ka põhjused, miks vanapoiss on just selline nagu ta on.
kolmapäev, juuni 19, 2019
See peen vestluskunst
Hiljuti kirjutas Madli introvertsusest ja Manjana võõrastega lobisemisest ning kuigi ma pigem tunnen end sarnaselt viimasega, siis päris ekstraverdiks ei tahaks end ikka ka kuulutada. Ma olen väga nõus sellega, mida samuti Manjana öelnud on, et kui ise end mingi sildiga esitled, siis teised sind sellena ka näevad.
Mulle tundub, et üksiolemisaega vajavad kõik inimesed ning suhtlemismugavus mingis seltskonnas sõltub suuresti just sellest seltskonnast, mitte inimese loomuomasest intro/ekstravertsusest.
Hiljuti oli just kaks väga erinevat kogemust. Saime nädalavahetusel mõne blogija ja ühe lugejaga kokku ning oli väga tore. Teisalt ma ju enam-vähem teadsin, millise mõttemaailmaga inimestega võiks tegu olla, va lugeja puhul siis, aga ka temast võis eeldada, et ta teistega haakub.
Eile aga oli kokkusaamine teiste lastevanematega, kellega mind seob ainult üks asi ehk siis see, et meil on kõigil laps(ed). Istusin õhtu otsa vaikides ja kuulates, ainus kord, mil oleksin tahtnud vahele iitsatada oli siis, kui keegi lõi õhates käsi kokku "aga selline see lapsevanema elu kord on!" ja mul oli kange kihk öelda, et mul vist küll kunagi lapsi pole olnud, sest teie jutus ei tule midagi tuttavat ette.
See on vist kuidagi nii, et blogijad tegelevad eneseesitlusega blogides, tavaline inimene peab sellega tervet seltskonda tüütama. Blogi saad kinni panna, ei pea lugema, aga seltskonnas teiste juttu kuuled ikka.
Teine asi - osa inimesi kipub jutlustama, ilma igasuguse seltskonnapoolse õhutamiseta. Kas teie ikka teate, kui ohtlik on see või teine asi? Kas te ikka teate, kui kasulik on teha nii ja tarbida naa? Kuidas te ometi targaks saate, kui mina ei räägi!? Ma olen aru saanud, et enamik inimesi ei salli igasugu veganeid ja ökoinimesi just selle kombe pärast - nad jutlustavad oma elustiili ilma küsimata, kas teine pool sellest ka huvitatud on. Muuseas, leidub ka teistsuguseid eksemplare, kes suudavad kenasti öelda näiteks "jah, ma olen vegan", kuid ei lisa sinna juurde "aga kas te üldse teadsite kui kasulik/kahjulik on veganlus/lihasöömine?". Kui sa ise huvi tunned, siis räägivad. Mu meelest on see hoopis mõjusam lähenemine kui misjoniga sisse sõitmine, mis valdavalt kaitsereaktsiooni tekitab. Inimesed on üldiselt uuest ja teistsugusest huvitatud ja kui sa sööd steviat ja jood mandlipiima, siis tõenäoliselt tekib ka neil huvi, et mis see on ja miks.
Samas, äkki ma siiski tajun jutlusena ainult selliseid sõnavõtte, millega ma nõus ei ole ja mis minuga ei haaku? Vabalt võib olla. Oleks keegi äkki oma muusikalistest eelistustest pajatanud, ma oleks kaasa läinud? Ma ei tea, sõltub sõnavõtu stiilist ka, kas see on mõttevahetusele kutsuv või otseselt "mina räägin teile, kuidas asjad olema peaks". Aga see on juba kõvasti tunnetuse küsimus vist - on mulle öeldud, et mina just nii teen ja olen ise teiste puhul tundnud ja teised on seda salanud. Mingi sisemine tunne liigitab osa rääkijaid ebameeldivaks ja vaenulikuks? Kindlasti, on ju inimesi, kes paljudele "hirmuäratavad" tunduvad ja on neid, kes ainult osadele selliselt mõjuvad. Mind see sisetunne üldiselt ei peta ka, ähvardava inimesega tuleb varem või hiljem mingi konflikt. Mis võib ju jälle olla tingitud just sellest, et ma olen ise ette turris selle inimesega kohtudes.
