neljapäev, oktoober 31, 2024

Katrin Ruus. Prügimaja Dionysos

 

Kas ma pean kohe ära mainima, et Katrin oli mu klassiõde keskkoolis, et oleks aru saada - siit tuleb üks kallutatud arvustus? Tegelikult ei tule. Katrin mulle raamatut käsuga "kiida!" kätte ei surunud, esitlusele ma ka ei jõudnud, sest jäin haigeks ja üleüldse, see on nii äge raamat, et ei vaja mingit händikäppi tutvuse näol. 

Kusjuures alguses, kui Katrini esimesed lood ilmusid, siis ma väga midagi ei osanud arvata. Selline keskmine lühiproosa, väga ei eruta, aga õudne jama ka pole. Siis mingil hetkel käis kuskil krõks ära ja uuemad lood meeldisid mulle ikka üliväga. Tegelastesse tuli järsku elu sisse, nende tegemised muutusid kaasahaaravateks, nende mõtisklused kõnetasid. Ainult ma ei olnud kindel, kas see krõks käis minus või autoris. Nüüd, lugedes nii vanu kui uusi novelle üheskoos, hakkab areng hoopis selgemini silma. On selge, et krõks ei käinud minus, vaid ongi selge kvaliteedivahe. Eks ta natuke riskantne ehk ole kõigepealt Tuglase preemia laureaadiga lajatada ja seejärel lapsepõlve meelde tuletada, ma mõtlesin ka korra, et noh, pauk käis ilmselt alguses juba ära, aga ei. Lõppu on veel täitsa korralikke pärleid loobitud. 

Üks vähestest kodumaistest novellikogudest, mida lugedes ma siiralt ja südamest naersin. (Teised on olnud Kivirähk ja Ave Taaveti "Valerahategija") No ja siis lugesin mingit arvustust, et "igav argieluproosa"?! Ei teagi, kas kadestada või kaasa tunda, kui mõni nii huvitavat argielu elab. Mina küll ei ela. Minu jaoks ei ole see ka mingi argieluproosa, sest jah, aines on ilmselt elust enesest, aga autor utreerib neid sündmusi ikka mõnuga. Nii mõnigi muidu ehteestlaslikult traagiline nähtus muundub selle käigus pigem tragikoomiliseks. Ilus on kõrvuti koledaga, naer ajab nuttu taga. Mulle endale meeldib ka nii teha, ei saa üldse salata. Või noh, muudmoodi on hirmus raske, sest siis ju ongi vaid üks kaamos ja kõhuvalu. Kõrvalpilk peaks ikka veidi muigama panema.

Hästi palju on toredaid detaile, mis paari selge sõnaga tonaalsuse paika panevad. Üheltpoolt tärgeldatud laudlinad ja teiselt poolt lauda tagant lehvitav purjus ja hambutu vanatädi. Natuke kahjugi, et ma pooli novelle varem lugenud olin, ei suuda kõiki päris ühe pilguga vaadata, aga neist uutest "Big chill" üllatas ilmselt enim. Ma üldse ei ohi, et noor neiu (minuealised on kõik noored neiud alles!) kirjutas sihukese loo, Katrini novellid ongi üsna eriilmelised, mulle meeldib, et ta suudab ühtlaselt usutavaks kirjutada nii keskealise daami (vahelduseks võib noor neiu ka keskealine daam olla, kui ta end parasjagu nõnda tunneb!) kui ka väga erineva taustaga meespeategelased. "Big chill"-is tuleb kõrge ja madala paaristants kuidagi eriti hästi välja mu meelest. Kahtlustan küll, et meie kirjandusõpetaja paneks Katrinile selle eest äkki hoopis kolme ja kirjutaks punasega äärele, et "inimene peab vägivalla alati kindlakäeliselt hukka mõistma!". Kuigi tegelikult on enamasti siiski: "Tõmbame minema, siin kisub veits liiga imelikuks." Inimesed ongi sellised imelikud.

