pühapäev, detsember 09, 2018

Elu mõttetuse paradoks

Ma olen mitmeid kordi kohanud arvamust, et kui inimesed teadvustaks endale elu mõttetuse, oleks võimatu elada. Seda siis nii inimeste poolt, kes leiavad, et nemad on need vähesed sügavamõttelised, kes selle läbi hammustada on suutnud ning kogu ülejäänud ühiskond toimib automaatrežiimil - kui kõik ainult mõtleksid (nagu nemad), oleks kõik läbi! Samuti ka nende usklike puhul, kes leiavad, et ateisti elu peab üks masendav hädaorg olema, sest elul ilma kõrgemalt paika pandud plaanita pole ju üldse mõtet ning see peab alles lohutamatu olema. Ma ei ole päris aru saanud, miks elu mõttetust niimoodi negatiivselt nähakse.

Jah, ma olen ka selle poolt, et elul pikemas perspektiivis mõtet ei ole. Elu ainus mõte on elu ise ja selle jätkumine (mis ei tähenda siis seda, et kõik ohjeldamatult sigima peaks, üksikisiku elul on mõte ikka siis ka, kui sel evolutsiooniliselt mõtet pole, selle mõtte peab ta lihtsalt ise looma). Ma ei lange sügavasse musta auku, kui annan endale aru, et minu praegustel jahmerdamistel erilist tähtsust mingis laiemas plaanis pole. Mind ei oota ei paradiis peale surma ega ka mitte igavene mäletamine siinilmas, aga sellel polekski ju mingit mõtet, kui praegune elu kannatus oleks. Seega ainus lahendus on püüda olla rahul siin ja praegu. Ma elan seepärast, et kui ma täna ära sureks, siis võib-olla juhtuks just homme minuga midagi toredat, millest ma ilma jääks, kui ma surnud oleks. Ja kui homme ei juhtu, siis võib-olla ülehomme või kuu aja pärast. Igal juhul on etem olla elus, kui surnud. Ok, see eeldab teatud elukvaliteedi olemasolu ka praeguses hetkes st kui praegu oleks ikka elamine täiesti talumatu, siis kaoks tõesti ära ka elu pikendamise mõte. Selles osas olen ma vist vastuolus nii usklike kui kõigi muude "elu suuremat eesmärki" tähtsustavate inimestega, kelle meelest "eesmärk pühitseb abinõu" ja kannatused praegu on õigustatud lunastusega tulevikus. Kui aga minu meelest on tulevik teadmata ega sõltu väga mingitest reeglitest ("karma karistab halbu", "nagu töö, nõnda palk"), siis ei vääri see ka ülemäärast kannatust praegu. Ehk siis üldiselt pragmaatiline, kuid siiski optimistlik vaatenurk?

Mis ei tähenda aga absoluutselt, et ma mingi igirõõmurullike oleks. Võeh! Tihti on tunne, et tahaks surra, kõik on halvasti, kõik on lollid, kunagi ei juhtu mitte midagi head. Aga ma olen aru saanud, et see on lihtsalt mu aju ja hormoonid, mis ilmselt omal kombel elu põnevamaks püüavad muuta. Elukogemus on tekitanud sellise kõrvaltvaataja pilgu, justkui migreenikul tekib silmanurka halo, et ahhaa, nüüd siis hakkab pihta, must pilv tuleb peale, eks näis, mis ta seekord mulle välja on mõelnud. Mis muidugi ei tähenda, et ma suudaks alati kõike mõistusega ära lahendada ja musta pilvega kaasa ei läheks, oo ei. Tunned kenasti ära, kuidas see lumepall ennast suuremaks kerib, aga teha temaga ikka midagi ei oska. No näiteks normaalsel päeval "ahah, kass oksendas nurka, nojah, koristame ära siis", mustal päeval "isegi kass on jälle nurka oksendanud, et mu elu põrguks muuta!" (Muuseas sellise "tõe" sõnadega väljaütlemine aitab tajuda olukorra ebareaalsust). Jah, ma ei haletse ennast, seda instinkti mul ei ole, et ennast süüdi tunda - kõik teised on minu vastu! Võimalik, et see on veidi parem variant kui enesevaenamine.

Muuseas, psühh ütles mulle, et mul olla selline mehelik stressiga toimetuleku viis või siis mehelik depreka-stiil, et kui naised pigem nutavad, masetsevad ja süüdistavad ennast, siis mehed võitlevad agressiivselt maailmaga, röögivad ja lõhuvad. Pigem ohtlik teistele, kui endale? Ja tunnistas mu seejärel täiesti normaalseks. Aga siinkohal tuli mulle see ennast kõrvaltvaatav pilk ilmselt kahjuks, sest püüdsin teadlikult hästi normaalselt käituda, et välja selgitada, kas nad tunnevad ikka tõelise hullu teeskluse maski alt ära. Ei tundnud. Nad ei saaks arugi, kui tõeline psühhopaat nende ees istuks ja naerataks! See pahandas mind niivõrd, et rohkem ma psühhi juurde ei läinud. Amatöörid.

Ehk siis hoolimata ajutistest tagasilöökidest on see mõtteta elu siiski täitsa elatav. Mis võib vabalt tähendada, et suuremate jamade puhul see olukord muutuks. Aga et elu oleks ikaldus lihtsalt selle tõttu, et sel mingit ülevat eesmärki ei ole, sellega ma nõus ei ole.