Inimsuhtlus on üle mõistuse keeruline ja peab tänama õnne, kui oled leidnud vähemalt mõned inimesed, kellega sa (kuidagiviisi) kokku sobid. Ma mõtlen sellele alati tänutundega peale sääraseid pingelisi õhtuid nagu see eilne lastevanematega kohtumine. (Mõelda vaid, kui minu mees seltskonnas säärast piinlikku iba ajaks!)
Ritsikule keegi nõustaja ütles ju ka, kuidas blogisõpruskond on tegelikult ainulaadne positiivne fenomen - inimesed, kes enam-vähem näevad maailma sinuga sarnaselt ja kellega sa saad asju arutada asukohast sõltumata. Ma ei olnud ka ise sellele nõnda vaadanud, aga tõepoolest, on palju positiivset, mida blogimine mulle andnud on ning ilmselt selle tõttu otsustasin inimestega ka päriselt kokku saada. Loomulikult, see mõte ikka oli, et tegelikkus äkki väga erineb kirjapandust, aga ei olnud sugugi nii.
Mulle tundub, et üksiolemisaega vajavad kõik inimesed ning suhtlemismugavus mingis seltskonnas sõltub suuresti just sellest seltskonnast, mitte inimese loomuomasest intro/ekstravertsusest.
Hiljuti oli just kaks väga erinevat kogemust. Saime nädalavahetusel mõne blogija ja ühe lugejaga kokku ning oli väga tore. Teisalt ma ju enam-vähem teadsin, millise mõttemaailmaga inimestega võiks tegu olla, va lugeja puhul siis, aga ka temast võis eeldada, et ta teistega haakub.
Eile aga oli kokkusaamine teiste lastevanematega, kellega mind seob ainult üks asi ehk siis see, et meil on kõigil laps(ed). Istusin õhtu otsa vaikides ja kuulates, ainus kord, mil oleksin tahtnud vahele iitsatada oli siis, kui keegi lõi õhates käsi kokku "aga selline see lapsevanema elu kord on!" ja mul oli kange kihk öelda, et mul vist küll kunagi lapsi pole olnud, sest teie jutus ei tule midagi tuttavat ette.
See on vist kuidagi nii, et blogijad tegelevad eneseesitlusega blogides, tavaline inimene peab sellega tervet seltskonda tüütama. Blogi saad kinni panna, ei pea lugema, aga seltskonnas teiste juttu kuuled ikka.
Teine asi - osa inimesi kipub jutlustama, ilma igasuguse seltskonnapoolse õhutamiseta. Kas teie ikka teate, kui ohtlik on see või teine asi? Kas te ikka teate, kui kasulik on teha nii ja tarbida naa? Kuidas te ometi targaks saate, kui mina ei räägi!? Ma olen aru saanud, et enamik inimesi ei salli igasugu veganeid ja ökoinimesi just selle kombe pärast - nad jutlustavad oma elustiili ilma küsimata, kas teine pool sellest ka huvitatud on. Muuseas, leidub ka teistsuguseid eksemplare, kes suudavad kenasti öelda näiteks "jah, ma olen vegan", kuid ei lisa sinna juurde "aga kas te üldse teadsite kui kasulik/kahjulik on veganlus/lihasöömine?". Kui sa ise huvi tunned, siis räägivad. Mu meelest on see hoopis mõjusam lähenemine kui misjoniga sisse sõitmine, mis valdavalt kaitsereaktsiooni tekitab. Inimesed on üldiselt uuest ja teistsugusest huvitatud ja kui sa sööd steviat ja jood mandlipiima, siis tõenäoliselt tekib ka neil huvi, et mis see on ja miks.
