neljapäev, jaanuar 14, 2021

Kui ei ole mitte midagi öelda, aga muud ka teha ei oska

Jube igav on, ei jõua enam Candy Crush Sagat kah mängida. Pakun, et mingi paar kuud veel on siin umbes kaheks tunniks päevas tööd. Saaks kodus ka teha, aga me ronime kõik kenasti üheksaks kohale, heal juhul on päeva alguses 15 minutit midagi teha, seejärel ootame umbes lõunani, siis need kaks tundi ja peale lõunat lähen koju, mõned jäävad neljani "valvama". Probleem on selles, et tahaks kangesti muusikasse süveneda, aga ei saa kui tööd taustaks teha ei ole, saan ainult kõike vana üle kuulata. Põhimõtteliselt on mul tööd vaja selleks, et saaks muusikat kuulata. Tundub nii. Kodus istuda ka ei suuda, mina lähen kodukontoris hulluks, sest siis ma ei saagi üldse toast välja. Ma olen eeskujulik tulevane pensionär, ma võin tunde lihtsalt istuda, aknast välja vaadata ja mõtteid mõlgutada, igav üldse pole, aga tervisele mõjub, kui üldse nina õue ei pista. Aga kui miski mind välja ei aja, siis ma ei suuda sinna ka minna. Magamisest ja raamatute lugemisest jääb lõpuks kael kangeks. Jube raske on see mitte millegi tegemine. Tähelepanek endale tulevikuks: pensionärina hangi endale koer, siis pead temaga väljas käima. 

Puhkust on ka jubedalt üle, midagi sellega teha ei ole, sest niigi on kogu aeg puhkus. Ma saan aru, et mõned käivad kohtades, aga mul oleks kuidagi kummaline kuhugi SPA-sse minna, süütunne tuleks peale, et ei tohiks ju ometi. Loodusesse ma lumega ei kipu, sest noh, lumega ei leia ju geoaardeid üles ehk mul on sõltuvus, ma käin looduses ainult geopeitust mängimas...Puhkust ei tohi raisata mitte millegi tegemise peale, kui sa niikuinii kunagi mitte midagi ei tee! Vahepeal juba masendusin, et raudselt jääb nüüd maikuusse planeeritud Kreeka-reis ka ära. Kes teab, jääb või ei jää? Miks keegi ei ütle konkreetselt? 

"Minu meelest peaks uuel aastal keegi midagi ette võtma, et see koroona läbi saaks" pärit siit. Jagasin seda FB-s, kartsin, et kari inimesi blokib mu kohe selle peale ära, aga ei miskit, keegi ei reageerinudki. Palju õnne, juba teine postitus, millele keegi ei reageeri, keegi mind ei armasta, böööääähh! 

Siis veel üks avastus, mille tegin. Nimelt olen ma sunnitud nägema, kuidas üks inimene, eestlane, kirjutab ingliskeelset vestlust Skypes. Ma näen seal selliseid pärleid nagu "coverment" (government), "sitted" (sat) jne. Kui ma murdun ja käratan, et mismoodi?, saan vastuseks, et kiire on, ei jõua mõelda. Mul lõi lambikese põlema, et oot, sa mõtled, kui sa kirjutad või? "Jaah?" Mkm, mina panen nagu torust tuleb, ma ei mõtle sõnade õigekirja üle mitte kunagi (va üksikud väga harva kasutatavad võõrsõnad ehk ja siis ma ka pigem kontrollin). "Kas sa õppisid koolis ka õigekirja reeglitepõhiselt?" "Jaa, ma arvan küll." Uskumatu. Mina näiteks ei saanud aru, milleks need reeglid. Ma ei saanud reeglitest aru, need ajasid mul kõik keeruliseks. Ma ilmselt õppisin kirjutama selle sama silmamälu toel, millest Rentsi juures (kommentaariumis) juttu oli (kuigi, ma olen imestanud, et Rents räägib hästi palju keeleõppe puhul just nimelt reeglitest, mina olen keelte puhul alati ainult sõnavara õppinud - ilmselt selle pärast ma polegi eriline filoloog ega polüglott). Eile oli veel keegi FB-s Brüssel ka tugeva P-ga kirjutanud - no kuidas nii saab, kas see ei karju näkku siis? Äkki siis ei ole üldse mingit silmamälu? No et ei tule tuttav ette, "hei, ma ei ole elu sees näinud sellist sõna, see kirjutatakse kuidagi teisiti!" Mul tekib kirjavigade puhul just see tunne, et "miskit on siin mäda!", ilmselt ma selle tõttu avastangi vigu väga hästi. No ma tööl, kui tööd on, kontrollin näiteks inimeste nimede õigekirja ja kuskilt tuleb see impulss, et see nimi võiks olla valesti trükitud, kuigi nimesid on üsna igasuguseid ja mõned eiravadki lastele nimesid pannes kõiki reegleid. Aga see eeldab eelnevat kokkupuudet kasutusel oleva keeleruumiga. No näiteks mitte-euroopa ja mitte-slaavi nimedega on palju raskem, need tunduvad peaaegu kõik valesti, või õigemini ma ei saa usaldada enda sisetunnet, et see on nüüd loogiline nimi ja see teine ei ole. Eks nendega ole ju see häda ka, et nimed, mis originaalis ei ole ladina tähestikus kirja pandud, on sellesse teisendamisel muutunud. Seetõttu võib inimene olla Mohammad, Mohamad, Muhamed, Mohammed, Mohmed, Mehmet ja mitukümmend varianti veel. Ma isegi ei tea, kuivõrd neid erinevusi üldse vigadeks nimetada saab. Inimesi on ka ses suhtes erinevaid, mõni tekitab skandaali juba sellest, kui Mari-Ann on kirjutatud ilma sidekriipsuta lahku või Renee ilma rõhumärgita. Ma olen lapsest saati arvanud, et see Paabeli segadus ei olnud Jumalal mitte kõige paremini läbi mõeldud! :)

