teisipäev, jaanuar 17, 2017

Lauri Räpp. Linn on minu

Kui keegi veel ei tea, siis raamat räägib ühe mu kaaslinlase elust, aga veidi teises linnajaos ja paar aastat varem. Enne raamatut aga oli blogi, mille otsa ma sattusin oma ainsa mind ja Annelinna ühendava lüli kaudu, sellest veidi hiljem. Tegelikult on autorilt ilmunud veel ka Kuuba-raamat ja ta peab paari reisiblogigi, kuid nendega ma täpsemalt kursis ei ole. Igatahes tabas mind Tartu-blogi lugedes äratundmisrõõm ja nii jäingi seda jälgima. Raamatu ilmumisest kuuldes kartsin, et ilmselt olen tänu blogi lugemisele juba kõigega kursis, aga õnneks see 100% nii ei olnud.

Just selle varasema lugemiskogemuse tõttu ei oska ma nüüd tagantjärele neid eelnevalt blogist loetud osi hinnata (peamiselt läbu-osa) ja ilmselt on nostalgia üldse halb hindaja - kõigile ju meeldib see, milles nad ise sõna sekka oskavad poetada. Samas ega vist teemaga mittetuttav inimene seda raamatut väga lugema satugi? Nostalgia on igaljuhul hea, sest paljud mäletavad, aga vähe on neid, kes üles märkida viitsivad/oskavad/tahavad.

Lugu algab autori lapsepõlvega Veeriku linnaosas, mis on ühtlasi üsna samasugune kui oli minul Tammelinnas neli aastakest hiljem. Veerikule sattusin teadlikult siiski alles üheksakümnendate lõpus, aga ilmselt ei olnud ajavahed siis veel nii tuntavad kui mõned aastakesed hiljem ja lapsepõlvekirjeldustes midagi eriliselt rabavat polnud. Edasi satub autor aga elama Annelinna, kus läheb 84. aastal ka kooli, tollasesse 12. Keskkooli. Kusagil seal annab ajavahe ennast juba kõvasti tunda. 84. aasta Annelinnas on veel totaalselt punane värk - pioneerid, Leninid, venekeelsed Kakukese-etendused, sõjalise tunnid ja muu selline. Juba 4 aastat hiljem (ma läksin 5. Keskkooli 88.aastal) oli õhustik kõvasti muutunud - meil oli pool klassi pildil koolivormides, teine pool aga juba humanitaarabi-dressides (mis nägid välja palju hullemad kui koolivorm, aga mille kandjad end ometi poole paremini tundsid), vene keel algas alles kolmandas klassis ja pioneerindusest jäime hoopis ilma. Mu pinginaabri kaks aastat vanem õde sai seda lõbu aga veel kaasa teha.
Eks see vist sõltus koolist ka, ilmselt suurtes linnakoolides pidi rohkem nööri mööda käima, L. väikse maakooli lapsena läks kooli 85. aastal ega tea üldse midagi punasest värgist, ju seal sai sellele kergemini läbi sõrmede vaadata. Elasime huvitaval ajal!

Peale algkoolimälestuste pajatab autor üht-teist ka Annelinna elust-olust tollasel ajal, mis on minu jaoks aga üsna tume maa. Võrdluses tänapäeva Annelinnaga (kuhu ma ka tegelikult väga harva satun, sest kõik kolivad ju sealt minema) muidugi päris põnev lugemine.

Mu lemmikosaks raamatust oli aga kahtlemata autori mälestused Tartu Levimuusikapäevadest, kuhu ta küll 10-aastasena tänu tutvustele sattus, kuid hämmastavalt palju meelde suutis jätta (osalt ka tänu salvestustele muidugi). Mina kuulsin neist ainult läbi vanemate suude, et olla märkimisväärne üritus olnud, kas nad ka ise seal käisid, ei teagi. Sellega seoses tekkis mõte, et keegi võiks kirja panna oma Rock Summeri mälestused, just nii publiku poole pealt, esinejatest Onu Bella ja kas mitte M. Raud (võin nüüd ta kellegi teisega sassi ajada) on seda suurüritust küll veidi valgustanud, aga omal ajal oli see vähemalt minu jaoks selline mega-Meka, kuhu "kui suureks saan, siis raudselt lähen". Muidugi said Rock Summerid enne läbi, kui mina piisavalt suureks...Levimuusikapäevade mälestused on kindlasti väärt materjal ja hea meeldetuletus selle kohta, et laste kaasavõtmine rock-üritusele ei tähenda sugugi nende hukkaajamist.

