Lil Peep - kõigile kõik

Kindlasti on kõik näinud seda unenägu, kus nad on tagasi keskkoolis ja püüavad märkamatuks jääda, et teised aru ei saaks - sina oled umbes kakskümmend aastat vanem. Mul läks eile korda seda situatsiooni päriselus kogeda, nimelt käisin ma vaatamas filmi "Everybody's Everything" 21-aastaselt üledoosi surnud räpparist Lil Peep'ist. Kui te arusaamatult õlgu kehitate, siis teadke, et filmi esimesed seansid Tallinnas ja Tartus müüdi läbi juba 2 nädalat enne linastust ning mõlemas linnas lisati seansse juurde. Ehk siis totaalne tänapäeva fenomen, kus keegi on Internetis osa inimeste jaoks ääretult tähtis, aga peavoolumeediasse ei imbu temast sõnakestki, vähemalt meil siin. Ometi on maailm sedavõrd globaalne, et info jõuab noorteni igas kolkas. Ilma igasuguse promota, ametliku plaadita, käis tüüp esinemas näiteks Moskvas, kus 3000 inimest mahutanud saal oli välja müüdud ja leidus fänne, kes olid kohale saabunud näiteks Kasahstanistki. Meie Tommy Cash on ju sarnane fenomen.

Kui Tommy tundub selline lõbus trikster, siis Lil Peep oli pigem kurva kuju rüütel. Ta ei laulnud lõbusatest pidudest nagu enamik räppareid, vaid ängistusest hinges. Minu jaoks oli tema muusikas erilist ehedust, samas meloodiliselt olid need äärmiselt kaasahaaravad. Ilus ja kurb muusika ühesõnaga, mida räpi kohta üldiselt öelda ei saa. Tegelikult avastasin ma Lil Peepi vist üldse bubblegothide muusikalistist (iseloomustuseks siis äkki roosa nukker nätsumullimusa?), enamasti kirjeldatakse tema stiili kui emo trapi, mis sisaldas endas mõjusid nii räpist kui ka rockist. Täpsemalt saab lugeda suisa eestikeelsest Vikipeediast (väga vähestel artistidel on nii põhjalik biograafia seal).

Mida ma filmist lisaks teada sain? Ühe kurva, kuid klišeeliku loo liiga hea südamega poisist, kes ühiselu reeglitele alla jääb, sest ei oska ennast kaitsta ja öelda ei. Väikelinna poiss on omamoodi andekas ja karismaatiline ning saab ühtäkki kuulsaks. "Ma lähen suurde linna ja saan kokku inimestega, kellega ma netis kohtusin!"  - see Lil Peepi lause kõlas enam-vähem sellisena nagu mina suvel enne blogijatega kokkusaamist poetasin, kuid tänapäeval see elu just niimoodi käibki. Lil Peep aga ei taha üksinda rambivalgusse lennata, tunneb end isegi süüdi - miks mina ja teised mitte, ning hoolitseb igal hetkel oma vähemate vendade eest, isegi siis, kui enam ei jõua ega taha. Kui sõpru tekib nii palju, et näod enam tuttavad ette ei tule. Tema ideaaliks ongi kommuunielu, kus kõigil on võrdselt ja kõigil on tore, aga nagu näha ei tule see kunagi kellelgi välja. Ühes kaadris on poisi seinal suisa Lenini pilt ning samas räpib ta oma kallites hilpudes, kuidas kapitalism on paha. Noore inimese võitlused. Ette rutates sureb Lil Peep üksinda rahva sees oma tuuribussis ja kui "sõbrad" avastavad, et ta on surnud, siis hiljem selgub, et juba neli tundi...Kui ei oska enda eest seista, siis astutakse sinust üle. Elton John muide, mainib seda omas raamatus, et noored räpparid, ma saan aru, et te tunnete kohustust toetada oma "perekonda", kuid ärge vedage neid endaga kõikjale kaasa, sest kahjuks on igaühel sellises olukorras küüned vaid enda poole, tekivad intriigid, mis su enda lõpuks kurnavad, sest sina oled justkui ainsana see, kes hoolib ja vastutab. "Tahan olla kõigile kõik" on Lil Peep'i enda lause, millest sai ka filmi pealkiri. See ei ole võimalik, aga ilmselt on nii mõnigi kaunis hing sellest unistanud.

Huvitav oli ka see, kuidas Lil Peep endast ise outsideri vormis, nagu filmis mainiti. Ta oli üks esimesi, kes oma nägu tätoveerima asus, kuigi kõik ütlesid, et sisimas oli tegu tagasihoidliku noormehega, keda järelevahtivad pilgud tänaval häirisid. Tegi ta seda aga selleks, et välistada enda jaoks koht "normaalses" maailmas - näotätoveeringutega ei saa sa iial normaalset tööd. Mulle, muuseas, näotätoveeringud väga meeldivad, mõtlesin, et teeks endalegi mõne, kui juba vana ja kortsus olen, aga nüüd tundub see justkui ühiskonnareeglitega leppimisena - vanana võid kõike teha :) Täitsa lõpp, kuidas see Barbari tiibadega konn mul kripeldama on jäänud! Ja rääkides moest, vot Lil Peep'i stiil mulle ka meeldib, ta figureeris veidi ka moemaailmas (taaskord, nagu Tommy Cashgi), selliseid riideid ma ostaks (kui mul oleks narkari närb keha):

