reede, veebruar 15, 2019

Eesmärk pühitseb abinõu

Üldiselt tahaks oksele hakata nende viimase aja uudiste peale. Ma siin mõtlesin, et kuidas üldse on võimalik, et lõputöö plagiaat välja ei tule? Mismoodi on võimalik kirjutada terve lõik viitamata teooriat, kui on teada, et üks ühest samast allikast refereeritud lõik teooriat on juba väga halb stiil. Mingisugune lõik, või veel hullem leheküljed viitamata teksti? Kas neid töid ei loetud iialgi läbi?
Ma mäletan nii oma baka- kui magistritööst, et juhendajaga käidi kogu tekst sõna sõna haaval läbi, ei jäetud kivi kivi pealegi. Bakatöös oli mul näiteks lause selle kohta, kuidas USA-s peale valimisi enamasti kogu administratsioon vahetub ning me murdsime pikalt pead selle üle, kas sinna peaks mingi allika ka juurde panema või on see siiski nn "üldine teadmine". Akadeemilise töö teooria osas ei saa olla ühtki viitamata mõtet, sest hilisem osa peab põhinema mingitel varasematel uuringutel, teooriatel, see on vundament, millele hakatakse ehitama ning samuti peab see olema süntees erinevatest teooriatest, mitte nii, et leidsin ühe hea artikli selle teema kohta ja kirjutan selle teooria ossa ümber. Artikleid peab olema mitukümmend ja töö autor peab suutma need omavahel seostada ja ühtseks loogiliseks teoreetiliseks raamistikuks siduda. See ei ole mingi paganama referaat, et keegi kirjutas ühes kohas nii ning mina siin küsitlesin kümmet inimest ja järeldasin sellest, et tõepoolest nõnda ongi.

Mismoodi sa lähed sellist saasta kaitsma? Minu kiiks oli see, et ma ootasin lausa kaitsmist. Minu töö on minu lapsuke, ma tean sellest kõike ja tahan teile ka rääkida, küsige ainult rohkem küsimusi! No ja siis teises skaala otsas on need - vahet pole, saaks aint kaelast ära, mul on seda paberit vaja - tüübid. Ilmselt see tuleneb taaskord minu võimetusest tegeleda asjadega, mis mind ei huvita. Kirjutada 80 lehekülge teksti asjast, mis ennast ei eruta? Võimatu. Ma püüdsin näiteks oma teist magistrit (mu esimene nelja-aastane baka võrdsustati hiljem magistriga ning ausalt öeldes oli see kõvasti mahukam ka kui hilisem 2,5 aastane "päris-magister", kusjuures ma ei saagi hästi aru, kuidas Vakra toona oma baka kolme aastaga kätte sai) kirjutada algselt EL-i hiljuti jõustunud andmekaitseseadusest ja selle toona eeldatavatest mõjudest Eesti mäluasutustele, aga EL õigus (ja õigus üldse) on minu jaoks maailma kõige igavam valdkond ning ma lihtsalt andsin alla. Kõrvalepõikena, ma tahtsin kunagi õigust õppima minna (et ropult rikkaks saada) ja eeldasin, et küllap see mulle meeldib, geenid ju, isa on õiguse lõpetanud, aga selgus vastupidine. Õigus on õudus, halduses oli mitu õigusainet kohustuslikuna, ma ei saanud isegi aru, mida ma kaasuste lahendamisel õigesti, mida valesti tegin. Mu aju sulgub nende teemade juures, mille ta igavaks on tunnistanud.

Postimees on taasavaldanud Marek Sammuli arvamusloo mõne aasta tagant, kus lahatakse plagiaadijuhtumit doktoritöö puhul. See annab enamus vastuseid küsimustele, mille üle ma siin alguses imestasin. Ma olen sellega väga nõus, ju mul olid lihtsalt ideaalsed juhendajad mõlemal juhul või siis oskasin ma neid hästi "ära kasutada" (sest üks noormees väitis, et vähemalt üks neist juhendajatest oli täitsa jama ega aidanud teda üldse, ma kahtlustan, et probleem oli selles noormehes). Sammul kirjutab: "Olen mõnda aega õpetanud kursust magistrantidele ja imestanud, et nende kirjatööd on sageli puhas plagiaat. Selline hinnang tuleb neile suure üllatusena – nad on neli aastat ülikoolis samamoodi «kirjutanud» (loe: teksti kopeerinud) ja keegi pole neile öelnud, et nii ei käi. Sageli tunnistavad nad, et keegi pole neile nende kirjatööde kohta üldse midagi öelnud." Ma usun seda. Mina olin juba kooliajal see vastik laps, kes õpetajat asendama panduna õpetajast endast rangem oli. Ma olen olnud kaitsmistel, kus inimesed saavad C-sid ja mõelnud, et tule taevas appi, kes säänse jura üldse kaitsmisele lubas? Aga ju ongi reaalsus nii karm, et tegelikkuses saavad need tööd C-sid. Näiteks oli minu kooliajal teema Laine Randjärvele antud doktorikraadiga. Küsisime toona oma õppejõult, et mis värk on siis, miks läbi lasti? Too ei tahtnud midagi rääkida, ütles ainult et kui meie poleks lasknud, küll keegi teine ikka oleks, saamata tal see kraad ei jääks, sest tal on seda vaja. Päriselt, inimesed saavad kraade selleks, et neil on seda vaja? Inimesed suudavad teha asju, mis neid muidu väga ei vaimusta, aga on vaja ära teha? Ma mõtlen tõelisi pingutust nõudvaid asju nagu ülikooliõpingud? Eks siis muidugi eesmärk pühitseb abinõu. Raske orjatöö vs kõik ju teevad üle jala, see pole mingi patt! Ilmselt valib enamus "mul on seda kraadi vaja"-rahvast  viimase variandi. Mul on see õnn, et ma olen perfektsionist. On ju isegi mingi vanasõna, et kui korralikult ei tee, pole mõtet üldse teha, see on vist ammu maha vaikitud?