EDIT: Konflikti ässitamiseks mõtlesin veidi ka enda seisukohale vastandliku üle ja see võiks kõlada umbes nii: "Jumal küll, milline lapsik egotsentrilisus, või et kass oksendab selleks, et tema tuju ära rikkuda. Kuidas üks täiskasvanud inimene saab üldse nii öelda?! Loomulikult saab igaüks siin elus seda, mille ta ära teeninud on! See lihtsalt on nii! Ei tasu arvata, et maailm ainult ümber sinu naba keerleks, peab ikka teistele ka mõtlema, kõik on omavahel seotud, küll kõik ükskord ringiga tagasi tuleb!" Ehk siis harjutusi selleks, kuidas ise endal tuju ära rikkuda :) Ok, see ei olnud tegelikult vastandlik seisukoht, vaid pigem selline klassikaline "ma tegelt eriti ei lugenud, haarasin mingist lausest kinni ja kommenteerin nüüd raevukalt, sest on vaja ennast välja elada"-seisukoht.

laupäev, detsember 08, 2018

Suudaks ise nii muretu olla!?

Sel poolaastal on Mini klassijuhataja juba kaks korda õhtusel ajal ebameeldiva sisuga sms-iga üllatanud - kellelgi klassist on täid, kontrollige oma laste päid, enne kooli ei tule, kui kutsumata külalistest lahti. Ma vatis kasvanuna ju ei tea ka, millised need õudsed elukad välja peaks nägema, ostsime lausa mingi fluorestsents(?)lambi, millega muidugi kõik peas olevad mikroebemed siniselt helendavad. Igatahes niipalju kui kooliarsti juurde on saadetud, pole justkui kellelgi miskit avastatud. Vähemalt käivad kõik sama targalt koolis edasi. Kust see info siis õpetajale laekub, aru ma ei saa?

Seekord Mini räägib, et raudselt ühel poisil on täid, kogu aeg sügab oma pead. Kui see juba niimoodi silma jääb, siis on kahtlane küll. See oli siis juba peale sms-i saamist. Juhusliku kooliarsti visiidi järel oli selge, et Mini panigi täppi, poiss saadeti poole päeva pealt koju ära ja ülejäänud kontrolli. Õpetaja saatis õhtul veel ka meili, et enne kooli ei tule, kui täid läinud. Ma ei tea, mu meelest need täid pealevaatamisest ei sure, aga poiss oli igatahes järgmisel päeval koolis tagasi. Mindi kinno - muidugi, eks ta tahtis ka minna ju, raha makstud ja puha...kinos on sellised mõnusad pehme kattega toolid, kuhu hea pead hõõruda...

Ükskord juhtusin apteegis peale stseenile, kus perekond teismelise tütrega, sellise imekena pikkade paksude juustega neiuga, otsisid täirohtu. Apteeker soovitas, et kindlasti on vaja lisaks rohule ka täikammi, et kõik tingud peast kätte saada, mille peale pereisa rehmas käega, et no pole mõtet ju, miks meie peame, kui teistel on ka raudselt täid ja neilt saab niikuinii jälle. Päriselt. Ei olnud asotsiaalne perekond.

Küll mõnel on hea ja lihtne elu, milleks põdeda sellise väikse asja pärast, ega me mingid lumehelbekesed ole!?  Ma saan aru, et täid pole mingi häbiasi, igaühega võib juhtuda, see pole mingi märk ebahügieenilisusest ega midagi, aga no välja ravida võiks ju ikka? Miks meie üksi peame päid sügama, las sügavad teised ka!?

Lisaks täidele paar muudki aktuaalset teemat. Inimesed, kust te teate, palju te kaalute? Miks teil kodus kaal on? Keegi kuri inimene kinkis? Kuna Tommy on dieedil, siis loomaarst ikka küsib, kuidas edeneb. Vastan, et ei tea, pole kodus kaalu ja kassi pärast ostma ka ei hakka. Tundub, et see on erandlik olukord, kui kodus kaalu pole. Aga mida see annab, peale vajaduse ennast kaaluda ja teada, kas number peaks osutama sellele, et olete veel peenike või juba paks? Visake oma kaal minema ja olge õnnelikud! Ma ei käsi isegi peegleid kinni katta, aga see number on tõesti vaid number ju.

Mu emal oli mingi patsient, kes kogu aeg kaebas, et justkui midagi viga ei ole, aga igal hommikul on väike palavik. Kust te seda teate siis, kui enesetunne kehv ei ole? No ma kraadin igal hommikul. Miks? No et teada. Miks?

