Käpard

Noh, mille piinlikuga te täna hakkama olete saanud? Mina näiteks käisin just ülekäigurajal käpuli, uhke džiibi ja bussitäie rahva ees. Selles kõiges on süüdi Tartu Linnavalitsus. Ma saan aru, et pealinnas on üsna sama olukord teedega, seega olge hoiatatud.

Igatahes läksin mina lühikese seeliku lehvides ja ilusat ilma imetledes (kamoon, 21. september ja + 23 sooja!) oma toiduportsjoni järele. Eile õhtul muuseas just mõtlesin sellele, kuidas kusagil oli kirjas, et varbavaheplätud on garanteeritud moefopaa. No vabandust, aga kõik suvekingad on lihtsalt mu jalgade surm, üle viie aasta õnnestub mõnikord leida paar selliseid, mis jalgu puruks ei hõõru, viimasel paaril aastal pole see õnnestunud. Niisiis, mu teele jääb selline tore lahtise killustikuga teelõiguke, mida võib-olla kunagi ka asfalteerima plaanitakse hakata, aga keegi väga ei kiirusta sellega. Ilmselt oleks kontsadega selle läbimine veel suurem risk. Kohe peale killustikku algab vöötrada, õnnelikul kombel olid autod selle ees isegi seisma jäänud, hakkan mina siis teele astuma ja ja ja jalg jääb kuhugi kinni ning üle aastate tekib tuttav tunne - nüüd ma siis kukun maha! Õnneks põlvi katki ei tõmmanud, käed said ainult põrutada. Üritasin siis oma väärikuse riismeid üles korjates ja kramplikult autode poole mitte vaadates oma teekonda jätkata, aga taas tekkis takistus - king plätu ei tulnud millegipärast kaasa. Kiire vaatlus tuvastas, et purunenud oli varvastevaheline rihm. Kooberdasin väärikust unustades kuidagimoodi üle tee, kiskusin seal plätud jalast, ootasin kuni autod uuesti seisma jäid ja tippisin paljajalu sama teed kontorisse tagasi. Killustiku peal on paljajalu vastik. Kontori rõdu peal olid mutid rinnuli, sai showd. Ega jah, ses osas võib mulle ikka loota. Võib-olla nägid nad tagantpoolt tagumikku ka, ei tea kindel olla, seeliku äärest kinni ei taibanud haarata...Jube lugu. Mehed kontoris üldse ei imestanud, kui neile oma üleelamistest pajatasin, nähtavasti loomulik minusuguse hädapätaka puhul...

Einoh, tagantjärele on naljakas, aga tegelikult oleks ma võinud ju surma ka saada! Juhul kui mõni autojuht oleks otsustanud mu nina alt ikka läbi lipsata (mida nad sageli teevad) ja ma sel hetkel teele oleks kukkunud.

Samal ülekäigurajal sõideti mõni aasta tagasi üks tädike surnuks. Õudne oli see, et me veel möödaminnes nägime, et avarii oli toimunud ning ohvrit talutati kiirabiautosse, pärast lehest lugesime, et naine suri. Äkki kui ei oleks niimoodi talutatud? Äkki oli sisemine vigastus?

Hea, et mul töö juures teised plätud on, ei pea paljajalu koju minema.

Lapsevanemarõõmud

Niih, kohe kui sa lähed lastevanemate koosolekule, on sul midagi, mille kohta ennast välja elada. Ma käisin eile kolmel lastevanemate koosolekul, juhtus selline "tore" päev olema.

Esiteks - uus andmekaitseseadus. Me ei tee enam lastest pilte, isegi kui lapsevanema luba on olemas, me ei saa garanteerida, et mõni lapsevanem seda edasi ei jaga, pildil võib ju olla ka teisi lapsi. Huvitav, mis ametlikest klassi/rühmapiltidest saab, hakatakse nii tegema, et näed ainult enda lapse nägu, ülejäänud on musta kastiga kaetud? Sest seda pilti ju saab ka edasi jagada. Facebookis ju sageli jagatakse vanu klassipilte ja tõesti, on üksikuid huumorimeeleta inimesi, kes leiavad, et nende lapsepõlv oli nii kohutav, et sellest jäädvustusi olla ei tohiks. Teate ju seda pilti noorest pungihuvilisest Keit Pentusest, ma küll ei tea, kuidas tema selle foto levimisele reageerinud on, aga mõne jaoks oleks see vist tõeline oma näo kaotus ja blamaaž...Kahjuks me ei saa kõike reguleerida ja ära keelata selliste inimeste huvides. Küsi palju allkirju tahad, keela ja kustuta, kuskilt imbuvad sellised asjad ikka välja, sa ei saa elada täies kindluses, et nüüd lõpuks on saavutatud see, et sinu minevik on korralikult kalevi all ja keegi selles surkida ei saa. Aga selle soovi pärast peab kannatama enamik, kes lihtsalt oma lapse minevikust mälestusi sooviksid (ja äkki mõnest ta lasteaia/kooli sõbrast ka seal juures).