Samas, äkki ma siiski tajun jutlusena ainult selliseid sõnavõtte, millega ma nõus ei ole ja mis minuga ei haaku? Vabalt võib olla. Oleks keegi äkki oma muusikalistest eelistustest pajatanud, ma oleks kaasa läinud? Ma ei tea, sõltub sõnavõtu stiilist ka, kas see on mõttevahetusele kutsuv või otseselt "mina räägin teile, kuidas asjad olema peaks". Aga see on juba kõvasti tunnetuse küsimus vist - on mulle öeldud, et mina just nii teen ja olen ise teiste puhul tundnud ja teised on seda salanud. Mingi sisemine tunne liigitab osa rääkijaid ebameeldivaks ja vaenulikuks? Kindlasti, on ju inimesi, kes paljudele "hirmuäratavad" tunduvad ja on neid, kes ainult osadele selliselt mõjuvad. Mind see sisetunne üldiselt ei peta ka, ähvardava inimesega tuleb varem või hiljem mingi konflikt. Mis võib ju jälle olla tingitud just sellest, et ma olen ise ette turris selle inimesega kohtudes.
Inimsuhtlus on üle mõistuse keeruline ja peab tänama õnne, kui oled leidnud vähemalt mõned inimesed, kellega sa (kuidagiviisi) kokku sobid. Ma mõtlen sellele alati tänutundega peale sääraseid pingelisi õhtuid nagu see eilne lastevanematega kohtumine. (Mõelda vaid, kui minu mees seltskonnas säärast piinlikku iba ajaks!)
Ritsikule keegi nõustaja ütles ju ka, kuidas blogisõpruskond on tegelikult ainulaadne positiivne fenomen - inimesed, kes enam-vähem näevad maailma sinuga sarnaselt ja kellega sa saad asju arutada asukohast sõltumata. Ma ei olnud ka ise sellele nõnda vaadanud, aga tõepoolest, on palju positiivset, mida blogimine mulle andnud on ning ilmselt selle tõttu otsustasin inimestega ka päriselt kokku saada. Loomulikult, see mõte ikka oli, et tegelikkus äkki väga erineb kirjapandust, aga ei olnud sugugi nii.
neljapäev, juuni 13, 2019
Ilukirjanduse lugemisest
Mini suvelugemise juhendis on kirjas: "Palun läbi lugeda 3 raamatut (maht umbes 300-400 lk)."
Mini, kes alustas just Harry Potteri kõigi osade lugemisega, nendib selle peale nukralt - "Nojah, kahjuks need esimesed siis arvesse ei lähe, alles viiendas osas on üle kolmesaja lehekülje!" Huvitav, paljud veel palehigis üle 300-leheküljelisi telliseid otsivad? Peale Harry Potteri nagu palju ei meenugi? :)
Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista. Goodreadsis on sellel üsna muljetavaldav keskmine hinne ka, 79500st lugejast üle poole on andnud maksimumi. Muuseas, esimesena lugesin ma kunagi samalt autorilt "Üksilduse päevi" ja panin sellele minimaalse hinde. Lisaks on tegemist pseudonüümi kasutava autoriga, loomulikult on spekuleeritud, et kirjutajaks on hoopiski mees.
Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.
Rääkisime enne Kauriga veidi kirjandusest ja sellest, kuidas enamik inimesi loeb tänapäeval juhtimisõpikuid, inspireerivaid elulugusid, "kuidas saada rikkaks ja õnnelikuks"-raamatuid, aga mitte ilukirjandust. Ma mõtlesin, et peamine põhjus, miks mind selline lugemisvara üldse ei tõmba, on pessimism. Kui ma algklassides mingi kiituskirja sain, kaasnes sellega ka raamat "Lehepoisist miljonäriks" või midagi sarnast, see oli vist viimane kord, kus mulle esimene miljon vaid kättevõtmise asi tundus. Hiljem on elu näidanud, et sirgjoonelist liikumist ei ole, on eeldused, valikud, juhused, takistused, loobumised. Eneseabi tundub naiivne lootus. Juhtimisõpikud? Sa ei saa elada raamatu järgi, sul tuleb see kas loomulikult või sa kannatad. Edu on kangesti kitsalt määratletud ja pigem väliste faktoritega. Kas tõesti on kõik inimesed nii sarnased, ühtede ja samade soovidega? Elu ja ilukirjandus näitavad midagi muud, maailma selles laiemas spektris, samal ajal kui eneseabi keskendub vaid ühele kindlale valdkonnale. Niisama aimeraamatud on toredad, aga kohe, kui hakatakse lugema selleks, et raamatust mingit konkreetset kasu saada, hakkab asi mulle vastu. Ma usun, et inimene ei saa elu enda heaks ära kasutada, elu keerab sulle alati, sa saad vaid elu vastu huvi tunda ilma kasusaamise lootuseta.