Küünaldest. Mu meelest ei ole need toredad. Ükskord mulle üks kingiti. Lugesin pealt, et ettevaatust laste ja loomadega, võib põlemisel eraldada mürgiseid aure. Päriselt sellised asju müüakse? Ilusas pakendis, romantiliselt roosa ja salapärane surm? Muidugi, kõik küünlad ilmselt sellised pole, aga skeptiliseks tegi see küll. Mu ema ei kannata ka küünlaid, aga seetõttu, et küünlavalgus tekitab tal migreenihoogusid. No käis siin sõbrannal külas hiljuti, kaebas, et pidi seda "õdusat valgust" õhtu otsa kannatama. Ma siis imestasin, et miks ta püsti ei tõusnud ja küünalt lihtsalt ära ei puhunud. Ei olevat sobilik käitumine. Kannatus õilistab muidugi.


neljapäev, detsember 06, 2018

Tom of Finland

Filmikunst on iseenesest asi, millega ma üpris vähe kursis olen. Kui "Tom of Finland" kinolevisse jõudis, pidime seda aga kindlasti sõbrannaga vaatama minema, kuid selgus, et meie kolkalinnas oli selleks ajas filmi näitamine juba lõpetatud. Eile sai seda aga ETV2-st vaadata ning nädala jagu saab veel ka järele vaadata, seega, kes ei taha filmielamust rikkuda, kaegu enne ära, kui edasi loete. Või noh, süüdistage ainult ennast, kui pärast igav on.

Ilmselt igav siiski ei ole, sest kui kinno igaüks "sellist" filmi vaatama minna ei julge, siis kodus ikka huviga vaadatakse. L. mainis samuti, et ta oli filmi juba järelvaatamisse salvestanud (jah, ka meil on lõpuks see uus TeliaTV, mis ühtlasi minu jaoks tähendab seda, et ma ei oska telekat enam puldist käimagi panna...). Ma vaatasin siis täna oma tööajast 2 tundi geifilmi - hästi veedetud aeg!

Tom of Finland on eestlastele ilmselt kõige enam tuntud ühe pisikese skandaali läbi, kui tema homoerootiliste piltidega voodipesu Kaubamajas müüdi ja keegi selle peale leili läks ning kuhugi instantsi kaebas. Soomlased seevastu väntasid kunstnikust filmi suisa Soome Vabariigi 100. sünnipäevaks. Kui tõenäoline see siinpool lahte oleks? Eks meil ole ka neid kuulsaid geisid, aga neist räägitakse pigem sellest küljest mööda vaadates ja muid teemasid esimeseks tõstes. Aga lihtsalt gei, tuntud kui gei, tegemas gei-asju?! Uih! Ma usun, et üks õudne skandaal tõuseks. Ma küll ei tea, kuidas "Tom of Finland" Soomes vastu võeti, eks seal ka ilmselt mõned ringkonnad ninu kirtsutasid.

Aga film siis. Filmi esimene osa, tulevane Tom of Finland sõjas patriootlikke asju tegemas, mu meelest see oli siiski natuke lõivu maksmine riigi juubeli teemale, midagi olulist otseselt juurde ei andnud, aga tausta mõttes muidugi mõistetav ja lisaks rahvuskonservatiividele - näe, ka gei kaitses vapralt meie riiki, ikkagi ohvitser ja kangelane, mis sest, et gei. Ja isegi mitte ainus gei!

Karakterid olid värvikad ja loomulikud, kordagi ei tekkinud sellist tüüpilist eesti filmi tunnet, pigem arenesid asjad väga kiiresti ja aja möödumisest andis aimu ainult grimm. Mulle tundus kandvaim kogu loos õe ja venna vastuolu. Õde, kes käib kõikide reeglite järgi ja vend, kes neid ei aktsepteeri, kuid on ometigi vend. Õde mängis mu arust kenasti seda keskmist "ega ma otseselt ei ütle midagi, aga õigeks ka ei pea"-olekut, viisakat teesklust ja lootust, et ka eksinu lõpuks ikka "normaalseks" hakkab. Õnnetut ja traagilist oma lõputus ootamises ja õige elu elamises, mis tegelikult hingerahu ei too ja võimetust teistsugust elu aktsepteerida. "Ei saanud meist kummastki kunstnikku" püüab ta oma kurba saatust vennalegi laiendada ning keeldub tema valikuid edukatena tunnistamast. Otseselt sugugi mitte halb inimene, aga kurb kõrvalt vaadata. Taaskord, mu meelest on süüdi jäigad normid, mille järgi elamist osa ühiskonnast ainumõeldavaks peab ning nii ennast kui teisi kannatama sunnib.

Samaga seostub ka filmi lõpus esile kerkiv HIV temaatika - plakatid "HIV pole haigus, vaid karistus!". Selline mõtteviis viis ainult haiguse laiema levikuni, sest sellega püüti pea liiva alla peita, samal ajal kui kaitsevahendite propageerimist patuelule kaasaaitamisena nähti. Oli see siis tark tegu?
Milleni viib homoseksuaalsuse mahavaikimine, salastamine, keelamine? Mina teadsin näiteks lapsest saati, et "lillad" on olemas, sest mu isa töötas juhtumisi miilitsas uurijana ning tegeles vahel nende inimeste trellide tagant "päästmisega". Mõistusega inimene saab aru, et karistamisel pole mingit mõtet, homod on alati olemas olnud ja kui tegemist on kahe täiskasvanu omavahelise nõusolekuga, kelle asi see on? "Lillaks" olemine oli pigem selline naljakas asi -  a la "kohe näha, et lilla", aga sellele ei lisandunud mingit vaenamist, lihtsalt "on nagu on" suhtumine. 