Teiseks - univormilembus. Ma saan aru, et teatud ametites peab olema vorm, et oleks aru saada - tegemist on selle ameti esindajaga - politseinik, sõjaväelane, meditsiinitöötaja. Ma mõistan, et sageli on poodides vajalik eristada personal klientidest, muidu võiks keegi suvaline leti taha istuda ja abi ei oskaks ka kelleltki küsida, aga ma ise ei tahaks sellises ametis töötada. Piirav kuidagi. Pealegi ainus kena univormi osa, mida ma kunagi näinud olen, oli see nõukaaegne suurte tüdrukute sini-puna-ruuduline seelik, mida ma endale iial ei saanud, sest minu sellesse suurusesse jõudmiseks oli vormiaeg möödas. Mul olid sinised viigipüksid ja sinine vest - täielik õuduste tipp. Ema kartis ilmselt põiepõletikku ja eks selle pihikuga oli pusimist ka...Igatahes tundub, et univorm teeb jõulist comebacki - pakun, et prestiižsete eliit- ja erakoolide eeskujul.

Millega selle vajalikkust siis põhjendatakse? Tekitab oma kooli tunde, ühtekuuluvustunde, kambavaimu jms. Hmmm...on see alati ikka positiivne? Äkki KKK valged kapuutsid tekitasid ka? Nali naljaks, aga meie-tunde vastandväärtuseks on alati ka see teiste-tunde tekkimine. Me oleme sellised, aga teie sellised. Pea kõigis düstoopiates on inimgruppidel univormid või mingid tunnusmärgid, mille alusel oma ära tunda ja teistest eristada. Mu meelest on see selline küsitava väärtusega pluss.
Kaob ära eristamine riietuse alusel - sellel on kallid riided, sellel odavad. Mu meelest on see pigem koduse kasvatuse teema, mitte riietes kinni. Ilmselgelt räägitakse sel juhul kodus, et näe, on olemas korralikud, kvaliteetsed poed, kust asju osta, neil on firmalogod peal ja siis on saast, kaltspoed, kust ostavad vaesed, lollid, hoolimatud inimesed.
Kaob ära see, et osa lapsi käib koolis ebasobivalt riides. Mis see sinu asi on, kuidas keegi riides käib? Puhtus on eraldi teema, aga see, et kellelgi on seljas normist eristuvad hilbud, ei peaks küll tema õppeedukust mõjutama. Muidu mõõdame jälle joonlauaga seelikuid nagu kunagi oli. Ah et tulevasel töökohal läheb raskeks, kui inimene ei oska "viisakalt" riides käia? Kõik inimesed tõepoolest ei tahagi seesuguste normidega ametites töötada, tänapäeval on hulgim ettevõtteid, kus sinu välimusest mingit numbrit ei tehta.
Naljakas on see, et Mini leidis kohe sellest teemast kuuldes, et öäkk. Mõni jälle räägib, kuidas lapsed on vaimustuses sellest, et saavad kõik ühtemoodi välja näha?! Äkki see on individuaalne teema, ongi olemas inimesed, kes tahavad massi sulanduda ja teised, kes soovivad eristuda?! Mina näiteks ei näe vormil mingeid positiivseid omadusi - peale selle, et saab visuaalselt erinevaid mustreid moodustada (eestlaste laulu-tantsupeo hullus?). Saab mustaks, pese kohe ära, ei saa võtta suvalist riideeset kapist asenduseks jms praktiline jama sinna juurde.