Või noh, kui raamatut edasi lugeda, siis äkki ikka siiski? Sest edasi läks elu läbuks kätte. Mitte minul muidugi, mina olin igavesti ontlik, sest mul lihtsalt ei lubatud õhtuti väljas tolgendada ja selleks ajaks kui ma lõpuks uksest välja murdsin (umbes sama taktika, mis loo autoril - pidevad klassiekskursioonid ja igati korralike klassiõdede sünnipäevad kusagil pärapõrgus, kust õhtust bussi tagasi ei tulnud...) oli skene vist veidi maha rahunenud või ei "õnnestunud" mul siiski päris õige rahvaga tuttavaks saada. Satelliidi pidudel ja muidu Annelinnas kolamas käis ainult mu kunagine pinginaaber, keda ma koledasti kadestasin, aga üldiselt Tammelinnast ikka nii kaugele ei mindud. Selle paigaga, millest raamatus juttu, sain ma tuttavaks aga 90ndate lõpus, kui mul tekkis esimene boyfriend, kes elas Saare poe taga üheksakordses majas (see raamatus nimetatud samas majas elanud SATi-Mati tundus kuidagi tuttav tegelane) ning oli kunagine 12. KK poiss. Just ühe toonase ühise tuttava kaudu ma sellesse Tartu-blogisse sattusingi. Ihaste-peod olid aktuaalsed veel tollalgi ja üldse see Annelinna-Ihaste vibe tundus minusuguse algaja jaoks maru põnev ja ahvatlev, kuigi toona oli valdav enamus asjaosalistest juba peaaegu täiskasvanud ja oluliselt rohkem mõistuse juures, legendid sellest, mis kunagi oli, ei surnud kunagi. Noorus on ilus aeg jne.

Tegelikult meeldis mulle väga ka raamatu epiloog. See on selline Tartut armastava inimese pisarakiskuja, mis igaühel toob mõttesse omad assotsiatsioonid mingi paiga, lõhna, tunde või inimesega. No on ju üks jube vinge linn!

esmaspäev, jaanuar 16, 2017

Mats metropolis

Indigoaalase humoorikas postitus tõi mulle meelde aja, mil ma ise võõras kodus elasin. Võõrastes kodudes vist tõepoolest juhtub asju.

Tegelikult juhtus see lugu pea kümme aastat tagasi, aga on erilise kogemusena siiani meeles. Enamasti elasime oma Rootsi komandeeringute ajal B&B tüüpi majutustes, hostelites ja ühel korral ka oma korterist tuba välja üürivate inimeste juures, kes samal ajal kodus olid, aga tollel kahenädalasel komandeeringul juhtusin elama üksinda kellegi võõra korteris, kes seda välja üüris. Korter asus pea Stockholmi raekoja taga, Mälareni järve ääres ning mu kolleegi sõnul oli see väärt ilmselt vähemalt miljonit, olgugi, et tegemist oli ühetoalise elamisega. Olen edutult püüdnud seda Google Mapsilt üles otsida, aga see kant on ühtviisi vanu ja väärikaid kortermaju täis ja õiget kohta on keeruline tuvastada.

Kõige napakam episood on seotud sellega, et tööandja abikaasa laenas mulle nädalavahetuseks oma suurt korviga naisteratast, et mul mugavam ringi liigelda oleks. Me ei teinud enne selgeks seda, kas ratast majas üldse kuskil hoida on, aga nemad väitsid mulle, et kui pole, jätku ma sõiduvahend maja ette (lukku rattal polnud) - ilmselt ei varastata ära ja kui varastataksegi, siis pole see enam minu mure. Halloo? Kas suudab mõni korralik Ida-Eurooplane sellise mõttega leppida?! Mina - ei iialgi! Sõitsin siis töökohalt mõningase ringiga koju ning tuvastasin, et mingit rattaparklat tõesti maja juures silma ei hakanud. Nojah, egas midagi, lift ju majas on, viin selle oma teise korruse korteri esikusse - maja ette jätaks selle ainult täiesti nõrgamõistuslik! Jube raske ratas oli, vinnasin ta liftiukseni ning pidin tõdema, et sellesse vanaaegsesse raudpuuri mahub heal juhul pool rattast, kui sedagi. Palju õnne, eks veame ta siis teisele korrusele, mis see siis ikka ära ei ole, õhtuks jõuan vast ikka kohale. Teekond oli jube, sellega kaasnes õudne kolin ja hirm, et keegi majaelanikest tuleb vaatama, mis siin, rikaste inimeste väärikas hoones, ometi toimub. Olin jõudnud umbes kolm astet minna, kui maja trepikotta sisenes keegi nägus noormees ja pakkus oma abi. Niikuinii olin vahele jäänud, las ta siis vähemalt aitab! Pingutatud small-talki käigus suutsin punastades puterdada, et " see ei ole tegelikult üldse minu ratas ihihihihii...". Ilma edasise selgituseta. Alles hiljem mõtlesin, et see kõlas ikka väga kahtlaselt. Aga no politseid ta ei kutsunud ja rattaga tuppa ma jõudsin. Loomulikult ei puutunud ma seda terve nädalavahetuse ja ei mäleta isegi, kuidas selle kolaka esmaspäeval tööle tagasi tarisin.

Toas oli samuti hunnik potililli, nende hulgas kaunilt õitsvad orhideed. Minu teada võõraid lilli ilma instruktsioonideta hooldada ei või, nii ma siis jälgisin, kuidas kaunid lilled päev-päevalt kõik oma õied kaotasid....Tegelikult käis tädi minu äraolekul posti järel ja ilmselt hooldas ise oma lilli, aga toona olin ma üsna ahastuses. Ilmselt olid orhideed lihtsalt oma arengu selles faasis, mil nad õied küljest viskavad.