Soomlased said muidugi rootslastele ka ikka oma jao ära anda - kui ameeriklasest produtsent lisab Tom'ile "of Finland"  ja tema abiline nendib, et "of Sweden" müüks paremini (millegipärast on blondid rootslased ameerikamaal ikooni staatuses), vastab produtsent, et mis teha, ju on Soomes siiski suuremad m***id...Kui halvasti veel oma naabri kohta öelda saaks?!

Visuaalselt kaunis film. Vähemalt mittekonservatiivile vaatamiseks. Midagi väga sügavat siiski mitte, tehtud ju rahvafilmiks (!), kohati ilmselt ka ilustatud (politseivägivald näiteks).


esmaspäev, detsember 03, 2018

Eesti Laul 2019, II poolfinaal

2. POOLFINAAL
 
1. "I'll Do It My Way", esitaja Synne Valtri;

Ma ei teadnudki, et Patuse poole naispoole hääl nii väga Marju Länikut meenutab. Noh, muusikaliselt sobituks see lugu ka mu meelest Läniku-Veski repertuaari. Ei häiri, nostalgiline, vanainimeste laul. Ajatu klassika?! :) Mitte segi ajada Sinatra klassikalise looga siiski, pealkiri on eksitav.

2. "Strong", esitaja Sissi;

Ma küll superstaarisaateid vaadanuid ei ole, aga meenub, et Sissi hääletämber tekitas inimestes vastakaid arvamusi. Tuleb välja, et mulle väga meeldib. Aga laul on kohutavalt nõrk ja igav sellise ägeda hääle jaoks. Ei jää meelde, kohe üldse. Millest on kahju. 

3. "Wo sind die Katzen?", esitaja Kaia Tamm;

Saksa elektrooniline muusika on iseenesest üle ilma kuulus...See siiski ei ole päris see, mida kuulda eeldaks. Äge olemisest jääb midagi kardinaalselt puudu ning tulemus on pigem piinlik. Lastelaul.

4. "Kaks miinust", esitaja Iseloomad;

Oo, lõpuks ometi kitarrimuusika! Kohe muidugi eeldus, et kui see on nüüd ainuke selline lugu, kas siis peab kohustuslikus korras meeldima? Õnneks, õnneks, on see päriselt ka lahe lugu! Natuke ma enne refrääni kartsin, et "palun, palun ära hakka peenikese häälega laulma" ja ta hakkas, aga vähemalt kumas laulusõnadest läbi kerge sõnamäng ja iroonia, mitte tõsimeelne äng. Meeldis.

5. "Parmumäng", esitaja Cätlin Mägi & Jaan Pehk;

Pehu Jaanilt võib muidugi kõike oodata. See võttis suu muigama küll. Iseasi, kas need sõnamängud kellelegi teistele peale eestlaste korda lähevad. Samas mugandatud rahvamuusika on täitsa tore. Teisalt on see selline lugu, mida esimest korda kuulates on naljakas, aga järjest kedrates tüütab üsna ruttu ära, point on sõnades, mitte viisis. Kuulasin teist korda: tegelt mind vist häirib see naisvokaalümin seal, oleks Pehk ja muusika, võiks vabalt kedrata ka. Vana šovinist, nagu ma olen. Mu meelest võiks selle Eurovisioonile saata, saaks rahvas taas rahvuslikkuse üle kakelda. Hihii.

6. "Milline päev", esitaja Lumevärv ft. INGA

"Kui ma vaatan su silmi nagu armastusfilmi oujee!" Mul on üks salapahe, kuulan mõnikord Vene diskot, selle looga tuligi miskipärast Serebro meelde. Kvaliteettümakas, noh. Sobib hästi kokku ka loo taustaks oleva pildiga ERR-is, kus seisavad kaks liibuvatest džemprites diskomeest. Üsna tüütu.

7. "Pretty Little Liar", esitaja Uku Suviste;

Algab nagu tüüpiline meesulg, aga refrään on päris põnev. Ühe kohutava koha peal kiunatab Uku peenikese häälega "BEIBEEE!"  - see on õudne! Aga kui see koht välja jätta, siis üpris ok lugu. 

8. "Cold Love", esitaja Kerli Kivilaan;

Õnnetu, hädine nutulauluke. Nõrk hääleke, nõrk meloodia. Ei meeldi.

9. "Follow Me Back", esitaja Around The Sun;

Ei olnud juba üks selline laul või? Mittemidagiütlev tapeetlugu. Tüüpiline hääleke, tüüpiline tümps taga, natuke masinatega ka mängitud ja laulusõnad räägivad Instagramist. Peaks ju olema kõigi valemite järgi see, mis müüb?! Igav.

10. "Halleluja", esitaja Lacy Jay;

Oh, huvitav tämber, aga miks ta suud korralikult lahti ei tee lauldes?! Ära hakka ulguma, oeh, miks ometi?! Aga refrään on hea, äge. Samas, sõna "Halleluja" vist lihtsalt kõlabki hästi? Midagi on nagu puudu, et see oleks väga hea lugu. Siiski, see meeldib mulle. Kuulasin teist korda: Eh, see on üks neist vähestest lugudest, mis hakkab tööle alles teisel kuulamisel. See ON siiski väga hea lugu!