Samas see on ilmselt mingi elu üldine seaduspära. Mu eks jõudis ka töövaidluskomisjoni sellega, et tema tegi (ehitus)tööd aeglaselt, korralikult ning nõudis selleks kalleid vahendeid, tööandja süüdistas teda aga priiskamises, sest noh, kiiresti, kehva materjali ja kehva kvaliteediga saab ju ka tehtud ning kasum tuleks suurem. Ma saan aru, et kuskil on ka tasakaalupunkt nende kahe äärmuse vahel, aga enamasti hakkavad silma ikka need must ja valge. Ja mulle tundub, et üha enam ikka see kähku, lõdva randmega ja kaelast ära.

Üldisest valetamisest ja vassimisest erinevate teemade juures ei hakka rääkimagi. Ju siis on elu näidanud, et see tasub piisavalt ära, miks muidu.

kolmapäev, veebruar 06, 2019

Oled sa inimene või loom?

Ma ei saa mobiiliekraanist postitust teha, sest mul pole ju ühtegi äppi (siis NEMAD ei saa mind jälgida), järelikult jääb üle ikkagi loetud raamatutest lobiseda. Samas ma ei saa päris raamatupostitust ka teha, sest juhtusin vahetult peale "Kuningate tagasituleku" lugemist vaatama ETV (või oli see ETV2) pealt dokumentaali "Isad ja pojad" (võimatu leida, sellenimelisi teoseid on palju tehtud, kindlasti oluliselt rohkem, kui "Emasid ja tütreid") ja need kuidagi haakusid, seega kirjutan mõlemast.

Triinu Meres "Kuningate tagasitulek" niisiis. See oli raamatukogus eelmise aasta hittide riiulis, ilmselt "Lihtsad valikud" olid välja laenutatud kõik, muidu oleks hoopis seda sealt leida lootnud. "Lihtsad valikud" ei olnud kuidagi minu raamat ja seetõttu hakkasin ka "Kuningaid" kahtlustavalt lugema, sest no ma ju tõesti ei taha kaasblogijaid kehvalt hinnata, aga samas lugemist maha salata või võltsilt kiita ka ei suuda. Aga õnneks see raamat oli kohe vägagi minu raamat!

Ma muidugi hakkasin seda lugema õhtul, mil pidin öösel üksinda kodus olema ja esimese osa poole peal mõtlesin küll, et ega see vist väga tark valik ei olnud. Esimene osa raamatust on üldiselt üks korralik släsher-action-õudukas. Samas see on kuidagi pealiskaudne nimetus ka, sest veri ja soolikad ei ole siin lihtsalt šokeerimiseks ja tegelikult need markeerivad ära tausta hoopis laiemale ja sügavamale loole, mis pärast tuleb. Aga ütleme nii, et on aru saada - autoril on kogemusi meditsiini vallas. Teisalt ei ole nii ebameeldiv kui eeldaks.

Mulle kangastusid lugedes silme ette kaks asja - esiteks kõik need külmas taigas aset leidvad "Seiklusjutte maalt ja merelt"-raamatud (kui palju düstoopiaid üldse on kirjutatud klimaatiliselt mugavatesse tingimustesse ja isegi kui kuskil džunglis veristatakse, siis ikkagi mõtled, et no vähemalt ei külmeta neil varbad...) ja teiseks Angel (Buffy spin-off) - sealsed ancients (iidseteks vist olid nad tõlgitud), see viimane apokalüptiline lahing, kus nö õilsad metsalised inimeste nimel (lootusetusse) lahingusse astuvad. No selline romantiline lugu siis. Kui ma olin väike, armastasin välja mõelda lugusid, kus tegelased koledate ilmastikutingimuste juures leiavad kuskil pisikese sooja ja mugava uru, ilmselt sama tung, mis täidab meid rahuloluga väljas möllava purgaaga toas kerra tõmbudes. Raamatus on ka seda tungi tunda - "lumepesad" näiteks, mis kena väljend! Et inimese üks baasvajadus on kohutavast keskkonnast hoolimata endale see soe pesake leida ja kasvõi pooleks tunniks unne suikuda. Väga loomalik iseenesest. Loos on üldse olemas kõik need klassikalise kirjandusteose minu jaoks olulised faktorid - õilsad, kuid ometi inimlikud kangelased (kusjuures peategelasi selles loos minu arvates ei olegi, kuidagi on õnnestunud kirjutada nii, et kõik on tähtsad, omanäolised ja eristuvad, ma usun, et see on suur oskus niimoodi teha!), üldinimlikud väärtused, küsimused selle üle, mis on oluline ja miks inimene üldse on, samas on põnev lugeda. Feromoonide osa, see mulle meeldis ka väga, sest mu meelest feromoonid on meie käitumises ikka jõhkralt alahinnatud! Ok, lõpp ehk tuli kuidagi väga ootamatult robinal, aga samas romaani kaks viimast lauset põhjendavad ju selle ka ära, miks - et nii kaua kui õnne on, peaks edasi laskma. Noh, õnn ja juhus on mu meelest ka tegelikult need peamised tegijad, mis asjade käiku mõjutavad ja inimesed peaks ideaalis püüdma neid enda huvides ära kasutada. Miks Eesti vabaks sai jne.

Aga inimese ja looma vahe. Ma võtaks seda pigem nii, et tegelikult on vahe ainult selles, kelle vaatepunktist kaeda. Inimene ise otsustab, kes on tema jaoks see teine, see loom, keda võib ohverdada. Veel üks tagasipõige raamatu juurde, enne kui filmist räägin - kassid elasid endiselt külades, seda oli tore lugeda, muuseas, mu meelest on vähe ebainimlikud need, kes lemmikloomi voodisse ei lase (ok, ussidele teeks siin erandi), soojas pesas on alati etem olla mitmekesi, see peaks ju baasteadmine olema?

