Ma olen teist kõigist nii üle!

Muidu võiks seda ju noorusest tingitud ülereageerimiseks nimetada, aga mu meelest kirjatüki viimane lause esitleb just niisugust halvasti varjatud "aga mina!"-positsiooni. Las nad tähistavad, ammugi ju teada, et sageli on kõige uhkemad hoopis põhikoolilõpetajad, eriti need, kellel hilisemas elus enam ühtki lõpetamist ees ootamas pole. Miks sellist plärtsatust arvamusartiklina välja pakutakse, jääb arusaamatuks. Selline teatud blogide tase: 10 inimest, kes mulle ei meeldi/10 asja, mis on nõmedad jne. Omast arust väga vaimukas, aga lugejale jääb kehv tunne sisse. Mitte et ma ainult lilledest ja liblikatest lugeda tahaks või isegi ei nõustuks, et lõpupeo nimel kaitsmise edasilükkamine narrus on, aga mida see kellegi isiklik pahameelepurse ikka paremaks teeb? Pigem oleks ehk teema bakalaureusekraadi devalveerumine, see, mida ja kuidas keegi tähistab, jäägu igaühe enda südamele. Kas need, kes aktusele kohale ilmusid, korralikult kleiti kandsid ja lilli vastu võtsid, peaks end nüüd natuke pahasti tundma? Mõttetud väikekodanlased, selle asemel aidaku Aafrikas vaeseid (nagu mina seda teen...või mida iganes autor seal tegi, millegipärast pidas ta väga oluliseks selle ära mainimist)!

Kindlasti on veel narrimaid tegevusi ja asju, mida inimesed tähistavad, pole kellegi asi ennast eeskujuks seades teistele sõnu peale lugeda. Las nad olla, ei ole see ju kuidagi kahjulik, ehk osake tarbimismentaliteedist, aga ega sellest ka niimoodi naeruvääristades jagu ei saa.

Lugesin just "Minu Fidži" läbi ja seal ärritas mind tegelikult natuke see sama teema. Mina - õilis seljakotirändur vs teised häbematud tarbimisturistid. Ilma selle võrdluseta oleks palju parem lugeda olnud. Jah, ma olen mugav inimene, ei taha, et igal hetkel esimese maailma vastutust looduse reostamise eest minu õlule veeretatakse! Ok, mitte just seda, pigem häiris mind autori usk sellesse, et just seesugune rändamisviis - üksi ja seljakotiga - on parim võimalikest. Veel enam, lisaks rändamisele rõhuti ka sellele müstilisele "enese tundmaõppimisele", justkui seda muudmoodi teha ei annakski. Ma olen siiski veendunud, et "ainus vabadus on inimese enda peas" ja enda tundma õppimine võib toimuda ka muul moel. Nii nagu üksiolemiseks pole vaja füüsiliselt üksinda olla.

Huvitaval kombel olen seda palju kuulnud - kellegi tundmaõppimiseks tuleks temaga koos reisile minna. Ilmselt võib see kehtida sõprade puhul (aga miks seda üldse tahta, kui niikuinii koos elama ei plaanita hakata?), aga näiteks elukaaslasega ma sellel erilist mõtet ei näe. Igapäevaelu sisaldab piisavalt väljakutseid ning enda näitel võin küll öelda, et samasugune fuuria olen ma nii kodus kui piiri taga. Kui palju inimesi otsustab lahku minna pärast ühist reisi ja kui paljud pärast ühist last?

Enda puhul tean ma selgelt ka seda, et kui mulle antakse vabad käed teha seda, mida ma ise tahan, siis enamasti valin ma magamise...Seega, mul on vaja inimesi, kes mind utsitaks, üksi seljakotireis ilmselgelt ei õnnestuks ("ah, ta magab juba viiendat aastat seal palmi all, kohalikud toovad talle halastusest toitu...") Ma ei ole lihtsalt rahutu natuur. Ma ei tunne loomulikku kihku kogu maailm läbi käia. Ma olen isegi aru saanud, et on olemas kohti, kuhu ma üldse hea meelega ei kipuks. Ma tahan mugavust. See ei tähenda, et ma kiidaks heaks vastutustundetut turismi, mille käigus loodust hävitatakse ja kohalikke ära kasutatakse. Et õppida inimesi tundma? Noh, ma olen siiani mõistnud seda (ja tõesti, reisimise kaudu), et üldjoontes on inimeste soovid ja vajadused kõikjal maailmas ühesugused, erinevad vaid kultuurid, kombed, võimalused. Ei saa elamist õppida loodusrahvastelt, sest enamus neist oleks samasugused tarbimishullud nagu meie, kui neil võimalus avaneks ("Minu Indoneesia" oli selle koha pealt väga huvitav ja silmiavav, samas kurb raamat).