Õhtuti oli mu meelelahutuseks peale tööd telekast Simpsoneid vaadata. Esimesel õhtul sain umbes pool tunnikest vaadatud, kui algas mingi võigas pinin. Algul ei tuvastanud ma selle allikat, aga siis avastasin, et teleka kohal on suitsuandur ning kodus see vahel pirises vastikult, kui tal patarei tühjaks hakkas saama. See veel puudus! Mismoodi ma magada saan, kui see pinin ei lõpe! Laed olid muidugi stiilselt kõrged ning minu võimaluseks andurit vaigistada oli seda voodil hüpeldes harjavarrega klobida. Õnneks midagi teha mul sellele ei õnnestunud. Panin teleka kinni ja istusin ahastuses voodile. Pinin lakkas. Ah, see oli hoopis kurjavaimu telekas, mis pinises! Panin teleka uuesti käima ja pininat polnud. Poole tunni möödudes hakkas see jälle pihta. Sain aru, et selline ongi tema "omapära". Või oli see mingi telekavaatamisvastane vahend, ei mina tea.

Igatahes oli mul igav. Toona ei olnud mul mingit läpakat, nutitelefonist või tahvelarvutist võis vaid und näha. Raamatuid vist ka polnud. Linnas jõlkumisest olid jalad juba valusad. Mis oleks põnevam kui võõra inimese sahtlites sobrada! No niikuinii on ta selle võimalusega arvestanud, eks?! Tõmbasin esimese sahtli lahti ja seal oli pakk punast Marlborot. Aarrgghhh! See veel puudus! Sul on igav ja pakk suitsu! Lahtine pakk oli ja selline suvaline arv sigarette sees, mitte kõik ja mitte paar viimast. Ega ta neid üle lugenud niikuinii pole!? A see suitsuandur? No kui ma kätt aknast väljas hoian, siis vast ei hakka undama?! No ja nii ma siis tõmbasingi seal väärika maja väärika akna peal võõrast suitsu. Võib-olla ühe, võib-olla paar. Suitsuandur oli vait.

Mis ma veel halba tegin. Vannitoas suutsin ühe klaasi ära lõhkuda, ikka nii, et endal ka veri taga. Kraapisin kõik kokku, viskasin prügikasti, kus peidetud konid, banaanikoored ja muu läbu ees. Prügikonteinerid pidid keldris olema, küllap ma viimasel päeval viin välja. Läksin siis viimasel päeval prügi viima ja no seal neid konteinereid ikka jagus! Meil toona veel sorteerimiskommet polnud, aga seal oli iga võimaliku kategooria jaoks oma tünn. Ei no tore, ei hakka mina sealt klaasikildude vahelt löga sorteerima! Miks sel tädil siis toas vaid üks prügikast oli?! Võib-olla sai ühistu hiljem minu pärast ilge trahvi kaela, aga sellest ma ka muidugi ei tea. 

Olgu öeldud, et kõik muud ööbimised jäid igati ontlikeks ning neis ma ei põhjustanud ühtki probleemi. Võõrastes kodudes kaotab inimene ilmselt osa iseendast ja hakkab kohtlaselt ringi rapsima, et ennast taasleida ning võib selle tegevuse käigus ümbritsevale keskkonnale pöördumatut kahju teha....

reede, jaanuar 13, 2017

Michel Faber. Imelike uute asjade raamat

Pole ammu ühtki raamatuarvustust kirjutanud, aga selle, pea 600-leheküljelise loo, sain kolme päevaga loetud (muu elu kõrvalt, noh), seega väärib ilmselt meenutamist. Spoiler alert (Rents otsis eestikeelset vastet sellele, mul jäi kahe silma vahele, kas leidis ka?) igaks juhuks, ma ilma midagi paljastamata poleks saanud kuidagi miskit arvata.

Pühendunud usumees Peter sõidab elu põnevaimale missioonile: ta peab levitama ristiusku teises galaktikas planeedil Oaas. Abikaasa Bea jääb Maale meest tagasi ootama. Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Niisiis, raamat, mis nõretab religioonist. Ja on samas sci-fi. Ma pole varem sellist kombinatsiooni kohanud. Samuti on ta korraliku ulmeka jaoks ilmselt liiga vähese actioniga. Ma ei ole küll ulmelugeja, kuid imelikul kombel on kõik loetud ulmekad mulle meeldinud. Sealjuures lasen ma silmadega üle igasuguste tehnoloogiate ja muu sellise kirjelduse, mis (mu meelest) suuri ulmefänne väga huvitab ja keskendun ikkagi inimesele, nende mõtetele ja tunnetele. Selles osas oli "Imelike uute..." minu jaoks päris sobiv, sest täpselt seda sama tegi ka peategelane, kristlik misjonär galaktikas. Tulnukad olid loomulikult ka. 

