pühapäev, august 12, 2018

Poola roadtrip

Kokku sai sõidetud veidi üle 2000 kilomeetri. Miks just Poola sihtkohaks sai? No alguses oli jutt sellest, et sõbral on seal kohalikust sõber ning kuna kohalik on alati parim giid, siis tundus hea plaan olevat. Muidu on Poola ju selleks õnnetuks "läbisõidumaaks" olnud alati. Sõitu alustades selgus aga, et too sõbra sõber elunevat hetkel Gdanskis, mis meie sõbra meelest kaugeks ja ülerahvastatuks kujuneks ning ta pidas targemaks ise ringi vaadata Poola kirdeosas, kus palju toredaid järvi asuvat. Meie kui plaanitud polnud vastu ja sattusime lõpuks veel juhtauto rolli ka, sihtmärgiks Augustowi ümbrus, kus kohaliku sõbra andmeil mitmeid kämpinguid asuvat.

Esimesel päeval alustasime suhteliselt hilja, üheksa ajal hommikul Tartust, eesmärgiga õhtuks Poolas olla. Eks me muidugi peatusime ka vahepeal, Leedus käisime ristimäge vaatamas näiteks, aga õhtupäikeses jõudsimegi Poola Suwalki linna, kus ostsime toiduvaru ja asusime kämpingut otsima. Suwalki ise on rekasid täis transiitlinn, seega tahtsime eemale loodusesse. Kohe Suwalki juures algab Wigry rahvuspark, kus keset järve poolsaar, millel klooster ja mitu kämpingut. Pane Google'i pildiotsingusse Wigry ja näed. Külas endas olevat 30 püsielanikku aga hoovid olid avatud igas elamises. Mõnes rohkem, teises vähem, me leidsime ühe sellise, milles kohe eriti vähe rahvast, pildil meie autod ja ega rohkem kedagi ei tulnudki:
Keskel olevas aedikus elutsesid metssead ning puude taga algas järv. Väga privaatne paik, pererahvas pidas väravas ka baari, aga seal oli vaikne, veega wc-d olid olemas, ainult dušše mitte. Ei jäänud küll muljet, et mingi puhkuste hooaeg oleks.

Järgmisel päeval suundusime Augustowi linna, mille ümber samuti palju järvi ja mis kohalik turismikeskus. Jalutasime vanalinnas ning sõime kanali ääres. Linnud Augustowi kanalist, luik püüdis Mikrot ära süüa.
Ööbimiskoha otsinguil sattusime aga hoopis järgmisse linna nimeka Elk, kuhu kaart juhatas meid telkima otse kesklinna, kus samuti suur järv. Enne seda käisime parajas portsus ägedates kämpingukohtades, ühes näiteks üle 90 majakese - kõik hõivatud, üks koht oli nagu Narva-Jõesuu hotell, selline veidi ajahambast puretud, aga looduskaunis kohas - ka seal väitis üsna umbkeelne teenindaja, et vabu kohti pole, kuigi meile jättis koht üsna inimtühja mulje ja kahtlustasime, et keelebarjääri tõttu ei viitsitud meiega lihtsalt jännata. Elk paistis selline heal järjel värskelt renoveeritud linnake olema, jäimegi sinna. Tegemist oli küll peamiselt matkaautodele mõeldud peatuskohaga, aga saime ka telkida. Plussiks oli dušivõimalus. Avastasime, et riietuskabiinide puudumine pole mitte ainult looduses asuvate randade teema, ka linnarannas ei oldud neid ette nähtud. Rand ise oli igati korras ja varustatud erinevate agregaatidega alustades ujumisradadest ja lõpetades rattakummipumpadega.

Kuna igahommikune +28 kraadis (ja seda juba kaheksast hommikul) telkide kokkupanemine mõjub nüristavalt, otsustasime, et järgmiseks otsime kämpingu, kus mitu päeva puhata. Suundusime taas lähimate järvede poole, neid ikka tõesti oli, sihtkohaks Nowe Guty. See paistis esimene tõeliselt populaarne kuurort, kogu rannaäär erinevaid majutusi täis, selle koha eelis oli ilmselt liivarand, mujal järvede ääres seda niipalju ei näinud. Tegime ühe hotelli juurest ülevalt pilti ka:
Sõitsime edasi, sest kuidagi liiga massturism tundus ja enamik ööbimiskohti ka täiesti lageda taeva all st ilma puudeta lagedatel platsidel, selle palavuse juures tundus enesetapp. Seejärel leidsimegi mõned kilomeetrid eespool järve äärt mööda edasi koduse männise metsaaluse a la RMK Lemme ning seal tundus ka kohti olevat. Enamik teisi külastajaid olid kohalikud, aga olemas olid nii dušš kui korralikud wc-d (mitte võrrelda Lemme võika kuivkäimlaga), kohvik, nõudepesukoht, pesumasin ning oma väike liivane privaatrand.
Mis kõige üllatavam oli aga vaikus. Mitte võrrelda Lemmega. Mitte keegi ei lõuga, mitte keegi ei kuula autost või krapist tümakat, kell 22 on spontaanne öörahu, inimesed räägivad poolihääli. Nägime õlut joovaid inimesi, kuid keegi ei olnud purjus ega lällanud. Slaavlased. Mõlemad ööd olid niimoodi, tullakse puhkama, mitte pidu panema. Äkki oli juhus, aga muljetavaldav. Magada oli ülimõnus, vaikne tuuleke, männid varjasid päikese, vesi oli puhas ja soe. Muidu oli +32. Idüll.

Järgmisel päeval tahtis sõber minna lähimasse suurlinna  Olsztyni, seal olevat mingi hea outlet. Olsztyni oli veidi üle 100 km-i, läksime mõõda väikseid teid, asjad jätsime laagriplatsile, neid muidugi keegi ei puutunud. Kaubanduskeskus oli suur ja igav, ma ei ostnud midagi. Ei täheldanud ka erilist hinnavahet. Outletis ei viitsi ma sobrada, see on nagu kaltsukas, ma olen mugav, tahan selget ülevaadet. Külastasime KFC-d, kellelegi peale minu see väga peale ei lähe, viimati sõime seal Barcelonas. Ega mulle ka vist väga ei maitse, aga no tundub selline rariteetsem koht millegipärast. Kohalikku toitu sõime ka, mingis pisikeses mõisas, kuskil karupees, väikse tee ääres. Tsepeliine (pmst suur pelmeen, aga vist kartulijahust ja liha on ka etem kui hakkliha seal sees, valatakse üle rasvakõrnetega, mitte just suvesöök) ja käsitööpelmeene. Näevad välja koledad, aga maitsevad hästi. Vist enamiku rahvusroogade probleem.