Niisiis, "Isad ja pojad", enam järelvaadata ei saa, ma vaatasin ise ka viimasel päeval, sest ma tegelikult ei tahtnud vaadata, teadsin, et saab häiriv olema. Räägib siis kuskil Süüria-Afganistaani piiril elavast mudžaheedist, kes kasvatab oma poegi džihaadi vaimus ja ootab kalifaati. See film mängib su enda inimlike tunnetega, sest ausalt, ma ei suutnud seal enam inimestele kaasa tunda. Kui peategelasel jalg otsast lendab ja ta valust oigab, siis mõtlesin lihtsalt, et no kas nüüd ikka aru ei saa, kuidas sõda ainult seda ongi, mitte mingi üllas tee õiglasse paradiisi. Lapsed jah (üliarmsad, pikkade paksude ripsmetega lapsukesed), ikkagi inimene, armastab oma lapsi poegi, samas mõistus ütleb, et neist lastest ei tule mitte midagi. Sõjakolletes kasvanud lastel on lootust, kui nende väärtushinnanguid kujundavad inimesed, kes leiavad, et toimuv vägivald on õudne. Kui seda aga maast madalast ülistatakse, siis mu meelest on ümber programmeerumine ikka vähetõenäoline, eriti keskkonnas, mis seda kuidagi ei soosi. Täielikud "teised", mitte-inimesed, võiks vabalt ohverdada, elulooma neist enam ei saa? Samas, selline mõte tekitab endas tülgastust. Valus ja kohutav film, filmitegija oli uskumatult vapper (Saksamaal elav endine kohalik, kes infiltreerus mudžaheedide hulka, lõpus tunnistab kuidas ta ei tunne selles maas oma kodumaad enam üldse ära  - väga kähku käib see tsivilisatsiooni kadu). Mis me sellest õppisime? Ole õnnelik, et sündisid siia, mitte sinna. Neid seal võib aidata ehk ainult õnnelik juhus ja see, kui on veel järel inimesi, kes seda ära suudavad kasutada. Muul juhul ajalugu kipub end lihtsalt kordama, ehk mõne põlvkonna pärast saavad nemadki aru, et pidev sõda õnne ei too?

Õnnest. Hakkasin oma esimest Õnnepalu lugema. Jah, kirjandusklass ning pole Õnnepalu lugenud, ma ei tea, kuidas. "Piiririiki" mainiti küll, aga ju siis otseselt kohustuslik ei olnud või mind lihtsalt ei küsitud. Ma millegipärast eeldasin, et Õnnepalu kirjutab klassikalisi romaane, aga hoopis päevaraamatu stiilis heietused. Miks seda peetakse õigeks kirjanduseks, samal ajal kui ulme, mille autor peab vaeva nägema maailma ja tegelaste väljamõtlemisega, seda ei ole? Jah, Õnnepalu pluss on see, et ta oskab kaunilt kirjutada, aga kui seda ei oleks, mis siis järele jääks? Igatahes "Valede kataloog" on selgelt liiga depresssiivne minu jaoks. Et kõik on tegelikult hästi, aga igal lehel tahaks siiski surra. Mul on seda raske lugeda, ma ei kujuta ette, kui raske on seda veel elada. Mu meelest on mõjuv see, kuidas Õnnepalu ei toogi välja mitte mingit konkreetset põhjust depressioonile (ilmselt see ju nii ongi va ajukeemia) - ta vaatab kevadist taevast, tärkavaid lilli, laulvaid linde ja mõtleb, kuidas tegelikult on kõigest nii väsinud ja parem oleks olla surnud. Samal ajal tegutseb, peab plaane, suhtleb inimestega, aga see must mõte on alati kuklas. Väga hirmuäratav. Kas depressioon on üdini inimlik? Oled depressiivne  - oled inimene? Loomal pole depressiooniks aega.

kolmapäev, jaanuar 30, 2019

Head muusikat ja filmi

Ma siin jõudsin juba mõelda, et õige imelik, jaanuarikuu saab kohe läbi ja mitte ühtki arvestatavat plaati pole selle aasta sees ilmunudki, kui leidsin ühe lingi, mille ma miskipärast endale salvestanud olin. Eelkuulamist enam teha ei saa, aga Spotifys, SoundCloudis ja Youtubes saab bändi kuulata küll:
Ma hakkasin kohe Spotifys kuulama, ei uurinud tausta ega midagi ja hiljem alles tuvastasin, et ahhaa, laulja emakeel on vene keel, mitte eesti. Kommentaatorid kirjutasid mingist aktsendist. Kui te nüüd kuulate ja mina ka NÜÜD, siis ma ei saa aru, kuidas ma kohe aru ei saanud, aga ma mõtlesin pigem niimoodi, et "millegipärast tundub mulle, et ta laulaks nagu vene keeles hoopis...". Aga mille pärast see nii tundub, läbi ei hammustanud. See meenutab mulle omaaegset tutvust ühe neiuga, ajasime pikalt juttu, mõtlesin, et kuidagi imelikult räägib teine, aga alles siis kui nimedega tutvumiseni läks, sain pihta, et aktsent ju. Ma tõesti ei tea, kuidas mul selle koha pealt niiiii pikad juhtmed on.

Igatahes tore bänd mu meelest, tehakse normaalset rockmuusikat ka meil veel. Üritasin siin kuulata EMA-l aasta rockbändi nimetuse saanud Ewert & The Two Dragonsi uut plaati ning kolmanda loo juures jätsin pooleli, sest uni tahtis peale tulla. Rock? Kusjuures nende eelmine plaat polnud paha, aga selle uuega olevat nad juurte juurde tagasi pöördunud ja mulle need juured ilmselt ei sobi.

Eelmainitud Rainday Stationi üheks mõjutajaks võib kindlasti pidada ansamblit Kino. Neid peab oma esimeseks eeskujuks näiteks ka Allan Vainola, keda ma pmst geeniuseks pean. Vene melanhoolne rock on üldse mu meelest väga ilus - Bi-2 ja Muumi Troll näiteks, kuid ega ma sellega suuremat kursis muidugi ei ole. Keelebarjäär, kusjuures, raske on otsida bände, sest erinevates kanalites on bändinimed vahel kirillitsas, vahel kuidagi "inglisestatud", Spotifys on nüüd asi paremaks läinud, seal on isegi vene rocki playliste leida.

