Enamuse tahe

Mini tuli koolist ja teatas, et peab nüüd maadlema hakkama. Mitte et ta väga igatseks, aga teine variant on iluvõimlemine ja see on veel hullem. Kui sa oled preili perfektsionist (nagu ma aru saan enamik on) ja su klassiõed saavad kõik ühe erandiga spagaadi maha, siis loomulikult sa ei näe motivatsiooni nendega võistelda ega jaga ausalt öeldes ka vaimustust enda väänamises üle etteantud loomuliku painduvuse. Ilmselt teda maadlema siiski ei lasta, sest ta on ju ainuke imelik erand (ülejäänud olevat siiras vaimustuses iluvõimlemisest) ning ega vist väga mugav seal üksinda poiste hulgas ei oleks ka. Muidu jah on tüdrukute maadlustrennid ju olemas, aga koolitunni ajal vaevalt keegi hakkab mingeid erandeid tegema - on nii nagu enamus tahab - tüdrukud võimlevad ja poisid maadlevad, jutul lõpp.

Sama asi käsitööga ja juba sellest ajast kui mina koolis käisin - ikka poisid ja tüdrukud eraldi, pole seda varianti, mida ma lapsepõlves Soomes kohtasin - käiakse seal, kus tahetakse olenemata soost. Samas ma leian, et mõne tööriista kasutamise oskusest võib elus rohkem kasu olla, kui heegelnõela ja varraste käsitsemisest. Nõela on vaja (kas poistele õmblemist õpetatakse?), aga ka kruvikeerajat ja puuri, saagida võiks osata jne. Ma pole selliseid asju küll kusagil õppinud. ("Vanatüdrukuid kasvatame või?!"). Alati on nii olnud  - poistele tööõpetus ja tüdrukutele käsitöö, nii on mugavam, ei hakka paari imeliku erandi pärast midagi muutma, alati on ära kannatatud jne.

Ma ei ole nagu see ka, kes läheks kuhugi "uusi ideid" propageerima, ma ju tean, mis selliste kohta räägitakse. Pealegi tulin ma juba keskkoolis ühe kõige arukama mõtte peale, mis mul üldse kunagi tulnud on, nimelt et kuni keskkoolini on kavalam püsida massi varjus, alles sealt edasi on eristumisest mingit praktilist kasu loota. Seega ei ole mul vaja, et mu laps tühja asja pärast tähelepanu keskpunkti satub kui see imelik, kellele massilahendus ei sobi. Sest noh, see ei ole ju nii oluline küsimus, kannatab ära, kord on juba kord selline, küll laps võitleb siis, kui ise vanem on...oot, seda ma ilmselt lubasin ka ise endale kunagi?!

Millisest ebamugavuse tasemest alates on õigustatud enamuse tahtele vastu hakkamine? Üldse endast teada andmine, et näe, on ka erandeid? Kas ikka peab seda teistele nina alla hõõruma - neil ju hakkab ka sellest ebamugav? Eks need mõtted ju tabavad ikka ainult siis, kui avastad end ootamatult vähemusest. Mugavalt enamusega kaasa loksudes sellele ei mõtle.

Teisalt meenub kohe paari kuu tagune juhtum, kus koolis oli tõusmas suur tüli sellest, et poisid väidetavalt ei soovinud osaleda võimlemiskavade võistlustel tüüpilisel teismelistele omasel põhjusel - "võimlemine on eitede värk öäkk, meie tahame jalkat taguda!". Hoolivad lapsevanemad tahtsid seal taga näha aga hoopis kehalise õpetaja ametialast ebasobivust, suhtlemisprobleeme jne ning üldse  - lapsi ei tohi vastu tahtmist sundida! Seda ideed siis üritati maha müüa kõigile - ega tegelt keegi ei taha selle õpetajaga koostööd teha, aga teised ei julge lihtsalt suud lahti teha. Ma siis julgesin ja väitsin oma andmete põhjal, et asi pole üldse õpetajas ja suurem osa lapsi siiski soovib võimlemiskavu teha ning oleks veidi ebaõiglane nüüd neilt see võimalus üldse ära võtta. Noh, eks tuligi välja, et palju kära eimillestki - pärast seda kui see kuri õpetaja neid õudseid kavu oli poistele tutvustanud, otsustasid kõik vabatahtlikult kaasa teha ja leidsid, et üsna äge värk tegelt. Ehk siis see piir on selline vaieldav, et kust maalt me sõidame enamuse teerulliga üle ja kus on tegelikult pigem selline kerge maitseerinevuse küsimus, sest on ju palju asju, mida me esmapilgul teha ei sooviks, aga kui asjaga tutvuda, võib see isegi meeldima hakata. Sama ju selle iluvõimlemise ja käsitööga - äkki Minile hakkab meeldima?

