Õiged toitumisprintsiibid

Hakkasin miskipärast juurdlema selle üle, kas teistel inimestel on ka nii, et nad kuidagi alateadlikult hoiavad au sees tasakaaluprintsiipi taldriku tühjaks söömises - et kõik asjad taldrikul+leib ja jook samal ajal otsa saaksid. Ei ole ju loogiline, et see alati niimoodi juhuslikult läheks, sest ikka on midagi rohkem kui teist, aga vähemalt mina arvestan alati, et kõik ikka lõpuks ühel ajal otsa saaks, aga ma ei tee seda kuidagi teadlikult. Kas see on mingi peen OCD tunnus või? Mikro näiteks sööb lemmikumad asjad viimasena - jätab kolm lihapalli taldrikule viimaseks. Mul on seda valus vaadata, kuigi põhimõttest saan aru. Ja söömisel on otse loomulikult ka kindel järjekord. Kõigepealt kartul/riis/tatar/makaron, seejärel liha/kala, siis salat, siis leib ja siis jook. See rituaalne järjekord on vääramatu, muudmoodi ei saa süüa. On muidugi ka "lihtsamaid" toite, igasugused kokkusegatud asjad nagu risotod, pastad jne, seal tuleb lihtsalt jälgida seda, et salat, kui on, tuleks peale põhitoitu ja siis leib/sai (sest riisi juurde käib ju sai, mitte leib) ning jook. Mõnel olla teooria, et juua tuleb alles siis, kui kõik söödud. Õudne. Ma ei suudaks. Mu kurk kisendaks joogi järele. Ja ilma leivata söömine on ka piinav, kuigi tehtav. Keegi väitis, et leiba ja liha söövad koos ainult ahned inimesed, ilmselt mingi vaeste eestlaste vanasõna. Ma väidaks vastupidi, et liha on võimatu ilma leivata süüa. Aga kala tuleb tingimata süüa saiaga, mitte leivaga. Välja arvatud mingid kilud jms, mida ma niikuinii ei söö. 

Isegi snäkkide puhul tuleb silmas pidada, et ei võtaks kaks korda järjest sama asja. Kui võtad juustu, võta vorsti vahele! Soovitatav järjekord: kõigepealt juust või vorst, seejärel puuviljake - oliiv/viinamari/ kirsstomat,/minikurk vms, siis teraviljatoode (kõrsik, küpsis, krõps) ja siis lonks veini või muud jooki. Kui eelmist ringi alustasid juustuga, siis järgmist alustad vorstiga. Ok, viina puhul käib vastupidi - jook ja seejärel üks toidupala, aga viina ma ei joo ka. 

Lihtne variant - söök ja jook ühes

Kolmekuningapäev

Käisime eile jälle pealinnas, sest muu maailm tähistas kolme härrasmehe visiiti. Läksime bussiga, sest praegu jälle kampaania neil - päris tasuta enam ei saanud nagu eelmisel aastal (see oli ulme, et midagi elus ka tasuta saab, üks leedukas jagas mingit koodi, keegi ei uskunud, et see toimida võiks, aga pagan, toimiski!), aga ikka üsna odavalt võrreldes rongiga ja pealegi pole ilmaolud ka sellised, et Tartu-Tallinn trassil väga sõita sooviks. Tagasiteel oligi jälle mingi reka risti teel olnud.

Tallinnas oli jälle jube külm, vanalinn oli rahvast peaaegu tühi, ainult mõni õnnetu turist külmetas. Lõuna kõrvale võtsin Vapianos klaasi vett ja üle pika aja ei suutnud ma seda juua, sest tundus nagu rüüpaks basseinivett. L. arvas, et see on kuidagi aastavahetuse sündmustega seotud, et mingi aja vesi seisis, kloor kondenseerus ja nii edasi (rääkides keemiast, millest mitte midagi ei tea). Kui ma kunagi ammu pealinnas elasin, siis algul kohutas mind ka see vesi - ma tundsin kloori läbi tee ja supi ning pead oli vastik pesta. Lõpuks vist harjusin, aga no nii hull kui eile see ikka ei olnud. Vist. Eks see pidi olenema ka linnaosast. Ma elasin Pelgulinnas. 

Tagasiteel sai bussis draamat, ma tavaliselt summutan kõik hääled kõrvaklappidega, aga seekord hakkas omalgi põnev. Keegi kalevipoeg, kes reisi algul telefonis rääkis, kuidas ta olla end "kahjuks täiesti purju joonud", no ja oli ka, aga selline viisakas kahetsus tundus, avastas keset reisi, et ta telo on ära kadunud. Lõpuks palus inimesi talle helistada. Kõik vahtisid umbusklikult ja tegelikult enamik meie ümber istunuid olid üldse välismaalased - selja taga rootslased, kõrval prantslased-venelased (mõlemat segamini rääkisid) ja ees ka inglise keelt eelistavad neiud. Kusjuures joobnu läks sujuvalt prantsuse keelele üle kui talle selles vastati. "Ära hinda raamatut kaane järgi!" L. siis helistas, aga telefonist teatati, et ei saa ühendust selle numbriga. Mingi jube pikk soome number oli, ime ka, kui mõni number vahelt ära ei jäänud või juurde ei saanud. Igatahes poetas telefonikaotaja murelikult, et ta hakkab juba arvama, et tema kõrval istunud vanaproua, kes Puhu ristis maha läks, pani ta telo vuuki. Tundus uskumatu, aga samas ei välista ju midagi. Äkki hüppas nimme bussist maha, et võõra teloga hangede vahele sukelduda? Telefoniomanik sukeldus selle peale taaskord istmete alla. Naabertooli prantsuse-vene vanamees haaras selle peale oma telo ja pildistas põrandal upitava noormehe tagumikupragu, mis selles asendis kenasti kõigile nähtav oli. Suveniir Eestist või nii. Vot oma telefonist helistama ei olnud nõus, aga tagumikku tahaks ikka pildistada - ei ole ainult eestlased ühed küünilised inimesed. Ilmselt oli joobnu selle tralliga juba üsna kaineks saanud, sest tal tuli hea idee vaadata, kas ta kõrvaklapid ühenduvad bluetoothi kaudu kadunud telefoniga ja need ühendusid, seega vanaproua võis kahtlusaluste nimekirjast maha kriipsutada, too oli selleks ajaks juba ammu Põltsamaale jõudnud. Lõpuks kadunud telefon helises - hurraaa! Füüsika seadustega kooskõlas oli see esimeste pinkide juurde libisenud kui buss maanteel uimerdavate autode pärast pidurdanud oli. Selline peaaegu jõululugu, kus erinevad inimesed koledate ilmaolude tõttu ühte punti satuvad ja müsteeriumit lahendama peavad, mis õnnelikult lõpeb - igati sobiv kolmekuningapäeva. Kuigi noh, ega keegi väga ei aidanud ju hädasolijat ja L.-i pakutust tegelikult abi ei olnud..."God only helps those who help themselves"?