kolmapäev, oktoober 23, 2024

Halb kuulaja ehk pealiskaudsete suhete printsess

Kui ma kaheksaaastaselt lastelaagris olin, siis üks suur tüdruk (no mingi kümnene vähemalt!) küsis mult retooriliselt, et kas mulle pole keegi õpetanud, kuidas oma suud kinni hoida? Siiamaani on see vastik eit mul meeles, eks ilmselt ikka seetõttu, et tabas valusat kohta - ei ole jah keegi õpetanud ja kaldun arvama, et isegi kui õpetanuks, ma ei oleks õppust võtt. 

Hiljuti tabas mind (ja seekord mitte õrna kohta, sest polnud sellisena mõeldud, lihtsalt pani mõtlema) VVN-i kommentaar selle kohta, kuidas tema peab sõbraks vaid neid, kes on tema jaoks raskel ajal olemas. Ma hakkasin mõtlema, et ma tõesti ei ole see inimene. Või noh, ma võin ju kohal olla, aga ma ei oska olla. Sellest kirjutas juba Morgie ka, kuidas tema ei taha kallistada ega oska enda meelest ka lohutada. Mina ka. Ma olen see, kes keerab mured naljaks või kui asi päris tõsine on, siis tahaks füüsiliseks minna. Hiljuti just tuli seltskonnas jutuks üks vägivallajuhtum ning mina olin, pisar silmas, valmis sellele vägivallatsejale ise kallale minema. Ehk siis Jüri-Mari juhtumi Jaan olen. Kusjuures ma lapsena igatsesin ka kõige rohkem vanemat venda, kes "lollidele tappa annaks". Noh, elu jooksul on selgunud, et see ei ole eriti jätkusuutlik seisukoht - hea, et ma mehena ei sündinud, võib-olla istuks kinni praegu. Igatahes olen ma oma närvide säästmiseks püüdnud võõrastest konfliktidest eemale hoida. 

Ilmselt inimesed ka tajuvad mu mittelohutaja-ärakuulaja loomust, sest ei mäleta, et keegi oleks mulle südant puistanud. Sõbraks ka nagu hordide kaupa ei tikuta. Ma ise, no ma ei tea, ma räägin igasugu asju küll, aga mitte otseselt selle eesmärgiga, et vajan ärakuulajat. Mingid probleemid ja kahevahelolekud kaalun oma peas läbi. Ükskord lolli peaga läksin psühholoogi juurde küll, keset seanssi sain aru, et jumala mõttetu tegevus ju - püüda võõrale midagi enda kohta seletada ja eeldada, et ta suudaks mõista. Niisama ärakuulamisest pole ju mingit abi, abi oleks, kui mõistetaks, aga ma ausõna, ei eelda mitte kunagi ega mitte kelleltki, et ta mõistaks. Ok, lapsepõlves vanaema mõistis. Ainuke inimene. Teiste maksimumpanuseks peangi ma seda, kui nad minuga mingeid aktiviteete kaasa teevad ega aja väga vastalist juttu suust välja. Mulle meeldib inimesi lõbustada, seltskonnas nalja teha, suure suuga suuri linnu ehitada, ma ei oska maiste hädadega midagi ette võtta. Või noh, see ongi minu panus maiste hädadega tegelemiseks. Ja keegi kurat ei tule mulle õpetama, kuidas suud kinni hoida :)

