The Offspring ja Riia

Geojahi autasustamisele (kõik said diplomi ja kamba peale kruusi, kuhu jäädvustatud nende etteastete tipphetked) ma ei jõudnud, sest sõitsime Riiga Offspringi kontserdile. Postimehes on päris hea arvustus, kel pakett, saab lugeda ja vaadata ka (mul on ämma jagatud). Sealt arvustusest sain teada ka selle vaheajashow kohta, mille ma ise maha magasin, sest olin vaheajale läinud..

Ma ei olnud varem seal Xiaomi Arenal (Arena Riga oli varem nimeks) käinud, aga no etem on ta tõesti kui Saku Suurhall (see uus nimi ei kinnistu talle kuidagi, pidin guugeldama, et mis ta nüüd oligi - Unibet Arena jajah). Rohkem sissepääse, rohkem ruumi, rohkem vetse, riidehoide, söögi-joogilette ja pehmed toolid saalis, mitte paljas plastmass. Ja kõlab ta ka paremini, ei mingit plekiplärinat, laulude sõnadki olid arusaadavad, mida ma Sakus enamasti kogenud ei ole. 

Soojendas, või pigem peaks vist ütlema, et andis eelkontserdi Simple Plan Kanadast. Kui meenutada, siis ma paari nende lugu tean, aga üldiselt on nad minu jaoks ikka väga meh bänd olnud. Samas laiv oli neil väga tore - nad suhtlesid rahvaga, kolmanda loo ajaks oli rahvas püsti, refrääne lauldi kaasa ja trummar tegi crowdsurfingut! Seda ei julge enamasti peaesinejadki teha...Kogu kontserti iseloomustaski väga tugev sünergia lava ja publiku vahel. Ma ei ole seda varem suurtel kontsertidel eriti kohanudki. Sama jätkus ka peaesineja puhul, kes alustas küll suure hooga ja ilma igasuguste pausideta, aga pärast läks juba ka rahvaga suhtlemiseks ja naljatamiseks. Ma pole küll Offspringi varem laval näinud, aga millegipärast ma neid nõnda ette kujutasin. Ametlikult oli tegemist küll viimase albumi tuuriga, aga sellelt tehti vaid 2 lugu. Noh, ilmselt enamiku meelest hea valik. Kõige üllatavam oli kolme kaveri esitamine - 2 Black Sabbathit, 1 Ozzy ja 1 Ramones. See oli nii lahe üllatus! (Ma ei maininud siin PM arvustuses olnud E. Griegi "In The Hall of Mountain King'i", sest see on Offspringil varem albumil ilmunud). Pärast arvasin, et olen mingi batsilli saanud, aga selgus, et kurk oli lihtsalt kaasaröökimisest valus...Välja ja üleriided kätte saime vaid mõne minutiga, väga sujuv korraldus. Pool üksteist oli pidu läbi, aga no magama saime ikka alles peale keskööd, sest omavahel oli muljetada ka vaja.

Esmaspäeva hommikul startisime Riiast otse Tartusse tööle. Meie ööbimine oli enne jõge ja kesklinna, üsna Arena lähedal, aga ikka kulus linnast välja saamiseks 23 minutit. Ja kogu selle aja oli vastassuunas ummik. Kuni linnast välja mõned kilomeetrid, mitu rida ummikut. Täiesti kohutav, ja see on ilmselt paljudele seal igapäevane reaalsus  - paar tundi ummikut iga päev. Nojah, mis seal autos viga, külm ei ole, märjaks ei saa, kuulad raadiot või taskuhäälingut, aga minu jaoks ikkagi tekitab just ummikus istumine klaustrofoobiat - mitte kuhugi keerata ei saa, pean siis seisma, sest teisiti ei ole võimalik, väga ärritav olukord. Niisama sõita kaks tundi poleks jah probleem, aga just see sabas passimine. 