Koolis on ju iseenesest palju asju, mis meeldida ei pruugi, aga ikka sunnitakse nendega tegelema - matemaatika, vene keel, füüsika - igasugused enamiku meelest koledad asjad ja keegi ei küsi lapse arvamust. Ameerikas vist küsitakse ja seal ongi, et kui ikka ei taha, siis saadki mõned ained täielikult välistada, mis minu arvates jälle väga hea plaan ei ole. Teisalt, mu meelest valikuga asjade puhul on natuke küsitav eeldada, et see valik alati soost sõltuvalt tehakse (spordialade, käsitöö osas). Samas jah, enamik teeb. Kas siis peaks aega kulutama nende peale, kes pigem ei teeks?

Lageraiega on meil kõik hästi!?

Ma jätan selle lihtsalt siia, saab vähemalt välja öeldud, Facebooki ei julge panna, seal tuleksid äkki endistest koolivendadest edukad ärimehed mind lolliks puukallistajaks nimetama või midagi ja konfliktidest ma parema meelega hoidun.

Ma tahan lihtsalt imestust avaldada, sest olen justkui aru saanud, et metsade vähenemine on enamike inimeste jaoks probleem. Ma olen eravestlustes väga palju kordi kuulnud, kuidas metsi, mida lapsepõlvest mäletatakse, enam lihtsalt ei ole, kuidas ürgmetsi, mida me näiteks Poolas nägime, Eestis üldse ei kohta. Valdur Mikita populaarsus, Tõnis Mägi metsade kaitsel, Eia jõulud Tondikakul - selline tundub pigem olema avalik arvamus.

Eesti Erametsaliit on enne kevadisi valimisi valmis saanud aga valimiskompassiga, mis keskendub just metsade teemale erakondade valimisprogrammides. Kahetsusväärselt on sealt välja jäänud küll Rohelised ja Elurikkuse Erakond, kuid isegi ilma nendeta tundub vastus vähemalt sellele ühele küsimusele minu jaoks üllatav (vastuseid ükshaaval näed, kui täidad ka ise valimiskompassi ära):

Seitsmest erakonnast kuus on lageraiega kenasti nõus?! Lihtsalt, kuidagi üllatav tundus, muud midagi.

20 aastat tagasi

Lõpetasin just Tõnu Trubetsky ja Kalev Lehola kahasse kirjutatud raamatu "Vaikne hooaeg. Eesti punk 1990-1999" lugemise ning see kohe väga hästi sobitus praegu aktuaalsesse nostalgiateemasse. Sellest raamatust ei tasu kindlasti otsida mingit akadeemilist argumenteeritud arutlust, aga kes on lugenud samade autorite pungiajaloo raamatute esimest osa "Haaknõela külm helk. Eesti punk 1972-1990", ilmselt teab, mida siit saab. Hästi palju nimesid, seda, kes keegi on, pead enamasti ise teadma, ka seda, et keegi esineb vahepeal ühe nimega ja teises kohas teisega (ja vahepeal lähevad inimesed üldse sassi); päevikukatkeid, mis iseloomustavad pigem autori eraelu ja üldiseid sündmusi kui Eesti punki; ajaleheartikleid, mis mõnikord üldse mitte millegagi ei paista seonduvat; viimasest raamatust leiab ka vestlusi surnutega sensitiivi vahendusel (ma armastan seda lapselik-muinasjutulist osa Vennaskonnast ja tahaksin kõike kangesti uskuda) ning anarhismimanifesti (tegelikult üsnagi silmiavavad seletused, ainult mind isiklikult häirib anarhia puhul kogukondlikkusele rõhumine, mu meelest inimesed rahumeelseks koostööks võimelised ei ole ning võimu küsimus kerkib üles ka ilma riigita). Pudru ja kapsad ühesõnaga ning muusikalise poole pealt on kirjas peamiselt Vennaskond ning need, kes autoritele olulised on tundunud. Pigem Eesti punk Trubetsky mätta otsast vaadatuna. Kui esimese raamatu puhul see segadus mind üsnagi häiris, siis teise osa puhul enam nii väga mitte - ma juba enam-vähem teadsin, millest jutt käis, sest ma olin sel ajal elanud. Selle tõttu - pigem üks väga lahe raamat! Kogu muusikasse puutumatu taust annab omal moel autentsust juurde, erilised plusspunktid näiteks Rock Summeri  esinejate nimekirjade eest, see oli ikka vahva lugemine.