Tulnukatega on alati see lugu, et nad on jubedad. Isegi kui nad on pealtnäha sõbralikud, kätkevad nad endas alati mingit ohtu, nende ligiduses ei saa inimene end turvaliselt tunda. Isegi kui me ei ole rassistid, siis olendid teiselt planeedilt ajavad meile ikka hirmu peale ja tõestavad seda, et võõras pole oma. Siinse raamatu tulnukad on veel jubedad ka, koledamad kui teada-tuntud punnissilmsed humanoidid. Aga nad on rahumeelsed ja nad on...kristlased. Mitte mõõk-pihus ristisõdijad vaid alandlikud lambukesed, kes ihkavad Jumala armastust. 

Terve raamatu ootasin ma, ja olin üsna kindel oma ootuste täitumises, et lõpuks paljastub vennikeste tõeline pale. Paljastub tõesti midagi nende usu kohta, aga füüsiliselt kellelegi kallale ei kiputa ning soolikaid ei lenda. Raamatu kõige õudsem koht puudutab planeedil Maa elavaid inimesi ja nende julmust, kaugel planeedil vägivalda pole. Üldse on seal kaugel planeedil ärevust palju vähem kui meil, sest välja on valitud "parimad parimaist", seda, et igasugu salaagentidel ja missioonivendadel peret ega lähedasi olla ei tohiks, on vana tõde (tegelikus elus see minu teada sugugi nii pole), aga seal on välja valitud ka tüübid, kel pole pea ühtki pahet ega nõrkust. Muidu läheks ju kord käest ära! Minu jaoks oli huvitav koht see, kus leitakse, et ilma pahede ja tugevate emotsioonideta pole tegelikult ka elu. Kõik pahed ja negatiivsed emotsioonid on endast välja rookinud aga ka loo peategelane. Talle on alles jäänud vaid armastus ja seegi ähvardab koost laguneda. 

Ma oleks tahtnud teada, milline on autori enda suhe religiooni, aga seda ma kuskilt välja ei guugeldanud. Ma ei ole usklik, aga ma suutsin seda raamatut vaevata lugeda, Piibli-tsitaadid ei häirinud mind, aga ma võib-olla ei saanud kõige paremini aru sellest, milline oli religiooni roll selles loos. Ma tahaksin täitsa teada, mida mõni kristlane sellest arvaks. Oli see raamat kristluse poolt? Vastu? Neutraalne? Mina ütleks, et raamat oli armastuse poolt ja paljud kristlased leiavad, et armastus ongi Jeesus. 

Eeldasin ka seda, et tuleb happy-end, ei tulnud, lõpp jäi lahtiseks ning autor on teada andnud, et see raamat jääb tema viimaseks romaaniks. Mind see ei häirinud, mulle meeldib, kui konkreetseid vastuseid ei anta. Mõtlema paneb see lugu küll, just inimlikkuse ja selle väljenduse üle. Ma julgeks öelda raamatu põhjal, et inimlikkus ei ole perfektne, selles on palju üsna kohutavat, kuid samas on see parem kui tunneteta kuulekus ja töörügamine, ilma armastuseta ei ole inimest. See peaks rahuldama nii kristlasi kui ateiste.

neljapäev, jaanuar 12, 2017

Otsides teistes ennast

Lugesin taas üht häirivat raamatut, Madissonil oleks ammu pea plahvatanud, aga mind häiris üldise "ebanormaalsuse" taustal hoopis üks päris tavaline asi, mis mind alati selle esinedes nii kirjanduses, filmis kui ka päriselus marru on ajanud. Nimelt see, kui enda eest välja ei astuta. Raamatus osutub jõhkardiks peategelase juurde ulualust otsima tulnud tütarlaps, mingi arulage, aga ülbe blondiin, kes peategelase valdustes peremehetsema hakkab, teda alavääristab ja lõpuks lausa füüsiliseks läheb. Loos on sellel kõigel oma mõte ja asi laheneb muid teid pidi, aga alguses ajas see enda mitte maksma panemine mind tõeliselt vihale. Karjuv ebaõiglus sinu suhtes ja sa ei tee midagi arvestatavat, et see lõpetada?! Ma ei suuda seda ilma ebamugavuseta isegi raamatust lugeda, päriselus talun veel vähem. No vähemalt siis, kui esimene ehmatus üle läheb. Teiste eest olen ka välja astunud, aga ükskord irvitas üks "jõhkard" (kelleks oli muide õpetaja) mulle näkku, küsides, et miks mina, kui ohver ise enda kaitseks välja ei astu, siis ta jääbki eluks ajaks tallaaluseks ning leidis oma käitumise veel sellega õigustatud olevat - treenib inimest eluks ette.