Natuke häiris see, et film oli kirjutatud eelkõige Lil Peep'i ema poolt, kellega poisil oli ka väga lähedane suhe ning ühe "kurja juurena" käsitleti tema suhet isaga, samas isale sõna andmata. Lisaks oli Lil Peep'il äärmiselt soe ja erakordne suhe oma vanaisaga. Kurb mõelda, et isegi, kui sa oled oma lähedaste poolt hoitud ja armastatud nagu filmist mulje jäi, siis vanemate lahutus õrnas eas võib su ikkagi musta auku tõugata. Depressioon ja ärevus olid Lil Peep'i ellu just sel ajal saabunud. Ses osas oli palju kokkupuutepunkte Kurt Cobaini eluga, kellega Peep end ka kõrvutanud on. Mõni võib öelda, et krdi lumehelbekesed, kuid ilmselt tundlikumaid natuure mõjutab perekonna lagunemine ikka väga tugevalt. Ma arvan, et sellised filmid võiks panna inimesi rohkem sellele mõtlema. Mitte nii, et ära jumala pärast lahuta, mis sest, et endal on paha, aga kuidagi...ma ei teagi kuidas.

Filmi lõppu oli raske jälgida, sest suur osa saalist kõõksus häälekalt nutta. Mina seekord ei nutnud üldse, ei olnud sellist tunnetki, et tahaks. Mulle tundub, et ma pigem mõtlesin ja mõtlemise ajal on raske nutta, nutmine on konkreetselt tunnetega seotud. A la siis kui vaatasime perega "Lammas Shaun. Farmigeddon" ja seal pisike tulnukas vaatab oma võõrale planeedile maha jäänud emme ja issi pilti - mul oli kohe nutt lahti...Täiesti kummaline teema selle nutuga.

Igatahes oli huvitav heita pilk maailma, kuhu enam päriselt sisse ei pääse. Hommikul ostsin Judas Priestile piletid ära, eakohasem. Lisaks oli peale filmi kohe selline tunne, et viskaks endale peotäie tablette sisse ja loputaks viinaga alla  - "Anna veel üks Rivotril!" nagu räpib Genka. Samamoodi astusime peale Kukumäe filmi kinost välja ja sõber ohkas: "Täitsa lõpp, kus tahaks viina!" See on vist jälle see "õnneks olen mina elus ja selle peale võtame!"-fenomen. Allakäiku lähedalt näha on kummaliselt paeluv.

Ilu on vaataja silmades, aga kas te teate mõnd inimest kombinatsiooniga blondid juuksed + pruunid silmad (loomuomaselt, mitte värv+läätsed), kes ei näeks paeluv välja? Lil Peep'i artistinimi tuleneb samuti tema silmadest ja oli ema hüüdnimi väikesele Peep'ile.

Üks iseloomulik video ka siia lõppu, hästi mõtlemapanevad on need kommentaarid selle all  - ta oli meie generatsiooni hääl, ma tunnen, et ta oli justkui minu parim sõber, kui me suureks saame, peame tegema nii, et meie lapsed teaksid, kes oli Lil Peep, et tema pärand elaks igavesti:

Mu jälgedes käivad mu imelised lapsed*

Hiljuti küsis psühholoog mu käest, mis mulle enda lapses kõige rohkem meeldib. Ei, kõik on absoluutselt korras, lihtsalt rutiinne arenguvestlus, mille käigus tuvastasime, et laps on tubli. See küsimus aga ehmatas kuidagi ära, päris ootamatu oli. No kuidas sa vastad sellele? Mu meelest on imelik leida mingi asi, mis meeldib kõige rohkem, sest loogiline on ju see, et enda laps on tervikuna ideaalne. Vähemalt minu laps minu jaoks on. A miks? Sest ta on täpselt nagu mina! Aga no nii ju ei ütle, nad ehmataks ära, ei hammustaks läbi, et alasti tõde. Ei mäletagi, mida ma ütlesin. Ilmselt midagi nii, et inimesena suurepärane. Eelkõige inimene, suure tähega.

Mõni aeg tagasi tegi sõber sellist testi, et ütle ühe sõnaga, kuidas iseloomustaksid oma kaaslast. Ma ütlesin "lahke" ja mulle öeldi, et "lahe". "Lahe" tundub esmapilgul vist etem, sest no mõelda vaid, kui ta oleks "ilus", "tark" või midagi hullemat - "usin" näiteks, öelnud, ma oleks kohe pea otsast hammustanud. Minu "lahke" tundub selle kõrval üsna hale vist. Aga ma seletan, mida ma mõtlesin. Lahke, see ongi üldiselt inimlik inimene, südames hea, mitte mingi mölakas, kes seljataga urgitseb, teenindajat mõnitab, kui tuju tuleb, või nõrgema üle irvitab. Vastand õelale inimesele. Mu meelest oli see kuskil blogis, aga mälu petab, kus räägiti inimestest, kelle kohta öeldakse:" Ta tundub jah ülbe ja vastik, aga kui sa teda tundma õpid, siis ta omadega on tegelikult tore ja lahke." Et siis sellised inimesed on siiski kõike muud kui toredad ja lahked, nad on hoopis silmakirjalikud õeluskotid, kes teavad, kellega võib oma tõelisel palgel "särada lasta" ja kellega on kasulikum suhteid hoida.