Kolmandaks - müstilised probleemid. Koolilastel on päeva lõpus nälg, sest söögivahetund on liiga vara (tegelikult selgus, et paljudel on nälja põhjuseks siiski see, et lõunat ei sööda kui see ei meeldi). Leidub aga selliseid klassikaaslasi, kellel on probleemi leevenduseks pool kotti komme ja krõpse täis. Nende laste vanematel tekkis aga probleem - teised lapsed, kurivaimud, manguvad seda head-paremat nende võsukeste käest! Õpetaja soovitas snäkid võileivaga asendada, mille peale üks lapsevanem ahastas; "Aga minu laps absoluutselt ei söö võileibu!" Eee...öööö... kelle mure see peaks olema? Ma arvan, et me kõik mugiks hea meelega ainult kooke, komme, krõpse, õlut, aga meile on kuidagi suudetud selgeks teha, et see pole väga mõistlik ja me suudame leppida ka kartuli-kastmega. Sama lapsevanem ahastas ka jõulude ajal kui plaaniti klassi kingitust heategevuse vormis, et tema laps tahab küll korralikku pakki saada. No tõesti probleem ju kui laps tahab, vanema kohus on ju kõik need soovid täita, mitte näiteks lapsele mõningaid maailma asju seletada...

Muud hullu ei olnudki, väga igavad koosolekud olid, ei tahetud kuhugi hoolekogusse värvata ega midagi.

Alvydas Šlepikas. Minu nimi on Marytė.

Masendavat lugemist päikselisse päeva, hoiatan kohe ette.
See ei ole raamatuarvustus. Mu meelest ei anna seda raamatut ei hinnata ega arvustada, veel vähem kellelegi soovitada. Sa ei soovita ju kellelgi teisel midagi jõletut kaema minna? Asi ei ole raamatus, asi on teemas ja selles, et tegemist on tõestisündinud looga. Keegi kommenteeris, et tegelikkus oli veel hullem. Mismoodi sai olla veel hullem?

Kui ma olin väike ja targutasin stiilis "kõige õudsemad asjad maailmas on ämblikud!", vastas ema mulle enamasti, et ei, kõige õudsem asi maailmas on sõda. Ta ütles seda tõsise näoga ning keeldus igasugustest täpsustavatest kommentaaridest. Aga ma tahtsin teada, tahtsin detaile, tahtsin oma nina kõige selle õõva sisse pista nii, nagu ma kartsin ämblikke, aga ometi piilusin neid nurga tagant. Siis ma avastasin raamatud, mõne kohta oli ema öelnud, et neid ma lugema ei peaks, need on liiga koledad. Ja ma sain üldjoontes teada, mida ema nende sõjaõuduste all mõtles. Alustades sõduritest ja lõpetades tsiviilelanikkonna kannatustega. "Blokaad" jäi lugemata, sest seda meil kodus ei olnud ja neid oli ikka mitu paksu köidet. Esmane uudishimu vahetus üsna ruttu laiema infovajadusega - kuidas see kõik võimalik oli, kuidas need inimesed, kes olid nagu meie, seda teha ja taluda suutsid ning mis kõige tähtsam - kuidas käituda, kui see kõik korduma peaks.

Miks ei peaks korduma? "Sest ajalehed ütlevad sõjale raudse ei" nagu laulab Villu Tamme? Inimesed on ühed õnnetud olendid - me unustame kohutavalt ruttu, me usume naiivselt helgesse tulevikku ning meil on uskumatu elutahe. Teate seda muinaslugu naisest, kes tahab väga last, aga ei saa ja läheb lõpuks nõia juurde, kes ütleb talle, et saan su soovi täita, aga see on konksuga lahendus - nimelt on 50% võimalus, et sinu lapsest saab rikas, edukas, armastatud inimene, kelle kogu elu möödub õnnetähe all, kuid samas on sama suur võimalus, et seda last ootavad elus vaid kohutavad kannatused ja ei mingit lootust. Naine otsustab oma soovist laps saada loobuda. Päriselt inimesed nii ei tee, enamik meist usub helgesse tulevikku, selle mõtte, et äkki meie lastega nii hästi ei lähe, matame me kusagile sügavale ega piilugi sinna. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene peaks laste saamisest loobuma. Kui on väikseimgi võimalus, et su lapsel läheb nii nagu lastel raamatus "Minu nimi on Marytė", tuleks laps saamata jätta. Kes saab aga öelda, et seda võimalust ei ole?

