Kes selle kinni maksab?

Täna väga argisel teemal, kuidas teile tundub, et õige oleks, mina seda elu ei oska ja ei tea? Niisiis rääkis Mini mulle täna ühe varasema loo sellest, kuidas tal poes oli smuutipakk käest libisenud ja põrandale kukkunud, puruks. Selle peale oli kuskilt välja hüpanud müüja talle öelnud, et "selle pead sa nüüd kinni maksma, tead jah?". Mini vastanud, et "tean küll!" (sest teda oli müüja ründav toon pahandanud) ja maksiski. 

Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul päris mitu korda poes juhtunud, et pakend on katki, mitte minu süül küll, aga ega seda asja enam kellelegi müüa ei saaks ja siis on mul katkine toode lihtsalt ümber vahetatud. Ühel korral kukkus mul miski klaaspurk peale kassat puruks ja mulle tundub, et ma sain ka siis uue nö tasuta, aga ma ei ole selles päris 100% kindel, see oli ammu. Samas olen üsna kindel, et poes on arvestatud loomuliku kaoga ja kui keegi just meelega asju puruks ei loobi, siis pole nagu põhjust ostjat kohmakuse eest karistada. Ikka juhtub. Kas vanainimest oleks ka sunnitud maksma? Kui veel mõelda kogu sellele aeguma hakkava toidu hunnikule, mis sageli õhtuti valmistoidu letis poole hinnaga laiutab - enamik sellest läheb niikuinii prügikasti. Tundus lihtsalt lapse vastu ebaõiglane. Või tõesti arvestatakse kogu mahakantud kraam müüja palgast maha ja tal on täielik õigus vihane olla?

"Nukumaja" Vanemuises

Tuli meelde, et vahepeal sai teatris käidud ja ei olegi muljetanud sellest. Etenduse valik oli omaette triangel, sest pidime leidma sellise, mis sobiks viiele erinevale inimesele - nii koht, aeg, hind, temaatika ja no et pileteid ka oleks. Vahepeal tunduski see juba võimatu missioonina, oma panuse andsin sellega, et keeldusin Pärnu Endla "Nukumaja" külalisetendusest kuna kirjelduses räägiti, et lavastuse teema on vaimne vägivald ja ma tõesti ei taha ennast teatris piinata. Peale seda avaldust pidin muidugi teisi veenma, et ma ei ole tegelikult ka "tordiga näkku-jalaga peppu" jantide austaja, lihtsalt võiks äkki ilma vägivallata. No lõpuks leidsime ikka sobiva - "Magavad mehed" Vanemuises. Jajah, selle kirjeldus ütleb, et teravam versioon Edward Albee’ kultusnäidendist „Kes kardab Virginia Woolfi?“, aga ega ma teada saanudki, kui vägivaldne see etendus oleks olnud, sest esmakordselt elus juhtus nii, et etendusepäeva hommikul saime sõnumi, et "Magavad mehed" jääb ära näitleja haigestumise tõttu ja on asendatud etendusega "Nukumaja". Mulle ei tulnud tol hetkel üldse meelde, et see on sama etendus, lihtsalt teise teatri repertuaarist (huvitav iseenesest, et kaks Eesti teatrit samal ajal sama tükki etendavad), millele ma varem veto olin pannud.