Tagasiteed me ühe jutiga ei planeerinud, käisime enne läbi ka Mauerwaldist või siis Mamerkist kohaliku nimega. Natsiriigi kunagised punkrid (Hitleri hundikoobas), kus muuhulgas plaaniti Barbarossat. Koht ise oli ajalooliselt huvitav, samas väljapanekuga oldi mu meelest veidi puusse pandud - milleks see feik-merevaigutuba ja feik-allveelaev, kui asi ise on piisavalt muljetavaldav?


Põhimõtteliselt on seal jala maha pannud pea kõik tolle aja kõvemad mehed alates Hitlerist ja  Göringist ning lõpetades Mannerheimiga. Sünge värk. Aga kui päris aus olla, siis meenutas eelkõige seda põgenemistuba, kust me minema saime...

Punkrid olid jahe vaheldus üldisele kuumale, mis pidi päädima äikesetormiga järgmisel ööl, seetõttu soovisime järgmist majutust kindla katuse alla. Bookingu abiga leidsime korteri Kaunase vanalinnas, kuhu suundusimegi.

Kaunasesse soovitan tulla aasta-paari pärast, sest seal käivad suured ehitustööd, parandatakse promenaadi, ehitatakse maju. Iseenesest paljulubav linn, aga palju on ka veel tegemata. Näiteks ei kasuta nad absoluutselt ära oma jõge, voolab teine seal uhkes üksinduses, me eeldasime ikka kohvikuid jms. Kesklinna kohta oli ülimalt vaikne, isegi meid aeti lastega kõrtsist minema, ei olevat lubatud, kuigi kell oli alles kümne ringis. Korter oli vanas kõrgete lagedega majas, aga see ei päästnud palavast. Ausõna, oleks eelistanud telki! Akendest tuli õhu asemel sääski, kes sõid ainult mind. Äikesetormi asemel saabus jahedus kerge vihmasabina vormis, nii et saime veel ka hommikul linna vahel jalutada. Peamine vaatamisväärsus, promenaadi lõpetav kirik (taga paistab nõukaaegne haigla, kiriku ümber seisis veel ka üks laudadega kinni löödud akendega mahajäetud maja, aga muidu selline lõuna-euroopalik vaib).
Tagasiteel sadas ja nüüd on juba lausa külm. Reedel helistas puhkuseasendaja ja teatas, et tema enam ei suuda (pikk jutt, tal oli see varem planeeritud lahkumine, aga siiski mitte enne meie puhkuse lõppu). Poolteist nädalat vist ongi selline keskmine eestlase puhkus ju? Ma küll ei suuda. Vot ei katkesta puhkust ja teen hoopis selle asemel puhkuse ajast natuke tööd, hiljem võtan lisatundidena välja. Kurikaval idaeurooplane.

Ahjaa, tagasiteel Poolas sattusime Tescosse. Käru sai täis, peamiselt söödavat-joodavat, olgem ausad, viimast rohkem ja ka näiteks pesupesemisgeeli. Kokku läks umbes 50 eurot. Mõni asi on ikka odavam ka. Muidugi, sealt ostsid kärudega ka kohalikud.

Ehk siis nägime ära pisikese tüki hiiglaslikust Poolast. Eelkõige järvedemaa, mida rohkem väga ei olevat, kuurort ka kohalike jaoks. Ülipopulaarne on kajaki-kanuusõit, selleks on eraldi kanalid. Väikseid teid pidi sõita on toredam, ei mingeid rekkaid. Teed on korras, ei mingeid auklikke radasid, kus hobuvankritega võistlema peaks nagu mõned head aastad tagasi. Üldse on maastik teistmoodi, künklik, alles alates Leedust algab meile tuttav avarus teede kõrval. Liiga suur riik, et midagi üldistavat öelda.



pühapäev, august 05, 2018

Hoolimatu hipi Intsikurmul

Mini rattamatk hakkis veidi meie plaane ja olime nädalavahetuseks sunnismaised Lõuna-Eestis, siis aga tegi sõber täiesti plaanivälise pakkumise Intsikurmu festivalile minna, sest paar alghinnaga passi olid omanikuta jäänud. Muidugi olid need alghinnaga passid kallimad kui meie tavaürituste passide väravahinnad, aga no tekkis tahtmine see hype ära näha siis.

Miks just hype? Mulle nagu oli selline mulje jäänud - vähem muusikat ja rohkem elustiili ehk täpselt vastupidine hüüdlause, mis iseloomustab näiteks Skeneraatorit. Noh, tegelikult mulle käsitööõlu maitseb ja vegantoidu vastu pole ka midagi, lihtsalt see muusika pole päris minu nišš. Tegelikult esines ju üks selline bänd ka, mis mulle meeldib ja mille viimase plaadi ma Soundcloudist ostsin (how hipster is that onju)  - Zahir.

Koht ise oli väga äge, ei olnud seal Intsikurmus varem käinud, ka kõik kunstilised lahendused ja valgusinstallatsioonid avaldasid muljet. Muusika, selle osas lähevad arvamused lahku, teadagi. No liiga palju sõnatut tümakat ütleks ma ja liiga palju sellist liftimussi, mida võib kuskil taustaks kuulata, aga lava ette hüppama ei kutsu. Ahjaa, see ju ongi festival, kuhu tekkidega tullakse, mitte vastupidavate jalatsitega... Veidi kinnitas mu teooriat - vähem muusikat, rohkem elustiili ka see, et telklast roomas rahvas karjadena välja vaid Reketi pärast. Kuulsin esmakordselt, ei avaldanud mingit muljet, mulle ikka meeldib, kui räppival kodanikul ka räppimiseks sobiv hääl on. Reket mõjus pigem Metsakutsuna. Kuulsaks saab see, keda promotakse, Reketit pidavat promotama, ei tea, kohalikke raadiojaamu ei kuula, aga ju siis. Mulle meeldib pigem vana kool (Genka) ja siis päris metsa poole värk (Tommy Cash).

