Melomaaniast ja veidi ka muudest kummalistest hobidest

Spotifys on nüüd olemas uued listid, mis sisaldavad parimat iga aasta parimat rockmuusikat ja ma olen imestusega avastanud, et pea kõik minu suurimad lemmikud tegid olulisi asju aastal 1994. Isegi kui see kohati tundub kokkusattumusena ja häid albumeid jagub igasse aastasse, siis "best of rock 1993" või "best of rock 1995" erilist tunnet minu jaoks ei anna. 1994 ilmus minu jaoks olulisim album üldse, Hole'i "Live Through This". Huvitav on ka see, et kui Offspringi "Smash" ja Green Day "Dookie" olid mul juba tol ajal teada, siis enamus sellest, mis mulle hilisemalt korda läks, osutus alles tagantjärgi 1994. aasta loominguks. Aastal 1994 ei teadnud ma neist veel tuhkagi. Või ei pidanud neid millekski, nagu näiteks britpopi.

Mis otsapidi viib meid selleni, et reedel ilmus Offspringi uus plaat, mis liigutas mind viimase juuksekarvani, sest noh, esiteks nostalgia, teiseks, nad on ikka täpselt minu inimesed, nad ei ole muutunud ja suudavad ikka luua häid kombinatsioone meloodiast ja tekstist. Ning siis ma loen, kuidas nad oleks pidanud ikka kohe peale "Americanat"  pillid kotti panema, sest viimaste plaatide "produktsioon on sitt". Mis paganama produktsioon? Mida see teile annab? Mis kuradi asi see üldse on? Mind ei huvita see, mind huvitab ainult, kuidas muusika mulle mõjub, kuidas ma tajun inimest selle taga. Mis pani mu omakorda mõtlema sellele, miks mulle ei lähe korda instrumentaalne, klassikaline või elektrooniline muusika. Sest seal ei ole seda kombinatsiooni meloodiast ja tekstist, põhimõtteliselt ma kuulan muusikat nagu luuletusi vist. Paradoksina ma vihkan, kui luulet kõva häälega ette loetakse. See ei ole muusika, noh. Ma tajun muusikat kui mingit inimeselt-inimesele avaldust ja hindan kõrgeimaks seda, kui kogu kompott autentsena tundub. Miks mulle meeldib Hole - sest ma tajun esitajate hinge, nende valu, läbielamisi läbi muusika, see on midagi niisugust, mida enamik esinejaid anda ei suuda. Courtney on laval hirmuäratav, sest ta on ehe, tema viha ja äng on päris, ta ei näitle. See on kuidagi ilus. See on raamatutes, blogides, filmides sama muidugi. Teisalt oli mul üks sõber, kes väitis, et talle meeldib just suhkruvaabaga pop, sest see ei urgitse haavades ja on positiivne ning elujaatav. See oleks umbes sama, et ma eelistaks filtritega kaunistatud Insta-suunamudijate maailma ehedatele päriselukogemustele, sest nii on lihtsalt puhtam ja kuivem tunne. See on ilmselt inimeste loomuses kinni, kes mida näha tahab. Ma tahan maailma põlemas näha. Paradoksaalne on see, et tunnet, mida tekitab muusika, ei saa eriti hästi sõnades edasi anda, sõnadeta muusika aga minus erilisi tundeid ei tekita.

Veel muusikast, lugesin Müürilehest pikka intervjuud Mihkel Kleisiga. Mõned "ahhaa"-elamused tekkisid seoses melomaaniaga. No näiteks põhjendab ta oma harrastust "vajadusega korduva mustriga meeldiva tegevuse järele". Jaa, täpselt, mul on ka see vajadus tugevalt sees! On mida oodata, saab jälle maha istuda ja playlisti käima panna, otsida uut, katalogiseerida, taasavastada vana. Oh, äkki mõni teine saaks kasutada sama väljendit näiteks koristamise kohta? Õudne :) Lisaks mainib Kleis, et tema "loomuses on pigem olemasolevaga harjuda ja kohaneda kui otsida järjest paremat". Seda ta mainib seoses oma elukohaga. Muuseas on ta ka töötanud 15 aastat samas kohas (muuseumi (öö)valvurina) - ma ei saaks öelda, et ma poleks õndsalt ohanud, et see tundub mõnus - ju siis ongi olemas inimtüüp, kes tavapärase pürgimise asemel - lennukas karjäär, suurem eluruum, rohkem asju, leiab oma suurima rahulduse just neis korduva mustriga meeldivais tegevusis. 