Keelest veel, Genkal tuli uus album välja ja no on ikka vaks vahet, kas räpib inimene, kellel on silmaringi, midagi öelda ja oskus sõnu seada (ja normaalne diktsioon) või kui keegi niisama eitedest ja joogist mõmiseb. Räpp ei peaks olema lollide muusika. Lollid tehku instrumentaalmuusikat.



teisipäev, jaanuar 12, 2021

Autod, raha ja lapsed

Lugesin siin eile Malluka raamatut, mu meelest igati lahe lugemine, mulle meeldib, kui inimesel on hea suuvärk ja ta ei ole mingi peenutsev vagatseja. Üks asi, mis mulle huvitavana silma jäi, oli aga see, kuidas Mallukas kirjutab, et teemad, mis tema kogemuse põhjal alati blogis diskussiooni tekitavad on lapsed, raha ja auto. Ma ei ütle, et see on vale, aga mu meelest on see lõpmata kummaline.

Alustades tagumisest otsast - no mida on autodest rääkida? Jaa-jaa, ma tean, mu eksil oli Auto24 brauseri avaleheks ja ta võis seal tunde passida, mul oli tunne, et tema näeb seal midagi, mida mina ei näe. No nagu need maagilised ruumilised pildid, kus mõni näeb sada imeasja ära, aga mina ei näe iialgi midagi (sest ma olen ühest silmast pmst pime ja seetõttu ei taju väga hästi ruumilisust). Oma sõnutsi olevat eks juba lapsepõlves ainult autodega mänginud. L.-l seesugust kiiksu pole, auto on tarbeese ja mis tast ikka. Päris nii tuim ta sel teemal pole kui mina - minu jaoks on autode vahtimine võrdne muude kodumasinate a la külmkappide vahtimisega. Keegi muidugi kindlasti vahib neidki. 

Raha? Raha on täitsa müstiline teema. Hiljuti sattusin lugema artiklit Facebooki laenuärist, päris masendav lugemine. Asi ei ole enamasti mitte raha puuduses, vaid oskuses sellega ümber käia. Mu sõbranna töötab pangas, ta räägib ikka ulmejutte, kuidas inimesed võtavad välja kümneid tuhandeid, kannavad neid suvalistele Nigeeria hurmuritele jne. Kuidas meil on tuhandeid noori pealtnäha normaalseid inimesi, kellel on võlgu rohkem kui mul üldse kunagi raha on olnud jne. Ma ei tea rahast midagi. Ma ei tea, mis maagiaga õnnestub absoluutselt loogikavabadel inimestel kokku ajada tuhandeid tonne, et need siis sama kergekäeliselt esimesele ettejuhtuvale kelmile ära anda. Ma ei tea, kust võetakse see raha, mille eest liisitakse kõige uuemad autod, kõige suuremad telekad ja vahetatakse iga kuu telefone, olles ise ametlikult töötu, rahatu, varatu. Ühesõnaga - müstika! Ja mind üldse ei aita teiste inimeste rahajutud, sest enamasti on need mulle arusaamatud - meie argielud on üksteisest ikka väga erinevad (vähemalt mul on selline tunne alati). 

Jõudes lõpuks selle viimaseni ehk siis lapsed, on mul üldiselt sama tunne - me oleme kõik liiga erinevad selleks, et neist teemadest mingi ühisosa leida. Mind üllatab, et enamik inimesi seda niimoodi ei tunne. Kõige populaarsemad on just beebi- ja pereblogid. Ainus diskussioon, mis pereteemadel tekkida saab, on mu meelest vastandumine - kuidas teil seal kõik ikka valesti on ja kuidas mina ikka kõik õigesti teen. Mallukas kirjutab sellest tegelikult ka ise, kuidas teised emad lapsevanemad on noorele emale perele see kõige hullem katsumus. Mu meelest saigi Mallukas ju kuulsaks oma hitleremmede postitusega? Ja selles on tal tuline õigus, pole karmimat lahinguvälja kui laste "õigesti" kasvatamine. Olen märganud, et enamik inimesi alustab blogimisega just väikeste laste kõrvalt, mingi väike osa lõpetab sel ajal blogimise aga hoopis ära. Ma olin see viimane. Ma ei tundnud, et nüüd olen ma kuhugi gruppi vastuvõetud, selle täieõiguslik liige, ma kartsin, et just nüüd olen ma kõige haavatavam, kohe kellelgi hambus ja totaalselt valesti. Ma arvan, et mul oli õigus. 

Ebakindlat inimest on kõige lihtsam rööpast välja viia, parem sel ajal end mitte avalikkuse ette laotada. Ju siis enamik end väikelaste kõrvalt ebakindlana ei tunne. Või on nad suuremad optimistid, loodavad tuge leida? Mul on loomulik võime igast meepütist see tõrvatilk välja urgitseda ja seda siis pikaks ajaks suus nämmutama jääda. 