Mina nägin Vennaskonda laval esimest korda mingil talvisel valimisüritusel Raekoja platsis, mille olid korraldanud Jaanus Raidal(tahtis valituks saada) ja toonane tuntud diskor Anti Indov. Tol ajal Suudlevaid Tudengeid veel ei olnud ja selleks, et lavale näha, seisin purskkaevu ääre peal, varbad külmetasid rämedalt. See oli kindlasti rohkem kui 20 aastat tagasi. Punkkontsertidest meenub veel Maie Parrik koos Operatsioon Õ-ga Atlantise katusel. Kontsert hilines millegipärast väga palju ja me läksime enne minema, aga klassivend jõudis ära oodata ja sai lõpuks lavalt visatud plakatiga otse silma, hea, et pimedaks ei jäänud. Youtubest saab seda esinemist isegi näha:

See põhimõtteliselt oligi kõik, rohkem ma tolleaegse pungiga kokku ei puutunud,neile eelnimetatud üritustele jõudsin ka ainult selle tõttu, et "kõik läksid". Vennaskond meeldis mulle küll, neid 7 Vapras mängiti, aga mingi fänn ma ei olnud, see oli mu jaoks igav, pigem selline muusika, mille lapsevanemad heaks oleks kiitnud. Kuigi mu ema väitis, et oma lauludega a la "Õhtud Moskva lähistel" lömitavad nad russide ees...Üldiselt teadsin ma ainult peavoolutümakat toona, kuigi ma pööritasin ikka silmi, kui klassiõed rääkisid, kuidas Hovery Covery "Ära jahtu" on Singer Vingeri originaalist kordi etem. Singer Vinger, Propeller jms olid aga siiski "vanainimeste muusika" minu jaoks. Mul oli vaja mässumeelset muusikat, aga punk või rock selleks alguses ei saanud, hakkasin hoopis räppi kuulama. See tundus moodsam ja noortepärasem kui tõsimeelne traadimuusika.

Kontsertidest eksisteerisid minu jaoks samuti ainult Atlantise noortediskod ja suvetuurid, sest seal käisid kõik (jaa, ma hiljem kohtusin inimestega, kes iialgi ühelgi tuuril käinud ei olnud ja mu jaoks oli see müstika) ja mu vanemad vahelduva eduga lubasid mul neile ka minna. Oleks ma öelnud, et tahan minna kuhugi Illusiooni (toona toimusid just seal alternatiivsed peod), EPA klubisse või Varjendisse, nad ei ole mind iial lubanud ja pealegi poleks mul olnud sinna kellegagi minna ka. Keskkoolis ma teadsin vist ühte inimest, kes sellistel üritustel käis ja kui ma olekski ennast kaasa pressinud, ei oleks ma lihtsalt seltskonda sobinud - ma olin ju selline pealtnäha ontlik heast perest hästi õppiv lapsuke ja alternatiivpidudel käisid need, kelle vanematel oli suva, kui nad ööseks välja jäid. Vähemalt nii tundus. Aga muusika imbus siiski kuskilt sisse. Ma juba teadsin, et peale Tartu Raadios lastava Saksa/Rootsi disko on muud ka. Ostsin imelikke kassette ja kuulasin üksinda kodus. 

Konkreetselt punk jõudis minuni läbi Kurjami, sest nende lugudel olid lihtsalt niivõrd toredad tekstid. Alles seejärel hakkasin vaikselt ka J.M.K.E-d, Psychoterrorit ja teisi üle kuulama ning ümber hindama. Esimest korda sain punkkontserdile aga alles umbes 25-aastaselt, sest siis lõpuks viis elu mind kokku inimestega, kellega koos sinna minna. Parem hilja kui mitte kunagi, sest ma arvan, et kui ma poleks alternatiivüritusi avastanud, ei käikski ma kuskil. Ööklubid jms on mu meelest niivõrd toksilised paigad (raamatus Trubetsky väidab ka just diskol olevat kõige enam satanismihõngu), et sinna ma grupisurvest vaba täiskasvanuna enam küll ei läheks.

Tagantjärele on kole mõelda, kui vales seltskonnas ma omal ajal ikka liikusin - ainult selleks, et kuhugigi kuuluda. Eks ma tundsin ikka kogu aeg, et ma ei sobitu, aga üritasin end sobima panna, ei tulnud selle pealegi, et kuskil on olemas ka need, kelle juurde sobiksin ennast väänamata.

10 aastat tagasi

Mul on õudne kiusatus Photoshoppida endast üks hästi kole, loppis ja krimpsus pilt ning see siis võrdluses kümne aasta tagusega sotsiaalmeediasse üles panna, juurde tekst hea veini vananemisest ning vaadata, mis juhtub, sest noh, ma olen aru saanud, et neid pilte ju selleks üles pannakse, et teised saaks sulle komplimente teha, kuidas sa üldse pole vananenud või oled ajas ainult paremaks läinud. Aga ma vist ei viitsi nii palju vaeva näha.