Lugesin ühest kontserdiarvustusest, et keskmine Intsikurmu külastaja olla umbes 20-aastane. Pakkusime sama ise, jube kummaline oli mitte kohata muusikafestivalil ühtki tuttavat va neid, keda sa iial muusikaga ei seostaks ja neidki enamasti koos peredega. Viimasest patust ei olnud ka meie puhtad. Ööbisime muuseas telklas.  Raske oli, aga jäime ellu. Pidev bass käis kuskil kella viieni, see mind ei seganud. Esimesel ööl hoidis mind üleval hoopis keegi antinarko propaganda alla sobituv tibi, kes tundide kaupa täiesti tühja juttu suust välja ajas. Purjus peaga pead ikka umbjoobes olema, et pool tundi vaimustuda sokkide jalgapanemise mõnususest, aga noh, väikesed rõõmud, eks. L. arvas hommikul, et ju oli see pea ikka ka ilma tablettideta sama tühi. Lõppes kõik muidugi oodatult: "Mulle meeldib nagu narksiga eksperimenteerida, saad aru onja. Sa paistad selline tore inimene, sa saad aru. Mu kallim ei saa, ma olen mõelnud, et nagu täiega puistaks südant, ta nagu ükskord võttis mu vahele ka, et no, musi, räägi ära, mis värk ja ma nagu täiega mõtlesin, et räägin, aga siis ikka sain aru, et ta ei saaks aru (kõlab nagu korralik püsisuhe, eks), aga sina saad, onja?! Sa paistad nagu täiega normaalne! Kuule, suudleme!" Tegelikult ma luiskan, peale seda ei jäänud neiu sugugi ootuspäraselt mõneks ajaks vait, lõbus vadin jätkus. Ah et mida meespool rääkis? Ei tea, ei kuulnud kordagi, et ta midagi oleks öelnud.

Meeldis väga panditaara süsteem - maksid klaasi eest, mida lasid siis taastäita ja kui enam juua ei jaksanud tahtnud, viisid kõrtsmikule tagasi ja lunastasid pandiraha. Hoidis ära palju prügi festivalialal. Telklas võis juua oma jooke (vist?!) ja seal oli läbu veidi rohkem, kuid isegi seal olid töös nö prügikontrolörid, kes seisid prügikastisüsteemide juures (jaa, mitu erineva sildiga kilekotti) ja instrueerisid rahvast, mis kuhu käib. Müts maha selle eest! Õllehind ei tapnud - 4 eurot iseloomuga õlle eest ei tundu nii suure röövimisena kui sama summa vaadi Saku või ALeCoqi eest. Toite oli ka igale maitsele, kuskil küll kurdeti, et alla 7 euro wrappi või burksi ei saanud, aga mina nägin mereannisuppi näiteks 4 eest ja sõime Noodleboxis vegan jaapani (?) toite kuueka eest ning need olid supermaitsvad, ka mehed sõid ja kiitsid. Lastele ostsime kamba peale (meil oli lisaks enda omale veel üks + lastealalt lisandusid sujuvalt  ka mõned) kohalikku kiviahju pizzat, 8 euriga ning see tundus ka hõrk. Lastele oli jah lausa oma ala - Lastekurmu, esimesel päeval oli meil ainult Mikro ja tema põlgas selle ära kui titeka (tol hetkel käis just mingi beebidele suunatud tegevus), teisel päeval lisandusid suuremad lapsed ja siis nad möllasid küll seal ringi.

Kindlasti poleks ma tohtinud lapsi niimoodi omaette mängima jätta, aga tuleb leppida, et ma olen üks hoolimatu hipiema vist. Vähemalt täna sain pragada, ehk siis jalgrattamatka juurde - 45 km sõitsid päevaga, vahepeatustega, Mini ei kurtnud muud kui valusat kanni, mis tavaline asi. Miinus oli see, et tema trennisõbrannad jäid tulemata ja ta oli enamvähem teismeliste (14-15) kambas, kus suurem osa poisid va üks temast paar aastat noorem poiss.  Aga kuna ta ise selle peale silmi ei pööritanud, siis ma ei hakanud ka tänitama, et "sina kui väike tüdruk" jne. Tegi ära, oli rahul. Täna sain siis kuulda, kuidas ma olen ikka täiesti hoolimatu - "küllap need, kes ei tulnud, ikka mõtlesid veidi rohkem" ja üleüldse, 9-aastane ei võivat normide järgi rohkem kui 10 km sõita, sest see on eluohtlik! Ülekoormuse tõttu 1 laps kunagi juba suri ära! See treener on mingi kuradi isehakanud hull! Õnneks katkes kõne ära ja ma tagasi ei hakanud helistama.

No kes siis niimoodi muusikat kuulab, ega see mingi GunsNRoses pole, et kilomeetri kauguselt kaetakse!

esmaspäev, juuli 30, 2018

Kehadest ja spordist

Hommikul oli postkasti potsatanud tore kiri, kus mind ähvardati sellega, et kui ma pappi ei maksa, siis näevad kõik, kuidas ma kodus pornot vahin. Kahjuks ei saanud sellele vastata, mitte et ma oleks tahtnud paluda neil jumalakeeli seda mitte teha, aga ma oleks tahtnud neile kraaksatada, et keda see huvitama peaks või no isegi kui huvitab, mis tohutut kahju ma seeläbi kannatama peaksin?! Kim Kardashian suisa seksis kaamera ees, Paris Hilton kah ja vaata, nemad said seeläbi hoopis rikkaks. Ok, võrdlus ei päde, see selleks, aga no kuulge - me kõik sööme, situme, seksime jne, keda peale padukonservatiivide see üllatama peaks?! Iseasi, kui midagi illegaalset tehtaks. Oh, ma tean, need on lihtsalt õngitsemiskirjad, äkki näkkab ja mõni hirmunud lollike maksabki raha. Samas kurb on, et säärane taktika ilmselt töötab, inimesed kardavad jubedalt oma privaatsuse kadumise pärast. Tõmbame kardinad ette ja käime selle palavusega oma toas kurguni kaetuna ringi, sest muidu äkki keegi näeb. Mis siis saab, kui näeb? Mitte et ma mingi nudist oleks, aga kas pole kummaline, et rannas kooserdavad kõik poolpaljalt ringi, kellelgi probleemi pole, aga kui sind aknast kasvõi pesuväel nähakse, peaks mark maani olema? Et tuleb siis mingi pervertide mass mulle igaõhtuselt akna alla binoklitega passima? Massi pole vaja, piisab ühestki? Minu maine teiste inimeste silmis. Vot see on selline naljakas asi, mille olemusest ma hästi aru ei saa. See on ju põhiliselt see, et pead olema säärane nagu teised tahaksid ja kui ei ole, siis on õudne probleem. Ma ju ise tean, kes või mis ma olen, miks mind peaks kõigutama see, kuidas teised mind näevad, õigesti nad mind niikuinii näha ei saa, neil on oma reaalsus ja mul oma.