Jätaks järgmise vahele

Aastanumbri vahetumine on mulle miskipärast oluline rituaal ja seda siis just üldine aastanumbri vahetumine, mitte enda sünnipäev. Lugesin hiljuti, et sünnipäeva mittetähistamine olla märk lapsepõlvetraumast. No mul küll ei ole, lapsepõlves olid täitsa toredad sünnipäevad, ainuke asi, et alati oleks nagu midagi enamat eeldanud. See vist ongi see "juurpõhjus" kui trendikalt väljenduda - ma suudan alati kõiki tähistamisi võimalikult glamuurselt ette kujutada (aga ise sihukest glamuuri korraldada ei suudaks) ja siis tegelik üritus tundubki kuidagi nõrk selle kujuteldava kõrval. Sama põhjus, miks ma väldin joonistamist, ühesõnaga.

Enne vana-aasta õhtut hakkasin ma ka passiiv-agressiivselt undama - mis me teeme, kus me lähme, kas sul sõpru pole (enda omi ju ikka tülitama ei hakkaks või ma ei tea ka, mis värk sellega on, viimasel minutil ennast peale pressida nagu ei sobi, kuigi võib-olla teised istuvad ka ja ootavad, et "keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea" - jaa, see laul tekitas juba lapsepõlves kahtlase igatsustunde, kuigi ma isegi ei teadnud, kes need valged maurid olid.). Küsisin lootusrikkalt ka teismelistelt, et noh, mis plaan on? Suuremal oli plaan varakult magama minna - noorus on ikka täitsa hukas! Kuidas meie omal ajal kuueteistaastaselt sõbrannaga käe alt kinni ootusärevalt Raekoja platsi poole kulgesime, et seal kangi all kellegi pudelist šampust lonksata ja oligi vist kõik tol korral, kogu glamuur, aga ikkagi kuidagi uhke ja täiskasvanulik tunne tekkis...Käratasin, et kes vana-aasta õhtul kodus istub, see vananeb järgmisel aastal kaks korda kiiremini, aga kedagi peale minu see nutma ei ajanud. 

Tegelikult vanemad käisid külas, sest jõulude ajal jäid meil ju kingid vahetamata ja selleks puhuks sai isegi sooja toiduga laud kaetud, pärast selgus, et jumal tänatud, Mikrol oli vaja jõululauast pilt teha kodundustunniks. Pilt sai tehtud, nüüd tema ülesandeks jääb juurde fantaseerida, mis see "tema panus" resultaadi saavutamisel oli. Ta ei saanud muuseas isegi aru, mida see tähendama peaks. Selline kasvatus meil. Samas mõtlesin, et kui tõenäoline on, et kõigil lastel tõesti kodus üks korralik jõululaud kaetakse? 

Jah, kuues taldrik on teisest komplektist, sest nii on lihtsalt, lina on triikimata, sest ma olen laisk ja viimasel hetkel selgus ka see, et jõulusalvrätikud on otsas ja said need sinised, mis pildil tunduvad lausa sobivat, aga tegelikus elus karjusid isegi mulle silma. 

Peale vanemate lahkumist tuli see hetk aastast, mil ma telekat vaatasin ehk siis Suurt Aaastalõpuviktoriini vaatasime ja pärast veidi Aastahiti gaalat ka. See viimane oli ikka jube. Esiteks täiesti tundmatud ja ilma igasuguse lavalise sarmita saatejuhid (nagu mataõps loeks viimase kontrolltöö hindeid ette) ja veel hullemad laulud. Hästi huvitav tegelikult, et kui mina teadsin eestikeelse top40 lugudest kahte (Tommy Cashi omi), siis ega mu lapsed palju rohkem ei teadnud - kes pagan see hääletas siis? Tipu moodustasid lood, mida omal ajal oleks ehk Märt Rannamäe saates mängitud, aga nö endast lugupidavates saadetes küll mitte (vaibakloppimine, mille taustaks kellegi sisutu möla, ei, mitte laulmine ega ka mitte räppimine). Huvitav, et Mini nimetas R2-te kõige nõmedamaks raadiojaamaks üldse - kahju, sest vanasti oli just vastupidi. "Ainult linnakad kuulavad selliseid laule!" Linnakad on siis ühtemoodi riides (must sulejopp ja hallid dressipüksid) noored, kes nurga taga veibivad ja istuvad Burger Kingis. Mingi selline normcore subkultuur. Lapsed nõudsid, et Aastahitt kinni pandaks ja nad saaks "My Kitchen Rules"´i vaadata, läksin lugesin tagatoas Varlam Šalamovit. 