Mina sain ka lapsena alati ema käest pahandada, et miks ma temale kaeban, miks ma enda eest välja ei astunud! See ajas mu alati nutma, sest kas ei peaks siis vanem ikka lõugade lõrisedes oma järglase kaitseks välja astuma? Tagantjärele usun, et mu emal oli mu kohmetust sama vastik taluda, kui mul praegu suvaliste tegelaste oma lugeda. Ära ole selline pussy! Selguse huvides siis, et ei kästud mul kellelegi virutada või midagi sellist, vaid ikka sõnadega paika panna. Ma ei osanud, iial ei tulnud õiged sõnad õigel hetkel meelde, alles kümme minutit hiljem teadsin, et vot kuidas ma oleks pidanud vastama ja olema. Eks mingeid leebemaid soovitusi anti ju ka, aga kas keegi teab, et teise põse ette pööramine oleks kunagi agressorit taltsutanud? Mingid tobedad vanasõnad stiilis "kes teisele ütleb, see ise on!" jne. Vaikne leppimine sellega, et keegi su asjade peal trambib või järjekorras ette trügib. Ole sellest lihtsalt üle! - jube lihtne soovitada, aga üldiselt inimestel on siiski tunded olemas. Vaid igas olukorras enda eest seismine on see, mis elimineerib ohu mõne jõhkardi kergeks märklauaks saamisel. Kui nad näevad, et minuga ei tasu jamada. Muidu nad lihtsalt vaatavad, kui kaugele on veel võimalik minna, kui palju ta on nõus ära kannatama.

Miks on nii raske öelda ebameeldivale külalisele, et äkki sa tõmbaks nüüd siit uttu? Selle asemel tehakse head nägu ja loodetakse, et küll ta ükskord ikka ära läheb. Muidu äkki olen veel ebaviisakas. Astun temaga samale tasandile. Mu meelest ei tasuks seda küll karta, kui vabatahtlikult ei astu, siis küll ta su kaasa tõmbab ja oma mängus kaasosaliseks teeb. Kui sa tolgendad mingi lällava kambaga mööda tänavat, siis ei saa sa ju ette ja taha vabandada, et "tegelikult mina olen siin normaalne!", tulebki öelda, et niikaua, kuni te käitute nagu debiilikud, lähen mina minema. Eks see ole vist ikka enesekindlusega seotud, et julged enda huve kaitsta ka siis, kui pole kindel, kas suhted sellest rikkumata jäävad. Või "mis mulje minust niimoodi jääb!".

Aga miks see mind nii jubedalt häirib, kui teised sellega hakkama ei saa? Mulle tundub, et see on allakäiguspiraali esimene aste ja kui sinna juba astud, siis kolinal ka alla veered ning jube lihtne oleks seda kõike esimesel astmel peatada, edasi läheb juba palju hullemaks ning siis on väga raske olukorrast välja tulla. Ei tohi ebaõiglust võimutsema lasta ega lollide elu kergeks teha. Jõuetus midagi ise ära teha ajab tigedaks. Mu ema näiteks alati sisiseb igasugu naisepeksu ohvrite peale - vastikud, hädised naised, ei vääri naise nime, lasevad ennast peksta. Võtke ennast kokku ometi! Ärge häbistage naissoo nime! Sama valem vist, mille alusel mehed jalgpallureid sõimavad - vot, oleks mina seal platsil, küll ma siis lööks ja teeks, aga need hädapätakad! Liigne enda samastamine teistega? Raamatut lugedes ju tundub mulle ka, et minu elutoas trambitakse ning mind sõimatakse, mitte suvalist väljamõeldud tegelast kellegi fantaasiast sündinud loos. Mina-mina-mina! Kõik inimesed olen mina. Aga ei ole ju. See tuleb ikka enamasti üllatusena millegipärast...

kolmapäev, jaanuar 11, 2017

Sul on nii paha ainult sellepärast, et see mõjub!

Üks mu tuttav võttis osa viimasest Detoxi-väljakutsest ning seoses sellega oli mu FB-seinal päris palju selleteemalisi postitusi. Siin blogis üks osaleja räägib pikemalt, millega tegu. Ma siinkohal ei räägiks üldse sellest, kuidas see toimib/ei toimi, on üks suur jama või mitte, vaid sellest, kuidas põhjendatakse seda, kui end väljakutse ajal kehvasti tundma hakkad.

No eks ikka sellega, et järelikult oled eriti toksiine täis ja mürgine tegelane, sellepärast tunnedki end nii halvasti. Pead lihtsalt rohkem kannatama, küll ükskord heaks läheb! Selle detoksiga on muidugi see teema, et pead mingi pulbri endale koju tellima, mis siis muidugi maksab ning sel juhul soovitus "telli aga juurde" ei tundu väga erapooletuna. Aga ütleme, et teeksid lihtsalt mingi dieedikuuri läbi, jooksid niisama smuutit - ma usun, et mõnele annaks see ehk tõesti energiat juurde, aga ka mina oleks ilmselt tühjast kõhust tujust ära ning eelistaks voodis vedeleda. Toitumise radikaalsest muutmisest võiksid tulla ka vinnid, rohelise kraami tarbimisest läheks ilmselt kõht lahti. No selline tavastsenaarium iga dieediga. On see siis organismi puhastumine või mitte? A miks pea valutab?