Kui juba kehateemasid sai puudutatud, siis nüüd sport. Ma siin vaatasin, et meil on ette nähtud teise klassi õpilastele ujumisõpe, Mini läbis selle, kõik justkui ok, noh, kroolis hingamist tuleks veel harjutada. Mis on tegelikkus, on aga see, et laps ei oska üldse vee peal püsidagi. Kuidas ta läbi sai, ma ei tea, ju aeti basseinis lapsed omavahel segamini. Mul endal oli tegelikult sama lugu - alustati kroolist, aga vaadake enda ümber ringi, kui lähete suvel randa või spasse, mitte treeningbasseini - kuidas ujuvad tavalised inimesed. Nad ei pane pead vette, nad ei sahmi mingi hingamisega, aga ometi püsivad nad vee peal ja paistavad ujumist nautivat. Kuidagi omaette katsetades õppisin minagi koera ujuma, see olevat instinktipõhine, väideti. Aga miks sellest ei alustata? Krool on iseenesest palju keerulisem ja töömahukam. Jah, kroolis saab kiiremini, aga seda ei ole mulle vaja, kui ma tahan lihtsalt ujumist nautida, mitte ujumisvõistlustele minna. Jah, krooliga saad end kergemini päästa kui ära väsid või liiga kaugele juhtud ujuma, aga ebakindlal ujujal on see eelis, et üldiselt ta niimoodi ennast proovile panema ei kipugi. Ma ei uju tavaliselt üle pea vees, igaks juhuks. Ja mis eriti tähtis oli teismelisele minale - mismõttes ma pean ujudes pea vette panema  - meik läheb laiali ju!? Tegelikult kindlasti on teistsuguseid treenereid ka, kes esmaseks peavad seda, et laps vee peal püsiks, mitte seda, kui õigesti ta krooli tehnikat valdab, millegipärast on nii minul kui ka Minil just sellistega kogemus.

Ja veel spordist. Minil on tulemas slaalomitrenni rattamatk. Temperatuuri alanemist selleks ajaks pole väga loota. Mini ei ole eriline rattahunt - linnas sõpradele külla sõidab (mis on muuseas vist ebaseaduslik, sest tal pole lube), aga mingit matka pole kunagi teinud. Minna ta tahab kasvõi elu hinnaga. Muidugi on kaasas ka täiskasvanud, aga...kas elu pole mitte õpetanud, et enda eest (ja oma lähikondlaste) tuleb ise vastutada? Minu elus on sellistele olukordadele olnud vaid ühtepidi reageeringuid: saan kõvasti karjuda "kas need inimesed on idioodid või! sellise ilmaga ei käi mitte keegi rattaga sõitmas! kas sa tahad emosse sattuda või! IDIOODID! kes see debiilik seda üritust korraldab, see tuleb ära keelata, ma helistan neile! See ei ole võimalik!!!" Ei helistata, aga minna ma ei võiks, pärast tuleks välja, et teistel oli maru tore. Kogetud, ma väga ei taha seda oma lapsele. Ma pigem lubaks, üritaks usaldada neid vastutavaid täiskasvanuid - nad ju ka inimesed, äkki ikka suudavad olukorda adekvaatselt hinnata, äkki ei tapa lapsi ära, äkki on isegi tore? Samas kuklas kõlaks ikka, äkki see ongi idiootne, läbimõtlemata, eluohtlik? Noh, Tai jalgpallipoisid läksid ju ka treeneriga sinna koopasse, eks. Kui Jumal mõistust jagas, olid sportlased trennis jne. Elame-näeme.

Lõpetuseks paar pilti minust festivalil, panin ikka kleidi ja plätud, kokkuvõttes kõndisime selle kahe päeva jooksul 35 km maha, ilmselgelt muud jalanõud poleks seda võimaldanud. Plätudega ville ei tulnud, lihtsalt veidi põrutas, aga see loomulik. (Fotode autorid Imre Pühvel ja Grete Laus-Evestus).

reede, juuli 27, 2018

Nostalgiat ja suveloba

Praegune suvi meenutab mulle lapsepõlve. Tundub, et ikka olid toona suved soojemad ja rohi kollasem. Mis sest, et äsja jagati mingit uurimust, mille kohaselt 40% meie mälestustest on tegelikult fantaasia viljad. Seega, pole põhjust uskuda, mida ma räägin.

Ma ei käinud kolm päeva korterist väljas. Mitte et sees jahe oleks, 29 kraadi keskmiselt, aga lihtsalt tööd oli palju ja pärast enam ei viitsinud. Eile jalutasime poodi, mõnusalt apokalüptiline tunne tuli peale. Enamik inimesi on niikuinii linnast pagenud ja kuna siinkandis käivad parajasti suuremad asfaltteerimistööd (kuidas nad seda suudavad, ma ei tea), siis oli linn harjumatult inim- ja autotühi. Selle asemel olid kuskilt urgudest välja roomanud allilmaelukad - keegi sättis bussiootepaviljonis valmis oma õhtust einet - jogurtitopsis pruunikat värvi naps pluss mõned õlled, teepervel röökis kohalik punkpoeet Psaiko ja vehkis hiiglasliku puuseenega, mingi nõukogude madrust meenutav pruunikspõlenud maikas atleet marssis mööda. Paar normaalset inimest loivas ka vastu, aga üldmulje oli kõvasti kaldu kirjute poole .

Lapsi on seevastu hoovis palju. Hoopis teistmoodi kui minu lapsepõlves, kus ma üksinda põõsaste vahel oma kujuteldavate kaaslastega hängisin, sest kõik normaalsed lapsed olid maal vanaemade juures. Tänapäeval on maavanaemade populatsioon kõvasti vähenenud. "Oh sa vaene laps, pead suvi otsa linnas passima!" Tagantjärele ei oska kurta, võib-olla kui oleks kuskil paneelmajade vahel pidanud kügelema, siis ehk, aga meil oli niikuinii oma maja ja aed. Ja vanaemasid seal koguni kaks. Maavanaema oli mul tegelikult ka, aga tema elas Ida-Virus keset põldu, kus ümberringi taludes teisi lapsi ei olnud ega ka mingit veesilma (kuhu laps saaks uppuda...) või muud meelelahutust ka mitte. Loomadest ainult kanad. Kuivkäimla. Sinna mind ei saadetud.