Mida tähendab elutahe? See on ju positiivne asi? Tegelikult on see kahe otsaga asi. Raamatu sündmused näitavad selgelt, et elutahe hõlmab üldiselt vaid inimest ennast ja heal juhul ta veresugulasi - enamik võõraid ei riski selle nimel kellegi teise lapse päästmise, isegi aitamisega. Mis sest, et ta on laps. Jah, on erandeid, aga sõjatingimustes saab selline erandlikkus enamasti karistada.
Ainus mõistlik lahendus on surm. Sa võtad omad kaasa ja tapad ennast ära. Ometi leidub alati neid, kes kõigest hoolimata loodavad ja lootus hoiab neid elus. On see mõistlik? Selle inimese seisukohast võttes pigem mitte. Mõned haavad ei parane iial ja mõned mälestused ei tuhmu. Jah, meil on vähemalt inimesed, kes selle kohutava loo edasi on andnud, teistele hoiatuseks, aga ka raamatu autor tunnistas, et mitte keegi tegelikult ei mäleta, ei tea ega taha rääkida. Inimlik on see peatükk lukku panna, seda pole olnud, keegi ei taha sellest teada, see on liiga ebameeldiv. Milleks neid kannatusi välja kiskuda, kui me niikuinii mitte midagi ei õpi? Või tõesti keegi usub, et õpime?

Me teame, et kunagi kuulus Kaliningradi oblast Preisimaa koosseisu ja seal elasid sakslased, nüüd elavad seal venelased. Võtame selle teadmiseks ega hakka uurima, kuidas see vahetus seal tegelikult toimus ja mismoodi. Juhtus selliseid asju siis ja juhtub nüüdki, loodetavasti mitte meie lähikonnas. Rohkem ma ei taha teada.

Ma ei tea, miks mina tahan. Ei ole nagu adrenaliin, kuigi jah, raamatu lugesin ühe jutiga läbi. Adrenaliini pärast võiks ju õudukaid, krimkasid ja ulmet lugeda (mitte et need enamasti ei baseeruks päriselul, aga nad siiski on turvalisemad). Mini loeb alati suure õhinaga Imelist Ajalugu, seal suures osas ebameeldivad lood, ma pole pidanud vajalikuks teda keelata, äkki on realistlik pilk inimloomusele siiski kuidagi kasulik? (Et teada, millal on mõistlikum eluga lõpparve teha - see vist isegi ei ole must huumor siinkohal, see ongi minu arvamus...). Olen hedonist, elu peaks olema meeldiv, mitte iga hinna eest oma geenide edasiandmine.

Sõstrasilm

Hommikul ärgates vaatas mulle peeglist vastu üks väga tuttav nägu. Jah, muidugi, oma paistes süsimustade silmalaugudega nägin ma välja täpselt nagu Cardinal Copia ansamblist Ghost:

Kirjutasin ma sellest bändist pikemalt siin. Hiljuti nägin muide üht väga ägedat videot, kus ühed andekad mehed teevad töötlusi mitmetest tuntud lugudest ja seda just nimelt Ghost-i stiilis. See on päriselt ka vinge, lingin video siia ja soovitan vaadata. Samas paneb muidugi veidi muigama ka, et no nii lihtne siis ongi või? Head jäljendajad on mulle alati meeldinud. Sellel jäljendajal tüübil, Anthony Vincentil on muide oma Youtube kanal ka, kus ta igasuguseid lugusid kõikvõimalikest žanritest järele teeb, nimi on "Ten Second Songs", ta paistab päris tuntud olevat, mina muidugi ei olnud kuulnud varem.

Silmade juurde tagasi tulles, avastasin, et olen kordustätoveerimise aja (mh, mis te mõtlesite, et 2,5 tunnist piisas või?) pannud täpselt päevaks enne L.-i suurt juubelit. Ilmselt oli mingi segadus, omast arust panin muu aja, aga kinnitus tuli just selleks kuupäevaks. Huvitav, kas on väga imelik juubelil säärane koll välja näha? Ah, suva, mehed ei märka niikuinii midagi.

Saudi-Araabia teeb seda õigesti!?

Lugesin seda artiklit ja noh, ei saa mölisemata jätta, privileegipime nagu ma olen. Võiks muidugi lihtsalt käega lüüa ja öelda, et inimesed, käige normaalsetel festivalidel, seal teid ei ahistata, sest no tõesti, öelda, et see on üritustel nii valdav (artiklis kasutatakse sõna "harilikult"), ei saa.  Mul ikka täitsa on seda festivalidekogemust.