Pealiskaudsuse promomiseks kirjutan jälle ühest raamatust, mida ma ei lugenud, aga mis mulle sellegipoolest ei meeldinud. Ma pakun, et Mae praegu maadleb selle sama looga, sest ta on ju ometi nii kiire lugeja, aga vot seda raamatut ta veel arvustanud pole, ikka "currently reading" kaustas. Ma pikisilmi ootan :) Punase raamatu sarjas ilmus Saou Ichikawa "Küürakas" ja ma kahmasin selle tausta teadmata raamatukogust kaasa. Kodus siis lugesin kaanelt, et "Lihasdüstroofiaga sündinud Shaka Isawa selgroog on tugevalt kõverdunud ning ta peab kasutama ratastooli ja hingamisaparaati. Füüsiliselt veedab ta oma elu hooldekodu seinte vahel, aga tema tegelik elu möödub internetis: ta õpib, trollib paljudes suhtlusvõrkudes ja postitab enam kui julgeid lugusid erootikalehele. Ühel päeval paljastab üks tema meeshooldajatest, et on seda kõike lugenud – seksivärki, provokatsioone, kõntsa. Shaka vastus? Siivutu ettepanek …See romaan on erakordne, jahmatav pilguheit ühiskonna servaalal elama sunnitud naise ihadesse ja hingesügavustesse." Oi ei. Ma ei ole rassist, aga....Jaapanlaste arusaam erootikast on enamasti ikka liig mis liig. Tegin korra selle vea ka, et sirvisin paari lehte, kus mu kahtlused muidugi kinnitust said. Mis ma tahan öelda, on aga see, et kui inimesed peavad selle raamatu õpetlikuks sisuks seda, et puudega inimene on ka inimene oma ihadega, siis mina..No mina ütleks küll selle raamatu põhjal, et antud juhul on inimese vorm ja sisu üsnagi vastavuses, sest no kuskilt otsast ei leia ma, et sellised ihad ja mõttemaailm on meile kõigile omased. Mina paraku püüan end sellistest kujutluspiltidest säästa ja olen edasi pealiskaudne.

esmaspäev, oktoober 21, 2024

Öäkk!

Jälle oli see hetk elus, kus inimene avaldas arvamust ja ma ei suutnud isegi öelda, et "ma olen nii diametraalselt vastupidisel seisukohal", vaid vaikisin nagu puuga pähesaanu ja nämmutasin midagi vastuseks. 

Kõigepealt tahan muidugi öelda, et selle Ritsiku blogist mujalegi laienenud Jüri-Mari mõtteharjutuse puhul ei suuda ma aru saada, kuidas keegi saab Maiet milleski süüdistada. Ainus suhtenõu, mida anda, on end teiste inimeste suhetest eemale hoida. Küsida kelleltki suhtenõu? Mis inimesed need sellised on? Aga ma saan aru, et mõned leiavad, et see on sõpruse kvintessents. Nõu küsida ja nõu saada. Oo õudust! 

Igatahes see alguses mainit hetk oli just sama teemaga seotud, nimelt märkis üks teadja teisele suhtenõu andes, et "ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis pole!" Kas teile tundub see kõnekäänuna, mida suhete osas kasutada? No et susserda aga niikaua eelmist suhet hoida, kuni uus veel päris kindel ei ole?! Päriselt?! Nii tore on ise oma elu keeruliseks elada, sest ausus on häbiväärne ja brutaalne?

Pean vist järgmisena selle Sven Mikseri "Vareda" ette võtma, sest üritasin lugeda Piret Jaaksi "Taeva tütreid", mille kohta paljud on imestanud, kuidas see ometi "Vareda" ees ei võitnud ja pagan, ma ei suutnud seda lugeda. Selline tunne oli, nagu hammastega venitaks ennast mäest üles. Ma saan aru, et tohutu töö ja oluline teema, aga kui ma ei suuda stiili tõttu raamatut lugeda, siis on ju aus vastus, et ei, see ei meeldinud mulle? Olengi üks kalk inimeseloom, aga mulle mõjus raamatu keel niivõrd läila ja punnitatuna, et otsustasin ennast mitte lõpuni piinata. Kusjuures mulle tundub, et säärane stiil on maru hinnas igasugu žüriides - meenuvad Juta Kivimäe "Suur tuba" ja Loone Otsa "Armastus".

Miks nii tige? Noh, kohe hakkame pulma aastapäeva tähistama, jälle sees keerab nagu aasta tagasi, milline tüütu tõbi!

reede, oktoober 11, 2024

Kulla mölakast inspireerit mõtteid

Nagu lubasin, siis mõned mõtted, mis said tõuke Virginie Despentes'i raamatu "Kulla mölakas" lugemisest. 