Kuidas saab tekkida mingi ühisosa inimestega pelgalt selle tõttu, et kõigil on väikesed lapsed? Minu jaoks totaalne müstika. Ma tunnen end siiani võõraste lastega äärmiselt ebakindlalt, ma ei oska lastega "õigesti" suhelda. Kui ma vaatan teisi, siis valdav osa inimesi räägib lastega hoopis teisiti kui täiskasvanutega, mina ei oska. Kui mulle titt sülle pannakse, ma ei hakka "otsa tupsu-nunnutama", ma ütlen omaenda madala häälega, et "nojah siis, siin me nüüd siis istume, loodan, et sa mulle sülle häda ei tee, eks?" Enda lastega pole see probleem, aga võõrastega on kogu aeg hirm, et kuidas nende päris-vanemad sellisesse vigasesse käitumismustrisse suhtuvad. Ma kardan, et tuleb üks laps, näitab mulle näpuga ja ütleb, et "sina küll üks õige täiskasvanu ei ole!" Täiskasvanutel on enamasti maskid ees, lastel ei ole, nad näevad su läbi ega varja seda su eest. Minusuguseid on veel, aga enamasti sellest ei räägita, kui mina olen rääkinud, siis paar sõbrannat on tänulikkusest ohanud, et "ma ei ole kellelegi julgenud tunnistada, aga mul on ka nii!" Üks selline sõbranna on lastetu, teisel on aga rohkem lapsi kui minul ja ta on rääkinud, kuidas alati torgatakse talle seltskonnas mõni imik sülle või maimik näppu - sul on ju kogemusi, sa tead, mida nendega teha! "Mul on kogemus oma lastega, mitte kõigi lastega maailmas, lapsed on ju nii erinevad! Kõik lapsed mulle üldse ei meeldi!" Õudne inimene. Mingi geneetiline viga. Ma olen näinud, kuidas enamik lapsi jookseb vaimustunult beebit näppima, kui mõni seltskonda satub, minu Mikro käib kauges kaares mööda. "Nad on imelikud, ma pelgan neid veidi..." No täpselt!

neljapäev, jaanuar 07, 2021

Loomadest ja inimestest

Novaatoris ilmus selline artikkel. Ma kokkuvõtet ei hakka tegema, lühike eestikeelne tekst ja peamine on ju pealkirjaski olemas. 

Ma ei ole kindel, kuidas ma vastaksin. Kas loomad aeti pardale, aga inimesed läksid ise? Kes need inimesed seal pardal on? No äkki on laevatäis pedofiile? Selle lõppjärelduse suhtes - "laps ja loom kui võrdsed sõbrad, täiskasvanu lapsele kui midagi võõrast", võiks ju ka öelda, et sel juhul inimesed, kes on  täiskasvanuna pigem sotsiaalselt "kobad", eelistaks loomi? Ma pakun, et mu esimene reaktsioon oleks valida loomad, aga kui ma mõtlema hakkaks, sotsiaalsed normid meelde tuleks jne, siis ma valiks äkki inimesed? See loomade vs inimeste teema on lõpmata keeruline, sest no kuidas ma saan nii silmakirjalik olla, sealiha ma ju söön. No eks! Aga, siinkohal tekib see vahe, et minu otsus puudutaks neid laevaloomi konkreetselt, samas kui minu veganlus üksi ei päästaks ilmselt kedagi. Koerad ja sead oleks mu jaoks täitsa võrdsed, muide. 

Teine mõte, mis mulle pähe torkas, oli see, et kogu eksperiment räägib vastu religiooni rollile inimese eetiliseks muutmisel. Laps on kaastundlik enne igasugust väärtuskasvatust. Siis aga lõi kohe pähe, et oh mind naiivikut, religioon ja muud inimlikud väärtussüsteemid ei kasvata eetikat üldises mõttes, need on ju tsiviliseerimise mehhanismid, nende põhimõte ja õpetus ongi just see, et laps õpiks eelistama inimest. Ok, religioonidest on erandeid ka, budism näiteks. 

Kolmas mõte, mis vist tegelikult päris täpselt teemasse ei ole, puudutab lastest loomapiinajaid. Ma olen alati kahtlustanud, et sellised on inimesena lootusetud, neil on midagi väga olulist kupli all/hinges puudu. Kõrvalpõikena tundub kahtlane, kui paljudes laste positsioonilt kirjutatud teostes esineb loomade väärkohtlemist just laste poolt, justkui see oleks normaalne täiskasvanuks saamise osa, huvitav eksperiment. Mulle on see alati vastik tundunud. Enamik lapsi siiski nii ei teeks. 