Oma elu ühe kõige võikama peavalu elasin ma läbi, kui käisin kapselsaunas. Ma täpselt ei mäleta, kuidas selle asja õige nimi oli, aga igatahes lebasin muna sees, mis toimis pmst infrapunasaunana, ja higistasin looma moodi. Kästi hästi palju juua, et mitte peavalu saada ja no ma proovisin, aga ikka sain. Lihtsalt totaalne veepuudus tekkis, keha higistas nii meeletult. Samamoodi olin peavaluga hädas Egiptuses, ei suutnud piisavalt juua. Ka pohmaka-peavalu peamine põhjus olevat see, et õlu läheb küll sisse, kuid tuleb välja sama hästi ning kui vett juurde ei joo, siis jääbki aju kuivale ja pea hakkab valutama. Kas see, et pea valutab, näitab siis, et aju võitleb mingi paha asjaga või lihtsalt seda, et sul on veepuudus? Toiduga saad ka olulise koguse vett, dieedi puhul võib see osa samuti vajaka jääda. Mul ikka valutab näljaga tihti ka pea.

Üldse see, et kannatus näitab, et asi toimib, toob mulle meelde ka möödunud aastase kloorijoojate teema. Seal ju toimis sama loogika. Samuti on olemas tõdemus, et "it's always darkest before the dawn" ehk siis enne, kui hakkab hea, on alati paha ja kole, seda võib ükskõik mille kohta rakendada. Kuidas siis aru saada, kas halb on "hea" või hoopis teeb asja hullemaks? Kas "ilu nõuab ohvreid"? Millal tuleb piir ette, et nüüd tuleks vist tõesti lõpetada? Ma ise olen õnneks piisavalt ennastarmastav hedonist, et ei taha üldse teha asju, mis mind kannatama panevad, ka hea eesmärgi nimel. Aga need teised, need, kes usuvad, et armastus tuleb vaid raske tööga? Neile saab igasugu asju müüa. Kui oled juba mingi asja eest maksnud, on ennast eriti lihtne veenda, et tegelikult ikka toimib see kallis asi küll, vaja ainult natuke veel kannatada.

Kuidas üldse millegi toimimist hinnata? Pea ükski asi ei tee sind paugupealt terveks, kauniks, nooreks jne, ometi ütleb paljude selliseid asju lubavate toodete reklaam seda, kuidas 98% kasutajatest tundis, kuidas nende nahk pinguldus, 95% tundis, et lihtsam on hingata jne jne. Kust nad seda teavad? Mina küll enamasti öelda ei oska. Ma näen, kui asi otseselt ei sobi - ajab sügelema, kipitama, häirib jne,  aga just neid positiivseid ilminguid on raske tähele panna. Palju lihtsam on need välja mõelda. Päris paljud naised näiteks väidavad, et kasutavad igasugu kreeme ja seerumeid, sest noh, äkki need ikka aitavad, mis sest, et otsest kasu ei näe, aga äkki siis kui ei kasutaks, oleks veel hullem? Isegi kui ma pole toodet ostnud, vaid olen näiteks ilublogija, kes mingi toote tasuta saanud on, kuidas ma kirjutan, et "ei tea, mina ei saand nagu aru, kas töötas ka või mitte, vahet polnud", kui asi just kohutavalt halb ei olnud, siis on ju ikka kena kirjutada, kuidas "tegi naha pehmeks, oli tore, lõhnas hästi" jms. Otseselt ei valetata ju ka, ilmselt oli olukord juba ennegi üsna hea, mis see üks totsik siia-sinna ikka muutis.

Ma ei taha isegi öelda, et olete lollid, kui mingeid ilustavaid, noorendavaid, parendavaid asju kasutate või teete detoxit kui see teile sobib. Andke aga minna, ma ise määrin ka endale igasugu möginaid peale, kui nad hästi lõhnavad ja mõnusa tunde tekitavad, aga mu meelest kannatada pole ilu nimel küll mõtet, niikuinii enamik asju ei toimi või teevad seda nii vähe, et vahet pole kõrvalseisjale näha. Isegi ilusüstid ja -opid kaotavad mõne aja pärast oma mõju.

teisipäev, jaanuar 10, 2017

Ma tean vaid seda, et ma mitte midagi ei tea

Lugesin Kauri postitust matemaatika riigieksamist ja mõtlesin, et mida hekki? Mismoodi ta seda teeb? Isegi kui teoreeme ja võrrandeid vaja pole, siis mida ma teen selle loogikaga, kui mul pole aimugi, mis asjad on sin/cos või funktsioon, tuletis ja integraal? Ja mul pole. Ma tean, mida tähendab liitma, lahutama, jagama, korrutama, protsendist aiman ka midagi (kui paberile joonistada 100 % on niipalju ja siis x on niipalju), aga muu on must maa. Ma muidugi käisin keskkoolis humanitaarklassis, kus mu matale läbi sõrmede vaadati, aga samas algklassides suutsin ma mata olümpiaadil linna vooru välja jõuda, seega loogiliselt mõelda ma kunagi justkui mõistsin. Keskkoolis, kui me kollektiivselt (tüdrukutega) vingusime, et milleks see matemaatika, seletas õpetaja (naine, muuseas), et mata õpetab mõtlema. Ma koguaeg kartsin, et ilmselt mul see mõtlemine lonkama jääb. Kas asi on lihtsalt selles, et mida Juku ei õppinud, seda Juhan nüüd ei tea? Aga no absoluutselt 0 teadmistega (nagu praegu) ei oleks ma ju kooli ikka lõpetatud saanud? Või sain? Või olen ma lihtsalt kõik ära unustanud? Kui aju seda osa ei kasuta, siis kaobki kõik?