Vaatasin just nädalavahetusel ära ka filmi "Leto", mis on veel ETV2 järelvaadatav. Soovitan tõesti soojalt! Pole ammu nii head filmi näinud ja ma ei käinud seda kinos vaatamas, sest arvustused üldiselt ei soosinud seda - olevat olnud mõttetu nõukanostalgia ja Kinost ka väga ei räägita. Teise osaga kriitikast võib üldiselt isegi nõustuda, sest mingi dokumentaal bändi ajaloost see pole, pigem mängufilm noorusest, sõprusest ja armastusest. Nõukanostalgiat küll kuskilt otsast ei paistnud, üsna ilustamata näidati kõike (a võib-olla tänapäeval äkki tundubki ühisköök mõnele jube romantilise väljavaatena?). Mulle väga meeldis see, milliste vahenditega toodi filmi sisse see, mis oleks võinud olla (a la noored, kes reageerivad muusikale nii nagu noored normaalselt reageerivad) vs see, mis tegelikkuses toimus. Muinasjutulised kaadrid sobitusid reaalsusega lahedalt. Ja näitlejad olid nii ilusad!

teisipäev, jaanuar 29, 2019

Loll ja kole

Ma siin paar aastakest tagasi kirjutasin ühest jõledast eksperimendist, mida nii mul kui ka mu emal koolis korraldati - igaüks kirjutab paberi nurka oma nime ja laseb selle klassis ringi käima, teised kirjutavad, mida nad sellest inimesest arvavad, voldivad oma arvamuse kinni, et järgmine ei näe ja siis lõpuks paberi omanik saab lugeda. Põhimõtteliselt siis anonüümne kommentaarium otse näkku ja seda õrnas eas.

Eile tuli siis Mini koju ja ise elevusest särades hakkas rääkima, kuidas neil just analoogset asja tehti, aga seda ühe ja väga olulise erinevusega - õpetaja ei unustanud märkimata jätta, et kirjutada võib ainult positiivseid asju. Ja teate, tulemus oli hoopis vastupidine, lapsed olid õnnelikud, nad said teada, et kaaslased hindavad neid, nende enesekindlus sai toetatud, mitte mutta pekstud. Ausus ennekõike ei tööta, sest kellegi subjektiivne arvamus ei ole mitte mingisugune tõde, kahjuks algklasside õpilased ise seda ei mõista. Miks meie õpetajad selle omal ajal ära unustasid või mida nad lootsid, ma ei tea. Halba kuuleme me enda kohta kusagil niikuinii, miks mitte kasutada võimalust ja hoopis toetada laste enesehinnangut? Kui midagi head öelda ei ole, siis ei pea üldse mitte midagi kirjutama.

Tänapäeva lapsed tunduvad vähemalt Mini klassis kuidagi meeldivamad ka olevat. Mingeid ühesõnalisi "iseloomustusi" enamasti ei antud, kirjutati täislausetes ja mõttega. Minile näiteks oli kirjutatud, et ta on äge sporditüdruk (ja seda poisi poolt - ma oleks omal ajal õnnest minestanud vist, kuigi sporditüdrukuks nimetatud saamise lootus oli mul ka 0 muidugi...), tal on ilusad silmad, ta on tark ja tubli, ta on hea sõber jms. Ka ülejäänud klassikaaslased olid rõõmsad olnud, kellelegi ei kirjutatud lehetäis "pakse", sest noh, see oli ju objektiivse vaatluse tulemus.

Muuseas, ma mõtlesin siin, miks mind toona see ühesõnaline iseloomustus "tark" nii jubedalt häiris. Seda, et ma olen tark, teadsin ma ju ise kah, aga ilu, selles ma ei olnud nii veendunud. Kusjuures ma ei arvanud, et mul on kõver nina, elevandikõrvad või seasilmad, minu ilu varjutasid mu vanemate valikud st poisipea ja praktilised riided. Mind heidutas see, et mitte paganama keegi ei näinud selle kattevarju taha. Ma isegi ei tea, kas läbi mu konservatiivse välimuse püüdsid vanemad mind alateadlikult kuidagi kaitsta, aga ma aimasin, et kui mul oleks pikad juuksed ja läikiv kleit, siis teiste vaatenurk mulle muutuks. Poisipea võib olla trendikas, kui sa oled enesekindel täiskasvanu, väike poisipeaga tüdruk seevastu ei meeldi mitte kellelegi peale oma ema. See kusagilt sissejuurdunud arusaam, et tüdruk on olemas ainult siis, kui ta on ilus. Jah,  päris loll ei taha ka olla, aga igasugune toredus, intelligents, huumorimeel, kõik need on lihtsalt boonuseks, ilma iluta ei loe need mitte halligi. Meeste puhul on vist pigem vastupidi, ilu on boonuseks - tore mees, päris koll ei ole õnneks ka.

Tarkusega on muidugi see teema, et mulle näiteks ei meeldi inimesed, kes võivad küll olla väga targad, kuid kes on kõrgid. Targast inimesest on siis kasu, kui ta su lolli küsimuse peale silmi ei pöörita ja sulle asja ära selgitab, mitte ei kärata, et seda võiks ikka ise ka teada. Ma tean vähemalt kahte seesugust meest, üks neist hakkas niimoodi kähvama siiski alles peale seda, kui nägi, et mul on mees olemas.

Teisalt, vahel on lollus ikka nii sügav, et ise ka ei oska muud välja pakkuda kui hädatapp. Täna jagati näiteks seda ja minu seinal õnneks selle tähelepanekuga, et suur osa inimesi ei ole isegi sellises kontekstis võimeline libauudist tõest eristama ning seda "uudist" olevat jagatud kuskil kui tõendit selle kohta, miks Reformi  küll valida ei tohiks. Ja siis me tahame igasugu otsevalimisi ja rahva osalust, ma küll kardan selliseid asju. Muuseas, Postimehe valijakompass pakkuski mulle, et mina kui paremliberaal peaks Reformi valima, ma oleks väga näha tahtnud, kellega seal üldse võrdlust võimaldati, sest ma olen pigem Reformis pettunud, valiks hea meelega kedagi muud, kes ilmselt joone alla jääks, aga justnimelt protestiks valiks. Siis ei saaks otseselt öelda, et ei saa midagi kobiseda, kui valimas ei käinud, kuigi valida pole tõesti enam kedagi jäänud.