Ma tahtsin tegelikult Ghost-i kontserti vaadata, aga selleks avanes võimalus alles pikalt peale keskööd, kui teised magama olid läinud. Vahepeal sai natuke lauamänge mängitud, Mini tegi teoks oma lubaduse enne südaööd magama minna, me vaatasime ülejäänutega rakette, samal ajal Mikrot rahustades, kes muudkui habises "oh vaesed, vaesed linnud!" ja siis vahtisime L.-ga 2007 aasta Kreisiraadio vana-aastaõhtut, mida me kumbki varem näinud ei olnud ja mis tegelikult eriti naljakas ei olnudki, aga ikka parem kui praegune ja arutasime, mis pagan selle Võrnoga küll juhtus, oli ta ju enne nii normaalne. 

Seejärel vaatasin üksi kella neljani Ghosti ja täitsa pidulik tunne tuli peale, nagu oleks kusagil käinud ja midagi näinud isegi. Mis on oluline, sest kõik ju teavad, et selline nagu oli su vana-aasta õhtu, tuleb kogu su järgnev aasta.

Ja siis. 1. jaanuari hommik. Ma lähen vetsu. Ma istun potile. Ma vaatan harjumuspäraselt üles lambi poole. Ja seal ta istub. Pagana paks ja pirakas ämblik. Ma jooksen (no enne ikka tegin teatavaid tegevusi ka, nii hull ma ka ei ole) ja karjun:" Peatage maailm! Ma ei taha seda aastat! Cancel! CANCEL!" Ma loodan, et 1. jaanuar äkki enam ei lähe järgmise aasta ennustuses arvesse? Kui läheb, ma jätaks hea meelega vahele. Mitte midagi head see tõotada ei saa. "Ämblikud on õnneloomad!" sosistab keegi paadunud optimist. 

HUA kõigile, loodetavasti on teil kõik ikka hästi!
 

Elu edetabelid

Täna köitis mu tähelepanu üks Müürilehe artikkel, kus räägiti aastalõpule sobivalt erinevatest logimisplatvormidest. Ma ju ka avaldan siin aasta lõpus statistikat - mul on Goodreads, mul on Last.fm, mul on Spotify wrapped ja Rimi wrapped ka. Mehel on Untappd. Väga huvitav teemapüstitus mu meelest, samas on tunne, et kuidagi kauge kaarega mööda läheb see kõik või tundub mingi teise seltskonna (aga millise? Ma ei tea kedagi selliste probleemidega) teemana. Esiteks eneseesitlus. Siin ehk on tõesti asi vanuses - mind ja ma pakun, et enamikku minuvanuseid ei huvita absoluutselt, mida arvavad teised sellest, kui ma kuulan "nõmedat" muusikat, vaatan "nõmedaid" filme, joon odavat õlut vms. Ok, ma tegelikult eeldan siin, aga tundub kuidagi nii kummaline mõelda, et keegi teeks oma "elu edetabeleid" teistele hindamiseks. Vaadake, kas ma ikka olen aktsepteeritav inimene ja tarbin õigeid asju. Keegi ju ei jaga neid asju ka eriti (peale blogijatelt blogijatele kogukonna). Minu jaoks on nende aastakokkuvõtete mõte sageli selles, et need üllatavad mind - ah vaata, saia olen Rimist kõige rohkem ostnud, vaata, aga vaata, õige ebatervislik! Aga mitte et OMG, ma olen aasta otsa saia järanud, mida inimesed küll minust niimoodi arvata võivad, seda küll postitada ei saa! Ja ei ole nii, et vaadake, ma lugesin niiii palju raamatuid, kõik poolelijäetud sopakad panin ka sisse, et statistika ikka rohkem näitaks, küll ma olen ikka tubli. Mu jaoks on tavaline lugeda üle saja raamatu aastas, samas ma ei vaata peaaegu ühtki filmi ega seriaali, nii lihtsalt on ja see ei ole mingi "ma olen parem inimene kui sina" värk. Ausõna. Kuskil mujal kui blogis ma neid kokkuvõtteid ei jaga ka. Ja jagan ka selle mõttega, et äkki keegi saab mõne hea idee, kuna mina teiste arvustustest sageli saan. Või et mingi asi "ei passi mu imagoga" - bitch please, ma olen ammu aru saanud, et see imago, kui seda üldse on, eksisteerib vaid konkreetsete inimeste peas ja minu võimalused seda mõjutada on imeväikesed. Jah, ma mäletan, oli perioode elus, mil see tõesti oli väga oluline, et mis signaali mingi asi minu kohta saadab, aga nüüd on kõik see möödas, jumal tänatud. Nobody cares, my friend! Õnnis keskiga on saabunud. 

Minu reliikvia on vabadus - siit jõuamegi teise teema juurde, mida ma kritiseerida tahaks, nimelt eesmärgid. Kui ma kuulen sõna "eesmärk" kobab mu käsi kabuuri järele. Otseselt nõuab eesmärkide püstitamist mu logimisplatvormidest vaid Goodreads ja ma ignoreerin teda alati. Miks ma peaks endale mingi arvulise eesmärgi seadma, ma ei saa lihtsalt aru. Et ma nagu tegelt ei taha üldse lugeda ja siis see eesmärk sunnib mind pingutama? Kui ma midagi ei taha, siis ma seda ei tee, isegi kui see on prestiižne tegevus. Punkt. Eesmärgid hävitavad spontaansuse ja vabaduse.

Kriitika massidesse koha pealt tuleb küll nõustuda, olen ka tähele pannud tendentsi, kuidas "noorte seas on arvustusteks põhiliselt nn one-liner’id, mis pakuvad küll muhelemis- või samastumishetki, kuid mitte arutlevat, analüüsivat või kirjeldavat kirjatükki." Goodreadsis on tekkinud päris mitmeid ühe lausega arvustajaid, kelle "arvustused" palju pöidlaid saavad ja siis esilehele pääsevad. Vahel on need jah päris tabavad, aga ainult neile, kes raamatu juba eelnevalt läbi on lugenud. Kuigi, ega ma enamasti enne neid ei loe ka. Seega, lihtsalt huvitav tähelepanek, mitte otseselt kriitika. Ega see teine, peamiselt välismaiste arvustajate stiil, kus arvustus on megapikk ja varustatud erinevate vilkuvate GIF-idega kah alati sisuliselt parem pole. 