Ma võin ju mõelda, et õel inimene on sellepärast õel, et temaga on oldud õel, aga ikkagi püüan eemale hoida. On inimesi, kes iga hinnaga väldivad konflikte, on selliseid, kes konflikte ei salli, aga teatud nuppude vajutamisel ikkagi käima lähevad (mina) ja on mu meelest selliseidki, kes konfliktide nimel elavad. Ma ei tea, on see loomuomane või oludest tingitud käitumine, aga minu jaoks on see hirmutav ja ohu märk - hoia eemale! Oli vist Doris Lessing see, kes kirjutas, et sõjad on inimkonnas vältimatud, sest olgem ausad, mingile osale inimestest lihtsalt meeldibki sõdida, nad ei taha rahu, nagu me millegipärast kõigile omistada oleme püüdnud. Ilmselt on see seotud sooviga saada võim teiste üle ja järelikult peaks see olema ka üks ohumärk, millise vajadusega inimestest eos eemale hoida. "Keelab, käseb, poob ja laseb" nagu mu vanaema armastas öelda.

Ja ometi on päris ilma võimuta võimatult raske. Tulles tagasi Mikro juurde, kellest alguses juttu oli - tema omapära olevat see, et ta on emotsionaalselt tundlik inimene. Üllatus, üllatus, eks, kust ta küll selle pärinud on. Mina oleks pigem mures, kui ta külmaverelise mühaka omadusi kannaks. "Kas ta kodus ka kergesti ärritub?" Ei ärritu, sest meie oleme omad ja omasugused. Lasteaias on aga teatud tüüpe, kohe konkreetseid, kes ta käima tõmbavad, kahtlustan, et sageli ka teadlikult, sest noh, oma kogemus. "Miks nad siis on sellised?! Käituvad halvasti, siis läheb mul ka tuju ära ja käitun ise ka halvasti!" ahastab Mikro. Kuidas seletada, et sul ei ole ega saagi olema võimu muuta teiste inimeste käitumist enda soovidele vastavaks. Seletan, muidugi seletan, aga taaskord oma kogemusest tean, et abi ei ole muust kui eemale hoidmisest ja lõpuks omasuguste leidmisest. Kollektiivis on alati teatud kogus ebameeldivaid tüüpe. Tulebki püüda kogu elu väikestesse, meeldivatesse kollektiividesse kuuluda (ülikeeruline) või siis püüda mingi emotsionaalne sein "nende" ja "enda" vahele tekitada (raske ja tervistkahjustav).  Teisalt, muutuda ise "nende"sarnaseks - veel hullem variant. Ainus, mida mina praegu teha saan, ongi vist see, et öelda  - olla sina on igal juhul etem, kui olla "nemad", mina olen sinu poolt.

Eile näiteks tundus mulle, et midagi on vähemalt õigesti ka läinud. Mini helistas endast üsna väljas olles isale: "Ma helistasin just politseisse!" Nimelt olla mingid "suured, umbes 18-aastased kiilakad poisid" 30 meetrit tema ja sõbranna ees mingi tossupommilaadse asjanduse lõhanud. Ei tea, kas eesmärgiga just neid hirmutada või siis nad lihtsalt ei märganud lähenevaid väikseid tüdrukuid, jõmakas oli kole olnud. Ma kahtlustan, et minus poleks olnud 10-aastasena niipalju otsustavust, et politsei number valida. Ega häirekeskus ilmselt seda kõnet kuhugi ei suunanud, mis sa ikka enam teed, otsest kahju ju ei sündinud ja kaagid ammu laiali jooksnud, aga pahandada Mini ei saanud, tänati teatamast. Ma ei hakka ju tänitama, et mida sa tüütad tähtsaid politseionusid oma pisikeste probleemidega, oluline on ju just, et sa julged mingi jama tekkides endale abi otsida. Mina oleks ilmselt emmele-issile helistanud (ja nutnud). Muidugi, piir tuleks tõmmata sinna, kus inimene hakkab otsima probleeme, millest "organitele" teatada, stiilis "naabril lumi lükkamata, tuleks neile trahvi teha!". See läheb juba sinna "otsin konflikte"-inimeste iseloomustusse ja ma loodan, et mu lastel seda soolikat ei ole.

*J.M.K.E. "Lõputu laupäev"

Triviaalsetel teemadel

Ma seda riietemeemi ei hakka tegema, sest liiga palju oli küsimusi, millele ma vastata ei oleks osanud. Teiste vastuseid lugedes sai aga selgeks see, et mul ei ühegi riideeseme või värvi suhtes erilist tõrget ja kohe kohmetuma pani, kui paljud täiesti normaalseid asju sinna "iial ei kannaks"-lahtrisse seadsid. Neid Manjana loetletud riietumistüüpe lugedes ka ükski päris sobiv ei tundunud. Asi ei ole selles, et mulle riietumine üldse korda ei läheks, kuigi teiste puhul ma tõesti haruharva midagi märkan, mul on pigem see asi, et mulle meeldivad tõeliselt üsna vähesed asjad, aga kuna nudistina on külm, siis midagi ajan ikka selga. Seepärast ei salli ma ka poodlemist - seal ei ole ju asju, mida mina tahaksin! Ja õmmelda ma ei oska. Mu lemmikdisainer on Vivienne Westwood, ta on muidu ka vinge mutt ja temalt ma tõesti ostaks, kui rahakott kannataks. Mu ema armastab muuseas ülekõige moodi ja poodlemist. Ta võiks päevad läbi Fashion TV-st kõrgmoodi kaeda, aga mulle millegipärast see nakkunud pole. Kuigi, lapsepõlve ühed kaunimad hetked, tuleb totralt tunnistada, möödusid koos emaga väljamaa kaubamajades. Muuseas, oli selline õudne komme, et endisest idablokist pärit turistid tegid sealse küllusliku kaubavaliku taustal suisa pilte, piinlik. Fotosid pidi siis ju veel jaopärast tegema, sest käibel oli 24 või 36 kaadriga filmid, mitte digikad ja seega tundusid need klõpsud toona ilmselt olulised.