Seoses eelnevaga meenus mulle üks võigas lugu lapsepõlvest. Ma arvan, et olin umbes kümneaastane, kui mulle tuttavad suuremad tüdrukud leidsid meie aia eest vigastatud kassipoja. Ma ei mäleta rohkem mitte midagi, sest palju nuttu, jõuetu viha jne, aga kusagilt tekkis teadmine, et selles on süüdi üks meist veidi noorem poiss, kes elas paar maja edasi ja ma mäletan, kuidas ma tahtsin päris tõsiselt sellele poisile halba teha. Kes seda rääkis, et see tema oli, miks nii arvati (jah, tal oli paha poisi maine), kas oli mingeid tõendeid, veel enam, mis kassipojast edasi sai? Kas võis üldse olla, et tema silmad oli haiged, mitte välja torgatud nagu tüdrukud algul ütlesid? Ma ei tea, ma ei mäleta. Aga poisi nime mäletan küll. Mis sest, et ma pole kogu selle meie tänava lastekambaga suhelnud nii umbes 30 aastat, ikka mäletan täisnimesid, aga noh, see on mingi minu omapära vist. Igatahes, guugeldasin, tüübil on veel selline nimi ka, mis päris mitmel teiselgi, aga näojooned andsid õige välja. Ei istu inimese mõrvamise pärast kinni. Elab Soomes, putitab autosid, pooldab EKRE-t, naine tegeleb esoteerikaga - selline kena klišee. Tänapäeval on nii kerge detektiiv olla. Imestama pani see, et paaril vanal profiilipildil esitles tüüp end nunnu loomakesena, kaslasena. Et kui ta oleks lapsepõlves loomi piinanud, kas ta siis teeks midagi seesugust? Samas, inimesed ongi vastuolulised. Kõige totram on see, et ma olen eluaeg teadnud, et see poiss võrdub loomapiinaja, kui ma aga nüüd asja üle tõsiselt mõtlema hakkasin, siis sain aru, et ega ma ju tegelikult ei mäleta mitte midagi, ei ühtki tõendit ega detaili, isegi mitte seda, kas loomapiinamine ka päriselt toimus. Kui ma talle nüüd kirjutaks, et "ma tean, mida sa tegid suvel a la 1990!", siis 99,5 % tõenäosusega ei saaks ta aru, millest ma räägin. Kui palju tegelikult on meie peades legende mingite inimeste kohta, mis üldse tõele ei pruugi vastata?

teisipäev, jaanuar 05, 2021

Vene kasside hingeelust

 Ega see Grigori Služitel'i "Saveli päevad" mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Lapsepõlves ju hoiatati "Mumuu" lugemise eest, oleks võinud eeldada, et see laieneb muudelegi vene autorite loomaraamatutele. Ehk siis, loomasõbrad, olge hoiatatud! Muuhulgas, avastasin seesuguse lehe ja suisa äpi nagu "DoesTheDogDie.com" - kui sul on nõrkus mõne teema suhtes filmides ja raamatutes, siis siit saad teada, millest hoiduda.

Teisalt kirjutasin ma sellest raamatust päris palju toredaid tsitaate välja, seega päris mööda külgi maha jooksnud raamat ei ole:

  • "Elusolendil on vaja pähklit, mille ta peitis ära palju-palju aastaid tagasi ja millest ta mitte kunagi mitte kellelegi ei räägi" (lk 62)
  • "Ta taipas üpris varakult, et innukat saatus juhib, aga mitteinnukat tirib tagasi." (lk 48)
  • "Ta jumaldas vaatlemist. Ta arvas, et ainus tegevus, mis on elusolendi vääriline, on ringi vahtida."(lk 49) (Mulle tundub, et siin on sõnastus veidi vildakas, aga ei saa enam kontrollida, kas päriselt oligi niisugune...)
  • "Noorus põles tema akendes viimsete välgusähvatustena." (lk 79) (Njaa, kena viisakas ütlus minuvanuste kohta ju:)
  • "Tundus, et nende näod on kukla taga kinni nööbitud ja kui kogemata riivata salahaaki, tuleb mask eest ja hakkab salongis õhupallina keerlema." (lk 81). Autor kasutab selliste olevuste kohta sõna "vanuritest neiud", mu emal on selleks "elatanud beib". Ma kujutan ette, et Moskvas neid juba jagub, meil, äkki pealinnas on rohkem?, eriti mitte, aga ma nägin Vilniuses üht nii hullu versiooni, sõber (meessoost, muide) sosistas selja tagant, et "oo ei, ära sa sinna vaata, sa ei saa öösel magada!", ma muidugi vaatasin ja see oli tõsiselt groteskne. Keegi, välimuse järgi oma 70-aastane, oli lasknud endale võlts põsesarnad panna (?) ja nahk üle kogu näo oli viimseni pingul. Huuled olid Vilniuse vanalinnas igal kolmandal paistes.
  • "Mida kehvem on issanda käekiri, seda kindlam on tema tahte teostajate käsi." (lk 174) See on lausa imeliselt sõnastatud tähelepanek! Huvitav, kas issand hoiaks peast kinni, kui teada saaks, mida kõike talle ei omistata?

Veidi veel kassidest ja vene elust. Vaatasin neid aastakokkuvõtteid ja ei osanud ühtki teha, sest nii keerulised küsimused, eeldavad meenutamist ja puha. Aga aasta parim ost, seda tean ma küll, kassi pesa nimelt! Ma ei uskunud, et ta selle omaks võtab, aga raevukus, millega Tommy seda armastab, paneb mu häbenema kõiki neid aastaid, mil ta aknalaual pleedi peal pikutama pidi...Enne iga uneseanssi sõtkub ta pesa valjult nurrudes, mujal ei tee ta iialgi midagi seesugust. Mõeldes sellele, meenus, et minu lapsepõlve kass magas meil punalipu peal. Tal oli oma laud, kuhu siis, ilmselt mingi pehmema materjali kaitseks, oli asetatud Nõukogude Liidu punalipp. "Ega see kalts muuks ei kõlba", nagu vanaema mainis. Tagantjärele mõtlen, milline julge riigivastane tegu! Siiam oli vallutanud Nõukogude Liidu. Miks meil üldse see punalipp oli, ma ei tea. Äkki kunagi oli kohustuslik? Minu ajal oli meil välja riputamiseks igatahes ENSV lipp, see punane siniste lainetega. Mul oli õudselt kahju, kui selle asemele see igav sini-must-valge tuli, mu meelest olid lained hoopis ilusamad...

esmaspäev, jaanuar 04, 2021

Nartsissismist

Ma isegi ei tea, kuidas ma neid videosid vaatama sattusin, aga see on lugu sellest, kuidas ma "Surviving Narcissism"'i avastasin, kuidas mu silmad avanesid ja ma otsustasin natuke Manjana mängumaale astuda, sest tavaliselt on tema neid psühholoogiateemasid lahanud oma blogis. Aga kuna ta viimasel ajal enam nii tihti ei kirjuta, siis minu väike panus teemasse.

