teisipäev, märts 31, 2020

Sunni mind ostma!

Lugesin Indigoaalase juures, kuidas ta igal aastal viskab ära mingi peotäie kasutusaja ületanud kinke- ja sooduskaarte (puhas raha) ja surin seesmiselt (vabandust, loen hetkel "Britt-Marie oli siin" ja seal ülekasutatakse seda väljendit...). Kui keegi annaks mulle "asjade ostmiseks" mingi summa raha, siis ma ei oskaks sellega mitte midagi teha, kulutaks niisama igapäevavajadusteks ära (vabandust kõik, kes mulle tähtpäevadeks raha on kinkinud,  ma iialgi "ei luba endale midagi erilist"). Mitte, et mul igapäevasest rahast puudu jääks, vaid ma lihtsalt ei oska midagi tahta. Ainus asi, mis mind sunniks midagi välja mõtlema, olekski kinkekaart, sest mu ihne süda tilguks verd, kui see raisku läheks. Siis ma jah läheks ja ostaks midagi.

Ma alati imestan igasuguste suunamudijate kontode all, kuidas inimesed tõepoolest inspireeruvadki ja tahavad mingeid asju, mida nad piltidel-videotes näevad. Ma ei taha iialgi. Miks ma peaks midagi ostma, kui mul seda otseselt vaja ei ole? Ma ei ole ikka veel tarbimisühiskonnaga kohanenud vist. Mind häirib, kui mul on riideesemeid, mida ma harva kannan. Asju, mida ma eriti ei kasuta. Mind panevad imestama inimesed, kes niisama, asja ees, teist takka kodukujundust muudavad, tõstavad mööblit ringi jne. Korra sai tehtud ju juba (siis kui sisse kolitud)? Mulle on see umbes sama, kui küsida (on küsitud), et kas sa tõesti kavatsed samas kohas elu lõpuni elada, sama mehega ja samas töökohas töötada? Nagu otse loomulikult? Kui juba tee ette võetud sai, tuleks see ikka lõpuni käia, või mis? Iseasi, kui oleks vale tee valitud, aga kui ei ole, siis milleks arvata, et kusagil on äkki ikka parem? Ja ma tean, et on inimesi, kellega kohtudes sa tead, et nad on vahepeal töötanud juba viies erinevas kohas, vahetanud kolm korda eluaset ja kaks korda elukaaslast ning ei leia selles midagi imelikku. Nagu mingid erinevad inimliigid või nii. Miks ma peaks tahtma uut telefoni, kui vana töötab?

Kuidas mõni on suuteline koheselt koostama paarikümne punktiga soovide nimekirja, ma katkuks enne endal karvad peast, kui paar punkti kirja saaks!? Äkki on asi selles, et mul lihtsalt ei ole kunagi millestki puudust olnud? Ma ei ole elanud, unistades, kuidas ma siis, kui kunagi raha saan, endale mingi asja ostan. Pluss loomupärane ihnsus, vanaema rääkis, et mu vanaisa olevat olnud kaardimängus alati kõige ihnsam mees, võtnud oma rahatasku alles siis ohates välja, kui kellelgi teisel tõesti enam midagi panustada ei olnud. Või ei olegi mul erilisi unistusi, sest ma ei ela tulevikus. Näiteks praegu ma ei saa aru paanikast, et raudselt peab veel maiski toas istuma. Minu jaoks hetkel lõpevad piirangud 1. maiga ja ma lihtsalt ei suuda kaugemale ette näha. Kui asi kohal on, eks siis vaatame. Mul paneb aju bloki peale. Niisamuti ei saa ma praegu tegeleda juunikuise reisi teemaga, sest see on ju alles juunikuus. Ma mõtlen sellele hiljem, hetkel on kõik nii nagu on, ma ei ole midagi tühistanud. Planeerida tulevikku? Ei. Ma ei ole elus midagi planeerinud, jah saan aru, säänsed ei tohiks lapsi saada ega midagi, aga ju siis mul puudub see eksistentsiaalne hirm, et mis siis saab kui?! Ju saab, kui ei saa, siis sureme ära. Ilmselt. Äkki kannatame ka enne, aga sellele on parem mitte mõelda.