Tõsiselt rääkides siis on see väljakutse minu puhul veidi kehvale ajale sattunud, nimelt olin ma kümme aastat tagasi viimaseid kuid rase. Ma saan aru, et tänapäeval on see just aeg, mil kuhugi fotostuudiosse pilte tegema minnakse (meenub, et mul emal pöördusid silmad pahupidi, kui keegi tahtis pildistamiseks gloobust laenata ja ta aru sai, misjaoks - tänapäeva noored on ikka absoluutselt peast soodad!), aga ma ei mäleta, et kümme aastat tagasi säärast trendi oleks olnud. Sellega seoses avastasin, et mul ei ole kummastki rasedusest ühtki nö kõhupilti, sest ekstra me neid ei teinud (mitte, et oleks häbenenud, lihtsalt ei tulnud pähe) ja suure kõhu aeg langes mul mõlemal korral sügavale talvele ja talvel on üldse vähem pildistamist ning riiete alt poleks midagi paista ka. Siiski, leidsin terve rodu pilte, mis tehtud aastavahetusel 2008/2009, mis on mul siiamaani meeles, need pildid olid mul omal ajal Orkutis ka ja mitte keegi ei avastanud, et ma rase võiks olla...Tantsisime öö otsa Stiltskini järgi, muuseas hiljuti kohutava peavaluga, kui iga piuks peakolust läbi lõikas, panin katsetuseks selle plaadi peaaegu maksimumi peale üürgama (Beavis Buttheadile: mõnikord, kui mul pea kõvasti valutab, siis ma virutan endale vastu pead, Butthead vastu - ja aitab või? Beavis - ei, kõvemini hakkab valutama) - ja peavalu läks ära! Rase tantsimas:

Ja täpselt 10 aastat hiljem, aastavahetus 2018/2019 (see taustal sinises tuli kõhust välja ja on ilmselt rohkem muutunud kui mina, ta saaks panna ultrahelipildi ja praeguse kõrvuti):

Muuseas, pildistavad telefonid olid toona juba täiesti olemas, mul fotosüüdistus lausa aastast 2005 ja ka 2010 oli mul veel see sama telefon, sest sellest on postituski siin blogis. Pilte sai Rate´i panna muidugi läbi kaabli.

Aga, et blogijad on oma vanu postitusi üles otsinud, siis lisan enda poolt ka 12.01.2009:

Huh, ma olen nüüd puhkusel, tegelikult juba aasta algusest, aga noh nagu puhkusel ikka, on pidevalt kiire. Mitte et ma mööda Beebimaailmu ja muud sellist tuiskaks. Hunnik riideid on ainult olemas, enamus sellest teiste pärand. Ükspäev sattusin mingisse poodi, mis pealtnäha paistis uute asjade pood aga lähedalt vaadates ilmnes, et ilmselt on enamik asju siiski nii umbes korra kantud - aga no kamoon - H&M, Marks & Spencer! Mida üks tartlane veel tahab. Eriti kui keskmine hind asjadel oli 20.- Ostsin siis 150.- terve garderoobi ulatuses roosasid hilpe kokku. Ja kui juhtub nüüd see ebaselge 5% olema, siis tuleb ilmselt Angela Aak. Ahjaa Kaupsis on hetkel see "ülinummi" roosa kuni kahekuusele mõeldud karvane mantlike 699.- pealt 499.- peale hinnatud ;)
Üldiselt elame siin nö viimsepäeva ootuses - tormame mööda meelelahutusasutusi, õgime sushit ("issand jumal, toorest kala sööd vä? sellest võib ju listeeria bakteri saada!" jah, nagu ka sinihallitusjuustust, kassi paitamisest jne 1 juhul tuhandest), vahime ööd otsa üleval jne. Ei, ma ei räägi endast mitmuses. Laupäevase pungiürituse suhtes muutsin küll meelt, sest mind ähvardati sellega, et varsti olen nagu need kahepäevase titega mööda säästupäevi tormavad emad...Kuigi tänapäeval on ju trendikas sünnitada Marilyn Mansoni kontserdil ja pensioniameti sabas.
Aastavahetus tuli ka väga lõbusalt, mitte süldilauas ila suunurgast tilkumas, kell 10.30 tukastades (kellelgi Perekoolis tuli niimoodi). Kelgutasin ("kle, sa võiksid minna demonstratiivselt kuhugi reisibüroosse ja küsida uuemate suusareiside kohta!") ja mängisin õhukitarri koos väga ebakainete inimestega. 


See on mu enam-vähem ainuke rasedapostitus vist ka. Lahedad kroonihinnad ja tore vihje sellele, et ma neli aastat hiljem justnimelt hallitusjuustust listeeria saangi, pungiüritus lõpetas vist kah võlgades nagu praegu kodulehelt aimu võib saada...MM-i kontserdil ja pensioniameti sabas tol ajal tõepoolest ka sünnitati, praeguseks on trendiks saanud põllul sünnitamine. Karvast mantlikest ma siiski ei ostnud ja Angela Aaki ka ei tulnud.