Teiseks, ma ei ole praktiline inimene. Üldse. Ma leian paralleeli ilukirjandus vs inspireeriv eneseabi näiteks haridusest, kui küsitakse, mida praktilist mingil erialal õpetatakse ja leitakse, et olulised on praktilised oskused, mitte niisama mula. Õõk. Minu jaoks seostuvad praktilised oskused kohe tööga, sellisega, mida tehakse millegi saamiseks, kellegi heaks. Midagi ebapraktilist seostub aga võimalusega maailma avardada, uusi asju avastada, mõnusalt mõtteid mõlgutada. Praktiline kapseldab su olemasolevasse maailma, kohandab su sellega. Aga see on üks üsna hirmus asi mu meelest. Ainus vabadus on su peas, aga kui sa oma pead sunnid tegelema ainult praktiliste, kasulike, garanteeritult edutoovate asjadega, muutub ka see vangikongiks, sa ei oskagi enam muud näha. Aju ühendusteed lähevad kinni, kui neid ei kasutata. Aga teate küll neid vandenõuteooriaid - Neile on kasulik, kui meie enam oma peaga mõelda ei oska, vaid Nende kujundatud maailmaga lepime!
Mini, kes alustas just Harry Potteri kõigi osade lugemisega, nendib selle peale nukralt - "Nojah, kahjuks need esimesed siis arvesse ei lähe, alles viiendas osas on üle kolmesaja lehekülje!" Huvitav, paljud veel palehigis üle 300-leheküljelisi telliseid otsivad? Peale Harry Potteri nagu palju ei meenugi? :)
Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista. Goodreadsis on sellel üsna muljetavaldav keskmine hinne ka, 79500st lugejast üle poole on andnud maksimumi. Muuseas, esimesena lugesin ma kunagi samalt autorilt "Üksilduse päevi" ja panin sellele minimaalse hinde. Lisaks on tegemist pseudonüümi kasutava autoriga, loomulikult on spekuleeritud, et kirjutajaks on hoopiski mees.
Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.
Rääkisime enne Kauriga veidi kirjandusest ja sellest, kuidas enamik inimesi loeb tänapäeval juhtimisõpikuid, inspireerivaid elulugusid, "kuidas saada rikkaks ja õnnelikuks"-raamatuid, aga mitte ilukirjandust. Ma mõtlesin, et peamine põhjus, miks mind selline lugemisvara üldse ei tõmba, on pessimism. Kui ma algklassides mingi kiituskirja sain, kaasnes sellega ka raamat "Lehepoisist miljonäriks" või midagi sarnast, see oli vist viimane kord, kus mulle esimene miljon vaid kättevõtmise asi tundus. Hiljem on elu näidanud, et sirgjoonelist liikumist ei ole, on eeldused, valikud, juhused, takistused, loobumised. Eneseabi tundub naiivne lootus. Juhtimisõpikud? Sa ei saa elada raamatu järgi, sul tuleb see kas loomulikult või sa kannatad. Edu on kangesti kitsalt määratletud ja pigem väliste faktoritega. Kas tõesti on kõik inimesed nii sarnased, ühtede ja samade soovidega? Elu ja ilukirjandus näitavad midagi muud, maailma selles laiemas spektris, samal ajal kui eneseabi keskendub vaid ühele kindlale valdkonnale. Niisama aimeraamatud on toredad, aga kohe, kui hakatakse lugema selleks, et raamatust mingit konkreetset kasu saada, hakkab asi mulle vastu. Ma usun, et inimene ei saa elu enda heaks ära kasutada, elu keerab sulle alati, sa saad vaid elu vastu huvi tunda ilma kasusaamise lootuseta.