Kohale minnes selgus, et üks meist oli tegelikult seda Pärnu teatri varianti juba vahepeal näinud, aga õnneks ta ei protesteerinud, et ka Vanemuise oma vaadata. Kuigi jah, peale esimest vaatust läks ta minema, sest Endla oma olla parem olnud (Avandi sobinuvat meespeaossa paremini kui Mähar). Esimene vaatus oli minu jaoks ka segadus kuubis. Eriliselt üllatas kui sain vaheajal teada, et see ongi ju see vaimsest vägivallast rääkiv "Nukumaja", mida ma näha ei tahtnud, sest mulle tundus esimese vaatuse põhjal, et tegemist on kohmaka komöödiaga. Lisaks arutati palju mingi finantsilise avantüüri üle, millest ma ka aru ei saanud, sest rääkige rahast ja ma jään kohe magama. Pärast küsisin kindluse mõttes L.-lt üle, et milles see rahateema täpsemalt seisnes ja tema väitis samuti, et päris aru ta ei saanud. Võib-olla oleme lihtsalt lollid ka muidugi. Tegelikult olin ma siiski ette valmistunud ja teadsin, et tegemist on 1879. aastal esietendunud norra klassiku Henrik Ibseni näidendi uusversiooniga, mille toonane šokiefekt seisnes siis selles, et naine jätab lõpus oma pere maha. Toompere seenior lavastajana oli tegevuse aga tänapäeva toonud ja ma ei ole kindel, et see päriselt töötas. Näiteks L. ei saanud sellest üldse aru ja imestas, et milleks sellised aegunud probleemid, tema jaoks arusaamatu etendus, kes ometi tänapäeval niimoodi elaks jne. Ma usun, et kindlasti on ka tänapäeval selliseid suhteid, aga kuidagi segapudru tänapäevast ja aegadetagusest tundus see kõik mulle ka. 

Minu jaoks oli kummaline veel see doktor Ranki tegelaskuju. Too, kes Pärnu Endla lavastust näinud oli, kommenteeris, et seal olla Ranki noorem näitleja mänginud (Tartus mängis Aivar Tommingas) ja tema sõprus meessoost abielupoolega ning armumine naispoolde olevat usutav olnud, Vanemuises ma seda ei tajunud. Põhihäda minu jaoks oligi see, et tegelased ja nende suhted ei olnud minu jaoks kuidagi usutavad või loogilised. Võib-olla oleks rohkem olnud kui tegevus olekski jäänud aega, millal Ibsen selle originaalis kirjutas. 

Teine vaatus oli selgem ja suutis välja tuua etenduse tuuma ehk siis ma sain aru, milleks see kõik. Üldiselt aga oli see siiski Maarja Johanna Mägi soolo seal, teised mõjusid pigem statistidena. Ideel oli jumet, aga teostus lonkas mu jaoks. Väga huvitav oli kuulata pärast etendust teiste inimeste arvamusi, enamasti seda ju ei kuule, aga seekord olime viiekesi ja igaüks sai arvamust avaldada. No ja arvamused olid seinast seina. Meesterahvas, kes oli Endla varianti näinud läks poole pealt ära nagu ma mainisin, talle üldiselt meeldis, lihtsalt Avandiga variant olevat nii palju parem olnud, seda kiitis ta ülivõrdes. Teine meesterahvas ei olnud üldse rahul, sest milleks selline aegunud teemapüstitus? Naisterahvas nr 1 ütles, et üks parimaid lavastusi, mida ta üle pika aja näinud on. Naisterahvas nr 2 leidis, et äärmiselt masendav, tal tuli lausa nutt peale, sest meenusid kõik sarnased lood päriselust (vrdl meesterahvaga nr 2, kes leidis, et polnud absoluutselt aktuaalne!). Tema tajus etendust just sellise vaimse vägivalla presentatsioonina, mida mina olin kartnud, aga ei tajunud üldse. 

PS. Huvitav oli veel see, et teater oli ikkagi rahvast täis, kuigi asendusetendus ja soovi korral oleks raha tagasi saanud. Oli ka bussitäis teismelisi, kelle jaoks tundus see etendus isegi sobivam olevat kui originaal "Magavad mehed", millele neil ilmselt pilet oli. Mu meelest keegi mainis, et "Nukumaja" olevat keskkoolis kohustusliku kirjanduse nimekirjas? Kuidas nad sinna asendusetendusele siis sattusid? Reorganiseerusid paari tunniga? Noh, noorte arvamust oleks ka kuulda tahtnud muidugi. 

Pettus!

Eile oli uudis, kuidas Eesti inimesed on aastaga petturitele kaotanud 23 miljonit eurot. Muljetavaldav. Ma alati imestan kui tuleb jälle teade mingist uuest petuskeemist ja jutud, et oi-oi kui kaval see on  - no kunagi ei ole olnud, alati üsna läbinähtavad teised. Rusikareegel, et kõik mis tundub liiga hea ja/või ootamatu, on kahtlane. 