Igatahes meenutasid hoovilapsed mulle mind ja mu naabriplikat, kohtasin teda juhuslikult nädal tagasi, ta oli just pool tundi hiljem bussile minemas, et lennujaama jõuda ja tagasi oma uuele kodumaale suunduda. Me polnud oma 10 aastat näinud. Tundub, et omal ajal me kraaklesime kogu aeg. L. väidab, et tema oma sõpradest midagi seesugust ei mäleta. Ilmselt neil ei olnud nii igav kui meil. Peamiselt kraaklesime vist selle üle, kes on targem. Me ei öelnud kunagi üksteise välimuse kohta midagi halba, sest teadsime, et see on õrn teema (tõeline sõprus ikkagi...). Kumbki meist endid eriliseks iluduseks ei pidanud. Meil mõlemil olid prillid, sellest piisas, et koledate leeri kuuluda. Huvitav, miks? Kas tänapäeval on ka nii? Mu ema alati rääkis, kuidas prillidega lapsed on nunnud, mina mõtlesin, et ta ei pea valetama, et mu tuju parandada. Prillipapa! Nohik! Kust see pärit on? Ma raiusin aastaid, et mina olen see inimene, kellele prillid lihtsalt absoluutselt ei sobi. Ja imestasin siiralt, kui põhikooli lõpus ohkas mu pinginaaber, et ta nii tahaks prille, kasvõi tavaliselt klassist, sest tal lihtsalt pole nägemisega probleeme. Oli see "prillid võrdub kole" lihtsalt minu peas? Aga miks? Ma pakun, et see on kusagilt raamatutest-filmidest pärit trauma. Prillidega käivad ainult nohikud ja tarkurid, mina tahtsin cool ja rebel olla. Praegu mul on prillid ekraanide vaatamiseks, mulle tundub, et need sobivad mulle ja teevad kuidagi kenamaks isegi....

Tegelikult on mul mure ka. Nädalavahetusel lähen festivalile - mida ma ometi selga pean panema? Ok, selga veel leiaks, aga jalga? Ja et jalga ja selga omavahel sobiks ka. Mulle meeldib suvi, ma olen igati rahul, aga tegelikult on vist ikka veidi liiga palav. Panna ilus kleit, aga jalga siis tennised? Kinnised jalanõud sellise palavaga? Kingad on mul ainult kõrged ja no need hakkavad raudselt hõõruma, lisaks on kõndimine raskendatud. Plätud ei sobi ju kleidiga ja rahvas võib varvastel talluda. Ma nägin inimesi tanksaabastes, aga minus vist pole niipalju vaimujõudu, et nõnda suuta. Pealegi Norras ma korra proovisin ja hävisin sellega. Peale plätude, saabaste ja spordijalanõude pole ma aastaid kohanud ühtki mugavat jalanõu.

Huvitav, palju neis sinistes peldikutes kah sooja saab olema?

Ahjaa, keegi muidu Ehalkivi juures on käinud? Me kangesti proovisime, aga kõrkjatest tuli tupik ette. Äkki mingil muul kõrkjavabal aastaajal? Kuskilt salateelt (me läksime sealt, kus silt)? Sest ma nägin fotosid, kus inimesed on selle juures.

neljapäev, juuli 19, 2018

Suviseid tähelepanekuid

Vahele ka kaubanduslikke teadaandeid. Kui Te just praegu tunnete, et vajate hädasti mõnd karvast kampsunit või tepitud jopet, siis seadke aga sammud lähima kaupluse poole. Kõik eelnimetatu ootab teid riiulites virnas. Ma nimelt läksin otsima üht õhulist hõlsti, aga seesuguseid riidetükke mulle kampsikute ja mantlite vahelt silma ei hakanud, ikka ainult säärased hilbud, millele pelgalt pealevaatamisest kuumarabanduse võis saada. Oletagem, et ma olin ehk lihtsalt liiga aeglane ja õrnad hõlstid rabati enne kiiremate poolt ära, aga pigem on mul karvane kahtlus, et need on poodidest teadlikult eemaldatud, et "teha ruumi sügishooaja kaubale". Mul on nimelt igal aastal augustis puhkus ja aega laialt, et eelseisvaks puhkuseks vajalikud suveriided leida, kuid enamasti on see võimatuks osutunud, sest kaubanduses on august selgelt sügiskuu - koolilaat ja kummikud. Ma lihtsalt ei eeldanud, et see jama juba juulis pihta hakkab.

Teisalt, kui üritasin kunagi aprilli lõpus bikiine leida (sest inimesed käivad reisil ja üllatus-üllatus, leidub maid kuhu said antud hoiule mu armutõotused kus suvi saabub muul ajal kui meil) ja siis pööritasid müüjad mulle silmi, et "praegu küll veel mingit valikut ei ole". Millal see valik siis on? Kahel kuul aastas ainult? Sama teema on näiteks talvel lahtise kinga otsimisega, mis näiteks kontoris või koolis sisejalatsina loogiline oleks - ei, pole ette nähtud talvisel ajal.

Kui juba kontorielu mainitud sai, siis selgus juuli alguses, et ilmselt saan ma kontorisse tagasi alles septembris, sest muidu jäävad lapsukesed järelvalveta. Teen kodus tööd senini. Ei olnud eriti vaimustav väljavaade, aga mis teha. Ma olen lihtsalt nii palju kodus töötanud, et pigem tõmbab rahva hulka. Siis selgus, et nagu traditsiooniks saanud, ütles kontoris ventilatsioonisüsteem üles. Eelmine aasta läks konditsioneer läbi, ootasime vajalikku juppi sügiseni, see aasta vendi mootor, õhk ei liigu üldse, alati juhtub see suvise kuumalaine ajal. Hõõrusin käsi - kodus saan vähemalt aknad lahti teha. Kohe peale seda sain teada, et lapsed siiski leiavad mõneks ajaks silmapealhoidja - kobigu ma aga kontorisse (ok, keegi ei käskinud, aga ma siiski eelistasin kodusele palavusele seltskondlikku õhupuudust kontoris). Ehk siis enamasti sa saad, mida soovid, aga mitte päris siis ja nõnda, nagu sa soovid. Vana tõde, muidugi.

kolmapäev, juuli 18, 2018

Kuumalaine kõrvalnähud ehk tegin kunsti

Eelmise postituse valguses, kuulasin siin muusikat ja järsku hakkas kõrva teemaga haakuv sõnum. Ma tõepoolest ei tea, kas selles laulus üldse seesugust sõnumit mõeldud oli, aga igatahes, nagu gurule kohane, tegin ühe motivatsioonipostri. Või et ei ole ilus, proportsioonis, font on vale ja üldse? No kuulge, tähtis on sõnum, eks?
Kes aga aru ei saanud, siis maakeeli - eesmärk sinust kaugel ees varjutab seda, mis on parajasti sinu nina ees. Riimi läks ja puha, appi, ma olen nii andekas! Näe, vähemalt ühe praktilise asja õppisin ka täna - kuidas teha neid nõmedaid motivatsioonipilte, tavaliselt päikeseloojanguga taustal. Hoidke pöidlaid, et see nüüd mul harjumuseks ei saaks.