Ehk ma olen hea kohaneja? Seda mõtlesin ma juba tookord Mikroga poolteist kuud haiglas olles. Kui enamikul oli õudne stress ja elumuutus, siis mul oli lihtsalt kuidagi, et ahah, nüüd siis hakkame pooleteise tunni tagant magama. Ok, siis. Mis seal's ikka. Äkki ma kohaneks totalitaarse korraga sama "valutult"? Teised võitlesid toanaabritega, haiglatoiduga, pesemisruumiga, mul oli sügavalt savi. Pigem oli huvitav vaheldus. Et ma nagu ise vaheldust ei otsi, aga kui elu pakub, siis võtan meeleldi vastu?

Või on selliseid asju, mida mina päriselt tahaksin, lihtsalt ülivähe? See võib ka olla, sest kui ma lähen poodi, siis on seal kõik nii igav ja tavaline. Selliste asjade ostmine ei ole inspireeriva eneseväljenduse akt vaid lihtlabane vajaduse rahuldamine - paljalt on külm, peab midagi selga ajama. Kuidas lubada endale midagi erilist, kui kõik on tavaline?

kolmapäev, märts 25, 2020

Alati valmis surema majanduse eest

Texase kuberner nõnda väitis, et vanavanemad olla nõus USA majanduse nimel oma elu jätma.

Ilmselt ma olen suisa eesrindlik, ise pole veel vanavanem ega midagi. Igatahes tuli meile esmaspäeval see kauaoodatud uus töötaja. Ma olin muidu eelmise nädala korralikult kodukontoris, aga uut inimest juhendada ei ole meil distantsilt lihtsalt võimalik. Ma muidugi eelnevalt küsisin, kas ta üldse on nõus tööle hakkama praegustes oludes ja tema rõõmsalt oli. Selge see, et ka tema olukord ei olnud kiita, oli ta ju just eelmisse kohta lahkumisavalduse andnud ja praegu töökäsi just laialt ei vajata. Täna hommikul inimene kirjutab mulle, et tal olemine sant ning tööle ei hakka tulema...Imeline, juhendasin teda kaks päeva sama arvuti taga. Oli vaja, onju, oli. Ei olnud, üldse ei olnud, keegi isegi ei käskinud, me poleks ilma uueta hätta jäänud, me saaks kõik vabalt kodunt töötada, aga...

Esimene tunne oli muide kergendus - jess, täna saab jälle omaette klappidega muusikat kuulata! Ilmselgelt ka viimane päev inimeste hulgas - ostaks poest (tõesti, mul ei jää kodus toitu üle, et lõuna kaasa võtta) midagi eriti head lõunaks (ei olnud väga võtta), äkki käiks sips-niuhti Rahva Raamatust kah läbi? Selle viimase mõtte matsin maha, sest sips-niuhti seal kindlasti ei lähe. Selle asemel olin loov ja asutasin vanematega raamatuvahetusteenuse - vanematel inimestel raamatuid ikka jagub, vahetada saab kontaktivabalt postkasti kaudu. Miinuseks see, et peab teadma, mida tahad, mulle saadeti esimesena heas usus tohutu tellis Stalini elulooga, mis mul juba "lapsena" loetud.

Lapsed said kolm päeva kodus kenasti hakkama, kuigi ema üritas mulle selgeks teha, et ma olen kriminaalkuriteo sooritanud ja 11-aastase üksi koju jätmine olla seadusega keelatud...Nii "lääneriik" me veel õnneks ei ole. Rootsis olla näiteks suletud ainult üli- ja keskkoolid,  kahtlustan, et ehk just sel põhjusel - nooremad ei tohi minutitki järelvalveta olla ja see paneks majandusele liiga suure põntsu kui igaüht keegi koju valvama jääks. Üldse olen ma vist liberaalsem kui minu vanemad olid, mis mu meelest on pigem haruldane, ikka satun kuulma jutte, kuidas lapsi ei julge vanavanemate juurde viia, annavad lastele "valet" sööki, halba eeskuju jne. Samas tajusin ma oma lapsepõlves enda vanemaid ka palju rangematena kui teised, võib-olla ongi loogiline, et nüüd on vastupidi ja need vabaduses kasvanud lapsed on enda omade suhtes piiravamad.