No see nutva ema lugu näiteks. "Pojake/tütreke, minuga juhtus Lätis avarii, ise olin süüdi, sõitsin kellelegi autoga ette, nüüd olen igalt poolt katki, saada raha!" Keegi tabavalt märkis, kuidas ta siis vastas, et oi kui hirmus, aga emake, mis ajast sinul load? Helistaja ei kaotanud külma närvi, vastas, et sa lapseke ei tea, ma kunagi nooremana tegin, pole sellest rääkinud lihtsalt. Jessas kui usutav, eks. Aga ju on, kui sellist juttu kasutatakse. Kui mu ema ütleks, et tal pool elu load olnud, salaja, mis on omaette juba imelik, ja nüüd võttis järsku kätte ja hakkas sõitma ning põrutas kohe lausa üksi Lätti esimese hooga, ma küll ei usuks. Huvitavad peresuhted peavad olema, kui sellised asjad läbi lähevad. L.-le ka korra see nuttev proua helistas, vene keeles halises, L. siis vastas "tševoo?" et äkki siis ei visata kohe toru ära, saab natuke nalja, aga tema näitlejameisterlikkus ei olnud piisaval tasemel, "emake" katkestas kohe kõne. 

Viimati oli uskumatu lugu tööandja juures. Võeti neil keegi uus noormees tööle, täisealine meesterahvas 20ndates eluaastates. Ühel päeval siis too istub äraseletatud näoga kontoris, tööd ei tee. Parasjagu oli neil kiire ka, kolleeg siis küsima, et mis viga, miks sa niisama istud? Noormees vastab, et ta ei saa öelda, aga tal on eriline salajane ülesanne ülemuste poolt, tema täna tavatööga ei tegele. Kolleeg mõtles, et pagana imelik, aga tol hetkel ei olnud aega süveneda, töö pidi tehtud saama, ei olnud aega veidrikku pinnida ja no äkki tõesti. Kuigi miks keegi pidanuks just talle, kõige uuemale töötajale mingi eriülesande andma ja salatsemine pole nagu ka tavapärane praktika. Kiired asjad tehtud, läks kolleeg ikka ülemuse käest uurima, et uus tüüp tööd ei tee, väidab, et sa talle mingi "erimissiooni" määranud? Ülemus pööritas muidugi silmi - tema küll midagi ei tea. Selleks hetkeks aga oli uus tüüp üldse kontorist kadunud. Ju missioonile. Paari tunni pärast ilmub tagasi. Koos emaga. Jah, just. Poisile olevat see asi ikka kahtlane tundnud, keegi oli talle ülemuse nime alt meili saatnud, et mine osta poest Amazoni kinkekaarte ja pane need postkontoris posti - suur üllatus meie toredatele töötajatele, ära sa ainult üllatust ära riku! Mida siis teha? Kutsuda ema, otseloomulikult. Tänu emale jäi raha alles. Ma ei tea, mis see soovitus teistele kergeusklikele siit oleks? Always tell your mommy?!