Teiseks, ma ei ole praktiline inimene. Üldse. Ma leian paralleeli ilukirjandus vs inspireeriv eneseabi näiteks haridusest, kui küsitakse, mida praktilist mingil erialal õpetatakse ja leitakse, et olulised on praktilised oskused, mitte niisama mula. Õõk. Minu jaoks seostuvad praktilised oskused kohe tööga, sellisega, mida tehakse millegi saamiseks, kellegi heaks. Midagi ebapraktilist seostub aga võimalusega maailma avardada, uusi asju avastada, mõnusalt mõtteid mõlgutada. Praktiline kapseldab su olemasolevasse maailma, kohandab su sellega. Aga see on üks üsna hirmus asi mu meelest. Ainus vabadus on su peas, aga kui sa oma pead sunnid tegelema ainult praktiliste, kasulike, garanteeritult edutoovate asjadega, muutub ka see vangikongiks, sa ei oskagi enam muud näha. Aju ühendusteed lähevad kinni, kui neid ei kasutata. Aga teate küll neid vandenõuteooriaid - Neile on kasulik, kui meie enam oma peaga mõelda ei oska, vaid Nende kujundatud maailmaga lepime!
kolmapäev, juuni 12, 2019
Riot Grrrl - kes nad olid ja miks neid enam ei ole?
Vahel harva käsitletakse meedias ka neid teemasid, mis on olulised kogu maailma toimimise heaks mind huvitavad. Näiteks eile oli Aimar Ventsel riot grrrl-ist kirjutanud. Mu mäletamist mööda oli viimane kord, kui sellest muusikastiilist põhjalikumalt juttu oli, aastal 2011 Punkpolitseis (tänu oma blogile tean nii täpselt)...
Ventsel ütleb: "Netis otsides leidsin ma ka seda, et diskussioon teemal, kes ja kuidas on Riot Grrrl, on väga segane. (Siin lauses on midagi puudu, aga jätsin kirjaviisi muutmata) On bände, kes minu mäletamist mööda olid väga Riot Grrrli liikumise ikoonid, keda aga mõnes artiklis selleks üldse ei peeta." Seda tahtsingi kommenteerida. Nimelt sattusin ka mina riot grrrlini läbi Hole´i ja L7, kellest esimene on end liikumisest kindlalt distantseerinud ja teist peetakse grungebändiks. Ka Babes In Toyland, kellelt Ventsel oma pisiku sai, ei ole kirjade järgi riot grrrl, vaid punk/noise rock.
Hole´iga on muidugi olukord eriti komplitseeritud, andis ju Courtney Bikini Killi (mida peetakse riot grrrl-i esibändiks) esinaisele Kathleen Hannale suisa vastu lõugu. Sellest sündmusest on mitmeid erinevaid versioone liikvel igatahes, selge on aga see, et need kaks üksteist ei sallinud ega salli siiani. Nagu ma aru saan, peab Courtney riot grrrle pigem diletantide kambaks, kes küll karjuvad kõvasti, aga kellel õiget sisu ei ole. Eks ta ole, Bikini Killi on tõepoolest keeruline kuulata (see Ventsli artikli juures ära toodud lugu "Rebel Girl" on üks enim muusikat meenutavaid) ja päris mitut teist kiljuvate naiste punti ka. Ilmselt leidis Courtney, et kui tahta olla märgatud meestekeskses rockimaailmas tuleb siiski olla ka muusikaliselt tõsiseltvõetav, mitte lihtsalt kisada, et "tüdrukud lava ette". Oma loos "Mono" küsib ta lausa, et "99 girls in the pit - Did it have to come to this?"