Ah, ühesõnaga, igaühele oma, universaalseid valemeid pole, ainus, mis mulle tõsiselt pinda käib, on see, kui targutama tullakse ja elama õpetatakse. Katsu ise minu nahas elada!

P.S. Enda tundmaõppimisest veel, et kui ma sellest mõtlesin, kostis kõlaritest järsku see lugu:

"It's only when I lose myself in someone else, that I find myself" See on ilmselt praegusel individualistlikul ajajärgul päris ebapopulaarne tõdemus, aga mulle tundub see südamelähedane. "Without you I´m nothing" (Placebo) ja "Bez tebja mne bizdetz" (tundmatu autor Annelinna maja seinal). Kuidagi seostub see sõltuvussuhtega ja võib-olla ma kuidagimoodi olengi siis sõltlane, aga no üksi seljakotirännakule ennast avastama minna ikka ei taha.

Millest mehed räägivad?

Just sellisel teemal tekkis mu emal erimeelsusi ühe kolleegiga. Nimelt väitis too, et "no mehed, teadagi, räägivad omavahel ainult SELLEST!" Arutasime siis emaga seda asja, meil kummalgi sellist kogemust ei ole, et mehed "ainult sellest" vatraks. Võib ju öelda, et ega me naistena ei tea, millest mehed räägivad siis, kui meid pealt kuulmas pole, aga saladuskatte all võib öelda, et meie suvila sauna seinad kostavad korralikult läbi...Nali naljaks, me ei kuula kõrv vastu seina, sest kogemus ütleb, et omavahel räägitavad jutud ei erine väga palju sellest, mida kõigi kuuldes räägitakse. Sattusin ka kunagi seltskonda, kus nabaalused naljad peamine jututeema oli ja seal küll kedagi ei häbenetud. Pigem oligi selline asi norm, kuigi üsna kiiresti tabati ära, et mind seesugune teemadering üleliia ei eruta ja jäeti rahule. Olin siis see kurja näoga kuivik lauanurgas, ega ma nendega pikemalt ei suhelnud ka. Kuidagi selline väga 7B tase tundus, kus "seks on lahe".

Teisalt tundus naljakas ka see, mida mu ema meeste teemaderingiks pakkus. Nimelt tööd ja raha. Pean vist õnne tänama, et ma ka sellisest seltskonnast pääsenud olen. Kohutavalt igav kamp! Selliste huvide pahupool on ilmselt ka see, mida üks mu tuttav oma tutvusringkonna kohta rääkis - nii kui keegi seltskonnast lahkub, võetakse jutuks tolle finantsolukord stiilis "ei tea, kust nad remondi/reisi/hilpude jaoks raha said, kuuldused käivad, et neil ei lähe üldse nii hästi kui välja lasevad paista jne".

Võib-olla ma olen lihtsalt naiivne, aga tundub, et minu ümber on toredamad inimesed. Me ei istu peale külaliste lahkumist maha ega hakka ketrama, kuidas keegi on paksuks läinud, keegi pankroti äärel ja keegi kuid kuival ja pakun, et ka lähedasemad sõbrad seda ei tee. Igasugu muid teemasid on, millest rääkida ja kui ka vahetevahel keegi hambusse jääb, siis omad mitte. Ma ei saagi aru, mis sunnib suhtlema inimestega, kes näevad teistes vaid lihakeha/rahakotti/naerualust.

Sellega seoses meenub üks ehmatav seik seesuguste tegelastega hiljutisest. On üks finantsiliselt edukam sõber, ta on väheke teistsuguse ellusuhtumisega, aga mitte drastiliselt ja tegelikult tore inimene. Istub tema siis baarileti ääres ja vestleb vastassugupoolega. Baaris pikk järjekord, ma ei viitsi seista, annan raha sõbra kätte ja ütlen, et ta mulle ka midagi võtaks. Selle peale elavneb neiu ta kõrval, teeb vandeseltslaslikult silma ja teatab, et pangu ma oma raha parem ära...Mõtlesin siis, et rikas mees on ikka vastik olla.

Samuti tundub, et siinkohal sarnaste tõmbumine toimib - naised, kes klatšivad teiste pakse tagumikke ja mehed, kes võrdlevaid roogitavaid räimi, mehed, kes vestlevad tööst ja rahast ning naised, kes neid selle järgi valivad. Ehk noh, ma ei saa endiselt aru armastusest esimesest silmapilgust, ikka suu tuleb enne lahti teha.