Täpsemalt tekkis minul ahhaa!-efekt vaadates videot "8 küsimust, millele nartsissist vastata ei suuda". Hea lühike ja vabastas mu igasugustest kahtlustest, et ühe mu lähikondlase puhul on tegemist puhastverd nartsissistiga (mida ma olen alati kahtlustanud) ning ma ise siiski ei kvalifitseeru (olen end aeg-ajalt kahtlustanud). Küsimustest suisa 7 olid olukordadena ette ka tulnud, viimast, ignoreerimise kohta, ma siin ära ei too, sest see pole minu jaoks aktuaalne olnud ja ma ei oska kommenteerida. 

1. Millised on su sügavaimad haavumised?

Ok. Eestlane ilmselt üldse sellistest teemadest ei räägi tegelikult, aga vähemalt nartsissisti puhul on teada, et ta suisa naeruvääristab selliseid teemasid. Tema on tugevam, tema on kõigest üle, teda ei huvita. Minul mingeid nõrkusi ei esine! Võta ennast kokku ja püüa olla nagu mina (ok, sa ei saa iial minusuguseks, aga vähemalt üritada võiksid sinnasuunas!). Ise mingites olukordades kasutan ka seda taktikat, aga ma tean, et see on võlts. Ma saan päriselt ka haiget ja mind pigem ehmatab, kui inimesed leiavad, et minusugune on kindlasti kuulikindel.

2. Miks on sul nii raske tunnistada oma vigu?

Kaitsemüür on nii kõrge, vigade tunnistamine ähvardab taandada nartsissisti tavaliseks inimeseks. See on minu nartsissisti puhul suisa koomiline. Ta ei tee vigu! Mitte kunagi! Mitte väiksemaidki. Tema ei komistanud, sina nägid valesti - kuni sinnamaani välja. Ta ei naera iial enda üle, veel vähem laseb seda teha kellelgi teisel. Tema on eksimatu inimene. Kui ma talle ükskord mingi keelelise vaidluse puhul ÕS-i nina alla surusin, siis ta vastas, et temale õpetati küll teistmoodi! Ta räägib musta valgeks, kui vaja. Ma tahtsin öelda, et olen alati imetlenud su kangust, aga nüüd saan aru, et kahjuks oled sa lihtsalt rumal. Möönan, et vahel on raske vigu tunnistada, aga niimoodi ennast petta ma ei suuda, uskudes, et tagasi ajamine teeb mu millekski muuks kui naeruväärseks. Parem on ise enda üle naerda. Nartsissist ei suuda. 

3. Miks sa pead vajalikuks võõrastele hea mulje jätmist?

Võimalus leida imetlust. Võimalus teeselda. Kuigi pea kogu nartsissisti olemus on teesklus, siis päris võõrastega, kes teda veel ei tunne, on eneseesitluse võimalused veelgi laiemad. Ja nad usuvad teda. Kõrvalt on kõhe vaadata tõelise meistri tegutsemist. Fake it so real it's beyond fake. Me kõik esitleme end võõrastele mingist küljest, aga ainult nartsissist teeb seda tõelise pühendumusega. Selles osas ma üldiselt kukun läbi, ma tean, et mu mask ühel hetkel niikuinii langeb, milleks siis üldse. Nartsissist hoiab oma maski hoolsalt läbi elu. 

4. Miks mu erinevused sind nii häirivad?

Sa ähvardad oma erinevustega nartsissisti, ta ei saa siis olla maailma keskpunkt. Temal puuduvad nii empaatia kui ka ka tegelik huvi sinu vastu. Kõik peab keerlema ümber tema. Sinu ülesanne on kiita teda takka, mitte ise olla. Mind vahepeal täitsa huvitab, miks keegi arvab või tunneb hoopis teistmoodi kui mina, ausalt. 

5. Sa tõesti arvad, et sinu arvamus on etem teiste omast?

Mis küsimus see selline on? Loomulikult!? Teiste arvamus nartissisti ei huvita, ainuke oluline arvamus on tema oma ja kõik joondugu selle taha. Kui ta homme oma arvamust muudab, peate uuesti joonduma ja küsimusi mitte esitama. Ja ta teeb meisterlikult üllatunud näo, kui sa küsid, millest nüüd see meelemuutus. Seda pole olnud, see on ainult sinu peas, lollakas oled või? Minu nartsissisti lemmikväljend  ongi "lollakas oled või?" Kõik, kes arvavad teisiti on lollakad, napakad, primikad, imelikud, harimatud ja oh kui palju sõnu veel. Ära ole nagu nemad, ole nagu nartsissist! Ok, ma leian ka vahel, et mõned ikka on tõesti lollakad, aga ma tahan alati teada, et miks ometi?! Nartsissist ei taha, temal on diagnoosiga hindamine lõpetatud ja punkt. Mis seal rohkem uurida, teda ei huvita ju. Nartsissisti meelekindlus ja huvipuudus löövad vahel pahviks. Vahel tundub mulle, et küll oleks lihtne niimoodi elada.