Meie ööbimiskoht oli ka imetore. Selline väljast räämas maja, kus trepikotta astudes oli täielik déjà vu - ma nimelt elan unes enamasti sellise trepikojaga majas, ainult see vanaaegne puuriga lift oli veel puudu, aga isegi lõhn oli õige! Korter ise oli hubane, korras ja viimase moe järgi. Lihtsalt kogu see õhkkond meenutas mu masendavat üheksat kuud Tallinnas, kus mul oli sama keskkond (siin õnneks puudusid lõugavad narkaritest naabrid), isegi süüa sai keset tuba laias voodis ja akna taga oli lõputu vihm ja pimedus. Esimesel õhtul vihm veel puudus ja siis põrutasime pimeduse saabudes kohe Riia vanale kalmistule, mis on pigem üksikute mausoleumidega park nagu Tallinnas Koplis, kus ka edumeelne kommunism vanad hauad ära üritas unustada. Igatahes üks tore koht jalutamiseks. Ümberringi oli ka selline Kopli vaib - mõned majad juba korras, enamik veel mitte, aga elanikkond üldiselt juba gentrifitseerunud. Tegime nalja, et koledamad kohad meenutavad meile Berliini ja ülesvuntsitud paigad Varssavit. Pange Google-i fotodesse Meness iela Riga, hästi palju iseloomulikke pilte sellest piirkonnast. Meil vist sellises lagunemisastmes maju enam nii palju ei näe? Sügisene aeg sobis sellise ümbruse külastamiseks kuidagi eriti hästi. 

Pühapäeval enne kontserti sadas pea terve päeva, hommikul püüdsime vihmavarju toel natuke linnalähedast metsa vallutada, aga mu veekindlad matkasaapad vedasid alt esimese viie minutiga, lisaks tundus, et siinsetes metsades on samuti maru kõrge militaristide kontsentratsioon, mis tahtmatult ärevaks teeb. Kesklinna seekord ei jõudnudki.

Hinnad Lätis olid üldiselt kallimad kui Eestis, väheste eranditega nagu alkohol. Võtsime võrdluseks sama reklaamlehe Eesti ja Läti Lidlist. Kütus on oluliselt kallim. Kontserdipilet oli see-eest vaid 59 eurot kui eelmisel aastal ostsin, meil siin vähemalt 20 eurot kallimad kõik suuremad üritused. 

 

Kuidas meil läks

Eelmistes postitustes sai põgusalt Geojahti mainitud ja kuna see võttis kuu aega mu elust ja andis nii mõndagi uut enda kohta teada, siis väike kokkuvõte ka. Tegu siis punktijahi põhimõttel meeskondliku võistlusega,  kus ette antud aja jooksul vaja ära teha võimalikult palju ülesandeid erinevatelt elualadelt ja ülesande sooritamine üles filmida. Ülesanded on erineva raskusastmega ja annavad erinevalt punkte, loovate ja muidu lahedate lahenduste eest võib žürii käest ka lisapunkte saada. Esmakordselt oli seekordne Geojaht kuu aja pikkune, varem on alati 24 tundi olnud ja selle võrra olid ka keerukamad ülesanded. Mina varasemalt osalenud ei ole, meie viiesest pundist üks oli ka varasema kogemusega, aga sellise poolpidusega, kuna oli toona tiimi ainuke täiskasvanu ja seega läks enamus aurust muule kui ülesannetele. Kokku alustas 12 tiimi, väga tihe rebimine oli lõpus, jäime kaheksandaks, kuigi vahepeal olime suisa viiendad, aga teistel oli planeeritum lõpuspurt. Meie suurim häda oligi planeerimine, väga kaootiliselt sai võetud seda, paljud ülesanded välistasime asjatult, mis oleks lihtsa vaevaga palju punkte andnud ning lõpus ei jäänud enam aega neid teha. Puudust tundsime talumajapidamisest, kust meisterdusteks kraami leida. Mul jäid igasugu muusika- ja naljavideod kripeldama, algul ei olnud kindel, et teised asjaga kaasa tulevad, et kust kostüümid saada jne, aga kuuajase koostöö tulemusena oli selge, et oleks väga lihtsalt ja väheste vahenditega saanud need asjad ära teha kui lihtsalt härjal sarvist haarata. 101st ülesandest tegime ära 60, mis oli kõvasti rohkem kui algselt arvestatud 20. Esikoha omad tegid üle 80ne. Kõikide tegemiseks oleks vaja olnud palju õnne ja suurt rahakotti, nagu ütles üks kohtunikest stardis.