P.S. L-iga konsulteeritud ses osas, ta ka imestas, kus on need mehed, kes teistega seksist või tööst räägivad?! Ma lisaks siia veel need, kes esoteerilistest teemadest ja "meheks olemisest" a la Jesper Parve räägivad, neid on, ma olen rongis näinud meest, kes ingliteraapiast luges, aga ma ikka imestan. Keegi ju kirjutas, kuidas Parve raamatud olla arusaadavad ja hingelähedased ainult meestele, ma mõtlesin, et no näidake mulle mõnda sellist meest, kes sellist asja vabatahtlikult loeks. Või noh, ma parem jätan vahele selle kohtumise, sest olen juba aru saanud, et igasuguseid leidub.

Saatana muusika

Vahepeal ikka ilmub meediasse põnevaid artikleid teemadel "Inimesed internetis on hämmingus/tagajalgadele aetud - kas see kleit on sinine või hoopis roosa!?" Mul juhtus nüüd sarnane asi muusikaga.

Teate sellist bändi nagu Ghost? Mina näiteks ei teadnud, aga Loudwire portaal, mida ma jälgin, jagab neist üsna sageli uudiseid. Viimati näiteks seda, et Rihanna läks MET-i galale paavstirõivais, mida siis armastab kanda ka Ghost-i laulja Papa Emeritus mingi number. Papa kommenteeris seda kui "Imitation is the most sincerest form of flattery" - ma imestasin silmad punnis, sest ei usu, et Rihanna üldse teabki midagi Rootsi ansamblist Ghost.

Mille poolest siis Ghost kuulus on? Väidetavalt olla satanistlik bänd. Muusikaliselt on teda Last.fm-is kirjeldatud kui heavy metal, psychedelic rock, doom metal ja hard rock ning sarnaste bändide nimistus troonivad Judas Priest ja Iron Maiden. Kuidas ma siis neist miskit kuulnud ei ole?

1. juunil ilmus neilt ka uus plaat ning otsustasin kuulata. Ma ei tea, kas saatan on mu kõrvad nüüd krussi keeranud, aga ma ütleks, et diskot need rootslased oskavad ikka teha. Ausalt, mulle tulid kohe meelde kadunud 80ndad, Michael Cretu (tema muidugi rootslane pole, eks) oma sooloprojektidega jms.  Mina ei saa aru, kuskohas siin rocki kuuldakse, veel rohkem metalit? Üldiselt on kogu plaat ja ka nende varasem looming samas vaimus. Siin üks näide uuelt albumilt:

Oeh, Youtubes surfates sattusin ka eelmist videot kommenteeriva video peale. Ma ei tea, no lõpuni ma ei suutnud vaadata, aga kas teile ei tundu, et see youtuber on nagu veidi...noh...ei taha pahasti öelda aga...no veits lapsik? Ma ei tea, kui kõrge peaks enesehinnang olema, et midagi seesugust endast netti üles riputada.  Mul oli küll piinlik ja valus vaadata. Ok, kommentaarid videole on ka huvitavad, arutatakse, kas seal videos oli tõesti Kirk Hammett või mitte (nagu...pimedad olete või, ise kõvad metallistid) ja siis selle üle kas Dance Macabre on ladina või prantsuse keeles (te istute arvutis ega oska guugeldada?)

Kuna aga youtube annab mulle niikuinii g tähte sisse trükkides esimesteks vasteteks "granny horror game" ja "getter jaani", siis me tegelikult teame, kes peamiselt seal vaatavad ja kommenteerivad...

Kõik eelnev ei tähenda sugugi seda, et Ghost mulle ei meeldiks, täitsa omanäoline kuulamine, lihtsalt minu jaoks valede märksõnadega varustatud. Priesti ja Maideni kõrval võiks hoopis Hurts kirjas olla. Paistab, et nad ka ise ei võta end sugugi nii tõsiselt kui osa fänne seda teeb. Üks "päris" video ka siia lõppu uuelt plaadilt:

Chimamanda Ngozi Adichie. Pool kollast päikest.

Ilmselgelt olen ka mina üks ignoramustest nagu nimetab taolisi inimesi üks romaani peategelasi, sest olin isegi mõelnud, kust on võetud Dead Kennedys'e laulja Jello Biafra pseudonüüm, kuid edasi uurinud ei olnud.