Selle viimase kohta nendib Kleis kaunilt: "Ma elaks nagu piiritult laienevas raamatukogus, kuhu lisandub üha uusi teoseid ja mille sügavusest ilmub pidevalt välja seni avastamata riiuleid." Vot mulle meeldib ka just sedapidi laieneda, sügavuti minna ja avastada vastukaaluks inimestele, kellele meeldib kuulata/lugeda vaid ühte lemmikumat žanrit. Ju nende jaoks avaneb elu kuidagi muudmoodi. 

Kaunist nädalavahetusest ka, kolasime ümber Kahala järve, seal on kohati täiesti müstiline maastik, mis meenutab oma kadakate ja kiviste põllumaadega Saaremaad. Tohutud haneparved laiutasid mööda põlde. Muuksi linnamäe juures klindil on väga ilusa vaatega matkarada, läheduses asub ka Turjekeldri juga, mille juurde me täitsa esmakordselt sattusime (eelmine kord olid seal lambad ja me ehmatasime ära, et ligipääs vist kellegi eramaa ega julgenud edasi minna, seoses koroonaga on rahvast looduslikes kohtades rohkem ja kui mitu autot ees, siis on ikka julgem uudistama minna). 

Ajasin mehe puu otsa ehk meie kahtlased hobid

Aruanne

Olin siin neljapäevast esmaspäeva õhtuni netist täiesti eemal, pärast seda oli muud tegemist, märkasin küll, et inimesed on vahepeal bloginud nagu homset poleks , praeguseks olen nendega enam-vähem järje peale saanud, aga Facebooki pole siiani sisse loginud. Päris hirmus, õhtul vaatan, mis seal toimub #paargintoonikut 

Blogides oli palju huvitavat, aga kuidagi rongist maha jäänud tunne oleks kommenteerida, seega panen siia oma mõtted kirja. Kõigepealt üks tsitaat raamatust "Ema saladus": "Kontrollimatu ausus on julm ja äärmine eneseimetlus". See tõi mu suunurgad kohe kõrvuni, sest jee, seda ma olen. Ma ei saa neid põnevikke tõsiselt võtta, sest nad kõik põhinevad kellegi valedel, aga mina olen see julm eneseimetleja ega suuda suhestuda. Ma rääkisin alati oma peikadele, et mu ema vihkab neid, ema ei suutnud mu julmust uskuda. Ärge mulle saladusi usaldage, ma räägin need kõik välja. Salatsemise taga on enamasti see "aga mida inimesed muidu arvavad!" ja kuna mind see üldse ei morjenda, siis ma ei saa sellest aru.

Mõistmisest, jälle julmalt, ma pakun, et mitte keegi ei saa teist mõista. Ma olen nõus, et mina olen seesama mina, kes ma olin väikese lapsena, aga samas ei ole ma seesama, kes ma olin eile. Vastuoluline? Tegelikult mitte. Ma ei muutu ses mõttes, et põhiolemus jääb samaks, no ei toimu mingit murrangut nagu ma kunagi lootsin, et täiskasvanuna saab minustki mõistlik väikekodanlike huvidega inimene - selles osas jah on võimalik nö hingesugulasi leida. Aga päriselt mõista teise inimese motiive, impulsse, käitumismustreid? Ma ei mõista enda omi isegi. Näide. Mõni aeg tagasi lendasin sisse ühte situatsiooni, enda meelest õiglust jalule seadma "kui surmaingel, kahes käes granaat", olukord eskaleerus, mina käitusin halvasti, midagi paremaks ei läinud. Sündmuskohalt lahkudes imestasin, et kuidas see nüüd nõnda läks ja kui tagasi vaatasin, siis sain aru, et ma olin juba alguses täiesti rumalalt käitunud, mitte miski ei olekski saanud hästi minna ja kui keegi teine mulle räägiks, kuidas ta midagi sellist tegi, ma mõistaks ta joonelt hukka. Aga..ma ei saa ennast hukka mõista. Mu enesearmastus on nagu Stockholmi sündroom, mul ei ole ju kedagi teist võtta enda asemele, kedagi paremat. Kui sa armastad ennast tingimusteta, siis pead ennast õigustama. Kuidas ma seda teen? Ma räägin kellelegi sellest loost poole, sellise poole, mis mind süütukesena näitab ja teadagi, see mis välja öeldud, jääb paremini meelde ning lõpuks ununeb see päris lugu üldse ära. 