Trendikas on kodusolijaile midagi meelelahutuseks soovitada (õudne, ma ikka kõõksusin nende mindfulnessi harjutuste ja muu peale, mismõttes ei osata oma aega sisustada?), ma vaatasin täna ära kaks esimest osa Elena Ferrante Napoli-tetraloogia esimese raamatu "Minu geniaalne sõbranna" järgi tehtud samanimelisest seriaalist, mille neli esimest osa ETV2-s juba vaatamiseks üleval on. Raamatutest on eesti keeles ilmunud kaks esimest, minu arvates oli teine osa parem, aga seriaal on visuaalselt nauditav ning mõtlemapanev tagasivaade maailma, kus haridus oli luksus, töö kogu elu sisu ning keelepeks ainuke meelelahutus. Osatäitjad on lihtsalt imeliselt valitud!

teisipäev, märts 24, 2020

Richard David Precht. Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.

Mul on selline utoopiline unistus - tahaksin, et kõik mu sümpaatsed tuttavad võtaks kätte ja loeks selle raamatu läbi ning siis me kõik arutleksime loetu üle.

Enamik teisi arvustusi Goodreadsis olid saksakeelsed ja seinast-seina hinnangutega, seega ma ei hakanudki neid tõlkima, aga üldist tendentsi esindavad kaks äärmuslikku ingliskeelset arvustust, millest üks ütleb "Very emotional and manipulative with little content." ning teine "Super intelligent, clear and fascinating". Nojah. Ma panin ikkagi maksimumpunktid, eelkõige juba positiivse emotsiooni eest ja teiseks kõigi nende mõtete eest, millele ma lugemise ajal innukalt kaasa noogutasin. Vähemalt pakub keegi meile ilusat tulevikku! 

Kiireks kokkuvõtteks - digiteerimise tulemusena tööhõive väheneb drastiliselt, aga meie kaasaegsed poliitikud tegelevad odava populaarsuse saavutamise, mitte tulevikuvisioonidega. Seda kasutavad ära suurkorporatsioonid (FB, Google, Amazon jms), kes meist juhmid ja manipuleeritavad tarbimismaniakid teevad. Võimalused kodanikupalgaks on olemas, aga me ei räägi neist, vaid jutustame ikka lõputust kapitalismist. Inimese eksistentsi mõte ei ole töö, vaja on nö uut valgustusajastut, mis paneks inimesed kaugemale mõtlema, kuidas masinad enda heaks tööle panna, mitte, kuidas muutuda masinate orjadeks ja lasta vähestel ettevõtetel endale tulevikku dikteerida.

"Intelligentsus, nagu leidis Šveitsi psühholoog Jean Piaget, on see, mille me laseme käiku, kui ei tea, mida teha. Kes orienteerub arvudele, seab oma mõtlemisele kitsad piirid ja teab tegelikult alati, mida teha. Selles mõttes asendab kvantifitseerimine mõtlemist. Unarusse jääb otsustusvõime ja otsustamisrõõmu, väärtuste, meelsuste ja hoiakute arendamine" (lk 56). See on siis igasuguse kasumlikkuse saavutamisele orienteeritud mõtlemise kriitika, "aga mis sellest kasu on?" küsijatele. Teine hea raamat, mis sellele osutab on samas sarjas ilmunud Nuccio Ordine "Kasutu kasulikkusest". Mittemõõdetav (humanitaarne!) on justkui kasutuks tunnistatud, milleks meile see, mis otseselt SKP-d ei tõsta?

Kristlikest väärtustest - " Ja meie kristlus on hakanud vabadust aja jooksul tunnistama üksnes seetõttu, et valgustusaja filosoofid sundisid teda selleks oma ähvardustega kristlus täielikult välja rookida." (lk 101). Mu meelest ka, aga tundub, et see on nii uudne mõttekäik, justkui oleks kristlus iseenesest vabaduse poolel. 

"Huumoril, alkoholil, spordil ja suuremal osal seksist ei ole praktilist otstarvet, aga nad teevad elu sageli õnnelikumaks." (lk 171) Oojaa! Ühiskondlikult tähtis ei võrdu väärtuslikuga.  "Sisemine motivatsioon - iseenese määratletud huvi - peab seisma iga utoopia keskpunktis, Nende huvide särav küllus on inimeseks olemise sisu. Pidevalt midagi kasulikku teha on iseloomulik pigem alamatele loomadele." (samas) Minu kriitika siinkohal oleks ainult see, et mu meelest autor ülehindab sisemist motivatsiooni. Minul isiklikult on seda ülimalt vähe. Hiljem ta põhjendab selle puudumist muide haridussüsteemiga, mis soosib väliseid stiimuleid (teen, et saada hea hinne, mitte seepärast, et huvitab). Teisalt on see ehk hea ka, ma ei suuda end üldse motiveerida millegi ebameeldiva, igava ja arusaamatu tegemiseks (kui siis, äärmiselt lühiajaliselt). Ma pigem logelen, kui tegelen sisemise motivatsiooni toel millegi ülla ja loovaga, kahtlustan, et nii on see enamikul. Aga mulle siiski koledal kombel meeldis see torge - "...müüdav sisu (content). (Selle sõna kasutamise järgi tunneb ära ilma tõelise hariduse ja südamehariduseta inimesed.)" (lk 172) 