Et jah, tegelikult huvitav artikkel, aga ma ikka mõtlen, et palju neid omast arust influentsereid, kes kõike ainult mulje jätmise ja klikkide nimel teevad, ikka on. Või on, aga mitte minu jälgitavate inimeste hulgas? Mulle endale lihtsalt meeldib statistika, meeldivad nimekirjad, meeldivad graafikud - mulle meeldib see osa logimisplatvormidest. Mis mulje see jätab või kuidas ja kas mu käitumist ja valikuid mõjutab on äärmiselt teisejärguline. Kas ma kasutaks neid siis ka kui kokkuvõtteid mitte kusagil jagada ei saaks? See on nüüd trikiga küsimus ja eeldab analüüsi selle kohta, kellele ma blogin - kas iseenda jaoks või lugeja jaoks. Ma puusalt pakun, et eelkõige enda, aga lugeja on ka siiski oluline. Muusikaedetabeli ma ehk teeks, aga raamatusoovitusi pigem ei jagaks - mis ma ikka soovitan endale raamatuid, mida ma juba lugenud olen.

Raamatuaasta 2025

Tundub, et raamatuaasta 2025 on lõpuks esimene aasta mu raamatukokkuvõtete ajaloos, mil ma saan esikümne kokku tõesti vaid sel aastal ilmunud teostest. Tegelikult olen ma lihtsalt lahkeks läinud  - sel aastal on maksimumhinde saanud suisa 22 loetud teost. Samas ei saa salata, et tõesti ongi hea raamatuaasta olnud. ERRi kokkuvõttest sain ma mitukümmend raamatut oma "peab lugema" listi ja mul pole isegi veel kõik eelmisel aastal kiidetud raamatudki loetud...Tahaks ka esile tuua sama, mida ERR-is nenditakse - Loomingu Raamatukogu sari oli sel aastal kuidagi eriti tugev ja kuldsari muidugi ka ning ei, mul ei ole nad kõik veel loetud. Seega järgnev pisike nimekiri on üsna meelevaldne ja vaid jäämäe tipp - nii palju alles ootab lugemist. Raamatud on lugemise järjekorras, mitte paremuse! Ahjaa, kokku sai loetud 117 raamatut, lehekülgi veidi alla 30 000, keskmine hinne 3,6. Erinevatel põhjustel jäi hindamata 8 raamatut. 

Margaret Atwood - Vanad beibed metsa sees

Atwood on nii äge kirjanik, sest ta suudab ja teeb absoluutselt kõike - ulmet, luulet, novelle, ajaloolist romaani jne. Enamasti teeb seda väga hästi ka. "Vanad beibed.." on jutukogumik, mis natuke kaldu tõesti vananemise suunas, aga mitte ainult, on ka eraldi väga vinge ulmeosa. Vananemise osa ilmselt autobiograafiline, Atwood vaatab tagasi oma pikaaegsele suhtele, mis paraku lõppes abikaasa siitilmast lahkumisega. Aga see kõik ei ole kuidagi sünge ja morbiidne vaid pigem soe ja hell meenutus, mis omakorda jälle sentimentaalsusesse ei kaldu. Hästi eluterve ja elujaatav suhtumine. Mõnus ja humoorikas lugemine ka nõmedatel aegadel.

 

Andrei Ivanov - Päevad

Ma olen ju Ivanovit varem ka lugenud, aga kogu aeg oli tunne, et ma päris hästi ei saa temast aru. Just nagu "Püha Tõnu kiusamine", kus juba tundus, et oo, ma saan pihta ja siis selgus, et midagi ma ei saanud. Vist. "Päevad" annab mu meelest veidike võtme Ivanovi teiste teoste mõistmiseks, siin on vihjeid ja seletusi, et kuidas ja miks, avatakse tausta ja ilmselt avatakse rohkem ka hinge, sest ikka päevaraamat ju. Mul on muidu üsna poogen sellest, milline on autor ja et see kuidagi tema loomingut mõjutab, aga siin oli nagu kasu sellest. Ega seda sisevaadet eestivenelase ellu väga palju ju pole, aga ma ei tahaks üldistada ka, see on siiski sisevaade ühe konkreetse eestivenelase siseellu, aga see on huvitav ja kohati silmiavav. Aga muidu jah, suht minu mõtted :)

 Simone De Beauvoir - Väga kerge surm 

Tegemist siis uustrükiga LR kuldsarjast ja seega ehk mitte päris "selle aasta raamat", originaalis ilmunud 1964, aga surm on ilmselt alati aktuaalne. Mulle meeldib siinne emotsioonivaba lähenemine, jätab enda tunnetele ja mõtetele rohkem ruumi. Meisterlikult kirja pandud ja keeleliselt väga nauditav lugemine. 
 

 

 

 

 

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime

Taas üks selleaastane pärl LR sarjast. Ma ei armasta maagilist realismi ja ma ei armasta õuduskirjandust, aga seda raamatut ma armastan. Mulle õudselt meeldivad ka Berit Kaschani sõnad selle raamatu kohta: "Soovitada julgen seda inimestele, kes suudavad elada teadmisega, et maailmas on väga palju julmust, mille juurteni tungimine ei pruugi oma hinda väärt olla. Mõne asja eest tuleb end lihtsalt kaitsma õppida. " Jah, see on tõesti selline raamat, aga ma absoluutselt ei kahetse, et lugesin.
 