Mida ma tõesti ei kannaks, on surnud rebased ja analoogid. Klaassilmad ja käpakesed küljes, kellegi kaelas. Juba lapsena tundus see rõlge, siis nägi seda "trendi" ikka tihedamini. Samas mu enda armsal vanaemal oli ka miski naarits justkui. Ja pärisnahast karvamüts, kuhu oli nii hea oma nina sisse pista, kui vanaema sellega just pakase käest tulnud oli. Naha suhtes säärast tõrget ei ole, sest sigu ja veiseid ei peeta ainult naha pärast. Nahk on praktiline, karusnahk ainult ilu pärast. Ostsin just kunstmaterjalist dubljonka (näe, selle ) ja väga ilus on ning imeliselt pehme sisuga (nagu 500 kassi, kommenteeris Mikro). Iseenesest on see nüüd üks viimase aja kallimaid oste ka, kuigi ostsin Mustal Reedel ja sain letihinnast ikka alla. Mantlisaaga algas sellega, et kevadel jäi mu sulejope krae keemilisse, avastasin selle novembri lõpus ja keemilises ei mäletanud enam keegi ööd ega mütsi. Ilma kraeta on see jope nagu Orissaare seenelise oma, samas üle kahe aasta kantud ja sulgi ka juba lendas. Uue krae eest küsiti 30 eurot pluss materjal. Kappasin siis pigem midagi uut soetama - Zara veebipoes kenad mantlid, klikid peale, saadavus Eestis 0. Koha peal poes mannekeeni seljas ilus mantel, enda seljas...hommikumantel, sest keegi geenius oli pannud talvemantlile ainult ühe nööbi ja arvas, et vöö ajab asja ära.

Muidu üks ekstravagantsemaid ja kallimaid oste oli kunagi 800 krooniga ostetud Derhy kleit. Kahjuks ei leidnud ühtki pilti sellest, aga see oli kootud hall kleit (kõlab õudselt, onju), rinna ees kivikesed, pärlid ja ketid, seelikuosa satsiline ja seljal tekst Romantic Rock. Ma ikka kandsin seda aastaid pidevalt, kuni kivikesed irdusid ja kette sada korda uuesti külge õmblesin. Viimati võtsin selle kapist välja ja avastasin, et olen teda mingis meeltesegaduses sinise niidiga parandanud, ilmselt eeldasin, et ega keegi lähedalt ei vaata. No paistab kaugelt ka. Õudne lugu.

Aga muidu, kuna Kristallkuul lisas omalt poolt meemi pesuteema, siis minu puhul on raudselt proportsionaalselt kõige kallim riietuse osa pesu. Viimati ostsin Changest neli paari 90 euro eest, sest neil oli 1=2 soodukas. Ja siis on need, kes krahmavad suvalisest poest proovimata kolm rinnakat ja kannavad edukalt või saavad netist pesu tellida. Minu jaoks on pesu ostmine tõesti väljakutse. Viimati sobis mulle Changes suurus 70J ja müüja tunnistas, et see on poes ainuke ja suuremaid enam ei ole. Helistasin emale ja hirnusin telefoni õuduse summutamiseks. Change ja Triumph müüvad minu teada Eestis ainukesena kvaliteetseid suuri numbreid, aga Triumph on viimastel aastatel mutilõigetele üle läinud. Ülejäänud firmad kipuvad arvama, et üle E korvi ei osta keegi ja sel juhul peaks ka ümbermõõt 90 olema. Tegelikult pole asi isegi numbris, number võib sobida, lõige enamasti aga mitte, seega netist ostmine jääb samuti ära. Välismaale kaubareisile pesu ostma?

Lisaks tahtsin mainida dekoratiivkosmeetika osas seda, et kunagi keegi küsis mult, kus ma meikima õppisin. Pööritasin selle peale silmi, sest küsija oli selline, kes ilmselt eeldas, et meikimiseks on üks õige tee, mis selgeks õppida, aga minu jaoks oli meik alati eneseväljendus, mitte mingi kohustuslik enda õigeks tegemise moodus. Möönan nüüd, et koolituselt võib saada ka häid nippe, mitte ainult seda "õiget" moodust, aga õppinud ma seda ametlikult siiski ei ole, ikka oma kogemusest. Mis kohati oli ilmselt kõrvaltvaatajale valus kaeda - ma näiteks siiani leian, et huulevärvist tumedam huulepliiats on lahe, kuigi teatud vanusest (ma juba vist olen selles) muutub groteskseks. Ehk siis tehke, mis tahate, ärge arvake, et kuskil on mingi ainus õige tee. Ainuke asi, mis mind meigi puhul imestama paneb on see, kui inimesed kasutavad meigipõhja, mis nende näol koorub, ketendab või laikudena paikneb. Miks? Sa ju näed, et see nahahaiguse mulje jätab ja ilmselgelt ei ole ükski oma naha omadus meigita hullem. Et lihtsalt peab panema seda puuderkreemi, nui neljaks?

P.S. Mitte keegi ei ole veel kirjutanud, seega kahtlustan, et emotsioon on sama - Eesti Laul 2020? Mis õudus see sel aastal on ometi? Päriselt, täiesti uskumatu ila! Üle viie laulu, mille pidin poole pealt või enne seda piinlikkusest kinni panema, nii halb oli. Enamik neid tundmatuid esitajaid olid alla igasuguse arvestuse, suur enamus tuntuid lihtsalt igavad nutulaulud ilma igasuguse ideeta. Ainukesed laulu moodi olid kaks Laurat - Põldvere ja Prits (Ziggy Wild). Ma rohkem sellest jamast ei kirjuta ja üritan unustada.