Ma ei ütle, et mainitud artiklis on kõik üdini vale ja halb, paljud põhimõtted on täiesti arusaadavad, nii mitmedki vastikud mustrid töötavad, aga no üldiselt lugedes jäi mulle küll selline väga-väga mürgine toon silma. Ja mitte ainult meeste kui selliste suunal, vaid üleüldse. No võtkem või see lõppjäreldus: "...naiste ruumikasutus muutub, kui mehi ei lasta sisse: kaob õpitud abitus, pihiku pingutamine ja tähelepanu kulgeb võrdselt kõigile ruumis olijatele ja naistele endale, mitte ei kitsene laserkiirena kohalviibivatele meestele, keda emotsionaalselt või söödavaga teenindama kukutaks." See, kui palju keegi oma "pihikut pingutab" ja kelle pärast, ei tohiks küll ühe feministi probleem olla. Tehku inimesed, mida tahavad. Päästame naised nende endi käest? Veel enam: "...(oli) tugevaks kontrastiks tüüpiliste muusikafestivalide telklaagrite alade poolmagamata ja loppis näolappidele. Statement oli linnafestival, mitte mudas müttamine, ent siiski viib tusailmete puudumine mõtted põhjustele nende elutute nägude taga. Kas festivalid juuakse enda jaoks talutavaks? On ahistamist turvalisem naljaks pöörata? Sunnitud intiimsust mäluauku peita?" Kõigepealt liiga pingul pihikud ja siis juba loppis näolapid - ei saa üldse ilma teiste välimust kritiseerimata? Kellegi näoilme ja joomisharjumuste järgi otsustada tema ahistamiskogemuse üle??? Eks me, muusikahuvilised, käime jah festivalidel masohhistlikust rõõmust, ja vastuse küsimusele "miks Lible joob", saab ainult tema varasemast ahistamiskogemusest....Olen ka üleolev, jaah.

Ah et mehed toetasid sellise festivaliformaadi elluviimist? Ilmselgelt toetaks seda ka Saudi-Araabia (ok, muid vähemusi välistades), kas ka sealse segregatsioonipoliitika (ja üldse kõigi selliste kogu maailmas) üks põhjendusi pole mitte "nii on naistele endile parem/turvalisem"? No näed, isegi Skandinaavia feministid tõestasid ära, et naistel ongi omakeskis parem. Naised ju tahavadki üheskoos naisteasju teha, eks?

Ma ei taha. Ma olen end alati segakollektiivides paremini tundnud. Naistest koosnevates seltskondades (ma mõtlen siis võõraid naisi, mitte endale lähedasi tuttavaid) on alati kirvena pea kohal oht, et hakatakse rääkima üldtunnustatud naisteteemadest ja üksteist siis selle alusel hindama - palju sa eile küpsetasid, mitu last sünnitanud oled, mitu  tundi päevas koristad jne. Ilmselt algklassidest pärit trauma - kui ikka kummikeksu ei oska, siis mängu ei saa. Uskuge mind, väikesed tüdrukud on grupist väljaarvamisel palju osavamad. Meeste hulgast aga ikka mõne leiad, kellega millestki rääkida.

Arvan, et see on üldse selliste võõraste ühesooliste seltskondade teema - ilmselt on meeste hulgas ka alati keegi, kes kangesti staar tahab olla ja oma ühekülgse, aga kõlava lobaga teiste peo ära rikub. Segaseltskondades sellised "staarid" tavaliselt taltuvad - nad üritavad vastassoole muljet avaldada ja jätavad oma sookaaslased rahule. Naistel on sama lugu, enamik ülitüütuid naisi on meeste seltskonnas vagurad kui lambukesed - nemad juba teavad, kuidas meestele meeldida. Oleks tore kui mõlema soo ülitüütud üksteist leiaksid ja normaalsed inimesed rahule jätaksid, sageli nii ka juhtub. Vastassugu on pingemaandamiseks vajalik. Iseasi, kas seda peab tegema labasel ja ahistaval moel. Ma arvan, et pigem labaselt käituvaid harida, kui mehed kollektiivselt mölakateks tembeldada ja taraga naistest eraldada.