"Selle asemel, et olla oma identiteediloo jutustajad, saavad meist lugerid ja vabatahtlikud tarnijad kõigile, kes osutavad meile neid udupeeni teenuseid, et meid siis kokku pakkida ja maha müüa." (lk 174) See siis igasugusest popist enesejälgimisest ja kunstlike vajaduste tekitamisest. Optimeeritud inimese ihalus. Inimene, kes käsitleb end kui objekti, selle asemel, et ise olla. (samas). 

"Mida rohkem määravad tehnilised turvaseadmed meie elu, seda vähem peame treenima oma otsustusvõimet ja ise oma käitumise kõlbelisuse üle otsustama./.../Sotsiaalsed normid seevastu jätavad meile valikuvõimaluse, kas järgida või rikkuda neid. Just see, et me ei pea neid järgima, muudab need oluliseks." (lk 222). Tabav täpsustus, mu arust. 

Ma usun, et selle raamatu utoopia on ilmselt vaieldav, ma ise ei ole asjadega nii kursis, et suudaksin autori väiteid kaitsta või ümber lükata, aga teose tugevaim külg on mu meelest just see olukorra lahtimõtestamine, valupunktidele osutamine ja teistsugustele lahendustele suunamine. Tõesti, üldise nutistumise taustal ei küsi justkui keegi, et kuhu me päriselt välja jõuda tahame? Kas sinna, kus igaüks istub oma seadmes ja ostab asju, mille vajadust talle kinnitatakse või sellisesse, kus tehnoloogia abistab inimest tema enda soovide realiseerimisel?

Praegune kriis võiks vabalt olla murranguks, mille saabumist raamat ka ennustab. Kahjuks on olukord hetkel siiski selline, et pigem kipub olude sunnil kaduma just inimlik kontakt. Robothooldaja eakale ei tundugi ju nii paha plaan, kuigi autor toob välja, et suurim viga on just inimlike väärtuste asendamine robotitega, kui need peaksid meilt võtma ära just muud, tehnilised kohustused, et me saaksime rohkem oma inimlikkusele keskenduda. 

Kas inimene on loov ja uudishimulik olend või eriti mitte, selles on vist suur küsimus?

neljapäev, märts 19, 2020

Kes pärast naerab...

Vaatasime just L.-ga mõlemad, kuidas meie postkastid ummistuvad - lasteaia listi saadeti kiri, milles rasvases kirjas märge, et vastust ootame meilile, mitte listi. Me olemegi need kurjad inimesed, kes koroona saavad, sest isegi L. arvas, et peaks vist kuidagi teada andma, mida sellistest arvata, aga noh, see oleks veel rohkem listi ummistanud ja pealegi oleme õelad ainult omavahel (st mitte üksteisega, kuigi seda ka loomulikult, aga võõraste silme alt väljas).

Igatahes ohkisime siin, kuidas kõik on lollid ja meie need lillekesed pasameres, kui avasin FB-s Mini klassikaaslaste vanemategrupi lootuses taas nalja saada ja märkasin seal kellegi kuvatõmmist tema lapse eKooli ülesannete lehest. Mulle tundus, et meie oma on hoopis hõredam. Kontrollisin, hakkas tõesti kummaline tunduma, et emakeeles, mis pea igapäevane, pole juba neli päeva õppida antud. Noh, kes siin see suurem loll on? Muidugi selgus, et lisaks ülesannetele on olemas ka alajaotus "tunnitöö", mida mina üldse avanud ei olnud...Ikka "trillallaa ja trullalla, meil nii vähe õppida", eks...Lapse kiituseks saab öelda, et üle pooleteise tunni see mitme päeva tunnitöö järele tegemine õnneks ei võtnud.