1. (Kaheksakümnendatel) "Loogika oli vastupidine sotsiaalmeediale: mida vähemuslikum, seda tähtsam asi tundus. Me ei lantinud mingeid laike. Vastupidi: meile oli tähtis, et tropid meid vihkaksid." (lk 52)

VVN on sellest ka kirjutanud, kuidas ta rõõmustab, kui ta mõnele nõmedikule ei meeldi. Ja ma olen nii kade, sest ma ei oska! Minus on sees üks vastik kõigile meeldida püüdev ussike. Ma tahaks, et ma salaja Mart Helmele meeldiks. Et tegelt nad kõik ainult kadedusest, sest ma ju nii tore ja armas. Fuih. See oleks ehk naljakas, aga tegelikult ei ole, sest see pidurdab. Ma pigem ei hakka esile tükkima, sest ikka on neid, kellele ei meeldi ja ma armastan ennast liiga palju, et riskida oma tuju ära rikkumisega. Oeh, seletus vist ongi selles, et ma armastan ennast liiga palju. Oh ma vaeseke, sellega on vähemalt kerge leppida...

2. (Miks mehed ei taha näha naiste emantsipatsiooni) "Peremehi rünnatakse, see ajab teid paanikasse. Te sööstate peremehi kaitsma/../Mida te meile ütlete, me kuuleme küll, te ütlete, ärge jumala eest rebige end ahelatest vabaks, muidu võite lõhkuda ka meie ahelad." (lk 27) Mind ka paneb sageli imestama, kuidas mehed, kes on täiesti suvalised elus mitte kuhugi jõudnud vennad, kipuvad kaasa kiitma tippkiskjate üleastumistele ega saa aru, et nemad ei ole need vennad ega saa kunagi nendeks, nemad on täpselt samal pulgal nendega, keda ära kasutatakse. 

3. (Meie vanemad) "Vähemalt teadsid täiskasvanud, mida meile öelda. Nad polnud meil küll 24/7 kõrval, aga olid veendumusi täis - õpi koolis hoolega, siis saad hea ameti, näiteks./.../ Mida sa täna kaheteistaastasele ütled?/../ Kust mina tean, mis elu teda ees ootab. Mida suuremasse reaalsesse ohtu me nad seame, seda põhjalikumalt me neid kaitseme, see on paradoks./../ Oma tütrele ma ei oska midagi öelda maailma kohta, kus ta elama hakkab." (lk 53-54) Nii on. 

4. (Joomise mahajätmisest) "Kainena sa tead kell kaheksa, kuidas asi edasi läheb: kolme tunni pärast oled sa voodis, on väga ebatõenäoline, et miski kaardid segi paiskaks". (lk 55) The Struggle is Real!

5. (Emadest ja poegadest ehk miks mõned mehed ei seedi vanemaid naisi) "Ja ma usun, et viieteistkümneselt, kui sulle jõuab kohale, et su emal pole peale sinu kedagi ja et kõik teised mehed on teda halvasti kohelnud, sa flipid ära. Ja sa ei saa kurta, Sa ei hakka ju emalt röövima tema ainsat rõõmu./.../ Ja ma usun, et kakskümmend aastat hiljem, kui mehed satuvad naiste otsa, kes on sama vanad, kui olid nende meheks saamise ajal nende emad, tunnevad memmepojad õudu. Mälestus emast, kelle eest polnud pääsu, ängistab neid. Isadel ei lasta niimoodi marutada, nagu emad seda teevad." (lk 60-61) Tõenäoline, ma olen alati imestanud mõnesid üksikemade poegi, kes on nii pagana misogüünsed, ja ometi on ema olnud see, kes nad üksi üles on kasvatanud.