Haiglane hingepeegel

 Sünnipäevaks kingiti mulle silmakreem, see - peaks justkui turvaline apteegikraam olema, sobib ka kõige tundlikumale nahale ja muud viled küljes. No kuu aega sobiski, siis jäin haigeks ja kuna haigusega ikka organismis igasugu imelisi muutusi toimub, siis pidasin ka paistes ja sügelevat silmaümbrust üheks viiruse kõrvalefektiks. Eks silmad olid ka hommikuti eriti rähmas, aga no tatine olin ju samuti.  Pealegi töötan ma ekraaniga eriti raskekujulisel moel ning ega ka vabal ajal arvutist end eemal ei hoia, olengi imestanud, et kus see kuiva silma sündroom on, pole nagu täheldanud. Igatahes selle suurema nohuga ma enam välimusele tähelepanu ei pööranud ega nahka kreemitanud  - kui surm, siis paistku ka välja. Vähehaaval läks sügelus üle ja paar päeva tagasi kui inimese nägu jälle pähe tuli kreemitasin ka silmaümbrust,  sest väärikas vananemine ja muu. Tulemus ei andnud end kaua oodata,  ühel hommikul ärkasin taas punaste ja sügelevate silmaalustega. Punaste ja sügelevate silmade kohta on netis diagnoose küll ja veel, aga mul on häda ju silmaalustega. Loogiline järeldus ikka see hüpoallergeeniline silmakreem. Ise diagnoosisin,  sest silmaarste on Tartus umbes kolm, kes kõik töötavad nii kliinikumis kui erakates, kuhu mõlemisse ainult 90 euro eest aegu saab. Tasuta aegu jagatakse keskööl kuue tee ristis viie veretilga eest, mul pole aega minna sinna. Oleks veel kahte aega kah vaja, endale ja lapsele, too ajas perearsti juures C ja 6 sassi ning on nüüd pimedaks jäämise kahtlusega. 

Muidu olen ma teadaolevalt allergiline vaid amoksitsilliinile - suu läheb ville täis ja selle tõttu peab alati vaatama, et selle sisaldusega antibiootikume ei kasutaks, aga no neid kasutan ma siiski üliharva. Allergilise nohu saan lõhnavatest pesupulbritest, aga seegi on elu jooksul omandatud võime. Tore teada, et vanusega neid üllatavaid ikka lisandub. 

Silmaalused näevad praegu välja nagu 99- aastasel - hästi kuivad ja kortsus, see allergiline reaktsioon on kortse nähtavalt juurde toonud. Säh sulle silmakreemi! Ameerikas saaks nüüd kohtusse pöörduda vähemalt.  

Lasterikkus

Eile nägin jälle üht või isegi mitut iibeteemalist kraaksatust, ei vaibu see teema meil ikka iial. Sigige, seltsimehed, sigige! Seekord keskenduti sellele, kuidas lasterohkus peaks saama loomulikuks elunormiks.  See tõi mulle meelde ühe suvise vestluse sõbrannaga, kes elab Norras ja töötab sealses lasteaias.

Tema rääkis, et Norras olla lasterohkus trendikaks muutunud. Seda eelkõige majanduslikult heal järjel olevates peredes märgina sellest, et "meie saame seda endale lubada!". Mis paraku tähendab ka seda, et lapsi saavad needki, kes lastesse muul moel panustada ei soovi/oska/taha kui vaid rahaliselt. Sest trend on selline ja trende peab jälgima. Naabrid jõuavad küll viit laste ülal pidada - ega meie kehvemad saa olla. Ehk siis individualistlik maailmapilt käsikäes lasterohkusega ei tõota midagi head. Kuidas seda maailmapilti muuta? Unustada ära isiklikud vabadused, luksuslikud paarireisid, õhtused olengud, kvaliteetaeg endaga. Ma ei usu, et muudmoodi saaks kui sunniga. No ja see ei tõota kohe midagi head.

Igatahes tagasi Norra juurde. Seal olevat pere- ja tööelu ühildamiseks vastu võetud seadus, et lapsevanem peab kaks nädalat oma puhkusest välja võtma ajal, mil tema lastel on puhkus. Et keegi ei seisaks probleemi ees, et lastehoid on puhkusel, aga lapsevanem peab tööl olema. Et anda võimalus ühiselt perega aega veeta. Tööandjate poolt polevat nurinat kosta olnud. Selle seaduse kaevas kohtusse hoopis üks lapsevanem - mis mõttes sunnib riik teda oma lastega koos olema?! Sõbranna ütleski, et ega suvel siis lasteaias vähem lapsi pole, emad-isad rannas, lapsed lasteaias olevat üsna tavaline. Kohtuvaidlus tolle vestluse ajaks veel käis, ei tea, mis tulemusele jõuti.