Aga ülesannetest siis. Noh, kaamerasilmast enda vaatamisega mul enam mingit probleemi pole igatahes. Ja mulle meeldib lavastada. Igasugu naljakaid asju siis. Ühe korra oli kummaline ka. Mul oli idee, tutvustasin teistele seda ja ütlesin, et võtan ise kõigile vajalikud kostüümijupid kaasa. Põhiosa tuli kokku lõigata varasematest klippidest,  kus kostüüme polnud,  aga põhipoint oli lõpus kostümeeritult. Ja siis L. hakkab heietama teiste juuresolekul,  et mis sa jandid nende kostüümidega? Ma ei saanud üldse aru, mis ta probleem on,  sest kostüümideta oleks kõik väga hambutuks jäänud. Lõpuks üks tundlikum suisa palus, et me tülli ei läheks...Ma siis kodus küsisin, et WTF? Miks sa mu ideele vastu töötasid niimoodi? Ja tema seisukoht oli see, et ta püüdis mul aidata mitte nii palju muretseda,  sest mina üksi olin kostüümid hankinud...Ausalt,  see on nii kummaline selgitus, et ma ei tahaks uskudagi. Ma enne usuks mingit patriarhaalset kadedust vist. Sest minu mõte, minu kostüümid, miks ta tundis, et ma olen nii vaevatud sellest, kui minu jaoks oli peamine asi efektselt ära teha? 

Stand uppi tegin. Algul olin rõõmus, et võib publikuta teha,  pärast sain aru, et õigest publikust oleks just abi olnud. L. jälle sogas, et pannud ma siis taustaks rahva naeru nagu sitcomides, nagu mis abi sellest olnud oleks ei tea?

Karaoket käisime laulmas. Üks meist jõudis varem kohale ja saatis sõnumi, et siin on ”kummaline ja naljakas ”. See võttis selle kogemuse hästi kokku ka. Meid võeti selles karaokekogukonnas aga väga sõbralikult vastu  ja kokkuvõttes oli lahe. 

Kõige hirmsam oli katoliku missal. Ei tundnud end üldse mugavalt ega saanud aru, mis selle kõige mõte oli. Luteri kirikus kella löömine oli samas äge kogemus. Üle aastate sai spordiklubis rühmatreeningul käia. Treening oli ok, aga see higihais saalis juba enne trenni...Minust jääb see sport ikka ära. Madu võin see eest teinekordki kaela panna. 

Pealtnäha lihtne ülesanne osutus keeruliseks - tuli paberlennuk kaugemale kui 20 meetrit lennutada. Maailmarekord on 88. No ei lenda nad üle 12 meetri mitte. Ükskõik kui täpselt sa voltimise instruktaaži ei jälgi. Siis tuli päästev mõte, et pole ju öeldud, mis suunas 20 meetrit - viskame kuskilt vaatetornist alla! Valitud vaatetorn osutus 18 meetriseks. Mina oma loogikaga leidsin, et no 2 meetrit tuleb kätte saada. Võtsin kõik lennukid torni tippu kaasa, esimene potsatas kiirelt maha, abiline luges 19 meetrit. Aga see teine! See võttis tuule alla ja lendas! Ma sain ainult filmile röökida "Oh my God! Oh my God!" kui lennuk üle latvade minema pani. Panin siis lennukile padavai järele, kuigi eeldasin, et küllap ta kuhugi puu otsa mul jäi. Aga üles leidsin! Otse s***hunnikust, muide. Võtsin koordinaadi ja sain vahemaaks uskumatud 70 meetrit! Ja see läks arvesse! Iga lisameetri eest lisapunktid! Jeee!

Blogis jagatud video vaatamisel oli teist palju abi, aitäh! Muide, üks konkurent kasutas Malluka abi. Vist kahe päevaga said 2000 vaatamist, aga no kvantiteet ei lugenud, peaasi, et üle tuhande ja selle saime meie ka. Hea meelega jagaks mõnda videot veel, aga süda ei luba, sest kõik inimesed ikka ei harjunud enda vaatamisega ka kuu aja peale korralikult ära. Ma ei tea, ma vaatan pigem, et "vahi, milline ma siis tegelikult välja paistan, täitsa huvitav, poleks arvanudki!". Seda nagu ei ole, et "appii, nii õudne, et maa mu neelaks!" No ei ole seda enesekriitikat antud, mis teha. 