 

 

Stefan Zweig - Malenovell. Tunnete virvarr

Jälle LR, jälle kuldsari, jälle üks vana raamat, originaal 1942 seekord. Mulle tundub, et äkki, kui üldse selline asi olemas on, on minu lemmikkirjanik Zweig. See, kuidas ta kirjutab, millise empaatiaga, millise tänapäevaks "vanamoodsa" stiiliga, mis mulle mu lapsepõlve raamatuid meenutab ja samas millise meisterlikkusega intriigi üles ehitab ja millise täpsusega inimese psühholoogiat lahkab  - uskumatu ja muljetavaldav! Mida tean mina malest? Aga see novell räägib malest ja see on paganama põnev novell! Ja ootamatu, nagu ka "Tunnete virvarr" - ma ei loe eriti põnevikke, sest mulle tundub, et need on kistud tundeid täis ja ebausutavad, aga Zweig on põnevam kui põnevikud ja ehtne. 
 

 

 Édouard Louis - Kes tappis mu isa

Mu meelest vajalik raamat. Mu meelest on vajalik, et noorem põlvkond analüüsiks, miks on nende vanemad just sellised nagu nad on ja et see on suures osas ühiskond, mis meid vormib. Meil on erinev stardipositsioon ja stardikapital ning ei ole päris nii, et sinustki võib saada president. Võib-olla sinust võib, aga sinust kindlasti mitte, veel vähem sinust ja see ei ole koht, kus õlgu kehitada ja öelda, et "proovi siis rohkem". Seda "kõik olen oma kätega" oleme me kõriauguni kuulnud, värskendav on näha, et saab ka mõistusega. Kindlasti on see armastuskiri. 
 

 

 

Sally Rooney - Intermezzo

Siiani selle aasta üks parimaid lugemiselamusi. Ja mulle pole Sally Rooney varem eriti istunud, kuidagi põhjendamatu haip on tundunud. Aga see ei ole, see on päriselt väga hea. Olulised teemad, normaalsed tegelased. Ühiskonna ootustele vastamisest, teiste inimestega arvestamisest, sellest, kuidas me asju enamasti vaid oma mätta otsast vaadata oskame. Huvitav on see, kuidas ma tunnen ennast ära mõlemas meespeategelases, aga naistegelastes üldse mitte. Kas põhjuseks võib olla see, et autor kirjutas peategelased enda kogemusest lähtudes ja naised nii, nagu naisi enamasti kujutatakse - ennastohverdavatena? Võib vist öelda, et see on hästi intiimne raamat. Aga intiimstseenid ei ole põrgulikult piinlikud nagu need sageli olema kipuvad. 
 

Andrus Kasemaa - Minu kangelased

Sellest raamatust ma juba kirjutasin pikemalt siin. 
  

 

 

 

 

 

Han Kang - Taimetoitlane

LR sarja juurde tagasi, 2024. aasta Nobeli kirjandusauhinna võitja Han Kang. Hästi masendav, aga samas väga meisterlikult kirja pandud raamat. Kindlasti on siin paljugi Korea ühiskonna spetsiifilist - töökultus näiteks, mille äärmuslikkust raamatuski veidi puudutatakse, aga kas pole just selline ühiskond see eriti arenenud ja tänapäevane? Kas see on see, kuhu me kõik teel oleme? Selle taustal aga nimetu äng, mida tunneb peategelane ja mida püüavad omal moel välja elada ka kõik ülejäänud ning see tühi ja kõle tunne selle kõige lugemisest. Enne raamatu lugemist, hommikul, kerkis mu ette küsimus, kuidas vähendada ühiskonnas üksildust. Vastasin esimese mõtte ajel, et tuleks kasvatada üldist inimestevahelist lähedust ja solidaarsust. Aga kas see tegelikult on reaalne? "Taimetoitlane" võib küll olla vaid hoiatusromaan, aga ega ta mingit positiivsust küll ei süsti, see tuleb endal üles leida. 

Guzel Jahhina  - Eisen

Sellest raamatust kirjutasin ka juba varasemalt pikemalt siin. Huvitav, et Punase raamatu sarjast on see tabelis sel aastal ainuke. See-eest milline - raamat filmist, mis mul siiani jookseb peas nagu film, enamasti midagi niisugust ei juhtu. 

 

 

 

 

 