Päikest!

Avastades ammu avastatud maad ehk iseennast

Lugesin eile igavusest seda postitust ja mõtlesin kiusu pärast proovida. Kiusu pärast seetõttu, et ma ei usu sellistesse asjadesse. Ma ei usu teadlikku planeerimist. Jah, kui sul on unistused, ehk pead nende poole püüdlema, aga kui sul ei ole? Mu meelest unistuste puudumine vabastab su sellest koledast kohustusest nende nimel pingutada (ja kokkuvõttes vähendab pettumiseohtu, kui asi ei õnnestu). Ole nagu oled, võta vastu, mis antakse ja katsu rahul olla. Ära võrdle end pidevalt teistega. Ära püüdle pidevalt millegi poole eesmärgiga "kui selle kätte saan, siis olen lõpuks õnnelik". Õnnelikkus pole eesmärk, õnnelikkus on protsess. (Hakka või guruks, vahi, mis sügavamõttelist teksti ma produtseerida suudan...).


  1. Kuidas ma end just praegu tunnen?
Tänan küsimast, suurepäraselt.
  1. Mida vajan oma ellu rohkem?
Karjuvat vajadust otseselt millegi järele pole. Rahasse võiks alati uppuda ja vaba aega jalaga segada olla muidugi. Ja mõlemat korraga siis, eks. Ja ilma eelneva pingutuseta, paluks. (Vihje: hangi endale utoopilised unistused, mida täita pole võimalik, siis pole põhjust ka nende suunas pingutama hakata.)
  1. Mis teeks mind praegu õnnelikuks?
See küsimus ju eeldab, et tunnistan end praegu õnnetuks. Miks ei võiks küsida, et mis teeb mind praegu õnnelikuks, oleks hoopis meeldivam. Õnnelikkus, muuseas, pole mingi asja saamine/oleku saavutamine, see on peas kinni.
  1. Mis läheb hästi minu elus?
Üldiselt vaikselt ikka kõik sujub.
  1. Mille eest olen tänulik?
Geenide ja keskkonna.
  1. Millal sellel nädalal tundsin rõõmu?
Päris jube oleks, kui ma suudaks siia mingid momendid tuua, see tähendaks, et ülejäänud hetkedel ma mingit rõõmu ei tundnud ju!? Et nagu see hetk, kui sõin kooki, muu oli üks must hädaorg?
  1. Tee nimekiri oma väiksematest ja suurematest edusammudest sellel kuul.
Päriselt keegi kaardistab oma elu nii või? Sügav kaastunne talle siis. Et sel nädalal edenesin nõnda ja nõnda palju ülima õnnelikkuse suunas või?! Võeh.
  1. Mis mind hetkel häirib? Miks?
See, et keegi päris tõsiselt võtab säärast küsimustikku ja eeldab, et kellelgi võiks sellest kasu olla.
  1. Mis on minu hetke prioriteet?
Enne selle jamaga õhtule saada, kui päris kopa ette viskab. (Vastused kirjutasin tegelikult valmis eile õhtul hilja).
  1. Mida ma iseendas eriliselt armastan?
Kohe lõi pähe „especially I hate everyone“ nagu Evestuse särgil, aga no ennast pole mul ka kombeks juppideks võtta, et seda tükki siin armastan ja seda teist kõvasti vähem. Mina olen mina, võta või jäta.
  1. Kes on mulle maailmas kõige tähtsam ja miks?
Kõigepealt mina ise, sest ilma selleta poleks muu nimetamisel samuti tähtsust.
  1. Kui saaksin maailmaga jagada ühte sõnumit, mis see oleks?
Esimene küsimus, kus ma nüüd isegi mõtlema pidin. „Ära põe!“ „Ole normaalne!“ (ses mõttes, et mitte aktsepteeritavalt normaalsuse piirides, eksju, vaid loogiliselt), „See on sinu elu, ära teisi kuula!“ vms.
  1. Millist nõu annaksin oma nooremale minale? Kas ma ise järgin seda nõuannet hetkel?
Oi, nooremate suhtes kipun ma küll targutama, et oi, ära mine seda avalikku haldust õppima, see on nii igav jne, aga samas, kus mina tean, milleks see ehk hea oli? Ära eelda, et sa kunagi muutud, ehk seda. Nüüd juba järgin ka.
  1. Mida ma sellel nädalal olen õppinud?
Miskit praktilist vist mitte, vene revolutsiooni kohta loen hetkel, see tundub absoluutselt uue infona, kuigi ilmselgelt kunagi omandatud. Seda, et maoori keel on kõlalt natuke soome keele sarnane, seda bändi kuulasin, päris äge näe:
Õppimine läbi meeldiva tegevuse, see on tore. Mäng on väikese inimese töö!
  1. Mida teeksin esimesena kui mul ei oleks kuhugi kiiret?
         Kas mul peaks olema pidevalt kuhugi kiire? Logeleks nagu tavaliselt.
  1. Mis kulutab minu energiat? Mida saan teha, et seda kulu vähendada või üldse eemaldada?
Energiat jagub või noh, pigem on seda õnneks meeldivalt vähe, ei kipu igasugu jamadega ennast koormama.
  1. Milline näeb välja mu ideaalne hommik?
Ideaalne? No ma ei tea – laest sajab raha, Hole tuleb taas kokku  ja Tartusse esinema sellisel päeval, et ma saan minna, plaadi annavad ka välja ja see on hea, soovin, et kõik mu soovid täituvad jne. See on ideaal. Ideaali pole olemas. Koledat hommikut pole õnneks ka ammu olnud, kõik hommikud on head, kui sa vähemalt elus oled.
  1. Milline näeb välja mu ideaalne päev?
Vaata eelmist vastust. Hea päev on vaheldusrikas, ehk nii.
  1. Mis paneb mind elama, särama? Millal ma viimati seda sära silmas tundsin?
Elu ise. See ikka üllatab. Suvi, toredad inimesed, lahedad ettevõtmised. Kogu aeg on üldiselt tore. Va neil hetkil, mil pole, aga siis on ka tavaliselt tagantjärele naljakas  - on millest rääkida vähemalt.
  1. Kes või mis inspireerib mind kõige rohkem? Miks on see inspiratsioon minu jaoks atraktiivne?