Alati on olnud üksikuid, sh Dead Kennedys, keda pole külmaks jätnud ebaõiglus kaugemal kui oma ninaesine, enamik suhtub Aafrikasse aga täpselt nii nagu ka raamatus viidatakse -  "koguaeg sõdivad, haigused ning nälg". Kui küsida, miks, vastatakse, et "iidsed hõimudevahelised vaenud."

Adichie raamat heidab kõigele sellele veidi rohkem valgust ning teeb seda ääretult kaasakiskuval moel. Jah, kindlasti on oma roll ka selles, et peamisteks tegelasteks on haritud aafriklased, kellega lugejal end lihtsam samastada on. Raamat ei ole aga mingisugune üheplaaniline poliitilise konflikti kirjeldus, see on üks mastaapsemaid teoseid üldse, mis mulle selle aasta jooksul kätte on sattunud (võrdleks näiteks Serafima ja Bogdaniga). Autor põimib oma loosse kõikvõimalikke eri aspekte - nii kohalikku kultuuri, kombeid, muusikat, kulinaariat, moodi kui ka mitu täiemõõdulist armastuslugu.

Mis mõtted mul tekkisid? Kõigepealt on see minu jaoks hoiatusromaan. Lugu sellest, kuidas inimesed kipuvad unustama selle, kui kiirelt vägivald eskaleerub.  Kõik need, kes soovivad surma mõnele kurjategijale, korruptandile, poliitikule, need, kes leiavad, et vägivald on enamasti siiski "ära teenitud". Said, mis tahtsid! Kuidas ei usuta, et kui kedagi juba nö "ahju ajama hakatakse", siis varsti ei loe enam see, kes mida tegi. Pidevalt ajaloos kordunud teema, alati saavad "nendest" lõpuks "meie ise ka". Kõik saab aga alati alguse sellest, et leitakse see "teine", keegi, kes on süüdi, kes peab vastutama.

Kui kiiresti muutub mingisugune mõtteis "heroiline sõda" ausate ja rõhutute poolt ebainimlike vallutajate vastu mõlemalt poolt vaadates täpselt ühtemoodi räpaseks ja mõttetuks tapatalguks mitte millegi nimel. Kui kiiresti see oma lõpu leiab ja kui kiiresti me püüame unustada, et midagi sellist üldse kunagi juhtus. Mulle tundub, et see oli üks parimaid raamatuid ses osas, kuidas kirjeldati sõja ja vägivalla triviaalsust. Sa näed, aga sa ei suuda uskuda, sa ei oska reageerida ja lõpuks ei ole sa võimeline seda ka tagantjärele kirjeldama. Näiteks see stseen lennujaamast, kus hunnik inimesi lihtsalt maha notitakse, samal ajal kui teised kõike pealt näevad ja seejärel lihtsalt oma eluga edasi lähevad. Reaktsioonideks oksendamiseni raputav õõv aga ka "seal vist mõned tapeti ära, jah".

Üle ja ümber ei saa raamatu puhul ka mastaapidest. Nigeeria 186 miljonit elanikku ja 500 räägitavat keelt. Kui kirjeldatakse põhjast lõunasse põgenemist, siis mina oma peas kujutan ette ikkagi vahemaid stiilis Tallinn-Võru. Liiga suur ja hoomamatu. Lühikese ajaga tapetakse miljoneid, aga see on nii kaugel, nii võõras kohas, see tundub meile siin nende jaoks "igapäevane teema". Samas inimese tasandil, samasugune teema nagu taasiseseisvusjärgne Eesti - tohutu optimism, ehitame oma riigi uuesti üles, võõrad välja, kui ainult seda ahnet ja korruptiivset eliiti ees ei oleks, me saame kõik sama rikkaks nagu nemad seal Euroopas! Mastaabid loomulikult hoopis teised, lisaks riik, mis ei põhine mitte rahvusidentiteedil vaid kunagiste "peremeeste" paikapandud haldusjaotusel. Suurriigi probleemid, mis enamasti alati lahenevad stiilis suurem paneb oma võimu maksma ja kogu maailm vaatab pealt, kuidas me sureme.

Teised ka kiidavad:
Maemaailm
Kruusatee

Olen vist väga meeleteadlik* inimene!?

Murca kirjutas mu meelest nii olulisest teemast. Ma polegi sedapidi mõelnud, et näe, hoopis mina olen egoist, nõuan kogu tähelepanu, ei taha kellegi ekraaniga võistelda. Küllap see aga juba niimoodi paistab, sest pidev ühendatus ja kättesaadavus on levinum.