Pealegi, mul on ülihea lühimälu ja selle arvelt ilmselt keskmisest kehvem pikaajaline mälu, sest ma mõtlesin sellele traumeeritud lapse teemale ja kui teised mäletavad detailselt sündmusi ja lugusid, siis mina mitte. Ma tean, et oli kunagi mingi pime aeg, kui ma ainult röökisin, olid mingid tunde kestnud jõukatsumised ja ülekuulamised, aga konkreetsed situatsioonid, ei mäleta. Kunagi küsisin ema käest ka, temagi väitis, et jah, ma jonnisin meeletult, aga miks, ei tema tea. Mina ka ei tea. Kas ema viskas mu pabernukud prügikasti või lihtsalt ähvardas ja ma võtsin tõena? Millest need tülid üldse? Ükskord taheti miskipärast vitsa ka anda (ilmselt ei jõutud enam seda röökimist kannatada, see ei olnud mingi alandav "võta nüüd püksid maha" vaid pigem jõuetu viha), aga kuna ma kaitsesin ennast raevukalt, siis lõppes see mingi kohmaka kähmlusega ja asja ei saanud. Aga mis selle kõige taga oli? Ma ei tea. Kas ma tahan teada? Pigem mitte. On seal mingi vaiba alla lükatud trauma? Ma ei usu. "I was filled with poison but blessed with beauty and rage" (Lana Del Rey "Ultraviolence")

Mõistmise juurde tagasi tulles, ma ei teagi, kas mul on mõistmist vaja, pigem tolereerimist, rahule jätmist, aga olemas olemist. Eriti pretensioonikas olen. Mulle piisab endast, mul on neid erinevaid "mina"-sid peas piisavalt kellega suhelda, keda armastada jne. Ma olen halb sõber, aga suhelda mulle iseenesest meeldib. Ma lihtsalt ei vaja kedagi, kellegi aktsepteerimist või armastust, ei inimeste ega ka näiteks jumala. Ideaalne üksik vanamutt. Iroonilisel kombel pole ma kunagi eriti üksi olnud, äkki sellepärast. 

Me oleme nüüd mehega mõlemad esmadoosi kätte saanud, seda eliitvaktsiini ikka, ei hakka valetamagi, et ainult tänu tutvustele. Kõrvaltoimeid ei olnud. 

Puhkusepilte:

 

Daniela Krien. Armastus hädaolukorras

Olin puhkuselainel ja soov oli lugeda midagi kerget ning vähemasendavat. Selliste raamatutega on tavaliselt jälle see häda, et need on liiga roosamannad  - valida on kas lõbusate (ja sageli pastakast väljaimetud ning sellelõhnaliste) seiklusjuttude või siis haigutamaajavate romantiliste muinasjutukeste vahel. Raamat sellest, kuidas armastus meie elu muudab*? Kohe tekib kujutluspilt paarikesest, kes peale terve raamatu kestnud valestimõistmisi lõpuks käsikäes loojangu poole kappavad. Daniela Krieni "Armastus hädaolukorras" seda ei ole, autor hakkab meile jutustama lugusid sellest, mis saab edasi ning see on hoopis huvitavam kui tavapärane "ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni", sest enda ümber ringi vaadates on ju selge, et enamasti nõnda ei lähe. 

Ma ei tahaks öelda, et see on nö "intelligentne naistekas", sest kuigi peategelased on raamatus kõik naised, siis suhetes on siiski kaks osapoolt. Ma ei teagi, miks suhteraamatuid sageli naistekateks liigitatakse - suhted on olemas ju mõlemal sool? Võib-olla ongi asi neis "õnnetu neiu otsib unelmate printsi ja lõpuks leiab ta"-tüüpi romantilistes üllitistes, mehed neid ilmselt lugeda ei soovi ja olgem ausad, ega suur osa naisigi seda ei tee. "Armastus hädaolukorras" räägib pigem inimeseks olemisest, aga väga suur osa sellest on suhted teiste inimestega, inimene on ju karjaloom. Mulle meeldib, kuidas autor on julgenud oma tegelaste galerii päris pikaks ajada, sest läbi selle saab ta näidata erinevaid eluvalikuid, mida ühe-kahe tegelasega teha ei saaks. Tegelaste elu oli huvitav jälgida, neist keegi ei olnud antipaatne ega väheusutav, samas ei toimunud ka mingeid erilisi vapustavaid sündmusi, kõike kirjeldati rahulikus tempos. 