Teine teema on sellega, et Courtney on paranduskooli taustaga streetwise , Kathleen aga noor haritud naine, kes olla enne seda virutamise intsidenti Courtneyle karjunud, et ma esitan sulle väljakutse osaleda feminismiteemalises debatis ükskõik millises Ameerika ülikoolis! Courtney on sellele teemale reageerinud lausega: "Look, you've got these highly intelligent imperious girls, but who told them it was their undeniable American right not to be offended? Being offended is part of being in the real world. I'm offended every time I see George Bush on TV!" Ehk siis tema lähenemine on pigem näidata koht kätte ilma igasuguse kolmanda laine feminismita, ilma mingite teooriateta, mis tunduvad pigem elitaarsed ja ühe kitsa grupi huve esindavatena - riot grrrl kui kõrgharidusega valgete neiude akadeemiliselt motiveeritud protest.*
Miks riot grrl nii kiiresti välja suri? Ma näen siin just muusikalist põhjust - enamik neid bände ei arenenud mitte mingis suunas. Kaua seda lo-fi kisa aga kuulata ei kannata. Hole'il oli nende enda sõnul kuulamatu vaid esimene plaat (ma vaidleks siin vastu, aga vähemalt üks mu karastunud kõrvaga peamiselt punki kuulav tuttav väitis sama), kolmandaga aga jõuti juba täiesti kvaliteetse raadiorokini välja:
Jah, muidugi võib öelda, et just nemad müüsid ennast maha, läksid kommertsiks kätte, aga ometi mõjutasid nad läbi selle minu hinnangul muusikat rohkem kui riot grrlid, kellel oli küll sõnum, aga väljapoole oma skenet (ja ülikoole) see väga ei kajanud.
Lisaks tahtsin kommenteerida seda kinderwhore värki. "Kui keegi mäletab, siis 1990ndate alguses oli moes n-ö kinderwhore’i riietus. Alaealise prostituudi stiili ikooniks oli Courtney Love – Kurt Cobaini naine ja Hole’i laulja. See oli segu 60ndate beibemoest mingi ebamäärase koduperenaise riietusega." Tegelikult käis õudne sõda endiste sõbrannade, Courtney ja Babes In Toylandi Kat Bjellandi vahel, et kes selle stiili esmaleiutajaks siis on. Taaskord, Courtneyt mäletatakse rohkem, sest tema sai kuulsamaks. Kat sellega väga rahule ei jäänud, selle märgiks on ka Ventseli artikli juures olnud "Bruise Violet"-i video, kus Kat´i jälitab keegi temaga sarnane ning ka laulu sõnad on Courtneyle "pühendatud".
Kui L7 juurde tulla, siis neilt tuli sel aastal uus plaat, üle kahekümne aasta muideks. Tehke järele või makske kinni, plaat on äge! Erinevalt enamikest end riot grrrl-ks nimetavatest bändidest on nende fookus olnud alati rohkem muusikal. See aga omakorda ei pea tähendama, et nende lugude sõnum ei võiks olla motiveeriv, julgustav, omanäoline. Nad olid (ja on) just sellised iseteadliku suhtumisega ühiskondlikke norme lammutavad ägedad naised, kes aga ei kandnud endal silti "riot grrrl".
Mu meelest igasugused sildid siiski kammitsevad ja sisaldavad endas lisaks sobivatele assotsiatsioonidele alati ka ebasobivaid. Mitte keegi ei vasta definitsioonile ideaalselt. Mulle näiteks ei istu kuidagi see soospetsiifiliste festivalide idee. Mulle ei meeldi segregatsioon ja punkt. Tütarlastegümnaasiumidest Saudi- Araabia sugusid lahutava süsteemini - ma ei tea ühtki põhjust, miks see peaks töötama ja asja paremaks tegema. Ägedaid naisi on muusikamaailmas siiski mitmeid ja nad esindavad täiesti erinevaid stiile, pole põhjust neid mingi ühisnimetaja alla koondada. Teisalt, riot grrrl tegi siiski suure teene tutvustades tüdrukutele võimalust osaleda käredama muusika loomisel ja fännamisel, ilma nendeta oleks rockiskene ehk veelgi meestekesksem.
Meile Eestisse see teema muidugi üldse ei jõudnud.
P.S. Leidsin riot grrrl bändide kohta veel sellise lause: As media attention increasingly focused on Grunge and Alternative Rock in the early nineties, the term "Riot Grrrl" was often applied to less political female or female-fronted alternative rock acts such as Babes in Toyland, The Breeders, The Gits, 7 Year Bitch, Hole, Lunachicks, Dickless, L7, PJ Harvey, Liz Phair, Veruca Salt, and even No Doubt . Ehk siis, riot grrrl oli eeskätt poliitiline, mitte muusikaline termin. Kahjuks olid kõik selles eelnevas lauses nimetet bändid oma muusika kvaliteedilt tõelistest, padufeministlikest riot grrrl bändidest etemad. Ma arvan, et sinna ongi koer maetud.