Lõpetuseks üks kole pilt ilusast materjalist ehk ilu on vaataja silmades ning tarkus ilmselt siis igaühe kõrvade vahel. Psühhedeelne kass:

esmaspäev, jaanuar 28, 2019

Sisustustrendid ja raamaturiiul

Sisekujundundusteemad on hetkel popid, Ebapärlikarp kirjutas jubedatest trendidest, Madli raamaturiiulitest. Ma ise olen selles teemas totaalne võhik, mulle räägiti, et kui oma kodu saad, küll hakkab huvitama (samas stiilis nagu - kui lapse saad, siis hakkad...riideid triikima näiteks, ei hakanud), aga me tellisime sisekujunduse hoopis büroost, sest ei osanud oma peaga miskit head välja mõelda ning olen väga rahul, kusjuures büroo oli Narvast ja kunstnikud riigikeelt ei osanud, samas kui arvate, et meil on kodus nüüd russian carpets all the way nagu Tommy Cash laulab, siis eksite.
Muuseas, seinavaip oli mu lapsepõlve suurim unistus! Mitte küll otseselt Pärsia vaip seinal nagu neil horror-Venemaa korterite piltidel näha võib, meil naabritel oli näiteks nunnude tiigripoegadega seinavaip ja üldse, ma ei teadnud tol ajal kedagi, kellel seda imelist sisekujunduselementi olnud ei oleks. Ehk kardeti seintest õhkuvat külma, kuigi samas kuulsin juba toona nalja, et need vaibad on mõeldud selleks, et prussakatel nende taga hea elada oleks. Vaipa ma ei saanudki, sest oma toa saanuna sai trendiks hoopis kõik seinad Meie Meele, Bravo jms plakatitega katta. Ma mõtlesin lõpuks isegi lae kasutusse võtta, seintele enam ei mahtunud, aga see oli liiga tülikas. Aga see tabel siis:

1. Tualetivaibad - taaskord üks lapsepõlve unistus - nii nunnu roosa vets võiks ju olla! Õnneks meil kunagi midagi sellist ei olnud ja praegu mõtlen, et püha lihtsameelsus kui ebahügieeniline see olla võib. Mitte et me kõik regulaarselt potist mööda laseks, aga ikkagi.
2. Topised - naaber oli meil jahimees, neil olid loomanahad seintel ja juba see tundus mulle ilge. Siga näiteks torkis võikalt. Topiseid neil vist siiski ei olnud. Jahionni teema ju, mitte kodu. Suvilas meil on kitsesarved ja kala pea, näiteks.
3. Avokaadorohelised vannitoad - äkki meil päris ammu enne remonti isegi oli, aga ilmselt tingituna sellest, et toona lihtsalt polnud värve saada? See oli veel siis, kui meil oli puudega köetav saunaahi ja vesi vanni jaoks keedeti pliidil. Muuseas, praegusel ajal ei meeldi mulle valged vannitoad. Kuidagi külm ja steriilne. Meil on vannituba tumepruun, mis sest, et see teeb ruumi visuaalselt väiksemaks, aga mulle meeldib.
4. Lillemustriline mööbel - ei tea, et oleks kusagil kohanud, endale ka ei tahaks.
5. Vesivoodid - Eestis tõesti kellelgi ei tea, aga meil Soome tuttavatel kõigil olid, ühel oli selline normaalne, sai lihtsalt soojaks ajada küljealuse, aga teistel oli konkreetselt õõtsuv veekott. Ma ei tea, mismoodi seal magati - üks külge keeras, teine loksus põrandale. Hüpata oli muidugi lahe, aga seda ei tohtinud.
6. Tekstuuriga seinad - ma kahtlustan, et nad ei mõtle tekstuurvärvi siin, vaid päris ornamentidega seinu. Kunagi kortereid vaatamas käies oli näiteks ühtedel roosimustriga lagi, mille üle nad hirmus uhked olid. Magamistoas olid neil seintel suudlevad luiged. Mu meelest alati, kui müügikuulutuses oli "väga ilus korter", siis võis sealt midagi sellist eest leida. Teeme paneelika korterisse mõisa moodi sisustuse.
7. Vaipadega vannitoad - meil ei ole kunagi olnud, aga ilmselt see seotud põrandakütte kasutamisega ka.
8. Kahekordselt värvitud vannitoad - vannitoad on üldiselt ikka plaaditud, seega ma ka ei tea, mida siin täpselt mõeldakse.
9. Etnomustrid ja -detailid - ei
10. Tehiskivid - ma kunagi käisin vaatamas üht korterit, kus dušinurgas olid maas erineva suurusega kivid, tundus lahe. Praegu ma mõtlen küll, et kuidas sellist asja puhtana hoida.
11. Loomamustrid - ei
12. Seinale kirjutatud motivatsioonitsitaadid - see on jah mingi hämmastav trend. Tätoveeringud neile, kes nahka rikkuda ei taha? Siin võiks isegi öelda, et üks pilt on parem kui sada sõna.
13. Vaipkattega kaetud seinad - seinavaipadest ma juba rääkisin, aga mu eksi vanematel oli mistraga (tegelt mistra vist oli see, mis maas - ilgelt haisev ja raudselt mürgine, aga see oli meil ka kodus põrandal) kaetud seinad koridoris ja mulle jättis see meeldiva sooja tunde.
14. Uksekardinad - naabritel oli ja ma hullult kadestasin neid lapsena. Nii eksootiline! Meil pole kunagi olnud. Ok, sääsevõrk oli vanas korteris rõduukse ees, aga see vist ei lähe arvesse.
15. Minibaarid elutubades - ma käisin kord vaatamas ühte korterit, kus kogu sektsioon oli baarikapp - pudelid ja klaasid isegi seal, kus idee poolest peaks hoitama raamatuid. Ei olnud valvejoodikud, lapsega pere, aga väga kõle mulje jäi. Vanemate juures on meil praeguseni sektsioon ja seal on baarikapp sees.
16. Bideed - ei ole neid mujal kui hotellides kohanud.
17. Ümmargused voodid - ei
18. Profifotograafide tehtud perepildid - ma arvan, et äkki siin mõeldakse mingeid suuri lõuendile trükitud pilte, sest raamitud perepildid pole ju mingi eriline trend, neid on kogu aeg kõigil olnud? Meil on ka kamina peal, aga ise, mitte fotograafi tehtud.
19. Shabby chic  - ei, aga olen palju näinud. Mu meelest see on selline Jyski stiil. Meil on ka palju mööblit Jyskist, aga just see aksessuaaride pool. Isiklikult ei meeldi.
20. Pikakarvalised vaibad - meil pole üldse vaipu kodus, aga ämmal on pikakarvaline vaip koos kamba pikakarvaliste kasside ja ühe koeraga, ma kujutan ette, et see on piin, aga kui midagi just varbasse ei torka sealt, siin on ju mõnus.
21. Vitspunutud mööbel siseruumides - selline lõunamaa hotellide stiil pigem, Eestis pole küll kellelgi näinud.
22. Porteed  - eee, mis need on? Õigekeelsussõnaraamat sellist sõna ei tunne ja mina ka mitte. Kas mõeldud on portesid? Portreesid? Pakuks, et esimesi, see oli jah selline kunagine trend, meil vanas korteris magamistoas oli, sest me ei teinud ise remonti, elasime nii edasi, nagu korteri saime.
23. Paksud kardinad - ei ole, aga samas enne pimendavate ruloode leiutamist olid need kindlasti ideaalsed. Ma ise kulutasin ebaproportsionaalselt palju raha just pimendavate ruloode peale magamistubades, sest suvel on need mu meelest asendamatud. Ilma kardinateta elu ma ette ei kujuta (elan teisel korrusel).
24. Telerisektsioonid  - vene ajal mu meelest telerisektsioone nii väga ei olnud? Pigem uuema aja trend, samuti, vanas korteris, mille ostsime koos sisustusega, oli. Nüüd enam meil ei ole.
25. Šabloonpildid või kleebised seintel - lastetoa tapeediga tulid meil kaasa, aga kuna mu meelest need sinna ei sobinud, siis ma panin need....hmm, misasi see on üldse? Igatahes meil tuleb lastetoast kamina toru mingi osa ja selle ümber on ehitatud kapi moodi asjandus (saite hea pildi, eks?), sinna külge, aga selle pind on veidi krobeline ja nüüd need kleepsud kobrutavad seal koledalt. Üleüldse, lastetoas on ilu keeruline taga ajada, meil on väga kena tapeet näiteks, aga lapsed on kõik seinad oma kunstiteoste ja ajakirjade plakatitega katnud, seega vahet nagu pole.