Kui üldiselt on inimestel probleem, et peab oma kaasat harjumatult pikalt välja kannatama, siis mina tunnen vastupidi  - kuidagi võõristus hakkab tekkima, ei tunne nagu äragi seda tüüpi, kes õhtul koju laekub. Ma olen kodukontoris, tema päriskontoris, normaalsel ajal töötame koos. Rääkides tööst, siis alles see oli, mil ma kiunusin, et tööd võiks rohkem olla - nüüd on tööd nii, et tapab, ainult, et ma pean seda siit ebamugavast kodukontorist tegema. Nagu alati, saad, mida tahad, aga väikese knihviga. Millegipärast on peagi lõppema hakkav nädal konkurentsitult aasta kiireimaks osutunud. Või isegi viimase poole aasta. Mis peaks ilmselt pigem hea olema, kuigi enamjaolt oli tegemist vanade failidega, mis tehtud enne karantiini, kuidas edasi läheb, ei tea.

Poes käisin ka ja avastasin seal, kuidas ma endale teadvustamata oma suud vastu rahakotti hõõrusin...Loomade meditsiinilist kraed oleks tõesti vaja. Ma lihtsalt ei suuda uskuda nende ettevaatusabinõude efektiivsusesse, üsna õnnemäng, kas hangid endale mingi viiruse või ei. Ma tean inimesi, kes juba varasemast desinfitseerisid poes käies oma ostukärusid ega saaks öelda, et nad oluliselt tervemad inimesed oleks, kui mina. Loomulikult, üldist levikut see mingil määral ikka piirab, aga tegelikult teeb ilmselt iga inimene päevas tuhandeid ohtlikke manöövreid, kuigi ise võib arvata, et on kaitstud, kui järgib üldisi hügieeninõudeid.

Ma imestan seda ka, kuidas inimesed usuvad, et karantiini ei leevendata, sest me oleme ikkagi humaansed ja solidaarsed riskirühmadega. Kahtlustan, et majanduslik kahju kaalub selle solidaarsuse ikkagi üles, pealegi, hetkel veel on kinnitatud riskirühmadeks vanurid ja varasemalt haiged - pigem kergendus riikidele, kui see segment väheneb...Mul endal on muide astma diagnoositud, kunagi ühe viirushaiguse tüsistusena tekkis, aga ajapikku on sümptomid väga harvaks jäänud, paar korda aastas või nii, aga piip on mul olemas. Eile läks ootamatult vaja, ei olnud üldse lõbus kokkusattumus.

Veel teemakohast (jah, ma kirjutasin, et mul on sellest siiber, aga mitte enda mölast muidugi!) - kas tõesti inimesed vaatavad neid salvestisi etendustest, kontsertidest ja muust taolisest? Mina näiteks ei suuda, see pole üldse see! Telelavastusi ma pole iial vaadata suutnud ja kontsertide puhul on möönduseks ainult see, kui esineja on selline, keda mul kuidagi oma eluajal näha pole võimalik. Ei teagi, miks. Kuidagi poolikuks jääb see elamus, teleekraan on ikkagi seasilm, puudu on vahetust inimkogemusest jne. Mingid ekstraverdi spetsiifilised probleemid äkki? Mis sest, et ma end ekstraverdiks tunnistada ei taha.

Netis oli veel see eristus ka, et on inimesed, kes väljas käimata enda eest hoolitseda ei viitsi (sinna kuulun mina) ja siis teised, kes puhtalt enda pärast end kodus lille löövad. Ma ei tea, miks ma rasvase peaga ringi käin, tõesti. Tavaaegadel ma ju ei mõtle, et peab end kasima, sest muidu teised vaatavad. Täna pesin pea ära, aga selgus, et see kolm ja pool päeva pesemata pluss viimased neist ka kammimata, oli mõjunud karvadele nii, et pooled neist tuli maha lõigata...Mis oli omakorda hea käsitööülesanne lapsele. Minust ei saa ikka seda testijat, kes tõestaks ära, et peale mingit aega hakkavad juuksed isepuhastuma.

P.S. Eelmises kommentaariumis mainit hea idee saada lapsed tube koristama minu oma puhul ei toiminud. Vaatas sujuvalt mööda sellest ülesandest. Ja õige kah - see ülesanne anti tüdrukute tööõpetuses, poisid pidid samal ajal ehitama onni!

esmaspäev, märts 16, 2020

Järgmine, palun!