Ma kardan, et ilmselt ei jää see raamat mulle pikaks ajaks meelde, kuid samas oli selle raamatuga koos veedetud aeg meeldiv ja kvaliteetne. Selline rahulik saksa seebikas, mitte mingi glamuurist kiiskav "Santa Barbara" ega ka labaselt kriiskav "Lihtsalt Maria". 

Mõned silmahakanud mõtted raamatust ka:

"Nende puudulik teadlikkus õige elu osas ajas talle hirmu nahka." (lk 17) Meeldivalt sõnastatud diagnoos teatud inimestele, kulub ilmselt kõigile ära :)

"Kõik, mida ta vajas, oli tema pea."/.../kaitses reaalsuse sissetungi eest, mis ei saanud kunagi olla nii intensiivne kui tema fantaasia sfäär." (lk 105) Oojaa! Ma olen hakanud mõtlema, et see on suur privileeg. 

"Armastus ei ole kahe sõltumatu indiviidi kooselu, kes võivad iga kell oma iseseisvuse juurde tagasi pöörduda." (lk 119) Karm tõde. 

"/.../ei ole kunagi usaldanud veendumustega inimesi. Nad peavad kõnesid ja esitavad harva küsimusi." (179). Mõtlemapanev, kuigi üldiselt peetakse veendumusi positiivseks asjaks.

"Kõik täiskasvanud teevad vastavalt oma kahjustuse määrale selles maailmas rohkem või vähem kurja." (lk 224) Paraku.

Paar kummalist asja jäi lugemisel ka silma - mismoodi need linnud küll piketeerisid? "Tihemini" paneb mu ka õlgu võdistama ja mis asi on "märgkasutusega raseerija"? Kas poleks mõistlikum öelda lihtsalt žilett?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

*Elisabet Reinsalu väga hästi valitud raamatututvustusest esikaanel.

Kuidas feminismi reklaamiäris ära kasutada...

Oehh...Avasin jälle põrguväravad ehk Facebooki ja kohe kargas silme ette reklaam ühelt hilbupoelt. Ei tee neile siin omakorda reklaami, nii et lihtsalt kirjeldan seda "šedöövrit" - naine ja mees seisavad vastakuti, järsku virutab naine mehele lahtise käega ilge litaka mööda silmnägu, taustal tekst "meestele meeldivad naised, naistele meeldib meie hilbupood". Kõik. Huvitav, mis selle reklaami väljamõtleja peas toimus? Oli see mees või naine või hoopis meeskonnatöö? Kujutage ette nüüd vastupidist olukorda, kus mees virutaks selguse mõttes naisele rusikaga näkku? Kas mitte kellelegi reklaamitootjatest ei tulnud see analoogia üldse pähe? Miks peaks naisepoolne vägivald järsku ok olema? Sest "tugevad naised on ägedad"? Sest "naised on meestega võrdsed" tähendabki seda, et kõik võivad kõiki peksta? Või vähemalt seda, et naised võivad KA mehi peksta? Mis seos on üldse meeldimisel ja vastu kõrvu saamisel/andmisel? Et "meestele meeldivad naised" tähendab koheselt midagi ebasoovitavat ja selle eest peab virutama? Meeldimine = ahistamine? Miks nad arvavad, et selline reklaam peaks naistele meeldima? Kelleks nad naisi peavad? Mingiteks allasurutud vägivallakihuga psühhopaatideks? Kuri karvane feminist? Mind nagu päriselt huvitab, mis peen loogika ja turundustarkused sellise reklaami taga peituvad? Raporteerisin kui vägivalla, huvitav, kas kvalifitseerub.

Minu Praha

Oli valida, kumba loen, kas Oksast või Pautsi, kuna nädal oli niigi masendav (enda tekitatud probleemid, ei midagi erilist), siis otsustasin viimase kasuks, sest Oksaselt midagi meelelahutuslikku oodata oleks naiivsevõitu.

Mulle väga meeldis! Üle pika aja sai korralikult naerda. No näiteks selline stiilinäide: "/Ta oli .../ niisugust sorti liikumatu pilgu ja pinnapealse poolnaeratusega, mis tavaliselt on looduse hoiatus ebameeldiva inimese eest." (lk 58) Sellist tüüpi huumor, mille puhul mõtled, just, jah, täpselt nii ongi, ei suudaks ise paremini sõnastada! Nagu mina ise teeks nalja ja keda siis ikka rohkem armastaks kui ennast. 