11. "Kui isegi kaotan", esitaja Grete Paia;

Tüüpiline igav eurolugu. Refrään meenutab Inese lugu "Iseendale". "Ka siis kui isegi kaotan" - keeleliselt jube kohmakas. 

12."Believe", esitaja Kadiah

Titehäälega laulvad täiskasvanud naised  - kellele see žanr üldse peale läheb?! Tõsiselt  - iuuu! Kõige ebameeldivam lugu üldse kogu valikust.

Teine poolfinaal tundus esimesel kuulamisel etem kui esimene. Aga siiski maru ühte auku sel aastal need lood. Kõik kuulavad (t)räppi ja siin pole ühtki sellist lugu? Kitarr ainult ühes loos? Igav kuidagi. Selline turvaliselt keskmine popp enamasti.

Eesti Laul 2019, I poolfinaal

Niisiis, enesepiinamine alaku taas :) Tegelikult ma olen lihtsalt optimist, loodan, et ikka midagi head on ka avastada. Infoks, et videosid ma ei vaadanud, esitajate kohta ka eelnevalt midagi ei uurinud.


1. POOLFINAAL

1. "High Heels In The Neighbourhood", esitaja The Swingers, Tanja & Birgit;
Selline tubli estraad. Laulda mõistab, rütm on ka, mis sa veel tahad, eks? No ma kahjuks ei kuula sellist muusikat, sellega seostuvad mulle igasugu popid telesaated, kus jalga keerutatakse ja võltsglamuurselt naeratatakse. Tšaka-tšaka. Pole minu lugu lihtsalt, muidu ilmselt professionaalne sooritus.


2. "Supernova", esitaja Ranele;
 "Mind aitab ülivõimas droon!"??? "Energiast pulbitsen ja ülbe näin!"??? "Õige gruuviga uude maailma!"??? Labased lõbusad 00ndad on tagasi? Selline "Helista mulle mobiilile"-stiilis lugu. Koolidisko, kus 13-aastased üritavad 16 välja paista. Milleks?


3. "Deep Water", esitaja SOFIA RUBINA (ft. JANIKA TENN);

Täitsa kuulav lugu iseenesest. Natuke häiris see hääleväristamine. Meenutas midagi Florence & The Machinelt äkki. Ei vahetaks jaama kui raadiost tuleks, samas ei ole ka mingi "appi, kui hea laul!". Võrreldes esimese kahega siiski kõige parem.


4."Hold Me Close", esitaja xtra basic & Emily J;

Meenutab jälle kümmet sarnast välismaa lugu. Weekend-festival, rand, karglevad tibid. No ei ole kuskilt otsast originaalne või värske või eristuv. Kvaliteetne, aga igav.


5. "Miks sa teed nii?", esitaja Johanna Eendra;

Mulle väga meeldis see refrääniosa. Kuulasin kohe teist korda otsa, sest algselt laulu pealkiri tekitas veidi eelarvamusi. Eks ta jälle meenutab mingit muud lugu, aga ikka meeldib. Kuidagi hästi sobivad need sõnad, äge rütm tekib. Võiks lausa enda playlisti panna. Täiesti tundmatu tütarlaps laulab, vaatasin, et peaks ta enda lugu olema ka, mitte mingi tuntud produktsioonitiimi oma. Üllatavalt hea.


6. "Storm", esitaja Victor Crone

Stig Rästa uus tulemine? Hahaha, ongi Stig Rästa lugu, praegu vaatasin. Miks ta oma klooni laulma pani? Neid laule me oleme juba kuulnud, ei midagi uut. Igav, järgmine, palun. 

7. "Without You", esitaja STEFAN;

Ok, nüüd siis Ed Sheeran?! Kah igav ju. Ei ole erilist sõnumit, ei ole korralikku rütmi, lihtsalt üks tapeet. 


8. "Little Baby El", esitaja Jennifer Cohen,

Laul beebile? Nojah. Ma ei tea, mõned asjad võiks ikka koduseinte vahele jääda :) Nali, noh, lihtsalt see laul nüüd küll midagi erilist ei olnud. Mõttetu umpa-umpa, trillallaa-trullallaa.

9. "Soovide puu", esitaja Sandra Nurmsalu;

Ulgumine. Eelmise aasta võitja eeskujul ilmselt. Tüütu, vahetaks kohe jaama. 

10."Öhuloss", estitaja ÖED;

Mu meelest ÖED on umbes nagu kunagi HU? oli - üritatakse tekstidega aktuaalset ilmaelu pilada. Kohati neil tuleb välja, kohati väga mitte. Pigem on alati asi sõnades, mitte muusikas. Seekord paneb siiski õlgu kehitama. Oli kah - lugu.


11. "Smile", esitaja Marko Kaar;

Kui eelmised meeslauljaga lood olid kõik melanhoolsed nutukad, siis see on vastavalt pealkirjale positiivne laul. Paneb jala tatsuma küll, kuigi ega ta minu maitse just pole. Vähemalt elurõõmus, kuigi see ulgumine veidi häiris. Pigem ok lugu.


12."Coming Home", esitaja INGER;

Kahtlemata huvitava häälega laulja, aga kas sellega tõesti midagi muud teha ei anna, kui ainult Ed Sheeranit?!  Mõttetu ja igav lugu, samas hääl lubaks palju enamat. Kahju kohe.