Ma olen relikt, mul on nuputelefon ja isegi selle lülitan ma ööseks alati välja. Vahel laps saadab sms-e ja mõni reklaamipakkuja helistab ka, aga muidu on vaikus sellel rindel. Tallinnas oli just teemaks see, et kuidas minusugune end ühistranspordis valideeritud saab ja siis sõbranna pidi ikka transpordiameti infotelefonile mitu korda kinnitama, et "ei, sellel Tartu sõbrannal tõesti ei ole nutitelefoni". Mh, infotelefonile helistamine on ka vist üsna eelmine sajand, tänapäeval piirdutakse guugeldamisega, sest inimkontakt on saadanast?

Siis käisid veel külalised, ma mingi hetk tundsin, et olen üleliigne ja läksin oma tuppa raamatut lugema, sest no mida ma konkureerin, kui telefonist tulevad piiksud on nii põnevad? Ma saan aru, kui inimesel on tähtis töömeil või mingi oluline info vaja välja guugeldada, aga et niisama, teise päris inimese kõrval istudes fesaris, instas või tinderis ringi surfata ilma selle tundetagi, et kuidagi ebaviisakas oleks? Mul oleks väga ebamugav. Kui mulle tuleb kontorisse inimene, siis ma võtan ka klapid peast ja lõpetan ekraani jõllitamise, sest ma ei saa ju teisiti. Võib-olla asi ongi selles, et ma lihtsalt ei suuda rööprähelda? Ahjaa, teemaga otsapidi seoses - teate, kuidas märkamatult mitu kilo juurde võtta? Sööge alati mõne teise tegevuse kõrvale - telekas, arvuti, telefonis surfates - teil pole aimugi, palju te endale sisse ahmite, lisaks võite lahti saada igasugu kehvast toidukraamist, sest niimoodi süües maitset niikuinii tähele ei pane.

"Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!" - kas see ei ole enam teema? Vanasti, kui oli see telekat vaatav, lehte lugev ja samal ajal sinu juttu kuulav lapsevanem, siis justkui käisid asjad veel nii? Oli mingi sisemine tunnetus, et nii ikka ei sobi, tuleb keskenduda. Ma ei saa ju arvutis ka miskit teha, kui keegi kõrval seletab. Praegu istun ka kõrvaklapid peas, kust küll midagi ei tule, aga vähemalt summutab see kontoriraadiost tuleva jutu ja üldse tekitab tunde, et olen omaette. Selleks, et normaalselt funktsioneerida on mulle eluliselt vajalik keskenduda. Magistritöö kirjutamise ajal ma näiteks ei bloginud, ei oleks saanud energiat mujale kulutada, loomulikult, kogu aeg ma ju ei kirjutanud, aga igasugu asendustegevused pigem kurnavad mind ja tekitavad süümekaid, kui lasevad rõõmsalt kummi venitada. Kui lõpuks tähtis asi tehtud on, siis saan rahumeeli molutada. Mulle meeldib rohkem sisse-välja lülitamise nupp kui kümme korraga avatud akent.

Muuseas, telefoniga on ka see võimalus, et lihtsalt ei installi neid rakendusi, mis sulle pidevalt reaalajas teada annavad, kes kus uue kassivideo postitas. Ma võiks ju ka lasta päev otsa FB-l töö taustaks möllata, aga ma ei tee nii, vaatan sinna alles siis kui töö tehtud või muu paus. Mul vanasti oli ka töömeil, see oli küll üks jube asi, alati kui Outlooki ikoon vilkuma hakkas, käis kõhust kuum jutt läbi - mis siis nüüd? Äkki mingi häda? Probleem? Äkki pean tegelema? Kuidas teised selles pidevalt vilkuvas maailmas hakkama saavad? Keegi kunagi kirjutas, kuidas ta alati ehmatab, kui blogisse uus kommentaar tekib - mul on täpselt sama teema, kuigi otsest sõimu pole nagu ette tulnud.

Ma seda teed ei lähe, et oi, sotsiaalmeedia ja internet ja arvutimängud, need on kõik jube pahad ja tuleks mingit "nutipaastu" teha, öäkk. Ma pigem tahaks, et igaüks nendega omaette tegeleks, no umbes nagu masturbatsioon - tore on, aga palun, mitte minu nina all!

Aga muidu olen ma vist sama meelt Mihkel Mutiga, kes olevat mingis artiklis öelnud (ma tõesti ei ole algallikat leidnud...sest pole väga otsinud, eks), et meil ei tasuks muretseda nende ninapidi telefonis naljavideoid vahtivate inimeste pärast, ega nad ilma telefoniteta ka ilmselt midagi olulist ei mõtleks ega teeks.