Aasta täis draamat

Reedel kinost tulles olin ma täis õhinat ja mõtteid, mida kirja panna, aga samas oli emotsioon kuidagi toores, panin ainult pealkirja "paberile". Kirjutama jõuan aga alles täna (teisipäev), kusjuures vahepeal toimus kooli kokkutulek, palju uut infot, emotsioone jne. Väga raske on ajust välja sikutada nüüd neid mõtteid, mis seal reedel värsketena olid. Seostub ju see teema ka otseselt filmi endaga  - peategelane Alissija pidi kirjutama igast nähtud lavastusest arvustuse, millega ta vahepeal hätta jäi ja sai seejärel tähtaja, et 24h jooksul peab arvustus kirjutatud saama. Ma leian, et tema töö oli väga raske. Jah, mulle meeldib kirjutada, aga selle eest palga saamisega tekib kohustus ning kui mulle omal ajal pakkus naudingut kirjutada mingi ilukirjanduslik tekst ükskõik millise etteantud teema kohta, siis arvamusavaldustega on teine lugu. Kui ikka mingit tunnet ei teki, siis saab asjast ainult pastakast välja imetud kirjutise. Kirjandid muutusid kohe tüütumaks, kui omaloomingu asemel arutlust nõudma hakati. Puškini ma jätsin näiteks vahele, sest tema luule ei öelnud mulle toona absoluutselt mitte midagi, ma ei saanud sellest aru. Kalevipoja-teemalise kirjandi kirjutasin julmalt eepose järelsõna pealt maha (ja sain viie). Teismelise jaoks mõttetu arhailine loba, mida kuidagi millegi arutlustväärivaga siduda ei osanud.

Alissija oli väga eriline leid, üks neid väheseid potentsiaaliga inimesi, kelle avanemine seisab ainult sobiva juhuse taga. Valel ajal vales kohas sündinu. Näidati ju filmis ka mõnd teist kandidaati ja oli selge, et neist poleks mitte midagi tulnud, kandideeriti vaid igavusest ja palgasoovist, teatrist kirjutajaid neist ei oleks olnud. Huvitav olnuks teada, oli siis peale Alissija veel mõni tõsiseltvõetav kandidaat üldse? Tegelikult ma ei saanud aru, miks inimesed seda filmi niivõrd taevani kiidavad, just ses osas, et uskumatu - ollakse siis tõepoolest nii stereotüüpides kinni? Alissija erilisus ilmneb ju lihtsalt selles, et ta ei ole stereotüüpne (väikelinna vene) tüdruk. Ma isegi ei saanud aru, mis erilisest emotsionaalsusest tema puhul räägiti - normaalne noor inimene ju?! Aga noh, siin tuleb jälle mängu mu enda isiksus ja need küsimused, et kas ma mitte venelane ei ole. Ehk meil ongi peas kinni see, et kui venelane, siis raudselt emotsionaalne ja kindlasti rohkem kui keskmine eestlane. Aga siin jälle see "erinevused grupi sees on tegelikult suuremad kui gruppide vahel".

Film paneb mõtlema sügavalt selle üle, kui palju mõjutab meie elu ikkagi päritolu. Enne filmi rääkisin just sõbraga, kes mainis, et ei saanud suurde linna kooli sisse selle tõttu, et ta polnud teadlik sisseastumiskatsete kuupäevadest, lisaks ei saanud ta endale lubada ilma stipi ja ühikata kooli. Minu jaoks kerkivad siit kohe küsimused - aga su vanemad? Kas nemad siis ei aidanudki sul karjääri planeerida? Täiesti naiivne küsimus, saan aru. Paljudes peredes on perspektiivid hoopis teised - ongi Maxima ja rikas mees, mitte mis eriala ülikoolis valida. Isegi siis, kui potentsiaali oleks. Teisalt on ülikoolides hulganisti rahvast, kes tulid ainult paberit saama. Alati ei saa lootma jääda võimalusele, et küll elu asjad paika paneb, sageli on oma tõelise kutsumuse avastamise hetkel juba liiga hilja. Vähesed noored inimesed on sedavõrd ettevõtlikud ja enesekindlad, et suudavad ilma välise tõuke ja mentorita aktiivselt oma unistuste poole püüelda. Sa võid tahta oma väikeasulast ära, aga iseseisvalt tegutsedes võid lõpetada kordi hullemas kohas kusagil välismaal, sest usaldasid inimesi, sul ei olnud kogemusi jne.

Teine asi, mida filmi puhul vau-elamusena välja toodi, oli see vana hea "iga inimene on universum"-teema. Jah, mis seal üllatavat, ongi ju, selge see. Mu meelest viib see mõte aga palju süngemani - mõelda vaid, kui palju erilisi inimesi meil surnuaedadel on. Veelgi enam, ristideta haudades kusagil sõjaväljadel. Õudne. Elu traagika on see, et paljude inimeste potentsiaal jääbki avastamata ja kasutamata.

Teater. Seda filmis palju ei olnud ja selgeks sai see, et maitse on kaasa sündinud. Ilma igasuguse varase kogemuseta leidis Alissija, et "tordiga näkku" komöödiad ei ole see, mis teater tema jaoks olla võiks. Ilma eelteadmisteta oskas ta eelistada kunsti. Ma kujutan ette, et paljud teised kandideerinud inimesed oleksid ehk just hinnanud tükke, mis rahva naerma ajasid, sest olgem ausad, ka suurem osa pidevaid teatriskäijaid eelistab just seda. Et saaks nalja ja oleksid ilusad kostüümid.