Põhiteemast kõrvale kaldudes üks tsitaat veel, mille puhul ma tundsin, et see on asi, mida ma ise välja öelnud ei ole, aga mis ilmselt nii oleks ja nüüd tuleb selle teadmisega edasi elada: "Mida ma oma eluga ette võtaksin, kui lotoga suurema summa võidaksin - tõenäoliselt mitte midagi. Vahiksin niisama ja kulutaks raha just nii vähe, et saaks ikka võimalikult kaua niisama vahtida." (lk 38). Ehk siis see ei ole mingi selline tüüpiline tüütu reisiraamat - käisin seal ja nägin seda, oli kena, (leidsin nunnu kohaliku mehe, asjaajamine on seal riigis ikka alla igasugust arvestust, kohalikud pulmakombed), vaid läbimõeldud tervik, Pauts on ju ikkagi kirjanik, lool on süžee, tegelased, kulminatsioon. Ja loomulikult Praha, millega mul on isiklik soe suhe. 

Nii, nüüd unustame raamatu ja hakkame rääkima minu Prahast.

Mina käisin oma ühe korra Prahas 1998. aasta varasuvel olles 16-aastane. 

See pilt on tehtud varahommikul, peale öö otsa üleval kooserdamist. Me seisime seal imelises hommikuvalguses (mis pildile jäänud ei ole) ning igasse suunda, kuhu vaatasime, laius linn ja ma mäletan, et mõtlesin umbes "vau, maailm on päriselt suur!". Me olime kõigest natuke õlut joonud, kellelgi polnud avajat ja kui me üritasime pudelit prügikastiga avada (mul on pilt praeguseks lahkunud sõbrast, kes seda üritab), siis kõlas kuskilt pimedast eestikeelne hüüatus: "Noh, poisid, ei saa õlut lahti või?". Me jõlkusime kõhedates kottpimedates parkides, kui järsku aimasime eemal paari tumedat siluetti meie poole tulemas ja üks teine sõber küsis mult irooniliselt: "Marca, kui meil peaks olema vaja joosta, kas sa suudaksid?" Asi ei olnud selles, et ma olin ainus tüdruk, vaid pigem selles, mida ka pildilt näha ehk siis plätumutt forever. Ma ise ei näinud enda outfitis midagi imelikku. Mul oli isegi dressidega sobiv küünelakk (Manhattan, Tartu vanast Kaubamajast, loobin olmedetaile nagu Mudlum) ostetud, mida ma ka pildil, näpud harali, demonstreerida püüan. Hõbekett oli toonase peika oma (seesama 20-aastane ätt, keda ma hiljuti mainisin), andsin paari nädala pärast, kui lahku läksime, tagasi. T-särk on Musta Q fännklubi toode, pmst sama, mis tänapäeval 5miinuse "Rämmar". Gangsta-gangsta. P.S. Plekk pildil on sellest, et ma saatsin seda kui paraadfotot endast oma arvukatele toonastele kirjasõpradele. Ju keegi hoidis panni all. MINA hoian oma pilte kenasti albumis. Meenub, et keegi kobises veel, et "sa päriselt arvasid, et plätud koos dressidega on moekas kombo vä? Ma olin nagu: "biiitch say what?!"

Tegelikult olime meie täitsa ontlikud lapsed. Paar reisikaaslast ostsid näiteks Praha keskväljakul suvaliste tüüpide käest kanepit ja tegid taksos külma arve. Kas tänapäeval keegi üldse julgeb korraldada teismeliste klassiekskursioone? Prahast mäletan veel neid jubedaid kerjuseid Karli sillal, keda ka Pauts mainib, ühe puhul olin ma peaaegu kindel, et see on peata laip. Tohutut Kesk-Euroopalikku äikesevihma, mis Praha küngastel mässavaks jõeks muutus. Mingit urkalikku ööklubi otse Karli silla all, kus keegi meilt dokumente ei küsinud, aga kust me põgenesime, kui märkasime, et kamp tumedasilmseid keskealisi mehi meid kahtlaselt silmas peab. Ma ei tea, mitu ööd me Prahas olime - tundub kahtlane, et selle pika bussireisi peale ainult ühe, aga mu mälus on see kokku sulanud üheks pikaks pimedaks ööks, millele järgnes see imeline hommik panoraamvaatega linna kohal. Praegu tundub mulle, et tegelikult on see foto tehtud ühes teises kohas, sest mulle meenub, et seal, kus me hommikut vastu võtsime, sai justkui rinnatise peale püsti ronida, mingit aeda nagu pildil, ei olnud. Aga no mälu, eks.