Positiivne on kogu asja juures muidugi asjaolu, et ka rööprähklemise pealt saab keegi teenida - meil on nüüd uus trend mindfulness, hetkes elamise koolitused, keskendumise nimel mediteerimine ning see kõik on ülemaailmne miljoniäri.

*mindfulnessi eestikeelne vaste

Kuidas riietada mutti?

Mõtlesin ka veidi sellel rõivaste- ja mutiteemal. Mulle tundub viimasel ajal üha rohkem, et poodi riiete järele minemine on üks rist ja viletsus, sest mulle ei meeldi mitte miski. Oleks hästi tore, kui mul oleks mingi kindel stiil või maitseeelistus, aga no ei ole. Ma ostan kokku asju, mis mulle meeldivad, mõtlemata üldse sellele, kas need sobivad minu kehatüübi või mõne teise asjaga, mis mul juba olemas on. Jajah, klassikaline garderoob - see ei meeldi mulle üldse. Kõige lollikindlam on osta kleite, neid peab ainult jalanõudega sobitama ja ma olen aru saanud, et minu puhul peab kleidil kindlasti olema vöö või korralik talje, muidu näen välja nagu viimast kuud lapseootel. Kahjuks on viimasel ajal moes just sirged lõiked, mis suurerinnalistel ei istu. Pluusid, seelikud ja püksid ning nende omavaheline sobitamine on juba keerulisem teema.

Samas ma olen see inimene, kes teiste riietust väga tähele ei pane. Mõtlesin, mis oli viimane äge asi, mida kellelgi seljas nägin ja selleks oli suvaline t-särk tekstiga "How about no". Ehk siis asi oli sõnumis, mitte riideesemes endas. Ka mulle endale tegi lennujaamas komplimendi üks välismaine onu, kes kiitis mu maikat tekstiga "Because fuck you that's why". Mu lemmikriided on just sellised sõnumi või pildiga: "Break the mainstream"- pikkade käistega särk, suitsetavate alaealistega pusa, revolutsioonilise kassiga dressikas, pitbulliga seelik, Exploitedi harjaga pealuuga pintsak, kosmonaudi kombinesoon.

Et riie teeb ilusaks või koledaks? Ei ole märganud. See taljeta kleitide rasedateema häirib ka ainult mind ennast ja sedagi piiratud määral, kui muud pole võtta või on ilgelt palav, siis hõljun ikka neis ringi. Kole riideese on minu silmis midagi rõvedalt räpast või midagi sellist, kust miski välja ripub/punnitab/tolkneb. Kas kleit teeb kedagi kenamaks? Mina nii ei mõtle, ma pigem mõtlen ilusat asja nähes, et voh, tahaks ise ka sellist (mõtlemata sellele, kuidas sama asi minu seljas üldse istuks). Mutimuret mul pole, selle teooriaga ka kaasa ei lähe, et mutilikud tunduvad riided, mida su ema kannab. Ma nimelt kannan oma ema riideid, ok, tema varasemaid, siin näiteks mina kuu aega tagasi oma ema keskkooliaegses kleidis:

Väga vinge vintage kleit, puhas käsitöö, ees paarkümmend nööpi, kõik ükshaaval haakidega kinnitatavad, kujutan ette, mis hinda sellise töö eest tänapäeval küsitaks. Mulle meeldivad sellised erilised ja imelikud asjad, kuigi riidekapp on ikka keskpärasust täis, sest "midagi peab ju seljas kandma".

Aga meenus see kõik seoses sellega, et märkasin arvutis kuue aasta tagust kausta fotodega ühest stiilinõustamisest, kus käisin. Ma ei pannud neid pilte toona kuhugi, sest need tundusid nii jubedad, aga tagantjärele suudan juba järeleandmisi teha. Kuigi neid konkreetseid hilpe enam poodidest ei saa, siis mingi aimu annab ikka, missugust stiili ma siis kõrvaltvaataja silmis kanda võiks ja ma ei ütleks, et see mind väga rõõmustaks. Ehk siis pilte sarjast "see ei ole üldse mina!"
1. variant ehk nägu ütleb kõik