Toon siinkohal ära ka kõik teised viiemehed/naised: Sandra Newman "Mehed" - Raamat, mis suutis välja vihastada nii liberaalid kui ka konservatiivid?! Kõva sõna, ma ütleks.
Mulle väga meeldis, kuigi algul olin pigem skeptiline, et kuhu see lugu lõpuks välja viib oma arvukate kõrvalepõigetega. Tagantjärele võin öelda, et väga-väga hästi kokku komponeeritud lugu, kus vähemalt minu jaoks oli kõigil kõrvaltegelastel mõte täiesti olemas. Põnevust jätkus lõpuni ja lõpp meeldis mulle samuti. Olin lugedes veidi ettevaatlik, et äkki autor ei suuda kogu seda kompotti lõpuks arusaadavalt kokku tuua, jääb mingi mitmetimõistetavus vms, aga ei. Ka see autorivastane vihakampaania läheb nii kenasti teemasse, kuigi autorist endast on muidugi kahju.
Neid solvumist tekitanud teemasid ma isegi ei kommenteeriks, mu meelest naeruväärne mõlemalt poolt, aga ilmselgelt äärmiselt trendikas. Jáchym Topol "Saatana värkstuba" - eelmise aasta LR. Kartsin algul lugeda, aga tegelikult oli imehea must huumor ja ülevõlli iroonia. Loomulikult julm, aga me pole ju ometi läänelikud lumehelbekesed siin post-sovjetis. Sofi Oksanen "Samasse jõkke. Putini sõda naise vastu" -"Miks vastupanu Vene armeed ikka ja jälle üllatab? On raske mõista, et keegi võiks austada midagi, mis sinu enda jaoks on täiesti võõras kontseptsioon. On raske mõista, miks keegi peaks oma verega kaitsma midagi, millel pole vähimatki väärtust: olla Venemaast väiksema riigi kodanik." Intelligentse inimese juttu on hea lugeda, iseasi, kas just rahustav. Mihhail Šiškin "Sõda või rahu?" - lõpuks sain kätte selle kolme aasta taguse LR-i menuki. Mina sain targemaks küll. Lisaks samad sõnad, mis Oksase kohta. Nina Lykke "Surmahaigus" - soovitasin seda raamatut oma emale, aga ta tegelikult teab seda kõike juba ehk siis perearstinduse argipäev nii nagu see on. Tamara Petkevitš "Tähtede ja hirmu taustal" - sellest (ja mõnest eelnevalt mainitud) raamatust sai natuke muljetatud siin. Lilli Promet "Primavera" - ema ütles kunagi, et Promet on eesti parim kirjanik, mu esimene tutvus temaga ja ausalt öeldes võttis suu ammuli küll. Sellisel ajal kirjutati selline raamat ja veel avaldati ka - kuidas see võimalik oli? Absoluutselt tänapäevane lugu nõuka oludes. Meenutas natuke Maarja Kangrot. Andreï Makine "Sõber armeenlane" -  Moodsa Aja sarjast imeilus armastuslugu jubekoledates oludes. Armin Kõomägi "Taevas" - varem Kõomägi mulle eriti istunud ei ole, aga see meeldis väga, mu meelest oli iroonia siin omal kohal. Johanna Venho "Sügisraamat" - mulle hirmsasti meeldis ja tegi veidi kadedakski see Tove Janssoni elu seal saarekesel, selline soe ja mõnus raamat, jättis hea tunde (erinevalt mõnest teisest lemmikust). Sveta Grigorjeva "Kliitor on anarhist" - Veel üks soe raamat: Kummaline ehk, aga mulle mõjus see raamat kuidagi hästi sooja ja armastavana, mida ma üldse ei eeldanud. Pealkiri ju parajalt provokatiivne ja kaanepildil ka pigem jõulisena mõjuv autor. Mõttemänguna - ehk oleks tõesti pidanud tagumiku kaanele panema - sellise sooja virsiku? :)
Harva kohtab nii palju üllatavaid mõttekäike kui Sveta arvamuslugudes, ikka väga paljudes kohtades kogesin ahhhaaa!efekti - et mina poleks tõesti niimoodi mõelda osanudki, aga vabalt, jaa, täitsa lahe, ka nii võib ju! Väga avar ja avardav lugemine. Andra Teede "Lind ei ole" - tegelikult see on kenasti aastal 2025 välja antud, aga kuna ma muud luulet ei jõudnudki lugeda, kuigi plaanis oli, siis edetabelisse ei pannud kui "aasta parimat luuleraamatut", sest noid teisi ma pole ju lugenud veel. Aga see oli päriselt ka hea, kartsin, et on kaebelaulud nagu mõned on leidnud, aga mu meelest ei olnud, pigem kah soe ja lootusrikas lugemine - "üksi posti otsas on alati parem" - selle võiks särgile trükkida. Selline normaalne poweriga luule, mitte mingi arusaamatu soigumine lilledest ja liblikatest. Antagu mulle andeks, aga mõni selleaastane esiletõstetu mulle katkendite põhjal just nii näis. 

Oli vist hea raamatuaasta küll? Ma käisin isegi raamatuaasta vaipa tikkimas, muide. Mina. Tikkimas. Ok, ma tikkisin tegelikult ainult logiraamatusse, vaipa ennast ei julgenud, vaatasin, mida teised teinud olid ja kartsin, et solgin veel midagi ära. Maru äge asi oli see ikka, milline töö ja milline tulemus! Palju andekaid inimesi.

Aasta 2025 parimad plaadid, esikümme

Tagumised kümme ja üldine sissejuhatus on siin.

10. LEAP - Entropy

LEAP oli üks neid bände, kelle EP-d ma eelmisel aastal kiitsin. Kui EP sisaldas kuut väga head lugu, siis sel aastal ilmus neil 11 looga debüütalbum, mis on samuti väga hea. Huvitav kohe, miks nad kuulsamad pole, sest nad isegi näevad suht efektsed välja. Korralik rock, mis pole veel jõudnud igavaks minna või eksperimenteerimise sohu ära eksida. 

9. Headstones - Burn All the Ships

Kanada rockbänd aastast 1989, mis läks 2003 laiali ja tuli uuesti kokku 2011. Mina olen neilt ainult uuemat kraami kuulanud, sest vanemaid asju lihtsalt Spotifys pole ja seetõttu ma ei teadnudki, et tegemist on nii vana ansambliga. Ise oleks üldse pakkunud, et iirlased, miski neis meenutab iiri punki mulle, kasvõi see sagedane meretemaatika nende lugudes. Laulja hääl on super. Meenutab natuke Walking Papersit, keda ma alati ette kujutan ülbelt oma lauluteksti välja sülitamas. Kui ma oleks mees, peaks mul selline hääletämber olema või ei oleks mingit mõtet mees olla. Üks osa minust kujutab muidugi ette ka, et ta näebki välja nagu Headstonesi laulja või siis see teine kurja näoga mees sealt bändist. Bänd kui egotripp ühesõnaga.  

8. The Good The Bad and The Zugly - November Boys

Ajakohast Norra punki. Mu meelest nii tore bänd, aga kui ma oma "November boy"le mõnda nende lauluteksti tõlkida üritasin, siis too ainult mühatas. Kindel märk, et novembris sündinud...Mulle küll infantiilne nihilism meeldib - süsimust huumor ja Euroopa parimad laulupealkirjad nagu nad ise end iseloomustavad. Videosid neil eriti pole, vähemalt uutest lugudest, panen ühe live-lindistuse, mis muidugi kuigi hea kvaliteediga pole, aga melu annab edasi. 