6. Kuhu suunas sa peaksid kasvama ja arenema?

Möh? Ma olen juba täiuslik. Ma tean kõik, ma olen kõik. Teie asi on mulle järele jõuda, te ei jõua, aga no siiski, soe soovitus. Kohati mulle see hoiak meeldib, hea on mõnikord enda üle uhkust tunda. Teisalt, mulle meeldib ka tunda, et ma arenen, et mu põhimõtted ei ole kivisse raiutud, vahepeal miskit valgustub. Ma kardan, et endaga üdini rahulolu on kramplik mask. Eriti, kui oht seda mõrandada toob eranditult kaasa äärmusliku raevulaine. 

7. Kui ma sind niimoodi häirin, miks sa minuga suhtled?

See oli minu jaoks võtmeküsimus, mis mul kergelt pisara silma tõi ja lambi peas põlema lõi. Videos öeldakse: "See, et nad saavad sind kritiseerida, tekitab neis üleoleku tunde. Konflikt toidab neid. Nad saavad end ülimuslikuna tunda." 

Ma olen alati olnud see naiivik, kes arvab, et konflikt haavab igaüht. Ma ei ütle, et konflikt on halb ja seda peaks iga hinna eest vältima, aga mina lähen konfliktini ainult siis, kui ma kuidagi teisiti ei saa, ma tean, et ka mina saan selle käigus haiget, aga mu hing ei lase teisiti, ma põeksin pärast kauem, kui ma jätaks oma suu lahti tegemata ja sekkumata. Seetõttu ei saanud ma varem üldse aru, kuidas nartsissist haaras igast pisemastki erimeelsusest, et sellest tohutu raevukas ja isiklikke süüdistusi loopiv tüli välja meelitada. Miks saboteerida terve ilus päev enam-vähem selle tõttu, et keegi vaatas teda hommikul vale pilguga? Ma ei saanud aru, et tema jaoks oli see võit, see kaalus üles rikutud päeva, mis rikutud, tema jaoks see tüli ehk päeva lõigi - sain neile taas koha kätte näidata, ma ikkagi olen parem, kui nemad, võitja! Õudne! Kui minu jaoks on konflikti puhul oluline, mille üle see käib, siis tema jaoks konflikt ise. Mina püüan konflikti käigus selgitada, miks kellegi käitumine minu meelest vale/haigettegev on, nartsissist püüabki lihtsalt haiget teha. See oli minu jaoks see "ahhaaa!-hetk", mis omakorda oli ka valus. Ta päriselt hoolibki ainult iseendast ja ma ei saa talle ennast mitte iial arusaadavaks teha, sest teda lihtsalt ei huvita. Ma jään alati selleks, kuhu rolli ta mu paigutab, sest ta ei tunnista mu iseolemist. Teisalt annab see mulle vabaduse ka ise mitte hoolida, pole mitte mingit mõtet nartsissistiga vaielda, teda milleski veenda, veel vähem oma tundeid ja närve kulutada. Nartsissist on pigem teatud rolli mängiv karakter, kui päris inimene (kes on kusagil tema sees ja keda ta varjab kogu hingest), seega saab temaga ainult pealiskaudseid vestlusi pidada, temaga midagi kokku leppides tuleb alati kasutada "meie" positsiooni (teda tuleb alati veenda, et asi pole ainult sinu huvides) jne. See on kõik siis, kui nartsissisti päriselt vältida võimalik ei ole. Aga ma ei suuda ikkagi mõista inimesi, kes elavad koos nartsissistiga, kuidas nemad suudavad? Kas tõesti armastus võidab kõik? Kui nartsissistil on pettekujutelm temast endast, siis tema elukaaslasel omakorda temast? "Oh sa mu valesti mõistetud, kõigiti kannatanud kõrgeausus!" Masohhism? 

P.S. Tekkis veel mõte, et kui autismi seostatakse meelevaldselt vaktsiinidega, miks siis mitte nartsissismi? St ma tean, et see oli see üks, hiljem valeks tunnistatud artikkel, mis seostas autismi ja vaktsiinid enam-vähem igaveseks, aga see oleks ju võinud olla ka nartsissism? Ilmselt selle tõttu, et nartsissiste on raskem uurida, nad ei leia, et nad kuidagi teistmoodi oleks, teised on "valesti". Tänapäeva maailmas on nartsissism pealegi sageli üheks edukuse võtmeks.


kolmapäev, detsember 30, 2020

Minu 2020. aastal loetud raamatutest parimad

Sel aastal lugesin 118 raamatut ja 29856 lehekülge, mis on veidi vähem, kui kahel eelmisel, aga mitte märkimisväärselt. Maksimumhinde said neist Goodreadsis 16. Edetabelit ei suutnud teha, aga esimeses otsas toon ära raamatud, mis ilmusidki aastal 2020. Olin tublim kui varem ja seetõttu on pea igaühe kohta juba arvustus kirjutatud ka, see sai siis lingitud raamatu nimesse. Arukas tegu, sest paraku taaskord ei suuda väga hästi meenutada aasta alguses loetud teoseid. Täna ilmus ka ERR-i aasta kirjanduse ülevaade, väga põnev, sain sealt järgmiseks aastaks kamaluga inspiratsiooni, aga rõõm on näha, et paljud sealsed lemmikud on mul juba loetud ning siinse tabeli kaks esimest on sealgi kiidusõnu saanud.