Püksid on täitsa nitševoo...Ülemine osa - jah, ei ole pastellid, ei ole ühevärviline, aga pole ka üldse see, mida ma kannaks. Suuri ehteid ei kanna ma iialgi ja samuti kahte kitsast hilpu üksteise otsas. Kihilise riietuse põhimõte minu puhul tähendab seda, et ma viis minutit peale kodunt väljumist koorin pooled riided maha ja kirun, et läheduses pole ühtki prügikasti, kuhu need poetada, et päev otsa tulutult kaasas tassima ei peaks. Jah, ka talvel on mul jope all pusa palja naha peal. Kott on igavuse tipp, aga need kingad ma isegi soetasin, puhtalt praktilisuse pärast - mugavad ja värvi puudumise tõttu saaks kõigega kanda.
2. variant ehk palun võtke see asi mu pea küljest ära

Kott on liiga suur, saapad on liiga kõrge kontsaga. Retuusid on ok, kui midagi ägedat selga pole panna, siis ajab retuusid-tuunika kombo tavaliselt asja ära. Praegu ma seda pildil olevat hõlsti vaatan täitsa lubava pilguga, toona tundus liiga pruun ja satsiline. Tagi on muidu mõistlik valik, kuigi igavat värvi ja kõige hullem on nende käistega - jah, ma tean, et käiste ülesse käärimine mõjuvat positiivselt figuurile jne aga on keegi päev otsa selle käiste kruttimisega tegelenud ka? Need ju vajuvad kõndides pidevalt alla, seda ükshaaval! Hetkel on mul kolmveerandkäistega tagi, üsna optimaalne variant. Kaabu - no kes paneb endale kaabu pähe?! Mulle meeldivad peakatted (talvel) ja mul pole mingit hirmu rahva hulgast väljapaistmise vastu, aga kaabu on lihtsalt....veider. Mitte lahedalt veider. Vähemalt mitte minu peas.
3. variant ehk mutt

Sall on muti arsenali salarelv! Mutil on alati külm ja tuul tõmbab! Ok, ma sain ka sel kevadel esimest korda selga närvipõletiku ja saan aru, et sall on vajalik, aga ikkagi... Vastikult ametlik kott, mida on ebamugav käes hoida. Õudsed püksid, mis ütlevad vaatajale, et sa oled tõsiseltvõetav kontorimutt. Sorry, ma olen ikka see skinny jeans forever tädi, isegi kui need igaühe pee paksuks tegevat, sest 90ndatel me ju kandsime neid ja kõik muu oli muttide kraam. Kingad, mis on küll erksat värvi, kuid sellegipoolest surnusussid. Selle kombo ja kogu stiilinõustamise lemmikese oli mul siiski see punane tagi, aga kuna mul tagisid niikuinii oli, siis see mingit erilist vow-efekti ei andnud. Triibud mulle ka täitsa meeldivad. Ehk siis tulemus - ei midagi uut, meeldisid ikka need asjad, mis varem, ühegi muusuguse eseme puhul ei tekkinud tunnetki, et võiks seda proovida.

Sageli küsitakse, et mis stiili sa kannad. No täitsa võimatu on kokku võtta. Peab olema mugav, peab eristuma ja olema mingitpidi imelik, võiks olla mingi sõnumiga. Sobivate lõigete või muu enesekohaseni pole veel väga jõudnud. Et pikk kleit ei sobi lühikesele inimesele või teatud seelikupikkus on sobivam, või miski parandab rühti vms, see juba kõrgem pilotaaž. Mulle meeldivad mõned vähesed riided, aga ma ei tea, kuidas neid endaga sobituma panna ja stiilinõustamisest pole ka mingit kasu, sest nõustajate arusaam ägedast ei ühti minu omaga.

Stone Sour Pirital

Lisaks Norrale jõudsin vahepeal ära käia ka Stone Sour'i kontserdil Pirita kloostri varemetes. Seekord tuli välja, et Norra kaasa veetud soojadest riietest ei piisanud, pidin Tallinna sõbrannalt veel eraldi salli laenama...

Ma ei tea, kus ma elanud olen, aga kunagi töötas mu eks Pirita rannahoones ja ma tõepoolest ei olnud kunagi märganud, et klooster sealt kohe üle tee on. Kontserdipaigana mu meelest väga hea valik (iseasi, mida surnud sellest arvavad), akustika poolest plekisest Suurhallist kordi etem. Lisaks olid kontserdil pea ainult asjatundjad, sest kui ma paar korda kontserdi ajal WC-de poole tormasin (isiklik kiiks, pole midagi teha), siis söögi-joogialal kooserdas vaid paar üksikut inimest, kõik ülejäänud kuulasid-vaatasid esinejat. Lisaks hämmastas mind see, et kui publikualal oli paar kõrgemat...ma ei teagi...krüpti, siis nende peal ei seisnud keegi, kuna tagapool olijatel oleks selle võrra kehvem nähtavus olnud. Mina seisin kohe tavarahvast fännitsoonist eraldava aia juures, paar inimest oli minu ees, aga ma nägin nende õlgade vahelt üsna hästi lavale. Ja ma käisin sealt mitu korda ära ning sain alati oma koha tagasi. Väga mugav!