Elu ise ilmselt. Ikka juhtub asju ju. Miks on inspiratsioon atraktiivne? No ma ei tea, on ju, jube oleks, kui miski ei inspireeriks, käiks nagu tuim tükk ringi?!
  1. Kas tunnen kuskil valu, kust see pärit on? Mida on vaja, et saaksin terveneda?
Ei tunne, tänan küsimast.
  1. Mis on minu tugevused? Milles olen tõeliselt hea?
Tõeliselt hea, parim, olen endaks olemises. Keegi teine ei saa ligilähedalegi. Tegelikult mõtlesin, et ma vist olen üpris naljakas, kui ma tahan. Ma olen kõik, kui ma vaid tahan. See on umbes selline hea turvaline usk nagu mul lapsena oli  - ilmselt ma oskan ujuda, ma pole lihtsalt veel proovinud.
  1. Mida olen alati soovinud teha, kuid olen olnud liiga kartlik?
Mingeid hüppeid ehk, aga nüüd ma olen juba liiga mõistlik, et kuhugi hüpata, ma ilmselgelt katkestan ennast kuskilt ära. Unes hüppan niigi pidevalt.
  1. Mida olen alati soovinud õppida?
Olla mõistlik, tasakaalukas ja malbe. Muahahahaaaa! Teate, et isegi ülikoolis eeldati, et sa juba tunned neid asju, mida sa õppima soovid minna, mulle oli see näiteks üllatus. Seega, neid asju, mida ma olen soovinud õppida, olen ma ka õppinud või vähemalt kuskilt otsast nuusutanud. Ei ole ju nii, et eluaeg unistan baleriiniks olemisest aga kordagi ei proovi. Või on tõesti nii ka? 
P.S. Siia käib tegelikult see ka, mida ma ammu olen tahtnud öelda, aga VVN ka enamvähem kirjutas samast asjast st kui midagi tahad/tunned tee ära/ütle välja. "Ma ei ole mingi hiromant!" nagu mu vanaema tavatses öelda. Mul on olnud mitu korda nii, et vastassoost inimene on hiljem hirmus pahane olnud mu peale, oma arust õigustatult, et kuidas siis nii, sa ju meeldisid mulle, kuidas sa ometi aru ei saanud?! Vot ei saa aru, kui ei öelda, ei saagi. Inimesed mängivad nii palju mänge, pole mul tahtmist mõistatada, kas a)ma meeldin sulle b)ma meeldin sulle kui sõber c)sa oled lihtsalt viisakas d)sa narrid mind jne. Olen otsinud üht gif-i, kus Courtneylt küsitakse, et mis sa siis teed, kui keegi kena mees sulle silma jääb. Ta vaatab intervjueerijat üsna segaduses näoga ja vastab: "Eee...ütlen talle seda, et ta mulle meeldib?!" Ma ei saa aru, kuidas selline tegevusviis inimestele niiiii radikaalne tundub, eriti naiste puhul. "Ise ütlesidki talle, et ta sulle meeldib? Vau!"
  1. Milliseid hobisid soovin proovida?
         Sama, miks ma peaks ainult unistama ja mitte proovima?
  1. Kui mul oleks võimalik elada ükskõik, kus kohas maailmas, kus ma sooviksin elada?
Endaga oled ikka koos, ükskõik, kus kohas viibid, seega pole väga vahet. Mingis sõjakoldes vms muidugi ei sooviks, aga muudel kohtadel pole erilist erinevust. Jah, kliima, aga sellegi puhul on alati nii plusse kui miinuseid.
  1. Kuhu ma soovin järgneva 5 aasta jooksul reisida?
Vahet pole, kõigis kohtades on midagi huvitavat.
  1. Mida saan teha, et enda eest paremini hoolt kanda?
Ma ei viitsi enda eest hoolt kanda, ma tahan endaga hästi koos aega veeta. Vähemalt hetkel, eks pärast vaatame, kuidas hakkab olema. Jajah, „rohutirtsu mentaliteet“, nii sajatas kord juba mu klassijuhatajagi. Mis teha, ma ei viitsi muretseda, mis siiski ei tähenda, et ma seda ajuti ei teeks.
  1. Kuna olen teinud midagi, mida arvasin, et ma ei suuda teha?
Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma ei suudaks teha midagi, mis ilmselgelt on vaid kättevõtmise asi. Ma ei julge, ma ei taha, ma ei oska, jah, aga et ei suuda? Ilmselgelt on ju olemas asju, mida ma ei suuda, aga neid ma ei hakkagi suutma ja asi vask. Ok, ma ei suuda suruda rinnalt 160 kilo, aga pole nagu motivatsiooni end proovile panna ka.
  1. Kui minu elu lõppeb, mida soovin oma pärandina maailmale ja/või oma lähedastele jätta?
Peab ikka lollilt ambitsioonikas olema, et nii mõelda. Teised näevad sinus täpselt seda, mis nende maailmapildiga seostub, ei enamat. Oi ma tahaks, et mind mäletataks sellise ja sellisena! See tähendab ju enda elu teiste jaoks elamist ega garanteeri lõpuks ikkagi, et keegi sind just soovitult mäletaks. Ok, pärand, see võib tähendada ju ka materiaalset asja. Materiaalne maailm on üsna kaduv, ma ei tahaks sellesse väga panustada. Näe, kirjutasin pisikeses Eesti keeles suurde internetti – piisav panus ju. Oli kord selline keel. Kes teab, mida tulevikus mäletatakse. Absoluutselt ei kehti see, et alati just neid, kes kõige rohkem ja paremini tegid, pigem juhuse asi.

esmaspäev, juuli 16, 2018

Telkimas

Piisab mul vaid millegi kohta öelda, et "ei iial enam" kui see olukord minuga täpipealt samasugusena kordub. Kõige eredamalt meenus see mulle muidugi siis, kui Mikrot sünnitama minnes sattusin samasse sünnitustuppa, kus ma Mini välja olin "haudunud". Samuti tundub, et saatuslikuks sai ka siin blogis maha hõigatud "kui edaspidi ka kõik pekki keerab, on suvi ikkagi tore olnud", sest alates sellest hetkest keeraski kõik sinnasamusesse. Kahe nädalavahetuse plaanid läksid vett vedama ja selgus, et ka kolmandaks polnud meil kohta kus olla, aga lubas ju imelist suveilma. Seega olin ma üsna entusiastlikult nõus telkima minema.