6. (Narkaritest) "Selleks muutudes ütleme tervele maailmale - olete te enda arust paremad või? /../ Ennast lammutades, läbi kärsatades ütleme teistele, et me põlgame neid. Nende haledaid katseid kuidagi jalul püsida. Pigem kärvaks, kui teeks joogat." (lk 46) Selle viimase peaks tätoveerida laskma või midagi. 

(Narko kui keeldumine) "Ma muudan end võimetuks olema tubli töötaja tubli abikaasa tubli täiskasvanu, punktuaalne, viisakas, ustav. Süsteemi jaoks usaldusväärne. Ma olen defektne. Ma olen raskesti ärakasutatav. Ma olen halb sõdur. Head sõdurid tarbivad droogi, mis neile välja kirjutatakse. Droog on nagu vägivald. Riigi käes seaduslik. Üksikisiku käes kuritegu. Kui ma tarbin droogi, mille arst mulle välja kirjutab, saab minust seaduslik narkomaan. Ma olen märganud, et narkareid on alati kõige raskem veenda antidepressante võtma. Kui oled sõltuvuses seaduslikest psühhiaatrilistest droogidest, kui manustad arsti ette kirjutatud ainet, oled hea töötaja. Hea majandatav. See ongi narkotegemise põhiline iva. Keelduda oma riigist. Keelduda keelest, mida räägid. Keelduda olemast aus naine. Keelduda tehasest, kus su ema töötas. Keelduda kaevikust, kus su vanavanaisa anonüümselt suri." (lk 89-90) 

Aga! Ka see revolutsioon sööb oma lapsi, paraku: "Ja nagu revolutsioonis tihtipeale, annad sa ennast kohe kätte. Kiskjad tiirutavad iga rahvarahutuse ümber. Probleem ei ole sinu alistumine mingile ainele ega see, et sinust saab ühe kindla lahenduse ori. Sa alistud ülematele, kes jäävad varju - politsei, rahapesu, narkovedu, piirid, maffia, vangla - mõttetu vägivalla ja korruptsiooni katastroofiline ahel." (lk 90-91) 

Kibe tõde: "Sest lõpuks on allumatus ju alati otsus alluda millelegi muule kui valitsevale võimule./Narkarina/ Sinust saab alluv paralleelsüsteemis, mille tipus on tegelikult ikka seesama maskuliinsus, millele sa  kuuletud. Üks puhas vägivallavorm või teine, alati on see üks ja sama lollus, mis meid lõpuks laiaks litsub."(lk 92)

Ja ikkagi: "Ma tahan üle lasta, Ma tahan kõrvale põigata ma ei taha olla usaldusväärne. Mul on üksi igav mul on tunne nagu oleksin nuditud murulapike kusagil väikelinnas kodanliku eramuarenduse aias. Ma tahan kellad puruks lüüa, Positiivne mõtlemine väsitab mind. Päris kindlasti pigem sureks kui teeks joogat." (lk 92)

Ääremärkus - pagan, väljakirjutamine tõepoolest aitab ka mul endal raamatu mõttest paremini aru saada. Tähendab, ma tean seda ju, aga ikka  teen üsna harva. No vähemalt ei jooni ma võõraid raamatuid.

"Jõhkardite heakskiit, see on ainus, mida me otsime." (lk 248) See ka veel, see ka jah.

7. Tehnoloogia kui jumal. "Me ei ole masinate poolt parendatud olendid. Me oleme alla kugistatud. Rabatud oma loomingu võimsusest." (lk 149) Ilus.