Nüüd lähen lõunale ja teise osa kuulan pärastpoole. Jube nõrk kuidagi, ainult 1 hea lugu terve poolfinaali peale?! Mis veel hullem, ülejäänudest enamik on kõik väga sarnased lood, mitte midagi üllatavat, eristuvat. Miks nii?


kolmapäev, november 28, 2018

Karakteriloome

Ma jaotaks ilukirjanduslikud raamatud tinglikult kaheks - ühed, mida loed seetõttu, et tahad teada, kuidas lugu lõpeb ning need, mille puhul loo lõpust täiesti ükskõik on, parem kui kõik ei lõpekski. No see on selline hästi lai üldistus muidugi. Mulle tundub, et see, kumba kategooriasse raamat minu hinnangul satub, sõltub peamiselt karakterite ülesehitusest. Kui ma ise veel lugusid kirjutasin, oli mul alati kõigepealt olemas tegelane ja sageli ka keskkond, lugu selgus alles nende koosmõjul. Vabalt võis olla, et mingeid sündmusi ei olnudki, oli lihtsalt mingi pilt ühe inimese ühest hetkest. Põhikoolis kirjutasin ühe loo noorest naisest, kes on mõistetud nõiana tuleriidale (või oli see poomine hoopis, ei mäleta) ja kes ootab kongis hommikut. Hiljuti lugesin Iron Maideni "Hallowed Be Thy Name" sõnu ja avastasin, et see sobituks oma teema poolest täpselt minu tollase looga. Ja sellest minu jaoks loo puhul täitsa piisab - tekitab mingi meeldejääva mälupildi.

Kui on olemas ka mingi lugu, mingid sündmused, siis on see pigem boonuseks. Lugu loo pärast, kehvade skemaatiliste karakteritega, see on justkui malemäng - kohtusid x ja y, tegid teatud käike, mis viisid teatud olukordadeni. Ahah, nojah siis. Isegi inimesed, kes loevad raamatuid peamiselt ainult põneva loo pärast, krimkade lugejad näiteks, eelistavad tavaliselt teatud kirjanikke, ilmselt neid, kelle loodud õhkkond ja tegelased kah miskit pakuvad, mitte lihtsalt kuriteo valemi läbihammustamise võimalust.

Ma isegi ei ole varem niimoodi mõelnud, olen küll lugenud, kuidas kellegi meelest on mõne raamatu tegelased "skemaatilised" ning lähevad omavahel sassi, ei lähe lugejale korda jne, aga hiljuti sattusin üsna järjest lugema kolme erinevat ilukirjanduslikku seost, kus ma tõesti seda aspekti teravalt tähele panin.

Kõigepealt Mart Sanderi "Lux Gravis" - lõpuks ma loobusin eelmistelt lehekülgedelt järele vaatamast, kes keegi oli, sest kõik tegelased moodustasid üksteisest üsna eristamatu karja. Jah, autor oli soovinud luua erinevaid ajastuid ja neist tuntud ajaloolisi tegelasi ühendava loo, kuid tundus, et kogu aur oligi loo konstrueerimisele läinud. Tegelased oleks võinud olla absoluutselt ka munk A, munk B jne. Mis siis puudu oli? Vot seda on päris raske öelda, aga kui ma seda õiget asja näen, siis ma ta ka ära tunnen.

Järgmine raamat oli samuti huvitava maailma ja loo konstrueerimisele üles ehitatud - Mohsin Hamidi "Lääne tee". Sõda Süürias, mis läbi põgenikekriisi jõuab välja aega eespool meid ning väiksed nihked reaalsusest (mis mulle jätsid küll lihtsalt mulje kui võimalus teksti lühendada  - nimelt liiguti erinevate sihtkohtade vahel läbi müstiliste uste). Tegelasi oli püütud huvitavaks teha, kuid välise "erilisusega" - burkas neiu mootorrattal, seks, lesbilisus jms, kõik piirduski. Loo algus oli veel värvikas, aga mida rohkem tegelastesse süüviti ja ringi rännati, seda ühtlasemaks tapeediks kõik muutus. Tegelasi oli üsna vähe, aga needki igavad.

Viimasena lõpetasin just Lina Wolffi "Polüglottidest armastajad" - lool on 3 peategelast, kelle pilgu läbi sündmusi edasi antakse ja tõepoolest on romaani kõik kolm osa absoluutselt erinevalt edasi antud. Sa astud kolmedesse erinevatesse kingadesse. Kõik osad erinevad üksteisest 100%, mis sest, et annavad edasi ühe ja sama loo erinevaid tahke. Üht annab meile edasi 36-aastane üsna harimatu, kuid siiski nutikas Lõuna-Rootsi maanaine, kes Internetist armastust otsides paraja portsu otsa satub (üks ägedamaid tegelasi mu meelest viimase aja lugemistest, meenutas mingi nurga alt Lisbeth Salanderi mulle ), teist vananev naistemehest kirjanik ja kolmandat lagunenud Itaalia aadlipere viimane võsuke. Mul oli üsna ükskõik mispidi see lugu lõpuks välja keerdub, mis selle käsikirjaga saab, mulle meeldis tegelaste maailmades ringi vaadata. Muuseas, ka kõrvaltegelastega oldi vaeva nähtud, kõik need hullud, alkohoolikud, ülekaalulised, vananevad. maakad, aristokraadid - vau! Aga milles minu meelest loo iva üldse oli? Ma lugesin sealt välja ühe naise vastuse Houellebeque´le. Iseasi, kas see üldse nii mõeldud oli.

