Käisin mina siin ükspäev tööintervjuul. Hea õudusjutu algus, eks? Või te ei tunne üldse nii?
See oli selline hirmsamat sorti intervjuu, kus su vastas istub kamp võõraid täiskasvanuid ja sina siis üksinda nende vastas ja nad tunduvad kõik nii hirmuäratavad. Nagu ülikooli sisseastumisintervjuu, ainult selle vahega, et möödunud on 20 aastat, aga ülejäänu on ikka sama.
Miks mina ei suuda end sellistel hetkedel absoluutselt täiskasvanuna tunda? Mul on tunne, et kohe paljastatakse, et ma olen tegelikult 16-aastane, keskkoolgi lõpetamata ja ainult teesklen täiskasvanut. Ainus lohutus on see üks meesterahvas üle laua - tema ju lohutaks, saaks aru, ei hakkaks pahandama, ei laseks neid kurjadel tädidel minu, pisikese plikaga, tõreleda? Vaata siinkohal ka "Abitu eit", täielik pagana õpikunäide! Nad kõik on täiskasvanulikud, tõsiseltvõetavad, tõsised.
Mu ainuke tore tööintervjuu oli see, millega ma oma praegusele töökohale kandideerisin. Selle me pidasime kahekesi ühe vanema meesterahvaga, kes üldse meie ettevõttega seotud ei olnud, aga ta tegi meie tööandja jaoks nö eelvaliku ära. See intervjuu oli lõbus, sai nalja teha ja end vabalt tunda, ei meenutanud ülekuulamist, kuigi too onu küsis mu käest "big no-no" küsimuse ega ma ometi kohe lapsi ei plaani saama hakata.
Suurtes organisatsioonides vist paraku on enamasti just sellised ülekuulamist meenutavad tööintervjuud, kus mitme tasandi juhid pluss personalitöötaja esindatud ja kõik ülimalt ametlik. Õudne! Igasuguse isu võtab ära üldse sellises kohas töötamiseks. Peale intervjuud tundsingi, et pean end veenma - ilmselt nad on täitsa toredad, oleks ju hea siin töötada jne. Kuigi sisimas tundsin ainult, et "palun, äkki nad ikka ei vali mind, ma ei taha, üldse ei taha, ma ei sobi ju sellesse seltskonda üldse!" Ja hiljem suurt kergendust, kui öeldi, et ei osutunud valituks. Jee! Jumal tänatud!
Ma lihtsalt ei suuda ennast usutavalt müüa, pole vist midagi teha. Samas, kuna ma ise olen personalivalikuga tegelenud, siis üsna rusikareegel on see, et endas äärmiselt kindlad ja "oh, kõik on kukepea, küll mina juba oskan ja ära teen!"-suhtumisega kandidaadid ei kõlba enamasti testtöö põhjal kuhugi. Nad ei kahtle endas, nad ei küsi abi ja põrutavad või läbi seina kahtlustamata, et äkki on see vale tee. Ok, ilmselt see mõnes valdkonnas niimoodi sobib ka.
P.S. Täna sattusin ühe hea tsitaadi peale, mida ma varem kuulnud ei olnud: "Wanting to be someone else is a waste of the person you are." Pärineb väidetavalt Kurt Cobaini suust. Olen kana, tuleb leppida.
Jaa, imposter syndrome on reaalne.
VastaKustutaMa olen istunud seal teisel pool lauda ja intervjueerinud kandidaate. Ja ma olen istunud oi-oi kui paljudel rahvusvahelistel koosolekutel tähtsate meestega ja igasugu kontsernijuhtidega jne ja ma tean väga hästi, mis tunne see on, et sa tegelikult ju oled nagu mingi laps seal ja hea, et laua all jalgu ei kõlguta ja issand, äkki keegi saab aru :D
Meil teeb recruiter õnneks eelvaliku.
VastaKustutaMu viimane kandideerimine oli autos zoomides, sest korteris oli renoveerimine ja ilge müra. 1-1 intervjuu. Hästi positiivne ja klappisime kohe. Kuigi ma õudselt närveerisin ja arvasin, et ma ikka ei sobi neile, ütles kolleeg mulle head sõnad: kui potensiaalse ülemuse ja alluva vahel käib klikk, siis pole muu oluline. Võib ju olla ilgelt hea taust, aga see ei ole alati määrav. Nii et kui su sisetunne oli nagunii kahtlane, siis vist läks hästi :)
Olen olnud ka teisel pool, kui avalikus sektoris pandi lahkumiseks mulle tingimus omale asendaja leida. Ülemus ei allkirjastanud lahkumisavaldust ja hoidis oma sahtlis paar ndlt. Toredaid kandidaate oli, aga üksiki ei sobinud tolleaegsele ülemusele. Piinlik oli kandidaatide ees. Pead seal passima ja vestlema, teed oma valiku, aga sellest ei olene miskit.
Kohavahetused on keerulised. On neid, kes hambad ristis ootavad koondamist, et ei peaks ise otsustama. Rahulolematud, kurjad, aga ise otsus teha, mkm. Mul üks tiimikaaslane selline, esimese koondamise elas üle (ta on väga hea tegija, kiire ja nutikas!) ja oli jube pettunud, et kinga ei saanud. Nüüd loodab uut, sest “suurfirmad ju koondavad taas ja ei pea ise minema”.
Jah, ma kipun ka ses osas pigem sisetunnet usaldama, sest siiani see ei ole mind petnud.
KustutaMa olen ka koondamist oodanud, aga see oli mitte seetõttu et ma poleks suutnud ise lahkumisavaldust kirjutada, vaid selleks, et rahaliselt natukenegi paremini toime tulla - uut kohta polnud siis veel leidnud, vanast oli totaalselt siiber, koondamisega oleks vähemalt töötukassa kaudu töötuskindlustushüvitistki saanud. No aga kui nii väga ootad, ega siis see koondamine ei tule. Ähvardavad võibolla aastaid, kellel see kannatus nii kaua oodata on.
Kustuta