Paistab, et mul oli põnev ainult ühe päeva, teistel on endiselt. Ühtmoodi tüütavad mind need, kes ametlikku infot jagavad, kui ka need, kes pelleripaberipilte postitavad. Lisandunud on veel igasugu "issand kui erutav, olin terve päeva kodus!"-tüübid ja "appi, kuidas oma last kodus koolitada?!"-hullunud. Rääkige millestki muust, millestki huvitavast ometi! See kõik on juba vana ja kulunud.

Kas tõesti keegi ei aimanud, et e-kool kokku jookseb? See jookseb ju alati kokku?! Ma ei saa aru, mingid veebiseminarid jms. Mis siis nüüd ometi saab? Kui ma ei saa e-kooli, kas ma saan kahe? Mitte midagi ei juhtu, kõikjal on sama segadus, keegi ei hakka näpuga järge ajama, mis kell sa selle paganama kodutöö esitasid. Klassijuhataja pidi juba kirja saatma, et kallid lapsevanemad, te ei pea igast antud ülesandest pilti tegema ja mulle saatma, täitsa normaalne on see, et mõni asi jääbki oma südametunnistusele, need asjad, mida hinnatakse, antakse eelnevalt teada. Päriselt sellised probleemid?

Võib-olla meil on tõesti mõistlikum kool, aga mingit lapsega koos õppimist meil küll täna ette ei tulnud. Aitasin vajalikud programmid tõmmata ja ise tegi. Õpikust suudab ta ju niikuinii ise lugeda. Mina näiteks ei suuda, neljanda klassi matemaatika on ikka räme udu. Millal te viimati kirjalikult jagasite? Ma arvan, et ma ise ka neljandas klassis, igatahes see õpiku seletus oli mulle arusaamatum kui lapsele. Laps väitis, et kui õpetaja seletab, siis ta saab aru ja suutis kuidagi ka nüüd ilma end selgitustest eksitada laskmata ülesanded ära teha. Paljudel vanematel on äkki endal suur soov koolipinki nühkida või pigem taas see kontrollivajadus?

Aga et töötada laste kõrvalt? Mmm..ma olen seda alati teinud, tavaline asi. Mõlemad lapsehoolduspuhkused andsin täie rauaga. Mitte midagi meeldivat, sellepärast ma eelistangi kontorit, aga seda isegi mitte laste tõttu, vaid lihtsalt on tüütu päev läbi ühes kohas passida. Tööl ma lähen hea meelega lõunale, aga kodus miskipärast näsin mingid toitained kiiresti sisse ja arvuti taha tagasi. Tool on ka tööl mugavam ja vets kaugemal, saab end liigutada rohkem. Ja ma ei tunne end normaalsena päev läbi samades riietes ning meigita, motivatsiooni seda muuta ka ei ole. Õhtul on juba liiga pime ja kole ilm, et välja minna jne jne. Pealegi, inimesed olla hulluks läinud, meil siin kodupoe ees väänati inimene pikali, sest tal oli relvakujuline veepudel (?!) käes olnud. Ma oleks võinud seal olla!

L. ei pea karantiinist kinni ja armastab iga päev poes käia, millega ta mind hulluks ajab, sest ta toob sealt selliseid asju, mille kasutamiseks on vaja kindlasti mingit teist asja ja niisiis tuleb järgmine päev jälle poodi minna jne. Meie olemegi need, kes muidu alati kahekesi poes käivad, sest noh, see pea ja kaela teema, eks. Nüüd ta käib üksi, sest mina teen kodunt tööd ja ma ei ole rahul. Ega ta ka ei peaks kontoris käima, aga ka tema meelest on seal "mugavam". Nakkusohtu meil seal pole, vähem inimesi, kui kodus. Koos kodus oleks ka vastik töötada, mulle ei meeldi, kui keegi mu kõrval arvutis istub. Millal ma tööle tagasi saan?

Ehk siis kokkuvõttes kaeblevad inimesed asjade üle, mis mind üldse ei kõiguta ja ma tunnen end kõrvalejäetuna. Mul on pigem kummaline tunne, et see kõik ei ole reaalne ja sellest tingituna puuduvad ka tugevad emotsioonid. Minu hüsteeria vallandub alati pisiasjade peale (ämblikud, lollid, arusaamatused), see, mis teised šokki viib, paneb minu ainult õlgu kehitama. Ei viitsi süveneda, lallalalla, küll läheb seegi mööda, läheks juba kiiremini.