Madli soovitud raamaturiiul tuleb ka nii nagu ta on, korraarmastajad sulgege palun silmad (oleks minu olemine, oleks seal kindlasti ainult raamatud, hetkel jagan elamist veel mõnedega, kellel on palju imelikke jubinaid, juhtmeid, pabereid, kunstiteoseid jms):
Toona kui me raamaturiiulit otsisime, lihtsalt ei olnud ühtki sellist ideaalset, mida ma soovisin või kui oli, siis üle mõistuse hinnaga. Seega lahendus tuli taas Jyskist, aga tegelikult on kõik mu vana korteri raamatud endiselt vanematekodus, kus me vahepeal kodututena maabusime (koos paljude muude asjadega juba kuus aastat). Samas ma olen natuke skeptiline ka nende raamaturiiulite info koha pealt. Mul on siin õudset saasta* nagu näha (vaatasin, et lapse pilt varjab mitu raamatut ära, aga neist üks oli ka Võrno "Missioon", seega las jääda) ja tegelikult mis on üks riiulike selle kõrval, mis meie vanematel oli - kõik toad, kõik kapid paksult raamatuid täis, ühe rea taga peidus veel teine, mida esmapilgul ei näegi ja sellised olid mu meelest kõigi tollaste inimeste kodud. Kui ma hakkaks raamatuid soetama samas tempos, kui palju ma loen, siis peaksin ostma üle 100 raamatu aastas, lisaks laps, kellest vanem loeb ka juba julgelt üle 50 nime aastas. Kuhu me elama mahuksime? Teisalt, täiesti ilma raamatuteta on jõle muidugi, sest mu meelest ainus asi, mis nooremat põlvkonda lugemise juurde suunab on eeskuju. Mingid nipid ei aita, kui sa eeldad, et istud ise telefonis, arvutis või teleka ees ja laps peaks teises toas lugema. Lugemiseks on aga vaja raamatuid ja mingi kriitiline mass, et oleks valida. Lapsed muuseas reeglina eelistavad ka täiskasvanute riiulites tuhnida, sest osa lasteraamatuid millegipärast ei tõmba. Ma ei tea, mis see faktor on, ma ise lugesin ka pigem jõledaid ajalooraamatuid kui näiteks Naksitralle, mida ma hiljuti esmakordselt avastasin kui lastele ette lugesin. Hetkel meil vist on siiski kodus lasteraamatuid rohkem, aga neist riiulitest ma parem pilte ei tee, eeskuju toimib ka siin st risti-rästi ilma nõelapisteta on needki. 

 *"1001 looduse imet" tohutu jama, omal ajal 395 krooni maksnud, aga täiesti kuiv ning enamasti piltideta eepos, mis Euroopa peaaegu üldse tähelepanuta jätab.
See punane tellis on Kivisildniku kogutud teosed, sai vist pooleni loetud, kui tundus, et pole vist nii tore, kui alguses paistis.
"Suur perenaise kokaraamat" - näete, mulgi on kunagi ambitsioone olnud. Mitte päris kasutu siiski, sealt saab neid kõige lihtsamaid retsepte vaadata (kuidas muna keeta jne...nali).
Üldse kõik kokaraamatud, mingid teatmikud, mis alati tunduvad maru vajalikud, aga tegelikkuses...Enamik neist muidugi ka kingiks saadud või tasuta (kui keegi lapse saab, on see teistele haruldane võimalus oma mitte kunagi avatud lapsekasvatamisõpikutest lahti saamiseks. Veel hullem muidugi, kui keegi oma last tõesti õpikute järgi kasvatanud oleks).

kolmapäev, jaanuar 23, 2019

Enamuse tahe

Mini tuli koolist ja teatas, et peab nüüd maadlema hakkama. Mitte et ta väga igatseks, aga teine variant on iluvõimlemine ja see on veel hullem. Kui sa oled preili perfektsionist (nagu ma aru saan enamik on) ja su klassiõed saavad kõik ühe erandiga spagaadi maha, siis loomulikult sa ei näe motivatsiooni nendega võistelda ega jaga ausalt öeldes ka vaimustust enda väänamises üle etteantud loomuliku painduvuse. Ilmselt teda maadlema siiski ei lasta, sest ta on ju ainuke imelik erand (ülejäänud olevat siiras vaimustuses iluvõimlemisest) ning ega vist väga mugav seal üksinda poiste hulgas ei oleks ka. Muidu jah on tüdrukute maadlustrennid ju olemas, aga koolitunni ajal vaevalt keegi hakkab mingeid erandeid tegema - on nii nagu enamus tahab - tüdrukud võimlevad ja poisid maadlevad, jutul lõpp.