1. Mudlum - Mitte ainult minu tädi Ellen 

Mudlum on raudselt mul selles nimekirjas, kelle uue raamatu ma kohe oma plaanidesse lülitan. "Ilus Elviira" ja "Mitte ainult minu tädi Ellen" on siiani suurimad lemmikud. Aga muu ka, väga hästi kirjutab.

2. Virginie Despentes - Vernon Subutex2 

Kaks esimest osa said loetud ühe aasta jooksul. Teine osa esimesest kõvasti üle, eks näis, kuidas edasi läheb. Plusspunktid ka kujunduse eest. 

3. Hope Jahren  - Laboritüdruk 

Lingi all on tegelikult rohkem muud juttu, kui raamatut. Goodreadsist: Raamatu lõpus tänab autor oma toimetajat, kes aitas tal mõista, mis vahet on lugude kogumikul ja raamatul. Mulle tundus, et ta on sellele tõesti hästi pihta saanud, täiesti vaimustav, kuidas neist, tegelikult igapäevastest lugudest, on niivõrd terviklik teos saanud. See on jälle üks neist raamatutest, mis on meeldivalt žanriülene - siin on nii biograafiat, üldisi tähelepanekuid elust kui ka põnevaid teadusfakte. Selles osas meenutas natuke Mia Kankimäki raamatuid, mis mulle samuti väga meeldivad. Hoolimata kohati väga tõsistest teemadest, on "Laboritüdruk" ka uskumatult naljakas lugemine ning selle tegelased tunduvad pigem väljamõeldud karakterite kui päris-inimestena ning siinkohal on see kompliment. Iseenesest huvitav, et inimesele on teadlaseandekuse kõrvale antud ka niivõrd hoogne sõnaseadmisoskus.

4. Tuula-Liina Varis - Tahan tunda, et elan 

Loomingu Raamatukogus ilmus sel aastal 18 raamatut, olles lugenud neist 10-t, siis siiani on lemmikuks see. Atwoodi, Esterházyt ja Kõomäge tahaks kindlasti ka veel lugeda. 

5. Elena Ferrante - Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

Ootan nii uut raamatut, kui ka uut seriaalihooaega, mis peaks põhinema just sellel viimati eesti keeles avaldatul. Raudselt ka minu parim selleaastane ekraanielamus. 

6. Fredrik Backman - Ärevil inimesed

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" on imeline raamat! Ma pole "Ove" lugenud, aga see on veel parem kui "Vanaema saatis mind ütlema..." ja "Britt-Marie"! Minu meelest. Algus ei lähe üldse käima, aga siis järsku läheb ja see räägib kõigest olulisest, aga läbi soojuse ja huumori ning ajab nutma ja naerma. Nagu raamat peab. Ma panen ainult paar tsitaati, aga üldse see tekst on kuldmune täis:
"Kõik suudavad kasvatada müüti iseendast kui neil on piisavalt väetist, nii et kui rohi paistab teispool aeda rohelisem, siis arvatavasti seetõttu, et see on sitta täis".

"Me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Meie tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuste poole liiguvad."

"Öeldakse, et inimese isiksus on tema kogemuste summa. Aga see pole ju tõsi, mitte päriselt, sest kui meid määratleks meie minevik, ei suudaks me end iialgi taluda. Me peame saama ennast veenda, et me oleme midagi enamat kui eile tehtud vead. Et me oleme ka kõik meie järgmised valikud, kõik meie homsed."

See raamat kaotas muuseas Goodreadsi aastahääletuses põhikategoorias (Fiction) viie (!) häälega esikoha ühele teisele raamatule, mis loodetavasti on ka hea., seega ma pole ainuke, kelle meelest see raamat väärib esikohta. Lausa 72 822 inimest arvab nagu mina. Mis pole mingi näitaja muidugi.

7.  Alec Butler - Rämeparadiis

Ma ei hinnanud seda raamatut tegelikult maksimumpunktidega ega üldse kuidagi, aga see raputas ja avardas maailmapilti. 

Nüüd edasi raamatud, mis ilmusid küll varem kui 2020, aga minuni jõudsid alles sel aastal.

8. Victor E. Frankl - ...ja siiski tahta elada

Ma arvan, et see on parim eneseabiraamat, mida ma kunagi lugenud olen. Juba selle tõttu, et paraku on selles kirjeldatud teooriad päriselt inimeste peal katsetatud. See ei ole hirmus raamat, kui oled varem koonduslaagritest lugema sattunud, aga see on selline, mis päriselt suudab vastata küsimustele: "miks?" ja "kuidas?" Enamikku mehhanisme, mida siin kirjeldatakse, me teame niigi - nt seda, et ellujäämine sõltub paljuski suhtumisest, eluvõitluses jäävad peale halastamatumad ja samas väga suurt rolli mängib lihtsalt juhus. Teisalt on siin ikkagi ka uusi teadmisi ja "ahhaa!"-momente. Tegemist ei ole depressiivse raamatuga, pigem äärmiselt elujaatava looga - kuidas ellu jääda, kui tingimused seda ei soosi? Ekstreemsetes tingimustes järele proovitud teooriad toimivad seda ilmsemini mitte nii radikaalsetes oludes. Maailm on rohkem meie peades, kui ümberringi. Inimesed, kes on surnud, elavad edasi täpselt nii kaua, kui sina neid mäletad.