7. The Birthday Massacre - Pathways

Taas üks mu vanu lemmikuid, kelle iga plaat on oodatud. Seekordne oma kaheksa looga on päris lühike, aga siiski äratuntavalt The Birthday Massacre. Nende võlu vist ongi see, et saad, mida eeldad. Kanada elektroonilist gooti-rocki. Aga ega ma nende plaatidel vahet küll ei teeks, kui keegi küsiks, et mis plaadi lugu on. Jällegi, ühegi uue loo videot ei leidnud, panen live-esinemise. Lauljatar Chibi on muide 48, kui kedagi huvitab tema vanuse ja seeliku pikkuse korrelatsioon :)

6. Ministry - The Squirrely Years Revisited

Võib ju vaielda, kas see on ikka uus album, sest tegemist on tegelikult Ministry esimese, 1983. aastal välja antud albumi reinkarnatsiooniga, aga kui teada, missuguseid kavereid Ministry teiste lugudest teinud on, siis võib arvata, et nad enda omadelgi ei jäta kivi kivi peale. Eriti veel sellest albumist, mida Al ise aastaid vihkas, sest see oli plaadifirma arusaam Ministryst (kui kenast klanitud boybändist), mitte aga tema enda tahtmine. Vahepeal sai Al vanaks ja otsustas minevikuga rahu teha ning esitas neid lugusid uues kuues lausa live's. Kui mina suutsin vanas versioonis neist ainult ühte (I'm Not An Effigy) kuulata, siis suure käbiga orava (vihje albumikaanele) versioonis kõlab kõik hoopis paremini. 

Mulle nii meeldib, kuidas Ministry on selle, algselt ilmselt lihtsalt armastusest rääkiva loo kenasti poliitiliseks keeranud.

5. Niis - NIIS WORLD

Üks uutest avastustest sel aastal. Arvasin miskipärast, et ka sealt Aussiepungi listist, aga hoopis L.A.-st pärit punkaritega tegu. Naisvokaaliga vanakooli hardcore. Väga hea, väga värske ja kaasahaarav.  

4. Morgan Wallen - I'm The Problem

On küll probleemne jah kui tüüp laseb välja järjekordse 37 looga plaadi ja kohe peale selle veel paar singlit, mis "plaadile ei mahtunud", siis ikka tuleb sealt vähemalt ühe normaalse plaadi jagu väga head muusikat. Lapsed öögivad, et ema seda õudset rassisti kuulab ja no ma isegi tegin veidi uuringut internetis, kuid nagu ikka, otse kellelegi näpuga näidata ei oska ja kuulan süüdimatult edasi, sest muusikat ta teha mõistab, sellist, mis korralikult kummitama jääb.  

3. Ghost - Skeletá

Jätkame siis vihatumate bändide sektoris. Ei, mina ei tea, miks. Sleep Tokeni menust ma tõesti aru ei saa, Taylor Swift on uus Lana ja väga hea, et on, aga tabelisse mahtus neist siiski vaid Ghost. Minu meelest on see suurepärane album. Siin on huumorit, siin on õõva (make Latin scary again!) ja see on suursugune. 

2. Viagra Boys - viagr aboys

Viagra Boysi armastasid kriitikud ka, nii et siin pole õnneks midagi häbeneda. Kas võib öelda, et nende kõige kommertslikum plaat, sest siin on mu meelest vähem sellist eksperimenteerimist, mida üldse kuulata ei kannata? Muusika redditi ussiaukudest ja jäneseurgudest. Kes veel teeks loo sellest, kuidas ta kaaslane rabalaiba peale armukade on? "Man Made of Meat" on üks mu selle aasta hümnidest (teine on Panic Shacki "Lazy"). 

1. ALT BLK ERA - Rave Immortal

Õed Nyrobi ja Chaya Nottinghamist, Inglismaalt. Ei ole ilmselt rave üldse, ega ma mingit reivi ei kuula siis. Mõjutusi arvukatest stiilidest: pop, rock, elektroonika, DnB. "Rave Immortal" on nende debüütalbum. Selline värskendav, otsapidi 90ndad, aga samas ka tänapäev. Paneb jala tatsuma küll. Isegi Wheatus tegi ühel nende loo versioonil kaasa. Segu mingitest asjadest, mille kohta sa ei teadnudki, et need kokku sobida võiks. Täiega bänger album. 

Vot selline aasta siis seekord. Ikka täitsa toredaid asju tehti. 

Aasta 2025 parimad plaadid, kohad 20 - 11

Teate, ei olnud nagu kõige edukam muusika-aasta mu meelest. Eelmine aasta oli muidugi siiani ajaloo edukaim ka nii kuulamiste kui suure hulga meeldimiste poolest, sellega oligi raske rinda pista, aga ikkagi. Vaevu sain 20 lemmikplaati kokku. Kuulasin kuni tänaseni 25 628 lugu ehk keskmiselt 71 lugu päevas, eks neid natuke jõuab veel lisanduda. Võrdlesin nagu ikka oma lemmikuid ka kriitikute omadega ja kui paar asja ka klappisid, siis hästi palju oli sellist, mida ma küll kuulasin, aga mis mingit muljet ei jätnud. Ma nimesid ei nimeta, aga see tõesti üllatas. Mul oli aasta, mil isegi varem meeldinud artistide uued üllitised enamasti ei liigutanud, üksikute eranditega. Palju oli plaate, kus paar väga head lugu, aga ülejäänu jättis täiesti külmaks. Neist mõni sai tabelisse, mõni ei saanud, valik oli selline üsna juhuslik. Eesti muusika osas tuli sel aastal täielik nulliring. Areen nimetas punkbändi Skoone albumi lausa aasta parimaks plaadiks. Aga noh, hakkame siis pihta.