P.S. Enne filmi näidati kahte treilerit nii halbadest filmidest, et ma panin vahepeal silmad kinni. Üks oli mingi ülilabane komöödia tuletõrjujatest ja teine klišeelik romantiline jõululugu. Õõh, kas tõesti leidub inimesi, kes säärast asja vaatavad? Miks nad seda teevad? Miks nad sihukesed on?
P.P.S. Enne tüütuid treilereid saad nüüd kinolinal kaasa elada sellele, kuidas mõned saalisistujad oma telefoniäpiga suurel ekraanil mingit telekamängu mängivad. Kes selle välja mõtles? Miks? Mis tal arus oli? Pärast saatis kino mulle rahuloluküsitluse, kus tahtis teada, miks ma ometi snäkki ei ostnud, varianti "ei tahtnud" ei olnud ette nähtud. Järeldus: suurte kinokettide eesmärk on selgelt ainult meelelahutus, mõttega filme peaks ilmselt vaatama minema nišikinodesse (a la Elektriteater Tartus).

Elton John. Mina

Vahel öeldakse mõne raamatu kohta, kuidas see "saabus mu ellu täpselt õigel ajal", enamasti on sellistel juhtudel tegemist mingisuguse eneseabiraamatuga. Ma lõpetasin just Elton Johni biograafia "Mina" ja ütlen seda sama nüüd - see on tõeline eneseabiraamat! Heas mõttes! Mul on alati olnud hirm, et äkki ma oleks mehena sündides olnud mingisugune jõletu naisepeksjast macho, sest noh, mul lendab kaas kergelt pealt ja samas alandlikkust ei talu ma silmaotsaski. Aga ei, mehena sündides oleksin ma lihtsalt üks ekstravagantne homo. Ma olen nii rõõmus ja kohe selgitan ka.

Ma ei oleks ilma Mart Juure tutvustamiseta Elton Johni biograafiat lugema hakanudki, sest tema muusika  mind väga köitnud ei ole, Sacrifice on imeline laul ja mõni veel, aga üldiselt on minu arvamus temast umbes sama nagu ühel mu sõbral, kes ütles, et Elton on tema jaoks lihtsalt "maailma kõige geim gei". Raamatu algus ongi suhteliselt tüütu, sest tuleb välja, et Elton on sõjaaja laps (!) ning suurem osa tema noorusest möödus enne minu sündi ja seetõttu mulle toonased nimed ja olukorrad miskit eriti ei ütle. Minu jaoks on Elton alati selline eatu tegelane olnud, tuli täitsa üllatusena, et ta on päris vana mees juba.

Raamatu essentsi võtab minu jaoks kokku aga järgmine episood: Elton kutsub lähedased oma villasse, aga otsustab keset koosviibimist, et oleks hoopis õige aeg end dramaatiliselt tappa. Ta ilmub ülakorruselt basseini äärde öeldes, et on sisse võtnud hunniku tablette ja nüüd on kõik, hüpates pea ees basseini. Vees olles avastab ta aga, et seljas olev kasukas hakkab teda tõepoolest põhja tirima, vaene Elton rapsib vees, püüdes basseini ääreni jõuda, tema huultelt kostub hädine "Appi!". Selle peale kuuleb ta oma basseini ääres istuvat vanaema kõlavalt ohkavat. Ühel teisel korral pistab ta näiteks pea praeahju, olles enne hoolikalt avanud kõik aknad ja hoolitsedes, et kõik korterikaaslased ikka kodus oleksid. Draamakuninganna, ühesõnaga. Ma saan aru, et hirmus paljudes tekitab selline tüüp tülgastust, aga mina tahaks tal lihtsalt pead paitada ja öelda: "Ma tean, ma saan sust täpselt aru!"

Elton vaatab oma raamatus samuti tagasi ja saab aru, et käitus sageli üsna talumatult ja lollisti. Aga ta tunnistab, et ei saanud sinna midagi parata. Aegamisi ta õppis (no näiteks seda, et kui märatseda, siis püüda hoiduda hingele kallite asjade hävitamisest, püüda vabandada jne), kuid ekstsentrilisus oli lihtsalt osa temast. Muuseas, sageli arvatakse, et see on lapsepõlves ärahellitamise tulemus, lugedes Eltoni lapsepõlvest, tema mingite hellituste osaliseks ei saanud. Pigem võib leida, et tema käitumine oli variant vanemate omast, kes olid samuti äkilise loomuga, lihtsalt Eltonil jätkus vahendeid, et tõeliselt diivatseda. Sellise inimese kahjuks on maailmas vähe neid, kes julgevad/tahavad säärase fassaadi taha vaadata (ja ma siin veel imestasin, miks ma noorena vastassoo hulgas ebapopulaarne olin - kui norm on malbe, siis sellest erinevat loogiliselt peljatakse ju!).