Mida ma ei oleks ise tahtnud teha? Vot vettehüppega ei oleks ma hakkama saanud. Kuigi jalgupidi meres käisin ära, ei olnud üldse hirmus (pidi käima vee peal nagu Jeesus ja stiili eest sai lisapunkte - ma kaasasin etteastesse eesli ehk kepphobuse kuna kartsin, et niisama patust naisterahvast meri kanda ei pruugi, aga eeslit, kes Jeesuse Jeruusalemma vedas, äkki kannab). Verd ei oleks suutnud anda. Igasugu kokanduslikud ülesanded sai enda pealt ära suunatud, aga tikkimisega sain hämmastaval kombel hakkama - nüüd olen ajalukku läinud, ERMis saab näha seda Raamatuaasta vaipa, kus minu panus sees, mul õigemini küll vaid logiraamatus, päris vaipa ei tihanud mäkerdada. Igasugused võõraste tülitamised on minu jaoks big no, aga meil oli tiimis naisi, kes julgesid läheneda lausa 5Miinusele ja nendega duetti paluda. Uskumatu vaprus!

Kas teeks veel? Vist küll. Ainuke asi, et järgmine kord on jälle see 24h ja mina ju magan 10h ööpäevast...

 

  

Skandaalne paljastus

Kui eelmises postituses juba läks jutt inimeste imelike hobide teemale, siis nüüd saab seda kõike suisa oma silmaga kaeda. Ehk siis vaadake kõik, mida me looduses teeme! Ja ma mõtlen seda tõsiselt - videole oleks vaja oktoobri alguseks 1000 vaatamist saada, seega - andke aga hagu!

 

Ole oma sõnadega ettevaatlik!

Pagan küll, hiljuti sai just Kristallkuuli juures poetatud, kuidas mul pole lootustki, et keegi tutvuse kaudu kuhugi tööle kutsuks, kui kohe hakkas juhtuma. Ja otse loomulikult vastupidises suunas sellele, mida mina mõtlesin ehk siis tuleb tõesti oma sõnadega väga ettevaatlik olla. 

Tuli siis pakkumine, et tuleks see virelemine ikka ära lõpetada ja normaalsele tööle minna, mis see siis olgu, vana inimene juba, oleks aeg vastutavale tööle asuda ja teiste ootusi õigustada. Mitte keegi ei saavat nii madalat palka kui mina - häbi peaks olema! Mis ma oskan kosta - suur palk on ju tore küll, aga paraku minu meelest ei saa see olla ainuke motivaator.

Praegu pakuti mulle vastutavat kontoritööd tootmisettevõttes kümmekond kilomeetrit linnast väljas täistööajaga 8-17ni. Esiteks pole selles töös mitte midagi huvitavat. Teiseks, viga minu töös võib põhjustada seisaku tehase töös - imeline väljavaade ja minusuguse pedandi jaoks tunde öösel voodis vähkremist, et kas see asi ikka sai tehtud õigesti või mitte, kas äkki jne? Kolmandaks - "ma olen sots ja vihkan autosid" - ma tõesti ei kaalu töökohti, mis eeldavad auto orjaks muutumist. Praegu ma teen tööd seal, kus tahan ja enam-vähem millal tahan vs kindlad töötunnid rahvast täis kontoris kusagil linnast väljas põllu peal. Koju jõuaks 16.30 asemel 18.30 ilmselt. Ärkama peaks 7.50 asemel 6.50. Ma ei tea, mitmendaks - seal on ülemus ja kolleegid, praegu on mu ülemused kuskil kaugel maal, ma ei ole neid aastaid näinud ega nendega suhelnud, kolleegid aga on pereliikmed, kellega ei pea normaalset inimest teesklema. Millal ma muusikat kuulan ja loen kui ma 8 tundi päevas teesklema pean? Normaalselt riides peaks käima ja jalad tagumiku all ei sobiks istuda. Aga need peaks kõik pisiasjad olema suure(ma) palga nimel. Ma isegi ei küsinud, mis see palk oleks siis, sest kuigi mul lubati lahkelt pakkumise üle mõelda, siis ma tõesti ei näe mitte ühtki kaalutavat plussi, ainult miinuseid. Kas ma paistan tõesti nii meeleheitel või peaksin olema? Toon oma pereõnne ohvriks isiklikule laiskusele? No ausõna, lapsed ei ole näljas ja paljad. Jah, kui küsimus oleks ellujäämises, siis ma ilmselt oleksin sunnitud ka seesuguse töökoha vastu võtma, aga kas ma olen mõtlematu, et kohe "võimalusest ei haara" ja tiksun edasi praegusel perspektiivitul töökohal? 