Oma erakordset unustamisvõimet olen ka tähele pannud. Mul on väga hea lühimälu, mis on ühele koolilapsele tõeline õnnistus - ruttu pähe, õpetajale ette vuristatud ja võime unustada. Ma imestan, kuidas mõned, kes tuupisid oma luuletusi tunde ja tunde ning said ikka hädise kolme, mäletavad neid luuletusi siiani, samas mina, kes ma need kunagi viiele perfektselt ette kandsin, ei suuda enam ridagi taasesitada. Vene keeles me ikka tuupisime neid poeeme, nii et halb hakkas. Ma olen kõik asjad ära unustanud. Äkki see on geneetiline? Mu isa unustab ka kõik ära, temal on seda põhjendatud sellega, et tal on ka palju meeles pidada ning enamiku asju (ok, kõik asjad) kirjutab ta märkmikku ning sellega ongi oma aju laisaks muutnud. Mul on ka info üleküllus pidevalt. Uus info tuleb lademetes peale ja vana ei talletu. Paar korda on olnud juba ka seda "oot, ma vist olen tegelikult seda raamatut kunagi lugenud"-olukorda.

Aga kool? Mitu käänet on Eesti keeles? Mis on Hispaania pealinn? Ma pean kõik igaks-juhuks järele vaatama, ma ei ole kindel. Jumal tänatud sellegi eest, et ma kahtlen, muidu oleks lugu eriti hull. Laps pidi õppima 20 piires peast arvutama, küsisin siis talt tehteid, ise kontrollisin vaikselt näppude peal vastused üle...Mis kasu sellest koolist üldse oli? Keemiast, füüsikast ei tea ma mitte midagi, ajaloost samuti mitte, kõike avastan praegu populaarteadust lugedes uuesti. Ülikool? Me õppisime EV halduskorraldust, riigihangete korraldamist, õigussüsteemi. Paberite järgi olen ma ekspert sel alal. Ma võiks niimoodi töölegi saada ja siis koha peal pöidlaid keerutada ja öelda, et ma tean neist asjust sama palju kui algklassilaps. Ma ei ole iial nende teemade juurde tagasi pöördunud, sest need ei huvita mind. Kas ma tean ainult neid asju, mis mind kaasa haaravad? Jah, muusikast/muusikutest tean ma üldiselt rohkem kui keskmine inimene, seda siis selles kitsas valdkonnas, mis mulle korda on läinud. Mingeid mälumänge mängides on ka välja tulnud, et mul on üpris lai silmaring, tihti tuleb vastus kusagilt hämaralalt ja ise ka imestan, kuidas ja miks ma mingit fakti tean. Et kusagil peas on paljutki peidus, aga olen unustanud ligipääsu sellele infole.

Mida see kool siis õpetas? Mõtlema vist õpetas, mingeid asju seostama, oma arvamust välja ütlema. L. väitis, et ta oli omal ajal kirjanduse õpetaja lemmik, sest hoolimata sellest, et ta ühtki raamatut läbi lugenud ei olnud, võttis ta diskussioonist osa, vaidles ja targutas. Ma olen ka nii teinud. No näiteks "Kuritöö ja karistus" on mul lugemata, aga seda, millest see räägib, teavad ju kõik ning oskavad oma sõna öelda Raskolnikovi piinanud süümekate kohta. Kooli ajal ma naersin, et olen nagu Jevgeni Onegin (mida ma lugenud pole) - tean igast asjast midagi ning suudan jätta mulje, et mul on laiad teadmised. Mul on siiani see probleem, et vestluses võin mingi teooria eest seista kui ekspert, aga kui asi läheb mingi praktilise oskuse või probleemi peale, siis minust asja pole. Tüüpiline humanitaar? See Raketi-saade oli mu jaoks müstika - no mismoodi nad neid asju ometi teavad ja oskavad? Ma ei tea sedagi, miks tainas kerkib. Ta lihtsalt kerkib (ja inimesel pole asja selliste imede seletamisega :) Justkui valgustuseelne inimene, kes elab maailmas, mille toimimisest ta aru ei saa, aga tunneb suurt aukartust elu ees :)