*Teemaväliselt, hetkel loen Elena Ferrante Napoli tetraloogia teist raamatut "Lugu uuest perekonnanimest". Mainin igaks juhuks, et tegemist on tõeliselt eepilise looga, mis mujal maailmas palju kajastust saanud, meil aga räägivad raamatutest peamiselt vaid blogijad, kelle häält pole väga kuulda. Tõeliselt nukker lugu sel teemal Krista Kaeralt. Igatahes on selle loo suureks teemaks just "kuidas muudab haridus naisterahva positsiooni patriarhaarses ühiskonnas" - ei, üldse mitte kuiv lugemine. Peategelasteks on seal kaks töölisklassi neiut, kes on keskmisest edasipüüdlikumad ja nutikamad, kuid kellest üks jõuab elus edasi tänu õnnele jõuda ametlikku akadeemilisse ringkonda, teine aga võitleb oma võitlused väljaspool seda. Mu meelest nende olukord natuke illustreerib seda riot grrrl-i ümber toimunut - "kes sees, kes väljas" olukorda.
Ventsel ütleb: "Netis otsides leidsin ma ka seda, et diskussioon teemal, kes ja kuidas on Riot Grrrl, on väga segane. (Siin lauses on midagi puudu, aga jätsin kirjaviisi muutmata) On bände, kes minu mäletamist mööda olid väga Riot Grrrli liikumise ikoonid, keda aga mõnes artiklis selleks üldse ei peeta." Seda tahtsingi kommenteerida. Nimelt sattusin ka mina riot grrrlini läbi Hole´i ja L7, kellest esimene on end liikumisest kindlalt distantseerinud ja teist peetakse grungebändiks. Ka Babes In Toyland, kellelt Ventsel oma pisiku sai, ei ole kirjade järgi riot grrrl, vaid punk/noise rock.
Hole´iga on muidugi olukord eriti komplitseeritud, andis ju Courtney Bikini Killi (mida peetakse riot grrrl-i esibändiks) esinaisele Kathleen Hannale suisa vastu lõugu. Sellest sündmusest on mitmeid erinevaid versioone liikvel igatahes, selge on aga see, et need kaks üksteist ei sallinud ega salli siiani. Nagu ma aru saan, peab Courtney riot grrrle pigem diletantide kambaks, kes küll karjuvad kõvasti, aga kellel õiget sisu ei ole. Eks ta ole, Bikini Killi on tõepoolest keeruline kuulata (see Ventsli artikli juures ära toodud lugu "Rebel Girl" on üks enim muusikat meenutavaid) ja päris mitut teist kiljuvate naiste punti ka. Ilmselt leidis Courtney, et kui tahta olla märgatud meestekeskses rockimaailmas tuleb siiski olla ka muusikaliselt tõsiseltvõetav, mitte lihtsalt kisada, et "tüdrukud lava ette". Oma loos "Mono" küsib ta lausa, et "99 girls in the pit - Did it have to come to this?"
Teine teema on sellega, et Courtney on paranduskooli taustaga streetwise , Kathleen aga noor haritud naine, kes olla enne seda virutamise intsidenti Courtneyle karjunud, et ma esitan sulle väljakutse osaleda feminismiteemalises debatis ükskõik millises Ameerika ülikoolis! Courtney on sellele teemale reageerinud lausega: "Look, you've got these highly intelligent imperious girls, but who told them it was their undeniable American right not to be offended? Being offended is part of being in the real world. I'm offended every time I see George Bush on TV!" Ehk siis tema lähenemine on pigem näidata koht kätte ilma igasuguse kolmanda laine feminismita, ilma mingite teooriateta, mis tunduvad pigem elitaarsed ja ühe kitsa grupi huve esindavatena - riot grrrl kui kõrgharidusega valgete neiude akadeemiliselt motiveeritud protest.*
Miks riot grrl nii kiiresti välja suri? Ma näen siin just muusikalist põhjust - enamik neid bände ei arenenud mitte mingis suunas. Kaua seda lo-fi kisa aga kuulata ei kannata. Hole'il oli nende enda sõnul kuulamatu vaid esimene plaat (ma vaidleks siin vastu, aga vähemalt üks mu karastunud kõrvaga peamiselt punki kuulav tuttav väitis sama), kolmandaga aga jõuti juba täiesti kvaliteetse raadiorokini välja:
Jah, muidugi võib öelda, et just nemad müüsid ennast maha, läksid kommertsiks kätte, aga ometi mõjutasid nad läbi selle minu hinnangul muusikat rohkem kui riot grrlid, kellel oli küll sõnum, aga väljapoole oma skenet (ja ülikoole) see väga ei kajanud.