8. Sõda kui patriarhaadi tippsaavutus. Sellel, et patriarhaat nii kaua on püsinud, pole mingit seost vägistamishirmuga, hoopis sõda on kõige keskpunkt. "Ma tahaksin muidugi süüdistada mehi, öelda, et see on ainuke viis, mille nad on leidnud, et läbi vere midagi ilmale tuua. Teooriate genereerimine ei maksa midagi, võin sulle ühe väljastada - mehed on nii frustreeritud oma sünnitamisvõimetusest, et nad on tõmmanud käima asja, mis pritsib sitta ja verd nagu sünnitaminegi. Et sünnitada eimiskit. Võidetud ja võidukaid rahvaid./Feministid on/ nagu minagi nende naiste tütred, kes on pakkinud oma vendade, abikaasade ja poegade kohvrid ja nad rongijaama saatnud. Kindel on see, et kui nad tagasi tulevad, siis neilt, kes üldse tagasi tulevad, ei söandagi naised võrdset palka nõuda. " (lk 153) Huvitav teooria, pole sada prossa kindel, et õigesti aru saan, aga kes julgeb öelda, et sõjatraumad meid siiani igapäevaselt ei puuduta, isegi põlvkondi hiljem?

9. Kuulsus "Kuulsus röövib su sinult endalt. See on privileeg. Igal privileegil on hind, reeglina röögatu." (lk 173). Ja jõuamegi algusesse tagasi. Ma armastan ennast, ma ei saa riskida sellega, et saaksin kuulsaks.

kolmapäev, oktoober 02, 2024

Virginie Despentes. Kulla mölakas

 

Romaan kirjades ja blogipostitustes, taustaks  #MeToo, erinevad sõltuvused ja koroonapandeemia. Ütlen kohe ära, et minu jaoks on pandeemia kuidagi nii eilne päev, ajutine mõttetu jama, mis kiiresti unustati ja peale mida sama hooga edasi paarutati, kuigi pandeemia ajal justkui mõeldi küll, et "enne ja pärast" saavad kuidagi oluliselt erinema. #MeToo-ga on kohati samad lood, kuigi mulle tundub, et see isegi on veidi rohkem asjaolusid muutnud, iseasi, kas üldse nii kuidas oleks võinud - ahistamist on ilmselt sama palju, suurenenud on lihtsalt meedia huvi igasuguse nõiajahi suhtes, mis mu meelest on kohati ikka kõvasti üle võlli (antud juhul nt P. Diddy kohtuasja saatvad võltsvideod sellest, kuidas ta üht või teist inimest vägistanud on, ja millele klikkides satud kuhugi hirmsasse ussiauku, kus heal juhul su pangakonto tühjaks tehakse) - ehk siis suurenenud on uudishimu teema vastu, aga mingit sisulist arutelu või muutust pole olnud. 

Kuigi pealtnäha on raamatus kirjeldatavateks substantsideks, mida kuritarvitatakse, erinevad droogid ja alkohol, siis tegelikuks sõltuvusallikaks ja mõjutajaks on pigem internet, mis moodustavad nähtamatu võrgustiku kõigi tegelaste ümber. Osaliselt ma algul imestasin, et hakkavad jee üks netitroll ja tema ohver omavahel leheküljepikkusi kirju vahetama, aga ega ma tegelikult ju ei tea, mida teised inimesed netis teevad ja mida see blogiminegi muud on, kui kirjade kirjutamine, sh trollidele. Siiski tundub mulle erinev kogu internetiteema ulatus, ei tea, kas asi on selles, et meie keeleruum on kitsas ja rahvast vähe või on prantslased kuidagi temperamentsemad, aga mina küll ei kujuta ette, kuidas näiteks olukorras, kus väidetavad tülipooled Mallukas ja Lust jääksid korraga samale pildile ning sellest sünniks suur skandaal stiilis: "Vahi raisku, meediakõmu nimel on teeselnud, et tülitsevad, tegelikult on parimad sõpsid!" No ei huvitaks eriti kedagi, Elu24 ehk treiks nupukese, paar trolli kommenteeriks, et ühed mustad mõlemad ja olekski kõik, aga siin satuvad inimesed tõelise vihakirjade laviini alla, mis päädib psühhiaatriakliinikuga. Palju saavad meie naiskuulsused organiseeritud vihalaviine? Selliseid, kus uuritakse välja nende päriselu tuttavad ja liikumisteed ning ähvardatakse vägistamise ja tapmisega? Kas meil on organiseeritud incelite kogukondi? Kogu südamest loodan, et mitte. Kui palju sunnitakse feministlikke blogijaid vaikima? Mu meelest on kõik blogijad meil feministlikud selle sõna laiemas mõistes...