Unine asju sünnitab ilmutisi, teine mu lemmiklinn peale Prahat on Varssavi, millest ma olen kaks korda niimoodi läbi sõitnud, et ärkan bussis varahommikul keset hommikuvalguses ärkavat suurlinna ja see on mulle säärase mulje jätnud, et piisab lemmiklinnaks olemiseks, mis sest, et oma jalga ma Varssavis maha pannud ei olegi. Ah, tegelikult meeldivad mulle kõik suured, vanad linnad, sellised, kus on vanalinn, katedraalid, kitsad tänavakäigud ja laiad bulvarid ja kuhu ma olen sattunud kenal aastaajal. Viin näiteks on mu mälus kui jõle linn täis külma tuult ja koerasitta, sest ma käisin seal varakevadel. Liisi Ojamaa luule räägib linnadest (tema räägib küll konkreetselt Tallinnast) nii, nagu mina neid armastan.

Kaikaga pähe!*

Mõni aeg tagasi oli sotsiaalmeedias jälle juttu sel teemal, kas kõrvalseisjad peaks reageerima, kui ebaõiglust/vägivalda/ahistamist enda ümber märkama juhtuvad. Ma olen sel teemal üsna resoluutne. Isegi selliste juhtumite puhul nagu VVN-il, kus ta ise sekkujana viga sai. Kummalisel kombel leiti ka selles internetivestluses, et enamasti on mehed need, kes kutsuvad üles enne mõtlema ja siis tegutsema. Ainult emotsionaalselt ülesköetud eided reageerivad, tark ja mõistlik mees ikka enne mõtleb! Ptüi! 

Ok, ma saan mingites olukordades aru (a la relvaga vennale paljakäsi vastu ei ole vaja minna), aga üldjoontes kasutatakse seda väidet mu meelest pigem oma status quo säilitamise õigustamiseks. Minu arvates on oluline ohvrile näidata, et talle tullakse appi, et inimestel ei ole ükskõik. Isegi kui ta pärast ikkagi peksa saab, siis äkki tal on suurem motivatsioon sellisest olukorrast põgeneda, sest ta näeb, et teised inimesed peavad seda valeks ja kaitsevad teda, kui vaja. Liiga palju on inimesi, kes pomisevad, et "a mis see minu asi on" ja lähevad mööda. 

Üks asi on teadlik enesesäästmine, mis on minu arvates taunimistväärt, teine asi on aga mingi sisemine lukkuminek,  mida ka esineb ja ma tahaks teada, kust see tuleb ja kas seda on võimalik välja juurida. Sama asja esineb ju ka ohvrite puhul - tardusin hirmust, ei suutnud karjuda ega midagi teha. Miks? Lugesin just #minaka14 lugusid ja seal oli üks lugu seoses piljardiga, mis mulle ühe loo enda minevikust meelde tõi. Ma olin siis küll kindlasti täisealine, seega mingit seost alaealiste ahistamisega pole, aga ikkagi. 

Mängisime töökaaslastega piljardit. Mul oli lühike seelik ja tumedad sukkpüksid. Saal oli üsna täis ja kõik lauad hõivatud, seega mängiti teistele seltskondadele üsna lähedal. Mingil hetkel torkas kõrvallauas olnud seltskonnast keegi noormees oma kii mulle selja tagant jalgevahele. Pöörasin ümber, võtsin oma kii ja virutasin sellega talle mööda pead. Mitte täiest jõust, aga parajalt, hoiatuseks. Midagi ei järgnenud. Hoidsid peale seda eemale. Aga. Minu peale said pahaseks meie laua mehed. On vaja mingeid stseene tekitada või? Pärast peame kii kinni maksma! Tüübid kutsuvad oma sõbrad ja saame peksa! Jah, ma tean, ma oleksin võinud neile rahulikult näppu viibutada (mitte keskmist, jumal hoidku, eks) ja rahulikul häälel öelda, et "poisid, poisid, nii ikka ei sobi teha! Katsume siin sõbralikult läbi saada, eks?". Aga ma kahjuks ei ole selline inimene. Kui hästi mõelda, siis ma pole selliseid inimesi väga kohanud ka. Ongi "latiga mööda tatti" või "olen vait ja kannatan ära"- tüüpi inimesi. Ma tahaks, et mu lastest saaks pigem need esimesed, see tasakaalukas variant tundub utoopiana.