Mis ma oskan öelda, lugude väljamõtlemise osas ei saaks ma öelda, et üks neist eelmainitud kirjanikest seda teistest paremini oleks osanud teha. Aga tundub, et kui lugu on niigi välja mõeldud, omavad suuremat kaalu tegelased, kes neid edasi annavad või neis tegutsevad. Päriselus juhtunu annab sageli fantaasiale silmad ette ning selle puhul sõltub samuti jutustajast, kuivõrd lugu kõrvalseisjat puudutada suudab. Vähemalt minu jaoks peitub lugude võlu tegelastes.

pühapäev, november 25, 2018

Paul Kalanithi. Kui hingusest saab õhk

Ma mõtlesin isegi, kui inimene peaks elus lugema läbi vaid ühe raamatu, siis võiks see olla see. Siis mõtlesin ümber, sest inimesed on ikka liiga erinevad ja ilmselt on minu ning autori kattuvad huvid lihtsalt sellise arvamuse põhjustajaks. Keegi arvas näiteks, et see on raamat sellest, kuidas sureb ülemklass...

36-aastane neurokirurg Paul Kalanithi saab teada, et tal on neljandas staadiumis kopsuvähk ning kirjutab oma viimastel kuudel selle raamatu. Tal on jäänud aasta residentuuri lõpuni, tal on palju unistusi, palju plaane ja need kõik lendavad ühe päevaga vastu taevast. Tema põhiplaan oli pühendada 40 aastat oma elust neuroteadusele ja siis 20 pärast seda kirjutamisele.

Mind võlus selles raamatus just aeg enne haigust, Kalamithi teekond kirurgia juurde. Ta alustas muuseas kirjandusest, sest tahtis jõuda jälile sügavamatele küsimustele inimeseks olemise kohta, kuid mõistis ühel hetkel, et ilma riistvara tundmata on raske otsustada inimese aju ja selle võimaluste üle. Ja astus siis neurokirurgiat õppima. Mulle on see tuttav, mu meelest on samuti see, mis inimene on, tugevalt seoses inimese ehitusega ja ma võtsin vabatahtlikult igasugu loodusaineid ülikoolis juurde. Arstiteaduse ma aga välistasin, sest ma ei talu verd. Ämblikke ma kardan - röögin ja jooksen ära, aga verd ma lihtsalt ei talu - jalad lähevad nõrgaks, sees hakkab keerama ja seda ei muuda (ilmselt muudaks, aga ma ei taha sellisesse olukorda sattuda, kus veri ja soolikad loomulikuks saavad). Seega on  kirurgia minu jaoks midagi põnevat, aga samas talumatut.

Kalamithi kirjeldab kohtumisi laipade, vere, soolikate, ajude ning surmaga avameelselt ja ega see kerge lugemine mulle just ei olnud. Samas ei olnud see ka ses mõttes väljakannatamatu, et ükski neist olukordadest ei sisaldanud inimeste tahtlikku kannatama panemist - seega jah see hüpotees, mida veriste õudukate postituse all arutati "veri kui asi iseeneses vs veristamine lõbu eesmärgil" omab sisu. Kalamithi kinnitab ka seda, kuidas laipade ja verega harjub. Kogu see "köögipool" oligi selles raamatus minu jaoks kõige huvitavam - milliseid otsuseid arst langetama peab (kohutavaid!), mida arvesse võtma (palju laiemaid kaalutlusi kui eeldaks), mida arst kannatama peab - autor kirjutab, et selgelt on neurokirurgia kutsumus, mitte töö, enamik seda ei vali, sest see on liiga raske ja kurnav. Kalamithi on selgelt arst suure algustähega ja ma ei arvagi, et kõik arstid temasugused on. Nagu ta ka ise leidis - need, kes võtavad ravimist kui tööd, otsustavad enamasti spetsialiseeruda nö elustiilihaigustele, kirurgias on kohutavad tingimused, sellist töölepingut ei sõlmiks ükski kainelt kaalutlev inimene.

Lisaks panevad mõtlema kõik need kirjeldatud juhtumid  - piir elu ja surma vahel on nii õhkõrn, 1 mm ajus määrab su elu, kõik ajuhaigused muudavad isiksust - kes me siis tegelikult oleme? See pisike, aga keerukas masin juhib kogu su elu, aga meie ikka räägime kellegi iseloomust või väärast maailmavaatest. Üks mutter siia-sinna ja kõik võib muutuda. "Sellest, mida arst sulle ei räägi (ja parem ongi)". Mõtlesin ka seda, et surma kartvatel isikutel vist seda raamatut lugeda ikka ei soovitaks. Isegi minusuguse "surmapõlguri" pani sügavamalt mõtlema.