Kuidas mulle silmad ette tehti

Eks igaühel peab mingi hullus olema, eks. Ma ei tea, kuidas teie täna oma päeva veetsite, aga mina näiteks lasin kaks ja pool tundi enda silmalauge nõelaga torkida. Ei, need ei ole Kapo uued võtted riigireeturite jaoks. Pakkuge, milline neist võiksin olla mina:

Ma hetkel valiksin number ühe, aga muidu number 3 on vist kõige imelisem....Aga kui tõsiselt rääkida, siis käisin lihtsalt lainerijoont tegemas püsimeigis. Neetud olgu see inimene, kes internetis teadustas, et ebameeldiv on küll, aga õnneks kestab ainult 15 minutit. Ma ei tea, mida talle selle 15 minutiga tehti muidugi.

Miks üldse inimene peaks endaga midagi sellist teha laskma? Alustades algusest, siis mina avastasin enda jaoks musta silmalaineri umbes 20 aastat tagasi ja võib julgelt öelda, et ilma selleta on möödunud mul vaid üksikuid päevi, viimasel ajal küll rohkem, sest millegipärast hakkas ühe silma kohalt lainer pidevalt laiali minema. Toodetakse kehvemaid lainereid tänapäeval või tõesti....gravitatsioon hakkab mõjuma? Ilmselt see viimane siiski, kuigi ausõna, mingeid rippuvaid silmalauge ma endal (veel) ei tähelda. Variandid oleks olnud siis kas käia ringi nagu pandakaru, loobuda lainerist või lasta lainer endale näkku tätoveerida. Normaalne inimene loobuks, eks? Hmm...sellega on nii, et kui oled asjaga nii harjunud kui mina, siis ilma lainerijooneta näen ma enda jaoks välja umbes selline nagu oleksin endal kulmud žiletiga nulli ajanud ja neid mitte musta pliiatsiga veel ette jõudnud joonistada (been there, done that...). Ma täiesti usun, et teised ei pruugi vahet mitte märgatagi. Loodan ainult, et vananemine mind nõnda ootamatult ei taba, et ühel päeval end enam peeglist ära ei tunne, äkki lasen siis veel näo ringlõikuse ka teha või midagi...Õnneks pole mul selleks raha ja valutundlikkus on ka selline nagu on. Tänagi küsis kosmeetik, et kui sa oleks teadnud, et säärane ikaldus, oleks ikka teinud või? Oleks küll, nii hull ka ei olnud.

Muidugi pakuti täna välja ka seda, et äkki teeks mul kulmud ka üle. Hakkasin blogist uurima, millal mul kulmud tehti ja loen 10 (!) aasta tagusest postitusest, et Püsimeik - üks neist teenustest, millega ise rahul olen, kuid ka seal on mitu aga. Mina lasin endale nö tätoveerida kulmud (muuseas võrreldes tätoveerimisega on püsimeik, üllatus-üllatus, kallim) ja kuna nende sümmeetriline joonistamine on igapäevaselt üsna suur nuhtlus, siis olen mugavuse koha pealt rahul. Püsimeik peaks üldjuhul peal püsima 3 aastat, kuid erandid sõltuvad kliendist nagu ka see, kui tume meik jääb. Kulmude puhul ehmatab algul väga tume värv, kuid tegelikult kulub see ruttu normaalseks, mille tõttu ka mul tehti järgmistel kordadel (jah, ühest protseduurist ei piisa, mul läks kirja 3, õnneks ei pea ülejäänute eest maksma) tumedama värviga kui eelmistel. Samas olen näinud ka püsimeigitud laukontuuri ja mina seda küll esmapilgul ei märganud...Valu koha pealt on tegemist suhteliselt valutu protseduuriga, vähemalt kulmude puhul. Silmalaud tunduvad mulle kuidagi jubedamatena :) (HAAA!!)

Kahtlustan, et see blogist leitu on kirjutatud esimese korra kohta, kunagi hiljem lasin veel teha, aga oma 6-7 aastat on mul kulmud püsinud küll. Ok, hallikad on nüüd, mitte mustad, aga mulle ei meeldi ka see uus "karvatehnika", millega eriti loomulik tulemus jäävat. Fui! Kui ma loomulik olla tahaks, ma ei meigiks ennast ju?! Seega lainerijoone lasin ka korralikult musta ja jämeda teha, mitte mingi "loomuliku ja hajutatu". Loen nüüd kaasaantud juhendist, et need püsimeigid, mis kestsid 5-7 a on minevik! Ei saa teha ilusat, loomulikku, heledat püsimeiki, mis kestaks 5 aastat.  Aga kes ütles, et peab olema loomulik ja hele?! On ikka inimestel imelikud soovid...Katsugu mul ainult 1-2 aastat vastu pidada!