Teiseks rääkis sõbranna, kuidas lasteaialapsed ei oskavat jutustada, mida nad kodus koos vanematega teevad. Ühele võimalikule selgitusele jõudis ta kui küsis ühe ema käest, mis kell ta laps õhtul magama läheb. Too vastas, et kell 18. Sõbranna imestas, et oot - kell 16 tulete talle järele, sõit koju võtab ka mingi aja, siis ilmselt sööte ja kohe magama? Te ei saagi ju siis lapsega üldse koos olla? "Mul on ju vaja aega iseenda jaoks!" oli too naine iseenesestmõistetavalt vastanud. 

Kindlasti on need mingid äärmuslikud näited, aga juba nende olemasolu selgitab, et lasterikkus elunormiks ei ole mingi võluvits. Laste saamine ja mittesaamine on ikka niivõrd individuaalsed valikud, et minu meelest on vale neid mingiteks trendideks kujundada. 

Blogimisest a.d. 2025

Huvitav, kuidas mu suhtumine anonüümsusesse muutunud on. Kunagi pidasin seda blogi siin lausa passinime all. Ausalt öeldes ei teagi, mis kaalutlustel. Küllap edevatel. Seejärel sain lapse ja jätkasin varjunime all. Mitte et ma vahepeal oma nimega kuidagi kuulsaks oleks saanud, aga ju ikka kartsin seesugust võimalust. Ei tahtnud last millessegi segada. 

Samas üheski muus somes ma oma blogiga lehvitanud ei ole. Ei ole mingit FB lehte ega midagi. Sest FB-s on selgelt teised inimesed kui blogimaailmas. FB-s on ikka pärisinimesed :) Ma mõtlen seda selles hirmsas tähenduses siis. Blogijad-kommenteerijad on toredad inimesed. FB-s on igasugused ahned kiibitsejad ja kui ka hakkad veel ükshaaval mõtlema kõigile neile (minu puhul küll vaid sajakonnale) FB "sõpradele" ja sellele, et nemad võiks su blogi lugeda, hakkab päris kõhe. Iu. No et kuidas see tekst võiks kärada tädi Maie jaoks või siis selle vana peigmehe jaoks, kes sind ikka ontlikuks daamiks peab. 

Sellel põhjusel oli mul natuke tõrge raamatuarvustuste avaldamisega Goodreadsis. No ma ei oska ju normaalselt arvustada ja kuidas ma panen kogu selle teosesse mittepuutuva teksti Goodreadsi üles, peaks ikka ebaolulise välja rookima nende jaoks, kes konkreetsest raamatust teada tahavad ja ülejäänud lisama viitega algallikale ehk blogile siis. Aga Goodreads on selline blogideväline some, kus hulgub ka FB rahvast ringi. Kas ma tahan, et need inimesed mu blogisse satuks?

Nüüd aastatega on tekkinud hoopiski veendumus, et "nobody cares, my friend!" Isegi kui ma läheks ja lehvitaks enamiku inimeste ees, et näe, mul on blogi, tule ja loe - ei nad tuleks! Oleks veel, et mingid paljastavad pildid või suhtedraamad, aga no ei ole ju. Mingid igavad teise inimese mõtted, miks see huvitama peaks üldse? Ma saan aru, et ma hindan teisi enda mõõdupuu järgi, sest kui ma saaks teada, et mõni, keda ma päriselus natukenegi tean, blogi peab, ma küll läheks ja loeks. Nii põnev ju teada, mida ta tegelikult mõtleb! Vahemärkusena - kõik mulle päriselust tuttavad inimesed on blogimise katki jätnud, ilmselt minu tõttu :) Tegelikult mulle on isegi öeldud, et oh, sa blogid, peaks lugema, vähemalt sindki, aga ei, ma ei jaksa. Ja ma arvan, et see inimene oli suur erand, sest tal oli vähemalt tahegi. Ausalt. Ma arvan, et meie blogijad-kommenteerijad olemegi mingi imelik erand. Normaalne inimene blogisid ei loe või kui loeb, siis ainult selliseid, kus draamat ka saab. Normaalsed inimesed pole mulle muidugi kunagi eriti olulised tundunud. Imelik, et ma neid kartsin varem. Pole ju vajadust - nad liiguvad hoopis teistes sfäärides.