Selline helge nostalgia siis.

Hyeonseo Lee. Seitsme nimega tüdruk

Umbes kakskümmend inimest ootas järjekorras, et nende passi tempel löödaks. Mõned neist olid heatujulised Lääne seljakotimatkajad. Vaatasin neid kadedusega. Nad olid selle teise universumi elanikud, mida valitsesid seadused, inimõigused ja külalislahked turismikeskused. Selle elanikud ei olnud teadlikud universumist, milles mina elasin, mida valitsesid salapolitsei, valeidentiteedid ja jätistest vahendajad.(lk 301)

Hyeonseo lugu mõjub ilmselt isegi paremini selle tõttu, et ta pärineb Põhja-Korea kõrgema klassi hulgast ning tema pere on kokkuhoidev, iseenesest peaaegu täpselt selline nagu meist enamiku oma. Ainus vahe on selles, mis toimub väljaspool perekonda. Sa saad ennast samastada neiuga, kes läheb trotsist kooli roosas mantlis, pikkades saabastes ja keemiliste lokkidega, sest me kõik oleme sarnase etapi oma elus läbinud. Ainult, et võimalikud tagajärjed selle eest olid erinevad. Teisalt, Põhja-Korea ühiskonnas said säärast pisikest protesti endale lubada vaid väga vähesed. Autoril vedas oma teekonnal meeletult. Samas, tema tugev perekond ja hooliv kasvatus tegid temast inimese, kes sõltumata kõigest üldse riskida ja oma peaga mõelda julges. Kui räägitakse Põhja-Koreast, siis mõtleme kõigile neile ajupestud inimestele, nad on otsekui ühtlane armee õnnetuid, kuid Hyeonseo lugu avab meile neid inimestena, see on oluline inimliku kaastunde tekkeks. Inimesed nagu meiegi ja veel tänapäevalgi elu sellises vanglas.

Samuti on lugu väga hea materjal näitlikustamaks erinevaid psühholoogisi lõkse ning inimkäitumist üldiselt.

Lisaks sellele pani lugu mind mõtlema kurikuulsale ränderaamistikule ja sellele, miks niisugust deklaratsiooni siiski vaja on. Ma olen tutvunud sellega pealiskaudselt ning ei või muidugi pead anda, et seal kusagil pole peidus nõuet võtta aastas vastu 2 miljonit pagulast ning kõigile neile keskmise palgaga töökohad tagada, kuid pigem paistis see mulle dokumendina, millega oleks tagatud teatud protseduurireeglid ning inimõiguste järgimine riiki sisenevate pagulastega tegelemisel. "Seitsme nimega tüdruk" illustreerib edukalt seda olukorda, mis ilma niisuguste nõueteta tegelikult toimub. Lihtlabane inimkaubandus. Ainus, mis midagi määrab on raha ning selle tulemusena jääb enamik põgenikke vahendajatele võlgu, mis omakorda garanteerib selle, et sihtkohta jõudes on nad sunnitud summa illegaalselt kokku ajama või taaskord end kellelegi orjaks müüma. Neid, kes südametunnistuseta teenida soovivad, juba leidub. Seda kõike eelkõige seetõttu, et riigid pühivad oma käed puhtaks ning ametnikud liituvad suure raha ootuses selle sama inimkaubitsejate võrgustikuga. Põgenike seas levivad aga jutud, kus riigis mis tingimused on, mida nendega tehakse - ühtset reeglistikku järgides kaotaksid neist juttudest sõltuvad põgenikekoridorid oma mõtte.  

Kainestav on ka see, kuidas autor kirjeldab kaaspõgenikke, keda ta oma pikal teekonnal kohtab. Enamik neist ei tea midagi inimõigustest, enamik neist ei hooli inimlikkusest, sest nad lihtsalt ei ole midagi sellist oma elus kogenud. Kogu nende elu ongi enamasti olnud üks eluvõitlus erinevate reeturite vahel laveerides. Jah, see on raske seltskond, ka Hyeonseo tunneb kurbust, kui madalale inimesed laskuda võivad, kuid ma ei leia, et inimõiguste tagamine ka sellise seltskonna puhul kuidagi ebaoluline oleks. See ei ole ka mingi "happy end"-lugu, autor näitab, kuidas tegelikult enamik põgenenuid kogeb tohutuid raskusi uue keskkonnaga kohanemisel, nii raskeid, et nii tema ema kui ka vend võtavad tõsiselt nõuks Põhja-Koreasse tagasi pöörduda (mis on enamasti surmaotsus). 