Lisaks tahtsin kommenteerida seda kinderwhore värki. "Kui keegi mäletab, siis 1990ndate alguses oli moes n-ö kinderwhore’i riietus. Alaealise prostituudi stiili ikooniks oli Courtney Love – Kurt Cobaini naine ja Hole’i laulja. See oli segu 60ndate beibemoest mingi ebamäärase koduperenaise riietusega." Tegelikult käis õudne sõda endiste sõbrannade, Courtney ja Babes In Toylandi Kat Bjellandi vahel, et kes selle stiili esmaleiutajaks siis on. Taaskord, Courtneyt mäletatakse rohkem, sest tema sai kuulsamaks. Kat sellega väga rahule ei jäänud, selle märgiks on ka Ventseli artikli juures olnud "Bruise Violet"-i video, kus Kat´i jälitab keegi temaga sarnane ning ka laulu sõnad on Courtneyle "pühendatud".
Kui L7 juurde tulla, siis neilt tuli sel aastal uus plaat, üle kahekümne aasta muideks. Tehke järele või makske kinni, plaat on äge! Erinevalt enamikest end riot grrrl-ks nimetavatest bändidest on nende fookus olnud alati rohkem muusikal. See aga omakorda ei pea tähendama, et nende lugude sõnum ei võiks olla motiveeriv, julgustav, omanäoline. Nad olid (ja on) just sellised iseteadliku suhtumisega ühiskondlikke norme lammutavad ägedad naised, kes aga ei kandnud endal silti "riot grrrl".
Meile Eestisse see teema muidugi üldse ei jõudnud.
P.S. Leidsin riot grrrl bändide kohta veel sellise lause: As media attention increasingly focused on Grunge and Alternative Rock in the early nineties, the term "Riot Grrrl" was often applied to less political female or female-fronted alternative rock acts such as Babes in Toyland, The Breeders, The Gits, 7 Year Bitch, Hole, Lunachicks, Dickless, L7, PJ Harvey, Liz Phair, Veruca Salt, and even No Doubt . Ehk siis, riot grrrl oli eeskätt poliitiline, mitte muusikaline termin. Kahjuks olid kõik selles eelnevas lauses nimetet bändid oma muusika kvaliteedilt tõelistest, padufeministlikest riot grrrl bändidest etemad. Ma arvan, et sinna ongi koer maetud.
*Teemaväliselt, hetkel loen Elena Ferrante Napoli tetraloogia teist raamatut "Lugu uuest perekonnanimest". Mainin igaks juhuks, et tegemist on tõeliselt eepilise looga, mis mujal maailmas palju kajastust saanud, meil aga räägivad raamatutest peamiselt vaid blogijad, kelle häält pole väga kuulda. Tõeliselt nukker lugu sel teemal Krista Kaeralt. Igatahes on selle loo suureks teemaks just "kuidas muudab haridus naisterahva positsiooni patriarhaarses ühiskonnas" - ei, üldse mitte kuiv lugemine. Peategelasteks on seal kaks töölisklassi neiut, kes on keskmisest edasipüüdlikumad ja nutikamad, kuid kellest üks jõuab elus edasi tänu õnnele jõuda ametlikku akadeemilisse ringkonda, teine aga võitleb oma võitlused väljaspool seda. Mu meelest nende olukord natuke illustreerib seda riot grrrl-i ümber toimunut - "kes sees, kes väljas" olukorda.
Tellimine:
Postitused (Atom)