Muuseas, avastasin ülimalt kahtlase moodustise endal naha pealt, sellega pole lähiajal näiteks midagi teha, tavavastuvõttu ei toimu, kõik arstiajad tühistatud. Nojah, mis seal's ikka. Elame-näeme. Aga oleks pelleris ämblik, ma röögiks.


neljapäev, märts 12, 2020

Sõnumeid suletud linnast

Kordame taas, et gripihooajal sigimine on suur viga! Ullalaa-trallallaa, pidasime siin just Mini sünnat rõõmsalt, teised varusid vetsupaberit, meil on vähemalt kooki. Vanaisa saabus just laupäeval Austriast, seal ju koroonat ei olnud, eks?

Külalised läinud, vaatasin, et koolist miski kiri tulnud. No johhaidii - linnavalitsuse otsusega jäägu koju ka kõik need, kelle lähedased viimase 14 päeva jooksul mitte-kriisipiirkondadeks kuulutatud välisriikides käinud! No mina Venemaal ju käisin napp nädalake tagasi. Ja vanaisa nüüd. Pidasin juristiga nõu, olla kriminaalkorras karistatav sääraste nõuete eiramine, aga no ebaloogiline, niikuinii lapsed koolis-lasteaias juba olnud ju peale minu saabumist.

Minutid hiljem uus uudis, kõik kinni, vahet pole. Veel minut, koroona leiti Austriast saabunud tartlasel. Ee..ööö...selle peale vanaisa üsna tõsine, et kas on teada, kust too tuli? Eks siis saad teada, kui sulle helistatakse. Esimene reaktsioon kooli sulgemisele oli tal muide see, et noh, saabki nüüd Rootsi suusatama minna, pole vaja vaheaega oodata...aaa..jah, krt, see koroona ju. Kuutsemägi kah kinni.

Minil sõbrannad pidid laupäeval sünnale tulema. Need 11,5 kelle ta koju kutsus. Jätsime ära, huvitav, kas muidu oleks tuldud ka. Ma oleks ausalt öelnud, et siin toas viibis hiljuti Austriast saabunud inimene.

Jõuluks sai lastele teatripiletid kingitud, järgmiseks neljapäevaks. Teater pandi kinni, lubati ühendust võtta. Kolmapäeval peaks hambaarst olema, ma ei teagi, vähemalt hambad terved, kui muud ei saa?

Raamatukogust raamatuid tuues just eelmisel nädalal mõtlesin, et veidi palju sai vist. Vähemalt niipalju ettenägelikkust! Vetsupaberit on näiteks kaks rulli meil. L. lubas töö juurest varastada, kui poes enam ei ole. "Kalevipoega" oleks vaja. Mikrol oli lasteaias etendus, mis jäi pooleli kõige põnevama koha pealt, sealt, kus Kalevipoeg Lennukiga maailma otsa põrutab ja nüüd on tal vaja teada, mis edasi sai. Vanematekodus on meil see suur mitmesajalehene värssides originaalversioon, ilmselt oleks mingit lastevarianti vaja, eeldan, et säärane leidub, aga no ei saa ligi ju. Raamatukogu kinni.

Põnev on ka see, et me vedasime oma tööotsijasaagat kliendi pärast, kes tegeleb noorte spordimeeskondadega. Ilmselt see tööpõld on lähikuudel üsna ahtake. Mis meeskonnad? Mis spordivõistlused? Huvitavad ajad.

kolmapäev, märts 11, 2020

Don DeLillo. Null K

Hiljuti oli ühes populaarteaduslikus ajakirjas lugejaküsimus: "Kas muistne ja tänapäevane eestlane saaksid teineteisest aru?" Vastati sellele umbes nii, et eks ta keeruline oleks, kuna muutunud on nii keel kui keskkond. Aga kui me vaataksime hoopis tulevikku? Kas me üldse oleme võimelised mõistma neid inimesi, kes tulevad pärast meid?

Jättes kõrvale keeleprobleemi, on ulmekirjanduses üldiselt meist erinev vaid keskkond ning tehnoloogia, inimesed jäävad endiselt inimesteks. See on sarnane olukorraga, kui kohtame mõnd kaasaegset inimest, kes elab teises kultuuriruumis - meile võivad mõistmata jääda tema kombed, kuid me saaksime aru tema tunnetest - miks ta on kurb, rõõmus, kade, hirmunud.