9. Yuval Noah Harari - Homo Deus. Homse lühiajalugu ja Richard David Precht - Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia

Minu selle aasta lemmikud mitte-ilukirjanduse riiulilt. Frankl muidugi ka, aga tema siiski jutustas lugu, mis sest, et tõestisündinut ja jagas sinna juurde ka informatsiooni inimpsühholoogia vallast. 

10. Kaspar Colling Nielsen - Euroopa kevad

Sai viimasena tabelisse, sest tegelikult ilmus samalt autorilt ka sel aastal päris hea teos, "Mount Kopenhaagen"

Välja jäid, aga soovitan lugeda: eelmise aasta tabeli staari Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" ja "Olla luuletaja" luulekogud. Samuti eelmise aasta staari, teise Andruse, Kivirähki "Õlle kõrvale".  Dave Haslami "Searching For Love: Courtney Love In Liverpool ,1982"  - huvitav sissevaade inimese arengusse, aga ilmselt huvitab peamiselt fänne, tellisin pre-orderina, olen ilmselt ainuke inimene Eestis, kellel see raamat on. Marjane Satrapi "Persepolis"  - koomiks elust Iraanis enne ja pärast islamirevolutsiooni, muljetavaldav. Marina Stepnova "Lazari naised" - vaimustav ülevaade Venemaa hiljutisest ajaloost, detailirikas ja kaasahaarav.


 

esmaspäev, detsember 28, 2020

Morbiidset biiti hoides

Unustage ära, mida ma siin ja seal (varjamatu promo postitustele, mis mu enda hingele lähimad, aga mida keegi lugeda ei taha) rääkinud olen, aasta parim album on vaieldamatult see:

 

Ehk siis jõulukingitustega läks sel aastal nii, et enne kui uued kõrvarõngad kätte sain, leidis mees saunalava alt vana kõrvarõnga üles ja enne kui Kosmikute plaadi arvutisse jõudsin tõmmata, oli see juba Spotifys ka üleval. Aga ma ei kahetse, ei. 

See on ülihea plaat! Ma leiutasin selle jaoks isegi omaette määratluse - raevukalt morbiidne! Ferociously (mu lemmik ingliskeelne sõna!) morbid! Kui muidu ollakse morbiidne melanhoolselt, siis siin jätkavad Kosmikud võimsalt rada, mille esimesteks pääsukesteks loeksin ma "Öö ei lase magada" albumilt lugusid "See lend veab tänagi meid alt" ja "Üks võimalus kuuest" - kõik läheb sinnasamusesse niikuinii, mingu siis juba pea püsti ja pauguga! Uuel albumil on kohe üsna mitu sellest tundest laetud lugu: "Tantsin kaua tantsin" (iseenesestki mõista), "Ma põlen tules" (ehk krematoorium meid ootab), "Valu" (tuleks juba!). No nii tore! Ainuke lugu, mida ma rohkem ei kuula, on albumi nimilugu. Saaks kuidagi vokaali instrumentaalist lahutada, siis ehk... Nimelt seisneb selle vokaalne osa lämbuvas köhas. Ma olen inimene, kes ei kannata köhimist, seda juba ammu enne käesolevat katku, nagu ka aevastusi, röginaid, muid ebameeldivaid inimlikke häälitsusi. Olgu öeldud, et teiste poolt tehtuna ikka. Õudne mölakas olen, kuskil oli pealkiri, et selline sättumus olla suisa vaimne häire. Tuleb leppida sellega. Mul on muide diagnoositud astma, rääkides pindudest ja palkidest siis.

Mõtlesin veel, miks mind morbiidsus nõnda kütkestab. Välja mõtlesin ka, suisa kalambuuritsedes - mulle ei meeldi elu, sest mulle ei meeldi inimesed. Ära tappa ka ennast ei saa, sest äkki ei meeldi mulle surnuaialgi mitte üks põrm? Mulle meeldivad tegelikult inimesed, niimoodi ükshaaval, lähemalt uurides, aga kaugemalt...kui nad moodustavad inimkonna, ühiskonna, mingi grupi, kõik see on puhtalt kole vaadata, kõik see halb, mis niimoodi võimendub. Sellele mõeldes on surm veetlev lahendus ise mitte selles süsteemis osaline olla. Ega ma sellega ka lõpuni ei lähe, ma ei ole mingi Caitlin Doughty, mind asja praktiline pool üldse ei huvita, ma olen siiski teoreetik. Caitlin'i raamatu "Kas kass paneb mu silmamunad nahka?" lugesin ma läbi, see ei olnud ei õudne ega ka silmiavav kogemus, lihtsalt paar huvitavat fakti (mille ma praeguseks ammu unustanud olen...) ja muu selline info, mida ma üldjoontes enne ka teadsin või mille teadasaamine mind lihtsalt ei huvitanud. Aga kui minna, siis ikka püstipäi ja hoiakuga "ei suutäitki teie poolt pakutavat toitu ega silmatäitki teie poolt pakutavat und!" Phäh - ei lind ega loom! Muide, sõbranna kinkis mulle jõuluks nahkhiirega helkuri, olla mind meenutanud, mul jäi suu üllatusest lahti, sest muidugi mina ju! 

Ma olen siin ennegi öelnud, kuidas mu hingeloom on see nõukaaegsest multikast pärit nahkhiir, kes vedeleb üksi koopas ja käratab, et ei tema ole lind ega loom, sest lihtsalt ei viitsi mingeid lillekesi kokku tassida ja jääd sulatada. Käige kuradile oma peoga, ei tahtnudki sinna!

/Tantsib üksi Morbiidi taustal./