A mis muidu? No ma hetkel olen ametis Geojahiga, mis kestab kuu aega ja mille käigus on vaja erinevaid ülesandeid sooritades meeskonnana punkte koguda. (Hääl saalist, mis on juba ka kõlanud: "Miks sa tegeled selliste lapsikustega?"). Olen juba peaaegu harjunud enda videopildist vaatamisega, suutsin isegi viis minutit stand-up-i üles lindistada, tagantjärele selgus, et kaamera oli fookusest väljas ja kõik tuleb uuesti teha, sest tagantjärele fookuse korrigeerimine on keerukas ja aeganõudev protsess, mis loomulikku lõpptulemust ei taga. Aga täitsa tore on niimoodi mugavustsoonist välja tulla. (Pinisev hääl saalist: "Aga selle eest ei maksta ju raha!") Jah, vot, olen nõus isegi peale maksma, kui piisavalt lõbus on!

Lilledest ilma liblikateta

Eelmisele teemale jätkuks. Olukord ise sai muidu lahenduse nii, et Mini ostis lilled ise ja Mikro rottis sõbranna käest - ehk siis tüüpilisel moel. Aga siis kommenteeris mustkaaren postitust selle nurga pealt, et just poisid ei taha õpetajatele lilli viia ja mulle meenus, kuidas L. ütles, et tema "ei saanud" kooli ajal ühele oma klassijuhatajale lilli viiagi, sest too oli meessoost. 

Noh, ma olen lilledega poisse näinud küll ja oma isale ma viisin ka alati sünnipäevaks lilli, aga L.-i seisukoht on tõesti see, et "meestele lilli ei kingita!" Meenub see silt kuskilt arstikabineti ukselt, et "arst lilli ei joo!" - ei teagi, kas tegemist oli mees- või naisarstiga küll. Ma olen kuulnud jah, et meestele viiakse pudel. Ja sedagi, et täiesti normaalsetes, viinakatkust puutumata peredes kingitakse üksteisele - lapsed vanematele, vanemad lastele - pudeleid. Ja mitte siis veinikest õhtusöögi kõrvale. Mul on pigem selle vastu sisemine tõrge kui lillede. Lapsed joovad ju ikka vanemate eest salaja, eks? Aga see on vist minu kiiks, et ma ikka päris ei usu, et ma päriselt täiskasvanu olen ja suuri inimesi enam kartma ei pea.  

Kellele ei meeldiks lilled, küsiti mingis raamatus. Ma ei saa öelda, et mulle lilled ei meeldiks, aga ma ei tuleks selle pealegi, et neid endale osta koju vaasi. Kohe meenub Lana Del Rey "Other woman" - The other woman keeps fresh cut flowers in each room. Nagu, miks? Jälle üks mühakluse tunnus, ma pakun. Aga ei ole ju kuidagi nii, et "võeh, lilled, mingi eitede värk!" Või siis mõnel mehel on? Mu kodu läheduses elab üks üksik mees, kes peab hiiglaslikku lilleaeda, mu meelest ta ei müü neid lilli ega midagi, lihtsalt oma rõõmuks toimetab kogu soojema aja seal aias ja mingeid söögitaimi tal ka ei paista olevat. "Raudselt on homo!" Florist Taivo Piller. Samas, mul eks käis kunstikoolis (eks see ole ka üks selge homode värk, onju :) ja seal oli lilleseade kohustuslik aine soost sõltumata ning ma ei mäleta, et ta oleks seda õudusega meenutanud. 