Ok, võib-olla said meie laua mehed pahaseks hoopis selle peale, et mina kui naine ei tohiks patriarhaadi reeglite järgi sellistes olukordades ise reageerida, vaid peaks pöörduma kaitsva meesterahva poole, kes siis oma lõputus tarkuses ja enesekontrollis astuks kõrvaltlaua ülbikute juurde ja neile selgeks teeks, et see eit siin on hoopis meie omand ja teda ei käpi. Nad ise rüütaks selle rüütellikkuse õilsasse vormi, aga sisu on ju sama?! Kahjuks suur osa naiste ohvrikssattumise probleemis peitub ka selles, et naistel justkui ei ole sünnis ennast ise kaitsta. "Tüdrukud ei kakle ja räägivad vaikselt ning viisakalt!" 

*Kohe meenus see ahjuroobiga "müksamise" juhtum. Millegipärast seostub naisterahva füüsiline enesekaitse kohe selliste juhtumitega. Tegelikkuses pole neil mingit seost, aga kuklas ikka tiksub, et kui sa naisena füüsiliseks lähed, siis järgmine samm on selline.

Esimese klassi matemaatika

 Ei ole mingi metafoor, just sellest hakkangi rääkima.

Ma arvasin, et vähemalt esimese klassi tase ei tohiks ületamatuks saada, aga paistab, et saab. Kõige hullem, et asi ei ole mitte vastustes vaid a) selles, kuidas vastus tuleb saada või b) millist vastust üldse saada tahetakse. 

Näide 1

Laps teeb mul iga päev iseseisvalt ära lahendused 14-8; 14-7 jne, aga ta ei suuda meelde jätta, mida sinna alumisele reale peab kirjutama. Sama minuga, iga päev tuletan uuesti meelde, kui esimene valmis, siis teised on juba lihtsad - minu võte on see, et lahutan ülemise rea arvust lihtsalt alumise, esimeses siis 8-4, teised 7-4 jne. Milleks seda janti vaja on? Ülemine skeem on ka imeliselt selge, eks? Esimese klassi lapsele, kes peab seda ilma õpetajata õppima (ilmselt siin see õpiku puudulikkuse konks peitubki, esimese klassi omalt ei eeldata iseõppimist, samas õpetaja teeb zoomi korra nädalas). Idee on siis selles, et kümnest suuremast arvust lahutamisel võta kõigepealt maha osa kuni kümneni, seejärel lahuta see osa arvust, mida pidid lahutama (minul läheb see meelest ära selle jandi peale, vähemalt peastarvutamisel mul sellisest abivahendist järelikult abi pole) ja võta see omakorda kümnest maha. Saite aru? Ma ka mitte. Kas keegi kasutab päriselt sellist tehnikat ka? Ma ei mäleta, et meile nõnda õpetatudki oleks. Jäta meelde või kasuta sõrmi (või kalkulaatorit). Lihtne. See läbi ussi emmi asja ajamine teeb kõik ainult keerulisemaks ja arusaamatuks. Veenge mind ümber.

Näide 2

Ülesandepüstitus on lakooniline - arvuta! Mida? Kuidas? Ok, esimesed kaks rida on arusaadav, kahest alumisest tee ülemine, aga see viimane rida? Mina oma humanitaari loogikaga liidan esimeses trükitud 7+3+2, saan ülesse 12 ja seitsme kõrvale viis, aga alla? Mina paneks sinna kasti, kuhu laps on kirjutanud 5, hoopis 7, sest siis tuleks ka alumise rea summa 12. Laps aga väidab, et sinna tuleb 3+2 summa, õpetaja öelnud nii. Ma õpetaja autoriteeti kõigutama ei hakanud. Mulle tundub, et esimese klassi matemaatika ei peaks nii palju küsimusi tekitama?