Don DeLillo on sellele asjale teistmoodi lähenenud ning see muudab lugemiskogemuse omamoodi autistlikuks - sa loed, püüad kaasa elada, aga sa lihtsalt ei saa aru, miks need inimesed niimoodi tunnevad ja talitavad. Hea näide on raamatus üks tülistseen isa ja poja vahel, mis eskaleerub vägivallakski, aga mina loen ega saa aru, mis siis toimus. Miks nad sedasi reageerisid? See on päriselt häiriv kogemus ja päriselus ilmselt eksisteeriv vaid endast äärmiselt erineva temperamendiga inimeste vahel. Üldiselt on meile ju omane mingeid asju iseenesestmõistetavaks ja inimlikuks pidada ning tohutu hämming tekib, kui miski sellest kõrvale kaldub.

Don DeLillo tulevikunägemuses juhtub seda pidevalt. Peategelase ema suri nö "loomulikult", haigusesse, olles ümbritsetuna mures inimestest. Peategelase isa ei mäleta aga isegi mitte selle naise nime enam. Peategelase kasuema on ravimatult haige ning valmistub keha säilitamisprotsessiks, et loodetavasti kunagi tulevikus üles äratatud ja terveks ravitud saada. Ootamatult otsustab peategelase isa, et ta soovib seda sama, sest on võimalik ennast ka niisama, igaks juhuks külmutada lasta. Tegemist ei olegi mingi tavalise meditsiinilise protsessiga, pigem meenutab kogu asutus ja filosoofia selle ümber kummalist sekti. Plaanitakse justkui inimrassi uut ärkamist, mille juurde on kavandatud lausa uus keel (!), mida "uuestiärganud" siis rääkima hakkaksid. Tulevikumaailma kirjeldus jääb üsna fragmenteerituks, me ei saa teada, millal kogu tegevus toimub, millega need inimesed igapäevaselt tegelevad (sellest räägitakse, aga mitte nii, et lugeja selget sotti saaks), mis maailmas üldiselt toimub. Paistab, et mingid katastroofid kusagil on, kuid samas selgub, et vähemalt osa ekraanidel näidatavast on lavastus. Mainitakse tehisintelligentsi, mis üldiselt inimese eest igapäevaeluküsimusi otsustab ja sellest tulenevast võõrandumist. Tegelased käituvad, tunnevad ja mõtlevad kuidagi kummaliselt. Lugedes on tunne, nagu viibiks kuskil vati sees ja püüaks kõigest väest vehkides sealt välja saada. Samas tundub, et ka raamatu tegelased tunnevad end maailmas võõraina. Ainus tuttavlik tundmus paistab olevat see, et peategelase isa ei suuda ilma naiseta elada, aga kas see on tõesti see tõeline põhjus, kui muidu mingeid inimlikke tundeid tal olema ei paista? Või on hoopis elu nii tüütuks muutunud, et isegi surematus ei huvita - tahaks uut võimalust, uuesti uues maailmas alustada, aga siiski mingil määral iseendana. Atsurr! Teeme elule restardi? Kui praegune inimene igatseks igavesti elada, siis tulevikuinimene pigem restarti?

Minu arvates on raamatu parim ja arusaadavaim peatükk, aga see, milles kirjeldatakse säilitamisprotsessiks külmutatud kasuema mõttetegevust. See nimelt mingil kujul säilib. Kui meie olemegi oma peas toimuv sisekõne, siis kuidas hakkama saada, kui keha enam ei ole? Üldiselt me sellele ei mõtle, aga inimese kogu taju on ikka äärmiselt kehaline. Kui ma mõtlen oma peast, siis ma tajungi kolpa selle ümber, oma nägu, juukseid. Aga kui seda kõike isikupärast ei oleks? Mis on hing (mõistus) ilma kehata? Mu meelest on DeLillo seda segadust päris põnevalt suutnud edasi anda.

Tegemist on kindlasti esteetiliselt nauditava (äkki see sõna on vale, pigem ehk "väljakutset esitava") teosega. Maailm on filmilik, kujutlusvõimet tööle panev. Külm, kaunis ja kauge. Loodetavasti väga kauge. Maailm, milles inimestel puudub igasugune elurõõm.

Aitäh Varrakule raamatu eest!