See lihtsalt on nii imelik. Lilled on lilled, nad lihtsalt on, loodus on nad tahtlikult ilusaks loonud, et meelitada ligi tolmendajaid putukaid ja paraku mõjub see ilu ka inimestele, kellel on kah ilumeel olemas. Aga inimesed on oma targa peaga välja mõelnud mingeid tähendusi, et kellel sobib seda ilu tunnustada ja kellel mitte. No nagu kõigil inimestel on pisarakanalid ja siis mehed ei tohi neid kasutada. Kusjuures mu laps oli väiksena täiesti hämmingus sellest, et mehed tegelikult saavad füüsiliselt nutta - ta arvas, et neil on mingi füüsiline takistus selle koha pealt...Lisaks veel see, mis sorti lilli tohib kinkida (a la "surnulilled") või see, kas elusale tohib paarisarvu lilli kinkida. Mu ema võitles selle viimase vastu ja kinkis alati paarisarvu just nimme ja siis vanaema püüdis sealt pundist salaja ühe õie ära nihverdada, et ikka kombekas oleks.  

Mühakas

Ja see juhtuski...igal aastal on viimasel hetkel meelde tulnud, aga sel aastal avasin Stuudiumi, kus Mikro klassijuhataja tänas saadud lillede eest ning mulle meenus, et KRT KÜLL! Lilled tuleb õpetajale viia esimese septembri puhul! Kusjuures ma nägin hommikul tööle tulles mõningaid lapsi lilledega, aga üldse ei ühendanud ära. Tähendab, ma sain aru, et kuhu ja miks nad lähevad, aga et mu enda lapsed ju ka vajanuks lilli, üldse ei meenunud. Kas see on normaalne? Ega lapsed ka meelde ei tuletanud muidugi. Ma ei tea, kas nad on samasugused sotsiaalsete reeglite suhtes pimedad või eeldasid midagi muud - a la "ema sel aastal ei tegele selle teemaga, peab ise hakkama saama". Mini võib-olla sai ka, Mikro kindlasti mitte. Ma eeldan. L. pööritas üldse silmi, et mis pagana lilled, mis mõttetu jama, tema pole iial ühelegi õpetajale lilli viinud. Äkki ta ei mäleta? Aga äkki ma ise ka mingist vanusest enam ei viinud? Täiesti tühi maa. 

Ma lihtsalt loodan, et nad ei olnud ainukesed sotsiaalselt ignorantsete vanemate lapsed oma klassis. 

Ja ma ei saa aru, kuidas teistel inimestel need kinkimise asjad loomulikult välja kukuvad. Kõik need sünnipäevad, jõulud - ma pean eraldi meeles pidama, et on vaja midagi kinkida. Külla minnes tuleks midagi kaasa võtta jne. Et juhuslikult leitakse mingeid asju poest, mida kellelegi teisele kinkida - ohh, täpselt temale sobiv! Miks minuga mitte kunagi niimoodi ei juhtu? Ahjaa, ma leian harva endalegi mõne asja, mis mulle sobiks....Suvel toodi mulle näiteks seelik. Inimene ütles, et see seelik on täpselt mulle sobiv ja tuli välja, et oligi. Huvitava lõikega, taskutega, mustriline ja ägedas värvitoonis. Universaaluniversumist, kuhu ma isegi sisse astuda ei taipaks. Aga mina ei ole inimene, kes selliseid asju tähele paneks - mis kellelegi sobiks, mida keegi vajaks, mis oleks teise inimese suhtes kena žest.  

Suvepäevadest

Veidi aega tagasi kirjutasid mõned blogijad oma kogemustest suvepäevadega, ma siis hüppan ka veel sellele lahkuvale rongile.

Esimeses töökohas, tootmisettevõttes, oli meil suvepäev. Toimus see tootmisettevõtte taga tühermaal, kus praegu asub muuseas mu kodu - hea kokkusattumus iseenesest. Püstitasime tühermaale telgi, mängisime mingeid sportmänge, grillisime ja muusika mängis. Möödujad vahtisid eemalt, aga eestlaslikult keegi lähemale ei julgenud tulla, kuigi vabalt võis mulje jääda, et tegemist on mingi avaliku üritusega. Kultuuriline apsakas oli see, et olime varunud joogiks veini ja õlut, mis eestlastest kontoripoolele oli väga ok, aga vene enamusega tootmispool niheles nukralt. Kuni hakkajamad panid rahad kokku ja tõid poest Belõi Aisti ja viina, kusjuures suur enamik neist olid noored naised, aga isegi nemad ei joonud alla 40 kraadiseid jooke. Mingeid joodikuid meil ei olnud, kõrgharitud noored venelannad. Kõrgharitud siis mingites toonastes Annelinna erakõrgkoolides kalli raha eest. Kui meil raamatupidaja plaanis lahkumist, otsisime asendajat just nende neiude hulgast, sest paberid neil ju olid, aga neiud värisesid kõik kobaras koos üksteise kaisus ja piiksusid haledalt, et ei-ei, meie küll ei taha sõbrannasid maha jätta ja tootmisest kontorisse tulla! Hästi huvitav suhtumine. Lõpuks leidsime ühe kutseharidusega eesti tüdruku, kes raamatupidajaks tuli ja ka ametisse jäi. Suvepäevadest rääkides mäletan, et rootslasest ülemus ja venelannast vahetusevanem suudlesid pimedas, mõlemad abieluinimesed. Fuih! Mingi aeg käis ülemus ka mind pinnimas, et läheks Atlanti edasi, aga ma juba kujutasin seda edasist ette ja keeldusin. Hilisem suhtlus ülemuse ja vahetusevanema vahel jätkus professionaalsel tasandil. 