Sama asi käsitööga ja juba sellest ajast kui mina koolis käisin - ikka poisid ja tüdrukud eraldi, pole seda varianti, mida ma lapsepõlves Soomes kohtasin - käiakse seal, kus tahetakse olenemata soost. Samas ma leian, et mõne tööriista kasutamise oskusest võib elus rohkem kasu olla, kui heegelnõela ja varraste käsitsemisest. Nõela on vaja (kas poistele õmblemist õpetatakse?), aga ka kruvikeerajat ja puuri, saagida võiks osata jne. Ma pole selliseid asju küll kusagil õppinud. ("Vanatüdrukuid kasvatame või?!"). Alati on nii olnud  - poistele tööõpetus ja tüdrukutele käsitöö, nii on mugavam, ei hakka paari imeliku erandi pärast midagi muutma, alati on ära kannatatud jne.

Ma ei ole nagu see ka, kes läheks kuhugi "uusi ideid" propageerima, ma ju tean, mis selliste kohta räägitakse. Pealegi tulin ma juba keskkoolis ühe kõige arukama mõtte peale, mis mul üldse kunagi tulnud on, nimelt et kuni keskkoolini on kavalam püsida massi varjus, alles sealt edasi on eristumisest mingit praktilist kasu loota. Seega ei ole mul vaja, et mu laps tühja asja pärast tähelepanu keskpunkti satub kui see imelik, kellele massilahendus ei sobi. Sest noh, see ei ole ju nii oluline küsimus, kannatab ära, kord on juba kord selline, küll laps võitleb siis, kui ise vanem on...oot, seda ma ilmselt lubasin ka ise endale kunagi?!

Millisest ebamugavuse tasemest alates on õigustatud enamuse tahtele vastu hakkamine? Üldse endast teada andmine, et näe, on ka erandeid? Kas ikka peab seda teistele nina alla hõõruma - neil ju hakkab ka sellest ebamugav? Eks need mõtted ju tabavad ikka ainult siis, kui avastad end ootamatult vähemusest. Mugavalt enamusega kaasa loksudes sellele ei mõtle.

Teisalt meenub kohe paari kuu tagune juhtum, kus koolis oli tõusmas suur tüli sellest, et poisid väidetavalt ei soovinud osaleda võimlemiskavade võistlustel tüüpilisel teismelistele omasel põhjusel - "võimlemine on eitede värk öäkk, meie tahame jalkat taguda!". Hoolivad lapsevanemad tahtsid seal taga näha aga hoopis kehalise õpetaja ametialast ebasobivust, suhtlemisprobleeme jne ning üldse  - lapsi ei tohi vastu tahtmist sundida! Seda ideed siis üritati maha müüa kõigile - ega tegelt keegi ei taha selle õpetajaga koostööd teha, aga teised ei julge lihtsalt suud lahti teha. Ma siis julgesin ja väitsin oma andmete põhjal, et asi pole üldse õpetajas ja suurem osa lapsi siiski soovib võimlemiskavu teha ning oleks veidi ebaõiglane nüüd neilt see võimalus üldse ära võtta. Noh, eks tuligi välja, et palju kära eimillestki - pärast seda kui see kuri õpetaja neid õudseid kavu oli poistele tutvustanud, otsustasid kõik vabatahtlikult kaasa teha ja leidsid, et üsna äge värk tegelt. Ehk siis see piir on selline vaieldav, et kust maalt me sõidame enamuse teerulliga üle ja kus on tegelikult pigem selline kerge maitseerinevuse küsimus, sest on ju palju asju, mida me esmapilgul teha ei sooviks, aga kui asjaga tutvuda, võib see isegi meeldima hakata. Sama ju selle iluvõimlemise ja käsitööga - äkki Minile hakkab meeldima?

Koolis on ju iseenesest palju asju, mis meeldida ei pruugi, aga ikka sunnitakse nendega tegelema - matemaatika, vene keel, füüsika - igasugused enamiku meelest koledad asjad ja keegi ei küsi lapse arvamust. Ameerikas vist küsitakse ja seal ongi, et kui ikka ei taha, siis saadki mõned ained täielikult välistada, mis minu arvates jälle väga hea plaan ei ole. Teisalt, mu meelest valikuga asjade puhul on natuke küsitav eeldada, et see valik alati soost sõltuvalt tehakse (spordialade, käsitöö osas). Samas jah, enamik teeb. Kas siis peaks aega kulutama nende peale, kes pigem ei teeks?


esmaspäev, jaanuar 21, 2019

Lageraiega on meil kõik hästi!?

Ma jätan selle lihtsalt siia, saab vähemalt välja öeldud, Facebooki ei julge panna, seal tuleksid äkki endistest koolivendadest edukad ärimehed mind lolliks puukallistajaks nimetama või midagi ja konfliktidest ma parema meelega hoidun.

Ma tahan lihtsalt imestust avaldada, sest olen justkui aru saanud, et metsade vähenemine on enamike inimeste jaoks probleem. Ma olen eravestlustes väga palju kordi kuulnud, kuidas metsi, mida lapsepõlvest mäletatakse, enam lihtsalt ei ole, kuidas ürgmetsi, mida me näiteks Poolas nägime, Eestis üldse ei kohta. Valdur Mikita populaarsus, Tõnis Mägi metsade kaitsel, Eia jõulud Tondikakul - selline tundub pigem olema avalik arvamus.

Eesti Erametsaliit on enne kevadisi valimisi valmis saanud aga valimiskompassiga, mis keskendub just metsade teemale erakondade valimisprogrammides. Kahetsusväärselt on sealt välja jäänud küll Rohelised ja Elurikkuse Erakond, kuid isegi ilma nendeta tundub vastus vähemalt sellele ühele küsimusele minu jaoks üllatav (vastuseid ükshaaval näed, kui täidad ka ise valimiskompassi ära):
Seitsmest erakonnast kuus on lageraiega kenasti nõus?! Lihtsalt, kuidagi üllatav tundus, muud midagi.