Laulusõnadest

Võiks kihla vedada, et eile just oli üks uuem artikkel ka sellel laulusõnade vaesumise teemal, aga no ei leia.  Huvitav iseenesest: Analüüs näitas, et kui kõiki laule kuulati üldjoontes ühtviisi palju, siis laulusõnade lugemiste arvus haigutavad žanrite ja perioodide vahel käärid. See viitab, et näiteks roki- ja räpisõpru huvitavad laulusõnad rohkem kui popifänne. Uuringus tuli välja ka mõni kindlale žanrile omane trend. Näiteks eelistavad rokifännid pigem vanade laulude sõnu, samas kui kantrikuulajad otsivad just uute palade tekste. 

Tavaliselt kuulame autos minu Spotifyd, aga vahepeal sõidetakse autoga ka ilma minuta ja siis on vahel Rock FM menüüs peale jäänud. Kui tulevad välismaa lood, pole probleemi, aga kui mõni uuem kohalik pala, siis tuleb ruttu Spotify peale panna, sest no ei kannata kuulata. Just sõnade osas. Muusika on sageli väga hea, aga nii kui suu lahti tehakse, tuleb nutt peale. Loomulikult on kohalik popmuusika enamasti veel hullem, aga selle peale ma eriti ei satu. Mis need õudused on - Hellad Velled, Respekt, Kurjad Plaanid, Patune Pool? Sellised käivad me kodulähedases pubis esinemas. Arutasime just hiljuti, et mis paneb inimesed selliseid asju kuulama? L. arvas, et turvaline ja arusaadav keskpärasus, tuttavad tunded ja kitsas silmaring. Ta arvas, et kui sellistele inimestele näiteks J.M.K.E.-d lasta, siis nad lihtsalt ei saa aru, et mismõttes külmale maale? Kuhu? Mis? Miks? A kes too desertöör on? "Ma tahan sind, sa vajad mind" on hoopis selgem. 

Sellenädalases Rahva Oma Kaitses lasti Punkentsefaliiti, see on ka selline õnnetu bänd. Pillimehed nagu mängida oskavad (pungistandardite järgi, noh), laulja laulda ei oska, aga seda ei oska paljud teised ka, kuid eriti ebaõnnestunud on just tekstid. Tahetakse justkui nalja teha, aga no ei kuku välja ja mingeid järeldusi sellest ka ei tehta. Pange kasvõi Kurjamiga kõrvuti. Ühel on annet nalja teha ja teine küll koledasti pingutab, aga välja tuleb ainult piinlikkus. Tahtsin näite ka panna, aga no milleks. Ikka see silmaringi probleem tundub.

Räpis sama teema. Genka tekste kuulad huviga, seal on andekad vihjed, ei laulda "elust enesest", näha on, et inimene on midagi lugenud-kogenud ka. Siis võtad mingi Triibupasta kõrvale...Küsisin lapse käest, et kas keegi kuulab ka seda või? Ta väitis, et ainult "linnakad" (ühisnimetaja teatud noorte subkultuurile, kes käivad kõik ühtemoodi riides, hängivad Burger Kingis ja tõmbavad kimu). Samas ERR peab vajalikuks neist pikk artikkel kirjutada. On nad seda väärt? Äkki võiks vaiba alla lükata nagu näiteks Punkentsefaliidi, jääks puhtam ja kuivem tunne? 

Üldse on huvitav, et kust see muusikamaitse tuleb. Mul on näiteks mõlemad lapsed hullud melomaanid. Ja väga laia ampluaaga, ei kuula üldse seda, mis raadiost tuleb vaid igasugu kummalist muusikat, mida mina ei tea ja sekka sellist, millest mina arvan, et nemad ei tea. Ja mina neile midagi ette söötnud pole, autos nõuavad oma kõrvaklappe, ei kuula kunagi seda, mida meie. Samas L.-l on oma väike sugulane, keda tema igati muusikaliselt harida püüdis nooremana, aga too on täielik raadio Elmar.