Lugesin siin ühte väga toredat raamatut - Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta", selle aasta Loomingu Raamatukogu 11. raamat, soovitan soojalt. Hästi kirjutatud (prantslased kuidagi kirjutavad silmapaistvalt hästi mu meelest), rõhk on korraga nii üldisel kui ka üksikul - poliitiline olukord vs bürokraatia hammaste vahele jäänud oma elu Prantsusmaal elanud Aafrika juurtega noormees, keda ähvardab maalt väljasaatmine ja tema lapsepõlvesõbrast neiu (minategelane), kes soostub noormehega fiktiivabielu sõlmima. Põhimõtteliselt ongi kogu tegevustik, aga meenutatakse hästi palju minu põlvkonnale tuttavaid nähtusi, olukordi, lisanüansina multikultuurne Prantsusmaa. Selline romantiline suureks kasvamise lugu.
Mis tegelikult siis ei ole romantiline, eks, sest ei, peategelased on lihtsalt sõbrad. Lapsest saati lahutamatud. Autor ise (kes annab oma nime ka minategelasele, ma ei tea, kui palju loost endast oli tegelikult juhtunud, palju mitte) ütleb raamatu lõpus olevas intervjuus, et:" Ja ma mäletan samuti seda, et sain palju märkusi naislugejatelt (põhiliselt) ja meeslugejatelt (neid on palju vähem) teemadel, mida ma polnud oodanud, täpsemalt mehe-naise sõpruse võimalikkuse kohta. Mul endal polnud vähimatki kahtlust: see on olemas. Ma sain teada, et osa mu lugejaskonnast pidas seda ulmeliseks."
Ma tahaks ka just selles osas imestada. Aga ilmselt mitte neil põhjustel, miks naiste-meeste sõprust tavaliselt võimatuks peetakse. Mul ei ole kunagi olnud sellist eluaegset ustavat sõpra, kellega saaks nutta ja naerda, kõigest rääkida jne nagu raamatus oli ja ma ei saa siinkohal aru ainult ühest asjast - kuhu mahub sellise läheduse puhul enam kolmas osapool? Miks on sul vaja boyfriendi kui sul juba on selline sõber? Võib-olla see on demiseksuaalile omane vaatenurk, sest meil käibki armastus vaid käsikäes vaimse lähedusega, aga ma ei kujuta absoluutselt ette, et sul on selline sõber ja siis ka veel mingi boyfriend või girlfriend. Ma olen selline ühele pühenduja ja mul on pühendumiseks vaja sügavamat lähedust ning ma ei usu, et see saaks olla korraga mitme inimesega. Mul on vaja pidevalt ninapidi koos olla. Sõpradega võib muidugi mõnikord kokku saada ja aega veeta, aga see ei ole selline lähedane sõprus mu jaoks, mul ei ole suhte kõrvalt lähedaseks sõpruseks enam jaksu ja ma vist ei igatse seda ka, sest no mul üks selline sõber juba on ja see on elukaaslase vormis. Ma tean, et on inimesi, kes ongi lähedasemas suhtes oma sõprade kui elukaaslasega, aga ma ei saa sellest aru - milleks selline elukaaslane? Et jah, mu jaoks oli ka see suhe ulme - te olete teineteisele lähimad, aga te ei ole armastajad? Kuidas te nii saate? Või on mul mingi haiglane omamiskirg, et kui nii tore inimene, siis olgu kogu täiega minu? Ilmselt inimesed siiski armuvad hoopis muudel põhjustel kui mina.
Teema on õhus :) müstika. kui ma nüüd arvuti taha saan, siis kirjutan vastuse/ oma raamatukogemuse.
VastaKustutaOh kui hea teema ja tänan vihje eest, soetan lugemiseks!
VastaKustutaMa olen ka nii palju sellele mõtelnud. Olen tahtnud uskuda, et selline sõprus on olemas, aga alateadvuses istub ikka mingi kurat, kes piiksub: vaata ette. Olen ise minevikus põgusalt kogenud, et sellist tüüpi suhtlus oleks kui miskine üleminek ühest faasist teise. Et ühest etapist ei saa veel üle ja teiseks pole veel/enam valmis? Siis võiks ju abiks olla väga hea sõbrasuhe just vastaspoolega, kelle ratsionaalsust ja mõtlemismõõdet vahelduseks hea kogeda (versus naisõlal nutt vms emotsionaalset, mida võib ju ka vaja olla, aga see on teistmoodi). Samas peab siis ise hästi tugev olema, mõlemad osapooled, sest selline hingesõprus reeglina paistab väljapoole kuidagi ühemõttelisena, kuigi ei pruugi olla üldse ju selline nagu paistab. Tõlgendatakse valesti, antakse hinnanguid ja olenevalt kui tundlik teine on, võib see mingil hetkel nõmedaid reaktsioone kaasa tuua. Aga see on vist rohkem teema paikkonnas, kus inimesed rohkem üksteist teavad (tausta ja lugu jne). Ja isegi kui mõlemad on reaktsioonidest üle, reageerivad adekvaatselt jne, siis sellised olukorrad rikuvad kõik ära.
Aga jah, pakun, et see on kõik väga individuaalne. Kui kahest üks silmini armub ja kui isegi kahest mõlemad suudavad samamoodi edasi suhelda, siis too kolmas... mkm, ma ei usu, et mõistaks. Võib olla mõistlik, arusaaja jne aga see siis tuleb ikkagi millegi arvelt, ei? Keeruline. Ma nüüd tahaks seda lugeda kohe.
Nõus, mu kaasa on mu parim sõber. Ei kujuta teisiti ettegi. Ma läheks ilmselt armukadedaks kui kaasal oleks keegi minust parem sõber, ükskõik mis soost.
VastaKustutaJust, ka see, et ükskõik, mis soost see sõber siis oleks. Ja mingit lõbusas olekus musitamist oleks kindlasti lihtsam unustada kui seda, et kellegi kolmandaga jagatakse oma mõtteid rohkem kui sinuga.
Kustuta