20 aastat tagasi

Lõpetasin just Tõnu Trubetsky ja Kalev Lehola kahasse kirjutatud raamatu "Vaikne hooaeg. Eesti punk 1990-1999" lugemise ning see kohe väga hästi sobitus praegu aktuaalsesse nostalgiateemasse. Sellest raamatust ei tasu kindlasti otsida mingit akadeemilist argumenteeritud arutlust, aga kes on lugenud samade autorite pungiajaloo raamatute esimest osa "Haaknõela külm helk. Eesti punk 1972-1990", ilmselt teab, mida siit saab. Hästi palju nimesid, seda, kes keegi on, pead enamasti ise teadma, ka seda, et keegi esineb vahepeal ühe nimega ja teises kohas teisega (ja vahepeal lähevad inimesed üldse sassi); päevikukatkeid, mis iseloomustavad pigem autori eraelu ja üldiseid sündmusi kui Eesti punki; ajaleheartikleid, mis mõnikord üldse mitte millegagi ei paista seonduvat; viimasest raamatust leiab ka vestlusi surnutega sensitiivi vahendusel (ma armastan seda lapselik-muinasjutulist osa Vennaskonnast ja tahaksin kõike kangesti uskuda) ning anarhismimanifesti (tegelikult üsnagi silmiavavad seletused, ainult mind isiklikult häirib anarhia puhul kogukondlikkusele rõhumine, mu meelest inimesed rahumeelseks koostööks võimelised ei ole ning võimu küsimus kerkib üles ka ilma riigita). Pudru ja kapsad ühesõnaga ning muusikalise poole pealt on kirjas peamiselt Vennaskond ning need, kes autoritele olulised on tundunud. Pigem Eesti punk Trubetsky mätta otsast vaadatuna. Kui esimese raamatu puhul see segadus mind üsnagi häiris, siis teise osa puhul enam nii väga mitte - ma juba enam-vähem teadsin, millest jutt käis, sest ma olin sel ajal elanud. Selle tõttu - pigem üks väga lahe raamat! Kogu muusikasse puutumatu taust annab omal moel autentsust juurde, erilised plusspunktid näiteks Rock Summeri  esinejate nimekirjade eest, see oli ikka vahva lugemine.

Mina nägin Vennaskonda laval esimest korda mingil talvisel valimisüritusel Raekoja platsis, mille olid korraldanud Jaanus Raidal(tahtis valituks saada) ja toonane tuntud diskor Anti Indov. Tol ajal Suudlevaid Tudengeid veel ei olnud ja selleks, et lavale näha, seisin purskkaevu ääre peal, varbad külmetasid rämedalt. See oli kindlasti rohkem kui 20 aastat tagasi. Punkkontsertidest meenub veel Maie Parrik koos Operatsioon Õ-ga Atlantise katusel. Kontsert hilines millegipärast väga palju ja me läksime enne minema, aga klassivend jõudis ära oodata ja sai lõpuks lavalt visatud plakatiga otse silma, hea, et pimedaks ei jäänud. Youtubest saab seda esinemist isegi näha:

See põhimõtteliselt oligi kõik, rohkem ma tolleaegse pungiga kokku ei puutunud,neile eelnimetatud üritustele jõudsin ka ainult selle tõttu, et "kõik läksid". Vennaskond meeldis mulle küll, neid 7 Vapras mängiti, aga mingi fänn ma ei olnud, see oli mu jaoks igav, pigem selline muusika, mille lapsevanemad heaks oleks kiitnud. Kuigi mu ema väitis, et oma lauludega a la "Õhtud Moskva lähistel" lömitavad nad russide ees...Üldiselt teadsin ma ainult peavoolutümakat toona, kuigi ma pööritasin ikka silmi, kui klassiõed rääkisid, kuidas Hovery Covery "Ära jahtu" on Singer Vingeri originaalist kordi etem. Singer Vinger, Propeller jms olid aga siiski "vanainimeste muusika" minu jaoks. Mul oli vaja mässumeelset muusikat, aga punk või rock selleks alguses ei saanud, hakkasin hoopis räppi kuulama. See tundus moodsam ja noortepärasem kui tõsimeelne traadimuusika.

Kontsertidest eksisteerisid minu jaoks samuti ainult Atlantise noortediskod ja suvetuurid, sest seal käisid kõik (jaa, ma hiljem kohtusin inimestega, kes iialgi ühelgi tuuril käinud ei olnud ja mu jaoks oli see müstika) ja mu vanemad vahelduva eduga lubasid mul neile ka minna. Oleks ma öelnud, et tahan minna kuhugi Illusiooni (toona toimusid just seal alternatiivsed peod), EPA klubisse või Varjendisse, nad ei ole mind iial lubanud ja pealegi poleks mul olnud sinna kellegagi minna ka. Keskkoolis ma teadsin vist ühte inimest, kes sellistel üritustel käis ja kui ma olekski ennast kaasa pressinud, ei oleks ma lihtsalt seltskonda sobinud - ma olin ju selline pealtnäha ontlik heast perest hästi õppiv lapsuke ja alternatiivpidudel käisid need, kelle vanematel oli suva, kui nad ööseks välja jäid. Vähemalt nii tundus. Aga muusika imbus siiski kuskilt sisse. Ma juba teadsin, et peale Tartu Raadios lastava Saksa/Rootsi disko on muud ka. Ostsin imelikke kassette ja kuulasin üksinda kodus. 

Konkreetselt punk jõudis minuni läbi Kurjami, sest nende lugudel olid lihtsalt niivõrd toredad tekstid. Alles seejärel hakkasin vaikselt ka J.M.K.E-d, Psychoterrorit ja teisi üle kuulama ning ümber hindama. Esimest korda sain punkkontserdile aga alles umbes 25-aastaselt, sest siis lõpuks viis elu mind kokku inimestega, kellega koos sinna minna. Parem hilja kui mitte kunagi, sest ma arvan, et kui ma poleks alternatiivüritusi avastanud, ei käikski ma kuskil. Ööklubid jms on mu meelest niivõrd toksilised paigad (raamatus Trubetsky väidab ka just diskol olevat kõige enam satanismihõngu), et sinna ma grupisurvest vaba täiskasvanuna enam küll ei läheks.

Tagantjärele on kole mõelda, kui vales seltskonnas ma omal ajal ikka liikusin - ainult selleks, et kuhugigi kuuluda. Eks ma tundsin ikka kogu aeg, et ma ei sobitu, aga üritasin end sobima panna, ei tulnud selle pealegi, et kuskil on olemas ka need, kelle juurde sobiksin ennast väänamata.