Ära loe neid raamatuid - hangi endale päris elu!

Kuskilt hakkas silma kellegi kraaksatus selle kohta, et lugemine olla asendustegevus - nina raamatust välja ja hakka elama! Mu meelest on sellega nagu kõigi "hangi endale elu" soovitustega - soovitaja vaatab teisi enda silmadega ning peab oma motivatsiooni teistele ülekantavaks.

Mida peaks see soovitus elama hakkamiseks tähendama? Mida siis siiani tehtud pole? Mulle ei meenu näiteks ühtki inimest, kes veedaks kõik oma päevad raamatuid lugedes, ühiskonnast, tööst ja suhetest irdununa. Seevastu tean ma päris paljusid inimesi, kellel on panustamist nõudev töö, kena kodu, toredad lähedased, kes tegelevad veel paljude hobidega ning kõige selle kõrval loevad ka. No näiteks hakkas mulle Instagramis silma Lauri Räpp, kes alustas oma selle aasta sajanda raamatu (!) lugemist ja kes muuhulgas on reisiv ning kirjutav ärimees. Ma ei tunne teda, aga selle põhjal, mida ma Instagramis näen (jajah, vot sealt näed sa tõde, eks), ei tundu ta just mehena, kellele sobiks soovitada elu hankimist. Kui inimesel on tehtud tema töö, olemas rahuldustpakkuvad inimsuhted, turvaline keskkond ümberringi, miks ta ei võiks siis näiteks raamatut lugeda, oma vabast ajast?! Kas vaba aega ehk ei tohikski olla? On inimesi, kes väidavad, et neil seda ei olegi, mul on neist pigem kahju, mitte ma ei mõtle "oh, küll alles see oskab elada!" Peaks siis veel rohkem tööd rügama, niisama, inertsist kuhugi suure augu kaevama, mõnda parteisse astuma, sebima, siblima?

Ma eeldan, et need elu soovitajad seda päris silmas ei pea. Nad peavad silmas pigem seda, et kui neil oleks vaba aeg, siis nemad küll seda raamatu lugemisele ei raiskaks. Prioriteedid on erinevad, see on täiesti normaalne, ilmselt on normaalne ka see, et sinu prioriteete mitte eelistavad tegelased tunduvad sinu meelest millestki ennast puudu jätvat. No ausõna, ma ka ehmatan ära, kui vestluspartner leiab, et raamatuid lugeda on ajaraisk. Teine ehk ei saa aru, mis mõttes ma kiirendusvõistlustel ei käi - ma jään ju niimoodi kõigest heast ilma. Igaühel on üldiselt ju enda teenitud raha, mida ta enda soove silmas pidades kulutab, aga ikka jääb kõrva, et öeldakse: "Oleks mul niipalju raha, ma seda küll ei ostaks/reisile küll ei läheks jms". Enamasti mitte neutraalsel toonil siis, vaid just stiilis "on alles loll!" Sõbral läks suhe lörri, hiljem tunnistas, et ta oleks pidanud kohe taipama, kui inimene tuli tema tuppa ja ohkas: "Sul on nii palju plaate ostetud! Mõtle, kui palju raha sa ära raiskasid ja mida kõike selle eest osta oleksid võinud!" No mida sa teed sellisega, eks.

Tundub, et pigem saavad sellise kriitika osaliseks nö vaiksete, individuaalsete hobide harrastajad - hakka elama, ära istu nina raamatus, ära vahi arvutis, telekas - mine välja, kohtu inimestega, aja asju! Isegi see tuli kunagi ära, et miks ometi sõita tsikliga omaette, kui võiks mõne klubiga ühineda?! Selle peale tekkis spontaanselt Kosmikutest inspireeritud nimega pseudo-motoklubi "Vaid hirm meid hoiab koos" :) Blogimine on ka muidugi üks haige värk, millega tegelevad ainult need, kellel endal elu üldse ei ole, arutlevad Perekooli käod päev läbi. Mitte ei tule selle peale, et äkki mõnele lihtsalt meeldib, umbes samapalju, kui käole hommikul foorum lahti teha (foorumitest võib hullusti sõltuvusse jääda, seega ma ei parasta üldse, läbitud etapp, õnneks mitte see kõnealune koht). Äkki millegi meeldimine ei pea tähendama, et midagi kuskilt puudu oleks?