Raamatut lugedes on huvitav paradoks see, et tõepoolest, Põhja-Koreast jubedamana tundub teekond sealt välja. Põhja-Koreas oli vähemalt mingi kindel seos tegude ja nende tagajärgede vahel, reeglid, isegi kui need olid absurdsed, väljaspool lindpriina oli ainult puhas juhus, vedamine või halb õnn. Seetõttu ma ei näe midagi valet selles, et ka seesuguses kaootilises keskkonnas kehtiksid ühtsed seadused ja inimõigused ning riigid ei pühiks lihtsalt endalt vastutust maha, sest alati leidub neid, kes töö enda kanda võtavad, kuid uskuda, et sel juhul lähtutaks muust kui omakasust on naiivne. Tagasi tulles postitust alustanud tsitaadi juurde - meil võiks siiski vaid üks universum olla.  

Kiredraamad vol 2

Seoses kiredraamadega tulid mulle meelde Ladina-Ameerika seebid, mida vanasti ikka enamik vaatas. Ma mäletan küll ainult "Metsikut roosi", sest see oli esimene, mis Eestis jooksis ja selle vaatamine oli toona perekondlik kohustus ja "Unistajaid", mis oli nö noortekas ja mida me kord klassiga väljasõidul Sagadi mõisas parodeerisime nõnda elavalt, et mõisa turva (?) oli sunnitud meid laiali ajama, sest segasime oma kisaga mõisas toimunud päris-etendust...Igatahes on ilmselt enamik veendunud, et sealsed rahvad ongi kuumaverelised draamakuningad- ja kuningannad. No üldse - lõunapoolsed rahvad kui kergestisüttivad vs põhjapoolsed uimased hõimud.

Ses osas meenub üks väga vana kogemus enam kui kümne aasta tagant, kui olime Egiptuses majutatud mingisse hotelli, kus enamik külastajaid olid vist prantslased (või hispaanlased, itaallased, portugallased - kes neil ikka vahet teeb, eks...) ja iga meie puhkusepäev algas kisa ja trampimisega umbes kella seitsme paiku hommikul (ei no vabalt võis see kell 9 ka olla, sest me olime noored ja siis tundubki kell 9 seitsmena), sest kuumaverelised olid ärganud ja suundusid oma päeva alustama - naised sädistasid, mehed naersid valjult, lapsed möllasid. Õudus ühesõnaga. Meenub ka ühe sõbra kogemus romadest naabritega, kelle kohta sõber arvas, et nood vist ei maga üldse - vabalt võidi öösel kell 4 ukse taha ilmuda ja küsida, kas saaks äkki arvutiasjus abi. Võib-olla sellised temperamentsed tüübid peavad siestat või on tõesti nende unevajadus kordi väiksem?

Mõtlesime toona hotellis, et huvitav, kas meiesugused uimased põhjamaalased ka kedagi sellisel viisil ärritavad? Kas Duracelli jäneseid häirib, et me justkui uimerdame neil jalus? Ma arvan, et nad oma intensiivsuses ei pane meid ehk tähelegi. Muidugi, kui mõned rahvuskaaslased tilga kangemat saavad, võivad nad muutuda kordi väljakannatamatumateks (ma ei suuda, kas sai see sõna nüüd õigesti??) kui kuumaverelised kunagi. No seal samas Egiptuses otsisime me sõbrannaga massööri ruumi ja küsisime juhatust ainsate eestlaste käest, kes selles hotellis peale meie veel majutusid (või siis oli mõni veel, aga see oli väga madalat profiili hoidev) - sellised hommikul kell 10 basseini ääres umbjoobnud päikesest lillaks põlenud poisid. Nood muidugi vaatasid meid kui oma rahvuse mahamüüjaid lolle blondiine: "Mis te läh´te sinna ja las´te mustadel meestel ennast käpedada vä, raisk?!" Me pärast imestasime, miks selliselt meelestatud tüübid oma õlut üldse "kodus laukaserval" ei tarbi ja niivõrd ärritavasse keskkonda reisivad?

Samuti meenub tagantjärgi see, kuidas me ühel teisel kuurortreisil samasse sihtkohta nägime basseini ääres imelikku seltskonda - venelased, transistorraadioga mp3 pleier kõlaritega, kuld-kard, peened kokteilid ja siis - ühel naistest silm potisinine, samuti käsivarrel jõhkrad muljumisjäljed. Mees oli selline suur kiilakas jämeda kuldketiga. Aga naistel paistis lõbus olevat. Loomulikult oli meil ka esimene mõte, et mees peksab. Aga me olime noored ja naiivsed ning mõtlesime, et mees saaks niimoodi peksta ju ainult siis, kui naine tema vang oleks, seda aga nende suhetest ei paistnud. Muul juhul me oleks isegi kaalunud turismipolitseid teavitamast (me korra tegime ka seda), aga meie jaoks eksisteeris toona säärane peks ainult osana inimkaubandusest st kui kedagi hoitakse väevõimuga kuskil kinni ja sunnitakse koledateks asjadeks. Nagu filmist nähtud. Meile ei mahtunud pähegi, et naine võiks vabatahtlikult olla koos mehega, kes teda niimoodi löönud on. Vabalt basseini ääres ringi jalutada ja kokteili juua. Veensime ennast, et ju ta ikka kukkus õnnetult, basseini ääres on trepid ju libedad. See mees ju tundub oma välimusest hoolimata hoolitsev. Ja vabalt võis see ka nii olla, aga praegu vist ei tuleks selline variant küll niimoodi loogilisena arvesse, sest teine võimalus on palju tõenäolisem. Lihtsalt ongi nii, et peksab, aga ostab kokteili ka, selline see eluke ongi.