20. mgk - lost americana

Vist kõige popilikum plaat nimistus. Endine räppar Machine Gun Kelly, hilisem pop-punkar mgk (sest nimi olla mõnedele liiga vägivaldne tundunud), kes vahepeal taas räppima püüdis hakata, on nüüd kuhugi sinna vahepeale maandunud ja rohkem poppi kui punki tegema hakanud, aga natuke lunastab teda viie aasta taguse läbilöögialbumi "Tickets To My Downfall" uus väljalase, mille peal olnud kolm uut lugu viiest lisanduvad "lost americana" headele lugudele ja upitavad mgk tabeli 20. kohale. 

19. Spiritworld - Helldorado

Las Vegasest pärit kõrbehevikate kolmas album ei üllata enam nii palju kui kaks eelmist, aga on sellegipoolest väga hea. Cowboy-metal. Sobiks kenasti mõnesse Tarantino filmi. Vaadata neid muidu hästi ei kannata, mingi häiriv vastuolu on tüüpide välimuse ja muusika vahel, mida nad teevad, aga võib-olla see on taotluslik. 

18. Arch Enemy - Blood Dynasty (Expanded  Deluxe Edition)

Ma avastasin Arch Enemy enda jaoks alles sel aastal ja otse loomulikult teatasid nad kohe peale seda, et laulja ja bändi teed lähevad lahku.  Tegu siis peaaegu 30 aastat vana Rootsi meloodilise death metal bändiga, mille algne vokalist oli mees, aga peale teda on olnud kaks naislauljat, kellest viimane siis aastast 2014 kuni 2025. Mulle meeldis just viimase aja kraam ja iseäranis viimase plaadi laiendatud versiooni lisalood (seepärast see ka eraldi ära märgitud albumi nimes). Ausalt öeldes ei saanud ma algul isegi pihta, et tegu võiks olla naisvokalistiga. On ikka mõnele häält antud. Mulle meeldib, et on meloodiline ja et sõnadest saab aru. Aeglasemad lood ei paku väga pinget.

17. Bush - I Beat Loneliness

Bush on mu vana lemmik, kelle kuulsaim plaat ilmus legendaarsel 1994. aastal ja kuigi ERR-i tabelis kirjutati, kuidas olla ikka piinlik vanu bände fännata, aga isegi sinna tabelisse mahtusid sel aastal plaadi ilmutanud Pulp ja Suede ära (keda ma mõlemat kuulasin, aga kes meelde ei jäänud), siis mina tooks "vanuritest" esile hoopis Richard Ashcrofti, kelle uue plaadi mõned lood olid väga head, aga tabelisse mahtus mul neist vaid Bush.  Ei ole nende parim plaat, aga on siiski hea. 

16. Creeper - Sanguivore II: Mistress of Death

See imelik surmast inspireerit inglise bänd, kelle ma paar aastat tagasi avastasin ja kelle toonasele albumile sel aastal teine osa ilmus. Ma ei ütleks üldse, et nende muusika on punk, aga last.fm-is ta miskipärast horrorpungiks nimetet on. Hirrmus hea ja samas ka ilmselt cringe. Gooti emo, kes pihku irvitab?

15. HEALTH - CONFLICT DLC

 L.A. noise bänd HEALTH avaldas oma uue albumi alles detsembris. Senini pidasin selle aasta parimaks väljalaskeks antud stiilis HEALTHiga koostööd teinud SIERRA VEINSi ja tema albumit, aga HEALTHi album on siiski ühtlasemalt tugeva kvaliteediga. Õõnes ja õudselt ilus muusika. 

14. MUDRAT - Social Cohesion 

Aasta algul sattusin Austraalia pungi playlisti peale ning avastasin sealt palju head, muuhulgas MUDRATi, kelle muusikas põimuvad punk, hip-hop ja sotsiaalsed teemad. Sel aastal ilmus tema debüütplaat, mille energia mulle väga meeldib. Lisaks on tal väga toredalt provokatiivne hääl, millega "free free Palestine!" karjuda ja muud.  

Kuna MUDRATil videosid väga pole, siis panin siia ühe tema live-esinemise, kus on näha ka tore viipekeeletõlk. Millal te viimati mõne bändi laval viipekeeletõlki nägite? :)

13. VIIZERO7 - Cemetery Scum

Veel põrandaalust muusikat. Kui Spotify mulle seda VIIZERO7 mängima hakkas imestasin isegi, et kes see veel on. Siis selgus, et tegemist on artistiga "formerly known as Deijuvhs". Mitte et teie tedagi teadma peaks, aga no mina olin seda Deijuvhsi varem kuulanud (ja mõelnud, mida lolli esinejanime...mitte et VIIZERO7 parem oleks). Instas on tüübi nimi Big Narco hoopis - võta sa nüüd kinni. Inglise hoodpunk ütleb noormees ise enda kohta. Et siis jah, nii underground mees, et on kohe. Ja laulab sellistel gootiteemadel üldiselt. Aga täitsa kenasti laulab. 

Vaatan, et oma uue plaadi ainsa video on ta ikka vana nime alt veel teinud. 

12. Turnstile - Never Enough

See on siis üks neist plaatidest, mis ka kriitikutelt kiitust sai. Mulle meeldis nende eelmine plaat rohkem. Õigemini sellelt viimaselt plaadilt meeldisid mulle väga ainult kolm lugu, aga neid sai kuidagi nii palju kuulatud, et kuulamiste topis oli Turnstile lausa top10-s sees. Ma olen teda palju kuulanud, aga ma ei mäleta rohkem kui kolme lugu? 

11. Sodom - The Arsonist

Esikümnest esimene väljajääja on vana hea saksa thrash legend Sodom. Mulle on nad ikka meeldinud ja kuigi nad vist üldse mingi huumoribänd pole, siis näiteks üks mu lemmiklugusid neilt on Jabba the Hut, mis on ju ometi nii nunnu. Noh, siis vaatad bändi fotot ja enam nii nunnu ei ole. Aga viimane plaat on korralik andmine ometi. 

Kümme esimest järgmisel korral!