Huvitav on veel see, et laste pealt olen märganud, kuidas Mini ei küsinud iialgi midagi. Imestasin, kui räägiti lastel olevat mingi "miks?"-periood, temal seda küll polnud. Ta oli oma peas mingid vastused välja mõelnud ja teiste käest ta neid küsinud. Osa järeldusi on tal küll täitsa valed ja nüüd vahel olen märganud, kui tema imestab ja teada saab, kuidas asjad tegelikult on. Ma ise olin ka selline laps. Vahel jõudis tõde minuni aastaid hiljem ja siis ohkasin, kuidas mina küll "terve elu" kõigest valesti aru saanud olin. Aga ma ei küsinud, sest ma vist väga ei kahelnud selles enda variandis. Mikro on hoopis teise strateegiaga, ta kogu aeg küsib. Kuidas vesi mööda torusid majadesse tuleb? Ma ei tea, ma pole mõelnudki selle peale! Valgustuseelse inimesena vastaks, et Jumal tahab nii ja Jumal teeb, nüüd ma muidugi tean, et mingid torud ja ilmselt pumbad, aga ette küll ei suuda kujutada, et kuidas täpselt. Geniaalne, kui inimest sellised praktilised küsimused huvitavad! Mind huvitasid ainult teoreetilised teemad - miks mõned inimesed on pahad ja teised head, seda tüüpi lootusetud küsimused. Ja nüüd ma ei teagi midagi.

esmaspäev, jaanuar 09, 2017

Suitsuruum

Terve eilne päev läks raisku, vedelesin voodis ja õgisin paratsetamooli, nii kui pead tõstsin, läbis kukalt terav valusööst. Ah, et miks? No peol käisin laupäeval. Aga ei joonud ennast koledal kombel täis, vaid peavalu oli tingitud ühest teisest asjast, mida ma nüüd järjekindlalt tähele panema olen hakanud. Ja mitte ainult mina.

Rockiklubis on nimelt suitsuruum, aga mulle tundub, et see ei õigusta ennast või siis lihtsalt ei panda selle ventilatsiooni töölegi nagu L. kahtlustab. Ei, ma ei käi seal suitsuruumis, paar korda elus olen käinud, aga see elamus pole nõrkadele. Igatahes inimesi seal ikka voorib, aga suitsuruumi põhimõte on sama hea kui et nurgas on mingi paksu suitsu täis kapp, mille uks iga paari minuti tagant lahti tehakse. Koju minnes haisevad riided kuni aluspesuni niimoodi, nagu ma ainult seal kapis istunud olekski. Täpselt samasuguse peavalu saan ma siis, kui tõmban ööpäevas ära üle viie sigareti (ilmselt mingi loomulik kaitsemehhanism, mis takistab mul nikotiinisõltuvuse teket), Rockiklubis pole ma pidudel üldse suitsu teinud, sest sinna suitsukappi tõmbab vaid paadunud nikotiinikuid või umbjoobes tüüpe, kes enam ümbrust ei adu. Laupäeval kuulsin ülijubedat lauset kellegi möödamineja suust: "Ehh, X (mingi nimi) on juba kaks tundi suitsuruumis pingi all maganud!". Ma ei kujuta ette, mis peavalu sellel X-il veel võis olla...

Imelik mõelda, et veel mõned aastad tagasi oli selline olukord igal pool - ükskõik, kus baarist või klubist tulid, pidi riided kogu kupatusega rõdule tuulduma viskama ja juuksed tuletasid hommikuni meelde, kus urkas sa viibinud olid. Me sõime ja jõime tuhatoos samal laual, mõned suitsetasid toas, nii et seinad ja laed kollased. Brrrr! Ma tõesti ei tea isegi ühtki suitsetajat, kes seda aega tagasi igatseks. Ma ei saa aru, kas ma olen nüüd siis kuidagi tundlikumaks muutunud, et vinguhaisu üldse ei kannata? Jube vastik, sest peol nagu tahaks käia ja kõik paremad üritused on meil siin ikka Rockiklubis. Normaalseid suitsuruume on ju ka olemas, näiteks piljardiklubis Baribal olevat suitsuruumis selline tõmme, et tõmbab või sigareti näppude vahelt ära, ma ise ei ole käinud, aga räägiti. Kui aga arvatakse, et teeme suitsetajate elu eriti rämedaks, siis nad enam ei tee, siis see on küll loll mõtlemine, pigem tehtagu rohkem korralikke suitsuruume, mitte mingeid hädiseid - kõik on JOKK, ruum on ju olemas-lahendusi. Positiivne nii suitsetajatele kui neile, kes ei suitseta ega soovi ka haiseda.

E-sigaret lahendaks ka need mured, aga millegipärast enamik suitsetajaid eelistab ikkagi tavalisi sigarette. Ma pole küll kunagi e-sigaretti käes hoidnud, aga mullegi tundub see suitsetamise "maalähedase rituaali" asemel mingi imeliku steriilse aseainena. Ma ei tea, kas kaifis vahet on, aga mu meelest enamik sõltlasi ei suitseta ju üldse kaifi pärast - kui päevas 10 suitsu teha, ega siis enam midagi erilist ei tunne enam.

A see on siin üldse nii jube patujutt, et kole kohe. Enamik inimesi ei käi enam tänapäeval peol, ei joo alkoholi, suitsetamisest rääkimata, tehakse hoopis sporti, detoxi-väljakutseid, joostakse - 20 kraadiga õues ringi ja süüakse "patuvaba" kooki. (Vähemalt FB-s tundub nii olevat). Brrrr!