Empaatiast - Kalamithi satub noore tudengina ajuvigastusega noorte hooldekodusse, kus saab teada, et enamik lähedasi hülgavad mõne aja pärast need lapsed. Talle tundub, et üks laps naeratab talle ning ta ei suuda uskuda, kuidas vanemad midagi sellist teha võivad. Teda saatnud professor nendib siiski, et mõnikord mõtleb ka tema, et oleks parem, kui need lapsed sureksid. Kalamithi vihastab ja lahkub.
"Alles hiljem mõistsin, et meie külaskäik oli lisanud uue mõõtme minu arusaamale, kuidas aju annab meile võime luua suhteid ja leida elule mõtet. Mõnikord aga läheb aju rikki." (lk 51) Millistel tingimustel on elu elamist väärt ja millistel enam mitte? Ma tegelikult ei tea, kui palju on meil see otsus arsti ja kui palju haige enda käes. Raamatus tuli seesugust otsustamist jahmatavalt palju ette. Kes suudaks sellist tööd igapäevaselt teha?

Väga meeldis ka see koht, kus juba diagnoosi saanud autor tahaks nii väga teada enda elulemuse prognoosi, kuid seda ei anta. Ta arutab siis, et see, mida ta ette võtab, sõltub ju prognoosist - kas on veel aega mingeid pikemaid asju ette võtta või peaks kohe kiiremate kallale asuma? Elama iga päeva nagu viimast? Mida ta sel juhul tegema peaks, kui tahaks nii paljut ega jõuaks midagi? Oma viimast päeva elades ei suudaks me iial rahulikult võtta. Seega leiab ta, et ainus võimalus normaalselt elada on elada nii, nagu elu oleks lõputu. Seda siis kõigil, mitte ainult surmahaigetel. Mulle see meeldib - me ei saa midagi planeerida, sest me ei tea ju kunagi prognoosi, seega parem eeldada aja jätkumist.

Ma arvan, et see raamat teeb tänuväärse sammu inimese surelikkuse mõistmise poole, just füüsilist ja vaimset tasandit kokku viia püüdes. See avab natuke ka silmi, millist tänuväärset tööd teevad kirurgid ja milline uskumatu inimene peab olema, et kirurgiks üldse sobida. Ja et sellest kõigest pole erilist kasu, kui sekkub loll juhus, mis just sellise inimese enneaegselt surema määrab. Mis paganama ülemklass? Jah, loomulikult kõigil, kes võiksid olla sama imelised, ei avane võimalustki nii kaugele jõuda, kuid see ei kahanda autori lugu mingi suvalise ülemklassi võsukese priviligeeritud elu- ja haiguslooks.

Lingin siia veel ühe arvustuse, mis minu omaga hästi haakus.

laupäev, november 24, 2018

Kids Control teeb elu lihtsaks!?

Mini on täna pealinnas. Läksid loodushuvilistega erinevatesse loodusmuuseumidesse. Tema enda ringiõpetaja ei saanud minna ja suurem osa ringikaaslasi ka mitte, aga Mini arvas, et läheb siis lihtsalt muude ringide rahvaga, keda ta nii hästi ei tunne - on selline julge mutt, mitte mingi "kes muga vetsu kaasa tuleb?" tüüp.

Buss läks hommikul vastikult vara, ma ei viitsinud küll ennast selle pärast üles ajama hakata, aga nii 20 minutit enne bussi väljumist istus Mini ikka suures toas ja luges raamatut.
"Noh, hakka siis nüüd minema ka!?"
"Aa, nojah, et siis sinna väikse Vanemuise juurde, jah?"
"Misasja?! Vanemuise alumisse parklasse! Suure Vanemuise juurde!"
No ma ei tea, ta on sealt varemgi bussile läinud ja õhtul sai ikka räägitud ka, kuidas ja kuhu. Mingi error ilmselt, aga hea, et sellel veel sabast kinni sai.

Vaatasime siis Kids Controlist (äpp, mis näitab, kus lapse telefon parajasti asub), et läks muidugi ringiga, kuigi ka tee sai enne minekut ära räägitud, aga jõudis siiski 5 minutit enne bussi väljumist parklasse. Nojah, kahtlane oli, et ta ka 15 minutit hiljem veel samas kohas seisis . L. sms-ib: "Oled bussis ikka?" "Jah, just hakkasime sõitma!" Tore. Samas vaadates jälle äppi - buss keeras Võru tänavasse. On ta ikka õiges bussis?! L. sms-ib taas:"Mida te seal Võru tänavas teete?!" "Üks inimene jäi maha ja võeti kodunt peale!" Tüüpiline. Hea, et see meie laps ei olnud.

Nüüdseks on Mini juba viimased neli tundi äpi arvates Tallinna Raekoja platsis olnud. Ilmselt sai aku tühjaks või siis varastasid pealinna pätid telefoni ära...Siit moraal - ega see äpp elu lihtsamaks küll ei tee, ilma selleta veedaks tunde õndsas teadmatuses, praegu suudab loominguline aju igasugu põnevaid variante välja mõelda. Tänapäeva napakad lapsevanemad, kes suudavad elu lihtsamaks tegevatest lahendustest üksnes rohkem probleeme välja genereerida.

Edit: laps on seevastu mõistlik. Sai ilmselt telefoni laetud ja saatis  mulle just privaatse Instastory koos küsimusega mingi liaani kohta. Õnneks vastasin kogemata õige vastusevariandiga. Ise küll ei oskaks sellist asja teha...