Aga esinejatest siis. Soojendas selline bänd nagu Nothing More, kuulasin neid kunagi Spotifyst, aga väga suurt muljet ei jätnud. Esinemine oli neil siiski väga hea, tegid korralikku showd ja puha. Hiljem peaesineja palus neile paar korda veel eraldi aplausi, ilmselt jäi alguses seda väheks. Arusaadav, sest üsna tundmatu bänd ja kella seitsmeks polnud suur osa rahvast veel kohal. Aga üks stiilinäide ka neilt:

Üllatav oli see, et Stone Sour saabus lavale suisa 10 minutit enne väljakuulutatud aega. Avastasin just ühe põneva veebilehe, kus saab näha ja kuulata iga kontserdi setlisti, isegi koos sisse- ja väljajuhatavate lugudega, Pirita kontserdi oma on siin. Ütleme nii, et peale laivi tõmbasin ma pea kogu Stone Souri viimase albumi endale playlisti ära, lisaks veel ka lugusid varasematelt plaatidelt. Lugude valik oli huvitav, kuigi ametlikult oligi tegemist uue plaadi esitlustuuriga, siis sellelt tehti 15st loost 5. Enamik lugusid, mida kuulda oleks tahtnud, tehti ära. Uuelt plaadilt oleks ehk Taipei person/Allah tea võinud ka olla ja mu ühte lemmikut The Dark, mis ainult singlina välja lastud, ka ei olnud, aga see on puhtalt norimine.

Oleks mul prillid ees olnud, oleks ma isegi Corey Taylori näo ära näinud :) Seekordsel kontserdil oli erinevalt Maidenist sooline tasakaal üsna paigas. Nimelt on Corey millegipärast suur naiste lemmik. Minu jaoks oli see algul pigem üllatus, sest kui ma Slipknoti esimest korda ilma maskideta nägin, siis mõtlesin, et "ahaa, selge siis, miks neil need maskid on". Mis ei tähenda, et ma Coreyt kuidagi mittelahedaks peaks või nii, kuigi mingi bändi fännamine seetõttu, et laulja on "hot" tundub mulle veidi kummaline.

Huvitav on ka see, kui paljud inimesed Stone Sour'it ei tea, Slipknot on hoopiski tuntum, kuigi Slipknot peaks nagu karmim bänd olema. No see lugu näiteks on täiega selline "ilus", mida raadios mängida võiks:

Mina kuulsin neist esmakordselt Raadio 2 Rockarolla saatest, kui välja tuli nende teine plaat Come What(ever) May ja sellelt lugu 30/30-150:

Kontserdil kõlas samuti lugusid kummastki äärmusest - nii kiireid kargamise omi, kui ka ballaade (ma vihkan seda sõna, sest no on "ballaadid" ja on ballaadid - ühed on sellised "miks jätsid mind, ma ju armastasin sind"-stiilis ilad ja teised on...sügavamad, süngemad).
Lavalt loobiti pudeleid ja tulistati serpentiine (ma sain kätte kaks, kummagi erinevast värvist, ehhee), igavesti lõbus oli ja seda hoolimata sellest, et ma olin täitsa üksi ja ilma kaaslaseta kohale tulnud. Puudu jäi sel juhul ehk ainult sellest, et pärast kontserti muljetada, show ajal oled niikuinii omaette mullis. Väga palju inimesi oli tegelikult üksi kohale tulnud, ei olnud imelik midagi. Pigem oli naljakas vaadata paare, kus üks pool oli fänn ja teine tiksus kõrval kaasas ja seisis nagu post, samal ajal kui fännist pool hullunult kargles.
Lugusid esitati vaid ühe võrra vähem kui Iron Maiden, kuid kontsert kestis tuntavalt vähem (lisaks erinevale lugude pikkusele võis asi olla ka selles, et kõrvad ei kannatanud) ja sai läbi juba enne kümmet. Seega polnud probleeme ka tagasi Mustakale jõudmisega, kus ööbisin. Kirsiks tordil nägin ühe paneelika rõdu all siili, tegin pilti ka, aga Nokia 3310 pole tõesti kõige etem pildiaparaat. Seega pilte siilidest ja Stone Sour'i kontserdist vaadake mujalt internetist.