Mulle meeldib Eltoni huumorimeel, tema eneseiroonia, tema lai joon! Mida siis teha, kui staadionitäis jalgpallimachosid röögib sulle, et sa oled vana pede? Eks ikka naerata ja lehvita, mida muud! Elton võitleb raevukalt, kui teda milleski alusetult süüdistatakse, kuid neelab mõru pilli alla, kui avalikkuse ette ilmub mõni piinlik seik tema elust, mis paraku ongi tõsi. Selles osas on ta vastand oma emale, kes paistab nautivat vastasseise, kui asja iseeneses, Elton tülisid kardab ega salli, kuid vahel sa lihtsalt ei saa teisiti. Miks see nii tuttav tundub, oeh. Mullegi tundub, et see asi käib geenides, hetkel tegelen pea iga nädal probleemiga, "miks muidu nii andekas laps vahepeal täiesti arutult käitub!". Ehk siis ka lapse kasvatamise koha pealt rahustav raamat. Näiteks leiab Elton, et enamikul loomeinimestest on tume pool olemas, nende värvid lihtsalt ongi eredamad. See on nagu umbes see teooria, miks mõned alati joodikutesse armuvad - nad ei armasta joomist, vaid joomine käib sageli kaasas mõne positiivse joonega (nt tundlikkus), millesse need õnnetud armuvad ja joomise saavad nad kauba peale nagu Brežnevi pakikesest.

See machode teema veel. Mehelikuks peetakse julgust ja vaprust, aga samas irvitavad machod enamasti nende üle, kes julgevad karjast eristuda. Mu meelest on selleks ju hoopis suuremat vaprust vaja?! Nii Elton, kui ka paljud tema loo kaastegelased  - Rod Stewart, Freddie Mercury, John Lennon jt julgesid end avalikult nö lolliks teha, olla eneseiroonilised, loovad ja lõbusad. Mõnel teisel aga on hirmus ora tagumikus kogu aeg, ei tohi libastuda, naeruväärne tunduda. Kuidagi sümptomaatiline tundub, et George Michael end peale tõsiseltvõetavaks hakkamist narkost surnuks tarbis. Elton kahtlustab, et ka Michael Jacksonil oli sama probleem - ületamatud ootused, kui end ikka popi kuningaks tituleerid, siis sa ei saa vääratada. Vana Elvis, kes oli sunnitud end vastavalt tekkinud legendile ülal pidama. Jah, kõrvaltvaataja võib imestada, mis neil staaridel küll ometi puudu on, et nad normaalsed ja kained ei suuda olla, aga ilmselt on see inimpsüühikale siiski hoomamatu koorem. Õnneks ei ole Eltoni lugu kokkuvõttes nii kurb, oma eksimusi suudab ta huumoriga võtta, vahel käsi laiutada, et mida ma ometi mõtlesin, kuid kõlama jääb siiski see, et oma elu on suutnud ta iseendaga rahujalal olles elada. Olen jah friik, aga selliseks mind loodi ja eks ma püüan hakkama saada. Vabandan, kui teid häirisin, aga teisiti ma ei saa. Südamlik ja aus raamat, ja loomulikult, gay as hell.

Sõidan üksinda Venemaale

Vaatama seda, kuidas sakslane ja rootslane Peterburis müdistavad. Jagasin eile FB-s ka, aga ootuspäraselt ei saanud ühtki reageeringut. Lindemanni Soome kontsert müüdi välja paari tunniga, mõtlesin selle peale ka, aga Metaltravel pakub bussireisi Peterburi paketina kontsert+ linnareis, mis on põhimõtteliselt ideaalne ses osas, et ise organiseerimine on minu jaoks õudne piin, linnareisid mu lemmikud ja boonusena saab ka Lindemanni näha.

Ma ei ole mitte kunagi Venemaal käinud. Kooliajal korraldati ekskursioon Peterburi, aga ema ei lubanud mul minna, olevat astaroožna. Samas ma näen unes nii umbes korra kuus, kuidas ma Neeva kallastel jalutan. Ilmselt see on modifikatsioonidega Emajõgi, aga unes ma tean, et olen Piiteris. Seega, ma tahaks Peterburi päriselt ka ära näha ja nüüdsest saab ju sinna viisata. Ega mul passi ka ei ole, aga dokumendid aeguvad mul sobivalt jaanuari alguses, seega pean niikuinii tegema.

Loomulikult otsisin alguses ainult põhjuseid, mis mul minna takistaksid. Kõige kaalukamad olid muide need, et kuidas saada hommikul Tartust trajektoorile Tallinn-Ida-Viru ja tagasitulekupäeval Tallinnast tagasi Tartu. Selgus aga, et varahommikused ja hilisõhtused bussid on kirjade järgi täiesti olemas. Aga et üksi? Nojah, ainuke jama on sellega, et ilmselt peab siis kellegi võõraga 3 ööd tuba jagama, aga kui ta ei norska, siis ehk saab hakkama? Loodetavasti on see võõras ka naine. Kuigi kõrvalpõikena, esimesele tööreisile saadeti mind peale nädalast töötamist nii, et pidin meeskolleegiga aknata kajutit jagama. Algul kavatsesime end üksmeelselt ebamugavuse vältimiseks täis juua, aga esiteks hakkas laev kõikuma ja ma kartsin, et oksendamine teeks olukorra veel piinlikumaks ja lõpuks selgus, et joodud siider ajas hirmsasti pissile, aga wc-s tekkis ummistus. Sai vaid õndsalt ohatud, et vähemalt ei ajanud pott junne üle ääre. Magavat kolleegi ma üles ei ajanud, et tule nüüd, ole mees ja otsi pump, hommikuks oli vesi kuhugi ära imbunud. Lisainfona, viimased 12 aastat elame selle meeskolleegiga nüüd koos, kuigi romanss küll kohe peale kajutiintsidenti ei alanud. Samas olen veendunud, et inimeste raskes olukorras kokku panemine tekitab päris sageli romantilisi tundeid vt ka Stockholmi sündroom.