Ei ole maad vanadele meestele

Mõtlesin sellel hetkel aktuaalsel ja okseleajaval teemal. Minu esimene suhe oli 16-aastaselt tüübiga, kes meie suhtlemise ajal sai 20 ja peale seda ma otsustasin, et ei, enam iial ei ühtegi ätti! Maksimaalne vanusevahe olgu 2 aastat ja vsjoo. Praegu mõtlen, et see vaene poiss oli 19 - täielik laps ju! Aga mind häiris - ma tahtsin, et mul oleks keegi, kellega lolle õpse ja vastikuid lapsevanemaid kiruda, aga temaga oli kuidagi kummaline seda teha, tal olid juba tõsised täiskasvanute mured - kust leida tööd, kuidas teenida raha, et vanematekodust minema saada jne. Kui ta mu lõpuks maha jättis ja endast vanema naisterahva juurde kolis, siis ma sain aru, et see oli tema poolt ainuõige otsus - sellel naisel oli kodu ja tasuv töö, minust ei oleks see poiss mingit kasu saanud, hullemal juhul oleks veel ülal pidama pidanud hakkama. Nagu eelnevast üsna ilmne on, siis tegemist ei olnud mingi intellektuaaliga, vaid tüübiga, kel koolid pooleli ja pea ainuke edasine eluvalik kuhugi ehitusele tööle. See siis sai mainitud selle tõttu, et paljud on põhjendanud huvi vanemate meeste vastu nende intellektiga. 

Ma olin eluaastatel ca 14-20 totaalne antiintellektuaal - "F*** kool ja lapsevanemad, elagu piduuuu!" Ma ei tunnistanud mingeid autoriteete: "Oi sina tudeng ja su targutused, ma sinu peale kaarega kusen, ma sinu möginat kuulata ei taha, sa anna mulle paar krooni õlleraha." (Psychoterror "Mürgiseen"). Või noh, vähemalt sellisesse seltskonda ma olin sattunud, aga ma kahtlustan, et seltskondadesse lihtsalt ei satuta, sarnased väärtushinnangud siiski tõmbuvad. Oleks ma otsinud vanemaid intellektuaale, küllap ma oleks neid ka leidnud. Aga ei, ma põlgasin toona säärast värki. 

Ma kahtlustan, et mu mässumeelsuse üheks põhjuseks olid just kodunt kaasa saadud väärtused - oluline on haridus, õppimine, korralikkus, ma võitlesin nende vastu kogu hingest. Mul ei olnud vaja mingit vanemat issit, kes mind õpetaks, mul oli issi olemas. Ma olen üsnagi nõus sellega, et vastassoost rollimudeli puudumine varases eas tekitab inimeses probleeme (mis ei tähenda, et see rollimudel just bioloogiline vanem peab olema, aga keegi lähedane vastassoost täiskasvanu peaks siiski olema). Ma ei tahtnud, et mind õpetataks ja kasvatataks, seda olin ma küllalt saanud,  ma tahtsin võrdsust ja taipasin üsna vara, et vanusevahega suhetes võrdsust olema ei saa (va neil harvadel juhtudel, kus üks pool on tõesti infantiilne või teine oma east küpsem).

Kõige selle juures ei ihanud ma ise iialgi täiskasvanulikkust, mind panid imestama tüdrukud, kes tõesti juba 16-aastaselt planeerisid kodu ja peret, vahtisid igatseva pilguga sisustus- ja pereajakirju ning teatasid mulle, et küll mina ka selleni jõuan. Pole siiani jõudnud. Mulle tundub, et sellised noorelt täiskasvanud ihaldavad endale samuti vanemat kaaslast, neil pole omavanustega lihtsalt millestki rääkida. Nende suhted endast vanematega ei põhine ebavõrdsusel. Neid päriselt huvitabki pereelu, mitte peod. Kuidas nii saab? Selliste tüdrukute pärast ma ei muretseks, see on nende valik ja nad ei lase ka vanematel partneritel ennast ära kasutada, sest nad teavad, mida nad tahavad, nad ei otsi pelgalt turvalisust, neil on pikaajalised plaanid. Sellised arukad noored naised, kelles puudub igasugune puberteedi mäss, on minus alati aukartust äratanud. Ma ei valiks nende elu, aga ma imetlen nende kindlameelsust.

Ükski vanamees pole mind tahtnud ka. Minus ei ole seda, mida nemad tahavad - keegi, keda oma käe järgi voolida. Ma hammustan kätt, mis mind toidab. 

Mis selle jutu mõte oli? Ma ei tea, äkki see, et katsuge luua oma lastele turvaline kasvukeskkond, et nad ei peaks turvalisust mõne võõra täiskasvanu juurest otsima minema? 

Lõppu üks teemakohane laul ka, üks neid väheseid, mis mulle meeldib, aga mille teksti ma sealjuures absoluutselt ei kannata :) 

P.S. Teatud vanusest alates on enamik täiskasvanuid juba üheealised.