Igatahes kirjutasin ma raamatut lugedes märkmiku kaks lehekülge intrigeerivaid mõtteid täis. Ainus probleem, mis sellega tekkis, oligi just see, et natuke nagu liiga internetiks läks kätte - sõltub sellest, mida keegi raamatust välja loeb. Lugu kaob ära selle taha, mida autor on välja öelda soovinud. Ses osas meeldis mulle "King Kongi teooria" rohkem, et see oligi aus manifest, siin on tegelastes autorit rohkem kui tegelasi endid. Ja noh, sõltuvusteemast ei saa ma lõpuni aru ja eriti ei meeldinud see tegelaste imeline muutumine läbi üksteise toetamise. Mis Despentes see selline on? Et kuidagi moraal on ikkagi see, et iga tarvitamine viib sõltuvusse ja ainus võimalus on täielik kainus läbi teiste inimeste toe? Iuuu, ma ei taha sellist moraali! 

Mõtlesin kõigist neist raamatus ette tulnud ja mu tähelepanu äratanud mõtetest ka kirjutada, aga jätan selle järgmiseks postituseks, muidu läheks hirmus pikaks ja valguks väga laiali ka see nö raamatuarvustus. 

Aitäh Varrakule raamatu eest! Lugeda kindlasti soovitan, nii mõttetihedat kaasaegset ilukirjandust ilmub harva!

teisipäev, oktoober 01, 2024

Pean vajalikuks üldsust hoiatada!

Ongi hoiatuspostitus, sest ma ise ei oleks arvanud, et nii võiks juhtuda, kui ise poleks kogenud. Käisime eile mehega poes, ma poe nime ei maini, sest arvan, et seda võib igas ketis ette tulla. Igatahes oli õhtune tipptund ja kuna tavakassasid meil ju enam eriti pole ning nutikassades on pikad järjekorrad, siis mõtlesime kasutada telefoni ostupuldina, sest selle jaoks on eraldi kassa ning saaks justkui kiiremini. Tavaliselt me telefoni ei kasuta, sest mees arvab, et see on natuke ohtlik, kuna telefoni ja kaubaga mässates võib telo vabalt maha kukkuda ehk siis ebamugav on sellega toimetada. 

Meil palju asju vaja polnud seekord, ostsime täpselt neli erinevat toodet ja skännisime sisse. Kassasse jõudes tuli muidugi ostukontroll - ürita veel kiirelt poes käia, eks. Kassapidaja piiksutas omakorda meie neli asja läbi, aga ütles siis, et viis peab olema, teil näitab viit asja ostukorvis. No aga misasja, me ei ostnud rohkem midagi? Mees siis vaatas, mis tal ostukorvis on ja voilà! - komplekt patju! Patju nagu väga varjata ei saa kui just rasedat ei mängi ja kuna need olid meil justkui kenasti sisseskännitud, siis poleks nagu põhjustki. Samal hetkel meenus mulle, et järjekorras meie ees oli üks naine suure käruga ja selles kärus olid tal tõepoolest padjad. Järelikult samal hetkel, kui me üritasime nutikassalt QR koodi lugeda, oli telefon suutnud kuidagi paari meetri pealt need padjad endale sisse skännida. Niimoodi võid ju ise teadmata telefoniga vehkides endale pool poodi ostukorvi laduda. Ealeski poleks arvanud, et see skänner nii kaugelt võtab. 

Igatahes tänu taevale, et see ostukontroll seekord tuli, muidu olekski ca 19 eurot maksnud patjade eest, mida ise katsudagi ei saanud. Mees pärast ütles, et ta vaatas, et arve on natuke suur küll, aga tänapäeval ongi kõik arved ootamatult suured...