See meeskolleeg ikka imestas, et lähengi niimoodi suisa üksi, aga no ma mõtlesin, et aitab juba sellest, et ma asju, mida tegelikult tahan, tahaplaanile surun lihtsalt sellepärast, et "keegi ei tule kaasa". Korra turgatas isegi pähe, et äkki see ongi keskeakriisi tõeline definitsioon - lõpuks on saabunud aeg, mil sul on teiste arvamusest suva ja julged teha asju, mida kogu elu edasi lükanud oled. Lihtsalt teistele tundub see kahtlasena, kuna "varem sa ju selline ei olnud". Kust nemad teise hinge nägid?

Igatahes, kui kedagi huvitab, ma olen nõus koopereeruma ehk siis, kui keegi tahab minuga ühes toas magada, andku teada. Lisaks on teretulnud igasugu info Peterburi ja Venemaa kohta. No näiteks ei kujuta ma ette, palju raha peaks kaasa võtma. Hommikusöögid on hinna sees, aga palju muu toit maksab? Kas kaardiga maksta on turvaline (ma tean, aga kui sind eluaeg on Venemaaga hirmutatud, siis mõjub)? Kas hotellides on lutikad? Kas mind värvatakse spiooniks?

Mu aju on desertöör, ptüi, sabotöör

Järgneb õuduslugu: laman mina kenasti voodis, käed teki peal ja ootan und, kui äkki ütleb aju oma külma häälega, mis juhtkui vihjaks sellele, et ta küll elab minu peas, aga muud meil ühist pole: "Tead, sa kirjutasid oma viimases postituses materiaalne jotiga? Kaks korda."

No ma tõesti ei viitsinud enam arvutit sisse lülitada, niikuinii olid kõik seda juba näinud ka, igatahes see on jälle üks huvitav asi, mida analüüsida. Ma, muuseas, mäletan, kuidas mõtlesin, näed "materjal" käib jotiga, "materiaalne" mitte, ning kirjutasin seejärel kaks korda selle sõna just jotiga. Miks? Ilmselt haaras aju esimesest seosest kinni ega vaevanud end teisega. Umbes nii nagu sa poest tulles paned alati võtmed ühte kindlasse kohta, aga ühel päeval on mingi takistus ja mõtled, et korra toetan nad siia kaminasimsile hoopis, küll mul meelde jääb, et siia said. Pärast poolt tundi tuuseldamist ja kirumist ning lõpuks võtmete leidmist meenub tõesti, et nii sai mõeldud. Ajul on omad tegemised, ära sega teda.

Otsapidi see automaadi teema, millest eilegi kirjutatud sai. Kõige ohtlikum olla lasta end opereerida vanal ja kogenud kirurgil, tõenäosus, et tema apsaka teeb olla suurem kui noorel, kes piinlikult ennast jälgib (eeldusel, et tegemist ei ole noore, lolli ja kohmakaga), sest vana on juba automaat. Niisamuti on mul tööl - meil on siin isikukoodid, mida ei saa on raske valesti sisestada, sest kontrollvalem on peal. Jah, avastasime, et seda saab petta, lollikindel valem ei ole, aga kui ikka vale numbri paned, siis annab häiret ja selle peab käsitsi maha võtma st see on asi, mida sa märkad peaksid märkama. No ja siis ma vahel ikka kontrolli käigus näen valesid isikukoode, mis on kuidagi sellest kontrollist läbi pääsenud ja lõppfaili jõudnud. Eeldasin, et ju siis on need just sellised üksikud juhtumid, kus kontrollvalem on ära petetud ja häiret ei olegi tulnud. Mingite numbrite asendamisel, kui arvutuse tulemus sama välja teeb, võib nii juhtuda. Aga ei, proovin mina seda valesti sisestatud koodi ja ilusti viskab häire. Järelikult keegi toksis vale koodi, nägi häiret, aga võttis selle tuimalt maha ja toksis vägisi edasi. Kes see jobu nõnda teeks? Avastasin, et vahepeal ma ise ka. Algul mulle enda tehtud vigu silma ei jäänud ja siis vaatasin haletseva pilguga kolleege. Aga ega arvuti ei valeta mulle, kui näitab minu nime vigase rea taga, siis ju nii on. Tegelikult ma ei suuda siiani 100% uskuda, et see ikka mingi süsteemi vimka pole, sest no kuidas ma saan häire käsitsi maha võtta, ilma seda endale teadvustamata? Ju saan.

Kogu aeg ennast kontrollida ilmselt ei saa, aga hirmutav on teadvustada, et jah, ka siis, kui teadvust kodus ei ole, laseb aju automaadil edasi, sinu asi on pärast killud kokku korjata. Umbes nii nagu mõnel purjus või pilves peaga, aga siis on see arusaadav, niisama lolliks minna ei ole üldse nii aktsepteeritav.

Nii piinlik on vaadata, kuidas su aju omaette toimetab. Rumal ja klišeedes kinni on teine, ei tahaks üldse omaks tunnistada. Kui ma Kivirähkist kirjutasin, mainisin tema "Tilda ja tolmuingli" nimelist raamatut, mis te arvate, mida ma tegelikult kirjutasin? Muidugi "Tilda ja tarakanid", sest ma loen sellenimelist blogi ja ilmselt on see sõnapaar mul tihedamalt silme ees. Kustutasin "tarakanid" ära ja asendasin "tolmurullidega"...Miks? Sest mu laps oli hiljuti tolmurullidest raamatu kirjutanud. Õudne sabotöör on see aju. Õnneks mul on see häda küljes, et ma kaua piinlikkuses praadida ei viitsi ja kavatsen ikka oma mula edasi kirjutada. Antagu andeks.