Kiredraamad

Kusjuures, ma plaanin* päriselu omadest ka kirjutada, aga alustan siiski väljamõeldutega, sest eelmise postituse kommentaariumis kerkis üles teema lugudest, mis kellelegi peale ei lähe. See on muidugi absoluutselt individuaalne ja maitseasi (kuigi otse loomulikult peetakse mõnd maitset peenemaks kui teist) ning seetõttu ma enamasti ei hakka halvustama raamatuid, mis mulle meeldinud ei ole.

Seekord ma ka enda meelest ei halvusta, vaid lihtsalt püüan üldistada kaht viimast loetud raamatut mainides, mis mulle peale ei lähe. Esimese raamatu kohta on väga hea arvustuse kirjutanud Märt Väljataga ja tema ju sugugi ei halvusta, aga ma noogutan kirjutatule igati kaasa. Ma nimelt võtsin selle raamatu kätte sooviga lugeda väliseesti pagulaste elust, aga sattusin hoopis romantilise komöödia otsa. Teiseks, kihvatas mul teatud isiklikel põhjustel, kui ma vaid paari esimese lehekülje jooksul pidin mitu korda veenduma selles, et ühel tegelastest on suured rinnad. Saage üle ometi! Muuseas, ka Väljataga mainib oma arvustuses seda fakti, seega ei ole ainult minu eriline tundlikkus. Igatahes, kui Saumont´i novelle lugedes ei olnud vanema naissoost kirjutaja häält üldse kuulda, siis "Mihkel, muuseas" lajatas sellega mulle sobimatus doosis. Ja mul ei ole midagi vanemate naiste vastu, vaid spetsiifiliselt teatud stiili vastu, mida sageli just vanemad daamid viljelevad, vabandan, puhtalt minu kiiks. Jätsin raamatu pooleli.

Teiseks lugesin Soome kirjaniku Pirkko Saisio romaani "Kaini tütar" - no see on selline "tüüpilise Eesti filmi"-stiilis kiredraama. Keegi vaatab pikalt hallile merele, taustaks piiblitsitaat ja lugeja peab aru saama, milles kühvel - et no see nüüd oligi see otsustav hetk loos. Palun. Ja siis sinna vahele teine tüüpiline põhja rahvaste komme - kuskilt ilmub pussnuga ja keegi saab selle ootamatult neeru, kaasabistajaks ohtralt alkoholi, hingelise haavumise puhul pekstakse puruks klaver ja joostakse nelja tuule poole, heal juhul jäetakse maha kiri stiilis "Saad ju aru, ma pean seda tegema, sest nii on parem meile kõigile!" Ma absoluutselt ei talu säärast üledramatiseerimist - päriselu ei ole ju selline?! Või on?! See ei ole ju romantiline, see on eemaletõukav?!

Mulle tundub, et üldise pragmaatilisuse juures suhtun ma ka armastusse niimoodi. Kui on, siis on, kui ei ole, siis pole mõtet ka mingeid trikke teha ega stseene korraldada, sest neist pole lihtsalt mitte midagi kasu. No näiteks kui keegi on minuga armukade, siis ma tunnen pigem piinlikkust kui seda, et "oi kui nunnu, ta tõesti armastab mind". Esiteks armukadedus viib liiga sageli omamissoovist tingitud vägivallani, teiseks ma tunnen trotsi, kui keegi arvab, et võib käsutada, kellega ja kuidas ma suhtlen ega usalda mind ning kolmandaks, kui ma ikka plaanin kellegi maha jätta, siis mingi draama mind sellest mõttest küll loobuma ei pane. Seega, mind ärritab ka lugemine seesugustest suhetest. See, et inimesed "normaalselt" üksteist armastavad, mind sugugi ei häiri, aga tavaliselt selleks, et loost romaani välja venitaks, topitakse ikka mingeid draamasid vahele, mille käigus inimesed käituvad nagu nupust nikastanud. Selle pärast ma armastusromaane pigem väldin. Kuigi Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu" oli imeline. Seega, põhimõtteliselt ikkagi maitseküsimus.