Tähtsas ministeeriumis olin mina see, kes suvepäevade korraldamise eest vastutas. Juba ette sooviti sellega õnne, sest kollektiiv koosnes uskumatutest pirtspersetest. Panin siis mingi puhkeküla kinni, oli bänd, olid mingid mängud, oli söök-jook (2 ühikut alksi näo kohta) ja ööbimisvõimalus. Ahjaa, suveseminar oli asja õige nimi. Raul Rebane esines meile, väga huvitav oli. Selle eest tahtsin 100 krooni nina pealt saada, mis muidugi peo eelarvet ära ei katnud, aga abiks ikka ja lisaks ei saanud avalikkus iniseda, et ainult maksumaksja raha eest pidu peetakse. Toona oli meil keskmine palk kindlasti üle 15 000 krooni kuus, aga see 100 pani ikka väga paljud silmi pööritama. Kindlasti ei olnud osalemine kohustuslik. Pidu õnnestus igati, keegi ei tulnud peo ajal millegi üle vinguma ja tundus, et inimestel oli meeldiv olla. Kummaline oli vaadata ainult, kuidas pimeduse varjus lahkujad omale teistest üle jäänud jooke hõlma alla krabasid. Tagasi kontoris, oli vaja tagasisideankeedid välja saata. No ja siis hakkas tulema. Põhimõtteliselt lamedamat pidu ei oleks saanud ollagi. Ilmselt mittevingujad ei pidanud vajalikuks kirjutada, aga vingujad seda enam. Ja ei olnud nii, et "järgmisel aastal võiks olla veel see ja too, aga üldjoontes oli tore." Ikka konkreetne kiun. Mismõttes oli mingi imeliku maitsega kartulisalat laual? Oleks võinud ikka väheke pingutada normaalse toiduga, liiga labased söögid! Ise te, koonrid, ei raatsinud sottigi maksta ja mina pangu mingid peened pipstükid lauale? Kogu "labane söök" söödi muuseas ära. Igatahes mulle jäi sellest korraldamisest küll maru mõru maik suhu. 

Praeguses kohas olen nii pikalt olnud, et kõiksugu üritusi ei mäleta, neid ikka on olnud. Otseselt suvepäevi mitte, aga ettevõtte sünnipäevi oleme püüdnud soojal ajal või soojas kohas tähistada küll. Barcelonas ja Ateenas käisime, Rootsis külastasime mingit mõisa (ma ei tea, miks ma toona ei uurinud, mis koht see täpsemalt oli), erinevaid ühisettevõtmisi (muuseumid, kardisõidud, merekruiisid, põgenemistoad) on olnud. Need olid siis konkreetselt meelelahutusüritused, mitte mingid pool pidu-pool töö üritused. Meil on nii väike kollektiiv, et midagi piinlikku või ebameeldivat neist üritustest meelde ei ole jäänud, keegi pole end kompromiteerinud ega midagi. Oleks ainult rohkem väljasõite rohelusse! Sügisel tuleb meil suur ümmargune juubel, aga praeguse eelarve valguses ei toimu ilmselt mitte midagi. Ei aja üldse ootusi kõrgeks. Kui emafirmal sama numbriga juubel oli, lennutati kogu kollektiiv soojale maale, meil äkki lubatakse kringel tellida vms. Sellised ajad on saabunud.