Reede õhtul oli Tartus imeline ilm, aga mida rohkem lääne poole sõitsime, seda koledamad pilved ette jäid. Oma kavandatud sihtkohta Krapile jõudes sadas nagu oavarrest ja temperatuur oli ka umbes +17. Tüüpiline. See on ka vist meile omane, et enamasti juhtume mingitesse paikadesse halvimal ajal võimalikust, sest juba Tartus vangutasid inimesed meie plaane kuuldes pead, et no sinna küll sellise ilmaga ja reede õhtul kohta ei saa. No me ikka lootsime isegi hästi privaatset, rannalähedast, vaikset ja idüllilist kohta leida. Reaalsus lõigi kaikaga pähe - iga põõsa all oli keegi ees, hea, et metsa all autoga liikuma mahtus. Selgituseks selle kohta, et metsa on ju palju ja mine kuhu tahad - L. nõudis elavat tuld ja ametlikku platsi, olla turvalisem. Tegelikult me oleksime lõpuks olnud nõus ka sellest nõudmisest loobuma, aga ilm oli nii ilge, et lihtsalt ei olnud tahtmist kuhugi võsa vahele seiklema minna, et "äkki siit saab ka". Lemmest mööda sõites jõudsin siiski veel irvitada, et no siia me küll vähemalt tagasi ei tule, nelja aasta tagused mälestused olid sellised:

Käisime Lemme telkimisalal, kus muidu oli kõik väga tore - meri kohe telgisuu ees ja imeilus päikeseloojang. Aga miinusteks siis inimesed - eks ikka mõnus tümakas, mis küll suudeti kuskil peale südaööd kinni panna, seejärel mingid öised saabujad, kes otsustavad loomulikult oma telki sinu oma kõrvale püsti ajama hakata (kottpimedas) ja kasutavad madratsi täis pumpamiseks elektrilist pumpa, mis undab nagu hambapuur, seejärel kell viis ärkavad varesed, kõrvaltalu kukk ning kõrvaltelgi unetu vanamees, kes ümber telkide kooserdab ja pidevalt köhatab. 

Panimegi algul üle piiri ajama, aga ilm kiskus üha hullemaks ja ühtki sobivat kohta ka ei paistnud. Keerasime otsa ümber ja otsustasime, et noh, vaatame selle Lemme siis ka igaks juhuks üle, kell oli ka juba pool üheksa õhtul, mine või tagasi Tartu muidu. Kummalisel kombel oli vaba üks koht ja see oli täpselt see sama koht, kus me neli aastat tagasi olime. Ilmselt halb aura või ma ei tea. Ei hakanud pirtsutama, lõime laagri laiali.Vihm jäi lõpuks järele ja järgnes imeilus päikeseloojang (pildil tegelikult laupäevane loojang, sest reedel olime liiga õhinas, et salvestada mujale kui ajju).

Tekkis tunne, et ma olen siiani elanud ilma ühtki päikeseloojangut korralikult nägemata. Päriselt. Kunagi suvilas Muinastulede ööl sai küll nähtud, aga mitte vaadatud. Lemmel see-eest läksid inimesed spetsiaalselt toolidega show ajaks randa.

Me tegelikult imestasime, miks ja mis inimesed sellistes kohtades käivad. On see valik või paratamatus? Selline pioneerilaagri meeleolu, massid koos, kuivkäimla ja 0 privaatsust. Muidugi on palju neid, kellel oma suvekodu pole, kes mugavuste eest maksta ei taha/saa jne, kuid pigem see vist siiski mingi elustiili teema. No mu vanemaid ei saaks peale maksteski sellisesse kohta ööbima, samas suure osa seltskonnast moodustasid just vanemaealised. Teine suur kontingent olid lastega pered. Sellest ma saan aru, sest rohkem kui ühe lapsega ongi majutust väga keeruline ja kulukas leida. Vanemad just proovisid Haapsallu Spa-sse koos lastega  - ainus võimalus võtta kaks eraldi tuba ja see lõbu oleks kaheks ööks läinud 400 eurot, ainult majutus. Kui ette ei planeeri, siis enamasti nii ongi, aga ette planeerimine on laste puhul keeruline. Privaatsema koha kahjuks ehk räägib see, et just sellises kohas on lastel lihtsam sõpru leida, paljudele meeldib endale ka just melu.

Meil seekord vedas, tümakas tuli kusagilt kaugemalt, väga ei häirinud, aga ma tunnen kaasa neile, kes seal epitsentris olid ja seda ei saa ju ette näha. Varesed ärkasid endiselt kell 4 ja samuti oli häälekas naabertalu kukk. Kuna olime investeerinud korralikku madratsisse ja padja kaasa võtnud, siis väga kangeks ei jäänud, aga magada sain siiski vähe, sest kummalisel kombel uinun ma kenasti kui käib mingi üldine jõmin st õhtul, enne teiste uinumist või hommikul, kui kõik on juba üleval. Normaalsel magamise ajal häirib mind iga piuks, istun üleval ja kuulatan kikkis kõrvaga, ise paaniliselt magada püüdes. Mis mind telgi puhul siiski enim pelutab, on putukaoht. Seekord oli ka üks paganama koivik telki pugenud, kuigi ma paaniliselt (ei ole liialdatud siinjuures)  jälgisin, et võrk alati kinni oleks. Iseenesest mõttetu teema, sest mõnes majas on rohkem ämblikke kui telgis, aga seal on oht kuidagi lähemal.

Kokkuvõttes oli muidugi väga tore ja tasus minna (nagu alati, kui kuskile plaan minna või mitte minna), aga päris selline inimene, kes telgipuhkust nädalaks planeeriks ma ei ole, pigem "elan üle". Nüüd on mul tore konditsioneerinohu (ma vandusin ju jälle, et iial ei kasuta, aga kui väliõhk ikka +30 ülespoole ronib, siis ei jäänud muud üle, aga isegi +22 kont paneb mulle põntsu ära...). L. ei saa kuni nädala lõpuni ujuda, sest käis ootamatul kosmeetilise iseloomuga opil (saaks suurelt hüüda, et mu mees teeb iluoppe, eks). Mul endal endiselt teema, millest kirjutasin paar postitust tagasi - seega selline säästusuvi keset kõige hullemat leitsakut. Peaaegu oleks puhkuseplaanid ka pekki keeratud, aga seda annab veel täitsa korraldada. Aga kuidagi lõputu suvi on sel aastal olnud küll, ei saaks nagu kurta, isegi kui asjaolud jooksevad kokku teistviisi kui planeerisid.