*Vabandust, plaaniks see jäigi, kui keegi ootas detailseid sündmusi. 

Annie Saumont. Aeg elada ja teisi jutte

ehk romaani diktatuuri vastu.
Annie Saumont on tegelikult kirjutanud suisa neli romaani, aga need jäid üldsuse tähelepanuta. Ta on ka ise tunnistanud, et romaan pole tema tassike teed - tegelikult saab kõik olulise ikka palju väiksema sõnade arvuga ära öelda. Ideeliselt olen ma sellega absoluutselt päri, mu meelest on isegi üliheades romaanides mingid kohad, mille järgi sa otsustad ära, et see on just ülihea ning ei ole väga vahet mitusada lehte seal lisaks leidub.

Aga. Millegipärast suur osa novelle väga head ei ole. Ma ei tea, kas kardetakse formaati - no et niigi lühike, mis ma siin ikka väga välja mõtlema hakkan. Selle tulemusena puudub paljudes novellides süžee täiesti - on mindud lihtsamat (?) teed ja treitud lihtsalt üks arvamuslugu või blogipostitus kirjaniku igapäevaelust. Arvamustega on muidugi nii ja naa, kui sa juba oled endale nime teinud kirjanik,võiks tõepoolest ka arvamused enda heaks tööle panna. Ilmselt ise teeks ka nii. Teisalt, lugejal ei ole väga huvitav (näiteks on minu meelest M.Muti ilukirjandus ikka oluliselt üle tema viimastest arvamus-raamatutest). Olustikukirjeldused stiilis "ükskord minuga juhtus nii" novelliks vormistatuna - no ma loen piisavalt blogisid, et sellest küllastunud olla. Eks mõnikord juhtub ka kirjanikega midagi põnevat, aga enamasti jätavad need pastakast väljaimetud lugude mulje. Ega blogipostitused ju sageli ka, aga blogid ei pretendeerigi kirjanduse austavale nimetusele.

Annie Saumont'i novellid on aga raudselt ilukirjandus, ilma igasuguse kahtluseta. Juba kogumiku esimese looga "Veel üks kohv palun" lajatab ta meile mitu omanäolist tegelast, igaühel oma sisekõne ja stiil, lisaks on lool süžee ja puäntki. Vist 1-2 lugu olid sellised, mida ma päris ülivõrdesse ei paneks. Karakteriloome pelgalt paarileheküljelistes lugudes on tal ausalt öeldes paremini käpas kui mõnel teisel tellise autoril. Saumont´i abiga saad vaadata väga erinevate inimeste peade sisse ja isegi see oleks juba väga kena, aga lisaks on seal alati mingi lugu ja enamasti ka puänt, mis on juba lisandina kirsiks tordil. Miks teda ometi rohkem tõlgitud ei ole!? Ilmselt on see aga üks ränk töö, sest lisaks sellele, et Saumont ei salli mõningaid õigekeelsusreegleid (peamiselt komasid teatud kohtades, kus ma, peale Saumont´i lugemist, tunnistan, et need tõesti olulised ei ole, ääremärkusena väidab tõlkija Maria Esko järelsõnas, et prantsuse keeles on komade kasutamine pigem stiiliküsimus (lk 119) ja samuti jutumärke ta lausa jälestas, sest need ei lasknud tema hinnangul mõttele sujuvalt üle minna (samas)), kasutab ta tegelastele isikupära andmiseks just neile loomuomast keelt, mis on siis sageli segu slängist, dialektidest, laensõnadest. Eestikeelne tõlge on ses osas meisterlik, et mingeid arusaamatusi mul küll ei tekkinud ja selline nn erikeelte kasutamine andis lugudele palju juurde.

Ütleme, et oma 20 (lugusid on kogumikus kokku 21) romaani saaks siit küll, kui veidi mulli puhuda ja liha luudele kasvatada. Aga miks peaks? Kas ei näita nii paljude erinevate maailmade või noh, piiluaukude, loomise võime tõeliselt andekat loojutustajat? Kui igaühe elust raamatut ei saa, võiks ju vähemalt novelli.

P.S. Mulle tuli nostalgiahoog ka peale, meenus kooliaeg enne kohustuslikku arutlevat kirjandit, kus sai veel vabalt fantaseerida ja panna kirja lugusid, mis juhtusid kellegi teisega kusagil mujal. Põhimõtteliselt siis novellid ja ma sajaga nautisin nende kirjutamist! Oo, kuldne aeg! Hirmus, kuidas arutleva kirjandi nõue selle loovuse raamidesse surus ja meist kõigist arvamusartiklite vorpijad tegi. Elagu vaba fantaasia! /Teinekord kui sa tänaval huvitavat inimest näed või ka täiesti tavalist, mõtle talle lugu välja, ja see ei pea romaanimõõtu välja andma!/